Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 SE) kolmas lugemine

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! Ei, kõik on õige.

Suur tänu! Head kolleegid! Täna kõnelen siin, nagu kolmandal lugemisel ikka, fraktsiooni nimel. Kõnelesin ka kahel eelneval lugemisel sel teemal, esimesel korral fraktsiooni nimel, teisel korral iseenda nimel. Tõtt-öelda väga palju uut enam lisada ei ole, kõik oluline on öeldud. Ühtlasi on ju ka arusaadav, et ükskõik, mida me siin räägime, ega sellest midagi kasu ei ole, sest räägitut kuulda nii või teisiti ei võeta. Kõige lühemalt öeldes peab aga kordama, et kogu see projekt, millega me siin täna silmitsi seisame, on sügavalt häbiväärne. Mina ei taha elada riigis, kus riigivõimu teostatakse sellisel viisil. Kogu seda projekti iseloomustab sügav valelikkus ja manipulatiivsus. Nagu me viimasel nädalal oleme kuulnud, on selle mustri elluviimiseks kutsutud appi isegi suhtekorraldusbüroo. Kuna on tarvis niivõrd palju valetada ja avalikkust eksitada, siis ilmselt ministeerium koos oma armeega, terve valitsus, kogu koalitsioonisaadikute armee ei saa selle ülesandega hakkama. Maksumaksjate raha on peetud vajalikuks kulutada selleks, et palgata appi Meta büroo, kes on aidanud seda projekti õigustada ja avalikkusel kurgust alla suruda. No ei ole ju ilus vaatepilt, olgem ausad. Aga ühtlasi on see muidugi arusaadav, sest kui on tarvis niivõrd palju valetada, vassida ja manipuleerida, siis ega ei saagi muidu hakkama, kui tuleb abijõudu palgata. Milles seisnevad selle eelnõu kaks peamist probleemi? Kõige laiemalt öeldes, esimene aspekt on julgeolekuaspekt ja teine aspekt on õigusriikluse aspekt. Julgeolekuaspektist on probleemiks see, et kuigi teie väidate, et see eelnõu lähtub eesmärgist kahandada julgeolekuohte, mis [meid ähvardavad], siis sellega reaalselt mitte mingisuguseid julgeolekuohte ei kahandata. Ei Eesti Kristlik Õigeusu Kirik, endise nimega Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, ega ka Pühtitsa klooster ega nende kanoonilised sidemed ei kujuta endast reaalselt mitte mingisugust julgeolekuohtu. Ei eelnõu seletuskirjas ega ka eelnõu põhjendamiseks esitatud sõnavõttudes ei ole mitte kordagi räägitud mitte ühestki faktist, millest nähtuks reaalne julgeolekuoht. Tõtt-öelda, erinevates sõnavõttudes on ka öeldud, et ega praegu ei olegi julgeolekuohtu, seda on isegi tunnistatud. Öeldakse, et eelnõu lähtub eesmärgist vältida võimalust, et tulevikus võiksid sellised julgeolekuohud tekkida. Teisisõnu, te väänate usuühendustel käsi, sunnite neid oma kanoonilisi sidemeid katkestama mitte tulenevalt mingisugusest reaalsest julgeolekuohust, vaid tulenevalt eesmärgist, et välistada mingisuguseid tulevikus võib-olla tekkivaid julgeolekuohte. No õigusriigis ei saa niimoodi käituda, aga õigusriikluse aspekti juurde tuleme mõne hetke pärast. Selle asemel, et kahandada reaalseid julgeolekuohte, te tegelikult ju suurendate julgeolekuohte – täiesti selgelt suurendate! –, ebaõiglaselt survestades Eesti suurimat kirikut ja kloostrit katkestama oma kanoonilisi sidemeid ja ähvardades alternatiivina sundlõpetamisega. See ei ole mingi propagandistlik väide, vale ega eksitamine. See on ju reaalselt nii! Kirikute ja koguduste seadus ütleb, peast ütlen praegu, § 16 lõike 3 punktis 1, et siseminister võib pöörduda kohtu poole sundlõpetamise taotlusega, kui kiriku ja koguduse põhikiri ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. Selle eelnõuga te lootegi eeldusi, et nende olemasolevad põhikirjad ei oleks kooskõlas kehtiva seadusega ja siseminister saaks pöörduda kohtu poole sundlõpetamise taotlusega. See ei ole opositsiooni mingi valelik propagandaväide, see ongi reaalsus. Te ähvardate neid sundlõpetamisega olukorras, kus nad ei ole mitte midagi valesti teinud, ja loote ise seeläbi olukorra, mis tekitab tõsise julgeolekuohu. Tõsi, ma arvan ka, et kui see seadus täna vastu võetakse, siis ega kohe ei juhtugi midagi. Aga kui järg jõuab nii kaugele, et valitsus peab hakkama päriselt sundlõpetama näiteks Pühtitsa kloostrit, peab hakkama jõustruktuuridega jõustama seda otsust, et klooster saaks sundlõpetatud, siis on ju vägagi tõenäoline, et tekib reaalne julgeolekuoht. Ma olen korduvalt eelnõu menetlemise käigus ka küsinud, kuidas te seda ette kujutate, kui asi jõuabki nii kaugele, et peab hakkama sundlõpetama, kas te olete valmis seda päriselt tegema. Kordagi pole mulle selle peale midagi sisulist vastatud. Siseministrina Lauri Läänemets, ma ei mäleta, kolm, neli või viis korda seletas mulle, et ei-ei, ega see asi nii kaugele ei jõua, pole mõtet sel teemal rääkida. Aga võib jõuda ja peaks olema läbi mõeldud, mida te siis kavatsete teha. Ehk siis, tõde on teie väidetule vastupidine: te suurendate, mitte ei kahanda julgeolekuohte. Mis õigusriikluse aspekti puutub …

Vabandan, hetke segan. Kas te soovite lisaaega?

Jaa, ma palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… siis ilmselgelt on tegemist räige sekkumisega usuvabadusse. Põhiseadusega on teatavasti ette nähtud, et Eesti Vabariigis kehtib usuvabadus. Eesti Vabariigil ei ole mitte mingisugust õigust ühelegi usuühendusele ette kirjutada, millised kanoonilised sidemed sellel olla võivad või ei või. Usuvabadus tähendabki ennekõike usuühenduste ja usklike endi kaitset riikliku sekkumise eest. Siin me näeme otsest jõulist sekkumist Eesti suurima kiriku ja kloostri usuvabadusse, sest just nimelt riik kirjutab neile ette, et neil ei või olla selliseid kanoonilisi sidemeid, nagu nad ise on valinud ja õigeks peavad. Jah, seda nõutakse, nagu öeldud, sundlõpetamise ähvardusel. Vaatame § 40. See ei näe usuvabaduse piiramise alusena üldse ette julgeolekukaalutlust. Ei ole sellist seaduslikku alust põhiseaduses ette nähtud. Aga isegi kui oleks selline seaduslik alus ette nähtud, peaksid kõik usuvabaduse piirangud vastama põhiseaduse piiramise ülddogmaatikast tulenevale kolmele nõudele: need peaksid olema sobilikud, need peaksid olema vajalikud ja need peaksid olema mõõdukad. Mida see konkreetselt tähendab, seda ma ei jõua siin rääkida, aga eeldatavasti teie kõik, kes te põhiseaduse dogmaatikasse olete süvenenud, teate seda isegi. Fakt on see, et piirangud ei ole ei sobilikud, vajalikud ega ka mõõdukad. Nad ei ole sobilikud sellepärast, et nendega põhimõtteliselt ei ole võimalik saavutada taotletud eesmärki. See, kas kanoonilised sidemed on kirjutatud põhikirja või ei ole, ei välista mitte mingil moel reaalse mõju avaldumist, kui seda tahetakse avaldada. Teiseks, nad ei ole vajalikud, sest sama eesmärki, mida väidetakse end taotlevat, saaks saavutada vähem riivavate piirangutega. Kolmandaks, nad ei ole ka mõõdukad ehk proportsionaalsed. See kahju, mida tehakse usuvabadust riivates – reaalselt riivates –, on palju suurem kui see hüve, mis saavutatakse väidetava julgeolekuriski vähendamisega, kusjuures reaalset julgeolekuohtu ei eksisteerigi. Nii et kogu see jutt on hüpoteetiline, et mitte öelda eksitav. Lõpetuseks, mu aeg hakkab otsa saama, ma tahan tsiteerida Pühtitsa kloostrilt eile laekunud kirja kõigile Riigikogu liikmetele, kus on öeldud: "Me oleme nunnad ja meie elu mõte on järgneda Kristusele. Temale oleme me andnud nunnatõotused ja vandunud truudust. Temale, Jeesus Kristusele, mitte aga riiklikele liidritele, mitte poliitilistele erakondadele oleme vandunud truudust ja tunnistanud, et jääme Talle ustavaks isegi kuni surmatunnini ja meie soov pole vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Meile aga heidetakse ette truudust nunnade pühalikele tõotustele. Sellega seoses tahame esitada küsimuse – austatud saadikud, miks te sunnite meid minema vastuollu südametunnistusega? Miks te püüate sundida meid tegema kanoonilist kuritegu? Miks te ei suhtu mõistvalt inimestesse, kes elavad teie jaoks teistsugust ja võib-olla isegi arusaamatut elu?" Need on küsimused, millele oleks vaja anda reaalsed vastused, mitte neid tuimalt ignoreerida. Aitäh!

Aitäh! Eeldatavalt Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Jaanus Karilaid, palun!

Head parlamendi liikmed! Vastupidi, täna me teeme otsuse eelnõu üle, mille eesmärk on tagada Eestis tegutseva õigeusu kiriku sõltumatus ja vabadus. Üks peamisi põhjuseid, miks see seadusemuudatus vajalik on, seisneb selles, et on hädavajalik tagada, et mis tahes Eesti Vabariigi pinnal tegutsev kirik ei oleks allutatud agressiivse ja meie riigi suhtes otseselt vaenuliku välisriigi poliitilisele ega mis tahes muule kahjulikule mõjule, kuna see kujutab Eesti jaoks kaalukat julgeolekuohtu. Seetõttu on see eelnõu väga vajalik ühe Eestis tegutseva õigeusu kiriku administratiivseks eraldamiseks Moskva patriarhaadist. Usuvabadus on Eestis tagatud. Seda ei saa vaidlustada mitte keegi, kes mõtleb tervemõistuslikult. Meie eesmärk on tagada, et Eestis tegutsev õigeusu kirik ei oleks allutatud ühegi vaenuliku välisriigi poliitilistele huvidele ega juriidilistele kanalitele, mis võivad kahjustada meie rahvuslikku julgeolekut. Eelnõu ei käsitle ainult õigeusu kiriku vabadust, vaid laiemalt ka meie riigi julgeolekut ja iseseisvust. Mõned poliitikud, eelkõige EKRE‑st ja Keskerakonnast, on püüdnud tekitada segadust ja levitanud valeinfot, väites, et selle seadusemuudatusega piiratakse usuvabadust või sunnitakse kirikut mingil moel oma õpetust muutma. Soovin kinnitada, et selline väide ei vasta tõele. Me ei sekku kiriku õpetusse, vaid ainult administratiivsetesse küsimustesse. Riik ei ole soovinud, et õigeusu kirik muudaks oma nime, vaid et kiriku põhikiri ja struktuurid ei oleks enam seotud Moskva patriarhaadiga. Seda ei ole juhtunud, kuigi aega anti piisavalt. Siseministeerium on selgitanud, et Pühtitsa kloostril on õigus lahkuda Moskva patriarhaadi alluvusest, ilma et nad sooritaks kanoonilist kuritegu. Tegu ei ole mingisuguse rikkumisega, vaid eelkõige valikuvabadusega, mis kuulub kõigile Eesti elanikele ja organisatsioonidele. Lisaks on õigeusu teoloogid korduvalt selgitanud, et Konstantinoopoli patriarhaadi alla kuulumine ei ole vastuolus õigeusu kiriku kaanonitega. Me ei ole tegemas midagi muud kui taastamas õiglust ja tagamas ajaloolist õigust, mis valitses Eestis tegutseva õigeusu kiriku suhtes enne Nõukogude okupatsiooni. Selle seadusemuudatusega taastame ajaloolist õigust ja õiglust, andes Eestis tegutsevale õigeusu kirikule vabaduse olla sõltumatu Moskvast. Me ei tohi unustada, et Eestis tegutsev õigeusu kirik oli enne Nõukogude okupatsiooni osa Konstantinoopoli patriarhaadist. Lõpetuseks soovin kõigile selgitada, et usuvabadus Eestis on kaitstud ja meie eesmärk ei ole takistada ühtegi kogudust või kirikut oma usku praktiseerimast. See seadus ei riku ega kahjusta ühtegi õigust, vaid aitab tagada kõigi Eestis tegutsevate kirikute ning suures mastaabis ka riigi sõltumatuse. Usuvabadus ei tähenda, et ükski riik, kirik või usuühendus võiks oma huve ja vaenulikku ideoloogiat suruda peale teisele riigile, ega seda, et meie riik peaks aktsepteerima välisriigi vaenulikku ideoloogilist mõju meie kodanike usuvabadusele. Täna on meil ajalooline võimalus hääletada selle eelnõu vastuvõtmise poolt. Kutsun kõiki kolleege julgelt eelnõu poolt hääletama. Kes eelnõu vastuvõtmist ei toeta, näitab üles leplikkust vale ja ülekohtuga või tegutseb lausa vastuolus meie riikluse ja rahvuslike huvidega. Ma tänan.

Tänan teid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head parlamendisaadikud ja lugupeetud inimesed, kes kindlasti seda teemat pingsalt jälgivad! Olgu öeldud, et põhjus, miks me seda eelnõu menetleme, on julgeolek. See julgeolekuprobleem ei tule mitte Eesti inimeste seast, mitte õigeusklike seast, nagu püütakse väita. See ei tule üldse Eesti riigist, vaid see tuleb Venemaalt. Põhjus on Venemaa agressioon, Venemaa agressiivsed kavatsused Eesti ja ülejäänud läänemaailma suhtes. Sellel eelnõul on ainult üks eesmärk. Selle eelnõu eesmärk on, et Kremlist, piltlikult öeldes Vladimir Putini kabineti kõrval asuvast kabinetist, ei juhitaks Eestis tegutsevat usuorganisatsiooni. Kes teab ja oskab vaadata, siis näeb, et nii põhikirjas on selgelt öeldud kui ka teiste usuliste sidemete kaudu, mis seda kirikut seovad Moskvas asuva patriarh Kirilliga, öeldakse, et siin tegutseva kiriku kõrgeim juht asub Moskvas. Tema otsustab, kes on siinsed väiksemad kirikujuhid, tema otsustab, mida siin võib otsustada ja mida mitte. Kõike tuleb Moskvaga kooskõlastada. Me oleme näinud, kuidas Venemaal asuv Moskva patriarhaat õigeusu kiriku võrgustiku kaudu sekkub teiste riikide autonoomiasse ja püüab neid Venemaa poole kallutada. Kõige viimane ja kõige räigem näide oli Moldovas, kus sekkuti otseselt raha, mõjutustegevuse ja propagandaga selleks, et Moldova rahvas ei otsustaks Euroopa Liiduga liitumise kasuks. Ukraina on pannud kokku mahuka dokumentatsiooni, mis puudutab seda, kuidas Moskva patriarhaat õigeusu kiriku võrgustiku kaudu sekkus Ukraina tegemistesse ja kuidas valmistati ette sõda, Venemaa kallaletungi Ukrainale. Need on faktid. Need on faktid! Veel kord: need on faktid. Need on julgeolekut puudutavad faktid. Kõlavad väited – need väited on alguse saanud pigem Venemaa narratiividest, mida Venemaa proovib levitada –, nagu keegi ütleks, et siin tegutsevad õigeusklikud on Eesti jaoks oht. Ei ole! See eelnõu ei ole siinsete õigeusklike vastu suunatud. Seetõttu ei saa ka öelda, nagu keegi tahaks siinseid inimesi kuidagi ahistada. Selle eelnõu ainuke soov ja taotlus on see, et katkestataks sidemed Kremliga, katkestataks sidemed Moskvaga. Tegelikult, kui räägitakse kanoonikast ja tsiteeritakse erinevaid inimesi, siis peaks meeles pidama, et kristlus on armastus. Seda aga nimetatakse valeõpetuseks, seda nimetatakse valeõpetuseks ka õigeusus, kui sa peaksid heaks kiitma kõike seda, mida patriarh Kirill on öelnud, nimelt seda, et Ukrainas võib inimesi tappa, Ukrainas võib inimesi vägistada, Ukrainas võib inimesi küüditada. See ei ole kristlus. See on valeõpetus ja kirik peaks sellest ise loobuma. Kahju on öelda, et seda pole siinne kirik teha tahtnud. Mis puudutab põhiseadust, siis seda eelnõu valmistati ette väga pikalt, ligi aasta aega. Põhiseadus ütleb kahte asja. Põhiseadus ütleb, et meil on usuvabadus. Ma usun, et nii selle eelnõuga kui ka kõigi teiste tegevustega parlament ja valitsus Eesti Vabariigis usuvabadust kaitsevad. Ühtlasi ütleb põhiseadus, et julgeolek tuleb täpselt samamoodi tagada. Usuvabadus ei kaalu mitte kunagi üles julgeolekuküsimusi. Nad on kõrvuti ja neid peab kõrvuti vaatama ning selle eelnõuga on seda ka tehtud. Ma meenutan, et kõik kirikute nõukogu ettepanekud on võetud siin eelnõus arvesse. Kõik kirikute nõukogu ettepanekud, välja arvatud need, mida tegid siinsed Moskva patriarhaadile alluvad õigeusklikud. Kõik muud ettepanekud on arvesse võetud. Ehk see on vale, kui keegi räägib, et tegemist on usu kallale minemisega, usuvabaduse piiramisega. Vahet ei ole, kas tegemist on katoliku kirikuga, kas tegemist on luteri kirikuga – kõik nad on saanud neid ettepanekuid teha ja neid ettepanekuid on selles eelnõus arvestatud, selleks et usuvabadust kaitsta ja kindlustada. Ma meenutan, et ei ole olemas vene õigeusku, on olemas õigeusk ja õigeusku on Eestis võimalik jätkuvalt praktiseerida, isegi kui kirik peaks otsustama, et ta ei kavatse seda seadust täita. Isegi siis jäävad kogudused tegutsema, isegi siis jäävad kirikuhooned avatuks. Kuid ma ei näe ühtegi põhjust, miks mitte Eesti Vabariigis täita Eesti Vabariigi seadusi. Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks peaksid siinsed usujuhid minema ja viskuma Kremli kaitsele, seadma kõigi nende kiriku liikmete võimalused ohtu ja tekitama sellise segaduse. On kritiseeritud ja öeldud, et miks me selliselt usuvabadust piirame. Teate, on olemas ka teine võimalus: Läti võimalus. Läti võimalus ja versioon oli selline, et parlament otsustas, mida põhimõtteliselt kirikus võib uskuda, kelle poole kummardada, ja seadusega pandi kõik need asjad paika. Eesti Vabariigi tee on teine. Me ütleme, milline on meie seadus, ja seadust on võimalik täita, kõik need otsused on võimalik kirikul langetada. Nii et ei vasta tõele kõik need EKRE ja Keskerakonna väited, nagu siin tahetaks usuvabadust piirata ja keegi ütleks, et siinsed õigeusklikud on süüdi. Ei, see seadus ei heida siinsetele õigeusklikele mitte midagi ette. See seadus ütleb, et Kreml ei peaks saama Eestis olulisi asju otsustada. Vladimir Putin patriarh Kirilli kaudu ei peaks saama Eestis olulisi asju otsustada. Kõik! Rohkem see seadus õigeusu puhul midagi ei reguleeri. Ta tegelikult kaitseb siinseid õigeusklikke, [andes] võimaluse pühenduda oma usule nii, et nad ei peaks iga kord kirikusse minnes tundma, et patriarh Kirilli või Vladimir Putini või Venemaa poliitika tume vari on selle õigeusu kiriku ja nende õigeusu kohal, ning nad ei peaks tundma, justkui nemad õigeusklikena kiidaksid heaks kõike seda, mida Venemaa teeb, seda agressiivset käitumist. Nii et, lugupeetavad, see seadusemuudatus on ennekõike selle jaoks, et oleks usuvabadus, vabadus Venemaa agressiivsest poliitikast. See seaduseelnõu on selleks, et tagada Eesti julgeolek. Me oleme kõik piisavalt näinud, kuidas Venemaa usuorganisatsioone ära kasutab. Seda on deklareerinud nii Vladimir Putin kui ka kõik teised Vene režiimi esindajad, et usk, õigeusk, on nende jaoks vahend, millega teisi riike mõjutada. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!

Head Riigikogu liikmed! Reformierakonna fraktsiooni poolt toonitan samuti üle, et selle seaduse eesmärk on reguleerida usuliste ühenduste tegevust viisil, mis välistab välismõjude negatiivse mõju meie väärtustele ning julgeolekule. Kas see piirab usuvabadust? Mina leian, et vastupidi. Ka Lauri Läänemets tõi selle oma kõnes välja. Seadus ei keela kristlust, seadusemuudatus ei keela õigeusku. Ka Võrus on õigeusu kirik, valdavalt vene eripäraga õigeusu kirik ehk vene õigeusu kirik, ja nad ei allu Moskva patriarh Kirillile. Seal käivad inimesed, koguduse liikmed, ei pea olema mures sellepärast, et kui nad lähevad sinna kirikusse, siis nad vaikimisi kuidagi kiidaksid heaks Putini tegevuse Ukrainas või toetaksid kuidagi russki mir'i. Õigeusk ei lõpe seal, kus lõpeb Putini mõjusfäär, kus lõpeb russki mir. Õigeusk on vabalt praktiseeritav igal pool Eesti Vabariigis, kui koos sellega täidetakse Eesti Vabariigi seadusi ning ei saada korraldusi rahvusvahelistelt terroristlikelt organisatsioonidelt. Me oleme ise Riigikogus taolise avalduse vastu võtnud. Kas me oleksime pidanud selle seaduse vastu võtma juba kaks või kolm aastat tagasi, nagu Martin Helme eile "Esimeses stuudios" välja tõi? Minu poolest miks ka mitte, ma oleks ka siis sellele seadusele alla kirjutanud. Aga siseminister Lauri Läänemets koos sotsidega seda eest vedades tõi selle eelnõu meile siia eelmisel aastal. Ma näen, et ka siin suures saalis sai see seadusemuudatus juba eelmisel kahel lugemisel positiivset tagasisidet. Ma loodan, et Moskva patriarhaadile [alluva kiriku] juhtkond Eestis ja kogudused leiavad lahenduse, mis võimaldab neil jätkata usulist tegevust Eestis viisil, mis on kooskõlas meie seaduste ja väärtustega. Seaduse vastuvõtmise järel, kui see täna juhtub, peaksid kogudused põhikirjast eemaldama punktid, mis allutavad nende tegevuse sõjakuritegusid õigustavale patriarh Kirillile ning Moskva patriarhaadile. Pisut täpsustamiseks toon sisse, et vahepeal võeti vastu põhiseaduse muudatus. See põhiseaduse muudatus on pannud meid olukorda, kus kirikute ja koguduste seaduse paragrahv seob vaimulikuks olemise hääleõiguslikkusega. Reformierakonna fraktsiooni poolt kinnitan üle, et ka siin saab muudatus sisse viidud ehk vaimulikuks olemine ei eelda Eesti Vabariigis hääleõigust. Põhiseaduskomisjon juba teemaga tegeleb ning vaimulikustaatus Eestis ei ole ka tulevikus sõltuv sellest, kas sel inimesel on Eesti Vabariigis hääleõigus. Aitäh teile! Kutsume üles seda [eelnõu] toetama. Reformierakonna fraktsioon seda toetab.

Tänan teid väga! Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed, kes seda tähtsat seaduse muutmist kohapeal või ülekande vahendusel jälgivad! Me oleme täna siin Riigikogu saalis otsustamas seadusemuudatuse üle, mille eesmärk on välistada usuorganisatsiooni ärakasutamist vaenu või vägivalla õhutamiseks mõne teise riigi, rahvuse, usu või kultuuri‑ või väärtusruumi vastu. Kuigi antud eelnõu ei ole ja ei saagi olla seotud ühe kindla usuühendusega, on ilmne, et selle algatuse on tinginud Venemaa kallaletung Ukrainale ning Moskvale alluva Vene Õigeusu Kiriku õnnistus sellele agressioonile. Ja mitte lihtsalt õnnistus, vaid selle rünnaku pühaks sõjaks kuulutamine ning kõigi õigeusklike kohustamine seda sõda nii teos kui ka palves toetada. Kuid see ei olnud mõistagi veel kõik. Läinud aasta 11. septembril teatas patriarh Kirill, et peab endisi Nõukogude liiduvabariike ehk siis muude seas ka Lätit, Leedut ning Eestit Venemaa osaks. Tõsi, ta nimetas seda osadust poeetiliselt vaimseks. Juhin tähelepanu tõigale, et kodanik patriarh on teenekas KGB ohvitser ja tegutses 1970. aastatel luureresidendina näiteks Šveitsis. Seega, professionaalse väljaõppega ja ideoloogiliselt põhjalikult ettevalmistatud eriagent, kes valdab kõigi muude agendi erioskuste hulgas soravalt ka inimestega manipuleerimise kunsti. Tõsi, Vene Õigeusu Kiriku lähiajaloo kontekstis ei ole Kirilli tšekistitaust mingi erand. KGB ohvitser oli ka patriarh Aleksius ning seda olid ka nende eelkäijad 1943. aastast saati, mil Stalin Moskva patriarhaadi taastas. Seega on Vene Õigeusu Kirik olnud bolševike ja hiljem Putini režiimi tööriistaks nähtamatu maailmasõja rinnetel läinud sajandi keskpaigast alates. Seda tõsiasja arvesse võttes tuleb vaadata ka Vene Õigeusu Kiriku kummalist tegevust pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Juba aastal 1996 saatsid Moskva patriarhaat ja Vene Õigeusu Kirik Eestis toonasele USA presidendile kirja, kus nad teatasid, et Eestis kiusatakse õigeusklikke taga ning suurt osa neist ootab maalt väljasaatmine. Kirja saatmise tegelik põhjus oli see, et osa Moskva patriarhaadile alluvast õigeusu kirikust soovis taastada oma kanoonilised sidemed Konstantinoopoliga ning taasmoodustada Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku. Neile kolleegidele, kes Eesti 20. sajandi ajaloo üksikasjadega kursis ei ole, meenutan, et Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik eksisteeris Eesti Vabariigis aastatel 1918–1940 ning selle alla kuulusid ka Petseri ja Kuremäe klooster. Rõhutan siinkohal, et mõlemad kloostrid säilisid tegevatena ja said usuvabadust nautida üksnes tänu sellele, et nad tegutsesid Eesti Vabariigi kaitse all. Rääkida sellest, et ajaloolisi kanoonilisi sidemeid Moskvaga on võimatu lõpetada, on rumal ja küüniline, kui mitte lausa pahatahtlik, kuna enne Nõukogude okupatsiooni selliseid sidemeid lihtsalt ei olnud ega saanudki olla. Seda juba puhtalt sellepärast, et Moskva patriarhaati lihtsalt ei eksisteerinud, kuna Peeter Esimene oli selle enam kui 200 aastat tagasi lõpetanud. Tänased Vene Õigeusu Kiriku eestkõnelejad Eestis tavatsevad väita, et patriarh Kirill on oma sõjakad ning jumalavallatud avaldused teinud eraisikuna. Nii nagu ei saa Eesti Vabariigi president teha ükskõik missuguse tonaalsusega ja ükskõik kui kummaliselt kõlavaid avaldusi eraisikuna, ei saa Vene Õigeusu Kiriku patriarh pühitseda kallaletungi Ukrainale, kutsuda üles pühale sõjale ja kuulutada Eesti Venemaa osaks eraisikuna. Üht värvikat … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! … ja ilmekat ajaloolist fakti soovin teiega veel jagada. Nimelt, pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ning samaaegselt Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku anastamist Vene Õigeusu Kiriku poolt 1940. aastal avaldati ajalehes Rahva Hääl kõlav pöördumine, kus õnnitleti kõiki Eesti õigeusklikke, sest nad saavad edaspidi elada õnnelikult stalinliku päikese all. Tänan siinkohal kolleeg Juku-Kalle Raidi, kes mulle nimetatud ajaloolist trükist tutvustas. Ma küsin retooriliselt, kas enamiku täna siin saalis viibivate ja seadusemuudatust vastustavate kolleegide vaatevinklist oli see selline pehme ja nunnu usuvabaduslik akt. On tõsi, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni taandas endale alluva koguduse Vene Õigeusu Kiriku juhtkonna otsusest kuulutada kallaletung Ukrainale pühaks sõjaks. Samas, Kirilli kuulutuse kohta, et Vene maailma kuuluvad kõik endised Nõukogude Liidu alad, ei ole neilt tulnud poole sõnagi võrra vastuväiteid. Vahetult pärast Ukraina-vastase agressiooni algust 24. veebruaril 2022 ilmnes paljudes paikades üle kogu Ukraina, nende seas ka pealinnas Kiievis, et osas Vene õigeusu kirikutes olid rajatud Kremli-meelse infosõja toetuspunktid või lausa diversantide varustuse ning relvade laod. Kas me tõepoolest, teades kõike eespool toodut, soovime võtta riski ning justkui usuvabaduse kaitsmise nimel anda vaenulike riikide eriteenistustele ning usufanatismist kantud terroristlikele organisatsioonidele võimaluse kasutada kanoonilisi välissidemeid oma tegevuse kattevarjuna? Tänase kõige päevakajalisema näite varal ilmneb, et Moskva patriarhaadiga kanooniliste sidemete jätkamine tähendab ju, et siinsetel kirikuliikmetel tuleb patriarhi juhiseid ning korraldusi täita, meeldib see neile või mitte. Sõjaka välisriigi alluvuses tegutseva kiriku juhtkonnaga sidemete katkestamine ei ole usuvabaduse küsimus. See peaks olema iga ausa kristlase südametunnistuse küsimus. Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra seisukohalt on see julgeolekuküsimus. Ja veel, ma tuletan meelde, et Moskva patriarhaadi õigeusu kirik Ukrainas on vastava kanoonilise ühenduse lõpetanud, kusjuures ka Ukrainas tegutseb Moskva otsealluvusega klooster. Lätis lõpetati kanooniline side Moskvaga samuti seaduse toel. Õigeusklikud on saanud neis riikides usuvabaduse kohast religioosset tegevust harjunud kombel ju jätkata. Nende maailm ei ole kokku langenud, kuigi lõpetati kanoonilised sidemed Moskvaga. Seda ei juhtunud ka Eestis 1918. aastal. Kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõiki oma kolleege seda eelnõu toetama. Teeme Eesti kindlamaks, ärme laseme usuvabaduse kaitse sildi all toetada ning pühitseda vallutust, tapmist, vägistamist, marodööritsemist ja nõnda edasi. Tänan ära kuulamast!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid, aga isegi rohkem head Eesti inimesed! Päris huvitav on siin istuda ja neid kõnesid kuulata. Loomulikult, eriti nende kõnesid, kes seda eelnõu kaitsevad. Selline tunne on, et nemad arvavad – need, kes nende kõnedega siin esinevad –, et mida rohkem nende kõnedes kõlavad sõnad Putin, Kreml, russki mir ja nii edasi ja nii edasi, seda usutavamaks muutub see seaduseelnõu. Aga paraku see nii ei ole. Siis räägitakse teiste riikide kogemusest, faktidest, mis ei ole üldse Eestiga seotud, räägitakse, et Putin lausa isiklikult juhib seda kirikut, mis meil siin on, õigeusu kirikut. Aga millest ei räägita? Sellest, et see kirik siin on iseseisev ja tegelikult on juba mitu korda näidanud, et nemad mõistavad sõja Ukrainas hukka. Nemad pehmelt öeldes ei toeta seda, mida räägib patriarh Kirill, aga tegelikult, kui rääkida otse, siis nad taunivad seda, mida ta räägib. Neil ei ole juriidilisi või haldussidemeid Moskva patriarhaadiga enam ammu, aga on kanooniline side. Seda kanoonilist sidet nad kaotada ei saa, sest siis muutuks nende eksisteerimine lihtsalt mõttetuks. See oleks põhimõtteliselt selline vaimulik lõpp, kui niimoodi saab ennast väljendada. Mul tekib selline déjà-vu-tunne, ausalt öeldes, sest tuleb meelde, et alles mõni nädal tagasi me siin saalis juba hääletasime põhiseaduse muutmise [seaduse] eelnõu üle, mille tulemusena jäi rohkem kui 150 000 inimest kohalikel valimistel ilma hääleõiguseta. Nüüd on meil kolmandal lugemisel eelnõu, mis muudab kirikute ja koguduste seadust ning teeb seda niiviisi, et see võib jällegi negatiivselt puudutada kuni 150 000 inimest, sest erinevad statistilised andmed ütlevad, et Eestis on just nii palju õigeusklikke inimesi, kes peavad oma kirikuks Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut. Just selle kiriku tegevus on selle eelnõu algatajate peamine sihtmärk. Ega sellest suurt saladust ka kunagi ei ole tehtud. Ka põhjendus on enam-vähem üks ja sama: julgeolekuoht. Sellest on viimasel ajal üldse saanud üks hästi populaarne põhjendus. Jällegi on mõlema eelnõu puhul sarnane see, et tegelikult ei suudeta korralikult ja usutavalt seletada, milles see julgeolekuoht päeva lõpuks seisneb. Tuuakse näiteid teistest riikidest ja nii edasi, aga kui sa konkreetselt küsid, kas meil on olnud pretsedente, et kohalikud kiriku esindajad oleksid seaduse vastu eksinud, oleksid midagi valesti teinud, ässitanud inimesi, levitanud mingisugust propagandat, narratiivi või mida iganes, siis vastuseks on alati olnud: "Ei, mitte midagi sellist ei ole olnud." Veel üks väga oluline asjaolu on mõjuanalüüsi puudumine. Keegi ei oska praegu öelda, mis on selle eelnõu tagajärjed ja mis on selle mõju ühiskonnale, kuigi see peaks niisuguste algatuste puhul olema elementaarne. Äsja saatis võrdõiguslikkuse volinik Christian Veske siseministrile oma seisukoha kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, kus ta ütleb väga konkreetselt, et see vajab põhjalikumat analüüsi. Tema arvates on otsuste tegemisel ülioluline jälgida, et inimõigused ja vabadused ei saaks pihta. Ta kirjutab, et tugev ja õiglane seadusandlus peab kaitsma kõiki Eestis elavaid inimesi, sest see on meie ühise julgeoleku ja demokraatia alus, ning siis ta küsib: äkki oleks olnud võimalik turvalisust tagada nii, et ka inimeste õigused oleksid kaitstud? Üleskutsega võtta selle eelnõu menetlemisel vaheaeg ja rohkem analüüsida selle sisu ja tagajärgi on üldsuse poole pöördunud ka Eesti suurima portaali toimetus. Hiljuti avaldati kultuuri‑ ja ühiskonnategelaste ning teoloogide avalik kiri usuvabaduse kaitseks, milles nad nendivad, et usuvabadus tagab kodanike lojaalsuse ja riigi julgeoleku, mitte vastupidi, usuvabaduse kaitsmine on aga vaba ühiskonna tunnus. Aga kas keegi poliitikutest hakkab ekspertide arvamusi kuulama? Ei juhtunud seda põhiseaduse muutmise protsessi käigus, ei juhtu arvatavasti ka täna. On enam-vähem selge, kes kuidas hääletab, ainult sotsiaaldemokraatide puhul seda kunagi ei tea, sest nad ütlevad ühte, aga siis teevad täiesti teistmoodi. Milleks on siis seda seadust vaja muuta? Sellest on ausalt öeldes tõesti raske aru saada, sest põhiseaduse muutmise eesmärk oli vähemalt arusaadav, see oli puhtpoliitiline: vähendada nende valijate arvu, kes reeglina ei ole kohalikel valimistel hääletanud nende erakondade poolt, kes selle initsiatiiviga siia saali tulid, ja sellega need erakonnad saavad kokkuvõttes parandada oma valimistulemust. Aga miks on vaja nii tugevalt survestada kirikut? Siiamaani pole see selge. Keskerakonna fraktsioon näeb selles seaduses kohe mitut probleemi. Esiteks rikub see olulist põhimõtet, mille järgi ei tohi riik sekkuda kiriku asjadesse, sest demokraatlikus õigusriigis peavad riik ja kirik olema lahus. Samuti on see eelnõu meie meelest vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ehk selles sätestatud usuvabaduse printsiibiga. Suureks probleemiks on ka algatajate segased seletused, mis saab juhul, kui Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei suuda täies mahus täita neid nõudmisi, mis Siseministeeriumilt tulevad. On selge, et kirik antakse kohtusse, kust võib tulla sundlikvideerimise otsus, aga mis saab edasi, pole üldse selge, kuna mõjuanalüüsi ka ei ole. Siseministeeriumi esindajad kordavad kogu aeg mantrat, et inimeste jaoks ei muutu midagi. Aga kas see päriselt nii on? Selles me väga kahtleme. Kui sellest eelnõust saab seadus, siis tekib olukord, kus Eesti Kristlik Õigeusu Kirik, käitudes täpselt samamoodi, nagu nad on siiamaani käitunud, ehk seaduskuulekalt ja vastutustundlikult, nagu me saime teada ka Siseministeeriumilt, hakkab järsku seadust rikkuma, kuna vahepeal on seda seadust muudetud. Oleme korduvalt küsinud endise ministri käest, kas kirik on eelnevalt seadust rikkunud. Nagu ma juba rääkisin, vastus on alati olnud ei. Lihtsalt tahetakse panna kohalik õigeusu kirik vastutama patriarh Kirilli taunitavate sõnavõttude eest, kuigi Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku esindajad on korduvalt rõhutanud, et nemad seda retoorikat ei jaga ja mõistavad selle hukka. Tuletan meelde, et see kirik andis oma allkirja Eesti Kirikute Nõukogu vastavale avaldusele kohe sõja alguses ja pole sellest siiamaani kordagi taganenud. Tekib küsimus, miks on vaja kirikut survestada seadusemuudatustega, kui siiamaani ei ole kirikul ühtegi seadusrikkumist olnud. Ma arvan, et pelgalt teiste riikide näited ei ole piisavad. Praegu paistab olukord umbes sellisena, et Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku esindajad pannakse valiku ette, kas nad kaotavad oma kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga, mis põhimõtteliselt tähendab kiriku jaoks vaimulikus mõttes lõppu, nagu ma juba ütlesin, või kirik sundlõpetatakse kohtu abil. Kirikute ja koguduste kanoonilised sidemed on aga osa usuvabadusest, mis on muuseas põhiseadusesse kirjutatud, ning demokraatlikus ilmalikus riigis ei tohiks riik nendesse üldse sekkuda, see on minu poolt juba mainitud riigi ja kiriku lahususe printsiip. Nii et meie kindlasti seda eelnõu ei toeta ja kutsume kõiki tegema sama, sest tagajärjed võivad olla pigem negatiivsed kui positiivsed. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 570 lõpphääletus. Ütlen seda nüüd ja kordan ka enne hääletust, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. Asume hääletust ette valmistama. Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et eelnõu 570 seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 häält. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuks jäi 0. Eelnõu 570 on seadusena vastu võetud.