Reduction of employee rights

Aga asume asja juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on töötajate õiguste vähendamine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Valitsus on saatnud Riigikogule töölepingu seaduse muutmise ettepanekud. Sellega antakse Eestis tööandjatele pretsedenditu õigus, mida varem pole olnud. Ma saaksin aru, kui see oleks mingisuguse kitsa valdkonna puhul, aga nüüd antakse kõigile tööandjatele õigus otsustada selle üle, kui palju inimene kuus palka saab ehk siis kui palju talle tulevikus tööd antakse. Miinimumtöötunnid, mis tuleb pakkuda, on 10 töötundi nädalas, aga tulevikus 40 tundi enam pakkuma ei pea. See tähendab seda, et tööandja saab õiguse otsustada seda, kui palju inimene töötasu saab, ta võib otsustada, millal ja kui palju inimesel töötasu vähendada, aga inimene oma kulusid vähendada ei saa niimoodi, nagu tööandja selle õiguse saab. Ja see muudatus puudutab kõiki Eesti inimesi, kes töölepinguga töötavad. Tulevikus saab kõigile selliseid lepinguid teha. Seni ei ole sellist võimalust olnud mitte kellelgi. See puudutab arste, autojuhte, teenindajaid, isegi osa politseinikke, ehk kõiki Eesti töötajaid, kes tavalise lepinguga töötavad. Mul on teile küsimus. Kui juhtumisi on tegemist tavalise, ma ei tea, 35‑aastase naisterahvaga, kes on kahe lapse ema, ta jääb haigeks, aga tal on see juhupalk olnud selline, nagu ta on, siis ta saab ju haiguslehel olles ülivähe raha. Kuidas see lastega ema siis tulevikus hakkama saab? Mis see kindlustunde sõnum talle on?

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Jah, nagu vahel juhtub, ei saada asjadest õigesti aru. Ja praegu on selline olukord. Kõik lepingud on üldiselt ikkagi kahepoolsed, seda on esimese asjana kindlasti oluline märkida. Needsamad töölepingu seaduse muudatused, mis, nagu sa õigesti märkisid, tulid parlamenti, kus saab debatt selle üle alata – seadusandja tegelikult ju otsustab seaduste üle, mitte keegi teine –, võimaldavad töötajal ja tööandjal sõlmida paindliku tööaja kokkuleppeid. Eesmärk ei ole mitte kehvem olukord, vaid vastupidi, parem olukord, sest praegu sõlmitakse lisatöötundide tegemiseks sageli just võlaõiguslikke lepinguid, näiteks käsunduslepinguid. Uue seadusega saavad töötegijad suurema kaitse. See tähendab seda, et paindliku tööaja kokkulepped pakuvad võrreldes käsunduslepinguga töötegijatele rohkem tööalast kaitset, selle hulka käib ravikindlustus, puhkuseõigus ja miinimumtöötasu. Nii et inimeste jaoks muutub olukord paremaks, tööturul samamoodi. Nagu ma olen öelnud, need kokkulepped on kahepoolsed, nii et tööandja ja töötaja saavad omavahelise kokkuleppega otsustada, kas neile selline töökorraldus sobib, ja läbi rääkida täpsemad tingimused. Kui nüüd küsida, kas see on oodatud, siis ma väidaksin: jah, see on oodatud. Tööturul on nii tööandjad kui ka töövõtjad ammu oodanud leevendusi, mis võimaldaks paindlikumalt toimetada. Ja ma arvan – või vähemalt loodan –, et selle eelnõu üleandmisel komisjonis või siin parlamendis, kui seda tutvustatakse, räägitakse ka sellest, mida see kaasa toob. Sest mainitud näite puhul, või ükskõik millise näite puhul, nendel inimestel, kellel on vaja paindlikumat tööaega, säilivad sotsiaalsed garantiid ja see tähendab neile paremat olukorda – üliõpilasele, lastega emale, pensionärile, ka tervisepuudega inimesele, kes tahab töötada väiksema koormusega ja saada endale sotsiaalseid garantiisid. Seetõttu ma arvan, et te kas olete asjast valesti aru saanud või üritate ehitada mingisugust sellist poliitilist probleemi, mida tegelikult ei ole. See on kasulik mõlemale osapoolele. Sotsiaalsed garantiid säilivad. Alternatiiv oleks käsunduslepingutega edasi minna, aga see paneks kindlasti inimesed kehvemasse olukorda. Nii et ma arvan, et peate selle eelnõu läbi lugema ja seda toetama.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te kirjeldasite seda poolt, mis valitseb ideaalses maailmas. Aga millegipärast ametiühingud, puuetega inimeste koda ja kõiksugu erialaorganisatsioonid, kes esindavad neid inimesi, kes võivad tulevikus saada selliseid lepinguid, millega neile ei tagata enam kindlust ei töömahu ega sissetuleku mõttes, on kõik eranditult selle vastu. Pluss neid pole kaasatud, nagu on nende sõnum. Need kirjad, mis Riigikogule tulevad – inimesed on väga murelikud. Ja fakt on see, et mida nõrgemas positsioonis sa töötajana oled, näiteks oled teenindaja või autojuht, niipea kui on majanduslangus, pannakse sind väga paljudes kohtades suure tõenäosusega sellise lepingu sõlmimise ette või kaotad töö. Või siis, kui inimesi tööle võetakse, on võimalik Eestis tulevikus võtta tööle lepinguga, mille järgi tööandja saab õiguse otsustada sinu töötasu vähendamise üle ja sulle töö andmise üle siis, kui tema heaks arvab, ning nendel hetkedel ja sellises mahus, nagu ta heaks arvab. Samas, vaadake, teil peaministrina või Erkki Keldol majandusministrina, kes selle eelnõu on siia Riigikokku toonud, säilib kindlustunne, sest teie palka kunagi ei vähendata. Ma küsin teie käest, kas siis oleks õiglane, et kui teie soovite teha eelnõu, millega hakatakse täpselt siis, kui tööandja tahab, inimese palka vähendama, nii palju, kui tahab, oleks õiglane, et me Riigikogus hakkame ka valitsuse palka vähendama vastavalt sellele, kuidas meil tuju on. Või me peaksime tegema hoopis seadusemuudatuse nii, et oleks õiglane, et Eesti rahvas otsustab, kui suur on teie töötasu järgmisel kuul ja kui palju teile üldse tööd antakse?

Jaa, aitäh, hea Lauri! Väga kiirelt on sisseelamine Riigikokku käinud. Ma juhin siiski tähelepanu sellele, et seda juttu, kuidas vastandatakse erinevaid palgasaajaid, ma oleksin oodanud pigem Isamaa või EKRE ridadest. Ma meenutan, et Riigikogu liikmete palka ei ole siiski vähendatud, valitsusliikmete palka ja palgatõusu muidugi piirati. Ettenägelikult otsustas Riigikogu seda juba mõned ajad tagasi. Ma kahtlustan, et sinagi olid selles valitsuses, kes selle ettepaneku tegi. Seetõttu ilmselt sa ei saa öelda, et sa seda ei tea. Seega, see väide ei ole täpne. Aga kui sellest ettepanekust koorub välja initsiatiiv asuda oma palka piirama, siis soovin sulle jõudu kolleegidega üksmeele leidmisel ja seaduste lugemisel. Seda esiteks. Teiseks, lepingud on siiski kahepoolsed. See on väga oluline printsiip. Sa ütlesid, et kui tuleb majanduslangus, siis hakatakse valimatult inimeste töökoormust vähendama. Õnneks on mul jälle hea uudis: majandus on kasvama hakanud. Ma loodan, et see püsib. Me oleme kasvulaine alguses. Nii palju kui see riigist sõltub, kindlasti me selle nimel pingutame. Ja oleme ausad, Eesti probleem on pigem see, et meil ei ole töötajaid õigesse kohta õiges koguses leida, mitte see, et meil oleks töötajaid või tööjõudu üle. Nii et seetõttu ma arvan, et sa võtad pigem selle hoiaku, mis lähtub sellisest, ma ei tea mis ajast pärit klassidevahelisest võitlusest, kus justkui tööandja ja töötaja on eri pooltel. Eestis otsitakse tööjõudu juurde. Tulin just ühelt majandusürituselt, kus [räägiti sellest, et] tööjõupuudus on tulevane struktuurne probleem. Häid inimesi otsitakse tööle. Ja [neid muudatusi ongi vaja] selleks, et inimesed saaksid paindlikumad töövõimalused. Oleme ausad, vähenenud töövõimega inimestele ja eakamatele inimestele, kes tahavad panustada, säilib niimoodi sotsiaalne garantii. Miks me peaksime suruma nad olukorda, kus nad peavad võtma kehvema lepingu, nii et neil ei säili sotsiaalsed garantiid? Ma väidan, et see töölepingu seadus säilitab neile sotsiaalsed garantiid, mis tegelikult peakski olema väga hea tööõiguse printsiip. Nii et seetõttu, jah, ma arvan, et [oled] veidi valel teel. Aga õnneks on eelnõu parlamendis, te saate kindlasti selle läbi töötada ja oma ettepanekuid teha.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Mul on teile siiras palve: võiks püüda vähem demagoogitseda siin, rääkides eelnõust nii, nagu see on. Ma olen ka tööturuvaldkonnaga tegelenud üle kolme aasta tööministrina, nii sotsiaalministrina kui ka tervise- ja tööministrina. See konkreetne eelnõu ei ole, nagu te nimetasite, kuidagi tööandjate ja töövõtjate seas väga oodatud. Seda võib-olla teatud kitsas rühm tööandjaid tõesti ootab, sest nende jaoks muutub see töölepinguga tegelemine paindlikumaks. Aga millegipärast – te viitasite mu kolleegile, et äkki ta ei saanud õigesti aru – ametiühingud ei toeta seda, millegipärast arstide liit ei toeta seda, haridustöötajate liit ei toeta seda. Kas te peate siis arste ja õpetajaid kuidagi rumalaks, et nad pole ka eelnõust aru saanud ja on kuidagimoodi valel teel? Tahate äkki harida neid siit puldist? Samamoodi ametiühinguid, nii valdkondlikke kui ka keskset organisatsiooni? Tegelikkuses on see konkreetne eelnõu väga selgelt kallutatud, see väga selgelt halvendab keskmise töötaja kindlustunnet. Te toote siin näiteid selle kohta, kuidas mõnel inimesel, kes töötab võlaõigusliku lepinguga, võib minna elu paremaks. Võib tõesti. Aga te jätate mainimata selle poole, et valdaval osal neist, kes töötavad töölepinguga, ebakindlus oluliselt kasvab – just majanduskriisi ajal või ka näiteks uue töölepingu sõlmimisel – ja kogu risk jäetakse nende kanda. See, et oleks võimalik tööandjal pakkuda inimesele, kes tuleb tööle, näiteks kriisi ajal, kui on töötajaid palju valida – ma olen ka ise kunagi kandideerinud tööle, kui oli 100–150 tahtjat ühe koha peale –, lepingut, kus on veerand koormust kirjas ja ülejäänud sõltub sellest, kas on tööd pakkuda või mitte, ja siis rääkida sellest, et see on kahepoolne kokkulepe – no tegelikult see päriselus ju nii ei ole. See jutt ei päde. See kehtib siis, kui on head ajad, kui töötaja on hinnas, aga raskematel hetkedel tähendab see sisuliselt seda, et kogu see ebakindlus, võimalik majanduslik raskus pannakse töötaja õlgadele, aga temal ei ole võimalik seda kuskile edasi lükata. Tal on vaja maksta eluasemelaenu, oma perekulusid, kommunaalmakseid ja kõike muud. Ehk praegusel juhul see eelnõu ei ole osapooltega läbi räägitud. Mu küsimus teile on hästi lihtne ja konkreetne: miks te peate valitsust nii palju targemaks kui tööturu osapooli, et te nendega läbi rääkimata ja kokku leppimata sellise eelnõu parlamenti toote, sealjuures viimasel hetkel sealt välja võttes algse erisuste paragrahvi, mille alusel seda konkreetset lepinguvormi pidi rakendatama üksikutele sihtgruppidele, nagu pensionärid, õpilased, vähenenud töövõimega inimesed? Nüüd te tahate rakendada seda kõigile Eesti töötajatele.

Jaa, aitäh, hea küsija! Minu iroonia palgavestluste teemal oli suunatud pigem Lauri Läänemetsa küsimusele, nii et teie oma etteheite demagoogia kohta võite fraktsioonis ise omavahel ära lahendada. Seda esiteks. Teiseks, ametiühingud esindavad – ma ei oska puusalt öelda, eks ma hiljem vaatan numbri järele – umbes 6% või 7%, võib‑olla tänaseks juba vähem, isegi 5% töötajatest. Ei maksa kinni jääda sellesse, et ametiühingute arvamus igas asjas esindab kõiki. Ta esindab ametiühingute vaadet ja nende ettekujutus on loomulikult selline, et kõik peaks olema reguleeritud kollektiivlepingutega ja ametiühingu kaudu. Ma mõistan, et sotsiaaldemokraadid seda vaadet toetavad. Aga just seetõttu ma arvan, et vabadus tööjõuturul – veel kord: näiteks väikelastega ema, piiratud töövõimega inimene või pensionär, kes tahab saada paindlikumat tööaega, lepib selles kokku enda huvides ja saab sotsiaalsed garantiid – on just nende inimeste huvides. Te küsite, keda valitsus esindab. Valitsus esindab praegusel juhul neid inimesi, kes tahavad paindlikumat tööaega ja tahavad seda teha nii, et neile säilivad sotsiaalsed garantiid. Teie esindate seda teist poolt, kes arvavad, et kogu elu peaks käima ametiühingute kaudu. No seda debatti saame siis parlamendis pidada.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.