Arupärimine elulõpuga seonduvate regulatsioonide kohta (nr 766)

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Madis Kallase, Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Anti Allase, Heljo Pikhofi ja Helmen Küti 7. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine elulõpuga seonduvate regulatsioonide kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Head Eesti inimesed! Lugupeetud Riigikogu esimees! Minister! Head kolleegid! Kevadel andsin üle arupärimise elulõpuga seonduvate regulatsioonide kohta. Nagu me täna kuulsime lugupeetud esimehe kõnest, siis see on jätkuvalt aktuaalne teema. Tõenäoliselt on see aktuaalne nii homme-ülehomme kui ka järgnevatel aastatel. Nimelt, küsimus oli lihtne. Riigikohus toona otsustas, et ühes kriminaalasjas, kui inimene oli pakkunud enesetapuvahendit, oli võimaldanud selle kasutamist – tegemist oli gaasiga –, jäi see inimene õigeks. See tekitab kaks küsimust. Esimene küsimus on oluline seetõttu, et me peaksime endalt küsima, miks on Eestis niimoodi, et väga sügavalt isikliku ja väga raske küsimuse puhul, nagu on siitilmast lahkumine, on inimene valmis pöörduma võhivõõra inimese poole, et [lahkuda siitilmast] sellisel moel, nagu oli kirjeldatud, selle võõra inimese toodud vahendi, gaasi abil. Kas see on ikka see, mida me Eestis tahame näha? Teine pool on loomulikult juriidiline. Kellel ja kuidas on õigus otsustada selle üle, kuidas siitilmast lahkuda? Kui me seda arupärimist tegime, siis [nägime, et] sellel [teemal] on tõepoolest kaks tahku, üks puudutab sotsiaalministrit, teine puudutab justiits‑ ja digiministrit. [Valik] langes siiski sotsiaalministrile, sest eelkõige peame tegema otsuseid inimesest lähtuvalt, küll siis tuleb ka juriidika järele. Aga tõsi, siin on küsimusi, mille puhul me eeldame, et sotsiaalminister ning justiits‑ ja digiminister teevad koostööd. Meie küsimused on lihtsad. Me näeme, et meil on õiguslik vaakum ja meil on ka väga sügav eetiline probleem, kui inimesed pöörduvad tõepoolest võhivõõraste inimeste poole. Kuidas minister hindab selle juhtumi olulisust ja mõju tänasele Eesti poliitikale ja sotsiaalvaldkonnale? Kas tuleks algatada avalik arutelu ja seadusloomeprotsess, selle Riigikohtu lahendi valguses vaadata üle seadused ning minna ka edasi siit, kus me elulõpu tahteavaldusega praegu oleme? Kas valitsusel on kavas tõsisemalt kaaluda eetilisi, juriidilisi ja meditsiinilisi aspekte, et võimaldada tõepoolest väärikat elu lõpetamist nendele, kes on raskelt haiged ja kannatavad ning kes tegelikult soovivad ühel või teisel moel seda lõpetada? Nii et väga raske teema, aga ma loodan konstruktiivset arutelu. Jõudu ministrile vastustega!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, lugupeetud istungi juhataja! Tere, hea Riigikogu ja kõik teised, kes meid vaatavad ekraanide tagant! See teema on tõesti hästi oluline ja mul on väga hea meel, et see jälle tõstatub siin saalis, sest arutelu selle üle on vajalik. Ma loen ette küsimused ja siis vastused ning kui on lisaküsimusi, siis ma hea meelega vastan. Esimene küsimus: "Kuidas hindate riigikohtu otsust Paul Tammerti juhtumis ja milline võib olla selle mõju?" Ministrina ei ole mul õigust Riigikohtu otsust hinnata. Ma arvan, et Riigikohtus on niivõrd head eksperdid, et ma ei tunne ka vajadust sellise õiguse järele. Kohus on oma otsuse teinud ja see kehtib. Ma kasutan ikkagi võimalust, et lühidalt selgitada, mida kohus leidis ja miks see on oluline. Paul Tammerti juhtum tõi väga selgelt esile keerulise küsimuse: kui suur on inimese õigus otsustada oma elu ja selle lõpu üle? Seal ei olnud tegemist tervishoiuteenusega. Tegemist oli inimesega, kes rentis seadet, mida teine inimene kasutas enesetapu tegemiseks. Eestis ei ole enesetapp keelatud, samuti ei ole keelatud sellele kaasa aidata. Seetõttu ütleski Riigikohus, et Tammerti tegu ei olnud karistatav. Kohus selgitas ka ühte põhimõttelist asja: vabasurma mineja abistamine ei ole tervishoiuteenus. See tähendab, et süüdistatav ei tegelenud haiguse ennetamise, diagnoosimise ega raviga. Ta ei teinud arstlikke protseduure, ei tuvastanud haigusi ega muutnud kellegi terviseseisundit, seda tegi inimene ise. Kehtiva õiguse järgi ei saa raviks nimetada tegevust, mille siht on tervist kahjustada, teisisõnu, surma esilekutsumine ei ole tervishoiuteenus. Samas ütles kohus välja väga olulise põhimõtte: igal arusaamisvõimelisel inimesel on õigus lahkuda elust omal soovil ja seda tuleb austada, olgu siis tegemist ravi katkestamise või ravist keeldumisega või otsusega elust lahkuda. See on osa inimese enesemääramisõigusest. Riigikohus märkis ka, et meil on vaja täpsemat regulatsiooni, mis võimaldaks inimestel oma tahet elu lõpus selgelt väljendada. Oleme selle nimel juba samme astunud. Riigikogu võttis hiljuti vastu seadusemuudatused, millega luuakse võimalus elulõpu tahteavaldust esitada ja rakendada. See tähendab, et inimene saab ette ära otsustada, millist elu säilitavat ravi ta tulevikus soovib või ei soovi, juhul kui ta enam oma tahet väljendada ei saa. Lõpetuseks on oluline rõhutada, et elulõpu tahteavaldus ei puuduta abistatud enesetappu ega eutanaasiat ehk seda, kui inimene surmatakse. See puudutab ainult seda, et inimene saaks olla kindel, et tema soovi austatakse, kui ta ise enam rääkida ei saa. See on samm väärika elulõpu suunas. Sotsidele aitäh selle eelnõu toetamise ja ka edasiviimise eest! See on olnud väga suur ja pikk koostööprojekt. Teine küsimus: "Kas valitsus peab vajalikuks algatada avaliku arutelu või seadusloomeprotsessi, et riigikohtu lahendi valguses vaadata üle tänased seadused ning teha seadusloomes muudatusi. Kui jah, siis milliseid?" Tegelikult pidas seda vajalikuks Riigikohus, kes ütles oma lahendis väga selgelt, et meil on vaja täpsemat regulatsiooni, mis võimaldaks inimesel väljendada elu lõpus oma tahet, sealhulgas elu lõpetamise kohta. Riik on siin juba ühe olulise sammu astunud. Nagu mainisin, 2027. aasta jaanuarist saavad patsiendid esitada oma elulõpu tahteavalduse tervise infosüsteemi kaudu. See tähendab, et arstidel ja teistel tervishoiutöötajatel on võimalik seda tahet ka reaalselt arvestada ja rakendada. Aga – ja see on oluline – see on ainult üks samm. Küsimus eutanaasiast ja abistatud enesetapust on palju laiem ja tundlikum. Selliste otsuste tegemine eeldab põhjalikku ühiskondlikku arutelu. Meenutan, et elulõpu tahteavalduse arutelud kestsid ühiskonnas viis aastat, [nendel osalesid väga paljud,] alustades ekspertidest ja lõpetades [tavaliste] inimestega. Siin on vaja ka tervishoiutöötajate valmisolekut. Ei piisa lihtsalt üleöö tehtavast seadusemuudatusest, avalikud arutelud on kindlasti vajalikud. Need peavad toimuma rahulikult, laiapindselt, läbimõeldult. Tegemist on teemaga, kus me vajame kõigepealt ühiskondlikku arusaama ja vähemalt mingit konsensust. Samal ajal on oluline rõhutada, et juba olemasolevas elulõpu tahteavalduse regulatsioonis pannakse eriline rõhk palliatiivse ravi kättesaadavusele ja kvaliteedile. See ravi on inimese elu väärika lõpu lahutamatu osa. Valitsuse prioriteet ongi luua raamistik, mis austab inimväärikust, arvestab patsiendi tahtega ja samal ajal pakub tuge nii lähedastele kui ka tervishoiutöötajatele. Teisisõnu, enne kui me räägime seaduse muutmisest, peame pidama ausa ja põhjaliku arutelu, alles siis saame otsustada, kuhu ühiskond on valmis minema. Tahan tuua välja veel ühe asja. Ma mainisin eutanaasiat ja abistatud enesetappu. Need on väga-väga erinevad [asjad]. Kindlasti ei ole me hetkel valmis arutlema eutanaasia ehk inimese surmamise üle, vaid räägime ikkagi abistatud enesetapust, kui inimene ise aktiivselt otsustab oma elu lõpetada, aga turvalisel moel, kui nii üldse võib väljendada. Kolmas küsimus: "Kas valitsusel on kavas läbi viia analüüs eetiliste, juriidiliste ja meditsiiniliste aspektide kohta, et kaaluda võimalusi väärikaks elu lõpu toetamiseks raskelt haigetele ja kannatavatele inimestele ning käsitleda abistatud enesetappu või eutanaasiat sarnaselt riikidele, kus need on rangelt reguleeritud?" Valitsuse tegevuskavas on ette nähtud kaks sammu. Esiteks, patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduse vastuvõtmine, mis on nüüdseks tehtud, ja teiseks see, et jätkatakse arutelu õigusruumi kujundamise üle elulõpu teemadel. Nagu ma juba eelmisele küsimusele vastates selgitasin, arutelud eutanaasia ja abistatud enesetapu üle on vajalikud. Regulatsioonide võimalik muutmine eeldab põhjalikku ühiskondlikku arutelu ning ka tervishoiutöötajate valmisolekut selleks. Elulõpu tahteavalduse seaduse vastuvõtmise taustal on toimunud erinevaid arutelusid. Nende käigus on saanud selgeks, et nii eutanaasia kui ka abistatud enesetapp puudutavad eelkõige eetilisi ja juriidilisi dilemmasid ning Eesti ühiskond ei ole seni siin vastuseid andnud. On ka küsitav, kas Eesti tervishoiusüsteem ja arstkond oleks valmis neid praktikaid rakendama. Ma olen arstidega rääkinud. Abistatud enesetapu suhtes ollakse oluliselt rohkem valmis edasi minema, aga ka meie väga tugevad eetikud on öelnud, et näiteks eutanaasia seadustamist nemad hetkel küll ei näe kuidagi võimalikuna. Selle aasta lõppu me oleme plaaninud ümarlaua. Selle eesmärk on arutada, kuidas kujundada terviklik raamistik, mis ühendab palliatiivse ravi, patsiendi elulõpu tahteavalduse süsteemi ning kõik muud ühiskondlikud arutelud ja õiguslikud lahendused meditsiiniliselt abistatud surma teemadel, ning kuidas see saaks toetada patsiente, nende peresid ja tervishoiusüsteemi tervikuna. Fookus ei ole ühe üksiku teema lahendamisel, vaid sellel, kuidas need teemad omavahel suhestuvad ja kuidas neid Eestis koos käsitleda. Ümarlauale järgneb juba konkreetse tegevusplaani koostamine. Neljas küsimus: "Millised on valitsuse plaanid parandada palliatiivse ravi kättesaadavust, vaimse tervise tuge ja sotsiaalteenuseid, et ennetada olukordi, kus inimesed tunnevad, et ainus väljapääs on elu lõpetamine?" Valitsus on viimastel aastatel astunud mitu sammu, et parandada nii vaimse tervise [teenuste] kui ka palliatiivse ravi kättesaadavust, sotsiaalteenuste [kättesaadavust] samamoodi. Toonitan jälle, et see on ikkagi olnud aastatepikkune töö, see ei ole olnud ainult selle valitsuse teema. Eesmärk on pakkuda inimestele tuge rasketel hetkedel, ennetada olukordi, kus elu lõpetamine tundub ainsa väljapääsuna. Kõigepealt selgitan, mis on palliatiivne ravi. Inimeste jaoks on see sageli olnud seotud eelkõige elu lõpuga, kuid see on terviklik ja meeskonnapõhine lähenemine, kus kas surmavalt või väga raskelt haiget inimest toetatakse just elukvaliteedi mõttes ja ei jäeta toeta ka tema lähedasi. Palliatiivne ravi tähendab füüsiliste vaevuste leevendamist, vaimse tervise toetamist ning psühhosotsiaalsete ja hingeliste kannatuste leevendamist. Eestis on viimastel aastatel palliatiivse ravi süsteemi arendatud mitmel tasandil. Need teenused on kättesaadavad näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus töötavad hospiitsosakonnad. Statsionaarset hospiitsravi on Tervisekassa rahastanud juba umbes viis aastat. Eelmisel aastal kulus selleks üle 3,2 miljoni euro. 2020. ja 2021. aastal valmisid palliatiivse ravi juhendid, mis käsitlevad nii sümptomaatilist ravi ehk sümptomite leevendamist kui ka erakorralisi seisundeid, elulõpuravi ja samamoodi ka teenuste korraldust. 2023. aastal koostasime Euroopa palliatiivse ravi ülevaate, kus keskenduti vaimse tervise teenustele ja ettepanekutele, mis on mõeldud just nimelt Eestile. Eelmisel aastal järgnes sellele palliatiivse ja geriaatrilise ehk eakaid puudutava ravi analüüs koos korraldusettepanekutega. Mõlemad dokumendid sündisid laiapõhjaliselt, kaasati erinevaid eksperte, tervishoiu‑ ja haridusasutusi ning teenusepakkujaid. Aitäh eelmisele ministrile selle eest! 2024. aasta alguses käivitati koostöös piirkondlike haiglatega pilootprojekt, mille eesmärk on hinnata patsientide vajadusi, teenuste kättesaadavust ja meeskondade toimimist. Katsetatakse ka uusi teenusemudeleid. Lisaks statsionaarsele ravile pakutakse ambulatoorset meeskonnapõhist vastuvõttu, psühhosotsiaalset ja hingehoidlikku tuge ning peredele juhtumikorraldusteenuseid. Alates sellest aastast on Tervisekassa teenuste loetelus neli uut teenust: palliatiivse ravi voodipäev, raviplaani koostamine meeskonna poolt, palliatiivse ravi spetsialisti vastuvõtt ja palliatiivse ravi koordinaatori [teenus]. Edaspidi on plaan neid mudeleid laiendada maakondadesse, perearstikeskustesse ja hooldekodudesse. Muu hulgas on see osa reformist, mille abil me üritame teha või teeme kõik, et ühendada ja panna omavahel paremini suhtlema tervishoiu‑ ja sotsiaalvaldkond. Ei tohi ära unustada ka tervishoiutöötajate pädevuse tõstmist. Pilootprojekti raames on plaanis koos haridusasutustega luua süsteemsed ja standardiseeritud täiendkoolitused ja õppeained. Kindlasti pöörame erilist tähelepanu lastele. Sotsiaalministeeriumil on kavas koostada järgmise aasta jooksul laste palliatiivse ravi tegevuskava, et parandada laste ja perede juurdepääsu teenustele, arendada välja toimiv korraldusmudel ja koolitada spetsialiste. Valitsuse 2025.–2027. aasta tegevusprogrammi järgi töötatakse välja laste palliatiivse ravi teenuse mudel ja viiakse läbi pilootprojekt, mille käigus arendatakse piirkondlikes haiglates välja kompetentsikeskused. Eesmärk on pakkuda tuge kõige raskemates olukordades ja tagada, et nii haige kui ka tema lähedased saavad väärikat tuge kogu haiguse ja elulõpu teekonna jooksul. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, nende vastuste eest! Aga tõepoolest, nagu te rõhutate – ja iseenesest ju õigesti rõhutate –, vaja on arutelusid ja ühiskondlikku konsensust. Teiselt poolt, neid arutelusid ja ühiskonnas konsensuse otsimist ei ole alustatud ju sel aastal. See Paul Tammerti juhtum ja Riigikohtu otsus on võib-olla seda protsessi kiirendanud ja vajadust selle järele [esile toonud], kuid meile on väga hästi teada ka need juhtumid, kui inimesed on [sellise teenuse saamiseks] läinud teistesse riikidesse. See olukord on kestnud pikalt. Ma arvan, et väga paljud küsivad õigusega konkreetselt, kas me jõuame kunagi nende aruteludega kuhugi või mitte. Ehk minu konkreetne küsimus on, kas sellel sügisesel laudkonnal – mille, ma sain nii aru, te kokku [kutsute] – on konkreetselt [kõne all] abistatud enesetapu reguleerimine, see küsimus. Teisalt, kas me võime siis öelda, et senimaani on meil õiguslik vaakum? Ma saan aru, et teie tegelete sellega alles sügisel ja siis läheb veel aega, nii et senimaani ei saa me eeldada mingisuguseid seadusemuudatusi.

Ma alustan [lõpust]. Jah, meil on õiguslik vaakum ja see tõesti näitab, et meil on päris kiire. Aga teema on selline, et ei tohiks kiirustada. Loomulikult, abistatud enesetapp tuleb kõne alla ka nendel aruteludel. Me viime selle arutelu kindlasti ka majast välja, see ei jää ainult Sotsiaalministeeriumisse. Meil on juba olemas suurepärane meeskond, kes aitas elulõpu tahteavalduse välja töötada. Seesama meeskond läheb selle teemaga edasi. Ma ei oska öelda, millal me valmis jõuame. Eks siis, kui asjad on arutatud. Ma saan aru, et poliitikult oodatakse kiiret lahendust ja selget vastust. Aga minu selgem vastus ongi see, et ma täpselt ei tea, sest ma olen ise arst. Arstina on mul mitmeid küsimusi. Muide, minu juurde on kunagi tuldud selle sooviga, minu praktikas on nii olnud, et inimene soovib surra, ja küsib, mida ta peaks tegema. Õnneks oli olukord selline, kus me leidsime lahenduse ja inimesel oli võimalik edasi elada, kvaliteetselt edasi elada. Aga kui tõesti on objektiivselt näha inimese [otsuse põhjus], kui tõesti see otsus, mille ta on teinud, on mõistetav, siis arstina oleks mul praegu väga keeruline teda nõustada, sest ma ei tea paljusid asju, ma ei ole läbinud neid koolitusi. Eestis ei ole olemas abistatud enesetappu. Tegelikult ei ole väga palju riike, kus see olemas on. See on keeruline teema, kus ei ole lihtsaid vastuseid. Kõige lihtsam sealjuures on meditsiiniline [pool]. Me arstidena teame aineid, mille abil saab inimest sellises olukorras aidata, aga on ju ka juriidika ja eetika. Me oleme andnud Hippokratese vande, et me aitame säilitada elu. Siin aga läheb niivõrd palju ka eetikatunnetusega vastuollu. Iga arst peab ise otsustama, kas ta on valmis seda teenust üldse pakkuma. See on väga erinev elulõpu tahteavaldusest, väga erinev just eetilises plaanis.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles mõttes on teil täiesti õigus, et see ei ole teema, millega saab kiirustada ja rutakalt edasi minna, see vajab ühiskondlikku debatti ja analüüse. Inimesed peavad lõpuks aru saama, mida tehakse ja miks tehakse. Sellega olen ma täiesti nõus. Me saame aru, et see kõik võtab aega, aga lõppkokkuvõttes on auk ja vaakum. Seda saab täita kiiremini. Saab öelda, et ei, sellist asja, kui see seadusega lubatud ei ole, seni teha ei tohi. Lõppkokkuvõttes ei taha mitte keegi meist, et kui inimene on hädas, võib-olla soovib siit ilmast lahkuda, siis mingi suvaline inimene hakkaks seda protseduuri teostama ja [sel hädasolijal] läheks veel hullemini, ta satuks palju hullemasse olukorda. Meie arupärimine lähtub ka sellest küsimusest, kuna ja kuidas te selle augu siin kinni panete. Kui me jõuame nii-öelda selle debati, arutelu ühiskonnas peetud, kas see siis tuleb ja kas teil selle koha pealt on plaan?

See on täpselt sama küsimus, mille esitas kolleeg Hanimägi. Ma ei tea, millal see tuleb, ma tõesti ei tea. Õiguslik vaakum meil on. Et kirjeldada neid inimese õigusi, selleks peaksin ma olema jurist. Aga põhiseadust ma ikka tean ja tean, et inimesel on õigus otsustada ise oma elu üle ja selle üle, kas ta lahkub elust või ei. Jah, meil on seaduslik vaakum, aga nagu ma enne ütlesin, selle vaakumi me saame täita ainult siis, kui me vastame küsimustele, mis puudutavad eelkõige eetikat, siis juriidikat, siis meditsiini ja siis tervishoiukorraldust.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te tõite küsimustele vastates kenasti välja, et Tallinnas ja Tartus on tõesti nii palliatiivravi kui ka hospiits. Aga minu kodulinnast Viljandist on inimesed lahkunud ja läinud teise riiki, et lõpetada see väga suuri valusid, aga ka suuri kulusid tekitav olukord. Te teate täpselt, et tavaarsti ja teatud eriala arsti juurde on järjekord neli kuud. Selleks ajaks läheb olukord juba väga halvaks, kui vaadata ka selles mõttes, kui suured on tervishoiu rahastamise probleemid. Kuidas neid kahte asja niimoodi menetleda, et see kellelegi haiget ei teeks? Kui hakata tõesti rääkima abistatud enesetapust, siis võidakse öelda, et see on selle tõttu nii, et meil ei ole raha. Aga tegelikult nii olla ei tohiks.

Ma enne ütlesin, et abistatud enesetapu võimalus eeldab, et meil on olemas kvaliteetne palliatiivravi. Ma olen väga rõõmus selle üle, et sellega on juba tööd alustatud. Alustas seda minister Sikkut, mina jätkan kindlasti selle süsteemse toe rajamist. Aga arstina saan ma jälle öelda, et põhilised teadmised palliatiivse ravi kohta on olemas igal arstil. Nüüd on olemas ka ravijuhend, iga arst saab selle võtta ja seda vaadata. Küsimus on selles, kuidas saab patsienti aidata. Näiteks kui me räägime perearstist, siis perearst ei saa osutada haiglaravi. Küsimus on ka selles, kuidas see inimene haiglaravile jõuab. Sageli on niimoodi, et palliatiivravipatsient või ka see, kes ei ole mitte lihtsalt palliatiivravil, vaid käes on tema elu viimased päevad, nädalad, saab abi väga kõrge etapi ravi ravivoodis, kus tegelikult peaks toimuma aktiivravi. Spetsialiseeritud voodi[kohti] ei ole nii palju. Mida on plaanis teha? Plaanis on üle vaadata ressursid tervishoius ja vaadata, et iga patsient paikneks seal, kus ta saab kõige õigemat abi. Sageli ei saa nendes aktiivravivoodites olevad patsiendid ka kvaliteetset abi, sest sealne personal ei ole võib-olla nii hästi selleks koolitatud. See on üks suur nõiaring. Lahendus ei tule kindlasti kiiresti, aga me suundume selle poole. Eesmärk on ikkagi eelkõige ravi kvaliteet. Mingi raha ei too meile arste juurde. Seetõttu me peame vaatama, kuidas me arste ja õdesid hoiame.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma ei tea, kui palju te olete jõudnud ministrina suhelda oma kolleegidega teistest riikidest, kindlasti mitte nii palju, kui te olete kolleegidega suhelnud arstiametis olles, sest see karjäär on teil olnud oluliselt pikem. Mul on küsimus selles vaates, et te küll mainisite, et väga palju sellist praktikat, mis puudutab abistatud enesetapu temaatikat, teistes riikides ei ole. Aga kas te näete siiski mõnda riiki, kus see on olnud mõnevõrra kiiremini edasiliikuv teema või kus on selline praktika, mida te arstina oleksite nõus ka Eestis kaaluma? Kas on selliseid riike, kellelt Eesti võiks kas või selle protsessiga edasiliikumisel rohkem tuge küsida või tuge saada?

Aitäh! Neid riike on. Kindlasti on neid Euroopas. Minu teada on ka näiteks Austraalia üks sellistest riikidest. Ma ei julge neid riike täpselt öelda, mul ei ole hetkel [see nimekiri] kahjuks peas. Ma süvenesin sellesse teemasse, kui oli kõne all elulõpu tahteavalduse teema. Siis toodi välja need riigid, kus abistatud enesetapp on seadustatud. Aga ma jään siin lootma ekspertidele, kelle me kokku kutsume. Nendel on täpne ülevaade. Neil on ülevaade ka sellest, millised seadused on ühes või teises riigis ja kas need on aidanud või hoopis takistanud kvaliteetse teenuse osutamist. See on kõige tähtsam. Nii et siin ma jään lootma ekspertidele. Kui on vaja, siis ma võin otsida välja, millised riigid need on, ja te saate pärast selle nimekirja.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! See oli vist enam kui 15 aastat tagasi, kui ka mina kuulusin Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukokku. Tol ajal me korraldasime ühe hästi suure konverentsi, kus me kõiki neid teemasid arutasime. Seal astusin üles nii mina kui astusid üles ka tuntud arstid, eksperdid. Muidugi, see põhjus, miks eutanaasiani pole jõutud, on seesama, mida te olete siin täna korduvalt välja toonud. Aga 15 aastat on siiski väga pikk aeg. Ma arvan, et te võiksite selle teemaga jõulisemalt tegeleda. Kindlasti me leiame lahenduse, inimesed seda ootavad.

Esiteks, see kohtulahend ei puudutanud eutanaasiat, see puudutas ikkagi abistatud enesetappu. Need on kaks drastiliselt erinevat teenust. Aga jah, sellest on loomulikult räägitud. Ma olin tudeng üheksakümnendatel, kui sellest räägiti. Seda teemat on läbi aegade arstiteaduses käsitletud. Arstide liit on pidanud mitu konverentsi sellel teemal, ka teised organisatsioonid on seda teinud. Loomulikult sellest räägitakse. Aga et Eesti selleni jõuaks, vajame me põhjalikku arutelu. Minu jõuline [tegutsemine] ei tohiks kindlasti olla see, mis paneb meid seadusi vastu võtma, vaid selleks peab olema ühiskondlik konsensus. Ma tean, et inimesed seda soovivad, ja ma mõistan seda soovi. Minu jaoks on see kindlasti oluline. Nagu mainitud, enne abistatud enesetapu seadustamist peab meil olema toimiv palliatiivravisüsteem.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, tänan elulõpu tahteavalduse [seaduse] menetlemise ja vastuvõtmise eest ning soovin jõudu aruteludeks abistatud enesetapu teemal. Aga ma kordan kolleegide esitatud küsimust. Tõepoolest, tuleb pidada väga tasakaalukat, sisulist arutelu abistatud enesetapu teemal, mitte poliitilisi lahinguid, et jõuda kokkuleppele, kas ja millise teenusena me seda reguleerime. Riigikohtu otsus on andnud Riigikogule tegelikult ülesande viia õigusruumi sisse muudatused, kas keegi võib, mitte tervishoiuteenuse osutajana, hädas inimesele müüa elektrit, gaasi, seepi ja nööri elu lõpetamiseks. Kas siin on valitsusel plaane seadusemuudatusi teha või peame arutelu tõepoolest nii kaua, kuni meil on konsensus, mil viisil seda tervishoiuteenusena reguleerida? Aga kuidas jääb kõigi nende teiste teenusepakkujatega, kellel võib-olla vastutustunnet ja meditsiinilisi teadmisi ei ole?

Meil ei ole plaanis seadusemuudatusi, aga meil on plaanis vaadata teemasse sisse. Need seadusemuudatuse ettepanekud tulevad siis, kui me oleme seda teinud. Ma loodan, et järgmise aasta jooksul. Aga ma ei tea, see küsimus oli lihtsalt väga huvitavalt püstitatud. Kas on lubatud inimesele müüa näiteks nööri, eks, või elektrit? Selles mõttes see on … (Hääl saalist.) Elu lõpetamise eesmärgil? Jah. Seaduse järgi ei ole praegu keelatud enesetapu juures abistada. Pigem ongi küsimus selles, kuidas on see inimese jaoks turvaline. Võib-olla on siin ikkagi teine küsimus, mida ma ka mainisin palliatiivsest ravist rääkides. Kui inimesel on see [ravi] käepärast, siis võib-olla ta ei jõua sinnamaani, et ta tahab elu lõpetada, aga kui ta ka selle palliatiivse ravi foonil otsustab, et ta ei taha edasi elada, ta ei suuda niimoodi olla, siis see on tema otsus ja me arstidena austame seda ka praegu, eks ole. Pigem on küsimus, kuidas. See on vaja seadustada. Jah, see on niivõrd lai eetiline küsimus, et täna ma siin kindlasti ei saa vastata, millal ja mismoodi [seda tuleks teha,] aga ka minu jaoks on see väga oluline teema.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jaa, selles küsimuses põimuvadki mitmed aspektid. Kui me hakkame valdkondadest rääkima, siis tervisevaldkond, sotsiaalvaldkond, palliatiivne ravi. Ma arvan, et see ravi on meil kuskil olemas, aga võib-olla ei ole see piisavalt kättesaadav ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks on õiguslikud küsimused, mille üle kohus vaidleb, et kellel millised õigused on. Minu küsimus puudutabki seda, kas te sellel teemal – kuna see on siiski aktuaalne teema, see kõnetab inimesi – olete ka ministeeriumide vahel ehk justiits‑ ja digiministriga mõtteid vahetanud. Ühel pool on see sisu, kes seda [teenust] saab pakkuda, kas seda teenust saab juba praegu või ei. Aga seal kõrval on juriidiline reguleerimine, mis peaks olema väga selge, et ei tekiks halli ala. Kas te olete justiits‑ ja digiministriga selles küsimuses suhelnud?

Loomulikult. See jõudiski valitsuse tegevusplaani minu ja justiitsministri koostöös. Me oleme ühte meelt, et seda on vaja reguleerida. Loomulikult, ma kaasan ka Justiits‑ ja Digiministeeriumi nendesse aruteludesse. See ongi laiapõhjaline. Loomulikult, jah.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te kasutasite oma vastuses väljendit "turvaline abistatud enesetapp". Mida te täpselt selle väljendi all mõtlesite? Mida tähendab see turvaliselt tehtud abistatud enesetapp?

Aitäh! Ma lisasin sinna ka juurde, et kui nii võib selle teenuse kohta öelda. Aga päriselt probleemiks on ju osutunud see, et enesetapp ei olnud turvaline ja inimene elas edasi, võib-olla veel suuremate tervisekahjustustega. Kui me soovime inimese tahet austada, siis me peame ka – seda on hästi raske ja keeruline öelda – tõesti veenduma selles, et tema tahet austatakse. Ei tohi juhtuda nii, nagu juhtus Tammerti kaasuses, kui see kõik ei läinud ootuspäraselt ja inimene elas edasi veel halvemas seisus, kui oli enne. Kujutage seda ette, isegi kui füüsiline tervis jääb võib-olla endiseks, siis millise löögi annab selline olukord inimese vaimsele tervisele. Seda ma mõtlesin selle all.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Esimene päevakorrapunkt on käsitletud.