Õiguskantsleri ettepanek mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks

Läheme tänase päevakorra juurde, kus on kirjas õiguskantsleri ettepanek mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Ettekandjaks palun õiguskantsler Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduse § 142 lõike 1 ja õiguskantsleri seaduse § 17 alusel teen teile ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla mootorsõidukimaks ja liiklusseadus. Leian, et olukord, kus varamaksu kogutakse varalt, mida omaniku tahtest ja tegevusest sõltumata enam olemas ei ole, on vastuolus põhiseaduse §-ga 32, mis kaitseb omandiõigust koostoimes §-dega 11, 12 ja 14, mis kõnelevad võrdsest kohtlemisest, proportsionaalsusest ja õigusest sellele, et riik inimesel põhiõigusi päriselt kasutada võimaldab. Lühidalt asja sisust. Automaks koosneb kahest osast: registreerimistasust ja aastamaksust. Kui auto registreeritakse kalendriaasta kestel, tuleb mootorsõidukimaksu tasuda aasta lõpuni jäävate päevade eest. Seal on päevapõhine arvestus võimalik, seal riik püüab maksu juurde koguda. Kui aga sõiduk hävib näiteks aasta esimesel päeval kas või ilutulestiku raketi õnnetusest tingitud tulekahju tõttu, siis nõutakse maks sisse kogu aasta eest, vaatamata sellele, et maksustatavat vara enam ei ole. Kui nüüd inimene jaksab osta uue auto, tuleb tal maksta vara eest, mida tal enam ei ole, ja ka selle vara eest, mis tal on. Vara hävimise korral ei saa tagasi ka mootorsõidukimaksu teist osa ehk registreerimistasu. Registreerimistasu samas saab tagasi juhul, kui mootorsõiduk viiakse välismaale. Mõlemal juhul oleks praktikas võimalik hävinud vara maksustamist vältida, sest samalaadsed arvutused tehakse aasta keskel registreeritud mootorsõiduki maksustamisel ja mootorsõiduki välismaale viimisel. Leian, et seesugune olukord, nagu öeldud, rikub põhiseadust. Olen nii Riigikogu komisjonides esinedes kui ajakirjanike palvel avalikkusele seda ettepanekut selgitades öelnud ka seda, et Riigikogu otsustusruum maksusüsteemi kujundamisel on väga lai. Seda, milline on õiglane ja ühiskonnaliikmetele jõukohane maksusüsteem, ei saagi otsustada keegi teine kui rahva mandaadiga Riigikogu liikmed. Mingit üldkehtivat reeglit maksusüsteemi õigluse või Eesti arengu seisukohalt kasulikkuse hindamiseks ei ole. Sellised hinnangud sõltuvad ju maailmavaatest ja kindlasti ka huvidest. Seepärast on maksude vaidlustamine põhiseaduslikkuse järelevalve korras piiratud. Ka Riigikohus, veel kord, on kinnitanud, et Riigikogul on maksusüsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Aga see otsustusruum siiski ei ole piirideta: omandiõigust, kodule erilise tähenduse omistamist, lasterikaste perede väärtustamist, puuetega inimeste toetamist ja teisi põhiseaduse sätteid tuleb ikkagi arvestada. Ja nendega arvestamist saab ka põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollida. See on harilik riigielu käik. Ütlen ette, et mõned põhiseaduslikkuse järelevalve asjad võivad võrsuda ka sellelt pinnalt, et mõned lasterikkad pered, kes on oma automaksuteate kätte saanud, peavad seda ilmselgelt üle jõu käivaks – 800 eurot ja enam näiteks on enamasti maal elavale perele üle jõu käiv. Nendel inimestel oleme soovitanud pöörduda halduskohtusse, sest see on ainuke viis maksu tasumisest pääseda. Nii et isegi juhul, kui Riigikohus peaks tunnistama automaksu mingis osas põhiseadusevastaseks, pääsevad maksmisest üksnes need, kes on ise halduskohtusse pöördunud. Ja tulenevalt sellest, et Riigikogu on pannud õiguskantslerile kohustuse edendada laste, lastega perede ja puuetega inimeste õigusi, lisasin ametlikule põhiseaduslikkuse järelevalve ettepanekule, mis puudutas olematu vara maksustamist varamaksuga, ka lisamärkused, milles palusin uuesti kaaluda erandeid lasterikastele peredele ja puuetega inimestele. Näiteks Soomes on niisugused erandid võimalikud ja paljud Eesti autoomanikud Soome süsteemi paljudel põhjustel ka tunnevad. Aga veel kord: otsus on Riigikogu teha. Ja siin kasutan võimalust veel kord tänada Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja Riigikogu rahanduskomisjoni põhjaliku ja huvitava arutelu eest. Aitäh teile!

Aitäh! Ja nüüd on aeg küsimusteks. Tuletan meelde, et igale ettekandjale on võimalik esitada üks küsimus. Riigikogu liige saab igale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Kuid Kalle Grünthalil on küsimus istungi juhatajale. Palun!

Aitäh! Te juba pool küsimust vastasite ära. Ma tahtsin meelde tuletada selle menetluse korda. Tähendab, on üks küsimus, eks ju. Aga mis puudutab kõnede pidamist, siis kas see õigus on fraktsioonidel ainult või võivad seda kõik Riigikogu liikmed?

Kui me jõuame läbirääkimiste juurde, siis saavad kõik Riigikogu liikmed pidada läbirääkimisi. Lähme küsimuste juurde. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler, aitäh selle ettekande eest ja aitäh ka nende väga oluliste ettepanekute eest! Keskerakond on üle aasta rääkinud, et automaks on vastuolus põhiseadusega, ja just eelkõige selles osas, et pole tagatud erisused: maksuvabastused puuetega inimestele ja lasterikastele peredele. Ometigi on nad meil põhiseaduse § 28 kohaselt riigi erilise hoole all. Oleme ka vastavasisulise pöördumise teele saatnud. Nagu ma aru saan, te täna nõustute selle seisukohaga, kuna automaks ongi pärast jõustumist pannud need pered olukorda, kus nad on sunnitud hädavajalikust autost loobuma. Ja tõesti on juba mitmed kaasused jõudnud Keskerakonna toel ka halduskohtusse. Mis ohte te näete, kui vaatamata teie pöördumisele Riigikogu siiski ei kehtesta erisusi lasterikastele peredele ja puuetega inimestele? Kas siis kohus võib mingi hetk leida selle vastuolu põhiseadusega ja tühistada automaksu?

Aitäh küsimuse eest! See on tõepoolest nii, et kui üks lasterikas pere või puuetega inimene või näiteks keegi, kes on oma mikrobussi ehitanud ümber, selleks et vedada ratastoolis lähedast, või muul viisil kohandanud sõiduki selleks, et seda oleks võimalik kasutada – kui tema näitab konkreetsete asjaolude varal halduskohtule, et tema jaoks see maks mõjub konfiskatoorselt, siis on võimalik, et halduskohus algatab nende konkreetsete asjaolude pinnalt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ja tõepoolest, siis on otsustamisjärg juba Riigikohtu käes. Millise otsuse nad kujundavad – eks seda teab siis Riigikohus, kui lai või kitsas selle mõju saab olema, millal see jõustub, millised võimalused antakse veel Riigikogule võib-olla vajalikke erandeid ette näha ja nii edasi. See küsimus on väga hea ja see võimaldab tõesti ka abstraktset ja konkreetset normikontrolli siin selgitada. Suur aitäh!

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Aitäh teile selle ettekande ja ettepanekute eest! Aga ma peatuks sellelsamal, kus te lõpetasite, ehk puuetega inimestel. Esimeses versioonis, mis siit Riigikogu saalist välja läks, oli erand puuetega inimeste autodele, mis on ümber ehitatud. President ei toetanud seda ja saatis selle meile siia tagasi väitega, et see – kuidas see oligi? – et see ei ole ühetaoline inimestesse suhtumine. Ma arvan, et tegelikult see, et siin saal soovitab inimestel minna halduskohtusse, ei ole nagu mõistlik. Me peaksime muutma seda seadust niimoodi, et inimesed ei peaks minema halduskohtusse. Minu küsimus teile ongi see, kuidas teie [arvates] võiks seda seadust muuta niimoodi, et inimesed ei peaks halduskohtusse minema ja meil oleks erand, mis päriselt seaduseks saab ja mille puhul ei teki enam neid küsimusi, mis toona tekkisid.

Suur tänu! Taas väga hea küsimus! Ja selle küsimusega on oma töös väga sageli silmitsi ka õiguskantsler. Mul on praegugi üks selline asi lahendamisel, mille puhul ma mõistan, et kahte gruppi koheldakse ebavõrdselt. Aga ma mõistan ka seda, et kui ma teeksin ametliku põhiseaduslikkuse järelevalve ettepaneku, siis tagajärg võib olla, et ka need, keda täna koheldakse hästi, jäävad sellest ilma. Ma ei oska siin presidendi mõtteid või argumente täpselt kommenteerida, aga oma ülesannetest ehk siis puuetega inimeste eest seismise ülesannetest lähtudes ma loodan, et Vabariigi President pidas silmas seda, et puuetega inimese [maksu]vabastus vähemalt ühe auto puhul – seda juhul, kui inimene sotsiaaltransporti valla või linna kulul ei saa kasutada –, [peaks] laienema ka teistele. Näiteks õiguskantsleri ametkonda jõuab tihtipeale nende lapsevanemate muresid, kellel on näiteks autismispektri häirega, raske autismispektri häirega laps, keda päevaks kooli viia saabki ainult vanem selle harjunud autoga. Inimesed, kelle peres seda probleemi ei ole, võib-olla nii üheselt ei kujuta seda ette, aga see päriselt on nii. Ja päriselt on meie hulgas inimesi, kellel ei ole võib-olla kõrgema töötasuga ja hea tervisega inimese puhul harilikku arusaama, et mul on suhteliselt uus ja keskkonnasõbralik auto ja sellel on ka kaskokindlustus ja liising ja ma saan sellega hakkama. Nendes peredes tihtipeale see nii ei ole. Tegemist võib olla vanema sõidukiga, mille puhul need maksud ongi kõrgemad, aga tulenevalt väga suurest hoolduskoormusest ei ole võimalik teha tasuvat tööd ja sellise koormusega, nagu võib-olla muidu saaks ja tahaks. Nii et ma tahan loota, et Vabariigi President pidas silmas seda.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! On üks selline ütlus, et praktika annab teadmistele kvaliteedi. Teie ettepanekus on loomulikult väga loogiline iva sees. Aga kas teil on mõni järeldus või õpetussõna Riigikogu liikmetele, kes iga päev siin tegelevad seadusloomega ja otsustamisega, mida me peaksime õppima sellest asjast?

Suur tänu! Kordan siin ja ka kõikidel oma kohtumistel Eesti inimestega ja intervjuudes ma selgitan, et kui väga keerulisi küsimusi otsustatakse ja see puudutab väga paljusid inimesi ja väga paljusid erinevaid elulisi juhtumeid, siis paratamatult ei suudeta ette näha kõike, mis võib juhtuda. Elu on nii keeruline. Nii et vahel ei olegi õiglane ei Riigikogu ega valitsuse liikmeid ega ka ametnikke, kes on siin Riigikogus ja ministeeriumides aidanud neid sätteid luua, süüdistada, sest nad lihtsalt ei näinud seda ette. Toon näiteks ühe kaebuse. No tõesti, automaksu peale on tulnud õiguskantslerile nii palju kaebusi, et neist võiks siin maast laeni torni ehitada. [Osa neist] on maailmavaatelist laadi ja põhimõtteliselt eitavad vara maksustamist. Sellega ei saa nõustuda, põhiseadus lubab vara maksustada ja automaks mõistlikus määras mõistlike eranditega pole mitte midagi eripärast Euroopas. See on Soomes ja on mujalgi. Aga on tulnud ka väga õigustatud kaebusi. Ja see üks kaebus, millest ma teie küsimusest ajendatuna tahtsin rääkida, puudutab olukorda, kus inimene registreeris oma auto 30. detsembril Soomes. Informatsioon selle kohta, et Eesti registrist on see auto läinud, nüüd on see Soomes, jõudis siia 2. jaanuaril. Nüüd on inimene päriselt olukorras, kus ta peab maksma aasta eest nii Soomes kui ka Eestis, ja mitte kumbki maksuamet mitte üks gramm tagasi ei anna. Selliseid juhtumeid on veel ja ma ütlen ausalt, olles ka ise ametnikuna pidanud abistama ministreid ja ka siin Riigikogu majas töötanuna ma tean, et alati sa selliseid juhtumeid ette näha ei oska. Aga mida saab õppida, on see, et kui juhtub, et komisjonis näiteks ametnikud ütlevad ülbelt, et meid ei huvita, meie mingeid erandeid tegema ei hakka, teie aga näete, et tegelikult päevapõhine arvestus näiteks automaksu puhul on võimalik, kui riik tahab raha juurde saada, siis võib-olla tasub kaaluda ametnikele meelde tuletada, mis on nende kohus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud esineja! Sa ütlesid väga õigesti, et meie võimalus on otsustada, mis on õiglane seaduse puhul, aga samas see õigusruum on paraku piiratud. Ja nüüd, meie omapära on see, et me võime siin tööluusi teha, aga lahti lasta ei saa. Me võime praaki toota ja teemegi seda tihti, aga erinevalt muudest töökohtadest kinga ei saa meile anda. Ja samas seaduseelnõudel tihti on need mõjuanalüüsid suhteliselt piiratud või on need mitte päris adekvaatsed. Mida selles olukorras teha, et õigusruum juba enne eelnõu menetlemist oleks adekvaatselt piiratud nende mõjuanalüüsidega ja sina ei peaks tulema siia mõne muu eelnõuga ja ütlema, mida me peaksime tegema, ja alles siis me hakkame tegema?

Suur tänu! Kui vähegi võimalik ja kui teie ka peate seda õigeks, siis ma paluksin, vähemalt minu töös oleks sellest palju abi, kui õnnestuks nõuda nendelt, kes eelnõu on valmis kirjutanud ja seda esindavad, et nad lihtsate selgete eestikeelsete lausetega ütlevad, milline on plaanitava muudatuse mõju Eesti inimestele, ametnikele, institutsioonidele, majandusele tervikuna, looduskeskkonnale ja nii edasi. Tegelikult seda on võimalik öelda. Kui väidetakse, et ei ole, siis on ainult kaks võimalust: kas teid tahetakse alt vedada või siis see inimene, kes need normid kirjutas, ei saa ise aru, mis ta teeb. Mitte kumbagi minu meelest ei tule aktsepteerida. Ja kui see võimalus juba avanes, siis veel kord: palun teid võimalusel nõuda oluliselt selgemaid seadusesätteid. Juurakeel ei ole mitte midagi erilist, olemas ei ole ka ametniku keelt. Tegelikult ka seaduses on võimalik lihtsate lausetega öelda, kes peab mida tegema, kes mida teha ei tohi, mis juhtub, kui seda normi rikutakse. Eeskujuks saab võtta okupatsioonieelsetes Riigi Teatajates avaldatud seadused. Elu muide ei ole nii palju keerulisemaks läinud. Asjad on veidi teistmoodi, aga reguleerimine käib ikka samamoodi. Kui me kas või Soome automaksuseadust uurisime, siis pean ütlema, et ma küll soome keelt ise lõunaeestlasena ei oska, aga niipalju kui tehisintellekt aitas, järeldus on see, et oluliselt lihtsamalt on kirja pandud, nii et autoomanikud saavad isegi aru, mida neilt oodatakse.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Iga seaduse eesmärk peaks olema see, et me võimalikult ühetaoliselt kõiki kohtleksime. Aga selle automaksu, ma ütleksin, kobarkäkkseadusega me seda kindlasti ei tee. Ja neid probleeme tuleb kindlasti välja veel palju ja paljudele viidati juba menetluse käigus. Aga tõesti, see on kurioosne, et me peame siin saalis tõdema – kaks päeva tagasi ja eile me menetlesime samal teemal [eelnõusid] –, et me soovitame teie suu läbi ja ka mina soovitasin eile inimestel pöörduda kohtusse nende võimalike õigusrikkumiste või riivete menetlemiseks. Mul on küll ettepanek, et õiguskantsler võiks võtta oluliselt jõulisema seisukoha ja öelda, et, hea Riigikogu, võtke ja tunnistage see seadus üldse kehtetuks. Ja kui koalitsioon tahab seda edasi arutada, siis võtke see uuesti ette, mille vastu mina isiklikult loomulikult olen. Aga see on praegu nii vildakas seadus, et püüd seda parandada on sõelaga vee kandmine.

Tänan! Olles pikalt selles ametis olnud ja näinud nüüd juba päris mitut Riigikogu koosseisu ja õige mitut valitsust ja kõiki siin olevate fraktsioonide esindajaid nende valitsuste liikmetena – kõikidega on olnud muide väga hea ja mõistlik koostöö –, ütlen ka nüüd, et ma kaljukindlalt püüan poliitiliste seisukohavõttude esitamisest loobuda. Minu arvates on see ainuõige viis ja ainus võimalus teha Eesti huvides mõistlikku tööd, nii nagu põhiseadus seda ette näeb. Aga aitäh nende märkuste eest!

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Mulle tundub, et teie olete ainuke institutsioon, keda veel Riigikogu juhatus kuulab ja suunab siis Riigikogu liikmeid midagi tegema. Te olete järjekordselt siin parlamendi ees, et teha ettepanek muuta seadust. See näitab tegelikult meie töö praaki. Aga mul on selline küsimus. Te olete võtnud [jutuks] väga kitsalt selle asjaolu, aga tegelikult seadused võetakse vastu ju kooskõlas põhiseadusega ja ka teiste seadustega koosmõju [arvestades]. Selleks on hea õigusloome ja normitehnika eeskiri. Seal räägitakse väga selgelt lahti [eelnõu] väljatöötamiskavatsus, kontseptsioon ja seaduse mõju järelhindamine, mida antud eelnõu puhul ei ole tehtud, sest minu mäletamist mööda tehti seda kiireloomuliselt. Ma tahan küsida sellist asja, kas teie hinnangul – te ei ole seda analüüsinud muidugi – sellisel moel seaduse vastuvõtmine …

Teie aeg!

… kus ei järgita Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja, on kooskõlas põhiseadusega või mitte.

Aitäh! Seda küsimust esitatakse õiguskantslerile sageli ja sellele on vastanud ka Riigikohus, et iseenesest nende valitsuse kehtestatud nii-öelda sisemiste kordade rikkumine põhiseadusvastasust ei tingi. Tõsi, kui nende kordade rikkumise tõttu mõni oluline küsimus jääb kahe silma vahele ja lahendatakse põhiseadusvastasel moel, siis see võib viia tõesti põhiseaduslikkuse järelevalveni. Tasakaalu ja mõistlikkust otsides ma tahaksin rõhutada ka seda, et juba siis, kui ma siin majas 25 aastat tagasi ametnikuna töötasin, mõtlesin ma, et ei ole väga mõtet otsida süüdlasi, kui midagi on valesti läinud, kui just ei ole tegemist tahtliku veaga või kriminaalkuriteoga, vaid tuleb otsida lahkesti, kuidas edasi minna, et viga ära parandada, ja kui tarvis, siis vabandada. See üldiselt aitab päris hästi.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Saan väga hästi aru, et te ei hakka ütlema nii-öelda poliitiliselt või maailmavaateliselt, milline on õige või õiglane seadus. Aga ma küsin teilt nii. Kui te nüüd vaatate seda seadusloome protsessi – järgnenud vaidlusi ja ka pöördumisi teie poole –, siis kuidas teile tundub, kas selle seaduse väljatöötamisel hinnati piisavalt erinevaid kaasnevaid riske, sealhulgas teatud sihtgruppide, noh, isegi mitte ebavõrdset kohtlemist või mõnes mõttes ebaõiglast kohtlemist, kelle puhul tõesti auto on tegelikult vältimatult vajalik? Ma pean eeskätt silmas puuetega inimesi, aga ka lasterikkaid peresid, üldse maapiirkondade elanikke. Või seda tegelikult piisavalt ei tehtud? Ja teine pool: mis oleks teie kui juristi, õiguseksperdi nõu parlamendile? Kui tehakse seadus, mille puhul ilmnevad riskid, mida tõesti õigel hetkel ei nähtud või nende riskide suurust alahinnati, siis seaduse muutmises, ka nii-öelda laiaulatuslikus muutmises ja vigade tunnistamises mina midagi halba ei näe. Mis on teie seisukoht: kas see tegelikult näitab parlamendi tugevust või nõrkust?

Suur tänu! Minu arvates see, kui ilmneb viga ja see parandatakse ja kui tarvis, vabandatakse ja heastatakse, näitab alati tugevust. Mina ise olen püüdnud oma töös niimoodi asjasse suhtuda. Ma olen ka oma kolleegidele selgitanud, et kui meie töös juhtub viga – minu ametiajal on neli korda juhtunud –, siis me ei hakka mitte mundriau – või korrektne on muidugi öelda vormiau – kaitsma, vaid sellisel juhul me hakkame otsekohe seda viga parandama, kahjusid hüvitama. Ja mulle tundub – võimalik, et ekslikult –, et see pigem on autoriteeti kasvatanud. Ja ma loodan, et see on inimühiskonnas üldiselt nii. Kuigi jah, kaasaja maailmas toimuvad arengud viitavad kohati sellele, et kokkuleppimist ja mõistlikkust peetakse tugevuse asemel nõrkuseks, ja tõenäoliselt vabandamist ka, aga mina püüan veel selle vana võimu esindaja olla.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Ma tulen ikkagi puuetega inimese probleemi juurde tagasi. Tunnen õiguskantslerit ammu, seepärast sinatan. Kuidas sina näed, milline oleks kõige õiglasem [lahendus] nende puuetega inimeste suhtes, kes ise ei sõida ja kellel võib-olla ka peres keegi ei sõida autoga, aga keda hea naabrimees transpordib? Võib-olla see naabrimees pole ka just kõige rikkam meie ühiskonnas. Kuidas need probleemid saaks lahendada nii, et need inimesed, kellel endal autot ei ole, kelle peres autot ei ole, ei oleks pandud olukorda, kus nendel mingisugust liikumise toetust ei ole või nad seda kasutada ei saa?

Suur tänu! Siin on valikuid mitmeid. Jällegi mulle tundub, et soovi korral on võimalik näiteks Soome seadust vaadata. Nendele inimestele, kes ise ei sõida või kellel ei ole pereliiget või määratud hooldajat, kes sõidaks, on ette nähtud valla või linna kulul sotsiaaltransport. Iseküsimus, kui hästi ja vajadusi arvestavalt see toimib. Aga see, et niisugune toetus või hooldus ja ühe auto kohta soodustus, kui see on põhjendatud, ette nähakse, on Riigikogus võimalik otsustada. Aga jällegi, vaatame Soome ja ka teiste riikide seadusi. Kõikjal on võimalike kuritarvituste puhuks ette nähtud piiravad normid. Mu abikaasa ema on õppinud arstiks ja töötanud arstina väga pikalt. Tema küll on kogu meie tutvuse ajal, mida on nüüd juba tublisti üle veerand sajandi, alati öelnud, et valetada on üldse inetu, aga kui sa valetad, et sa oled haige või sul on puue, aga tegelikult sa ei ole haige või sul ei ole puuet, siis see maksab kätte. See on eetiliselt erakordselt taunitav asi. Ja ma arvan ka, et nii see on. Aga kahjuks tõesti neid inimesi, kes arvavad, et nad võivad endale valega saada puudega inimese parkimiskaardi, selleks et parkida Tallinnas sinna, kuhu peaks saama parkida inimene, kes iseseisvalt liikuda väga hästi ei suuda – neid inimesi kahjuks on. Mina neile halba ei soovi, aga ma tõesti tunnetuslikult ütlen, et selline käitumine on ohtlik.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teiepoolne probleemitõstatus on kahtlemata põhjendatud, sest selline olukord, kus inimese auto on hävinenud, aga ta ikka peab maksma selle eest maksu, on ilmselgelt põhiseadusvastane. Samal ajal on mul raske aru saada, miks te ei ole tõstatanud põhiseadusvastasena ka seda olukorda, kus lasterikastele peredele ja puuetega inimestele on väänatud automaks sellisel viisil, et nad peavad maksma 700–800 eurot aastamaksu olukorras, kus mingisuguse neljaliitrise Porsche omanikud maksavad sageli 100 või 200 eurot aastamaksu. Nende puhul te ütlete, et pöörduge halduskohtu poole, et oma probleemile lahendus saada. Mina ei näe siin kontseptuaalset erinevust. Samamoodi võiks nendele inimestele, kelle vara on hävinenud, öelda, et pöörduge halduskohtu poole, et oma probleemile lahendus saada. Millest see põhimõtteline erinev kohtlemine põhjendatud on, pidades silmas, et põhiseadus ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi erilise hoole all? Mul küll tekib selles olukorras küsimus, milles see eriline hool siis seisneb, kui niisugusel puhul ei nähta põhiseadusvastasust.

Suur tänu! See ongi äärmiselt huvitav õigusteoreetiline küsimus, kuidas eristada konkreetset ja abstraktset normikontrolli. Ma ise – reedan siin majasisese saladuse – olen ka pigem seda meelt, et kõik küsimused võiks võimalusel lahendada abstraktse normikontrollina. See tähendab, et võiks vaadelda kõiki võimalikke olukordi ja kui tuleb välja kas või üks, kus võib tulemus olla põhiseadusvastane, siis tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve algatada. Riigikohtu vaated on enamasti olnud teistsugused. Lisaks on see nüanss, et kui haldusakt ehk maksuteade on välja saadetud, siis Riigikohtu senise praktika kohaselt pääseb tegelikult tasumisest ehk sellest koormisest üksnes juhul, kui ise selle haldusakti vastu minnakse kohtusse. Ja selles kohtumenetluses on võimalik nende asjaolude pinnalt, mida saab kohus usaldusväärselt välja selgitada, algatada põhiseaduslikkuse järelevalve. Kui meil oleks olnud sellel hetkel, kui me selle ettepaneku valmis saime, olemas kogu see faktoloogia, mis on täna halduskohtutel ja mis on tulnud hiljem, siis võib-olla oleks meil olnud parem alus kaaluda ka selle kohta ettepaneku tegemist. Hetkel, kui ettepanek valmis sai, oli selge, et abstraktselt hinnates on olematu vara maksustamine varamaksuga põhiseadusvastane. Jah, ma leian ka nii. Ma ei tea, mida otsustaks Riigikohus. Seda saab öelda siis, kui see asi peaks sinna jõudma. Ma loodan, et ei jõua, et te muudate seda ise. Aga kui küsimus on puuetega inimeste või lastega perede autode maksustamises, siis vaadates automaksu mediaani, vaadates toetussüsteeme, abstraktselt öelda, et see on alati või enamasti põhiseadusvastane, ei olnud tollel hetkel võimalik. Aga jah, see on teil väga õige küsimus, ma mõtlen selle üle murelikult ka ise. Loodan, et halduskohtutest see põhiseaduslikkuse järelevalve asi tuleb.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Ma tahtsin küsida, kui palju tegelikult on registreeritud pöördumisi seoses automaksuga. Ja te mainisite küll mitmeid juhtumeid, mis on seotud puuetega inimestega ja lastega, sõiduki hävimisega ja sõiduki registreerimisega teises riigis. Kas on veel mingisuguseid juhtumeid, millele inimesed on tähelepanu pööranud?

Suur tänu! Minu head kolleegid ja meie praktikandid on rõdul, nad kindlasti saavad vastata, sest neid kaebuste liike oli mitmeid. Ja lisaks nendele, kus tõesti toodi välja, et konkreetsetel elulistel asjaoludel automaks mõjub põhiseadusvastaselt, rikub õigusi, sunnib vajalikust varast loobuma või maksma vara eest, mida pole –, oli terve hulk ka puhtalt maailmavaatelisi kaebusi, kus väideti, et vara ei tohi üldse maksustada. Eesti põhiseaduse kohaselt siiski vara tohib maksustada, aga mina tahaksin esindada seda seisukohta, et varamaks, olgu ta maamaks või olgu ta automaks või mingisugust muud liiki varamaks, ei tohi olla konfiskatoorne ja sundida inimest loobuma talle hädavajalikust varast. Aga selles võtmes see küsimus Eesti riigi kohtusse veel ei ole jõudnud. Olemas on üks lahend Saksamaalt, mille järel seal kinnisvaramaksust loobuti.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud õiguskantsler! Lihtsalt ajaloo huvides tasub öelda seda, et need ettepanekud, mis te tegite, olid ka töörühmas olemas ja need ei ole, ütleme, näpuveana tekkinud probleemid. Ja tegelikult oli ka väga palju muid ettepanekuid, mis puudutasid puuetega inimesi, maainimesi ja muudki. Minu arvates see mure tuleneb pigem sellest, et aastate jooksul on teatud poliitiline jõud saanud liiga suure mandaadi ja sellega omandanud liiga suure enesekindluse ja ülbuse ja varjab seda selle taha, et kõik peab olema väga lihtne, maksud peavad väga lihtsad, ühetaolised olema ja väga odavalt teostatavad ja nii edasi. Kas te oskate anda mingit rohtu? Kas kuidagi oleks juriidiliselt vaja neid protsesse rohkem jälgida, et vähemalt ametnikud …

Teie aeg!

… õigusloomeetapis siinsamas Riigikogu juhiksid sellele enam tähelepanu?

Suur aitäh! Saan korrata vaid varem öeldut, et igal Riigikogu liikmel, sõltumata sellest, kas ta parasjagu toetab valitsust või mitte, on nii õigus kui ka kohustus lasta vähemalt enda vastutusel olevad, oma komisjoni, aga soovitavalt kõik Riigikogu eelnõud oma elukogemuse ja oma esindatavate valijate nii-öelda luubi alt läbi. Ja kui millestki ei saa aru, siis tuleb see asi selgeks teha, sest siin Riigikogus peavad absoluutselt kõik inimesed igast normist aru saama. Mitte ühelgi ametnikul ei ole õigust öelda, et ta ei peagi aru saama. Peab küll, siin on inimesed, kes on võimelised aru saama, ja kui teie ei saa, siis tõenäoliselt ei saa ka need, kes seda normi peavad täitma. Ja sellepärast oleks minu arvates hea suund liikuda normide sõnastamisel tagasi selge ja lihtsa eesti keele juurde, isegi siis, kui tegemist on mõne direktiivi ülevõtmisega. Sest olukord, kus normi lugedes ei ole võimalik aru saada, mida see päriselus tähendab, viib sellesama minu poolt korduvalt [kasutatud] metafoorini: see seadus on nagu tühi raam, sinna sisse võib pista ükskõik mis pildi ja sa ei oska mitte kuidagi ette näha, milline ta siis lõpuks välja näeb.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Meil siin eile või üleeile oli üks arutelu, mis oli seotud automaksuga. Ja siis tekkis küsimus, [mis saab] olukorras, kui mõned selle seaduse sätted on tunnistatud kehtetuks, aga mõned inimesed on juba automaksu maksnud. Ja nüüd siis tuleb välja, et tegelikult poleks nad iseenesest pidanud seda tegema, kuna see säte, mille alusel nad seda tegid, on kehtetu. Kuidas töötab see õigusmehhanism või kuidas see teie arvates peaks töötama? Kas nendele inimestele peaks selle raha kompenseerima või mitte?

Suur tänu! See on jälle väga hea õigusteoreetiline küsimus, kasutan võimalust selgitada seda oma oskuste piires. Senise kohtupraktika kohaselt on nõnda, et kui haldusakt on juba inimesele kätte antud, ja haldusaktiks on ka maksuteade, siis isegi juhul, kui selle haldusakti andmise aluseks olnud seadus kaotab mis tahes põhjusel kehtivuse, tuleb seda haldusakti ikkagi täita. Ja see ongi põhjus, mille pärast on inimestel, kes päriselt hammasrataste vahele jäid, ainus viis oma õigusi tõhusalt kaitsta see, et tuleb halduskohtusse esitada kaebus ja ära näidata, kuidas automaks mõjub neile konfiskatoorselt või perele üle jõu käivalt. See ongi ainus võimalus tegelikust tasumisest pääseda. Võimalik, et Riigikohus, kui see vaidlus peaks sinnani jõudma, muudab seda praktikat, mis minu mälu järgi aastal 2002 või 2003 seoses maksuintressidega paika pandi ja kust tulenes lahend, et suuremast rahalisest kohustusest pääsevad ainult need, kes on ise seda vaidlustanud. Võimalik, et seda 23 aasta tagust seisukohta Riigikohus muudab. Aga praegu on tõesti nii, et isegi kui see seadusnorm, mis oli haldusakti aluseks, nii-öelda alt ära läheb, siis seda haldusakti tuleb täita ikkagi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui automaksu hakati välja töötama, siis räägiti väga palju sellest, et automaks peab täitma seatud keskkonnaeesmärke. Registreerimistasu aga peaks looma olukorra, kus inimene eelistab keskkonda säästvamat versiooni. Aga nüüd, kui me vaatame neid parandusi, kas te võite hinnata, kas automaks on siiski varamaks?

Suur tänu! Meie käsitleme seda varamaksuna, aga tõepoolest mäletan, et jah, seda esitleti kui viisi suunata inimesi eelistama elektriautosid ja moodsama mootoriga autosid. Ma kasutan siin võimalust öelda, et on väga erinevad olukorrad tiheasustusega riikides, kus ühel ruutkilomeetril elab väga palju inimesi ja ühistransport on tõhus, ja hajaasustusega riikides, kus sisuliselt ainuke võimalus elada maal on siis, kui sul on auto. Ja tuleb [arvestada] ka riikide elatustaset. Üks asi on maailma rikkaim riik, ka mediaansissetuleku poolest või mediaanomandi poolest, ehk Luksemburg ja täiesti teine asi on Eesti. Seda saan kinnitada, et minu arvates peab olema palju mõistmist ja kaastunnet nende inimeste vastu, kes elavad maal, kellel on tore perekond, kelle jaoks ainukene võimalus saada lapsed kooli, huviringidesse, ise tööle, oma asjad aetud, eakamad pereliikmed arstile, kui on tarvis, või kas või teatrist osa saama, ongi see, et on üks või kaks või mõnel juhul rohkem autosid. Ja seal sageli ei ole võimalik osta uut autot, ammugi mitte elektriautot. Nende inimestega kindlasti tulebki arvestada. Nii et aitäh selle küsimuse eest! Ka keskkonnaeesmärkide seadmise puhul, tõesti, veel kord kordan, üks olukord on näiteks suurlinnades, nagu Rooma või Pariis või Berliin, kus linnapead on väga kurjad, miks lubatakse nendes linnades ikka veel ka mitteelektriautodega sõita. Sealne õhk ei kannata hingata. Ja täiesti teisi küsimusi tuleb lahendada seal, kus puhub värske mere- või maatuul ja niisugust probleemi üldse ei ole, sellepärast et ühel ruutkilomeetril on väga vähe inimesi.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kõigepealt suur tänu lühikese, konkreetse ja täpse ettekande eest! Ja ausalt öeldes ma küll ei kujuta ette, kuidas me seda teie ettepanekut ei saaks toetada, aga see on minu arvamus. Ja ma olen kindlasti nõus ka teie osundamisega korrektsele ja selgele eesti keele kasutamisele Eesti seadusloomes. Aga ma küsin, kas teie hinnangul valitsus rikkus teadlikult selle eelnõu ettevalmistamisel ja menetlemisel seadust?

Aitäh heade sõnade eest! Ütlen ausalt, et detektiivitööd me ei teinud, [koostades] seda ettepanekut selle materjali pinnalt, mis meil tollel hetkel käes oli, ja arvestades ka seda, et Riigikohtu hinnangul on maksusüsteemi põhiseaduse järelevalves vaidlustada võimalik väga piiratud ulatuses. Aga me tõime selle siia kiiresti ja süüdlaste otsimisele ei keskendunud. Pigem tuleks leida lahendusi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Ka mina leian, et teil on kindlasti õigus, et inimesed ei peaks maksma olematu vara eest. Seda muudatust ma kindlasti toetan. Aga te ütlesite, et tegemist on keerulise eelnõuga, tõenäoliselt Riigikogu ei suutnud kõike ette näha ja et see on loomulik. Ka praegu eelkõnelejale andsite taolise vastuse. Tõele au andes tegelikult me automaksu sisseviimisel arutasime päris alguses kohe, kas saaks seda maksta kuupõhiselt, analoogiliselt, nagu autokindlustust makstakse ja võib-olla isegi koos kindlustusega. Seda tehnilist lahendust ei peetud võimalikuks. Eesti Maksu‑ ja Tolliamet pidas seda liiga keeruliseks, süsteemide ümberseadistamist nõudvaks ja rahaliselt kulukaks. Nii et tegelikult oli kohe alguses selge, et see võib probleeme kaasa tuua. Ja lisaks on inimestele suureks koormaks, kui nad seda korraga maksma peavad. Mu küsimus on aga see. Kas olete õiguskantslerina tähele pannud, et meil on mingeid teisi makse või mingeid toetusi, mida tegelikult arvestatakse aastapõhiselt, aga tegelikult …

Margit Sutrop, palun!

Teie aeg!

… oleks õigustatud maksta seda kuupõhiselt?

Suur tänu! Ma usun, et head kolleegid rõdul selle küsimuse talletavad. Mina kasutan võimalust öelda seoses nende infosüsteemidega, et punkt üks: riiki juhib Riigikogu, mitte keegi teine. Punkt kaks: inimene peab juhtima masinat, mitte masin inimest. Ja punkt kolm: kui Riigikogu leiab, et mingisugune maks, selleks et ta oleks õiglane, tuleb kujundada mingil kindlal viisil, näiteks kas või päevapõhiselt, siis e-riigis, nagu Eesti seda soovib olla, on see kahtlemata võimalik. Tuletan meelde, et aastal 1998, kui esimest korda automaks püüti kehtestada, toona väga väikeses määras ja muide eranditega – ja see oli aeg, kui inimesed käisid makse deklareerimas maksuameti ukse taga, paberist deklaratsioon peos –, peeti igal juhul võimalikuks, et nähakse ette erandid ja ka see, et vajadusel maksuraha tagastatakse. Too seadus jäi toona vastu võtmata, aga tänases e-riigis kahtlemata, kui siht õigesti seada, on võimalik ka vastavad tehnoloogilised lahendused ette näha. Ja võib-olla üks asi veel, mis tuli jutuks seoses selle üleriigilise kaamerate võrguga. Kui te, austatud Riigikogu liikmed, seda õigeks peate, siis palun hoidke silm peal, et mitte ühtegi senti ei investeerita mitte ühtegi infotehnoloogilisse lahendusse enne, kui Riigikogu on otsustanud, mismoodi see maks näiteks hakkab üldse välja nägema või mismoodi näiteks mingisugune kuritegevusega võitlemise raamistik hakkab välja nägema. Ja alles selle järel, kui Vabariigi President on seaduse välja kuulutanud, on võimalik hakata maksumaksja raha eest vajalikku infosüsteemi üles ehitama. Nii et jutt sellest, et infosüsteem ei võimalda Eesti Vabariigi Riigikogul oma põhiseaduslikku rolli täita – ma ei oskagi sellele hinnangut viisaka sõnaga anda.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Tänan mõistlike ettepanekute eest, millega tuleb nähtavasti arvestada. Mulle pakub samas huvi üks teie poolt välja toodud aspekt. Te ütlesite, et riigil on kahtlemata õigus kehtestada varamaks. Ja tõite ka välja, et mis tahes varamaks ei tohi sundida maksumaksjaid ehk inimesi loobuma eluks vajalikust varast, olgu see eluase või teatud puhkudel sõiduk. Seda ei tohi juhtuda. Kuid minu küsimus on inimeste enda vastutuse või käitumise kohta, mida riik inimestelt eeldab. Näiteks on nii mõnigi inimene pidanud loobuma eluasemelaenuga soetatud eluasemest, olles muutunud väga tundlikuks laenu intressimäärade suhtes. Kuidas sellele vaadata automaksu kontekstis?

Suur tänu! Eluasemelaenu võtmine ongi tõsine otsus ja seal inimene peab koostöös pangaga ise otsustama, kas see on temale jõukohane või mitte. Siin ma ei oska niisugust põhiseadusvastasuse probleemi praegusel hetkel näha ega seda ka automaksuga võrrelda. Aga saan aru, et just äsja algatati eelnõu, mis neid küsimusi peaks lahendama, ja kahtlemata on Riigikogul võimalik sääraseid lahendusi kaaluda.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Küsin soovitusi nüüd selleks, et kui arutelud jõuavad tagasi rahanduskomisjoni, mille liige ma olen. Eestis on piirkonniti väga suur ebavõrdsus sissetulekutes ja üldse varades ning maksusüsteemi kaudu neid muresid ei lahenda, ammugi ühe maksu kaudu. Kas selleks, et ikkagi, ma ei tea, õiglust suurendada, teie arvates rahanduskomisjon peaks tegelema konkreetse maksu ümberkujundamisega või me võiks vaadata avaramalt ka toetusmeetmeid? Ja kas seal on juriidiline vahe: kui me räägime inimese toimetulekust, võimest maksu maksta, kas muudatused peaksid olema maksuseaduses või võivad puudutada laiemalt omavalitsuse või riigi pakutavaid toetusi?

Suur tänu! Väga hea küsimus! Ja täpselt nii ongi, et mulle tundub, et selle olematu vara maksustamisega on juba abstraktselt vaadates asi selge. Aga kui me tuleme lasterikaste perede ja puuetega inimeste juurde, siis muutub see abstraktne põhiseaduslikkuse järelevalve väga keeruliseks. Tegelikult on ette nähtud perehüvitised, mitmesugused toetused, koolitransport. Veel on ette nähtud erinevaid sotsiaaltoetusi, näiteks oli hiljuti ka üks lisatoetus, oli see nüüd seotud inflatsiooni kompenseerimise või siis tekkiva automaksuga. Eks seda teavad selle toetuse otsustajad ise, aga tõepoolest, nendel juhtudel tuleb vaadata olukorda tervikuna, millistele toetustele, millistele teenustele on konkreetsel inimesel õigus. Aga veel kord, õiguskantsleri ametkonnale paistab, et ka see sotsiaaltransport ega koolitransport kõiki ei aita. Just eile tuli kiri, kus kirjeldati – no me kontrollime nüüd detailid üle, aga ma eeldan, et selle lapse isal on õigus, et see on õige, mis ta kirjutab –, et laps peab ärkama hommikul 5.30 selleks, et jõuda kooli olukorras, kus tunnid algavad kas 8.30 või 9.00, kui ma nüüd õigesti mäletan. Laps peab minema bussipeatusesse, väga varakult läheb sealt buss ja ta jõuab kooli rohkem kui tund aega varem. Ja me kõik ju teame, mida see kasvavale organismile tähendab, kui laps ei saa piisavalt magada ja kui ta peab hommikul enne tunde uimase peaga seal koolis veel otse öeldes jorutama. Need asjad ei pea nii olema ja seal on täiesti loomulik, et lapsevanem sooviks lapse pigem enne tööpäeva ise kooli viia.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Tõepoolest, Riigikogul on väga lai pädevus, suured võimalused maksude kujundamisel. Aga milline on sinu suhtumine sellesse, et mõnikord seadusandja kommunikatsioon väga suurelt erineb reaalsest seaduse eesmärgist. Näiteks seesama näide, mille hea kolleeg Evelin Poolamets tõi, kus automaks oli paketeeritud keskkonnamaksuna mõne konkreetse erakonna kommunikatsiooniplaanis. Aga tegelikult selle keskkonnamõju on pigem negatiivne. Inimesed ei saa müüa oma vana autot, sellepärast et registreerimismaks on väga suur. Kas õiguskantsleri institutsioon näeb ka enda rolli selles, et juhtida tähelepanu, et välja öeldud eesmärk ja seaduse reaalne mõju on vastupidised?

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Kui küsitakse, siis ikka on võimalik sõltumatuse ja erapooletuse raamidesse jäädes seda seisukohta avaldada. Aga eks see kaasaja maailma kommunikatsioon, nagu te ise minust paremini teate, ongi äärmiselt keeruline. Isegi fakte tihtipeale ei usuta või asendatakse need millegagi, mis kohe kindlasti päris maailmas faktid ei ole. Automaksu kontekstis ja nende väidete kontekstis, et eesmärk oli suunata inimesed liikuma aastaringselt jalgrattaga või talvel soome kelguga ja eelistama kallimaid ja säästlikumaid autosid või autost sootuks loobuma ja rohkem jalgsi käima – ma kujutan ette, see mulje mulle jäi, et see oli kantud ühe osa ühiskonna ettekujutusest sellest, kuidas elu võiks käia. Aga võimalik, et need inimesed lihtsalt ei ela seal, kust mina pärit olen ja mida ma hästi tunnen ja kus niisuguseid võimalusi ei ole. Ma arvan, et jalgratta või soome kelguga liikumine näiteks eakale inimesele, kellel liigesed on raskest elupõlisest tööst kulunud, [käib üle jõu]. Tema ikkagi oma nädala toiduvaruga jalgrattal või soome kelgul poest ei tule. Ja seda tuleb mõista. Lugesin just Edasist Brent Pere suurepärast intervjuud Anu Tootsiga, kus ta tõi sellesama probleemi välja, et üha enam inimesi elab nii-öelda oma mullis ja arvab, et absoluutselt kõik inimesed elavad olukorras, kus auto on mugavusvalik, ja tegelikult saab sõita rattaga. Näiteks kui oled ise parasjagu 24-aastane, perekonda veel ei ole, parimas füüsilises vormis, kohustusi ka palju ei ole ja elad sellises kohas, kus on võimalik liikuda jala või rattaga, siis võib-olla tundubki, et asjad on nii. Siiski tasub ka Riigikogu liikmetel meelde tuletada, et me kõik saame vanaks, kui õnne on. Ja tuleb tähelepanu pöörata ka oma vanematele ja vanavanematele ja üldse teistele inimestele Eestis.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler, suur tänu selle [ettepaneku] ja selle arutelu eest! Varro Vooglaiu küsimusele te vastasite kõhklevalt, kui ta küsis, kas suurpere kasutuses oleva mikrobussi [märksa suurem automaks] kui näiteks Porschel on mõistlik. Ja kui ma õigesti mäletan, siis proua Poolamets püstitas küsimuse, et selles eelnõus oli [kirjas] ka keskkonda silmas pidav eesmärk, aga teades meie hajaasustust ja nii edasi, neid probleeme, siis kui mõistlik see on. Mu küsimus on sellesama keskkonnaeesmärgiga seotud. Elektriautodel on väiksem [maks]. Nüüd on päris mitmed minu tuttavad Kagu-Eestis saanud teate, et nende sõiduk on riigikaitse eesmärgil [arvele võetud]. Teatavates tingimustes on oluline, et seda saaks riigikaitse eesmärgil kasutada. Ühel mu tuttaval on nii džiip kui ka elektriauto ja see džiip, mille riik on otsustanud kallimalt maksustada, võetakse talt ära, aga elektriautot ei taha keegi. Kuidas see maksustamise kontekstis mõistlik on?

Suur tänu! Õiglusele ja mõistlikkusele otsustava hinnangu saabki anda Riigikogu. Kodanikuna ma olen, nii palju kui õiguskantsleri amet võimaldab, oma seisukohta ja suhtumist nii siin kui avalikes intervjuudes väljendanud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Ka mina tänan nende tähelepanekute eest, mis te täna olete meile esitanud. Need on väga vajalikud. Ja meenutan ka seda erandit, mis siin saalis kehtestati puuetega inimestele. Neile õieti suruti läbirääkimiste teel peale liiga väike erandi mõõde, aga lasterikaste perede muret ei võetud üldse kuulda, vaatamata nende korduvatele pöördumistele, kirjadele rahandusministrile ja peaministrile, kes oli siis Kaja Kallas. Neid kirju sotsiaalkaitseministrile ei edastatud ja tema teatas, et tema ei saagi lasterikaste peredega erandit arutada, kuna temale konkreetselt ei ole lasterikkad pered kirjutanud. Selline oli olukord. Aga mina küsin nüüd seda. Te ütlesite, et kohtu kaudu, kohtupraktika kaudu me saame aidata neid peresid, kes tunnevad, et neid on ebaõiglaselt selle automaksuga ehk mootorsõidukimaksuga koheldud. Kuidas me saame neid täpsemalt aidata? Me ei saa ju neid kõiki suunata õiguskantsleri poole pöörduma. Kes annab neile õigusabi? Kes aitab need kohtudokumendid koostada?

Teie aeg!

Kes maksab selle riigilõivu või kui suured need tasud üldse on? Kuhu me saame inimesi suunata lahenduste otsimiseks? Tegelikult üks lahendus oli …

Aitäh!

… et kohtu kaudu võib-olla saab abi.

Suur tänu! Esiteks oleks mul väga hea meel, kui Riigikogu lisaks sellele abstraktsele hinnangule – minu hinnangul [osa maksust] on põhiseadusvastane ja paljud teist seda kinnitasid, aitäh selle eest – nüüd võimalikult kiiresti need erandid paljulapselistele peredele ja puuetega inimestele siiski ette näeks. Kui maksuteated on juba välja jagatud, siis veel kord: nii kurb kui see ka ei ole, need summad tuleb ära maksta kõikidel, kes ei ole ise tähtaegselt seda halduskohtus vaidlustanud. Võimalik, et Riigikohus seda senist arusaama muudab, võib-olla on võimalik ka kuidagi seadusemuudatusega või kohtuotsuse alusel neid inimesi vabastada. Aga täiesti õigesti härra Timpson raputab pead, et väga tõenäoline see ei ole. Ja veel kord: see abstraktse ja konkreetse normikontrolli eristus, mida mina enne seda ametit pidasin täiesti mõttetuks, nüüd ma pean seda osaliselt mõttetuks. Tuleb välja, et on kahtlemata ka neid lasterikkaid peresid, kellele see maks ei käi üle jõu. Ja see põhiseaduslikkuse järelevalve saab tulla sellelt pinnalt, et näidatakse tõendipõhiselt ära, et jah, see käib üle jõu. Praeguseks on mõned sellised juhtumid jõudnud ka meie [majja] ja need juhtumid on ka kohtus. Ja nüüd edasi läheb huvitavaks. Kui Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatab, siis tulenevalt oma rollist laste ja lastega perede ja puuetega inimeste kaitsjana loomulikult meie läheme kindlasti seda toetama. Ja eriti kui kohus näitab meile ette faktid, miks nendel juhtudel see [maks] mõjub konfiskatoorselt ja kahjustab nende laste või nende puuetega inimeste huve, siis saame ka meie seda toetada. Nii et siin muud ei ole öelda, kui et väga palun võimalusel neid erandeid kaaluda. Väga loodan, et halduskohus järelevalve Riigikohtus algatab. Ja siis katsume välja mõelda, mis oleks kõige parem lahendus, mis inimeste mure kõige paremini ära lahendaks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Suur tänu!

Läheme edasi komisjonides toimunud arutelude juurde. Kõigepealt, põhiseaduskomisjonis toimunud arutelust annab ülevaate põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Annan siis väikse ülevaate põhiseaduskomisjonis toimunud arutelust. Ja kõigepealt aitäh ka õiguskantslerile selle ülevaate eest, mis tegelikult põhiseaduskomisjonis oli pea sõna-sõnalt sama. Esimene arutelu põhiseaduskomisjonis toimus 11. märtsil, kui õiguskantsler tegi samasisulise ülevaate antud probleemist mootorsõidukimaksu seaduse puhul. Ja olid ka mõned küsimused. Tegelikult Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsis täna uuesti sama küsimuse ja sai sellele vastuse, mis puudutas puuetega inimeste ja lasterikaste perede [muret] selle seaduse puhul. Selle üle tegelikult oli ka siin saalis sisukas arutelu. Siis olid põhimõtteliselt toetavad sõnavõtud komisjoni liikmetelt ja otsustati võtta see ettepanek arutelu alla ka järgmisel komisjoni istungil, mis toimus neljapäeval, 20. märtsil. 20. märtsil siis arutati sedasama asja. Komisjoni liikmetel sõnasoove ei olnud ja tehti menetluslikud otsused. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees, kes siis oli Hendrik Johannes Terras. Nüüd see muutus ja otsustati Timo Suslov siia esindajaks saata. Ja kõige olulisem otsus 20. märtsil oli see, et otsustati ettepanekut toetada. Ka selles oli komisjoni liikmete seas konsensus. Ehk siis kahel komisjoni istungil seda arutati ja ühel tehti ka menetlusotsused, mis ma siin teile ette kandsin. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Mina olen rahanduskomisjoni liige, mis on teine komisjon, kes menetles antud ettepanekut. Seal mulle jäi väga tugev mulje, et koalitsioon on kuidagi väga keskendunud esimesele osale õiguskantsleri ettepanekust ehk siis nii-öelda kadunud auto maksustamisele, aga teine osa jäi vaeslapse rolli. Kas sulle jäi põhiseaduskomisjonis samasugune mulje või kuna tegemist on ikkagi põhiseaduskomisjoniga, kes võiks teostada ka põhiseaduslikkuse järelevalvet, siis kas te seal panite rohkem rõhku just puuetega inimeste ja suurperede saatusele?

Me menetlesime seda, mis oli ettepanek, ja keskendusime ka sellele, mille õiguskantsler märkusena juurde tõi. Lisamärkusena ta pani siia juurde sellesama võimaliku puuetega inimesi ja lasterikkaid peresid puudutava vastuolu. Nii et ma arvan, et eks me saame seda tulevikus arutada, nagu ka õiguskantsler ütles, et kas lahendus tuleb kohtu kaudu või siit saalist. Aga vastus on, et me [arutasime] ka seda märkust.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Ja edasi lähme rahanduskomisjonis toimunud aruteluga. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Rahanduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut 11. ja 25. märtsil. 11. märtsi istungil tutvustas õiguskantsler komisjonile oma ettepanekut ja vastas komisjoni liikmete küsimustele. Ettekanne oli, ma ütleks, suhteliselt sarnane ja sama sisuga nagu täna siin. Lühidalt öeldes puudutas õiguskantsleri ettepanek mootorsõidukimaksu regulatsiooni sõiduki hävimisel ja muudel juhtudel, kui sõiduki kasutamine ei ole enam võimalik, kuid mootorsõidukimaksu teade on väljastatud ning sõiduki omanikul on kohustus see tasuda. Samuti osundas õiguskantsler puudulikule regulatsioonile registreerimistasu administreerimisel. Näiteks kui registreerimistasu on ekslikult tasutud või taganetakse müügilepingust, siis seaduses hetkel puudub regulatsioon nende registreerimistasude tagastamiseks. Lisaks sai selgeks ja õiguskantsler hiljem kinnitas seda kirjalikult, et lisamärkustena tõstatatud lasterikaste perede ja puuetega inimeste maksuerandite küsimused ei ole põhiseaduse § 142 tähenduses õiguskantsleri ettepaneku osaks. See ei [kuulu] tuvastatud põhiseadusega vastuolude hulka, nii nagu õiguskantsler ka täna siin selgitas. 13. märtsil on õiguskantslerilt laekunud kirjalik täiendav selgitus, kus ta kinnitas, et ta ei ole teinud Riigikogule põhiseaduse § 142 tähenduses ettepanekut viia mootorsõidukimaksu seadus ja liiklusseadus kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega lasterikaste perede ja puuetega inimeste maksuerandite puudumise tõttu. Õiguskantsler selgitas, et esitas lisamärkused põhiseaduse § 139 lõikele 2 tuginedes. Nimetatud põhiseaduse säte käsitleb Riigikogule ettekande esitamise õigust. 25. märtsi istungil toimus komisjonis ettepaneku arutelu. Komisjon kujundas selles osas seisukoha. Rahanduskomisjoni konsensuslik otsus oli toetada õiguskantsleri ettepanekut mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks ja vaadata üle seaduse rakendamisel praktikas üles kerkinud kitsaskohad. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahanduskomisjoni esindaja! No korra meenutaks seda arutelu rahanduskomisjonis. Mis mind ja minu kolleege tegelikult häiris, oli see, et antud juhul just nimelt teie erakonna esindajad komisjonis kuidagi nagu süüdistasid õiguskantslerit poliitikasse sekkumises – nii ettepaneku vaates kui ka sõnavõttude vaates. Kas olete vahepeal jõudnud järele mõelda, et võib-olla pole see päris õige stiil? Viimasel ajal on olnud kombeks – on see siis näiteks konjunktuuriinstituudi juht, kes avaldab arvamust, või antud juhul automaksu puhul õiguskantsler teeb asjatundlikku ja valdkonnapõhist kriitikat mingite murekohtade pärast –, et kohe minnakse nagu ründama. Võib-olla Reformierakond peaks selle koha pealt natukene – noh, ma arvan selline, nagu teie endine peasekretär ütles – alandlikum või empaatilisem olema. Kuidas teile tundub, kas õiguskantsler sekkus poliitikasse või tegi tegelikult asjalikud ettepanekud komisjonile?

Aitäh! Ma nüüd küll ei [tea], et meist keegi oleks õiguskantslerit rünnanud. Tõsi, komisjonis oli küsimus ja mõnevõrra arusaamatu minu hinnangul kõikide komisjoni liikmete jaoks, milline osa sellest õiguskantsleri ettepanekust on seotud sellega, et on vastuolu põhiseadusega ja õiguskantsler esitab ettepaneku Riigikogule, mida menetletakse vastavalt põhiseaduse §-le 142, ja millised on need lisamärkused, mille esitamiseks samuti õiguskantsleril õigus on. Aga selleks saabki tulla Riigikogusse ja esineda sõnavõtuga ja seda reguleerib põhiseaduse § 139 lõige 2. Sealt jooksiski see vahe, et mis [puudutab] põhiseadusega vastuolu ja mis on see osa, mis puudutab õiguskantsleri soovitusi poliitika kujundajale, kui otsuse tegija on Riigikogu. Ja seda õiguskantsler ka selgitas.

Andrei Korobeinik, palun!

Austatud istungi juhataja! Enda ettekandes õiguskantsler juhtis tähelepanu, et seadusloome võiks olla läbipaistev ja selge. Viimasel ajal on nii peaminister kui ka rahandusminister väitnud, et Eestis tõstab makse Putin. Sina olid toona rahandusminister. Kas oskad öelda, kui suurt rolli mängis Putin selle eelnõu väljatöötamisel?

Aitäh! Mootorsõidukimaksu menetlus, ma julgen öelda, on olnud Eestis vähemalt lähiajaloos üks kõige läbipaistvamaid menetlusi, kõige kaasavamaid. On olnud väljatöötamiskavatsus, ettepanekud, nendega arvestamine, uuesti tutvustamine, uuesti arvestamine. Riigikogus olid kõik vajalikud kaasamised tehtud ja antud piisav aeg seaduse jõustumiseks. Ja on päriselt kaasatud ja arvestatud, mitte toodud lihtsalt eelnõu siia ja vastu võetud. Aga kui küsimus on, kas Putinil oli roll mootorsõidukimaksu seaduse kehtestamisel, siis ei, sellel puhul ei olnud. Peaminister ja rahandusminister on rõhutanud seda ja ma olen ka ise öelnud, et see, et me peame kaitsekulusid tõstma, on Putini kätetöö. Ja kaitsekulude jaoks me olemegi tõstnud käibemaksu, tulumaksu, aktsiise. Ja tõesti, see raha läks ka kaitsekuludeks. Me tõstsime makse ja samal ajal tõstsime kaitsekulud üle 3% protsendi SKP-st. Mootorsõidukimaks ei ole minu hinnangul olnud kunagi seotud meie julgeolekuga, no kui võib öelda, et silte saab eelarves rahale külge kleepida. Küll on meil eelarve suures defitsiidis, raha on eelarvesse juurde vaja ja kuskilt mujalt see ei tule kui maksudest. Ja see on olnud varasemate aastate suure kulutamise tulemus, kui inimestele on lubatud häid ja ilmselt ka vajalikke asju. Aga need poliitikud, kes on seda lubanud ja [kulutanud], ei ole öelnud, kust see raha tuleb. Lõputult niimoodi sõita ei saa. Ühel hetkel peab hakkama neid arveid maksma ja siis tuleb maksumuudatusi teha. Minu meelest on see õppetund. Siis, kui me uut maksu arutame, on kahjuks hilja küsida, kus see raha läheb. Siis, kui lubatakse ilusaid ja häid asju, tuleks küsida, kust see raha võetakse, sest varem või hiljem peab see tulema meie kõigi enda taskust. Mina eelistan sihukest õhemat riiki: riik sekkub vähem, lubab igasuguseid toetusi vähem, aga samal ajal ka maksustab vähem ehk kehtestab madalamaid makse. Mootorsõidukimaks on tegelikult selle varasema poliitika tulemus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Sa, Mart, just ütlesid, et mootorsõidukimaksu menetlus oli väga põhjalik ja kõiki osapooli kuulati ja sellega oli nagu hästi. Mulle endale tuleb küll meelde, et ma olen kõikvõimalikul viisil seda probleemi, mida täna tegelikult õiguskantsler siin esitles, selle menetluse käigus lauale toonud. Ma küsingi: kas sina kuulsid selle probleemi olemasolust esmakordselt pärast seda, kui õiguskantsler selle põhimõtteliselt tõstatas? Kas sa seda menetluse käigus kordagi ei kuulnud, kas seda nagu ei tõstatatud kuskil? See on mulle üllatus.

Kui sa pead oma küsimusega silmas seda, kas mootorsõiduki aastatasu peaks tagastama, kui auto on hävinud, siis ei, sina oled sellest ka varem siin saalis rääkinud. Eks me aluseks võtsime suuresti maamaksu: maksustamine toimub aasta alguse seisuga, 1. jaanuari seisuga, kui omand on selle isiku oma. Tõsi, maa ja auto erinevus on see, et maad ei saa, praktiliselt võimatu on seda ära hävitada. Kahju saab küll teha, reostada ja nii edasi, aga sõiduki puhul on teine olukord. Jah, nüüd on nii, nagu õiguskantsler ütles, et elu on toonud näiteid, et auto võis hävida juba võib-olla detsembrikuus, aga seda ei jõutud registrist maha võtta ja jaanuaris tuli selle eest maksuteade. Ma nõustun sellega, et nende näidete põhjal tasub meil siin Riigikogus kaaluda [lahendust], et teatud juhtudel, kui vara ei saa enam kasutada, see on näiteks hävinud, siis tuleb mootorsõidukimaksu [summa] tagastada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi läbirääkimistega. Avan läbirääkimised. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, mul on hea meel, et õiguskantsler on selle teema Riigikokku toonud. Ja on väga oluline, et siin toimus põhjalik arutelu, mille käigus me kõik – ma arvan, isegi härra Võrklaev – saime aru, et probleeme on rohkem kui üks. Lisaks olematu auto maksustamisele on probleemiks lasterikaste perede ja puuetega inimeste puhul kõrge automaks, mis mõnel puhul võib tähendada autost loobumist. Põhiseaduse § 28 räägib sellest, et just need ühiskonnagrupid on riigi erilise kaitse all, aga antud kujul automaks neid kindlasti mitte kuidagi ei kaitse. Keskerakond on sellele tähelepanu pööranud mitu korda. Kõigepealt me tegime vastavasisulised ettepanekud rahanduskomisjonis, mida koalitsioon mitte lihtsalt ei toetanud, vaid me ei saanud neid isegi hääletada, kuna koalitsioon eesotsas Reformierakonnaga väitis, et need ettepanekud ei ole siirad ja nad ei lahenda probleemi, vaid me teeme need lihtsalt ajaveetmiseks. Need ettepanekud polegi siia saali jõudnud. Peale seaduse vastuvõtmist me oleme pöördunud õiguskantsleri poole, me oleme pöördunud presidendi poole ja oleme aidanud kahel korral inimestel pöörduda halduskohtusse. Kui halduskohus leiab, et siin võib olla põhiseaduse riive, siis need juhtumid jõuavad ka Riigikohtusse. Me kindlasti ei jäta seda võitlust. Ma leian, et antud kujul on automaks totaalselt ebaõiglane ja seda peab muutma. Loomulikult, kui Keskerakond saab võimule, siis me sellisel kujul automaksuga jätkata ei saa. Aga praegu peaks seisma vähemalt selle nimel, et just need kõige nõrgemad ühiskonna liikmed saaksid kaitset, mida põhiseadus neile lubab. Nüüd, oluline on vaadata ka tervikpilti. Õiguskantsler on oma ettekandes korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et inimesed võivad elada oma mullis, nad ei pruugi aru saada, mis toimub väljaspool seda. Ja tõepoolest, mõnes olukorras võivad autoomanikud autost loobuda ja valida mingid paremad [liikumis]viisid. Näiteks Tallinnas on tasuta ühistransport. Kui sa elad suures linnas, mis on piisavalt kompaktne, siis autot võib-olla ei olegi vaja. Aga probleem on selles, et Eestis on viimastel aastatel regionaalpoliitika olnud täiesti olematu. Kui me vaatame näiteks Pärnumaad, mis on Eesti suurim maakond, siis seal on üks suur linn ja väga suur ala, kus inimesed ka veel elavad, ja nendel inimestel on tavaliselt parimal juhul üks valik: kas nad sõidavad selle konkreetse bussiga, mis sõidab korra päevas ühes suunas ja korra päevas teises suunas, või nad sellega ei sõida. Kui neil autot ei ole, siis see ongi nende ainuke valik. Ja kui automaks tähendab seda, et autost peab loobuma, siis inimene suure tõenäosusega kolib linna, võib-olla mõnda Eesti linna, aga võib-olla mõnda Soome linna. Ja nii need piirkonnad kaotavadki inimesi. Ma võtaks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja see viib selleni, et ka Riigikogu liikmed, keda valitakse proportsionaalse valimissüsteemi kaudu, on enamasti just suurtest linnadest – Tallinnast, Tartust – ja mida aeg edasi, seda vähem on regionaalpoliitika tunnetust siin saalis. Tekib kinnine ring, millest väljuda on väga-väga raske. Ja see on väga tõsine probleem. Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu ka sellele, et seadusloome võiks olla läbipaistev. Kui mõni [eelnõu] siia jõuab, siis kõigil osapooltel ja ka ühiskonnas tervikuna võiks olla arusaam sellest, mida see seadus kaasa toob. Automaks on väga hea näide sellest, kus seda arusaama väga ei tekkinud. Koalitsioonipartnerid, eeskätt sotsiaaldemokraadid, on väitnud, et tegemist on keskkonnamaksuga, et see soodustab positiivseid keskkonnavalikuid ja maailm muutub selle seaduse vastuvõtmisel paremaks. Noh, arusaam, mis on parem maailm ja mis ei ole, on muidugi väga subjektiivne, aga konkreetselt automaks sellisel kujul tähendab seda, et inimesed ei suuda müüa enda vanu autosid. Sellepärast et vanade autode puhul keegi ei jaksa maksta registritasu, mis võib ületada auto hinda, ja nad sõidavad nende autodega veel aastaid ja kohe kindlasti keskkonnamõju väga positiivne ei ole. Ja me oleme näinud selliseid olukordi ka teiste seaduste puhul, kus kommunikatsioon on üks, reaalne eesmärk ja reaalne mõju on hoopis teine. Jah, seda võib nimetada selliseks poliitkommunikatsiooniks, aga tegelikult on see inimeste petmine, see on valija petmine, see on ühiskonna petmine. Ma väga loodan, et see praktika ühel hetkel muutub. Meil on väike riik, me võiksime teineteisega ausamad olla. Antud juhul ma toonitan, et õiguskantsleri ettepanek koosnes kahest osast. Tõepoolest, iga kodanik võib kirjutada Riigikogule, mida ta õigeks peab, õiguskantsler ilmselt ka, aga kui tegemist on õiguskantsleri institutsiooni ettepanekuga, siis see on üks tervik. Ma väga loodan, et sellest saavad aru ka teised Riigikogu liikmed ja me teeme selle ebaõnnestunud seaduse grammi võrra paremaks. Ja siis maailm läheb ka paremaks, mitte ei lähe nii, nagu läks siis, kui automaks sellisel kujul Riigikogu poolt sai vastu võetud. Aitäh!

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid vaatavad! "Aeg on öelda mootorsõidukimaksule ei!"– pean jälle alustama nende sõnadega. Ma arvan, et selle maksu puhul, mootorsõidukimaksu puhul on tõenäoliselt tegemist ühe viimaste aastate kõige ebaõnnestunuma seadusega üleüldse. Kui me vaatame seda, kui palju on erinevaid tõlgendusi ja skeemitamise mooduseid ja kui palju vigu siin sees on ja mis see ühiskonnale teinud on, siis mulle kohe ei meenu ühtegi teist sellist seadust. See, et inimene või ettevõtja proovib optimeerida oma igapäevategevuste kulusid, on igati arusaadav. Aga see seadus on tekitanud kohe päris omaette tegevussuuna: proovitakse leida lahendusi, kuidas automaksust ükskõik mis moel kõrvale pääseda. Õigusloome vaates on tegemist tõesti väga suure praagiga. Kuidagi ei saa nõustuda [väitega], et see konkreetne viga, mille parandamist me täna arutame ja mille väga tänuväärselt õiguskantsler on nüüd toonud meie ette, ei olnud varem arutelu all. Oli küll! See arutelu käis tegelikult kogu selle automaksu või mootorsõidukimaksu menetlemise ajal, see probleem oli tegelikult meile teada ja ma olen seda kordi ja kordi rõhutanud siin igal tasandil. Ehk siis me jõuame jälle välja sinna, et probleem on tegelikult pigem selles, et ei kuulata, ei võeta arvesse koalitsiooni poolel neid ettepanekuid, mida opositsioon teeb. See on fundamentaalne probleem ja muidugi peab tunnistama, et siin peavad peeglisse vaatama erinevad koalitsioonid ja erinevad osapooled. Aga nüüd natuke ikkagi mõne sõnaga ka sellest, mis on need suured probleemid selle automaksu puhul tervikuna. Ka mina mõistan, et riigil on makse vaja, maksuraha tuleb kokku korjata. Riigi toimimiseks on maksude korjamine vajalik tegevus. Aga see, millest me praegu siin räägime, on meie ühiskonda täiesti ebavõrdselt kohtlev seadus. Needsamad küsimused, mida me oleme siin korduvalt arutanud. Miks mõnel väga suure mootoriga vanal ja saastaval autol on maks oluliselt väiksem kui puuetega inimestele või lasterikastele peredele väga vajalikul seitsme kohaga mahtuniversaalil? Vahe on kordades, kui mitte kümnetes kordades, kui sul on vaja oma perega, seitsme inimesega sõita. Või siis jutt sellest, et sõitke, inimesed, ühes autos võimalikult mitmekesi, et vähem koormata meie keskkonda. See on ju väga mõistlik, aga selle seaduse puhul me pigem teeme hoopis vastupidist sellele, mida me iga päev räägime ja ühiskonnas püüame inimestele selgeks teha. Ehk siis tuleb jälle meelde see ütlus, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Nüüd, omaette selline tegevuste ahel on see, kuidas proovitakse automaksust kõrvale [hiilida]. Meil on hulk sõidukeid, mida saab registreerida erinevates kategooriates, N1 ja N1G, mis annab võimaluse tegelikult maksta samasuguse sõiduki eest erineva suurusega automaksu. Või siis võimalus, et inimene paneb oma linnamaasturisse sisse kraanikausi ja kapi ja läheb vormistab selle matkaautona. Kas see oli nagu eesmärk, mida me tahtsime saavutada, et me surume inimesed tegelema sellise skeemitamisega, et keegi paneb linnamaasturisse kraanikausi, teeb selle totruse teoks, registreerib sõiduki matkaautona ja maksab selle võrra vähem aastamaksu? Ei ole ju need eesmärgid, mida me soovisime saavutada. Või siis see, et kuuldavasti [levib] selline asi, et automüüjad pakuvad soodsalt mõnda autot müüa ja broneerimiseks küsivad ette, et makske palun kohe ära registreerimistasu, see kinnitab, et see auto saab teile. Aga pärast ei pruugi see müüja üldse pakkudagi seda autot tegelikult sellele ostjale. Seda võib teha ka ilma selle automaksuseaduseta, aga on kuulda, et on selline uus viis. Kui varasemalt maksti käsiraha, et kinnitada ühe või teise sõiduki ostu soovi, siis nüüd on tekkinud selline kelmuse viis. Palun aega juurde kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kuidagi ei saa ikkagi mainimata jätta seda ebavõrdsust, mis puudutab linnalises keskkonnas ja hajaasustuses, maapiirkonnas transpordi kättesaadavuse võimalusi. Ma pean selle jällegi ära tooma. Ma olen korduvalt sellest rääkinud, aga tõesti, automaksu arutelu käigus oli ministeeriumiametnikke, kelle seisukoht oli see, et meil ei ole Tallinna kesklinnas või näiteks Raplas või Türil olulist transpordi kättesaadavuse vahet. Ma pean ütlema, et see on väga eluvõõras lähenemine. Ja see näide on konkreetselt ühelt komisjoni arutelult, mille ma teile praegu tõin. Mina julgen küll väita, et on ikka väga suur vahe, kas ma soovin liikuda ühest punktist teise Tallinna kesklinnas või soovin seda teha Türil, Põlvas või, ma ei tea, Põltsamaal. Vaadates meie transpordi kättesaadavust, meie bussi[reiside] sagedusi ja üldse liikumisvõimalusi, on absoluutselt [kindel], et me oleme selle ebavõrdsust loova seadusega pannud maainimesed palju raskemasse olukorda kui need, kes elavad suurlinnades või mujal suuremates tõmbekeskustes. See on väga oluline aspekt. Ja mina ütleksin küll, et tulenevalt ka meie Eesti Vabariigi põhiseaduse 28. paragrahvist, kus on selgelt öeldud, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all, on kõige õigem tegelikult mootorsõidukimaksu seadus kehtetuks tunnistada ja vaadata suure luubiga üle kogu meie riigi rahandus. Siin on erikomisjonid, ka Urmas Reinsalu tegelenud selle küsimusega, on selgitanud välja, et tegelikult ei ole asi üldse selles, et meil kuidagi raha nagu ei oleks eelarves. Väga suured küsimärgid on selles osas, milleks meie raha kasutatakse, need poliitilised otsused, kuhu raha suunatakse. Ehk siis automaks ei ole vältimatu, ütlen mina. Poliitikutel tuleb ennast kokku võtta ja saada aru, et see kobarkäkk, mis siin jõuga vastu võeti, tuleb muuta kehtetuks. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Proua õiguskantsler! Head parlamendi liikmed! Õiguskantsler hindab, kas mingi seadus on põhiseadusvastane. Ja nii, nagu Isamaa tõdes selle automaksu vastuvõtmisel, on selgunud ka õiguskantsleri hinnangul: automaksuseadus ei ole Eesti põhiseadusega kooskõlas. Kuid nagu õiguskantsler nentis, õiguskantsler ei hinda Eesti riigi juhtimise poliitika riski. Ja õiguskantsler ei hinda ka valetamise riski. Automaksu kehtestades need, kes seda tegid, rääkisid, et see on ühiskonnale jõukohane, et inimeste liikumisprobleemid on lahendatavad ühistranspordi reformiga ja see [seadus] tegelikult inimeste toimetulekut ei halvenda. Kõik selle maksu läbi surunud parlamendijõudude väited – Reformierakonna poolt, Eesti 200 poolt, sotsiaaldemokraatide poolt – on osutunud mittepädevaks. Lisaks on selgunud, et selle seaduse puhul on tegemist põhiseadusvastasusega teatud aspektides. Automaks asetas Eesti ühiskonna õlgadele ligi veerand miljardi eurose koorma ja tõi kaasa täiendava inflatsioonisurve. Nagu Eesti Pank oma kaks nädalat tagasi toodud analüüsis märgib, sellel aastal prognoositakse hinnatõusu 6%. Euroopa Liidu suurim hinnatõus! Ja kui me vaatame seda hinnatõusu, mille me oleme läbinud, siis kui meil näiteks toiduainete hinnad moodustasid 2012. aastal Euroopa Liidu keskmisest 86%, siis 2023. aasta andmetega oleme jõudnud juba 109%-ni. See tähendab Euroopas kolmandat kohta. Ja sellele lisanduvad veel eelmise aasta käibemaksu tõus ja ees seisvad kaudsete maksude tõusud, sealhulgas käibemaksu tõus selle aasta 1. juulil. Me lööme hinnatõusu kiiruselt Euroopa rekordeid. Ja samal ajal inflatsioon toob kaasa selle, et meie tööjõu tootlikkus, meie majanduse konkurentsivõtmes kahaneb Swedbanki hinnangul eelmise aasta kevadest. Trendi dünaamika on jätkunud selle viimase aasta jooksul. On välja toodud, et meie tööjõu tootlikkuse langus rahvusvaheliselt on viimase 28 aasta pikim. Kõneldakse sellest, et automaksule ei ole alternatiivi, on vaja riigi rahalisi kulusid katta. Eelmisel aastal jäi eelarves ette nähtud raha kasutamata Rahandusministeeriumi enda esialgsel hinnangul 1,7 miljardit eurot. Valitsus kõneleb solidaarsusest ühiskonnaga, kuid maksutõusud moodustavad tänavu Eesti inimestele, Eesti ettevõtetele konsolideeritult üle miljardi. Ja samal ajal valitsemiskulud kasvavad Riigikontrolli hinnangul võrreldes baaslähtealusega sellel aastal 155 miljonit eurot. Kuu aega pärast automaksu läbisurumist, mida kritiseerisid ka mitmed eksperdid, langetas valitsus otsuse, et tuleb läbi viia üle 100 miljoni eurone serverite hange. Need on valitsuse poliitika valikud. Aga nad on osutunud kehvadeks poliitikavalikuteks, sest nad toovad kaasa inimeste ostujõu reaalse languse, mis puudutab ka majanduslikku toimetulekut. Ja teiseks, nad toovad inimestele kaasa sundvaliku oma vabaduse teostamisel. Nädalavahetuse Maaleht avaldas väga nukrad kirjad eakatelt inimestelt, kuidas nad praegustes oludes toime tulevad. Keda toetavad lapsed, kes käib lisateenistuse jaoks tööl. Aga ka eakatel inimestel, kes elatuvad pensionist, [võib olla] sõiduk. Ja mitmed nende kirjade autorid tõdesid, et nad on suvilas käies või muidu ringi liikudes sundvaliku ees, kas autot pidada. Loetud päevad enne järgmist pensionipäeva on nende toimetulek raske, nad on väga keeruliste valikute ees ja peavad ehk oma elu ümber korraldama. Siin sotside esindajad, valitsusliidu esindajad ütlevad, et tiheasustuses ei ole probleemi, inimestel on kasutada ühistransport. Aga mina ütlen teile: kes on teile andnud Eesti ühiskonnas selle kupja võimu otsustada, milliseid valikuid Eesti inimesed langetavad, olles ise oma vara peremees või [soovides vabalt teha oma liikumisvalikuid]? Te ei ole saanud seda kupja võimu demokraatlikul teel Eesti valijate enamuse käest. Te ise uhkeldate täna sellega, et te viitegi ellu poliitikat, milleks te ei ole valimistel saanud Eesti rahva mandaati. Isamaa toetab selle [ettepaneku] hääletust sellisel moel, et me deklareerime, et enesestmõistetavalt on see põhiseadusvastane seadus. Kuid veelgi enam: selle hääletusega me deklareerime, et automaksuseadus ei ole mitte üksnes õigusvastane seadus, vaid see on ka valelik seadus, milleks ei olnud selle läbi surunud enamusel Eesti ühiskonnas mandaati. Ja see on ebamõistlik seadus, sest see halvendab Eesti inimeste toimetulekut, see halvendab meie sisetarbimist ja see tegelikkuses toob kaasa inimestele sundvalikud, mida meie ühiskonna vabaduse käsitluses ei ole põhjendatud inimeste ette asetada. Küsimus vabadusest on laiem küsimus kui küsimus maksupoliitika valikutest kitsalt vaadates. Kui me kõneleme [selle seaduse olemusest] ja ka nendest piirjuhtumitest, kus inimesed peavad vanemate ja odavamate autode eest maksma suuremat registreerimistasu, kui on auto turuväärtus, siis millest me kõneleme? See ei ole mitte vara efektiivne konfiskeerimine, see on ju midagi hullemat! Sult võetakse see vara ära [sinu] sundvaliku peale! Kui sa võõrandad selle vara, siis sa pead selle eest veel juurde maksma, et sa annad oma vara ära. Mis Pol Poti ühiskonda me oleme siin ehitanud kõlavate, kuid valelike loosungite valguses?! "Tuleb päev, ja see maks tühistatakse siin saalis!" on Isamaa teade siia saali ja üle Eesti. Aitäh teile!

Aitäh! Järgmisena Varro Vooglaid, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Suur tänu! Austatud kolleegid! Austatud õiguskantsler! Ma vabandan juba ette, et ma ei ole suuteline kaugeltki nii dramaatilist kõnet pidama, kui opositsiooni juht Reinsalu seda just tegi. Aga siiski oma võimete piires mõned tähelepanekud tahaksin teha selle päevakorrapunktiga seonduvalt, mida me täna arutame. Esiteks peab muidugi nõustuma, et loomulikult see mootorsõidukimaks tervikuna on ebaõiglane ja põhjendamatu maks mitmel põhjusel. Ta on ebaõiglane nii tema kehtestamise vormi poolest kui ka kontseptuaalselt minu kindla veendumuse kohaselt, sest sisuliselt on ju tegemist topeltmaksustamisega. Me võime küll [öelda], et kütuseaktsiis ei ole maks, ta on ikkagi aktsiis, aga sisuliselt vaadates me maksame [selle näol] automaksu, ja väga õiglaselt kehtestatud automaksu, vastavalt sellele, kui palju me autot kasutame. Mida rohkem autoga sõidad, seda rohkem seda maksu maksad, sellepärast et auto tarbib kütust ja kütus on maksustatud aktsiisiga. Aga lisaks sellele teistkordsele maksule – või mingit pidi võiks öelda, et isegi kolmandale maksule, sellepärast et kütus on peale aktsiisi maksustatud ju ka käibemaksuga – väänatakse otsa veel, noh, kas kolmas või neljas maks: auto registreerimistasu pluss iga-aastane maks. Tõtt-öelda tekib küsimus, kui palju ühte asja võib lõppude lõpuks maksustada. Kui neli maksu on juba teineteise otsa seatud, võib-olla siis võiks ka viienda, kuuenda ja seitsmenda maksu veel auto kasutamisele peale panna? Mis puudutab neid konkreetseid probleeme, millele õiguskantsler on osutanud, siis kahtlemata on see põhjendatud. Selline olukord, kus riik nõuab maksu vara eest, mis on hävinenud ja mida reaalselt ei eksisteeri, on ju ilmselgelt põhiseadusvastane. Natuke naljakas on samal ajal kuulata, kuidas siin kolleegid Timpson ja Sutrop – võib-olla mõned veel, ma ei pannud ehk kõike tähele – tänasid õiguskantslerit sellele reaalsele probleemile osutamise eest ja ütlesid, et ei ole tõesti mingisugust võimalust sellega mitte nõustuda. Ma mõtlen seda kuulates, et kuulge, inimesed, kas te ei tahaks siis ühtlasi esineda vabandusega. Teie ise ju kehtestasite selle maksu! Ma mäletan väga hästi, teie ise hääletasite selle maksu kehtestamise poolt. Ei ole mõtet rääkida sellist juttu, et oi, jaa, juhtus kogemata, ega me ju ei teadnud, et seal need probleemid ja need puudused sees olid. No kuidas ei teadnud?! Mina mäletan väga hästi, et näiteks kolleeg Rene Kokk osutas eelnõu menetluse käigus korduvalt just nimelt sellele probleemile. Korduvalt! Miks te ei võta sellist asja välja? Miks te ei arvesta sellega eelnõu koostades? Miks te ei esita vastavasisulisi muudatusettepanekuid? Nad vist ise esitasid vastavasisulise muudatusettepaneku, kui ma õigesti mäletan. Miks te ei arvesta sellega? Ei, te tuimalt hääletasite need kõik maha, võtsite teadlikult vastu seaduse põhiseadusega vastuolus oleval kujul. Ja nüüd tulete siin ilusat nägu tegema ja tänama õiguskantslerit põhjendatult probleemi tõstatamise eest. Kuidagi silmakirjalik minu meelest. Nüüd, mida ma lisaksin, on see, et minu hinnangul selle eelnõu või selle seaduse – nüüdseks seaduse – põhiseadusvastasus ei piirdu sellega, millele on osutanud õiguskantsler. Nagu ma eelnevalt õiguskantsleri poole küsimusega pöördudes toonitasin, minu hinnangul on see seadus selgelt vastuolus ka põhiseaduse § 28 lõikega 4, mis ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Riigi erilise hoole all! Selle sättega pole mootorsõidukimaksu kehtestamisel absoluutselt arvestatud, olgugi et eelnõu menetlemise käigus jällegi sai korduvalt osutatud sellele, et ärge kehtestage seda maksu sellisel viisil, mis karistab lasterikkaid peresid selle eest, et neil on rohkem lapsi, et nad vajavad sellest tulenevalt suuremaid ja raskemaid autosid, kuhu kogu pere ära mahuks. Ja [ärge karistage] puuetega inimesi, kelle transportimiseks on paratamatult vaja suuremaid ja raskemaid autosid. Jälle nagu hane selga vesi, absoluutselt arvesse ei võeta! Täie teadmise juures, tahtlikult, sihikindlalt tehakse asi ära, ignoreerides põhiseadusesse kirjutatut. Ja mis on siis tulemus? Eile võtsin autoportaali lahti, vaatasin konkreetseid näiteid ja toon neid teile ka siit välja. Kui keegi ostab omale praegu 2005. aasta Porsche 911 Carrera S, 3,8-liitrise mootoriga, kuus silindrit, 261 kilovatti, mis on sõitnud ainult 52 800 kilomeetrit ja maksab 55 000 eurot, siis tuleb tal selle unistuste sportauto eest maksta aastamaksu 131 eurot ja 40 senti. Nüüd, kui suurpere, kes ei osta autot omale teise või kolmanda hobiautona, sihukese kalli luksusesemena ilmselgelt, vaid perekonna ainsa ja põhilise sõiduvahendina, kuhu lihtsalt kogu pere ära mahuks, ostab omale Volkswagen Caravelle, 2-liitrise diiselmootoriga ja 110-kilovatise mootoriga bussi, milles on seitse istekohta, mis on sõitnud kolm korda rohkem, 165 000 kilomeetrit ja maksab kaks korda vähem ehk 26 600 eurot, siis tema aastamaks edaspidi on 791 eurot. Kordan: Porsche puhul 131 eurot, selle Volkswageni bussi puhul 791 eurot. Mina ei suuda parimagi tahtmise juures kujutada ette tõlgendust, mille kohaselt saaks öelda: ei, selline olukord ei ole vastuolus põhiseaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustusega kohelda lasterikkaid perekondi riigi erilise hoole all olevatena. No tee, mis tahad, ei suuda! Välja arvatud juhul, kui see säte põhiseaduses ongi lihtsalt tühi sõnakõlks, mis sisuliselt ei tähenda mitte midagi, ei kohusta parlamenti mitte millekski. Lihtsalt selline ilus loosung, eks ole, millega on hea lehvitada: me oleme selline rahvas, kelle jaoks on lasterikkad pered erilise hoole all! Aga konkreetselt see ei kohusta meid mitte millekski. Ja see, kuidas see seadus on vastu võetud, jätab sellise mulje, et parlamendil on sügavalt ükskõik sellest põhiseaduse sättest. Paraku ma pean ütlema, et kui õiguskantsler ei näe siin põhiseadusvastasust, siis jääb seesama mulje kehtima ka selles osas. Olekski nagu tühi sõnakõlks, loosung, mis ei tähenda sisuliselt midagi. Ja muuseas, sama võib öelda ka puuetega inimeste kohta. Meediastki on saanud lugeda üksi sügava puudega poega hooldavast pensionärist, kes peab invabussi eest, millega ta saab oma poega transportida koos ratastooliga, tasuma automaksu 864 eurot aastas. Veel kord: selle uhke, unistuste Porsche omanik maksab 131 eurot seal kõrval. Nad võivad naabrid olla näiteks. Küsib: "Palju sul automaks on?"– "Ah, ei ole hullu, mul on 131." – "Aga vabandust, mina pean oma poega transportima bussiga, mul on 864." – "Noh, kahju! Elu on selline. Elu on selline, et kõigil, näed, ei lähe hästi." Aga vot riik ei saa sellisest suhtumisest lähtuda ja kui lähtub, siis ta ei vääri tegelikult lugupidamist. Nii et kokkuvõttes ma pean ütlema, et minu jaoks jäid ausalt öeldes suhteliselt arusaamatuks õiguskantsleri selgitused, miks ta on pidanud vajalikuks Riigikogu poole pöörduda selle probleemiga, mis on, ma kordan, sisuliselt põhjendatud ja õige, et hävinenud vara eest maksu küsimine on põhiseadusvastane, aga ei ole tõstatanud väga selgelt põhiseadusvastasust aspektis, mida ma just teile kirjeldasin. Soovitus pöörduda halduskohtu poole toob minu näole muige. Koroonaajal me tegime seda, pöördusime halduskohtu poole ebaõiglaste piirangutega seonduvalt, kaotasime menetluste käigus circa 30 000 eurot ja saime näha, kuidas riik näitas meile sisuliselt keskmist näppu. Nii et mina ei julgeks küll seda soovitust kellelegi teisele anda. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rõõm üle pika aja siin natukene mõtteid avaldada. Kõigepealt tänu õiguskantslerile suurepärase kõne ja selle ettepaneku eest. Need on alati, minu jaoks vähemalt, nagu sõõm värsket õhku siin tähtsas saalis. Ma võtaks kinni mõnest lausest, mis Ülle siin ütles. Jah, meil on õigus luua selliseid seadusi, mis on õiglased rahva jaoks. Aga teine lause oli sama oluline: ent see õigusruum, kus me liigume, ei ole piiramatu, sellel on piirid. Järelikult me peaksime, kui me neid seadusi, õiglasi seadusi rahvale loome, suutma adekvaatselt hinnata seda õigusruumi, kus koha peal on seinad kusagil ees. [Me ei tohiks] tulla välja sellise seadusega, mille puhul seda õigusruumi ei ole tajutud. [Vastasel juhul] peame ootama õiguskantslerit, et ta tuleb jälle ühe või teise seadusega ja paneb meil nagu koerapoegadel ninad nii-öelda õigesse kohta ja ütleb, et nüüd tehke seda. Ja teemegi ära tavaliselt. Aga sellel on palju laiem tähendus. Noh, lähtudes varasemast kogemusest siin saalis ja vaadanud viimased aastad kõrvalt, võib järeldada, et midagi pole muutunud. Ma olen alati imestanud, et Eesti riigis elab palju arukaid ja tarku inimesi, aga parlament, Eesti riigi parlament võtab tihti vastu, kui maakeeles öelda, lolle otsuseid, mis ei ole rahvale ja ka ettevõtjatele head, pigem kahjustavad neid. Kuidas see võimalik on?! Palju tarku ja toredaid inimesi, aga võtavad vastu selliseid kahjulikke seadusi?! Kui Kaja Kallas oli veel peaminister, siis küsitluse järgi tuli välja, et 80% Eesti rahvast arvab – kuidas see oli? –, et valitsus kurnab oma rahvast. Kurnab oma rahvast! Seal olid ka erinevate erakondade toetajate protsendid, aga igal juhul see oli märkimisväärne tulemus, et valitsust käsitleti oma rahva vaenlasena. Kristen Michal on natukene adekvaatsem minu meelest Kaja Kallasega võrreldes, aga ma arvan, et kui praegu küsitlus teha, siis suur osa rahvast arvab tõenäoliselt samamoodi, et Kristen Michali valitsus ja meie selle parlamendina kurname oma rahvast ja oleme tema vaenlased. Siin me jõuamegi selle igapäevase tööni, mis me teeme siin. Need varasemad aastad, kui ma siin olin, ma alati püüdsin vaadata, kui palju on tehtud mõjuanalüüse. Formaalselt jah, lainetena on need tulnud. Peaksid nagu olema analüüsid, mis mõju on julgeolekule, inimestele, ettevõtlusele, kõigele muule. Aga reaalne elu … No seal on teatud piirangud, kui on kiireloomuline [eelnõu], aga kiireloomuliseks võib kuulutada ka asju, mis ei ole kiireloomulised. No näiteks – see on küll minu isiklik hinnang – see eilne kirikute seaduse läbilükkamine siin. Asi on oluline, oleks pidanud ammu tegema ka valimisõiguse puhul, aga enne valimisi ja kiirkorras ja hindamata reaalseid riske, mida mina küll ei tea, kuigi ma püüdsin aru saada – ei ole eriti arukas minu meelest. Ja see ongi see meie töökorraldus. Ma kordan uuesti, et kuigi ma paljusid kolleege ei tunne isiklikult, ma arvan, et siin saalis on arukad inimesed. Aga millegipärast koalitsioon [seab] nad sellisesse olukorda, milles nad võib-olla ei tahaks olla. Tulemus ongi, et tehakse seadusi, mis on rahvale ja ettevõtjatele kahjulikud, ei ole õiglased. Ja siis tuleb hakata neid siin muutma, nagu eile või üleeile automaksu puhul üritasid Isamaa ja EKRE. Aga visatakse tuima näoga prügikasti, kui ei ole poliitkorrektne, kui ei ole koalitsioonile sobilik, isegi kui on rahvale ja ettevõtetele kahjulik. Nii et tegelikult me peaksime oma tööd tegema palju vastutustundlikumalt ja hindama seda õigusruumi, kuhu me oma järgmise eelnõu ja seaduse sätime. [Ei tohiks tegutseda] nii-öelda pimesi, et on kiire, pole aega, pole võimalik hinnata seda õigusruumi. Me tormamegi peaga vastu neid nähtamatuid klaasseinu, aga rahvas saab aru, et me oleme vaenlased, me kurname oma rahvast.

Soovid lisaaega ka või?

Jah, paar minutit küll jah.

Kolm minutit.

Aga ega ma ei tahagi seda aega liiga palju kulutada. Siin oli palju juttu invaliididest selle automaksu puhul. Mina tahaksin rääkida mitteinvaliidist. Minu poole pöördus hiljuti üks ettevõtja, kes tegeleb toitlustamisega ja kellel on 24 kaubikut. 24 kaubikut! Ja ta kirjutas mulle, mitu kirja on kirjutanud, et küsida, mida ta teeb. Ta ei ole invaliid, ta on ettevõtja, kellel on 24 kaubikut. Ja ta ütleb, et ta peab iga kaubiku kõigepealt, et asi hakkaks toimima, ümber ehitama, 8000 – 10 000 läheb maksma vähemalt. Ja siis lajatab riik – tähendab, lajatame meie, oma rahva vaenlased, oma rahva kurnajad – 5000 [eurot] registreerimismaksu. 5000 × 24! Kes on hea matemaatik, kui palju see on? See ettevõtja küsib minu käest, mida ta peaks tegema. Ta ei ole invaliid, ta on ettevõtja. Ja meie [oleme] rahva vaenlased ja kurnajad, kuigi ükski nägu siin ei paista sedamoodi. Kahjuks koalitsioonisaadikuid siin ei ole, aga mõned, kes siin on, on rahva kurnaja näoga. Nii et aitäh kõigepealt, õiguskantsler Ülle Madise! Sõõm värsket õhku taas! Ma arvan, me tegutseme nii nagu varemgi ja vähemalt need parandused, mis sa välja tõid, viime ellu. Aga tegelikult me võiksime juba enne vältida neid klaasseinu, mille vastu me peaga pidevalt tormame ja millest rahvas teeb järeldused, et me oleme oma rahva vaenlased ja kurname teda. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud Riigikogu! Mis on meie ülesanne? Meie ülesanne on vastu võtta seadusi selleks, et teha Eesti elu paremaks. Meile on andnud selleks volituse Eesti rahvas. 101 liiget on need, kes viivad ellu Eesti rahva tahet, milline peaks olema Eesti riik. Ja me teeme seda. Me teeme seda nii hästi, kui oskame, või niimoodi, nagu meile keegi kuskilt ette ütleb. Mispärast ütleb ette? Eile ja üleeile olid siinsamas menetluses automaksu tühistamise eelnõud. Needsamad koalitsioonisaadikud, kes kõik täna, ma ütlen, pugejalikult lipitsevad praegu õiguskantsleri ees, öeldes, et jah, siin meil oli eksimus, julma näoga vajutasid [nuppu] selle automaksu peatamise vastu. Alles täna, kui on õiguskantsler siia tulnud, tehakse nägu, et oi, tõesti, me ei pannud tähele. Ma ei usu, et koalitsioonisaadikute hulgas kõik niimoodi mõtlevad, vaid nad lihtsalt täidavad käsku. Käsku, mis on neile antud kellegi poolt, kelle vari hõljub siin Riigikogu kohal ja kes mängib kogu Eesti rahva saatusega. Mõelge, lugupeetud koalitsioonisaadikud, mitu korda viimase kahe kuu jooksul on õiguskantsler tulnud siia ja öelnud, et teatud normid on põhiseadusvastased. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis möödunud kuul oli kahel korral, täna on kolmas kord. Kas häbi ei ole? Kas te tahate öelda, lugupeetud koalitsioonisaadikud, et kõik, mis opositsioon ütleb, on vale? Te ju ütlete, et kõik see, mida räägib opositsioon, on tegelikult vale. Ja sellisel juhul te ei vii ellu Eesti rahva tahet, kes teid on siia valinud, ja tegelikult peaks see päädima praegu erakorraliste valimistega. See Riigikogu tuleb laiali saata ja korraldada uued valimised, et Eesti riigis ja riigi juhtimises tekiks uuesti normaalsus. Õnneks on üksainuke institutsioon, keda te veel kuulate – see on õiguskantsler. Kui teda poleks, siis te ei teeks üldse mitte midagi. Olukord oleks veel hullem. Ma ei tea, kas te panite tähele, mida ütles õiguskantsler: temani jõudnud automaksuga seotud kaebuste hulk on põrandast laeni. Kas see signaal teile midagi ei ütle? Seda on õudne vaadata. Äkki te vähemalt nüüd toetate õiguskantsleri ettepanekut.

Aitäh! Järgmisena Tanel Kiik, palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Esinen siin Riigikogu liikmena, aga paljuski ka sotsiaaldemokraatide seisukohti esindades. Õiguskantsleri ettepanek muuta mootorsõidukimaksu seadust ehk nii-öelda automaksuseadust on kahtlemata teretulnud ja vajalik. Oleme kahtlemata nõus nende murekohtadega, mis on konkreetses ettepanekus välja toodud ja mis puudutavad hävinenud sõidukite eest tasumist. Aga meie seisukoht on, et seadus vajab terviklikumat remonti. Iga uue maksu väljatöötamisel peab paratamatult arvestama, et kõiki sellega kaasnevaid riske ja kõiki kaasnevaid võib-olla ka ebaõigluse momente ei ole võimalik lõpuni ette näha. Eriti siis, kui seda teha kiirustades. Ja antud juhul mootorsõidukimaksu puhul on tõesti välja tulnud väga palju selliseid olukordi ja juhtumeid, mille puhul, ma arvan, me kõik oleme ühel nõul, et need maksumäärad, maksusummad ei ole õiglased. Siin kolleegid tõid konkreetseid näiteid, mis puudutavad peresõidukeid ja puuetega inimeste sõidukite väga kõrgeid tasusid võrreldes mõnede uhkemate sportautodega. See ei ole tegelikult inimlik, see ei ole eetiline, see ei ole korrektne viis autosid ja üldse mis tahes sõidukeid maksustada. Nii et meie seisukoht on, et mootorsõidukimaksu seadus tuleb tervikuna lahti võtta ja need murekohad üle vaadata. Nii nagu juba enne viidati, ei olnud võimalik puuetega inimestele kohandatud sõidukeid eraldi välja tuua tulenevalt võrdse kohtlemise põhimõttest, aga võib olla siiski võimalik puuetega inimestele terviklikult see maksuvabastus tagada ja vaadata üle ka lasterikaste perede mured, vaadata üle maapiirkondi puudutav osa. Autoomanikel on vahe. On inimesi, kelle jaoks auto on tõesti mugavussõiduk, mida on lausa mitu. Automaksu ei pruugi pere eelarves tähelegi panna. Ja on inimesi, kelle jaoks auto on vältimatult vajalik kas ta enda jaoks või pereliikme sõidutamiseks, teiste lähedaste sõidutamiseks, tööl käimiseks, laste kooli viimiseks ja nii edasi, ja nii edasi. Seadusandja, antud juhul parlament, peab vaatama ka maksu sisse. See, mis on nominaalsumma kuskil Exceli tabelis, ja mis on, ma ei tea, mediaankeskmine, aritmeetiline keskmine – see ei lohuta neid inimesi, kes saavad ebaõiglaselt kõrge maksukoormuse olukorras, kus võib-olla jõukam inimene ja kallimat autot omav inimene saab nii väikse maksu teate, ei pane seda tähelegi. Meie seisukoht on, et mootorsõidukimaksu seadus tuleb tervikuna avada, ebaõigluse momendid sealt kaotada, keskendudes eeskätt just nimelt puuetega inimeste murekohtadele, lasterikastele peredele ja maapiirkondade elanike toetamisele. Sellisel juhul on võimalik automaks inimeste jaoks muuta arusaadavamaks ja õiglasemaks. Ja olukorras, kus tõesti riigil on eelarves vähe raha, aga riigikaitse ja muud eluvaldkonnad vajavad lisaraha, saaks selgemaks, et ainuõige ja mõistlik on seda koguda sellisel viisil, mis inimeste õiglustunnet ei riiva. Eeskätt peaksime maksustama jõukamat osa ühiskonnast, võib-olla ka elitaarseid autosid, luksusautosid, jättes valusalt löömata inimesi, kelle jaoks auto ei ole mitte mugavusvalik, vaid vältimatu vajadus. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised ning asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud ametikaaslased! Õiguskantsleri ettepanek on viia mootorsõidukimaksu seadus ja liiklusseadus põhiseadusega kooskõlla. Panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Ma teen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152 kohaselt rahanduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud.