Olukord riigis

Aga, head kolleegid, läheme teise küsimuse juurde. Teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Ma jätkan selle teemaga, millega ma alustasin eelmise nädala infotunnis. Vahepeal on sel teemal sõna võtnud ka mitmed avaliku elu tegelased ja eksperdid, ja see teema on teie valitsuse legitiimsus. Me oleme praegu tõesti sellisel hallil alal, et vana valitsust enam ei eksisteeri, kuna üks selle moodustanud erakondadest on valitsusest välja heidetud, ja uut samuti ei eksisteeri, kuna põhiseaduses ette nähtud uue valitsuse moodustamise protseduuri ei ole läbi tehtud. Demokraatia mõttes me oleme praegu sisuliselt olukorras, kus ametis on valitsus, kellel puudub mandaat valitseda, kuna parlament ei ole sellele valitsusele oma heakskiitu andnud. Valitsus peaks oma poliitilised tegevused külmutama seniks, kuni Riigikogu on valitsusele oma otsese heakskiidu andnud. Ja seda ütleb arvamusliider Martin Mölder, kes ilmselgelt teab, mida tema räägib. Ja see uus valitsus, mida vana varjus nüüd luuakse, alustab ühes teiseski mõttes väga problemaatiliselt. Uuel loodaval valitsusel on hetkel enneolematult vähe valijate toetust. Viimaste reitingute andmetel on Reformierakonna ja Eesti 200 toetus [kokku] vaid 17,9% ja sellest Eesti 200 toetus 1,7%. See teeb ülejäänud kombinatsioonide toetuseks 82,1% rahvast. Ja millest me üldse räägime, kui tegelikkuses teil ei ole mingit mandaati langetada riigi seisukohalt olulisi otsuseid – ei julgeolekulisi, finantsilisi ega väärtuspõhiseid. Mitte ükski seaduseelnõu, mis on toodud siia saali või algatatud peale valitsuse lagunemist, mitte ükski otsus ei ole legitiimne. Ehk et see teie juhitud kooslus, mis ei ole valitsus, peaks oma poliitilise tegevuse külmutama seniks, kuni Riigikogu on mingile uuele kooslusele, mida võib jälle nimetada valitsuseks, oma otsese heakskiidu andnud. Millal te ikkagi kavatsete hakata täitma Eesti Vabariigi põhiseadust? Kui eeldada, et te tahate olla edasi peaminister, siis oleks elementaarne, et te kõigepealt astute tagasi. Ja siis, kui president on teinud teile uuesti ettepaneku püüda kokku saada toimiv valitsus, siis tulete siiasamma Riigikogu ette ja kui läheb hästi, siis te saate volituse riigi juhtimist jätkata. Aga nii kaua, kuni te pole seda teinud, on Eesti Vabariik sisuliselt juhita. Miks te keeldute täitmast Eesti Vabariigi põhiseadust, mille täitmise kohta olete te ju siin Riigikogu ees vande andnud? Mida te kardate?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Kõigepealt, sissejuhatusena ma jälle kehutaks opositsiooni üles küsima kõigi [saalis olevate] ministrite käest. On pentsik, kui minister tuleb kohale ja istub siin kaks tundi, aga ühtegi küsimust ei saa. Seda esiteks. Teiseks, Martin Mölder on kahtlemata arvamusuuringute teatud suunas tõlgendamise, ma ütleks, isegi veidi poliitilise propaganda ekspert. Ilmselt ta teie jaoks on seetõttu arvamusliider, pole kahtlust. Arusaadav! Ma ei usu väga, et tuleb päev, kus ta seda valitsust tõttab kiitma. Aga ma võin eksida. Ja kui eksin, siis kindlasti vabandan ja loodan, et Martin Mölder saab seda valitsust rohkem kiita. Seda esiteks. Teiseks, arvamusküsitluste järgi muidugi valitsusi ei moodustata. See, ma arvan, on teilegi selge, selleks ei ole vaja erilist põhiseaduse analüüsi korraldada. Kolmandaks, nagu ma eelmisel korral ka kirjeldasin, ma viitan õiguskantslerile. Soovitan teilgi viidata ja vaadata. Õiguskantsler Ülle Madise on ka Facebooki, sotsiaalmeediasse pannud üles oma analüüsi, millisel juhul peab peaminister tagasi astuma. Piiratud aja tingimustes ma veidi suudan seda refereerida, aga kui te küsite veel, siis ma saan seda pikemalt teha. Kokkuvõte sellest olulisest riigiõiguslikust küsimusest on selline. Põhiseaduse säte ja mõte on peaministri tagasiastumise kohustuse osas selged. Vaielda võib selle üle, milline võiks olla riigiõiguslik praktika ja kas põhiseadust tuleks muuta nii, et peaminister peab koalitsiooni muutumisel alati ise tagasi astuma. Aga põhiseaduse kohaselt on peaministril praeguses olukorras õigus otsustada, kas astuda tagasi või mitte. Tagasiastumise kohustust tal ei ole ei enne uue valitsuskoalitsiooni kokkuleppimist ega pärast seda. Ja siin on ilusti ka loetelu – see on päris hea, hästi loetav analüüs, ei ole liiga keeruline –, kus on kirjas, millal Vabariigi Valitsus on põhiseaduse järgi kohustatud tagasi astuma. Need on: Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel; peaministri tagasiastumise või peaministri surma korral; kui Riigikogu avaldab Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust. [Ja seda tuleb teha ka siis,] kui Riigikogu ei võta vastu Vabariigi Valitsuse poolt esitatud usaldusküsimusega seotud seaduseelnõu ja kui ministrite tagasiastumisel või muudel seadusest tulenevatel alustel nende volituste lõppemise tõttu ei ole valitsus otsustusvõimeline. Siin on ka pikem jutt selle kohta. Eeltoodud loetelu, nagu õiguskantsler kirjutab, on lõplik. Koalitsioonipartneri või kas või kõigi ministrite väljavahetamine sellesse loetellu ei kuulu ega peagi kuuluma. See on õiguskantseleri kokkuvõte, mitte Martin Mölderi oma.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No me näeme, et muidugi õiguskantsleri arvamus sobib teile, kui see toetab teie põhiseadusvastast tegevust, aga ei sobi, kui õiguskantsler näiteks ütleb, et teie sisse seatud automaks on põhiseadusvastane. Aga siin on tegelikult veel üks probleem teie valitsusel, sellel seltskonnal, mida te nimetate valitsuseks ja mille puhul tegelikult peab nina kinni hoidma. Teie alles jäänud koalitsioonipartneri Eesti 200 kohta on viimasel ajal meedias ilmunud hulgaliselt kirjeldusi valitsuse isegi Euroopa tasandil oluliste otsuste langetamisel toimunud võimalikest suuremahulistest ja korruptsioonihõngulistest huvide konflikte täis juhtumitest. Teemaks on Eesti 200 suursponsorite huvide varjamatu mahitamine valitsuses. Tarmo Tamme juhtumist on siin juba väga palju juttu olnud ja erakond on Tamme kandidatuuri kaitsnud, sest seda on mõjutanud erakonna suurrahastaja Priit Alamäe. Eesti 200 on nagunii kaotanud valijate silmis usalduse Johanna-Maria Lehtme ja Slava Ukraini juhtumi tõttu, aga võtame veel majandus- ja [infotehnoloogia]minister Tiit Riisalo, kellel tekkis järsku plaan, kui ta oli minister, laenata 200 miljonit riigiportaali loomiseks, et ellu viia oma personaalse riigi ideid. See portaali kavand oli täiesti, võib-olla täht-tähelt üle võetud Priit Alamäe Nortali samasisulisest visioonidokumendist. Ja paralleelselt lõpetati pooleli oleva riigiportaali loomise programm, millesse riik oli juba panustanud 800 000 eurot. Siin jällegi paistavad Nortali kõrvad. Eesti 200 juhtpoliitikud on ettevõtjatena väga tihedalt seotud. Näiteks omavad ja majandavad Priit Alamäe, Tarmo Tamm ja Eesti 200 välisminister Margus Tsahkna üheskoos purjekat Lotte. Eesti 200 on osalt oma edu eest tänu võlgu ka rahastajatele IT-sektorist, kelle hulgas on Bolti suurosanikud Martin ja Markus Villig. Teatavasti Bolt tegi aktiivselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu lobitööd Euroopa Liidu platvormitöö direktiivi vastu ja lõpuks seda direktiivi sellisel kujul vastu ei võetudki. Kui palju kilekotte selle võidu eest liikus, seda peaksid tegelikult uurima kapo ja prokuratuur või näiteks Pakosta, kelle välisreise hakkas valideerima [Eesti] Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, mille juhtkonnas on Margus Tsahkna abikaasa. Ja nii edasi, ja nii edasi. Ja no Toomas Uiboga te olete Nordica rahakantimises ju samuti osaline. Kas teil piinlik ei ole sellise korruptsioonist läbi imbunud …

Teie aeg!

… koalitsioonipartneri pärast või iseenda pärast? Kas te kavatsete midagi ette võtta või jääb erakondade karistamise ajalukku ainult see miljon eurot trahvi väidetava kaheksaruutmeetrise …

… servituudi seadmise eest?

Suur tänu, aga teie aeg!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! No ma ütleks niimoodi, et kõik need küsimused "Olukorrast riigis" kirjeldavad põhiliselt seda, mida te tahate küsimusena ette lugeda. Kui te tahaksite nende detailide kohta täpsemalt küsida, iga [teema] kohta, siis saaksite ju küsida ja saaksite ka asjatundliku vastuse. Kui asi puudutab näiteks IT-valdkonda, erinevaid lahendusi, siis siin on ju justiits- ja digiminister, kes võiks tegelikult kõike seda kirjeldada, aga [hoopis] istub kaks tundi jõude. Või õnneks ta jõude ei istu, tänapäeval on võimalik ka kirjadele vastata. (Mart Helme hõikab midagi saalist.) Jaa, inimene on siin, nii et te võite rahulikult ka tema käest küsida. Ometi te otsustasite seda mitte teha ja see oli teie valik. Seda esiteks. Teiseks, ma väidan, et Eestis on korruptsiooniteadlikkus väga kõrgel tasemel. Seda näitavad nii erinevad indeksid kui ka õiguskaitseorganite väga kõrgel tasemel tegevus. Nii et kui kellelgi on etteheiteid või küsimusi, siis nii avalikkuses tõstatatud küsimused kui ka mitte avalikuks saanud küsimused vaadatakse kõik õiguskaitseorganite poolt läbi. Kui teil on kahtlusi, siis saate ka kirjalikult veel üle küsida. Selliste varjude heitmine – ma ütleks nii, et ma saan aru, loomulikult teile on see poliitiliselt kasulik ja lausa praktiline, aga tegelikkuses on see pigem eeskätt selline Uute Uudiste materjal, mitte sisuline etteheide. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, ongi kõik.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

Jah, no see on tuima panemine lihtsalt. Teistmoodi ei ole võimalik seda kõike nimetada. Te ei näe ega kuule mitte midagi, kui korruptsioon puudutab teie erakonda või antud juhul teie partnererakonda valitsuses, mida tegelikult valitsuseks nimetada ei saa. See, mida te praegu teete siin, on agoonia. See on teie valitsuse ja koalitsiooni agoonia, aga see on kahetsusväärselt ühtlasi ka Eesti riigi agoonia. Ja see agoonia ju jätkub ka valitsuses sees, kui me vaatame seda, mis toimub praegu Kaitseministeeriumi ja kõigi nende hangete ümber. Ja sellepärast ongi küsimus selles, millal te ikkagi tõele näkku vaatate ja millal te otsustate, et agoonia tuleb Eesti riigi ja rahva huvides lõpetada, minna Kadriorgu ja anda sisse tagasiastumise avaldus. Siis saab anda Riigikogule võimaluse moodustada uus, teovõimeline valitsus, mis selle agoonia lõpetab, mis riigi sellest agooniast välja viib. See agoonia on ju ühtlasi ka demograafiline agoonia. See on meie välispoliitiline agoonia, kui siia Riigikokku tuleb Välisministeeriumi kõrge ametnik, kes hakkab rääkima Trumpist ja tema sabarakkudest. Kas see on nüüd diplomaat või? Kas see on Eesti diplomaatiline tase, rääkida Trumpist ja tema sabarakkudest?! Te saate ju aru, et see on ka diplomaatiline agoonia. No selle diplomaatilise agoonia suurepärane näide on muidugi ka Kaja Kallas. Eile refereerisid kõik meie ajalehed ja portaalid seda, mida tema kohta arvatakse Euroopa Komisjonis ja laiemalt Euroopas. Nii et mu küsimus on ikkagi väga lihtne. See agoonia, mis Reformierakonna valitsemise ajal kestab juba mitmendat aastat … See allakäik süveneb: majanduslik allakäik, maksuralli, demograafiline allakäik, välispoliitiline allakäik. Kõik need allakäigud aina võimenduvad ja võimenduvad ja võimenduvad! Aga te panete tuima seal! Te ei näe korruptsiooni, te ei näe maksutõusude mõju majandusele ja inimeste heaolule …

Aitäh, Mart Helme! Teie aeg!

… te ei näe demograafilisi probleeme. Alles te vastasite meile siin [sellekohasele] arupärimisele, et teie jaoks probleemi ei ole. Meie jaoks küll on! Kogu Eesti rahva jaoks on!

Nii, hea kolleeg, teie aeg!

Ja minu küsimus on: millal te selle agoonia iseenda ja Eesti huvides lõpetate?

Suur tänu! Head kolleegid, ma tuletan meelde, et küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Härra peaminister, palun!

Jaa, suur tänu! Esiteks, faktiparandus. [Mis puutub] demograafilisse olukorda, siis kui te jälgisite minu vastuseid, siis minu sõnum on, et see on väga tõsine küsimus. Kui kellelgi on häid lahendusi, siis tasub neid pakkuda, ei maksa küünalt vaka all hoida. Euroopas tervikuna, nagu kirjeldatud, on demograafiatrendid paljudes piirkondades negatiivsed ja väikesele riigile, väikesele rahvale on see suur mure. Nii et seda silti mulle küll [külge kleepida] ei õnnestu, et ma kuidagi ei hooli sellest või selle pärast ei muretse. Ja ilmselt te saite valesti aru, sest teie kolleeg Riina Solman, vastupidi, tänas selle suhtumise eest. Nii et te peate omavahel kokku leppima, kumba pidi see nüüd täpselt ikka oli. Aga jah, kinnitan üle, et minu meelest see on tõsine küsimus – see, mis puudutab demograafiat, kindlustunnet, majanduslikku olukorda. Sellega me tegeleme. Nüüd, agoonia. Ma veidi kahtlustan, et kui me oleksime päriselt agoonias valitsusega või ei võtaks selgemat joont, siis küllap te nii palju mures ei oleks. Teid pigem häirib see, kui valitsusel on selge joon. Ja praegune valitsus muidugi on majandusküsimustes tsentrist paremal, soovitan teilgi sellele toeks tulla. Me, vastupidi, mitte ei tõsta makse, vaid [jätame selle ära]. Ettevõtte [kasumi]maksu ei tule. Esimesest eurost eraisikute tulu maksustamist [ei tule]. See tähendab seda, et inimeste tulumaksukoormus langeb, inimestele jääb rohkem raha kätte. See tee on ka sotsiaalselt õiglasem, kuna puudutab eeskätt neid inimesi, kelle sissetulek on väiksem. Samamoodi tõuseb 2026. aastal tulumaksuvaba miinimum. Jah, see on tõsi, et käibemaks on 24%, tulumaks on 24% 2026. aastast, aga kuidagi me peame oma riiki ülal pidama ja kasvavaid kaitsekulutusi katma. Ma saan aru, et te tahate teha nägu, et te ei märganud seda, aga eile tehti kaitsevaldkonnas vist Eesti ajaloo suurim, kulukaim otsus: vastavalt Kaitseväe juhataja nõuandele otsustasime tõsta kaitsekulutused järgmisest aastast vähemalt 5%-le SKT-st. Ja ilmselt sellest üksi ei piisa, see tõenäoliselt aja jooksul kasvab. Nii et kui te sõnastate seda agooniana, kui valitsusel on selgem joon – jääb ära ettevõtte [kasumi]maks ja eraisiku esimesest eurost maksustamine, tõuseb tulumaksuvaba miinimum, majandus on kasvama hakanud ja kaitsesse pannakse raha juurde –, siis ma ütleks teile Ansipi tsitaati [eeskujuks võttes]: kui see on agoonia, siis selles agoonias tahaks ma kaua elada.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.