Проект закона о внесении изменений в Уголовно-процессуальный кодекс и другие законы (оптимизация судопроизводства и гласность судебных решений) (560 СЕ) – первое чтение.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu 560. See on selle esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Hea Riigikogu! See on äärmiselt oluline eelnõu selle tõttu, et karistamine, karistamiseni jõudmine, selle põhimõtte tagamine, et süütut inimest kuidagi riigi jõuga süüdi ei tunnistataks, aga ka selle tagamine, et süüdi olev inimene saaks õiglase karistuse ja ohvrite jaoks oleks õiglus jalule seatud ja et me jõuaksime vajadust mööda heidutavate karistusteni, et inimesed kurja ei kavandaks või vähemalt seda täide ei viiks – kõik need on äärmiselt olulised küsimused Riigikogus arutamiseks. Tegemist on ühe osaga kohtureformist, mis lisaks nendele põhimõttelistele väärtusküsimustele tegeleb sellega, et vähendada kohtute koormust. Ja kui me mõtleme, siis juba umbes 4000 aastat on meil kirjalike allikate järgi, alates Hammurapi seadustest Babüloonias, tegelikult süüdistatava mõistuspäraste õiguste tagamisega tegeletud. Ma väga loodan, et ka Riigikogus tuleb nendel teemadel pikk ja põhjalik arutelu. Ühtlasi soovin väga tänada Justiits- ja Digiministeeriumis karistuspoliitikaga [tegeleva] talituse ametnikke eesotsas talituse juhataja Andreas Kanguriga, kes on selle eelnõuga pikalt ja põhjalikult tööd teinud. Sissejuhatuseks nimetan seda, et kuigi me räägime siin kriminaalasjade menetlemise kiirendamisest, siis tegelikult esimese astme kohtus oli eelmisel aastal keskmine kohtumenetluse kestus kriminaalasjade puhul 61 päeva. Maailma vaates on see väga hea näitaja. Rõhutada tasub vast sedagi, et umbes neli viiest kohtuasjast lahenes eelmisel aastal kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluses kulus otsuseni jõudmiseks keskmiselt vaid 33 päeva. Samal ajal me näeme seda, et tegelikult on meil viimasel ajal keskmine kohtumenetluse kestus tõusnud: 41 päevalt 2016. aastal on see pikenenud 66 päevani. Samal ajal aga on asjade üldine arv vähenenud 7786 asjalt 2016. aastal 3152-ni ehk rohkem kui poole vähemani. See ütleb meile seda, et kui asjade arv väheneb, aga menetluse pikkus samal ajal kasvab, siis menetlused on üha keerulisemad, üha rohkemate osalistega ja võtavadki ühelt poolt paratamatult rohkem aega. Teiselt poolt vast on kõik kursis niinimetatud Tallinna Sadama kaasusega, mille puhul inimeste õiglustunne sai selle pika venitamise tõttu riivatud. See eelnõu, mida teile esitlen, [võtab] ära terve rea seniseid võimalusi kohtuasju venitada. Kahjuks mitte ainult Tallinna Sadama kaasuses, vaid ka muudes kaasustes on olnud peamine menetluse venitamise võimalus see, et kõigepealt ei ilmuta kohale ja esitatakse hiljem arstitõendeid, mis võivad olla tegelikult antud olukorras, kus arst pole patsienti üldse üle vaadanud. Ja kui me mõtleme seda, et Eestis on umbes 350 000 inimest, kes võtavad igal hommikul vererõhu alandamise ravimit, ja kui sa jätad selle hommikul võtmata, ongi sul kohe vererõhk nii kõrge, et sa saad jätta kohale ilmumata. Niimoodi on tõesti väga lihtne menetlust venitada ja aegumist oodata. Teine venitusviis on olnud kaitsjate poolt erinevate üllatustõendite esitamine kohtulikul uurimisel, samuti on süüdistatavad kasutanud võimalust kaitsjaid sageli vahetada. Kuna uus kaitsja peab alati ennast asjaga kurssi viima, siis ka see teeb menetluse pikaks. Tutvustangi teile peamisi muudatusi, mis teie ees on. Kuna eelnõu on pikk ja põhjalik, siis ma kõiki muudatusi ei käsitle, üksnes kõige olulisemaid. Üks probleem on olnud selles, et praegu kehtiva seaduse järgi tuleb kohtus uurida tõendeid absoluutselt kõige kohta, isegi selliste asjaolude või kuriteoepisoodide kohta, milles tegelikult vaidlust ei ole ja millele süüdistatav vastu ei vaidle. Eelnõuga seadustatakse omaksvõtt ja juhul, kui osapooled on kokku leppinud, et mõnes asjas vaidlust ei ole, siis saab oluliselt kiiremini sellest kohast edasi minna. No kaitsjate sagedase vahetamise abil kohtuasja venitamist ma juba nimetasin. Selle lahenduseks saab kohus võimaluse määrata riigi õigusabi korras asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga, kui kaitsja ei ole mingil põhjusel suuteline ebamõistlikult pika aja jooksul oma kalendrist näiteks leidma sobilikku aega kohtuistungiteks või ei saa muul põhjusel kohale tulla. Samuti pannakse kaitsjale kohustus kliendisuhte lõppemisest viivitamatult teada anda. Ka see aitab menetlustoimingute puhul vähendada seni praktikas ilmnenud üllatusi, kus isik küll ilmub kohtusse kohale, aga alles siis teatab, et tal kaitsjat ei ole, ja kaitsja määramiseks tuleb menetlustoiming edasi lükata. Probleeme on palju olnud ka sellega, et süüdistatav ei tule kohale. Teatavasti on üle maailma see põhimõte ja ka meie põhiseaduses loomulikult, et süüdistataval on õigus olla kohtus oma asja arutamise juures. See on üks õiglase kohtumenetluse alusgarantiisid. Aga nagu ma alguses nimetasin, meil lähevad kohtuasjad üha keerulisemaks ja korraga on üha rohkem süüdistatavaid kohtus, nii et kui üks süüdistatav ei ilmu kohale, mõjutab see ka ülejäänud süüdistatavate jaoks kohtu kriminaalmenetluse venimist. Ja kui on mitu süüdistatavat ja nad järjepanu puuduvad, siis võib viivitus venida nii pikaks, et satubki ohtu kriminaalasja arutamine mõistliku aja jooksul. Lahendusi on pakutud eelnõus mitu tükki. Näiteks selgemalt sätestatakse video vahendusel osalemine. Sellisel juhul loomulikult peab olema süüdistatava kaitse õigus tagatud, peab olema tagatud ka kaitsja turvaline ühendus süüdistatavaga ja süüdistatava võimalus pidada kogu kohtuliku arutamise vältel nõu oma kaitsega. Ja kui tegu on lihtmenetlusega, siis süüdistatava ja kaitsja omavaheline suhtlemine kohtuistungil kaasaegsete sidevahendite vahendusel peaks olema enamasti aktsepteeritav. Lisaks, kuna meil video vahendusel peetavad kohtuistungid, mis teatavasti koroonakriisi ajal laialdaselt kasutusele võeti, on osutunud paljudel juhtudel väga praktiliseks ja mõistlikuks, siis me vaatame ka seda, kuidas luua paremaid võimalusi kohtumajas ka pealtvaatajatele ja kuidas osaleda saab ka inimene, kellel endal videoseadet ei ole. Veel luuakse võimalus kriminaalasja arutada ka sellisel juhul, kui süüdistatav on täiesti sõnaselgelt, konkreetselt väljendanud seda, et ta ei ole mingil juhul huvitatud selle kohtuasja arutamise juures olema. Kohus peab ikkagi olema täiesti kindlalt veendunud, et süüdistatav ei ole kergekäeliselt oma võimalustest loobunud. Ja kolmandaks seadustatakse võimalus arstitõendi välja andnud arsti ülekuulamiseks. See võib esiotsa kõlada ehmatavalt, aga tõepoolest, seadusemuudatus näeb ette, et tervishoiutöötajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, kui ütlused puudutavad sellise isiku tervist, kes väidab, et tema vilets tervislik seisund on mõjuvaks põhjuseks kohtusse mitte ilmuda. Nii et kohtud saavad ka õiguse kontrollida ja täpsustada tervisetõendites sisalduvaid andmeid. Ja kõike seda ikka selle nimel, et pahatahtlik venitamine oleks senisest rohkem välistatud. Aga loomulikult, kui inimesel on tõesti tõsine tervisehäda, siis on igati asjakohane, et istungid edasi lükkuvad. Selle huvides, et kohtutes saaks asjad kiiremini just kannatanute jaoks lahendatud, on võimaldatud seda, et kriminaalmenetluse käigus saab samasse asja liita samaaegseks läbivaatamiseks ka tsiviilhagi. Sellega on mõeldud seda, et kuriteoga kahjustada saanud hüveolukord taastatakse. Samal ajal on see seaduse paragrahv praeguses kriminaalmenetluses jätnud lahti võimaluse esitada kõikvõimalikke nõudeid. Praktikas on ette tulnud selliseid olukordi, kus tegelikult esitatakse selliseid tsiviilhagisid, mis oma mahukuselt ja keerukuselt ületavad olulisel määral arutletavat kriminaalasja ja hakkavad tegelikult kriminaalasja menetlust takistama. Mõnikord esitatakse ka ilmselgelt ebarealistlikke haginõudeid, mis ei võimalda kohtuasja läbi vaadata lühimenetluses, kuigi tegelikult muus osas seda teha saaks. Ja lisaks on meil veel selline mure, et kohtud näevad, et sageli on kannatanu sellises olukorras, et ta tegelikult võiks saada oma varalise seisundi poolest riigi õigusabi, aga ta seda õigusabi ise ei ole taibanud otsida. Kohtud näevad, et tegelikult inimesel oleks õigus riigi poolt rohkem abi saada, aga ta ei taipa või ei oska seda küsida. Kehtiv seadus aga ei võimalda kohtul määrata ega taotleda riigi õigusabi sellisele kannatanule, kelle puhul on näha, et tema huvid ja õigused ei ole tegelikult hästi kaitstud, kui tal kvalifitseeritud esindajat ei ole. Seega me pakume eelnõus välja mitmed lisavõimalused, et menetleja saab kriminaalmenetluses tsiviilhagi hinnata ja vajadusel ka mitte läbi vaadata, seda just olukorras, kus muidu satuks ohtu lühimenetlus ja järelikult oleks otstarbekam tsiviilhagi suunata ikkagi tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele. Ja lisaks saab riik laiendada võimalusi abistada neid inimesi, kes kannatanutena vajavad rohkem abi, aga ei ole taibanud või osanud seda küsida ja kes ise ei ole võimelised oma huvide eest seisma. Kuigi neile eestkostjat määratud ei ole, saab ikkagi riik seda rohkem teha. Sellisel juhul on kannatanute õigused kriminaalmenetluses ja ka tsiviilhagiavalduste esitamisel palju paremini kaitstud. See võib riigile loomulikult kaasa tuua mõningast lisakulu, aga meie eesmärk on ikkagi see, et kannatanute õigused oleksid senisest paremini kaitstud. Nüüd, üks suur probleem on olnud see, et esitatakse palju kumulatiivseid tõendeid. Lihtsustatult lahti seletades juhtub see niimoodi, et ühe ja sama asja kohta esitatakse võimalikult palju erinevaid tõendeid selles hirmus, et äkki kohus mõne tõendi kuulutab lubamatuks. Ja kahjuks seda kasutatakse ka nagu mugavuslahendusena, millest on ühtpidi küll võimalik aru saada, miks niimoodi tehakse, aga teistpidi mõjutab see kohtupraktikat ka selles suunas, mida ta ei tohiks teha. Kui kohtule esitatakse sama asja kohta väga palju erinevaid tõendeid, siis hakkavad ka mittelubatud tõendid tegelikult mõjutama kohtuniku siseveendumuse kujunemist. Ja selleks, et seda kuhjumist vältida ja selle tulemusena kohtu tööd kiirendada, on eelnõus [välja pakutud] lahendused, et tõendite lubatavuse hindamine tuuakse eelmenetluse faasi ja piiratakse samal ajal ka kohtu enda võimalust juba vastu võetud tõendeid hiljem lubamatuks tunnistada. Ja kui tõendite üle vaidlust ei ole, siis ei tohiks tõendite vaidlus ka üldmenetlusse üle kanduda. Jällegi, lühimenetlus, nagu nimigi ütleb, on oluliselt kiirem ja nähakse ette ka erinevaid võimalusi, kuidas lühimenetlusse saab niimoodi, et mõlema poole õigused on kaitstud, senisega võrreldes oluliselt lihtsamini minna. Muu hulgas muudetakse seda, et lühimenetlusest loobumise võimalus tuuakse ettepoole. Edaspidi peab süüdistatav kohtuliku uurimise alguseks olema lõplikult otsustanud, kas ta soovib asja läbivaatamist lühimenetluses või mitte. Kui süüdistatav lühimenetlusest loobub, ei liigu menetlus enam tagasi prokuratuuri, vaid asja saab kohtus kiiremini edasi vaadata. Nüüd, on terve hulk veel selliseid tehnilisemaid täiendusi ja parandusi, mille vajadus on välja tulnud praktika pealt. Näiteks täpsustatakse mitmeid kordasid, tõendite vastuvõtmise tingimusi. Olulisemana tooksin välja selle, et praegu kulub kohtutel tohutult palju aega näiteks ümberkirjutamisele. Tõepoolest, meil on ju selline olukord, kus praegune seadus nõuab, et kui kedagi soovitakse vahistada või mingit läbiotsimisluba on vaja, siis peab kohtunik ümber kirjutama kõik selles taotluses esitatud põhjendused, isegi kui ta nendega nõustub. Selline ümberjutustuse kirjutamine on tegelikult mõttetu ja seadusega lubatakse see lahendada nelja tähega ehk võib peale kirjutada näiteks "Nõus". Aga võib peale kirjutada ka "Luban", võib peale kirjutada ka "Taotlus rahuldatud". Ei pea seda kõike ümber kirjutama. Vahekaebused – kindlasti on paljud inimesed ajalehtedest lugenud, kui palju nendega õnnestub kohtumenetlust venitada, kui selleks huvi on. Ka selles osas tehakse mõistlikke, kõikide osapoolte õigusi arvestavaid täpsustusi ja parandusi. Aga ma lõpetan oma ettekande ühe küsimusega, mis kindlasti tekitab laiemat avalikku arutelu kui eelnevalt märgitud väga põhimõttelised ja väga olulised küsimused. Nimelt, põhiseaduse § 24 ütleb seda, et kohus kuulutab oma otsused avalikult, välja arvatud juhul, kui alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid seda nõuavad. Meil praegu on selline tragikoomiline olukord, et kohtulahendid kuulutatakse avalikult, aga seejärel peidetakse ära. Avalikud on alles jõustunud kohtuotsused. Tegelikult ikkagi põhiseaduse mõte on olnud see, et kohtuotsuste avalik kuulutamine tähendabki seda, et need ikka kuulutatakse avalikult ja pärast seda neid ära ei peideta. Kõikide kohtuotsuste avalikustamine ikkagi võimaldab paremini aru saada, kuidas kohtupraktika kujuneb, võimaldab kohtupraktikat analüüsida. Ja siinkohal ütlen kohe ära, et tegelikult Eestis kaevatakse edasi ainult umbes 8% maakohtutes kriminaalasjades tehtud otsustest. Ja omakorda nendest perioodil 2016–2022 apellatsiooniastmes tühistati ainult umbes 1,3%. Oleks tõesti palve, et kui ajakirjandus kajastab kohtuotsuseid, siis oleks selgelt kirjas, kas tegemist on jõustunud kohtuotsusega või alles näiteks esimese kohtuastme otsusega, mida võib-olla veel edasi kaevatakse. Avalikustamisega lõpetades [märgin], et ka siin on mitmed muudatused. Nimelt saavad kohtutoimikutele sõnaselgelt juurdepääsu kõik, kellel selleks on mingi põhjendatud huvi. See puudutab ajakirjanikke, aga puudutab ka näiteks õigusteadlasi või üliõpilasi, kes soovivad oma magistritöid teha. Kohtule jääb otsus sealt vajadust mööda mingeid andmeid kustutada, aga kohtutoimikutele ligipääs suureneb oluliselt. Ja samal ajal vähendatakse isikuandmete kogumist. Neid andmeid, mis otseselt vajalikud ei ole, ikkagi ei koguta. Nii et kui ajakirjanikud on soovinud kohtulahenditele ligi pääseda ja ka kohtu toimikutele ligi pääseda, siis nende töö Eesti kultuurile oluliste tekstide loomiseks muutub oluliselt tõhusamaks ja kohtuotsused muutuvad oluliselt paremini jälgitavaks. Suur aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister, põhjaliku ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul tekkis selline küsimus. Kõigi nende muudatustega tahetakse tõsta kohtuprotsessi tempot ja efektiivsust. Kas on ka mingi hinnang, kui palju need menetlused siis lühenevad?

Aitäh! Nagu ma alguses ütlesin, kahjuks see üldine suundumus on sinna, et menetluse keskmine aeg pikeneb. Pigem on ikkagi peamine eesmärk see, et asjad ei aeguks. Me oleme nüüd õppinud erinevate näidete pealt, sealhulgas Tallinna Sadama kaasuse pealt, mida saab teha selleks, et osapoolte õigused on endiselt kaitstud, aga venitamine ei ole võimalik sellises ulatuses, et kohtuasi lõpuks aegub. See ei tohi olla täiesti ebamõistlikult venitatav, pahatahtlikult venitatav. Mina ei anna lubadust, et kohtuasjade menetlemine tervikuna kiireneb, sest samal ajal, kui me tegeleme lühendamise ja lihtsustamisega, muutuvad kohtuasjad üha keerulisemaks. Näiteks digi-, küberkuritegevuse puhul on süüdistatavaid palju, asjad hästi keerulised. Pigem ma ütleks niimoodi, et [ühelt poolt] me tegeleme sellega, et asjad veel rohkem ei pikeneks. Teisalt me tegeleme sellega, et ikkagi jõutaks kohtuotsusteni, et asjad ei aeguks. Ja kolmandaks tegeleme tõepoolest sellega, et ebamõistliku töö tegemist kohtutes oluliselt vähendada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu tutvustama õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mul on suur rõõm täna siin teie ees hilisel õhtutunnil seista. See küll iseenesest vähendab natuke rõõmu, et õhtutund nii hiline on ja me oleme päeva ära raisanud või teie olete päeva ära raisanud, selleks et edutult peaministrile umbusaldust avaldada. Oleks võinud midagi sisukat teha, näiteks sedasama eelnõu arutada. Ma olen mitu korda varem ka siia pulti tulnud, et öelda, et see on üks väga hea eelnõu. Seekord ma pean tegelikult oma sõnadest taganema. Ma pean ütlema, et see on peaaegu parim eelnõu, mida mina oma aastate jooksul olen siin Riigikogus näinud. Ja ta on parim selles mõttes, et igal aastal käib Riigikohtu esimees meile esinemas. Ja enamasti on läbiv teema, mida ta meilt palub või mida ta meile südametunnistusele paneb, see, et me tegeleksime just selle asjaga, millega see eelnõu nüüd tegeleb: et me mingil viisil suudaksime menetlust efektiivistada, menetlusökonoomikat parandada, et me ei satuks sellesse olukorda, kus pidevalt selgub, lööd ajalehe lahti või kuulad inimeste arvamust, et [üldine] arusaam on, et Eestis menetlused venivad tohutult. Kedagi ei suudeta süüdi mõista, kõik pääsevad ilma karistuseta ja nii edasi ja nii edasi. Juba ülikoolis õppides sai meile ju selgeks tehtud üks oluline asi kriminaalõiguses: tähtis ei ole mitte karistuse rangus, vaid karistuse paratamatus. See eelnõu siin aitab kindlasti kaasa, et need, kes on mingi kuriteo toime pannud, saavad karistatud, enne kui kuritegu aegub kas selle tõttu, et uurimine venib, või selle tõttu, et kohtuprotsess venib või et seda venitatakse. Aga kui me nüüd läheme eelnõu juurde, siis Riigikogu õiguskomisjonis arutati seda 27. jaanuaril. Ja ma pean ütlema, et tundus, et see arusaam, mille mina teile siin edastasin – et see on võib-olla üks parimaid eelnõusid, mida siin kunagi või tüki aja jooksul nähtud on – oli kogu õiguskomisjonil. Kui aus olla, siis nii üksmeelset arutelu ja nii sisukat debatti õiguskomisjonis ma ei mäletagi. Nüüd ma saan aru, et Lauri Laatsil on seal mingi muu mure, aga see selleks, lahendame ka selle. Aga õiguskomisjonis oli tõepoolest täitsa harukordne näha, et nii need, kes kunagi on nõudnud kohtunike peade veeremist, kui ka need, kes on olnud väga skeptilised süvariigi olemasolu ja kohtute kallutatuse suhtes – kõik olid täielikul üksmeelel. See eelnõu on väga hea eelnõu. Ma vaatasin huvi pärast veel tagantjärgi üle, kes siis selle eelnõu tegemisel osalised on olnud. Esiteks muidugi võiks anda au ja kiituse Liisa-Ly Pakostale. Tubli töö! Aga ei ole kaugeltki nii, et meil on ainult üks inimene, kellele monument püsti panna. Tõepoolest, see nimekiri nendest inimestest – Justiitsministeeriumi töötajatest, Riigikohtu, kohtunike, prokuratuuri ja advokatuuri esindajatest, kõigist, kes on pannud oma käe siia alla, et see eelnõu saaks selline, nagu ta siia on toodud –, see nimekiri on pikk. Ma ei hakka teid vaevama. Nagu öeldud, on hiline õhtutund, aga need nimed kõik vääriksid väljatoomist, sest töö, mis on tehtud, on tõesti väga sisukas ja mahukas. Kokku on selle eelnõuga kavatsus teha 225 muudatust kehtivasse seadusesse. Ja nagu öeldud, õiguskomisjonis valitses täielik üksmeel. Lõpus, ma mäletan isegi – kui ma nüüd õigesti mäletan, ma loodan, et ma ei tee liiga Varro Vooglaiule –, Varro võttis isiklikult kiita nii ministrit kui ka selle eelnõu ettekandjat ja selgitajat Andreas Kangurit Justiitsministeeriumist. Ta ütles ka, et see oli super, mis õiguskomisjonis sel päeval toimus. Nagu ma ütlesin, ma loodan, et ma Varrole liiga ei teinud, äkki ta ei kiitnudki kedagi. Aga põhimõtteliselt oli nii, et meil oli minister kohal ja Andreas Kangur oli veebi teel meiega ühenduses Tartust ja selgitas kõiki neid muudatusi, millel ka minister äsja suhteliselt põhjalikult peatus. Ma ei hakka neid enam uuesti läbi käima. Ma lihtsalt nimetan mõned üksikud punktid, mille puhul debatt tekkis. Tegelikult, kui ausalt öelda, siis debati sisukust näitab ka see, et protokollis on väljavõte selle punkti [arutelust] kümme lehekülge pikk. Nii et see oli väga-väga hea õiguskomisjoni istung. Aga seal tekkis, nagu Liisa-Ly oma kõnet lõpetades ütles, avalikustamise teema. Seal tekkis küsimus, et okei, põhiseaduse § 24 räägib kohtuotsuste avalikkusest, samas põhiseaduse § 22 räägib [süütuse] presumptsioonist. Kas siin äkki ei ole mingit kollisiooni? Jõudsime kokkuleppele, et ei ole. Oli üleval ka see küsimus – ma ei mäletagi, kes selle esitas, aga keegi, kes oli tõenäoliselt varemgi asja peale mõelnud, küsis –, et meil on ju aastaid [kõneks olnud], eriti Villu Kõve on viimastel aastatel sellest väga selge sõnaga rääkinud, mida tuleks teha selleks, et kohtumenetlus oleks kiirem ja efektiivsem. Kas Villu Kõvega, selle paketiga, mida ta on meile siin alati ette pannud, on kuidagi arvestatud? Kinnitati, et see on olnud, et tõesti, Riigikohtu inimesed olid täiesti asja juures ja andsid ka oma arvamuse. Nii et küsimusi oli palju, vastused olid sisukad ja ma ütlen, et lõpuks ei jätkunud kellelgi muud kui ainult kiidusõnu nii ministri kui ka Andreas Kanguri aadressil. Ja siis tuli teha menetluslikud otsused. Ja menetluslikud otsused olid sellised. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. veebruaril 2025. aastal, see on täna, ja see oli täiesti konsensuslik otsus. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslik otsus. Ja siis tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, ka see oli täielikult konsensuslik otsus. Ja viimane otsus, mis vastu võeti, oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, see oli ka konsensuslik, kuigi ma nägin ausalt öelda paljude kolleegide silmis kurbust. Ka nemad oleks tahtnud seda eelnõu siin esitleda. Seekord ei läinud neil õnneks, minule langes osaks see au ja rõõm. Tegelikult ka, ma ei tee nalja, mul on tõesti hea meel seda eelnõu täna siin esitleda. Kas või selles valguses, et just täna oli Eesti Ekspressis lugu sellest, kuidas üks välismaa kurjategija saadetakse Eesti [vanglast] minema, kuigi ta ei ole näidanud mingit paranemise märki. Aga iseenesest ma ausalt öelda Ekspressi kurbust, et ta minema saadetakse, päris ei jaga. Võib-olla ongi parem, las istub mujal või ei istu. Aga põhimõtteliselt oli artiklis just selline lause, et prokuratuur ei saanud midagi teha, et kohus ei saadaks meest Eestist minema, et ta istuks oma ülejäänud aja mujal. Tõenäoliselt ta mujal istuma ei peagi, kuigi ta on siin toime pannud päris korralikke kuritegusid, tõsiseid asju. Ka selle väikese detaili parandab see eelnõu ära. Nii et pärast seda, kui me sellest eelnõust oleme seaduse teinud, ei pea Eesti Ekspress enam kirjutama, et prokurörid kiristavad hambaid, kui kohtud saadavad kurjategijaid Eestist minema. Mina olen sellega lõpetanud. Kui teil küsimusi on, siis ma hea meelega vastan neile. Aga küsimusi ei ole, kõik on selge. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg, haruldaselt positiivse ettekande eest! Tõepoolest küsimusi ei ole, aga positiivne tunne on jääv. Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe, kes, ma saan aru, soovib kõneleda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh! Lugupeetud minister! Hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, kuna õiguskomisjonis langes liisk Valdo Randperele, kellel oli võimalus komisjoni esindajana kiita, siis ma soovin ka sotsiaaldemokraatide poolt avaldada tunnustust Justiitsministeeriumile ja ministritele, nii praegusele kui ka varasemale, kes on selle küsimusega tegelenud. Tõepoolest, nii nagu siin on juttu olnud, tegemist on sisulise reformiga, mis aitab muuta meie kohtusüsteemi kiiremaks, tõhusamaks ja loodetavasti ka veel õiglasemaks. Nüüd, nagu siin ennist oli juttu, Eesti kriminaalmenetlus tegelikult rahvusvahelises võrdluses on tõepoolest üks kõige kiiremaid ja tõhusamaid. Aga tuleb tunnistada, tõdeda, et on ka väga tuntud kehvasid näiteid. Ent see selleks. Murekoht on muidugi see, millest ka minister rääkis, et viimasel kümnendil menetluste pikkus on järk-järgult kasvanud. Tõepoolest, kui siin veel mõned aastad tagasi oli keskmine menetluse aeg 40 päeva, siis nüüd on see pikenenud 66 päevani, samal ajal kui kohtuasjade koguarv on oluliselt vähenenud. Muidugi, seal on erinevaid põhjuseid, põhjused on kindlasti ka menetluse sisus. Loodetavasti see eelnõu aitab neid ummikuid lahendada. Mis need ummikud siis on? Esiteks, pahatahtlik menetluse venitamine. See eelnõu proovib seda tõkestada. Menetluse venimist on sageli põhjustanud arstitõendite kuritarvitamine, kaitsja ootamatud tõendid või sage kaitsjate vahetamine. Eelnõu kohaselt antakse kohtutele võimalus paremini kontrollida arstitõendite usaldusväärsust, muuta tõendite esitamise protsess tõhusamaks ning määrata ka asenduskaitsja, kui see peaks vajalik olema. Teiseks, kohtumenetluse lihtsustamine ja tõendite ökonoomsem kasutamine. Eelnõu lisab kriminaalmenetlusse uue lahenduse, faktiliste asjaolude omaksvõtu. See tähendab, et kui pooled teatud asjaoludes vaidlust ei näe, siis ei pea kohtus nende tõendamist eraldi menetlema. See hoiab ka kindlasti menetlusaega kokku ja võimaldab kohtul keskenduda vaid neile küsimustele, mis tõepoolest vajavad lahendamist. Samuti reguleeritakse kohtulikku eelmenetlust, et vaidlused tõendite lubatavuse üle lahendataks enne põhimenetlust. See vähendab samuti olukordi, kus tõendite esitamine ja vaidlustamine venitavad protsessi kohtuistungil. Kolmandaks, väga palju on teada juhtumeid, kus süüdistatava puudumine on põhjustanud menetluse venimist. Senine praktika on näidanud, et kuigi süüdistatav teadlikult jätab istungitel [osalemata], võib see ikkagi kogu menetluse seisata. Eelnõu kohaselt antakse võimalus jätkata menetlust ka süüdistatava osaluseta, kui tema puudumine on ilmselgelt pahatahtlik. Kohus ei pea jääma teda lõputult ootama. Eriti oluline muudatus, mida siin ka komisjonipoolne ettekandja natukene puudutas, on minu hinnangul seotud välismaalastest kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamisega ja riigist väljasaatmisega selge analüüsita, kas see vastab ikkagi karistuse eesmärkidele. Ma olen olnud algusest peale väga kindlal ja selgel seisukohal, et rahaline kokkuhoid ei pruugi üles kaaluda ja enamasti ei kaalugi õiglustunde tugevat riivamist ja ohtu, mida võib kujutada inimese vabastamine ja riigist väljasaatmine. Jah, me hoiame raha kokku, aga tegu on ikkagi õiglustunde väga tugeva riivega. Eelnõu kohaselt kehtestatakse kohustuslik prokuratuuri ärakuulamine, et välistada olukorrad, kus ohtlik kurjategija võib vanglast kiiresti vabaneda ilma sisulise kontrollita. Lisaks peab kohus edaspidi otsustama, kas vabastamine ja väljasaatmine tõepoolest täidab õigusemõistmise eesmärke. See annab riigile suurema kindluse, et vabastamised ei ohusta avalikku korda ega julgeolekut. Puudutan nüüd natuke neid ettepanekuid, millest siin juba juttu oli ja mis tõepoolest komisjonis veidi arutelu tekitasid. Näiteks kohtulahendite avalikuks tegemine kohe pärast kohtuotsust. Jah, kuigi läbipaistvus on oluline, tekib väikene küsimus, kuidas tagada, et avalikkuses suudetakse eristada jõustumata otsuseid lõplikest lahenditest, nii et ei oleks mõjutamist, et süütuse presumptsioon ei satuks löögi alla ega tekiks valet lootust või segadust, kui lahend hiljem muutub. Seetõttu on oluline, et selle muudatuse rakendamisel oleksid selged juhised ja mehhanismid, mis aitaksid tagada, et avalikustamine ei kahjustaks õigusemõistmist. (Juhataja ütleb midagi, aga mikrofon on välja lülitatud.) Palun 30 sekundit juurde.

30 sekundit? No ma annan lausa minuti siis.

Aitäh! Tõepoolest, seda küsimust, ma arvan, võiks veel arutada ja mõelda, kuidas seda ikkagi kõige paremini teha. Loomulikult on vaja ka järgnevaid samme ja neidki on arutatud. Näiteks rahvakohtunike kaotamist pole käesolevas eelnõus ette nähtud, aga ka see teema on jätkuvalt arutluse all olnud nii komisjonis kui ka avalikkuses. Võib-olla tulevikus [tehakse] ka see järgmiste reformide puhul ära. Mäletatavasti Tallinna Sadama kohtuasi algas otsast peale pärast rahvakohtuniku taandumist. Nii et kindlasti on asju, mille poole veel püüelda, aga väga suur samm on selle eelnõuga tehtud. Ma väga tänan selle eest Justiitsministeeriumit ja õiguskomisjoni, samuti tänast saali, ma usun, selle eelnõu toetamise eest. Suur-suur aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Võrreldes siin enne toimunud suhteliselt halvakvaliteedilise rahvateatriga peaministri umbusaldamise teemal on selle eelnõu puhul tunne, et me teeme päriselt ka head tööd. Palju õnne meile kõigile selle toreda hetke puhul! Proua Pakosta ühes oma meeskonnaga on teinud minu arvates suurepärast tööd. Mul on siiralt hea meel siinkohal väljendada Eesti 200 fraktsiooni nimel rahulolu, et see eelnõu on väga heaks näiteks, et Eesti riiki on võimalik hea tahtmise ja tubli töö korral ikkagi tõhusamaks muuta. Me teame, et kohtupidamine on meie kodanike rahakotile küllalt kulukas asi. Muidugi pean ma siinkohal eelkõige silmas kohtute tööga seotud kulusid, mis maksumaksjal kanda tuleb. Käesoleva reformi elluviimine annab võimalusi neid kulutusi tulevikus oluliselt kahandada ja see on kindlasti meile kõigile hea uudis. Ma avaldan suurt lootust, et nende seadusemuudatuste jõustumisel ei ole sarnaste kohtuasjade puhul, nagu oli sajandi suurima ja nahaalseima riigivarguse juhtumi, Tallinna Sadama erakordselt piinlikuks kujunenud kaasuse menetlus, otsade vette laskmine enam nii lihtne. Ja lõpetuseks ütlen, et see eelnõu on tõesti üks nendest headest näidetest, mille puhul me saame oma valijatele otsa vaadata ja öelda neile, et hea tahtmise korral saame ikka küll teha koostööd ja häid asju. Aitäh, sõbrad!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga kuna siin sõnavõttudes mainiti Valdo Randpere nime, siis kolleeg Valdo Randperel on vastusõnavõtu õigus. Palun! Pigem, ma saan aru, vist toetav sõnavõtt, aga RKKTS-i järgi on see vastusõnavõtt. Nii et palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Sa oled täiesti õigel teel, kui arvad, et ega ma oma vastusõnavõtus ei kavatse ka kuidagi negatiivseks muutuda. Selle eelnõu puhul seda lihtsalt ei saa teha. Aga üks asi, mis mul ära ununes, või tegelikult, ütlen ausalt, ma ei teadnud seda, aga vahepeal minu teadmised täienesid ühe [fakti] võrra, mida ma oleks võinud juba puldist nimetada. Ma nimelt kiitsin praegust justiitsministrit ja ütlesin küll kaudselt, et tõenäoliselt ei olnud tema ainukene, kes selle eelnõu sündimise eest vastutab, aga ma ei teadnud, et saalis istuv endine justiitsminister Kalle Laanet tegelikult oli see inimene, kes algatas selle töörühma, kutsus selle kokku mõned aastad tagasi. Nii et tegelikult tänu ka talle. Aitäh!

Suur tänu! Oluline täpsustus. Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 560 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. veebruar kell 17. Ja oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Nordica tegevuse lõpetamisega seonduvate asjaolude uurimiseks" eelnõu 543. See on selle eelnõu esimene lugemine. Ja ettekandjana tahaksin nüüd paluda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelin Poolametsa, aga vaatan saalis ringi – ei ole ettekandjat saalis. Ma ei hakka teda siin rohkem hõikama, sest tõepoolest, ka teisi fraktsiooni liikmeid ei ole saalis. Sellega seoses on meil tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa. Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Kohtume homme Riigikogu täiskogu istungil kell 10 hommikul. Rahulikku õhtut kõigile!