Jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu (567 SE) esimene lugemine

Teine päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Rain Epleri, Arvo Alleri, Mart Helme, Varro Vooglaiu ja Rene Koka algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 567 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme, hea kolleegi Rene Koka. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja tubades! Ja kõik, kes meid vaatavad! Olen teie ees jahiseaduse muutmise [seaduse] eelnõuga, mille number on 567. Miks me selle eelnõuga välja tulime? See on tingitud sellest, et Eestis valitseb olukord, kus suurkiskjate arvukus on juba mõnda aega kasvanud. [See on kasvanud] nii suureks, et nende tegevus toob kaasa suurt majanduslikku kahju erinevatele põllumajandusvaldkondadele, näiteks lambakasvatajatele. Ka muid nooremaid loomi murtakse ja mesinikud on väga hädas sellega, et karud käivad nende mesipuid lõhkumas. Tõsi on ka see, et neid kulusid, mida ettevõtlusega tegelevad inimesed on seetõttu teinud, tegelikult ei korvata. Midagi tuleb ette võtta. Käesoleva eelnõu kohaselt muudetakse jahiseadust. Eesmärk on anda Eesti põllumeestele, loomakasvatajatele ja mesinikele õigus tappa ulukeid, kes ründavad nende vara või on otseselt ohuks inimeste elule ja tervisele. Ma loen ette selle täpse muudatuse, ettepaneku, kuidas seadust muuta: "Jahiseaduse § 40 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: "(11) Ilma jahiloa olemasoluta võib jahitunnistust omav isik surmata nuhtlusisendi ja uluki, kes kahjustab isiku omandis olevat vara või ohustab otseselt isiku ja tema lähedaste elu ja tervist."" Ma juhin tähelepanu, et siin on väga selgelt välja toodud, kes võiks lasta ulukit, kui see tema vara kallale tuleb. See on jahitunnistust omav isik. Jahitunnistust omav isik! Jahitunnistuse saab Eesti Vabariigis isik, kes on läbinud vastava koolituse, teinud ära vastavad eksamid ja võib jahil käia. Vahe ongi sisuliselt selles, et selleks et oma vara kaitsta, ei peaks tal olema tol hetkel jahiluba, küll aga jahitunnistus. Siis võib ta oma vara kaitsta. Ma arvan, et see on igati mõistlik ja seda on vaja reguleerida, sest kahjuks ei ole nüüd Kliimaministeeriumi haldusalas olev Keskkonnaamet minu hinnangul sellega ikkagi päris hästi toime tulnud. Need kahjud, mida viimastel aastatel on [kantud], ja ma olen mitmete inimestega isiklikult kohtunud ja käinud neid ka vaatamas – see pilt on ikka päris kurb. Need inimesed, kes siin väidavad, et üldse ei tohiks lasta, ja võitlevad kangesti selle [eelnõu] vastu, ma arvan, ei suuda tegelikult päris täpselt mõista, millest jutt käib. Eesmärk ei ole ju hakata hunte või karusid ära küttima, vaid eesmärk on saada just nimelt nuhtlusisendid kontrolli alla. Ma arvan, et lõpptulemusena on see nende loomade populatsioonile võib-olla isegi kasulik, kui lastakse just neid, kes tekitavad probleeme. Ja loomulikult, nende arvukus peab olema optimaalne. Hundid näiteks täidavad siis oma rolli ökosüsteemi tasakaalustajatena, aga samas ei hävita ega tekita meie majandusele ja inimestele vastuvõetamatut kahju. Kindlasti ei ole vähetähtis ka see, et ühiskonna turvatunne oleks tagatud. Ma arvan, et suur hulk meist on täheldanud, et ühiskonna turvatunne on saanud viimastel aastatel päris tugeva põntsu, kui inimestel viiakse koduõue pealt koeri ära – ja mitte ainult üks, vaid mõnel perel ka kolm. Ma arvan, et on tore küll, kui keegi räägib, et huntide heaolu eest tuleb seista. Aga kui sa reaalselt näed, kuidas su majapidamise ümbert su koerad lihtsalt ära viiakse, sulle jääb ainult kaelarihm keti otsa, ja siis öeldakse, et saage hakkama, ning küttimiseks lubasid ka juurde ei anta, siis ma arvan, et antud ettepanek on igati mõistlik. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Mart Helme, palun!

Aitäh! On sul ka mingid numbrid olemas, kui palju meil neid murdjaid loomi üldse on? Me loeme ju meediast kogu aeg, kuidas on mesilaid rüüstatud ja kuidas on koeri murtud. On olnud juba uudiseid isegi sellest, kuidas hundid on mitte just otseselt jälitanud koolilapsi, aga kõndinud teega paralleelselt, kui koolilapsed on läinud bussipeatusse. Mis need numbrid võivad olla? Palju sadu või tuhandeid on karusid, hunte ja võib-olla ka šaakaleid, selliseid murdjaid elukaid?

Aitäh küsimuse eest! Peamiselt peetakse nuhtlusisenditeks selliseid hunte – kui me huntidest räägime –, kes on mingil põhjusel kas karjast maha jäänud või kuidagi [teisiti] üksi tegutsema jäänud. Eestis peetakse optimaalseks 25 pesakonda hunte. On tuvastatud, et eelmisel aastal võis see arv olla 39–40. Eks see arvukuse number ole mõnes mõttes tinglik. Meil seirab seda Keskkonnaagentuur jahimeeste tagasiside põhjal, mis baseerub ka jälgede vaatamisel ja loendamisel. Noh, hinnanguliselt on välja toodud, et 25 pesakonda hunte võiks olla optimaalne Eesti territooriumil, aga arvatakse, et neid on 39–40. Ka karudega oleme läbi aastate erinevaid probleeme näinud. Karud tulevad juba lausa majapidamiste juurde. Need probleemid on natuke suuremad. Eks siin on kindlasti vaja inimestel ka peeglisse vaadata, sest inimesed kipuvad leitud karupoegi teinekord väga kergekäeliselt toitma hakkama, aga alati ei anta teada, kui need on võetud enda juurde ja pärast loodusesse lahti lastud. Siis hakkavad nad tekitama meile probleeme. Eks see probleemistik ole suurem. Aga ma mäletan sellest ajast, kui ma ise keskkonnaminister olin 2019–2020, et tegelikult me siis ka Keskkonnaametiga väga tõsiselt vaatasime seda pilti. Ma pean tunnistama, et mina oleksin juba siis lasknud rohkem küttida, sest tegelikult aasta-aastalt ei kütitud ära neid hunte, mis loaga lubati lasta. Ja kui järgmine aasta antakse sisuliselt sama [arv] lubasid, mitte rohkem, siis on ju arusaadav, et huntide populatsioon suureneb, kui me aastast aastasse ei lase hunte [piisavalt].

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Olen väga nõus, et see on [tähtis] teema. Olen ka ise kohtunud nende inimestega, kes on kahju kannatanud, eriti [kannatavad] karjapidajad. Eks see probleem ole kindlasti laiem. Ma mäletan, et üks mure oli see, et kui ei leita looma korjust, siis riik ei hüvita seda [kahju]. Kas see eelnõu tegeleb ka selle poolega? Ja teine küsimus. Ma tean, et Isamaa tegeleb sarnase eelnõuga. Mille poolest on EKRE eelnõu parem kui Isamaa oma? Äkki teed väikese võrdluse, et aru saaks.

Aitäh! Ei, see eelnõu ei tegele selle küsimusega, mis puudutab kulude hüvitamist ettevõtjatele või talunikele, kelle loomi on murtud. Ma tõtt-öelda ei ole Isamaa eelnõuga seda sisu võrrelnud, pean ütlema. Selle eelnõu eesmärk on, nagu ma enne ütlesin, anda maal elavatele ettevõtjatele, inimestele, kes omavad jahitunnistust, on ise jahimehed, võimalus olukorras, kus on selgelt tegemist nende vara kahjustamisega, nuhtlusisend maha lasta. Ja ma arvan, et see on igati mõistlik ettepanek.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mõtleme nüüd natuke tõsisemalt selle asja peale. Nuhtlusisendeid on mitmeid. On hundid ja karud, millest sa praegu põhiliselt rääkisid. Kuid täpselt samuti võib nuhtlusisend olla ilves, kes murrab kas lambaid või kanu, ja nuhtlusisend võib olla ka hirv, kes lõhub heinapalle või silorulle nagu karugi. Kas kõiki loomi, kes sinu vara kallale kipuvad, [võib] siis lasta või on silmas peetud ainult karusid ja hunte?

Aitäh! Hea küsimus. Vastab tõele see – põllumehed teavad seda väga hästi –, see on kurb tõsiasi, et aeg-ajalt on kas karud või hirved silorullid katki teinud, ära rappinud. Aga põhiliselt on selle seaduseelnõu ettepanek tulenenud ikkagi sellest, et huntide käitumine on jõudnud sellele tasemele, et see puudutab juba selgelt inimeste õiglustunnet või ohutunnet. See tuleneb sellest. Aga kindlasti on see arutelu koht, mismoodi reguleerida seda ka teiste loomade puhul ja kas peaks midagi juurde panema. Kui selle seaduseelnõuga saab edasi mindud, siis on menetluse käigus kindlasti kõik ettepanekud oodatud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kas te oskate anda hinnangut sellele – me ju teame seda –, et mitmete aastate jooksul on õnnestunud kohtu kaudu teatud perioodil jaht peatada? Kas võib eeldada, et kui kõik oleks käinud klassikalist rada pidi, siis oleks nuhtlusisendite arv või nende juhtumite arv olnud väiksem? Kas teatud ajaks jahi peatamine andis võimaluse kasvada sellel probleemil natukene üle pea? Mõned näited ettevõtjate kohta olid ikkagi väga drastilised ja ka suure majandusliku kahjuga.

Aitäh! Väga hea küsimus. Tõsi, minu isiklik arvamus ja hinnang on küll selline, et kui oleks saanud tavapäraselt jahti pidada, kui ei oleks seda [peatatud], siis meil see probleem täna nii suur ei oleks. Ma isegi väidan, et võib-olla tehakse huntidele mõnes mõttes karuteene. Kõik said aru, et ma ütlesin nimelt "karuteene", meil on eesti keeles sihuke tore sõna. Aga ega ei ole haruldane … Mõned jahimehed on tegelikult tunnistanud, omavahel öelnud, et kui hunt ikka ette jääb, siis ma lasen ta maha, on mul luba või ei ole. Küsimus on selles, et kui me mingisuguse regulatsiooniga üle piiri läheme, keegi saab kergekäeliselt mingi looma küttimise [peatada] ja see ei võimalda meil seda populatsiooni ohjata, siis võib juhtuda, et see inimgrupp võib teha karudele ja huntidele hoopis rohkem kahju. Jahimehed lihtsalt näevad, et midagi niikuinii ei tehta, ja hakkab pihta omakohus: lastakse nad ilma loata maha.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jahikauge inimesena olen ma siiski kursis inimkonna ajalooga ja tean, et jahipidamine on inimkonna ajaloo lahutamatu osa. Kuna kõik ei ole jahil käijad ega selle asjaga väga hästi kursis, siis ma küsin, kas te annaksite mingi statistilise ülevaate, kui palju hundi või karu jahtimise lubasid meil antakse või on antud aegade jooksul. Kas see arv jääb alla kümne või üle kümne? Ja mis see võiks olla?

Urve Tiidus, palun!

Eelmisel aastal andis minu teada Keskkonnaamet viimane kord 90 luba. Aga ma jään praegu täpse arvu võlgu. Me räägime ikkagi sadadest, mitte ei räägi ühest ega kümnest. Me räägime sadadest. Aga neid ei ole aastaid ja aastaid [nii palju] lastud. See on olnud üks [probleem]: hunte ei ole lihtsalt aastaid [nii palju] lastud ja lubade arv on jäänud suhteliselt samaks. On ju kõigile arusaadav, et kui isendeid aastaid-aastaid ära ei lasta ja arv on sama, siis hundipopulatsioon kasvab. Seda on täna näha ka sellest, et tegelikult meil on kitsi oluliselt vähem. Kitsepopulatsioon ja ka põdrad on kohe löögi all, kui hunte ja karusid on rohkem. Eks see looduse tasakaal ole teinekord õhkõrn.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mait Klaassen puudutas ühte olulist teemat: ka hirved ja kitsed tekitavad põllumajanduskahjusid. Tegelikult me ju teame, et tuhanded rändlinnuparved hävitavad samuti põllumeeste saaki igal aastal. Siin on ka õhus suur diskussioon, mida me siis tohime teha ja mida ei tohi. Aga tegelikult minu küsimus on hoopis see, kuidas meie ümberkaudsetes riikides või lähiriikides jahiseadustega on. Hunt on ju tark loom ja riigipiire tema ei tunne, karu samuti mitte. Kui meil on jahiseadus liiga leebe, siis loomulikult nad liiguvad siia, sest nad tajuvad ära, kus neil on ellujäämisvõimalus suurem. Hunt ja karu ei tea poliitikast midagi, aga poliitikute ülesanne ja vastutus on loomulikult korraldada riigielu nii, et erinevates sektorites sünniks võimalikult vähe kahju. Oskad sa öelda, millised meie lähiriikide jahiseadused on, kas need on karmimad või pigem mitte?

Aitäh küsimuse eest! Euroopas on erinevaid lähenemisi. On hulk riike, kus hunti üldse lasta ei tohi. Aga Eesti omapära on see, et meil on piir suure Venemaaga ning karud ja hundid kipuvad liikuma sealt siia ja tagasi. Selles mõttes on Eesti loomapopulatsiooni puhul üks plusse see, et loomadel on võimalik liikuda siia ja siit ära. Minu hinnangul me ei saa kinni jääda sellesse, et kuskil Euroopa Liidu riigis on hunt väga haruldane loom. Kui meil ta teeb palju kahju, siis me peame ikkagi leidma optimaalse lahenduse, et Eestis oleks võimalik ettevõtlusega tegeleda ja elada nii, et me ei peaks kartma enda ja oma pereliikmete pärast.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on see. Eelnõu kohaselt peaks iga jahitunnistuse omanik saama lasta nuhtlusisendit. Kas sa oskad öelda, kui palju on Eestis jahitunnistusega inimesi, ja lühidalt, kuidas oleks siis tagatud järelevalve ja ohutus?

Aitäh! Jään sulle võlgu täpse numbri, kui palju neid hetkel on. Aga ma arvan, et nii hea küsija kui me kõik [ülejäänud] siin saame aru, et ei teki mingit massilist huntide mahalaskmist. Kui on olnud lumevaesed talved, on jahimeestel olnud varasemalt üsna keeruline hunte isegi nii palju lasta, kui on lube antud. Rääkimata sellest, et kui me peaks selle seaduse vastu võtma, siis pärast seda lastakse järsku kõik hundid maha – seda ei juhtu. Ja me räägime ikkagi nuhtlusisenditest. Noh, lõppkokkuvõttes, kui me oleme inimestele jahitunnistuse kätte andnud ehk nad on eksami ära teinud, me usaldame neid koos teiste jahimeestega jahil käima, kui nad on hoidnud kogu aeg oma jahitunnistuse värskena ja see vastab tingimustele, siis me ei peaks mõnes mõttes ette muretsema, et jahimehed ei ole meil seaduskuulekad inimesed, kes hakkavad nüüd selle võimaluse andmise puhul kuidagi kuritahtlikult hunti laskma. Ma sellepärast ei muretseks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle seadus[eelnõu] sõnastuses on toodud kaks [tingimust, mis puhul] võib nuhtlusisendi ja uluki surmata: kui see kahjustab vara või ohustab tervist. Teatavasti on põllumehed väga tõsises hädas kevadiste rändlindude parvedega, kes – ma ei mäleta nüüd seda protsenti – söövad väga palju külvatud seemet. Nii nad tekitavad kahju, mis üldiselt hüvitamisele ei kuulu. Kas see muudatus hõlmaks ka seda? Noh, kevadel, ma võin öelda, on [need linnud] nuhtlusisendid, eks ju. Kas see seadus reguleeriks ka seda?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, hea küsija! Otseselt seda ei ole selle seaduseelnõu ettepanekus mõeldud. Lähtutud on ikkagi, nagu ma alguses rääkisin, neist probleemidest, mis meil on, kui hommikul karjakasvataja näeb, et tal on rohkem kui 40 lammast karjast maha murtud või koerad on keti otsast ära viidud või just parasjagu koera murtakse. Ei, see ei ole tehtud selle eesmärgiga, et reguleerida rändlindude rännet, nende võimalikku heidutusjahti või hirmutamist. See eelnõu, see regulatsioon ei ole selleks tehtud.

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kui me võrdleme enda huntide populatsiooni, territooriumi suurust ja rahvaarvu Soome ja Rootsiga, siis mulle tundub küll, et me oleme neist tublisti ees. Näiteks on siin välja toodud, et Soomes on huntide arv tõusnud 500 isendi ja Rootsis 300 isendi kanti [selleks ajaks], kui alustatakse jahti. Meie oma ka mitmesaja hundiga oleme neil ikkagi vägagi kannul. Miks meie siin oleme siis see hundireservaat, kus neid justkui poputatakse? Ei ole mingit märki, et nad välja sureksid.

Aitäh! Tõsi ta on, et looduse tasakaalu hoidmine ongi väga keeruline. Oli ju aastaid, kui meil ilvest praktiliselt ei olnud. Ilvest ei ole siin [mõned] põlvkonnad vahepeal isegi näinud. Nüüd isiklikult olen ilvest näinud lihtsalt tee ääres jalutamas, juba päris majade lähedal. Eks see ongi nii, nagu siin enne juttu oli, et kui on aastaid pandud peale kohtulik tõkend, et hunte ei tohi jahtida, siis tekibki olukord, kus me nende populatsiooni ei reguleeri. Täna on meil hunte ilmselgelt liiga palju. Meil on vaja huntide arvukust vähendada, tõsi ta on. Ja nagu ma enne ütlesin, ega see ei ole populatsioonile ka hea, kui vint üle keeratakse. Lõpuks ongi nii, et kui hunt ette satub, laseb jahimees selle maha lihtsalt sellepärast, et tal oleks oma jahimaal [küttimiseks] teisi ulukeid, kitsi ja hirvi. Muidu lihtsalt ongi see valik, et hunti ei lase, aga lõpuks pole midagi jahtida.

Toomas Uibo, teine küsimus, palun!

Aitäh! Korra tulen veel tagasi järelevalve juurde. Ma olen nõus, et inimesi tuleb rohkem usaldada, mitte igasuguseid asju ette kirjutada. Aga siiski, seletuskirjast ma ei leidnud seda, mismoodi täpselt tekib siis õigus hunti surmata. Kas enne peab olema tuvastatud majanduskahju või piisab sellest, et sa näed hunti oma kodukoha lähedal? Kuidas see on reguleeritud? Ma ei leidnud selle kohta midagi.

Aitäh! Täpse regulatsiooni saab ju seaduseelnõu menetluses välja töötada. Aga nagu ma enne ütlesin, see eelnõu ei ole tehtud, sest tahaks minna kangesti hunti laskma. Ei. Hunti võib ju laskma minna, kui sa oled jahimees ja omad jahiluba, jahi jaoks luba antakse. See seaduseelnõu on kantud just eesmärgist, et kui hunt on su karjas ja murrab karja või on parasjagu su koera ära viimas, murrab su koera, siis on sul õigus see hunt maha lasta.

Ma väga vabandan, Helle-Moonika, et ma viipasin Martin Helmele. Ma ei näinud, kas tema küsimise [soov] on jäänud sisse. Helle-Moonika Helme, küsimus, palun!

Aitäh! Igale poole, kus on mingi artikkel seoses hunditeemaga, sellest, et kusagil on hundid kurja teinud, tulevad inimesed alati rääkima: "Oi-oi-oi, näed, kurjad jahimehed!" [Öeldakse], et hundid teevad seda sellepärast, et kurjad jahimehed on suurest ahnusest kõik kitsed-hirved juba ära tapnud. Kuidas sellega siis on? Tõesti, sellest on olnud juttu, et kitsepopulatsioon on drastiliselt vähenenud. Kinnita või lükka see nüüd ümber. Sa juba mainisid loodusliku valiku printsiipi. Aga see võib olla ikkagi pigem põhjuse-tagajärje seos: suureks paisunud hundikarjad on oma loodusliku toidubaasi kõik juba ära [söönud] ja siis käivad ja vaatavad, kust veel lisaks saab. Kitsi tõepoolest enam ei ole ning [hundid] käivadki vaatamas, kus on lambad, kus on koerad, kus on kassid, ja tulevad inimasustuse lähedale.

Aitäh!

Kuidas sellega võiks päriselt olla?

Aitäh! Eks see olegi nii, et looduse tasakaal läheb aeg-ajalt paigast ära. Ega see ei ole esimene kord inimkonna ajaloos. Ja nii ongi, et kui karusid on rohkem, kui meie metsad taluvad, siis hakkavad karud [rohkem] murdma nii põtru kui ka kitsi ja nende järeltulijaid ja siis jälle väheneb [hirvlaste] populatsioon. Samamoodi on huntide puhul. Nagu ma enne välja tõin, 2024. aastal peeti optimaalseks 25 pesakonda, aga oli hinnanguliselt 39 pesakonda. Me saame aru, et see on ikkagi päris [palju] rohkem, kui spetsialistid optimaalseks peavad. Selge on see, et süüa ju tahetakse ja võetakse sealt, kust saab. Sealt tuleb ka kergema vastupanu teed minek, nii et meie majapidamiste õuelt võetakse ka koeri keti otsast ära.

Martin Helme, palun!

See on tegelikult lihtne väike seadus, aga nüüd on terve maailm korraga lahti võetud siin.

Väga hea!

Tegelt ma tahan küsida mesinduse kohta. Siin on sees punkt mesinduse kohta. Eks me kõik tea, et karud tulevad ja võtavad mesitarud pikali ja söövad tühjaks. Kui suur see probleem karudega Eesti mesinduses on?

Jaa, ikka igal aastal on hulga juhtumeid, kus karud tulevad ja lammutavad mesitarud täitsa laiali. Ka artiklites mesinikud sellest kirjutavad. See probleem on täiesti aktuaalne. Karude populatsioon on viimastel aastatel kasvanud nii suureks, et nad enam sisuliselt ei mahu meie metsadesse ära ja karusid nähakse ka päris palju. 2024. aastal lasti Eestis 100 karu. No kui meil antakse juba 100 karu laskmise luba, siis me võime arvata, et karusid Eesti metsas ikka on. Puht inimeste vaatest ei pea Euroopa Liidus olema Eesti see riik, kus me kõiki karusid kasvatame. On ikka vaja hoida karupopulatsioon selline, et meil on võimalik siin julgelt liikuda ja ka ettevõtlusega tegeleda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Möödunud jahihooajal jäi 15 luba realiseerimata. Kas te näete selle seadusemuudatuse valguses, et see aitab põllumeestel ja tootjatel just probleemsete hundikarjadega paremini tegeleda? Kuidas te seda kommenteeriksite?

Aitäh! Hea küsimus. Siin on juttu just nuhtlusisenditest, kes on peamised kurjajuured – sellepärast me selle eelnõu ka tegime – ja kes [karjaloomi] murravad. Ega siis need isendid, [keda puudutab] selle seaduseelnõuga antav luba, ei ole väljaspool Keskkonnaameti antavat hundi laskmise luba või kvooti. Ma arvan, et see mõjub selles mõttes hästi, et lastakse maha konkreetselt just need isendid, kes kahju tekitavad. Tihti ongi nii, et karjadest lastakse maha alfaisased. Siis jäävad need karjad teinekord nõrgaks ja tekivad sellised pooläbarikud nuhtlusisendid, kes käivad ja kimbutavad inimesi. Ma arvan, et see on väga mõistlik, sest selle võimaluse andmise puhul lastakse esmajärjekorras just neid, kes tegelikult kõige rohkem probleeme tekitavad, ega võeta karjast ära terveid loomi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Minu meelest on see väga mõistlik eelnõu. Aga ma ei taha küsida mitte huntide ega karude, vaid hoopistükkis kormoranide kohta. Teatavasti söövad nad tänapäeval juba märksa enam kala, kui meie rannakalurid suudavad välja püüda, ja kalateadlased on öelnud, et kui me kormoranide arvukust ei piira, kaovad mitmed kalaliigid sootuks. Äkki oskate ka seda teemat kommenteerida ja äkki saaks ka nende arvukuse piiramise seadusesse raiuda?

Aitäh, hea küsija! Jah, kormoranid selle konkreetse eelnõuga tõesti kuidagi seotud ei ole, aga see probleemipüstitus on absoluutselt väga õige. See kahju, mida kormoranid on meile teinud viimaste aastatega, on läinud juba nii suureks, et ma täitsa tõsiselt imestan, et Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet ei ole siiamaani konkreetseid samme ette võtnud. Need arvud on ikkagi muljet avaldavad: üks kormoran võib süüa ööpäevas vist, kui ma õigesti mäletan, circa 400 grammi kala. Nii et korrutame selle läbi nende tuhandetega, kes meil siin on. See ei ole selle seaduseelnõu reguleerimisvaldkonna teema, aga selle teemaga tuleb kindlasti siin saalis edasi tegeleda. See on pannud viimasel ajal meie kalandussektori ja ka hobikalanduse tõsise löögi alla. Teemapüstitus on väga õige.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa rääkisid siin nuhtlusisenditest: huntidest, karudest. Kõik nad on ju toredad ja armsad loomad, aga võivad ka palju kurja teha. Ajakirjanduses oli juttu ka oravatest, kes pidavat tegema palju kurja kotkapesadele. Kuidas sinu tunnetus on: kas oravate populatsioon on kontrolli all ja kas nad ka meie riigis kurja teevad?

Jah, oleneb, missuguseid oravaid sa täpsemalt mõtled. Aga see konkreetne eelnõu oravate regulatsiooniga praegu ei tegele. Nii et ma ei ole selleks ette valmistanud, et seda vastust anda.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd saame minna kaasettekande juurde, mille teeb juhtivkomisjoni esindajana keskkonnakomisjoni liige Tiit Maran. Ja ülekande jälgija [ütleb], et nuhtlusisendid ei ole ilmselt kõik hundid ja see termin vist kehtib ainult loomariigis, mitte laiemalt.

Jaa, aitäh! Mulle on siis antud see roll, et anda ülevaade 10. veebruaril sellel aastal toimunud keskkonnakomisjoni istungi selle ühe teema [arutelust], mis puudutas jahiseaduse muutmise [seaduse] eelnõu 573.

567.

Vabandust! 567, jah. Loen [eelnõu] sisu ette, sest see on väga lühikene: ilma jahiloa olemasoluta võib jahitunnistust omav isik surmata nuhtlusisendi ja uluki, kes kahjustab isiku omandis olevat vara või ohustab otseselt isiku ja tema lähedaste elu ja tervist. Nende paari rea üle toimus meil siis arutelu. Eelnõu ettekandja ütles, et see tuleneb suurelt määralt Keskkonnaameti arusaamast, et kuna relvaseaduse põhjal on inimesel õigus oma vara ja tervist kaitsta, siis oleks hea, kui selline juhus juhtuks, sest siis on näha, kuidas see kohtus lõpeb. Talle [öeldi], et muudatuses on sellised terminid, mida seadusruumis ei eksisteeri, näiteks nuhtlusisend – pole paika pandud, mis asi see on. Selle peale väitis ettekandja, et kaalutud [ei ole] Rootsi praktikat. Aga ei saadudki täpset vastust, mis sellega edasi saab. Siis tekkis veel küsimus selle kohta, et seadus[eelnõus] on räägitud nuhtlusisendite kõrval ka ulukitest. [Õigusaktides] on määratletud väike‑ ja suurulukid. Uluk tähendab tegelikult suvalist looduses elavat lindu ja looma. Küsimus oli, kuidas antud kontekstis ulukit ikkagi käsitletakse. Ja vastus oli, et uluki mõistet tõlgendatakse laialt ja et seda ei oleks vaja kitsendada. Selles mõttes läheks sinna alla ka kormoranid, oravad ja kõik muud loomad – tagasiviide eelnenud arutelule. Siis oli veel küsimus, kuidas nüüd selle olukorraga on, kui keegi kutsub endale appi relvaloaga jahimehe, aga selles jahipiirkonnas puudub tal jahipidamise õigus. Ettekandja ütles, et paljudel põllumeestel on häda ning et seda asja võiks teha sellisel kujul, et eelnõu ei sea jahipiirkondade alusel kitsendavaid piiranguid. Siis esitati küsimus selle kohta, et on defineerimata, mida kujutab endast oht isikule ja tema lähedaste elule ja tervisele. Seda võib tõlgendada väga erinevalt ja see annab suure vabaduse tõlgendada, mis olukorras võiks looma surmata. Aga arvesse peaks võtma ka loomade heaolu. Selle peale vastati, et [küsija] käsitlus lähtub sellest, et inimestele peab palju piiranguid seadma ja et usutakse, et inimesed ei ole vastutustundlikud. Aga ettekandjale meeldib rohkem Ameerika Ühendriikide mudel, et kui riik käitub inimese suhtes vägivaldselt, siis on inimesel õigus ennast kaitsta, sealhulgas relvaga. Kontekst jäi natukene arusaamatuks. Esitati veel küsimusi, kuna seadusemuudatuses on väga palju termineid, mis ei ole määratletud, nagu see ulukiteema ja surmamise viis. Antud juhul on võimalik surmata ükskõik mis viisil, see pole määratletud. Nuhtlus[isendi] mõiste ei ole paigas ja samuti ei ole paigas, mida täpselt määratletakse vara kahjustamisena. Selle peale vastati, et hädakaitse on defineeritud relvaseaduses. Veel uuriti sellist asja, mis roll on ikkagi jahitunnistuse olemasolul. Selle peale väideti, et jahitunnistus tagab, et inimene oskab relva käsitseda. Tekkis küsimus, kas sellisel juhul teised legaalsed relvaomanikud ei oska siis relva käsitseda. Vastus oli, et tõlgendus ei ole selline. Siis küsiti, et kui metsaomanik, kellel on jahi‑ ja relvaluba, näeb, et kits või põder sööb tema maal istikute latvu, kas ta siis võib seda küttida. Vastus oli jah, sellisel juhul võib selle kitse või põdra maha lasta. Selle peale küsiti, kas see tähendab, et jahtida võiks ka tiineid loomi, mida jahimehed teha ei taha. Vastus oli, et kodanikke tuleb usaldada. Kliimaministeeriumi [esindaja] ütles, et nad ei poolda seda eelnõu. Fookuses peaks olema varakahjude ärahoidmine. Looduskaitseseadus annab võimaluse tõrjuda inimese elu ja tervist ohustavat loomarünnakut. Ja 80%‑l juhtudel, kus on vara kahjustatud, ei ole tegelikult ennetusmeetmeid rakendatud. Looma surmamine kahjude [ärahoidmise eesmärgil] peaks olema viimane abinõu. Siis öeldi veel ministeeriumi poolt, et Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on esitanud suhteliselt sarnase eelnõu ettepaneku ja et sellel on jumet, aga seda peaks enne arutama suurkiskjate koostöö[kogus], ning on võimalus lahendada seda probleemi teistel viisidel. Väideti ka, et riik loomulikult usaldab oma [kodanikke], aga paraku tuleb ette ka usalduse kuritarvitamist ja rikkumisi. Selline seaduseelnõu võib võimaldada [elada] viha suurkiskjate peal välja. Küsiti, kui palju ennetusmeetmeid on siiani rakendatud. [Vastati], et 80% hundikahjude ja 86% karu[kahjude] puhul ei ole ennetusmeetmeid rakendatud. Samuti selgus, et riigi antud summasid ennetusmeetmete paikapanemiseks ei ole tegelikult ära kasutatud. Siis uuriti, kas on äkki mõtet viia see seaduseelnõu kooskõlla teise seaduseelnõuga, mis on juba tehtud ja mis puudutab kahju tekitamisel isendite surmamise võimalust ka jahiajal. Vastus oli ministeeriumi poolt, et suurkiskjate koostöö[kogu] on kindlasti asjakohane koht, kus seda arutada. Samas on seaduseelnõu 553 suhteliselt kompaktne ja ilmselt ei ole väga mõttekas panna sinna juurde praegust, mis eeldaks väga mahukat analüüsi. Märgiti ära, et seaduseelnõu 553 kontekstis võiks kaaluda kiirendatud eriõiguse andmist ohjamis[aladele]. Ministeeriumi esindaja ütles, et see on mõte, mille ta võtab arutamiseks kaasa suurkiskjate koostöökogusse. Ja eelnõu esindaja lõppsõna oli, et riik peaks inimesi usaldama. Siis mindi menetluslike otsuste juurde. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 25. veebruaril ehk tegelikult eilsel päeval, see oli konsensuslik. Siis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle vastu oli 1 inimene, poolt oli 7 ja 1 ei hääletanud. Ja juhtivkomisjoni esindajaks määrati Tiit Maran ehk see, kes teile praegu [selle ülevaate] esitas. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Läbi aasta me saame lugeda iga natukese aja tagant uudiseid, et hunt on murdnud kellegi lambakarjast maha suure osa või on hunt murdnud maha lemmikloomad, kodukoerad või on mesikäpp mesitarusid laastanud. Inimesed on jäänud abita ja elavadki hirmus, kuni jälle midagi juhtub. Keegi neid ei aita. Kuulasin teie kokkuvõtet sellest, mis komisjonis toimus. Teie olete koalitsiooni esindaja siin saalis. Kas teie siis leiate, et see ei ole probleem? See ei oleks nagu üldse mingi probleem, kui te sellist juttu räägite ja sellisele otsusele jõuti.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan suurepäraselt teie murest aru, ainult et minu vastused on limiteeritud komisjoni aruteluga. Nii et ma ei saa selle piires teile rohkem vastata.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et küllap te vastate mulle samamoodi nagu Kert Kingole, aga ma siiski teen katse. Minu arust olete te oma erakonnakaaslase Raimond Kaljulaiuga tegelenud eelnõuga tapjakoertest, kes inimesi ründavad. Need on natuke sarnase iseloomuga asjad, mitte küll päris [sama], aga siiski. Seal te leiate, et inimesed vajavad kaitset ründavate nii-öelda kiskjaloomade eest. Aga antud juhul, kui loomapidajad on hädas kiskjatega, te nii ei leia. Kas te võiksite natuke selgitada, kas siin on teie jaoks vahe, või jääte te Kert Kingole öeldu juurde?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühelt poolt on mu vastused tõesti limiteeritud sellega, mis komisjonis arutati. Aga see annab mulle võimaluse selle kohta vastata, sest tegelikult teema olulisus leidis seal kajastamist ja tänu sellele peeti vajalikuks viia see suurkiskjate koostöökogusse arutelule. Keegi ei ole ütelnud, et nuhtlusisendite nii-öelda reguleerimine kohapeal ei ole oluline teema. Sellega peab edasi minema. Ministeerium mitte mingil kujul ei ütelnud, et see ei ole teema, millega peaks tegelema.

Kert Kingo, teine küsimus, palun!

Aitäh! Teie kokkuvõttest sain ma aru, et Kliimaministeeriumi esindajad – ma ei tea, kes teil seal komisjonis olid – leidsid mis iganes põhjendusi ja õigustusi, miks ei saa inimestele, kes kiskjate agressiivsuse käes kannatavad, appi tulla. Näiteks käis siin läbi selline lause, et see võib kutsuda esile viha ulukite suhtes. See on lihtsalt naeruväärne väide. Lihtsalt naeruväärne väide! Korrigeerige nüüd. Kas ma sain õigesti aru, et nende ametnike arvates, kes seal komisjonis olid, ei ole vaja anda inimestele võimalust oma vara kaitsta ja näiteks võimalust seista omaenda loomade eest?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et te olete väga valesti aru saanud. Just pigem, vastupidi, oli [seisukoht], et tuleb leida võimalused, aga tapmine, nagu ma ka enne ütlesin, peab olema neist viimane.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tegelikult on Riigikogu tööpraktika selline, et kui tuleb välja väärt idee nagu ka praegu, kuid sellel esineb võib-olla teatud juriidilisi puudusi … Võib-olla natukene [esineb], ma möönan seda. Aga kas siis ei peaks tegema ikkagi niimoodi, et seda ideed ei tapeta maha, sest probleem huntidega on olnud ja jääb ka edasi kestma? Et seda eelnõu lihvitakse paremuse poole, et see hea idee lihtsalt kaduma ei läheks – ma arvan, et see oleks hea parlamentaarne tava. Kõik ei ole juristid ja kõik ei ole ka õigusspetsialistid. Teeme selle siis nii-öelda kõlbulikuks. Kas sellist mõttekäiku selles komisjonis ei olnud ja mis on teie isiklik arvamus sellest?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, ma räägin ainult sellest, mida räägiti komisjonis. Pärast kohvikus ma võin kindlasti oma isiklikke arvamusi teile ka esitada. Ma ei saa aru, kust te olete võtnud seda, et see idee oleks nagu tapetud. Kliimaministeeriumi esindajad üsna sõnaselgelt ütlesid, et nad võtavad paljud asjad siit kaasa. See läheb suurkiskjate [koostöö]kogus arutelule ja sealt edasi tuleb ka lahendus.

Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma nimetan teid siin Riigikogus kõige suuremaks eksperdiks loomade alal. Mul on küsimus. Eelnevalt juba puudutati seda teemat, et jahimehed lasevad hundikarjast maha alfaisase ja sealt algabki kogu see probleem põllumajanduses. Kuidas teie hindate, kas selline huntide laskmine üldse õigustab ennast või tekitab pigem probleeme juurde?

Aitäh küsimuse eest! Mul on kange kiusatus vastata, aga ma pean jääma selle rolli juurde, mis mul on, et ma annan ülevaate komisjonis toimunust. Ma hea meelega räägin nendest teemadest teile pärast eraldi.

Suur tänu veel kord sõna andmast, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma siiski täpsustan nüüd seda, mis puudutab hunte kui kiskjaloomi. Nimelt, ühes maapiirkonnas – mul ei tule selle maapiirkonna nimi meelde – läks kooli üks laps, kes kohtas tee peal hunte, ja ta ei julenudki kooli minna. See puudutab nüüd ministeeriumi, kes teie sõnul on öelnud, et see on oluline teema. Mõtleme nüüd sellele perele, sellele lapsele ja [üldse kõigile] inimestele. Me ei taha ju, et hundid inimeste kallale läheksid, me ei taha, et nad ka koduloomade kallale läheksid. Kui pikka ajavälpa te prognoosite, kuni see eelnõu hakkab edasi liikuma ja inimestele kindlus‑ ja turvatunnet pakkuma? Praegu, ma saan aru, käivad arutelud, peetakse seda vajalikuks, aga tulemustest oleme veel kaugel.

Riina Solman, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ma väga hindan teie arvamust minust, nagu mina võiksin mingeid ajavälpasid anda. Kahjuks ei ole ma selleks suuteline, sest see lihtsalt ei ole minu positsiooni osa. Nii palju, kui ma tean, suurkiskjate koostöö[kogu] peaks enne suve kokku saama. Ma oletan, et seal siis seda tõesti arutatakse. Nii vähemalt tuli praegu komisjonis sellest jutust välja. Ja ma ka isiklikult väga loodan, et see toimub. Aga seda komisjonis ei räägitud, ma ei oska seda teile rohkem lahti seletada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik muud! No karu tuli koopast, vaatas kuud, sügas ennast vastu mesipuud. Natuke arusaamatu on see koalitsiooni hoiak ja otsus mitte seda eelnõu toetada. Kui see eelnõu tegelikult on sisuline, kui see eelnõu käsitleb tegelikult kahjude kompenseerimist inimestele, kes tegutsevad põllumajanduses, või tekitatavate kahjude ärahoidmist, siis peaks ju omalt poolt panema õla alla, mitte poliitilisest armukadedusest või, ma ei oska öelda, eluvõõrusest lihtsalt ütlema, et ei, seda pole vaja, lükkame tagasi. Tehke paremaks. Tehke paremaks! Alati on võimalik paremaks teha. Aga ei, paremaks ei tehta, lükatakse tagasi. Ma olen olnud põllumees, olen pidanud loomi ja olen kandnud kiskjate tõttu kahju. Pidasin hanesid ja rebased murdsid hanesid, kes olid rohusööma peal. Ilusal suveajal murdsid ära. Ma olin teinud investeeringu: ostnud tibud, vastavad ruumid välja ehitanud, vastavad söödaasjad välja ehitanud. Ma olin arvestanud sellega, et sügisel ma need linnud realiseerin ära, teenin teatud tulu ja investeerin selle uuesti oma majapidamisse. See läks ära. Oli ka teine juhtum nendesamade hanedega, kui ühe külamehe koer murdis mõned ära. Tol ajal oli muide selline solidaarsus külameeste vahel, et külamees maksis mulle need kaks hane kinni, mis tema koer ära murdis. Ta leidis, et see on täiesti õiglane, ja ega ma ei keeldunud ka. Loomulikult ma võtsin selle raha vastu, sest mina kandsin ju kahju ja tema lasi oma koeral ringi joosta. No vaat hundile me ei saa panna kaela mingisugust haukumisvastast või muud taolist rihma, et me saaksime kontrollida, kus ta käis ja keda ta murdis. Nüüd ongi huntide ja teiste kiskjatega selline moment, et meil on maa-asustus ja põllumajandus koomale tõmbunud ja tõmbuvad järjest rohkem koomale. Me taastame küll rabasid ja igasuguseid muid asju, aga see tähendab ühtlasi seda, et meil teatud loomade, eriti kiskjate elupaigad sõna otseses mõttes laienevad. Ja see tähendab ka seda, et need üksikud metsatalud, kus võib olla ka väikseid lapsi, võivad ühel hetkel olla olukorras, kus ei ole mitte enam koer see, kes ära murtakse, vaid täiesti rahuliku südamega õue mängima lastud nelja-viieaastane laps murtakse ära mõne üksiku hundi poolt. Võib-olla see on haige loom. Ta ei saa enam metsasaaki kätte ja tuleb õue koera vaatama, aga koera pole, on laps – murrab selle lapse ära. Vaat siis me oleme selles olukorras, nagu me Eestis alalõpmata oleme. Oi missugune ajakirjanduslik huilgamine läheb siis lahti! Oi missugune süüdlaste otsimine läheb siis lahti! Aga kui siin on eelnõu, mis püüab seda olukorda juba ette lahendada, leida võimalusi nende võimalike õnnetuste vältimiseks, siis me lihtsalt lükkame selle tagasi. On absurdne, et meil on üleüldse niisugune mõistusevastane asi nagu Kliimaministeerium. Jumal hoidku küll, tulge mõistusele, inimesed! Kliimaministeerium, taevakene küll! Kliima oli enne meid ja on pärast meid, sõltumata sellest, kas meil on Kliimaministeerium, majandusministeerium, keskkonnaministeerium või veel mingi kolmas-neljas-viies ministeerium. Ja ministeeriumis ametnikud otsustavad, et nemad teavad, et meil ei ole tarvis muretseda, meil ei ole vaja muretseda selle pärast, et kellegi lambakari murtakse maha. Aga nad ei hakka seda kompenseerima ka, sest neil on ju selline hoiak, et ise oled süüdi. "Aga mis sa üldse pead koera? Aga mis sa pead koera? Sa ei pea koera pidama, kui koer ära murtakse. Mis sa pead neid lambaid? Tule ära linna! Sul ei ole vaja lambaid pidada, kui neid murtakse. Ise oled süüdi!" Teie ettepanek see tagasi lükata on ju täpselt selle hoiaku kinnitus: te olete ise süüdi, et te olemas olete; te olete ise süüdi, et te lambaid peate; te olete ise süüdi, et teil on mesitarud; te olete ise süüdi, et teil on koer. Ma saan aru, te lükkate selle niikuinii tagasi. See tuima panemine, mis selle Riigikogu koosseisu ajal on üle igasuguse mõistuse läinud, kodu- ja töökorra rikkumisega koos loomulikult, on enneolematu ja see ennustab midagi väga-väga halba. See ennustab, et see riik ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Ja selle eest olete vastutavad muu hulgas ka teie, lugupeetud koalitsioonisaadikud. Ega mul muud teile öelda ei olegi. Lõppude lõpuks sööme muidugi kõik koos, terve Eesti rahvas, seda suppi, mida teie kokkadena keedate. Ja noh, nagu ütleb vanasõna: kuidas kokk, nõnda rokk.

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised, rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 567 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 567 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 34 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 567 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.