Внешняя политика правительства

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on valitsuse välispoliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head ministrid! Hea peaminister! Head külalised! Hea peaminister! Te olete ise mitmeid kordi välja öelnud, et ei ole mõtet paanikat külvata, eriti praeguses olukorras, mis puudutab Ukrainat, mis puudutab geopoliitikat, ja tuleb säilitada selget mõistust. Lihtsalt minuni jõudis info – ja tegelikult seda tuli päris palju, nii sõnumitega kui ka telefoni teel –, et inimesed on natuke murelikud. Inimesed vaatasid saadet "KolmeDok: 3 aastat sõda – kas sõja lõpp on lähedal?". Saatejuht küsis välisminister Margus Tsahknalt: "Kas teie julgete võtta mürki selle peale, et Ukrainat ei unustata?" Ja minister vastas järgmiselt: "Mürki ei võta, aga praegu me ei saa kuidagi Ukrainat jätta üksi, sest see sõda võib tulla ka meile. Suure tõenäosusega tulebki." Suure tõenäosusega tulebki, oli tema vastus. Ja loomulikult selle peale inimesed läksid paanikasse ja ma arvan, et kõned, mis mulle tehti, olid õigustatud. Need olid väga murettekitavad kõned. Sellest lähtuvalt ja teades teie seisukohta, et paanikat ei tohi külvata – ja ma olen täiesti sellega nõus –, ma küsingi: mis te praegu ütlete selle peale ehk siis selle välisministri vastuse peale, sõnavõtu peale? Tõtt-öelda ma ei tahtnudki selle küsimusega siia tulla, teades välisministri eelnevaid väljaütlemisi ja üleüldiselt tema nii-öelda oskusi välispoliitikas. Aga siiski, väga paljud inimesed, kes võtsid mulle kõne või saatsid sõnumi, palusid, et ma selle küsimuse tõstataksin ja küsiksin teie arvamust, mis te siis kokkuvõttes sellest sõnavõtust arvate. Kas sellisel ministril, kes külvab paanikat – või äkki ta teabki midagi rohkemat kui teie või mina? –, on ikkagi kohta valitsuskabinetis?

Siin lõpus oli kas-küsimus, hea küsija. Oli küsimus, kas välisministri koht on valitsuskabinetis. Vastus on loomulikult: jah. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab valitsuse välispoliitikat, nagu küsimuse pealkiri oli, ja muret, et Venemaa on risk kogu Euroopale ja demokraatlikule maailmakorraldusele oma erinevate hübriidoperatsioonide ja [muude] tegevustega kuni selleni, et nad on manipuleerinud valimistega erinevates riikides, kuni Ühendriikideni välja – seda me teame ju ammu. See ei ole üllatus. See, et peamised hübriidtegevused või kuidas iganes me neid nimetame, hübriidsõjailmingud siinkandis pärinevad Venemaalt, ei ole üllatus. Ma arvan, et me ei suuda üksteist üllatada. Ma tean teie suurt huvi välispoliitika vastu. Ma mäletan, teist kui Mustamäe linnaosa vanemast oli ühes lehes, mille ma võtsin lahata, 11 pilti sees – põhjendamatult vähe, ütleksin – ja sealgi oli analüüs Lähis-Ida kohta. Nii et seetõttu ma ütlen, et ilmselt see teidki ei üllata, et Venemaa on probleem ja tihtipeale nende hübriidkonfliktide allikas. See on ju selge. Kui see välja öelda, siis ma arvan, et edasine on ju loogiline: Eesti peab olema ise tugev, valmis NATO liikmena täitma oma kohustust, panustama enda kaitsesse. Ja ütleme nii, et NATO on tegutsev ja tugev. Vaatame seda, mis toimus pärast merekaablite purustamist, kui me palusime NATO-lt laevu merele desünkroniseerimise ajaks: me saime neid. Meie taevas on NATO lennukid, teiste riikide omad, mis tagavad meie õhuruumis vabaduse. Ja nii edasi. Nüüd, mis puudutab sellist murelikkuse hoiakut, siis mina pigem võtan soomlastelt malli. Ma ütleksin, et hoiak peab olema selline, et me oleme valmis, mitte mures, mitte paanikas. Me teame, mida me tegema peame. Ja minu sõnum on, ma arvan, või õigemini ma loodan, mitte ei arva, et see on langenud viljakale pinnasele. Mulle tundub, et enamik Riigikogu fraktsioone – küll kahjuks Keskerakond vist on siin erand – toetab kaitsekulude kasvu 5%-ni. Selles suunas me peame liikuma, nagu liiguvad teised Balti riigid, nagu on liikunud Poola. See on möödapääsmatu. Ja ma arvan, et see on meie jaoks kindlasti üks valmisoleku alus. Meie võimed suurenevad, investeeringud suurenevad. Nii et minu sõnum on, et tuleb valmis olla, mitte muretseda. Ja seda riski, et hübriidsõda või erinevad konfliktivormid jõuavad Eestini, me ei saa ju kuidagi eitada. Alates 2007. aastast Eesti on esimese riigina maailmas – meenutan! – Venemaa hübriidrünnakute all ehk küberrünnakute all. Ja need ei ole kahanenud, need on pigem kasvanud. Seetõttu osalt on see tõsi, aga ei pea tingimata mures olema, vaid valmis peab olema. Hakkama peab saama.

Aitäh! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Selles mõttes ma olen ju teiega päri, et ei ole mõtet paanikat külvata, tuleb valmis olla, ja selleks on vaja vastavad tegevused ette võtta. Aga ma ei saanud teilt vastust. Minu otsene küsimus oli, kas Margus Tsahkna külvas paanikat. See väide, mis ta välja ütles, et suure tõenäosusega tulebki see sõda – see kindlasti paneb inimesi muretsema. Ja mul on tõesti kahju, et te ei võtnud konkreetset seisukohta just selle väljaütlemise osas. Aga ma läheks teemaga edasi, kuna Margus Tsahkna personaalküsimuse arutamine ei väärigi väga palju meie aega. Räägiks välispoliitikast energiapoliitika võtmes. Jaanuarikuus on erinevad suurriikide esindajad teinud väga palju muutvaid otsuseid. Nende väljaütlemised on puudutanud ka energiapoliitikat. Näiteks Poola peaminister Donald Tusk kutsus Euroopa Parlamenti kriitiliselt üle vaatama Euroopa Liidu roheleppeks nimetatavat kliimapoliitikat. Ta oli hästi põhjalik, kindlasti olete tutvunud sellega. Praegune Prantsuse president Macron tegi juba jaanuari alguses ettepaneku, et me peaksime niinimetatud roheregulatsioonid peatama. Vastavalt on Euroopa Liit praegu isegi kestlikkusaruande direktiivi nii-öelda ajutiselt peatanud. Ja jõuame Ameerikasse: Trump väljus Pariisi kliimakokkuleppest ja peatas tegelikult tuulikute ehitamise merel, sest – tema ütleb nii – need on kallid ja kahjustavad elusloodust. Kas me nagu ei tunneta või ei saa aru, mis tegelikult välismaailmas toimub ja mis otsused hakkavad sealt tulema? Need kliimaeesmärgid, mis on seatud, see energiapoliitika – me ikkagi seda tahame järgida …

Teie aeg!

… ja me mitte kuidagi ei taha vaadata, mis tegelikult maailmas toimub ja mis otsused hakkavad sündima.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea küsija! No teil on väga palju asju siin sassis, ma püüan jõudumööda parandada. Kõigepealt, esimene oli kas-küsimus: kas välisministri koht on valitsuskabinetis. Vastus on loomulikult jah, ma vastasin sellele. Kui te küsite, kas sõda tuleb meile – see oli hoopis see kas-küsimus –, siis ma ütleks: pigem jah. See on ju meie juures juba. Meie majandus on sellest pihta saanud, me valmistume mis tahes rünnakuteks. Inimesed on valmis, energeetikas teeme erinevaid samme. Lihtne küsimus! See ei ole ju saladus ja ega ometi keegi ei arva, et me ehitame Ida-Virumaale Narva erinevaid energeetikakindlustusi või, ütleme, selliseid pumbasüsteeme sellepärast, et me arvame, et meie naaber on rahumeelne ja mingit konflikti ei tule. Investeerime sellesse ju raha. Samamoodi on energeetika muud sammud suunatud iseseisvale energiajulgeoleku tagamisele ja kindlasti on selle osa ka fossiilkütuste [kasutamise] vähendamine. Te võite korraks keskkonnapoliitika või kliimapoliitika, mida te siin sarjata võtate, ja puhtama energeetika kõrvale jätta. Kokkuvõttes on siiski nii, et vaadake hindu, ka praeguseid hindu. Kui õigesti mäletan, siis nädal tagasi ma soovitasin teile ERR-ist Huko Aaspõllu lugu, ma loodan, et te vaatasite selle läbi. See kirjeldab väga kenasti, et kui energeetikas on turutegijad põlevkivi ja gaas, siis see on kallim [energia] kui taastuv. Inimeste jaoks on see kallim. Energeetikast kirjutas ka täna ühe loo Õhtuleht – just Õhtulehest saadeti mulle –, kus on hea ülevaade, millist paketti valida ja millised on energeetikatrendid ja millised on börsihinnad. Soovitan sedagi lugeda. Nüüd, te räägite, et teised teevad ettepanekuid reeglite muutmiseks. Ma arvan, et me kindlasti arutame erinevaid ettepanekuid reeglite muutmiseks. Seda ma olen ka varem infotunnis ja mujal öelnud, et Donald Tuski ettepanek ETS-süsteemi muutmiseks puudutab selle laienemist järgmistesse sektoritesse, mitte energeetikas erandite tegemist. Seda vahet tasub ka tajuda. Urmas Reinsalugi kipub seda aeg-ajalt siin sassi ajama. Et selle laienemist järgmistesse sektoritesse üle vaadata, selle tempot üle vaadata – see ei ole meile kuidagi vastunäidustatud. Me saame seda kindlasti arutada ja kindlasti arutame, arvestades ka Donald Tuski positsiooni Euroopas. Nii et see on kindlasti teema, mida arutada. Aga ärge ajage kõiki neid asju sassi, eks ju. See põhjus, miks meil on vaja uut energeetikat, miks meil on vaja desünkroniseerida, on paratamatult seotud julgeolekuga. Miks meil on vaja taastuvat ja puhast tootmist, ei ole seotud sellega, et me tahame kellelegi meeldida ja kellelegi mitte. See on sellepärast, et me tahame soodsamat hinda. Ma ei hakka jah viitama päikseparkidele, aga päiksepargid pakuvad ka soodsamat hinda. Ma arvan, et te olete minuga nõus. Tuuleenergeetika samamoodi.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse küsib kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on selline üldine küsimus, aga ma arvan, et ikkagi oluline. Praegu sündmused maailmas muutuvad väga kiiresti ja eelkõige me räägime Ukraina sõjast ja kõigest sellest, mis toimub selle ümber. Ameerika Ühendriikide esindajad kohtuvad Venemaa esindajatega, Ukraina on kuidagi sellest protsessist välja jäetud – vähemalt siiamaani on olnud niimoodi –, Euroopa samamoodi. Ja loomulikult inimestel on küsimused, kuidas siis see asi edasi läheb ja mida selles olukorras võiks Eesti teha või siis lausa peaks tegema. Mis on meie praegune välispoliitiline suund? Mida me sellest olukorrast arvame? Kuidas me erinevaid stsenaariume arvestame ja mis hakkab juhtuma näiteks siis, kui ühel hetkel tõepoolest lepitakse niimoodi kokku, et sõjaline tegevus Ukrainas peatatakse? Kas siis konflikt lõpeb ära või see külmutatakse ja kuidas siis [meie arvates] edaspidine olukord Euroopas ja ka laiemalt maailmas sellega seoses muutub? Ja mis on meie roll selles?

Alustame siis küsimuse algusest. Te küsite, mida Eesti peaks tegema. Eesti peab tegema seda, mida Eesti teeb: tagama, et Eesti on kindlalt kaitstud, et kaitsesse investeeritakse. Selleks oleme me kärpimas avalikku sektorit, et saada oma eelarve paremini tasakaalu, et meil oleks raha selle jaoks. Oleme ka kehtestanud tähtajalisena julgeolekumaksu, et teha täiendavaid investeeringuid. Euroopas vaadatakse üle erinevaid reegleid, mis on ka ju meie soov, et me saaksime kiiremini teha neid hankeid, mida meil on vaja teha, ehk siis osta relvi, hankida võimeid ja kõike muud. Seda peab Eesti tegema. Teiseks, mida Eesti peab tegema: kindlasti seisma Ukraina kõrval, sest Ukraina on osa Euroopast ja tema tulevik on Euroopas, mitte kuskil mujal. See tähendab seda, et isegi kui on alanud kõnelused või kõneluste ettevalmistamine, ei tähenda see seda, et sõjategevus peatub. See tähendab seda, et me peame aitama Ukrainat ka selle suurema määramatuse ajal veel rohkemaga, kui [vähegi] suudame. See tähendab, et Euroopa, kus meie oleme laua taga, ja Eesti [eraldi] peab Ukrainale panema rohkem õla alla, et mis iganes määramatus [valitseb] või mis iganes tegevus toimub Venemaa poolelt, Ukraina oleks tugevamas positsioonis. See on kooskõlas ka sellega, mida Ühendriikide president Trump on öelnud, et rahu peab saabuma läbi tugevuse, ja läbi Ukraina tugevuse. Nii et see on meie positsioon. Ma arvan, et selle juures tuleb hoida rahulikku meelt. Mulle väga meeldis president Alar Karise eilne intervjuu ERR-is – soovitan seda! –, kus ta kirjeldas, et sellises olukorras tulebki rahulikult vaadata, kuidas tegevused käivad, ise valmis olla ja ise tugev olla. See on loogiline. Euroopas me kindlasti teeme seda. Ütleme, et Eesti liigub oma kaitsekulutuste kasvu suunas. Järgmisel aastal meil on kaitsekulutused 3,7% SKP-st. Eelmisel aastal me olime NATO-s teised Poola järel ja Ühendriikide ees. Et kaitsekulutuste kasvuga tuleksid kaasa ka meie suuremad partnerid, tuleks [kehtestada] reegleid ühishangeteks. Kõik [peaksid] pingutama selles suunas. Nii et see on see, mida Eesti tegema peab: oma kurssi ajama, ise tugev olema, Ukrainat toetama ja hoolitsema selle eest, et Euroopa teeb seda, mida vaja on, nii palju, kui see on meie võimuses. Seda peame tegema.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.