Mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu (592 SE) esimene lugemine

Läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna [fraktsiooni] algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 592 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rene Koka.

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Ja kõik meie jälgijad ja kuulajad! Sisuliselt arutame täna siin mitmel korral mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamist ja mina olen siin puldis eelnõuga 592. Ilmselt ei oleks see nii aktuaalne, kui see seadus ei oleks niivõrd vildakas ja niivõrd ühiskonda riivav ja ebaõiglane. Ilmselgelt on aeg öelda automaksule ei ja pöörata see tagasi. See ei ole ebaõiglane mitte ainult ühe maksuna, kui me vaatame seda kui vaid maksu. Kui me vaatame tervikuna seda, mis see kaasa toob meie inimestele ja ettevõtlusele, inimesi koormava ebaõiglusena tervikuna, siis peab ütlema, et selle maksu tegijad ja pealesurujad ei saanud vist päris täpselt aru, miks nad midagi teevad. Siin on täna arutatud ka seda, et algselt tuli see välja keskkonnamaksu nime all. Maksu maaletooja, kes on siin komisjoni ettekandja, rääkis sellest, kuidas automaksuga hakatakse päästma maailma ja loodust. Alguses plaaniti sellega kokku korjata 120 miljonit. Tänaseks on see summa, mida tahetakse kokku saada, üle 200 miljoni. Aga see, mis on tehtud meie inimestele, meie ettevõtjatele, meie peredele, on käsitlemata kahju. Ja mulle tundub, et meie valitsejad ei ole ka seda tagasisidet analüüsinud, mis on ühiskonnast tulnud. Me teame kõik, et meie põhiseaduse §‑s 28 on selgelt kirjas, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Aga kahjuks meie viimased valitsused ei ole seda mõistnud või lihtsalt ei hooli. Ma arvan, et õigem on öelda, et nad lihtsalt ei hooli sellest. Ja maks, millest me praegu räägime, lööb eriti valusalt just madalama sissetulekuga inimesi ja muudab nende hakkamasaamise veel raskemaks. See näitab selgelt hoolimatust meie inimeste suhtes. Tegemist on ebavõrdsust tekitava maksuga, ma isegi ütleksin, et koormisega. See maks karistab just nimelt neid, kellel on niigi raske. Räägiti sellest, et see maks on väga oluline, et me saaksime hoida keskkonda. Nüüd aga näeme – ja seda kõike tegelikult tõid EKRE saadikud välja selle maksu arutamise ja menetlemise ajal –, et me tekitame olukorra, kus tegelikult on surutud inimesi sõitma just nimelt vanemate ja loodust rohkem saastavate sõidukitega. Inimestel ei ole valikut. Nad teevad selle valiku sellepärast, et vana autoga sõitmine on lihtsalt rahakoti mõttes odavam. Seal ei ole mingit pistmist sellega, et nad tahaksid sõita vana saastavama autoga, aga midagi ei ole teha, kui riik neid selleks sunnib. Nüüd on loodud olukord, kus uuema või uue auto ostmine on puhas luksus ja seda saavad teha ainult jõukamad inimesed. Ja see on lisaks keskkonnale tegelikult löök ka ohutusele, seda me tõenäoliselt näeme lähiaastatel. Maal elamine – ka sellest oli väga palju juttu selle arutelu käigus. Seda ei võetud kuulda. Aga ma mõistan. Kuna ministeeriumi ametnikud rääkisid siin menetluse käigus, et nad ei ole tuvastanud vahet transpordi kättesaadavuses Tallinna kesklinnas ja mõnes väiksemas Eesti linnas, siis on arusaadav, et arusaam sellest puudus. Tõenäoliselt ei ole need inimesed, kes seda maksu menetlesid, Tallinnast väljas väga palju käinud. Aga maal on vaja viia lapsi kooli, lasteaeda, on vaja tööle saada. Tegemist on hajaasustusega, bussid ei liigu, Bolti ei ole, tõuksidega sõita ei saa, ei ole elektrirollereid või taksosid võtta, nii nagu on linnas. Auto on maal hädavajalik vahend selleks, et elada. Eriti suure löögi alla pandi suurpered ja puuetega inimesed. See maks, mis tuleb maksta inimestel, kes vajavad oma pere või puude pärast sõidukit, millega saab sõita näiteks seitse inimest, on ebareaalne. Me räägime automaksusummadest 600–800 eurot ja veel rohkem, selleks et seitsmeliikmeline perekond saaks liikuda. Kurioosum on veel see, et kui võtame näiteks mingi konkreetse auto, näiteks 2015. või 2016. aasta mahtuniversaali, siis [näeme, et] see maks on täiesti vildakalt tehtud, sellepärast et sarnase sõiduki eest võid sa maksta aastamaksu suurusjärgus 480 eurot või ka 51 eurot ja auto registreerimistasu sarnaste autode puhul 1434 eurot või 413 eurot. See on omakorda tekitanud ühiskonnas sellise omamoodi tegevuse, et inimesed kammivad läbi sadu ja sadu autosid, toksivad autonumbreid kalkulaatorisse sisse, et saada aru, mis on selle riigi fantastilise seaduse tulemusena ühe või teise auto aastamaks ja registreerimismaks. Täiesti absurd! Küll aga oleme lugenud sellest, et meil jagati automaksutoetust ka nendele inimestele, kellel üldse autot polegi. See on jälle üks näide sellest, et tegelikult riigil puudub ülevaade oma rahanduspoliitikast. Ma olen siin korduvalt välja toonud, et mõned aastad tagasi oli majandusministeeriumi real üle 100 miljoni euro, mis oli tegevustega täiesti sisustamata. Me räägime, et meil ei ole raha. Selle aasta eelarve valguses käis valitsuses jagelemine selle üle, kas on raha gaasijaama ehituseks või ei ole. Valitsuse liikmed ise ei teadnud seda, lõpuks leiti kuskilt 100 miljonit eurot. Nüüd me kuuleme, et meil viiakse eelmise aasta riigieelarvest üle enam kui miljard eurot, üle miljardi euro vahendeid, mis jäid kasutamata eelmisel aastal. Ja selle taustaks on kogu aeg jutt: riigil ei ole raha, meil on väga raske, me peame minema peretoetuste kallale, suurperede kallale, midagi ei ole teha, raha ei ole. See ei ole adekvaatne jutt. Küll aga anname toetusi kasutatud elektriauto soetamiseks. Palun väga! Tahad osta neli-viis aastat vana elektriauto, saad riigilt taotleda selleks toetust. Sobib! Elektriautode ostjate puhul on ju selgelt tegemist sihtgrupiga, kus on jõukamad inimesed, kes suudavad osta ja ostavad neid autosid ka ilma selle toetuseta. Aga ei, me külvame raha kopterilt, aru saamata, kuhu see läheb, ja tegelikult ei huvita see ka valitsust, nagu aru saada on. Toetame vanade, kasutatud elektriautode soetamist, mida meie ühiskonnas tegelikult nagunii suudavad lubada ja ostavad jõukamad inimesed. Tuleme tagasi selle keskkonnamaksu [jutu] juurde, millega meile ja ühiskonnale seda müüdi. Automaksu maaletooja, juhtfiguur ja esindusnägu Mart Võrklaev rääkis kogu aeg sellest, et põhimõte on, et saastaja maksab. Saastaja maksab – see on meie põhimõte ja selle järgi me automaksu teeme ja disainime, väga oluline. Kus see põhimõte täna on? Kõige soodsam on sõita vanade diiselautodega, sellepärast et need on kõige vähem maksustatud autod, või mõne vana Ameerika autoga, mis saastab palju rohkem kui paar-kolm aastat vana kaasaegne auto, mis on palju väiksema keskkonnasaastega ja palju turvalisem kui 10–15 aastat vana auto. Jälle aeti meile mingisugust udujuttu sellest, kuidas keskkonna nimel tehakse meile mingi maks. See ei vasta absoluutselt tõele. Inimesed ei loobu oma autost, midagi ei ole teha. Eks sellega tõenäoliselt ka maksu tegijad arvestasid, et küll inimene ära maksab läbi häda, liikuda tal on vaja, eriti maapiirkonnas, küll ta maksab, nutab ja maksab, jätab siis võib-olla midagi ostmata, midagi väga olulist, aga maksab. Ja nüüd me olemegi tegelikult saavutanud olukorra, et kui rääkida autotöökodadega või ka inimestega tänavalt, [küsida], kuidas automaksu kehtestamine nendele mõjunud on, siis vastus on ühene. Autotöökojad ütlevad, et nende klientide arv on vähenenud, sellepärast et inimesed üritavad teha nagu üheksakümnendatel aastatel ja enne seda võimalikult palju asju kodus ära – mis vähegi võimalik on. Ma ei tea, vahetavad piduriklotse ja õli. Kuidas õli vahetamine kodus keskkonnasäästlik on? Igaüks võib edasi mõelda, kuhu see õli jõuab. Vaevalt et kõik see õli jõuab jäätmejaama. Ühesõnaga, inimesed teevad kõikvõimalikke remondi‑ ja hooldustöid, millega ise hakkama saavad, rohkem kodus. Seal on ka teatud risk auto tehnilisele korrale, kui seda ei tee litsentseeritud töökojad. Teiseks, [vanade] autorehvide [tõttu] on löögi all [ka inimeste ohutus], sest inimesed [mõtlevad], et nüüd venitan pikemalt nende rehvidega välja. Kui muidu oleks vahetatud ära, pandud uuemad rehvid, siis nüüd võetakse risk. See risk võetakse enda ja oma pere[liikmete] elu arvelt, sellepärast et riik on neid sinnamaani surunud. See ei ole mitte sellepärast, et inimene kuidagi tahaks seda teha, vaid sest riik on ta nurka surunud ja soodustab vanade autode pidamist. Omaette aspekt, mida ma olen korduvalt siin välja toonud ja mille juurde ma jätkuvalt jään, on see, et vanade autode [hulga] suurenemise tõttu autopargis hakkavad ühel hetkel üles minema raskete õnnetuste ja avariide numbrid, mida me tõenäoliselt suure kurbusega näeme lähiaastatel. Ei ole vaja väga palju mõelda, [et mõista], et kui [võrrelda] 10, 15 või 20 aastat vana autot ja tänapäevast uut autot, siis turvavarustus ja turvalisus on [viimasel] hoopis paremal tasemel kui vanadel autodel. Ja kahjuks, tahame või ei taha, kandub see ühel hetkel liiklusstatistikasse üle – selles ma olen üsna veendunud – ja kindlasti kahjuks negatiivse poole peale. Nüüd vaatame veel, mida riik selle automaksu kehtestamisega teinud on. Riik lükkab oma inimesed ja ettevõtjad väga jõuliselt halli tsooni, kus hakatakse mõtlema erinevate skeemide peale, kuidas hakkama saada. Kui me vaatame automüügistatistikat, mis alles hiljuti välja tuli, siis mida me näeme? Läti müük suurenes eelmise aasta sama ajaga võrreldes 14,8%. Leedu müüs kuni 25,7% rohkem eelmise aasta sama ajaga võrreldes. Aga pange tähele, Eestis langes sõidukite müük üle 56%. Üle 56%! Pole ju väga palju vaja põhjusi otsida. Võtame näiteks põllumeeste, ehitajate, jahimeeste, teetaristuehitajate ja üldse erinevate infraga tegelevate ettevõtete sõiduvahendid, erinevad kastiautod. Toome Volkswageni näite: selle aastamaks on circa 1000 eurot ja registreerimistasu pea 8000 eurot. 8000 eurot peab maksma juurde selle auto eest, mille varem sai osta ilma lisakuluta, pluss aastakulu. Ma arvan, et me saame kõik aru, kellele see kulu edasi kantakse. Kõigile meile, kogu ühiskonnale, kõigile meile, kes me erinevaid teenuseid tarbime. Riik tegelikult sunnib inimesi ja ettevõtjaid mõtlema välja erinevaid skeeme, kuidas ökonoomitada ja sellest maksust pääseda seaduslikul [moel], võib-olla vahest ka natukene hallil alal kõndides. Huvitav oleks küsida, pärast saamegi komisjoni ettekandja käest küsida, kas ta on ka käinud ja rääkinud inimestega sellest, mis päriselt toimub. Toon mõne näite. Sellise auto puhul nagu Audi Q7, olen kuulnud, on vähemalt üks juhtum, et inimene vormistas selle auto matkaautoks. Pani auto pagasnikusse kraanikausi sisse, käis autoregistris, vormistas selle auto matkaautoks ja sai aastamaksu oluliselt soodsamaks, kui muidu oli. Kas Eesti riigi eesmärk on tõesti sundida inimesi tegelema selliste asjadega selleks, et mõistlikult autot omada? Järgmine näide. Luuakse osaühinguid, mille ainuke vara on üks või kaks autot. Selleks, et autot müüa ja mitte makse maksta, luuakse osaühing, pannakse auto sinna. Ja mina ei pane pahaks neid käike inimestele, absoluutselt ei pane, sellepärast et kui riik ei saa aru, mida ta teeb oma maksupoliitikaga, siis inimene peab olema leidlik ja vastama sellisele käitumisele. Aga kas see on see tee, mida mööda Eesti peaks minema, see, kuhupoole tahame minna? No ma ei tea, mina ei taha, et meil oleks selline Eesti, kus valitsus sedasi käitub ning surub oma inimesi ja ettevõtteid [teatud viisil] käituma. Ja löök majandusele on kahtlemata suur, sellepärast et transpordi‑ ja teenindusettevõtete hinnad tõusevad, nagu ma juba enne ütlesin, autode müük langeb, autode hooldus läheb jälle sisuliselt põranda alla. Sellest kaotavad meie ettevõtted. Ja see ei ole see suund, kuhu me peame liikuma. Eesti majandus vajab hoogu ja aitamist, mitte pidurdamist. Aga praegu tundub vägisi, et tehakse kõik selleks, et pidurdada Eesti majanduse arengut ja hoida seda tagasi. Sellepärast et meid juhivad, kuidas ma ütlen, majanduse toimimisest mitte aru saavad inimesed. Aga on ka lahendus. On aeg tunnistada, et mootorsõidukimaksu kehtestamine oli viga. Ei peaks kartma seda tunnistada. See on üks, ma ütleks, mõtleva poliitiku tunnus, et kui ta näeb ja saab aru, et midagi on valesti läinud, siis ta julgeb seda tunnistada ja julgeb teha otsuseid selle parandamiseks. Aga kahjuks seda ei taheta teha. Ma toon näite. Kogu selle automaksu menetlemise protsessi ajal ma kõikvõimalikes kohtades püstitasin küsimuse, et mis saab siis, kui auto varastatakse ära aasta jooksul – aasta alguses või aasta keskel, ei olegi vahet – või auto hävib. Kuna seda müüdi kogu aeg kui keskkonnamaksu, siis on ju täiesti ebaloogiline maksta aastamaksu sõiduki eest, mis ära varastati või hävis, põles ära. Ei! Seda ei saanud kuidagi kuulda võtta, sest see ettepanek tuli opositsioonilt ja isegi opositsiooni mõistlikke ettepanekuid ei saa kuulata. Mis tulemus on? Nüüd me oleme jõudnud selle tulemusena sinna, et õiguskantsler on pöördunud Riigikogu poole, palunud võtta see menetlusse ja see viga ära parandada. Aga raske oli seda teha siis, kui me seda menetlesime, raske oli kuulata ja arvesse võtta. Mitte kuidagi ei saanud! Siit me jõuame jälle sinna välja, et tark poliitik julgeb tunnistada viga ja teeb ka korrektuure, kui on vaja. Aga ei, meil on teerullipoliitika. Rullime edasi! Saame aru küll, et eelnõu menetluse käigus küsimustele vastata ei oska, aga ikka rullime edasi. Tuleb rohkem kuulata! See on, Mart Võrklaev, teile: teie kui selle maksu maaletooja ja ideoloog oleksite võinud rohkem kuulata ka huvigruppe. Aga ainult kuulamisest ei ole ka kasu, on vaja võtta teadmiseks ja talletada see, mida räägitakse. Lõpetuseks tahangi öelda, et ei pea kartma vaadata üle valesid otsuseid. Me küll kahjuks nägime, et eelmise hääletuse puhul midagi ei muutunud – täpselt sama, nagu see olukord on varem olnud –, aga ma siiski kutsun üles: mõelge, võtke natuke aega. Võib-olla peaks võtma isegi kümme minutit pausi enne hääletust ja andma veel aega natukene mõelda. Tunnistame koos selle mootorsõidukimaksu kehtetuks ja lõpetame selle jama ära! Tunnistame, et see oli üks viimaste aegade suurimaid ämbreid, mille valitsus on teinud. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! Tead, ma vaatasin seda hääletust, mis meil just oli siin saalis, ja mõtlesin, et ma olen kas kuskile valesse kohta või mingisugusesse ajaluupi sattunud. Meil pidi ju olema parempoolne koalitsioon, mis tuli makse alandama. Ja näe, maksu alandamise, ühe maksu kaotamise eelnõu on [menetluses] ja kõik koalitsioonisaadikud on selle eelnõu vastu. Ma ei saa aru, kas mina ei saa aru või nemad ei saa aru. Kuidas siis selle maksude alandamise ja kaotamisega on selle parempoolse valitsuse poolt? Tulime appi, opositsioon pani eelnõu lauale, panime kuus eelnõu lauale ja näe, parempoolne koalitsioon ei toeta. Mismoodi see sulle nüüd siis paistab?

Aitäh, hea küsija! Tead, ma olen nüüd juba teist koosseisu siin, aastaid olen mõelnud, püüdnud aru saada ja näha nende saadikute peade sisse. Aga ei õnnestu, kuidagi ei õnnestu. Vahel omavahel rääkides saan aru, et mõni isegi räägib täitsa mõistliku juttu, ja tundub, et süda on ka täitsa õige koha peal. Aga näe, võta näpust, tuleb siia saali ja hakkab hääletama – no näete, jutt läks teravaks – ja ei suuda hääletada nii, nagu rääkis kuskil. Nagu me siin täna nägime ühe teise eelnõu puhul, mitte automaksu [tühistamise] eelnõu puhul: puldist räägitakse sulaselgelt, et rahalist mõju ei ole, sundi ei ole, kuigi seadus ütleb hoopis teistmoodi. Ma arvan, et siin on nende inimeste puhul, kes räägivad selgelt üht ja teevad teist, tegemist mingisuguse … Ma ei tea, nad kaovad vahepeal kuskile ära tõenäoliselt. Ma ei taha öelda, et see on meditsiiniline probleem, ma ei ole arst ega meedik, ma seda ei saa öelda. Aga võib-olla juhtub nii, et väsimusest või millestki inimesed vahepeal kaovad ära, mõte hajub ja selleks hetkeks, kui on nupu vajutamise aeg, on kontsentreerumisvõime nagu kuidagi hajunud. Võib-olla kuidagi nii on see juhtunud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen sinuga täiesti nõus, et tegu on tõepoolest suure ämbriga, millega sai hakkama, ma isegi ei tea, kas eelmine või üle-eelmine valitsus, kuidas seda kõike nimetada. Nad on siin mitu korda vahetunud – tulemus on küll sama, aga formaalselt ikkagi. Me teame, et neljapäeval me siin saalis hakkame jälle sedasama automaksu teemat arutama ja õiguskantsleril on siis ettepanekud, kuidas seda õiglasemalt teha. Omal ajal Keskerakonna fraktsioon väga konkreetselt rääkis sellest, et see automaks on tegelikult põhiseadusvastane. Nüüd jõudis lõpuks samale järeldusele ka õiguskantsler. Mul on kaks küsimust. Esiteks, kas sinu arvates on üldse mõistlik hakata nende detailidega tegelema või [tuleks] ikkagi lihtsalt [visata] see seaduseelnõu prügikasti? Ja teiseks, on [inimesi], kes on juba maksnud automaksu ära. Võib-olla neljapäeval me teeme niimoodi, et nad ei pea seda rohkem tegema. Aga kas riik ei peaks neile sel juhul seda raha tagastama?

Aitäh! Mõlemad väga head küsimused. Kahtlemata, minu seisukoht on selline, et me ei peaks selle automaksu või mootorsõidukimaksu puhul üldse tegelema enam mingite detailide lihvimisega, vaid see tuleb lihtsalt kehtetuks tunnistada, ja punkt. Nüüd, mis puudutab seda, et mis teha nende maksudega, mis on juba makstud, siis absoluutselt olen seda meelt, et need tuleb tagastada kõigile, kes on juba aasta algusest peale seda maksu maksnud. Me ei saa veel ebavõrdsust juurde luua sellega, et osa inimesi, kes ei maksnud ära, ütleme siis, majanduslikus mõttes võidavad, kuna nad viivitasid sellega, ja osa, kes hakkasid võib-olla kas või sellepärast maksma, et iga kuu jupphaaval midagi maksta ja oma maksukoormus aasta [peale jaotada], karistame veel kord sellega, et [ei tagasta neile seda] raha. See on absoluutselt ebaõiglane lähenemine. See tuleb kõigile tagasi maksta ja eelnõu tuleb tunnistada kehtetuks.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma küsin küsimuse võib-olla natuke üldisema nurga alt. Hommikul siin arutasime [eelnõu] üle, millega börsiettevõtete juhtkondadele sookvoodid kehtestatakse, ja siis käis puldis sotside esindaja Reili Rand, kes noh, ma ütleks, valetas selle kohta, ütles, et eelnõus ei ole sanktsioone ja eelnõu justkui kaitsvat naisi ja nii edasi. Ja nüüd automaksu arutelul, mis enne oli, Anti Allas tuli pulti ja rääkis, et ta nipet-näpet [muudaks], teeks automaksu ringi, aga muidu see on hea ja vajalik asi, sest riigil polevat muidu raha teha vajalikke asju. Nagu sa ise ütlesid, miljard jäi see aasta kasutamata – raha oli, aga ei suudetud seda mõistlikult kasutada. Me teame, et MTÜ-dele läheb sadu miljoneid. Sotsid ise tahtsid väga jõuliselt suruda 2,6 miljardit tuuleparkidele, millega [tegelevate] inimeste seosed jälle sotsideni viivad. Mis see sinu hinnang on, kas sotsid valetavad teadlikult või nad ei saa üldse aru, mis nii maksunduses kui riigi juhtimises laiemalt toimub?

Aitäh! Hea küsimus. Esimene ettepanek on mul see, et kuna te olete Anti Allasega ühest valimispiirkonnast, siis tasub teha kõik endast olenev, et sotsidele veel jäänud valijad teie piirkonnas saaksid ka sellest tänasest arutelust teada ja teaksid, milline seisukoht tegelikult sotsidel on. Kuna Võru‑ ja Valgamaa, see kant, on ka ikkagi selgelt maapiirkond ja see automaks väga valusalt inimesi lööb, siis katsume neile jätkuvalt selle teadmise kohale viia, mille eest nende saadikud siin Riigikogus seisavad. Nüüd, kas sotsid saavad asjadest aru või mängivad, et ei saa aru, või mis nad teevad? Tead, ma ei ole päris kindel. Ühest küljest võiks arvata, et nad ju võiksid aru saada. Teisest küljest, nagu ma enne siin märkisin, olukorras, kus sotsid on valitsusest välja visatud, aga nad samasuguse nürimeelsusega toetavad Vabariigi Valitsuse ebaadekvaatseid eelnõusid, ma ei oska isegi hinnangut anda. Kuidas sellisele käitumisele peaks hinnangu andma? See tekitab kahetisi tundeid. Ma isegi ei tea, kas nad mängivad või nad tegelikult ei saa aru. Võimalus on fifty-fifty.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ega selle maksuralli kõik õied ja viljad ei ole veel ju päris pärale jõudnud rahvale. Suvel hakkavad kehtima ka kõrgendatud käibemaksumäärad. Aga ikkagi rahva hulgas ringi liikumise [põhjal] – mina liigun maapiirkondades väga palju ringi ja ma arvan, et sina Raplamaal niisamuti – on minule jäänud selline mulje, et kõikidest nendest maksutõusudest kõige vahetumalt puudutab inimesi ja kõige vihatum on just nimelt automaks. Kas sul on sama mulje?

Aitäh, hea küsija! Ma olen täiesti nõus. Kui ma esimese hooga mõtlen kahele asjale, mida Eesti inimesed teavad, siis ma arvan, et kui me ütleme Siim Kallas, siis tõenäoliselt suudavad kõik kohe manada silme ette 10 miljonit dollarit, mis on kaduma läinud. Ja ma olen täiesti kindlal seisukohal, et kui me ütleme automaks, mootorsõidukimaks, siis sellest automaksu trallist ja kehtestamisest saati ei ole ühtegi inimest, kelle silme ette ei tule Mart Võrklaeva pilt. Kõik teavad automaksu peaideoloogi ja maaletoojana Mart Võrklaeva ja seostavad [teda sellega]. Ükskõik kui palju Mart ka ei käi erinevates šõudes ja ei tõesta vastupidist, midagi ei ole teha, Mart Võrklaev läheb Eesti ajalukku automaksu maaletooja ja läbisurujana. Nii see olema saab ja isegi siis, kui meil õnnestub teha valitsus, kes selle ühel päeval tagasi pöörab, läheb Mart Võrklaev paraku ajaloo annaalidesse kui automaksu peaideoloog ja maaletooja.

Mart Helme, küsimus istungi protseduuride kohta.

Jaa, no ma annan aru, et see ei ole nüüd päris protseduuriline. Aga ma sain aru, et Rene Kokk tegi praegu sisuliselt ettepaneku, et meie võiksime teha Ameerika Ühendriikide Föderaalreservile ettepaneku, et kümnedollarilisel hakkaks olema Siim Kallase pilt ja ühedollarilisel Mart Võrklaeva pilt. Ma sain nii aru.

Vot see ettepaneku tõlgendus on igaühel omamoodi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Rahvas on probleemi ees ja mul on mõte, mida võiks rahvas teha. Kuidas hindate? Kõigepealt, maksuteade, mis on ka mulle tulnud, on sisuliselt haldusakt ja selle [võiks] lihtsalt vaidlustada halduskohtus. Mina kavatsen seda teha just sellise õigusakti kaudu nagu hea õigusloome [ja normitehnika] eeskiri, sest puudub seaduse väljatöötamiskavatsus. Miks see on hea? Sellepärast, et see peatab automaksu rakendamise. Ja ilmselgelt kõik tuuled liiguvad praegu sinnapoole, et tegelikult see automaksuasi jõuab Riigikohtusse. Aga minu jaoks point on ikkagi see, et seaduse väljatöötamisel ei ole järgitud teist seadust ehk hea õigusloome eeskirja, mille [kohaselt tuleks] kaaluda ja analüüsida läbi kõik mõjud. Lause, et [see oli] kiireloomuline, siin ei päde. Mis te arvate sellest mõttest?

Aitäh, Kalle! Ega automaks ei ole selles mõttes kahjuks mingi erand. Sa siin saalis aastaid olnuna ju näed, kuidas lihtsalt rullitakse [kõigest] üle. Meie hea tava või töö- ja kodukorra järgimine on alla igasugust arvestust. Kahjuks neid tavasid ei järgita juba ammu, väga palju asju tõlgendatakse lihtsalt nii juhataja, Riigikogu juhatuse kui ka komisjonide esimeeste suva järgi. Aga mis puudutab seda, et inimesed oma õiguste eest seisaksid, siis igasuguse ebaõigluse puhul absoluutselt soovitan inimestel, kellel on see võimekus olemas ja kes saavad seda teha, tõesti see kohtus vaidlustada. Me loome siin erinevate seadustega kõikvõimalikele sisserändajatele võimalusi kohtus hageda kõikvõimalikke asju, meie kohtusüsteem umbe lüüa. Nii et loomulikult, kui meie oma inimene tunneb enda heaolu selget riivet ja näeb seaduses selget vastuolu, siis tuleb enda eest seista. Mina igal juhul kindlasti julgustan inimesi sellega tegelema, nii nagu sa välja tõid.

Nüüd ma peaks küsimiseks sõna andma Varro Vooglaiule, aga küsimus on üks minut ja kui küsida ära, siis tahaks ka vastust saada. Sellest lähtuvalt ma arvan, et me jätkame sellega homme. Aga Rain Epler, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea istungi juhataja! Mul oligi selline küsimus, mis just seda protseduuri puudutab, et kui Varro hakkab kell [13.]59 küsima ja istung vahepeal ära lõpeb, kas ta homme jätkab poole pealt või mis siis teha.

Aitäh! Sellega on istung lõppenud.