Проект закона о внесении изменений в закон о церквях и общинах (570 СЕ) – первое чтение.

Oleme jõudnud viienda [päevakorrapunkti] juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Protsess, mis on meid tänasesse päeva ja nüüdsesse hetke toonud, on kestnud pea aasta. Murdepunk oli läinud aasta 27. märtsil toimunud Venemaa Õigeusu Kiriku nõukogu, mis võttis Vene Õigeusu Kiriku kõrgeima vaimuliku patriarh Kirilli juhtimisel vastu dokumendi, milles seisab selgesõnaliselt: "Ukraina territoorium tuleb liita Venemaaga." Ühtlasi ütles patriarh Kirill toonases kõnes, et tema ja tema meeskonna hinnangul on Venemaa sissetung Ukrainasse püha sõda saatana küüsi langenud lääne vastu. Patriarh Kirill ja tema meeskond on Moskva patriarhaadi kõrgem juhtkond – sama Moskva patriarhaadi, mis omab nii otsest juriidilist kui ka kanoonilist mõjuvõimu Eestis tegutseva kiriku, selle kümnete koguduste ning kümnete tuhandete inimhingede üle, ka Pühtitsa kloostri üle. See lääs, mille vastu Kirill püha sõja kuulutas, on Moskva patriarhaadi imperialistlikus maailmakäsitluses nii Ukraina, kus langevad pommid, kui ka lääs, kus asub Eesti koos kõigi siinsete koguduste ja Pühtitsa kloostriga. Sellest sõnavõtust sai murdepunkt. Eesti riik palus tungivalt, et siinsed otseselt Moskva patriarhaadile alluvad usuühendused, eeskätt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, aga ka Pühtitsa klooster, leiaksid võimaluse end säärasest radikaliseerunud kirikust lahti siduda – nii nagu seda tegid näiteks kümned kogudused Moldovas, kes reaktsioonina Kirilli sõnadele omaalgatuslikult ütlesid lahti Moskva patriarhaadist. Moldova ei ole isegi veel Euroopa Liidu liikmesriik, aga sealsetel kirikujuhtidel oli sirgeselgsust, et selline otsus teha. Meil pole midagi sellist juhtunud. Riik on kohtunud siinse Moskva kiriku esindajatega, käisin isiklikult Pühtitsas, et iguumenja Filaretale ehk kloostriülemale ja nunnadele selgitada meie riigi muret ja positsiooni. Mitte midagi! Kõik möödunud üheksa kuu sisse jäänud kohtumised on osutunud viljatuks. Parimal juhul on pakutud uusi nimevariante või kosmeetilisi muudatusi põhikirjas, mille jaoks on ikkagi tarvis patriarh Kirilli luba. Eestis tegutsevat kirikut juhib endiselt metropoliit, kelle elamisloa pikendamisest julgeolekukaalutlustel keelduti. Eestis tegutseval kirikul pole olnud autonoomiat või tahtmist valida endale aastaga juht, kes võiks siin riigis viibida, rääkimata sellest, et ta siit pärit oleks. See kõik on kontekst, mis on toonud meid tänasesse. Mida me teeme? Meie ettepanek on muuta kirikute ja koguduste seadust nii, et kaitstes usuvabadust välistame vaenuliku välise mõjutustegevuse, [millega sekkutaks] Eesti usuellu siin tegutsevate usuühenduste kaudu. Tulgu see mõjutus läbi vaenuliku ja radikaliseerunud usuõpetuse, meie julgeolekut ohustavate usujuhtide, kes isegi meie riiki siseneda ei tohi, või ka läbi vaenulike võõrriigi päritolu organisatsioonide rahalise mõjutuse meie kirikutele ja usuühendustele. Miks me seda teeme? Väga lihtne: selleks, et kaitsta usuvabadust. Just! Et hoida meie usuelu vabana vaenulikust kuritahtlikust välisest sekkumisest või juhtimisest, millega saaks siin tegutsevaid usuühendusi kuritarvitada mis tahes kujul või vormis mõjutustegevusega meie sisepoliitikasse sekkumiseks. Jah, praegu on paratamatult põhiküsimus selles, milline mõju on seadusel just siin tegutsevatele Moskva patriarhaadile ja patriarh Kirillile otse alluvatele usuühendustele. Aga elame maailmas, kus usku kasutatakse taas järjest enam poliitiliseks mõjutustegevuseks või viha õhutamiseks teiste rasside, rahvuste, riikide ja teiste inimeste vastu. Eelnõu annab meie riigile õiguse ja võimaluse välistada ka tulevikus see, et Eestis võiks kanda kinnitada või tegutsema hakata mis tahes välisriigist juhitud või rahastatud usuühendus, mille eesmärk on – olgu mis tahes jumalat, jumalusi või pühakirja ettekäändeks tuues – meie ühiskonnas hingerahu ning headuse õpetuse asemel hoopis tüli ja vihkamist külvata. Kuidas me oleme seda teinud? Pidevas koostöös kõigi osapooltega, sealjuures Eesti Kirikute Nõukoguga. Oleme aidanud otsida ja pakkuda võimalusi, kuidas siinsed Vene õigeusu kogudused saaksid end vabastada radikaliseerunud ja läänevastase Moskva patriarhaadi ja selle kõrgeima usujuhi ikkest, et Eesti elanikud ei peaks palvetama ja kummardama usujuhi poole, kes muuhulgas ka meie maad, riiki ja inimesi näeb mingisuguse ajaloolise arusaamatusena, mis tuleks püha sõjaga tagasi võtta. Mitmete häälekate ja poliitiliselt motiveeritud kriitikute kiusule vaatamata töötasid Siseministeeriumi usuasjade eksperdid ja juristid hoolikalt selle nimel, et saaksime täna tuua Riigikogu ette seaduseelnõu, mis tagab jätkuva usuvabaduse, aga ka selle, et tulevikus ei oleks võimalik kasutada religiooni meie riigi ja rahva vastu. Mis saab siis, kui Riigikogu otsustab hääletada seaduseelnõu poolt ja see jõustub? Usuorganisatsioonide sulgemine, olgu tegu kiriku või kloostriga, ei ole kunagi olnud valitsuse eesmärk. Vastupidi. Oleme teinud maksimaalse endast oleneva, et [sulgemine] oleks välditav. [Paraku] oleme viimastel nädalatel näinud, kuidas seni end Jumala teenimisele pühendanud inimesed on järjest agressiivsemalt sekkumas ilmalikku poliitikasse: kõneisikuks palgatakse tunnustatud advokaadid, kord-paar nädalas saadetakse välja pöördumisi ja avaldusi, mida ministeerium ja poliitikud loevad meedia vahendusel. Kui tuleb valida selle vahel, kas tulla vastu meie riigi igati legitiimsetele soovidele või kaitsta iga hinna eest alluvust Moskvale, siis on siinsete Moskva patriarhaadile alluvate usuühenduste juhtide valik selgelt Moskva kasuks. Nii on olnud varem, on praegu ja oleks võib-olla ka tulevikus. Me ei tohi selle valikuga leppida ning pakume neile uue valiku: kas viia pärast seaduse jõustumist oma tegevus meie riigis ja väärtusruumis kehtiva õigusega kooskõlla või lihtsalt lõpetada oma tegevus. Mõned ütlevad, et me läheme usuvabaduse vastu. Neile vastan: cuius regio, eius religio ehk kellele kuulub maa, sellele kuulub usk. See Augsburgis vastu võetud õiguslik printsiip lepitas toona ilmaliku ja igavikulise võimu, tunnustades, et igal territooriumil domineeris selle valitseja usk. Eesti Vabariigis kuulub maa Eesti rahvale ja meie suveräänsusele. Iga meie riigis tegutseda sooviv usuorganisatsioon peab oma kõrgeimal tasandil meie rahvast, riiki ja suveräänsust austama. Siin ei saa kummardada usujuhte, kes näiteks peavad meie rahvast ja omariiklust ajalooliseks arusaamatuseks või muul moel meil kehtivate väärtuste ja aluspõhimõtete vastu eksivad. Nii nagu eksib piiskop Daniel väites, et patriarh ei esinda kogu kirikut ning patriarhid tulevad ja lähevad. Patriarh on kogu Moskva patriarhaadile alluva usuvõrgustiku kõrgeim juht ning ta vastutab oma sõnadega kõige ja kõigi ees. Patriarhid võivad tulla ja minna, aga juba alustades Stalini ajast kuni praeguseni on nad alati teeninud – ja [teenivad] ka edaspidi – oma korrumpeerunud, verejanulisi ja imperialistlikke ilmalikke juhte Kremli müüride vahel, olgu see parajasti tsaar, NLKP Keskkomitee peasekretär, president või mistahes muu "isake". Eestis ei tohi olla kohta usujuhil, sümbolitel ja õpetustel, mis meie rahvast ja riiki pisendavad või lõhestavad, tulgu need usujuhid ja õpetused täna idast, Lähis-Idast või homme kas või läänest ja lõunast. Valitsuse ettepanek on teha kirikute ja koguduste seadusesse järgmised muudatused. Täpsustada usulise ühenduse ja usuühingu tegevusele seatud nõudeid ning välistada juhindumine välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest, kui see kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale, toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale. Sätestada registripidajale ülesanne suhelda Siseministeeriumiga seonduvalt usuliste ühenduste ja usuühingute kandeavaldustega nõuetele vastavuse kindlaks tegemiseks ning võimalusega pikendada vajaduse korral kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni. Vajaduse korral kaasab ministeerium seisukoha koostamisse eksperte. Viimane täiendus sai eelnõusse Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekul. Täpsustada usulise ühenduse nimega seonduvat nii, et nimi ei tohi näida teisi usulisi ühendusi nende tahet omamata usutunnistuselt ühendavana, nimi peab selgelt eristuma. Luua täiendav võimalus, et koguduste liidu nimes võib sisalduda registrisse kantud kiriku nimi, kui see võimalus tuleneb selle kiriku põhikirjast või koguduste liidu ja selle kiriku vahel sõlmitud lepingust. Sätestada usulise ühenduse registrisse kandmisest keeldumise täiendava alusena asjaolu, et usulise ühenduse tegevus kujutab ohtu riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale. Täpsustada vaimuliku ametinimetuse kasutamisega seonduvat: usulise ühenduse juhi või vaimuliku ametinimetus peab olema kirjutatud ladina tähtedega ja see ei või olla eksitav tegevuse eesmärgi ega ulatuse koha pealt. Usuline ühendus, kelle huve on kahjustatud juhi või vaimuliku ametinimetuse õigustamatu kasutamisega, võib tsiviilkohtumenetluses nõuda selle õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti tekitatud kahju hüvitamist. Arvestades ette pandud muudatusi on tarvilik kehtestada ka elluviimist soodustavad rakendussätted. Näiteks, usuline ühendus või usuühing peab oma põhikirja, juhatuse koosseisu ja tegevuse viima nimetatud nõuetega vastavusse kahe kuu jooksul pärast nende seadusesätete jõustumist. Selle aja jooksul tuleb esitada põhikirja ja juhatuse muudatused registrile. Sellest sõltub menetluse edasine sisuline ja ajaline käik. Samuti on ettepanek sätestada sundlõpetatud kirikusse või koguduste liitu kuulunud koguduse või kloostri õigus esitada avaldus registrile vahetult ilma eelneva kooskõlastuse, heakskiidu või otsuseta, mida säärasel juhul pole võimalik saadagi. See on jällegi säte, mis aitab ennetada juriidilist ja muud laadi segadust usuelu praktilises korraldamises. Lõpetuseks soovin rõhutada, et hoolimata teatud väidetest ja püüdlustest ei ole selle seadusemuudatuse eesmärk ühegi kiriku sulgemine ega kellegi tagakiusamine. Vastupidi, nende muudatuste eesmärk on tagada see, et inimesed saaksid pühenduda oma usule vabalt, ilma et see oleks mõjutatud poliitikast, eriti siis, kui see poliitika ja valitsev režiim, mis kontrollib seda usku siin Eestis, on juhtumisi Eesti jaoks vaenulik. Ja ma ütlen ka ära selle, et kuna valitsuse jaoks on oluline usuvabadus, see on üks osa Eesti demokraatlikest väärtustest, üks osa õigusriigist, väga oluline osa, siis nii nagu varemgi, oleme valitsuses – ja ma usun, et samamoodi parlamendis – valmis kuulama alati, kui on põhjendatud muresid või tähelepanekuid. Me oleme valmis neid asju arvestama, sest eesmärk ei ole teha ühtegi sellist muudatust, mis võiks kuidagigi usuvabadust riivata, vaid eesmärk on lihtne: katkestada sidemed praegusel juhul Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikuga, katkestada sidemed patriarh Kirilliga ehk siis katkestada sidemed Kremliga. Teistpidi, me ju teame, et mitte keegi meist Euroopas, kaasa arvatud Eestis, ei pea normaalseks, et radikaliseerunud islamistlik liikumine avaks Eestis [kogudusi ja püstitaks mošeesid]. Seda ei peeta Euroopas normaalseks ja ma arvan, et me ei pea seda ka Eestis normaalseks. Ja lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kas radikaliseerumine on toimunud Venemaal või mõnes teises riigis. Kui meil on üks printsiip, siis see printsiip kehtib ju igal pool. Suur tänu teile!

Tänan teid! Teile on terve hulk küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! (Näitab pilti.) Siin on üks vana foto, mis näitab, kuidas sada aastat tagasi bolševikud hävitasid ja röövisid õigeusukirikuid. Nüüd teeb seda Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Härra minister! Minu vanaisad võitlesid vabadussõjas koos eestlastega Eesti vabaduse eest. Aga nad ei teinud seda selle nimel, et mingi roosakas erakond hakkaks siin Eestis sulgema kirikuid. Ja nüüd on küsimus. Te ütlete inimestele: "Minge Konstantinoopoli alla." Aga kas te teate, millised on kanoonilised erinevused Moskva ja Konstantinoopoli patriarhaadi vahel? Mille alusel te väidate, et õigeusu koguduse üleminek Konstantinoopoli alluvusse ei muuda usklike jaoks midagi? Ja kas te ise Jumalasse usute?

Esiteks, see on teil muidugi valeväide. Vabariigi Valitsus ei ole kunagi öelnud, kuidas kanooniliselt ehk usuliselt inimesed selles kirikus käituma peavad. Nagu te näete, kui te loete seletuskirja ja vaatate seda seaduseelnõu, siin ei ole kirjas, et mingu nad apostlik-õigeusu kiriku all. Ja minu arvates on väga oluline teil aru saada, et seda julgeolekuküsimust on võimalik lahendada kahte moodi. Seda on võimalik lahendada nii, nagu tehti seda Lätis. Ehk siis nii, et riik lihtsalt võtab vastu seaduse ja ütleb: "Vaadake, teie ei saa enam eksisteerida. Teie usk ei saa enam olla seotud Moskvaga ega vaadata Moskva poole, Vene õigeusku sellisel kujul enam ei ole." Ja öeldakse ka ette, milline põhikiri on. Eesti Vabariik ei ole valinud seda teed, Vabariigi Valitsus ei ole teinud sellist ettepanekut. Me oleme öelnud, mis on meie probleem. Me oleme pikalt sellest rääkinud, me oleme kõike selgitanud. Meenutage, et ei olnud niimoodi, et me saatsime meili, vaid Eesti Vabariigi siseminister läks ise usujuhtide juurde ja seletas neile ära, mis on see julgeoleku mure – heatahtlikult, meeldivalt, mitte kedagi ähvardades, nagu teie väidate, mitte kedagi rüüstates, nagu teie väidate, vaid hea tahtega. Hea tahtega! Ja aasta aega on [kirikul] olnud võimalus neid otsuseid teha. Pärast selle seaduseelnõu vastuvõtmist on ka veel võimalus neid otsuseid teha. Ma arvan, et see on kõige viisakam viis. Kõik teised viisid, mida on kasutatud Ukrainas ja Lätis, on sellised, mida teie väidate olevat. Nii et ma soovitan teil selle poolega tutvuda. Kui me räägime ajaloost, siis minu arvates on usuteadlased sellest ajaloost väga palju rääkinud. Tegelikult me ju teame, et vene õigeusklikud Eestis olid Konstantinoopoli all. Me ju teame seda. Pärast seda, kui Eesti Vabariik loodi, palusid [õigeusklikud] Venemaalt võimalust Moskva patriarhi alt lahkuda. Alguses nad seda võimalust ei saanud seda, pärast said. Nad vabatahtlikult, kaasa arvatud kaks kloostrit, mis olid, lahkusid sealt. See oli siinsete õigeusklike tahe. Nüüd see, mida teie nimetate ajalooliseks järjepidevuseks – ma ütlen teile, et selle nimi on Eesti ajalooõpikutes Nõukogude okupatsioon. 1941. aastal see algas ja 1945. aastal lõppes. Jõuga pärast okupeerimist kaotati ära võimalus apostlikul õigeusu kirikul siin tegutseda ja viidi see kirik vägivaldselt – ma rõhutan: vägivaldselt –, siinsete kiriku- ja usuinimeste tahte vastaselt Moskva patriarhaadi alluvusse. See on ajalugu, millest te kõrvale vaatate. See on päris Eesti ajalugu. See on okupatsioon, mida te siin kaitsete ja millest te räägite. Ma küsin vastu: miks te sellest ei räägi? Olge head, võtke lahti, see on ju ajalugu. See on kõik teada, seda räägivad usuteadlased. Tegelikkus on ju selline. Eesti Vabariigi valitsus ei soovi, et siin tegutsevad kloostrid ja kirikud lõpetaksid tegutsemise. Eesti Vabariigi Valitsus soovib, et nad tegutseksid. Meil on ainult üks soov: et patriarh Kirill ei otsustaks Eesti inimeste usuasju. Sest see, mida seal tehakse, ei ole mitte usk, vaid on agressorriigi poliitika.

Anti Haugas, palun!

Aitäh! Tulles Ukraina näite juurde, lugesin meediaväljaandeid ja ka patriarh Kirilli seisukohti Ukraina seadusemuudatuse kohta. Kusjuures ka Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks oli samamoodi selle vastu, leides, et Ukrainas peaks kindlasti Kirilli võim säilima. Aga Ukrainas pidi looma uue juriidilise keha, sest patriarh Kirill ütles, et ilma tema loata ei välju keegi Moskva patriarhaadi [alluvuse alt]. Kas see, kui me tuleme seaduse poole pealt vene õigeusklikele vastu, võiks olla neile lihtsustav protsess, et saavutada autonoomia ning mitte juhinduda – võib-olla vastumeelselt – patriarh Kirilli juhtimisest ja käskkirjadest?

Suur tänu! Alustuseks pean teid tunnustama, minu arvates te tegite täna Facebookis väga hea postituse. Ma soovitan kõigil seda vaadata ja lugeda. Siis me saame aru, miks siin saalis mõned inimesed nii häälekalt kaitsevad Moskva huvisid. Tunnustus teile. Tunnustus! Aga nüüd küsimuse juurde. Me tõesti oleme valinud sellise tee, kus ei oleks vaja mingit lõpetamist teha, nii nagu maailma teiste riikide näited on. See on kõige rahumeelsem ja kõige mõistlikum tee, nii et kõik struktuurid ja süsteemid saab rahulikult säilitada. Usust me ei räägigi, sellepärast et ka kõige negatiivsemate versioonide puhul saavad inimesed oma usule pühenduda, kirikuhooned jäävad lahti, kogudused jäävad tegutsema. Mitte midagi sellist[, et kirikud pannakse kinni,] ei juhtu. Aga me oleme loonud tegelikult uue seadusliku võimaluse. Ettekäändeks tuuakse tõesti seda, et [kirikul endal] ei ole võimalik [midagi teha], sest neil on põhikirjas kirjas, et patriarh Venemaalt peab kõik heaks kiitma. Me saame selle muudatuse teha, seadusega me muudame selle loogika ära. Ehk siis Eesti Vabariigis ei ole pärast selle seaduse vastuvõtmist mitte ühelgi usuorganisatsioonil Eesti õiguskorra järgi vaja küsida kelleltki arvamust selle kohta, mida siinsed usuinimesed ise otsustada [võivad]. Usk on vaba. Me ei pea tegelikult seda tegema, meil ei ole mõtet teha. Teistpidi, kõige äärmuslikum versioon on see, et tõesti peab pöörduma kohtu poole. Ma rõhutan, et siis otsustab kohus kõiki küsimusi, ka seda, kas tuleb mõni organisatsioon sundlõpetada või mitte. Ja see tähendab seda, et kohtule tuleb alati esitada tõendid, tuleb oma väiteid põhistada, ja eks siis kohus langetab otsused. Aga praegu ma pigem ütleksin niimoodi, et me oleme valinud sellise tee, kus me ei pea midagi sellist tegema. Me oleme valinud kõige mõistlikuma, kõige inimlikuma, kõige rohkem usku ja usklikke austava viisi, kuidas seda julgeolekuküsimust lahendada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud uus Viktor Kingissepp! See pole minu väljamõeldis, vaid see on saatejuhtide – ma ei mäleta, kas Vikerraadios või Kukus – öeldu. Miks? Sest te viite sisuliselt ellu samasugust kirikute sulgemise poliitikat, nagu omal ajal tegi Stalin. Ja miks ma nii karm olen? Sest teatavasti ei ole te sellise sõnumiga mitte esmakordselt siin saalis, tehes etteheiteid patriarh Kirillile. Rääkides õigusriigist, meil on [põhiseaduses] § 22, mis on ehk [teilegi] tuttav ja mis ütleb: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus." Teie seda eirate. Küsimus on järgmine: kas te sellise põhiseadusevastase tegevuse eest ei karda pehmelt öeldes munapiiksu saada?

Aitäh! Teate, me ei soovi kirikuid kinni panna. Ainukesed, kes sellest räägivad, olete ju teie, võib-olla veel mõned inimesed. Aga [seda soovi meil] ei ole. Kui me sooviksime kirikut kinni panna, teate, siis oleks siin hoopis teistsugune eelnõu. Ma arvan, et kuna te väidate, et te olete õigusega kuidagi kokku puutunud, siis te peaksite oskama lugeda seda [seaduseelnõu ja nägema], et seda ei ole siin kirjas. See retoorika, mida te kasutate, ei teeni minu arvates seda huvi, et kogu see protsess läheks mõistlikult ja tasakaalukalt. Mina olen, valitsus on ja väga paljud Siseministeeriumi ametnikud on püüdnud teha seda kõike mõistlikult ja rahulikult. Aga mis puudutab munapiiksu, siis sellest ei tea mina midagi. Ma ei tea, keda või kus kohas teie piiksutate või kas teid piiksutatakse. Mind piiksutatud ei ole.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Sellist sõnalist akrobaatikat ma ei ole siin puldis ammu näinud. Täitsa akrobaatik! Te kolleegid valitsuses oskavad ka seda väga hästi teha, aga teie saite täna esimese koha, kindlasti kohe. Kuldmedal! Küsimuse juurde. Olen täna kuulnud nii palju etteheiteid nende inimeste suhtes, kes siin usklikud on. Ja mulle meenub – olen veel selle aja inimene, kes mäletab seda kõike väga hästi –, kuidas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei büroo võttis vastu otsuse mõista hukka, ma ei tea, menševikud, trotskistid ja teised bolševikud. Teie olete samasugune. Miks te ajate teiste patud, tõesti patud, nende inimeste peale, kes siin elavad ja käivad kirikus palvetamas?

Suur tänu! Jälle te eksite. Ei vaata Eesti Vabariigi valitsus mitte siinsete inimeste peale ega tunne muret nende pärast, vahet ei ole, kas nad on õigeusklikud või mitte, vaid me räägime patriarh Kirillist. Te ajate asjad sassi. Te püüate öelda, et Eestis elav õigeusklik inimene võrdub patriarh Kirilliga Mina ütlen, et ei võrdu. Minul on väga palju tuttavaid inimesi, kes on õigeusklikud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees on õigeusklik – meil on väga palju neid inimesi – ja ta ütleb, et tema ei võrdu patriarh Kirilliga. Kui te väidate [vastupidist], siis te teete ülekohut väga paljudele inimestele. Me räägime praegusel juhul patriarh Kirillist. Me räägime Venemaast. Me räägime sellest usu[ühenduse]st, mis okupatsiooni ajal on allutanud endale kirikud ja mis domineerib nende üle ja mis asub Venemaal, mitte me ei räägi nendest inimestest, kes on Eestis õigeusklikud. Me ei räägi sellest, et need inimesed siin oleksid kuidagi halvad. Ei ole! Nad on head. Kõik Eesti inimesed on head, ma usun südamest. Ärme süüdistame neid. Me räägime patriarh Kirillist. Ja võtame juriidiliselt. Võtke lahti siin tegutseva kiriku põhikiri. Selle kiriku kõige tähtsam juht, põhikirjaline juhtorgan on Kremlis asuv patriarh Kirill. See on ju kirjas selle kiriku põhikirjas. See on ka soov, mida me soovime, et võtku see ära. Miks peab Eesti kiriku kõige tähtsam otsustaja olema patriarh Kirill? See on ju see soov. Küsimus on selles, mida tehakse Venemaal. Küsimus on selles, mida teeb Venemaa, mitte selles, mida tehakse Eestis. See on eelkõige küsimus. Ei ole õige öelda, et need etteheited või see seadus on suunatud siinsete inimeste vastu. Vastupidi, see on siinsete inimeste kaitsmiseks, sest nemad peavad olema sellise kiriku liikmed, mille juht ütleb, et Eesti Vabariiki ei peaks sellisel kujul olemas olema. Nad on koguduse liikmed, aga nende koguduse juht ütleb, et Ukrainas ongi õige sõda pidada, vägistada, tappa, küüditada, hävitada ukrainlased, liita Venemaaga. Probleem asub Venemaal, probleem ei asu Eestis. Aga see mõju – ja me oleme näinud seda eri riikides – on kõige suurem probleem. Neil on võimalik seda organisatsiooni mõjutada. Ja ma väidan, et enamik nendest inimestest ei kirjuta sellele alla, enamik nendest inimestest ei taha sellise kirikliku poliitika all tegutseda. Neid, kes tahavad, ja neid, kes ütlevad, et inimesi peaks tapma, Eesti Vabariiki ei peaks olemas olema ja ukrainlased tuleb hävitada, me ei peaks kuulda võtma.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Peab teid õnnitlema, demagoogias te olete saavutanud ikkagi tippklassi. Esiteks, kui me räägime Moskvast, siis ma arvan, et ainuke, kes siin saalis Moskva veskile praegu vett kannab, olete teie selle eelnõuga, sellepärast et see eelnõu perspektiivis lihtsalt lõhestab meie ühiskonda veelgi rohkem, ja see on täpselt see, mida Venemaa tahab. Erinevalt teist meie ei arva, et see eelnõu kaitseb usuvabadust. Vastupidi, me arvame, et tegelikult see rikub usuvabadust ja rikub seega meie põhiseadust. Ma tahan lihtsalt teile öelda, et põhjus, miks te räägite kogu aeg Kirillist ja Venemaast, on see, et te saate isegi aru, et probleem on tõepoolest seal. Sellest on rääkinud ka Moskva Patriarhaadi [Eesti] Õigeusu Kirik, kes on andnud ka vastava allkirja, sest ta taunib seda kõike. Te räägite sellist juttu sellepärast, et see müüb. See, mida te teete siin Eestis, väga ei müü. Te ütlesite niimoodi: "Seadusemuudatusega ei otsusta me praeguse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eest seda, milline hakkab olema nende kanooniline seos või õpetus tulevikus." Seda te ütlesite oktoobris.

Aitäh!

Kas nüüd on olukord juba muutunud? Kas te valetate praegu või valetasite tookord?

Suur tänu! Sellega ma olen nõus, et loomulikult tekitab see teema pingeid. Sellega ma olen nõus, et Venemaa loomulikult proovib seda ära kasutada. Ja sellega ma olen nõus, et loomulikult rahvusvaheliselt võetakse see teema üles. Ma küsin vastu. Aga me teame ja näeme, mida teeb Moskva patriarhaat enda alluvuses olevate kirikute ja usuorganisatsioonidega mööda maailma. Näiteks Moldova, ma olen seda näidet lõputult toonud. Viimane näide: Euroopa Liiduga liitumise referendumil kutsus patriarh Kirill needsamad Moldova õigeusujuhid Venemaale, neile anti juhised, kuidas tegutseda vastu, kuidas inimesi mõjutada, neile anti raha, saadeti Moldovasse tegutsema. Siis Rumeenia, Ukraina, me võime tuua isegi Rootsist, Norrast ja teistest riikidest näited selle kohta, et õigeusu kirikut, kiriku võrgustikku ja neid inimesi on poliitiliselt Venemaa agressiivse käitumise ja plaanide jaoks ära kasutatud. See on fakt. Ma oletan, et te ei hakka väitma, et Moldovas ja mujal pole neid asju juhtunud. Ma arvan, et me oleme teiega [ühel meelel], samamoodi nõus: jah, patriarh Kirill kasutab ära seda võrgustikku, mis tema [käsutuses] on, ja neid inimesi, kes talle alluvad. Seal on oma metoodika. Me võime sellest rääkida ja ma võin kirjeldada, kuidas Eestis on võimalik ära kasutada neid inimesi, kes ütlevad, et midagi sellist ei juhtu. Aga kui on vaja, siis on [kõik] võimalik. See on fakt. Nüüd on küsimus selles, mis me siis teeme Eesti Vabariigina. Venemaa on hoiatanud ja ähvardanud Ukrainat, läinud talle sõjaliselt kallale, ja on [olemas] tõenäosus, et ta võib kunagi tahta seda teha ka Eestiga, Baltikumiga. Me ei tea seda, aga me valmistume selleks. Ja me teame seda, et enne sõjalist agressiooni valmistatakse alati ühiskonda ette. See on Venemaa – vabandust, see ei ole nüüd välja mõeldud, ma kohe vist ei leia seda [teksti] siit üles – käitumismudelites sees. Nad on ise öelnud, et nad kasutavad kirikut selliste operatsioonide ettevalmistamiseks, sellisteks olukordadeks ettevalmistamiseks ja meelsuse kujundamiseks riikides. Ja me teame seda kõike. Ma küsin teie käest: aga mis siis teie ettepanek on? Kas vaadata pealt, ühel hetkel tõsta käed üles ja lihtsalt öelda: "Oi, läkski halvasti," ja siis, ma ei tea, lehvitada valget lippu? Või mis te tahate teha sellel hetkel? Sest siis enam ei jõua tegutseda. Või on teie ettepanek, et me kasutaksime alternatiivina Läti ja Ukraina teed ja lihtsalt sulgeksime [õigeusu kiriku]? Ma küsin, mis teie ettepanek on. Kuidas me julgeoleku aspektist võetuna Moskva ja Kremli mõju vähendame? Ma pole [teie ettepanekut] kordagi kuulnud, on ainult kriitika. Ja kui te ütlete, et kõik peaks jääma nii nagu praegu, siis mina ütlen, et see on julgeolekuoht. Ma ei saa seda ette lugeda, aga ma võin teile öelda, et ma olen kuulnud sellest, mis on esimese astme kohtu otsus, mis puudutab metropoliit Jevgenit, kes vaidlustus oma elamisloa mittepikendamise Eestis. See on küll esimese astme kohtu otsus, ta läheb teise ja kolmandasse astmesse, võib-olla kohus muudab, aga esimese astme kohus on öelnud põhimõtteliselt seda, et tegemist on julgeolekuohuga, inimene on tegutsenud Eesti julgeoleku vastu. Seda on öelnud Eesti Vabariigi kohus esimeses astmes. Küll me näeme, missugune tuleb lõpuks kolmanda astme kohtuotsus, aga see kõik on niimoodi olnud. Selles mõttes ei ole see mingisugune selline tore asi, mida keegi nii väga tahaks enda huvides teha, või nagu te siin räägite, valijate, valimiste või ma ei tea, mille huvides. Miks peaks võtma ja minema nii keerulist pinget looma ühiskonda niisama? Me ei tee seda niisama. See ei ole asja mõte. See on selleks, et kaitsta neid inimesi, kaitsta Eesti riiki ja tagada Eesti julgeolek. Muu ei ole eesmärk. Ja usule saab edasi pühenduda ka siis, kui sa ei allu Moskvale. Me ei ütle, millise usulise valiku sa pead tegema. Ja ma ütlen selle ka ära, et väga palju räägitakse, et me ei luba vene õigeusku enam siin Eestis kummardada. Esiteks on see täiesti vale. Esiteks, on olemas õigeusk, aga mitte vene õigeusk, sellel võib olla vene õigeusu omapära, aga õigeusk on õigeusk. Ja reeglina, ma ütlen niimoodi, Eesti riik on olnud õigeusklikega väga viisakas ja väga vastutulelik, sest enamasti on iga usu kirikuid riigis üks. Tavaliselt on igas riigis üks õigeusu kirik, mitte kaks. Eesti Vabariigis on neid kaks. Ei ole eesmärki midagi kinni panna. Keegi ei ütle, et me peaksime midagi likvideerima. Me ei ütle, et me ühendame need kirikud kuidagi seaduse jõul. Nad saavad rahulikult edasi tegutseda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No mind tegelikult hirmutab see suund, kuhu me siin riigis liigume. Kui on vaja endale sobiv isik kuskile sokutada, siis te muudate seadust. Kui on vaja ebasobivast juriidilisest isikust lahti saada, siis te muudate seadust. Nüüd see jutt, mida te kogu aeg kordate, ka õiguskomisjonis, et Siseministeeriumil pole praegu võimalust, pole seadusesätteid, mille alusel oleks võimalik peatada selline registrikanne. Kui näiteks mõni usuline organisatsioon, mis toetab islamistlikku terroristlikku organisatsiooni, soovib teha kannet, siis Siseministeerium ei saa sekkuda. See on vale! Meil on vastav seadus olemas. Näiteks kehtiva kirikute ja koguduste seaduse § 14 lõige 2 ütleb, et kui on organisatsioon, mis kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õigusi ja vabadusi, siis on võimalik sekkuda. Kui lähtuda teie loogikast ja näidetest, et Eestis [tegutsev] Vene Õigeusu Kirik rikub seadust, siis on juba vastav paragrahv olemas. Probleem on selles, et õigeusu kirik ei riku seadust.

Aitäh!

Nende põhikirjast on välja võetud igasugune side patriarh Kirilliga. Ja nüüd te muudate seadust, et kunstlikult tekitada õigusvastane tegevus.

Aitäh, Anastassia!

See on tegelikult oht õigusriigile.

Suur tänu selle küsimuse eest! Teil on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Aga ma saan teid kohe aidata. Esiteks, me ei ütle ju, et Eestis [asuv Vene] Õigeusu Kirik rikub seadust. Tõsi, vastab tõele, et metropoliit Jevgeni, kes ei tohiks Eestis viibida, ei tohiks enam selle kiriku siinne juht ka olla. See on tõesti seaduserikkumine, nagu ma olen aru saanud. Ehk ma ei eksi. Selle koha pealt teil võib tõesti õigus olla. Aga muidu ma seda ei ütle. Me räägime, aga te ei taha kuulata. Me rääkisime teiega pikalt õiguskomisjonis, te tuimalt ja järjekindlalt väitsite ühte asja. Ilmselgelt, ma saan aru, teil on huvi teatud ühiskonnagrupile ühte juttu rääkida ja näidata ennast päästja ja halastajaõena. Aga see ju niimoodi ei ole. Me ei ütle, et õigeusu kirik rikub seadust, me ütleme, et ta allub agressiivsele terroristlikule organisatsioonile. Ma ei tea, kas te hääletasite selle poolt või mitte. Ja alluvussuhe on probleem, mida julgeoleku mõttes kasutatakse ära. Aga nüüd läheme põhikirja juurde, mida teie väitel on muudetud. Esiteks, seda ei ole muudetud. Seda ei ole muudetud! Kui Eesti Vabariigi kohus – mitte Siseministeerium, ärge nüüd eksige – ei registreeri põhikirja muudatusi, siis need on Eesti seadustega vastuolus. Ja see tähendab, et põhikirja ei ole muudetud. Kui seda oleks muudetud, nii nagu see õigeusu kirik soovis … Ma ütlen teile, mis seal kirjas on, ja teie siis öelge mulle, kas kõik on tehtud või mitte. Minu arvates ei ole. Tomos, mille on välja andnud Moskva ja kogu Venemaa patriarh, ehk siis põhikiri ja selle muudatus ütleb, et nad järgivad seda tomost ... Teate, see vene keel läheb liiga kõvaks siin parlamendiruumis, nii et mul on väga raske keskenduda. Kui te eesti keeles räägite, siis ma suudan suhestuda, aga kui vene keel esimeses pingis nii kõvaks läheb, siis on, vabandust, väga raske. Ma võin oodata, kui austatud parlamendiliikmed soovivad, minul pole probleemi. Rääkige oma venekeelne jutt ära. Ma ei tea, mis see oli, aga ma võin oodata. Aga ma räägin nüüd tomosest, sest ma vastan küsimusele. Väga raske on vastata küsimusele, kui inimene ei kuula, kuigi teil endal oli küsimus. Tomos ütleb järgnevaid asju. Võtan näiteks punkti 2. See oli ka nende põhikirja muudatuste ettepanekus, et see jääb kehtima ja sellest nad lähtuvad. Nii, ma tsiteerin. See on järgmine: "Kõrgeimat seadusandlikku, administratiivset, kohtulikku ja kontrollivat võimu Eesti õigeusu kirikus teostab tema täiskogu, mille otsused kinnitatakse Moskva ja kogu Venemaa patriarhi poolt." See on jäetud ka selles soovis põhikirja muuta sinna sisse. Ja see on ka täna seal sees, see on põhikirja tekstis sees. Tsiteerin edasi. Punkt 3, alguses on muu tekst, aga lõpupoole on niimoodi: "Valitseva ülemkarjase valigu Eesti Õigeusu Kiriku täiskogu pühade kaanonite alusel ja järgneva kinnitamisega Moskva ja kogu Venemaa patriarhi poolt." Minu arvates on siin kirjas, et Moskva otsustab asju. Punkt 6: "Eesti Õigeusu Kiriku põhikirja kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Edaspidi kinnitatakse tema poolt ainult kõik kanoonilist laadi parandused." Ehk siis ma tahtsin öelda sellega seda, et see, mida te väidate, on vale. Ei ole seda kõike põhikirjast välja võetud. See on põhikirjas tekstina ja see on ka viitena tomosele, mida nad lubavad järgida. See põhikirja parandus, mida kohtus sooviti teha, sisaldas muudatusi, kus põhikirja tekstist võeti kõik see välja, aga viide tomosele ja selle tomose järgimine jäeti sisse. Ehk siis, kui te ütlete, et kirik on kõik teinud, siis see ei ole ju tõsi. Seda ei ole juhtunud. Moskva patriarh, tema ülimus Eestis kõigi õigeusklike üle – see on ju siin kirjas. Lihtsalt oleme korrektsed.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täiesti huviga kuulasin teie juttu põhikirjast. Kas ma saan õigesti aru, et kogu probleem seisneb selles, et seda põhikirja ei ole muudetud nii, nagu oli kokku lepitud? Veel tahtsin küsida seda, kas on mingisugune probleem ka nimega. Ma lihtsalt lugesin meediast, et pakutud uus nimi mingitel põhjustel ei sobinud, ja tahaksin täpsustada, mis sellel uuel nimetusel viga oli.

Aitäh! Täpset põhikirja sõnastust riik ei kavatse ette öelda. Aga tõesti, see ei klapi sellega selles mõttes, et julgeoleku probleem oleks jäänud alles ja alluvussuhe oleks jäänud püsima. Minu teada kohturegister ei registreerinud seda põhikirja eelkõige nimekuju pärast. Ma ei mäleta enam peast seda nime, mis sooviti panna. See peamine probleem oli selline, et ekslikult jäänuks mulje, nagu apostlik‑õigeusu kirik alluks Vene Õigeusu Kirikule. Lihtsalt see nimekuju oli selline, mis tähendanuks põhimõtteliselt umbes midagi sellist, et ta on kogu Eesti õigeusu kirik. Aga Eestis on ka apostlik-õigeusu kirik. Nii et see oli nimekuju probleem. Kui see nimekuju oleks midagi sellist, mis ütleks, et tegemist on vene õigeusuga mis iganes kujul, siis ma arvan, et seal ei oleks mitte mingit probleemi. Ehkki lõpuks kohus otsustab, vastavad seadusepügalad kehtivad. Ja kui põhikirjast võetakse välja kõik see, mis ütleb, et kõik olulised otsused ja olulised inimesed siin kirikus tuleb Kremlis kinnitada ja ametisse panna, siis rohkem probleeme ei oleks. Kõik! Mitte ühtegi küsimust. Siis see julgeolekualane mure, otsealluvus, kaoks ära. Ja me oleme seda rääkinud puhtalt inimlikult, eeldades, et inimesed saavad aru, et nad elavad ja tegutsevad Eesti Vabariigis. Ma olen eeldanud kogu aeg, et nad peavad Eesti Vabariigi iseseisvust, meie suveräänsust oluliseks. Ja kui me räägime neile: "Vaadake, siin on probleem, maailma näited, kuidas teid ära kasutatakse, ja kõik muud asjad, et kas te saate selle alluvussuhte läbi lõigata," siis me saame aru, et see ei olegi kerge. Usulises loogikas see kindlasti ei ole kerge ja aastakümneid on kõik see [samamoodi olnud]. Aga minu arvates julgeoleku olukord lihtsalt ei anna võimalust [see alluvussuhte lõpetamata jätta], sest ühel hetkel võidakse seda [olukorda] ära kasutada.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Esiteks, härra minister, te ei vastanud üldse minu eelmisele konkreetsele küsimusele. Absoluutselt mingit vastust ma ei saanud, sealhulgas ma ei tea praeguseni, kas te ise usute Jumalasse või ei. Seda oleks väga huvitav teada saada. Aga teisalt on mu küsimus selline – veel üks küsimus, võib‑olla te sellele vastate. Te väitsite, et Kreml ja Kirill kasutavad õigeusu kirikut oma huvides. Tooge palun konkreetne näide, kuidas Kirill või Kreml on oma huvides ära kasutanud Pühtitsa kloostrit.

Aitäh teile! Ma tõin teile teiste riikide näiteid. Võin saata vastuse ka meiliga. Vaadake, sellist julgeolekuprobleemi otseselt minu teada ei olnud enne ka Moldovas. Seal oli ju ka selline olukord, kus [justkui] mitte midagi ei juhtu, mitte midagi ei ole. Aga nüüd me ju teame Venemaa võtteid, on ju. Eestis on vaimulikke siin tegutsevas õigeusu kirikus, kellel on sugulasi Venemaal. Mis te arvate, kui Venemaal on vaja, et nad midagi Eestis teeks, kas neid sugulasi kasutatakse neid ähvardades ära või mitte? Ma väidan teile, et suure tõenäosusega kasutatakse. Kaitsepolitseiamet on selliste asjade eest hoiatanud. Selles mõttes ei ole mõtet naiivne olla ja arvata, et midagi sellist ei juhtu. Võib-olla kellelgi on küsimus, mis see sugulane siia puutub. Aga kontekstist ju võiks aru saada, et kui vaja, siis ähvardades mõnda lähedast inimest mujal, pannakse siinsed inimesed tegema asju, mida nad ei taha teha. Jah, seda on tehtud Venemaal, seda tehakse tänapäeval. Ja kui Eesti Vabariigi parlamendis leidub keegi, kes seda ei usu, siis kindlasti Välisluureamet või Kaitsepolitseiamet võib teid valgustada selles küsimuses, kuidas seda tehakse. See on ka põhjus, miks näiteks Politsei- ja Piirivalveamet soovitab mitte Venemaale reisida. Selline [mõjutus käib] isegi piiripunktis, lugupeetavad. Need inimesed, needsamad vene rahvusest inimesed, kes on tulnud Venemaalt, on ju seda Eesti politseile rääkinud. Nad on kaevanud, mis nendega juhtub isegi piiripunktis. Me ei pea isegi rääkima sellest, kui palju suuremate riikide huvid mängus on. Selles mõttes ärakasutamine, Eesti vastu luurama, tegutsema, ähvardama sundimine – no ei ole positiivne. Tegelikult see ei ole positiivne.

Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on ise ju väga selgelt oma alluvussuhte kohta öelnud ja seda õigustanud sellega, et Kirill on õigustanud Venemaa agressiooni ja kuritegusid eraisikuna. Nii üritatakse põhjendada Kirilli tegevust ja öeldakse, et sellel ei ole justkui seost selle alluvussuhtega. Seda on ükskõik kellel, kes on kanoonilise õigusega kursis, ülimalt keeruline mõista, sest patriarh on, ka piibellikus mõttes, väga selgelt rahva isa, kiriku mõistes on ta kirikuisa. Neid rolle ei ole üleüldse võimalik lahutada. Ehk meid eksitatakse väga osavalt. Minu küsimus on selline: kuidas te suhtute sellesse väitesse, et Kirill on õigustanud Venemaa agressiooni ja kuritegusid eraisikuna, ja kas te peate võimalikuks, et Kirill on pühapäeva patriarh: ühel päeval õigustab Venemaa kuritegusid ja agressiooni Ukrainas, esindab Russki Miri vaateid, aga siis teisel päeval räägib andeks andmisest ja armastusest?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma arvan, et kõige lihtsam vastus on selline. Kui mina ministriametis pühapäeval oleksin lapsega kodus, satuksin naabrimehega kokku ja ütleksin talle midagi sellist, mida ministri puhul pandaks halvaks, aga väidan, et ma ei olnud sellel hetkel minister, siis ma olen täiesti kindel, et saalis inimesed Keskerakonnast, EKRE-st ja Isamaast tõuseksid tagajalgadele ja ütleksid: "Kuulge, te olete igal hetkel minister." Kui Venemaa kõrgeim usujuht ühel hetkel on usujuht ja teisel hetkel nagu ei ole, ühel hetkel ta räägib seda, mida usujuhina ta mõtleb, aga teisel hetkel räägib kellegi teisena, siis ma küsiksin vastu, et huvitav, kes see teine üldse on, kes ta saab veel olla. Aga vaatame nüüd seda, kus kohas ja mida ta teinud on. Tegelikult see organisatsioon, mida ta juhib – ma nüüd ei mäleta täpselt selle nime –, on midagi sellist, mis võtab kokku kõik vene rahvusest inimesed üle maailma, selline rahvaste kogu. Selles kogus on neid seisukohti välja öeldud ja on öeldud, et vot see on selle kogu seisukoht. Juhtumisi on seda välja öelnud patriarh Kirill ise, olles selle kogu juht, ja mis kõige toredam, ta on ise juhtinud kogu seda protsessi, kuidas neid seisukohti kokku pannakse. Me ju kõik teame, et ei ole sellist asja, et Vabariigi Valitsus, või ma ei tea, parlament võtab vastu mingi seaduse ja siis ütleb, et ega me tegelikult ei teadnud, mis seal kirjas on, aga selle me vastu võtsime. Ma arvan, et mitte keegi ei peaks seda normaalseks. Selles mõttes, tegelikult patriarh Kirill on ise selle loomeprotsessi juures olnud, ta on seda juhtinud. Seda minu arvates leiab ka meediast, ma mäletan, ma olen nende asjade kohta lugenud. Ja ta on ise selle välja öelnud. Ehk siis teie küsimus on täiesti õige, ta on seda kõike väljendanud ikkagi õigeusu kiriku juhina, neid asju ei ole võimalik eristada. Juhtumisi me teame ju ka seda, et Moskvas asub patriarhaat ja õigeusu kirikul on olemas ka osakonnad, mis on seotud Venemaal asutustega, mille ülesanne on tegeleda luuretegevuse ja mõjutustegevusega. Sest kirikul on sellised osakonnad põhimõtteliselt olemas, vastavad inimesed on seal tööl. Nii et kui keegi siin räägib, et see kõik juhtub suvaliselt, siis [mina ütlen, et] ei juhtu. See kõik on kokku lepitud loomulikult Vladimir Putini tasemel, temast natuke allpool tasemel, aga väga kõrgel tasemel. Ja ma kinnitan, et nii see on. Eesti Vabariigi valitsus ja vastavad organid teavad, et see nii on. See ei ole ka mingi üllatus, sellest on kirjutatud ka meedias, ja mitte Eesti meedias.

Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Lauri! Palun selgitada pisut veel kanoonilise alluvuse ja usuvabaduse küsimust. Vastuolu seisneb täiesti selgelt selles, et Eesti ja kogu demokraatlik maailm näeb Moskva patriarhaati Putini režiimi poliitilise tööriistana, mis on FSB-st läbi imbunud, nii nagu ta oli NKVD-st ja KGB-st läbi imbunud Stalini ajal ja hiljem. Ka välisriikides Moskva patriarhaadile alluvad õigeusu kirikud ei saa olla by definition apoliitilised ega erineda oma hoiaku poolest Moskvast. Seda tõendab ka nende soovimatus Venemaa teguviisi agressiooniks nimetada ja hukka mõista. Meil ei ole vaja siin Eestis Moskvale alluvat ja vabalt tegutsevat poliitilist tööriista. Lauri, küsimus. Kas lahtiütlemine, ütleksin, desünkroniseerimine Moskva patriarhaadist muudab kuidagi muud moodi nende õigeusklike elu ja tegevust kui nad lihtsalt teavad, et nad ei ole enam Moskvaga seotud, Moskva alluvuses? Kas Jumal muutub nende jaoks teistsuguseks või on selle taga hirm, et neid lahutatakse agressiivsest Russki Mirist?

Teie aeg!

Suur tänu teile! Teie küsimuse alguse viide oli täiesti õige. Me ju teame, et ühel hetkel Venemaal õigeusu kiriku tegevus keelati ära. Ja me teame seda, et siis selle kiriku tegevus taastati. Stalin ei taastanud seda niisama, vaid ta taastati tegelikult kui mõjutushoob, millega saab rahvast kontrollida selles riigis ja teistes riikides. Nii et erinevad Venemaa asutused FSB-st alates ma ei tea kelleni on kindlasti selle kirikuga seotud. No ee ei ole jälle mingi uudis, seda leiab ajaloodokumentidest, on ju, seda on nad ise välja öelnud: nad on deklareerinud, et kirikul on sellised eesmärgid Russki Miri loomisel, kujundamisel ja inimeste mõjutamisel. Kui väga aus olla, siis see desünkroniseerimine on teil mõnes mõttes hea paralleel. Seda on ju põhimõtteliselt ka Venemaa öelnud, et tegemist on tõesti viimase – viimase! – sellise ühendusega, mõjuva organisatsiooniga, mis Venemaal on veel läänemaailma alles jäänud, näiteks Eestisse. Selles mõttes täiesti õige. Nüüd, mina saan lähtuda sellest, mida ütlevad usuinimesed ja teadlased. Nemad ütlevad, et usk ei muutu sellest, sest ei keelata uskuda õigeusku, ka mitte vene õigeusku, selles mõttes, et see osa õigeusust ei ole keelatud ja sisulist muutust ei toimu. Küsimus on pigem emotsionaalne, küsimus on selles, et nii on harjutud, ja küsimus on ka selles, et päris mitmed usuorganisatsioonide juhid on tulnud siia Venemaalt. Neil ongi kindlasti sellest olukorrast teine nägemus, teistsugune tunnetus. Aga see probleem ei ole juriidiline, seda ütlevad õigusinimesed ja ka usuinimesed. Vaatame ajalugu ka. Mõtleme niimoodi, et me oleme öelnud, et Eesti riik ei loodud ju 1990-ndatel. Siis ei olnud nii, et me oleksime loonud uue Eesti riigi. Eesti riik, mis oli vahepeal okupeeritud, jätkas. Okupatsioon lõppes ja riik jätkas oma tegevust. Ehk siis sama loogika on meil olnud siin riigis kogu aeg. Kõik õigusjärglased nii omandi kui ka kõige muu mõttes peaksid saama siin edasi tegutseda. Selles loogikas me oleme teinud väga suure erandi – väga suure erandi! – Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku puhul. Neile anti võimalus siin olla, kuigi nad on okupatsiooni ajal siia toodud. Apostlik-õigeusu kirik kaotati ära. Nii et meil on praegu tõesti kaks õigeusu kirikut. Ja see on haruldane olukord. Ka see võimalus on haruldane. Kui keegi ütleb, et selles on midagi halba, me oleme halvad, siis tegelikult oleks olnud palju lihtsam öelda: teeme nii nagu mujal maailmas, teeme nii nagu Venemaal või ükstapuha kus, et on üks õigeusu kirik. Ja õigusjärgluse loogikas oleks see apostlik-õigeusu kirik. Me pole seda ettepanekut teinud, seda pole siin seaduses kirjas sellisena. Kuidas oma õigeusule pühendutakse, seda saavad inimesed ise otsustada ja vaadata. Jah, usumaailma loogikas on see keeruline, kanoonilises sidemes ja niimoodi. Ma tegelikult mõistan, et see on keeruline. Aga see, kui riik ära okupeeritakse ja inimesed ära tapetakse, on veel keerulisem. Nii et kui on üks või teine valik, siis alati valime Eesti iseseisvuse ja turvalisuse. Tõesti, vastab ka tõele, et see ei pea niimoodi olema sellisel kujul, meie pole valitsuses kordagi öelnud, et see täpselt nii peab olema. Aga Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on pakkunud välja neile ka Konstantinoopoli patriarhaadi mõttes väga erandkordse võimaluse olla iseseisvalt tunnustatud kirik, aga täiesti iseseisvalt tegeleda vene õigeusuga, säilitades kõik struktuurid, mis neil on, välja arvatud see, et patriarh Kirill otsustab nende asju. Ka selline võimalus on neile välja pakutud. Nii palju, kui on võimalusi, on neid lahendusi pakutud. Ja ma pean tunnustama Urmas Viilmad. Kui see teema tõstatus, siis esimesed, kelle poole me pöördusime, olid Urmas Viilma ja kirikute nõukogu. Seletasime mure ära. Loomulikult, neil olid ka oma hirmud. Me oleme kogu aeg proovinud neid hirme maandada ja nendega arvestada. Aga Urmas Viilmaga oleme päris palju seda teemat arutanud, kirikute nõukoguga oleme arutanud, küsinud nende arvamust. Urmas Viilma tegelikult kirikute nõukogu presidendina käis ka ju koos siinse apostlik-õigeusu kiriku metropoliidiga Konstantinoopoli patriarhi juures seda küsimust arutamas ja selgitamas, et kui üks või teine samm ette võetakse ja kui siin tegutsevatele usklikele on vaja usulist heakskiitu või tunnustust, siis see oleks võimalik saada nii neutraalselt kui võimalik. See, mis on välja pakutud, on üks, ma ütleksin, väga harukordne võimalus: säilitada kõik, välja arvatud allumine Moskva patriarhile ja patriarhaadile. Mina kasutaksin seda võimalust, aga ma ei ole õigeusu kirikus, ma ei tee neid otsuseid ja ma kindlasti vaatan enda positsioonilt natuke teistmoodi. Aga arvatavasti on veel mingisuguseid muid võimalusi. Igal juhul võimalused on olemas. Ja see garantii, et inimesed saavad õigeusule pühenduda, kehtib. Keegi ei pane ühtegi kirikuhoonet kinni, keegi ei pane ühtegi kogudust kinni, õigeusk oli Eestis ja õigeusk jääb Eestisse.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma alustuseks tsiteerin Toomas Mattsoni artiklit Postimehest aastast 1996. See oli aeg, kui Venemaa arhiivid olid veel lahti. "Juba 1922. aastal koostati tshekaas salajane instruktsioon selle kohta, kuidas värvata õigeusu vaimulikke. 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel aktiviseerus värbamine iseäranis ja hõlmas kogu õigeusu kiriku hierarhiat ülalt alla. Läbi julgeolekuteenistuse värbamisfiltri lasti mitte ainult piiskoppide tasandi vaimulikkond, vaid ka suurem osa reavaimulikkonnast, samuti kirikuteenistuses olevad ilmikud – valvurid, koristajad jne." Minu küsimus on see. Kui nüüd selle seaduse vastuvõtmise korral seadusele ei alluta, siis kas te näete ohtu, et meid ootavad ees ka järgnevad infooperatsioonid, nagu me nägime siin mõni päev tagasi Riigikogu ees?

Suur tänu teile! See kirjeldus oli teil väga hea. See kirjeldus oli väga hea. Nagu ma ütlesin, see ongi väga paljudest erinevatest allikatest kättesaadav. Seda, mismoodi oli ja mismoodi nüüd on, on ka Venemaa öelnud – mismoodi on kirik seotud riigiga, mismoodi patriarhaat ja Moskvas tegutsev kirik viib ellu Venemaa poliitikat, poliitilist tahet, mis on agressiivne ja julgeoleku mõttes oht meie jaoks. See kõik on teil väga õige. Ja arvatavasti on need struktuurid seal [siiani] sellised. Mis puudutab seda, kas me näeme infooperatsioone, siis vastus on: jah, me näeme neid täna ja me kindlasti näeme tulevikus. Kõigele me ei saa näppu peale panna ja öelda, et see on Venemaa organiseeritud või juhitud. Kõik ei ole seda kindlasti. Aga tulevikus me võib-olla suudame seda [tööd] paremini teha. Ja mõnda asja me näeme kindlasti. Sest seda ma kinnitan, et see, mis praegu toimub, see vastumeelsus, on kindlasti seotud Venemaaga. Ja kindlasti on sealt antud ka juhiseid siiapoole. Kellele, ei tea, kuidas, ei oska öelda. Aga seda, et Venemaa seda võimalust kasutab, ma võin kinnitada. Nii see on. Ja kui rääkida Ruskii Mirist, siis vaadake, selle eelnõu peamine kese ei ole see, et me ütleksime, et Eestis õigeusklikud midagi valesti teevad, julgeolekuohu mõttes. Aga me saame kindlasti tuua näiteid, mis langevad kokku Venemaa pehme mõjutustegevusega. Näiteks, mulle meenub – ja ma loodan, et meenub õigesti –, et Pühtitsa kloostri ülema ühes kirjas, mis minu arvates oli see Riigikogule, algas kogu ajalookäsitlus Eesti okupeerimise ajast. Mitte ühtegi sõna sellest, mis ajalugu oli enne. Täna siit eestpingist ka kurjustati, aga ajaloo mõttes väga valikuliselt. Vaadake, see on see, millega ühiskonnas inimeste arusaamist ja mõtlemist kujundatakse: "Meil oli 1940-ndatel niimoodi ja 1950-ndatel ja 1960-ndatel niimoodi." Aga sellest, et okupatsiooniga peale suruti, ei räägita mitte ühtegi sõna. Sellest, et enne oli teistmoodi ja vägivaldselt midagi peale suruti, mitte ühtegi sõna. See langeb kokku mõjutustegevuse loogikaga. Ja kui sõnumid langevad kokku – see on tegelikult ka selles esimese astme kohtu otsuses kirjas – Venemaa narratiivide levitamisega, siis võib kahtlustada, et tegeldakse ka mõjutustegevusega. Kui sa räägid nii, nagu Venemaa oma retoorikas kasutab kogu Nõukogude Liidu aega ja kõike seda, kui sa seda teed midagi ilusamaks ja paremaks ning varjad seda, mis seal taga oli, siis seda nimetataksegi mõjutustegevuseks. See ongi seesama. Minu arvates oli veel üks kiri – võib-olla see tuli ka kloostrist, võib-olla mitte, ma ei mäleta täpselt –, kus kasutati umbes selliseid sõnu või isegi oligi täpselt selline tekst: "Ukrainas lahvatas sõda." Kas te arvate, et Ukrainas lahvatas sõda? Ma mäletan ka, et hiljuti, läbirääkimiste eel jäi ka kõlama selline sõnum: Ukraina on ise süüdi, et ta sinna sõtta ronis. Põhimõtteliselt see on ju sama asi, saate aru. See ongi pehme mõjutustegevus: Ukrainas lahvatas sõda. Meie teiega ei räägi mitte kunagi nii. Me ütleme, et Venemaa tungis Ukrainale kallale. See, et Venemaa sealt välja jäetakse ja räägitakse, et mingi sõda käib ja rahu on vaja, ongi väga peen mõjutustegevus. See on see, mida Venemaa väga hästi oskab. Millegipärast siinsete inimeste, või pigem ütleksin, usujuhtide mingid sõnavõtud mõnikord langevad sellega kokku. Kas see on juhuslik? Kas see on kaasasündinud tõekspidamine? On see Venemaalt tulnud käsk? Ma ei oska öelda. Aga kui sa elad selles infovoos ja pead kogu aeg Kremliga suhtlema, siis see kindlasti sind mõjutab, alateadlikult mõjutab. Sa ei saagi [midagi muud] teada. Me ei saa seda neile inimestele otseselt süüks panna. Võib-olla saame, ma ei tea. Mul seda informatsiooni nii palju ei ole. Aga mure on selles, et pehme mõjutustegevus on selline, et ei minda otse kirikusse ega öelda: "Head koguduse liikmed! Nüüd on niimoodi, kuulake mind." Pehme mõjutustegevus ei toimu nii. See käibki peente sõnadega. Siis loomulikult võimendatakse erinevaid asju meedias, nendele küsimustele, mis siit kõlavad, ja süüdistustele pannakse mingisugune võimendus taha ja [levitatakse seda kõike] sotsiaalmeedias. No ja siis inimestele tundub, et me tahame kirikut kinni panna. Kuigi mina seda välja ei loe seletuskirjast või kuskilt mujalt. Mina pole kunagi öelnud, et me tahaksime kirikut kinni panna. Vabariigi Valitsusest ka pole keegi seda öelnud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! On hästi keeruline pidada diskussiooni, kui meil on ainult üks minut küsimuseks ja teil on limiteerimata aeg vastuseks. Aga te ju ise saate aru, et teie argumendid ja näited kohati lihtsalt – kuidas ma ütlen? – ei talu mitte mingit kriitikat. Esiteks, te ütlete seda, et kellelgi võib olla lähedane inimene või sugulane Venemaal ja siis talle öeldakse, et nüüd ta peab tegema seda ja toda siin Eestis. Aga see ei puuduta ainult kiriku inimesi. Teiseks, mis vahet seal on, mis on kirjutatud põhikirjas. Ikka survestatakse inimest midagi tegema, sõltumata sellest, mis on põhikirjas ja kes kellele allub. See on teil väga kohatu näide. Ja kui teilt küsitakse, mis konkreetselt on Eestis valesti tehtud, mis seadust on kirik Eestis rikkunud, siis te hakkate rääkima Moldovast ja teistest riikidest. Konkreetne küsimus veel kord: kas Eesti kiriku inimesed ehk Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku inimeste esindajad Pühtitsa kloostrist …

Teie aeg!

… või Nevski katedraalist on rikkunud seadusi?

Suur tänu teile! Vaadake, selle vastamise ajaga on niimoodi, et kui ma vastaksin lühidalt, siis te kindlasti süüdistaksite mind – võib-olla, mitte tingimata – selles, et ettekandja tuli siia, aga mingeid ammendavaid vastuseid temalt ei saanud, ta rääkis ainult mokaotsast midagi. Ma arvan, et see oluline teema, sellest tuleb rääkida ja seda seletada. Ja vastuseid te soovite saada. Mulle tundub, et jaoks ongi see usuküsimus – te kas usute, et mingi asi on võimalik, või mitte. Ratsionaalsem lähenemine hakkab justkui kuskile kõrvale jääma. Selles mõttes on teil õigus, et kõiki saab niimoodi [ära] kasutada, kui on näiteks sugulane või keegi. Lihtsalt vahe on selles, et kirikul on oluliselt suurem mõju kui üksikul inimesel. Aga kui see üksik inimene juhtumisi satub olema kiriku juhtkonnas või koguduse juhtkonnas, siis tal on palju suurem mõju kui ükstapuha millisel suvalisel inimesel. Selles mõttes ta julgeoleku koha pealt on oluline. Seda ei ole mõtet pisendada, et … (Saalist räägitakse.) Ja teil on õigus ka selles, õigemini see on hea küsimus, kuidas põhikirja muudatus seda [olukorda] muudab. Põhikirja muudatuse tõttu sul ei ole otsealluvust Venemaale. Jah, neid isikuid saab täpselt samamoodi mõjutada. Täpselt samamoodi võib mõjutada, on ju. Aga ma väidan teile ka seda, kui inimesed Eestis on patriarh Kirilli otsustest vabad, kui Eesti õigeusklikud on patriarh Kirilli juhtimise alt [väljas], siis võib-olla teevad nad ise vabatahtlikult selliseid otsuseid, mis kiriku kõigest sellest [jamast] eemale viib. Praegu nad seda teha ei saa, isegi teoreetiliselt ei saa teha. Meil on vaja luua praktilised võimalused, et päriselt saaksid Eesti õigeusklikud selles kirikus otsustada nii, nagu nad tahavad. Seesama teie näide või küsimus on ju väga õige. Võtame tomose, selle kiriku põhikirja lahti, siin on ju kirjas, et olulised usujuhid paneb paika patriarh Kirill. Jah, vaadake, nad pannakse paika tema kinnitusega. Te olete Tallinna linna juhtinud ja teate, et tegelikkuses käib protsess tavaliselt niimoodi, et te püüate ju ikka aru saada, kas teie ettepanek leiab toetust või mitte. Te ju täiesti suvaliselt eelnõusid volikogu ette ei vii, selliseid, mille volikogu kindlasti tagasi lükkab. Ma väidan, et see protsess isikute kinnitamisel ei käi nii, et valitakse isik ära, antakse Moskvasse teada ja siis oodatakse, kas ta ütleb ei või jaa. Äkki ta ütleb ei? Äkki ütleb teist korda ei, äkki ütleb ka kolmandat korda? See ei käi ju niimoodi. Me ju kõik teame, et see ei käi nii. See ei käi nii! See tähendab, et see kooskõlastatakse Moskvaga, enne küsitakse Moskvast: "Kuulge, me tahame seda inimest piiskopiks. Kas kinnitate ära või ei kinnita? Selge, siis me saame selle valiku siin teha." Või meil on näiteks üks, kaks, kolm inimest valikus, kas neist mõni on selline, keda ei kinnitata Moskvas ära? See eeltöö tehakse ära. Ei saa väita, et seda ei tehta. No siin Eesti õigeusu kirikus ei ole mitte keegi nii naiivne, et ta niimoodi tegutseks. Loomulikult nad suhtlevad, loomulikult nad tahavad teada, kas kinnitatakse või mitte. Ehk siis on mõju. Aga kui nüüd põhikiri on ära muudetud ja nad ei pea patriarh Kirilli käest küsima, siis tulevikus võib kirik ise neid asju otsustada. Ma ei tea, mõni inimene saab vanaks, keegi läheb ära, jääb haigeks või mis iganes. Mõni piiskop või keegi allpool juhtimistasandil on teistsugune, mõne üle ei ole Venemaal nii suurt mõjuvõimu. Me tahame luua neile võimalusi. Praegu neil neid ei ole, Eestis olevatel Moskva patriarhaadi õigeusu koguduste liikmetel ei ole võimalust ise asju otsustada. Seda ei ole, lihtsalt ei ole. Seda ütleb põhikiri. Nad ei saa [ise midagi otsustada], Kremlist ütleb keegi neile, kas kiidab midagi heaks või ei kiida. Aga see on ju vabadus ise otsustada, mis tuleks neile anda. Ma oletan, et te sellele vastu ei vaidle. Või te tahate öelda, et ikka Kreml peaks otsuseid tegema? Ma arvan, et te ei taha seda öelda. Ja nüüd te püüate aru saada sellest, küsite seda minu käest juba kümnendat korda, mida need inimesed siin Eestis on valesti teinud. Ja ma püüan teile kümnendat korda öelda, et küsimus ei ole mitte siinsetes õigeusklikes, kes oma õigeusule pühenduvad, vaid küsimus on patriarhaadis, kes ei lase neil õigeusule pühenduda. Ühel hetkel, võib-olla mõnel teisel hetkel maailma näidetele tuginedes kasutab keegi neid inimesi Eesti Vabariigi vastu ära. Ja see, et ta saab neid ära kasutada, on julgeolekuoht, mitte see, et inimesed õigeusule pühenduvad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tegelikult julgeolekuoht on just see, mida te praegu teete. See on julgeolekuoht. Kas te arvate, et see inimene, kes läheb palvetama, mõtleb, mis ta nüüd halvasti tegi? Tema mõtleb selle peale, et see batjuška, kes seal on, peab teenistust, ja ongi kõik. Mulle meeldis väga kolleeg Kalev Stoicescu küsimus. Ei muutu ju midagi nende inimeste jaoks. Aga ei muutu ka siis, kui põhikiri muutub, ausalt öeldes. Inimesed käivad praegu ka kirikus. Miks te siis seda muudate, kui tavainimene, kes käib kirikus, endast mingit ohtu ei [kujuta]? Aga ma tahtsin rääkida natuke teisest asjast. Praegu te sülitate näkku väga paljudele inimestele. Ega nad kõik usklikud ei ole, aga neil on perekond, ja kogu see kogukond tunneb ennast halvatuna. See on oht meie praeguses turbulentses maailmas, kui meil ümberringi käib ei tea mis, eriti viimasel ajal.

Teie aeg!

Me peame ühiskonnana Eestis olema ühtsed. Aga teie lõhestate. Miks te seda teete?

Küsimus? Jah.

Suur tänu! Vaadake, kui sa palvetad kellegi poole – ja praegu [vene õigeusu] kirikus palvetatakse patriarh Kirilli poole –, siis küsimus on selles, kas te võtate tõsiselt seda inimest, kelle poole te palvetate või mitte. Te väidate, et ei ole mingit probleemi. Mina väidan … (Saalist räägitakse.) Jaa, vaadake, aga palves pöördutakse nii Jumala kui ka patriarhi poole. Patriarh on kiriku kõige kõrgem juht Eestis. Ja nüüd, mina väidan, et kui tema on inimeste jaoks selles maises usus, usu maises osas kõige tähtsam, siis inimesed võtavad tõsiselt teda ja seda, mida ta ütleb. Ja ma väidan, kui tema ütleb midagi meie iseseisvuse, Venemaa, Ukraina ja kõige selle kohta, siis on küllalt neid inimesi, kes teda kuulavad. Ja kui nad ei kuulaks teda – kui te ütleksite praegu, et nad ei kuula teda –, siis ma küsin vastu, milles on sel juhul probleem. Siis ei ole ju vaja patriarhi poole kummardada, sest keegi teda ei kuula ega austa nagunii. Aga mina väidan, et tegelikult austatakse. Selles mõttes on mõju, kindlasti on mõju. Ja nüüd te ütlete, et kogukond on … Ma ei mäleta, mis need sõnad olid. Kogukonnale see kõik ei sobi. Ma olen osaliselt teiega nõus. Kindlasti on neid inimesi, kes tunnetavad seda olukorda ebaõiglasena, ahistavana või kuidagi ülekohtusena. Ma ei saa ka mainimata jätta, et teie, lugupeetud Keskerakonna liikmed ja EKRE liikmed, minu arvates panustate ise ka sellesse, et see kõik võimenduks. Te ise seda teete. Te levitate juttu, mida mina pole öelnud ja mida selles seaduseelnõus kirjas ei ole. Te tõlgendate. See on teie tõlgendus. Ja loomulikult siis tekib selline asi. Ma ei väida, et see tuleneb ainult teie tegevusest, kuigi kindlasti sellest ka. Aga ka kirikus räägitakse, mida Siseministeerium teeb, mida minister on öelnud või mida valitsus on öelnud. Ma ei ütle, et [see tekib] ainult teie tegevusest. Aga teine pool on sellel asjal ka. Mina väidan, et on väga palju selle kogukonna liikmeid, õigeusklikke, kellele see asi ei meeldi ja kes ei taha minna kirikusse. Ma ütlen teile, et mina olen rääkinud selliste inimestega, kes ei taha enam kirikusse minna. Nad ei taha, et kirikus palvetatakse inimese poole, kes ütleb, et inimesi tuleb tappa ja vägistada, et Ukrainat ei peaks olema, et iseseisvat Eestit ei peaks olema. Sellised inimesed on ka olemas, nemad tunnevad ennast täpselt samamoodi väga halvasti. Lõppkokkuvõttes võiks ju ka selle pärast muretseda. Kui ma nüüd ei eksi, siis Püha Johannese Kool on selle kiriku all, üks koolidest. Minu teada on nii, et kui hakkas Ukraina sõda, siis nemad vastupidi kirikujuhtidele taandasid ennast väga kiiresti kõigest sellest, mida Venemaa tegi. Ma tean, et neile ei meeldinud see, mida kirik siin teeb. Ka see on minu arvates väga hea ja kõnekas näide. Ei ole niimoodi, et kõik inimesed on väga rahul sellega, kuidas asjad on. See väga häirib neid, nad tahaksid rahulikult tegutseda. Tegemist on väga hea kooliga, seal antakse väga head haridust. Aga neil on kaasas see taak, et nad alluvad patriarh Kirillile, tema on nende ülemus. See ei ole ju normaalne olukord.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Lugupeetud minister! On fakt, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on avatud lahenduste leidmisele, mis on kooskõlas Eesti seaduste ja õigeusu kaanonitega. Paraku tänane arutelu näitab, et teie seda ei soovi. Teada on, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajad ja liikmed ei ole avaldanud mingil viisil toetust sõjategevusele Ukrainas, nad on alati sõja vastu olnud ega ole Moskva patriarhi selleteemaliste avaldustega kunagi ühinenud. Nad ei ole ühtegi Eesti seadust rikkunud. Kui teie sõnade kohaselt nunnad kujutavad endast ohtu Eesti riigile, siis ma tuletan meelde lauset, mis kõlab nii: "Kui Issand karistab, võtab ta mõistuse ära." Loodan, et mõistus on siiski olemas. Kas te olete valmis veel kord kohtuma Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajatega, et leida mõlemale poolele sobiv lahendus?

Suur tänu! Siseministeeriumi vastus: Siseministeerium kohtub kindlasti. Jah, kohtume, otsime lahendusi. Ja pakume ka ise välja, kuidas julgeoleku mõttes seda kõike teha. Me oleme oma variante pakkunud, me oleme olemas olnud. Mina olen seda rõhutanud, eri tasanditel on seda rõhutatud erinevatel kohtumistel. Ei saa väita, et seda pole olnud. Kui keegi väidab seda, siis see on vale. Me oleme öelnud: "Kui te tahate registrile põhikirja esitada, siis me saame selle üle vaadata ja anda teile tagasisidet, mismoodi probleemid laheneksid." Seda abi on pakutud neile väga palju. Aga ei saa päris kindlalt öelda seda, et kirik on ise kõik pingutused teinud. Vaadake, ka sellest nimekujust on ju räägitud. See on seaduses, on ju. Kui sellest on räägitud ja öeldud, et selliste asjadega tekivad probleemid, need ei lahenda probleeme, aga ikka esitatakse selline põhikirja muudatus, siis kus see probleem asub? Kas ikka on heas tahtes kõik asjad tehtud ja pingutatud? Pigem ma võin öelda, et on õigeusklikke, kes on rääkinud sellest, et kiriku plaan ongi seda protsessi venitada. Ja see on põhjus, miks siin on see seaduseelnõu. Sest meil ei olnud plaanis seadust muuta. Meil ei olnud seda plaani. Kirik ise on tegelikult käitunud niimoodi, et lõpuks on selline [eelnõu] siia jõudnud. See on põhjus, miks me seda kõike täna arutame.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te natuke ennist puudutasite ka seda teemat, et kuigi hetkel on see saanud hästi aktuaalseks – ja loomulikult, sest see eelnõu on jõudnud siia saali –, on töö selle kallal ju kestnud palju pikemalt. Võib-olla te valgustaksite ikkagi natukene seda, räägiksite sellest protsessist ja sellest, kuidas me oleme tänaseks selle eelnõuga siia Riigikogu saali jõudnud? Kes on olnud sinna kaasatud, missuguseid lahendusi on pakutud ja [mil määral] on ministeerium seda eelnõu koostades sidusrühmi kuulanud? Te kirikute nõukogu punktidel ennist natuke peatusite, ka nemad on teinud ettepanekuid. Kuidas ministeerium on neile vastanud?

Suur tänu selle küsimuse eest! Tõesti, tegelikult vist isegi rohkem kui aasta aega on see kõik kestnud, palju rohkem. Hakkame meenutama juba aastatetagusest ajast. Metropoliit Jevgeni elamisluba Eestis ei pikendatud, tema oli siinne, kohapealne kirikujuht. Teda kutsuti ministeeriumisse välja nende tegevuste või sõnavõttude pärast, millega ta avalikkuse ees esines. Seal oli selliseid asju, mis pigem olid Eesti julgeoleku vastu. Näiteks oli tal erakonnaga Koos enne Riigikogu valimisi – olid siis vist Riigikogu valimised, kui ma õigesti mäletan – ühispalvuse korraldamise plaan. Kutsuti inimesi üles [palvetama]. Ilmselgelt oli see poliitilise mõjuga. Ja kuna seda tehti vahetult enne valimisi, siis kindlasti oli see valimistesse sekkumise üritus. Kindlasti! Temaga vesteldi, see sündmus jäeti ära. Tema vabandus oli see, et kogemata kasutas erakond Koos teda ära. Minu arvates olid tema sõnad umbes sellised, et erakond Koos kasutas teda ära. Ta ei teadnud, et nad on erakond ja mida nad plaanivad, oi-oi, kui halb. No teate, tegemist on siiski targa inimesega, kindlasti ta teadis. Ehk siis sellist ministeeriumi suhtlemist ja palveid arvestada Eesti Vabariigis oleva loogikaga ja meie muredega on väga palju esitatud. Kui ajas edasi minna, siis me saime näha, kuidas Ukrainas algas täiemahuline sõda. Me saime näha, mis oli kiriku roll seal ettevalmistavas tegevuses, hilisemas tegevuses. Me saime sedasama näha teistes riikides. Me hakkasime [kuulma], mida ütles patriarh Kirill. Ja see hetk, kui patriarh Kirill hakkas Eestit ähvardama, meie vabadust ähvardama, meie julgeolekut ähvardama, oli see hetk, kui me istusime maha nii kloostri juhiga kui ka kirikujuhtidega ning seletasime neile viisakalt, rahulikult ja argumenteeritult ära, milles seisneb julgeolekumure Eesti Vabariigi jaoks. Ma arvan, et ei jäänud arusaamatuks see, mida me seletasime. Ja me palusime midagi ette võtta. Siis toimus nii meedia vahendusel kui ka mitte meedia vahendusel arutelusid ja info vahetamist. Aga siiamaani me pole kuhugi jõudnud. Ja seda ma tean, et õigeõiguslikud ise on öelnud, et kiriku plaan on teadlik taktika: venitada. Äkki läheb Ukrainas sõda üle, vaibub, ma ei tea, tulevad rahuläbirääkimised, teema vaibub ja nad saavad rahulikult edasi tegutseda. Seda on nad ise öelnud, see on nende plaan olnud. Ehk siis, kui see niimoodi on ja kui me seda teame, siis ei ole raske aru saada, mis mängu mängitakse. Nüüd, tõesti, kõigepealt rääkisime kiriku- ja kloostrijuhtidega, paralleelselt enne ja pärast rääkisime kirikute nõukoguga, sellepärast et ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on kirikute nõukogu liige. Me suhtlesime nendega, seletasime asju erinevatel kohtumistel, küsisime nõu, arutasime. Selles mõttes on Urmas Viilma mänginud selles protsessis väga olulist rolli, vaadates, et ka selle seaduse muudatused kuidagimoodi põhjendamatult usuvabadust kuidagi ei mõjutaks ega riivaks. Selle eest suur tänu talle! Me oleme arvestanud tegelikult mitme ettepanekuga, mis on kirikute nõukogult tulnud. Seaduseelnõu versioonis, mis läks kooskõlastusringile, arvestati minu teada kõigi ettepanekutega, mis tulid kirikute nõukogult. Ma olen öelnud, et minu arvates on mõistlik seda diskussiooni avatult pidada. Kui kirikute nõukogul on mõni tähelepanek, siis tuleb kindlasti suhtuda sellesse tõsiselt ja seda arutada, sest kellelgi ei tohi olla hirmu ega tulevikus ka võimalust, et seaduses on mingisugune auk, mida saaks pahatahtlikult ära kasutada. Me räägime praegu ainult julgeolekumurest ja julgeoleku kontekstist ning see peabki olema kitsalt piiritletud. Tegelikult ta peabki nii kitsalt lõpuks piiritletud olema. Nii et selles mõttes valmisolekut on. Ka Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku ja nende esindajate, advokaatidega on informatsiooni vahetatud. Tegelikult on omavahel suheldud ka otse, mitte ainult advokaatide vahendusel. Siseministeeriumil pole põhjust, et riiki hakkaks esindama mõni advokaat. Ei, seda peavad tegema ministeeriumi ametnikud, siiamaani ongi teinud. Nii palju, kui me oleme saanud mõistlikult seda kõike teha, nii palju me oleme teinud.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Ajal, kui meil narkootikumide kasutamine on hüppeliselt tõusnud ja tänavatele on tulnud suures koguses keemilisi eriti ohtlikke opioide; varavastane ja isikuvastane kuritegevus on tõusnud; eile saime ajakirjandusest lugeda, kuidas kinnipeetavatele tehtud programm VaPo on tegelikult tõsine turvaoht, sest selle kaudu annab e-toimikust dokumente alla laadida, kuriteokaaslased suhtlevad omavahel, saadavad pornofilme ja risustavad kohtute postkaste, tegelete teie ühe kiriku ja nunnakloostri olemasoluga. Kas tõesti teie, siseministri arvates on see praegu kõige suurem probleem, kuigi meil on praegu isegi tänaval ohtlik liikuda ja turvatunne on kadunud?

Suur tänu! Teate, ma teie loetellu lisaks veel, et ka liiklussurmade arv on üles läinud. See on ka päris tõsine probleem. Selles mõttes täiesti õiged tähelepanekud. Ja ma tahan teile kinnitada, et me tegeleme ka nende küsimustega. Eestis pole mitte ükski ministeerium nii haldussuutmatu, et ta suudaks tegeleda ainult ühe küsimusega korraga. Me tegeleme nende küsimustega. Ja ma kinnitan teile, et kindlasti jõuavad valitsusse päris mitmed ettepanekud. Need on menetlemisel. Liiklusõnnetuste ja [nii paljude] liiklussurmade pärast Vabariigi Valitsuse liikluskomisjon eelmisel nädalal just kogunes, kinnitasime vastava meetmete paketi ja strateegiad, see tuleb valitsusse. Ja narkosurmad on tõesti teil oluline tähelepanek. Jah, me tegeleme nende asjadega ja oleme kogu aeg tegelenud. Kui te meenutate, ma arvan, et kolm-neli kuud tagasi ma käisin siin ühe eelnõuga, mis puudutas jälle narkosurmasid. Selles mõttes on need asjad kogu aeg töös. Nüüd teine pool teie küsimusest. Millega me tegeleme? Teate, me ei tegele siin olevate õigeusklike või kirikuga, me tegeleme Venemaalt [lähtuva] julgeolekuohuga. Venemaa on julgeolekuoht Eestile. Ma arvan ja loodan, et me kõik jagame seda vaadet, et Venemaa on [oht meie julgeolekule]. Ja me tegeleme Venemaa mõju vähendamisega.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kahjuks võib tänase arutelu põhjal suure kindlusega öelda, et valitsus ja koalitsioon suruvad selle seaduse läbi. Kuid iga sellise emotsionaalselt keerulise ja vastuolulise seaduseelnõu kohta peab olema tehtud tugev ja usaldusväärne mõjuanalüüs. Miks me ei leia seaduseelnõu seletuskirjast mõjuanalüüsi? Kes võib öelda, millised on selle seaduse võimalikud tagajärjed? Kas teil on põhjendatud arusaam, milliseid reaalseid tulemusi seaduse jõustumine toob?

Suur tänu! Esiteks ütlen, et kui selles seaduses on vaja mingeid olulisi muudatusi teha, kui ka seletuskirjas mingeid täpsustusi teha, siis Siseministeerium ja siseminister on selleks valmis. Jah. Ja ma väidan, et see on päris palju on siin kindlasti kirjas ja päris palju loogikat on võimalik siit välja lugeda, aga võib-olla tõesti me ei taibanud kirjutada siia pikalt ja laialt, kuidas Venemaa on Eesti julgeolekule oht ja kuidas Venemaa mõjuvõim siinsete organisatsioonide ja Eesti inimeste üle võib kujutada ohtu Eesti julgeolekule. Tõesti, me võime selle lisada. Lihtsalt eeldus oli see, et praeguses Eestis kõik inimesed seda mõistavad. Aga vabandust, kui see niimoodi on, et kõik ei saa sellest aru, millist ohtu kujutab Venemaa, millist ohtu kujutavad Putini ja ka tema kõrval tegutseva patriarh Kirilli plaanid ja tegevused Eesti julgeolekule?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teate, kuulge, minister, tuleks äkki sellest lippude ja loosungite maailmast, millega te täna olete siin terve istungi ära sisustanud, päris maailma tagasi. Ma olen kuulanud teid tähelepanelikult ja minu hinnangul on kõik teod, mida te patriarh Kirillile ette heidate, karistusseadustiku § 1511 "Rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine" tunnused. Ma ei tea, võib-olla ma eksin, võib‑olla on teil mingisugune teine arusaam asjast. Minu teada ei ole selle isiku suhtes algatatud kriminaalasja selle paragrahvi alusel, seda pole tehtud, kuigi juba sügisest saadik on see teema aktuaalne. Põhiseaduse § 22 ütleb, et ainult kohus on see, kes ütleb, kas isik on toime pannud kuriteo või mitte. Mitte ühelgi teisel institutsioonil, ei Riigikogul, veel vähem Lauri Läänemetsal, ka siseministrina …

Küsimus, palun!

… ei ole õigus [eirata] seda kontseptsiooni, mis on põhiseaduses sätestatud. Vaidlete vastu?

Suur tänu! Ma praegu püüan mõelda, milles selle küsimuse põhiloogika seisneb. Te ütlesite, et süüdistused patriarh Kirilli tegevuse kohta puudutavad kõik seda loogikat, et tegemist on rahvusvahelise kuriteoga, rahvusvahelise kuriteo õigustamise ja kõige sellega. Ja te ütlete, et ma ei tohiks seda öelda, kui Eestis prokuratuur või, ma ei tea, mingi inimõiguste kohus pole ühtegi uurimist algatanud. Ma jään teisele arvamusele. Mina ütlen teile, et minu teada ei ole. Aga patriarh Kirill on kindlasti sanktsioneeritud isikute nimekirjas, seda ma tean. Ja sanktsioonid [on talle kehtestatud] selle pärast, mida ta on teinud ja öelnud. Sanktsioon on ka minu arvates tegu, rahvusvaheliselt, ja põhjus on ju see. Aga ma ei ruttaks patriarh Kirilli nii kõvasti kaitsma, nagu te seda teete. Ma arvan, et see võib-olla ei ole mõistlik, muidu on teie valijad lõpuks väga suures segaduses. Ma tean osa teie valijatest, sest meil on üks ja sama valimisringkond ja me ei ela teineteisest väga kaugel. Aga teate, mina jään enda juurde. Ja ma arvan, et Välisluureamet, Kaitsepolitseiamet, Vabariigi Valitsus [tegutsevad] ja mõnes mõttes lõpuks ka Riigikogu. Teate, need dokumendid ja seisukohad, mis me oleme vastu võtnud … Te võib-olla ei hääletanud parlamendis selle seisukoha poolt. (Kalle Grünthal vastab saalist.) Teie hääletasite vastu. Aga üldiselt Eesti parlament, millest Vabariigi Valitsus peab lähtuma, on öelnud, et patriarh Kirill kõike seda teeb, mida teie väidate, et ta ei tee. Ehk siis ma arvan, et parlamendi seisukohtadest peaks valitsus lähtuma. Te kindlasti arvate sellest ... (Kalle Grünthal räägib saalist.)

Kahepoolset debatti saate pidada koridoris, aga laseme ministril lõpetada.

Jah, jah, jah. Kalle Grünthal, mina lihtsalt soovin teile edu usus patriarh Kirilli tema sellises … Ma saan aru, et teie usute, et tegemist ei ole halbade tegudega. Vaat see teebki ju Eesti riigina ilusaks, et te võitegi seda uskuda. Ja me ei saa öelda, et see, millesse te usute – mina ei hakka kunagi seda ütlema, valitsus ei saa öelda, kohus ei saa öelda –, on vale. Teie usute … (Kalle Grünthal räägib saalist.) Teie usute, ma saan aru, praegu sellesse, et patriarh Kirill on õige mees. Mina usun, et valijad võivad siit oma järeldusi teha.

Mart Helme, palun!

Jaa, no usuga on selline asi, et selles suhtes peabki vabadus olema. Donald Trump on öelnud, et tema välispoliitika ja sisepoliitika üks kandetala on usuvabadus, sõnavabadus ja kristlaste kaitsmine igal pool, kus kristlikud kogudused on. See eelnõu, mida teie meile siin praegu tutvustate, on selges vastuolus Ameerika uue administratsiooni kristlaste kaitsmise retoorika ja kavadega, mistõttu te tekitate meile väga selge julgeolekuohu. Ameeriklased ei ole väga huvitatud segasummasuvilast nimega Euroopa Liit ja otsivad põhjusi, miks nende asjadega mitte tegeleda. Te annate praegu kandikul Trumpile võimaluse öelda: "Aga las need eestlased tegelevad oma muredega ise." Nüüd, teiselt poolt te ründate venelaste tuumväärtust, see on õigeusu kirik, mis muide aitas neil üle elada ka mongoli-tatari ikke. Ja sellega te provotseerite Venemaad meie suhtes ebasõbralikke, vaenulikke …

Teie küsimus!

… aga võib-olla ka militaarseid akte [toime panema]. Kas te annate endale aru, et teie olete Eesti Vabariigi kõige suurem julgeolekuoht, aga mitte see õnnetu nunnaklooster seal?

Aitäh!

Suur tänu! Teate, te olete Helir-Valdor Seedriga ühte meelt. Tema on ka siin arvanud, et Eesti Vabariigi siseminister on Eesti Vabariigi kõige suurem julgeolekuoht. Aga järgmisel päeval ta ütles, et tegelikult on Vene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel kõige suurem julgeolekuoht. Soovitan arutada, läbi mõelda ja vaadata, mis siis lõpuks on. Aga nüüd, teate, teil selles mõttes on õige osundus, et Trumpiga tõesti niimoodi on, nagu te ütlete. Ja ma arvan, et see on Eesti riigi mure, millega me võime kokku puutuda. Sest ma kinnitan teile, et varsti me näeme, kuidas Venemaa või siinsed usuorganisatsioonid ise, võib-olla hoopis keegi mõnest erakonnast pöördub rahvusvaheliste organisatsioonide poole ja väidab, et meil on siin usuline tagakiusamine, tõstatab selle teema rahvusvaheliselt. Ma võin teile kinnitada: ma tean, et see juhtub. Selles mõttes on teil õigus. Ja vaadake, see, millise hoiaku on Ameerika võtnud – no te ise kirjeldasite seda ja ma lähtun sellest, mis te ütlesite –, et ameeriklased pole Euroopa Liidust huvitatud, on tõesti probleem. Sellise hoiaku puhul on meil tõesti palju muresid. Selles mõttes on teil täiesti õigus. Aga vaadake, minu arvates Ukraina võib seista ja peabki seisma oma iseseisvuse eest ja ise otsustama, mis on Ukraina saatus. Ja ma arvan, et Eestiga on täpselt samamoodi. Nüüd ma tahaksin teile ühte asja veel öelda. Kristlaste kaitsmine ei tähenda Venemaa kaitsmist. Loomulikult tekivad siin probleemid, aga me peame Eestis hoolitsema selle eest, et Venemaa mõju ja julgeolekuohtu kiriku tegevuse kaudu meil ei oleks. Ja me peame ameeriklastele seletama seda kõike. Ma arvan, et teil on õigus, et ühes või teises kohas [see teema] tõstatatakse. Mina olen veendunud, et on piisavalt näiteid Vene Õigeusu Kiriku, õigemini Vene patriarhaadi tegevusest eri riikides patriarh Kirilli juhtimisel, mis annavad võimaluse, et see kõik on mõistetav ka rahvusvahelisel tasandil.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ennist tsiteerisin ühte ajaleheartiklit aastast 1996, kus olid ära toodud seosed Moskva õigeusu kiriku ja KGB vahel, mis kindlasti ka praegu jätkuvad. Ja nüüd tuli uudis – loen uut, värskemat artiklit, mis tuli mõni minut tagasi –, et Ungari blokeeris sanktsioonid 27 isiku ja organisatsiooni, sealhulgas patriarh Kirilli vastu, väites, et usujuhtide sihikule seadmine õõnestab rahupüüdlusi. Küsimus: kuidas Eesti edaspidi käitub? Ja kas te arvate, et see kuidagi õõnestab rahupüüdlusi, kui Kirillile sanktsioone ei seata?

Suur tänu teile! Jah, see on näide sellest, et seda seadust on vaja. See tähendab, et kuna sanktsioone pikendatakse iga kuu aja tagant, on meil oht, et ühel hetkel Ungari või mõni teine riik blokeerib kõik sanktsioonid, mis Euroopa Liit on Venemaa vastu kehtestanud. See tähendab, et üle Eesti piiri saab tuua kõiksugu asju ja viia Venemaale kõiksugu asju – kui me just seda piiri sellel hetkel kinni ei pane. Aga see seadus näiteks ütleb, et siin tegutsevad organisatsioonid, mis võivad olla sellise ohtliku mõju all, ei tohi saada ka teistest riikidest materiaalset toetust. Ehk ma arvan, et nüüd, nähes, et sanktsioone võetakse maha, on see seadus veel palju olulisem. Mis puudutab sanktsioonide kehtestamist, siis Euroopa Liidus on lõpuks olnud õnneks võimalik veenda ka Ungarit üht- ja teistpidi sellega kaasa tulema. See konsensus on siiamaani olnud. Ma loodan, et [ka edaspidi] see konsensus leitakse. Aga loomulikult, Ungari seisukohtadega ma nõus ei saa olla. Vastupidi. Tegelikult vastupidi! Euroopa Liit pole niisama sanktsioone kehtestanud patriarh Kirillile. See ei olnud ju nii, et kellelegi tuli lihtsalt mõte: nüüd kehtestame sanktsioonid. Ei, need kehtestati sellesama tegevuse pärast, millest me siin saalis räägime, ehkki päris mitmed parlamendiliikmed või erakonnad seavad selle kahtluse alla. Minu ülesanne on seda kõike seletada võimalikult hästi. Nii hästi kui võimalik, ma püüan seda teha. Ma vaatan, et ka meedias tegelikkuses on päris palju seletusi kõigele sellele antud. Aga jah, see on mure. Ja teil on head tähelepanekud.

Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh! No ma tahaks natukene korrigeerida niisugust lapsikut ja pinnapealset vaadet suurriikidevahelistele suhetele. Me meenutan siinkohal seda aega, mida siin ka korraks mainiti, kui ma olin Moskvas suursaadik ja mul olid väga lähedased isiklikud suhted Ameerika suursaadiku Thomas Pickeringiga. Ja Thomas Pickering ju ütles mulle tookord, et seni, kuni Ameerika ja Venemaa saavad omavahel normaalselt läbi, ei ole meil põhjust oma iseseisvuse pärast karta. Nüüd see, mida ma eelmises küsimuses ütlesin: teie praegu rikute sõna otseses mõttes ideoloogilise mingisuguse, ma ei oska öelda, purismi, liberaalideoloogilise purismi nimel meie suhteid Ameerika Ühendriikidega, kes on kultuurisõjas võtnud täiesti teise positsiooni. Te rikute meie suhteid Ameerika Ühendriikidega ja samal ajal norite tüli Venemaaga. Ei saa me positsioneeruda sellisel juhul nii nagu 1990-ndate lõpul, 2000-ndate algul, kui meil olid …

Küsimus?

… avatud kanalid Washingtoni ja Washington sai Moskvaga …

Aitäh! Küsimus?

… dialoogi pidada. Praegu on kriitiline moment, kus meil on vaja selles uuesti tekkivas dialoogis Moskva ja Washingtoni vahel platseeruda niimoodi, et meie huvid oleksid ka Ameerika huvidega kooskõlas. Aga te rikute praegu selle mänguga seda asja.

Aitäh!

Palun teil sellest endale aru anda.

Suur tänu! Teate, see on hästi huvitav. Tegelikult tuleks korra mõelda sellele, mis te ütlesite, et seni on Eestiga hästi, kuni Venemaa ja Ameerika saavad omavahel normaalselt läbi. Ma arvan, et meil ja Venemaa juhtidel on väga erinev arusaam sellest, mida tähendab normaalselt, ja ma arvan, et selles ju tegelikult lõppkokkuvõttes probleem seisnebki. Kui te nüüd arvate, et see provotseerib siin Venemaad Eesti vastu kuidagi vaenulik olema, siis te kindlasti eksite, sest Venemaal on umbes sada või mitusada põhjust, miks seda olla. Peamine põhjus on see, et nad ei näegi Eestit iseseisva riigina. Seda on nad välja öelnud. Me ei saa seda eitada, et Venemaa ei ole lähtunud mitte sellest, mida meie siin saalis räägime või mida ameeriklased räägivad, vaid on enamasti lähtunud ainult enda huvidest. Vaadake, te panete lootusi sellele, et me peaksime olema rõõmsad, kui hakkab agressiivse Venemaaga dialoog. Aga mina ei nimetaks seda dialoogiks. Kui keegi on sinust tugevam … Te nimetate seda, mis Ukrainas toimub praegu, dialoogiks Venemaa ja Ukraina vahel, aga meie ei jaga seda [vaadet]. Vaadake, seni kuni Venemaa hoiakud on sellised, ei ole see mingi dialoog. Nad kasutavad tugevama positsiooni. Aga tugevama positsioon sellise agressiooni käigus ei ole dialoog, vestluspartnerid ei ole seal mitte kunagi võrdsed. See, kes on nõrgem ja väiksem, ei saa kunagi olla suurema ja tugevamaga võrdne. Minu arvates see teie tähelepanek oli võrreldav aastatega 1940–1945, selle vahemikuga, nende aegadega. Siis kasutas Nõukogude Liit ka dialoogi Eestis, õigemini okupeeritud Eesti pinnal. Ja see dialoog, kui me räägime nüüd usuküsimustest, nägi välja niimoodi, et öeldi apostlik-õigeusu kirikule: "Te enam siin ei tegutse." Vaat selline nägi välja see dialoog, millele te siin vihjate. Minu arvates oli see väga halb dialoog. Seal ju dialoogi ei olnud, see oli ühepoolne kõnelemine, mis lõppes tuhandetele Eesti inimestele surmaga, õnnetusega ja kurbusega ning Eesti Vabariigile iseseisvuse kaotamisega. Sellise dialoogi me peaksime suutma ära hoida. Teistpidi, ma olen teiega nõus: tuleks vaadata, et selliseid muresid ei tekiks. Nii et ma tõesti loodan, et ainuke, kes rahvusvaheliselt selle teema tõstatab, on Venemaa. Nad teevad seda, ma arvan. Aga ma loodan, et meilt ükski poliitik ega ükski usuühendus seda rahvusvaheliselt ei tõstata, sest siis ta annab sellesse niinimetatud dialoogi oma negatiivse panuse.

Protseduuriline küsimus istungi juhatajale, Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Ma tahtsin küsida, kas istungi juhataja sai minuga sarnaselt aru, et hetkel siseminister selgitas, kuidas meie koalitsioon siin Riigikogus töötab ja milline on nende arvates dialoog – see, et suurema ja tugevama jõuga surume kõik läbi. Aga see ei ole dialoog. Kas te saite samamoodi aru, et nad rääkisid iseendast?

Minister väljendas enda mõtteid, kas ta nüüd seda koalitsiooni kontekstis tegi, ma ei oska öelda. Ta väljendas puldist mõtteid ja ma sain aru, et ta vastas Mart Helme küsimusele. Aga Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma olen nüüd tähelepanelikult kuulanud, mida te siin räägite. See kõik on ikkagi täitsa hämmastav. Ja hämmastav on ka see, et te ise ei saa aru sellest irooniast. Võtame siitsamast lõpust. Te siin räägite pikalt-laialt, et see pole ikka dialoog, mis Venemaa ja Ukraina vahelistes suhetes on, et see pole ju dialoog, kui suurem ja tugevam türanniseerib väiksemat ja nõrgemat jõupositsioonilt ähvarduste ja vägivallaga. Aga te ei saa aru, et see on täpselt see, mida te ise Pühtitsa kloostri suhtes teete. Te enne siin ütlesite: me oleme nendega dialoogi pidanud, aga no mitte midagi ikka ei õnnestu saavutada. See ongi ju see, mida te teete: türanniseerite, mitte ei pea dialoogi. Selles mõttes kogu see jutt, mida te räägite, on fundamentaalselt valelik. Siin on nii palju valejuttu kuuldud, et ei tea, kust alustada ja kus lõpetada. Võtame kaks põhilist väidet: me kaitseme usuvabadust, mitte ei ründa. Mis pagana usuvabaduse kaitsmine see selline on? Ühelt poolt te sunnite kloostrit vahetama oma kanoonilisi sidemeid ja alternatiiviks pakute nende sundlõpetamise. Ehk see ei ole ju mitte mingisugune valiku situatsioon, kui suruda peale: "Te teete nii, nagu me teile ütleme, või sundlõpetame teid."

Teie aeg!

Ja teiselt poolt te ütlete, et te tagate Eesti julgeolekut. Aga samas ei suuda nimetada, milles reaalne julgeolekuoht seisneb. Küll aga tekitate väga tõsise julgeolekuohu.

Aitäh!

Nii et kogu see jutt on selles mõttes täitsa absurdne.

Suur tänu! Kui see küsimus oli, kas jutt on absurdne – või ma täpselt ei saanudki aru, mis see küsimus lõpuks oli –, siis ma ütlen, et ei ole. Ma olen siin mitu tundi seda seletanud. Lihtsalt olen seda meelt – kuulates ja vaadates, mida te välja ütlete, mida te räägite –, et meil on väga erinev arusaamine sellest kõigest. Meil on väga erinev arusaamine! Teie ütlete, et minu nägemus ohustab Eesti julgeolekut. Mina olen täiesti veendunud, et teie nägemus ohustab Eesti julgeolekut. Me oleme selles mõttes samal arvamusel teineteise suhtes – lugupidavalt, aga me oleme sellisel arvamusel. Ma kindlasti ei nõustu sellega, mis te räägite. Ja ma saan aru, et teie peas on ka täiesti selline plahvatuslik olukord, sellepärast et minu nägemus ei kattu kuidagimoodi sellega, millised, nagu ma olen aru saanud ja näinud, Venemaa narratiivid on. Need ei kattu, need ei hakka kunagi kattuma. Seda ärge lootke. Aga sellest ma rääkisin siin eelnevalt, et on ju ka teistsuguseid versioone selle julgeolekuküsimuse lahendamiseks. On Läti ja Ukraina versioon: parlament lihtsalt muudab seaduse ära ja ütleb [õigeusklikele]: "Vaadake, teil oli selline vene õigeusk, te kummardasite sinna Moskva poole, nüüd enam ei ole." Ja seda parlament lihtsalt otsustab. Me ei ole ju esitanud sellist eelnõu, kus öeldakse, milline on kiriku struktuur, milline nende usuline ja kanooniline olukord peaks olema. Ei ole siin sellist eelnõu. Minu arvates seda võiks ju arvestada, et siin on eelnõu, mis ütleb lihtsalt, et tuleb katkestada Moskva patriarhaadi alluvus. Me ütleme: muutke oma põhikiri ära, kõik läheb edasi. Ma tean, et usuliselt on see [olukord] keeruline nende inimeste jaoks. Aga ma pean ütlema, et see kirik on jõudnud ju ise ajaloos selle arusaamiseni, et ta ei taha olla Moskva patriarhaadi alluvuses. Ta on korra ajaloos juba selleni jõudnud. Lõppkokkuvõttes, kui me räägime järjepidevusest, siis tegelikkuses on Eesti olnud väga viisakas, sest 1990-ndatel, kui iseseisvus taastati, me ei öelnud, et olgem järjepidevad usuküsimustes ka. Siis poleks Eestis praegu mitte ühtegi Vene Õigeusu Kiriku kui organisatsiooni osa. Me ei ole riigina seda teinud. Me riigina ei taotle ka praegu seda, et selle kiriku tegevus tuleb lõpetada, et see tuleks maa pealt pühkida. Ei, vastupidi, me ütleme, et neil on üks, kaks, kolm või neli võimalust. Neid võimalusi on väga palju. Me ütleme neile: "Tehke need muudatused ära, saate rahulikult õigeusule pühenduda." Ja lõpuks, vaadake, mina olen aru saanud, et õigeusk on õigeusk. Lihtsalt teatud omapäradega, et ühtpidi on patriarhaat Venemaal, teistpidi võib ta olla Konstantinoopoli patriarhaat, aga usk on õigeusk. Usuinimesed ütlevad ja on rõhutanud, kristlus räägib ikka armastusest ja tegeleb armastusega, mitte ei tegele anastamise, vallutamise, tapmise, vägistamise ja küüditamisega. See ei ole ju kristlus! Ehk olete kuulnud, meie usuprofessorid on nii komisjoni arutelul kui ka meedias ju öelnud, et seda nimetatakse hereesiaks. Hereesia on valeõpetus, see ei ole kristlus, mida Moskvas tehakse. See ei ole kristlus, see pole kuidagi seotud sellega, nagu ütlevad need inimesed. Sest kristlus peaks olema armastus, mitte riikide hävitamine.

Varro Vooglaid, palun!

No teate, oma teoloogilised arutelud te võite küll endale jätta, sest teoloogiast te ilmselgelt ei tea mitte midagi. Enne rääkisite siin, kuidas kristlased palvetavad patriarhi poole – no see on täielik absurd! Mitte keegi ei palveta patriarhi poole, palvetatakse ikka Jumala poole. Aga see selleks. Teate, mis on teie ja teie osalusel tegutseva valitsuse põhiline probleem praegusel hetkel julgeolekupoliitilistest küsimustest rääkides? Te ei adu geopoliitilist olukorda. Te ei adu seda absoluutselt! Te ei saa aru, et geopoliitiline olukord on fundamentaalselt muutunud seoses selle võimupöördega, mis on aset leidnud Ameerika Ühendriikides. Ka Ukraina sõjaga seonduv olukord, millest me leidsime ennast veel alles mõne kuu või poole aasta eest, [on täiesti muutunud]. Fundamentaalne muutus on toimunud! Te ei ole siiamaani suutnud ära selgitada, millise reaalse julgeolekuohu te ära lahendate selle eelnõuga. Küll aga te tekitate reaalse julgeolekuohu, sest te provotseerite konflikti, ähvardades kloostrit sundlõpetamisega, ähvardades kirikut sundlõpetamisega. Selle peale saab Vene meedias rääkida: "Vaadake, mida tehakse Eestis õigeusklike venelastega," ja selle peale ütlevad ameeriklased: "Miks te usuvabadust [piirate]?"

Teie küsimus.

Ehk te ärritate üles venelased ja võtate meilt ära ameeriklaste toetuse. Miks te teete sellist asja? See on vaenulik tegevus.

Aitäh!

Jah, suur tänu! Suur tänu teile! Vaadake, sundlõpetamisest räägite ju teie. Iga sõna, iga kolmas, neljas, viies sõna ... (Varro Vooglaid: "See oli eelnõus kirjas.") Jah, eelnõus on tõesti kirjas ... Me oleme seda kümneid kordi öelnud, et seda ei ole vaja teha ja et seda ei peaks tegema. Selles mõttes on see kõik tegelikult kloostris otsustamise küsimus ja kirikus otsustamise küsimus. See on õigeusujuhtide enda kätes. Ma rõhutan, et kui peaks kirikuga juhtuma kõige negatiivsem asi, siis see ei puuduta kogudusi, see ei puuduta kirikuhooneid ja see ei puuduta seda, kas inimesed saavad õigeusku uskuda Eestis ja oma Jumalat kummardada või mitte. Aga ma ütlen niimoodi, et väga raske on teiega seda dialoogi pidada, kui te ei pea minu argumente mitte millekski. Te ju ei kuula mind. Ma räägin, aga teie ju ei kuula mind. Tegelikult on ju niimoodi. (Varro Vooglaid: "Vastupidi.") Vastupidi? Mina näiteks sellest saan aru, mis te ütlete Ameerika kohta, aga see ei tähenda, et julgeolekuprobleemi Eestis kirikuga ei oleks. Aga see, mis probleem teie väitel Ameerikaga võib tekkida, mis ameeriklased Eesti suhtes võivad [ette võtta], ma ei tea, mis iganes juhtuda võib – ma seda jagan, see võib vabalt selle administratsiooniga juhtuda. Ma saan sellest aru. Aga see ei saa kunagi olla põhjus, et Eesti valitsus, Eesti Vabariigi parlament, Eesti riik tõstab käed üles, heiskab valge lipu ja annab Venemaale alla ning on kogu selle mõjutustegevusega nõus. Mitte kunagi ei tohiks see olla see põhjus. Ja meil ongi väga erinev nägemus. Mina, vabandust, ei kummarda Donald Trumpi. Ma ei kummarda Eestis ka ühtegi riigijuhti. Aga ma saan aru, et meil on neid inimesi, kes kummardavad. See on teie usk. Teil on väga huvitavalt ususidemed peas kõik seotud.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitüma! Mulle sattus näppu ajakirjaniku ja kolumnisti Ivan Makarovi kirjatükk, kes põhiliselt kirjutabki Uutes Uudistes. Ja siin tuleb nüüd EKRE vaates väikene skisofreeniline juhtum. Ma tsiteerin seda. Makarov kirjutab: "Eestis tegutseva vene õigeusu kiriku ees seisev valik on usu, mitte jumalasse usu küsimus. Moskva patriarhaadi võim ei ole seotud mitte kõrgeimate, vaid Kremli jõududega." Ja ta jätkab: "Ka EKRE esimees Martin Helme ütles mulle, et võõrriigi alluvusega kirik Eestis on absurd. Genotsiidi pühaks sõjaks kuulutanud patriarh Kirillile ei tohiks alluda mitte ükski Eesti ühendus, sama hästi võiksid siinsed moslemid alluda Hamasi imaamidele." Kas me saame olla EKRE staarkolumnistiga ikkagi täiesti nõus?

Teate, te panite mind sellisesse väga huvitavasse olukorda. Ma pean ütlema, et tõesti Uued Uudised minu arvates selles küsimuses on õigel teel. Nad on asjast aru saanud. Ja ma saan aru, et Uute Uudiste väitel on ka Martin Helme sellest julgeolekuprobleemist aru saanud. Ma tean, et Martin Helme ei viibi täna Eestis, ja ma saan aru, et ta ei ole võib-olla saanud kõigile oma parteikaaslastele selgitada oma argumente ja seda, miks tema niimoodi arvab. Ma olen aru saanud ka sellest, et see on ju väga ilus, kui Eesti erakondades on erinevad arvamused. Seda ei saa ka pahaks panna. Aga tõesti, see oli päris kena kirjatükk, mis te ette lugesite. Teate, vaadake, ma ei taha pisendada Varro Vooglaiu loogilist muret seoses Ameerikaga. Ma arvan, et me kõik peaksime – ja seda ma arvan siiralt – seda tõsiselt võtma, mida ka Mart Helme on püüdnud öelda Ameerika praeguse administratsiooni hoiakute ja vaadete kohta. No see on küll natuke tõlgendamise küsimus – teie tõlgendate ühtemoodi, me loodame natuke teistmoodi. Aga kui see peaks nii olema, [nagu selles artiklis kirjutatakse,] siis on see tegelikult suur mure. See on suur mure! Ja nüüd on küsimus selles, kas Eesti on siis vaba – mõnes mõttes, kui see nii peaks olema, nagu väidetakse – otsustama oma julgeoleku küsimusi ise või otsustatakse neid kuskil mujal. Ja vot see on tegelikult see, mida nad ütlevad, ja see niimoodi võibki olla. Ma üldse ei tõmbaks alla seda muret, see ongi tõsine probleem. Minu arvates on probleem, kui see niimoodi on. (Saalist räägitakse.) Jah, jah, jah. Kindlasti ka Venemaa püüab seda rõhutada ja võimendada täpselt samamoodi. Aga see on probleem ja ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, et oma veendumuste, oma riigi ja oma vabaduse eest tuleb seista, ükstapuha, mida öeldakse Ameerikast, kuskilt Moskvast või Brüsselist, vahet ei ole. Me peame sellises julgeolekuolukorras selles maailmas laveerima. Ma peame suutma siin hakkama saada võimalikult hästi riigina ja rahvana, oma inimeste jaoks. Aga ma arvan, et me ei peaks ühtegi võõrast jumalat kummardama nii palju, et me minetame selle, kes me oleme, ja unustame selle vande, mis me siin kas valitsuse või parlamendi liikmena oleme andud.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Kui Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik sai taas kirikuks peale kiriklikku okupatsiooni 1996. aastal, siis ma uurisin seda ajakirjanikuna. Käisin külas patriarh Bartholomeosel, kes praegugi Konstantinoopolis on, ja kohtusin ka praeguse patriarhi Kirilliga, kes oli toona Peterburi metropoliit. Vene pool oli äärmiselt vastu, et sihukene asi nagu Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik uuesti ilmavalgust näeks. [Nende kirik]oli nende julgeolekutagatis siin. Kui Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 1940‑ndatel kaotati, siis saadeti siia Eestisse konkreetne telegramm, milles sooviti õigeusklikele edu usutööks ja eluks stalinistliku päikese all. See on Riigiarhiivis alles. Palun öelge mu segaduses olevatele kolleegidele või kinnitage neile, et sellest ajast saati ei ole Vene kirikus mitte midagi muutunud, stalinistlik päike on lihtsalt putinistlik ja Kirill paistab väga hästi pilve tagant.

Ma vabandan korra. Kas saaks sealt tagumisest pingist selle arutelu viia üle koridori? See kostab siia ettepoole. Aitäh! Minister, palun!

Suur tänu! No sellest päikesest. Ma ei tea, mina neid sõnu sellisena ei kasuta siin puldis, aga see mõte, mis te ütlesite selle kohta, võib ju osaliselt õige olla. Mis ulatuses, ma ei tea, aga fakt on see, et patriarh Kirillil mõju selle kiriku üle on. See on kiriku põhikirjas kirjas, nad ei saa muud moodi. See on ju fakt. Selles mõttes on teil õigus. Aga see aeg, mida te mainisite – ma meenutan kõigile –, kahe kiriku ja riigi vahel sõlmiti kokkulepe, et siin tegutsev Vene Õigeusu Kirik, õigemini Moskva Patriarhaadi [Eesti] Õigeusu Kirik tunnistab ja tunnustab [Eesti] Apostlik-Õigeusu Kirikut, kes on õigusjärglane Eesti õigeusu mõttes. Kinnitati, et seda tunnustatakse. Aga me teame, et hiljem pole seda [lubadust] kunagi täidetud. Nendest kokkulepetest, mis tehti, on riik ja apostlik‑õigeusu kirik minu teada kinni pidanud, aga Moskva patriarhaadi õigeusu kirik seda teinud ei ole. Nii kahjuks on. Ja see meenutas mulle ühte asja veel. See oli umbes pool aastat tagasi, kui vist Ukraina katoliku kiriku juht – muide, katoliku kirik Ukrainas on suur ja tugev, oluliselt suurem kui sealne õigeusu kirik –, käis Eestis. Meil oli temaga kohtumine, katoliku kiriku juhiga. Ja ta hoiatas Vene Õigeusu Kiriku ja Moskva patriarhaadi eest. Ta hoiatas meid ja rääkis sellest, mida on tehtud Ukrainas. Ta ütles, et kui me räägime usust ja Eesti õigeusklike kaitsmisest, siis seda ta võib öelda – need olid Ukraina katoliku kiriku juhi sõnad –, et me peame siin olevaid õigeusklikke kaitsma ja see kaitsmine [peaks] nägema välja nii, et patriarh Kirillil ei ole mõju nende üle. See oli tõesti [Ukraina] katoliku kiriku juhi sõnum Eesti rahvale ja Eesti valitsusele.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea siseminister! Täna on siin hästi palju räägitud mõjust ja te olete ise ka rääkinud, kuidas üks või teine pool midagi mõjutab. Aga räägime siis valitsuse mõjust meie ühiskonnale. Samal ajal, kui te olete siin puldis, on Maalehes ilmunud selline artikkel, uudisena, mille pealkiri on "Karm reaalsus: pensionärid peavad hakkama saamiseks müüma oma viimse vara". See on teie praeguse valitsuse mõju. Ja teine väga oluline uudis puudutab energeetikat. Tänasel erikomisjoni istungil andsid ministeeriumi ametnikud teada, et ministeerium ei saa koalitsiooni energiaplaanide alusandmeid avaldada. Me räägime 26 miljardist, mille kohta käivatest otsustest te tulete kohe-kohe ka siia [rääkima]. Vaat need on need mõjud, mis igapäevaselt mõjutavad meie elu, toimetulekut ja tulevikuplaane ning tuleviku põlvkonna toimetulekut. Kahjuks on mul tõesti jällegi väga vähe aega, muidu oleksin oma küsimust jätkanud. Praegu sain ainult seisukoha avaldada.

Suur tänu! See vastab tõele, et igal valitsusel igas riigis on mõju inimestele. See on ka põhjus, miks minu arvates peaks toidu hinna käibemaksu ja toidu hinda vähendama. Ma arvan, et sellel on mõju. See on ka põhjus, miks Vabariigi Valitsus selle lõpuks ära teeb. Ma arvan, et lõpuks saab see niimoodi tehtud. Teine asi, mis te kommenteerisite, puudutab energia hinda. Ma ütlen, et kui Kliimaministeerium ei suuda anda parlamendi liikmetele, avalikkusele ega Riigikontrollile arvutuse [aluseks olevaid] numbreid, siis on teie kriitika täiesti [õigustatud]. Ei ole lihtsalt võimalik, et meile esitatakse valitsuses seisukohti, arvutusi ja numbreid, aga teistele neid ei anta. Ma olen teie kriitikaga täiesti nõus. See on minu arvates see koht, kus peaks väga tõsiselt küsima nii peaministri kui ka kliimaministri käest, mis toimub. Ma loodan, et see eelnõu on homme valitsuses. (Saalist räägitakse.) Ma ei tule opositsiooni. Aga selle kohta ma ütlen, et mõlemad inimesed on kliimaministri positsiooni täitnud ja neil mõlemal on kindlasti vastutus. Minul on valitsuse liikmena ka vastutus. Aga ma loodan, et homme on see eelnõu valitsuses. Kui ei ole, siis ma olen nõus neid küsimusi koos teiega edasi küsima.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! No kõik mõistlikud inimesed saavad aru, et see eelnõu ei tegele usuküsimuste lahendamise ega religiooniga, vaid julgeolekuküsimuste lahendamisega. Milline oleks teie sõnum nendele inimestele, kes üritavad erinevate usuorganisatsioonide või sihtasutuste varjus – võib-olla rahastatakse neid organisatsioone ka mittesõbralikest riikidest – õõnestada Eesti demokraatlikku ja põhiseaduslikku korda? Mis on teie sõnum nendele inimestele?

Suur tänu! Ärge tehke seda! See oleks mu sõnum. Ma ei tea, kas te praegu mõtlete Anti Haugase tänast postitust, millega ta pidas silmas ühte siin saalis istuvat parlamendi liiget ja tema võimalikku seotust [Moskva patriarhaadiga]. Ma ei tea, mida te silmas peate. Aga siin me oleme tegelikult mõne aja jooksul juba jõudnud arusaamisele, et meil ongi erinevad vaated ja erinev arusaamine maailma asjadest, erinev arusaamine ka julgeolekust. Ja Eestis on neid inimesi veel. Ma arvan, et meil on ka üks ühisosa ju, kuigi vaated on erinevad. Ja ühisosa seisneb selles, et iga inimene peab saama vabalt oma usule pühenduda, vabalt, poliitikavabalt, Vene föderatsiooni tehtavast poliitikast vabalt samamoodi, see kehtib ka sellele. Selles me oleme ühte meelt. Selles me oleme ühte meelt, et kirikuhooned võiksid lahti olla ja inimesed saaksid rahulikult toimetada oma usuga. Selles me oleme ühte meelt, et kogudused peaksid saama toimetada. Ja selles me oleme ka ühte meelt, et klooster ja kirik peaksid samuti saama toimetada. Lihtsalt erinev arusaamine, ma saan aru, siin saalis, poliitiliselt ühiskonnas, ka nende usuorganisatsioonidega, seisneb selles, et julgeolekumuredest saadakse erinevalt aru või ei taheta neid tunnistada. Või tõesti on vaja kellelgi ka elektoraadile teatud sõnumeid anda. Kindlasti see Keskerakonna puhul töötab. Ma arvan, et see annab neile hea valimistulemuse. Jumal sellega. Midagi pole teha, aga see jääb lõpuks inimeste südametunnistusele, kui ajaloos tagasi vaadatakse. Meil on suur ühisosa. Meil on põhimõtteliselt ainult ühes kohas on erinev nägemus. Ja see erinev nägemus on see, kas patriarh Kirillile juriidiliselt otse allumine on julgeolekuküsimus ja -mure või ei ole. Selle üle käib tegelikult debatt. Ülejäänud küsimustes me ju ei vaidle. Tulevad küsimused kriitikaga koos. Öeldakse, et kirikut ei tohi kinni panna – mina arvan täpselt samamoodi, ma olen nõus: ei tohi kinni panna. Ei olegi eesmärk kirikut kinni panna. Inimesed peavad saama õigeusule pühenduda – ma olen nõus, inimesed peavad saama seda teha. Selles on meil ühisosa olemas, lihtsalt arusaam julgeolekuküsimusest on erinev.

Igor Taro, palun!

Aitäh selle asjaliku sissevaate eest! Ma võib-olla arendaksin teemat edasi. Te viitasite otseselt SA‑le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Ilmselt üks asi, millega me nendega ühel meelel ei ole, on see, et nende jaoks ei ole ju oluline, kas siin Pikas Hermannis lehvib sinimustvalge või mingi muu lipp. Meil siin – nendel, kes ikkagi Eesti Vabariigist hoolivad – on arusaamine ühene: see lipp peaks olema sinimustvalge. Aga kuidas toimida sellises olukorras, kus selliste organisatsioonide rahastus on äärmiselt läbipaistmatu? Sealsamas postituses on ju välja toodud, eks ole, võimalikud sidemed oligarh Malofejeviga. Kuidas toimida nende sihtasutustega, mis üritavad Eesti poliitikat mõjutada, aga samal ajal ei ole aru saada, kust nende raha tuleb?

Suur tänu! Vot see on see küsimus, mida me teiega koos võiksime lahendada. Sellepärast, et ma olen seda meelt, et kui me läheme tegema mingeid selliseid seaduseid, mida on Venemaal tehtud ja mida Gruusias tahetakse kehtestada või juba kehtestati, mis puudutab kõiksugu organisatsioone – ma ei mäleta, mis selle seaduse nimi oli, aga väga ilus ja üllas nimi oli, selle egiidi all suleti kõiksugu MTÜ-sid –, siis me võime demokraatiast kaugeneda päris kõvasti. Siis meil lõpuks demokraatiat ei ole. Aga seda [olukorda] kasutavad erinevad riigivõimud või valitsused ära teineteise vastu ja poliitiliste oponentide mahasurumiseks. Ehk siis ma arvan, et teistsugune arvamus peab ühiskonnas olema. Ma olen näinud organisatsioone oma elu eri etappides. Kui organisatsioonid – me võime öelda ka riigid, valitsused või parlamendid – muutuvad väga üheülbaliseks ja hakkavad maailma nägema ainult ühtemoodi, siis nad manduvad väga kiiresti ja käivad alla. See juhtub minu arvates ka riigiga. Mina olen palju ärksam, selles mõttes, et kui keegi küsib minult kriitilisi küsimusi ja toob alternatiivseid lahendusi välja, siis ma olen palju ärksam. Nüüd, kui tegemist on Venemaa tahtliku ja teadliku mõjutustegevusega, siis seda tavaliselt takistatakse. Aga see peaks olema sel juhul teadlik ja tahtlik mõjutustegevus. Ja võib-olla, kui ta on seal piiri peal, siis on mõistlik, et see tuuakse välja ja inimesed saavad otsustada selle üle, nad teavad ka võtta seisukohta ning siis valimistel ja muud moodi enda arvamust selle koha pealt väljendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme nüüd edasi juhtivkomisjoni ettekandega. Ja seal toimunud arutelu palun kõnepulti tutvustama õiguskomisjoni esimehe. Andre Hanimägi.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Esimene õiguskomisjoni istung, kus seda eelnõu käsitleti, toimus esmaspäeval, 10. veebruaril. Osalesid komisjoni liikmed Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast, Varro Vooglaid ja mina, Andre Hanimägi. Kutsutud olid siseminister Lauri Läänemets ning Siseministeeriumi nõunikud Liina Pello, Ringo Ringvee ja Erik Salumäe, kes üheskoos tutvustasid selle eelnõu sisu. Seda ka minister siin loomulikult tegi, nii et [mina räägin] hästi lühidalt, ei hakka kõiki punkte üle kordama, kui sellist soovi lugupeetud Riigikogu liikmetelt ei tule. Lauri Läänemets sõnas sissejuhatuseks, et eelnõu eesmärk on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu praktiseerimisega mitte seotud vaenuliku mõjutustegevuse ja desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmeteni, pidades silmas julgeolekukorda. Rõhutati, et eesmärk ei ole kogudusi ja kirikuid sulgeda, vaid peamine muudatus on see, et välistada sõnaselgelt põhikirjas ja majanduslikes suhetes ohtlikest välissidemetest juhindumine. Lisaks on veel teised piirangud usuliste ühenduste juhatuse liikmetele ja vaimulikele, sealhulgas see, et Eestis tegutseva usulise ühenduse juhatuse liige ega vaimulik ei saa olla karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest, kui see karistus ei ole kustunud, ja kui tema elamisluba on kehtetuks tunnistatud või kui on isik kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule. Lisaks olid kirikute ja koguduste registri ning vaimuliku ametinimetuse kasutamise ja nimega seonduvad küsimused. Tõdesime kõik seal komisjonis, et tõepoolest on tegemist tundliku teemaga. Nagu me ka siin Riigikogu saalis täna nägime, tõepoolest ta seda on. Aga veel kord: Lauri Läänemetsa sõnul on eesmärk tagada see, et inimesed saaksid rahus oma usule pühenduda ning usk oleks poliitikast vaba. Enne seadusemuudatust konsulteeriti ka kirikute nõukoguga ning see koostöö on jätkunud Eestis tegutsevate kirikutega selle nimel, et see eelnõu saaks võimalikult hea. Nende ettepanekute ja märkustega on selles tänases versioonis, mis siin Riigikogu saalis on, arvestatud. Nüüd ma keskendun nendele paarile-kolmele põhiküsimusele, mis on siin saalis kerkinud ja mis komisjonis kerkisid. Tegelikult soovitan kõikidel vaadata ka protokolli. Mul ei ole kahjuks hetkel veel seda siin käepärast, mistõttu ma oma ettekandes küll vahepeal viitan sellele, aga mitte sõna-sõnalt. Eile oli õiguskomisjoni avalik istung, kuhu olid kutsutud Pühtitsa kloostri esindajad, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindaja piiskop Daniel, teoloogid ja ka kirikute nõukogu. Selle istungi salvestus on üleval meie Youtube'i kanalil, seda saab kindlasti vaadata. Seal on väga huvitav ja pikk arutelu, mida ma ei suuda siin sõnaselgelt avada. Aga seda saab järele vaadata. Nüüd, põhiseadus ja usuvabadus on olnud mitmete koosolekute põhiküsimus. Seda ka Erik Salumäe komisjonis puudutas. Ta ütles, et ühiskonnas on küllaltki levinud arusaam, et meie põhiseadus justkui ei luba üleüldse kuidagi piirata usuliste ühenduste ja usuühingute tegevust, isegi mitte riigi julgeoleku kaalutlustel, kuid tegelikult see nii ei ole. Nimelt on põhiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Vaieldamatult on seda ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, mille kehtiva redaktsiooni artikli 11 alusel on juba võimalik piirata kõikide ühingute tegevust seaduses ette nähtud alustel, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud muu hulgas riigi julgeoleku huvides. See vastus oli muidugi pikem. Ja nii nagu ma ennist ütlesin, eilsel õiguskomisjoni avalikul istungil peatuti sellel teemal pikemalt. Sellest, mida muudetakse, rääkis Siseministeeriumi ametnik pikemalt. Ta ütles seda, mis on samuti tulnud korduvalt jutuks, tuli ka täna siin saalis, et selles protsessis ei toimu mitte ühtegi olemuslikku muudatust ning sundlõpetamise alused on ka edaspidi samad, mis on kehtivas seaduses. Nii et valdkonnaministril ehk siseministril on vaja pöörduda kohtusse ning see taotlus peab olema argumenteeritud ja põhistatud vastavalt nendele nõuetele. Nii et ka sellest oli juttu. Lühidalt oli juttu ka ajaloost. Tegemist ongi selles mõttes loomulikult keerulise eelnõuga, et siin põimuvad mitmed valdkonnad: poliitika, usk ja ajalugu, samuti julgeolek, loomulikult. Ainult ütlen lühidalt, et teoloog Priit Rohtmets peatus sellel eile pikemalt ja rääkis, kuidas on Eestis üldse tekkinud selline olukord, et meil on kaks õigeusu kirikut, sest üldiselt on riikides ikkagi üks õigeusu kirik. Ta selgitas ajaloolisest aspektist kanoonilise korrektsuse vaatepunktist, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik kanti Eestis registrisse 2002. aastal, kuid 1940. aasta seisuga oli Eestis ainult üks õigeusu kirik ehk Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mis Nõukogude okupatsiooni okupatsiooni ajal likvideeriti ning 1944. ja 1945. aastal kehtestati õigeusu kiriku alluvus Moskvale sisuliselt, mitte kanooniliselt. Loomulikult räägiti ka taasiseseisvumisajast, aga ma ei hakka nii pikalt sellel kõigel peatuma. Komisjoni liikmed küsisid ka selle kohta, mida ka siin saalis ennist küsiti, nimelt, praegu ju ei ole ühtegi otsest rikkumist, seadust muudetakse justkui ebaausalt. Sellest räägiti ka, et eesmärk ei ole teha seadust selle jaoks, et mõni kirik või kogudus sulgeda. Ainukene soov on tulenevalt riigi julgeolekukaalutlustest see, et ei oleks otsest alluvust Moskva patriarhaadile, mis on praegu kiriku põhikirjas. Seal hulgas on ka nõue, et Eestis tegutsevad kõrgemad õigeusujuhid määratakse ainult Moskva otsusega ning ka olulisemad otsused on võimalik vastu võtta ainult Moskva heakskiidul. Siis oli veel filosoofiline ja õiguslik arutelu selle üle, kas siis on midagi valesti tehtud või ei ole midagi valesti tehtud. Toodi esile ka see, et kui Moskva patriarh kuulub juhtorganina Eesti õigeusu kiriku õiguslikku struktuuri, siis on hinnangu küsimus, kas see juriidiline isik ei ole sellega seoses millegi vastu eksinud, arvestades, et Moskva patriarhaat on toetanud Venemaa sõjalist agressiooni. Veel küsiti, kas on olnud arutelu teistega, näiteks õiguskantsleri või presidendiga. Infoks öeldi, et enne seaduse vastuvõtmist tavaliselt selliseid ametlikke hinnanguid ei anta. Ja siis oli selline suurem arutelu. Komisjoni liige küsis kahte asja. Üks [mõttekäik] oli selline, et see on nii-öelda poliitiline tõmbetuul. Kuidas on usk ja poliitika omavahel selle eelnõuga seotud? Selline sisulisem argument ja ettepanek või kriitika oli selles, et põhiseaduslikkuse analüüs on eelnõus puudulik. Selle peale Siseministeeriumi nõunik ütles, et loomulikult on võimalik seda selgituskirja täiendada. Sundlõpetamisest ma juba rääkisin, ajaloost ma rääkisin, samuti põhiseaduslikkusest ja sellest, kas seal on vastuolu või mitte, ka rääkisin ning seletuskirja probleemidest ka rääkisin. Ma arvan, et lühidalt on hetkel kõik. Aga tõepoolest, ma ainult lühidalt peatun eile toimunud avalikul istungil. Seal toimusid nende küsimuste üle päris pikad ja põhjalikud arutelud. Küsimused olid, kas kirik ja kogudus saab tegelikult ise teha mingisuguseid otsuseid. Ma refereerin, et sisuliselt patriarhaadi esindajad ütlesid, et ei saa. Teoloogid, kes olid vastas[poolel], muu hulgas Priit Rohtmets ja Tauri Tölpt, ütlesid, et saab. See oli üks vaidluskohti. Teine vaidluskoht on jällegi seesama põhiseaduse ja usuvabaduse küsimus, millele Erik Salumäe nii eile kui ka meil komisjonis tähelepanu juhtis. Need küsimused ei ole põhiseadusvastased, riik ikkagi saab neid otsuseid vastu võtta. Tehti ka menetluslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda, komisjoni ettekandjaks määrati konsensuslikult Andre Hanimägi ning õiguskomisjon tegi ettepaneku eelnõu esimest lugemist toetada, kuid see ei olnud konsensuslik. Paluti hääletust ja kaks komisjoni liiget olid selle vastu. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! See oli väga põhjalik ettekanne. Aitäh! Seal lõpus sa ütlesid, et kaks komisjoni liiget olid vastu. Sul endal on hästi palju valijaid Haaberstis. Ma eeldan, et sa pidasid nendega nõu. Kas sina olid üks nendest kahest, kes oli vastu? Ja kui mitte, siis millist nõu andsid sulle sinu valijad?

Aitäh! Ma võin öelda nimeliselt, kes olid vastu ja kes olid poolt. See on, ma saan aru, teie küsimus, härra Korobeinik. Poolt olid Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Andre Hanimägi. Vastu olid Varro Vooglaid ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Andrei Korobeinik, palun!

Jah. Mu küsimus oli pikem. Selle üks osa jäi meelde, aga teine mitte. Õnneks on mul võimalik esitada kaks küsimust, nii et ma saan veel küsida. Sul on Haaberstis hästi palju valijaid. Kas sa oled nendega nõu pidanud? Ja kui oled, siis mida nad sulle ütlesid selle hääletuse puhul, mis, nagu me nüüd teame, oli selle eelnõu poolt?

Aitäh! Me vaatame võib-olla erinevaid registreid selle koha pealt, kui palju neid valijaid on või ei ole. Aga vaadake, loomulikult, see küsimus on delikaatne, selge see. Ma saan aru, millele te vihjate. Ma ei oska öelda, kui palju on minu valijate seas õigeusklikke, moslemeid, luterlasi või kedagi, rääkimata sellest, et nagu siin on juba korduvalt öeldud, ei ole otseselt sellist asja nagu Vene õigeusk või Kreeka õigeusk või Albaania õigeusk. Õigeusk on õigeusk, Jumal on üks ja seesama, aga tõsi küll, eripärad on [igal konfessioonil] tõepoolest olemas. Ja ma soovitan kindlasti teil seda [salvestust] vaadata. Eile ütles üks teoloog – minu arust oli see Tauri Tölpt, kes seda ütles –, et näiteks Vene õigeusu eripäradega õigeusku praktiseeritakse ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus. See on kõik väga keeruline. Aga te küsite, kas minu valijad on selle otsusega rahul, mis ma komisjonis tegin. Veel kord: mina ei ole kunagi ühegi valija käest küsinud, milline on tema usutunnistus. Ma arvan, et igal inimesel on õigus uskuda seda jumalat ja seda inimest ja seda poliitikut, keda ta iganes soovib. Ma soovin selleks jõudu. Ja mul on hea meel, et kuigi siin on vastuolusid ja on toodud kõiksugu argumente, see eelnõu ei keela mitte kuidagi mitte kedagi uskumast ühtegi poliitikut, rääkimata ühestki usundist. Nii et kõigil, kes veel ei ole aru saanud, mida see eelnõu täpsemalt endast kujutab, soovitan järele vaadata eilset õiguskomisjoni istungit.

Aitäh ülevaate eest õiguskomisjonis toimunud arutelust! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan nüüd läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Vadim Belobrovtsev palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Keskerakonna fraktsioon näeb selles seaduseelnõus kohe mitut probleemi. Esiteks rikub see eelnõu meie arvates olulist põhimõtet, mille järgi ei tohi riik sekkuda kirikuasjadesse, sest demokraatlikus riigis peavad kirik ja riik olema lahus. Samuti võib see eelnõu olla vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, täpsemalt selles sätestatud usuvabaduse printsiibiga. Lisaks puudub selle eelnõu puhul mingigi mõjuanalüüs. Niisuguste algatuste puhul oleks elementaarne mõelda ja kaardistada, mis oleksid selle võimalikud tagajärjed. Minu kolleeg Aleksei Jevgrafov on küsinud ministrilt, miks seda ei ole, aga kahjuks ammendavat vastust ta sellele ei saanud. Teiseks on meie meelest tegu halva seadus[loomega], kuna me jälle näeme, kuidas Riigikogus surutakse läbi seaduseelnõu, mis on koostatud eelkõige ühe konkreetse isiku pärast. Seekord on tegu juriidilise isikuga, kelleks on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Seda asjaolu ei salga ka Siseministeerium ja siseminister ise. Tuletan meelde, et äsja oli meil Riigikogus eelnõu, mis sillutas teed riigisekretäri ametikohale inimesele, kes ei vastanud seaduses fikseeritud nõuetele. Aga kuna peaminister soovis just seda konkreetset isikut selles ametis näha, muudeti seadust koalitsioonisaadikute häältega niiviisi, et seda muret enam ei oleks. Selline seadusloome on meie meelest täiesti vale. Kolmandaks, kui sellest eelnõust peaks saama seadus, siis tekib olukord, kus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, käitudes täpselt samamoodi, nagu ta on siiamaani käitunud, ehk seadusekuulelikult ja vastutustundlikult, nagu minister ise on vahepeal öelnud, järsku satub seadusega pahuksisse, kuna nüüd seadust muudetakse. Ka see ei ole meie meelest õige lähenemine õigusloomele. Pigem näitab see ilmekalt, et kui valitsev koalitsioon leiab, et talle midagi ühiskonnas ei meeldi, siis saab seadusi kiirkorras muuta, kasutades tuimalt oma ülekaalu parlamendis, mis on jätkuvalt märkimisväärne, vaatamata asjaolule, et kõikvõimalikud küsitlused näitavad, et kolme koalitsioonierakonna koondtoetus on rekordmadal ehk rahvas neid erakondi enam väga ei usalda. Aga ma ei räägi ainult juriidikast, kuigi see on selle eelnõu puhul karjuvalt puudulik. Veelgi suurem probleem peitub selles, et see eelnõu päriselt ei lahenda probleeme, vaid võib neid juurde tekitada. Selle asemel, et keerulisel ja turbulentsel ajal, milles me praegu elame, ühendada ja konsolideerida meie ühiskonda, muutes seda tugevamaks, lõhestab selline lähenemine meie ühiskonda veelgi. Eelnõu esitamist põhjendatakse julgeoleku[argumendiga], mis on juba harjumuspäraseks saanud. Sama sildi all üritatakse siin Riigikogus muuta põhiseadust, jättes hääleõigusest ilma kümneid tuhandeid Eesti elanikke pelgalt nende kodakondsuse või passi alusel. Julgeolekuargumendiga [kehtestatakse] selline kohalikele Venemaa ja Valgevene kodanikele rakendatav kollektiivvastutus Putini ja praeguse Venemaa tegude eest, kuigi uuringud näitavad, et suur osa nendest taunib agressiooni ja sõja algatamist Ukrainas. Samamoodi tahetakse nüüd panna kohalik õigeusu kirik vastutama patriarh Kirilli sõnavõttude eest, kuigi Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajad on korduvalt rõhutanud, et nemad seda retoorikat ei jaga ja mõistavad sõja Ukrainas hukka. Tuletan meelde, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik pani oma allkirja vastavale Eesti Kirikute Nõukogu avaldusele kohe sõja alguses ja pole sellest siiamaani kordagi taganenud. Me oleme korduvalt küsinud nii minister Läänemetsa kui ka teiste Siseministeeriumi esindajate käest, kas neile on teada kas või üks juhtum, kus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajad oleksid oma tegevusega Eestis rikkunud olemasolevaid seadusi, ässitanud inimesi seadusi rikkuma, levitanud taunitavat patriarh Kirilli retoorikat või seda kuidagi toetanud. Iga kord saime vastuseks selge ei. Siseministeeriumi teada pole selliseid juhtumeid olnud. Nii tekibki küsimus, miks on vaja kirikut survestada seadusemuudatustega, kui siiamaani ei ole kiriku poolt ühtegi seaduserikkumist tulnud. Jutt sellest, et see võib kunagi juhtuda, ei ole tõsiselt võetav, kas või juba sellepärast, et see rikub süütuse presumptsiooni põhimõtet. Ei saa ju kedagi karistada millegi eest, mida pole siiamaani juhtunud, aga mis võib-olla kunagi juhtub. Aga võib-olla ei juhtu ka. Me oleme Keskerakonna fraktsioonina kohtunud erinevate poolte ja huvirühmadega, oleme kuulanud ära siseministri argumente ja kiriku esindajate argumente. Eile toimus Riigikogu konverentsisaalis õiguskomisjoni avalik istung, kus eri pooled said oma arvamusi esitada. Mulle jäi meelde Tallinna piiskopkonna piiskopi Philippe Jourdani sõnavõtt, kes esindas istungil Eesti Kirikute Nõukogu. Olles oma sõnades hästi väljapeetud, viisakas ja ettevaatlik, ei saanud ta teistega jagamata jätta oma muret seoses sellega, et riik kavatseb kõnealuse eelnõu kohaselt sekkuda kiriku ellu. Härra Jourdan ütles, et selliste sammude tegemiseks peab riigil olema väga tõsine põhjus, muidu tekitab see väga suure probleemi. Mulle jäi küll selline mulje, et nagu meilegi, tundus lugupeetud piiskopile, et seda väga tõsist põhjust kiriku ellu sekkumiseks riigil Siseministeeriumi näol praegu ei ole. Minister ütleb, et on olemas Läti ja Ukraina näide, kus see kirik lihtsalt pandi kinni, meie aga seda ei tee. Võib-olla kohe ei teegi, aga päeva lõpuks, kui tulemus on sama ehk juriidilise keha sundlõpetamine, siis mis vahet seal on, mis meetmega seda saavutatakse? Muide, eilsel õiguskomisjoni istungil markeeris kiriku seaduslik esindaja, et nii ÜRO kui ka organisatsioon Human Rights Watch tundsid tõsist muret selle pärast, mis juhtus õigeusu kirikuga Ukrainas. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on viimase poole aasta jooksul korduvalt vastu tulnud Siseministeeriumi ja siseministri soovidele, teinud muudatusi oma põhikirjas ning nõustunud ka oma nime muutmisega. Sellegipoolest on nõudmised jätkunud ja uut nime ei taheta praegu registreerida. Tundub, et Eesti õigeusu kirikut sunnitakse kas rikkuma oma kanoonilisi reegleid või tekib olukord, kus Siseministeerium saab esitada kohtule taotluse kiriku kui juriidilise isiku sundlõpetamiseks. Seetõttu on täiesti arusaadav, et nii kiriku esindajad, koguduste liikmed, Pühtitsa kloostri nunnad kui ka suur osa kohalikest õigeusklikest inimestest on praegu sügavas mures. Loomulikult oli siseministri tänane esinemine muljet avaldav. Tõepoolest, nii mõnedki asjad, mis ta rääkis, olid väga õiged, aga kohati need näited ja argumendid, mis ta tõi, ei talunud ausalt öeldes kriitikat. Näiteks ta alustas sellest, et me oleme täna siin pärast seda, kui kirik üheksa kuu jooksul põhimõtteliselt ei tulnud vastu meie nõuetele ja soovidele. Ma tuletan meelde, et juba pool aastat tagasi tuli ta siia plaaniga vastav seaduseelnõu Riigikokku tuua, kui valitsus selle on kooskõlastanud. Ja Riigikogu võttis vastu avalduse, mis andis võimaluse selline seaduseelnõu kokku panna. Nii et üheksast kuust siin kindlasti pole juttugi – et nagu üheksa kuud keegi ei teinud midagi ja nüüd me otsustasime, et meil enam ei ole aega, on vaja tegutseda. Tegutsema hakati juba ammu tegelikult. Sellest kõigest lähtuvalt ei saa me kuidagi seda eelnõu toetada ja teeme ettepaneku see kohe esimesel lugemisel tagasi lükata, mille järel saavad osapooled uuesti ühise laua taha istuda ja leida koos kõiki pooli rahuldav kompromiss. Ei maksa kirikut survestades nõuda selle esindajatelt midagi, mida nad kirikuinimestena teha ei saa. Aitäh!

Järgmisena Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! On tähelepanuväärne ja kummastav, et niipea kui tänases ärevas julgeolekuolukorras asub Eesti riik astuma samme oma põhiseadusliku korra kindlustamiseks, hüppavad esile sageli küllalt sõnaosavad tegelased, kes innukalt hakkavad avalikkusele kinnitama, et kõik see, mida Eesti riik oma eksistentsi kindlustamiseks teha püüab, on õiguse- ja põhiseadusvastane. Eesti 200 on kindlalt seda meelt, et otsesed ähvardused Eesti iseseisvuse aadressil ja seega põhiseadusliku korra kukutamise aadressil ei ole Eesti riikluse seisukohalt vaidlus moraaliküsimuste üle või mingi täiesti tavaline, tühisevõitu poliitiline seisukohavõtt. Ma pean siinkohal silmas patriarh Kirilli väljaütlemisi Eesti, Läti ja Leedu omariikluse küsimuses. Eesti patrioodina pean ma meie riigi põhiseaduslikke väärtusi ja vabadusi väga kalliks, muude seas ka usuvabadust. Põhiseadusliku korra vastu kavandatud vaenutegevusele aga astun otsustavalt vastu. Head kolleegid, teile on kindlasti teada, et Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kirik allutati bolševike võimule 1943. aastal, mil Stalini käsul pandi ametisse esimene patriarh Peeter I valitsemisajast saati. Lühikest patriarhi võimuperioodi revolutsioonilisel 1917. aastal ei saa tegelikult arvesse võtta. Niisiis, alates 1943. aastast on Moskva patriarhaat olnud rangelt Nõukogude Liidu eriteenistuste kontrolli all. Sama praktikat asus võimule saanuna rakendama ka Vladimir Putini Kremli režiim. Rahvusvaheliste väljaannete vahendatud sõjauudistes on mitmetel kordadel kirjeldatud juhtumeid, kuidas Vene eriteenistused on kasutanud Moskva patriarhaadi vaimulikke, kogudusi, kloostreid ja nõnda edasi nii infooperatsioonide tööriistadena kui diversantide tagalana, majutades varustusbaase kuni relvaladudeni välja. Pole mingit alust eeldada, et see Eestis tegutsevate Moskva patriarhaadi kirikute puhul nii absoluutselt ei ole. Mina olen andnud vande jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning talitada riigi juhtimises osaledes oma südametunnistuse ning parima teadmise kohaselt. Vene revanšistlikke koloniaalambitsioone ellu viia aitava ühenduse, olgu või usuühenduse Eesti-vaenuliku tegevuse ärahoidmisel tahan käituda otsustavalt. Kremli imperialistlikule agressioonile toe pakkumine ei ole usuvabaduse küsimus, see on põhiseadusliku korra teadlik ohustamine. Pärast selle nädala esmaspäeval Riigikogu ees lavastatud palagani, kus nunnad pandi etendama vaeseid külmetavaid kannatajaid, on mul veel vähem kahtlusi selles osas, kas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku tegevuse raamistamine seaduse jõudu vajab. Kõlab väiteid kirikute ja kloostrite kinnipanemise salakavatsuste kohta. Tuletan valede levitajatele meelde, et nii Petseri kui Kuremäe klooster on täna alles üksnes tänu Eesti Vabariigi pakutud kaitsele ning tagatud usuvabadusele 1920. ja 1930. aastatel. Toona kuulusid mõlemad kloostrid muide Konstantinoopoli patriarhaadi alla. Seega on 1943. aastal loodud Moskva patriarhaat nende kloostrite ajalugu arvestades võrdlemisi uus nähtus. Aga see tõsiasi Kirilli ja Putini salafänne vaevalt et huvitab. Väited selle kohta, otsekui kavatsetaks antud seadusemuudatusega piirata usuvabadust või lausa hakata kirikuid kinni panema, ei vasta lihtsalt tõele. Veel kord, see on Eesti põhiseadusliku korra ning Eesti riigi aluspõhimõtete kindlustamise küsimus. Seepärast ma kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõiki oma kolleege nimetatud seadusemuudatust toetama. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Kinnitan ka Reformierakonna fraktsiooni poolt, et me antud eelnõu toetame ja kutsume kõiki samamoodi üles seda toetama. Jätkuks eelkõneleja Ando Kivibergi [räägitule ütlen, et] ka meie arusaam on selline – me usume informatsiooni, mis sellele viitab –, et Moskva patriarh üha süvenevalt, üha kasvavalt ja üha mõjukamalt üritab mõjutada vene õigeusklikke üle maailma ühinema russki mir'iga. Ta kutsub neid üles ühiselt toetama püha sõda, ühiselt minema pühasse sõtta Ukraina vastu. Just nimelt, ta kasutab mõistet "püha sõda", hoolimata olukorrast, kus Ukraina sõjas on juba hukkunud circa 250 000 inimest, miljon on saanud haavata, vägistatakse naisi ja lapsi. Hoolimata sellest on see Venemaa patriarhi Kirilli jaoks püha sõda. Mulle väga meeldis eilne õiguskomisjoni istung, kus Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku esindaja ütles, et ei ole olemas sellist asja nagu Vene õigeusk või ei ole olemas piire, mis takistaks ühel vene õigeusu usuasutusel autonoomselt toimimast. Ajaloos on need kanoonilised sidemed pidevalt muutunud, nende täitmine on olnud paindlik. Kui see seadus vastu võetakse, siis ei tähenda see seda, et kirikud ja muud usuasutused Eestis, kaasa arvatud Pühtitsa klooster, peaksid uksed sulgema. See seadus kohustab neid asutusi viima oma põhikiri ja alluvussuhted vastavusse Eesti Vabariigi seadustega. Kui ma võtan lahti Pühtitsa kloostri põhikirja, siis juba selle esimene lause ütleb, et see on usuline ühendus, mis tegutseb Moskva ja kogu Venemaa patriarhi juhtimise ja juhatuse all. Ja kui sealt lõpu poole edasi lugeda, siis on see täis punkte, millest nähtub, et sisuliselt ühtegi otsust ega ühtegi juhtivat isikut ei saa ametisse nimetada ilma patriarh Kirilli allkirjata. Oma tegevuses lähtuvad kõik Pühtitsa kloostri nunnad patriarh Kirilli käskkirjadest, selle sõjakurjategija käskkirjadest, kelle me ise oleme kuulutanud sõjakurjategijaks. Samale järeldusele on jõudnud ka väga paljud teised Euroopa Liidu ühendused. Meil eile arutati komisjonis ka vene õigeusu mõistet. Vene õigeusklik ei tähenda ainult Moskva patriarhaadi õigeusklikke. Vene õigeusklik on ka vene keelt kõnelev inimene, kes võib täiesti vabalt kuuluda Eesti apostlik-õigeusu kirikusse. Aga ma arvan, et ka vene õigeusklik inimene, kes kuulub kogudusse või usuühendusse, mis täna justkui juriidiliselt allub Moskva patriarhaadile, ei pea vägisi kuuluma patriarh Kirilli alluvusse. Ma arvan, et see seadus aitaks paljuski lahendada ka tänaste usuasutuste juhtide muret. Kui tuua näide Ukrainast, siis seal võeti paar aastat tagasi vastu seadus, millega Moskva patriarhaadile alluv Ukraina kirik pidi looma uue juriidilise keha, tühistamaks alluvuse patriarh Kirillile. Kirilli seisukoht oli, et ilma tema nõusolekuta ei ole see võimalik. Ukraina raada võttis selle seaduse vastu ning kirik ja kogudused tegutsevad edasi. Ma usun, et ka Eesti õigeusklikud, kaasa arvatud vene õigeusklikud, ei pea oma usku muutma. Neil on jätkuvalt õigus jääda õigeusklikuks, aga ilma allumata agressorile ja sõjakurjategijale. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volituse alusel kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu! Head kuulajad ja vaatajad! Mul on ka tegelikult südamest kahju, et patriarh Kirill on pannud meid kõiki sellesse olukorda, kuhu ta meid pannud on. [Ma ei mõtle] ainult Riigikogu saali, mis ilmselgelt on mures, nagu ma siin väga paljude Riigikogu liikmete sõnavõttudest ja küsimustest aru saan. Tegelikult on see kurb Eestis õigeusku praktiseerivate inimeste seisukohalt. Sellepärast et eile, kui oli õiguskomisjoni avalik istung, küsis avaliku pöördumise teinud õigeusklik, miks te patriarh Kirilli tegude pärast meid hukka mõistate. Ma ütlesin talle, et keegi Riigikogu saalis ei mõista teid hukka, kindlasti mitte. [Ei mõista hukka] ühtki inimest, kes on soovinud palvetada Jumala poole, on valinud endale usundiks õigeusu ja ei ole oma elus midagi valesti teinud. Kõigil on loomulikult omad patud, aga kes ei ole teinud midagi sellist, mida on teinud patriarh Kirill ehk kaaperdanud õigeusu poliitilistes huvides, ja mitte lihtsalt poliitilistes huvides, vaid tegelikult huvides, mille [arvestamine nõuab] tapmist, inimeste elude hävitamist, rääkimata loodusest ja linnadest ja küladest. Ma tahan veel kord kinnitada, et õigeusklikega ei ole see eelnõu mitte mingil moel seotud. Õigeusku kui sellist ei keelata ja neid inimesi ei tohi vaadata ega vaadatagi kuidagi teistsuguse pilguga. [Pole tähtis], milline usk [kellelgi] on. Tegelikult on selle eelnõu mõte hoopis laiem. Me oleme siin küll väga palju peatunud Moskva patriarhaadil, aga kui see seadus hakkab kehtima, siis hakkab see kehtima kõikidele usunditele täpselt võrdselt. See on hästi oluline arusaam. Meil on väga palju räägitud põhiseadusest ja usuvabadusest. Ma veel kord tahan kinnitada: Eestis on usuvabadus ja Eestis jääb usuvabadus alles. Põhiseaduse alusel Eestis ei ole [riigi]kirikut ja igaühel on olnud nii enne selle eelnõu [vastuvõtmist] kui on ka pärast seda võimalik ise otsustada, millist jumalat ta teenib. Mis saab? Nendest stsenaariumidest on räägitud päris palju. Ka eile õiguskomisjoni istungil öeldi ja tegelikult ka varasemalt on öeldud, et sundlõpetamine, millesse me oleme väga palju kinni jäänud, ei ole kindlasti ainus tee. Kui seadus võetakse vastu, on aega kaks kuud, et kirikud ja kogudused saaksid teha korrektuurid, et nad vastaksid seadusele. Ja ma ütlen veel kord: seadused kehtivad igas riigis ja kõikidele organisatsioonidele – kõikidele, sealhulgas ka erinevatele usuorganisatsioonidele. Ja on väga palju valikuid. [Meil on] Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ja nii nagu ennist sai öeldud, Eesti ajaloos on olnud aeg, kus Pühtitsa klooster on olnud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku jurisdiktsiooni all. Hästi lihtne on selle eelnõuga seoses tekitada väga palju segadust ja neidsamu hirme külvatakse paraku väga palju. Seda seetõttu, et eelnõus on põimitud hästi palju erinevaid küsimusi. Loomulikult on selle eelnõu eesmärk eelkõige julgeolek, aga tegelikult tõepoolest see lahtihaakimine usuinimesest, kes ei ole oma rolli täitnud … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kes ei ole oma rolli täitnud mitte parimast usust lähtuvalt, vaid lähtuvalt poliitikust, kes hea meelega ei sooviks Eesti Vabariiki kaardi peal näha. Aga siin on ka väga palju ajaloolisi aspekte: mis on üldse õigeusk, mis on vene õigeusk, mis on Moskva patriarhaat, kes on Moskva patriarh. Neid asju on inimestel, kes ei ole selle teemaga kokku puutunud, ausalt öeldes väga raske mõista. Ja sel juhul ongi arusaam, et kui me räägime Moskva patriarhaadist ja Moskva patriarhist, siis me räägime vene õigeusust, ja kui me räägime vene õigeusust, siis me räägime õigeusklikest. Nii see tegelikult ei ole, nendel asjadel on väga suur ja oluline vahe. Minu soov on inimesi rahustada ja öelda, et tuleb mõista, kes on usklik ja mis on üks usuorganisatsioon ja mida ja miks teeb patriarh Kirill. Aitäh teile!

Suur tänu! Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu! Kõigepealt kaks põhimõttelist, sissejuhatavat tähelepanekut. Esiteks, me oleme kategooriliselt vastu kogu selle arutelu sellise raamistamisega, mis näitab, et eelnõu esitajad ja selle pooldajad on Eesti julgeoleku tagajad ja kõik, kes suhtuvad sellesse eelnõusse kriitiliselt, seisavad vastu Eesti julgeoleku tagamisele ja õõnestavad seda. Tõde on meie hinnangul risti vastupidine. Aga sellest mõne hetke pärast lähemalt. Teiseks, põhimõttelise tähtsusega on see, et me saaksime parlamendis ja üldse Eesti ühiskonnas üle sellisest refleksist, et nii kui tuleb arutluse alla midagi, mis seondub Venemaaga või Moskvaga või laiemalt religiooniga, siis peaaju lülitub välja ja operatsioonid võtab üle seljaaju ja hakkab tühjade loosungite loopimine, selle asemel et ratsionaalselt arutleda, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest ja ühise hüve taotlusest. See, mis ma nüüd edasi ütlen, püüab lähtuda ikkagi sellisest arutelust, mida opereerib peaaju, mitte seljaaju. Selle eelnõuga seonduvaid probleeme on üldistatult öeldes kaks või kolm, sõltub kategoriseerimise alusest. Kui kaheks jagada, siis peamised probleemid on õiguslikud ja poliitilised. Kui kolmeks jagada, siis võib õigusliku probleemi omakorda jagada kaheks. Esiteks seondub see usuvabadusega, teiseks õigusriiklusega. Ja sellest kolmikjaotusest ma edaspidi lähtun: esiteks, usuvabaduse rikkumine, teiseks, õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamine ja kolmandaks, mitte Eesti julgeoleku kaitsmine, vaid selle ohustamine. Kui rääkida usuvabadusest, siis on ju täiesti ilmselge, et see eelnõu kujutab endast rünnakut usuvabaduse põhimõtte vastu. Ma mäletan, kui alguses diskussioonid algasid, siis siseminister Läänemets eitas, et see kuidagi usuvabadust puudutab. Nüüd enam seda ei eitata. Nüüd õigustatakse, et jah, on küll usuvabaduse riive, aga see ei ole põhiseadusega vastuolus. Jutud, mida me täna siin saalis oleme kuulnud, et tegelikult hoopis kaitstakse usuvabadust, on lihtsalt naeruväärselt valelikud. Kuidas siis kaitstakse usuvabadust, kui põhimõtteliselt pannakse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, Eesti suurima liikmeskonnaga kirik, ja Pühtitsa klooster, Eesti suurim klooster, fakti ette: te kas katkestate oma kanoonilised sidemed, nagu me teilt nõuame, või me sundlõpetame teid? Ei ole mõtet siin kogu aeg rääkida, et oi, mis te siin ähvardate sundlõpetamisega. Teie ähvardate sundlõpetamisega! See ongi selline mafioosne lähenemisviis: te kas teete nii, nagu me ütleme, maksate meile – mingi poeomaniku poole pöördutakse näiteks –, või lendab teie pood õhku. Ja siis öeldakse: ega selle poe õhkulaskmine ei ole meie eesmärk, ärge külvake sellist paanikat. Meie eesmärk on saavutada sõbralik kokkulepe, sõbralik teineteisemõistmine. Aga need on teie kaks valikut: makske, või juhtub see. Põhiseaduse § 40 ei näe üldse sellist võimalust ette, et usuvabadust saaks piirata, apelleerides julgeolekukaalutlusele. Põhiseadus ütleb täiesti selgelt, et usuvabadust saab piirata avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitsmise kaalutlusele tuginedes. Ei ole sellist asja nagu julgeoleku tagamise kaalutlus. Ehk siis põhimõtteliselt üldse põhiseaduses seaduslik alus selliseks piiranguks puudub. Nüüd, isegi kui põhiseadus lubaks riigi julgeoleku kaalutlusel usuvabadust piirata, siis peaks see piirang olema põhiseaduspärane, sobilik, vajalik ja mõõdukas, nagu teavad kõik juristid, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud. Sobilik ei ole see piirang sellepärast, et see põhimõtteliselt ei võimalda saavutada taotletud eesmärki: tagada Eesti Vabariigi julgeolekut läbi selle, et välistada Moskva patriarhaadi mõju. Nüüd, kui see ei ole sobilik, siis ei ole vaja üldse vaadata, kas see on vajalik ja mõõdukas. Ja ta ei ole sobilik, sellepärast et see, kas põhikirja on kirjutatud need kanoonilised sidemed või mitte, ei mõjuta mitte kuidagi seda, kas Moskva patriarhaadist saab reaalselt mingit mõju avaldada, kui seda soovitakse, või ei saa. Muidugi saab. Muidugi saab! Inimlikud kontaktid säilivad, kanalid säilivad, kogu seda mõju saab avaldada. Nii et see meede reaalselt ei ole sobiv, see ei ole sobilik meede. Aga isegi kui see oleks sobilik, siis see ei ole vajalik, sellepärast et selle eesmärgi saaks saavutada oluliselt vähem põhiõigusi piiravate meetmetega. Karistusseadustikus teatavasti on olemas § 233, mis näeb ette välismaalase poolt toime pandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivallata tegevuse eest inimeste karistamist. On § 2342 "Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine" ja § 151, mis näeb ette, et üleskutsed vägivallale on karistatavad. Ehk siis kõik õiguslikud instrumendid tagamaks, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ega Pühtitsa kloostri kaudu ei saa tegutseda Eesti julgeoleku vastaselt, on juba kehtivas õiguses olemas. Ja kolmandaks, loomulikult ei ole see meede ka mõõdukas, sellepärast et kahjustatud hüve, riivatud põhiseaduslik hüve on palju suurema kaaluga kui saavutatud hüve, mida tegelikult ju ei eksisteerigi, nagu ma juba selgitasin. Selle tõttu loomulikult ei tohiks president seaduse vastuvõtmise korral seda seadust üldse välja kuulutada. Vastupidi, tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. On ju tõsiasi, et usuvabadus ei ilmne mitte seal, kus austatakse neid usuühendusi, mis avalikule võimule meeldivad, vaid seal, kus austatakse ka neid, kes ei meeldi. Seal ilmneb, kas austatakse usuvabadust või mitte. Nüüd, aeg tiksub armutult, liigume kiiresti edasi. Õigusriikluse aspektist on karjuvalt ebanormaalne see, et karistatakse sundlõpetamisega, ähvardatakse usuühendusi mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid mida nad võivad tulevikus teha. See on õigusriikluse põhimõtte paroodia. Nii ei saa õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis asjad käia. Nii inimesi kui organisatsioone saab karistada ja sundlõpetamine on kõige rangem võimalik karistus juriidilisele isikule selle eest, mida nad on teinud, mitte selle eest, mida nad võivad teha. Vastasel juhul ei saagi ennast kaitsta. Ja kolmandaks, mis on kõige rängem selles loos: see on julgeoleku aspekt. Reaalselt ei eksisteeri julgeolekuohtu, mida praegu lahendatakse. Seda ju ei eitata siin tänagi, isegi minister on korduvalt öelnud: julgeolekuohtu ei ole. Räägitakse lihtsalt sellest, et see võib tulevikus tekkida, et julgeolekuohuks ongi see, et tulevikus võidakse kasutada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut või Pühtitsa kloostrit Eesti julgeoleku vastaselt. Ehk siis reaalset probleemi, mida lahendada, tänasel päeval ei eksisteeri. Küll aga tekitatakse täiesti reaalne julgeolekuoht. Kujutage nüüd reaalselt ette, kui Venemaa meedias hakkavad ringlema lood sellest, et Eestis asuvaid vene õigeusu [kirikuid ja kloostrit] ähvardatakse sundlõpetamisega, kui nad ei allu nõudmisele katkestada kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga, mis on ebaseaduslik nõudmine. Ja tõesti on Eesti põhiseaduse kohaselt. Ja kujutage nüüd ette, kui päriselt lähebki asi nii kaugele, et nad ei katkesta sidemeid Moskva patriarhaadiga ja valitsus peabki hakkama neid sundlõpetama. Saadame siis sinna politsei, eriüksused, kiirreageerijad, tuleb hakata neid füüsiliselt sundlõpetama. Sellest lähevad kaadrid Venemaa meediasse, kus öeldakse: näete, kuidas meie omadega Eestis ümber käiakse, tuleb appi minna kaasmaalasi kaitsma. Kes on selle olukorra tekitanud? Valitsus on ise selle olukorra tekitanud. Ja teiselt poolt me ründame ka Ameerika Ühendriikide administratsiooni tuumikväärtusi, milleks ka usuvabadus on. Seda just Müncheni julgeolekukonverentsil deklareeriti. Ehk siis me teeme seda kõike viisil, mis võimaldab ameeriklastel öelda: kuulge, kui te ise provotseerite konflikti, rikkudes meie tuumikväärtusi, siis miks te arvate, et me peaksime teile appi tulema? Nii et ultimatiivselt on see eelnõu ise suur julgeolekuoht, mistõttu me kutsume üles seda mitte toetama ja oleme esitanud elektrooniliselt ka tagasilükkamise ettepaneku. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Saudi Araabias lõppes eile esimene läbirääkimiste voor Venemaa ja Ameerika Ühendriikide välisministri vahel. Moel või teisel läbirääkimiste teel Vene agressioonisõda Ukraina vastu peatub, see on selge. Paraku tuleb nentida, et Putini režiim jääb püsima. See tähendab seda, et kui akuutne sõjategevus Ukraina rindel on peatunud, olgu vaherahu või rahulepinguga, siis Sauroni silm pöördub suurema tähelepanuga meie poole. Ja see eeldab meilt minimaalse hoolsuskohustusena samme, mis Vene föderatsiooni mõju tööriistu Eesti Vabariigi suunal jõuetustavad. Konkreetse eelnõu puhul Isamaa fraktsioon toetab esimese lugemise lõpetamist. Kuid ma märgin siinjuures, et minu jaoks ei olnud veenvad need siseministri argumendid, mis olid kriitilised Läti Seimi valitud tee suhtes. [Seim lahendas] selle küsimuse septembris 2022. aastal, kuus kuud pärast täiemahulise agressiooni algust. Järgmisel nädalal möödub kolm aastat täiemahulisest agressioonist, ja me oleme selle initsiatiiviga alles esimesel lugemisel. See võib meid välja viia ka hilisema kohtu- ja protseduurimenetluseni. Ma arvan, et oleks ausam, selgem ja veenvam, kui selles seadusinitsiatiivis sõnastataks selgelt eesmärk, mis puudutab Moskva patriarhaadi õigusliku mõju väljalülitamist Eesti ruumis. Praegu on valitud väga umbisikuline, eufemiseeritud lahendustee. Siseminister ei andnud paraku veenvat vastust. Samas on tõepoolest siseministril olemas tööriistad, mida kahjuks siseminister ei avanud oma käsitluses. Need on kehtivas kirikute ja koguduste seaduses, mis avaliku korra argumendile toetudes mitte ei võimalda teatud samme astuda, vaid kohustab valdkonna eest vastutavat ministrit ka registripidaja suunal [seda tegema]. Seda menetlusviisi ei ole siseminister mingitel motiividel pidanud võimalikuks realiseerida. Millised need motiivid on, on jäänud segaseks. Nüüd, Moskva patriarhaadi küsimus on üks teemade ring. Kuid loomulikult on Vene föderatsiooni Eestit survestava poliitilise mõju tööriistu teisigi. Konkreetselt järgmisel nädalal hakkab parlament – lupus in fabula – teisel lugemisel arutama põhiseaduse muutmist seoses kohalikel valimistel hääleõiguse piiramisega. Siin ma kutsun üles enne mind kõnelenud siseminister Lauri Läänemetsa korrigeerima oma käitumisjoonist, mille tõttu on efektiivses pantvangis koalitsioon, kellel on ligi kahekolmandikuline häälteenamus siin parlamendis, aga seekaudu tegelikult kogu parlament. Kui me selles olukorras hindame relevantset riskikategooriat, siis me peame langetama ka sisulise kvaliteediga otsused. [Paraku on meil] olukord, kus koalitsiooni kuuluv Reformierakond ütleb, et me tahaksime, aga kahjuks sotsid on vastu, ja Eesti 200 ütleb, et me tahaksime, aga sotsid on vastu. Muidu laguneb võimuliit ja selle peale kukub kogu maakera kummuli ning seetõttu ei ole võimalik võimuliidu parlamendiliikmetel hääletada lähtudes arusaamast, nagu nad tegelikult peavad õigeks Eesti huvides hääletada. Ma pean seda lühinägelikuks poliitiliseks käekirjaks. Kutsun sotsiaaldemokraate üles vähemalt vabastama sellest pantvangivandest teisi koalitsioonisaadikuid. Kokku võttes on asju, mille puhul me peame ütlema, et on õige moment, aga võib-olla on hiljaks jäädud. Ent see meid täna ei vabanda. See [eesmärk] tuleb realiseerida just nimelt tuleviku määramatust silmas pidades. Aitäh!

Suur tänu! Hea kolleeg Varro Vooglaid, ma ei kuulnud, et teie nime oleks mainitud selles äsja kõlanud kõnes. Ma saan aru, et teil on soov esitada vastusõnavõtt, aga ma ei kuulnud teie nime. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? (Saalist vastatakse.) Ei, lihtsalt ma küsin. Ma ütlen, et ma ei kuulnud ei teid ega teie seisukohti mainitavat selles eelnevas kõnes. Vastusõnavõtt on mõeldud ikkagi sellele, kui teid mainitakse kõnes, aga selles pole teid mainitud. (Saalist öeldakse midagi.) Hästi, andke Varro Vooglaiule mikrofon, kui ta väidab, et teda on mainitud. Siis palun, Varro Vooglaid, vastusõnavõtt kaks minutit!

Ma käitun hästi korrektselt, ma ei alusta vastusõnavõttu, vaid ma vastan teie küsimusele. Minu nime otseselt ei mainitud, aga räägiti SAPTK-st, Sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja räägiti siin saalis olevatest inimestest, kellele väidetavalt pole oluline, mis värvi lipp seal Pika Hermanni tornis lehvib.

Aga ma läbirääkimistel ei kuulnud sellist lausungit.

Igor Taro, te võite stenogrammist vaadata, sellist juttu täpselt rääkis.

Jaa, aga see oli antud juhul, ma saan aru, küsimuses, see ei olnud läbirääkimistel. Te saate vastusõnavõtu esitada läbirääkimistel kõlanud seisukoha suhtes. See ei puuduta küsimusi. Selles mõttes on väga selgelt paika pandud, et kui kellegi seisukohta või nime mainitakse läbirääkimistel, siis on võimalus vastusõnavõtuks. Kui see on kõlanud varasemalt küsimuste-vastuste raames, siis meie kodu‑ ja töökorra seadus ei paku sellist võimalust. Siis ma kahjuks ei saa seda anda. Nii, head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga härra ministril on käsi püsti ja ta oli ka väga häälekas seal tagapingis. Palun, härra minister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Ma loomulikult tänan nende küsimuste ja ka selle aruteluvooru eest, kus parlamendierakonnad oma seisukohti väljendasid. Ma pean ütlema, kuulanud seda Keskerakonna esindaja sõnavõttu, et muidugi äärmiselt küüniline on võtta selline hoiak ja rääkida sellest ja tulla ütlema, et midagi pole nagu seletatud, räägitud, kui me kolm tundi oleme nendest teemadest rääkinud ja seda kõike avanud ja tegelikult ka küsimustele vastanud. Väita kõike vastupidist – see tähendab seda, et ega [tegelikku] huvi ei ole, valimiskampaania väga hoogsalt käib. Aga tõesti, ma sellega olen nõus, et nagu Keskerakonna esindaja ütles, kirik ja riik peavad olema lahus. Sellega olen täiesti nõus ja tegelikult me ju seda selle eelnõuga taotlemegi, et kirik, Eestis tegutsev kirik, ja Venemaa riigina oleksid lahus. Me oleme ühte meelt, aga millegipärast ei taheta kaasa tulla. Ja ma veel kord tahan rõhutada, et selle eelnõu objekt või see probleem, mida me lahendame, ei ole siin tegutsev Eesti õigeusu kirik ega õigeusku uskuv inimene. Tegemist on patriarh Kirilliga ja temale kuuletumisega, temale allumisega, tema võimalusega Eesti usuorganisatsioonidele, usuühendustele öelda, mida ta tahab, ja otsustada, mida ta tahab. See on see probleem. Siin nii Keskerakonna kui minu arvates ka EKRE poolt kõlas väide, et probleem oleks nagu inimene. Probleem oleks nagu siinne kirik või klooster. Ei ole! Me pole seda kunagi öelnud. Lugupeetavad, jääme selle juurde! Ma rõhutan veel üle ja nüüd ma ekstra Keskerakonnale ütlen, et kui te sotsiaalmeedias kampaaniat teete, siis [teadke], et ei ole õigeusklikud Eestis selle seaduse objekt ega probleem. Nemad ei ole oht Eesti julgeolekule ega ole ka klooster. Nüüd on see selge ja ärge siis eksige oma sotsiaalmeediakampaaniates. Probleem on patriarh Kirill Venemaal ja tema võim, ka mõjuvõim siinse usukogukonna üle. Ma jätkuvalt ütlen ka – ma seda juba mainisin ja ma rohkem sellest rääkida ei saa –, et esimese astme kohus on tuvastanud, et tegemist on julgeolekuohuga. Seda esimese astme kohtu otsus sisaldab. Mul pole volitusi seda otsust avaldada, aga ma võin teile kinnitada, et seda see sisaldab. Nii et Keskerakonnale ja EKRE-le teadmiseks, et pole nagu mõtet sellest rääkida. Ja ei karistata selle eelnõu kohaselt mitte kedagi. Karistamine ei ole eesmärk. Selle eelnõu eesmärk on vabastada inimesed Moskva patriarhaadi mõjuvõimust. Usuvabaduse hoidmist rõhutas ka Ukraina katoliku kiriku juht. Katoliku kiriku pea Ukrainas rõhutas, et siinsed õigeusklikud tuleb patriarh Kirilli alluvusest vabastada. See on usuvabaduse garanteerimine. See on Ukraina katoliku kiriku juhi sõnum Eesti Vabariigile, ja nemad on näinud kõike, mis seal juhtunud on. Ja nüüd ma tahan öelda seda, et see on tõesti probleem, nii nagu EKRE esindaja siin rääkis, et me võime minna Ameerika Ühendriikide tuumikväärtuste vastu. Ma ütlen, et see ongi probleem. Ja ma jätkuvalt kutsun üles selle üle arutama. See on tõesti probleem, kui [Ühendriikide] tuumikväärtused on sellised, [mille kohaselt] Eesti oma julgeoleku eest seista ei tohiks. Me peaks selle üle arutama, see väärib arutelu. Kuidas see ikkagi saab niimoodi olla, et Ameerika, kes on meie liitlane, ei luba meil oma julgeoleku eest hoolitseda, demokraatia eest hoolitseda. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja me peaksime seda arutama. Aga ma tahaks lõpuks öelda, et siin kõlasid ju arvamused. Ühed arvamused olid need, et selline lahendus selle eelnõu kujul ei ole kuidagi õige. Teine arvamus kõlas sellisena, et vastupidi, me teeme liiga vähe, peaks olema palju karmimad, nagu Läti. Et Riigikogu peaks ära otsustama selle, mida kirikus usutakse, mis on kiriku nimi, milline kiriku põhikiri on ja kellega ta seotud on. Ma tahan öelda veel kord, korrata: see siin on kesktee. Kesktee on see, et see seadus võimaldab kirikul ise seda otsustada, õigeusklikel ise seda otsustada, vabastada ennast Venemaa, Kremli mõju alt ja pühenduda rahulikult oma usule. See on kogu selle seadusemuudatuse püüe. See on see, mida tahetakse, et inimesed saaks rahulikult oma usule pühenduda. Ja ma kinnitan, et kui see seadus vastu võetakse, siis ükstapuha, mida kirik või klooster otsustab, kiriku hooned jäävad ikka lahti. Kogudused jäävad ikka tegutsema ja inimesed saavad pühenduda õigeusule, ükstapuha, millist propagandat siin ei tehta või valeinformatsiooni ei [jagata]. Nii et minu poolt suur tänu selle arutelu eest! Jätkuvalt: kui on mõistlikke argumente, kuidas kindlustada, tagada Eestis usuvabadus ja samas ka julgeolek, ja kui need on õiged tähelepanekud, siis minu arvates on mõistlik need sellesse eelnõusse sisse viia. Valitsus kindlasti ei pretendeeri sellele, et ta omab Eestis kõige suuremat tarkust. Ma usun, et kollektiivne teadmine, tarkus ja kogemus siin parlamendisaalis on kindlasti väga suur väärtus ja siit on kindlasti midagi ka selle eelnõu juurde kaasa anda. Suur tänu teile! Ma arvan, et Eesti julgeoleku mõttes on väga oluline, et me selle küsimusega edasi liiguksime. Aitäh!

Aitäh! Kas ka hinnang läbirääkimistel kõlanud Keskerakonna seisukoha kohta? Siis Lauri Laats, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Siin oli Ameerika täna hästi palju jutuks. Lihtsalt viimane uudis: Trump nimetas Zelenskõid diktaatoriks. Mis me nüüd teeme? Ja kindlasti ei ole ju küsimus ainult ühes inimeses. Ja kui vaadata meie seisukohta, siis meil on eelkõige mure usuvabaduse pärast. Nii nagu ka hea kolleeg Varro Vooglaid ütles, tegelikult kirikul on kaks võimalust: kas vahetada usku või siis kirik kinni panna. See seadus on kindlasti usuvabaduse piiramise kohta. Kui tegelikult suuremat pilti vaadata, siis peab tunnistama, et kogu kristluse ajaloo jooksul on olnud eri riikides erinevad võimud. Tihtipeale on ka nii olnud, et usujuhid on toetanud ühte või teist valitsus- või riigijuhti, kes ei ole neile oma väljaütlemistes ja tegudes meelepärane olnud. Selline lihtsalt ajalugu on ja praegu on ka selline momentum. Ja selle momentumi pärast hakata selliseid seadusi vastu võtma – ma arvan, et see on lihtsalt vale. See usk, kristlus on meil olnud sajandeid. Neid momentumeid, kus üks või teine seaduse esindaja või valitsus oleks võinud vastu võtta otsuse kirikud sulgeda, on läbi ajaloo olnud eri riikides väga palju. Meil on muid muresid, millega tegeleda, mitte selle küsimusega. Aitäh!

Aitäh! Kuna eelnevas ministri sõnavõtus või kõnes viidati ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni seisukohale, siis Varro Vooglaid, vastusõnavõtt, palun!

Suur tänu! Minister ütles, et ta jagab meie muret seonduvalt sellega, mis puudutab USA uue administratsiooni tuumikväärtusi. Tema on ka mures, et kui ikkagi selle uue administratsiooni tuumikväärtuseks on see, et me ei või oma julgeoleku eest seista, siis see on probleem. See on ju lausdemagoogia. Me pole mitte midagi sellist väitnud. Seda esiteks. Ja teiseks, loomulikult ei ole Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni tuumikväärtuseks see, et me ei või oma julgeoleku eest seista. Vastupidi, nende huvides on see, et me just nimelt seisaksime oma julgeoleku eest. Aga ühtlasi on nende huviks see, et me ise ei provotseeriks konflikti. Praegusel hetkel töötatakse rahu, mitte konflikti jätkamise süvendamise nimel. Ja eriliselt on nende tuumikväärtuseks usuvabadus. Sellest rääkis J. D. Vance oma kõnes Müncheni julgeolekukonverentsil, kus ta muu hulgas ütles: "Oht, mis mind Euroopa puhul kõige enam muretsema paneb, ei ole Venemaa, Hiina ega ükski teine välisoht. Ma kardan hoopis ohtu seestpoolt, Euroopa taandumist oma põhilistest väärtustest, väärtustest, mis seovad Euroopat Ameerika Ühendriikidega." Ja rääkides Ameerika Ühendriikide tuumikväärtustest, ma juhin tähelepanu, et kohe esimesel nädalal pärast ametisse asumist Ameerika Ühendriikide uus president Donald Trump andis välja täitevkorralduse, mis kannab pealkirja "Kristlusevastaste eelarvamuste kaotamisest". Ja ma tsiteerin seda täitevkorraldust. "Minu administratsioon ei talu valitsuse kristlusevastaseid samme ega kristlaste vastu suunatud ebaseaduslikku käitumist. Minu administratsioon tagab, et igasugune kristlaste vastu suunatud ebaseaduslik, sobimatu käitumine, poliitika või praktika tuvastatakse, lõpetatakse ja parandatakse." Ja see on see põhjus, miks me osutame Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni tuumikväärtustele ja ütleme, et kui me jätkame Eesti suurima kloostri sõna otseses mõttes tagakiusamisega ja ähvardame neid sundlõpetamisega, siis meil tekib probleem mitte ainult venelastega, vaid ka ameeriklastega. Panna ennast sellesse olukorda on sõna otseses mõttes idiootne.

Suur tänu! Nii, rohkem sõnavõtu- ja kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 570 esimene lugemine lõpetada. Aga, lugupeetud kolleegid, meile on laekunud kaks avaldust. Üks Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, teine Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Need on identsed. Mõlemad teevad ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 11, vastu 41 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 570 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. märts kell 17.15.