Arupärimine energeetikavaldkonna kohta (nr 724)

Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Riina Solmani ja Priit Sibula 27. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine energeetikavaldkonna kohta. Palun seda arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Kaks kuud tagasi tulid Eesti rahva ette kolm toonase valitsuspartei juhti ja teatasid, et energeetikas on saavutatud ajalooline, suur ja pikaajaline kokkulepe, mille selgrooks on meretuuleparkide projekti 2,6 miljardi eurone subsideerimine. Asjaosalised selle ühel nädalavahetusel sõlmitud kokkuleppe kohta kinnitasid, et tegemist on määratu kvalitatiivse analüütilise tööga, mis selle kokkuleppe saavutamisele eelnes – valitsus on istunud üle kümne korra koos –, ning see toob kaasa odava elektrienergia hinna ja varustuskindluse pikaks ajaks. Härra peaminister ütles, et need, kes on selle nädalavahetusel kolme parteijuhi sõlmitud kokkuleppe vastu, tahavad Eestis kaost. Kes tahtsid Eestis kaost ja kes kritiseerisid seda ettepanekut? Ettevõtlusorganisatsioonid, energeetikaeksperdid, ettevõtjad. Ühiskonnas valitses ja valitseb siiamaani nõutus selle kokkuleppe põhjendamise tõttu. Ja viilude kaupa lagunes laiali arusaam sellest loodud petlikust, näivast ettekujutusest, otsekui sellel kokkuleppel oleks mingisugune analüütiline põhjendus taga olnud olukorras, kus peaminister kõneles kümnendiksendi täpsusega kilovati elektrienergia hinnast aastal 2035. Selle teemaga tegelenud Kliimaministeeriumi ametnik tunnistas ausalt, et tegemist oli poliitilise kokkuleppega. Ja ei möödunudki [palju] aega – kaks nädalat tagasi saime uudise, et see ametnik on vallandatud Kliimaministeeriumist. Inimene, kes rääkis tõtt. Arupärijad esitavad tõukuvalt sellest meretuuleparkide aktsioonist kümme põhimõttelise kaaluga küsimust peaministrile. Härra peaminister, ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes lugema neid küsimusi eraldi ette, kuid arupärijate nimel ma palun teil kõigile kümnele küsimusele eraldi vastata. Panen kõigepealt ka südamele härra peaministrile: selgitage lähtekohana, miks valitsus peab võimalikuks võtta vastu nii ulatusliku majandusliku mõjuga ja energiataristu tulevikku [mõjutavaid] otsuseid enne, kui riigi tasemel on kujundatud välja pikaajalised energiapoliitilised valikud energiamajanduse arengukava vastuvõtmise ja kooskõlastamise näol. Teiseks on minu jaoks väga oluline saada arusaam – kuna siin on vägagi vastakad seisukohad kõlanud valitsuse esindajatelt –, mis seisus see meretuuleparkide projekt siis õigupoolest on. Kas valitsus kavatseb sellega edasi minna või ei kavatse sellega edasi minna? Ma loodan, et täna – olgugi et palusime peaministrit, arvestades selle teema vägagi tõsist ühiskondlikku akuutsust, et ta tuleks vastama juba järgmisel töönädalal; me esitasime selle arupärimise 27. veebruaril ja nüüd on möödunud ligi kaks kuud – on peaminister võimeline andma ühiskonnale siit rahvaesinduse kõnetoolist vastuse kümnele konkreetsele küsimusele selle tausta kohta. Mis viis energiavaldkonnas selle 2,6-miljardilise meretuuleparkide kokkuleppeni? Mis tehioludel see esile kerkis ning milline on selle initsiatiivi saatus tulevikku vaadates? Vähim, mida me vajame selles vägagi varjatud otsustamisloogikaga asjas, on selgus, sest see puudutab inimpõlve perspektiivis nii energiavarustuskindlust, energiajulgeolekut kui ka elektrienergia hinna taset. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head vaatajad ja kuulajad! Ma siis vastan Riigikogu liikmete Sibula, Reinsalu ja Solmani arupärimisele energeetikavaldkonna kohta. Tõepoolest, nagu siin ettekandest ka [kuulda] oli, arupärimine on esitatud veidi peale vabariigi aastapäeva ehk enne uue valitsuskoalitsiooni moodustamist. Nii et annan ülevaate kaasajast ehk uue valitsuskoalitsiooni energeetikavaldkonna suundadest. Kõik muu saame täiendavalt üle käia ja on palju juba käidud ka. 24. märtsil 2025 moodustati uus koalitsioon ja oleme kokku leppinud, et energeetikas on Eesti 200 ja Reformierakonna võimuliidu ühine eesmärk tagada varustuskindlus ja majanduse konkurentsivõime. Selleks algatame tuumaelektrijaama eriplaneeringu, mis, nagu teada, eelmises koalitsioonis oli kahtluse all või mis poleks õnnestunud, ja kuulutame välja maismaa tuuleparkide vähempakkumise. Selleks, et saada kõrgemat lisandväärtust ja et meie tööstused oleks ekspordivõimelised, ongi selliseid otsuseid vaja teha, et oleks rohkem soodsat ja puhast energiat. Eesmärk on loomulikult vähendada meie sõltuvust imporditud energiast ja fossiilsetest kütustest. Fossiilsete kütuste puhul on lisaks saastamisele mure ka väga kõrge hind. Meie hea naabri Soome näitel on selge, et soodsama elektri saamiseks vajame nii taastuvat kui tuumaenergiat. Aga tuuma[jaama] rajamine on pikk protsess. Isegi kui väga kiiresti toimetada – tegemist on ligikaudse hinnanguga –, võtab see 10–15 aastat. See tähendab seda, et vahepealsel ajal saab meile soodsat ja puhast [elektrit] toota tuul. Seetõttu läheme edasi tuumajaama eriplaneeringuga, aga ka maismaa tuuleparkide vähempakkumisega ning loome regulatsiooni ja võimalused salvestuse arenguks. Lisaks märgin, et Eesti vajab kindlasti uusi elektrivälisühendusi, sest mida tugevamalt on Eesti seotud naaberriikidega, seda turvalisemalt saame ennast tunda. Ka turu ehk elektrikaubanduse vaatest vajame ühendusi kindlasti juurde, olgu see öeldud. Elektrit toodetakse just seal, kus [tootmine] on parajasti kõige odavam, ning selliselt toodetud elekter jõuab ka kohtadesse, kus odavat elektrit parajasti toota pole võimalik. Seega, lõpetuseks, ülekandevõimsust on Eestil vaja juurde nii põhja kui ka lõuna suunas. Vastan hea meelega muudele küsimustele.

Suur tänu! Küsimusi teile tõepoolest on. Kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Noh, ma tean sind juba varasemast. Sa oled palju mõistlikum kui sinu eelkäija Kaja Kallas, ükskõik, et tema lend on kõrge olnud. Aga seleta mulle palun ära, kuidas see [kokkulepe] 2,6 miljardi kohta ja selle kolmiku kummaline kohtumine, kus te tegite pilti ka veel, sai üldse võimalikuks ja kes selle kurja juur seal oli. Nüüd sa oled või praegune koalitsioon on tõmmanud tagasi. Oli see juurikas see, keda praegu enam ei ole seal, härra Läänemets, kes surus seda peale? Nüüd on võetud mõistlikum joon. Seleta palun nii palju, kui saad, kuidas see juhtus.

Aitäh! Jah, rõõm teidki jälle parlamendis näha. Ühe õnnetus on teise õnn, teie olete nüüd parlamendis, teete tööd. Nii et tere tulemast tagasi! Seda esiteks. Teiseks, seda on ju kirjeldatud korduvalt nii siit puldist, ajakirjanduses kui ka igal pool mujal, et oli suur hulk valitsuskabineti nõupidamisi erinevas formaadis – kokku 18, kui ma mälu järgi [õigesti ütlen], ei ole ise neid kokku löönud, tollane kliimaminister lõi selle kokku –, kus arutati energeetikateemat. Viimased nõupidamised olid kolm pluss tundi valitsuskabinetis, kus olid kohal pankade esindajad, turuosalised, valdkonna esindajad ja eksperdid. Kokkuvõttes on selliste plaanide või poliitiliste kokkulepete mõte jõuda selleni, et kui energia tarbimine siin regioonis hakkab kasvama, mida on ju prognoositud, siis meil oleks tööstustel ja majandusel energiat võtta. Ja selles suunas me peame endiselt liikuma. Jah, tõesti, eelmises koalitsioonis polnud just suur saladus, et sotsiaaldemokraatide juhatus – ma loodan, et ma ei eksi – või volikogu on vastu võtnud otsuse, et nemad tuumaenergeetika [kasutuselevõttu] Eestis ei toeta. Seetõttu oli tuumaenergeetikaga edasi minemine nende puhul, ma ütleks niimoodi, välistatud või vähemalt ei olnud see toetatud. Ja seetõttu oli energeetika tasakaal selline, nagu eelmises koalitsioonis oli. Tänaseks on see koalitsioon möödanik ja uue koalitsiooni plaanidest ma juba rääkisin: tuumaenergeetika eriplaneeringuga edasiminek. See ei tähenda seda, et me tuumajaama rajama hakkame, sest väga palju sõltub erinevatest etappidest: kas on asukoht olemas, tuleb luua seadusandlus, regulaator. Siis peab paika saama, kes seda hakkaks tegema, millised on tingimused. Ja selle juures on oluline, et lisaks võrgu vastuvõtuvõimele oleks see ka majanduslikult tasuv. Nagu me teame, üks ettevõte või üks algatusgrupp, kes sellega täna tegeleb, alles ootab sellise modulaarsusega tuumajaama rajamist. Vist on esimesed sammud Kanadas tehtud. Samal ajal tuleb ka maismaa tuuleparkidega edasi minna. Ühel hetkel tuleb vastav minister valitsusse maismaa tuuleparkide vähempakkumisega ja siis saab loodetavasti sellegagi edasi minna. Kui vaja on, parandame reegleid selle jaoks, ja siis saame edasi minna. Mereparkide puhul olgu ka öeldud, et Euroopa puhta tööstuse teatise tõttu tuleb päris palju muudatusi sellel väljal. See oli ka põhjus, miks kliimaminister mereparkide vähempakkumisega edasimineku seisma pani. Ma arvan, et sealt tuleb meie jaoks kindlasti kasulikke võimalusi. Samamoodi nagu riigikaitses me oleme saanud vabamad käed kiiremini suuremate investeeringute tegemiseks, ma arvan, et Euroopa puhta tööstuse teatise abil [saame] ka. Muu hulgas näiteks üks võimalus, mida ma olen siin kolleegidele kirjeldanud – teid siin vahepeal pole olnud, sellepärast ma pikemalt kirjeldan –, on vooluostulepingute ehk nii-öelda PPA‑de tegemine, mida Eesti oma mahu ja riskihindamise võimekuse juures ei suuda tagada. Tulevikus hakkab seda garanteerima Euroopa Investeerimispank. Meie vaatest on see väga positiivne, sest sellisel juhul ei ole vaja turul nii palju tarbija osalust mis tahes uute võimsuste rajamisel, vaid need tulevased võimsused peaksid tekkima tootja ja võimsuste arendaja omavahelise suhte ja lepingu kaudu. Ja kui keegi võtab seda garanteerida, siis meie jaoks see on kindlasti hea uudis, kõikide tarbijate jaoks on see hea uudis. Nii et ootame ka selle pildi selginemist, selle alusel saab tulevikus otsuseid teha. Aga praegu, jah, on aktuaalne tuumajaama eriplaneering ja maismaatuuleparkidega edasiminek. See on plaan.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Meil oli kümme küsimust konkreetselt meretuuleparkide projekti kohta, kuid te ei vastanud sisuliselt neist ühelegi. Ma palun, et te annaksite sisulise vastuse arupärijate esitatud küsimustele. Ma esitan teile omalt poolt mõttekäigu, küsimuse, mis puudutab teie kaks kuud tagasi üliresoluutses vormis väljendatud seisukohta, et kes ei toeta seda meretuuleparkide projekti, tahab kaost. Ma nüüd küsin selle kohta. Kaks kuud tagasi te valitsusjuhina väitsite, et see 2,6 miljardi eurone meretuuleparkide projekt on alternatiivitu, aga praegu te sellest vaikite. Selgitage siis, härra peaminister, kas valitsus on sellest meretuuleparkide projektist loobunud, asetanud selle pausile või käivad ettevalmistustööd uue riigiabi loa taotlemiseks Euroopa Komisjoni konkurentsi direktoraadilt. Mis seisus see meretuuleparkide projekt administratiivselt ja poliitiliselt on, härra peaminister? Palun teil ühtlasi vastata arupärijate esitatud kümnele küsimusele. Ma näen, et Riigikogu esimees vaatab neid küsimusi, ja ma loodan, et Riigikogu esimees juhib ka tähelepanu sellele, et me ei saanud mitte ühelegi küsimusele vastust.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Tegelikult ma Peeter Ernitsale juba kirjeldasin, millised on uue koalitsiooni plaanid, millised on sammud, millised olid selle kokkuleppe asjaolud ja poliitilised kaalutlused, milline erakond millist vaadet esindab. Ja mereparkide puhul samamoodi kirjeldasin tegelikult Peeter Ernitsale, kuidas sellega edasi minnakse ja et oodatakse Euroopa puhta tööstuse teatist, mille järel on selge, kas mereparkide rajamine endiste lahendustega on meie tarbijatele vastuvõetav või mitte. Ma ütleksin niimoodi, et trend selles suunas, et siin regioonis energia defitsiit tulevikus kasvab, on siiski üsna tõenäoline. Majanduskasvu ja majanduse arenguga on samamoodi. Nii et uusi tootmisi on juurde vaja. Ja kui me neid tahame – tuumajaama rajamine võtab aega –, on meil vaja vähemalt maismaatuuleparke, mille vastu teie EKREIKE kolleegid väga agaralt võitlevad. Eks te peate ära otsustama, kumba te siis tahate: soodsamat ja puhtamat energiat või seda võitlust pidada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te mainisite siin, et hädavajalik oleks teha maismaatuuleparkide vähempakkumine, sest see justkui soodustaks tuulikute juurde [tegemist] Eestisse. Teatavasti on ettevõtjad öelnud, et nad saavad hakkama ka ilma mingisuguste subsiidiumideta. Ja praegune olukord, kus on ebamäärasus ja ooteseisund, pigem pärsib seda, et need, kes oleks valmis [ehitama] ja kellel on ehitusload olemas, hakkaks kohe praegu seda tegema, sest nad ootavad, et mine tea, äkki tuleb taevamanna, kuskilt keegi annab veel raha selle jaoks. Ma küsin, miks on vaja üldse üle 200 miljoni euro peale maksta tuuleparkide rajamisele. Ma pean silmas praegu maismaatuuleparke. "Miks", mitte "kas", et te ei saaks vastata "ei". Miks te ikkagi tahate seda raha laiali jagada?

Aitäh! Nojah, olgu siis hästi vastatud. Minul ei ole vähimatki soovi raha laiali jagada. Kui neid oleks võimalik rajada turu vastu, siis minule meeldiks ka, et neid turu vastu rajataks. Aga uute tehnoloogiate turule toomisel on tihti vaja turutõke ületada. See on ainukene põhjus, miks uute tehnoloogiate turule toomisel üldse kasutatakse vähempakkumise mehhanismi, muu hulgas ka Euroopas.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Vaadates, kui paljud inimesed kannatavad kahe viimase Reformierakonna valitsuse maksutõusukoorma all toimetulekuprobleemide käes, sest elukalliduse tõus on osa inimesi, kes said enne kenasti toime, ajanud toidupanga järjekorda, tuleb meil koos teiega tõdeda, et saiakestega elektriarvet ei tasu. Ja nüüd tulen energeetika juurde. Kas valitsus on andnud enda omandis olevale energiaettevõttele või ettevõtetele, kes toimivad ühtlasi nii energiatootjana kui ülekandevõrgu tagajana, ülesande seada eesmärk toota oma inimestele elektrienergiat võimalikult väikeste kuludega, mis tagaks võimalikult soodsa elektri hinna? Sellise ülesande on andnud Soome valitsus ja seadusandja oma põhivõrgu[ettevõttele]. Kui see on olemas, siis millisest dokumendist me selle võime leida? Kui te sellist ülesannet andnud ei ole, siis kas lõpuks on plaanis teil seda teha, et Eesti inimene saaks võimalikult taskukohast elektrienergiat tarbida?

Aitäh, hea küsija! Kapitalismis on konkureeriv turg, energeetikaturg, üldiselt siiski konkurentsitihe. See toimib nii, et sellel turul pääsevad tarbijate mõttes esimesena löögile need, kes suudavad [elektrit] soodsama hinnaga pakkuda. Niimoodi see turg toimib. Ja uued tootmisvõimsused [turul] – eeskätt just need uued tootmised, mille vastu teie kolleegid EKREIKE‑st siin võitlevad, ehk päike ja tuul – on need, mis hinna alla toovad. Kui te vaatate päevi ja elektri hinda, siis üldiselt on meie kandis hind kõige kõrgem just sellel ajal, kui fossiilid hinda teevad. Kui on päikest ja tuult rohkem, on hind madalam. Nii et uute tootmisvõimsuste lisamine on see, mis hinna alla toob, mitte [ei pea paika] Helme ettekujutus, et põlevkivienergeetikas on hinda võimalik samamoodi kontrollida, nagu Keskerakond omal ajal lubas Tallinnas vee hinda kontrollida. See kuulub ühte teise valdkonda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No nii kaua, kuni Keskerakond oli linnas võimul, oli ka vee hind kontrolli all, aga nüüd ei ole [võimul] ja vee hinda on tõstetud. Aga jõuan tagasi elektriküsimuse juurde. Te olete ise väitnud, et meretuulepargid on Eestile majanduslikult kasulikud ja viivad tarbijatele hinnad alla. See on teie väide. Kui küsiti, kas on olemas mingid arvutused selle kohta, siis te väitsite – teie jällegi väitsite –, et Kliimaministeeriumil on need olemas. Samas, avalikkus sai 19. veebruaril teada, et tegelikult need arvutused on salastatud. Aga 20. veebruaril lekkis midagi läbi rahvusringhäälingu avalikkuse ette. Need andmed kindlasti ei näidanud seda, et tänu arendatavatele meretuuleparkidele läheks hind tulevikus alla, vaid pigem vastupidi. Nüüd on küsimus, kas kuskil on olemas mingisugused arvutused, mis tõesti väidavad, et investeeringud tuuleparkidesse, mõnda muusse taristusse, võrkudesse [alandavad hinda]. Me näeme, kuidas see mõjutab ka hinda. Kas see toob hinna alla või mitte? Kas on olemas analüüs?

Aitäh! Esiteks, minu soovitus on olnud kõiki arvutuskäike, mudeleid ja analüüse alati avalikkusega jagada. Samamoodi on avalikkuse ette saanud muud dokumendid, mida ma olen soovitanud avalikuks teha, ja ma saan aru, et on tehtud. Kliimaministeeriumi prognoos põhines Eleringi tellitud uuringutel, audiitorfirma Aurora alusandmetel ja TalTechi ehk Tallinna Tehnikaülikooli ekspertide modelleerimise tulemustel ja nii edasi. See on jah pikem materjal. See on kindlasti, ma eeldan vähemalt, avalikkusele juba jagatud. Kui te küsite, mis on erinevate tootmisvõimsuste ja ühenduste rajamise hinna suhe, siis ma [püüan] hästi lihtsaks teile selle asja teha. Kujutame ette, et me oleme saartalitluses ja jätkame näiteks fossiilsete energiaallikatega – see on, ükskõik kuidas seda mõõta, kõige kallim. Pole teist võimalust. Põlevkivijaamadest veidi odavamad on gaasijaamad. Sealt edasi on juba võimalus minna meretuule, maismaatuule ja päikese poole. Neil kõigil on oma roll: välisühendustel, mis toovad meile aeg-ajalt soodsamad [hinnad]; salvestusel, mis lõikab aeg-ajalt veidi tippe maha; juhitavatel [võimsustel], mis tasakaalustavad taastuvat energeetikat. Energiasüsteemi puhul ei ole nii, et saab öelda, et üks on kõige odavam, las see töötab iga päev, eks ju. Sellest üksiti ei piisa. Võib-olla ainult tuumaelektrijaama puhul oleks selline võimalus, aga tuumavõimsust meil veel ei ole. Nii et kõike on vaja. Aga eeskätt on meil juurde vaja ikkagi taastuvat. Vaatame oma profiili. Kui me tahame keskmist hinda madalamaks saada, siis meil on vaja juurde uusi tootmisvõimsusi. See on paratamatu ja seda on ka erinevad eksperdid öelnud. Debatt käib ju selle üle, millisel viisil neid rajada. Kas need tulevad turu vastu? Kas meil on aega oodata? Kas me loodame, et energia tarbimine ei kasva nii palju, Eesti majandus ei kasva? Mina siiski arvan, et Eesti majandus kasvab, ja ma arvan, et tulevikus ka energia tarbimine siin regioonis kasvab, energia defitsiit siin regioonis kasvab. Aga eks neid prognoose saab siis vaadata, neid on kindlasti erinevaid.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Te ütlesite ühes vastuses – ma loodan, et ma kuulsin valesti, aga mulle tundus, et te ütlesite nii –, et ootame Euroopa Liidu puhta tööstuse direktiivi, sest siis me saame teada, kas tuuleenergia võiks olla vajalik ja vastuvõetav meie tarbijatele. Kui teil tõesti selline mõte on, siis see küll ei ole kuidagi peaministrile kohane. See viitab rohkem sellele, et te olete mõtestanud oma rolli mitte nagu riigi peaminister, kes peaks juhtima Eestist lähtuvat plaanide tegemist, vaid te ootategi, kui Brüsselist tuleb kiri või telefonikõne ja öeldakse: "Härra Michal, siin on nüüd selline direktiiv. Vaadake, sealt saate teada, mida eestlastel vaja on." Kas see on tõesti nii või ma sain teie vastusest valesti aru?

Aitäh! Me omad plaanid teeme kindlasti ise. Aga ma muidugi ei jaga teiega seda Euroopa Liidu vaenulikkust. Ma saan aru, et EKRE‑l on suur plaan Euroopa Liidust lahkuda, Mart Helme lubas selle toetusgrupi ära teha. Nii et ma jään huviga ootama selle plaani realiseerimist. Reinsalu ka noogutab. Saate koos arutada.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Viimasel ajal on palju olnud kuulda sellest, et riik peab mingeid majandusvaldkondi ja sealset ettevõtlust doteerima. Kuuleme siin, et energiasalvestile tuleb alguses peale maksta, et tuuleparkidele tuleb peale maksta. Ometi on need valdkonnad, kus turumajanduse reeglite kohaselt saaks ju tarbijalt pärast raha kokku koguda ka siis, kui investeering tehti nii, et riik konkreetselt seda ei doteerinud. Tänagi te räägite, et midagi tuleb rajada turu vastu ja turu vastu. Ennemuiste oli Reformierakond ikkagi turumajanduse toetaja. Miks te nüüd nii turu vastu olete?

Küsimus lõppes? Ahah! Aitäh, hea küsija! Tõepoolest vabandan, kui mu keelekasutus oli kantseliitlik. Mitte turu vastu, vaid turutingimustel. Ja muu hulgas tuleb meil kahjuks – ka mina olen väga vabaturu usku, kahtlustan, et isegi rohkem kui Isamaa – toetada ka näiteks reservis olevaid põlevkivijaamu 40–45 miljoniga aastas, mis 20 aasta peale on umbes 800 miljonit kuni miljard. Mingeid tegevusi tuleb toetada, et need püsti püsiks, toimiks ja oleks olemas.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kogu veebruar ja märts räägiti meile, et elekter on kallis, sest tuult ei ole ja tuulepargid ei tööta. Nüüd tahetakse ehitada veel rohkem tuuleparke. Kas see tähendab, et kui tuult ei ole, siis istumegi täielikus pimeduses?

Aitäh! No muidugi ei tähenda. Ja isegi kui tuuleparke oleks rohkem, ei muudaks see seda päeva, kui tuule[energia tootmine] ei tööta. Siis töötavad juhitavad võimsused.

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Vaat te otsite siin odavat energiat nagu Pipi spunki. Aga noh, sellest on juttu ka olnud, et üks kõige odavam asi, mis töötaks iga päev, ja kui töötaks, teeks seda ilma CO2-maksu, suurte keskkonnatasude ja aktsiisideta – ja siis olekski kõige odavam elekter –, on meil põlevkivielekter. Aga see, et Euroopa rohehullus ja sellega kaasnev korruptsioon on teie pea segamini ajanud, on tegelikult probleem, mitte see, et meil ei oleks reaalset võimalust pakkuda oma inimestele odavat ja stabiilset energiat. Ja nüüd on planeeringutesse pandud 6300 megavatti võimsusi, kuigi Eesti keskmine [tarbimine] on 1000 megavatti, maksimum 1500 megavatti. Kellele ja milleks me seda energiat siis tootma hakkame ja miks Eesti inimene peab selle kinni maksma?

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Eesti inimene ei maksa kindlasti kinni kõiki energiaarendusi. Ütleme, akusalvestust on tulnud turu vastu, tuuleparke on turu vastu, vabandust, turutingimustel tulnud – ma parandan enda keelekasutust – ja samamoodi tulevad päikesepargid turutingimustel ja nii edasi. Need on võimalused, kuidas tekivad tootmisvõimsused, mis toodavad turule ja kauplevad börsil. Võib-olla pole ka teile märkamata jäänud, et meil on ka välisühendused. Vahel isegi õnnestub müüa elektrienergiat välisühenduste kaudu teistesse riikidesse, teistele turgudele. Nii et sellepärast on vaja vahel erinevaid tootmisvõimsusi. Ja noh, erinevates valdkondades on planeerimises alati rohkem võimsusi, kui neid reaalselt kasutusele tuleb. Mis seal salata, EKRE vastutegevus uute päikeseparkide ja maismaatuuleparkide puhul on ju silmipimestav. Selles mõttes, et te olete vist vastu võtnud isegi parteilise otsuse selle kohta, et neid ei tuleks. Mina seda kindlasti ei toeta. Minu meelest on koomiline, kui mingi seltskond sõidab kohale bussi või suure autoga, räägib, kuidas tuulik on kahjulik, ja paneb neile needuse peale. Üldiselt ma soovitaks selle ringi mõelda, aga eks te ise otsustate.

Suur tänu, härra peaminister! Head kolleegid Peeter Ernits ja Lauri Laats, ma ei saa teile kahjuks teist küsimust anda, sellepärast et arupärimiste puhul saab iga Riigikogu liige esitada ühe küsimuse. Ja kuna rohkem küsimusi ei ole, siis aitäh, härra peaminister! Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Urmas Reinsalu. Palun! Teil on see privileeg. (Saalis räägitakse.)

Ma võtan kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kogu austuse juures, härra peaminister, null bitti informatsiooni. Me esitasime selle meretuuleparkide 2,6 miljardi euro diili kohta kümme küsimust, aga härra peaminister on muutunud väga häbelikuks. Kuidagi selgub, et kuigi meretuuleparke reklaamis ta kaks aastat, [kuni] kuu ja mõned nädalad tagasi – ta ise kordas üle, et 18 valitsuse istungil on kogunetud –, see on olnud tema projekt kliimaministrina, kellena ta selle idee välja pakkus, ja edasi tegeles Eesti valitsus energeetika valdkonnas kaks aastat selle kui keskse teemaga, siis nüüd me ei saanudki vastust tehiolude ja selle kohta, kuidas valitsus kavatseb energeetika valdkonnas edasi minna. Ainus lause, mida härra peaminister ütles, oli, et me teeme tuumajaama planeeringu, aga see ei tähenda seda, et Eestisse tuumajaam tuleb. Punkt. See oli kogu informatiivne alus. Aga mis olid need küsimused, millele peaminister kartis vastata? Lugupeetav parlament, kas te soovite neid küsimusi kuulda? On see mõistlik? Ma näen, et parlamendi liikmed noogutavad. Esimene küsimus. Peaminister sattus segadusse. Aga härra peaminister, kuulake need küsimused ära, ma teie nimel loen [need ette] ja ma ei pane teile sugugi sõnu suhu. Esimene küsimus oli, miks valitsus kavandab nii suure finantsmajandusliku ja energiapoliitilise mõjuga seisukohti, ilma et tegelikkuses oleks välja töötatud energiamajanduse arengukava ja saavutatud minimaalne ühiskondlik legitiimsus turuosaliste ja energiaekspertide seas ning ühiskonnas laiemalt. See küsimus on siiani vastuseta. Kes otsustab meie riigi energiapoliitika põhivalikuid? Kaks kuud tagasi olid need kolm valitsuspartei esimeest, kes teatasid, et nemad on välja mõelnud pikaajalise energiamajanduse kava, mille selgrooks on 2,6 miljardi eurone dotatsiooniprojekt meretuulemajandusele. Aga nüüd teatab peaminister meile, et tema usub turujõududesse. Vabandust! Aga [miks] riigi peaminister siis tegelikult avalikkust nii diametraalselt erineva positsiooniga eksitab? Ja panete tähele, härra peaminister, te teatasite ju veebruaris, et aprillikuus me viime läbi 2,6 miljardi eurose vähempakkumise. Nendel päevadel oleks see kohustus Eesti ühiskonnale, ettevõtlusele ja tarbijatele võetud. Nüüd on väga segane, mis suunas see asi edasi liigub. Küsimusele, miks töötatakse ilma analüütilise käsitluseta, pikaajalise vaateta, vastust kahjuks ei tulnud. Teine küsimus, mida kardavad toona selle kokkuleppe juures olnud [asjaosalised] nagu vanakurat välku: milliste lähteandmete alusel sõlmiti kolme valitsuspartei esimehe energiaalane kokkulepe jaanuaris? Vaadake, see on väga oluline põhimõtteline küsimus. Kes tuletas need arvutused, mille pinnalt härra peaminister väitis, et elektrienergia hind saab 2035. aastal olema väga soodus, [ütles selle välja] lausa kümnendiksendi täpsusega kilovati kohta, ja seda meile propageeris? Härra peaminister, miks te nüüd siin kõnetoolis ei rääkinud enam kümnendiksendi täpsusega, millise elektrienergia hinna need meretuulepargid meile aastaks 2035 toovad? Sellepärast, et relevantseid lähteandmeid tegelikult ei eksisteeri. Sellest on avalikkus saanud teadlikuks. Ja nüüd püütakse neid sokutada nii-öelda vaiba [alla], teki alla. Avalikkuses jääb küsimus õhku nii korruptsiooniriskide kui ka energiavalikute mõttes, olgu need ideoloogilised või lihtsalt kantud mingisugusest poliitilisest veendumusest. Panete tähele, kahe aasta jooksul on Kliimaministeeriumi ja meie poliitilise juhtkonna lähtekohas muutunud baasandmed, andmed selle kohta, kui suurt energiamahtu on vaja hankida meretuuleparkide projektiga. Millised saavad tegelikkuses sellisel juhul olema need objektiivsed kriteeriumid? Kuid üks asi jäi samaks selle kahe aasta jooksul: 2,6 miljardit tuleb eraldada. Kolmandaks, meid huvitas vägagi küsimus, milline on peaministri vastutus selles jätkuvas segaduses energiavaldkonnas. Kes tegelikult selle otsuse õigupoolest ette valmistas ja kes selle otsustamise juures oma sisendi andsid? Väga põhimõttelise kaaluga küsimus. Sellele kahjuks peaminister ei pidanud võimalikuks isegi osundada. Järgmine küsimus. Peaminister on öelnud, et meretuuleparkide projekti puhul on ka mitmete turuosalistega peetud läbirääkimisi meretuuleparkide [dotatsiooni] indekseerimise kohta, ning peaminister on kinnitanud, et see ei suurendaks tarbija kulu. Meil on 2,6 miljardit eurot, kõneletud on nominaalsummast, võimalikust doteerimisest. Järelikult, kui kõneldakse indekseerimisest – ka see oli üks põhjus, millele osundati päevad pärast meretuuleparkide projekti nurjumist valitsuse tasemel –, siis on ju retoorika selline, et me peame taotlema uue riigiabi loa, mis võimaldaks ka indekseerimist. Meie konkreetne küsimus oli, milline indekseerimise moodus ei too tarbijatele kaasa nominaalsummas või reaalraha vääringus, mis on diskonteeritud, suuremat kohustust. Kahjuks ka sellele peaminister ei pidanud võimalikuks vastata. Meie küsimus oli ka laiema vaatega sellest, kas ei oleks mõistlik – ja see oli loomulikult üleskutseline – sellises segaduses ja usalduskriisis, kuhu ühiskond on energiapoliitiliste valikute puhul asetatud, seniks, kuni energiamajanduse valdkonnas on selge ühiskonnas läbi arutatud tegevuskava, täies mahus peatada suuremahulised finantsmajandusliku mõjuga energiaalased otsused. Te ütlete, et sellega kaotatakse aega. Vastupidi. Me nägime seda, et ajakaotus oli taeva arm, 2,6 miljardi projekti teil ei õnnestunud kiirkorras läbi suruda. Kaks aastat on Eesti ühiskond juba kaotanud selle keerlemise tõttu. Te olete ise öelnud, et valitsus on arutanud seda 18 korda, ühel korral lausa kolm tundi ministrid istusid ja kangelaslikult arutasid. Ja meie küsimus oligi siin infotunnis, mida valitsus arutas. Mis on see lähteinformatsioon? Eesti ühiskonnal, ettevõtjatel, ekspertidel, turuosalistel on õigus seda teada. Vabandust! Selles olukorras tulite te loetud nädalad tagasi Eesti rahva ette ja ütlesite, et need Eesti inimesed, kes seda 2,6 miljardi euro projekti ei usalda, tahavad kaost. Ja nüüd te tegelikkuses selle asemel, et anda [vastused] selle miljardite eurode projekti kohta, suurima võimaliku rahalise kulutuse kohta, mis on aset leidnud vabanemisjärgses Eestis, ütleme, nominaalsummas, te libisete neist kõrvale. Aga peaminister ei saa libiseda kõrvale riigi juhtimisest, energeetika põhivalikutest. Me tahame teada, kuidas selline meie veendumuse järgi kehv ja vale otsus poliitilise juhtkonna kõrgemal tasemel – see on fakt – välja kujunes. Sellest küsimusest te eelistate libiseda kõrvale. Riigi juhtimisest ei saa libiseda kõrvale. Seetõttu, härra peaminister, mul on kahju, et te ei soovinud Eesti ühiskonnale selles olulises teemas selgeid veenvaid vastuseid anda.

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Ja teie oleksite pidanud kindlasti osundama sellele, te nägite, et arupärimises on kümme konkreetset küsimust, aga kahjuks me ei saanud ühelegi vastust. Te raputate pead. Noogutage, härra Riigikogu esimees! See on teie ülesanne …

Aitäh! Teie aeg on nüüd lootusetult läbi saanud. Urmas Reinsalu, te teate väga hästi, et nii kaua, kui vastaja püsib teemas, Riigikogu istungi juhataja ei sekku. See on olnud siin saalis tavaks ja mina kindlasti ei hakka seda tava rikkuma. Ma ei saa kangutada mitte kelleltki vastuseid välja ja see ei ole ka istungi juhataja ülesanne mitte ühegi seadusepügala alusel, millega Riigikogu tööd reguleeritakse. Nii, järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Eelmisel nädalal maksis elekter Eestis 15 korda rohkem kui Soomes. See ei ole isegi palju. On olnud perioode, kus hinnavahe on mitmekümnekordne, ja seda olukorras, kus me ostame elektrit samalt börsilt. Kui Reformierakond kaotas aastal 2013 riikliku elektri hinna reguleerimise ja viis meid börsile, lubati meile, et konkurents langetab hindu. On möödunud 12 aastat ja hinnad on selle aja jooksul ainult tõusnud. Nord Pooli börsi analüüs näitab, et tegelikult ei eksisteeri seal mingit vaba konkurentsi. Küll aga on seal spekulandid, kes teenivad ülikasumeid, mängides elektri hindadega. Ainult 11% Nord Pooli börsi tehingutest lõpeb reaalse elektri tarnimisega, ülejäänud 89% on puhtalt spekulatiivsed tehingud. Elektritarbijad maksavad mitte ainult tarnitud kauba eest, vaid maksavad kinni ka spekulantide kasumi. Aga see pole veel kõik. On olemas ka vastus küsimusele, miks elekter muutub Soome lahe ületamisel mitu korda kallimaks. Osaliselt on see seotud ebapiisava ülekandevõimsusega. Aga ainult osaliselt. Veel üks põhjus on see, et märkimisväärse osa hinnavahe kasumist panevad taskusse Eesti ettevõtte Elering ja selle Soome analoogi omanikud, need, kellele kuuluvad elektri ülekandeliinid. Kõige küünilisem on see, et Eleringi omanik on Eesti riik. See tähendab, et meie oma riik teenib ülikasumeid selle pealt, et toimetab meie elektrit üle Soome lahe – 70 kilomeetrit otseteed. Kas on olemas väljapääs sellest paradoksaalsest olukorrast? Kindlasti on. Eesti peab loobuma mängust vabaturu reeglitega, mis tegelikult on spekulantide pärusmaa. Me peame naasma 2013. aasta olukorra juurde, kus varustasime end ise elektriga ja hindu reguleeris riik. Selleks on meil olemas vajalikud võimsused, kui remontida kõik meie elektrijaamade plokid. Meil on olemas ka põlevkiviressurss. CO2-kvootide kõrgete maksude probleem on lahendatav poliitilise tahtega. Selle asemel, et investeerida sadu miljoneid eurosid konkurentsivõimetu rohelise energia toetamiseks, peame need vahendid suunama Narva elektrijaamade remonti, ja juba aasta pärast oleks meil piisavalt elektrit mõistliku hinnaga. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea peaminister! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Teema, mida me käsitleme, on hästi oluline, see puudutab meid kõiki ja loomulikult ka meie majandust. Teate, enne kui ma siia pulti tulin, ma lugesin ERR‑i portaalis üht uudist sellest, et praegune energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Sutt andis intervjuu "Uudis+" saates, kus ta ütles, et konkurentsivõimeline elektri hind sõnastatakse Eleringi eesmärgina. See on ju tegelikult väga hea uudis. Me oleme sellest rääkinud mitmeid aastaid. Ja mul on hea meel, et nüüd vähemalt energeetikaminister, [mitte] siis kliimaminister, võttis selle asja ette. Aga eelmised kliimaministrid ei suutnud või ei soovinud sellega tegeleda. See on sama eesmärk, mille on tegelikult Soome valitsus [seadnud] oma võrguettevõtte Fingrid kaudu. Ja kui tõesti sellega suudetakse Eestis ka hakkama saada, siis on see ju ainult hea uudis. Tuletan meelde, et mõned nädalad tagasi Eleringi juht ütles, et sotsiaal-majanduslikud arvutused ei ole üldse Eleringi teema. Lugupeetud minister vähemalt oma usutluses ERR-i portaalis ütleb, et me hakkame sellega tegelema. Ehk siis ettevõtte juht ja minister peavad omavahel sõnumid sünkroniseerima ja aru saama, mis tegelikult toimuma hakkab. Loomulikult, veebruarikuu oli segaduste kuu. Ühest küljest tuldi välja uudisega, et riik hakkab finantseerima meretuuleparke dotatsiooniga suuruses 2,6 miljardit. Ei läinud väga palju aega, kui see otsus vähemalt ajutiselt [ümber pöörati], ja loodetavasti jäetakse see pikema aja peale ka ära. Aga kogu selle virvarri juures oli kummastav kuulda ja vaadata, et tegutseti sellisel viisil, et tegelikult peaminister ei teadnud, mida Kliimaministeerium teeb. Kokkuvõttes ka teised ministrid ei saanud täpselt aru, kuidas see 2,6 miljardi otsus siis tuli. Ja lisaks, nagu ma ka oma küsimuses mainisin, peaminister ja veel mõned ministrid selgelt lähtusid meretuuleparkide dotatsiooni otsuses sellest, et see on meie majandusele kasulik ja viib elektri hinna alla. Samas, tegelikult mitte ühtegi arvutust selle kohta meile ei suudetud esitada ja kui 20. veebruaril mingisugune arvutus avalikustati ringhäälingu kaudu – vist kogemata –, siis see kindlasti ei näidanud meile seda, et hind langeb. Ma tulen korraks tänasesse päeva. Siin ka peaminister mainis ära, et kui tulevad uued tootmisüksused, uued võimsused, siis see viib hinna alla. Vaatame tänast päeva, seda, mis meil elektriturul toimub, tootmist ja tarbimist. Me toodame hetkel rohkem, kui me tarbime, ja toodangust umbes 150 mega[vatti] me praegu suuname Lätti. Arvake ära, mis hinnaga! 2,26 eurot megavati pealt. See ju näitab puhtalt seda, et selline olukord tekitab ettevõtjatele ainult kahju, sellepärast et seda müüakse alla omahinna. Mida minu arust ei ole üldse käsitletud kogu selles poliitikas, on see, mis juhtub siis, kui tootmisüksusi tulebki niivõrd palju kogu selles piirkonnas – see on siis Soome, Läti, Leedu, Poola –, et tegelikult me näeme madalhindu päris tihti ja isegi miinusmärgiga hindu. Keegi peab selle ka kinni maksma. See on see teine pool. Üks pool on see, et me tahame tagada tarbijatele mõistliku elektri hinna. Aga teiselt poolt viib sellisel viisil oskamatult poliitika ajamine ettevõtjad olukorda, kus nad näevad selgelt, et majanduslikult see äri lihtsalt ei tasu ära. Siis me oleme veelgi suurema probleemi ees. Igal juhul hakkab riik seda jälle korrastama. Nii et siin on väga palju nüansse, mida tuleb silmas pidada nii tarbijate kui tootjate poolt vaadatuna. Selge on see, et valitsusel praegu tervikpilti ei ole, ja see on probleem. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! Te üldiselt olete poliittehnoloogias tugev ja oskate sõnu hästi seada, aga täna minu jaoks täitsa ootamatult lipsas teil küll huvitav tõdemus üle huulte. Te ütlesite, et ootame Euroopa puhta tööstuse teatist, sest siis saame teada, kas Eesti inimestele on vaja meretuuleparke. See on minu arust nüüd täiesti uus hetk Eesti poliitikas, kui peaminister ütlebki otsesõnu välja, et ta mitte ei toimeta nii, et juhtida valitsust Eesti huvidest lähtuvalt, vaid ta ootab kas telefonikõnet või meili Brüsselist. Peseb hommikul hambad ära, võtab meilboksi lahti, seal on käsulaud, ja hakkab selle järgi toimetama. Ma ikkagi kutsuks üles seda nüüd küll muutma. Vaatame kas või oma naabreid ja mõtleme nendele diskussioonidele, mis Eesti avalikkuses on viimasel ajal käinud erinevate kohustuste üle, mis Eesti on endale võtnud. Lõpuni ei olegi aru saada, kuidas ta need võtnud on. Eks see tulenebki sellest, et meil on peaminister, kes oma tegevuses lähtub sellest, et kuulame, mis Euroopa ütleb, ja siis vaatame, kas meil on meretuuleparke vaja. Nii ei peaks olema. Vaatame näiteks LULUCF‑i temaatikat ja seda, kuidas on seal kohustuste mõttes läinud kas või meie lähinaabritel Soomel ja Lätil. Seal on selgelt näha, et nende peaminister ja muud ministrid on ilmselgelt toimetanud, lähtudes oma riigi huvidest, mitte sellest, et võtame vastu kõik, mis Euroopast tuleb. Nii et see oli küll nüüd ülestunnistus, et kõvasti on lati alt läbi joostud. Markeerin ära ka teise teema, mida te mainisite siin küsimuste-vastuste voorus ja kõnes: et teeme aga neid tuulest ja päikesest elektri tootmise võimsusi ja meil on kaablid ja siis me saame elektrit müüa, kui seda üle on, küll see on tore ja saame palju raha. No tegelikult nii ei ole. Juhuelektri arenduste üledimensioneerimisega me jõuame sinna, et me võib-olla saame elektrit müüa null‑ või negatiivse või väga väikese hinnaga, sest kõigil on seda teatud hetkedel väga palju. Elektrit me tõepoolest liigutame läbi kaabli, aga raha sellest suurt ei teeni. Ja jällegi teisipidi, kui me juhitavate võimsustega ei suuda oma vajadusi katta, näiteks külmal talvel, või kui, nagu te ise siin palju räägite, me arendame Eestis kõvasti tööstust ehk tarbimise poolt, siis see tähendab seda, et me justkui müüksime elektrit, kui me vaatame elektristatistikat, aga rahakotti selle müügi eest raha ei teki. Ja siis on meil hetki, kui on elektrit puudu ja me ostame seda väga kallilt. Nii et iga päev, kui me selles äris niimoodi osaleme, teeb meid aina vaesemaks. Kutsun kõigepealt üles mõtestama enda rolli uuesti, väikesele sisekaemusele, haarama härjal sarvist ning olema oma riigi peaminister ja lähtuma sellest. Ja lisaks, kui see roll õnnestub ümber defineerida, nii nagu mõistlik oleks, siis võib-olla [tasub] käia mõned arvutused üle ja vaadata, mis on mõistlik energeetikas ja mis ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma jälgisin kogu seda tantsu veidi eemalt ja mul on hea meel, et ma saan praegu siin otseselt küsida. Sa räägid, et kogu see meelemuutus toimus selle puhta tööstuse direktiivi valguses. Paruness lubas oma esimese saja [töö]päeva jooksul seda tutvustada ja see toimus 26. veebruaril 2025. Sotsid viskasite valitsusest välja 10. märtsil. Ja te kolmekesi presenteerisite end uhkel pildil, sa olid keskel ja Kristina Kallas oli paremal käel ja vasakul käel oli see parteijuht, keda enam seal ei ole, kes on nüüd ära kustutatud, ja taga, taustal oli Jürgen Ligi ja siis toonane [kliima]minister, kelle esinemine oli väga rabe – ma telekast vaatasin toona. Ta nagu ei osanud midagi öelda, oli tunda, et ta täpselt ei teadnud, et peremehed on ilmselt midagi otsustanud. Aga millegipärast ta pidi televisioonis otse-eetris esinema. Muuseas, nagu siin Urmas Reinsalu ütles, tõesti, aprillis, praegu oleks pidanud need suured enampakkumised juba toimuma, võib-olla oleks toimunud, [igal juhul] oleks pidanud toimuma. Ja kõik see tundus kuidagi väga imelik. Noh, 2,6 miljardit eurot on suhteliselt või pehmelt öeldes ikka väga suur [summa], kuigi paruness on lubanud oma puhta tööstuse direktiivis 100 miljardit, aga Euroopa ulatuses. Ma arutasin seda toona mitmete inimestega, kes on minust targemad, kes tunnevad energeetikat nagu oma taskut ja tunnevad ka seda, miks mingi asi liigub. Ma rääkisin ühe sellise inimesega ja ma kirjutasin pärast selle vestluse üles. Kui tohib, ma tsiteerin. Ütlesin niimoodi: "Miks just nüüd ja nii äkki?" Ma pidasin silmas seda, kuidas teie ilus meretuuleparkide troika ühel hetkel otsustas, et me oleme otsustanud ja kõik, nüüd tuleb varsti enampakkumine. "Miks just nüüd?" Kõrge riigiametnik, meie üks suurimaid energeetika asjatundjaid, kellega ma vestlesin, ütles mulle väga lihtsalt: "Vaata, Peeter, Eestis on praegu käimas suurejooneline rikkuste ümbermängimine, kus maksumaksjate raha peab edaspidi ühtlase voona ja suurtes kogustes taastuvenergia ärimeeste taskutesse jõudma." Ja veel ütles ta, et võimuerakondade juhtidel on seega väga kiire. Noh, mõistagi, aprillis pidi juba enampakkumine olema. Mis siis tegelikult toimus? Kristen, sa vähemalt varem jätsid mulle mulje, et oled tõsine inimene ja räägid selget, mitte ümarat juttu. Aga mis siis tegelikult toimus vahepeal? Ühelt poolt sa viitad, et puhta tööstuse direktiiv nagu sundis meelt muutma. Aga ma lugesin neid kuupäevi ette. Kuhu jäid need investorid, kellele väidetavalt oli lubatud suurte rikkuste ümbermängimist, ja mis seal tegelikult oli? Ma kutsusin ka toona oma kolleege – nii vähe, kui neid on jäänud –, uurivaid ajakirjanikke, [üles seda uurima]. Kui ma ise oleks selle koha peal, ma tegeleks sellega kindlasti. Mis seal siis tegelikult oli? Sa ütled küll, et puhta tööstuse direktiiv. Aga midagi nagu ei klapi siin. Ja see ongi minu küsimus sulle. Võib-olla sa lõppsõnas siis natukene midagi lisad. Aga kolleegid, uurivad ajakirjanikud, taas üleskutse: see oleks teema, mille eest vähemalt Bonnieri preemia saaks – vähemalt!

Kas soovite lisaaega?

Ei, ma rohkem ei soovi, milleks siin aega raisata. Aga igal juhul üleskutse: uurige, kui teil natukenegi veel mõistust ja tahtmist on. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud saadikud siin saalis ja need, kes te jälgite meid oma tubades! Austatud kuulajad! Täna kell 15.39 [ilmus] ERR‑i uudisteportaalis uudis, millele juhtis tähelepanu ka Lauri Laats. Ma kõnelesin sellest oma küsimuses peaministrile, mille peale ta tegi armsasti suuri silmi, et mis see Solman nüüd jälle küsib või räägib. Sutt vastas kenasti sellele küsimusele peaministri eest ise ära: konkurentsivõimeline elektri hind sõnastatakse Eleringi eesmärgina. Saatejuht Mirko Ojakivi küsis Sutilt, millal saab Eestis seadusesse kirja, et Elering peab muretsema konkurentsivõimelise elektri hinna pärast, mitte ainult ülekandetasude ja kasumi pärast. "Selle otsuse tõttu peaks Elering hakkama tegema investeeringuid arvestades, et tarbijatele oleks taskukohane elektri lõpphind." Täpselt seda ma teilt, austatud peaminister, mõni hetk tagasi küsisin. Te vastasite midagi taolist, et elektri hind kujuneb meil turumajanduse tingimustes. Aga teie enda minister on, näete, ajakohasem ja juba ütlebki, et konkurentsivõimeline elektri hind sõnastatakse nüüd uute plaanide kohaselt Eleringi omaniku ootuses eesmärgina. Ja kujutate ette, et seda seal siiamaani ei olnud! No nägid, eks ole! Aga soomlastel, põhjanaabritel oli, et oma tarbijad ja ettevõtted ei läheks pankrotti, makstes kõrgeid elektri hindu. Neile tagab nende enda põhivõrgu[ettevõte] ehk ülekandeteenuste [osutaja] taskukohase hinna. Ma loodan, et konkurentsivõimeline hind tähendab nii teile kui ka Sutile siiski taskukohast hinda. Sest sellist elutähtsat [asja] nagu elektrienergia ei ole meil kindlasti põhjust häbeneda toota oma inimestele, sealhulgas oma ettevõtjatele, taskukohase hinnaga, eriti kui sellega tuleb toime meie hea põhjanaaber Soome, kellest me tahame ju kogu aeg eeskuju võtta. Mitte küll kõigis asjades, aga sellistes põhipostulaatides on nad olnud meist tublimad. Te rääkisite ennist siin, et on tarvis uusi tootmisvõimsusi. Aga ometi te ei kuula energeetikaeksperte, kes kõnelevad teile, et kõige olulisem on energiajulgeoleku ja energiavarustuskindluse juures oma ressurss, milleks on Eestis põlevkivi. Seda räägivad peaaegu igapäevaselt tehnikaülikooli professorid, sealhulgas professor Alar Konist, kes on toonud ka näite, mis puudutab olemasolevatele elektrijaamadele püüdurite paigaldamist, mis püüavad kinni CO2. See tehnoloogia on olemas vaatamata sellele, et teie enda erakonnakaaslased räägivad vastupidist. See tehnoloogia on olemas! Ja kui me siiani, ka nüüd julgeolekukriisi lävepakul, demoniseerime omaenda energiaressurssi ja räägime samal ajal, kui üllad on meretuulepargid – kuigi see tähendab tonnide-tonnide viisi betooni valamist merre, plastmassi [viimist] sinna, tuulikulabasid, mis ei lagune looduses – ja et tegemist on puhta energia tootmisega, siis midagi ikkagi ei klapi. Mul on teile küsimus. Mille alusel on tänases julgeolekuolukorras teil endiselt võetud suund seista – ma rõhutan: just kõnes ja sõnades – kõigepealt keskkonna eest? Alles seejärel te vaatate varustuskindlust ja energiajulgeolekut. Siiani, kuni selle Suti artiklini, paistis taskukohane hind teile üldse vähetähtis olevat. Riik, muuseas, ei tohi unustada Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikku tähtsust ning vajadust säilitada energiajulgeolek. Selle asemel, et likvideerida seal olemasolev taristu ja ehitada sinna asemele madalapalgaliste [töökohtadega] loome‑ ja tööstusparke, kärpides sellega [teisi] kohalikke töökohti, tuleks tänases julgeolekuolukorras oma plaanid ümber vaadata. Ja ma ei saa aru, mis on tänasel valitsusel selle vastu, et investeerida senise energiasüsteemi moderniseerimisse, et pikendada põlevkivikatelde eluiga, kuni on valminud uued juhitavad tootmisvõimsused. Kuidas plaanitakse tugevdada riiklikku kohalolekut Ida-Virumaal, kui põlevkivil põhinev energiatootmine suletakse ja inimesed jäävad töökohtadeta? Ja kas valitsus on üldse analüüsinud kvoodikaubanduse alternatiive, mis vähendaksid tarbijatele ja ettevõtetele tekkivat hinnakoormust? Nii et osa küsimusi – ma viitan, nagu ütles ka Urmas Reinsalu – on jäetud täiesti vastuseta. Loodan, et lähiajal saame kas või avalikkuses nende küsimuste ja vastuste üle veel debateerida. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Soovib. Palun Riigikogu kõnetoolist!

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vaatajad ja kuulajad! See viimane sõnavõtt oli ikkagi midagi metsikut. Pea igas lauses, igas lõigus oli kõik puder ja kapsad, täiesti kindlalt. Te küsisite, miks meil ei ole konkurentsivõimelist hinda või energiaportfelli nagu Soomes. Selle pärast, et Juhan Parts Isamaast haldas seda portfelli pikalt, arendas põlevkivienergeetikat, mille hind on kallim, kiindunult ja erakordse armastusega. Juhan Partsi energeetikaplaan oli ju mitte üks Auvere, vaid veel kaks Auveret. Ma olen kunagi eksinud, [arvates, et] ta on öelnud "teine Auvere". Ei, ta tegelikult tahtis teist ja veel kolmandat Auveret. Selliseid jaamu, mis kunagi korralikult ei tööta, aga on kindlalt olemas ja pakuvad meile kallist teenust. Selles on asi. Nii et selles mõttes on kogu see energeetikapilt teil täiesti sassis. Kui ma räägin, et me maksame reservide eest põlevkivijaamades, siis seda te ei pane tähele. Tulete pulti, küsite kangelaslikult: "Aga mis siis saab, kui me põlevkivijaamasid ei hoia?" Selle eest me ometi maksamegi, see ongi see [raha], mille eest reserve hoitakse. Kõike seda tuleks tähele panna. Aga kõik on energeetikaeksperdid tänapäeval. Ma üldiselt Riina Solmaniga saan kenasti läbi, ma arvan, vähemalt inimlikul tasemel, aga kogu see värk energeetikavaldkonna kohta oli puhas puder ja kapsad. Rõhutan veel uuesti: fossiilid on kallimad, taastuvad [allikad] on soodsamad. Nii palju on ühiskonnas üldiselt aru saadud ja see on trend. Fossiile, põlevkivijaamu me hoiame, me maksame selle eest, et need oleksid meil reservis olemas. Need tagavad meile need võimsused, mis on vajalikud. Tuli siia pulti Urmas Reinsalu, emotsionaalselt üles köetud, ütles, et viivitamatult tuleb teha otsuseid elu seisma panna. See valitsus ei pane otsuseid seisma, ei pane elu ka seisma. Tuleb tuumajaama eriplaneering, tulevad ka taastuvenergiapargid, et energia saaks soodsam ja puhtam. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kuna Riina Solmani seisukohti mainiti, siis vastavalt RKKTS‑ile te saate võimaluse vastusõnavõtuks. Palun!

Suur aitäh, austatud peaminister! Lugupeetud … Vabandust! Riigikogu esimees ja lugupeetud peaminister!

Peaminister võib ka lugupeetud olla. Aga palun!

Ausalt öeldes ma olen praegu hämmingus teie seisukohtadest minu suunal. Mis teil, Reformierakonna meespoliitikutel, viga on, et te käite siin puldis naispoliitikuid sõimamas ja neid lolliks nimetamas sisuliselt? Te räägite Eesti Energia endise pressiesindajaga. See ei ole mulle võõras teema, see ei olnud ka Juhan Partsile võõras teema. Kui Lauri Laats rääkis puldist Andres Suti seisukohtadest, siis te ei pööritanud silmi, ei sõimanud teda lolliks, mitte kuidagi ei teinud teda rumalaks, nagu te nüüd mind proovisite teha. Ma rääkisin Andres Suti seisukohtadest, ma rääkisin teile möödunud reedel energeetikaseminaril [esinenud] energiaprofessorite seisukohtadest ja teie ütlete, et see on kõik puder ja kapsad. Siis te olete ise rumal ega ole endale asju selgeks teinud, vaid toetate ainult teatud nägemust, mis puudutab kliimaeesmärkide ja keskkonnaeesmärkide täitmist, aga jätate oma rahva, riigi, ettevõtjad ja inimesed varustuskindluseta ja ilma vajaliku tootmisvõimsuseta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove selle [arupärimise] raames ei ole. Lõpetan tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.