Toiduainete käibemaksu langetamine

Tänane neljas küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teemaks on toiduainete käibemaksu langetamine. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Viimasel ajal on kirikuteema olnud kõige olulisem, aga ma arvan, et Eesti inimeste heaolu ja toiduainete käibemaksu langetamine on ka üks tähtis teema, mida tuleks arutada ja [mille üle] debateerida. Valitsuse maksupoliitika mõjutab inflatsiooni ning elanike majanduslikku turvatunnet. Täna just televisioonist kuulsime, et madalapalgalised inimesed on raskustes toidu ostmisega. Teie vastus, kui siin tuldi sellega välja, oli, et see on võimatu. Toiduainete käibemaksu ei saa langetada, tekib eelarves auk, ja nii edasi. Aga kui me võtame need kaks asja, kui me otsustame veel, et tuleks ka pangamaks, mis kataks selle augu, siis miks te selle vastu oleksite, kui need inimesed, kes ei saa isegi toidu ostmisega hakkama, saaks leevendust?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, mille kohta see nüüd pidi käima. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei tea, mida te mõtlete pangamaksu all. Aga suurusjärgud on siin erinevad ja pangamaksust räägitakse ikkagi kui hetke ärakasutamisest, mitte kui püsitulust. Toidu käibemaksu, nagu teistegi maksude puhul tuleb meil ikkagi kodanikule meelde tuletada, et üks olulisi tema heaolu tagajaid on riik. Mida vaesem on inimene, seda rohkem ta vajab tegelikult riigi tulu. Ja toimiv riik, kellel on piisavalt raha, et seda tuge pakkuda, on igal juhul turvavõrgustik eelkõige kõige vaesemate jaoks. See, mida te pakute, toidu käibemaksu alandamine, [tähendaks seda], et riigieelarvesse jääks laekumata umbes pool miljardit. Kuhu see läheks? Seniste vaatluste, uuringute järgi eelkõige läheks see kaupmeestele. Kui sellest johtuks ka hinna alanemine mingisugusel kas või nagu demonstratiivsel kokkuleppel ja nii edasi, siis selline tulemus on alati väga lühiajaline. Nii juhtus Soomes, nii on juhtunud Lätis. Korraks võib hind alla tulla, kaupmehed võivad seda niimoodi näidata, aga hinnatõusu trend taastub ja sellel on täiesti teised põhjused kui maksud. Kõige kõrgem toidu hind on reeglina riikides, kus käibemaks on alandatud. Tegelikult toidu [kallinemise] mootor ei ole mitte riiklik maks, vaid palga ja kaasnevate kulude kasv. Sisseostuhinnad on toiduainetel üsna sarnased, aga riigiti jaehinnad väga palju erinevad. Ja see tuleneb poodide marginaalidest, mis on kasvanud, mitte vähenenud. See, et poeketid püüavad nüüd seda riigile laekuvat maksu enda tuluks pöörata, on üksjagu küüniline. Ma võiks siin teile ette lugeda toiduliidu arvamuse selle [ettepaneku] kohta. See on hävitav – täiesti ootamatult, aga täiesti hävitav. Hinna määramisel ei mängi rolli käibemaks, vaid muud tegurid, käibemaksu osa on väga väike. Samas on [toiduliit] väga ilusti öelnud, et kui peaks see juhtuma ja veel sellises summas, siis riik on sunnitud teisi makse tõstma. Nii on ja see neile ei meeldiks.

Suur tänu, härra minister! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kuidas need otsused langetatakse valitsuses? Kui teie koalitsioonipartner sotsiaaldemokraadid tulid ka toidu käibemaksu langetamisega välja, kas te arutasite neid küsimusi valitsuses? Kuidas neid otsuseid vastu võetakse, kui üks teie koalitsioonipartner tuleb sellise ettepanekuga välja?

Jah, mina sellise poliitilise kultuuri esindaja ei ole, et iga koalitsioonierakond ajab mingisugust oma asja meedia kaudu, teeb mingisuguseid demonstratiivseid asju. Riigieelarvele see [samm] vastuvõetav ja jõukohane ei ole. Sotsiaalselt oleks selle mõju tagurpidine: see tähendab, et jõukamad võidaksid, juhul kui üldse jääks midagi kaupmeeste marginaalist üle. See oleks tulemus. Ma olen algusest peale ka koalitsioonipartnerit hoiatanud, et jätke maksupoliitika siiski Rahandusministeeriumile. Mul on neid andmeid väga palju, mis tõestavad, et see ei tööta sotsiaalpoliitikana ja loomulikult ka puht vabaduse seisukohalt. Riik ei kontrolli hindu. Selle [taga], mis meil on juhtunud nende hindadega, on tegelikult väga kallis kaubandusvõrk. Kui praegu [valla lasta] need sajad miljonid kaupmeestele, siis ma ütleksin küll, et ega nad seda ära ei sööks, aga nad kasutaksid seda veel kallima kaubandusvõrgu ülesehitamiseks. On teada, et meie kaubanduses on väga [lai] toiduainete nomenklatuur, meil on väga-väga suured [müügi]pinnad inimese kohta – ebatavaliselt, ebaloomulikult suured –, ja sellegipoolest ehitatakse neid pindu juurde, sest konkurents turul tundub nende jaoks niimoodi kõige parem olevat. Nad lihtsalt haaravad seda käivet endale. Aga jah, see ei ole riigi süü, mis toimub toiduainetega. [Kõige taga] on suured rahvusvahelised protsessid ja siin loomulikult ka rahvuslikud protsessid, mis seisnevad kiiremas palgakasvus. Mida kiirem palgakasv, seda kiirem on alati toiduainete hinna kasv. See puudutab vahetult tööjõukulusid, mis kaupmeestel juurde tulevad, aga ka lihtsalt ostujõudu, mis lisandub. Toidu hinnad on väga tugevalt seotud nõudmise ja pakkumisega, aga ka omahinnaga, mis, nagu ma ütlesin, on meil kõrgeks aetud. Ma seekord toiduliidu seisukohaga täiesti ühinen ja avaldan tunnustust, et Sirje Potisepp julges selle välja öelda.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Hea minister! Te mainisite ära, et toiduainete käibemaksu alandamine ei ole see tööriist, mille abil tegelikult võiks toiduainete hinnad alla tulla. Aga fakt on see, et meil ikkagi toidukorv on muutunud tunduvalt kallimaks, praeguseks juba üle 40%. Ja nii nagu tean mina, teate ka teie, et väga paljud Euroopa [Liidu] liikmesriigid seda võimalust kasutavad. Minu arust on ainult kaks riiki, kes ei kasuta toiduainete puhul käibemaksuerisust. Te mainisite, et tegelikult on hoopis kaupmehed süüdi selles, et toidu hinnad on kallid: nad tahavad liiga palju kasumit saada ja on tarneahelad ja nii edasi. Aga kui meie ütleme, et võiks nagu pankasid maksustada, sellepärast et pankade omakapitali tootlus on [Eestis] tunduvalt kõrgem kui pankade omakapitali tootlus teistes riikides, siis see [ettepanek] teile ei meeldi. Teie ei ütle seda, et meie pangad teenivad väga palju kasumit, aga samas ütlete, et kaubanduskeskused või toidupoed seda teevad. See on teie väide, on ju? Sellest lähtuvalt on tegelikult tõesti väga kummastav vaadata, kuidas ka teie partner valitsuses toimetab ja käitub. Ma räägin praegu sotsiaaldemokraatidest. Mitte ainult meile ei tundu, et nad mängivad koalitsioonis opositsiooni, vaid juba kogu rahvale. Ja see ei ole kindlasti väga mõistlik, arvestades edaspidist valitsuse tervist. Aga ma küsin teilt: mis on siis see rohi, mis langetaks toiduainete hinda? Mitte ei tõstaks, nii nagu praegu on olnud.

Aitäh! Osast mu jutust te saite õigesti aru. Alguses tundus, et saitegi aru, aga siis kaldusite küll jälle mujale. Kõigepealt, pangad ei müü toidukaupu. Jätame pangad praegu kõrvale. Neil on täiesti teistsugused ülesanded, täiesti teistsugused marginaalid ja teenimise struktuur on teine. Kauplused teenivad käibe pealt oma kasumit. Aga mina ei rääkinud kasumist. Mina rääkisin marginaalidest. Müügikulud, mille nad lisavad, või ühesõnaga, oma marginaalid, mille nad lisavad, mis sisaldavad kulusid ja kasumit, on väga suured. Ja nende suurus on tugevas korrelatsioonis palgatõusuga. [Hind] peegeldab nii nende endi tööjõukulusid, mis kasvavad [palgatõusu] käigus, kui ka seda, et nõudlus suureneb üldise palgatõusuga, mille tõttu ostjad on võimelised rohkem maksma, ostma kallimat toitu. Ja kui te räägite [kallinemisest] 40%, siis samal ajal on ju ka väga tublisti kasvanud keskmine palk. Reaalpalk küll tunduvalt vähem, aga ikkagi keskmine palk on kasvanud. Ka reaalpalgad on kaks aastat kenasti kosunud ja inimeste ostujõud on tegelikult vaatamata sõjale paari aasta jooksul taastunud. See kindlasti ei ole oma tipus, meil on siin kriise olnud. Aga nälga ja viletsust õnneks on Eestis vähe. Nii absoluutse kui suhtelise vaesuse näitajad on meil tegelikult päris head. Väga dramatiseerida seda ei maksa. Aga mis hinnad alla tooks? Ma tõesti ei ole nõus utoopiat levitama. Hindu alla tegelikult ei saagi riik tuua. Riik ei reguleeri hindu. Hinnamarginaalid läksid üles muide COVID-i ajal ja ega nad peale COVID-i lõppu alla ei tulnud. Kaupmehed lihtsalt ei näinud vajadust. Nad kasutasid seda olukorda. Nõudlus plahvatas, inimestel oli palju raha ja mingit põhjust marginaali alla lasta neil ei olnud. Ja selle taga oli muidugi ka see, et nende palgad tõusid samuti, neil oli kulude kasv ja energiatasude kasv ka loomulikult. Ma ei ütle, et jaekaubandus on kõige kasumlikum ala, aga käivete puhul on väga palju selliseid asju, mida me peame arvestama, enne kui me kuulame nende huvi, [palvet,] et kuulge, tehke meile see boonus, laske sajad miljonid riigieelarvest välja, me tahame seda raha endale. See on väga küüniline aktsioon.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan meie neljanda küsimuse käsitlemise.