Arupärimine Maarjamaa ühendkooli kohta (nr 710)

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Siim Pohlaku, Rene Koka, Rain Epleri, Evelin Poolametsa ja Arvo Alleri 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine Maarjamaa ühendkooli kohta, arupärimine nr 710. Ja arupärijate nimel teeb ettekande Riigikogu liige, hea kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister, aitäh siia kohale tulemast! Teil on keerulised ajad praegu, nii et see on eriti hindamisväärne, et te leidsite aega siia tulla. Ja aitäh kõigile kolleegidele, kes on siin saalis! Loodetavasti on häid kolleege ka ekraanide taga. Ma tean, et selle arupärimise [arutelu] vaatavad ka nende koolide õpetajad, kes on mures selle protsessi pärast, mis on käima pandud. Me esitasime juba 27. jaanuaril selle arupärimise selle kohta, et Haridus‑ ja Teadusministeerium plaanib 2025. aasta suvel liita seitse hariduslike erivajadustega õpilaste kooli. Nüüdseks on toimunud Haridus‑ ja Teadusministeeriumil ka kohtumisi nende koolide kollektiivide ja juhtidega. Aga nii palju kui mina tean, ega seal väga palju vastuseid ei ole saadud või vähemalt ei ole need vastused, mis on antud, jõudnud inimestele selle tõttu kohale, et need on täis bürokraatlikku ilukõnet. Probleemi tegelikku olemust sealt välja ei tule ja inimesed ikkagi ei saa aru, kuidas neil elu siis paremaks läheb. Tõesti, üks asi on see, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eesmärk on bürokraatiat vähendada. Aga teisest küljest ma ikkagi küsin ja ka need inimesed kohapeal küsivad, mis on siis olulisem, kas lapsed, õpetajad, harjumus[pärased] kollektiivsed suhted, kõik see, või siis lihtsalt ülevalt poolt pealesurutud protsess, mida kommunikeeritakse kui bürokraatia vähendamist ja riigi raha kokkuhoidu. Meil on siin arupärimises siis küsimused. Ma tean, et põhimõtteliselt samasisulised, isegi mõned samas sõnastuses küsimused on Haridus‑ ja Teadusministeeriumile esitatud ja ka vastused on tulnud. Aga ma olen neid vastuseid näinud, need on üsna üldsõnalised ja deklaratiivsed. Ja ma arvan, et kui haridus‑ ja teadusminister tuleb küsimustele vastama, siis ta loeb oma ametnike ettevalmistatud vastused maha ja need kattuvad enam-vähem üks ühele nende vastustega, mis on mul praegu seal laua peal. Aga ma loodan, et minister siiski selgitab meile seda protsessi laiemalt. Selle eest ma oleks talle väga tänulik. Ja ka kõik need asjaosalised, keda see ümberkorraldus puudutab ja kes jälgivad meid praegu ekraanide vahendusel, saavad võib-olla tänasest arupärimisest rohkem vastuseid kui need vastused, mis on neile kirjalikult tulnud. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nagu te ettenägelikult juba ütlesite, teie küsimustele tuleb vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Tõepoolest, ma olen siin Riigikogu puldis juba ühe korra sarnasele arupärimisele vastanud, me oleme seda debatti siin Riigikogus juba varem pidanud. Oleme andnud selgitusi ka kirjalikult. No proovime siis uuesti. Te olete esitanud meile, ma kohe vaatan, 11 küsimust. Ma püüan siis küsimus küsimuse kaupa selgitada seda protsessi, mis on käima läinud. Ma ei tea, kas ma suudan vastata teie ootusele ja vastata kuidagi teistmoodi kui nende faktidega, mis on kogu aeg laual olnud. Läheme ikka mööda fakte ja vaatame, kuidas meil see kulgeb. Nimetatud seitsmes koolis, mille te oma arupärimises olete välja toonud, on õpilaste arv viimase 20 aasta jooksul väga märkimisväärselt kahanenud. Õpilaste arv jätkab ka tulevikus kahanemist. Selle põhjuseks on nii see, et riikliku õppekava [järgi õppivaid] lapsi on suunatud senisest palju rohkem õppima tavakoolidesse, kui ka see, et kurvastavalt on meil demograafilised trendid olnud juba mõnda aega negatiivsed. Nii et me ei näe ette õpilaste arvu kasvu nendes koolides, vaid vastupidi, me näeme ette õpilaste arvu kahanemist. Nende õpilaste arv on kahanenud viimase 20 aastaga ligi kolm korda. See tekitab tihti küsimuse nendele õpilastele kättesaadava hariduse kohta. Kvalifitseeritud õpetajaid on aina keerulisem nendesse koolidesse leida, sest töökoormus ei kipu olema seal väga suur. Aga see ei ole tegelikult põhjus, miks see koolivõrgu reform ette võetakse. Põhjused on siiski milleski muus. Meie nägemus koolivõrgu [muutmisest] ehk koolide ühte võrku ja ühtse juhtimise alla viimisest seisneb peamiselt selles, et meil on vaja tagada õppejuhtide ja õppe kvaliteedi ühtlasem tase. Me ei suuda tagada seitset õppejuhti, kes vastavad kvalifikatsiooni[nõuetele]. Me ei suuda seda täna tagada. Kõikides nendes koolides ei ole õppejuhti, kes tegelikult kvalifikatsiooni[nõuetele] vastab, ja me näeme, et tulevikus tõenäosus neid õppejuhte sinna leida muutub aina väiksemaks. Need koolid on väga väikesed ja tõepoolest piisaks ühest õppejuhist, kes suudaks tagada kvaliteetse õppekorralduse kõigis seitsmes koolis. Nii et õppe kvaliteedi tagamise pikaajalisest vaatest, ma arvan, on õiglasem see, kui me tagame hea, kvaliteedi[nõuetele] vastava õppejuhi, kes suudaks nendes seitsmes kohas toimuvat õppetööd koordineerida. Teine teema on õpilaste ühtne vastuvõtt. Enamus õpilasi, kui mitte peaaegu kõik õpilased nendes koolides, ei pärine sealt lähedalt. Reeglina on need koolid üleriigilise vastuvõtuga ja seal õpivad õpilased Eesti [eri paigust]. Õpilaste ühtne vastuvõtt aitab kindlasti paremini leida just nimelt õpilase vajadustele vastava õppekoha, sobiliku õppeasutuse, mis spetsiifiliselt just sellele õpilasele sobib. See kindlasti vähendab lastevanemate koormust, [kui tuleb] otsida ja leida oma lapsele õige õppimiskoht. Täna tuleb teha seitse korda ülevaatust, [et selgeks saada], millisesse kooli laps kõige paremini sobib. Ühtse õpilaste vastuvõtu loomisega me [võtame kasutusele] sellise ühe ukse poliitika: lapsevanem pöördub ühe kooli poole ning kooli õppejuhid ja vastava kvalifikatsiooniga õpetajad suudavad tagada selle, et lapsele leitakse kõige sobilikum koht koolis õppimiseks, kuna tegemist ei ole siiski kodulähedase kooliga. Ei tasu alahinnata ka seda, mis puudutab bürokraatia vähendamist. Seitse korda dubleeritakse kooli pidamise dokumentatsiooni, selle ülalpidamist, pidevat regulatsioonide ülevaatamist. Ka see on tegelikult oluline, et meil oleks üks dokumentatsioon, üks süsteem ja selle eest vastutaks üks või kaks inimest. See kindlasti vähendab koormust. Rahalise kokkuhoiu kohta: meie arvutatud 300 000-eurone kokkuhoid ei ole kärpeülesanne, see ei ole tegelikult olnud koolivõrgu korrastamise põhjus. Aga see 300 000, olgem ausad, annab hõlpu, seda saab suunata palkadesse, nendele inimestele, kes nendes koolides õppetööd teevad ja lastega töötavad. Olete küsinud, kas ühendkooli toimimiseks on tarvis välja töötada uued IT‑lahendused – IT‑lahenduste väljatöötamine on teatavasti kallis – ja kui suure kulu toob kaasa nende uute ühiste IT‑süsteemide loomine. Ühendkooli toimimiseks ei ole tarvis välja töötada uusi IT‑lahendusi ja sellega tegelikult uusi kulusid ei kaasne. Kasutusele jäävad tänased lahendused, aga Stuudiumi või eKooli seitsme erineva konto [asemele] tuleb üks konto. On üks kool erinevate õppekohtadega, aga koordineeritakse ja konsolideeritakse IT‑süsteeme, mida nendes koolides kasutatakse. Kasutatakse ka ühtseid asjaajamise ja dokumendihalduse keskkondi, milleks on siis nii Pinal kui ka riigitöötaja iseteenindus[portaal]. Ehk siis mingisugust uut IT‑süsteemi selleks välja arendada ei ole vaja. Olete küsinud: "HTMi poolt koolidele saadetud kirjas on sedastatud, et olulist tööaja säästu annab tänase seitsme erineva kooli dokumentatsiooni asemel ühe dokumentatsiooni paketi pidamine, mis võimaldab kooli personali rakendada efektiivsemalt õppetöös. Kas dokumentatsiooniga tegelevat personali kavatsetakse rakendada õppetöös? Kas raamatupidaja, sekretär ja teised, kellele ühendamise käigus rakendust ei leita, hakkavad siis koolis töötama õpetajatena?" No ilmselge vastus on see, et eesmärk ei ole dokumentatsiooniga tegelevat personali rakendada õppetöös, vaid need kulud, mis on seotud seitsme [kooli] dokumentatsiooniga tegeleva personali ülalpidamisega, on võimalik suunata õppetöösse. See on vastus. "Kuidas lihtsustub väidetav kooli vastuvõtuprotsess lapsevanematele? [---]" Lihtsustub siiski väga märkimisväärselt. Täna peab lapsevanem ise lapsele sobivat kooli otsima. Peab esitama soovi korral seitse avaldust, suhtlema seitsme kooliga, käima kohapeal, otsima sobilikku kohta. Ühendkooli loomisel tekib vanemate jaoks üks vastuvõtuuks, kust on võimalik saada infot õppimise ja toevõimaluste kohta. Tänase olukorra pildistus näitab, et arvestatav hulk õpilastest tegelikult ei õpi elukohale lähimas koolis, vaid hoopis teises maakonnas. Ja vestlustest lapsevanemate ja lastekaitsespetsialistidega on ka selgunud, et sageli on vanema otsused kooli kohta tehtud puuduliku info tingimustes, sest vanem peab liiga palju ise selle info otsimisega tegelema. Keskse vastuvõtuga olukord kindlasti paraneb. Vanemale tekib ikkagi üks [koht], mille kaudu informatsiooni saab. Lõplik õppekohavalik tehakse vanema ja kooli koostööna, arvestades õpilase erivajadusest tulenevat toevajadust, vanema soove, õpilase elukohta ja kooli õppekohtade võimalusi. "Kuidas uued loodavad ametikohad eraldiseisvate õppekohtade vajadusi katavad? Kuidas ühendkoolis loodavad teenused paremini õpilasteni jõuavad?" Ümberkorralduse käigus on kavas luua kaks ametikohta: õppejuht-metoodik ja võrgustiku juht. Õppejuht-metoodiku ülesandeks on keskne õppetöö metoodiline arendamine ja rakendamine kooli kõikides õppekohtades, õpetajate väljaõpe, metoodiline väljaõpe ja meeskonnatöö koordineerimine. Võrgustiku juhi ülesandeks saab lastevanemate kaasatuse suurendamine ning koostöö korraldamine Rajaleidja keskustega, rehabilitatsiooniteenuste osutajatega, kutsehariduskeskustega, omavalitsustega, puuetega inimeste organisatsioonidega ja teiste partneritega, keda sellisel koolil on omajagu. Võrgustikukoostöö juht peab tagama selle, et ühendkooli seitsmes õppekohas on väga hästi [kättesaadavad] näiteks Rajaleidja keskuste nõustajad, kelle roll selles võrgustikus on väga oluline. Õppetöö kvaliteetsem juhtimine, läbimõeldum ja süsteemsem toe pakkumine ning kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate ja tugispetsialistide edukam värbamine tagab kvaliteetsema õppe ja toe pakkumise õpilastele. Järgmine küsimus: "Kuidas suudab üks ühendkooli direktor tegelikkuses seitsme kooli igapäevaelu korraldada, koolielu sisuliselt juhtida, kõigis koolides esilekerkivaid probleeme tõhusalt ja kiirelt lahendada?" Ei ole see esimene kord, kui meil luuakse ühendkool, oleme neid loonud varemgi. On olnud ka olukordi, kus on direktori kohusetäitja olnud teises koolis, [teises] maakonnas. Nii et see praktika, et luuakse ühendkoole ühe juhtimise all, levib tegelikult aina rohkem. Ühendkooli direktor hakkab juhtima keskselt kooli strateegilist arengut. See hõlmab ka õpilaste vastuvõtu korraldust, töötajate värbamist ja koolitamist, asjaajamist, eelarve planeerimist, hankeid, dokumendihaldust ja selle korraldamist, ühtsete dokumentide loomist, arengukava kujundamist ja nii edasi. Operatiivjuhtimine ja igapäevaelu korraldamine toimub loomulikult igas õppekohas kohapeal. Tunniplaani koostamine, asenduste kokkuleppimine, toitlustuse korraldamine ja hädaolukorra tegevuste korraldamine toimub kohapeal. Mitmes asupaigas tegutsemine ja üldjuhtimine on koolides saanud tegelikult üsna tavapäraseks. Meil on Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus kolmes linnas, nende vahel on kilometraažid päris suured, ka Järvamaa Kutsehariduskeskus toimib väga mitmes paigas. HTM on konsulteerinud õppeasutuse juhtidega, kellel on kogemusi ühendkooli juhtimisega, ja kindlasti võetakse neid kogemusi arvesse ka selle ühendkooli loomisel. "Kuidas on kavandatud õpilaste õppetingimuste ja õpetajate töötingimuste parandamine, aga ka uute ametikohtade loomine ja seda kõike 300 000 eurose kokkuhoiu arvelt?" Täpsustan, et 300 000 eurot kokkuhoidu ei [tähenda] seda, et see viiakse kooli eelarvest välja. See 300 000-eurone kokkuhoid tuleneb juhtimiskulude vähenemisest. Tekkiv rahaline sääst jääb kooli ning suunatakse kahe ametikoha loomisesse ja ka lastega vahetult tegelevate spetsialistide värbamisse ja palkamisse. Meie arvutused näitavad, et väga selgelt saab suurendada nende inimeste töötasusid, kes nendes õppekohtades õpilastega töötavad. Parem juhtimine ja kvalifikatsiooninõuetele vastavate töötajate olemasolu tagab kindlasti õpilastele paremad õppetingimused ja õpetajatele paremad palgad. Kaheksas küsimus: "Kuidas ühendkooli ühendatud hoolekogul on võimalik täita oma tööülesandeid õppe- ja kasvatustegevuse korraldamisel ja juhtimisel iga õppekoha osas eraldi?" Hoolekogu ülesanded on kirjeldatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §‑s 73, mille põhjal me teame, et hoolekogu osaleb arengukava ettevalmistamisel, esitab oma arvamuse kooli põhimääruse kohta, kooli õppekava kohta ja nii edasi. Siin on väga pikk loetelu, ma ei hakka neid asju ette lugema. Aga kõiki loetletud ülesandeid saab hoolekogu edukalt täita ka ühendkooli tingimustes ning neid ülesandeid ei peagi tegelikult täitma igas õppekohas eraldi. Kooli arengukava on ikkagi üks dokument. Meil ei ole seitset arengukava, ei ole seitset erinevat reeglistikku, mida hoolekogu peab kinnitama. Nii et seda saab teha tegelikult ka ühendhoolekogu. Üks kavandatava muudatuse eesmärk ongi bürokraatia vähendamine ning kõiki seadusega hoolekogule pandud ülesandeid hakkabki olema seitsme asemel üks. "Kui palju on kavandatud selle reformi käigus luua uusi ametikohti ning kuidas on planeeritud nende töö jaotus seitsme õppekoha vahel? Kuidas jagatakse õpetajate töökogemust ja töökoormust nende õppekohtade vahel, kui kõik koolid paiknevad eri maakondades, üksteisest kaugel? Kas aeg, mis kulub ühest koolist teise sõitmisele, kuulub tööaja sisse? Kui töötajal puudub isiklik transport ning peab kohapeal ööbima, siis kuidas kompenseeritakse need kulud?" Ümberkorralduse käigus on kavas luua kaks uut ametikohta: õppejuht-metoodik ja võrgustiku juht. Ma selgitasin nende ametikohtade täpseid ülesandeid, ma neid kordama ei hakka. Õpetajate töö jagamist õppekohtade vahel üldjuhul ei kavandata. Õpetajad, tugispetsialistid ja kasvatajad jätkavad tööd senistes õppekohtades ning nende ümberpaiknemist ei ole planeeritud. Kui peaks tekkima olukord, kus õpetaja ja direktori vastastikusel kokkuleppel soovitakse õpetajat rakendada mõnes teises õppekohas, siis lepivad töötaja ja direktor täpsed tingimused kokku ja sel juhul loomulikult kaetakse ka kõik töötamisega seotud kulud. Siin on veel kaks küsimust, mis on suhteliselt detailsed. Ma ütlen, et ühendkooli täpse struktuuri töötab konkursi korras valitud direktor välja enne kooli käivitamist 1. juulil. Ja struktuuri ei kinnitata kiirustatud korras, töö kooli juhtimisstruktuuriga tegelikult juba käib ning selle esialgne versioon on olemas. Aga täpse struktuuri paneb siiski paika uus koolijuht peale tutvumist kõikide õppekohtade, inimeste ja töökorraldusega. Ühendkoolisisene eelarve kasutus lepitakse kokku kooli tasandil koostöös hoolekogu ja ka koolipidajaga. Ja kõikides riigikoolides, sõltumata õppekohtade arvust, toimub see täpselt samamoodi, ühtemoodi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka rida küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, Isamaa küsis analoogilist asja mõni aeg tagasi. Võin ütelda, et mõne nädalaga on teie vastustesse tulnud uusi nüansse. Ilmselt te olete saanud ennast rohkem kurssi viia ja ametnikud on asjad rohkem läbi mõelnud. Aga nende nüanssidega alati kõigis valdkondades selgust juurde ei tule. Kui rääkida sellest 300 000 eurost tõenäolisest kokkuhoiust, siis siin on üks märksõna raha. Kokkuhoid, nagu öeldud, peaks tulema juhtide kohtade koondamisest, juhte on vähem vaja. Teine märksõna, [põhjus], miks muudatusi teha, on kvaliteet. Te eelmine kord väga palju rääkisite sellest – täna võib-olla vähem –, et need on siiamaani hästi juhitud ja kvaliteetsed koolid. Nüüd see, et on vaja õppejuhid välja vahetada või õppejuht [jätta] ühte kohta, et oleks kvalifitseeritud töötaja selle koha peal …

Aitäh!

… on uudis. Kuidas saab olla nii, et enne on kvaliteetne, aga tegelikult on kvaliteeti ikkagi vaja parandada uue õppejuhiga? Kas te olete kursis …

Aitäh, Tõnis!

… et asi pole nii, et on seitse direktorit, seitse õppejuhti, vaid mõneski koolis on tegelikult direktori tasemel juhtimine ühendatud …

Aitäh, hea Tõnis! Tõnis, ma väga vabandan, aga teised kolleegid pahandavad, kui ma neile …

… on pool õppejuhi kohta, pole ühte [täiskohaga] õppejuhti. Nii et kokku 14 kohta te koondada ei saa, sest neid kohti, mida kokku tõmmata, on palju vähem. Kas see 300 000 eurot [kokkuhoidu] ikka tuleb täis?

Aitäh selle küsimuse eest! See 300 000 tuleb täis. Oleme väga teadlikud, et direktor ja õppejuht on väga paljudes kohtades ühes isikus. Ma siiski täpsustan, mida ma eelmine kord ütlesin, kui te küsisite, kas meil on etteheiteid nende koolide õppe kvaliteedile. Ma kordan: ei ole etteheiteid nende koolide õppe kvaliteedile. On mure nende koolide tuleviku pärast, sest laste arv seal väga märkimisväärselt kahaneb ja muutub aina keerulisemaks tagada seitsmes eraldi õppeasutuses nii kvaliteedi[nõuetele] vastavad õppejuhid kui ka kvalifikatsiooniga õpetajad. Aina keerulisemaks! Ja see, et meil on üks õppejuht-metoodik, kes suudab jälgida, et kvaliteet oleks seitsmes õppekohas tagatud, on lahendus, mis tagab, et meil [ei ole] mõne aasta pärast olukord, kus meil ei ole kvaliteedi[nõuetele] vastavaid inimesi nendes koolides tööl.

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mul on küsimus valitsuse hariduspoliitika legitiimsuse kohta üleüldiselt. Kui me vaatame teie eelmise koalitsiooni toetust, mis oli alla 30%, ja praeguse, mis te kokku panete – alla 19% –, siis ausalt öeldes ma ütleksin, et teil ei ole sellist legitiimsust, Eesti riigi ja rahva [toetust], mille pealt te võiksite üldse praegu teeninduskoole ühendada ja sulgeda, kutsehariduskoole sulgeda ja ühendada. Ja siis ma vaatan seda, kuidas te survestate oma valitsusega Keskkonnaametit lõpetama ära keskkonnahariduse andmist: 20 000 last vähem hakkab saama looduses käia aastas. Kuidas teile tundub? Mõelge korra ennast Eesti Vabariigi kodanikuks, lihtsaks kodanikuks, kes vaatab valitsuse toetusnumbreid: alla 19% toetust ja nii jõuliselt surutakse asju läbi. Ärge hakake rääkima sellest, et otsuste tegemine ongi ebapopulaarne ja valitsuses ongi ebapopulaarne olla. Tuleb teha otsuseid, millest rahvas aru saab, mida rahvas mõistab ja mis on rahvale kasulikud. Siis ei ole see olukord selline.

Rene Kokk, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küsiks, mis oleks konkreetne etteheide hariduspoliitika kohta, millele ma saaksin vastata. Keskkonnahariduse puhul on natuke segadust tekitav teie kriitika, sellepärast et ühelt poolt te lõputult kritiseerite ja nõuate rohepöördega seotud hariduse lõpetamist, raha raiskamise lõpetamist, aga siis te samal ajal tulete ütlema, et tegelikult ei tohi seda asja ära lõpetada, et anname ikka keskkonnateemalist … (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.)

Kordamööda, palun!

… ja rohepöördeteemalist haridust lastele. Ma ei oska vastata, sellepärast et otseselt ei tulnud küsimust hariduspoliitika kohta.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sotsiaaldemokraadid on seda teemat käsitlenud 18. detsembril, kui te esinesite ja olite fraktsioonis meil külas, ja ka 21. jaanuaril käesoleval aastal. Mõlemal korral te tõesti kinnitasite nagu ka täna siit puldist, et need koolid on teinud väga head tööd, etteheiteid nende töö tulemuste osas ei ole. Minu küsimus puudutab aga seda, et jätkuvalt paljud hoolekogujuhid, aga ka lapsevanemad pöörduvad ja küsivad sellise asja nagu ühendamisplaanieelse analüüsi kohta. Kas oli analüüs selle kohta, et see ühendamine on vajalik? Tegelikult on mõistlik nii, et mõeldud-tehtud, mitte tehtud-mõeldud. Kas selle kohta on võimalik lugeda? Kas seda on analüüsitud ja kui, siis kust see analüüs on leitav?

Aitäh küsimuse eest! Riik on nende koolide pidaja ja koolipidaja on vaadanud otsa sellele, milline näeb välja nende koolide perspektiiv järgmise 20 aasta jooksul. Need faktid on toodud tegelikult ka kirjalikes vastustes ära. Kvalifikatsiooniga õpetajate osakaal hakkab kahanema väga kiiresti. Aina keerulisem ja keerulisem on leida nendesse õppekohtadesse kvalifikatsiooniga õpetajaid. Laste arv nendes koolides kahaneb, samal ajal on nende koolide ruutmeetrite hulk äärmiselt suur. Selles mõttes on tegemist koolidega, kus meil on väga keeruline tagada seda, et need täituksid lastega. Laste arv on seal väga märkimisväärselt kahanenud. Kui te vaatate pikalt ette, siis te saate aru, et laste arv kahaneb veelgi. Kuidas sellises olukorras tagada kvaliteet? Kuidas tagada, et me suudame seda rahastada ja [säilitada] kvaliteedi nendes seitsmes õppekohas, nendes koolides? Sealt on tulnud see analüüs ning me tunneme, et kvaliteedi tagamiseks peavad õppejuhid ja metoodikud koolis vastama kvalifikatsiooni[nõuetele], kvalifikatsiooniga õpetajad seal töötama. See eeldab tulevikus õpetajate töökoormuse jaotamist erinevate koolide vahel tänasest suuremas hulgas. Selleks, et me saaksime seda planeerida ja kvaliteedi tagada, on palju mõistlikum juhtimisstruktuur see, et need koolid on ühtse juhtimise all ja neil on ühine õppekavastrateegia, et laste jaoks ja ka lastevanemate vaatest oleks koolivalik oluliselt selgem. See on ühe ukse poliitika, mille korral lapsevanem esitab koolile taotluse, et tema laps vajab erivajadustega laste koolis õpet ja sellist tuge, ning koolil on palju lihtsam siis öelda, millisesse õppekohta peaks see laps õppima minema, sellepärast et just nimelt selles kohas on tugi tema jaoks olemas, aga teises kohas talle tuge tagada ei ole võimalik, teises kohas on teised toed. Ehk siis just lapse toevajadust ja õppevajadust vaadatakse, selleks et tagada lapsele pikas plaanis kvaliteetne haridus. Me näeme, et ilma neid koole ühtse [juhtimise] alla koondamata me tegelikult ei suuda seda tagada.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eks kokkuhoid on esmapilgul vajalik asi, aga kui see toimub ühtelugu maapiirkondade arvelt, elu kokkutõmbumise [hinnaga], siis ei pruugita üldsegi midagi kokku hoida, vaid lihtsalt elu maal likvideerida. Ja inimesed kolivad hoopis ei tea kuhu, näiteks Kesk-Soome või veel kaugemale. Aga nüüd on küsimus sellel kuumal teemal, mis meid hiljuti puudutas: Vana-Vigala ja sealsed erivajadusega lapsed. Tuletan meelde, et sinna on väga palju investeeritud, sinna on ehitatud korralik taristu, seal on oma ala parimad spetsialistid. Ma palun teilt viimast [infot] selle kooli seisu kohta. Kas areng on selline, et ikkagi jäetakse vähemalt HEV-lapsed, erivajadusega lapsed, õpilased sinna alles?

Aitäh küsimuse eest! Vana-Vigala [kooli] kohta on tehtud otsus, et see liidetakse Kehtna Kutsehariduskeskusega ja jääb alles Vana-Vigala õppekoht. Selles Vana-Vigala õppekohas jätkub nende erialade õpetamine, mida ei õpetata mujal ja mida saab õpetada ainult Vana-Vigalas. Need erialad, mida on võimalik õpetada ka mujal, sest ei ole spetsiifiliselt Vana-Vigalaga seotud õppevajadust, tõmmatakse kokku. Suur osa erialasid, mida Vana-Vigalas õpetatakse, on sellised, mille puhul me kutsehariduse reformi käigus näeme, et vajadus nende erialade õpetamise järgi on kahanemas. Meil ei ole vaja tegelikult esitada nii suurt koolitustellimust, kui täna nendel erialadel õppekohti on. Ja selle tõttu on vaja seda muudatust teha. Hästi oluline, vajalik selleks, et Vana-Vigala õppekoht säiliks ka järgmised 10–50 aastat, on see, et Vana-Vigala arendaks endale välja uued erialad, mida ei ole võimalik kuskil mujal Eestis omandada, kaasaegsed erialad, mida noored tahaksid minna Vana-Vigalasse õppima. Ja sellega, ma loodan, me kooliga koos – riik koolipidajana – tegeleme, ja tegeleme ka koos Raplamaa ettevõtjate ühendustega.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Huvitav, te ütlesite, et loodushariduse pakkumine on rohepöörde propageerimine. Rohepööre ongi ideoloogiline ja jumal tänatud, kui rohepöörde propaganda kinni pannakse, aga loodusharidus on puhtalt praktiline tegevus. Mis puutub nüüd seitsme kooli ühendamisse, siis ühisest juhtimisest õppekohtade kinnipanekuni on juba päris väike samm. Siis on lihtsalt [vaja] põhjendada direktoril ja pannakse jälle mõni õppekoht kinni. Nagu te ise ütlesite, osas neist seitsmest koolist on direktor ja õppejuht ühes isikus ja teil ei ole õppe kvaliteedile mingeid pretensioone. Nüüd ma küsin selliselt: kuidas tagatakse ikkagi selle ühe juhtimise all oleva [kooli] ühe direktori, ühe õppejuhi kaudu parem kvaliteet, kui on hetkel?

Aitäh selle küsimuse eest! See, et täna nende koolide õppe kvaliteedile ei ole pretensioone, ei tähenda seda, et kui me tuleviku poole vaatame, siis trendid [ei ole] meie jaoks muret tekitavad. Need trendid, mis nendes koolides juba on, tekitavad muret. Võib ju ära oodata, kuni probleem päriselt kätte jõuab ning meil ei olegi võimalik tagada kvalifikatsiooniga õpetajaid nendes seitsmes õppekohas ja meil ei ole õppejuhte, kes oleksid vastava eriala [haridusega]. Mitte direktor, vaid õppejuht, kes on vastava eriala [spetsialist], suudab tagada koolituse, täiendõppe ja õppekavade kaasajastamise. Me võime ka seda oodata, aga me ei taha seda oodata. See on põhjus, miks me tegutseme. Täna ei ole olukord kuidagi halb, aga trende vaadates me näeme, et need on negatiivsed ja selles mõttes muret tekitavad. Nendes piirkondades on aina keerulisem õppejuhte ametisse leida. Kammeri Kooli direktori konkurss kestis ja kestis ja kestis ja kestis – me ei suutnud leida sinna inimest, kes oleks valmis selle ülipisikese kooli juhtimisega tegelema. Nüüd [peame leidma] ühe õppejuhi, kes vastab kvalifikatsiooni[nõuetele] ja kellel oleks siis seitse õppekohta. Aga see õpetajate hulk, kelle kvalifikatsiooni, töö, koolitamise ja täiendkoolitamise eest peab ta vastutama, on üsna väike. See on üsna väike. See inimene tegelikult suudab seda meeskonda juhtida, isegi kui nad füüsiliselt ei asu ühes kohas. Mõelge Tartu Ülikooli peale. Tartu Ülikool asub Viljandis, Pärnus, Narvas ja Tartus ja ometigi juhitakse seda keskselt. Rektoraat on Tartu linnas, raamatupidamine on Tartu linnas, meil ei ole raamatupidamist erinevates kohtades. See ei ole midagi erandlikku ja tegelikult on see taganud, ühendkooli loomine ka teistel [juhtudel], näiteks Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse puhul, et kvaliteet pikas plaanis säilib. Lihtsalt selle pärast, mida me näeme trende vaadates, on meil mure, sest me ei suuda mingil hetkel tagada nendes erinevates õppekohtades enam kvalifikatsiooniga õpetajaid ja õppejuhti.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Enne te kellelegi ütlesite, et mis see konkreetne etteheide on. Etteheide on see, et saite valimispettusega ministrikoha ja nüüd hakkasite lihtsalt laamendama: lammutate haridusvõrgustiku ilusti laiali, siis lõhute koolisüsteemi, mis toimib. See tähendab seda, et te sulgete maakoole, nüüd neid HEV-koole. Aga selle õigustuseks te räägite ainult mingist tehnilisest poolest, räägite, kuidas te võtate selle ja kuidas see hoiab kokku. Tõenäoliselt hakkate oma Eesti 200 liikmetele nüüd jälle uusi töökohtasid andma, ja ise kiidate, kui hea see kõik on. Need koolid on kelle jaoks? Õpilaste jaoks. Need koolid peaksid olema nende õpilaste jaoks ja nendest lähtuma. Mis läheb nende koolide õpilaste ja nende vanemate jaoks paremaks teie lammutamise tulemusena?

Aitäh küsimuse eest! Ma siis igaks juhuks küsin, mitu maakooli ma kinni olen pannud. Kui te viskate selle süüdistuse õhku, siis palun tooge (Saalis räägitakse.) konkreetsed väited (Juhataja helistab kella.), mitu maakooli olen mina kinni pannud. Palun tooge konkreetsed näited, mitu maakooli olen mina kinni pannud! Vastupidi, maakoolide meetmega olen ma taganud selle, et neid koole kinni ei panda. Ma võin teile tuua näite Põhja-Sakala vallast, kus väikesed koolid on säilinud selle tõttu, et me oleme selle toetusmeetme välja töötanud. Kinnitan veel kord: ükski nendest õppekohtadest selle reformi käigus kinni ei lähe. Kõik need seitse õppekohta jäävad alles, kõik need … (Saalist öeldakse midagi.) Saab paremaks [praegune olukord], et kui lapsevanem peab oma lapsele, kes on väga spetsiifilise toe vajadusega, leidma kõige parema koha, kus ta saab spetsiifilist tuge, siis peab seitse kooli läbi sõitma. Ta peab seitse kooli läbi sõitma, ta peab seitsmest koolist otsima informatsiooni, kus, mismoodi, millise õppekavaga seda abi saab. Selle reformi järel on üks [koht], kuhu ta pöördub, ja koolis on õppemetoodik, kes teab, millises õppekohas on milline tugi võimalik lapsele tagada. Need toed on väga erinevad, need on … Kas ma võin palun rääkida, ilma et te vahele segaksite? Oleks väga viisakas. Aitäh! Ma lihtsalt ei saa teist üle rääkida. On kaks varianti: kas te kuulate mind või ma lihtsalt ei räägi.

Jaa, nüüd on võimalus, proua minister, teil rääkida. Palun! (Saalis räägitakse.) Head kolleegid saalis, väike debatiemotsioon käib asja juurde, aga kui see kestab, siis see loomulikult segab vastamist. Nii et teeme ikkagi kordamööda. Auväärt minister, palun, teil on võimalus jätkata, kui te soovite.

Erivajadusega laps, kes vajab spetsiifilist tuge, peab selle toe kätte saama, ilma et tema ema või isa kulutaks meeletult energiat selle toe otsimise peale. See on tegelikult [selle muudatuse] üks peamistest põhjustest: et me suudaksime garanteerida erivajadustega lastele väga hea, kvaliteetse toe ka järgmise 20 aasta jooksul. Me peame vaatama ettepoole ja tagama, et see tugi on olemas. Lapsevanem ei pea sõitma seitsmesse kohta avaldusi esitama, ise seda asja otsima. Teeme need asjad neile lihtsamaks ja tagame lastele kvaliteetse hariduse jätkumise nendes koolides.

Aitäh! No siin on nii palju demagoogilist juttu. Inimene peab hakkama valima nende koolide vahel – väga hea ju, kui tal on seitse kooli, mille vahel valida! Seda nimetatakse valikuvõimaluseks ja vabaduseks. Te muidugi vabadust ei tunnista, teil on vabadus ainult sõnakõlks. Ja ma tulen Rene Koka küsimuse juurde. Kui teie ministrina ei tee vahet keskkonnaharidusel ja rohepöördel, siis olge hea, raporteerige praegu kohe siit puldist, et te astute ametist tagasi, sest te ei saa kõige lihtsamatest asjadest aru: mis vahe on rohepöördel ja keskkonnaharidusel. Mõelge nüüd ka natukene, kaks sekundit, et nendel kahel asjal vahet teha, mitte ärge hakake küsijale demagoogiliselt vastu plärtsuma. See ei ole teie ülesanne siin! Ja muidugi, loomulikult panete te koole kinni. Loomulikult! Seda tehakse ka etapiliselt: üheksaklassilisest kuueklassiline, kuueklassilisest neljaklassiline …

Mart Helme, palun!

Aitäh, hea kolleeg!

… ja siis panete üldse kinni. See töö, mida te teete, on ju lõhkumise ja lammutamise töö!

Aitäh, hea kolleeg!

Sellepärast me siin teiega nii kurjad olemegi. Aga kui te sellest aru ei saa …

Aitäh, hea kolleeg Mart Helme!

… ja demagoogiat vastu ajate, siis tõesti, öelge praegu kohe, et te ei tule oma ametiga toime ja lähete ära.

Aitäh, hea kolleeg! Enne kui minister vastab: ühe asjaga, hea kolleeg, ma ei ole nõus. Sellega, et minister oleks vastu plärtsunud. Kohe kindlasti mina seda tuvastanud ei ole, minister on jäänud viisakaks. Palun, lugupeetud minister, kui te soovite vastata.

Kuna küsimust ei olnud, siis ma ei tea täpselt, millele vastata. Ma jätan sel juhul vastamata. Lihtsalt oli pahameel, mida saadik soovis väljendada, ja kuulasime selle pahameele ära.

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Me oleme teiega kirjaliku küsimuse ja vastuse vormis vahetanud infot teemal, kuhu ministeeriumil ja selle allasutustel raha kulub. Oleme rääkinud ühest MTÜ‑st ja ühest OÜ‑st, kus sama seltskond tegutseb ja kus tegeletakse näiteks töötute õpirändega ja sellega, et meestele peaks rohkem selgitama seda sotsiaalsete sugudega seonduvat maailma. Ma vaatasin, et õpirände kohad tihti on – koolitajad, kes nendes organisatsioonides on, käivad õppimas, kuidas koolitada – Kreekas, Horvaatias, Hispaanias, Türgis, sellistes kuurortpiirkondades. 850 000 eurot eelmisel aastal. Te siin ka räägite, et raha ei ole ja oleks vaja kokku hoida ja nii edasi. Kas te selle pilguga olete ka sellele otsa vaadanud, et joonistaks endale mingisuguse püramiidi, mis hakkaks pihta niimoodi, et kõigepealt on meie laste haridus ja erivajadustega laste haridus ja nii edasi? Prooviks need kohad rahaga piisavalt täita ja siis vaataks, kas kogu selliseks ideoloogiliseks jamaks jääb raha või ei jää. Olete sellise vaate ka püüdnud endale tekitada?

Rain Epler, palun!

Aitäh! Olen meie, haridusministeeriumi eelarvet jälginud kaks aastat väga pingsalt luubiga. Ma hetkel ei tea, millest te räägite, mis 250 000‑st, mida me anname, (Saalist öeldakse midagi.) 850 000 eurost, mida me anname meeste koolitamiseks. Võtan [selle info] kaasa ja otsin luubiga uuesti. Ei ole kindel, et meil on ühtemoodi arusaamine asjadest. Ma kontrollin üle.

Aitäh teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Nagu varemgi, eesõigus on arupärijate esindajal. Seetõttu ma pakun kõigepealt Helle-Moonika Helmele võimalust sõna võtta.

Võtaks kolm minutit ka kohe.

Kaheksa minutit.

Aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Tõepoolest, mis me siin siis kuulsime? Mind isiklikult alati väga nörritab see, kui räägitakse, et on suur mure, et lapsi jääb vähemaks, kõik asjad kahanevad, ka õpilaste arv kahaneb, ja seetõttu ei ole seda või teist kooli enam võimalik lahti hoida, vaat sellepärast peab midagi ette võtma. No me räägime konkreetselt hariduslike erivajadustega õpilaste koolidest. Te ütlesite ka, et õpilaste arv seal kahaneb seetõttu, et HEV-õpilasi on suunatud õppima tavakoolidesse. Vaadake, siin ongi üks väga suur probleem tegelikult. Ma olen sellest rääkinud väga palju, et see niinimetatud kaasava hariduse ideoloogia tuleks Eesti Vabariigis üleüldse ära lõpetada, sellepärast et sellest saavadki alguse väga-väga suured probleemid, ka õpetajate järelkasvu probleem. Õpetajad tulevad kooli ja lähevad ära, sest nad ei saa koolis hakkama, sellepärast et nad ei saa tegelda oma põhitööga ehk laste õpetamisega. Ja nüüd me kuuleme ka, et kuna HEV-lapsed suunatakse nendest koolidest tavakooli, siis õpilaste arv seal väheneb ja seetõttu tulebki [seda teha], eks ole. Te leiate sada ja üks põhjust ja õigustust, nagu te siin ka tõite, miks tuleb neid koole reorganiseerida. Aga tegelikult on ikkagi niimoodi, et haridusliku erivajadusega lapsed ei peaks olema tavakoolis. Nad on erilised lapsed, nad vajavad tegelikult just nimelt erilist õpi‑ ja kasvukeskkonda. Seetõttu ei peaks neid koole mitte kinni panema, vaid vastupidi, neid peaks igati toetama ja hariduslike erivajadustega õpilasi peaks just nimelt sinna suunama. Sinna peaks suunama ka vastavat personali, et nende laste turvaline ja mõnus õpi‑ ja kasvukeskkond oleks tagatud. Aga mida teete teie? Räägite meile siin, et kahanemine toob kõigile hoopis õnne õuele. Vaadake, kõik need seitse kooli, mis on üle Eesti laiali, on väga omanäolised ja tegutsevad oma kodukandi kogukonna õpilaste eripäradest lähtuvalt. Ja tõepoolest on väga raske ette kujutada, kuidas üks koolijuht või üks õppejuht suudab seda kõike hallata ning seejuures säilitada ka inimliku ja lähedase suhte nii kooli töötajate kui ka õpilastega. Seda teemat täna puudutati ja te olete ise ka korduvalt väitnud, et teil ei ole probleemi nende koolide juhtide tööga, nende õpetajate tööga ega selle teenuse kvaliteediga, mida need lapsed saavad. Nii te olete öelnud 17. veebruaril. Ja ometi te rõhutasite ka täna siin ja olete rõhutanud igas vormis suhtluses, et paraneb õppe kvaliteet. No jääb mulje, nagu te räägite iseendale vastu. Praegu tehakse nendes koolides siis järelikult ebakvaliteetset tööd. Mida selle muudatusega ikkagi parandama minnakse? Tuleme siis tagasi nende punktide juurde, mida te lahendada tahate, aga mis siiski lahendatud ei saa. Täiesti selge on, et kui moodustatakse üks ühine kooli hoolekogu, siis ega selline hoolekogu ei hakka kunagi normaalselt tööle. Praegu on igal koolil oma hoolekogu, aga pärast nende hoolekogude ühendamist peavad hakkama nende kõikide koolide hoolekogude liikmed tegelema seitsme eri kooli probleemidega. Kui nad praegu tegelevad ühe kooli probleemidega, siis see on kõik hallatav, see kõik on arusaadav. Aga kuidas on võimalik, et pärast peavad praegused hoolekogud hakkama ennast kursis hoidma seitsme õppekoha küsimustega? Sama kehtib ka ühise õppenõukogu kohta. Kuidas on võimalik korraldada seitsmes õppekohas korraga õppenõukogu koosolekut? Jälle, kas siis kõik õpetajad peavad ennast hakkama kurssi viima kõikide õppekohtade küsimustega, et koosolekust aktiivselt osa võtta? Luuakse ka ühine lastevanemate kogu. Taas kord, kas tõesti peavad sinna valitud lapsevanemad hakkama seitsme kooli küsimustega tegelema? No milleks? Ja veel üks tõsine punkt: luuakse ka üks ühine õpilasesindus. Kas teie ministeeriumi ametnikud, kes on teile need asjad kõik ette valmistanud, saavad ikka aru, milliste õpilastega on tegu? Kuidas nad kujutavad ette seitsme õppekoha ühist õpilasesinduse koosolekut, eriti veel, kui õpilasesinduses on toimetuleku õppekava õpilased? Kuidas selline õpilane suudab üldse kogu seda probleemistikku hoomata, kõigest aru saada? See on keeruline ka tavaõpilasele, rääkimata lihtsustatud õppekava õpilastest, kes seal peaksid osalema. Seitsmele koolile koostatakse ühine õppekava. Me teame, mis see kaasa toob: tehakse üks suurkombinaat. Te rääkisite ka, et õpilaste vastuvõtt muutub kergemaks ja lapsevanemad leiavad kogu info koolide kohta ühest kohast. Tegelikult see päris tõele ei vasta, sest lisaks nendele seitsmele koolile on Eestis veel erivajadustega laste koole, nii riigi‑, era‑ kui ka kohalike omavalitsuste koole. Lapsevanem peab ikkagi kogu seda infot mujalt otsima ja selle kokku panema. Peale selle, lapsevanem ei hakka oma last sõidutama ühest Eesti otsast teise. Tema jaoks on ikkagi oluline, et kool oleks kodu lähedal. Kuidas jagada ühendkoolis töökoormust ja leida kvalifitseeritud tööjõudu? Noh, see on ka problemaatiline. Töökoormust võib ju jagada küll lähedal asuvate koolide vahel, aga kui on ikkagi koolide vahel suured vahemaad, nagu nende seitsme kooli vahel on, siis on täiesti arusaamatu, kuidas sellel ühendkoolil on järsku suurem võimalus kvalifitseeritud tööjõudu leida kui praegustel koolidel. Probleem on ju selles, et kvalifitseeritud tööjõudu lihtsalt ei ole. Siis rääkisime ka sellest 300 000 eurost. On siiski märkimisväärne, et sääst suunatakse lastega vahetult tegelevate spetsialistide palkadesse väidetavalt. Siis võiksid ju need spetsialistid, õpetajad ja tugispetsialistid tervitada seda palgatõusu. Aga kas see tegelikult tõele vastab? See sääst tuleb ennekõike seitsme koolidirektori koondamisest. Aga samas te ütlesite ise ka, et luuakse neli keskset ametikohta: direktor, õppejuht-metoodik, võrgustiku juht ja siis e‑infosüsteemide spetsialist. Ja nendel ka on oma töötasu. Nii et tegelikult on alust arvata, et palgakulud hoopis suurenevad. Ega tegelikult see pilt ei ole üldse ilus. Ja kogu selle protsessi juures on väga häiriv, et direktorite preemiat, mis te olete määranud nendele direktoritele, kes tööst ilma jäävad – see on oluline fakt –, pakuti direktoritele siis, kui nad ükshaaval Tartusse vestlusele kutsuti. Ehk ilmselgelt üritati neid direktoreid ühekaupa ära rääkida, et ei tekiks mingit kollektiivset vastupanu.

Teie aeg!

Ja kaasamisprotsess on ka tegelikult olematu. Veel kord ütlen lõpuks ühe lause, millega ma arupärimise sissejuhatamist alustasin. Te tahate tõhustada juhtimist ja vähendada bürokraatiat, aga tegelikult peaks olema kogu selle asja eesmärk ikkagi lapsed, nende heaolu, mitte juhtimise tõhustamine, ja seda veel eriliselt bürokraatlikul moel. Aitäh!

Läks natuke üle aja. Aga Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja!

Kolm minutit lisaks siis.

Ma proovin võib-olla lühemalt [rääkida], sest küsimusega läksin üle aja, juba oli piinlik moment. Nii et äkki nüüd saan natukene lühemalt hakkama. Tõepoolest, kaks korda oleme seda teemat siin Riigikogu saalis käsitlenud ja asi selles mõttes areneb, et ministri vastustes oli detaile rohkem, on näha, et teemaga tegeletakse. Aga oleks tulnud võtta piisav aeg, et ette valmistada niisugune mingile hulgale õpilastele, nende perekondadele ja koolidele väga oluline muudatus ja see läbi rääkida. Miks seda aega ei ole? Miks see tuli aasta alguses ja rakendub juba poole aasta pealt ning nüüd kibekiirelt, kiiruga lepitakse kokku mingit dokumentatsiooni, tehakse regulatsioone, kuidas see ühendkool võiks töötada? See on ju sellepärast, mis kumas alguses välja ka, et põhimärksõna on kokkuhoid. Seda öeldi ka päris alguses, et 300 000 eurot hoiame kokku, selleks me selle asja teeme. Nüüd on neid nüansse juurde tulnud: kvaliteet ja õpetajate kontingendi vananemine ja kõik see, et muutusi on vaja niikuinii teha ja laste arv väheneb. Aga kui me räägime nii tõsisest asjast nagu hariduslike erivajadustega laste kohtlemine ja nende perede turvatunne ja see, et me tahame, et meil kvalifitseeritud spetsialistid – need, kes on valmis seda ülesannet kandma veel aastaid – nüüd ei heituks ja ära ei läheks või neid kõrvale ei jäetaks, siis ettevalmistusperiood oleks pidanud olema pikem. Niisugune asi, mis kehtestatakse järgmise aasta poole pealt või koolide endi, laste ja vanemate jaoks 1. septembrist, oleks pidanud ikkagi vähemalt aasta enne hakkama idanema, läbi räägitama. Aga jah, sellist plaani siis ei olnud. Kui sellist plaani ei olnud, siis jäädi selgelt hiljaks. Praegu mõne kuuga nii olulist reformi läbi viia on tegelikult ülekohtune. Siis oleks pidanud selle aasta võrra edasi lükkama. Eesmärk on kokkuhoid – see kõlab hästi poliitiku jaoks, ametniku jaoks, aga kui mõelda, et seal taga on lapsed ja nende saatused, siis see enam nii hästi ei kõla, et see on peamine motivaator. Kujutage ette neid otsuseid, mida peavad pered langetama, kui ei ole täpselt teada, kas nad saavad jätkata mingis piirkonnas. Ütleme, lapsele valitakse kool mitmeteks aastateks. Sellised otsused, ühiselamukohtade spetsiifika, juba harju[muspärased] õpetajad – kindlasti on ebakindlust. Kindlasti on ebakindlust! Ja kui me räägime nendest regulatsioonidest, mille järgi hakkavad tõesti töötama hoolekogu ja teised kogud, siis päris hästi ma siiski ei kujuta ette, et on võimalik lähtuda sellest, et on tervikkool ja kõik räägivad ühe konkreetse organisatsiooni asjades võrdväärselt kaasa. Tõenäoliselt tuleb teha seal mingi piirkondlik liigendus, midagi niisugust, ja valida, kes keda esindab. Päris nii lihtne see asi ei ole. Ja lõpetuseks märksõna "seitse kooli". Seda me juba rääkisime, et tegelikult neil ei ole praegu seitsme peale seitset direktorit ja neil ei ole seitsme peale seitset õppejuhti. See on seal erinevalt reguleeritud ja välja kujunenud. Nii et ametikohtade pealt sellist kokkuhoidu küll ei tule. Aga teie ministeeriumi esimesest ringkirjast juhid, kes on oma koole hästi juhtinud, nagu me aru saame, said teada, et niisugune muudatus tuleb. Ja ainukene põhjus, mis nad oma kolleegidele said [öelda], on see, mis kirjas oli: et nemad on vaja välja vahetada. Seal oli kaks kohta nimetatud, need olid Raikküla ja Kiigemetsa, kus on vaja uusi hooneid, uusi tingimusi. Ja vaat, kui me räägime seitsme õppekoha säilimisest, siis kindlasti [tekitab see] ebakindlust, kui seitsme hulgast kaht nimetatakse [ja öeldakse], et neil ei ole praegu piisavalt head ruumid ja tuleb leida kuskilt või ehitada uued ruumid tingimustes, kus me kõik räägime, et ehitada ei ole võimalik, raha ei ole. Siis kindlasti tekib nendes nimetatud kohtades ebakindlus, mis neist saab. No mis ma oskan ütelda? Hiljaks jäädi. Aga kui ikkagi minister praegu siit kõnetoolist kinnitab, et õppekohti ei suleta, õppekohad jäävad lahti ja õppekohtadena toimima, mis siis meil, vaestel Riigikogu liikmetel, üle jääb? Meie usume. Meie usume ja jälgime seda aasta, kaks, kolm. Küllap see sõna siis maksab ja ametnikud teevad sellest järeldusi. Tõenäoliselt ei ole siis plaanis õppekohtade arvu vähendada, ka kokkuhoidu või mingeid muid asju silmas pidades. Väga hea, kui see kindel signaal lastele, perekondadele ja õpetajatele praegu on antud. Siis on neil kindlasti kergem selle järgi otsuseid teha. Tõepoolest on hea, kui praegu räägitakse. Aga hakati liiga hilja rääkima nendesamade spetsialistidega, kes on üles kiidetud. Nad oleks kindlasti aidanud teha paremat ja sisukamat plaani või vähemalt sellist plaani, mis ei oleks alguses närvilisust üles kütnud. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Palun kaheksa minutit igaks juhuks.

Kaheksa minutit kokku.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Haridus- ja teadusminister! Kõigepealt ma tänan arupärimise esitajaid, sest vaatamata sellele, et seda muret on käsitletud nii siin suures saalis arupärimise näol kui ka fraktsioonides, on lastevanematel ja hoolekogude liikmetel jätkuvalt mured ja hirmud. Alles 15. märtsil jõudis murekiri Raikküla Kooli hoolekogu liikmelt sotsiaaldemokraatide postkastidesse. Nüüd natukene selle teema [taustast], just ka stenogrammi jaoks. 10. jaanuaril 2025 saadeti Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt paljudele hoolekogudele teatis sellise tekstiga. Ja nüüd tsiteerin. Haridus- ja Teadusministeerium plaanib 1. juulist 2025. aastal liita Kammeri Kooli, Kiigemetsa Kooli, Nurme Kooli, Raikküla Kooli, Urvaste Kooli, Valga Jaanikese Kooli ja Ämmuste Kooli ning nende põhjal moodustada ühe uue õppeasutuse. Ühendatavates koolides õpib 10. novembri 2024. aasta seisuga kokku 264 õpilast, sealhulgas Kammeri Koolis 35 õpilast, Kiigemetsa Koolis 37 õpilast, Nurme Koolis 48 õpilast, Raikküla Koolis 46 õpilast, Urvaste Koolis 24 õpilast, Valga Jaanikese Koolis 40 õpilast ja Ämmuste Koolis 34 õpilast. Koolid tegutsevad hetkel iseseisvate asutustena seitsmel erineval aadressil ning kõikides ühendatavates koolides õpitakse põhikooli lihtsustatud õppekava, lihtsustatud toimetuleku või hooldusõppes. Tsitaadi lõpp. Miks ma selle praegu ette lugesin? Ma olen väga nõus nii küsimuste esitajate väljatooduga kui ka eelkõneleja väitega, et kui õppekohad jäävad alles ja kõik õpivad ühise õppekava alusel, siis tegelikult peaks ju probleem olema väiksem. Aga lubage mul välja tuua erinevatel fraktsiooni visiitidel ning ka kirjadest ja pöördumistest [ilmnenud] mured ja küsimused, mis osaliselt sellega kaasnevad. Need kaasnevad kaasava haridusega. Ma muidugi tänan ministrit nende vastuste ja selgituste eest, mis ka täna siin puldis kõlasid. Need annavad ilmselt pöördujatele mingi selguse ning jäävad ka stenogrammi ja ajalukku. Ma väga loodan, et minu välja toodud küsimused, mille ma olen kokku koondanud nendest kohtumistest, võtab minister kaasa ja ministeeriumi tublid töötajad vaatavad neile ka tegelikult otsa. Kõigepealt, kuidas kaasaval haridusel Eestis läheb? Kas on tagasiside õpetajate või lapsevanemate rahulolu kohta? Kas õpetajad ja tugispetsialistid on saanud tegelikult kaasa rääkida ning kuidas tunneb ennast õpilane ja lapsevanem? Kas on selle kohta olemas järelevalve tulemused või uuringud? Millist kaasavat haridust me riigina endale lubada saame: kas pigem laiemat, kus kõik õpivad koos, või ikkagi toimub mingite gruppide puhul segregeerimine? Miks ei ole riigi tasemel kokku lepitud, millisest kaasava hariduse definitsioonist me Eestis lähtume, ja millal on plaanis seda teha? Millist rolli näete Eestis erikoolidel, millises suunas liigub nende koolide puhul poliitika? Nagu te ütlesite, neid ei suleta. Kas need siis suunatakse kohaliku omavalitsuse haldusalasse või hoopis erakätesse? Ja kas on analüüsitud, kas kõik erivajadusega lapsed on suutelised tavakoolis hakkama saama? Vastus on ilmselt see, et kõik kindlasti ei ole mitte kunagi võimelised seal hakkama saama. Praegu on õpilased kompetentsete meeskondadega erikoolide poolt toetatud. Kas koolivõrgu reform puudutab ka riigi erivajadustega laste koole? Mis läheb õpilaste jaoks paremaks, kui erikoolid suletakse? Kas tavakool on nii palju muutunud, et on valmis kõikide õpilaste vastuvõtuks? Millised on esimesed sammud, mida kaasava hariduse kitsaskohtade leevendamiseks on plaanis ära teha? Kas ja millal on plaanis üle vaadata kaasava hariduse rahastussüsteem? Ja mil viisil planeeritakse edasi arendada koostööd haridus-, sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel, mis puudutab väga paljude eriliste laste ja nende perede toetamist? Küsimusi on tegelikult veel. Need küsimused on osaliselt tulnud õpetajatelt, kes kaasava hariduse süsteemis töötavad. Nad töötavad oma parimate oskuste ja võimete piiril, aga tihti jäävad toeta. Võib-olla siiski – nagu ministrile meeldib öelda ja mis on kindlasti õige: pikem plaan ja pikem ettevaade – tuleks võtta ka kaasava hariduse teemad niimoodi lauale ning kui mõni asi on valesti läinud või ei ole õnnestunud, siis julgelt seda tunnistada ja vaadata, kuidas seda parandada. Või siis [tulekski] öelda, et on teatud hulk lapsi, kes vajavadki sellist hoolt, selleks et tavaüldhariduskoolides saaksid õpetajad anda endast parima ja õpilased õpiksid ka erinevate rühmadena koos. Ma väga loodan, et need küsimused on kõik stenogrammis olemas. Loodan, et kogu selle reformi käigus neid ka vaadatakse. Aeg on tõesti napp. Aga alati on nii, et reformide tegemisel on neid, kes on ka vastu ja mures. Seda vastuolekut ei tohi võtta isikliku rünnakuna, vaid pigem vastupidi. Me elame demokraatlikus riigis ja kui inimesed kaasa räägivad, siis ei tee nad seda mitte kiusust ja trotsist, vaid murest. Me ju näeme, et nendes piirkondades, kus nende seitsme kooli õpilased õpivad, saavad nad sellise hariduse, mis aitab neil täiskasvanuna paremini toime tulla. Ja selle [tulemus] on kindlasti väiksem koormus ühiskonna toimimisele ja neile endale inimväärsem elu, [parem] elukvaliteet. Nad peaksid saama tuge ja toetust sarnaselt, et nad saaksid oma tööd teha senisest veelgi paremini. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Minister ei soovi lõppsõna? Sulgen läbirääkimised ja on läbi käidud ka tänane neljas päevakorrapunkt.