Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (563 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini: Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 563 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud hea Eestimaa rahvas ja eelkõige reservväelased! Tean, et sõnum selle eelnõu kohta, mis puudutab reservväelastele õppekogunemisel [osalemise aja eest] makstava tasu suurust, on juba levinud. Meeldetuletuseks ka kõigile koalitsioonisaadikutele: teid jälgivad tuhanded silmapaarid, [et näha,] kuidas te hoolite Eesti kaitsevõimest, aga eelkõige nendest meestest, kes peavad kriisiolukorras esimesena minema oma elu hinnaga Eestimaad kaitsma. Viimastel päevadel on väga palju räägitud sellest, et Reformierakond koos kaitseminister Hanno Pevkuriga ei ole piisavalt hästi [taganud] Eesti kaitsevõimet, mis puudutab sõjatehnika hankimist. Ka tänane eelnõu on väga valus näide selle kohta, lisaks sellele probleemile, mille kaitseminister on püstitanud, või õigemini mitte püstitanud, vaid jätnud [lahendamata]. Eelnõu sai alguse sellest, et mulle kirjutasid väga paljud reservväelased. Ilustama ei hakka ma midagi, ma loen teile ette külma, karmi ja otsekohese sõnumi. 19. aprillil 2024, see oli möödunud aastal, kirjutas üks reservist järgmise kirja. "Soovin teada, kelle kasuks töötab valitsus, kui saadab miljonid Ukrainasse, kuid ei suuda tagada vähemalt keskmise palgaga võrdset kompensatsiooni reservõppustes osalejatele. Palun selgitage, kuidas inimesed peavad ostma süüa, maksma krediidid ja liisingud, kui minna õppustele kolmeks nädalaks! 37 × 21, miinus maksud, kas see on okei? Viimati oli summat tõstetud 2018. aastal, kuus aastat tagasi. [See on tema kirjast. – K. G.] Samuti, miks diskrimineeritakse auastme pärast? Miks summa on erinev, kui raha kulutatakse eraelus ju? Kas valitsus arvab, et kompensatsioonisumma on kaasaegne ja motiveerib sõdureid?" Sellele kirjale ei vastanud mitte keegi. Järgmine kiri Kaitseministeeriumisse. "Tere! Kas oskate öelda, kuidas peab maksma eluasemelaenu ja muud krediiti, kui kompensatsioon on väiksem kui alampalk? Samuti te kirjutate, et maksmise suurus sõltub riigi rahalisest võimalusest. Ma küll näen, et miljonid lähevad toetusena muudele riikidele. Selge see, et raha on, aga kulutatakse mujale." Kiri saadeti samuti aprillikuus, möödunud aasta 23. aprillil. Kolmas kiri, möödunud aasta detsembrist. "Tere! Juhin tähelepanu sellele, et alates 2018. aastast ei ole reservistidel tõstetud kompensatsiooni, mis on endiselt 37 eurot. Lisaks sellele võetakse nende 37 euro pealt maksud, mistõttu summa, mida reservistid tegelikult kätte saavad, on veelgi väiksem. See summa ei ole kohandatud vastavalt elukalliduse tõusule ega muudatustele majanduses, mistõttu jääb see tänapäeva tingimustes ebapiisavaks." Ja lõppu kirjutas ta niimoodi: "Loodan, et sellele küsimusele leitakse kiiresti lahendus, arvestades, et riigikogulaste palk 2019. aastal oli 4900 eurot, nüüd, pärast indekseerimist, 5970 eurot ja 95 senti." Omalt poolt lisan, et uus indekseerimine ootab meid ees juba aprillis, kui meie palk veelgi tõuseb. Vaat selline on olukord. Ajendatuna nendestsamadest kirjadest esitasin ma eelnõu. Kaitseministri pädevuses on oma määrusega kehtestada reservistidele kompensatsioon, aga kaheksa aasta jooksul ei ole selles suunas tegelikult mitte ühtegi liigutust tehtud. Need sõdurid, kes käivad õppustel, on täiesti ära unustatud. Seetõttu, kuna minister midagi ette ei võta, ma esitasingi seadusemuudatuse eelnõu, mille kohaselt indekseeritakse iga-aastaselt reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstavat toetust. Indekseerimise aluseks on seni kehtinud reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus olenevalt ametikoha põhiliigist, mis korrutatakse koefitsiendiga 1,3. Milline on praegune olukord? Praegu on niimoodi, et sõdurile makstakse 37 eurot päevas, allohvitserile 40 eurot päevas ja ohvitserile 50 eurot päevas. Indekseerimise aluseks olnud seni õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus korrutatakse 1,3‑ga. See on minu eelnõu eesmärk. Näiteks sõduri puhul korrutatakse see 37 eurot koefitsiendiga 1,3, mis teeb toetuse summaks 48,1 eurot. Väike tõus, aga see on esialgu. Allohvitserile [hakatakse maksma] vastavalt 52 eurot ja ohvitserile 65 eurot. Ma käisin komisjonis seda eelnõu kaitsmas ja ma pean ütlema, et komisjon suhtus sellesse eelnõusse äärmiselt tõsiselt. Leiti, kas konsensuslikult või mitte, et tegelikult on Vabariigi Valitsus jätnud tegemata väga olulise töö. Kuid ühes asjas lugupeetud komisjoni liikmed siiski eksisid. Nad tõlgendasid minu esitatud seadus[eelnõu] natuke valesti, väites, et indekseerimist ei saa kohaldada, kuna siis läheb reservväelastele makstav rahaline kompensatsioon kosmilistesse kõrgustesse. Mõistan, et komisjoni liikmetel ei ole kõigil juriidilist eriharidust ja seetõttu, võib-olla lihtsustatud vormis, oli nende lähenemine isegi arusaadav. Tegelikult on indekseerimise aluseks seni kehtinud reservväelastele makstav tasu ehk praegune tasu. Iga-aastase tõusuga see mitte ei paisu nagu malelaua, ütleme, korrutiste arv, vaid igal aastal liidetakse juurde teatud kindel summa, milleks on iga-aastane tõus 233 eurot. Toon välja veel mõned numbrid. Sõdur, kes on õppekogunemisel, saab praegu 37 eurot päevas, aga tema kulu on 777 eurot. 37 eurot on tegelikult ju mõne hea töömehe tunnipalk. Igatahes ka siis, kui tunnipalk on kas või 5 eurot, jääb [see tasu] ikka alla sellele summale, mida makstakse tavaelus. Toetuse indekseerimisega tõuseks summa, mille sõdur saaks kätte, 777 euro pealt 1010 euroni. Kui edasi minna, siis kolmas aasta tõuseks 1243 euroni ja neljas aasta 1476 euroni. Ma arvan, et see summa ei ole suur ja indekseerimise kasutamine on õige, sest riigil on võlg nende meeste ees, kes on jätnud oma töö ja võimaliku sissetuleku palga näol ning läinud riigi ees oma kohust täitma. Arvestamata on jäetud asjaolu, et need mehed peavad maksma pärast kolmekuulist õppusel olemist liisinguid, maksma ära eluasemekulud, suutma täita enda ja ka pere igapäevaselt vajalikke rahalisi kohustusi. Nii et see summa ei ole suur. Iga-aastane kompensatsiooni tõus 233 eurot on praegust julgeolekuolukorda arvestades igati mõistlik. Asja akuutsus ilmneb ka sellest, et komisjonis selgus, et selle eelnõu ja selle kompensatsiooni asjus on algatanud menetluse ja arupärimise ka Eesti Vabariigi õiguskantsler. Nii et küsimus on terav. Mulle on täiesti arusaamatu see, et me küll soetame metalli tankide ja muu lahingutehnika näol, soetame laskemoona ja mõtleme riigikaitses ainult sellele kulutusele, aga nagu ütles möödunud nädala "Pealtnägijas" üks reservohvitser, kellel on hoopis teised probleemid – pean silmas posttraumaatilist stressi –, et metall ei liigu mitte kuskile, kui seal taga ei ole sõdureid, kes seda käsitsevad. Miks ta seda ütles? Jõuan varsti sellele lähemale. Mis oli Kaitseministeeriumi vastus? See oli väga paatoslik. Aga ilusa jutu rikkus ära see tekst, mis on pärast "aga" ja mis tegelikult muudab eelneva tähtsusetuks. Nende seisukoht oli järgmine: "Toetame algatusi, mis tõstaks inimeste kaitsetahet [Ma rõhutan: algatusi, mis tõstaks inimeste kaitsetahet. – K. G.], sest väljaõpetatud, motiveeritud ning heas valmiduses olev reserv on üks Eesti kaitsevõime alustalasid." Selle üle ei ole vaidlust. Aga muidugi, selle lõigu lõpp oli halb: "Samas juhime tähelepanu, et reservväelaste toetuste suurendamisel tuleb säilitada terviklik vaade riigikaitsele – see hõlmab nii varustuse, relvastuse, väljaõppe kui ka inimressursiga seotud kulutuste tasakaalustatud planeerimist." Nende lahendus oli selline, et töötatakse välja uus arengukava aastateks 2026–2035, kus analüüsitakse võimalusi toetuse määra suurendada. Analüüsitakse võimalusi! Aga kui neid võimalusi ei ole või ei taheta leida, siis seda suurendamist ei toimu. Lõpptulemus on see, et selle vastuse põhjal [otsustades] nad praegu sellega eriti ei kiirusta. Üks põhjendus oli ka see, et kujundatakse terviklik ja strateegiliselt läbimõeldud lahendus reservväelaste toetuse süsteemi uuendamiseks, mis sobitub üldisesse riigikaitse rahastamise raamistikku. Mitte keegi ei küsi nendelt sõduritelt, kas neile see variant sobib. Ma julgen nende eest vastata, et see variant neile ei sobi. Rahandusministeerium teatas väga ülbelt, et kui ei ole teada rahastusallikat ja selle kulu suurust, siis nemad sellist reservistide toetuse suurendamist ei toeta. Sellele lausele, mis ma praegu ütlesin, pean vastama niimoodi, et selge see, reservistide arv on minule, kes ma ju ei oma kõrgema [tasemega] riigisaladuse luba, teadmata. Seetõttu saaksin ma ainult oletuslikult midagi välja pakkuda, aga seda ma ei tee. Teine küsimus: kus on katteallikad? Katteallikad on olemas. Ma ei hakka rääkima riigikaitsele eraldatud vahenditest, kusjuures siin lubatakse riigikaitsele kulutatavad summad tõsta 5%‑ni SKP‑st. Ma räägin nendest [allikatest], mis on olemas. Riigikontrolör tuvastas, et 2,6 miljardit on makstud mingisugustele MTÜ‑dele, ettevõtetele. Ma ei tea, millised need MTÜ‑d on, aga ma arvan, et sealt annaks selle summa ära võtta. MTÜ ei kaitse Eesti riiki, seda kaitseb Eesti sõdur. Kuna Kaitseministeerium viitas ka kaitsetahtele, siis ma tahaksin öelda, mis asi kaitsetahe tegelikult on. Kaitsetahe on, tsiteerides Mannerheimi, see, kui inimene soovib kaitsta seda riiki, kus tal on hea elada ja olla. Selline suhtumine, kui valitsus sisuliselt sülitab näkku reservväelastele, minu hinnangul ei tõsta kaitsetahet. See on pelgalt loosung, mida minister kannab dressipluusil: KAITSETAHE. Tegelikku kaitsetahet ei ole. Lõpetuseks ütleks veel sellise asja. Täna laekus informatsioon, et Hanno Pevkur oli käinud Riigikogus ja öelnud niimoodi, et nad kavatsevad reservistide kompensatsiooni tõsta 1. jaanuarist aastal 2026. See ei pruugi olla õige, aga võib olla õige. Aga nendel inimestel, kes lähevad õppustele, on seda raha vaja praegu ja kohe. Mina ei nõustu ministri sellise lahendusega. See tuleb ära teha kohe, homme-ülehomme, see ministri määrus. Reformierakonna valitsusel eesotsas Hanno Pevkuriga on võlg kõigi sõdurite ees. Ma palun seda eelnõu toetada. Sest vaadake korra, kui suur on teie palk, mis tõuseb iga indekseerimisega. Seda raha on tuhandetes. Mulle on mõistetamatu, kui te ei taha toetada neid, kes lähevad teie eest lahingusse verd valama. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Esimesena küsib kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Aitäh, Kalle, selle eelnõu eest! Ma ei saa öelda, et see õigeaegne on, see oleks pidanud ammu siin olema. Aga siin ongi küsimus, et kuhu me oleme jõudnud. Miks me peame seda Riigikogus ajama, kui – ma ei tea, kas ma saan õigesti aru – seda oleks ka valitsuse otsusega olnud vaja teostada? Kaheksa aastat juba peaaegu, kui reservväelaste kompensatsioon ei ole muutunud – see on ikkagi ülipikk aeg.

Absoluutselt õigus, hea küsija. Praegune eelnõu – mis ma selle kohta ütlen? Parem hilja kui mitte kunagi. Tegelikult on see siiamaani olnud Reformierakonna valitsuse pädevuses. Ma natuke nüüd parandan, et mitte valitsuse otsusega, vaid kaitseministri määrusega oleks võimalik olnud seda teha. Seda võib teha kas või hommepäev. Ma ütlen, et Riigikogu teeb praegu ära kaitseministri tegemata töö. Kui te nüüd lubate, kuna see sõnum tänasest istungist on läinud väga laiali, siis ma võib-olla paar-kolm kommentaari ütlen selle küsimuse juurde. Üks inimene kirjutab, et see 37 eurot on väiksem raha, kui mõni töömees teenib tunnis. Teine parandab teda, et paljud töötavad 5‑eurose tunnitasuga. Nõus. Aga kui me korrutame 5 × 8, siis tuleb vist 40, eks ju. Ka see on suurem kui reservistile makstav 37‑eurone tasu, millest veel võetakse maha maksud. Minu meelest on väga märkimisväärne viimane kommentaar, mille ma ette loen: "Mul on hoopis küsimus, et mida meil siin Eestis veel kaitsta on." Minu meelest ei ole see lihtsalt küsimus, vaid sõnum sellele valitsusele.

Hea ettekandja! Mul on väga hea meel, et te selle eelnõuga olete välja tulnud. See on elementaarne asi, mis tuleks ära teha. Mina imestan, miks Kaitseministeerium ja koalitsioon koonerdavad meie üksiksõduri pealt. Need summad on ju nii väikesed, millega neid motiveerida. Sellegipoolest ma küsin seda, kas tegelikult ei oleks kõige mõistlikum, et inimesele hüvitataks tema saamata jäänud palk sellel ajal, kui ta on teenistuses. Sellele võib muidugi ülempiiri panna, aga nii oleks ju mõistlik, sest ühele on 100 eurot see õige summa, teine kaotab reservõppekogunemise ajal juba tuhandeid eurosid ja tal on palju raskem sel puhul ka töölt ära tulla. Kuidas tunne on, milline oleks üleüldse õiglasem süsteem?

Anti Poolamets, palun!

Väga õige märkus. Oletame, et inimene on tööl 2000–3000‑eurose palgaga. Ta on planeerinud oma elukorralduse selliselt, et on arvestanud välja kohustused panga ja liisingufirmade ees. Ta on planeerinud ära oma perekonna väljaminekud, ütleme, kodukulud. Peale selle peab inimesel olema reserv, et saada hakkama erakorraliste asjaolude ilmnemise korral perekonnas. Selge on see, et see summa, see 37 eurot päevas miinus maksud, ei anna sellele sõdurile mitte mingisugust abi. Ta läheb täitma oma kohust, sest tal on autunne, ta soovib Eesti Vabariiki kaitsta. Aga mina väidan vastu, et see valitsus, kes ei hooli oma sõduritest, oma elavjõust, nendest, kes reaalselt kaitsevad seda Eesti Vabariiki, see valitsus näitab üles hoolimatust nende inimeste suhtes. Kui riik tahab teenet, siis ta peab selle eest maksma väärilist tasu. Me oleme andnud oma raha igale poole: kolmandatele riikidele, Keeniasse interneti arendamiseks, Moldovasse, Gruusiasse. Ma ei tea, igale poole, eks ju, rääkimata Ukrainast, kuhu on läinud miljoneid, ma julgen öelda. Minu jaoks on see mõistetamatu. Kas siis Eesti sõdur ei vääri midagi? Tema on ju see, kes läheb vaenlasele vastu.

Aitäh! Meil on praegu väike probleem tablooga. Kas üleval ka ei ole pilti? Ei ole. Aga kuna praegu üritatakse neid pilte taastada ja mul on siin praegu kahe [küsija nimed] ees, Rene Kokk ja Meelis Kiili, ning mikrofonid töötavad, siis me võtame need küsimused ära, mis siin kirjas on. Kas on võimalik kirja panna või registreerida siia sõnavõtuna või küsimusena? (Hääl saalist.) Jaa, aga ole hea, pane "Sõna". Pane "Sõna", siis mina näen, mina näen. Nii, praegu on kirjas Rene Kokk, Meelis Kiili ja Helle-Moonika Helme. Kõik, kes soovivad ennast veel registreerida küsimuste esitamiseks, pange ennast kirja, ma näen seda. Loodetavasti ekraanipilt tuleb tagasi. Me saame jätkata. Järgmine küsija on Rene Kokk. Palun!

Aitäh! No ma loodan, et tehnilised rikked ei ole kuidagi seotud selle eelnõuga, et see on juhus. Aga see teemapüstitus on väga õige, sest kui me vaatame, mida on teinud inflatsioon ja maksutõusud alates aastast 2018, lisaks veel see, et valitsus kaotas maksusoodustused küll eluasemelaenu intresside pealt, küll laste pealt, siis näeme, et olukord on päris tõsine. Ma võtsin Statistikaameti kodulehelt välja tarbijahinnakalkulaatori. Kui lüüa sinna sisse näiteks 50 eurot, ohvitseri päevatasu, siis täna peaks see [kalkulaatori järgi] olema 74 eurot, [eelnõus pakutu on isegi veel väiksem]. Ehk kindlasti on vaja sellega tegeleda ja kohe. Igapäevane elu on selline, et paljud mehed ütlevad, et neil ei ole võimalik õppustel osaleda, sest on kaotus palga mõttes. Vaadates seda, kuidas pere hakkama saaks, nad lihtsalt peavad tegema valikuid. Aga kuidas teile tundub, hea ettekandja, kuidas meil siin selle eelnõu menetlemisega edasi läheb? Millised on väljavaated, et me sellega edasi liigume?

Aitäh! Siin kõlas lause selle kohta, et loodame, et elektroonilised häired ei mõjuta selle eelnõu ettekandmise avalikustamist. Ju siis on kellegi kuri käsi siia vahele tulnud. Ma ei tea. Okei, see jutt, mis te rääkisite hinnatõusust, on absoluutselt õige. On ju avalikult välja öeldud, et aastas on inflatsioon kuskil 5%. See tähendab, et see 37 eurot päevas muutub sisuliselt olematuks. Mis puudutab selle eelnõu menetluskäiku, siis ma pean veel kord rõhutama, et riigikaitsekomisjonis võeti seda küsimust väga tõsiselt. Selle eest tänu kõigile komisjonis osalenutele! Mul ei ole neile etteheiteid. Küll aga võib siin olla juriidiline ebatäpsus selle normi tõlgendamisel, mida ma siin täna alguses seletasin: indekseerimise aluseks on võetud ikkagi praegu reservväelastele makstav tasu. See ei lähe hüppeliselt suuremaks nagu malelaua korrutis, 64 × 64. Mis edasi saab? Huvitav on see, et selle eelnõu arutelu käigus – ma ei hakka nimesid nimetama, kui tohib, praegu veel mitte – tehti mulle ettepanek, et ma võtaksin oma eelnõu tagasi, sest leitakse teine lahendus, suheldakse ministriga, peab midagi kähku ette võtma ja nii edasi ja nii edasi. Veel kummalisem ettepanek oli see, et lükata selle eelnõu arutelu üldse aprillikuusse ja et ma kaoksin siis kuskile ära ja oleks eelnõu arutamise võimatus. Ilmselgelt on, hea küsija, tegemist nii-öelda konnasilma peale astumisega, kui väljenduda rahvakeeli, sest see on valus. Kaitseväele relvastuse tellimisel on hetkelised või oletatavad puudujäägid, mille üle käib alles tuline sõnasõda, ja reservistide kompensatsiooni küsimus sellesama eelnõu näol lisab ju õli tulle Hanno Pevkuri tegemata töö osas. Tegelikult ei ole küsimus ainult Hanno Pevkuris. Küsimus on Reformierakonnas. Kuidas on selline asi üldse võimalikuks saanud? Kaheksa aastat mitte mingisugust liigutamist Eesti sõduri heaks! Me topime oma raha igale poole välismaale, aga ei mõtle sellele, et vahel on ka endal midagi vaja, selleks et olla tasemel ja kaitsta Eesti riiki. Rõhutan veel kord: muretsetud sõjatehnika ja laskemoon on ilma sõduriteta ainult seisev metall. Kui me ei väärtusta sõdurit, siis ei ole meil selle seisva metalliga midagi teha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie suure saali tabloo on ka tagasi töös ja loodetavasti saame nüüd viperusteta jätkata. Järgmise küsimuse esitab kolleeg Meelis Kiili. Palun!

Lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Teema on oluline ja tähtis, vajab kiiret ja õiglast lahendust. Aga kui ma ei eksi, omamata küll juristiharidust, siis tegemist ei ole vist mitte ministri määrusega, vaid Vabariigi Valitsuse määrusega. Minu küsimus on siiski hoopis tehnilist laadi. Küsimus on selles, et sa adresseerisid kogu aeg seda reservväelastele, et need mehed lähevad ja teevad. Reservväelaste seas on ka üsna palju naisi. Ma eeldan, et selle eelnõu reservväelaste osa katab ikka ka neid.

Mulle jäi see küsimus natukene arusaamatuks, sest ma ei kuulnud kogu lauseehitust. Aga ma püüan vastata. Selle eelnõu eesmärk on [muuta] reservteenistuses oldud aja eest makstava toetuse ulatust ja maksmise korda, mille kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. See on õige viide, mul on eelnõus õigesti kirjutatud. [Eesmärk] on indekseerida iga aasta reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstavat toetust. See on täpne definitsioon. Vabandan lugupeetud küsija ees, kui mul olid siin keelelised äpardused. Ma arvan, et ma suutsin oma eksimuse ära parandada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kalle! Tõesti äärmiselt vajalik eelnõu. Aga me siin enne sinuga sellest rääkisime ja ma küsisin sinu käest niimoodi eraviisiliselt, mis see põhjus siis on, miks see tagasi lükati. Põhipõhjus on ikkagi see, et sa teed ettepaneku, et seda indekseerida, aga me teame, et igasugune indekseerimine on pinnuks silmas Reformierakonna eelarvepuritaanidele. Kogu aeg käib jutt, et ei ole raha ja ei saa ja indekseerimised tuleb võib-olla üldse ära kaotada. Isegi pensionide indekseerimise kallale minekust on siin juba juttu olnud. Kaitsekulutuste tõusu puhul räägitakse jälle samamoodi, kuidas me peame oma unistustest loobuma ja kõike-kõike kokku tõmbama. Aga paar päeva tagasi oli uudis, et valitsus soovib hakata indekseerima tuuleparkide omanike või arendajate tulusid. Kui nemad ei saa inflatsiooni tõttu oma kasumit kätte, siis nende tulusid peab hakkama indekseerima. Kas sa näed siinkohal silmakirjalikkust?

Kõigepealt, raha on Eesti riigil selleks olemas. Selleks on riigikontrolöri tuvastatud 2,6 miljardit – see oli vist see summa –, mis makstakse välja erinevatele MTÜ‑dele ja ettevõtetele. Kuni tänaseni ei ole vist täpselt tuvastatud isegi seda, mis ettevõtted need on ja mis alusel neile makstakse. Seda [katab] saladuseloor. Paneme nüüd kaalukausile, kumb on olulisem, kas mingisuguse MTÜ rahastus või raha kaitsevõime tugevdamiseks. Ilma kaitsetahte ja moraalita sõdur on küll mundris, aga ta ei ole selline, nagu ta peaks olema, kui ta tahaks kaitsta seda riiki, kus ta elab. Tema kaitseb riiki ainult siis, kui tal selles riigis on hea elada. Ma ei ole muidugi kursis sellega, mille kohta lugupeetud Rene Kokk eelnevalt küsis, et ei taheta enam kordusõppustele minna. Ma ei tea, kas selline protsess on võimalik, aga kindlasti on see võimalik arsti[tõendite] ja erinevate meetodite abil. Tegelikult on see hästi suur ja oluline küsimus Eesti kaitsevõime kohta. Mis puudutab tuuleparkide omanike [tulude] indekseerimist, mille kohta sa küsisid, siis ma esitan veel ühe kommentaari, mis seoses selle eelnõuga mulle saadeti: riik on nagu võrkturundajate püramiidskeem, mis töötab tegelike kasusaajate huvides, need on suurettevõtjad, nõndanimetatud supsutajad ja kõrgemad riigiametnikud. Sinu näide oli, et ei leita raha reservväelaste õppekogunemise jaoks, öeldakse, et see summa on suur, et see ei kõlba kuskile, aga samas tahetakse tuuleparkide omanike [huvides] teha mingisugust indekseerimist. See tegelikult kinnitab selle lihtsa – ma ei tea, kes ta on – töömehe või ütleme ikkagi, et sõduri, reservväelase mõttekäiku, et siin Eestis ei ole raha kasutamisega kõik korras. Mulle meeldis selles lauses just see, et tegemist on püramiidskeemiga, kus kasusaajad on mingisugused ettevõtted, kes toodavad relvi, need, kes müüvad relvi, aga lihtinimene, kes peab minema sõtta, peab nagunii minema, tema heaks ei ole vaja kulutust teha. Ma ei tea, kas kõik on seda [uudist] näinud, aga Ukrainas on juba selline tendents, et sõdureid, mehi, püütakse tänavalt lausa autodega, nad peatatakse kinni, topitakse autodesse, neid aetakse taga. Ma ei tahaks, et selline olukord tekiks ka Eestis. See oli vastus sellele küsimusele.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ikkagi arendan seda teemat edasi. Tõepoolest, me näeme, et raha liigub meil riigis praegu põhiliselt kahes suunas. Need on julgeolek ja rohepööre. Kõik teised peavad kokku tõmbama, oma unistustest loobuma ja mida iganes. Kusagile mujale raha ei jätku. Alati on see vastus, et raha ei ole ega tule. Julgeoleku puhul näen ma seda kurtmist küll, et raha ei ole, ja arutatakse, kust siis seda leidma peaks ja kõik. Aga mis puutub rohepöördesse, sellesse taastuvenergia arendamisse, siis no seal on raha alati nii palju, et jätkub. 2,6 miljardit taheti seal just ära jagada ja räägiti isegi 15–20 miljardist, mis meil on mõne eelseisva aasta jooksul sinna panna. Aga meile on ju öelnud ka julgeolekuasjatundjad, et meil ei jätku, kohe mitte mingil juhul ei jätku ressurssi kahes suunas jooksmiseks. Me peame ühest loobuma. Selge, julgeolekust me hetkel loobuda ei saa. Küll aga võiks loobuda sellest kohutavalt raiskavast rohepöördest ja taastuvenergeetika arendamisest. Me oleme ennegi öelnud, et kui võtta need miljardid …

Teie aeg, palun!

… taastuvenergeetika arendusest ja panna julgeolekusse, siis me oleksime väga hästi kaitstud ja jätkuks ka reservväelastele. On ju nii?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult ma väga kiidan teie mõttekäiku, sest kui on see väljund, et meil on vaja kulutada raha kahte kohta, kas rohepöördele ja tuuleenergiale või julgeolekule, siis iga vähimagi mõistusega inimene saab aru, et kõige olulisem küsimus on julgeolekusse panustamine. Sest mis mõtet on ehitada tuuleparke, kui sõjaolukorras ei ole meil raha, et neid kaitsta? Need ehitised langevad siis ju kõik vaenlase käsutusse. Nad ei pruugi neid isegi purustada, aga nad hakkavad kasutama meie investeeringuid. Selleks, et kaitsta – ma toon väga primitiivse näite – maja varga eest, ei pea mitte ehitama tuba ilusaks ja ehtima seda, vaid selleks tuleb osta maja uksele lukk, mida teine, võõras, lahti ei saa. Ma loodan, et ma suutsin teile vastata.

Rene Kokk, palun!

Tänan! Ma tahtsin natuke täpsustada. Ei, ma ei öelnud enne, et reservväelased ei taha osaleda õppustel või reservõppekogunemistel. Seda ma pole täheldanud. Pigem nad väga hea meelega käivad ja panustavad riigikaitsesse. Aga probleem on lihtsalt selles, nagu ma enne ütlesin, et kui tarbijahinnaindeksi järgi [2018.] aastal said sa mingi teenuse või asja 1000 euro eest, siis sama asja saamiseks pead sa täna välja käima 1472 eurot. Probleem on lihtsalt selles, et inimesed peavad tegema valikuid, kas pere toimetulek või reservõppekogunemisel osalemine. Kui ettevõtja ka ei panusta või ei aita omalt poolt seda vahet kinni maksta, kui ka ettevõtjal ei ole võimalik panustada, siis tihti ongi see lugu, et see reservõppekogunemisele minna tahtev mees või naine peab tegema selle valiku ja jääma tööle edasi, et lihtsalt teenida raha. Ma tahtsin täpsustada, et kuidagi [valet muljet] ei jääks.

Kõik on väga õige, mis te rääkisite. Ma lihtsalt rääkisin, mis päriselus on. Ma kujutan ette, et võib-olla hakatakse nüüd Kaitseministeeriumis mõtlema välja sellist skeemi, millest on räägitud, et ettevõtjad peavad selle vahe kinni maksma. Mina leian, et see oleks äärmiselt alatu ja nahaalne käitumine, mis hävitaks meie ettevõtlust veelgi rohkem. See, kes tellib muusika, peab ka selle eest maksma. Väga õige, kui inimene peab tegema valiku, kas minna täitma oma kohust riigi ees, aga majanduslikku olukorda arvestades ei ole ta võimeline seda tegema, sest ta lihtsalt lõpetaks pankrotiga, siis ta hakkab otsima – see on päriselu – ikkagi võimalusi, et sellest õppekogunemisest kõrvale hiilida. Arstitõendid, komandeeringud ja kõik muud asjad. Mina ei ole selle asja propageerija, küll aga räägin ma seda, mis tegelikult võib toimuda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu on minu arust igati vajalik ja ma olen valmis seda toetama. Aga mul on lihtsalt küsimus, kas seda ei saaks kuidagi sõbralikumas vormis ja ilma kogu ühiskonda tülli ajamata menetleda. Eriti tegi haiget see Ukraina tänaval [toimuva] kirjeldus. Mõelge selle peale, et üks riik püüab kõigest väest oma vabadust kaitsta. Ja siis seda kõike nii kirjeldada! Aga see selleks.

Aitäh! Ma jäin esialgu mõtlema, kus ma viisakast vormist olen väljunud. Ma mõtlesin, et ma olen midagi väga kohatut öelnud, kuigi oma arust olen püüdnud säilitada hästi korrektset stiili. Ühes asjas ma teiega, lugupeetud küsija, ei nõustu. Kui sellised probleemid on olemas, siis me peame nendest rääkima, aga mitte peitma pead liiva alla. Kui need probleemid on olemas, siis tekib kõigepealt küsimus, miks see niimoodi toimub. Mispärast aetakse Ukraina tänavate peal neid mehi taga? Järelikult on kaitsetahte ja moraaliga ka seal midagi viltu. Ma arvan, et ma ei öelnud midagi ebakorrektset ega halba. Kui kuningas on alasti, siis me ka räägime sellest, et ta on alasti, mitte ei räägi sellest, kui ilusad riided tal on, läbipaistvad.

Anti Poolamets, palun!

Ei saa mina ka jätta Anti Allase jutule repliiki tegemata. Ettekandja rääkis väga sisukalt, et selleks, et sellist olukorda ei tekiks, peab sõdureid motiveerima mitmel moel, ja kui me tahame luua maailma parimat reservteenistust, maailma parimat ajateenistust, siis me peame olema igas punktis head. Anti Allas, teie koalitsioon on siin kümneid tuhandeid Ukraina väejooksikuid poputanud, ahju peal hoidnud. Alles tulin kohvikust, kus täiseas mehed Ukrainast itsitasid ja aelesid siin Eesti memmede [raha] peal. Häbi ka ei ole! See ongi desertööride poputamine, see ongi reaalsusest irdumine! 10 000! Terve diviis on siin hoiul, häbi peaks olema! Aga ma tahtsin küsida seda. Kas ei ole siis olukord selline, et tegelikult on personaliprobleem ka professionaalsete, kutseliste kaitseväelaste hulgas nende madalate palkade tõttu? Selline on üldine suhtumine inimressurssi Kaitseväes.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et teie küsimusetõstatus on absoluutselt õige. Proffide sõjaväest minema kupatamine algas siis, kui sõjaväes hakati nõudma COVID‑i vastu vaktsineerimist, millele kõik sõdurid ja ohvitserid ei allunud. Mis oli tulemus? Tulemus oli see, et 10–20‑aastase staažiga spetsialistid aeti lihtsalt tänavale. See on häbiväärne. Möödunud aastal minu meelest hakati kuidagimoodi lähenema sellele küsimusele, kõrgemas auastmes [sõjaväelasi], kapteneid, majoreid, on hakatud kutsuma erilistele vastuvõttudele ja neid tänama. Aga ma kardan, et see rong on ära läinud, sest hädaga sööb konn heinu ka. On näha, et sõjaväe juhtkonna tase on alla käinud. See olukord, kus Riigikogu peab hakkama tegema Vabariigi Valitsuse tööd, tõstma reservväelaste õppekogunemise tasu, näitab, et selles valdkonnas töötavad inimesed ei ole täitnud oma tööülesandeid selliselt, nagu nad oleksid pidanud tegema. See on probleem. Väga õige lähenemine. Kahjuks on jah olukord selline. Ma ei halvusta Eesti kaitseväge, aga ma halvustan seda, mismoodi suhtutakse sellesse, kes peab minema eesliinile. Ilmselgelt tuleb seal kaadrimuudatusi teha. Kaitseminister Hanno Pevkur ütleb, et Vabariigi Valitsuse määrusega muudetakse ära kompensatsioon, kusjuures võimaluse korral, see ei ole absoluutne lubadus, see on lihtsalt võimalus, 1. jaanuariks aastal 2026. Aga sinnamaani peavad need sõdurid kuidagi elama, neid kistakse ära sellelt töölt, kus nad teenivad oma leiba, ja leiva saamisel tekitatakse auk. See on vale. Seda [kompensatsiooni] tuleb [muuta] kohe, mitte lükata seda kolmveerand aastat edasi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt ma ütleks ka kolleeg Anti Allasele, et kui teie arvates on tegemist sisuliselt hea ja õige eelnõuga, siis mõne hetke pärast hääletage kindlasti selle poolt, et teie koalitsioonikaaslased ei viskaks seda parlamendi menetlusest kohe esimesel lugemisel välja. Aga minu küsimus seondub selle asjaoluga, et viimastel päevadel oleme saanud meediast palju lugeda, kuidas relvastuse ostmiseks suurtelt rahvusvahelistelt relvakorporatsioonidelt plaanitakse kulutada sadu miljoneid, isegi miljardeid eurosid. Minu meelest oleks väga näotu, kui suurtele relvakorporatsioonidele ollakse valmis suunama sedavõrd suuri summasid, aga samal ajal oma meestele, kes on reservväelased ja peavad õppekogunemistel käima, ei olda nõus maksma veidikene suuremat summat kui need nimetatud summad, mis on paika pandud. Sellega seonduvalt ma küsiksin, kas te jagate minu vaadet. Teiseks, milline on see summa, mis aastas kulub õppekogunemistel osalevate reservväelaste tasustamiseks ja kui palju see summa oleks suurem, kui teie pakutud eelnõu saaks vastu võetud? Oskate te öelda?

Aitäh! Kuna mul puuduvad andmed selle kohta, mis on riigisaladus, kõrgema tasemega riigikaitsesaladus, siis ma saan opereerida ainult nende andmetega, mis on avalikkusesse lekkinud. Või mitte lekkinud, vaid, ütleme, millest on [avalikkusele teada] antud. ERR on teatanud, et lähitulevikus tuleb vist Kevadtorm. ERR‑i uudise põhjal osaleb seal kuskil 13 000 sõdurit. Kolm nädalat see asi kestab, korrutame 777‑ga, mis praegu on sõduri kolme nädala kompensatsioon. Kogukulu on 10 101 000 eurot. Teile ehk tundub, et need summad on suured, aga Kaitseväe asjad ongi väga kallid. Seoses minu pakutud muudatusega oleks see summa järgmine aasta kasvanud, kui jämedalt öelda, 2 miljoni võrra. Ma ei ole rohkem arvutusi teinud. Ma lihtsalt tahan öelda seda, et nende miljardite kõrval, mida panustatakse metalli, on see 3 miljonit eurot järgmisel aastal praktiliselt olematu kulu. Ma ei saa aru, miks unustatakse ära, et seda tehnikat peavad käitama ikkagi elavad inimesed, kellel peab olema kaitsetahe ja motivatsioon seda teha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me oleme siin saalis päris tihti, iga aasta, hääletanud välismissioonidel käijate jaoks eelarvesse vahendeid. Need on üpris suured summad, mitu miljonit, kui minnakse kuhugi Aafrika riiki või kuhugi mujale välismissioonile. Need on väga suured summad. Kas selles valguses ei tundu see veel ebaõiglasem, et me omade, siin kohapeal olevate meeste heaks nagu ei raatsi seda indekseerimist teha?

Aitäh! Teil on väga õige tähelepanek. Möödunud aasta vist oli siin Riigikogus menetluses kaks lehekülge igasuguseid välismissioone. Muidugi, missioonidel osalevate sõdurite arv varieerus. Mõnel osalesid üksikud sõdurid, aga oli ka väga tõsiseid ja väga kulukaid missioone, näiteks nagu Mali, mida ma tean oma lähedaste tuttavate kaudu. See küsimus on vägagi õigesti püstitatud, sest me jällegi anname raha kuskil mujal rahu ja korra tagamiseks. Ma püüan nüüd mitte eksida, et lugupeetud Meelis Kiili mulle pärast märkust ei teeks. Meie ei lähe sinna sõdima. Me läheme sinna rahu tagama ja rahu hoidma, kaks asja korraga, eks ju. Miks me Malis peame rahu tagama ja rahu hoidma ning maksame selle eest üüratuid summasid? Kas siis meie oma Eesti riik ei vääri samasugust suhtumist? Selles mõttes on lugupeetud küsija mõttekäik väga õige ja oluline. Kindlasti paluks tänasel hääletamisel, kui te ilmselgelt hääletate selle eelnõu maha, enne mõelda, kas see on õige ja seda kõike väärt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne esimest lugemist 13. märtsi istungil ja me jätkasime seda [arutelu] veel ka 17. märtsi istungil, kui kohal käis Kaitseministeeriumi õigus‑ ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross. Veel jätkasime seda 18. kuupäeval, küll mitte ametlikus vormis, aga siis oli meil ühe teise päevakorrapunkti raames kohal kaitseminister ning me saime esitada talle komisjoni seisukohad ja ootused selle probleemi lahendamiseks. Kalle kajastas seda probleemi hästi. Komisjon tegelikult üksmeelselt tunnustas head kolleegi Kallet selle teema tõstatamise eest. Lühidalt veel kord, et Vabariigi Valitsuse määrus "Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse, reservväelasele õppekogunemisel ja reservasendusteenistujale reservasendusteenistuses ja erakorralises reservasendusteenistuses osalemise aja eest makstava toetuse ning ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord" on see dokument ja see pärineb 3. jaanuarist 2017. Jõustus see 7. jaanuaril 2017 ehk sellest ajast peale ei ole neid määrasid muudetud. Ma loen need määrad ette. Kuna seda küsimust tuleb kompleksselt käsitleda, siis ma toon siia sisse ka ajateenijate teema. Kolleeg Kalle seda oma eelnõus ei kajastanud, aga see küsimus vajab samamoodi lahendamist. Reservväelane, sõdur, saab tavaolukorras 37 eurot päevas, allohvitser 40 eurot päevas ja ohvitser 50 eurot päevas. Kõrgendatud kaitsevalmiduse puhul on need summad suuremad, sõduril 75, allohvitseril 80 ja ohvitseril 100. Aga kõrgendatud kaitsevalmidust ei ole meil siiani veel kordagi välja kuulutatud. Mis ajateenijatel need tasud on? Reamees ja madrus saavad 115 eurot kuus, kapral ja vanemmadrus 140 eurot kuus, nooremseersant ja nooremmaat 200 eurot kuus, alates seersandist ja maadist on see 230 eurot kuus. Suurendatud toetus alates üheksandast teenistuskuust on 170 eurot. Need määrad on olnud muutumatud kaheksa aastat, mis on loomulikult kahetsusväärne. Kui me vaatame inflatsiooni, kui suur inflatsioon on vahepeal umbes olnud, siis võime laias laastus öelda, et me ei eksi, et selle eest, mida me enne saime osta 200 euro eest, me nüüd maksame umbes 300 eurot, detaili minemata. See tähendab seda, et nii ajateenijatel kui ka reservväelastel on tegelik ostujõud vähenenud lihtsalt umbes kolmandiku võrra. Ma võin tuua näite. Mu poeg on ajateenistuses. Ajateenistuses on praegu üldine lähenemine see, et nädalavahetusel lastakse võimalikult paljud koju, mis loomulikult säästab riigile raha ning lubab kaaderkoosseisul puhata ja samas ka järgmisteks harjutusteks valmistuda. Aga see tähendab seda, et ajateenijad peavad oma raha eest koju sõitma ja toitma peab neid [nädalavahetusel] nende pere või peavad nad ise seda tegema. Allohvitseri palga, 200 euro eest ei tule ajateenija toime. Mina oma palgast saan sinna 100 eurot lisada, aga vaesemal perekonnal on see kindlasti probleem, nii nagu ka vaesematel reservväelastel on sellega probleem. Me käsitlesime seda komisjonis väga põhjalikult. See, mis Kalle eelnõus olevat head kavatsust ei lase meil päris sellisena teostada, on tehnilised probleemid. Milles meil komisjonis probleemi [nähti], miks me ei saanud seda eelnõu üksmeelselt toetada, mida me muul juhul oleksime olnud valmis tegema? Ma korraks tsiteerin hea kolleegi Kalle eelnõu ennast: "[---] indekseeritakse iga aastaselt reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus." See indekseerimine toimub nii, et korrutatakse koefitsiendiga 1,3. Me tegime need lihtsad arvutused. Loomulikult on Kalle soov see, et võimalikult kiiresti tehtaks see kolmandikusuurune inflatsioon lihtsalt tasa, mis on väga selge ja tunnustatav soov. Selleks ta ongi märkinud siia selle koefitsiendi 1,3. Kui see jõustuks, siis näiteks allohvitseri 40 eurot tõuseks 52 eurole, kas siis kohe või järgmisest aastast, oleneb sellest, millal see [jõustuks]. Aga probleem, mis säärase koefitsiendi tõttu tekiks, on see, et ülejärgmisel aastal peaks see tõusma omakorda koefitsiendi 1,3 võrra ehk 52‑lt edasi 67,6‑ni, järgmisel aastal 87,88‑ni ja neljandal aastal 114,24‑ni. Ehk see tõus saab olema üsna järsk. Ja Kalle eelnõu ei kata ka ajateenistust ehk jätab selle teise poole välja. Me proovisime komisjonis vaadata, et hästi, kui see koefitsient on liiga suur, mis siis juhtuks, kui me otsustavalt vähendaks seda koefitsienti niiviisi, et need summad tõuseksid viie või kümne aasta jooksul aeglaselt. Ma toon näiteks, et kui me paneme sinna väikese koefitsiendi, näiteks kõige väiksema võimaliku, 1,05, siis sel juhul oleks esimesel aastal tõus ainult 2 eurot, mis ei lahenda seda probleemi. Esimesel aastal on see koefitsient 1,3 täiesti õiglane, aga edasi on meil raske hinnata, kui suur võiks inflatsioon keskmiselt olla või ka iga aasta olla. [Eelnõu toetamine] jäi lihtsalt selle taha, et tehniliselt ei ole seda probleemi võimalik niiviisi lahendada. Ma lähen korraks natuke välja meie komisjoni ampluaast ja püüan analüüsida seda, millest see probleem tegelikult on tekkinud, miks on juhtunud nii, et kaheksa aastat ei ole vahepeal midagi toimunud. Ma ei näe siin otseselt kellegi pahatahtlikkust, aga paratamatu on see, et kui me nüüd sellega siin tegeleme – me oleme tegelenud sellega komisjonis ja siin suures saalis –, siis me tegelikult teeme Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tööd. Küsimus on, miks meie seda tööd teeme, kuidas see on nii juhtunud. Minu enda hinnang on järgmine. Kaitseministeeriumi valitsemisalas toimusid väga suured ümberkorraldused aastatel 2022–2023, Kaitseväe [vastutusalast] võeti ära personalivaldkond ehk kõik nr 1 struktuurid. Nr 1 on Kaitseväes teatavasti struktuur, mis tegeleb personaliga kõikides staapides, alates peastaabist kuni pataljonistaapideni välja. Need struktuurid – ma räägin otse peastaabist, ka väeliikide staapidest ja brigaadide staapidest – kadusid ja see funktsioon anti üle Kaitseressursside Ametile. Enne ma oleks saanud väga lihtsalt küsida ametiisikult, kes selle eest oleks vastutanud – see oleks olnud J1 ülem ehk peastaabi personaliosakonna ülem –, mis on juhtunud, kas sa oled selle tegemata jätnud või maha maganud, miks ei ole esitatud kaitseministrile Vabariigi Valitsuse määruse projekti, kus oleks neid summasid mõistlikul määral tõstetud ning kõik need finantsarvestused oleks tehtud ja esitatud. Nüüd, kui ei ole J1 ülemat ega ka J1 ennast, siis ongi küsimus, kelle käest ma seda üldse küsin. Me näeme, et nüüd, kui on loodud struktuur, millel, ütleks niiviisi, vähemalt NATO riikide relvajõududes ei ole analoogi – ehk siis ei ole analoogi sellel, et Kaitseväe peastaap või Kaitsevägi ise oma personaliga ei tegele –, siis ei ole ka kellegi käest küsida. On ju selge, et ei minister ega kantsler oma käega seda määrust valmis ei trüki, see peab olema tehtud allpool. Minu hinnang on see, et sel põhjusel on see [probleem] tekkinud. Tavaliselt on neid tasusid tõstetud keskmiselt kolme-nelja aasta tagant. Seda lihtsalt ei ole praegu tehtud. Ehk me võime öelda, et see on kahe silma vahele jäetud ja maha magatud. Ma püüdsin analüüsida, miks see minu hinnangul võis olla juhtunud või aset leidnud. Edasi. Kui Kaitseministeerium vastas meile, et see küsimus on plaanis lahendada uue riigikaitse arengukava koostamise raames, siis me komisjonis mõistagi konsensuslikult sellega rahul ei olnud. See ei olnud selline vastus. Me ei saa nii kauaks ootama jääda, see küsimus vajab kiiremat vastust. Seetõttu me ka esitasime proua Margit Grossile selle küsimuse, kuidas on kavas see asi lahendada. Kui ta vastas, et see ongi kavas lahendada nii, et panna uude arengukavasse, siis komisjoni liikmed ei olnud sellega absoluutselt rahul. Kuna meile oli juba siis teada, et kaitseminister isiklikult saab tulla meie komisjoni teisipäeval, siis me teadsime, et me saame oma seisukohad komisjonis talle esitada. Mina ise pakkusin välja selsamal istungil, kuidas seda küsimust sisuliselt lahendada, nimelt, et komisjon koostaks Vabariigi Valitsusele konsensusliku kirja, kus me palume see küsimus kiiremas korras lahendada, nii et uued tasud oleksid vastavuses inflatsioonimääraga. Siis me veel ei teadnud, et teisipäeval saab minister isiklikult komisjoni tulla ja me saame talle näost näkku need küsimused esitada ja pakkuda välja ka võimaliku lahenduskäigu või küsida temalt, mis see lahenduskäik on. Selle dialoogi tulemusena, mis meil ministriga toimus 18. kuupäeval, lubas minister meile, et peaministri allkirjaga Vabariigi Valitsuse määruse täiendused on siin mitte hiljem kui kevadistungjärgu lõpus ja vähemalt 1. jaanuarist järgmisest aastast neid tasusid tõstetakse. Loomulikult, kui neid soovitakse tõsta kiiremini, mis on ka võimalik, siis tuleb lihtsalt leida need katteallikad mujalt, kas Vabariigi Valitsuse reservist või ümbertõstmiste teel, mis võib ka olla võimalik. Ma usun, et tänane arutelu kindlasti motiveerib lugupeetud kaitseministrit kiiremini tegutsema selle küsimuse lahendamiseks. Aga vähemalt säärase lubaduse me härra kaitseministrilt saime, et ta lahendab selle küsimuse mitte hiljem kui kevadistungjärgu lõpuks niiviisi, et määruse täiendused on Kaitseministeeriumis koostatud, Vabariigi Valitsusele esitatud, peaminister on neile alla kirjutanud ja need jõustuvad halvimal juhul järgmise aasta 1. jaanuarist. Ei jääda ootama mingit arengukava koostamist. Minul kui komisjoni aseesimehel, kui ma seda istungit komisjoni esimehe asemel juhtisin, oli eesmärk leida sisuline lahendus niiviisi, et täitevvõim oma töö ära teeks, saaks tehtud vajalikud finantsarvestused ja kõik muu, mida on vaja teha määruse täienduste koostamiseks, nii et need täiendused oleks lugupeetud peaministri poolt alla kirjutatud hiljemalt siis, kui kevadistungjärk lõpeb. Komisjon ise pidi paraku tegema tagasilükkamise ettepaneku, mida me ei teinud kerge südamega, aga me lihtsalt nägime, et tehniliselt ei saa me seda niiviisi ära lahendada. See oli see põhjus. See oli ka see põhjus, miks mina tegin Kallele ettepaneku eelnõu tagasi võtta, absoluutselt mitte mingist pahatahtlikkusest, vaid puhtalt sellepärast, et mulle isiklikult ka ei meeldi seda maha hääletada, aga seda ei ole niiviisi lihtsalt võimalik tehniliselt teostada, kui me ka tahaks seda väga teha, mida me kindlasti tahame. (Hääl saalist: "Muudatusettepanekuid saab ju teha.") Jaa, aga jääb ikkagi see koefitsient. See koefitsient 1,3 esimeseks aastaks – võib-olla see võiks olla isegi natuke suurem, 1,35 – on täiesti õiglane. Aga järgmistel aastatel peaks see olema korrelatsioonis konkreetselt inflatsiooniga, mida me ei suuda ennustada. Esimeseks aastaks on koefitsient 1,3 või isegi 1,35 täiesti asjakohane. Aga siin tulebki see küsimus näiteks inflatsiooni liitprotsendist, et uus kolmandik tuleb juurde juba sellele eelmisele summale ja see läheb niiviisi edasi. Seetõttu, tehniliselt on nii, et kui me teeme selle koefitsiendi väiksema kui 1,35, siis ta lihtsalt ei mõjuta järgmisel aastal veel midagi. Aga kui ta oleks pidevalt näiteks 1,3, siis me võime ju arvestada – kõigil on arvutid olemas –, mis see summa on viiendal, seitsmendal või kümnendal aastal. See ei ole siis enam mõistlik. Ja samal ajal jäävad ajateenijad täiesti kõrvale. Kui me lahendaksime selle [probleemi] koefitsiendiga, siis peaksid olema mõlemad seal kajastatud. Aga selle koefitsiendi ega ka selle parandamise teel ei ole tehniliselt lihtsalt võimalik seda lahendada. Kallel on hea mõte ja hea initsiatiiv, aga tehniliselt ei ole see lihtsalt sellisel viisil teostatav. Esimesel aastal, jah, ma arvan, see koefitsient võiks olla isegi natuke suurem kui 1,3, arvestades inflatsiooni, mille võrra me peaks neid toetusi tõstma kohe, ütleks nii, sest see on mitu aastat jäänud tegemata. Kõigest sellest tulenevalt ja raske südamega tegi komisjon pärast seda, kui me olime hoolikalt omavahel kõike seda arutanud, ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aga ma andsin Kallele lubaduse, et ma teen kõik endast oleneva, et lahendada see probleem, mis on meie kõigi ja loomulikult komisjoni huvides, niiviisi, et täitevvõim teeks oma töö ära, ja võimalikult kiiresti, mõistlikul ajal, nende lubaduste piires, mille me ministrilt saavutasime selle kohta, et see probleem ära lahendatakse. Menetluslikud otsused, ma ütlesin juba välja, ei olnud meile väga meeldivad, me neid kerge südamega sellisena ei teinud. Head initsiatiivi ei ole kunagi mõistlik tappa, aga ma loodan, et ma suutsin teile ammendavalt selgitada, miks me seda täpselt nii lahendada paraku tehniliselt ei saa. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ilmselgelt ei julge ma kunagi kahelda teie teadmistes sõjapidamise alal. Aga ma julgen väita seda, et juriidikas [tunnen mina ennast] nagu natuke kodusemalt kui võib-olla teie. Teie maalisite siin konstruktsiooni, et koefitsiendiga korrutamine hakkab iga-aastaselt [seda tasu] kosmilistesse kõrgustesse kasvatama. Tegelikult te jätsite mainimata ühe olulise asja. [Eelnõus] on kirjas "seni kehtinud reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus". Ehk see ei kasva kosmosesse, vaid aluseks on seesama toetus, mis praegu olemas on, ja sellele toetusele iga aasta siis liidetakse midagi juurde. Seda tõlgendust on võimalik paremaks teha, aga see on selle eelnõu mõte. Indekseerimise number peaks ikkagi jääma samaks. Kuidas suhtud sellesse?

Ma püüan, Kalle, sulle vastata. Selle loogika järgi, mis sa esitasid, kui see number jääks samaks, siis kui alusnumber on näiteks 40, see tõuseb 52‑ni ja siis ta jääbki sinna ehk sellest 52‑st me nagu edasi enam minna ei saakski. Aga sul on märgitud siia "iga aastaselt". Jah, kui sa oleks märkinud siia näiteks, et seda tuleks ühekordselt tõsta, siis see oleks võinud nii olla. Aga siin on 1,3 ja iga-aastaselt. Võtame lihtsa asja, inflatsiooni, millest me kõik aru saame. Inflatsioon hakkab pihta nulltasemest ja kui ta sellel aastal on näiteks 5% ja järgmisel aastal on 5%, siis see uus 5% lisandub sellele, mis on seal juba sees, seal on ka see lisa, mis eelmisel aastal sisse tuli. Ehk siis see summa ikkagi kasvab tõusvas gradatsioonis kogu aeg.

Nii, aga siis järgmine küsimus. Vladimir Arhipov.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Te ütlesite, et te ei saa seda menetleda sellepärast, et tehniliselt ei saa [seda teha], et see koefitsient segab. Aga me saame ju esimese ja teise lugemise vahel teha muudatusettepanekuid. Miks te seda ei arvesta? Või ma eksin?

Siin ongi küsimus selles koefitsiendis. Jah, me võiksime põhimõtteliselt muuta koefitsienti, näiteks, kui me hindame, et see koefitsient on liiga suur. Aga küsimus ongi selles, et esimeseks aastaks on see koefitsient optimaalne, võib-olla isegi natuke väike, võiks olla 1,35 näiteks, aga järgmiseks aastaks oleks see koefitsient ju juba liiga suur. Kui me paneme väiksema koefitsiendi, ma tõingi näiteks päris väikese koefitsiendi 0,05, siis see jälle ei mõju. Selle koefitsiendiga reguleerimine on lihtsalt tehniliselt üsna keerukas. Pigem oleks mõistlik, et Vabariigi Valitsus teeks oma tööd korralikult ja iga kolme-nelja aasta tagant, nii nagu varasemalt kogu aeg aset leidis, neid määrasid muudetaks ja korrigeeritaks elukalliduse tõusu ja inflatsiooni alusel. Siin me teeme puhtalt teiste tegemata tööd. Ma tõin ka selle komisjonivälise arutluse välja, miks see üldse meile siia on jõudnud ja kus selle probleemi nii-öelda juur oli, miks see on jäänud viimase kolme-nelja aasta jooksul kahe silma vahele, keegi lihtsalt ei ole sellele tähelepanu pööranud. (Varro Vooglaid küsib saalist.) Vastangi sulle väga lihtsalt, et kuna tehti säärased muudatused süsteemis, mis iseenesest ei lase sel normaalselt toimida, siis … (Varro Vooglaid jätkab saalis rääkimist.)

Head kolleegid, siin on teised inimesed järjekorras. Ma saan aru, et küsimused veel tulevad, Varro Vooglaid, te olete registreeritud küsijana. (Varro Vooglaid jätkab saalist.)

Aga lahendus, et selliseid probleeme enam meile ei toodaks, on see, et Kaitsevägi ise vastutab oma personalivaldkonna eest, nii nagu ta aastaid ka vastutas. See on ju selge lahendus, mis tähendaks Kaitseressursside Ameti allutamist Kaitseväe juhatajale, näiteks kõige lihtsama lahendusena. Seda vastutust ei saa jagada. Vastutus on nagunii. Kui me seda jagame, siis tulevad probleemid, mida peab lahendama kõrgem tasand. Seda ei ole ju meil vaja. Kui me ka teoreetiliselt isegi teeksime sellise indekseerimise, ega siis neid probleeme, mis on seal tekkinud – see ei ole ju ainukene probleem –, meie ju ära ei lahenda. Need tulevad lihtsalt otsapidi meile siia.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Teate, piinlik on kuulata. Ei saa, ei ole võimalik, ei ole tehniliselt võimalik, ei kuidagi! Mõelge ise: 2017. aastal viimati tõsteti neid tasusid, kümme aastat on varsti möödas, järgmine kord tõstetakse tasusid 2026. aasta 1. jaanuaril. Kuid mis näoga te vaatate reservväelastele otsa, ajades sellist juttu, et oi, tehniliselt pole võimalik? Me paneme isegi päikeseloojanguklausli põhiseadusesse sisse, kui tahame. Aga ei ole tahtmist, ei ole võimekust, ei ole suutlikkust! Nüüd te annate sõna, oi, et kindlasti saab see tasu tõstetud. Aga mina ei usu, et teie sõna keegi enam usub. Ausalt, ei usu. Väga piinlik on. Mul ei olegi küsimust.

Evelin Poolamets, palun!

Ma vastan hea meelega sellele kommentaarile. Täpselt nii see ongi, et see koefitsient ei ole tehtav, lihtsalt ei ole. Punkt. Tahate seda teha? Võite ju proovida. Ma ei räägi kunagi niisama. Loomulikult, küsimus on vaja lahendada ja täitevvõim peab seda tegema. Mina ei saa täitevvõimu eest mingit garantiid anda, sest ma ei kuulu valitsusse. See on nende tegemata töö, mida me siin ka analüüsisime. Ma analüüsisin ka sügavamalt, miks see [eelnõu] üldse siin on. Ma vaatan, nagu ma olen alati vaadanud, väga rahulikult ja väga külmalt kõigile silma. Ma püüan seda probleemi parimal viisil lahendada, sellega, mis minu käsutuses siin on, ja seda ma ka oma ametikoha järgi pean tegema. Mul ei ole teile paremat lahendust praegu välja pakkuda. Ma loodan, et härra minister peab oma lubadusest kinni ja suudab seda täita. Aga mul, hea Evelin, ei ole siin loomulikult võimalik mingit garantiid anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te ei taha nagu ühte väga olulist komponenti selles eelnõus kuidagi objektiivselt kajastada. Te jätate kõrvale selle "seni kehtinud" reservväelaste tasu. Ma teeksin ettepaneku, et saata see asi teisele lugemisele ja asendada sõna "seni" selle kuupäevaga, mil see [seadus] vastu võetakse. Siis on igaühele selge, et aluseks on praegune summa, [mis tuleb] korrutada koefitsiendiga, ja iga-aastane tõus oleks ainult 233 eurot. Siin ei ole vaja mingit muud lahendust. Asendame sõna "seni" selle kuupäevaga, [mis päeval] see seadus jõustub. Üks sõna tuleb asendada kuupäevaga ja probleem on lahendatud. Kogu selle arvutuskäigu järgi on siis iga-aastane tõus 233 eurot. Kas see oleks teile vastuvõetav?

Kust sa, Kalle, võtad selle 233 eurot? Need päevamäärad on 37, 40 ja 50 eurot. Me räägime ju päevamääradest. (Kalle Grünthal saalist: "Sa ei kuula ju üldse, millest ma räägin …")

Nii. Aga läheme edasi registreeritud küsimustega. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean kõigepealt uuesti ütlema, et minu meelest see jutt, mida me oleme kuulnud, et kaheksaks aastaks on jäänud kahe silma vahele see, et reservõppekogunemistel osalevate reservväelaste tasu võiks tõsta, näitab üldist suhtumist Eesti inimestesse, sealhulgas reservväelastesse. Igasuguste asjade jaoks on leitud raha. Huvitav, et kahe silma vahele ei ole jäänud Riigikogu liikmete iga-aastane palgatõus. Vaat see ei jää kahe silma vahele. Aga [see tasu jäi] kaheksaks aastaks kahe silma vahele. No jäi kahe silma vahele, no ei pannud tähele, et vahepeal oli inflatsioon! Vabandage, mehed! Minu meelest näitab see küll väga selgelt, milline on suhtumine meie riigikaitse alustesse. Lõpuks on need mehed, reservväelased, need, kes peavad seda sõda pidama. Kui niisugust suhtumist üles näidatakse, siis see on väga palju tõsisem probleem kui see summa, millest me siin räägime. Aga mu küsimus seondub sellega, mida te ütlesite, et ikkagi kahetsusväärselt raske südamega tegite ettepaneku lükata see eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Minu meelest esimesel lugemisel lükatakse eelnõu tagasi siis, kui see on kontseptuaalselt väär, põhimõtteliselt väär. Minu arvates on siin küll võimalik muudatusettepanekutega see asi korda teha. Vabandust, et ma olen üle aja läinud! Aga ma võtan viis sekundit veel. Näiteks muudatusettepanek: esimene aasta on koefitsient 1,35 ja edaspidi 1,05 või vastavalt tarbijahinnaindeksile. Ongi korras! Saab ju teha küll, kui tahtmist on.

Varro, sul on täiesti õigus, et see ei oleks tohtinud kuidagi nii kauaks kahe silma vahele jääda. See on ju selge, et see on lihtsalt tegemata töö. Ma püüdsin ka analüüsida, miks see võis niiviisi juhtuda. Kellelgi teisel võib olla mingi teine või parem analüüs, kuidas seda võiks teha. Ka sellele, et Riigikogu ja teiste koefitsiendid ei ole kahe silma vahele jäänud, ei ole mul siin mingeid vastuväiteid. Aga täitevvõim peaks oma töö ära tegema. Jah, tunnistagem, et selles küsimuses ta tegi tööd halvasti. Nüüd peaks seda parandama. Nagu ma ütlesin, mul mingit garantiid iseenesest selleks ei ole. Aga ma ei näe, et koefitsiendi teel selle lahendamine oleks tee edasi. Me arutasime komisjonis seda põhjalikult, igast küljest püüdsime proovida erinevaid koefitsiente, panna neid jooksma, arvutasime. Võib-olla ei ole see tehniliselt võimatu, aga see on tehniliselt väga keerukas.

Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud istungi eesistuja! Hea Leo! Endel Lippmaa ütles kunagi, et mitte alati ei ole tööl tulemusi, aga alati on tagajärjed. Need, millest me täna siin räägime, on ju tegelikult tagajärjed. Juba pikemat aega on see valitsemisalas nii toimunud, võtmefunktsioonid on Kaitseväe juhatajalt ära võetud, mille tulemusel on tekkinud tsiviilamet sõjaväe asemel. Me oleme sinuga seda arutanud. Ma usun, et see, millest me täna räägime, on ainult mosaiigi üks väike tükk. Me vajame terviklahendust ja terviklahenduse me pakume ka tulevikus välja.

Ma olen sellega nõus, et me vajame terviklahendust. Me saame loomulikult neid probleeme, mis on kuhjunud, ka oma komisjoni raportis kajastada, kõike seda, mis on Kaitseväega juhtunud. Me Kaitseväelt kui väga oluliselt riigiinstitutsioonilt ootame võib-olla väga palju rohkemat sellest, mis tema staatus praegu on. Mul on endal raske ette kujutada, kuidas on võimalik kvaliteetselt täita mingeid funktsioone, mis ei olegi tegelikult sinu enda käes. See ongi see küsimus vastutusest. Praegu me ju küsisime ka, et kes siis lõpuks vastutab. Ega minister ei kirjuta seda määrust oma käega, kantsler ka ei kirjuta. Kuidas sai kujuneda olukord, et seda määrust nii kaua ei ole muudetud? Vastus ongi selles, et küsimus on lihtsalt vastutuse hajumises ja vigades valitsemisala korralduses, mis tuleb parandada.

Aitäh! Kahjuks, Meelis Kiili, ma ei saa teile kolmandat küsimust anda. (Hääl saalist.) Kaks küsimust on kokku. (Hääl saalist.) Ei, kaks küsimust on kokku, nii algatajale kui ka komisjoni esindajale. Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me arutame täna eelnõu, mis näeb ette reservväelastele makstava tasu indekseerimise. See on oluline samm meie riigikaitse tugevdamiseks. Kuid mida me näeme? Minu kolleegid riigikaitsekomisjonist on päri selle eelnõuga, kuid heas usus loodavad, et selle eelnõuga tegelevad kaitseminister ja Vabariigi Valitsus. Samas ma kuulen selliseid sõnu nagu "palume", "küsime". Me oleme Riigikogu, me ei palu. Me võtame vastu otsuseid, mis on täitmiseks. See otsus, kui me selle edasi saadame, saabki [täidetud], see on Vabariigi Valitsusele täitmiseks. Me ei pea kedagi paluma. Nii et siin lähevad meie arusaamad sellest, kuidas seda teed läbida, natukene lahku. Mina ei saa jagada teie usaldust [valitsuse vastu]. Miks ma peaks seda valitsust usaldama? Kas meil on olnud põhjust uskuda, et valitsus võtab vastutuse ja lahendab probleemi kiiresti ja tõhusalt? Ei ole. Me mäletame kõik, kui kenasti lubati, et maksud ei tõuse. Tõusid. Hiljuti küsisin sotsiaalministrilt, millal tõuseb toimetulekutoetus, sest selle summaga, 200 euroga, ei saa enam isegi kassi pidada. Mulle vastati, et moodustatakse komisjon, nagu siin jälle täna räägiti, ja [selle töö] tulemus valmib 2026. aastal. Venitamine ja otsustusvõimetus on saanud riigi juhtimisel uueks normiks. Aga aeg ei oota. Meil ei ole luksust oodata veel aastaid. Riigi kaitsmine ja reservväelaste motiveerimine ei saa jääda ühe järjekordse komisjoni otsustada. Kaitseväelased ei ela lubadustest, vaid reaalsetest otsustest. Me igal sammul räägime, et meile on inimene väga tähtis. Me ostame moona, rakette. Aga kes neid [kasutab], kui me inimesi [tööl ei hoia] ega motiveeri seda tööd tegema? See probleem ei piirdu ainult riigikaitsega. Kogu riik toimib nagu peata kana, keegi ei tea, kes mille eest vastutab. Kes vastutab kõrgete elektrihindade eest? Mitte keegi. Kes vastutab Nordica läbikukkumise eest, kuhu uputati miljoneid? Mitte keegi. Kes vastutab selle eest, et kõikide oluliste küsimuste [jaoks] moodustatakse komisjonid, ümarlauad, mõttekojad, aga tegelikult otsuseid ei ole? Ei vastuta mitte keegi. Paremal juhul veeretatakse süü eelmiste valitsuste kaela. Riigi [juhtimine] ei saa olla lõputu süü veeretamine. Me ei saa lasta riigil triivida ilma sihita, oodates, et keegi teine kunagi kuskil midagi otsustab. Meie ülesanne on siin saalis teha otsuseid, mitte jääda lootma valitsuse ebamäärastele lubadustele. Teine teema, mis on samuti aastaid veninud, on võimalus säilitada teenistustasu ja väljateenitud kaitseväepension korraga. See on mõistlik lahendus, et hoida Kaitseväes kogenud inimesi ja säilitada meie riigi lahinguvõime. Kas me saame lubada, et Kaitseväe ohvitserid lahkuvad ja nende asemele ei tule piisavalt uusi? Ei saa. Me ei saa endale lubada seda, et saata kogenud kaitseväelased pingi peale piipu tõmbama. Austatud kolleegid! Meil on täna võimalus teha otsus, mis on riigi kaitsevõime jaoks hädavajalik. Kui me loodame, et valitsus selle [probleemi] ise kunagi lahendab, siis me teeme sama vea, mida on tehtud juba liiga palju kordi. Keegi ei võta vastutust, midagi ei lahene ja meie riik langeb järjest suuremasse kriisi. Meil on aeg lõpetada otsustusvõimetu juhtimisstiil ja astuda päris samme Eesti julgeoleku tugevdamiseks. Ma kutsun teid üles toetama seda eelnõu ning mitte andma järele [kiusatusele] venitada ja tühje lubadusi anda. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mind ennast sellel riigikaitsekomisjoni istungil ei olnud, kui seda eelnõu arutati, kuna ma viibisin välislähetuses. Istungit juhatas minu hea kolleeg, komisjoni aseesimees Leo Kunnas. Ma palusin lisada protokolli oma kirjaliku seisukoha, mille ma komisjonile esitasin. Ma loen selle teile siin ette. "Eelnõuga 563 SE püstitatud teema ehk reservväelastele õppekogunemistel osalemise eest makstava tasu / toetuse suurendamine, on igati õigustatud. Olen sellele korduvalt tähelepanu pööranud suheldes kaitseministeeriumi esindajatega ning kaitseministeerium on püüdnud leida lahendusi valitsuse tasandil, kuid otsuseid pole veel tehtud. Kehtiv Vabariigi Valitsuse määrus, mis antud küsimust reguleerib (Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse, reservväelasele õppekogunemisel ja reservasendusteenistujale reservasendusteenistuses ja erakorralises reservasendusteenistuses osalemise aja eest makstava toetuse ning ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord – kehtiv redaktsioon alates 01.04.2023), näeb ette toetust reservväelastest sõduritele 37, allohvitseridele 40 ja ohvitseridele 50 eurot päevas (mitte kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal), mis on ilmselgelt ebapiisavad summad arvestades elukalliduse tõusu. Sellele pööras tähelepanu ka õiguskantsler 10.01.2025 kaitseministrile saadetud kirjas. Olen seisukohal, et Vabariigi Valitsusel, kelle pädevuses on antud tasude / toetuste muutmine, tuleb leida lahendus lähimal ajal, kuivõrd teema on olnud üleval juba piisavalt kaua. Samas, ma ei toeta eelnõu (563 SE) heakskiitmist järgmistel põhjustel: 1. See on Vabariigi Valitsuse pädevus; 2. Vastavaid tasusid / toetusi ei tohi indekseerida (eriti niivõrd suure indeksiga, 1.3, mis suurendaks kulusid näiteks 10 aasta jooksul pea 14-kordseks) [1380%, ma arvutasin välja, olen matemaatikat õppinud. – K. S.], vaid teatud ajaperioodide tagant suurendada mõistlikult määral. [Ma arvan, et see oleks mõistlikum. – K. S.] Palun Kaitseministeeriumil Riigikogu riigikaitsekomisjonile võimalikult peatselt selgitada, mis on selle küsimuse lahendamise väljavaated." See on see, mis protokolliti. Mis on juhtunud vahepeal? On juhtunud see, et ma olen sellel teemal korduvalt kaitseministriga rääkinud. Meil on ühine arusaam, et 1. jaanuarist tuleval aastal need tasud tõusevad ja tõusevad õiglasel määral. Samamoodi me käsitleme võimalust tõsta ka ajateenijate hüvitisi. See on see, mida ma saan öelda: see asi tehakse korda, ka siis, kui me seda eelnõu täna heaks ei kiida. Peaasi, et see asi saaks tehtud. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Rene Kokk, palun!

Tänan, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid jälgivad! Tegelikult on väga kahju kuulda, et see eelnõu tahetakse tagasi lükata. Siin on need aspektid täna juba mitu korda kõlanud, aga käime siis uuesti üle. Eelnõu ise ju tegelikult on lahendamas seda probleemi, mille ma enne välja tõin, et reservväelaste tasu reservõppekogunemisel osalemise eest ei ole 2018. aastast saadik muudetud. Vaatame seda, mis on selle aja jooksul toimunud meie riigis inflatsiooniga, [kui palju on olnud] maksutõuse või [kui mitmeid] maksusoodustusi on kaotatud, mis on puudutanud laenuintressidelt tagasisaadavat tulu või ka laste pealt [saadavat soodustust]. Riik on selle aja jooksul väga tugevalt vähendanud oma kodanike hakkamasaamise võimet. Samas on ta ära unustanud teise poole, mis rahaga seda kompenseerida. Leo tõi oma jutus välja selle, et ühel hetkel läks see tegevus KRA alla ja see teema on kuidagi kahe silma vahele jäänud. See, mis Leo välja tõi, on tänasel päeval küll õige, aga me ju teame, et see muudatus tuli alles 2022 või sinna kanti. Nii et tegelikult peab Kaitseministeerium ja Kaitsevägi väga tugevalt peeglisse vaatama, miks ei tehtud seda ära varasemal ajal. Me võiksime sellest rääkida küll, et miks seda aastast 2022 ja edasi ei ole tehtud. Miks Riigikogu liikmete palka indekseeritakse ja seda ära ei unustata? KRA lihtsalt nagu vahepeal unustas kaitseväelased ära. Aga see on selles mõttes poolik tõde, et tegelikult unustati nad ära juba varem. Ka 2018–2022 unustati nad Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe poolt ära. Siin on vaja vaadata peeglisse nendel inimestel, kes ka enne reservõppekogunemiste teemaga tegelesid. Ma enne rääkisin ka sellest – olles ise reservohvitser, ma käin ka tulevikus hea meelega õppekogunemistel –, et Eestis on päris valdav see suhtumine, et mehed ja naised tahavad tulla välja, reservväelased tahavad tulla välja, tahavad panustada ning oma teadmisi ja oskusi täiendada. Aga viimastel aastatel on väga teravalt tekkinud inimestel see valik: kas oma pere heaolu ja rahaline hakkamasaamine või sa lähed küll riiki teenima, aga paned põhimõtteliselt löögi alla oma pere hakkamasaamise, sest rahalises mõttes sa lihtsalt ei tule välja. Täpselt sama [valik] on ka ettevõtjatel. Kui ettevõtlus neil seda võimaldab, siis nad hea meelega panustavad sellesse ja maksavad selle aja eest oma töölisele või tööl olevale isikule, kes on õppekogunemisel, raha. Aga väga suurel hulgal ettevõtjatel on väga raske, me teame seda kõik, ja neil ei ole võimalik seda teha. Need näited, mis ma tõin, ma käin uuesti üle. Statistikaameti kodulehelt leitavad tarbijahinnaindeksid aastast 2018 kuni tänaseni näitavad väga lihtsaid ja kõnekaid numbreid. Kui me 2018. aastal ostsime mingisugust teenust 1000 euro eest või maksime millegi eest 1000 eurot, siis tänasel päeval, 2025, peame sama teenuse ostmiseks välja käima 1472 eurot ehk 472 eurot rohkem kui tollel ajal. Liidame siia juurde inflatsiooni, nagu ma enne välja tõin, ja veel muud asjaolud, mis on vahepeal toimunud. Tegelikult on see päris oluline summa. Inimesed on pidanud hakkama kulutama raha selleks, et valmistuda võimalikuks sõjaliseks konfliktiks. Meil kogu aeg räägitakse, et kohe-kohe on sõda tulemas. Ainuüksi see 472 eurot näitab seda, kui palju on raha vahepeal väärtust kaotanud. Aga lisaks sõjahirmule ja olukorrale majanduses on inimestel veel hulk kulusid, mis on juurde tulnud. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ehk see vajab ülevaatamist. Kuidagi ei taha nõustuda sellega, et see eelnõu on vaja sellepärast tagasi lükata, et mitte midagi ei ole võimalik teha. Siin saalis istujad teavad kõik, et lugemiste vahel on võimalik muudatusi teha. Täna on juba saalis kõlanud ettepanekuid, et hästi, laseme selle eelnõu ilusti edasi järgmisele lugemisele ja teeme vahepeal ettepanekuid. Siin oli väga mõistlikke ettepanekuid, näiteks see, mida Varro Vooglaid välja tõi. Okei, selleks, et teha tasa viimase kaheksa aasta puudujääk, tõstame selle tasu ära, olgu see koefitsient 1,3, või nagu hea ettekandja Leo Kunnas ütles, et võib-olla peaks see ka suurem olema. Hästi, tõstame selle ära, arutame, teeme muudatusettepanekuid ja pärast arutelu ministeeriumiga näeme selle indekseerimise ette sedasi, et see tõus on iga aasta mõistlikus suuruses. Ja ei ole üldse probleemi. Aga mitte kuidagi ei saa nõustuda sellega, et me seda eelnõu praegu muuta ei saa ja peame selle tagasi lükkama. Selle väitega ei saa nõus olla. Ma ütlen küll kõigile, et riigikaitse on selline asi, mille puhul ei ole mõtet hakata rääkima musta valgeks selle koha pealt, et ei ole võimalik midagi muuta. Tegelikult on. Laseme selle eelnõu rahulikult edasi järgmisele lugemisele, teeme muudatusettepanekud, arutame need läbi ja saame edasi minna. Nagu ka Leo ettekandjana välja tõi, jah, me võime loota, et äkki kaitseminister tuleb siia ja Kaitseministeerium teeb ettepaneku, kuidas see probleem lahendada, aga ega meil mingit kindlust ei ole. Täiesti arusaadav, nagu siin öeldi, kindlust ei ole. Mitte miski ei takista meil, Riigikogu liikmetel, minna täna selle eelnõuga edasi ning teha siia oma parandused ja need ilusti läbi rääkida. Riigikaitsekomisjon on teada-tuntud komisjon, kus ikkagi väga põhjalikult asjad lahti võetakse ja läbi arutatakse. Mul on küll usku teisse, et te saate ka selle eelnõu teha selliseks, mis annab meile kindluse, et me saame näidata inimestele, reservväelastele, et me tahame selle teemaga tegeleda. Me paneme selle sisendi siia sisse ja võtame selle eelnõu vastu. Ei pea muretsema selle pärast, kas Kaitseväe juhataja leiab aega seda ette võtta või kui Kaitseväe juhataja peaks jälle vahetuma, mis on väga tõenäoline, siis ei tea, millal ta jälle ree peale saab ja üldse asjadeni jõuab. Jälle on minimaalselt pool aastat kadunud. Nii et ärme kardame, hoiame ambitsiooni, laseme selle eelnõu järgmisele lugemisele ja teeme vajalikud muudatusettepanekud! Seda kõike me teeme ju enda heade reservväelaste ja inimeste jaoks, kes on meie kodumaa kaitsjad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 563 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja alustame hääletuse ettevalmistamist. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 563 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 563 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Meie tänane, kolmapäevane istung on lõppenud. Kohtume homme.