Arupärimine kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis (nr 703)

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Priit Sibula, Aivar Koka ja Urmas Reinsalu 16. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis. Palun ettekandjana arupärimist tutvustama kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Austatud saalis viibivad saadikud ja need, kes vaatavad meid sidevahendite kaudu! Tervitused ka kõikidele istungi jälgijatele! Esitasin 16. jaanuaril koos oma fraktsioonikaaslastega arupärimise peaministrile kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis. Nimelt, kui 1. juulil 2017 jõustus kolmanda ja enama lapse toetus, siis kahel järjestikusel aastal sündis Eestis kolmandaid ja enamaid lapsi 25% rohkem. Seega, kolmanda ja enama lapse toetus, materiaalne tugi andis inimestele riigi poolt signaali, et laste saamine on tervitatav ja neid ei jäeta üksi, neid toetatakse. Aga kolme viimase aastaga on sündide arv vähenenud enam kui veerandi võrra ja viie aasta võrdluses lausa kolmandiku võrra. Siseministeeriumi 13. jaanuaril 2025. aastal avaldatud esialgsetel andmetel registreeriti [2024. aastal] 9646 lapse sünd. Kordan: see on kolmas aasta, mil sünnib rekordiliselt vähe lapsi. Prognoosid näitavad, et sündide arv langeb veelgi. Tuletan teile meelde, et 1988. aastal sündis Eestis 25 000 last, 2015. aastal 15 000 last ja tänaseks, aastaks 2025 oleme me jõudnud selleni, et lapsi sünnib alla 10 000. Möödunud aastal registreeriti 15 596 surma, mis tähendab, et Eesti [rahvaarv] jäi mullu sündide ja surmade vahe ehk negatiivse iibe tõttu ligi 6000 inimese võrra väiksemaks. Esitasin peaministrile järgmised küsimused. Kas peaministri hinnangul on sündide arvu järjepidev vähenemine ja langemine mullu alla 10 000 lapse piiri Eesti jaoks probleem ja [kui on, siis] kui oluline see probleem on? Kuidas ta suhestub sellega, et siis, kui ta ei olnud veel peaministriks nimetatud, aga seisis siin kõnet pidades meie ees – see oli 2. juulil 2024 –, ütles ta vähemalt mind väga rõõmustanud sõnad: "Praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestist." Küsimus on: kuna Eestis ei sünni piisavalt lapsi, et tagada järelkasvu, ning sündimus on mitmendat aastat rekordmadal, siis kas kujunenud olukorras tuleks meil peaministri hinnangul seda olukorda nimetada sündimuskriisiks? Kui mitte, siis mil määral peaks olukord veelgi halvenema, et seda võiks juba nimetada sündimuskriisiks? Veel küsisin: kas Vabariigi Valitsus on arutanud võimalusi sündimuse kahanemise peatamiseks või leevendamiseks? Kui ei ole, siis kas peaminister peab vajalikuks antud küsimuse arutamist Vabariigi Valitsuse tasemel? Tõin näite, kuidas Tallinna Ülikooli demograafiakeskuse teadur Mark Gortfelder on 2024. aastal rekordväikest sündide arvu kommenteerides selgitanud, et praeguses ühiskonnas on lapse või [iga] järgmise lapse saamine kulukas ning see mõjub sündimusele negatiivselt. Ta on öelnud: "Kui tahame ühiskonna vaatest, et lapsi sünniks ning oleks järjepidevus ja kestlikkus, siis on vaja sellele kalkulatsioonile vastu astuda. Praegu on ratsionaalne last mitte saada." Nii Gortfelder kui ka teised rahvastikuteadlased on toetanud lapsetoetuse ja peretoetuste indekseerimist, mille sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo esimese asjana 2023. aastal, kui Kaja Kallase kolmas valitsus tööle asus, kohe ära kaotas. Mina palungi peaministril meenutada, milliseid lastega perede sissetulekuid ja hüvesid on valitsus viimastel aastatel vähendanud. Suurperede toetuse vähendamine ja huviringiraha [maksmise] lõpetamine suurperedele on üldteada, aga ma palun, et peaminister loetleks ka ülejäänud toetusmeetmed, mis lastega peredelt on ära võetud. Küsin ka seda, kas ja mida on plaanis taastada, sest mina usun temasse. Usun, et ta tegelikult mõtles neid sõnu [tõsiselt], kui ütles, et Eesti lapsi saab ainult Eestist. Veel palusin peaministril anda meile vastused, kui suur on Eestis suhtelises vaesuses olevate lastega perede, leibkondade arv ja kui palju elab neis leibkondades lapsi. Kui suur on absoluutses vaesuses olevate laste arv? Kui me peame silmas elukalliduse tõusu, siis kas peaminister peab vajalikuks hüvitada peredele lastega seotud kulutusi [praegusest suuremas mahus, et ära hoida] perede toimetuleku halvenemist? Ja neid küsimusi oli veel ja veel, kuid minu aeg sai otsa. Ma loodan, et peaminister annab ka nendele teistele küsimustele ammendavad vastused. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta. Võtan küsimused järjest, vastan ka järjest. "Kas ja kui oluline probleem on Teie hinnangul Eesti jaoks sündide arvu järjepidev vähenemine ja langemine mullu alla 10 000 lapse piiri ja miks?" Vastus. Tegemist on tõsise probleemiga. Sarnaste keeruliste väljakutsete ees on kogu lääne ühiskond. 2024. aasta andmetel joonistub selgelt välja kaks piirkonda, kus summaarne sündimuskordaja on alla 1,3. Need on Vahemere riigid Itaalia, Hispaania, Malta ja Kreeka, kus see ongi olnud pikka aega madal, ning Venemaaga piiri omavad riigid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Meie piirkonnas on tõenäoliselt sündide edasilükkamise puhul oluline roll julgeoleku[olukorrast] tuleneval turvatunde puudumisel. Teine küsimus. Küsimus räägib sellest, et mina olen öelnud "Uudis+" saates, et praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestist. Ja vastus. Olukord on muidugi tõsine. Seetõttu on Sotsiaalministeerium saanud ülesande koostada tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis ekspertide arvates võiksid sündide arvu tõsta. Tervikanalüüsi valitsusse toomise tähtaeg on käesoleva aasta juuni. Kolmas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on arutanud võimalusi sündimuse kahanemise peatamiseks? Kui ei ole, siis kas peate vajalikuks antud küsimuse arutamist Vabariigi Valitsuse tasemel?" Vastus. Rahvastikuprotsesside jälgimine ja analüüs on Eestis järjepidev tegevus ja teemade ring on oluliselt laiem kui vaid sündimuse küsimus. Valitsuse tasandil on selleks moodustatud laiapõhjaline rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mida juhib sotsiaalkaitseminister. Komisjoni töösse on kaasatud teadlased erinevatest ülikoolidest, lisaks valitsuse liikmed ja ministeeriumide valdkonnajuhid ja eksperdid. Neljas küsimus. Väga pikk küsimus, mis räägib sellest, et Tallinna Ülikooli teadur Mark Gortfelder on selgitanud, kuidas laste saamine on kulukas ja kuidas seda edasi lükatakse. Ja mida on toetustest plaanis taastada, on küsimus. Vastus. Sotsiaalministeeriumi valitsemis[ala] eelarvest toetatakse lapsi ja peresid circa 1 miljardiga. See 1 miljard moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP-st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata vähestel riikidel, oleme toetuste poolest Euroopa Liidu riikide seas tipus. 1 miljard laste ja perede toetuseks jaotub järgmiselt: circa 424 miljonit peretoetustele, 364 miljonit vanemahüvitisele, circa 100 miljonit lapsevanemate pensioni ja ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. Viies küsimus: "Kui suur on Eestis suhtelises vaesuse[s] olevate lastega perede[,] leibkondade arv ja kui palju elab neis leibkondades lapsi? Kui suur on absoluutses vaesuses olevate laste arv?" Vastus. Suhtelises vaesuses elavate laste arv on Statistikaameti andmetel vähenenud. Kui 2022. aastal elas suhtelises vaesuses 43 000 last, siis 2023. aastal oli neid 37 000. Võrdluseks: ajal, kui Isamaa valitses koos EKRE-ga, ehk 2020. aastal oli suhtelises vaesuses 40 000 last. Samamoodi on ka absoluutses vaesuses elavate laste arv vähenenud. Kui 2022. aastal oli absoluutses vaesuses 10 000 last, siis 2023. aastal langes see arv 6400-ni. Võrdluseks: ajal, kui Isamaa valitses koos EKRE-ga, ehk 2020. aastal oli absoluutses vaesuses 6900 last. Kuues küsimus: "Kas peate vajalikuks hüvitada peredele lastega seotud kulutusi praegusest suuremas mahus, arvestades elukalliduse tõusu, valitsuskoalitsiooni poolt sisse viidud maksutõuse ja sellest tulenevalt perede toimetuleku halvenemist?" Vastus. 2026. aasta jaanuarist on kavas kaotada ebaõiglane tulumaksuküür. See jätab inimestele rohkem enda teenitud raha kätte. Maksuküüru kaotamisest ja tulumaksuvaba miinimumi tõusust võidavad kõik, kelle igakuine brutopalk on kuni 8000 eurot, ehk kõik, kes teenivad netopalgana kätte kuni 6100 eurot. See tähendab igakuiste sissetulekute suurenemist enamikule Eestis töötavatest inimestest, sealhulgas õpetajatele, päästjatele, politseinikele ja nende peredele. Sotsiaalministeeriumis on valmimisel tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis ekspertide arvates võiksid sündide arvu tõsta ja toetada peresid nii lapseootuse ajal kui ka laste kasvatamisel. Enne kui süsteemis muudatusi teha, peame aru saama, millised on teadlaste ja ekspertide soovitused, mis aitavad meil sündimusega seotud probleeme lahendada. Seitsmes küsimus. Teadlaste sõnul aitaks sündimust suurendada vanemahüvitise ja peretoetuste indekseerimine sarnaselt pensionidega. Kas olete seda kaalunud? Kui suur see kulu oleks? Vastus. Eestil on väga hea vanemahüvitise süsteem, mis toetab peresid laste saamisel. Seda on tunnustanud Postimehe aasta arvamusliider Ene-Margit Tiit, öeldes vanemahüvitise kohta nii: "Kui teilt küsitakse soovitusi perepoliitika alal, siis pean ütlema, et Eestil on üks kord hästi õnnestunud perepoliitika alane soovitus – ja see oli vanemahüvitis. Selle hüvitise mõjul pöördus Eestis kui ühes vähestest siirderiikidest sündimus tõepoolest kasvule." Vanemahüvitis on oma olemuselt juba indekseeritud. Lapsevanemale säilitatakse rasedusele eelnenud aasta keskmine töötasu, kui ta lapse eest hoolitsemise tõttu peab töötamise ajutiselt katkestama. Lisaks on vanemahüvitis mõeldud kõigile, olenemata sellest, kas inimene on eelnevalt sotsiaalmaksu tasunud või mitte. Vanemale [tagatakse] selleks perioodiks ravikindlustus ja kogumispensioni täiendavad sissemaksed. Indekseerimine on oma olemuselt kulukas meede. Tuleb kaaluda, kas sedasama ressurssi saaks kasutada mujal, näiteks suunata lastele ja peredele mõeldud teenustesse. Selleks on Sotsiaalministeerium võtnud analüüsida sündimuse ja pereloomega seonduvat laiemalt kui vaid selle edendamiseks mõeldud rahalised toetused. Kaheksas küsimus. Üheks sündimust vähendavaks teguriks peetakse laste heaolu tagavate teenuste nappust. Millised plaanid, meetmed on valitsusel kavas selliste teenuste kättesaadavuse suurendamiseks ja heaolu kasvatamiseks? Vastus. Riigikogu võttis 11. detsembril 2024 vastu alusharidusseaduse. Meenutan, et arupärijatest Aivar Kokk oli vastu, Priit Sibul ei hääletanud, Urmas Reinsalu ei hääletanud ja Riina Solman oli vastu. Selle seaduse [vastuvõtmise] tulemusena paraneb alushariduse kättesaadavus ja kvaliteet. Lapsevanematele on väga suureks abiks muudatus, mille kohaselt kohalik omavalitsus tagab kõigile [omavalitsuse territooriumil elavatele] 1,5–3-aastastele lastele lapsevanema soovi kohase lastehoiukoha ning 3–7-aastastele lastele lasteaiakoha. Lisaks saavad vanemad taotleda tulumaksutagastust ka lastehoius käiva lapse puhul. Seni on see võimalik olnud vaid lasteaias ja -sõimes käiva lapse puhul. Lisaks eelnevale rahastab Sotsiaalministeerium lapsevanema oskuste arendamist ning laste õiguste [ja heaolu], sealhulgas lasterikaste perede heaolu, [edendamist]. Head vanemlikud oskused ja [hästi toimiv] paarisuhe parandavad peresuhteid ja üldist elukvaliteeti ning suurendavad selle kaudu sündimust. Sotsiaalministeerium suunab ligi 10 miljonit eurot vanemaharidusse ning laste heaolu ja õiguste poliitika elluviimisesse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka päris mitu küsimust. Esimesena küsib kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma olen ausalt öeldes päris mures nii selle nii-öelda valitsuspöörde pärast kui ka laiemalt teie retoorika pärast nii "Eesti 2035" ettekande esitamisel kui ka uue koalitsiooni võimalike prioriteetide sõnastamisel. See rahvastikukriisiga mittetegelemine on muutunud juba sümptomaatiliseks pikema aja vältel. Ei ole sellelt valitsuselt tulnud algatusi selles suunas, et teenuste pakkumise ja toetuste tagamisega peredele vajalikku kindlustunnet pakkuda, ei ole seda näha ka nende prioriteetide seas ega sõnavõttudes. Ma väga loodan, et te siiski saate aru, et see, kui me rahvastikukriisist ja madalast sündimusest ei räägi, vaid keskendume pelgalt julgeolekuteemadele ja majandusele, mis on kahtlemata samuti olulised, ei muuda seda rahvastikukriisi kuidagimoodi olematuks. Loomulikult on see ebamugav teema. Siin ei ole lihtsaid lahendusi, on vaja süsteemseid, terviklikke lahendusi, pikaajalisi lahendusi, aga sellega mittetegelemine ei ole lahendus. Mu küsimus teile on selline. Kas uus valitsus selles [kontekstis] midagi muudab, arvestades seda, et te ka seni – Reformierakond siis – olete vastutanud selle valdkonna eest, või läheb mittemidagitegemine edasi?

Aitäh! No vot, te annate sama hinnangu mis mina. Rahvastikukriis on tõsine teema ja väikeses riigis, väikese rahvana tuleb sellega tegeleda. Kahjuks on see trend, nagu ma kirjeldasin, väga lai, see ei ole üksnes Eestis nii. On riike, kus toetused on kõrged, sündimus madal, on riike, kus toetused on madalamad, sündimus kõrgem. Ühest imevitsa kahjuks ei ole. Kui oleks, siis me loomulikult seda kasutaks. Eks kindlustunne ole kindlasti selle osa ja kindlustunde osa on jälle see, et me teeme kõik selleks, et Eesti oleks kindlalt kaitstud, majandus kasvaks, inimesed tunneksid ennast paremini, kaasa arvatud pered. Kindlasti me astume kõiki samme, mida saame, selleks et pered, lastega pered tunneksid ennast Eestis kindlalt ja hästi. Nagu öeldud, on valmimas üks analüüs, nii et selle analüüsi ja ekspertide soovituste alusel saame toimetada. Ma olen korduvalt öelnud, et valitsus on väga avatud: kui kellelgi on häid soovitusi, häid mõtteid, siis me hea meelega võtame need vastu.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Peaaegu kaks aastat on siin opositsioon küsinud valitsuse esindajatelt, kaasa arvatud peaministritelt, mida kavatseb Eesti valitsus selle väga tõsise probleemiga [ette võtta]. Kahjuks konkreetseid vastuseid me pole saanud. Lihtsalt räägitakse sellest, et praegu on kõigil keeruline ja Euroopas on see tavaline asi, et [sündimus] on väga madal. Aga minu küsimus on selline. Ma saan aru, et uus koalitsioon on otsustanud, et sisserände piirarv tõuseb, tõuseb niimoodi, et siia hakatakse kutsuma inimesi välismaalt – kokku võib see piirarv olla umbes 2600–3500. See tähendab seda, et kui nad võtavad oma pereliikmed kaasa, siis kokku on see umbes 8500–9000 inimest. Kas selline ongi uue koalitsiooni valem, kuidas demograafilist probleemi Eestis lahendada?

Aitäh, hea küsija! Ma kardan, et te ei ole õigesti aru saanud, aga püüan hea meelega selgitada. Keegi ju ei räägi valimatust rändest, inimestest, kelle kohta ei ole teada, millised on nende oskused ja millisel kujul Eesti majandus või Eesti riik neid jõukuse ja lisandväärtuse kasvatamiseks vajab. Eestis on tööjõu sissetoomisel umbes 22–23 erandit – ma püüan järgmiseks korraks järele vaadata, kumb number [õige] on – ja umbes kaks kolmandikku tööjõust tuuakse juba nii või teisiti erinevate erandite alusel. Jutt käib sellest, et Kutsekoda, kes koostab OSKA raportit – selle raporti koostamise juures on ametiühingud, tööandjad, Siseministeerium, erinevad esindajad –, kirjeldab, milliseid töötajaid meil mingis rollis vaja on. No näiteks toiduainete tehnolooge. Ja selleks, et mõnes ettevõttes saaksid Eesti inimesed luua kõrgemat lisandväärtust, kui Eestist pole võimalik võtta sinna toiduainete tehnoloogi või mingi keerulise konstruktsiooni kokkupanijat või pingioperaatorit – Eestis tõepoolest seda inimest pole, pole võimalik leida –, tuleb see oskustöötaja sisse tuua. Vastasel korral jääb 5 või 10 Eesti inimest selle võrra vaesemaks, et nad ei saa kõrgemat lisandväärtust luua. Kui me suudame sisse tuua neid töötajaid, keda OSKA raporti järgi vaja on – see OSKA raport on avalik, võite järgi vaadata –, siis ma arvan, et majandus hakkab kasvama – majandus veidi juba kasvab, aga hakkab kiiremini kasvama –, ettevõtted saavad luua kõrgemat lisandväärtust ja Eesti inimesed saavad suurema jõukuse. See mõjub väga hästi ilmselt ka perepoliitikale või loodetavasti vähemasti nii palju, kui jõukusega sellele kaasa saab aidata.

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud peaminister! Pole mingi saladus tegelikult, et praegusel [ajal] mõjutab perede kindlustunnet ja plaane väga tugevasti julgeolekuolukord, mis on väga pingeline. Inimesed, [eriti] noored, mõtlevad selle peale, kui kindlad nad [saavad] olla, et Eesti on hea koht, kus elada ja lapsi kasvatada. Sel nädalavahetusel puhkenud üsna inetu skandaal Kaitseministeeriumis kindlasti Eesti kaitsevaldkonna juhtimise vastu usaldust suurendanud ei ole. Ma tahaksin teie käest küsida järgmist. Mõnikord tuuakse sellises olukorras, selleks et tagada ühiskonna usaldus, valdkonda juhtima professionaalne, asjatundlik juht. On välja käidud näiteks Välisministeeriumi kantsleri nime ja nii edasi. Milline seisukoht teil praegu selle uue valitsuse meeskonna moodustamisel on: kas te kaalute seda, et näiteks tuua mõni oma ala asjatundja Kaitseministeeriumit juhtima, või olete endiselt sada protsenti Hanno Pevkuri selja taga?

Aitäh! Mulle väga meeldib, et selle arupärimise pealkiri on "Kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis" ja nüüd me arutame kaitseministrikandidaadiga seonduvat. Kui see sõltub kaitseministrikandidaadist, et Eestis sündimus kasvama hakkaks, siis uskuge mind, kaitseminister tee peale ette ei jää. Aga selle skandaali kohta, millele te viitate – taas kord ütlen, et selle puhul on väga keeruline näha seost kolmandat aastat rekordmadala sündimusega Eestis – ja mis tõepoolest sellel nädalavahetusel puhkes, ma ütleks, et siin ma näen küll väga tugevat poliitilist laengut. Isamaa esimees, kes on kõige kohta [sõna] võtnud, on otsustanud kaitsevaldkonnale varju heita. Kaitsevaldkond on varem asunud poliitikaväljast väljapool. Minu hinnangul ei ole see kindlasti ilus, vaid, nagu te ütlete, lausa inetu. Kaitseminister korraldas täna pressikonverentsi. Ma loodan, et kõik said oma vastused. Mina ei ole jõudnud seda jälgida. Homme on meil valitsuses julgeolekukabinet, kuhu kaitseminister tuleb täiendavate väevõime eesmärkidega NATO eesmärkidest lähtuvalt. Faktid on ju lihtsad: Eesti kulutab kaitsele rohkem, kui ta on teinud seda [varasematel] aastatel. Eelmisel aastal olime NATO investeerijate hulgas teised, Poola järel, Ühendriikide ees. Lähematel aastatel olen mina seadnud eesmärgiks, et Eesti võtaks kaitseinvesteeringute või kaitsekulutuste tasemeks 5%. See on ka uue, parempoolse valitsuse eesmärk kaitsevaldkonnas. Eks kaitseminister peab kirjeldama, kuidas me selle eesmärgi Eesti jaoks kõige kasulikumal, targemal ja kõige kiiremal moel suudame täita, nii et inimesed saaksid kindlustunde. Nii et see on vastus. Ministrikandidaatide kohta saate [infot] jälgida meediast. Loodetavasti järgmised küsimused on kuidagi seoses ka kolmandat aastat rekordmadala sündimusega.

Suur tänu! Tuleme siis arupärimise teema juurde tagasi. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Tuleme arupärimise teema juurde tõepoolest tagasi. Ma eeldan, et te olete minuga nõus: kui me räägime riiklikust poliitikast, siis on oluline, et see väärtustaks emadust, sest emadus on tõesti selles mõttes sündimuse alus. Kui emadus on ühiskonnas kõrgelt hinnatud, siis on ka suurem lootus, et sünnib rohkem lapsi. Aga mis mulle muret teeb, on see, et sageli me näeme, et emadust poliitikud kõik väärtustavad sõnades, aga kui vaadata reaalset riiklikku poliitikat, siis sealt seda väärtustamist nii selgelt ei nähtu. Ma mõtlesin küsida teie arvamust selle kohta, mida Ungaris on tehtud ja jätkuvalt plaanitakse teha. Juba 2019. aastal otsustasid nad, et emad, kes on sünnitanud neli last, vabastatakse elu lõpuni töötasult makstavast tulumaksust. Praegu on nii, et töötasult makstavast tulumaksust ollakse elu lõpuni vabastatud kolme lapse sünnitamise korral, aga plaanitakse jõuda selleni, et [see kehtiks] juba kahe lapse korral. Kas see on midagi sellist, mida võiks ka Eestis kaaluda? Kas teie peaministrina arvate, et selles suunas tasuks mõelda või on see midagi sellist, mis teie arvates pole üldse relevantne?

Aitäh! No üldiselt on rahanduslik või, ütleme, tervemõistuslik loogika selline, et kui sa mingit muret tahad lahendada, siis selle jaoks raha otse [suunamine] on parem poliitika kui maksuerandi tegemine, seda ka sotsiaalvaldkonnas. Aga ma kindlasti tutvun Ungari näitega, nüüd, kus te seda mainisite. Ungari pole viimasel ajal väga paljudes asjades Eestile eeskujuks olnud, aga ma mõistan seda EKREIKE vibe'i siin saalis. Ilmselt tuleb järgi vaadata, mis lahendused seal on.

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te täna kirjeldasite päris pikalt, kui hästi te selle teemaga hakkama saate: loote komisjonid, arutate, peate nõupidamisi, otsustate, arutate. Aga millal see kõik tulemusi toob? Millal saab Eesti pere rahumeelselt hakata lapsi sünnitama?

Aitäh! Ma ütleksin nii. Kindlustunde [puudumine], mis tuleneb Putini verisest sõjast Ukrainas – nii palju kui meist sõltub, me teeme kõik selleks, et see [sõda] lõpeks Ukraina tingimustel ja looks kindlust siin nurgas. Ebakindlus, mis tuleneb majanduslikust olukorrast – uus valitsus kindlasti astub palju jõulisemaid samme kui eelmised. Vanemahüvitis toimib, vanemahüvitise ajal töötaminegi sai reeglitesse kirja pandud, see tegelikult teeb ju inimeste elu lihtsamaks. Nii et erinevaid samme astutakse. Aga parlamendisaadikuna ma ei halvustaks seda, et inimesed käivad koos ja koosolekutel, sest mis see parlamenditöögi midagi muud on.

Ja Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! No tõsi ta on, et ega siis ainult rahaga saa laste [saamist] ergutada ja kindlustunnet luua praeguses keerulises olukorras. Seda enam, kui ma tuletan meelde, mida teie erakonna auesimees kunagi ütles. [Ta ütles,] et Eesti naisi peab "kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika". Umbes samasugust juttu tuli ka Kaja Kallaselt. Vaadake, see on hoiakute kujundamine. Saate isegi aru, et see vist ei kõla kõige paremini. Kaja Kallas ütles, et fertiilses eas naistest rääkimine on nii solvav, nii solvav. Ma ei ole kuulnud teiste naiste käest, et see kuidagi solvav on. Kuidas kujundada positiivseid hoiakuid sündimuse suhtes ja vältida selliseid krõbedaid ütlusi? Mida te arvate, kas positiivsete hoiakute kujundamine aitaks kaasa sündimuse kasvule?

Aitäh! Ei oska hinnata teie tsitaadi tõelevastavust, seetõttu ei hakka seda ka kuidagi arvustama. Seda esiteks. Teiseks, loomulikult on ühiskonnas positiivsete hoiakute kujundamine väga tähtis, pereväärtuste [kujundamine] samamoodi. Kindlasti on oluline – nagu kõik lapsevanemad teavad –, et teenused oleksid kättesaadavad, et peredel oleks piisav kindlustunne ja võimalus oma asjadega ise hakkama saada, kuni eluasemeni välja. See kõik loob kindlustunde. Ja noh, mis seal salata, nagu ma kirjeldasin: ilmselt ka käimasolev sõda, erinevate trendide nihe maailmas mõjutab seda negatiivselt. Eks me peame püüdma – nii palju, kui meist endist siin riigina, rahvana sõltub – veidi vastuvoolu sõita.

Aitäh! Tõtt-öelda, härra peaminister, ma olen väga sügavas mures ja pettunud teie vastustes. Te oleksite võinud kasutada võimalust ja rääkida sellest, mida teeb valitsus sellest tohutust demograafilisest kriisist ja väikesest sündimusest ülesaamiseks, aga mitte midagi sellist ei tulnud. Kui vaadata Reformierakonna valitsuse käitumist, siis [näeme, et] koalitsioonileppes ei olnud selle [teema] kohta sõnagi, te olete vähendanud pere‑ ja lapsetoetusi, vanema[hüvitist], huviringitoetusi. Alles hiljuti lükkas koalitsioon tagasi ettepaneku luua rahvastikukriisi komisjon. Alles hiljuti vastas endine terviseminister Sikkut siin küsimusele, miks ei ole tehtud ühtegi pereväärtusi toetavat kampaaniat, küll aga on tehtud hulganisti igasuguseid LGBT-d ja muid sarnaseid asju toetavaid kampaaniaid. Kas te tõesti ei saa aru, et me oleme ülisügavas ja katastroofilises demograafilises kriisis? Miks see teid üldse ei huvita, ei teie valitsust ega koalitsiooni?

Henn Põlluaas, palun!

No te olete väga valesti aru saanud. Kahju! Väga huvitab. Mina südamest loodan, et me saame anda Eesti peredele kindlustunnet. Esimene asi on maksusüsteemi kordategemine. Nüüd, kus me oleme sotsiaaldemokraadid koalitsioonist – parema termini puudumisel ütleme – välja tõstnud, langetame ettevõtete kasumimaksu, muudame selle maksu tagasi selliseks, nagu see oli, et ettevõtted investeeriksid. Eraisikute tulumaksukoormust langetame, mis tähendab seda, et esimesest eurost ei tule tulumaksu maksta. Maksusüsteem jääb lihtsaks ja selgeks. Käibemaks ja tulumaks jäävad 24% peale. Riigil on raha vaja, et maksta kinni seda, mida me paneme kaitsesse ja muudesse valdkondadesse. Ja perede poole kohta olgu öeldud, et Eesti on peredele mineva rahastuse poolest maailma tipus. Nagu ma teile kirjeldasin, ligi miljardiga toetatakse lapsi ja peresid. See on umbes 2,2% Eesti SKP-st. Enim sellest läheb peretoetustele ja vanemahüvitisele, aga ka lapsevanemate pensioni ja ravikindlustuskaitse tagamiseks ja elatisabile. Nii et praktikas panustab Eesti peredesse rahaliselt väga palju. Aga ütleksin nii – julgen seda enda elukogemuse põhjal öelda –, et erinevad teenused ja toimetamised võiksid olla lastega peredele mõnevõrra mugavamad, selles vallas saame kindlasti samme astuda. Aga ilmselt [sõltub] väga palju ka üldisest kindlustundest, majanduse olukorrast, mis viimased paar aastat pole just eriliselt helge olnud. Selle aasta alguses – see kindlasti pole muidugi kuidagi valitsusega seotud, erinevalt majanduslangusest – algas majanduskasv.

Ja Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Te ütlesite siin mitmel korral seda, et kogu maailmas on probleeme madala sündimusega – see ei ole ju tegelikult vabanduseks, et meie midagi ei tee – ja teil ei ole võluvitsa. Aga tegelikult see võluvits oli, ma enne lugesin ette: 2017. aastal kehtestatud [lasterikaste] perede toetus andis meile kohe lisasünde juurde. Aga minu küsimus puudutab hoopis teist aspekti. On kunagi ka Reformierakonnas olnud selline minister nagu rahvastikuminister ja see oli Paul-Eerik Rummo. Kas te olete oma valitsuses kaalunud või mõelnud seda, et tegelikult tuleks taastada ministeeriumideülene Riigikantselei koordinaator[, kes vastutaks] rahvastikuküsimuste eest? Praegu on ju nii, et sotsiaalkaitseminister, kelle portfellis see on, on eelmisel aastal kokku kutsunud kõigest ühe valitsuskomisjoni, varasematel aastatel võib-olla kaks, kus ei ole kordagi räägitud sündimusest ega sündimuskriisist. Te ütlesite, et see on väga laiapõhjaline. Tegelikult sündimuskriis ei ole laiapõhjaline. Seda tuleks käsitleda fokuseeritult. Küsimus on: kas valitsuses võiks olla vastutaja – minister või koordinaator –, kes sellega reaalselt tegeleb?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka oma vastuses: valitsuse tasandil on juba olemas laiapõhjaline rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Valitsusel on niisugune komisjon olemas, seda juhib sotsiaalkaitseminister ja sellesse [kuuluvad] teadlased erinevatest ülikoolidest, valitsuse liikmed, ministeeriumide valdkonnajuhid ja eksperdid. See on selle komisjoni töö. Kui see komisjon ei ole piisavalt hoogsalt tööd teinud ja on midagi, mida ta saaks teha, siis tuleb selle komisjoni nii-öelda töökus üle käia ja küsida, miks nad rohkem ei tööta.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Just äsja oli meedias uudis, lugesin seda, et käesoleva aasta veebruaris sündis Eestis 128 last vähem kui eelmise aasta veebruaris. Kui me kujutame ette, et umbes niisugune on sündimuse kahanemine kõikide kuude lõikes, siis meil sünnib sel aastal suurusjärgus 1500 last vähem kui eelmisel aastal. Kuulates teie vastuseid, mida ju ei ole, sest te lihtsalt ütlete, et ei saagi midagi teha – sisuliselt ütlete, et midagi ei ole võimalik teha –, on minu küsimus selline. Kuidas te ette kujutate, mis rahvas siin Eestis elab kuskil 10–20 aasta pärast? Meie geograafilist positsiooni arvestades on see venekeelne rahvas. Kas me selleks teeme neid kaitsekulutusi ja julgeolekumaksu ja kõike muud? Kas teie valitsus tegelebki sellega, et 20 aasta pärast oleks Eesti venekeelne ja venelastega rahvastatud riik?

Kas-küsimusele on konkreetne vastus: ei. (Mart Helme räägib saalist). Ei!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Julgeolekuolukord on tõepoolest tõsine ja aina enam inimesi ei tunne ennast piisavalt kindlalt, et pere loomist planeerida. Aga lisaks Venemaa sõjale Ukrainas ja sõjakolletele teistes maailma piirkondades pole kuhugi kadunud ka kliimakriis. Vastupidi, see on üha süvenenud ja vägivaldsed konfliktid looduslike ressursside pärast sagenevad. Palun selgitage, kuidas aitab uue valitsuse plaan rohkemate loodusressursside kasutuselevõtuks ja looduskaitseliste piirangute leevendamine kaasa jätkusuutmatust majandusmudelist põhjustatud kliimamuutuse tagasipööramisele ja paljusid noori vaevava kliimaärevuse leevendamisele. Kuidas see julgustab noori peret looma?

Aitäh! Ma ütleksin niimoodi, et see, et asjad on selged ja lihtsad, ei ole kuidagi vastuolus looduskaitsega. See, kui reeglid on arusaadavad ja kõik osapooled teavad, mida nad tegema peavad, teavad, kuidas need reeglid toimivad, ja ei pea liigselt dokumente esitama ühte, teise või kolmandasse kohta, ei ole kuidagi vastuolus loodushoiuga ega tohiks kindlasti põhjustada ärevust. Vastupidi, kui asjad on selged ja lihtsad, siis see tõenäoliselt peaks [ärevust] vähendama.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Perre sünnib lapsi siis, kui perekond tunneb, et neil on stabiilne ja kindel tunne. Te ütlesite lause, et "saame anda peredele kindlustunnet". Ma ei tea, automaksu te seadsite sisse, majaaluse maamaksu seadsite sisse, laste pealt kaotasite tulumaksusoodustuse, käibemaksutõus on tõstnud toiduainete hindu, riiete hindu, kõike, kõike, elektri hinna olete kõrgeks ajanud, huvihariduse rahastamise olete ka ära võtnud. See ei toeta ju kuidagimoodi peresid ega ei anna kindlustunnet. Samal ajal olete te väga helde igasuguse tuuleenergia vastu, milleks teil on 2,6 miljardit kohe vabalt võtta, ja siis ei ole sellist juttu, et raha ei ole. Eelnevalt valetasite veel ka, et meil on majandustõus. Ei ole. Võib-olla see kukkumine, kolksuga kukkumine, pidurdus, aga ei tõuse küll mitte midagi. Ühesõnaga, te pole mitte midagi teinud perede heaks ja laste sündimise [soodustamiseks]. Ma nüüd küsin: miks te nii väga vihkate Eesti peresid?

No aitäh! Ma saan aru, et teile oli tähtsam see küsimus ette lugeda, kui vastust saada, aga ma sellegipoolest ütlen, et majanduskasv on siiski objektiivne number, seda mõõdetakse, statistika seda kirjeldab. Meie kindlasti anname majanduskasvule hoogu, mis aitab peredel paremini hakkama saada ja [annab] Eesti inimestele suurema kindlustunde. Alandame ka makse, nii ettevõtluses kui ka eraisikutel. Tulumaksu kaotamine esimesest eurost aitab neid, kelle sissetulek on väiksem, ja tulumaksuvaba miinimumi tõus samamoodi. Nii et see on kindlasti peredele rahalise kindlustunde loomisel tähtis.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! No sündimuskordaja ja need numbrid on ka faktid, statistika, mis ei valeta. Üks väheseid riike Euroopas on Ungari, kes on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt suutnud kasvatada sündimuskordajat ja sündimust üldiselt. Kas teie valitsus on uurinud, mis on Ungari eduloo taga? On teil plaanis sealt midagi eeskujuks võttes ka Eestis ära teha?

Aitäh! Kui te küsite, kas valitsus on seda uurinud, siis valitsus tervikuna ei ole. Olen kindel, et Sotsiaalministeerium tutvub kõikide erinevate näidetega. Teie kolleeg Varro Vooglaid siin juba pakkus erinevaid näiteid, nii et ma annan [selle info] kindlasti edasi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Nii nagu Siim Pohlak ütles, ega numbrid [ei valeta]. Numbrid, mis on eelmise aasta kohta välja tulnud, [näitavad, et sündide arv on langenud] alla 10 000. Mart Helme tõi välja, et veebruari sündimus [on eelmise aastaga võrreldes vähenenud] enam kui 100 lapse võrra, mis tähendab, et jälle tuleb aastas 1200–1500 last vähem. Kui meil ei ole kuskilt võtta eeskuju, kuidas asju parandada, siis siin on toodud Ungari näidet. Minu küsimus on: millised on Vabariigi Valitsuse tegevused, et Eesti noortel ja noortel peredel tekiks tahe lapsi sünnitada?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et väga palju on ilmselt kinni kindluses. Uue valitsuse koalitsioonilepe tuleb ju kahes osas. On aluslepe, mis puudutab olulisi küsimusi, millega valitsus [peaks] viivitamata tegelema hakkama, ja samal ajal saab teha pikaajalisi poliitikadokumente või poliitikaplaane. Kindluse loomisel on kindlasti tähtis koht riigikaitsel. Me teame, et Venemaa on oht. See tähendab seda, et kaitsekulud kasvavad, kaitsevõime peab kasvama. Ja teine [osa] on kindlasti majanduslik kindlustunne. Lastega peredele nagu [kõikidele] Eesti inimestele on majanduslik kindlustunne tähtis. See tähendab seda, et kui ettevõtetel läheb paremini, siis tänu ettevõtete tulumaksu kaotamisele suudavad nad [rohkem] investeerida. Me kaotame tulumaksu esimesest eurost – inimestele jääb rohkem raha kätte. Me tõstame tulumaksuvaba miinimumi – samamoodi jääb peredele rohkem [raha] kätte. See annab peredele kindlustunde, suurema kindlustunde. Ja kindlasti on oma osa ka nendel teenustel, mida ma kirjeldasin. Eesti kulutab circa 2,2% SKP-st laste ja perede toetamisele. Aga need teenused tuleb kindlasti üle vaadata nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Ja nagu öeldud, ekspertidelt on palutud täiendavat analüüsi ja ettepanekuid, kuidas me saame seda teha. Kui teil on endal ettepanekuid, siis ärge hoidke küünalt vaka all, jagage neid.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Probleemide lahendamine algab ikkagi nende teadvustamisest. Nende põhimõtete puhul, milles me oleme riigis kokku leppinud, on hea abimees näiteks põhiseadus[, mis ütleb, et] Eesti riik on selleks, et eesti rahvus, keel ja kultuur püsiks. Ja siit läheme järgmise sammuga edasi demograafia ja rahvastikukriisi juurde. Loomulikult, me oleme siin sõnavõttude põhjal aru saanud, et osa peab seda probleemi oluliseks, aga osa [arvab], et see on iganenud anakronism – rääkida eestlusest või siin elavatest inimestest ja nende hulgast. Aga tõesti, majandus ja julgeolek ei ole ju sugugi kindlustatud, kui meil siin inimesi ei ole. Rutiinse kärpimise teel läks 2023. aastal [kärpimisele] ka lasterikaste perede huvihariduse toetus, mida on [jagatud] 23 aastat. Lihtsalt 100 000 eurot kärbiti kuskilt ära. Kas te jälgite seda, et prioriteetseid teemasid – näiteks nüüd, kui on uuesti kärpeülesanne antud – ei puudutataks või kui puudutatakse, siis kõige vähem?

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Kindlasti tuleb kärpeid teha võimalikult säästlikult, et need, kes on haavatavas olukorras, ei saaks liigselt pihta. Esimene tegevus, mille me ette võtame ja mis nüüd uue koalitsiooni ühe põhilise tegevusena on ka välja öeldud, on see, mis inimesi ja ettevõtteid väga koormab: erinevate kontrollide, normide, vormide, väljade, andmete küsimise, korduvandmete küsimise [üle vaatamine]. Ja sellest, ma usun, sünnib palju kasu. Kui vabade kodanike maal vabad inimesed saavad tegeleda sellega, mis on neile oluline, ja nad ei pea, piltlikult öeldes, tegelema jooksurajal olles kingapaelte sidumisega, mis ilmselt ei ole jooksmise eesmärk, siis ma arvan, et see pilt läheb paremaks. Aga jah, kärpeid tuleb teha. Ilmselt saab kärpeid teha igas haldusalas nii säästlikult, kui on võimalik.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Eks see laste sündimine hakkab pihta ikkagi kindlustundest. Aga kindlustunnet ei saa ju olla, kui te rahvast sellise maksufestivaliga ründate, nagu te siin teinud olete koos oma partneritega. Ja siit ongi küsimus: millised plaanid teil on ikkagi omavalitsuste toetamiseks? Riik on ju omavalitsustelt järjepidevalt rahasid ära võtnud, küll huvihariduselt ja nii edasi. Omavalitsused lihtsalt ei [saa hakkama] nende vahenditega ja selle ülesannete hulgaga, mida neile kogu aeg järjest juurde pannakse. Millised plaanid teil on? Te kahtlemata peate ikkagi omavalitsuste rahastamist suurendama. See ei ole lihtsalt enam võimalik. Te teate väga hästi, et on omavalitsusi, kes on riigi vastu kohtusse pöördunud – Tartu ja [mõni] veel. Riik on küll kohustusi juurde pannud, aga tegelikult vähendanud omavalitsuste rahastamist. Milline see teie plaan on?

Aitäh! Samas, omavalitsused ei olnud samasuguse kärpeülesande ees nagu riigi ametid ja asutused – seda ma meenutan esiteks – ja ei ole ka lähiaastatel ilmselt. Ja teiseks, täpsemad poliitikadokumendid, nagu öeldud, tulevad maiks. Sealt saab täpsemalt vaadata. Eelarveprognoos tuleb aprillis ja eelarvet paneme kokku suvel. Sügiseks on see olemas ja sealt on täpselt näha, kes millise eelarvega võib arvestada.

Kalle Grünthal, palun!

Tänan! Ilmselgelt on Eestis iibeprobleem väga terav, aga õnneks on olemas teadlasi, kes selle probleemi pärast muretsevad. Möödunud nädalal viibis sotsiaalkomisjonis Eesti teadlaste grupp, kes tõi välja iibeprobleemi tõsiasjad ja iivet mõjutavad tegurid. Nende ettepanek oli see, et Riigikantselei juurde moodustataks rakkerühm, kes hakkab selle küsimuse ja probleemiga tegelema. Sotsiaalkomisjon ilmselgelt ei saa siin mingit seisukohta kujundada, kõik sõltub ikkagi valitsusest ja esmajoones teist. Minu küsimus on selline. Kas te toetate rahvastiku taastootmise rakkerühma loomist Riigikantselei juurde? Seda on ka teiste probleemide puhul rakendatud.

Aitäh! Minu meelest on muidugi üsna kummaline juba see väide, et sotsiaalkomisjon ei saa midagi teha, kõik on valitsuse kätes. Parlament on parlamentaarses vabariigis siiski kõige kõrgem otsustuskogu. Nii et parlament kindlasti saab ka [ühtteist] ära teha, muu hulgas arutleda, otsida lahendusi, kohtuda huvigruppide ja teadlastega. See on parlamendi võimuses küll. Olen olnud siin, kahtlustan, kauem kui teie ja võin kinnitada, et selleks on kõik võimalused olemas, kui te vaid tahate.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Ma nõustun sellega – ja juba ennetan esimehe märkust –, et praeguses olukorras, milles me elame, ja selles geopoliitilises asendis, kus me asume, see julgeoleku teema ehk kindlus tuleviku ees kindlasti mõjutab otsuseid, ja mitte ainult perede puhul, vaid tõenäoliselt ka ettevõtete puhul. Kõik see loob ebakindlust juurde, kui ei julgeta teha otsuseid, kuna kardetakse sellesama julgeolekuolukorra pärast, mis siin olema hakkab. Minu küsimus on selline. Viimased kolm aastat on siin tehtud otsuseid kaitseinvesteeringute ja riigikaitsesse panustamise kohta. Viimaste päevade sõnumeid lugedes tundub [kõik] nii segane, et enam üldse ei saa aru, palju siis tegelikult on raha kulutatud, mis võimeid on arendatud, mis veel plaanis on ja kas need plaanid tulevad kiirendatult või mitte. Kas te olete nõus sellega, et võiks anda selgemaid sõnumeid ja Eesti rahvale selle lahti rääkida? Keegi ei taha riigisaladusi kuulda, küll aga riigikaitseliste [võimete] arendamisest.

Aitäh! See on nüüd küll pisut teine teema, aga härra peaminister, kui te soovite vastata, siis palun.

Aitäh! Jaak Aabile ikka vastan. Kas-küsimusele vastan: jah. Loomulikult, sõnumid peavad selged olema.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma siin küsimusi kuulates mõtlesin, et kas peaministril või valitsusel on mingi võluvits selle probleemi lahendamiseks. Ma ei tea, kas seda probleemi saab kriisiks nimetada. See on tegelikult väga pikaajaline probleem ja tõsine probleem. Ja seda on analüüsitud ju tegelikult päris palju. Ma tahtsin küsida praegu selle kohta, et sotsiaalkaitseministri juures käib koos töögrupp, mis peaks siis, nagu ma aru sain, juunikuuks [koostama] selle analüüsi, tervikliku analüüsi. Kas ma saan õigesti aru, et selles analüüsis peaksid olema siis võimalikud lahendused, mismoodi riik saab toetada või motiveerida peresid lapsi sünnitama? Kas see on rohkem nagu lahendustele orienteeritud?

Aitäh! Jah, ma arvan, et on õigesti aru saadud. Sotsiaalministeerium on saanud ülesande koostada seesama tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis ekspertide arvates võiksid sündide arvu tõsta. Seesama tervikanalüüs peaks valitsusse tulema juunis. See ei välista ühtegi muud tegevust, mis aitab peredele täiendavat kindlustunnet luua, ja loob võimalusi, et Eesti rahvas oleks tulevikus suurem.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Austatud saadikud siin saalis ja need, kes jälgivad meid sidevahendite kaudu! Siin oli nii palju materjali, millele ma peaksin vastama, aga aeg on selleks liiga lühike, nii et ma küsin kohe kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma alustaksin võib-olla sellest, et kõigepealt tänan peaministrit. Teil olid vastused korralikult ette valmistatud ja te püüdsite selles küsimuses dialoogi astuda, mitte nii nagu me oleme siin näinud sotsiaalkaitseministri või eelmise peaministri puhul, kes seda probleemi endale absoluutselt ei [teadvustanud], vaid rõhusid ainult sellele, et konservatiivsemad erakonnad soovivad naisi [muuta] sünnitusmasinateks. No see oli esiteks inetu ja teiseks, sellist soovi pole kellelgi olnud. Ja kolmandaks, konservatiivid teavad väga hästi, et raha ei pane kedagi sünnitama, kui ta lapsi ei taha. Aga suurem rahaline tugi võib aidata teha positiivse otsuse lapse saamiseks sellises peres, kus lapsi tahetakse saada ja neid kasvatada. Seega, riik peab panustama nendesse, kes tahavad lapsi saada, mitte veenma neid, kes neid ei soovi. Ja mitte naeruvääristama neid, kes tahavad luua meetmestikku meie madala sündimuse leevendamiseks. Aga selline olukord on viimased kolm aastat olnud. Ma tõepoolest loodan, et teie peaministriks oleku ajal hakatakse neid probleeme tõsisemalt [võtma]. Kas meil on siis sündimuskriis või ikkagi ei ole, nagu hea härra Jaanson just küsis? Loomulikult on. Kuhu siis veel [peab langema]? Me teame, et prognoosid näitavad, et sündimus langeb veelgi. See saab langeda veelgi. Aga õigustus ei ole see, et ka teistes riikides Lääne-Euroopas on samasugune olukord. Vaadake, mitte ainult Lääne-Euroopas, vaid kogu maailmas on praegu julgeolekuolukord pinev ja sündide arv langeb. Aga [see ei lange] ainult sellest tulenevalt. Need on demograafilised protsessid. Me ei saa enam kauem nii-öelda molutada, sellepärast et me oleme juba hiljaks jäänud. Kui me räägime sellest, et me ehitame Eesti riiki eestlastele, eesti kultuuri, keele ja rahvuse säilimiseks, siis kellele me seda ehitame, kui lapsi ei sünni? Kelle jaoks me seda majandust ehitame, kui meil ei ole seda riiki mitte kellelegi jätta? Kelle jaoks me seda riiki üldse kaitseme? Need on väga olulised küsimused. Mina, hea peaminister, soovitan teil [saalist] väljudes kaasa võtta – võin selle ka siit puldist teile kaasa anda, näete – Riigikogu Toimetiste selle aasta esimese numbri "Lapsed on tulevik". Rahvastikuteadlased ja Riigikogu liikmed arutlevad siin ja siin on ka lahendused. Te olete korduvalt küsinud, kas on ideid. Siin on kõik olemas. Ei ole üldse vaja jalgratast leiutada. Ja kas teate? 2019, kui rahvastikuministri positsioon taasloodi, me [koostasime] sündimust toetava pikaajalise visiooni koos meetmestikuga. Need ideed ei ole üldse uued, need on olnud varem kasutusel, neid on muudetud. Need on olemas, me oleme neid täiendanud. Me oleme pakkunud neid teie sotsiaalkaitseministrile, aga tema pakkis selle portfelli oma kohvri põhja. Te rääkisite, et töö käib ja on moodustatud valitsuskomisjon. Sel ajal, kui mina riigihalduse minister olin, käis see valitsuskomisjon koos kaks korda ja sündimust puudutavaid küsimusi me üldse ei arutanud. Te räägite, et see on laiapõhjaline probleem, teid on seal ministeeriumis [juhendatud] niiviisi kõnelema. Vaadake, kõik demograafid ütlevad teile, et ärge minge laiapõhjaliseks. See ei ole laiapõhjaline riigikaitse. Kui on sündimuse probleem, siis tegelegegi sündimuse probleemiga ja nende meetmetega, mis seda kriisi leevendavad ehk toetavad peresid, kes tahavad lapsi saada. Sinna juurde ei ole vaja rääkida integratsioonist, lõimumisest, tänavate turvalisusest. Meetmetest võib rääkida, aga kui see ajada nii laiapõhjaliseks, siis see tähendab, et fookust ei ole ja mitte midagi ei juhtu: lihtsalt inimesed kogunevad kaks korda aastas ja muust ei räägi. Ma ütlen teile, et eelmisel aastal, 2024, [ei toimunud] mitte ühtegi valitsuskomisjoni koosolekut. Aasta lõpus tehti kiiresti [üks koosolek], et saada linnuke kirja, et midagi on toimunud. Selline olukord on teil valitsuses. Seda probleemi tegelikult ei [teadvustata]. Tervikanalüüsist rääkides – see pidi valmis olema eelmise aasta märtsiks. Sotsiaalkaitseminister võttis esimesel tööpäeval esimese asjana jutuks selle, et tuleb vähendada peretoetusi. Kohe pärast seda hakkas ta rääkima tervikanalüüsist, aga see ei valminudki. Ja nüüd me ootame seda pikisilmi justkui issanda imet, eks ole: selles on ideestik, mille järgi me hakkame tegutsema. Need ideed on tegelikult juba olemas eelmiste rahvastikuministrite portfellis. Te ütlesite, et miljardiga toetatakse lapsi ja peresid ja mujal [maailmas] neid nii palju ei toetata. Aga teate, mujal maailmas ei ole õrna Eesti rahvusriiki. On palju suuremad riigid, palju suurema sündimusega riigid. Kui rääkida sellest, mida riik peaks tegema või mitte tegema, siis Reformierakonna juhitud valitsused on andnud kolm viimast aastat järjest eestlastele selliseid signaale, mis on lõhkunud perede turvatunnet. Seetõttu on ka laste saamist ümber [otsustatud]. Ma olin ise juures, kui lapsetoetusi ja peretoetusi vähendati. Käisin lasterikaste peredega kohtumas. Saate aru, meesterahvad tulevad pisarsilmil ja ütlevad Riigikogu saadikule: "Palun ärge tehke seda! Ma olen selle raha ära planeerinud. Me võtsime just laenu. Mul on viis last. Mul on neli last." Meesterahvad tulevad abi paluma! Mul süda tilkus verd, aga ma ei saanud mitte midagi teha. Rong ei peatunud, inimestest sõideti lihtsalt üle. Aga see on signaalide kunst. Mis signaale andis riik inimestele? Jüri Ratase teisest valitsusest rääkides, kus absoluutne vaesus oli teie hinnangul väiksem – sel ajal võeti väga palju sündimusele kaasa aitavaid meetmeid vastu. Just sel ajal. Nüüd, vanema[hüvitis], peretoetused ning nende indekseerimine. Te tsiteerisite Ene-Margit Tiitu. Just tema oli see rahvastikuteadlane, kes ütles välja, et lastega peredelt ei tohi olemasolevaid toetusi ära võtta. Nii et teinekord tsiteerige ka tema teisi väljaütlemisi. Ja üks imevits on olemas. Rõhutan: 2017. aastal [jõustus] kolmanda ja enama lapse peretoetus, see tõusis, ja kahel järjestikusel aastal sündis kolmandaid ja enamaid lapsi 25% rohkem. Pärast seda, kui te andsite eelmises valitsuses ülesande – või ei olnud see teie, ma ei mäleta, see võis olla Kaja Kallas – kärpida sotsiaalvaldkonnas 50 miljonit eurot, hakkas sotsiaalkaitseminister väga ruttu rääkima sellest, kuidas lasterikkad pered, keda on 14% – ma rõhutan: nende hulgas on ka kümne lapsega peresid –, saavad 40% [pere]toetustest. Kujutage ette, kuidas nad julgevad saada 40% [pere]toetustest! Ta vastandas väikseid peresid ja üksikemasid suurperedele. See oli nii inetu! Aga ta jättis ütlemata, et suurpered, keda on 14%, kasvatavad üles pooled Eesti lapsed. See oli selline demagoogiavõte. Sellele tuli siit puldist vastu astuda ja seda me ka tegime. Mul oleks veel väga-väga palju öelda. Suhtumine lasterikastesse peredesse on olnud ebaõiglane, nende panust meie riigi jätkusuutlikkusse mittearvestav ja kohati neid peresid isegi naeruvääristav. No kas või see, et pärast seda, kui osa peretoetusest oli ära võetud, mindi ja võeti veel ära ka lasterikaste perede huviringitoetus 100 000 eurot. Keda see aitas? Maapiirkondade lapsed! Noh, ma ei hakka maksutõusudest rääkimagi. Ühesõnaga, ma olen väga-väga rahulolematu, aga ma usun teisse, sest te ei ülbitsenud siin meile vastuseid andes. Soovitan teil kaasa haarata see raamat. Või tulen annan selle ise teile? Lugege see läbi, saate palju targemaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Pere- ja rahvastikupoliitika küsimus on olnud, võib öelda, probleemkoht aastakümneid, aga tõsi on see, et viimastel aastatel on see märkimisväärselt teravnenud. Sündide arv Eestis on langenud kolm aastat järjest ja jõudis eelmisel aastal alla 10 000 piiri. See on tõesti sajandi madalaim näitaja. See on koht, kus sõna otseses mõttes kõik häirekellad peaksid tööle hakkama. Valitsus peaks võtma selge seisukoha ja suuna, et siin me vajame parteideülest, eeskätt teadlasi, eksperte ja ka rahvusvahelist kogemust või praktikat arvestavat poliitikat. Sellised mõtted, et piltlikult öeldes vahetult enne Riigikogu valimisi tõstame peretoetusi ja pärast Riigikogu valimisi langetame neid, või et muudame peredele mõeldud maksusoodustusi olukorras, kus sündide arv langeb, on täiesti jaburad. See, et praeguses valitsuses ja tundub, et ka loodavas valitsuses ei ole olukorra tõsisust tajutud, on väga muret tekitav. Loomulikult me kõik saame aru, et Eesti julgeolek on praegu väga oluline. Ilma riigita pole ka rahvast, keda kaitsta. Samamoodi saame aru, et Eesti majandusel on olnud rasked ajad. Aga kõigi nende kriiside puhul tuleb arvestada, et meil pole seda luksust, et me saame valida: täna tegeleme julgeolekuga, homme tegeleme majandusega. Meil tuleb tegeleda nende kõigiga. Rahvastikukriisiga on nii, et mida hiljem sellega tegelema hakata, seda hiljem on ka mingeid positiivseid muutusi, lahendusi oodata. Lugesin täna lehest, et valitsus kutsub kokku mingisuguse tööandjate ja ettevõtjate töörühma, et arutada bürokraatia leevendusi. See on kahtlemata väga oluline: bürokraatiat tulebki leevendada. Aga millegipärast ei näe ma sarnaseid sõnumeid rahvastiku‑ ja perepoliitika kohta. Ehk siis bürokraatia on piisavalt oluline asi. Vaat siin me oleme valmis koalitsioonilepingu [tutvustamisel] või koalitsiooni pressikonverentsil [pühendama] pool ajast sellele, et [selgitada,] kuidas me hakkame bürokraatiat vähendama. Aga mis meetmeid me plaanime selleks, et toetada noori inimesi, nii naisi kui mehi, töö- ja pereelu ühitamisel, kuidas aidata lastel lasteaiakohta saada, kuidas tagada hariduse kättesaadavus ka regionaalpoliitiliselt, milline on tervishoiu tulevik – neid teemasid pole olemas. Neid [teemasid] austatud peaminister ja tema kolleegid pressikonverentsil lihtsalt ei käsitle, neist minnakse mööda. Arutatakse seda bürokraatiavärki ja mõeldakse, et sellega ongi valitsuse suur siht sõnastatud. Tegelikult ei ole. Rahvastikukriisiga tegelemisel ei ole valitsuse jaoks valikut, kas tegeleme sellega või mitte, see on põhiseadusest tulenev kohustus. Loomulikult ei ole ma nii naiivne, et arvaks, piltlikult öeldes, et lapsi saab osta: paned raha toetustesse ja kohe tuleb. Ei, [lahendus] ongi kompleksne: teenused, rahastus, aga kindlasti ka riigipoolne suhtumine. Samuti perepoliitika järjepidevus: et ei tehtaks selliseid otsuseid, et enne valimisi tõstame toetusi ja pärast valimisi langetame neid. Ma olen väga nõus sellega, millele kolleeg Riina Solman siin viitas, et on ka sellist perede vastandamist. Ka mina olen seda väga palju täheldanud. Ongi umbes niimoodi, et on mingid suurpered ja siis on ühe või kahe lapsega pered ja me peame valima, kelle poole me seda tekki tõmbame, saamata aru, et iga laps on võrdselt tähtis. Iga laps väärib toetust, väärib lasteaiakohta, väärib haridusteed, väärib võimalust [arstiabi] saada, ja ema-isa vajavad [tuge], et töö- ja pereelu ühitada, kodu soetada. Ma ütleksin, et selline vastandamine on küüniline: tekitada niimoodi viha. Me oleme näinud neid pöördumisi: väiksema laste [arvuga] pered teevad pöördumise, et võtame lasterikastelt peredelt [toetuse] ära, ja lasterikkad pered teevad pöördumise, et nendel on raske. Tegelikult saame me kõik aru, et lapsed seal keskel jäävad igal juhul kaotajaks, kui tekib selline pingpongitamine. Selles, et poliitikud on sellist [vastandamist] teinud, ma ei süüdista – rõhutan – tänast peaministrit, see on viide eelmisele [peaministrile]. Seda oli väga halb kuulda, halb kuulda ja näha nii opositsioonis olles kui ka koalitsioonis olles. Ükski poliitik, ükski valitsus ei [tohi] tekitada olukorda, kus mõni laps või mõni pere peab tundma ennast halvemini, kas siis sellepärast, et neil on vähe lapsi või polegi veel lapsi, või sellepärast, et on palju lapsi. [Riigi] kohustus ja roll on tegelikult hoolitseda iga lapse eest. Põhiseaduses on tõesti eraldi viide, et lasterikkad pered on erilise kaitse all, aga ma arvan, oluline on eeskätt laste võrdne kohtlemine ja sellise vastandamise vältimine. Ma väga julgustan peaministrit ja kutsun teda üles praegu, kui algavad uued koalitsioonikõnelused – tuleb uus ja parem [koalitsioon], parempööre –, vaatama, et lapsed ja pered ja kogu perepoliitika selle bürokraatiaga võitlemise ja muude, ütleme, selliste kõlavate loosungite kõrval, nagu tõmbame majanduse käima ja nii edasi, ära ei ununeks ja varju ei jääks. Ka see valdkond väärib tähelepanu, selle valdkonnaga peab tegelema. Ma olin üsna mures, kui viidati sellele, et kogu Sotsiaalministeerium pannakse kokku. Olles ise seda ministeeriumit tervikuna juhtinud, [ütlen seda, et] loota, et keegi jõuab korraga tegeleda tervis[hoiu], sotsiaalvaldkonna, perepoliitika ja muuga, pole realistlik. Palun ärge jätke lapsi, peresid ja noori tähelepanuta! Leidke vajalikke lahendusi ka nende jaoks. Otsige neid [lahendusi] ka ekspertidega ja määrake kindel minister, kes selle valdkonna eest vastutab. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Nagu ma oma küsimuses juba mainisin, pea kaks aastat on opositsioon siin pidevalt küsinud valitsuse liikmetelt, sealhulgas peaminister Kaja Kallaselt ja Kristen Michalilt, mida kavatseb valitsus [ette võtta] selle [demograafilise] olukorraga, mis meil on tekkinud. Mis selle kahe aastaga on juhtunud? Moodustati valitsuse juurde mingi komisjon, mis peab tegelema rahvastikuprobleemidega. Komisjon on korra isegi koos käinud. Loomulikult ei tulnud sealt mitte midagi. Vaatame, kuidas on [sündimus] kahe viimase aasta jooksul [muutunud]. Näeme, et see langeb veel kiiremini kui kaks või kolm aastat tagasi. Ehk probleem aina süveneb. Põhimõtteliselt [sünnib] meil aastas 9500 last. Ma ütleksin, et see ei ole enam probleem, vaid juba katastroof. Aga valitsus ei tee jätkuvalt suurt midagi. Ainult tõstab makse ja võtab ära peretoetusi. Eelkõige räägin paljulapseliste perede toetusest. Otsustati, et nad saavad liiga palju, tahavad liiga palju, võtame neilt ära 200 eurot kuus. Kuidas see peaks [laste saamist] stimuleerima? Mina küll ei tea. Kui mul on kaks last ja ma vaatan, kuidas riik käitub nendega, kellel on kolmas laps juba olemas, siis kas see stimuleerib mind kolmandat või lausa neljandat last saama? Ma arvan, et mitte. Valitsuse koosseisud muutuvad. Kahe aasta jooksul tuleb juba kolmas koalitsioonileping. Võib-olla ei ole probleem selles, et lepingus on mingi viga, probleem on võib-olla selles, et tegijates on viga. Peaminister mainib siin kogu aeg EKREIKE-t. Tal on uus narratiiv, mida ta siin viimased paar-kolm nädalat on väga aktiivselt kasutanud, arvates, et see kõlab nii hästi, et inimesed [on nõus taluma pigem] seda koalitsiooni, mis meil praegu on. Ma lihtsalt tuletan meelde, et ka sellesama EKREIKE ehk Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni ajal 2019–2021 ei olnud demograafiline olukord väga kiita, aga päris langus algas siis, kui võimule tuli Reformierakond. 2021–2024 langes sündimus peaaegu 30%. Loomulikult me võime rääkida sellest, et Ukrainas on sõda ja Euroopas on turbulentsed ajad, inimesed on ärevad ja nii edasi, aga tegelikult toimub see kõik Reformierakonna juhtimisel. Nii et sellesama EKREIKE ajal oli ikkagi parem olla. Aga mis puudutab seda, millest rääkis kolleeg Tanel Kiik – ta süüdistas valitsust selles, et vähendatakse peretoetusi, paljulapseliste perede toetusi ja tõstetakse makse ja nii edasi ja nii edasi –, siis [tahan küsida]: aga kes tegi? Seesama kolmikliit: Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid. On natuke kahepalgeline sotside poolt seda juttu ajada. Tegelikult ei ole ju midagi väga keerulist selles, kuidas seda küsimust lahendama hakata. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Minu meelest on kolm sellist väga konkreetset faktorit, mis mõjutavad perekonna otsust lapsi saada. Esiteks, perekond peab ennast tundma majanduslikult hästi. Kui [inimesed] ei pea mõtlema sellele, kuidas kommunaalarved kinni maksta või kust võtta raha toidule, vaid saab elada korralikult, hästi, siis hakatakse mõtlema ka selle peale, et perekonna koosseisu suurendada. Teiseks, kindlustunne ja turvatunne. Kindlustunne eelkõige homse päeva ees: usk sellesse, et pere [majanduslik] seis vähemalt lähitulevikus halvemaks ei lähe, võib-olla läheb isegi paremaks; et perekond ei pea kartma, et homne päev toob midagi hirmsat, eriti majanduslikult. Ja kolmandaks, perekonnal peab olema usk oma riiki, oma riigi abisse. Kui perekond usub sellesse, et riik on olemas, riigipoolne tugi on olemas, et riik ei jäta neid keerulisel ajal hätta, siis tekitab see loomulikult palju kindlama tunde. Aga mida me näeme tänases Eestis? Põhimõtteliselt ükski nendest faktoritest ei tööta. Esiteks, väga paljud pered elavad praegu väga rasket elu. Ja selle asemel, et neid kuidagi abistada, võetakse neilt osaliselt ära needsamad peretoetused ja kehtestatakse uusi makse. Automaksu puhul oli alguses plaan paljulapselistele peredele teha mingi erand, soodustus, võib-olla nad isegi automaksust vabastada. Tutkit! Ei tehtud midagi. Mitte midagi ei tehtud! Ikka maksavad nagu kõik teised, vaatamata sellele, et neil on kolm last ja neil peab olema suurem auto, peab olema pereauto, neil ei saa olla mingi väike sedaan. Mis puudutab kindlustunnet ja turvatunnet, siis küsime perede käest, kas nad tunnevad ennast praegu kindlalt. Kas neil on kindlustunne, et homme ei lähe asi hullemaks, et valitsus ei tule välja mingisuguste uuemate meetmetega, mis võtavad neilt viimased sendid taskust? Kas neil on usk oma riiki ja sellesse, et riik aitab neid, kui neil on kolm-neli last, ja nii edasi? Jällegi seesama näide, kus ühe käega anti ja teise käega võeti ära: seesama paljulapseliste perede toetus, miinus 200 eurot kuus. Kuidas on võimalik usaldada sellist riiki, sellist valitsust, kes ühel päeval teeb ühtemoodi ja siis aasta pärast täiesti teistmoodi? Ma arvan, et selle perepoliitikaga, mis meil siin viimastel aastatel on Eestis olnud, on midagi väga valesti. Loomulikult tahaks loota, et valitsus teeb siit mingisugused järeldused ja hakkab midagi teistmoodi tegema, võrreldes sellega, mida nad kaks viimast aastat on teinud. Võib-olla siis on võimalik olukorda kuidagi parandada, aga mitte niimoodi, et hakkame tõstma sisserände piir[arvu] ja loodame, et demograafiline [olukord] paraneb. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie põhiseaduse järgi on riigi üks peamisi kohustusi tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Kui lapsi sünnib järjest vähem, ei ole see enam võimalik. Kui rahvastik jääb allapoole looduslikke võimalusi, siis täitub ruum kaugemalt [tulnud] immigrantidega. See destabiliseerib riigi arengut ja võib juba tähendada lõplikku lööki eesti rahva püsimajäämisele. Kaja Kallase valitsus lubas juba 2021. aastal, et rahvastikupoliitika integreeritakse heaolu arengukavasse ja seda hakkab koordineerima Sotsiaalministeerium. Kuid mis on selle tulemus? Me näeme hoopis vastupidiseid trende. Sündimuskordajad vähenevad, arengukavas seatud sihid jäävad paberile ja riik ei suuda pakkuda konkreetseid lahendusi. Kurvaks teeb ka see, et Kristen Michali esimene valitsus ei maininud oma koalitsioonilepingus kordagi sõnu "rahvastikukriis", "demograafiakriis". See ei olnud nende jaoks oluline. Loodan, et uues koalitsioonileppes on rahvastikuprobleemidest [juttu] kas või poole sõnaga, sest tegu on väga tõsise kriisiga. Seda enam, et peaministri kohustus on juhtida rahvastikupoliitikat, sest see on meie põhiseaduslik ülesanne. Kuid praegu on peaminister selle vastutuse sisuliselt loovutanud teistele, kes pole varustatud ei vajalike ressursside ega pädevusega. Sündimuse suurendamine ja rahvastikukriisiga tegelemine ei saa olla üksnes Sotsiaalministeeriumi alateema. See vajab keskset juhtimist, strateegilist nägemust ja tugevat poliitilist tahet, mida Reformierakonna juhitud valitsusel seni ei ole olnud. Mida siis tuleks teha teisiti? Esmalt tuleks taastada rahvastikupoliitikat juhtiv ametikoht või luua selle kõrvale kas või peaministri rahvastikubüroo, mis suudaks pakkuda konkreetseid lahendusi ja strateegiaid. Rahvastikupoliitika tuleks tõsta valitsuse prioriteediks. Selle teema [saatus] ei saa olla Sotsiaalministeeriumi mahukas töökorralduses kaduma minemine. Rahvastikukriisi lahendamine on sama oluline kui julgeolek ja majandus. Lahenduste leidmiseks peame vaatama kaugemale sõnadest "analüüsida", "soodustada" või "arendada". Meil on vaja konkreetseid meetmeid, mis toetavad peresid ja suurendavad sündimust. Lisaks peame väärtustama abielu, perekonda ja suurperesid, ja mitte pelgalt sõnades, vaid riikliku poliitika kaudu. Eesti rahvas väärib enamat kui pealiskaudsed arengukavad, teoreetilised eesmärgid või tühjad lubadused. Vajame praktilist tegevust, sihikindlat juhtimist ja tõsist pühendumist, et vältida rahvuse hääbumist. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Jah, palun, härra peaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Head arupärijad ja head kõnelejad! Ma ütleks, et rahvastikutrendid on suured trendid üle kogu maailma, need puudutavad paljusid riike ja sellised demograafilised trendid, nagu kirjeldatud, ei ole Eestis kuidagi ainulaadsed. Eesti on kindlasti teinud häid otsuseid, nagu kirjeldatud. Seesama vanemahüvitis, mida ma ka mainisin, on minu meelest üks parimaid otsuseid, mis läbi aegade Eestis on vastu võetud. Aga kindlasti saame teha veel [mitmesuguseid] otsuseid. Seetõttu [ütlen], et kui teil on ettepanekuid, siis tehke neid. Valitsus on kindlasti neile avatud. Meie ootame ära ekspertide soovitused, mis tulevad juba üsna peatselt. Tulevase valitsuse koalitsioonileppel on kaks osa. Üks on seesama aluslepe, mis adresseerib esimesi, kõige kiiremaid asju ehk siis kaitset, majandust, bürokraatiat, makse. Ja teises, põhjalikumas osas [leiab] kindlasti kajastust ka perepoliitika ja see, mida me selles valdkonnas teha saame. See dokument saab koostöös ekspertide ja asjatundjatega valmis maiks. Nii et veel kord: oleme avatud erinevatele ettepanekutele. Tehke neid!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.