Elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu (568 SE) esimene lugemine

Läheme edasi tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 568. Ja seda eelnõu palun siia tutvustama Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle seaduse eesmärk on lõpetada taastuvenergia toetuste maksmine tuuleenergia tootjatele, et vähendada elektriarvetest [põhjustatud] koormust tarbijatele ja suunata toetused innovatiivsemate ja kuluefektiivsemate taastuvenergia [tootmise] lahenduste edendamiseks. Viimase 14 aasta jooksul on taastuvenergia toetuseks makstud üle 1 miljardi euro. See raha ei ole tulnud seina seest, vaid see on kogutud Eesti elektritarbijate taskust: pensionäridelt, peredelt, väikeettevõtjatelt. Riiklik sekkumine peaks olema õigustatud ainult siis, kui turg ei toimi ja projektid ei ole ilma abita majanduslikult elujõulised. Aga kas see on nii? Juba 2021. aastal oli tuuleenergia tootmise elukaarekulu vaid 30 eurot megavatt-tunni eest ning aastaks 2030 prognoositakse hinnaks kõigest 22 eurot megavatt-tunni eest. Samas, Nord Pooli Eesti piirkonna keskmine elektri hind aastatel 2011–2020 oli 39 eurot megavatt-tunni eest ja analüütikud prognoosivad järgmiseks kümnendiks hinda vahemikus 50–60 eurot megavatt-tunni eest. See tähendab, et tuuleenergia tootmise kulu on juba madalam kui turuhind. Miks peaksime sellises olukorras endiselt maksma toetusi? Kas me ei peaks investeerima sellesse, mis tõesti vajab tuge: energiatõhusus, kodutarbijate kaitse, energiasõltumatus? Toetuste maksmine äriprojektidele, millel on selge kasumiprognoos, on sarnane, nagu toetada hotelliketti, mille toad on täitunud. Ka taastuvenergia tootjad ise on leidnud, et nad ei vaja toetusi. Näiteks on tuuleenergia tootja Vindr Baltic juht Marko Viiding öelnud järgmist, tsiteerin: "Meist palju madalamate elektrihindadega Skandinaavias, aga ka sarnase hinnatasemega teistes Balti riikides toimib energiaturg vaba konkurentsi tingimustes ja ilma riiklike toetusteta, mis tähendab, et ellu viiakse vaid parimad projektid. See omakorda aitab alandada energia lõpphinda tarbijate jaoks ja toetab konkurentsivõime kasvu." Riiklike toetuste najal viiakse ellu projektid, mis on väheefektiivsed, või paigutatakse energiatootmise [rajatised] sinna, kus nende kasutegur on madal. Kui me vaatame tuuleenergia assotsiatsiooni leheküljelt viimaseid andmeid, saame tuulikutega energia tootmise kasuteguriks kõigest 20%. Küsitavusi tekitab ka taastuvenergia toetuste maksmise läbipaistvus. Kas Eesti maksumaksja peab jätkuvalt rahastama taastuvenergia toetusi, kui need ei ole läbipaistvad, õigustatud ega mõistlikult suunatud? Vastus on: ei pea. Soovitan teil kõigil lugeda 21. märtsi Õhtulehes ilmunud põhjalikku artiklit Priit Pärnapuult. Artikli pealkiri on "Mesimagus, aga läbipaistmatu äri […]". Artiklis toodi välja, et toetused moodustavad taastuvenergia tootjate tuludest keskmiselt umbes 20%, kuid isegi siis, kui see viiendik ära jätta, jäävad ettevõtete kasumid märkimisväärseteks. Viimase 14 aasta jooksul, aastatel 2010–2024, on riigi nimel tegutsev Elering maksnud välja taastuvenergia toetusi rohkem kui 1 miljard eurot. See raha pole tulnud tõesti, nagu ma ütlesin, seina seest, vaid iga Eesti elektritarbija taskust. Konkurentsiamet jõudis juba 2021. aastal – ajal, mil elektri hind ei olnud veel hüppeliselt tõusnud – järeldusele, et tarbijatele on pandud põhjendamatult suur maksukoormus ning taastuvenergia toetused tuleks järk-järgult kaotada. Tänaste oluliselt kõrgemate elektri hindade juures kõlab see järeldus veelgi põhjendatumalt ja aktuaalsemalt. Siiski raiub Kliimaministeerium koos tuule‑ ja päikeseparke omavate ettevõtetega vastu, et ilma riiklike toetusteta ei suudaks taastuvenergia tootjad turul ellu jääda. Kui aga vaadata, kes on need ettevõtted, kellele Elering taastuvenergia toetust tasub, siis vaatepilt on kummastav. See ei ole kohane õigusriigile ja on pigem omane mingile korruptiivsele üksusele. Toon ära mõned küsitavad ja kummalised asjaolud. Esiteks, meil puudub koondnimekiri ettevõtetest, kes toodavad taastuvelektrit tuule või päikese abil. Teave on hajus ja süsteemne ülevaade puudub. Elering maksab toetust sellele, kellele kuulub liitumispunkt. Seejuures pole avalikult teada, milline ettevõte võrku minevat elektrit tegelikult toodab – ka see kuuluvat nii-öelda eraõigusliku info sfääri. On juhtumeid, kus toetust makstakse ettevõtetele, mis tegutsevad ilma tegevusloata, ehkki Konkurentsiameti sõnul on elektri tootmises tegevusluba nõutav. Põhjus on see, et toetuse saamine ei eelda tegevusloa olemasolu, ja see tekitab ka õigusselguse probleeme. See tähendab, et nad ei ole läbinud ametlikku kontrolli ega kvalifitseeru tegelikult tootjateks. Ometi liigub raha nende arvele. Toon ka ühe markantse näite. Varja Windfarm OÜ on saanud 2021. aastast Eleringilt 2,9 miljonit eurot taastuvenergia toetust. See on silmatorkavalt suur summa. Viie aasta peale on kõigest 21 ettevõtet rohkem toetust saanud. Kui aga võtta ette Varja Windfarmi OÜ majandusaasta aruanne, leiab sealt üksnes 2021. aastal makstud toetuse summas 702 948 eurot. Järgnevatel aastatel poleks ettevõte justkui tegutsenud, müügitulu piirdub mõnesaja euroga. See näitab, kui lõtv on olnud järelevalve ja kui vähe tegelikult kontrollitakse toetuse saajate tausta ja vastavust nõuetele. Kui riik ei suuda isegi elementaarseid tingimusi, nagu tegevusloa olemasolu, jõustada, siis ei saa toetuste süsteemi enam usaldusväärseks pidada. Selline olukord vähendab usaldust riigi enda vastu. Me ei saa aktsepteerida olukorda, kus maksumaksja raha liigub ettevõtetele, kes ei täida seaduspärast kohustust omada tegevusluba. Umbes iga viies aastatel 2020–2024 toetust saanud ettevõte on tänaseks tegevuse lõpetanud. See seab küsimärgi alla toetuse kasutamise tõhususe ja kestlikkuse. Enamiku toetust saanud ettevõtete tulu, kasum ja netovara ei viita karjuvale vajadusele riikliku toe järele. Vastupidi, paljudel juhtudel ületab ettevõtte kasum saadud toetuse mitmekordselt. Me ei toeta fossiilkütuse tootjaid. Miks siis toetame taastuvenergia [tootmist], kui see on tehnoloogiliselt küps ja nii kasumlik? Pikemas perspektiivis peaks riik looma raamtingimused ja infrastruktuuri, kuid ei pea jääma energia tootmise otseseks rahastajaks. Avalik raha tuleb suunata sinna, kus turg ei toimi, näiteks teadus‑ ja arendustegevusse või kohalike energialahenduste toetusesse, mitte suurtootjate kasumisse. Taastuvenergia toetuse skeemil on ka sotsiaalne mõõde. Maksmine toimub kõigi elektritarbijate arvelt, sealhulgas väiksema sissetulekuga pered, kes maksavad proportsionaalselt rohkem. Samal ajal liigub raha suurinvestorite ja ärihiidude taskusse. See on otsene raha ümberjagamine vaesematelt rikkamatele. Küsimus ei ole ainult efektiivsuses, vaid ka õiglustundes. Toetused peavad olema suunatud abivajajatele, mitte neile, kes niigi kasumit teenivad. Me peame lõpetama arutult ja kontrollimatult toetuste maksmise, kui need ei täida oma eesmärki ega ole põhjendatud. Me ei saa jätkata olukorda, kus maksumaksja raha voolab läbipaistmatutesse skeemidesse, kasumimarginaaliga ärimudeliga ja seaduse piiril tegutsevatesse ettevõtetesse, mis ei vaja abi. Selle asemel peame looma ausa ja selge mänguvälja, kus toetusi saavad vaid need, kes neid tõesti vajavad, ja kus iga euro aitab kaasa Eesti majanduse kasvule. Seetõttu palun toetada eelnõu, mis lõpetab taastuvenergia toetuse ohjeldamatu maksmise. Nii enam jätkata ei saa. Ja olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ja küsimusi tõesti on. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma kahtlemata toetan seda eelnõu, aga ma läheks veel kaugemale. Nimelt, kui me liikluses osaleme, siis peab olema kindel turvavarustus – helkurvest, auto tõkiskingad, tulekustuti, ohukolmnurk ja nii edasi –, selleks et tagada ohutus. Tuulikute ehk tuugenite puhul pole üldse mingit regulatsiooni ehk täiesti puudub seadus selle kohta, mis on seal ohtlik ja mis ei ole. Teatavasti on ju tuugenid ka saasteallikad: jääheidet või ohtlikke kemikaale [tuleb] sealt turbiinide juurest või siis ka infraheli. Infraheli osas on selgunud, et näiteks Saarde tuulepargil mõõdeti seda taatlemata aparaadiga, ometi tehti riiklikku järelevalvet. Minu küsimus on aga hoopis selline: äkki me peaksime seni, kuni puudub regulatsioon ja seaduslik alus, tuulikute tegevuse üldse peatama?

Aitäh, hea küsija, küsimuse eest! Väga õige tähelepanek. Meil on välja kujunenud mõnes mõttes nagu metsik lääs, et normid ja regulatsioonid on jäänud kehtestamata, aga juba tegutseme. Ma kujutan ette, milline kaos valitseks tõesti liikluses, kui meil ei oleks neid regulatsioone: laseme piiramatus või täiesti ohjeldamatus koguses liiklusesse autod, mis sõidavad üle 100 kilomeetri tunnis, ja ei piira neid. Jah, väga nõus. Mina leian ka, et selline regulatsioonide puudumine, tuuleenergeetikas eriti, tuleb lõpetada. Me peame kehtestama normid ja uurima, kuidas tuulikud mõjuvad looduskeskkonnale, kuidas need mõjuvad inimestele. Ma tuletan meelde, et 2019. aastal saatis Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium omavalitsusjuhtidele märgukirja selle kohta, kuhu tuulikuid planeerida. Selles märgukirjas oli öeldud, et tuulikud tuleks eelkõige planeerida aladele, mis on varem olnud kasutuses tootmismaadena, ja vähem väärtuslikele põllumaadele, mitte üldse metsa. Täna me oleme jõudnud olukorda, kus seda enam ei arvestata, vaid justkui ainukene norm, millest lähtutakse, on [kaugus] 1 kilomeeter inimasulast. Need tuulikud, mida praegu planeeritakse maismaale, on ligi 300 meetrit [kõrged] ja need justkui saaks kategoriseerida eelkõige meretuulikuteks. Meretuulikutele on meil ju teised normid, mõju uuritakse 20 kilomeetri ulatuses, aga nüüd me teeme needsamad meretuulepargid maismaale ja uurime mõju kõigest 2 kilomeetri ulatuses. Jah, ma olen teiega nõus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Evelin! Me teame, et elektri hind elektriarvel moodustab tarbija jaoks ühe väiksema osa kogukulust. Kuigi ka elektri hind on talumatult suur, on arve kogusummast suurem osa juba võrgutasud ja loomulikult on osa sellest ka taastuvenergia tasu. Taastuvenergia toetused on need, mida me seal arvel näeme ja mis on otseselt välja kirjutatud. Samas aga on veelgi suurem [kulu] tarbijale taastuvenergeetikute tuleviku tegevuse kinnimaksmine. Selles mõttes, et me ehitame neile ka juhuelektrile, juhuenergeetikale vajalikke võrkusid. Kas ei peaks selle seadusega ära lõpetama ka juhuelektrit taluvasse võrku kallite investeeringute tegemise? Kõike seda poleks ju tarvis, kui ebateaduslik rohepöördejutt ära lõpetada, sest meil on võrgud olemas. Ja kui me läheksime ikkagi suuremas osas tagasi üle põlevkivienergeetikale, siis poleks neid investeeringuid üldse vaja ja kõik need suured elektriarved tarbijale jääksid ka ära.

Aitäh! Väga hea küsimus. Me väga vähe räägime, kui suur on võrgutasu ja kui kallis on võrku investeerimine. Meie kõrgepingeliinid on ehitatud Narvast üle Eesti. Aga vaatame, kuhu on planeeritud tuulepargid üle Eesti: need ei jää nende kõrgepingeliinide, nende ühendussõlmede lähedusse, nende [asetus] hoopis erineb sellest. Meie väljaehitatud liinid ei kattu planeeritavate tuuleparkidega, mis tähendab seda, et vajame suuri investeeringuid ka kõrgepingeliinide ja alajaamade väljaehitamiseks. Sellest väga vähe räägitakse, sest võrgutasu on jälle tarbija kanda. Kui me selle kõik kokku arvutame, mida tähendab uute võrguliinide väljaehitamine, siis on taastuvenergia väga kallis. Tuuleenergia on väga kallis. Me ei näe veel seda või meile ei räägita sellest osast, mida tähendavad need võrguühendused ja investeeringud võrguühendustesse.

Kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga mõistlik eelnõu ja kindlasti tuleb seda toetada. Ma küsin selles kontekstis, et kui kõrgepingeliinide ehitamine vajab lisainvesteeringut, sest needsamad juhuenergia tootmise kohad on praeguse elektrivõrgu ülekandeliinidest kaugemal, ja see võetakse tarbija taskust, siis tegelikult on see näilik, et kõik on odav. Kui me räägime siin efektiivsusest ja kiitusest, et kogu tuuleenergia on odav, ja maksame sinna peale, siis äkki annaks seda eelnõu täiendada nii, et võtta näiteks ka päikeseenergia tootjatelt toetus ära, nii et kõik taastuvenergia [tootjad] peavad ise hakkama saama. Kas seda annaks eelnõuga siduda?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kui me vaatame, kuidas taastuvenergia [toetuse] väljamaksmine toimub, siis see kõik on ääretult läbipaistmatu. Samas on näha, et taastuvenergia tootjad saavad suurepäraselt hakkama, nad teenivad miljonites eurodes kasumeid ja see riigi toetus on sealjuures ainult üks viiendik. Jah, väga hea mõte, seda eelnõu tuleks laiendada ka päikeseenergia tootjatele.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Minu poole on ka pöördunud mitmed taastuvenergia tootjad, lausa suurtootjad, kes on taastuvenergia toetuste najal ehitanud nii tuuleparke kui ka päikesejaamasid. Ja nad on [öelnud] mulle, et nad ei julge praegu vastu turgu investeerida, nagu öeldakse. Neil on projektid, mis on pooleli, ehitusload on olemas, aga nad ei tea, mida nüüd teha, sellepärast et kui nad teevad seda ilma toetuseta ja siis pakutakse jälle raha, kas nad siis julgevad seda üldse teha. Milline on teie arvamus sellest, et kuidas konkurents selles valdkonnas saab püsida, kui on ebakindlus kogu selles sektoris?

Jaa, ma saan väga hästi aru, millele te viitate. Tõesti, selle toetusskeemi tõttu ongi jäänud taastuvenergia tootjad justkui ootele. Nad ei julge teha neid asju ilma toetuseta, sest siis nad langevad konkurentsist. See ongi riiklikult tekitatud ebakindel olukord. Ka meil oli komisjonis sellest juttu ja Kliimaministeeriumi esindaja ütles, et tõesti väga paljud taastuvenergia tootjad on pöördunud nende poole teatega, et nad on valmis ehitama tuuleparke ilma toetuseta, aga nad ei ole seda teinud, kuna siis nad ju kaotaks konkurentsis. Mõelge ka, et korraga tekib turule tootja, kes saab ühe viiendiku kasumist riigilt, ja teine peab hakkama saama ilma selle boonuseta. Ma arvan, et meie taastuvenergia turule mõjuks väga hästi olukord, kus on selgus majas: toetusi ei ole ja hakake ehitama.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Üks põhiline [asi], mida valitsus praegu räägib, on see, et raha ei ole, raha on vähe ja nii edasi. Aga ometi on nendel laual kaks põhilist teemat. Üks on sõjajulgeolek ja teine on tuulikute ehitamine, õigemini, toetuse maksmine selleks. Minu meelest, kui ma nüüd õigesti mäletan, kolmapäeval ma kaitsesin eelnõu, et suurendada reservväelastele õppekogunemise eest makstavat toetust. Siis Helle-Moonika Helme – ma vabandan, kui ma eksin praegu – küsis väga selgelt, kumb on tähtsam, kas tuugenite ehitamine või riigikaitse. Ma arvan, et siin saalis ei ole, tegelikult saalis kindlasti on need, kes räägivad vastupidist, aga [mujal] Eestimaal pole inimest, kes räägiks vastupidist juttu. Ikkagi riigikaitse on tähtsam. Kas ka teie olete samal seisukohal, et oluline on riigikaitse, mitte välisfirmade toetamine?

Aitäh! Väga õige tähelepanek jälle. Olen teiega sada protsenti nõus. Meie praegune julgeolekuolukord on seadnud meid sellisesse seisu, et meil peaks olema prioriteet number üks riigi julgeolek, mitte rohepööre. Ja selle raha kohta, mida nii kergekäeliselt lubatakse küll meretuuleparkidele, küll maismaatuuleparkidele, nagu ei küsita, kust see tuleb. Kuidagi on see raha olemas. Samas, kui meil on vaja reservväelastele hüvitada nende õppuste päevi, siis korraga raha ei ole. See on kuidagi väga inetu, kui hakata mõtlema sellele taustale. Mis siis on meie riigijuhtide peas? Kas nad siis ei hooli meist? Kas nad ei hooli rahva julgeolekust? Siit läheb mõte veel kaugemale, et nad ei hooli riigist. Aga kui nüüd vaadata, kuidas neid taastuvenergia toetusi makstakse – need on väga hämarad. Siit võib lugeda välja ka isikliku kasu teenimise eesmärgi. Ma tõin näite, et väga paljud ettevõtted, mis on saanud taastuvenergia toetusi, on tänaseks tegevuse lõpetanud. Neile on kulunud 400 miljonit. Mine püüa tuult väljal. Me ei tea, kellele või kuhu see raha lõpuks kadus. Aga tõesti, kui on vaja selliseid konkreetseid riigile olulisi asju nagu kas või reservväelaste toetamine, siis kurb on, et seda raha ei leita. Tõesti on väga kurb.

Anti Poolamets, palun!

Tõesti on kahju, et ei jätku raha, samal ajal kui seda laristatakse lausa miljardites. Raha ei jätku ajaloo madalaima sündimuse ajal lihtsalt perede toetamiseks, aga [jätkub] mingitele tundmatutele välisfirmadele. Ma tuletan meelde, et Vinni vallas oli mingi endine Aerofloti investor, kes tahab sinna jõuga oma tuuleparki pressida. Tähtis mees, kes pärast Krimmi okupeerimist Aeroflotti investeeris. Me peame talle hirmsasti raha laadima. Aga veel, tegelikult on pool rehkendust ju ka valitsusel kogu aeg puudu. Kui me räägime näiteks Paldiski Energiasalvest, siis nad nõuavad riigi garantiid, tulugarantiid 20 aastaks. See on gigantne summa! Ja siis veel loodavad, et riik ostab 38 miljonit [tonni] gneissi, mida nad seal maast välja kaevavad, poole miljardi eest ära. See on ju üks tõeline spekulatiivne maailm, kus need nõuded ei saagi üldse otsa.

Aitäh! Tõesti on väga palju selliseid olukordi, kus me vaatame, et nende arendajate taust on väga kahtlane. Ka nende salvestusjaamade taust oli väga kahtlane, olid pankrotimeistrid. Samuti Vinni vallas – kui vaatad selle ettevõtte majandusnäitajaid, siis näed, et nad ei oleks võimelised ühtegi tuulikut üles panema: null maksu riigile, kaks töötajat, loodud 2019. aastal. Selliseid näiteid saab veel ja veel tuua. Mõnes mõttes on see julgeolekuoht. Me ei tea, milliseid ettevõtteid me tegelikult laseme taastuvenergia tootmisesse, me ei tea, kuhu see raha kaob. Noh, vaatame seda, et kümne aasta jooksul on terve miljard läinud mingitesse toetustesse, suurettevõtetesse, kelle kasusaajad on tõesti kuskil tundmatuses, väga kaugel olevad välismaalased. See on kuritegelik meie oma inimeste, meie suurperede, pensionäride ja kõikide puudust kannatavate inimeste suhtes, kes iga kuu peavad nägema oma elektriarvel seda taastuvenergia tasu.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma tean, et te olete energeetikasektori omale hästi selgeks teinud, ja mind huvitab teie arvamus, mis puudutab põlevkivienergeetikat. Nimelt on professor Alar Konist varasemalt hästi palju rõhutanud, et meil on olemas katlad ja neid tuleks arendada sellega, et panna sinna CO2 püüdurid peale, ja me ei peaks kõiki neid erinevaid lahendusi ja taristut niimoodi Eesti läänekaldale välja ehitama, ammugi mitte merre betooni valama tuulikute jaoks. Miks me ei kasuta oma põlevkiviressurssi ära? Ja ta rõhutab eriti, et nüüd, kui on julgeolekukriis, on elementaarne, et Eesti riik kasutaks ennekõike oma maavara, ja ei põhjustaks sellega elektri hindade tõusu. Ta räägib seda väga diplomaatiliselt, proovides poliitikuid mitte häirida. Aga ma ei ole kordagi tähele pannud, et professor Konistit keegi kuulda võtaks või sellega energiavarustuskindluse plaanis arvestaks. Öelge teie, kas me leiaksime koos viisi, et võetaks meie enda energeetikuid kuulda, ja mida selleks tegema peaks. Ja mis teie sellest põlevkivi ja püüdurite plaanist arvate?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mina usaldan teadlasi, mina usaldan teadust ja mina usaldan professorit. On inimene, kes on õppinud ja tunneb matemaatikat, ta ei räägi meile elektrimolekulidest, tal ei ole ka ärihuve, tal on hea tahe, usk oma teadusesse. Seda enam, et põlevkivi on ju meie oma, see on meie igipõline rikkus. Me oleme tulnud väga raskest majandusseisust 1990‑ndatel välja just selle abil, et meil on olnud odav elekter. Ja kui rääkida, et näed, põlevkivi[jaamale] ei saa CO2 püüdureid peale panna, kuna sellega läheb sama kaua aega kui tuumajaamaga, siis ma ei usu seda. Ma arvan, et kui me oleks natukenegi pingutanud selle nimel, et põlevkivielektrit arendada, kaasajastada … Juba praegu on sellised filtrid vahel, et õhk on puhas. Me ei saa siin rääkida enam neid lugusid, et Ida‑Virumaal on kohutav atmosfäär, kohutav õhk, lapsed jäävad haigeks. Ei, väga kaasaegne on. Mina olen küll seda meelt, et väga vähestel maailmas on sama palju teadmisi ja sama palju oskusi põlevkivienergeetikas, kui on Eestil. Ja ma leian, et neid tuleks kasutada, kuni me muutume veel innovaatilisemaks ja jõuame tuumaenergia kasutamiseni.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas Eestis on piisavalt loodusvarasid, mis võimaldaks meil tagada energiajulgeoleku ilma rohepöörde ideoloogilise suunata? Ja kas teie arvates peaks olema roheenergia täielik eitamine või siis mõistlik ja tasakaalustatud arendamine paralleelselt olemasolevate fossiilkütustega?

Aitäh! Väga hea küsimus, ja vastus juba peituski küsimuses. Jaa, loomulikult peaks see olema tasakaalustatud. Me teeme jälle vastupidi, et kõigepealt me teeme seda juhuslikku võimsust. Aga tegelikult me peaksime alustama sellest, et meil oleks olemas juhitav võimsus, ja juhitava võimsuse kõrvale me teeksime sobivatesse kohtadesse hea efektiivsusega taastuvenergia [rajatisi], olgu need päikesepaneelid või tuulikud. Selle asemel, et panna päikesepaneele väärtuslikele põllumaadele, nagu praegu pahatihti on juhtunud, võiks need olla tehaste katustel, kortermajade seintel. Aga odavam oli nähtavasti panna kuhugi põllule. Tõesti, tuulikuid, tuuleenergiat, ma leian, on juba piisavalt. Võib-olla veel natukene mahuks, aga see, mille arendajad on eesmärgiks seadnud ja planeeringusse pannud, on lausa 6300 megavatti võimsust. Öeldakse küll, et see kõik ei lähe kasutusse. Aga tuuleenergia probleem on ju ikka ja alati see, et meil ei ole seda energiat, kui tuul ei puhu. Ja seda näitab ka see, et tuuleenergia puhul – vaatame neid näitajaid kas või taastuvenergia assotsiatsiooni leheküljelt – on kasutegur 20%. Seal on toodud need koguvõimsused ja kogutoodang. Ma jagasin selle 2024. aasta peale ära. Ma ei tea, ettevõtjad ju ei ehitaks või ei toodaks midagi sellist, millel on nii väike kasutegur. See on nagu võrreldav sellega, et sa ostad omale viis autot – no mõned ostavad küll. Aga oletame, et sa ehitad omale viis maja ja elad ainult ühes. Tuuleenergia probleem on ka vähene efektiivsus, see on liiga väikese tootlikkusega. Ja praegu ma leian küll, et me oleme tuule[energiat] juba nii palju arendanud, et needsamad taastuvenergia tasud võiks suunata võrgu arendusse, võiks suunata energiavaldkonnas [mujale], kas või teha tõesti võrku ja ühendusi paremaks, sest seda kõike on meil ju vaja, kui me ka taastuvenergiat toodame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Siin kolleeg Mart Maastik muretses tuuleenergeetika arendajate ootuste pärast, et nad ei saa tuleviku mõttes kindlad olla, kas neil tasub üldse investeerida või siis pigem mitte. Samas ei saagi oma äri üles ehitada või tahta üles ehitada kindlustundele, mis tuleb riigi või maksumaksja rahakotist. Kui sellised skeemid üles ehitatakse, eriti äris – no see ei ole ju turumajandus, seda me nimetame kuidagi teisiti. Ma arvan, et kui riik tahaks tulevikku investeerida, siis tuleks see grant anda pigem peredele, emadele ja lastele. Vot see oleks tõeline riiklik investeering, mitte garanteeritud tulu mingile ärisektorile, mis on kõigele lisaks veel ideoloogiline. Mis sa arvad, kui riik investeeriks selle raha, mis on praegu kavandatud tuuleenergeetikale või üldse taastuvenergeetikale, ka võrkude arendamisele – miljardid-miljardid –, pigem perepoliitikasse, kas siis oleks Eesti rahval rohkem tulevikku kui vaesuses kuhtumine kuskil õudsete tuulikute all?

Aitäh! Väga valus teema. Ma leian, et sündimuse probleemi lahendamine on sama tähtis kui majandus ja julgeolek. Kellele me seda riiki hoiame ja ehitame, kui meil ei ole lapsi, kui meil ei ole tulevikku? Aga ma toon veel ühe näite siia kõrvale. Raul Eamets, kes on Bigbanki peaökonomist, ütleb, et kliimaeesmärgid, mille nimel me ju kõike siin teeme, maksame ennast oimetuks, võivad olla Eestile ohtlikud. Ta ütleb, et Venemaal on suhteliselt savi kliimaeesmärkidest. Ja tõesti, kui me kulutame kogu selle raha, selle piskukese, mis meil on, mingite suurettevõtete kasumi tõstmiseks ühe viiendiku, 20% võrra, siis me ei jõua küll eriti kaugele oma majandusega. Kas või seetõttu, et kümne aasta jooksul on see miljard, mis on taastuvenergia toetuseks makstud, nagu kaduma läinud. See 1 miljard tähendab, et imikust raugani, igaühe käest on 1000 eurot ära võetud. Jah, meil on riigil prioriteedid paigast ära. Ma enne vihjasin ka oma vastuses, et mulle tundub, et praegust valitsust ei huvita ei Eesti rahvas ega Eesti riik, vaid oma semud, kes kuskilt selle raha kaudselt nendeni suunavad ja nende võimu kindlustavad. Aga see ei ole jätkusuutlik. Ja ma ei tea, mis lõpuks peab juhtuma, enne kui Reformierakond hakkab hoolima sellest, et Eesti riik kestaks läbi aegade.

Anti Poolamets, palun!

Ma muretsen ikka jätkuvalt selle pärast, et needsamad hiigelsubsiidiumid kipuvad voolama omakorda hoopis välisinvestoritele, nende kaudu subsideerime võib-olla hoopis Saksamaale odavama energia hankimist. Ma toon näite Liivi lahe meretuulepargist, kus on gigantne hulk meretuulikuid plaanis: 84 tükki koguvõimsusega 1000 megavatti. Sinna tulid koguni rahvusvahelised investorid, Sumitomo Corporation ja selle taustal omakorda veel Warren Buffett, üks maailma jõukamaid mehi. Ehk siis maailma superrikkad õngitsevad vaese Eesti maksumaksja kallal, et saaks aga midagi võtta ja seda meie enda subsideeritud elektrina Saksamaale müüa. Mingisugune tõeline suure ja väikse Peetri skeem on siia ehitatud.

Aitäh küsimuse eest! Aeg-ajalt püüad argumente leida ebaloogilise käitumise [õigustamiseks], püüad mõista, miks seda tehakse, kas ollakse kasulikud idioodid, kas ollakse ahned või mis seal taustal on. Võtame kas või selle, kust need tuuleenergia tootmiseks [vajalikud] komponendid tulevad. Need tulevad Hiinast, üldse 70–80% kogu maailma tuulikute komponentide toodangust tuleb Hiinast. Samuti toodetakse Hiinas 80% elektriautode akudest. Ja mida siis see roheline energia meile, kogu Euroopale tähendab? Me turgutame ju Hiina majandust. Samal ajal Hiina ise toimib palju rahulikumalt selle juhuenergia ülevõtmisel. Hiina avab nädalas ühe söeelektrijaama, faktikontroll on seda tõestanud, muide. Ja ma tahakski küsida, kas meie eesmärk on Hiina majanduse toetamine, unustades sealjuures nii oma julgeoleku kui ka majanduse. Majanduskasvust ei tahaks praegu rääkidagi. Aga tundub küll, et nähtavasti on Hiina lobistid head tööd teinud, kui ma püüan seda olukorda, mis meil praegu taastuvenergia turul on tekkinud, kuidagi loogiliselt põhjendada. Võib-olla on [seal taga] siis Hiina, pluss rumalus, pluss ahnus. Ühtegi mõistlikku põhjendust sellisele toimimisele ma ei oska leida.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma peatun korraks energeetika ja noorte teemal selle eelnõuga seoses. Nagu me teame, tegelikult on meil võimalik taastuvenergeetikat toetades kallist elektri hinda maksta ainult nii, et me ise vaesume. Saame endale lubada kõike palju vähem, et saaks maksta kallist elektri hinda. Aga meile räägitakse siiamaani teist juttu, et kui tuleb tuuleenergia, siis hakkab hind odavnema. Palun lükake see ümber. Aga nüüd noortest kõneledes, neil on ju teatavasti kliimaärevus ning nad toetavad taastuv- ja roheenergeetikat sellepärast, et kliima saab hukka, kogu põlevkivienergeetika ja fossiilsed kütused mõjutavad globaalselt palju rohkem ja sellepärast tuleb jäägitult, koheselt ja kiiresti minna üle taastuvenergeetikale. Mida te ütleksite nendele noortele? Kas neid hirmutatakse ülearu? Või kuidas me saaksime nemad ka tuua päris energeetikaarutelu juurde, mis on tõsiselt võetav?

Aitäh! Väga hea küsimus. Noored on tõesti ärevuses seetõttu, et kliima soojeneb. Eks see on ka nende inimeste eesmärk, kes seda ärevust on noortesse süstinud. Noored, kes muretsevad, on tundlikumad kõikide looduses olevate liikide ja loomade suhtes, on empaatilised. See on hästi kuritahtlik noorte ärakasutamine oma agenda elluviimiseks. Tuletame meelde, kuidas me üldse tuulikuteni oleme jõudnud – kõik on ju CO2 pärast. Kui CO2 loodusesse paisatakse, pidavat see loodust soojendama. Võimalik, et on ka vastupidi: soojenev kliima hoopis toodab CO2 juurde. Aga mida ma ütleksin noortele? Tegelikult tuuleenergia ongi väga loodust kahjustav, eriti Eestis. Meil on planeeritud tuuleparke 29 omavalitsusse, mis on üle Eesti laiali. Vaatame neid valdasid, kus need asuvad: need asuvad looduskaitsealadel, need asuvad otse rohevõrgustike keskel. Võetakse maha metsa, hävitatakse ka tundlikutele liikidele loomulikku looduskeskkonda, raadatakse. Ligi üks hektar läheb puhtalt vundamendi alla, lisaks hektar juurdepääsuteedeks. See kõik on väga loodust kahjustav. Seda enam, tuulikute labad eraldavad erosiooni toimel bisfenool A‑d, mis on molekuli ehituse poolest väga sarnane östrogeeniga. See toob loodusesse häiringuid. See on täiteaine nende tuulikute labade tugevdamiseks. Ja tuuliku laba ju ei osata töödelda, ei osata uuesti kasutusele võtta, vaid maetakse maasse. See, mis taastuvenergiaga kaasas käib, kahjustab loodust palju rohkem. Lisaks, kui vaadata, kui madal on taastuvenergia tootlikkus, siis see näitabki raiskamist, meeletut raiskamist mingi tillukese asja saamiseks. See on umbes nagu see, et kabenupu saamiseks me raiume puu maha. Ma ei tea, kas noortele on võimalik seda niimoodi selgitada, sest kliimaärevus on noorte hulgas tõesti-tõesti väga suur. Eks me peame nendega rohkem rääkima. Rohkem rääkima ja ütlemagi neile, et 20 sugu on fiktsioon. Ikkagi mees ja naine on looduses, mitte 150 erinevat sugu. Neid valesid on nii palju, mille eest tuleb noori kaitsta, ja kliimapaanika on üks vale.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina vaatan seda asja ka natukene niimoodi, et kuna me oleme selliseks Euroopa Komisjoni kolooniaks muutunud, siis kusagil Brüsseli vastavates direktoraatides on pandud näpp kaardi peale ja [mõeldud]: ahhaa, Eesti, see on nii hõredalt asustatud, sinna võib panna need tuuleveskid püsti ja see ei sega kedagi võrreldes Saksamaa või Prantsusmaaga, mis on väga tihedalt asustatud, las toodavad meile seal oma hõredalt asustatud aborigeenide riigis elektrienergiat. Kas me ei võiks äkitselt hoopiski selle kandi pealt seda asja vaadata?

Jah, aitäh küsimuse eest! Tuuleenergia tootjad on ise ka välja öelnud, et nad on valinud pargi [asukohaks] looduskauni koha sellepärast, et seal on hästi vähe inimesi. Peab ju maksma talumistasusid ja mida vähem on seal inimesi, kes võiks seda nõuda või [ehitust] takistada, [seda parem]. Ma toon näite Lääne-Virumaalt. On üks tillukene küla, Tudu küla, ühel pool on Tudusoo [loodus]kaitseala. Ja seal on kuskil 300 või 150 [elanikku], inimesed elavad seal suviti, rohkem linnas. See väike asula on kolmest küljest tuulikutega [ümbritsetud]. Tuulikupargid piiravad seda nii idast, läänest kui ka lõunast ja kaugus on kõigest üks kilomeeter. Kujutage ette, kui nüüd päike hakkab hommikul paistma, siis see väike asula on põhimõtteliselt kogu päeva selles vilgutuse piirkonnas. Ja nad peavad ära kolima, sest hea küll, müra kannatad välja, paned kõrvaklapid pähe, aga sa ei saa seda vilgutust välistada, sa ei saa pimedana ringi kõndida. Sa võid kurdina ringi kõndida, aga pimedana sa ei saa ringi kõndida. Jah, mul on ka see tunne, et me oleme justkui mingi koloniaalmaa, kus meilt võetakse loodusvarad ära. Meie suur ressurss on ju maa, meil on Euroopas nähtavasti kõige rohkem maad ühe inimese kohta. Ja siis tullakse ja võetakse see selliste meetoditega ära. Rääkimata sellest, et me oleme mõnes mõttes ka nagu prügimägi. Iru elektrijaama läheb päris suures koguses Euroopa prügi põletusse. On ju nii, eks? (Naerab.) Mart ei nooguta. Jah, aga see on üks osa, mille puhul ma tunnen, et see, et me oleme väikesed, oleme kuskil Euroopa äärealal ja oleme nii rumalalt nõus kõigega, mis sealt Brüsseli poolt tuleb, seab kogu Eesti rahva väga haavatavasse olukorda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas te olete ka mõelnud, et selle raha eest, millest siin räägitakse – 2,5 miljardit või isegi 3 miljardit eurot –, mis läheks justkui tuulikute toetuseks, [võiks] tegeleda hoopis juhitavate võimsustega ehk suunata selle põlevkivienergeetika moderniseerimisse? Üle riigi [võiks] luua näiteks omavalitsustele võimaluse oma küttesüsteemi rekonstrueerida, et saaks kasutusele võtta koostootmisjaamad, mis toodavad kohapeal nii elektrienergiat kui ka soojust. Need tegelikult hajutatuna üle Eesti oleks väga head ka julgeoleku mõttes. Kui palju tegelikult saaks energeetika vaates selle 2,5 miljardiga ära teha, et oleks päriselt püsiv, stabiilne elekter! Miks seda ikkagi teha ei taheta? Kas teil on [tekkinud] arusaam, miks seda asja aetakse ikkagi selle ebastabiilse tuuleenergia peale? Samal ajal, nagu nad ise ütlevad, ei ole neil mõtet tuulikuid tööle pannagi, kui elektri hind on odav. See tähendab, et tegelikult me saame tuulikud ja saame endiselt ka kalli elektri hinna. Miks siis ei soovita juhitavate võimsustega tegeleda?

Aitäh! Väga hea küsimus. See oleks mõistlik plaan, tegelikult ka, investeerida millessegi sellisesse, kust me saame elektrit nii palju, kui me tahame, ja sellel ajal, kui me seda vajame. Aga mul on üks versioon tekkinud sellest [põhjusest], miks taastuvenergiat, juhitamatut elektrit niimoodi toetatakse. Ma lähtun ka sellest Õhtulehe artiklist, mis rääkis sellest, kui hämarad ja läbipaistmatud on need toetuse saamise skeemid. See juhitamatu elekter on nüüd nagu e-valimised: see on pime kast. Ei saa öelda, kui palju sealt parasjagu elektrit tuleb. Ütled, et no ei tule nii palju. Tuule ja selle elektri mõõtmine on suhteliselt võimatu. Aga kujutage ette, kui te investeerite raha konkreetselt sellesse objekti, sellesse võimsusesse, mis on juhitav ja mõõdetav, siis nähtavasti ei ole võimalik mingeid miljardeid või miljoneid välja skeemitada. Ma arvan, et see on nende plaan, arvestades eelnevat käitumist, 10 miljoni dollari afääri, Autorollot, Tallinna Sadamat. Kogu aeg on mingi skeem. Hämaratesse skeemidesse on nähtavasti palju lihtsam raha ära peita, loetavatesse skeemidesse nähtavasti palju keerulisem. Ja selle tõttu ei arendata neid mõõdetavaid, juhitavaid võimsusi, parem on jääda siia ebamäärasemale maastikule.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Evelin Poolamets! See eelnõu, millest me siin praegu räägime, puudutab ju elektrituruseadust, eks. Minu jaoks on väga huvitav, kuidas te olete suutnud siia sisse pikkida sugude teema, kui ma õigesti kuulsin, hormoonid ja nüüd e-valimised. Minu küsimus puudutab kliimamuutusi, millest te ka põgusalt rääkisite, [öeldes], et noori hirmutatakse ja tegemist on mingisuguse hüsteeriaga. Kui me vaatame Euroopas lõuna poole, räägime näiteks Hispaaniast, Itaaliast, Portugalist, siis seal aasta-aastalt sagenevad metsatulekahjud, kuumalained, põuad. Mida te nendele noortele ütleksite, et mille pärast selline olukord on tekkinud?

Aitäh! Nendele noortele ma ütleks, et kliima muutubki, aga see ei sõltu inimestest. Ja kui need muutused on väga [suurte] inimkahjudega, siis järelikult on inimesi sinna kohta, kus see õnnetus juhtub, väga palju kogunenud. Nagu me näeme, ka riigi [keerulises] julgeolekuolukorras selle jaoks, et investeerida julgeolekusse, turvalisusesse, meil tihtipeale raha ei ole. Me kaotame ära päästekomandod, sest raha ei ole. Näiteks maal oli varem väga palju vabatahtlikke päästjaid, riigil oli raha neid üleval pidada, nüüd enam ei ole. Tõesti, kui ka Eestis peaks tekkima metsatulekahju, siis seal ongi tagajärjed palju hullemad kui varem, sest see raha, mis oleks pidanud kuluma nende päästjate ülalpidamiseks, on kulunud tuuleparkide peale. Jah, tõesti, rohepööre toob kaasa väga raskeid tagajärgi.

Ja Hanah Lahe, palun!

Jaa, ma saan aru, et te eitate seda, et kliimamuutused on inimtekkelised, aga praegu te just oma sõnavõtus ütlesite, et need toovad kaasa erinevaid sündmusi, näiteks ka Eestis, võib-olla mõne metsatulekahju. Kas sellest tulenevalt te ei leia, et kliimamuutused on ka ohuks meie julgeolekule?

(Keegi räägib saalis.) Jaa, metsatulekahjud on alati olnud, ka siis, kui inimesi ei olnud. Julgeolekut ja kliimamuutusi võrrelda on – no ma ei tea, see on väga putinistlik jutt praegu. Tulla rääkima, et ärge investeerige julgeolekusse – ma arvan, et Putinile sa väga meeldiksid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Ma arvan, et enne peaks ikka natuke seda viimast lauset korrigeerima. Ma arvan, et see oli nüüd küll väga alatu väide, nagu Hanah oleks putinist. Sellised väited võiks ära jätta. Aga räägin nüüd sellest konkreetsest eelnõust. Majanduskomisjon käsitles seda eelnõu kahel istungil, 11. ja 17. märtsil. Esimesel otsustati konsensuslikult määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Teisel valmistati ette eelnõu esimeseks lugemiseks. Eelnõu algataja tutvustas ka seal eelnõu sisu, mille kohta andis kommentaare ka ministeeriumi [esindaja]. Sellega, et oleks vaja toetused ära lõpetada, ministeerium täies mahus ei nõustunud, kuna turul ei ole siiski veel päris selline olukord, kus kõik saaksid [ehitada] otseselt turu vastu. Seetõttu toimus komisjonis arutelu, mille põhilised punktid [puudutasid] just seda, kas tuuleparki on võimalik rajada koos või ilma toetuseta, mis seda põhjustab ning mis on selle roll nii elektri hinnas, energeetikajulgeolekus kui ka taastuvenergia sihtarvude täitmises. Küsimus oli ka õiguspärases ootuses – kas see eelnõu seda rikub või mitte. Kuna see hakkaks kehtima ainult uutele toetustele järgmisest aastast, siis ta seda otseselt siiski ei teeks. Ja oli arutelu salvestuse, konkurentsivõime ja muu üle, üldiselt tuuleparkide üle. Eelnõu toetajad rõhutasid vajadust doteerimine lõpetada, viidates madalale kasutegurile ja sellele, et on juba tootjaid, kes ütlevad, et saavad teha seda ilma [dotatsioonita]. Ka Kliimaministeeriumi [esindaja] kinnitas, et selliseid tootjaid tõesti on ja neil on alati võimalik teha vähempakkumisel nullhinnaga pakkumine ehk siis ilma toetuse vajaduseta. Tänaseks ei ole küll ühtegi tootjat, kes oleks paigaldanud reaalse tootva seadme ilma toetuseta, nii et see on hetkel ainult soe õhk. Vabariigi Valitsus arutas seda 20. veebruaril ja ühehäälselt kinnitas, et ei toeta seda eelnõu, kuna see ei ole kooskõlas Eesti energeetika‑ ja kliimaeesmärkidega. Majanduskomisjon otsustas konsensuslikult määrata selle eelnõu kolmapäevasesse päeva, kuid ma saan aru, et juhatuse kokkuleppe kohaselt tõsteti see tänasesse. Komisjon otsustas 7 poolt‑ ja 2 vastuhäälega teha ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Nii et komisjoni nimel palun arvestada, et komisjoni ettepanek on eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Mu küsimus on ka natuke laiemalt taastuvenergeetika teemal. Su enda erakonnast pärit peaminister veel poolteist kuud tagasi rääkis, et küll see meretuul on hea: paned ühe euro sisse, saad kaks tagasi. Me sinuga hiljaaegu pidasime Delfis vastaval teemal debatti. Siis üks meie ühine tuttav kirjutas mulle ja ütles, et hea debatt, Rain, aga kahjuks Mario ei saa asjadest rääkida nii, nagu on, vaid peab ideoloogilisi jutupunkte esitama. Ma nüüd selles valguses küsin. Ja ma saan aru, et sa oled Reformierakonna liige, võib-olla sõna "eetika" sulle nii tuttav ei ole, aga siiski, teadlasena oled sellega ehk tuttav olnud. Kas eetilisest perspektiivist ja ütleme, noh, kui sa endast teadlasena mõtled, pead sa õigeks rääkida juttu, mille kohta sa ise ka tead, et see ei vasta tõele? Näiteks taastuvenergeetikat siin propageerides, kui te veel sotsidega koos valitsuses olite.

Aitäh! Ma jälgisingi seda, et sa ei küsinud enne küsimusi, et saaksid mult ikka küsida seekord. Ükski nendest elementidest pole olnud vale. Selles mõttes, et kui sa piisavas mahus rajad taastuvenergia [rajatisi], muutud sa turul oluliseks tootjaks ja selle tulemusena sina dikteerid hinna. Taastuvenergia omahind on suhteliselt madal ja turuhind selle tulemusena tuleb alla. Ja kui sa selle matemaatika läbi teed, siis need väited on proportsionaalselt tõesti umbes korrektsed: üks sisse, kaks välja – turumõjuna, ütleme, kogu majandusliku sotsiaalmõjuna. Nüüd, praktikas on küsimus selles, mis mahus investeeringud oleksid ja kas see toetusskeem on see kõige õigem. Selles osas tuleb tõesti tunnistada, et sotsid olid need, kes meretuuleteemat väga pressisid. Ja seda on nüüd oluliselt pidurdatud. Sellest ma räägin võib-olla pärast fraktsiooni [nimel] kõnes. Aga väga [suur] arutelu toimus siin asja üle, mida ei eksisteeri enam.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma olen väga valel teel, kui ma ütlen, et kõigepealt äkki peaks tegema ühendused Soome poole ehk tegema Estlinke juurde? Meil täna on kahest üks katki. Ei ole ju saladus, et pärast seda, kui Eesti-Läti kolmas ühendus ära tehti, nihutati see hinna järsk hüpe, mis oli enne Eesti ja Läti elektri [hinna] vahel, Eesti ja Soome vahele, just nimelt sellepärast, et tegelikult meie [suudame] Läti poole ära anda kordades [rohkem] kui Soomest saab Eestisse tulla. Kas me ei peaks tegelikult tegelema ühe kiire lahendusega, tegema Soome [ja Eesti] vahele rohkem ühendusi, et Soomest saaks odavam elekter Eestisse tulla? See tuulikute teema tundub küll väga ühte väravasse mängimisena.

Aitäh! No seda arutelu meil komisjonis muidugi selle konkreetse eelnõu puhul väga ei olnud, aga oli täna, mistõttu ma seda natukene adresseerin. Eesti-Soome kolmas ühendus on täiesti plaanis. Selle planeeringu ja ehitamise protsess on selline, et me saame selle 2032.–2035. aastaks. Seda me lihtsalt ei saa kiiremini. Ja ega see selles mõttes kõike ju ei päästa, et Estlink 2 on hetkel katki. Miks ta on katki? Sellepärast, et seda on hübriidrünnaku käigus rünnatud. Mis välistab selle, et see oleks ka Estlink 3 puhul niimoodi? Meil on vaja ka lokaalset piirkondlikku tootmist. Need nagu päris üks ühele ei välista üksteist.

Ja Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea majanduskomisjonikaaslane! Meil tõesti oli see arutelu majanduskomisjonis ja selsamal teemal ka, et osa ettevõtjaid ei julge praegu investeerida, kuigi neil on olemas juba ehitusload, sellepärast et nad ei tea, kas turgu hakatakse solkima või ei hakata solkima. Sa väitsid, et see on ainult soe õhk praegu ja et neil on võimalus tulla nullhinnaga pakkuma, isegi kui on selline toetusskeem olemas. Minu küsimus sulle on väga lihtne. Kui sul on võimalus minna praegu poodi ja sa saad osta auto selle hinnaga, nagu on, aga on olemas ka riiklik toetussüsteem, et makstakse näiteks pool auto hinnast sulle kinni, kas sa lähed sinna ja pakud nullhinna ehk siis kallima hinna, ütled, et ma ei taha toetust, või mitte? Ja ütle, kas sa arvad, et kui näiteks teatud autode puhul on see ja teiste autode puhul ei ole, kas see solgib turgu.

Aitäh küsimuse eest! No esiteks, autode puhul just oli uudis, et elektriautode ostu toetus sai läbi, nii et seda enam ei ole. Aga see oli niisama remark. Jaa, ma saan aru su mõttest, et kui on teada, et tuleb sedasorti toetus, siis see tekitab turul teatud ootust ja ei pruugita investeerida. Arusaadav. See võrdlus, kas sa läheksid ja pakuksid suuremat [hinda], ei ole siin päris asjakohane, kuna tegemist on vähempakkumisega ehk toetust saavad need, kes pakuvad vähem. See tähendab, et kui sa lähed ja küsid, et sulle pool hüvitataks, aga keegi teine läheb ja ütleb, et talle sobib ka see, kui ainult 10% hüvitatakse, ja keegi kolmas ütleb, et ta ostab täishinnaga, siis kõigepealt saab auto see, kes täishinnaga ostab, siis see, kes 10% [hüvitust soovis], ja sina jääd võib-olla oma poolega üldse ilma autota. Noh, autode puhul see tegelikult ei ole hea võrdlus, aga lihtsalt, et aru saada. Sellel skeemil on ka üks osa, mida minu meelest ettekandes oli valesti adresseeritud. Tegelikult taastuvenergia toetused on aja jooksul muutunud. Need, mis põhjustasid potentsiaalselt suuremaid kasumeid, olid need, kus oli fikstasu: iga kilovatt-tunni pealt sai fikstasu, sõltumata sellest, mis hind oli. Viimaste aegade pakkumised on aga juba olnud vähempakkumised, mis tähendab seda, et seal reaalselt on ka see võimalus, et kui sa tahad, siis sa saad teiste ees konkurentsieelise. Sa [ütledki], et sa ei soovi riigilt hüvitist või soovid väga väikest. See on oluline vahe. Seal ei ole nii, et miks ei peaks küsima maksimumi, sest siis lihtsalt ei saa turule, ei saa seda toetust, kuna keegi teine pakub vähem. (Saalist öeldakse midagi.) Ei pea, aga see on üks võimalus seda väga lihtsalt testida. Ja tegelikult need maismaatuuletoetused ei ole üüratud summad, me ei räägi siin miljarditest. Me räägime suurusjärgus 10–20 miljonist aastas ja seda ka mitte 20 aastaks. See oli maksimumnivoo.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see jutt on demagoogia muidugi, see vastus eelmisele küsimusele. Tuult ja päikest on inimesed juba ammu tundnud: tuuleveskid olid ja purjelaevad olid ja igasugused toredad asjad olid. Aga tööstusrevolutsioon algas siis, kui kasutusele võeti kivisüsi. Nüüd te tahate teha teistsugust tööstusrevolutsiooni sellega, mis on ajaloos läbi proovitud. Ja on leitud, et seda efektiivsust, mis on tuumajaamas või kivisöejaamas või ka põlevkivijaamas, sealt kuidagi välja ei võta. Nii et kõik need jutud on lihtsalt puhas demagoogia, mis on ideoloogilisele platvormile üles ehitatud. Te võite seda ükskõik kuidas siin õigustada. Aga minu küsimus on see. Me oleme praegu loonud sellesama asja ja me tahame siin nüüd teha korrektsiooni. Ebavõrdse konkurentsi tingimused ja ebavõrdse kohtlemise tingimused – see on umbes sama nagu see, et elektriautod võivad kaubanduskeskuste ukse ette parkida. No mispärast? Mispärast neile selline ebavõrdne eelis on antud? Mille poolest nemad paremad on? Mitte millegi poolest. Aga näe, on nii tehtud! See on puhas ideoloogia, siin ei ole midagi ratsionaalset. Ja minu küsimus ongi: kui kaua kestab siis teie meelest see ideoloogilisel baasil püsiv ebavõrdne kohtlemine tuuleenergeetika, päikeseenergeetika ja fossiilenergeetika vahel? Varem või hiljem fossiilenergeetika võidab.

Ma arvan, et selles kohas me jääme tõenäoliselt ideoloogiliselt vaidlema, sest mina ütleks, et ka ratsionaalselt on see energia hetkel odavam kui fossiilne. (Mart Helme pahandab saalist.) ERR‑is on uudis – palun, võite minna ja lugeda –, kus Enefit Power annab väga täpse ülevaate, kui palju maksab põlevkivi ja kui palju on vaja investeeringuid, et muuta [need jaamad] pelletile [sobivaks]. (Saalis räägitakse.) Ei, pelletite puhul ei ole CO2 seal arvestuses, see on 200 eurot megavatt-tund. See on otsese juhi öeldud, mis on põlevkivi hind. See tasub üle vaadata, see ei ole sugugi odav ega konkurentsivõimeline, vaid see on kallis elekter. See ei ole odav elekter, see on kallis. See 50 eurot megavatt-tund oli ammu-ammu-ammu, see ammu enam ei kehti. Selles suhtes on [taastuvenergia] odav ja parem. Aga olgu! Seda komisjonis ei arutatud ka.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma oleksin energeetikaküsimustega jätkanud, aga siis ma kuulasin su vastuseid ja nüüd mu küsimus tuleb täitsa teisest vallast, ühe sinu vastuse kohta. [Sa tõid] autode ostmise näite Mart Maastikule vastates. Sa rääkisid sellest, et ikkagi peaks toetusskeem olema, aga siis peaks keegi kusagil kehtestama ka järjekorra, kes saab enne autot osta ja kes ei saa. (Mario Kadastik naerab.) Kas teie Reformierakonnas sisimas päriselt mõtlete sellistele asjadele? Me teame, kuidas vanasti näiteks autoostulubasid sai: ikka pidid parteile korralikud teened olema. Kas sa lasid välja paista sellel sileda pealispinna all oleval tõelisel reformierakondlasel? Et teeks sihukese korraliku plaanimajanduse, lükkaks toetused kitsale sihtgrupile ja siis asjade ostmist, projekte lubaks nii, et Reformierakonna kontoris on nimekiri ja seal vaadatakse, kes saab teha, kes ei saa. Kas sa seda mõtlesid selle analoogiaga või mis sa tahtsid öelda?

Head kolleegid, ma nüüd korra katkestan selle arutelu, sellepärast et me arutame praegu …

Komisjoni osa.

… elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. See arutelu on läinud juba väga kaugele ja väga filosoofiliseks ning väljub selle eelnõu raamest. Aga kui lugupeetud ettekandja …

Ma võin lühidalt vastata.

… tahab vastata sellele küsimusele, siis palun.

Ma võin lühidalt vastata, et ei, mina rääkisin turu toimimisest. See, kes teeb parema pakkumise, saab ka konkurentsis võita. See on sama, kuidas toimuvad riigihanked, muud asjad: kui teed pakkumise, mis on soodsam, siis võidad pakkumise. See oli minu mõte. Ei olnud mingit seda [tagamõtet].

Nii, Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te kindlasti olete majanduskomisjoni liikmena lugenud seda artiklit, millele ma viitasin, Õhtulehe artiklit 21. märtsist, "Mesimagus, aga läbipaistmatu äri: kelle taskusse liigub taastuvenergia toetus […]?". Te natuke vist vihjasite ka oma vastuses, et see toetusskeem võiks teistsugune olla. Kui vaadata seda uuringut, mille on see ajakirjanik teinud, siis tõesti [tundub], et taastuvenergia toetuste jagamine on olnud väga küsitav ja väga suured summad on läinud teadmata kohta. Väga suuri toetussummasid on 2020.–2024. aastani saanud ettevõtted, kes on lõpetanud tegevuse. See kõik on väga kahtlane. Kuidas kommenteerite?

Seda komisjonis ei arutatud ja seda konkreetset artiklit ma pole lugenud. Aga te mainisite aastaid – see on see vana toetusskeem, kus anti iga kilovatt-tunni eest toetust. Sellist toetusskeemi ei ole nüüd tehtud juba, ma ei tea, mitmeid aastaid. See on lihtsalt ajalooline süsteem, mis jookseb edasi, kuni 12 aastat täis saab, ja seda ei saa ka muuta, sest see on õigustatud ootuse ja kõige muu taga. See on ikkagi tootmise baasil ehk see elekter toodeti ära. Kuhu see raha pärast läks? No see, kui äri enam ei tööta, firma läks pankrotti, on äritegevuse üks osa. Aga ma ei ole konkreetset artiklit lugenud, ei oska kommenteerida.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, keda te üritate siin lollitada. Sellest hetkest, kui teie koalitsioon hakkas oma rohepööret ajama, on ju elektri hind ainult tõusnud. Ja nüüd, kui need dotatsioonid ehk subsideerimine juurde panna, need miljardid, mis teie arvates on kõigest sajad miljonid, siis ju tõuseb hind tarbijale veel. Ja mida ei ole? Ei ole soodsat elektrit. Mind tõesti huvitab, kelle jaoks elekter soodsam siis lõpuks tuleb. Kas nende tuugenite tootjatele või? Inimestele see küll soodsam ei tule.

Aitäh! Seda komisjonis ilmselgelt ei arutatud, aga ma soovitan minna vaadata järgi, mis oli sel nädalavahetusel elektri hind. See võib teid šokeerida. (Saalis räägitakse.) See oli päris mitu päeva ja ma arvan, et enamus sellest suvest on samamoodi. Selles mõttes soovitan. (Saalis räägitakse.) Ja ei ole miljardeid! Maismaatuule[toetuseks] ei ole kordagi planeeritud miljardeid. See [jutt] tuleks ka lõpetada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Majanduskomisjoni liikmena teid kindlasti teeb elektri hind murelikuks. Ja kui te vaatate, et taastuvenergia tootjad saavad siiski toetusi, vaatamata sellele, et nad teenivad kasumeid, ja see ei vii elektri hinda alla, mis meie majandusest siis saab? Äkki peaks tarbijale selle taastuvenergia tasu hoopis tagasi maksma?

Aitäh küsimuse eest! Ma jään ikkagi eriarvamusele elektri hinna kujunemise osas. Siin ei tasu vaadata üksikuid päevi ega üksikuid nädalaid. Tahes-tahtmata senikaua, kuni meil ei ole turul ühtlast püsivat soodsat võimsust, milleks on tuumajaam, jääb meil veebruarikuu kalliks. Aga see ei tähenda, et 12 kuu lõikes oleks elektri hind kallis. Elektri hind on tulnud alla. Elektri hind oli kõrge suuresti 2022–2023 tulenevalt Ukraina sõjast ja sellest põhjustatud energiakriisist, kus tekitati ka spekuleerimine turul ja gaasi hind aeti üles sellepärast, et arvati, et tuleb tohutu defitsiit. Aga see ei olnud mitte elektriturul spekuleerimine, vaid see oli gaasi saadavusega seotud. See on selles mõttes midagi natuke muud. Ja sealt on hinnad hakanud mingil määral alla tulema ja hinnad lähevad endiselt alla. Aga päris madalaks saame me need ikkagi alles siis, kui meil on ühtlane odav baasvõimsus, ja see on tuumajaam.

Aitäh! Ja Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ega mina ei saanud oma küsimusele vastust, aga iga loogiliselt mõtlev inimene ju näeb, et see on meeletu raha, mida riigieelarvest kanditakse tuugenite tootjatele. Maismaa tuulegeneraatoritele on ette nähtud 240 miljonit, samal ajal ei olnud laste huvihariduse jaoks 10 miljonit [ega raha] koduse laste ema ravikindlustuseks. See raha läheb ju nendele arendajatele. Meie kliimas ei ole kord tuult ja siis ei ole päikest – ja kõik, kasu ei ole sellest, hinnad ei muutu, kõik on kõrgem. Üks päev on odavam hind, ja nüüd räägitegi, et olge õnnelikud, et üks kord aastas on teil odavam hind. Nalja teete? Tulen tagasi selle juurde, et kuus aastat tagasi – vaatame, mis siis elektri hind oli, ja siis räägime –, vaat siis oli õige elektri hind. Ma tahaksin ikka vastust saada. Ütelge välja, kelle jaoks see soodsam on ja kes selle arvelt siis võidavad. Mitte inimesed ei ole need.

Aitäh! Kui elektri hind läheb alla, siis võidavad sellest ikkagi kõik tarbijad, vähemalt need, kes on keskmistatud hindade või börsihindadega. (Mart Helme saalist: "Küsimus on, kes saab raha.") Kes saab raha? Raha saab see, kes elektrit toodab. Kes elektrit toodab. (Saalis räägitakse.) See, kes elektrit toodab.

Nii. Aga suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsus teatas, et Eestil ei ole praegu realistlik saavutada elektri hindu, mis oleksid samal tasemel kui Soomes. See tähendab, et valitsuse arvates pole meil mõtet odavast elektrist isegi unistada. Samas, Eesti Energia lükkas valitsuse väited samal päeval ümber. Kontserni sõnul võimaldaks põlevkivielektrijaamade pidev töös hoidmine saavutada Balti regioonis Soomega võrreldavad elektri hinnad. Eesti Energia sõnul takistavad selle plaani elluviimist kaks asja: kõrged CO2-saaste kvoodi maksud ja tootjate, näiteks tuuleparkide omanike ärihuvid. Valitsus üritas meid, ja mitte esimest korda, eksitada. Kuid me oleme juba harjunud valitsuse lõputu valetamisega. Palju olulisem on aga küsimus, mis täpselt takistab meid odavat elektrit nautimast. Esiteks, kõrged CO2-maksud. Valitsus valetab järjekordselt, kui väidab, et põlevkivi on liiga kallis kütus. Põlevkivi on odav ja seda on meil palju. Küsimus on maksudes, millega seda kütust koormatakse. Samas pole kõrged CO2-maksud seotud majandusega, see on puhas poliitika. Brüsselis otsustati ühel hetkel, et põlevkivi ei tohi enam elektrijaamades kasutada, ning loodi kunstlik olukord, kus selle kasutamine muudeti majanduslikult kahjumlikuks. See oli poliitiline otsus. Selle tulemus on kallis elekter, mis on viinud Eesti majanduse kolmeks aastaks langusse. Aga kui keegi on sellise otsuse teinud, saab seda ka muuta. Just sellega peaks Eesti valitsus praegu tegelema, mitte millegi muuga. Teiseks, roheenergia tootjate huvid. Avalikkuse survel loobus valitsus hullumeelsest plaanist täita kogu Eesti tuulegeneraatoritega ning kinkida nende omanikele 2,5 miljardit eurot. Kuid see oli vaid ajutine terve mõistuse võit. Valitsus surub meile endiselt peale roheagendat ja seda tehakse tarbijate arvelt, kes on sunnitud tuule- ja päikeseelektri tootmist doteerima. Tuuleparkide ja päikesejaamade omanikud saavad rikkamaks, samal ajal muutub Eesti rahvas üha vaesemaks ja majandus langeb kõrgete elektri hindade tõttu edasi. See olukord ei ole normaalne. Eesti peab loobuma rohelisest sotsialismist ja naasma normaalse majanduse juurde. See tähendab, et kõik elektritootjad peavad konkureerima võrdsetel tingimustel. Ja võitku see, kes suudab pakkuda tarbijatele piisavalt energiat parima hinnaga. Kui selleks osutuvad põlevkivielektrijaamad, siis nii olgu. Elekter ei tohi olla Eestis luksuskaup ja meil on kõik võimalused, et see nii ka oleks. Aitäh!

Suur tänu! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Inimesed, kes meid vaatavad! Mulle on helistanud mitmed taastuvenergia tootjad, kes on ise ka mures selle pärast, et praegu tahetakse jälle hakata sõna otseses mõttes turgu solkima. Nendesamade toetusskeemide alusel ei ole neil võimalik ilma toetuseta taastuvenergiasse investeerida, sest nad ei julge. Neil on isegi ehitusload olemas, nad võiksid investeerimist kohe alustada, aga nad ütlevad, et [kahtlevad], sellepärast et kui nemad teevad ilma toetuseta ja teised saavad toetust, siis nad ei ole konkurentsis võrdsetel alustel. Samas näiteks üks tootja helistas ja ettevaatlikult küsis, kuidas me suhtume ka järgmistesse energiaprobleemidesse, et Isamaa tuuleenergiat vist ju väga ei toeta. See ei vasta tõele. Ma kordan siin, et Isamaa toetab kõiki energialiike, mis on konkurentsivõimelised ja loomulikult ka võimalikult puhtad, nagu öeldakse, loodust säästvad. Aga see peab kõik käima turumajanduse põhimõttel. Eelkõneleja ütles ka, et see on nagu sotsialistlik lähenemine, et me valime välja ühe lemmiklapse – see on tegelikult ideoloogia ja turu solkimine. Ma toon näite ka. Kõigepealt, millised on üldse need eesmärgid, mida me saavutada tahame? Ühed on, millest kogu aeg räägitakse, kliimaeesmärgid: odav ja puhas elekter. Kliimaeesmärke me kindlasti ei suuda täita – isegi kui me kõik, ma ei tea, maksaksime kümme korda rohkem selle energia eest, mida me toodame justkui puhtalt –, kui ülejäänud maailm sellega ei tegele. Sellest võiks kõigepealt aru saada. Rääkimata sellest, kas inimene tõesti suudab CO2 emiteerimise [vähendamisega] kuidagimoodi kliima soojenemist pidurdada või mitte. See on iseenesest suur vaidlus ka teadlaste seas. Aga selge on see, et ei saa olla silmakirjalik. Me järjest suurendame mürskude tootmist, kõike seda, mis tegelikult plahvatades tekitab just nimelt meeletult CO2. Sõda käib mitmel tandril ja samas me räägime, kuidas me päästame kliimat. See ei ole lihtsalt võimalik. Teine asi, mida räägitakse: meil peab olema 100% taastuvenergia. Ka see ei ole ju tegelikult võimalik, sellepärast et kui meil on päikesepaneelid ja päike ei paista või meil on tuulegeneraatorid ja tuul ei puhu, siis on meil ikkagi energiat vaja. See tähendab seda, et meil ei ole võimalik garanteerida elektri tootmist täielikult taastuvenergiast. Ei ole mõtet siin silmi kinni pigistada selle ees. Meil on uued väljakutsed seoses sellega, et me tuuleenergiat siin praegu väga peale surume. Kui meil on hästi palju tuuleparke välja arendatud ja tuul puhub, siis tegelikult nendele ettevõtjatele, kes on tuuleparki investeerinud, muutub hind lausa miinushinnaks, mis väidetavalt praegu … Komisjoni liige Mario Kadastik siin ütles, et oi kui hea, vaadake, siis on meil ju hästi odav elekter. Aga tootjatele on see tegelikult peavalu, sellepärast et siis nad ei saa ju kasumit. Ja kui kasumit ei saa, ei suuda nad maksta ka pankadele võlgu tagasi ja investeering kaotab igasuguse mõtte. Sellepärast pannakse need tuulikud siis mingil hetkel lihtsalt seisma, et kunstlikult hinda kõrgemana hoida. See näitab seda, et me oleme tuuleenergia juba praegu tegelikult üledimensioneerinud. Kui vaadata näiteks seda meretuuleparki, mida tahetakse teha Saaremaale, siis kogu see maht ületab neli korda Eesti tarbimisvõimsuse üldse. See tähendab, et me ju ei tooda tegelikult ainult Eesti jaoks, me tahame seda ka välja müüa. Aga me doteerime kõike seda Eesti rahva ja tarbija taskust. Ja nüüd väidetakse, nagu praegu ütles Mario Kadastik siin, et nüüd on hoopis teine, parempoolne poliitika, sotsid visati välja, nüüd me enam meretuuleparkidega ei tegele. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma mäletan väga hästi, kuidas majanduskomisjonis eelnevatel aruteludel sina, Mario, kaitsesid neidsamu meretuuleparke, rääkisid, kui hea, et me hakkame vesinikku tootma. Ja nüüd on teie jutt absoluutselt muutunud selle kohta. Ma väga loodan, et vähemalt seda rumalust ei tule. Edasi, energiajulgeolek. Energiajulgeolek ei ole ju see, kui meil on tuulepargid, vaid energiajulgeolek on see, kui meil on kogu aeg energia olemas. Meil on vaja kindlasti juhitavat energiat. Juhitav energia, odav energia on meil tegelikult ju endal olemas: see on põlevkivi. Pluss, meil on olemas biomass, mida võiks koos põlevkiviga põletada. Seda peetakse praegu ka nii-öelda roheliseks energiaks. Ja kui vaadata neid omahindasid, siis põlevkivi puhul maksab tootmine 50 eurot megavatt, tuuleenergial algab see alles 60 eurost megavatt. Rääkimata sellest, et me millegipärast ei arvesta neid võrke, mida me peame juurde [tegema], et üldse ühendada näiteks meretuuleparke või ka kaugemal maismaal asetsevaid tuulikuid. Me peame need võrgud sinna juurde viima ja see maksab juba miljardeid. Siis poetakse selle taha, et meil on Eesti-Läti neljandat ühendust vaja ja justkui parandame saarte energiakindlust. See ka ei vasta tõele. Me maksame 1,3–2 miljardit selle jaoks, et ühendada meretuulepark võrku, ja seda millegipärast keegi ei arvesta sinna juurde, vaid see tuleb lõpuks eraldi võrgutasudena. Kogu sellest arvest – ma olen korduvalt seda siin rääkinud –, mis meil kodudesse jõuab, moodustab energia omahind või see, mis on energia hind börsil, tõesti kaduvväikse osa lõpuks. Sinna tulevad juurde kõik uued tasud – meil tuleb nüüd saartalitlustasu, tuleb võrgusagedustasu – ja meil on taastuvenergia tasu. Ma ei tea, mul ei tule praegu kõik tasud meelde, mis seal on. Need on ju tegelikult lõviosa meie energiaarvest. Ja väga palju räägitakse, et me peame välja mõtlema selle energiakokteili, kuidas kõige parem on. Energiakokteil on väga lihtne: meil peab olema vähemalt 40–50% juhitavat energiat. Kasutame seda, mis meil on: põlevkivi. Me võtame need CO2-tasud, mis selle hinna kõrgeks ajavad, ja ütleme, et me täidame sellega kliimaeesmärki – me ju ei täida tegelikult, sellepärast et seesama CO2-tasu laekub meie riigieelarvesse. Ja mida me sellega teeme? Me ehitame Rail Balticut! Kuidasmoodi me oleme päästnud sellega siis kliima, mille pärast lugupeetud Hanah Lahe väga tunneb muret, noored tunnevad muret, et me justkui sureme välja? Kas ma saaksin veel kaheksa minutit omaenda kõneks, et ma saaks lõpuni rääkida?

See on esimene lugemine, ma ei saa teile kahjuks seda anda. 20 sekundit on jäänud, Mart Maastik.

Selge, aitäh! Siis ma jätkan seda teises seerias. Aga põhimõte on see, et see on ideoloogia ja see on kindlasti kellelegi kasulik. Ma arvan, et see on kõige kasulikum teatud ettevõtjatele, kes teevad lobitööd, ja ilmselt saab sellest kasu ka mõni erakond, võib-olla ka keegi eraisik, ma ei oska öelda. Aga ma väga soovin, et seda eelnõu toetataks. Ja proovin siis järgmise kaheksa minuti jooksul veel rääkida. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Muuseas, täpsustus: Mart Maastik, ma ei saa teile anda teist [kõne pidamise võimalust], sellepärast et me oleme esimese lugemise juures ja siin saavad sõna ainult fraktsioonide esindajad. Nii et ma ei saa teile seda teist kaheksat minutit anda. Küll aga on mul hea meel anda nüüd sõna kolleeg Rain Eplerile.

Aitäh! Kordamine on tarkuse ema. Käime läbi mõned asjad, mida ma siit puldist olen korduvalt rääkinud. Kolleeg Kadastik tuleb pulti ja ajab meile siin jälle pada, et teeme ikka taastuvenergeetikat ja siis see teeb hinna odavaks. No aga ei tee ju, Mario! Vaatame Taanit ja Saksamaad. On pandud seda taastuvat seal püsti nii mis hirmus, aga elektri hind on ikka kallis. Ühendkuningriigis samamoodi. No ei ole odavamaks läinud, kallimaks on see teinud. Äkki nad peaksid sinu juurde tulema mingisse loengusse, kus sa räägid ära, kuidas see neil odavamaks teeb. Tegelikult ei tee odavamaks, faktid näitavad. Ja nüüd see, et me räägime siin jälle elektri hinnast. Ütleme, tegelikult majanduskomisjoni vestlustes ja ka koridorivestlustes, ma usun, oled nii sina, Mario, kui on teised minuga nõus, et me peaksime rääkima kulust ühiskonnale, mitte elektri hinnast. Teada on, et sotsid tahtsid vahepeal teha nii, et paneme kogukulu maksudesse ja siis teeme rahvale elektri hinnaks nulli, ütleme: "Näete, kui hea, sotsialism on saabunud!" Aga kogukulu läheks ikkagi suuremaks, kui see täna on. Mis puudutab seda kogukulu, siis taastuvenergia puhul [on vajalik] võrgu ümberehitus. Siis on see asi, millest räägitakse palju viimasel ajal ja mis on just taastuvaga seotud: niinimetatud süsteemiteenused. Süsteemiteenuste turg kõlab maru põnevalt, nagu tekiks mingisugune uus äri. Tegelikult tekib uus kulu. Loomulikult, väikese seltskonna jaoks on see ka uus äri. Aga seda kõike on vaja selleks ehitada: igasugused võimsuse reservid ja sageduste hoidmised. Seda ongi vaja ehitada, kui on ilmastikust sõltuv elektritootmine, ja see tähendab suurt lisakulu. Siin räägitakse samal ajal, et hakkame suurt tööstust Eestis arendama. Aga tegelikult tööstuse jaoks sisendikulu läheb suuremaks. Ja siis on puänt kogu selle taastuvenergeetika juures: taastuvate [allikate] kõrval peab olema mingi ilmastikust mittesõltuv tootmisvõimsus. Eriti, kui sa räägid, et tahaks kõvasti tööstust arendada, peab tootmisvõimsus olema nii suur, nagu on tiputarbimine, sest tööstur tahaks aasta ringi 24 tundi seitse päeva nädalas oma tööstuses midagi toota, siis on asi majanduslikus mõttes mõistlik. Seal kõrval saab siis olla – Euroopas räägitakse palju gaasist, räägitakse siin ka tuumajaamadest, aga väga hästi saab rääkida ka põlevkivist selles valguses. Aga nüüd ma jõuan ikkagi selle juurde, et siis sa teed tuulikud ja päikesepargid ja ehitad sinna kõrvale mingi fossiilkütuse‑ või tuumajaama ehk ehitad elektri tootmiseks masina, mille kõrvale on vaja teist masinat. Mina ütleks: aga ehitaks ainult selle teise masina. Siis kogu selle raha eest, mis esimese masina peale muidu ära oleks kulunud, saab midagi muud teha. Nii et praegu ei peaks välja mõtlema uusi toetusi, ja tõepoolest, ka need vanad tuleks ära lõpetada. Seepärast ma kutsun kõiki üles seda eelnõu toetama. Ma lisaks ütlen siia juurde, et valitsus tegelikult peaks väga tõsiselt vaatama läbi, millised on võimalused saada meie energiatootmisettevõtete jaoks vabastus CO2-kvoodi tasust. Kui see õnnestuks saada, siis meil enam ei oleks siin saalis neid arutelusid, kas tuule‑ või põlevkivielekter on odavam. Siis meil oleks ilmastikust sõltumatu ja piisavalt kättesaadav energia. Loomulikult tuleks ka Eesti Energiale siis selgelt öelda, et nende olemasolevaid energiaplokke tuleb korralikult hooldada ja võib-olla tuleb mõni juurde ehitada. Ja siis meil tekib mingisugune lootus siin riigikaitset arendada ja tekib selleks võib-olla piisavalt raha. Muidu see kõik jääb ilusaks muinasjutuks. Taro küll, ma ütlen!

Aitäh! Ja Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Ma loodan, et ma siis nüüd pläma ei hakka jälle ajama. Aga ma tahan ikkagi täpsustada paari asja, mis siin on jäänud kuidagi õhku ja mis ei ole päris korrektsed. Esiteks see, et julgeolekuks raha ei ole. Ma ütleks, et me tegime just suurima ajaloolise otsuse tõsta [kaitsekulud] 5% peale SKP-st. Nii et selles mõttes ei tasu päris seda väita. Aga nüüd see, mis puudutab konkreetselt taastuvenergiat. On jutud selle kohta, kas saab teha vastu turgu või mitte. Minu meelest siin on väga oluline – ja mulle tundub, et väga paljud ei saa aru sellest –, kuidas elektriturg toimib. Elektriturg ei ole vaba turg. Elektriturg ei ole vaba turg! Seal ei saa teha suvaliselt investeeringuid vastu turgu. Elektriturul on väga selged reeglid, mida saab hinnapakkumisse panna ja mida ei saa. Kapitaliinvesteeringuid ja oma kasumit ei saa turupakkumisse panna. See tähendab, et need tootjad, kes teevad investeeringu väiksesse parki, saavad võtta selle riski, et suure tõenäosusega nad enamikul tundidel ei ole need, kes määravad turuhinna. Nad saavad sõita teiste tuules, nende omakulu on väiksem, nad saavad kallima hinnaga ja sealt tuleb nende kapitaliinvesteering tagasi ja tuleb ka kasum. See on see, mille pärast on tootjaid, kes ütlevad, et vabalt teeme vastu turgu, kellelegi pole toetusi vaja. Nende eeldus on see, et eksisteerib keegi, kes on kallimalt turul, ja nemad saavad oma kasumi sealt. On reaalne risk, et need, kes teevad suuri investeeringuid, saavad olema arvestataval arvul tundidest need, kes määravad turuhinna. Ja see tähendab seda, et nemad oma investeeringuid ei saa sealt printsipiaalselt tagasi saada. See on koht, kus tuleb nõustuda. Mina ütleks ka, et elektriturg kui sihuke on katki, aga meie seda üksinda ei paranda. Ehk siis senikaua, kuni me kallist poolt turult välja ei lükka, jääb elektri hind kalliks. Meil on vaja sinna alla odavat mahtu, mis lükkaks kalli [elektri] rohkematel ja rohkematel tundidel turult välja. See on see, miks ma väidan endiselt, et taastuv[energia] toob hinda alla – mitte kõikidel tundidel, jah, sellega ma olen nõus. Aga tegelikult, kokkuvõttes loeb aasta keskmine elektri hind. Kui sa oled võtnud endale elektri börsipaketi, siis sa oled võtnud riski, et mõnel kuul on see kallis ja mõnel kuul on hästi odav. Sul on alati võimalik seda riski maha võtta, minnes üle fikseeritud hinnaga paketile, kus sinu elektrimüüja võtab selle riski endale. Tõenäoliselt on see keskmiselt kallim, sellepärast et kui keegi võtab sinu eest riski, siis ta võtab ka osa kasumist. Siis me räägime sellest, et tuleb miljardeid investeerida Estlink 3 ja Eesti-Läti neljandasse [ühendusse]. Ma just hiljuti seda ühenduste poolt uurisin. See kõik on Eleringil arvestatud, et selle saab kaetud ülekoormustasust. Selle abil, mida nad on kogunud ja mida nad koguvad sellest, et hinnatsoonide vahel on hinna erinevus, saab kõik need miljardid kaetud. Ainult halvimal juhul, kui see läheb kallimaks või Euroopa [Liidu] keskset rahastust on vähem, võib juhtuda, et seal tuleb mingi komponent võrgutasule kunagi juurde. Aga praeguse arvestuse järgi saab see enam-vähem täpselt kaetud. See on Eleringi enda ametlikust memost. Juhitavate võimsustega on meil ka väga selge plaan. Koalitsioonileppes on otse öeldud, et me teeme tuumajaama. Lihtsalt küsimus on selles, et see on ajaskaalas 2035 pluss. Kas me siis kuni 2035. aastani ei tee mitte midagi ja … (Saalis räägitakse.) Jaa, kohe jõuan põlevkivini. Rahu! Kohe jõuan põlevkivini, adresseerin seda ka. Võib-olla on vaja lisaminuteid. Mis puudutab Hiina söeinvesteeringuid, siis vaatasin järgi, tõepoolest avavad nad neid [jaamu] regulaarselt: 2023. aastal 100 gigavatti. Aga päikest tegid 200 gigavatti ja tuult 80 gigavatti. Ehk ei saa väita, et nad panevad [söeenergeetikaga] tohutult ees ära. Nad teevad ka taastuvenergia investeeringuid, sest see annab neile kokkuvõttes parema miksi. Ja nüüd tulen põlevkivi juurde. Väga hea info oli minu meelest täna Enefit Poweri artiklis, kus nad arutasid, kas võtta kasutusele pelletid. Selle idee on minu meelest Isamaa korduvalt välja käinud. Põlevkivist energia tootmise hind on üle 200 euro megavatt-tunnist. Vaatasin järgi, CO2 hind on 70 eurot. Teeme lahutustehte, ma usun, et seda suudavad kõik siin: 200 miinus 70 on 130 eurot megavatt-tund. See on põlevkivi baashind, ilma CO2-kvoodita – otse Enefit Poweri juhilt. (Saalis räägitakse.) Ei! See element ei ole seal niimoodi. Ma palusin lisaaega, on ju.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Pelletite puhul ütlesid nad, et see on 190–200 eurot megavatt-tund ja seal ei ole CO2-tasusid ega muid [tasusid] sees. Ehk pelletite puhul on see 200 eurot megavatt-tund. Nii et selles mõttes see jutt, et põlevkivielekter on sigaodav – vabandust väljenduse eest –, on vale. See oli võib-olla aastaid viis pluss tagasi nii, aga seal on investeeringud tegemata olnud juba väga pikka aega. Kogu see kupatus vajab tõenäoliselt miljarditesse ulatuvaid investeeringuid, et hoida seda uuesti täies mahus tootmisvõimelisena. Ja see on mõttetu raha raiskamine, paneme selle raha parem tuumajaama. (Saalis räägitakse.) Ei, ma ütlen, pelletitega koos on 190–200 eurot megavatt-tund. Nad ütlesid selle väga otse välja. (Saalis räägitakse.) Palun, mine vaidle siis Enefit Poweri juhiga, inimesega, kes seda reaalselt juhib ja teeb. Me ei saa kuidagi ka rääkida, et [põlevkivienergia] on ilgelt puhas täna. Minge Kiviõli seiklusparki, mööda sõidate VKG põlevkivikeemia tehasest. On väga raske uskuda, et midagi seal puhas on: haiseb, tossab. See ei ole puhas jaam. Palun, soovitan minna. (Saalis räägitakse.) Siis soovitan kontrollida oma nina. Aga mida rohkem me saastame sõja kontekstis, selle võrra rohkem on meil vaja seda kokku tõmmata teistes sektorites. Nii et see ei ole minu meelest hea argument, et sõja kontekstis me peaksime veel rohkem rihma lõdvaks laskma. Pigem vastupidi, see tähendab, et me peame veel rohkem üle vaatama, mis me teha saame. Aga see on kõik. Aitäh!

Suur tänu! Hea kolleeg Mart Maastik, kõigepealt, kõnetoolist ma ei saa teile sõna anda ehk siis kõnesoovi ma ei saa arvesse võtta. Teie nime ei mainitud selles … (Mart Maastik koha pealt: "Isamaad mainiti.") Isamaad mainiti? Selge. Kuna Isamaad ehk teid mainiti, siis vastusõnavõtt koha pealt, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Mainiti tõesti, et Isamaa toetab pelleti [kasutamist]. Mitte ainult pelleti, vaid ka biomassi [kasutamist]. Pellet on tegelikult juba biomassi edasiarendus ja on kallim. Kui võtta biomass, ilma et see ära kuivatada ja pelletiks muuta, siis on see odavam. Ja see ei vasta ka tõele, et 180–190 eurot megavatt-[tund] on pelleti baasil toodetud elektri hind. See on 100 eurot. Aga see selleks. Ma tahan natukene lisada selle kohta, mis puudutab kliima päästmist. Mario Kadastik väitis, et kui sõjatandril tohutu CO2 tekib, siis justkui meie nüüd peame veel rohkem siin kokku tõmbama ennast. Veel kord: Eesti [heide] üksinda moodustab maailma CO2-heitest, ma ei tea, null koma null null midagi protsenti. Me võime mida iganes siin teha, aga peale selle, et me tapame ära omaenese majanduse ja konkurentsivõime, me mitte midagi muud ei saavuta. See on number üks. Ja teiseks. See, et põlevkivi hind on, nagu sa väitsid, 130 eurot megavatt[-tund], ka ei vasta tõele. See on 50 eurot, kui me võtame CO2-tasud sealt maha. Nii et see ka seal protokollis, ma loodan, on olemas. Meil ei ole mõtet sellel teemal isegi praegu siin vaielda, see pole asja tuum. Tähtis on see, mis on tänase eelnõu [sisu]: kas subsideerida mingit kindlat energialiiki. Ja miks seda on vaja? Justkui selle jaoks, et seda igal juhul turule tuua, ükskõik mis hinnaga. See on selge, et kui sa midagi subsideerid, siis see igal juhul teeb selle energia hinna ju kallimaks selle subsiidiumi arvelt. Siin ei ole mõtet üldse midagi arutada. Meile, tarbijatele läheb hind garanteeritult kallimaks. Ja veel see ka, et kui tuul ikkagi puhub ja meil on hästi palju tuuleparke, siis hind …

Teie aeg!

… ei saa odavamaks ju minna, sellepärast et meil ei mahu see, nagu sa ütlesid, torusse enam.

Aitäh! Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 568 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me alustame selle hääletuse ettevalmistust. Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 568 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 45 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 568 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.