Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 SE) teine lugemine

Läheme tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni esimehe Andre Hanimägi.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! 570 SE, kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Menetlus juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Vabariigi Valitsus oli algatanud eelnõu 27. jaanuaril ja eelnõu esimene lugemine toimus 19. veebruaril. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati 6. märts. Eelnõu kohta esitasid muudatusettepanekuid Eesti Keskerakonna fraktsioon ning Riigikogu liikmed Riina Solman ja Priit Sibul. Lisaks esitas Siseministeerium eelnõu koostajana ettepanekud eelnõu sõnastuse muutmiseks ja täiendamiseks. Rohkem ettepanekuid ega pöördumisi eelnõu esimese ja teise lugemise vahelisel perioodil ei laekunud. Me valmistasime teist lugemist ette 17. märtsil. Meil olid kohal muudatusettepanekute esitajad, Riigikogu liikmed Riina Solman ja Priit Sibul, samuti Keskerakonna esindajana õiguskomisjoni liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ning Siseministeeriumi nõunikud Ringo Ringvee, Erik Salumäe, Kristen Kanarik ja Liina Pello. Kokku oli 17 muudatusettepanekut. Siseministeeriumi ning Priit Sibula ja Riina Solmani muudatusettepanekud ühtisid. Tegelikult olid Siseministeeriumil ja kahel Riigikogu liikmel sarnased ettepanekud, mis puudutasid seda, et võtta [eelnõust] välja mõiste "üldtunnustatud rahvusvahelised õigused". Need puudutasid ka seda, mis [algses] eelnõus sees oli, et karistatud isikud ei tohiks olla vaimulikud või usuühenduse juhatuse liikmed. Seda põhimõtet toetas avalikul kuulamisel ka Eesti Kirikute Nõukogu. Nii et nende kahe muudatusettepanekuga küsimusi ei olnud. Muudatusettepanekutest veel niipalju, et põhimõttelisi ja suuri muudatusi esimese ja teise lugemise vahel ei tehtud. Siseministeeriumi muudatusettepanekud on eelkõige redaktsioonilised ja loovad paremat õigusselgust. Mis puudutab Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid, siis me tõdesime õiguskomisjonis, et neid on sisuliselt arvestatud ja paljuski [langevad need] kokku nende muudatusettepanekute põhimõtetega, mille Siseministeerium ise esitas. Sellega Keskerakonna esindaja täielikult ei nõustunud, mistõttu läksid ka Keskerakonna esitatud muudatusettepanekud hääletamisele. Keskerakonna viie muudatusettepaneku hääletustulemused olid sellised, et 2 õiguskomisjoni liiget toetasid Keskerakonna muudatusettepanekuid ja ülejäänud olid vastu, mis tähendab seda, et õiguskomisjon neid muudatusettepanekuid ei toetanud. Need muudatusettepanekud, nagu ma ennist välja tõin, on meil muudatusettepanekute tabelis kirjas, mistõttu ma nendel väga pikalt enam ei peatu. Arutelu väga pikk ei olnudki, sest tõepoolest, nagu ma ennist ka välja tõin, esimese ja teise lugemise vahel, õigemini enne esimest lugemist toimus meil ka avalik arutelu, kus kõiki neid küsimusi, mis puudutavad seda, kas on vastuolu põhiseadusega või mitte, aga ka usuvabadust ja seda, mida see eelnõu ette näeb, kõiki neid asju arutati koos kirikute nõukogu esindajatega, aga ka teoloogide ja ekspertidega ning loomulikult õiguskomisjoni liikmetega. Nii et ma sellel arutelul pikemalt ei peatu. Küll aga ütlen, et see arutelu, mis oli avalikul istungil, oli väga sisuline, väga huvitav ja puudutas väga paljusid erinevaid nüansse, alates ajaloost ja lõpetades sellega, millised on üldse kanoonilised ja juriidilised võimalused mingisuguse otsuse tegemiseks, mis puudutab näiteks Moskva patriarhaati ja ka Pühtitsa kloostrit, kas üldse on võimalusi ja millised võimalused on seal põhikirja muutmiseks ja nii edasi. Need võimalused on lühidalt öeldes olemas. Aga kindlasti soovitan neid küsimusi pikemalt arutada. Me võtsime vastu ka menetluslikud otsused. Nendest niipalju, et ma panin esimehena hääletusele Varro Vooglaiu esitatud ettepaneku eelnõu teine lugemine täiskogus katkestada. Selle poolt oli 2 inimest, Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Varro Vooglaid, vastu olid Andre Hanimägi, Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast, ja erapooletuid oli 0, ehk ettepanek ei leidnud toetust. Seega on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu teine lugemine täna siin lõpetada. Tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. märtsil ehk täna, selle poolt oli 8 õiguskomisjoni liiget, vastu 2, ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada, nii nagu ma ka ennist välja tõin, selle poolt oli 8 ja 2 olid vastu. Kui teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. aprillil. Selle poolt oli ka 8 õiguskomisjoni liiget ja vastu 2. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Mul on küsimus 16. muudatusettepaneku kohta, mille tegi õiguskomisjon ja mida õiguskomisjon ka täielikult arvestas. Mul on küsimus, kuidas te näete ette selle rakendamist. Need muudatused, mida seadus ette näeb, peavad olema realiseeritud, ja põhikirja peab vastavaks muutma, aga kui kas klooster või kogudus seda ei tee, kas ta läheb siis sundlikvideerimisele või hakkab keegi kolmas seda põhikirja muutma seadusele vastavaks või mismoodi seda sisuliselt ja tegelikkuses rakendatakse? Siin [ettepanekus kaotatakse] ära justkui see üks põhiline probleem, mille kohta te küll mingis mõttes väitsite, et seda on võimalik ka täna lahendada. Aga ma saan aru, et õiguslikult on see kõige olulisem muudatusettepanek. Mismoodi see rakendub?

Aitäh teile küsimuse eest! See on ka tänases seaduses. Minister saab teha ettepaneku sundlikvideerida ja see tähendab loomulikult seda, et see otsus läheb kohtusse ja kohus teeb selle otsuse.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma esiteks ei saa nõustuda, et see avalik istung, mis toimus, oli väga sisuline, terviklik ja informatiivne. Ma arvan, et see oli ikkagi väga ühekülgne ja pigem täitis seda eesmärki, et saaks panna kirja linnukese, et huvigruppe on kaasatud. No nagu ikka, selles mõttes polnud seal midagi erilist ega üllatavat ja see ei vääri ka eraldi tähelepanu. Aga mis küsimusse puutub, siis ma mõtlesin teie käest küsida, kas teie olete kogu selle eelnõu menetluse käigus kuulnud selgitust selle kohta, kuidas see sundlõpetamine reaalselt välja peaks nägema, kui Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster ei nõustu oma kanoonilisi sidemeid Moskva patriarhaadiga katkestama. Ma olen seda korduvalt küsinud teie erakonnakaaslase, isegi erakonna esimehe, endise siseministri Lauri Läänemetsa käest, ma ei tea, kaks või kolm korda, kas infotunnis või eelnõu esimesel lugemisel. Ma pole vastust saanud. Kas teie olete kogu selle aja jooksul saanud mingi sisulise vastuse, kuidas see sundlõpetamine reaalselt välja hakkaks nägema? Kui olete, äkki jagate meiega ka seda selgitust?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt sellest avalikust istungist. Me olime tõesti kutsunud sinna kõik osapooled, kes selle eelnõuga kokku puutuvad, erinevad sidusrühmad, ja ka need osapooled, kes meile ise [osalemissoovist] teada andsid. Näiteks Augsburgi Usutunnistuse Selts andis meile teada, et nad soovivad seal osaleda, ja loomulikult me selle võimaluse neile ka andsime. Ma arvan, et see tegelikult oli sisuline, selles mõttes, et tegemist on kahtlemata väga keerulise teemaga, siin puutuvad kokku erinevad õigused ja vabadused, usk ning riigi vajadused ja ootused. Nüansse on siin väga-väga palju. Aga ma saan aru, millele te viitate. Te ka õiguskomisjonis küsisite sedasama küsimust, viidates, et aga mis siis juhtub, kui nad ei … Minu vastus on sarnane vastusega, mille ma andsin härra Priit Sibulale. Kohus on lõpuks see, kes otsustab, kas sundlikvideerimine on õiguspärane või mitte. Kui see on õiguspärane, siis [tuleb arvestada, et] Eestis seadused kehtivad siiski kõikide kohta, mistõttu loomulikult tuleb seadust täita. Ma tean, et teie järgmine küsimus on, et aga mis siis juhtub, kui seadust ei täideta, kuidas siis seda küsimust lahendatakse. Mul ei ole teile sellist konkreetset tegevuskava pakkuda, seda õiguskomisjonis tõepoolest sellisel viisil arutatud ei ole, et mis siis juhtub, kui … Meie eeldus on ikkagi see, et Eesti Vabariigis on seadused kõigile täitmiseks ja neid ka täidetakse.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on endiselt küsimus rakendamise kohta. Ütleme, et see mittetulundusühing likvideeritakse või sundlõpetatakse, nii nagu te ütlete, et seadus näeb selle võimaluse ette. Mis siis kloostri elust saab? Ma arvan, et nunnad elavad kloostris samamoodi edasi. Kas neil on eksisteeriv või sundlõpetatud mittetulundusühing, ma arvan, see nende elu ei sega. Küll aga segab see riigielu korraldamist ja riigi lepinguid, mille alusel on neile renditud [vara] ja nii edasi. Mis siis riik teha planeerib? Teine küsimus. Vaatame ajas veidike tagasi. Siseministeerium ei registreerinud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nimemuutust, sest nende arvates oli see [uus nimi] eksitav. Ainult et üleeile tegi Tartu kohus otsuse, et nüüd meil enam Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ei ole. Meil on alates eilsest Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Kas teie meelest see, mida sooviti saavutada, on see, mille me oleme tänaseks saavutanud?

Aitäh! Veel kord, teie küsimus haakub härra Varro Vooglaiu esitatud küsimusega. Kohus vaatab üle ministri ettepaneku, kas on midagi seadusvastast ja kas on vaja likvideerida. Teie küsimus on sisuliselt seesama, et mis siis juhtub, eks ole, kui nad ei tee seda [muudatust]. Minu teada on vähemalt Pühtitsa kloostri paljud nunnad siin ikkagi elamisloa alusel tänu sellele, et nad on Pühtitsa kloostri nunnad. Jah, need juriidilised küsimused kindlasti tulevad [kõne alla], aga neid tuleb ka kohtus arutada. Ma jätkuvalt arvan, et Eesti Vabariigil on õigus seadusi teha ja Eesti Vabariigil on eeldusi ja ootusi, et neid seadusi ka täidetakse. Mis puudutab seda teie väljatoodut nimevahetust, siis tegelikult see nimevahetus kuidagi sellesse eelnõusse ei puutu. Vaadake, ma võib-olla pean igaks petteks täpsustama, et me oleme selle eelnõu puhul rääkinud väga palju Moskva patriarhaadist. Selles eelnõus ei ole kirjas Moskva patriarhaati. Selle eelnõu eesmärk on seada erinevad nõuded ja tingimused usuühingutele, usulistele ühendustele, vaimulikele ja kõrgematele vaimulikele. Moskva patriarhaat on tulnud sellesse narratiivi eelkõige seoses sellega, et selle seaduse jõustumise korral on kõige suurem murekoht ja põhikirjaline vastuolu edaspidi just Moskva patriarhaadi küsimuses. Aga see nimevahetus, mille kohta nüüd kohus, ma saan nii aru, tegi otsuse, ei ole olnud ju kunagi selle eelnõu sisu. Ega siis side Moskva patriarhaadiga ei sõltu sellest, mis on Eesti vene õigeusu kiriku nimetus, see nimetus võib olla ükskõik mis. Küsimus on ju selles seoses, mis on neil Moskva patriarhaadi ja nende kõrgeima vaimuliku juhi patriarh Kirilliga. See nimi ei muuda seda sisu. Kui põhikirjaliselt probleeme ei ole, siis probleeme ei olegi. See ongi väga lihtne loogika. Minister peab ju ka näitama, milline on see probleem, ja kohus lõpuks otsustab, kas seal on probleem või ei ole probleemi. Mina ei tea, et põhikirjaline muudatus oleks tehtud selliselt, et seal ei oleks enam mitte mingisugust sidet Moskva patriarhaadiga ja Moskva patriarh Kirill ei oleks nende kõrgeim vaimulik. Minul selline teadmine puudub.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kui me komisjonis olime, siis mina muretsesin punkti pärast, mis räägib sellest, et kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest ega olla põhikirjaliselt, lepinguliselt ja muude dokumentide alusel seotud usulise ühenduse, vaimuliku keskuse, juhtorgani või vaimuliku juhiga, kui eespool nimetatud vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või ühendus on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Ma toon näiteks Päivi Räsase juhtumi. Tema on vähemuspoliitika punkti alusel samamoodi nagu süüdi mõistetud ja viis aastat kohut käinud. Nüüd te tulite vastu ja võtsite selle punkti sealt välja. Aga ma küsiks ikkagi teie hinnangut, just Päivi Räsase näitel, kui endine siseminister, Eduskunna väga austatud liige on viis aastat prokuröri kiusu kannatanud. Kas me selle seadusega ei ava ikkagi ust taolistele juhtumitele?

Riina Solman, palun!

Aitäh küsimuse eest! Tõsi, me oleme põgusalt teiega seda juhtumit arutanud, aga ma pean tunnistama, et minu ekspertiis antud näite puhul ei ole kindlasti piisav, ma ei tea kõiki neid nüansse. Aga nagu te ennist ka välja tõite, siis tõepoolest, see osa sellest, mis puudutab vastuolu rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega, on välja jäetud õigusselguse eesmärgil, seda ongi tehtud. Ma arvan, et kui see osa on siit välja jäetud teie ettepanekul ja tegelikult ka Siseministeeriumi ettepanekul, siis see oht, mida te kirjeldasite, on kindlasti vähenenud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuidas teile komisjoni esimehena tundub? Te ise ütlesite, et see seaduseelnõu ei räägi konkreetselt Moskva patriarhaadist ja nii edasi, aga mida edasi, seda selgemini on näha, et seda on vaja pelgalt selleks, et just Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga võidelda. Kas teil ei tekkinud sellist tunnet, et me oleme jälle olukorras, kus me muudame seadusi pelgalt ühe konkreetse kas inimese, organisatsiooni või nähtuse pärast, nagu näiteks oli Keit Kasemetsa seaduseelnõuga ja nii edasi ja nii edasi?

Aitäh! Moskva patriarhaadi küsimus on tõepoolest, nagu ma ennist ütlesin, kõige valusamalt laual olnud. Ühelt poolt seetõttu, et vene õigeusu kirik Eestis on ka ise olnud väga aktiivne oma seisukohtade tutvustamisel ja selle eelnõu mittetoetamisel. Kindlasti on meedia tähelepanu selles fookuses olnud, see on tõsi. Aga veel kord: Eestis ei tohiks organisatsioonid juhinduda välismaa vaimulikust või [usuühenduse] kõrgemast juhtkonnast juhul, kui need tõepoolest õigustavad sõda ning on Eesti avalikule korrale ja julgeolekule ohuks. Ma arvan, et see on siiski laiem [teema]. Iga seadus, mille Riigikogu vastu võtab, kehtib absoluutselt kõikide organisatsioonide kohta. Selle eelnõu [menetlemise] käigus on väga palju räägitud ka radikaalsest islamiusust. Ehk jah, see fookus on läinud Moskva patriarhaadile, aga selle eelnõu menetlemise käigus on korduvalt räägitud ka muudest radikaliseeritud olukordadest, mis puudutavad teisi usundeid ja organisatsioone.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Jätkates sealt, kus me enne pooleli jäime. Mina siiski arvan, et on elementaarne, et kui mingisugust seadusemuudatust kavandatakse, siis peab lõpuni läbi mõtlema ka selle rakendamise, millised võivad olla tulemused ja millised võivad olla tagajärjed, kui realiseerub üks või teine või kolmas stsenaarium. Sellepärast ma küsisin, mida on kavandatud teha, kui ei alluta nõudmisele sundlikvideerida, sundlõpetada klooster ja kirik. Ma ei ole teiega nõus, et peab tingimata kõikidele riiklikele korraldustele alluma. Ebaõiglastele korraldustele ei pea alluma. Mina küll ei kavatse kunagi alluda riigi ebaõiglastele korraldustele ja kutsun ka kõiki teisi üles seda mitte tegema. Nii et kui leitakse, et tuleb minna sundlõpetamise teed, ilma et selleks oleks mingit mõistuslikku ja õiglast põhjust, ja kui sellele ei kuuletuta, siis ikkagi tuleks läbi mõelda, kas sellega, et minnakse jõustruktuuridega kloostri ja kiriku [tegevust] lõpetama, saavutatakse rohkem või hoopis kaotatakse nii palju rohkem. Ma siiski kutsun teid üles väljendama meile seda seisukohta. Kas olete kuulnud mingit selgitust, kuidas seda siis tehakse?

Jaa, ebaseaduslikele korraldustele tõepoolest alluma ei pea, aga antud eelnõu puhul me tõesti ei näe, et tegemist oleks kas põhiseaduse riivega, inimõiguste riivega või millegi muu sellisega. Ja veel kord: lõpuks on kohus see – need ei ole mitte meie siin, poliitikud –, kes ütleb, kas kirik ja klooster oma põhikirjas ja tegevuses juhinduvad Eesti Vabariigi seadustest või mitte. Seda esiteks. Lisaks on olemas Euroopa Inimõiguste Kohus, kus ka saab seda küsimust arutada. Aga te ootate vastust, milline on tegevuskava siis, kui seadust ei täideta. Veel kord: me oleme õiguskomisjonis arutanud väga erinevaid stsenaariume. Me millegipärast keskendume väga palju sellele, et seadust ei täideta. See oleks justkui iseenesestmõistetav, et siin asuvad kirik ja klooster mitte mingil juhul seda seadust täita ei kavatse. Lähen jälle selle avaliku istungi juurde, mis teie arvates väga informatiivne ei olnud, minu jaoks aga siiski oli. Tegelikult alternatiive ju on. Ajaloos on olnud jurisdiktsiooni vahetust: Pühtitsa klooster ei ole kogu ajaloo jooksul olnud Moskva patriarhaadi all, ei ole, ta on olnud ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku all. See on üks küsimus. Neid alternatiive on veel. Ma tean, et siin on arutatud Konstantinoopoli alla minekut, aga ka seda, et Eestis oleks täiesti eraldi, mis iganes nimega, eks ole, aga nii-öelda eraldiseisev organisatsioon. Alternatiive ikkagi on. Ma sellele teele ei läheks, et eeldada, et Eestis on organisatsioon, mis igal juhul keeldub Eesti Vabariigi seadusi täitmast.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Andre! Õigeusk on ju samasugune ristiusk nagu luterlus ja katoliiklus. Ristiusk ei ole sõjakas. Tundub päris imelik, kui vaenlasi nähakse Pühtitsa kloostri nunnades, kelle palvetes puuduvad üleskutsed vägivallale. Kui see seadus vastu võetakse, kas me ei satu vastuollu usuvabadust tunnistava põhiseadusega?

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh teile! Kindlasti ei ole selle eelnõu eesmärk näha nunnades – kuidas te ütlesitegi? – vaenlast. Või oli see muu sõna? No vaenlast. Usuvabaduse küsimus on ka õiguskomisjoni aruteludes tulnud väga palju jutuks. Meil olid kohal ka mitu teoloogi, kes on väga targad, spetsialiseerunud õigeusule. Ma võib-olla lühidalt ütlen, et Eesti Vabariik ja see eelnõu ei keela Eestis ühtegi usundit. Siin tuleb teha selget vahet, mis asi on usund, mis on õigeusk, mis on vene õigeusk ja mis on Moskva patriarhaat. Üks on organisatsioon, teine on usund. Kui me räägime veel spetsiifilisemalt vene õigeusust – need ei ole minu mõtted, ma kindlasti ei ole usuküsimustes nii tark, aga see tuli meie aruteludest välja –, siis õigeusk on tegelikult üks. Ei ole olemas sellist asja nagu vene õigeusk või kreeka õigeusk. Need on [õigeusu] traditsioonid. On vene õigeusu traditsioon ja on kreeka õigeusu traditsioon. Väga palju on tõstatatud seda küsimust, et aga mis siis juhtub, kui vene õigeusku enam ei ole. Vene õigeusu traditsiooni saab vabalt järgida ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus. Nii et neid nüansse, mida me peame selle eelnõu puhul arvestama, on väga palju.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Noh, sama hea oleks, kui teile öeldaks, et kuigi te olete näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ja teie ideoloogiaks on vasakpoolsus, siis tegelikult te saate oma vasakpoolsust täiesti vabalt nii mõneski teises erakonnas viljeleda. Ma arvan, et see ei toimu päris üks ühele, nagu teie ütlete, et ükstapuha, on see apostlik kirik või nagu nüüd siis kristlik õigeusu kirik. See kindlasti ei ole niimoodi. Minu küsimus on see. Kas pärast seda, kui komisjonis on olnud erinevad diskussioonid, arutlused ja isegi seesama avalik istung, millest võtsid osa erinevad osapooled ja inimesed, te saite aru, mis on ikkagi see pretensioon, mis on Siseministeeriumil Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule. Mida see kirik valesti teeb? Ta muutis siin vahepeal nime, nagu Siseministeerium soovitas, ta muutis väga konkreetselt ära haldus‑ ja administratiivdokumendid, juriidilised dokumendid.

Teie aeg!

Milles siis asi, mis on valesti?

Aitäh! Kuna te oma küsimuse alguses siiski viitasite sellele temaatikale, mille kohta ma ka enne püüdsin vastata, siis ma võib-olla peatun kõigepealt sellel, mida teoloogid ütlesid. Esiteks [nad ütlesid] seda, et vene õigeusu kiriku kogudused võiksid koonduda ühte kirikusse, mis koondaks eri rahvusest inimesi ja erinevaid usulisi traditsioone. Härra Rohtmets, kes on teoloog, rõhutas, et õigeusu kirik ei tunne vene ega kreeka õigeusku, vaid erinevaid traditsioone, mis võivad püsida ühes kirikus, ja et loodetavasti jõuab Eestis olukord ühel hetkel selleni, et ongi üks kirik. Ka see ei ole kanooniliselt päris korrektne, et Eestis on kaks õigeusu kirikut, see ei ole tegelikult tavapärane. Härra Tölpt, kes on ka teoloog, [rääkis järgmist]. Toon [protokollist] välja sellised laused: "Ei ole õige väita, et Eestis soovitakse justkui seadusemuudatusega keelata vene õigeusku, kuna seeläbi vene õigeusk justkui võrdsustatakse Vene Õigeusu Kirikuga ning see on väga problemaatiline [etnofiletistlik] kontseptsioon. Selline kontseptsioon on Vene maailma ehk Russki miri ideoloogia osa ning selles seisneb ka patriarh Kirilli poolse mõjutuse ohtlikkus, mille alusel peaks kogu vene õigeusk justkui olema Vene Õigeusu Kiriku all." Aga vastates teie esimesele küsimusele, ütlen, et ma olen selle eelnõu sisu juba tutvustanud. Me võime jääda selle [küsimuse juurde], kas klooster või nunnad on teinud mingi vea. Mina jätkuvalt ei näe, et nunnad oleksid Eestis probleem, see ei ole ju selle eelnõu sisu. Selle eelnõu sisu, nagu ma ennist ütlesin, puudutab mõjutustegevust, terrorismi õigustamist, sõja õigustamist ja palju muud. Sellisena tulebki seda eelnõu võtta.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on võib-olla ebatraditsiooniline, aga ta lähtub täna kujunenud täiesti uuest olukorrast. Küsimus on selline: kas poleks mitte kohane selle seadusega edasiliikumise tempot natuke aeglustada?

Aitäh! See on ju lõppkokkuvõttes lugupeetud Riigikogu saali ühine otsus. Mina kui komisjoni ettekandja saan teie ette tuua ainult need menetluslikud otsused, mis õiguskomisjon on teinud. Teie ettepanek on arusaadav, aga see on selle saali tänane otsus. Pärast teist lugemist, kui asi selleni jõuab, on ka kolmas lugemine selle saali otsus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Jaanus Karilaid, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kas tahad kohe lisaaega?

Ütle, kas lisaajaga on kohe kaheksa minutit või …

Kaheksa minutit, jah, fraktsiooni nimel siis, Isamaa fraktsiooni nimel, volitusega.

Jah, just. Head kolleegid! Harva juhtub, et peab kiitma sotsiaaldemokraate. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati seda tegin, pole võib-olla teinud aastakümneid. Täna tuleb teid kiita kahe [asja eest]. Selle eest, et te viimasel hetkel tegite nii riigimeheliku sammu, ja tänu teile, tegelikult tänu viiele erakonnale me muutsime põhiseadust. Kahjuks Varro, kes oli küll majas, saalis ei olnud. Seda on ka väga harva näha, et nii kaaluka hääletuse puhul seisukohta ei võeta. Aga tuli 93 poolthäält. See on esimene asi, mille eest tahaks kiita sotsiaaldemokraate, kuigi [nad tegid oma otsuse] viimases etapis. Selle eelnõu puhul tahaks sotsiaaldemokraate kiita planeerimise, ettenägelikkuse, kaasamise ja kogu selle ettevalmistuse eest. Kaks korda kiita sotsiaaldemokraate ühel päeval – ma arvan, et mul on see limiit täis mitmeks aastaks. Igal juhul tänud sellise väärt eelnõu eest. Kirikute nõukogu on põhimõtteliselt andnud sellele eelnõule heakskiidu. Järelikult on jutt usuvabaduse piiramisest teadlik vale. Keegi ei piira usuvabadust. (Hääl saalis.) See eelnõu on põhimõtteliselt heaks kiidetud. Nii et jutt, et keegi hakkab usuvabadust piirama, on pahatahtlik vale, hirmutamine, ühiskonna lõhestamine. Tekib küsimus, kelle huvides seda tehakse. Kelle huvides räägitakse, et me anname liiga palju raha julgeolekule? Kelle huvides räägitakse, et me tahame Eesti põhiseadust liiga kiirelt eestistada? Kelle huvides räägitakse, et me tahame antud eelnõuga eemaldada Moskva patriarhaadi administratsiooni meie õigeusu kiriku juhtimisest? Usuvabadusega pole siin mitte mingit pistmist. Küsimus on väga lihtne. Moskva patriarhaadi ja Kremli vahele võib tõmmata võrdusmärgi, väga selge ja sirge võrdusmärgi. Lätlased alustasid juba paar aastat tagasi oma seimis seda protsessi. Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu – 24. veebruar 2022, tuletame meelde – on muutnud julgeolekuolukorda nii Euroopas kui ka Eestis. Vene õigeusu kirik ja selle juht, Moskva patriarh Kirill on seda agressiooni õigustavate, toetavate ja õhutavate seisukohtade ning oma tegevusega paigutanud Vene Õigeusu Kiriku ehk Moskva patriarhaadi Venemaa hübriidrelvade arsenali. Harva on juhtunud, et Isamaa Erakonna seisukoht üksüheselt kattub Siseministeeriumi ekspertiisi seisukohaga. Nii see praegu on. 17. aprillil 2024 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, milles märgiti, et assamblee kutsub kõiki riike üles käsitlema patriarh Kirilli ja Venemaa õigeusu hierarhiat Vladimir Putini režiimi ideoloogilise laiendusena, mis on kaasosaline sõjakuritegudes ja inimsusvastastes kuritegudes, mis on toime pandud Vene föderatsiooni ja Vene maailma, russki mir'i ideoloogia nimel, mis kannab tegelikult fašistlikke motiive. Arvestame ka Eesti ajalugu, arvestame Nõukogude okupatsiooni, oma asukohta, geopoliitilisi olusid ja idariigi strateegilisi eesmärke, mis ei ole meie suhtes siirad ega ausad ega heatahtlikud. Neid olusid tuleb arvestada. Nii et eesmärk on eemaldada Kremli käepikendus põhikirjalistest sätetest. Loomulikult ei anna ükski eelnõu sajaprotsendilist garantiid, seda ei anna ka põhiseaduse muutmine, see loob aga eeldusi julgeolekuolukorra paremaks tegemiseks. Ka antud eelnõu loob eeldusi julgeolekuolukorra paremaks tegemiseks. Aga see on väärt eelnõu ja Isamaa toetab selle eelnõu vastuvõtmist. Tänud!

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Kas kõik näevad? (Näitab saalile fotot.) Sellel vanal fotol on näha, kuidas sada aastat tagasi hävitasid ja röövisid punased õigeusu kirikuid. Täna teeb sama meie valitsus roosa sotsiaaldemokraatliku partei juhtimisel. Ma ei tea, kas endine siseminister Lauri Läänemets loeb enne magamaminekut Leninit, kuid tegutseb Läänemets täpselt nii, nagu Lenin õpetas. Õigeusu kirik on kuulutatud julgeolekuohuks ja ähvardatakse selle sulgemisega. Sotsiaaldemokraadid tegutsevad seejuures täpselt nii, nagu tegutsesid bolševikud. Me ütleme: tooge tõendeid, et õigeusu kirik on seadust rikkunud. Tõendeid ei ole. Me ütleme: tooge tõendeid, et õigeusu kirik on Kremli relv. Tõendeid ei ole. Me küsime, millega ohustavad Pühtitsa kloostri nunnad Eestit. Vastust ei ole. Vastus kõigele on üks: me tahame kaitsta Eestit võimaliku ohu eest. Aga see ei ole tegelikult vastus. Eesti seadused lubavad karistada ainult konkreetsete tegude eest. Meie õigeusu kiriku ei ole teinud ega tee ka praegu selliseid tegusid. "Võimalik" ei ole juriidiline termin. Võimalik, et Eesti endine siseminister ei armasta Kristust ega kristlasi. Võimalik, et Läänemets on nagu Leningi agressiivne ateist, kuid sajad tuhanded isikud ei pea kannatama selle pärast, et üks inimene on jumalast lahti öelnud. Minu vanaisad Georgi Svidzinski ja Sergei Samsonjevski osalesid vabadussõjas. Nad võitlesid koos eestlastega bolševike vastu Eesti iseseisvuse nimel. Nad valasid verd, et meie riik ei langeks punase terrori ohvriks. Aga minu vanaisad ei sõdinud selleks, et sada aastat hiljem hakkaks roosa partei punaste komissaride eeskujul Eestis õigeusu kirikut sulgema. Mul on häbi selle valitsuse pärast. Mul on kahju oma vanaisade valatud verest. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun järgmisena! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Suur tänu! Paraku peab ütlema, et selle eelnõu näol on tegemist tõelise häbiplekiga. See on üks piinlik lugu. Millest see eelnõu tunnistust annab? See annab tunnistust valelikkusest, sallimatusest, kitsarinnalisusest, alaväärsuskompleksist ja väikesehingelisusest. Peab ütlema, et kui Eesti Vabariigi pale selliseks muutubki, siis on sellest üsna raske lugu pidada. On kahju, et ei kasutatud seda kuldset võimalust, mis valitsusel avanes seoses sotside valitsusest väljaviskamisega: lõpetada selle eelnõu menetlemine. Seda oleks saanud varasema tava kohaselt igati teha. Kuna Lauri Läänemets ei ole enam siseminister, siis selle eelnõu menetlemist ei oleks pidanud jätkama. Ometi on otsustatud täisgaasiga edasi panna, hoolimata kõikidest nendest ohtudest, mis sellega kaasnevad. Kurb! Nagu ma ütlesin ka eelnõu esimesel lugemisel kõneldes, argumendid, mida esitatakse eelnõu põhjenduseks ja toetuseks, ei ole ratsionaalsed. Need on emotsionaalsed, apelleerivad baashirmudele ja baaskompleksidele ning eiravad täielikult õigusriigi aluspõhimõtteid, muu hulgas usuvabaduse põhimõtet. Nad eiravad sealjuures ka veel seda, milles päriselt seisnevad julgeolekuohud või mis neid päriselt tekitab. Reaalsus on ju see, et selle eelnõuga mitte ei kahandata julgeolekuohte, vaid kasvatatakse neid. See on päevselge. Kes iganes räägib midagi vastupidist, see valetab tuimalt näkku või on lihtsalt, ütleme nii, piiratud mõtlemisvõimega. Mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster ega ka nende kanoonilised sidemed Eestile reaalselt ei kujuta. Fakt! Mitte keegi pole mitte kunagi mitte kordagi suutnud näidata midagi, mis kõneleks vastupidist. Öeldakse aga, et tulevikus võivad tekkida julgeolekuohud seonduvalt nende kanooniliste sidemetega. See omakorda tõstatab väga tõsise küsimuse sellest, kuidas me oleme siin riigis hakanud käsitlema õigusriikluse põhimõtet. Kas te kujutate ette, kuhu me oleme omadega jõudnud?! Kõige karmimat sanktsiooni, mida saab juriidilise isiku suhtes rakendada, sundlõpetamist, ähvardatakse rakendada subjektide suhtes, kes pole teinud mitte midagi õigusvastast, rääkimata sellest, et nad oleks kuidagi ohustanud Eesti Vabariigi julgeolekut. Null! Öeldakse: jah, te ei ole midagi teinud, te ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule, aga me ähvardame teid siiski juriidilise isiku surmanuhtlusega, sest te võite tulevikus kujuneda julgeolekuohuks. Kas te kujutate ette, kui meist kellegi suhtes rakendataks riigivõimu samal moel? Näete, teie, härra Belobrovtsev, ei ole otseselt midagi valesti teinud, aga me paneme teid elu lõpuni kinni, sest mine tea, võib-olla te võite tulevikus siin kedagi vägistada või kellelegi kallale minna või midagi muud teha. Ja püüdke ennast kohtus sellise süüdistuse eest kaitsta! Ma ei saa ju ennast kaitsta, ma ei ole midagi teinud. Ma ei saa kuidagi ümber lükata spekulatsioone, teie spekulatsioone. See annab tunnistust sügavast irdumisest õigusriikluse põhimõttest. Mis julgeolekuohte veel puudutab, siis see on ju sügavalt rumal käitumine, mida me praegu [näeme]. Ühelt poolt kisutakse üles tüli venelastega Eestis ja sedakaudu ka Venemaaga, kandikul pakutakse Venemaale võimalust öelda, et näete, mis meie inimestega tehakse, kiusatakse taga Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ja Pühtitsa kloostrit, Eesti suurimat kirikut ja kloostrit. Ja alati saab öelda, et me peame oma inimestele appi minema, sest niisugust asja ei saa küll kuidagi heaks kiita. Ise serveerite sellise kaardi väljamängimise võimaluse. Kes seda teeb? Teie ise teete. Teiselt poolt viiakse ellu programmi, millega näidatakse, et Eesti ei oma ühiseid väärtusi ka Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga. Teatavasti andis Donald Trump hiljuti välja täitevkorralduse kristlusevastaste eelarvamuste kaotamise kohta, kus on öeldud, et tema administratsioon tagab, et igasugune kristlaste vastu suunatud ebaseaduslik ja sobimatu käitumine, poliitika ja praktika tuvastatakse ja lõpetatakse ning seda parandatakse. Mind ausalt öeldes täitsa huvitab, mida ütleb selle projekti kohta, mida te siin ellu viite, peagi Eestisse jõudev Ameerika Ühendriikide uus, vene juudist suursaadik. Saab olema täitsa huvitav, pidades silmas ka neid sõnumeid, mida rõhutas J. D. Vance oma Müncheni kõnes, rääkides sellest, kas Euroopal ja Ameerikal üleüldse on ühiseid väärtusi, mida ühiselt kaitsta. Rumal käitumine mõlemalt poolt vaadates. Me mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitame neid. On ju ilmselge, milline mõju on selle projekti elluviimisel vene inimestele Eestis. Millist mõju see neile omab? Kas see kasvatab austust Eesti riigi vastu, kui Eesti riik kiusab taga nende kirikut, ähvardades seda sundlõpetamisega? Kas see kasvatab austust, kasvatab lugupidamist, kasvatab soovi kuidagi sellesse ühiskonda integreeruda? Ei, vastupidi. Sellest ei ole raske aru saada. Tekib küsimus, miks te seda teete. Loomulikult, rääkides õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamisest, on väga problemaatiline ka see, kuidas suhtutakse usuvabadusse. See jutt, mida Jaanus Karilaid hetk tagasi siit puldist rääkis, et see eelnõu ei ole kuidagi vastuolus usuvabaduse ideaaliga ega kujuta endast isegi usuvabaduse riivet, on sügavalt rumal ja asjatundmatu. Mõnikord on isegi natuke kahju, kui inimesed oma asjatundmatust niimoodi valju häälega demonstreerivad. Aga eks see ole nende isiklik valik. Fakt on see, et riigivõimul ei ole mitte mingisugust õigust kirjutada ühelegi kirikule ega kloostrile ette, millised kanoonilised sidemed tal võivad või ei või olla. Kui riik hakkab selliseid ettekirjutusi tegema, siis see annab justkui tunnistust suhtumisest, nagu oleks Eestis olemas riigikirik, et riik ütleb kirikule, millised võivad olla selle kanoonilised sidemed. Eestis ei ole riigikirikut. Põhiseaduse § 40 ütleb seda selgesõnaliselt: riigikirikut ei ole. Järelikult ei saa riik ka selliseid ettekirjutusi teha. Täna avaldatud avalikus kirjas, millele on alla kirjutanud ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku endine peapiiskop Andres Põder, on öeldud, et usu sisu määratlemine riigi poolt on riigikiriku tunnus. Nii see kahtlemata on. Mis puudutab Jaanus Karilaiu väidet, et Eesti Kirikute Nõukogu on selle eelnõu heaks kiitnud, siis see on vale. See on otsene vale. Mitte kusagil ei ole Eesti Kirikute Nõukogu öelnud, et jaa, meie arvates on tegemist igati korrektse eelnõuga ja me toetame sellise eelnõu vastuvõtmist. On küll väga kahetsusväärne, et EKN ei ole selgesõnalisemalt astunud vastu sellise projekti elluviimisele, astunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri kaitseks välja. See ei jäta neist muidugi sugugi head muljet, sest omaenda naha hoidmiseks lastakse teistele ülekohut teha. Aga heakskiitu nad selle eelnõu suhtes küll kusagil väljendanud ei ole. Mis puudutab põhiseaduslikkuse analüüsi, analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõttega, siis see on lihtsalt piinlikult primitiivne. Kõik juristid, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud, teavad, et selleks, et põhiseaduse riiveid saaks seaduslikuks pidada, peavad need olema sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Mida on näiteks [seletuskirjas] öeldud selle esimese tingimuse kohta, sobilikkuse kohta? Põhimõtteliselt on seal üks lause, et eelnõus toodud nõuded on avaliku korra ja seeläbi tervikuna riigi julgeoleku tagamise eesmärki arvestades sobilikud ning aitavad selle saavutamisele kaasa. Kuidas nad sellele kaasa aitavad, kuidas nad sobilikud on, selle kohta pole kirjutatud mitte midagi. Nii et kokkuvõttes on kahetsusväärne, et poliitilistest tõmbetuultest tõukudes lastakse vesi peale põhiseaduse alusväärtustele. Minu tungiv üleskutse on seda mitte teha. Kõike eelnevat silmas pidades teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Toon kohe selle ettepaneku ka siia. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Igaks juhuks küsin lisaaega ka, aga ma arvan, et seda ei lähe pigem vaja.

Kolm minutit lisaks.

Austatud kolleegid! Kiriku ja usueluga seotud küsimused on väga isiklik valdkond ja pigem südame kui mõistuse küsimus. Seadustega aga südant juhtida ja sundida on peaaegu et võimatu, igal juhul väga-väga keeruline. Ma kirjeldan neid arusaamisi, mis mul seoses selle eelnõu aruteludega on tekkinud. Esmalt on mul väga raske mõista, kuidas ja mida soovitakse kirikute ja koguduste seaduse muutmisega saavutada. Täna, ja nii nagu komisjon ette on pannud, 9. aprillil on võimalik küll hääletada ja teha otsuseid, aga on samavõrd selge, et mõistlikku tulemust ei ole sellega võimalik saavutada. Sisuline probleem on patriarh Kirill ja tema väljaöeldud seisukohad. Samuti püütakse selle eelnõuga muuta võimatuks, et ta saaks olla Eestis tegutseva kiriku juht. Probleem on aga nimelt selles, et Eesti seadustega ei ole võimalik juhtida kiriku kanoonilist õigust. See lihtsalt ei ole Eesti Riigikogu pädevuse küsimus. Patriarh Kirilli tegevus on selges vastuolus kiriku õpetusega. Ta ei ole esimene valeõpetlane ka kõrgete kirikujuhtide seas. Teise riigi ründamise õigustamine ja õnnistamine ei ole kooskõlas kiriku õpetusega. Arutelu all oleva eelnõu teravik on suunatud formaalsustele, et põhikiri oleks korras ja muudetud seadustele vastavaks. Mina aga ei ole kindel, et formaalne korrektsus on see, mida me selles küsimuses vajame. Ma väga kardan, et püüd diskrediteerida patriarh Kirilli või Moskva kirikut võib lõppeda hoopis Eesti riigi diskrediteerimisega. Teine suurem probleem on see, et see eelnõu käsitleb ühetaoliselt nii kloostrit kui ka kogudusi, aga need ei ole iseenesest võrreldavad. Nunnad, kes on andnud tõotuse, keskenduvad vaid jumala teenimisele ning kloostrielu korraldamisele, nad ei keskendu haldusküsimustele. See, millisel kujul riik varasid kloostrile rendib, on ennekõike riigi, mitte kloostri küsimus. Siit kõnepuldist on erinevate suude läbi kõlanud, et ei soovita kloostri või koguduste sulgemist. Minu küsimus on, milline on siis selle seaduse muudatustega loodetav sisuline tulemus. Õigeusu kiriku ajalugu meie territooriumil on olnud väga keeruline ja halastamatu. 1917. aastal autonoomia nõudmine, 14. jaanuaril 1919 piiskop Platoni mõrvamine bolševike poolt, 1923. aastal pöördumine Konstantinoopoli patriarhi poole, 1940.–1941. aasta piirangud kirikutele ja kogudustele, 1942. aasta Saksa okupatsiooni ajal õigeusu kiriku osaline taastamine, 10. detsembril 1944 ja 16. aprillil 1945 selle likvideerimine ning Vene Õigeusu Kiriku Tallinna piiskopkonna loomine. Praegused arutelud meenutavad rohkem 1996.–1997. aasta ja 2002. aasta arutelusid. Aga neid arutelusid ei peetud tol korral mitte Riigikogus, vaid neid pidas täitevvõim ja neid peeti avalikkuses. Eelnõuga soovitakse keelata suhted, kui vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või ühendus kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale ehk kui ta toetab või on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale. Aga mul on küsimus: kui järgmine patriarh on teist meelt, ta tulevikus kahetseb ja vabandab ning see alus langeb ära, millega parlament siis tegelema hakkab? Millised ümberkorraldused meid selles kontekstis ees ootavad? Mis siis saab nendest ümberkorraldatud ühingutest? Mäletatavasti soovis Läänemetsa juhitud ministeerium, et kirik muudaks põhikirja ja eemalduks Moskvast. Eile ilmus uudis, et 24. märtsil andis Tartu kohus määruse, mis ei kuulu edasikaebamisele, ning senine Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sai kohtus õiguse võtta uueks nimeks Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Selgus selles osas saadi 2002. aastal, see saavutati üheksa-aastase arutelu käigus. Oli väga suur segadus ja küsimus õigusjärgluse asjus. Väga selgelt sai paika, et see kirik, mis kandis Moskva Patriarhaadi Eesti [Õigeusu] Kiriku nime, oli väga selgesti seostatav Moskva patriarhaadiga, täna ta seda enam ei ole. Saime otsuse, aga tulemus on sisuliselt suuremat segadust tekitav, mitte selgust loov. See on Siseministeeriumi viimase aja tegevuse tulemus. Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, püütakse lahendada kirikuõiguse küsimust, mis ei ole parlamendi pädevuses. Mul ei ole võimalik selles hääletuses osaleda, kuivõrd see küsimus ei kuulu Riigikogu pädevusse. Nende hääletuste tulemusel võime küll teha ühe järjekordse otsuse, aga mitte mingit tulemust me ei saavuta. Jumal, hoia Eestit!

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui jumal tahab karistada, võtab ta mõistuse. Ma mäletan, kuidas 27 aastat tagasi, ajal, mil ma olin Tallinna Pedagoogikaülikooli teise kursuse tudeng, arutasime ühel ülikooli üritusel koos kursusekaaslastega integratsiooniga seotud küsimusi. Selle teema tõstsid üles just eesti keelt emakeelena rääkivad tudengid, kes siiralt soovisid mõista, kuidas ühiskonda ühte sulatada ning kuidas tagada, et kõikide rahvuste esindajad saaksid Eestis harmooniliselt koos elada ja üksteist toetada. See teema on siiani väga aktuaalne, kuid ma pole enam kindel, kas see [soov] on ka siiras. Nii erinevad riigiasutused kui ka eraõiguslikud organisatsioonid on 30 aasta jooksul püüdnud leida õiget integratsioonisuunda ning [vastust küsimusele], kuidas ühiskonda ühtsemaks muuta. Tuleb tõdeda, et valitsuse ja Riigikogu viimased otsused nullivad kogu senise töö. Võin väita, et teie, kes te otsustate inimeste elude üle, ei tea tegelikult, kuidas elavad inimesed maapiirkondades, Ida-Virumaal ja üldse Tallinna kuldsest ringist ja Tartust väljaspool. Te ei tea, kuidas nad leiba teenivad. Teil puudub ettekujutus, kuidas inimesed püüavad oma lastele tagada minimaalset toimetulekut. Teile pole oluline, kuidas saavad hakkama pensionärid, puudega inimesed ja teised vähekindlustatud inimesed. Teile ei lähe korda, et koolid pole valmis üle minema eestikeelsele haridusele, ning te mõnitate õpilasi, nende vanemaid ja õpetajaid. Kõige küünilisem on see, et iga oma otsust ja tegevust hakkate te õigustama riigi julgeolekuga. Täna otsustasite, et vähemalt 150 000 inimest jääb ilma hääletamisvõimaluseta. Selle sammuga andsite neile selge sõnumi, et nad ei ole teie jaoks võrdsed, vaid teisejärgulised inimesed. Kas me räägime endiselt integratsioonist? See on häbi. Te välistate otsustusprotsessidest inimesi, kes on kümneid aastaid Eestis elanud ega pea iga päev oma lojaalsust riigile tõestama. Need, kes valisid teise tee, kolisid Venemaale või mujale juba aastakümneid tagasi. Need, kes siia jäid, on kogu oma eluga ammu näidanud oma suhtumist Eestisse. Nüüd neilt midagi enamat nõuda on inimeste alandamine. Võin teile öelda, et passi värv pole määrav. Tähtis on see, milliseid võimalusi riik oma elanikele pakub. Teie otsused kinnitavad, et kõik, kellel pole Eesti passi, ei kuulu teie ringi ega vääri head elu Eestis. Riigikogu liikmed, te mängite, lootuses hääli võita, kuid unustate oma rahva. Te korraldate arvamusfestivale, esinete tele-eetris, külastate ametnikega maakondi – aga mis selle mõte on? Mitte [mingit mõtet sel ei ole]. Selle asemel, et aidata inimesi ja mõista probleemide põhjuseid, karistate te neid [inimesi] ja võtate neilt erinevaid õigusi: võimaluse õppida emakeeles, saada riigiasutustes infot vene keeles, omada relva, hääletada ja palvetada. Vaadakem, kuhu me oleme jõudnud. Kui keegi avaldab erinevat arvamust, kuuleme kohe, et ta on vata ja ta on vatnik, et ta peaks kohvrid pakkima ja üle silla minema, et ta ei saa millestki aru ega hinda Eestit. Aga miks? Millal muutus meie ühiskond nii vaenulikuks? Miks poliitikud seda toetavad? Praegu me arutame kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadust. See on järjekordne näide selle kohta, kuidas riigijuhid ilma põhjaliku analüüsita ja pelgalt oma häälteenamust kasutades suruvad läbi endale sobiva eelnõu. Riigikogu tegevus on muutunud julgeolekuohuks, sest oma otsustega me lõhestame ühiskonda. Inimesed, meie inimesed on kõige tähtsamad. Riigikogu ja valitsuse otsused räägivad aga vastupidist keelt. Riigikogu liikmed, kutsun teid üles töötama ühtse, sõbraliku ja eduka Eesti nimel, mitte keskenduma vaenlaste otsimisele meie enda inimeste hulgast. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et me siin Eestis elame hästi. Kuidas muud moodi seletada seda, et selle asemel, et arutada siin, miks majandus on kolm aastat järjest languses olnud, et arutada seda, kuidas inimesed saaksid üldse ellu jääda uues reaalsuses, kui maksud kogu aeg kasvavad, aktsiisid kasvavad ja nüüd on kauba peale veel lisandunud automaks, me võtame inimestelt ära valimisõiguse? See on siis kõige aktuaalsem probleem, mis meil siin Eestis on! Nüüd me hakkame kirikule dikteerima, kuidas nad peavad tegutsema, ja kui meile millegipärast ei sobi nende tegutsemisviis, siis me hakkame nende tegutsemisse sekkuma, vaatamata sellele, et Eestis kehtib printsiip, mille järgi riik ja kirik peavad olema lahus. Ka see on väga aktuaalne probleem! Mul on selline tunne, et selle asemel, et tegeleda päris probleemidega, tegeleda sellega, et aidata inimesi, suurendada Eesti konkurentsivõimet, parandada majandusolukorda, me tegeleme siin asendustegevusega. Ma ei saa absoluutselt aru, kes hakkab paremini elama pärast seda, kui näiteks mittekodanikud siin Eestis ei saa enam kohalikel valimistel hääletada. Kes hakkab paremini elama Eestis, kui võetakse vastu seesama kirikute [ja koguduste] seaduse muutmise seadus ja siis hakatakse kiusama kirikuid? Mina küll ei usu, et see kuidagi aitab kaasa ühtse ja konsolideeritud ühiskonna [tekkele]. Pigem vastupidi, jällegi. Päris huvitav on see, et siseministri jaoks – ma mõtlen Lauri Läänemetsa, endist siseministrit – oli see nagu mingi missioon. Vähemalt oli selline tunne. Ikkagi ründame seda, nüüd juba Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut – see on uus nimi, registreeritud kohtu poolt –, ja siis kohe läheb elu paremaks. Ma juba lugesin, et nüüd, kui Lauri Läänemets ei ole enam siseminister, tahab tema mantlipärija Igor Taro samamoodi selle seaduseelnõuga jätkata. Ausalt öeldes on hästi keeruline aru saada, mis ikkagi on need konkreetsed pretensioonid, mis Siseministeeriumil kirikutele on. Ma olen korduvalt rääkinud nendestsamadest Siseministeeriumi niinimetatud soovitustest. Muutke oma nimi ära, meile ei meeldi see, et see on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik! Nimi muudeti ära, nüüd on see nimi ametlikult registreeritud ka kohtu poolt ja see uus nimi on Eesti Kristlik Õigeusu Kirik, ei ole seal enam Moskva patriarhaati [mainitud]. Muutke oma põhikirja niimoodi, et seal ei oleks otseselt sidet Moskva patriarhaadiga või patriarh Kirilliga! Muudeti, juriidiliselt ja halduslikult tehti kõik ära, mis oli võimalik teha. See mis jäi, on kanooniline side, ja seda ei saa reguleerida riik, sest riik ja kirik, nagu ma juba ütlesin, on lahutatud, nad on lahus. Kahjuks Siseministeeriumile millegipärast tundub, et see niimoodi ei ole, vaid [ministeeriumi arvates] saab ikkagi kirikutele [selliseid asju] dikteerida ja samal ajal rääkida sellest, et meil on usuvabadus, mis jätkuvalt kehtib, et põhiseaduses on see olemas. [Väidetakse], et kui üritatakse kirikule dikteerida, kuidas kirik peab või ei pea tegutsema, siis see ei ole kirikuasjadesse sekkumine, see ei ole usuvabaduse rikkumine. Loomulikult on! Jällegi, kui küsida konkreetselt, mida siis kirik on valesti teinud, siis [selgub, et] siiamaani ei ole midagi valesti teinud. Aga võib-olla perspektiivis teeb. Kes teab? Soovitati muuta nime ja muuta põhikirja. See on tehtud. Nüüd uus siseminister ütleb, aga kui see seaduseelnõu vastu võetakse ja tuleb uus seadus, siis jällegi kirik ei vasta konkreetsetele tingimustele ja tuleb uuesti midagi ette võtta. See tuletab väga meelde kiusamist, mitte midagi muud. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Siin on räägitud sellest, et usuvabadust see kuidagi ei riiva. Kolleeg Jaanus Karilaid siin väga suure aplombiga ja paatoslikult rääkis sellest, et usuvabadus on tagatud, et see, mis ei ole tagatud, on see Kremli teema ja nii edasi. Aga tema arusaam usuvabadusest on minu meelest selline, et sa võid uskuda mida iganes, seni, kui sa oled kuskil, ma ei tea, kodus teki all. Usuvabadus! Seal võid uskuda mida tahes. Aga kui sa tahad näiteks kirikusse minna, siis ei pruugi seda kirikut enam olla, sest riik on otsustanud, et see tuleb sundlõpetada, sest see kirik ei vastanud enam uue seaduse paragrahvidele. Me võime siin loomulikult lolli mängida ja väga palju rääkida sellest, et see eelnõu, mis muudab kirikute ja koguduste seadust, ei ole [tehtud] konkreetselt sellelesamale Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule mõeldes ja selle pärast, aga me ju kõik saame aru, et see nii on. Konkreetselt on jälle selline praktika, et ühe inimese, ühe organisatsiooni või ühe nähtuse pärast muudetakse seadust, mis on väga-väga halb juriidiline ja ka poliitiline praktika. Loomulikult, mis puudutab ideed, et õigeusk on õige usk ja need, kes käisid või käivad sellessamas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikus, võivad sama hästi käia Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus, et seal suurt vahet ei ole, siis no vabandust! Ma tõin näiteks, et näiteks sotsiaaldemokraadid, kes väidavad, et nemad on selline vasaktsentristlik erakond, võivad samamoodi minna siis Vasakparteisse. Täpselt sama ju, mitte midagi muud! Peaasi, et see on vasakpoolne ideoloogia. Nii et need on ikka väga erinevad asjad ja see jutt ei ole lihtsalt tõsiselt võetav. Kui hakatakse rääkima, et konkreetselt see kirik, see kogudus, see konfessioon nagu ei sobi, et inimesed, kes seal käivad, mingu kuskile mujale, et üks õigeusu kirik kõik, siis no see ongi juba usuvabaduse riivamine ja rikkumine. Tegelik usuvabadus ongi see, et ma tahan uskuda ja ma usun seda, mida ma tahan uskuda. Kui mulle öeldakse, et see ei päde, sa ei saa seda teha, siis see ongi nagu usuvabaduse rikkumine. Nii et loomulikult ei toeta Keskerakonna fraktsioon seda seaduseelnõu, teeb ettepaneku [lugemine] katkestada ja soovitab kõigil seda ettepanekut toetada. Aitäh!

Aitäh! Peeter Tali, palun!

Kolm minutit lisaks.

Austatud härra juhataja, ma küsin kolm minutit juurde, äkki läheb tarvis.

Tänan, austatav juhataja! Head kolleegid! Räägime asjadest nii, nagu nad on. Ma kordan mõned asjad veel üle. Ma olen kuulnud igasuguseid asju. Vene Õigeusu Kirik ei ole muidugi kirik, vaid ta tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana teise maailmasõja ajast alates, ja sellepärast selle vaenuliku organisatsiooni tegevus tulebki võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus ei kummardata jumalat, vaid ikkagi eelkõige Kremli imperialistlikke suurvene ambitsioone. Paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu jätkuvalt segregeerida ja lõhestada Eesti elanikkonda. Kordan veel kord üle: Venemaa patriarh Kirill, keda isegi avalikud allikad on otseselt sidunud KGB ja selle järglase FSB‑ga, on kuulutanud Vene sõja Ukrainas, selle agressiooni pühaks sõjaks. Veelgi enam, Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse lääne ja globalismiga. Ukraina rahvast pole nende vaates olemas ja see niinimetatud Vene maailm, russki mir siis, on täpselt seal, kus Kremlil vaja on. See mõttelõng on ikkagi selline, et Vene impeerium peab end taastama ja siis ka igal juhul laienema. Vene kirikupea pühitseb oma tegude ja tegematajätmistega Putini eesmärki hävitada kõigepealt Ukraina riik, siis taastada Vene impeerium ja laiendada Vene mõjuala veelgi. Nagu siin enne välja toodi, Vene kirikupea ja džihaadile üles kutsuvate islamiäärmuslastest radikaalsete mullade vahele võib rahulikult võrdusmärgi panna. Jumalat siin ei ole ja seda ei ole mõtet otsida ka. On lihtsalt usu ja usklike ärakasutamine imperialistlikel ja samas ka isikliku kasu saamise eesmärkidel. Toon ühe näite. 1941. aastal oli NKVD‑l plaan võtta õigeusu kirik Eestis oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis üle ja allutada Eestis, Lätis ja Leedus kirik Moskva patriarhaadile. Piiskopkondade juhiks pidi saama Moskva patriarhaadi peapiiskop Dmitri Voskressenski, kes oli NKVD agent. Aga Eesti õigeusu kirik teise maailmasõja käigus pääses ja läks eksiili. 1996. aastal Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos taasjõustas Eesti õigeusu kirikule antud tomose. Ja nüüd selline väide, et vene õigeusku ei ole olemas, on lääne kirik ja ida kirik ning õigeusk on Konstantinoopolist, mis tänapäeval on Istanbul. Aga Kreml on raevukalt võidelnud oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis. Võib-olla kõik ei mäleta, aga siin olid ka ristikäigud. Vaidlused käisid põhiliselt mõju ja vara või vara pikaajalisele rendile andmise üle. Kremlil on selge tahe jätkuvalt hoida Eestit Moskva kiriku ja kirikupea mõjualas, lõhestada meie elanikkonda ja mürgitada õigeusklike meelt, ning seda enam usurpeerida ainsa ja päris ajaloolise õigeusu rolli Maarjamaal. Ütlen ausalt, et meil ei ole siin midagi oodata, Moskva kiriku kui organisatsiooni tegevus Eestis peab ühemõtteliselt, venitamata ja viivitamatult lõppema. No muidugi, kirikukogudused ise peavad otsustama, kuidas nad oma usuelu edasi korraldavad, kas liituvad jumalakartliku Konstantinoopoli kirikuga või teevad midagi muud. Seda ei pea riik otsustama ega arutama. Aga ma tervitan korra ka Tallinna linnapead Jevgeni Ossinovskit. Mina arvan, et Toompeal olev Nevski katedraal ei tohi mitte mingil juhul jätkata ei Kirilli otsealluvuses ega Moskva kiriku alluvuses üleüldse. See peab minema tagasi apostliku õigeusu kiriku kätte ja seepärast tuleks see kõigepealt anda tagasi Eesti riigile. Ilmselt on vaja seal ka eksortsismi ehk pahade vaimude väljaajamist. Nunnade kasutamine müntidena geopoliitilisel pokkerilaual on ikkagi täitsa jumalavallatu. Ma näen siin, et võltsvagaduse maski all tunneb vilunud silm ära vaenuliku mõjutustegevuse, ja seda paraku olen ma näinud ka siin saalis. Margo Lepisk, kes töötab Moskva kiriku piiskopina, on keeldunud sidemete katkestamisest agressorkirikuga. Veel enam, ta süüdistab koos Vene mõjuagentidega Eesti riiki, Eesti Vabariiki tegudes, mida me ei ole kunagi teinud ega kavatse teha. No siin ei ole enam midagi läbi rääkida, riik peab tegutsema. Nüüd on kiitmise koht. Ma pean kiitma Lauri Läänemetsa ja Andre Hanimäge, kes on seda tänuväärset tööd väga rahulikult, mõistlikult ja järjekindlalt teinud. Sotse on raske kiita, aga ma teen seda ikkagi. Ma olen lubanud, et selles kirikuküsimuses ma neid toetan. Rahvaesindajatena me peame võtma ikkagi enesekindla ja julge seisukoha ning tegema ära selle töö, mis on poliitilistel põhjustel venima jäänud. Peame saatma välja ühemõttelise sõnumi, et säilitada Eestis meie rahvast, keelt ja kultuuri läbi aegade. See on meie riigi ainus mõte. Kreml ja muidugi ka tema käsilased, ükskõik kuidas nad ennast varjavad, saavad aru ainult otsustavast käitumisest ning kindlast seisukohast. Kompromissi otsimist peavad imperialistid ja suurvene šovinistid nõrkuseks. Seepärast me peamegi tegutsema. Eesti 200 toetab kindlalt selle eelnõu elluviimist. Tänan, härra juhataja!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Täna langetas parlament otsuse, mis puudutas joone allatõmbamist küsimuses, mis on seotud kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute valimisõigusega. See oli asjakohane samm. Parlament suutis päevapoliitilist kirge ületada. Selles praeguses küsimuses tuleb nentida, ütleme siis, liiga pikaleveninud tegevust. Liiga pikaks on see asi veninud. Praegu on täiemahulise agressiooni [algusest] möödas üle kolme aasta ja me arutame siin sellekohast seaduseelnõu. Seaduseelnõu on kirjutatud nii-öelda umbisikulise universaalse tekstina ja näeb ette ka väga pikki protseduure, kuidas Moskva patriarhaadist lahtihaakimine peaks õiguslikult aset leidma. Ma arvan, et valitud käekiri on olnud sellel kriitilisel ajal, tuleb tunnistada, valitsuse vaates liialt loid. Vaatame Läti paralleeli. Lätit saab võtta paralleeliks, kuid seal on ka, tõsi, mõned unikaalsed erinevused, Lätis ei ole mitut õigeusu kirikut. Ajaloolise traditsiooni tõttu on Läti õigeusu kiriku staatus määratletud eraldi seadusega, nende episkopaalsete organisatsioonide puhul. Kuid Läti president Levits – vastavalt Läti põhiseadusele on ka presidendil õigus seadusandlikuks initsiatiiviks – tegi sellekohase ettepaneku juba 5. septembril 2022. aastal ning Läti parlament suutis selle küsimuse mõtestada ja õiguslikku raami asetada septembrikuus 2022 ja vastavalt õiguslikult rakendada 1. jaanuarist 2023. Praegu oleme me 2025. aasta kevades. Siin on toodud nagu veidike vastandlikke seisukohti. Osa kriitikuid ütleb, et see asi on nii-öelda moondamismantlina universaalseks aetud, aga tegelik tahteavaldus on loomulikult suunatud Moskva patriarhaadiga seotud Moskvast tuleneva mõju katkestamisele. Osa inimesi on öelnud, et see on seotud ka islami radikalismi ja muude probleemidega, eraldi võetuna. Ma arvan, et selle seaduse puhul ei ole ju mõtet teeselda. Loomulikult on selle seaduse, seadusandliku initsiatiivi tõukejõuks valitsuse poolt, ja siin ei ole midagi häbenedagi, küsimuse lahendamine, mis on seotud Moskva patriarhaadiga. Tõenäoliselt ei ole sellise õigusnovelli konkreetsus mitte probleem, vaid see oleks selgust loov. See on kindlasti ka omaette küsimus. Siin on esile kerkinud mitmeid praktilisi probleeme, mis on ka välja toodud. Eks see ole menetluse küsimus. Kokkuvõttes ma nendiks seda, et Isamaa toetab teise lugemise lõpetamist. Siin on rida küsimusi, mis on õhku jäänud, mida on esitatud mitte soovist torpedeerida seda ideed, vaid mis on sisulisusest ja heausksusest kantud. Valitsus, kui see seadus on kevadel eeldatavasti jõustatud, on loodetavasti võimeline sisulisi vastuseid andma. Praegu tuleb tunnistada, et kriitilises olukorras peab riik tegutsema veenvalt, peab aru saama, mis on tema pädevuses ja mis õigusriigis tema pädevuses ei ole. Ta peab olema suuteline oma tahet ühiskonnale ühemõtteliselt ka õigusnormidega edasi andma. Need on niisugused baasküsimused selle probleemi mõtestamisel ja ka realiseerimisel. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi. Palun! (Kõneleja räägib saalis.) Nii, selge. Kõne on volituse alusel. Jaak Aab peab kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Antud küsimuses on siin debatte peetud ka varem. Umbes aasta või veidi vähem tagasi, eelmise aasta 6. mail võttis Riigikogu vastu avalduse Moskva patriarhaadi kuulutamisest Vene föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu avalduses mõisteti karmilt hukka Moskva patriarhaadi tegevus Venemaa Föderatsiooni sõjategevuse õigustamisel, õhutamisel ja toetamisel. Selle avalduse vastuvõtmise poolt – tuletan meelde – hääletas rõhuv enamus Riigikogu liikmetest. Kuna olin ka ise üks selle avalduse initsiaatoritest ja algatajatest, siis tuletan meelde ka need põhjused, miks Riigikogu sellise avalduse vastu võttis. Moskva patriarhaadi loodud ning selle patriarhi juhitud ülemaailmne niinimetatud Vene rahvakogu võttis 27. märtsil 2024. aastal vastu programmdokumendi "Vene maailma (russki mir) olevik ja tulevik". Dokument väljendab selgesõnaliselt toetust Venemaa terroristliku režiimi agressiivsele, sõjakuritegudest ja tsiviilelanike vastu suunatud terroritegudest iseloomustatud sõjategevusele Ukrainas. Lisaks niinimetatud pühale sõjale Ukraina vastu on mainitud programmdokumendi kohaselt sõja sihtmärk ka satanismi mõju all olev läänemaailm. Moskva patriarhi arvamuse kohaselt peab Ukraina olema osa Vene maailmast, russki mir'ist. Programmdokumendi kohaselt kuulub kogu niinimetatud postsovetlik ruum, sealhulgas Eesti, Venemaa Föderatsiooni mõjusfääri. Samasisulisi avaldusi on Moskva patriarh teinud korduvalt nii varem kui ka hiljem. Sellised üleskutsed ja avaldused on otsene oht avalikule ja põhiseaduslikule korrale ka Eestis. Seda ka Riigikogu avaldus rõhutas. Vastavalt Eesti Vabariigi seadustele on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine kuritegu. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav." Samuti rõhutas Riigikogu oma avalduses, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni ja terroristlikku režiimi toetavaks organisatsiooniks puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Riik ei hakka kuidagi karistama usklikke inimesi, sulgema kirikuid ega kloostreid. Eesti Vabariik demokraatliku riigina aga peab seisma jätkuvalt ka usuvabaduse põhimõtete eest. Riik peab tagama vabaduse valida, millise religiooni vahendusel saadakse osadus jumala või pühaga. Tänases maailmas, antud olukorras, kus me oleme, tuleb aga kaitsta inimesi terroristliku ja muu vaenupropaganda eest. Kremli režiim kasutab inimesi ja ka erinevaid organisatsioone oma hübriidsõjas ära nii meie kui ka teiste riikide vastu. See on korduvalt tõestatud. Selles kontekstis püsib suur oht ka nende inimeste mõjutamiseks, kes tõesti järgivad oma usku, oma traditsioone, aga kelle kirikupea teeb selliseid avaldusi ja kutsub üles tegelikult vaenulikule tegevusele. Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Riigikogu avaldus kutsus õigeusklikke ühendusi ja kogudusi üles ka ise hindama vaenuliku mõjutustegevuse ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele, millele küll järgnesid mingid kosmeetilised muudatused, mille kohta siin on öeldud, et neid põhikirju põhjalikult muudeti. Aga kõige olulisemat – sisulist allumist Moskva patriarhaadile – nendes põhikirjades ei muudetud. Jätkuvalt on seal sees tomos, mis tähendab tegelikult, et kõik need kogudused ja see kirik peavad järgima Moskva patriarhaati. Selle järel tuleb kindlasti astuda veel mingeid samme. Kui me räägime konkreetsest eelnõust, siis ajendiks olid Moskva patriarhaadi tegevus, mõjutustegevus ja üleskutsed. Aga näiteks Siseministeerium on toonud esile ohud ja riskid, mis on seotud radikaliseerunud islamismiga. Neid ohte me näeme kogu maailmas, neid näeme ka lääneriikides. Me peame olema valmis, et meie seadus saaks sellise mõjutamise, vaenuõhutuse, sõjale kutsumise elemendid välistada, et Eesti usuühendused ei alluks sellistele välismaalt juhitud juhtidele ja organisatsioonidele, mis kutsuvad tegelikult üles vaenule. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab kirikute ja koguduste seaduse eelnõu teise lugemise lõpetamist ja ka selle eelnõu vastuvõtmist seadusena. Keskfraktsioonile tuletan meelde, et antud eelnõu koostas Siseministeerium, lähtudes ohuhinnangutest. Seda ei mõelnud välja keegi teine, ja see algatati Vabariigi Valitsuse poolt. Seadusandjana on meie kohus välistada agressiooni õigustamine ja selle propageerimine Eestis usuorganisatsiooni kattevarju all. Sellise tegevuse peatamine ja välistamine on väga oluline Eesti julgeoleku, aga ka isikute sisulise usuvabaduse tagamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Kuna läbirääkimistel äsja kõlanud kõnes mainiti keskfraktsiooni ja keskfraktsiooni seisukohti, siis, Vadim Belobrovtsev, teil on võimalus vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh! Ega ma pikalt ei räägi. Lihtsalt ütlen niipalju eelmisele ettekandjale, et me oleme mitu korda küsinud, milles konkreetselt seisneb see julgeolekuoht. See ei ole mitte väga uus termin, seda kasutati, ma mäletan, ka Nõukogude Liidu ajal. Kui oli vaja midagi põhjendada niimoodi, et ei peaks detailidesse minema, siis öeldi, et see on oht rahvuslikule julgeolekule. Ma pean siin nõustuma kolleeg Varro Vooglaiuga, kes eelnevalt mainis, et siin ei ole julgeolekuohtu. Kui me üritasime saada endiselt siseministrilt konkreetset vastust, et milles see oht seisneb, siis sealt tulid sellised mitte väga usutavad, mitte väga tõsiselt võetavad vastused, mis ei veennud absoluutselt selles, et mingisugune selline suur oht meie julgeolekule oleks olemas.

Nii. Suur tänu! Nüüd me oleme tõesti olukorras, kus rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanekuid on kokku 17. Neist esimese on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada.

Head kolleegid, me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, me oleme eelnõu 570 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 69, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanek nr 2, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud Riigikogu liige Riina Solman, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. (Elevus saalis.) Head kolleegid, juhtivkomisjoni seisukoht oli arvestada täielikult ja nii on. Muudatusettepanek nr 4, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, palun seda hääletada.

Suur tänu! Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 69, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt kuues muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada.

Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 8, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt kaheksas muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 10. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun hääletada.

Suur tänu! Kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 11, esitanud on selle Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 12. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitanud Riigikogu liige Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, esitanud Riigikogu liige Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 15. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 16. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 17. muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada. Ühtlasi tuletan meelde, et see on viimane muudatusettepanek, viimane võimalus hääletada poolt.

Head kolleegid, kas me võime selle hääletuse juurde minna? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Vabandust, kordan üle, enne kui kinnitan haamrilöögiga: ettepaneku poolt on 9, vastu 68 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Me oleme eelnõu 570 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu teine lugemine lõpetada, aga, head kolleegid, meile on laekunud kaks ettepanekut. Neist esimene on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Need ettepanekud on identsed, mõlemad teevad ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Kuidas meeleolud on? Kas vajate kahte minutit? Ma küsin siis üle. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Keegi ei ole vastu. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu 69, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 570 teine lugemine on lõpetatud ja ka tänane istung on läbi saanud. Kohtume siin Riigikogu täiskogu istungite saalis homme hommikul kell 10. Rahulikku õhtut!