Arupärimine regionaalsete esindajate kohta (nr 706)

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seedri, Tõnis Lukase, Riina Solmani, Aivar Koka, Mart Maastiku, Andres Metsoja ja Priit Sibula 20. jaanuaril 2025. aastal esitatud arupärimine regionaalsete esindajate kohta, arupärimine numbriga 706. Palun ettekandeks kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri, kes juba nobedalt on siia jõudnud.

Aitäh, austatud minister! Lugupeetud istungi juhataja! Ma väga loodan, et regionaal‑ ja põllumajandusminister ei jätka seda tänast praktikat ja kultuuri nagu eelnevad kaks ministrit oma arupärimistes, et pööravad arupärimise väga poliitiliseks, ma ütleksin, parteipoliitiliseks. Haridusminister süüdistas haridusleppe läbikukkumises Isamaad, et see olla poliitiline provokatsioon valitsuse vastu, ja äsja [siit saalist] lahkunud kliimaminister nägi kõiges EKREIKE tonti, kes töötab absoluutselt kõigele vastu ja on igasuguse arengu pidur. Meie arupärimine, millest me nüüd räägime, on kantud murest Eesti regionaalpoliitika üle ja puudutab maapiirkondasid. Ma palun ministril isegi mitte niivõrd sellele kirjalikule arupärimisele keskenduda, kuigi siin on mõned küsimused ja nendele kindlasti minister suudab vastata, aga pigem ma tahaks saada kommentaari sellele, mille ma praegu siit puldist välja ütlen. Siin kirjalikus küsimuses on viidatud ka sellele, et erasektor lahkub maapiirkondadest, kauplused, muud taolised inimestele vajalikud ettevõtted ja teenindusasutused [suletakse]. Saan aru, et riik väga palju selles osas kaasa rääkida ei saa, küll aga seda, mida otseselt riik teha saab, peaks valitsus tõsiselt võtma. Ja siin on valitsusel väga palju kasutamata reserve. Aga arupärimine on ajendatud ministri enda kõnest siin, kus ta ütles: "Ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saadud vastus järgmistele küsimustele. Milliseid linna‑ ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas? Kas see suurendab või vähendab piirkondadevahelisi lõhesid? Kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik? Kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida?" Lihtsalt tuletan meelde, et me äsja lõpetasime ühe [teema arutelu], mis eluliselt puudutab kõiki maapiirkondi. Millised on nende tuuleparkide mõjud? Millised saavad olema kompensatsioonid kohalikele inimestele? Ja nii edasi. Ma loodan, et regionaalministeerium räägib kaasa ka selles osas, sest kui kohalikes omavalitsustes käia, [selgub, et] see on üks kuumemaid teemasid nii inimestele kui kohalikele omavalitsustele. Aga riigiasutuste lahkumine. See on ilus loosung, mille minister välja ütles, aga selle loosungi taustal me kuuleme, et Põlva maakonnas kohtumaja pannakse kinni, Maksu‑ ja Tolliamet lahkub, töötukassa lahkub. Ja mitte ainult Põlva maakonnas – ma tõin Põlva maakonna näite –, vaid sama on mitmetes teistes maakondades. See ei lähe kokku sellega, mis minister siit kõnepuldist välja on öelnud. Automaks. No midagi maainimesevaenulikumat kui Eestis kehtestatud automaks praegusel ajal ei ole võimalik välja mõelda. Ei ole lihtsalt võimalik! See on kõige ebaõiglasem maks, mis just regionaalselt lööb inimesi, kes elavad hajaasustusega piirkondades. Mitte iialgi ei suuda Eesti riik neid rahuldavat ühistranspordivõrku kinni maksta ja üles ehitada. Vastupidi, me näeme, et maapiirkondades on ühistranspordivõrk järjest hõredam ja ebarahuldavam, ja järjest rohkem kontsentreerub see keskustesse, linnade keskustesse, kuhu siis maksumaksjad kõik ühiselt, sealhulgas maainimesed, panevad oma raha, et see kinni maksta ja seda doteerida. Ainukene lahendus ongi see, et nendel maainimestel võimaldatakse ise transport kinni maksta, oma individuaalauto osta, maksta need automaksud ja kõik muud ära ja kanda see kulu. See on kõige odavam riigile. Ja mis siis riik teeb? Karistab veel seda maainimest automaksuga! Nii et pigem on need küsimused suunatud sellele. Tahaksin vastust saada nende kummaliste regioonide kohta, mida praegu riik riigihalduse elluviimisel viljeleb. Need kummalised neli regionaalset piirkonnajuhti – miks just neli piirkonnajuhti? Ei ole siiamaani argumenteeritud ja põhjendatud lähenemist, miks 15 maakonda, administratiivset jaotust, ei võiks olla riigi regionaalpoliitika elluviimise piirkonnad. Ma ei ole lugenud sellist analüüsi, kus öeldakse, et need on liiga väikesed, et arendada ja edendada maakonda, nagu ühes põhjenduses on välja toodud. Meil on 79 omavalitsust, sel juhul ei ole mõtet üldse rääkida omavalitsustest kui subjektidest. Arenduskeskuste mingisugused kummalised piirkonnad: Lääne-Viru, Rapla, Järva, Viljandi – üks piirkond! Tule taevas appi! Ühistranspordikeskuste ühendamine mingiteks arusaamatuteks piirkondadeks ja maakondadest väljaviimine. Need on need küsimused, mis ma siin tahtsin juurde lisada, ja ma loodan, et minister leiab võimaluse ja aega vastata. Aitäh!

Aitäh! Kindlasti ministril on aega vastata, sest ta on Riigikogu saali jõudnud. Palungi Riigikogu kõnetooli auväärt regionaal‑ ja põllumajandusministri Piret Hartmani.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh esitatud küsimuste eest! Need on väga põletavad ja olulise tähtsusega regionaalpoliitikat kujundades. Aga võib-olla esmalt käime läbi need küsimused, mis te esitasite, ja siis juba täiendavalt saan juurde kommenteerida neid teemasid, mis te ka esile tõite. Riigikogu Isamaa fraktsioonilt laekus neli küsimust ja peamiselt olid need regionaalsete esindajate kohta. Esimene küsimus: "Milliseid regioone Te Eestis plaanite ja kuidas on Eesti jagamine regioonideks kooskõlas Eesti traditsioonilise haldusjaotusega?" Nii, nagu juba eelkõneleja nimetas: tegemist on ettevõtluse arenguregioonide moodustamisega. Nende regioonide moodustamisega ei muuda me tegelikult Eesti haldusjaotust ehk siis jagunemist linnadeks, valdadeks ja maakondadeks. Aga taustaks, miks me siis neid loome ja mis suunas me liigume. Eesti väga suureks probleemiks on regionaalne ebavõrdsus. Ka riigi pikaajaline strateegia "Eesti 2035" rõhutab, et Eesti regionaalset arengut pärsivad suured piirkondlikud erinevused. Näiteks väljenduvad need töökohtade pakkumises, ettevõtlusaktiivsuses, ettevõtete teadmusmahukuses ja lisandväärtuses ning tootlike töökohtade paiknemises. Ebavõrdsuse oluliseks indikaatoriks on suur vahe Harjumaa ja väljaspool Harjumaa piirkonda saavutatavas SKP‑s, ja seda ka võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Kui soovida, et ka mujal kui pealinnas elu areneks ja SKP kasvaks, tuleb otsida ja toetada iga piirkonna konkurentsivõimet ja arengu eeldusi. Suurem osa riigiasutusi on korraldanud oma tegevuse juba praegu regionaalsel põhimõttel, seejuures on riigiasutuste regioonid erinevad ja lähtuvad vastava asutuse või ministeeriumi vastutusvaldkonnast. Meil puudub regionaalne või piirkondlik organisatsioonitasand, kus saaksid kokku keskvalitsus ja kohalikud huvid. Ministeeriumid teevad üleriigilist poliitikat, KOV-ide huvid saavad kokku maakonna tasandil, aga piirkonna ja KOV-ide ühishuvid ning keskvalitsuse huvid täna kokku ei saagi. Usun, et tulenevalt nendest lõhedest ja sellest, et meil puudub koostöö keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel, ka tolleaegne riigihalduse minister Riina Solman 2023. aastal, [arvestades] Eesti regionaaltasandi analüüsi, tegi ja moodustas projektid Lõuna- ja Kesk-Eesti regiooni [jaoks]. Moodustati maakondade, ministeeriumide ja ülikoolide esindajatest ning ettevõtjatest ja ekspertidest koosnevad nõukogud ja nende nõukogude ühiseks sihiks seati majandusarengu toetamine. Oma nõustamisega aitasid seda projekti või neid piloote alustada ja läbi viia OECD eksperdid. Projektide idee pärineb Eesti teadlaste ja ekspertide koostatud Eesti regionaaltasandi arengu analüüsist. Selle tellisid 2020. aastal maakondlikud omavalitsusliidud ja katseprojektide kogemust tahame nüüd laiendada ka teistele piirkondadele. Nii et tegemist ei ole millegi uuega, vaid juba kaks-kolm aastat on kohalikud omavalitsused, teadlased ja ettevõtjad sellega tegelenud. Pikemas perspektiivis otsime me võimalusi suunata järgmisel Euroopa Liidu [eelarve]perioodil rohkem vahendeid regioonidesse ja suurendada sellega kohalikku otsustusõigust. Soovime luua regioonide näol keskvalitsusele senisest tugevama partneri. Ühtlasi peab kohalik hääl olema tugevamalt esindatud keskvalitsuse poliitikas ja ka otsuste tegemisel. Selle eelduseks on maakondadevaheline koostöö. Rõhutan: räägime tugevama võrgustiku loomisest, tegelemaks majandusarengu ja ettevõtluse edendamisega. Teine küsimus: "Kuidas hakkavad regionaalsed esindajad vähendama regionaalset ebavõrdsust ja suurendama teenuste osutamis[t] Eesti erinevates maakondades?" Eespool kirjeldatud ettevõtluse arengulepete tegevuste elluviimise koordineerimiseks on Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium teinud muudatused oma struktuuris. Varasema seitsme piirkonnajuhi asemel on nüüd neli regioonijuhi ametikohta. Muudatused on tehtud Lõuna‑ ja Kesk-Eesti kogemust arvesse võttes. Regioonijuhi ametikoha eesmärk on regiooni ettevõtluskeskkonna arenguks tingimuste loomine koostöös keskvalitsuse ja piirkondlike partneritega, sealhulgas ettevõtluskeskkonna pikaajaliste arengusuundade ja strateegiliste arenguprojektide kokkuleppimine, ettevõtluse arengu kitsaskohtade lahendamisele ja võimaluste kasutamisele kaasaaitamine ja valmisoleku loomine Euroopa Liidu vahendite paremaks kasutamiseks kohtadel, aga ka koostöövõrgustiku loomine ja eestvedamine. Kolmas küsimus: "Kuidas on regionaalsete esindajate palkamine kooskõlas Vabariigi Valitsuse poliitikaga kärpida riigi kulusid ja muuta riiki tõhusamaks?" Tegemist ei ole päris uute ametikohtadega. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium koondas 2024. aasta augustis seitse piirkonnajuhi ametikohta ning tegi selle asemel neli regiooni[juhi] ametikohta. Muutsime nende ametikohtade eesmärki ja laiendasime ka ülesannete ulatust. Kui varasemate piirkonnajuhtide ülesanded pärinesid maavalitsuste tegevuse lõpetamise [ajast] ning olid administratiivsed, siis uute regioonijuhtide ametikohtade fookus on regiooni ettevõtluskeskkonna arengul ning täiendavate ressursside toomisel kohapeale. Olen veendunud, et regioonide arendamise ja regionaalse ebavõrdsuse vähendamisega peab tegelema. Lõuna‑ ja Kesk-Eesti projektid näitasid, et meil peab olema inimene, kelle eestvedamisel hakatakse leppe tegevusi ellu viima ning kes veab eest maakonnaüleseid koostöövõrgustikke. Neljas küsimus. Millise jõuga soovite maakondadest ja omavalitsustest üle käia ja kuidas tuleb see jõu kasutamine kasuks Eesti regionaalsele arengule? Me ei tee kindlasti neid tegevusi jõuga, vaid pigem ikka koostöös, millest on võimalik kõigil osapooltel kasu saada. Minu üks põhilistest eesmärkidest on tuua selle tegevuse käigus raha rohkem maapiirkondadesse ja selleks on vaja luua vastuvõtuvõimekus. Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, on ettevõtluse arendusregioonide ja arengulepete idee asjade lahendamine keskvalitsuse, kohaliku tasandi ja partnerite koosloomes ja üksteist arvestavalt. Ja kui sellest nähakse päriselt kasu, siis nad käivituvad ja jõudu ei ole vaja. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Te lugesite maha selle ametnike poolt ette valmistatud materjali. Minu küsimustele, mis ma sealt kõnepuldist enne esitasin, te kommentaari ei andnud, aga mul on nüüd küsimus ikkagi täiendavalt selle kirjaliku arupärimise juurde. Nende arenduskeskuste, maakondlike arenduskeskuste ümberkorraldamise ja mingisuguste regionaalsete piirkondade moodustamise – minu hinnangul on need täiesti ebaloogilised – üheks põhjenduseks on toodud see, et maakond on liiga väike üksus selleks, et seal arendada ettevõtlust ja majandust. Ja selles kontekstis ma küsin: kui maakond, mida meil Eestis on 15, on liiga väike üksus, siis kuidas te kujutate ette, et kohalikud omavalitsused üldse majanduse arenguga tegelevad? Sel juhul kõik need sõnumid, mida valitsus ja ka teie ministeerium on aastate ja aastakümnete jooksul andnud, et kohalikud omavalitsused peavad ka majanduse ja ettevõtluse arenguga tegelema, on ju täiesti utoopilised.

Aitäh nende küsimuste eest! Esmalt pean muidugi ütlema seda, et olen väga tihedas koostöös meie ametnike, kohalike omavalitsuste ja ettevõtjatega seda teemat purenud ja ka läbi mõelnud, kuidas me võiksime seda praegu rakendada, aga ka seda, kuidas me võiksime järgmisi piirkondi kaasata. Nii nagu ma ka alguses ütlesin, me praegusel hetkel ei muuda selle süsteemiga haldusmudelit, vaid me otsime võimalust, kuidas keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste koostööd omavahel tihendada. Kui tänane haldusmudel toimiks ja kõik süsteemid toimiksid, siis mul on küsimus, et miks me täna liigume kursil, kus piirkondadevahelised lõhed suurenevad. Me oleme olukorras, kus kaks kolmandikku eelarvest jagavad keskvalitsuse asutused ja üks kolmandik läheb kohalikele omavalitsustele. Lisaks võime näitena tuua selle, mis juhtus eelmisel eelarveperioodil, kui 90% ettevõtlustoetustest läks Tallinnasse ja Tallinna ümbrusesse ja 10% läks maapiirkondadesse. Ehk täna on küsimus selles, miks keskvalitsus ei arvesta maapiirkondadega ja kohalike vajadustega. Ja minu väide on see, et meil puudub hetkel koostööplatvorm, kus erinevad huvid, probleemid ja ressursid kokku saaksid. Just nimelt sellel eesmärgil me oleme neid regioone ja regioonide nõukogusid ja regioonijuhte kaasamas, selleks et tekiks see koostöömudel, kus ühest küljest kohalikud omavalitsused ütlevad seda, mis on need peamised probleemkohad, mida on vaja lahendada, selleks et ettevõtlust toetada, ja teisest küljest tuleksid ressursid ja ka ministeeriumid kaasa, et leida nendele probleemidele lahendusi. Ja loomulikult on oluline rohkem kaasata kohalikke omavalitsusi ja regioone mitte ainult ettevõtluse puhul, vaid kõikide teemade puhul. Me oleme omalt poolt välja töötanud võimaliku juhendi, kuidas erinevate eelnõude, otsuste puhul seda regionaalset tasandit rohkem arvestada. Ja oleme tegemas omalt poolt tihedat koostööd kõikide ministeeriumidega, et tuua need regionaalsed aspektid alati muudatuste puhul esile. Ja samuti, kui me räägime sellestsamast tuulikute teemast – väga ei tahaks siin detailidesse minna –, siis olen ka siin esitanud oma ettepanekud, kuidas kohalike inimestega rohkem arvestada. Nii et kõikide teemade puhul oleme me proovinud olla kohalike omavalitsuste poolel, aga me peame nägema suuremat pilti ja me peame toetama seda, et erinevad ministeeriumid ja nende allasutused istuksid rohkem koos kohalike omavalitsuste [esindajatega], ja me näeme, et üks võimalus selleks on regioonid. Ja nii nagu ma ka alguses ütlesin, praegu juba eri valdkonnad on moodustamas erinevaid regioone, kui me räägime PPA-st või millestki muust, sest nad saavad aru, et maakonnad on võib-olla liiga väike üksus selleks, et teatud tegevusi korraldada. Ja kui me võtame fookusesse ettevõtluse ja töökohtade loomise, siis me näeme, et ka selle puhul – seda on toonud välja eksperdid, ja mitte ainult Eestist, vaid ka väljastpoolt – see regioonide tasand võiks olla üks võimalus. Ja ma näen seda, et maakonna tasandile jäävad ikka mingid ülesanded ja ka kohalike omavalitsuste tasandile jäävad ülesanded, mida ei ole mõistlik sealt ära võtta. Küll aga mõned valdkonnad täna ei toimi ja sellepärast on üks võimalus teha see [muudatus], tuua need teemad regioonide tasandile.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt aitäh vastuste eest! Mul on mitu küsimust ühes. Kas regioonijuhid on juba valitud? Varem olid maavanemad, kes, ma arvan, 2010. aastast muutusid täiesti poliitilisteks. Need ei olnud enam mitte piirkonna majanduse arendajad, vaid need olid partei poolt palgale pandud inimesed. Ja te ütlete, et nüüd tulevad regioonijuhid. Või nad juba on, mina vähemalt ei tea, et neid oleks. Nad hakkavad ettevõtluskeskkonda looma ja raha juurde tooma. Kas te oskate öelda, kust kohast see raha tuuakse? Kõik omavalitsused tahaks ju saada lisaraha oma piirkonna arendamiseks. Näiteks võin küll ütelda, et Jõgevamaal on meil ettevõtluskeskus kolme omavalitsuse peale ja see toimib väga hästi, ainult et vahendeid on vähe. Kui neid vahendeid sinna juurde panna, siis see toimiks ideaalselt.

Suur aitäh küsimuse eest! Esmalt maavanemate küsimus. Ma olen päris põhjalikult tutvunud haldusreformi materjalidega. Haldusreformi tehes võeti sihiks mitu eesmärki: esiteks, vaadata üle piirid, teiseks, vaadata üle kohalike omavalitsuste ülesanded, ja kolmandaks, vaadata üle rahastusmudel. Aga haldusreformi raames kaotati ära maavalitsused. Ja mulle näib, vaadates nüüd tagasi, et isegi siis, kui võib-olla teatud kohtades olid maavanemad poliitilised, siis maavalitsus oli ikkagi see koht, kuhu koondus kohalike omavalitsuste ühishuvi ja kuhu koondus ka nii-öelda riigi esindatus. Täna meil seda tasandit enam ei ole. Maakondades on mõnes kohas omavalitsusliidud, mõnes kohas ettevõtlus‑ ja arenduskeskused ja see mudel on hästi erinev ja nende võimekus on hästi erinev. Ehk siis minu arvates see üks lüli, mis tollel ajal, kui see muudatus tehti, [oli olemas], on praegu puudu, aga see on tegelikult vajalik. Ja sellepärast võib-olla see regioonijuhtide osa või regiooni arengulepete osa võiks seda rolli täita. Nüüd, regioonijuhtide valimine. Konkursid olid meil aasta alguses. Praeguseks on nii, et inimesed või kandidaadid on esitanud oma materjalid ja loodetavasti lähiajal selguvad need inimesed, kes nendele kohtadele asuvad. Aga praegusel hetkel veel neid inimesi ei ole, nii et konkurss on käimas. Õige küsimus on see, et kust tuleb raha. Nii nagu ma ka näitena välja tõin, meil üks võimalus on näiteks Euroopa Liidu vahendid. Praegu on nii, et sinna kohapeale ei jõua nendest vahenditest väga palju. Ja see on poliitika kujundamise küsimus, et kuidas nendest vahenditest, mis Euroopast tulevad, ka ettevõtlusvahenditest, jõuaks kohapeale raha rohkem. Nüüd, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis on ka riigi rahastatavad vahendid, kui ma ei eksi, aastas 15 miljoni juures. Loomulikult, kui me võrdleme kohalike omavalitsuste eelarveid, siis need on oluliselt suuremad võrreldes nende numbritega, mis meil täna on ministeeriumide poolt jagada. Aga meil on vahendeid, mille osas meil on võimalik regionaalpoliitikat kujundada ja toetada ka seda nii-öelda regioonide tasandit. Nii et ma ütleksin, et küsimus ei ole selles, et meil üldse ressursse ei ole. Küsimus on selles, kuidas me neid ressursse jagame ja kas kohalikud huvid nende ressursside jagamisel on kaasatud või me [jagame] neid ainult siit pealinnast.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui läheme läbirääkimiste juurde, on Aivar Kokal protseduuriline küsimus. (Saalist öeldakse midagi.) Aga läheme edasi. Aitäh ministrile! Nüüd on avatud läbirääkimised. Algatajate nimel Helir-Valdor Seeder. Ja Aivar Kokk saab pärast seda. (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Suur tänu ministrile vastuste eest! Ma olen ministriga selles mõttes väga päri, et täna ei ole meil Eesti riigis head koostööd kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel, kui me peame silmas regionaalset elukorraldust. Ma olen nõus ka sellega, et Eesti regionaalses halduses ja selle ümberkorraldamises on tehtud erinevate valitsuste poolt väga palju vigu. Viimane suurem viga oli haldusreform, millega kaotati maavalitsused. See kindlasti oli vale. Mina küsisin pärast seda informatsiooni, et kui palju siis läksid odavamaks või kallimaks need funktsioonid, mis jaotati maavalitsustelt ümber kohalikele omavalitsustele ja erinevatele ministeeriumidele-ametkondadele. Ja tulemus oli see, et tegelikult läks kallimaks, summa summarum läks kallimaks. Ka ametlikult Rahandusministeerium vastas, et pärast reformi need ülesanded, mida täitsid 15 maavalitsust ja mida hakkasid pärast täitma ministeeriumid, ametkonnad ja kohalikud omavalitsused, läksid maksumaksjale kokkuvõttes kallimaks ja kulukamaks. Väga rumal ja ebamõistlik lahendus! Nüüd me oleme olukorras, kus me teeme järgmise vea. Me hakkame Eestis looma mingisuguseid müstilisi regioone, on neid seitse, on neid neli, on neid viis, mida iganes. Ja põhjendame seda sellega, et 15 on liiga palju. Auväärt minister! Seda kabinetivaikuses ametnike poolt välja töötatud ja nende huvidest, kitsastest huvidest lähtuvat Eesti regionaalset haldust ei ole mitte mingil juhul mõistlik rakendada praktikas. Mitte mingil juhul! Eesti on ajalooliselt jagunenud kas kaheks – Liivimaaks ja Eestimaaks keskusega Tallinnas ja Tartus, see on ajaloo jooksul välja kujunenud – või maakondadeks oma keskuste, asustuse, teedevõrgu, kultuurilise eripära ja millega iganes. Või siis hiljem ka kohalikeks omavalitsusteks, mis on juba teine küsimus ja mida täna enam ei saa niivõrd tõsiselt võtta identiteedi seisukohalt, sest see on mitmeid reforme läbi elanud, see ei haaku ka kihelkondliku jaotusega ja nii edasi. Julgen väita, et maakond regionaalse haldusüksusena on Eestis optimaalne regionaalse juhtimise üksus. Kahetsusväärselt me täna näeme, et maakond ei ole ei omavalitsus ega ka riigistruktuuri üksus – see optimaalne regionaalse juhtimise üksus. Nii et minu üleskutse: suhelge 15 maakonnaga ja kui vaja, siis taastame riiklikud maavalitsused – läbimõeldult, uute funktsioonidega, kaasajastatult. Aga praegu tehakse seda, mida te ka ise näiteks tõite ja mis on väga halb näide, et erinevad ametkonnad loovad erinevaid regioone. Jah, loovadki. Meil on kaitseringkonnad, mis on väga spetsiifiliste ülesannetega, politsei täidab teatud spetsiifilisi ülesandeid. Need ongi teatud spetsiifilised ülesanded. Aga igapäevaelu korraldamisel ja koostööl kohalike omavalitsustega, kus enamikus maakondades on olemas ka juba toimivad omavalitsuste liidud riigi partnerina, on mõistlik seda struktuuri kasutada, mitte luua veel üks tasand väikeses Eesti riigis, sest maakond jääb ikka alles, isegi kui seal ei ole maavalitsust. Kahjuks ei ole tal neid pädevaid funktsioone, millele ma eelnevalt viitasin, aga maakond jääb ikkagi alles. Nii et me loome veel mingisuguse struktuuri üle nende erinevate maakondade. Ja siis ongi erinevad maakonnad olukorras, kus ühe ametkonna, ministeeriumiga on loodud üks regioon, kus sa pead suhtlema, ja ühed piirkonnad ja omavalitsused ja maakonnad, ja teises on teised. Ja ta peab nii-öelda mitme piirkonna vahel otsima oma kohta. See ei ole ei majanduslikult ratsionaalne ega võimalda mingisugust mõistlikku regionaalset ülesehitust ja arengut ja korraldust ellu viia. Selle taga mina küll haistan ametnike kurja plaani, ütlen otse. Minister, ärge laske ennast sellega kaasa vedada! See ametnike kuri plaan on tegelikult kantud sellest, et vastupidi, veelgi nendest omavalitsustest vabaneda, sest maakonna tasemel on vastas omavalitsuste liit organisatsioonina, kellel on informatsioon, huvid, nägemus, kuidas piirkonda arendada. Neil ei ole küll ressurssi, neil ei ole partnerit riigi näol olemas. Aga täna need üksikud [ametkonnad], kes maakondlikult veel tegutsevad, näiteks ühistranspordikeskused, needsamad arenduskeskused, mida te tahate ümber kujundada, on veel olemas. Ja et vabaneda nendest omavalitsustest, luuaksegi needsamad regioonid üle kolme, nelja, viie maakonna, kus ei ole vastas partnerit, kus ei ole vastas organiseeritud tegevust ja organisatsiooni. Siis ongi hea vabadus, et võtame ministeeriumisse tööle need neli regioonijuhti, kes siit Tallinnast elu korraldavad ja otsuseid langetavad. Nii nagu te selle arenguleppe puhul ei saanud heakskiitu, ei saadud ka haridusleppe puhul heakskiitu sellise, ma ütleksin, üldise, abstraktse ja kõiki omavalitsusi kaasava leppe kooskõlastamiseks. Ei ole vaja sellist abstraktset üldpoliitilist lepet kirja panna, kus on ilusad loosungid, millel puudub praktiline sisu ja kontakt reaalse eluga. Nii et minu üleskutse on: aktsepteerige seda, et meil on täna Eestis haldusjaotus ja ‑korraldus, kus on 15 maakonda, meil on 79 omavalitsust. Ja mina ei ole näinud ühtegi analüüsi, mis ütleks, et maakond on liiga väike üksus, et seal arendada ettevõtlust ja majandust ühe piirkonnana. 79 kohalikku omavalitsust on parajad selleks, et me kogu aeg ütleme neile, kuidas nad peavad looma eeldusi ja tingimusi ettevõtluse ja majanduse arenguks. [Öeldakse, et] te olete piisavalt iseseisvad, autonoomsed ja suured, arendage ettevõtlust ja majandust, aga vaadake, maakondlik üksus on liiga väike, selleks tuleb meil luua neli piirkonnajuhti ja neli piirkonda, milleks Eesti kunagi ei ole jagunenud. Kõige lähem sellele on kolm oblastit, mis lühikest aega nõukogude ajal oli. See on lahendus. No see põhjendus, et keskvõim on jaganud Euroopa raha 90% kuldsesse ringi ja 10% väljapoole, ei sõltu absoluutselt sellest, kas Eestis on seitse regionaalselt piirkonda, mida te luua tahate, või neli regionaalset piirkonda või 15 maakonda või 79 omavalitsust. See sõltub sellest, milline on keskvalitsuse poliitiline tahe, regionaalpoliitiline nägemus, kuidas Eesti peab arenema, ja kokkulepped, kuidas Euroopa Liidu raha kõige efektiivsemalt kasutatakse. See on ka küsimus sellest, kas Eestis on Euroopa Liidu raha mõistes üks piirkond või kaks piirkonda. Neid võitlusi minevikust me teame ja mäletame. Kahju, et Eestit ei jagatud kaheks piirkonnaks. See oli ilmselgelt Tallinna piirkonna huvi. Ja kui jõuliselt Rahandusministeerium võitles – Rahandusministeerium, mitte mingid neli piirkonda ega 15 maakonda, vaid Rahandusministeerium – selle nimel, et Eestisse jääks kindlasti ainult üks piirkond, mitte kaks regionaalset piirkonda, mis oleks võimaldanud meil oluliselt paremini Euroopa raha jagada ka väljapoole Eestit ja luua siin paremad tingimused regionaalseks arenguks. Nii et minu üleskutse on: ärge minge nende kabinetivaikuses välja töötatud libaregionaalpoliitiliste ja halduslike kavadega kaasa, vaid suhelge rohkem kohalike omavalitsustega ja lähtuge reaalsest elust. Aitäh!

Järgmisena Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma tänan ministrit väga ausate ja siiraste vastuste eest. Oli küll tunda natukene ametnike sõnumeid seal, aga aitäh. Meil Heliriga on natukene lihtsam siin rääkida, sest me oleme mõlemad maavanemad olnud. Me teame erinevaid aegu. Helir oli maavanem siis, kui maavanem käis ka valitsuse istungil. Kui mina sain maavanemaks, siis meid enam istungile ei lastud. Mul on ka kohaliku omavalitsuse kogemus, juba eelmise sajandi 89. aastast olen ma olnud volikogu liige. Mul on teile üks soovitus. Kui te olete otsustanud nende nelja regiooni ja regioonijuhiga edasi minna, ja sõltumata opositsiooni jutust te nagunii seda teete, siis proovige neile anda natuke rohkem võimu, [andke] neile õigus tulla ka Vabariigi Valitsuse istungitele ja teatud asju vetostada. Ma ise maavanemana mõtlesin seda, et need regioonid võiksid olla, aga sellel on ainult siis mõte, kui sellel [regioonijuhil] on mingisugunegi õigus. Kui tal ei ole mingit õigust, siis uskuge mind, ükski omavalitsus ei võta teda omaks. [Ta võetakse] omaks ainult siis, kui ta hakkab raha jagama – siis tahavad kõik ju rahakotikesest natukene saada. Aga see ei ole koostöö, vaid siis on see lipitsemine ainult selle jaoks, et kuskilt projektist raha saada. Ma olen Heliriga sama meelt, et tegelikult meil on need – ükskõik, kuidas me nimetame, kus on ettevõtluskeskused, kus on omavalitsusliidud – kindlasti erineva taseme ja võimekusega. Aga näiteks, kui ma vaatan Jõgevamaad, siis ma tunnetan, et see on väga tugev. Seal nad teevad nende väikeste vahenditega, mis neil praegu on, maksimumi, aga vahendid on selgelt väiksed. Kolm omavalitsust, mis on peale ühinemisi 13‑st alles jäänud, on suutnud viimasel perioodil väga hästi koostööd teha ja kokku leppida ka selle pisku raha jagamise, mis tuleb riigilt erinevate ministeeriumide kaudu, et milline omavalitsus kui palju sellest saab, millise protsendiga, kas elanikkonna peale või kuidas seda [jaotatakse], aga alati on kokkulepped tehtud. Ma ei tea, kuhu te olete mõelnud nende regionaaljuhtide asukohad: kas nad on Tallinnas või nad on piirkonnas. Mina olen sama meelt, et võiks olla Tartu ja Tallinn. Ma alati tunnen kaasa näiteks Paidele, Järvamaale, sest midagi on neil Rakveres, midagi on Pärnus, midagi on Tallinnas ja midagi on Tartus. Neil ei ole seda tõmbekeskust. Lõuna-Eestis on täna selge, et Tartu linn on tõmbekeskus, ja sealtkaudu on võimalik võib-olla ka ühiseid huve leida. Näiteks needsamad oranžid rongid, mis siin sõidavad ringi, tegelikult [tulid] sel ajal Lõuna-Eesti maavanemate koostöö [tulemusel]. [Maavanemad] tulid minu ideega kaasa ja tolleaegse, tänaseks manala teed läinud ministri Edgar Savisaarega tehti üks kihlvedu. Kuna ta kihlveo kaotas, siis need rongid pidid ühel hetkel tulema. Ja Juhan Partsi ajal nad jõudsid Eestisse. Aga teiselt poolt, kui need inimesed jäävad siia Tallinna, nendest saavad ametnikud, siis uskuge mind, te saate lihtsalt kriitikat, aga tulu on vähe. Kui te suudate neile anda rohkem õigusi ja võimalusi, siis püüdke hoida ka ühtset süsteemi. Kas meile meeldib või ei meeldi, aga kui te teete need regioonid, siis [viige] ka ülejäänud [asutused] – on see PPA või te enda valitsusalas olev PRIA – [ühte kohta], et inimene, kui ta tahab [teenust saada], siis [ta teab, kust seda saab]. Näiteks Jõgeva inimene teab, et Tartus on kuskil see riigimaja ja ta saab sealt oma teenused kätte. Praegu on nii, et maapiirkondades kaovad teenused ära. Ja siis, kui seda [asutust] läheb otsima tavainimene, kes enam ei jõua autot ka pidada, sest automaks on nii kõrge, siis ta sõidabki kuskil Tartu linnas ennast hulluks ja otsib seda taga. Jõudu-jaksu! Võib-olla ei ole veel hilja mõelda sellele, et ikkagi maakond on see koht. Ma usun, et teie nõunikud, üks nendest on ka endine maavanem, on ka selle poolt, et igas maavalitsuses võiks olla see regioonijuht, olgu ta siis seal JAEK‑i või ettevõtluskeskuste või omavalitsuste oma.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Äkki minister? Jah, vabandust! Minister saab ka sõna.

Aitäh esitatud märkuste eest! Ma mõnda teemat lihtsalt kommenteerin ja võib-olla selgitan üle. Esmalt, kogu see protsess on olnud hästi avatud, nendesamade projektide või pilootidega, mida me oleme alustanud, on maakonnad ja kohalikud omavalitsused vabatahtlikult ühinenud ja kaasa tulnud. Ma olen ise väga mitmel korral käinud erinevate ürituste raames kogu seda süsteemi või võimalikku ettepanekut tutvustamas ja kohalikke [omavalitsusi] ära kuulamas, ka nende hirme ära kuulamas. Ühest küljest on loomulikult eesmärk ju õilis, aga kui me räägime kas või Lõuna-Eesti piirkonnast, ma olen muidugi nõus, et Tartu on seal keskus, aga ka seal on hirm, et kas see [piirkond], mis sinna Tartu taha jääb, on piisavalt fookuses, kui me läheme Lõuna-Eesti arengulepet allkirjastama ja neid tegevusi edasi tegema. Selleks, et neid hirme maha võtta, läbi rääkida, on see protsess olnud tõesti kahe aasta jooksul avatud ja ma arvan, et annab kinnitust ka sellele, et me oleme teinud seda selles mõttes avatult, et seda on alustanud hoopis teie erakonna minister. See ei ole nii, et justkui nüüd jõudsime selleni ja läheme edasi. Teine teema. Kui me räägime ametnike huvist, siis ma ütlen, et need inimesed, kes meil regionaalpoliitikaga tegelevad, on väga suur hulk aastaid sellega tegelenud ja tõesti, nende põhiküsimus on see, kuidas regionaalseid lõhesid vähendada. See on täna üks minu missioonidest toiduga varustatuse kõrval. Nüüd, ma olen nõus, et meil ei ole mõtet [arvata] seda, et kõik ülesanded on võimalik lahendada regioonide tasandil. Kohalikule omavalitsusele jäävad teatud ülesanded ja teatud ülesanded peavad olema maakonna tasandil. Nii et siin ei ole mõtet praegu öelda, et justkui me kaotame maakondi ära, vaid vastupidi, proovime altpoolt neid struktuure või neid süsteeme tugevdada. Aga selge on ka see, et tänase olukorra juures me ei ole suutnud kõiki murekohti ära lahendada. Ehk me peame vaatama, millised on veel meie võimalused. Üks küsimus on selles, kas me loome täiendava struktuuriüksuse juurde. Lõuna-Eesti puhul on see olukord, kus meil tegelikult arengu teemadega tegeleb üle 200 inimese. Ehk meil on inimesed olemas, aga mingil põhjusel on nii, et me ikkagi räägime sellest, et Lõuna-Eesti ja Kagu-Eesti jäävad maha. Küsimus on võib-olla selles, kuidas neid inimesi panna omavahel rohkem koostööd tegema, selleks et selgitada välja, mis on need kõige suuremad valuküsimused ja kuidas teha nii, et meil oleksid vajalikud ressursid ja lahendused nende valukohtade lahendamiseks. Nii et täna ma ütleks, et inimesed on olemas, aga puudub selline koordineeriv üksus või inimene, kes need inimesed kokku võtaks. Tundub, et igaüks jookseb oma teed. Selles mõttes olen ma täiesti nõus, et regioonide puhul me võiksime tulevikus teha nii, et erinevad valdkonnad kasutavad sedasama struktuuri. Et meil ei ole nii, et PPA-l on üks struktuur, SKA-l on teine struktuur ja nii edasi, et me võiksime võtta selle siin aluseks. Ja mõnes mõttes me oleme õiges ajahetkes, sest me paneme ju praegu kokku ka üldplaneeringut 2050, ka seal me võiksime need teemad läbi käsitleda ja võtta aluseks. Nüüd, regioonijuhid on kohapeal, nad on küll ministeeriumi nimekirjas, aga need inimesed on kohapeal. Teistmoodi ei ole mõtet seda tööd teha, ei ole võimalik. Need inimesed peavad teadma ja tundma kohalikke inimesi ja ma väga loodan, et nad saavad olema ka ettevõtluse taustaga, sest kui me räägime ettevõtlusest, siis sul peab olema see praktiline kogemus endal olemas. ELVL on väga hea partner. Pean tunnistama, et istun ka ise väga tihedalt koos juhtidega, aga ka ELVL-i liikmetega, ja loodan, et see väga tihe ja sisuline suhtlus tulevikus jätkub. Mina tõesti pean nendest väga lugu ja olen nõus sellega, et nende roll võiks tulevikus kasvada. Ja praegu oleme üle vaatamas seadusandluse poolt, kuidas seda rolli tugevdada. Ühistranspordikeskustest võiksime rääkida täiesti eraldi, aga oluline on siin välja tuua, et kohapeale jääks see teadmine, kuidas liikumist korraldada. Küsimus on lihtsalt see, et mis on need ülesanded, mis peaksid olema ühistranspordikeskustes kohapeal, ja kas on teatud tegevused, mis on mõistlik viia kesksele tasandile ja mitte neid killustada, näiteks ühtse piletisüsteemi tegemine või hangetega tegutsemine. Need on võib-olla need asjad, mis võiks viia kesksele tasandile kokku. Saadan analüüsi, mille põhjal me kogu selle regioonide ettepaneku oleme teinud. Ja sellega olen täitsa nõus, mida ütles Riigikogu liige Aivar Kokk, et regioonijuhid võiksid olla valitsuse tasandil kaasatud ja …

Soovite lisaaega?

Jah, üks minut.

Üks minut lisaks.

… praegu me ka sellise ettepaneku teeme, et regioonijuhid teatud regulaarsusega võiks majanduskabinetis kohal käia, sellest olukorrast rääkida ja nendes debattides osaleda, nii et täiesti nõus sellega. Mis puudutab teenuste väljaviimist, siis see on tõsine murekoht. Teatud harjumused meil kindlasti muutuvad, inimesed väga palju teenuseid tarbivad online'is, aga see on tõsine küsimus, millega edasi tegeleda. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, aitäh! Ma tahtsin täpsustada ministri sõnavõttu, et kui inimesed stenogrammi loevad, sellest ka aru saaksid. ELVL tähendab Eesti Linnade ja Valdade Liitu.

Aitäh, väga asjakohane täpsustus! Oleme tänase kuuenda päevakorrapunkti läbinud.