Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (537 SE) esimene lugemine

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Raimond Kaljulaidi ja Tiit Marani algatatud [kohaliku] omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 537 esimene lugemine. Algatajate nimel ettekandeks palun kõnepulti Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma loodan väga, et see eelnõu saab lõpphääletusel rohkem poolthääli kui just lõppenud umbusalduse avaldamine. Selle eelnõu tutvustuseks tuleks öelda, et algatajad ehk siis mina ja Tiit Maran oleme teinud selle eelnõu esitamise eel küllalt põhjaliku eeltöö. Oleme pöördunud kõigi Eesti omavalitsuste poole, oleme pöördunud politsei, haiglate ja paljude teiste organisatsioonide ja institutsioonide poole, et koguda infot selle kohta, kas Eestis on probleem seoses ohtlike koertega, ohtlike koerte rünnakutega inimeste vastu. Selle eeltöö käigus oleme välja selgitanud, et tõepoolest üle-eestiliselt selline mure inimestel ja kohalikel kogukondadel on. Ja see mure on tõsine. Politsei‑ ja Piirivalveamet on meile teada andnud, et aastas on neil ohtlike koertega seoses suurusjärgus 600 väljakutset, mis tähendab, et sisuliselt rohkem kui üks päevas. Nendest väljakutsetest ligikaudu pooled on seotud lahtiselt ringi jooksvate koertega. Suur osa on ka ohtlikud koerad, kes tekitavad hirmu, ei lase inimestel seal piirkonnas liikuda, üritavad rünnata. Neljandik väljakutsetest on seotud sellega, et koer on kedagi rünnanud, peamiselt inimesi, aga vahel ka teisi koeri. Ainuüksi politseile on teada suurusjärgus 150 sellist juhtumit aastas. Aga me kõik ju mõistame, et suure tõenäosusega valdav enamus selliseid juhtumeid kunagi politseisse ei jõua. Seega tegelikult on tõenäoliselt see küsimus hulka ulatuslikum, kui ametlikust statistikast näeme. Ka loomade kiirabi on vastuses meile tõdenud, et nad näevad suhteliselt palju selliseid rünnakuid, mis on olnud teistele koertele fataalsed või eluohtlikud. Ja loomulikult on ka neid olukordi, kus viga saab oma koera päästa üritav koeraomanik. Talvel on loomade kiirabi andmetel selliseid juhtumeid umbes neli korda kuus, iga nädal mõni. Suvekuudel inimesed liiguvad rohkem ja ründeid on [keskmiselt] kaks korda nädalas, seitse kuni üheksa korda kuus. Õiguskantsler on teinud mõnda aega tagasi ettepaneku, et tuleks lõpetada olukord, kus õigusnormidest ei saa üheselt välja lugeda, kuidas saab kohalik omavalitsus eeskirja rikkuja korrale kutsuda enne, kui ta on toime pannud süüteo. See on antud kontekstis oluline, sellepärast et paljudes omavalitsustes kehtib loomade pidamist reguleeriv eeskiri ja väga paljudel nendel ohtlikel rünnakutel või [muudel] olukordadel on tegelikult pikk eellugu, kui kohalik kogukond, naabrid, kohalik politsei, kohalik omavalitsus on püüdnud hooletut koeraomanikku korrale kutsuda. Aga need katsed on jäänud edutuks, kuni siis ühel hetkel koerad kedagi ründavad, põhjustades kas tervise- või varakahju [või mõlemat]. Alles siis on ametivõimudel võimalik midagi teha, süüdlasi karistada ja olukorda parandada. Nüüd, selle eelnõu väljatöötamisel ei toetunud me Tiit Maraniga, kuigi oleme küll kaks tarka meest, [iseenda teadmistele]. Me leidsime siiski, et meil on selles küsimuses tarvis ekspertide abi, ja me tegime põhjalikult koostööd Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga. Suuresti sealsete ametnike kaasabil ongi see eelnõu kokku pandud. Selle eelnõu ja loodetavasti selle seaduse eesmärk, kui see vastu võetakse, ongi see, et täpsustatakse konkreetselt selles küsimuses kohalike omavalitsuste õigusi. Eelnõus, kui väga lühidalt kokku võtta, sätestatakse omavalitsusüksuse õigus teha riiklikku järelevalvet lemmikloomade pidamise eeskirjas sätestatud eeskirjade täitmise üle. See on must valgel seaduses kirjas, et omavalitsusel selline õigus on. Teiseks antakse omavalitsusele õigus määrata sunniraha, mille ülemmääraks on 6400 eurot. Selle mõte loomulikult on see, et kui on mõni kohalik inimene, kes eeskirju süstemaatiliselt eirab ja tegelikult häirib kogu kohalikku kogukonda, põhjustades seal näiteks sellise olukorra – me kõik teame, et eriti maapiirkondades inimesed seda väga hästi teavad –, et mööda mõnda külavaheteed ei saa minna, sest seal on kellegi koer, kes võib kallale tulla, siis edaspidi on võimalik seda inimest korrale kutsuda. Ja kui ta sellele korralekutsumisele kuidagi ei reageeri, on võimalik talle määrata sunniraha. Ja nendes olukordades, kus mõni koer on tõesti ohtlik ja kujutab endast vahetut ohtu, võib omavalitsusüksus selle vahetu ohu tõrjumiseks kohaldada ka teatud korrakaitseseaduse sätteid, nagu valdusesse sisenemine ja selle vallasasja – antud juhul koer ongi see vallasasi – hoiule võtmine. Maksab rõhutada seda, et see seadus ei anna omavalitsusele õigust vahetu sunni kohaldamiseks, kui see on vajalik. Sellist õigust omavalitsused ei saa. Sel juhul tuleb loomulikult kaasata politsei. See eelnõu on, ma julgen seda öelda, põhjalikult läbi töötatud. Ta tugineb korralikule eeltööle ja see võiks olla küsimus, kus erakonnad erakondadeüleselt seda põhimõtet toetavad ja me saame ühele murele lahenduse, muutes Eesti inimeste ja kohalike kogukondade elu turvalisemaks. Mingeid negatiivseid mõjusid selle seaduse puhul vähemalt seniste arutelude käigus välja tulnud ei ole. [Ei ole ka midagi], mis võiks seada kahtluse alla, kas seda eelnõu on üldse vaja. Ma tänan võimaluse eest seda eelnõu tutvustada ja olen hea meelega valmis vastama austatud ametikaaslaste küsimustele.

Ja neid on. Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegemist on äärmiselt olulise teemaga. Ka minu koduvallas, Rae vallas Lagedil on üks koertega pere, kus koeraomanik on terroriseerinud elanikke, ma ütleksin, vist juba aastakümneid. Ka kannatajaid on. Ja kannatajad on eeskätt need, keda puretakse, aga kokkuvõttes ka needsamad koerad ja ka see omanik, kes on kogukonna surve all. Aga eeskätt muidugi on põhikannatajad need, kes saavad pureda. Mitmed lood on väga kurvad. Teema on oluline, aga seda ei ole suudetud seni lahendada. Ma tean, et valitsus on seda eelnõu toetanud, aga kuulen siit-sealt, et on eri lähenemisnurki, kas nüüd tuleb regionaalminister selle [teemaga] välja või läheb see eelnõu edasi, mis teil on. Ma tahaks teada, mis on teie teadmine või nägemus, kui kiiresti see eelnõu, mida me täna esimesel lugemisel arutame, seaduseks saab ja lahendused tulevad.

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult on minu ja Tiit Marani käest küsitud ka seda, kas see eelnõu ongi selle Lagedi juhtumiga seoses esitatud. Otseselt mitte, need protsessid on nagu paralleelselt kulgenud. Aga tõepoolest, see Lagedi juhtum on väga kõnekas ja selliseid juhtumeid on ju veel olnud. Ja kui me neid juhtumeid, mis on ka avalikkuse tähelepanu pälvinud, vaatame, siis tõesti, nii nagu te, hea Mart, kirjeldasite, inimesed, kohalik kogukond, politsei – kõik teevad pingutusi, aga olukorra lahendamiseks hoobasid napib. Ja see on ka tagasiside, mida me omavalitsustelt saime. Eestis on küll vaieldud. On neid, kes ütlevad, et ka tänases õiguses on kõik võimalused olemas, lihtsalt olemasolevat õigust ei rakendata piisavalt efektiivselt. Me Tiit Maraniga ei saa sellega nõustuda, sellepärast et üle Eesti omavalitsused üksteisest täiesti sõltumatult on andnud meile tagasisidet, et tegelikult meil on vaja seaduses seda konkreetsust. Nüüd, mis puudutab seda, mil viisil on kõige mõistlikum seda probleemi lahendada, siis, jah, on räägitud, et võib-olla jõuab parlamendi ette ühel hetkel mahukam kohaliku omavalitsuse korraldust puudutavate seadusemuudatuste kogum ja et selle sees võiks ka sellesama küsimuse ära lahendada. Noh, minu kogemus siin parlamendis on võrdlemisi väike, ma olen siin alles teist koosseisu, aga ma olen tähele pannud, et vahel öeldakse niimoodi, et oodake natuke, kohe tuleb üks hästi suur eelnõu ja siis kõik küsimused sellega lahenevad, aga teinekord päris kohe see eelnõu siiski siia saali ei jõua. Ja kui on tegemist mahuka, kompleksse eelnõuga, kus on palju erinevaid küsimusi, siis seda arutatakse ka siin majas pikalt ja selle vastuvõtmisega võib minna väga palju aega. Antud eelnõu puhul, kui me selle algatasime, siis me nägime ette, et see oleks võinud juba sellest aastast rakenduda. Loomulikult, nüüd komisjon peab arutama, mis uus jõustumise tähtaeg on, aga kuna see ei too kellelegi otseselt kaasa mingisuguseid üleminekukohustusi, et nüüd keegi peab hakkama midagi sellega seoses tegema, soetama, väljaõpet korraldama, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks tegelikult selle seaduse jõustumise tähtaeg ei võiks olla lühike. Me võiksime selle lahenduse saada esimesel võimalusel, niipea kui Riigikogu on seaduse vastu võtnud. Selles mõttes ma toetan seda mõtet, et seda lahendust on tegelikult inimestele vaja kohe.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Endise Narva linnapeana ma pean tõdema, et see on tõsine probleem, mis praegu toimub. Ja minu küsimus on selle kohta, kuidas kohalik omavalitsus võiks reaalselt täita seda seadust. Ressursid on piiratud, raha on puudu, ametnikke on puudu. Kes võiks seda järelevalvet teostada ja millise ressursi abil? Ja kas te usute, et see on reaalselt teostatav seadus?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Ja aitäh ka selle eest, et te pikaajalise kogemusega omavalitsusjuhina kinnitate, et see on päris probleem ja et see tuleb lahendada. Meie väide on see, et see seadus tegelikult peaks [võimaldama] omavalitsustel, vastupidi, ressurssi kokku hoida. Sest mida me täna praktikas näeme: kui selline probleem kas Narva linnas või Narva lähedal asuvas Narva-Jõesuus, mis on aedlinn, on, siis selle omanikuga suhtlusele ja selle probleemi lahendamise katsetele kulub arvestataval määral nii omavalitsuse esindajate aega, politsei aega kui ka naabrite aega. Kuna seadusest tulenevat konkreetset jõuõlga või piisavalt selget sekkumise võimalust täna ei ole, siis sageli need katsed on tulutud. Me loodame, et kui me selle ebaselguse seadusest kõrvaldame ja anname selged volitused omavalitsusele, siis, vastupidi, omavalitsuse ametnikel on võimalik kujunenud olukord kiirelt ja tõhusalt inimeste huvides lahendada. Ja nad ei pea selle juurde tagasi tulema. Nagu ma ütlesin, see seadus annab võimaluse. Loomulikult, inimesega peab kõigepealt rääkima, see on täitsa selge, aga seadus annab võimaluse sunniraha rakendada ja kui see ei ole mõjus ja oht on olemas, siis on võimalik lihtsalt minna ja võtta see koer ära. Ja jutul lõpp. Enam ei pea selle küsimuse juurde tagasi tulema, kui see inimene just ei võta uut koera ja siis algab kõik otsast peale. Minu väide on see, et just nimelt, kui arvestada omavalitsuste piiratud ressurssi – inimressurssi ja rahalist ressurssi –, see eelnõu pigem hoiab vahendeid kokku kui nõuab lisavahendeid. Nii et selles mõttes see on kindlasti rakendatav.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus, mis puudutab eelkõige eelnõu vormi, ja teine, mis on juba sisuga seotud. Mis puudutab vormi, siis see initsiatiiv on igati teretulnud ja selles mõttes meie seda toetame. Aga küsimus on, miks see seaduseelnõu tuleb just nagu kahe saadiku initsiatiivil, mitte näiteks fraktsiooni initsiatiivil. Kas te tahtsite millegipärast just kahekesi seda sisse anda või teie fraktsioonikaaslased teid ei toetanud selle esitamisel? Ja mis puudutab sisu, siis kui me räägime kohalikest omavalitsustest, siis me teame, et Tallinnas on olemas munitsipaalpolitsei ja on lihtne vastus, kes konkreetselt hakkab selle teemaga tegelema: mupo. Aga kes hakkab sellega tegelema teistes omavalitsustes, kus mupot ei ole?

Aitäh teile! Ma kõigepealt taas tänan selle toetuse eest. Nagu näha, Narvast Põhja-Tallinnani on tõsise küsimusega tegemist. Miks kahekesi? Me lihtsalt oleme Tiiduga sellega tegelenud. Tiit, kes on ka praegu siin saalis, on inimene, kes minu arvates siin saalis ja meie kogus olijatest loomade käitumist ja seda maailma kõige paremini teab. Ma arvan, et eelnõu taga on head eksperdid. Me kirjutasime selle valmis ja andsime selle niimoodi üle, ma ei oska seda rohkem kommenteerida. Aga miks selline vorm on valitud? Eks meie eesmärk on ka see, et probleem saaks lahenduse kiiresti, et see ei sumbuks lõpututesse aruteludesse. Ma võin teile kinnitada, et sotsiaaldemokraatide fraktsioon toetab meie algatust. Nüüd, tõepoolest, Tallinnal on selle võrra loomulikult lihtsam, et Tallinnal on olemas konkreetne korrakaitseüksus. Nendel inimestel on väljaõpe, neil on vahendid. Aga omavalitsustes, kus ei ole sellist eraldi korrakaitseüksust, on ka praegu nii, et kui inimene pöördub sinna ja ütleb, et tal on selline mure, siis keegi omavalitsusest peab omavalitsuse juhtide ülesandel selle küsimusega tegelema, kas või vähemalt vastama inimesele, et meil kahjuks ei ole võimalik selle küsimusega tegeleda. Nii et igal juhul igas Eesti omavalitsuses kellegi töölauale see ülesanne jõuab. Ja asi ongi selles, et ka nendes omavalitsustes, kus korrakaitseüksust ei ole, on neil siis, kui see eelnõu seaduseks saab, vähemalt konkreetne õigus see probleem ära lahendada. Eks see praktika kujuneb omavalitsustes erinev vastavalt võimalustele.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Loomapidamise kultuur on kahtlemata tähtis. Me oleme kuulnud väga paljudest väärkoheldud loomadest ja selles kultuuris kõik algab tegelikult just nimelt omanikust. Tihti ei ole süüdi loom, vaid [põhjus on] just nimelt see, et loomaga ei ole tegeldud või on teda vääralt koheldud. Aga minu küsimus tüürib sinna, et te näete sanktsioonimeetmena ette trahvi, see on 6400 eurot maksimummääras. Miks just selline määr? Ja kust te olete saanud tagasisidet? Minu teada üldiselt tegelevad omavalitsustes lemmikloomade küsimustega kodutute loomade varjupaigad ehk valdavalt toimib partnerlus MTÜ sektoriga. Kui on kuskil mure, siis tegelikult omavalitsusel on leping ja selle lemmikloomaga, kas hulkuva või [muid] probleeme tekitava loomaga tegeleb koostööpartner. Kas sealt on ka tulnud tagasiside, et olukord on halb, või kuidas te üldse sellesse olete suhtunud?

Ma alustan lõpust. Me tagasisidet saimegi. Me pöördusime kõigi Eesti omavalitsuste poole ja omavalitsuse juht või omavalitsuse muu esindaja andis meile tagasisidet. See tagasiside tõepoolest puudutas ka seda, millest te alustasite, ehk loomapidamise kultuuri. Omavalitsused juhtisid tähelepanu sellele, et seadusandluses on praegu puudusi, mida see eelnõu püüab lahendada. Oleme ühe lahenduse välja pakkunud ja ma arvan, et see on hea lahendus. Aga jah, samamoodi paljud omavalitsused juhtisid tähelepanu, et tõepoolest see on ka loomapidamise kultuuri küsimus. Väga õigesti ütlesite, et tegelikult mingis mõttes iga agressiivne koer on selles olukorras ka ohver. Ta on väärkoheldud loom, temaga ei ole tegeldud, tema hoiutingimused ei ole talle ohutud. Kui koer pääseb oma territooriumilt välja, siis see tegelikult on ka temale ohtlik. Ta võib auto alla jääda, temaga võib mingi õnnetus juhtuda. Aga me Tiit Maraniga leidsime, et see on küsimus, mida on väga keeruline siin saalis seadusandjal lahendada. Seadusega kultuuri muuta on raske, aga loomulikult saab täitevvõim, saavad omavalitsused koolituste ja teadlikkuse tõstmise abil olukorda parandada. Teil oli ka küsimus, kust see trahvimäär tuleb. Seal taga on nii-öelda oma võrdlev analüüs, millised need sunnirahad on. Sellest saabki lähtuda. Lõpuks, kui teile tundub, et see on kõrge või see on madal, siis järgmises etapis, teise lugemise etapis on alati võimalik teha mingi ettepanek, mis on mõistlikum. Me oleme lihtsalt leidnud, et see [summa] peaks olema piisav heidutus. Omavalitsusel on võimalik viidata, et kui te ei võta aru pähe, kui te ei hakka korralikult käituma, ei vastuta oma looma eest, siis meil on võimalik kuni sellise määrani teile sunniraha määrata. See ei tähenda, et seda peab alati maksimummääras rakendama.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma küll teie ministri Pireti suhtes nii skeptiline ei ole. Ma arvan, et tal on piisavalt ambitsiooni kohaliku omavalitsuse korralduse seadust siin Riigikogus paremaks teha. Aga mu küsimus on seotud sellega, kas tegelikult on asi selles, et kohalikud omavalitsused tõlgendavad kehtivat seadust sellisena, mis annab neile võimaluse mitte reageerida. Samas on teised eksperdid öelnud, et kui me räägime mingist sunnirahast või sekkumisest, siis kui on kehtestatud kohaliku omavalitsuse territooriumil lemmikloomade pidamise kord, siis tegelikult on sekkumine võimalik, kaasa arvatud teatud tüüpi rahaline sanktsioon. Aga seda ei olda valmis tegema, sest see probleem on keeruline. Ja nüüd te soovite, et see seadus ütleks konkreetselt, et te peate sellega tegelema. Osa sellest murest on ju seotud sellega, kui tekivad ründed ehk koer läheb konkreetselt inimesele kallale.

Aitäh! Ma alustan lõpust. Meie hinnangul asi ei ole nende omavalitsuste tõlgenduses või soovimatuses selle probleemiga tegeleda. Ka ministeeriumi eksperdid on seisukohal, et Eesti õiguses ei ole see omavalitsuse õigus piisavalt selgelt määratletud. Ei ole tõhusat võimalust just nimelt ennetavalt sekkuda, enne kui kedagi on rünnatud. Kui kedagi on rünnatud, siis on juba teine asi. Aga enne seda, kui kedagi on rünnatud, enne, kui see oht on realiseerunud, seda õigust nagu täna ei ole. Ja minister Hartmanile oleme me tänulikud koostöö eest ka selle eelnõu koostamisel. Me oleme temaga sel teemal rääkinud ja talle alluva ministeeriumi ametnikud on meid selle eelnõu puhul aidanud. Aga veel kord, nagu ma ütlesin, kui ministeerium või valitsus peaks algatama eelnõu, siis tõenäoliselt see käsitleb väga paljusid küsimusi, otse loomulikult väga olulisi küsimusi, ja siin saalis tekitaksid need kindlasti palju arutelu. Aga selle üksikküsimuse puhul ei ole ühtegi põhjust, miks me ei võiks seda eraldi eelnõuna ära lahendada, ja asi on tehtud. See on vastus teile.

Järgmine küsija, Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma loen eelnõu seletuskirjast välja, et Politsei- ja Piirivalveameti andmete kohaselt on koertega seoses aastas suurusjärgus 600 väljakutset ja neljandik väljakutsetest on saadud seoses ohtliku koeraga. See tähendab, et koer võib ohustada ka järelevalvet teostavat ametnikku. Kuidas on teie arvates võimalik teostada väljaõpet, et ette valmistada ametnikke just selleks, et nemad oleksid valmis kokku puutuma ohtliku koeraga? Kuidas nemad võiksid tagada oma ohutuse sellisel juhul?

Jah, see on väga hea küsimus. Loomulikult on teatud olukordi, kus ilmselt on omavalitsusel vaja leida võib-olla väljastpoolt omavalitsust inimesed, kes appi tulevad. Ka avalikes debattides on viidatud sellele, et piltlikult öeldes on politseil õigus teenistusrelva kasutada. Aga kui me vaatame relva kasutamise reegleid, siis näeme, et see on väga äärmuslik meede. Seda kasutatakse ainult kõige viimase abinõuna, eks ole, juhul kui tõesti on kas politseiametniku või kõrvalseisjate elu ohus. Relva kasutamisega omakorda kaasneb oht. Kindlasti me ei soovi, et mingi olukord laheneks sellisel viisil, me soovime, et kõik laheneks inimlikult. Ja ma tahaks loota, et selle eelnõu tulemusel [väheneb] nende koeraomanike arv, kes praegu kogukonna palvetele ei reageeri, midagi ette ei võta. Kui on teada, et omavalitsuse ja lõpuks ka politsei abil on võimalik minna kuni selleni välja, et omanikult võetaksegi koer ära, et päriselt saabki selle olukorraga tegeleda, siis loodetavasti omanikud hakkavad rohkem vastu tulema eelkõige oma naabrite, aga ka kogu kohaliku kogukonna palvele hoolitseda oma lemmiklooma eest.

Ja Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Teise küsimusega ma küsin seda, kas te vaatasite kohtupraktikat ka. Õigupoolest kohtupraktika võtmes on lemmiklooma käsitletud kui eset ehk asja tänase seaduse tähenduses. Sageli on need väärkoheldud loomade menetlused jõudnud kohtupraktikas selleni, et omanikku ei karistata, sellepärast et tegemist on asjaga. Kui nüüd see kanda üle teie [pakutud] menetlusnormi, et põhimõtteliselt võiks hakata selle asja [omamise] eest inimesi trahvima, siis ma ei tea, kas see kohtupraktikas on kohaldatav samaväärselt või ei. Kas te seda natukene uurisite? Seda esiteks. Ja teiseks, ma saan aru, et kohalikul omavalitsusel on ülesanne [lahendada probleem] koos politseiga, aga omavalitsusele jäävad kulud. Mitte et trahvi peaks tegema sellepärast, et omavalitsusele tulu saada, aga ma saan aru, et kui see trahv või sunniraha määratakse, siis see laekub riigieelarvesse ja kohalik omavalitsus ei saa sellest sentigi.

Ma alustan lõpust. Ei, sunniraha määramise eesmärk ei ole kuidagi nagu eelarvet täita või et leida siit Eesti omavalitsustele lisatuluallikaid. Küllap see nõuaks omavalitsuste rahastamises süsteemsemaid muudatusi, kui see eelnõu pakub. See ei ole fiskaalpoliitiline eelnõu. Mis puudutab kohtupraktikat, siis me ei ole Tiit Maraniga otseselt sellesse süvenenud. Küll aga on olnud nii õiguskantslerilt kui ka seotud osapooltelt kuulda olnud arvamusi – ja tegelikult ka komisjonis seda küsimust käsitleti –, et tõepoolest, mõte ongi selles, et õigus oleks selge ja oleks need vaidluskohad kõrvaldatud. Et edaspidi, kui omavalitsus sekkub, ta oleks õiguslikult kindlal jääl. Ja sellele on ka õiguskantsler, nagu me seletuskirjas viitame, tähelepanu juhtinud, et tegelikult tuleks see ühemõtteliselt seadusesse kirja panna. Kui on õigus kehtestada mingid eeskirjad, siis peab olema ka õigus neid eeskirju jõustada, ja see õigus peab tulenema seadusest.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on kaks küsimust. Üks on see, et äkki te seletaksite veel hästi lihtsalt ära, mis õigused juurde tekivad nende tõsiste probleemide lahendamiseks ehk reaalselt sekkumiseks olukordades, kus lemmikloomad kedagi ründavad ja lahendusi pole. Siis saaks aru ja ehk võtta maha need väited, et ka praegu saab sekkuda, aga ei taheta. Mis juurde tuleb? Ja teine pool. Teema on tõsine ja sihuke poliitmängurlus mulle tõsiste teemade puhul ei meeldi: et kes jõudis ette, kes teeb või ei tee või mida me ootame või ei oota. Seega on ka küsimus, kas Piret Hartman tuleb oma eelnõuga või läheb see eelnõu edasi. Te olete ühest erakonnast ja ma tahaksin ikkagi selgust saada, millal see probleem lahendatud saab ja missuguse eelnõu kujul. [Tähtis on] just see, et probleem leiaks lahenduse, mitte see, kes selle ära teeb.

See ei ole kuidagi olnud ei minu ega Tiit Marani eesmärk, et, ma ei tea, just meie peame olema [algatajad], et see peab olema just meie eelnõu. Küsimus on lihtsalt selles, et suure tõenäosusega Vabariigi Valitsus päris selle üksikküsimust käsitleva eelnõuga siia Riigikokku ei tule. Kui Vabariigi Valitsus algatab kohalike omavalitsuste korraldust puudutava seaduse muudatuse, siis küllap see on märksa mahukam, kaalukam ja strateegilisem vaade omavalitsuste arengule. Selle üksikküsimuse lahendamiseks, tõepoolest ma arvan, on see eelnõu kõige parem viis seda teha. See probleem on küllalt selgelt piiritletud, see ei ole kuidagi seotud mingite muude omavalitsuse elu küsimustega. See on küllalt selgelt piiritletud küsimus. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei või selle eelnõu menetlusega minna lõpuni, võtta ta vastu ja anda omavalitsustele need õigused. Nüüd, te küsisite, mis siis täpselt muutub. Tegelikult see eelnõu on tõesti hästi lihtne, seal ei ole nagu midagi keerulist. Punkt üks: seadusesse tuleb paragrahv, mis ütleb, et omavalitsusel on õigus teha riiklikku järelevalvet lemmikloomapidamise eeskirjade täitmise üle. Teine punkt on see, et kui ettekirjutus on täitmata, siis on õigus rakendada sunniraha. Selle ülemmäär on seadusesse kirjutatuna 6400 eurot. Ja siis saab omavalitsusüksus kohaldada korrakaitseseaduse teatud punkte, näiteks küsitlemist, dokumentide nõudmist, isikusamasuse tuvastamist. Vahetu ohu tõrjumiseks võib valdusesse siseneda, valdust läbi vaadata, vallasasja hoiule võtta, hoiule võetud vallasasja müüa või hävitada. Ja mis on väljas: korrakaitseseaduses on ka vahetu sund, seda õigust kohalik omavalitsus ei saa. Ehk siis piltlikult öeldes, kui tekib näiteks olukord, kus omanik ütleb, et ma ei anna seda koera, kuigi on konfliktne olukord, siis tuleb kaasata juba politsei. Seda õigust omavalitsus ei saa. Ei Tallinna korrakaitseüksus ega ükski teine Eesti omavalitsus ei saa õigust minna jõuga midagi sellist tegema. See on vastus.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Mul tekkis üks lisaküsimus teie vastuseid kuulates. Esimene küsimus on see, kas need 600 rünnet või probleemi on olnud kõik seotud väljakutsetega, mis puudutavad koerapidamist, või on seal ka see statistika, mis kajastab pöördumisi Põllumajandus‑ ja Toiduameti poole järelevalve tegemiseks, kas loomade heaolu on tagatud. Me räägime siin palju ründest, aga räägime ka heaolust. Nüüd te ütlesite, et kohalikud omavalitsused peaksid võtma üle riikliku järelevalve. Mida te sellega öelda tahtsite? Kas te tahate öelda seda, et kohalik omavalitsus hakkab Põllumajandus‑ ja Toiduameti asemel tegema ka seda järelevalvet? Miks ütlesid loomade heaolu eest seisvad esindusorganisatsioonid selle eelnõu väljatulemise peale – ma nüüd refereerin hästi laia pintsliga –, et see on nagu lahtisest uksest sissemurdmine ja see sellisel kombel probleemi päriselt ei lahenda? Siin tuli välja see, et peaks terviklikult vaatama probleeme, mitte ainult neid ründeid.

Aitäh! Alustan lõpust. Väide, et see on lahtisest uksest sissemurdmine, meie hinnangul ei ole päris täpne. On siiski kaks eri asja: üks puudutab looma enda heaolu, õigusi, tema huvide kaitset, kui nii võib öelda, ja teine puudutab, kuna me räägime kohaliku omavalitsuse korraldusest, kohaliku kogukonna, seal elavate inimeste huvide ja turvalisuse kaitset. Siin toodi ju näiteks see Lagedi juhtum. Ja siit ma jõuan selle juurde, millega te alustasite. Te küsisite, et kui me rääkisime nendest väljakutsetest, siis mis laadi väljakutsetest me räägime. Tõepoolest, me spetsiifiliselt uurisime PPA-lt just nimelt seda, kui palju on olnud väljakutseid, mis on seotud ohtlike koertega. Siin tuleb täpsustada, et see ei tähenda ainult seda, et mõni koer tingimata on kedagi rünnanud või üritanud rünnata. Peame silmas ka selliseid olukordi, kus koer käitub ähvardavalt, tekitab inimestes hirmu. Eriti juhtub seda maapiirkondades, aga tegelikult hiljuti oli samasugune juhtum Põhja-Tallinnas Kalamajas, kus inimesed ei julge mingil tänaval, mingil teel jalutada või ei julge sinna oma lastega minna või lapsed ei saa koolist koju tulla otseteed, peavad ringiga minema, sellepärast et kusagil tee peal on mõni koeraomanik, kelle koer pääseb välja või ongi lahtiselt ja käitub ähvardavalt ja tekitab inimestes hirmu. Sellisel juhul politsei peab reageerima. Need ei ole ainult juhtumid, kus juba on toimunud rünnak või midagi sellist. Seda laadi väljakutsetest räägime. Ma ütlen veel kord, et kui inimesed pöörduvad aastas sadu kordi, üle poole tuhande korra politsei poole, siis kujutage ette, kui palju neid olukordi tegelikult on. Tervisesportlasena – ma sõidan jalgrattaga väga palju – ma võin teile öelda, et see on väga tavaline Eestis, et kui kuskil maakohas sõidad, siis mõni koer ajab sind vahepeal taga. Siiamaani olen alati mina võitnud, ma olen olnud kiirem kui koer. Ja ma ei ole [neil kordadel] seisma jäänud, ma ei ole hakanud helistama politseisse, vaid olen trenni jätkanud. Tegelikult on neid juhtumeid Eestis aasta jooksul olnud palju-palju-palju-palju rohkem kui need 600, mis meile PPA teada andis.

Ja Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Raimond! Väga hea eelnõu, sest KOKS vajab juba ammu uuendamist, ootame seda pikisilmi. Samas, kes seda tööd hakkab tegema? Omavalitsuses, kus ei ole mupot, on selleks ametnik, kes on tihtipeale naisterahvas. Aga vahetevahel on ju mitte ainult koerad agressiivsed, vaid kahjuks ka koeraomanik on sama agressiivne. Kuidas see vaene naisterahvas, see ametnik saab hakkama, kui omavalitsustes enam politseid ei ole? Toon näiteks Maardu linna. Uuest aastast pidi meie politseijaoskond kolima Tallinna linna. Meie omavalitsus pakkus oma ruumid, me lahendasime selle küsimuse ja meil politsei, ikka mõni inimene, jäi linnas alles. Aga kuidas teised omavalitsused – ma ei tea, ükskõik milline omavalitsus – peaks sellega hakkama saama, kui seal ei ole politseinikke? Kuidas see vaene naisterahvas sellega peaks hakkama saama?

Aitäh! Olukordades, kus koeraomanik kuidagi ise ka on agressiivne, ei olegi teist võimalust. Tulebki omavalitsustel kaasata politsei. Ma tulen tagasi selle juurde, mida ma vastasin teie kolleegile. Tegelikult see probleem on juba olemas ja üle Eesti, me saame aru, kohalikud omavalitsused nagunii sellega tegelevad. Kui inimesed pöörduvad, siis omavalitsusel on kohustus neile vastata. Sellele küsimusele tuleb tähelepanu pöörata ka täna. Selle eelnõuga ei anta neile täiendavaid ülesandeid, vaid vastupidi, antakse neile selged õigused. Kui on eeskiri kehtestatud, siis eeskirja täitmise üle võib teostada järelevalvet. Ja kui inimene eeskirja ei täida, on võimalik teda mõjutada. See ongi asja mõte: olemasolevale tööle, mida täna nagunii juba tehakse, tuleb anda selge õiguslik vundament.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel näha, kui tõsiselt kolleegid seda küsimust arutavad. On palju küsimusi olnud, järelikult on see oluline teema. Komisjon arutas käesolevat eelnõu 20. jaanuaril. Kohalike omavalitsuste tagasiside võib kokku võtta nii, et nende jaoks on oluline õigusselgus, kus nad võivad sekkuda ja kus nad ei või sekkuda. Selleks, et muuta nende isikute loomapidamiskultuuri, kes ei võta tõsiselt ohtu, mida nende koduloom endast teistele kogukonna liikmetele kujutab, peavad olema seaduses selgelt määratletud sekkumise võimalused. Arutati probleemi, et KOV-id saavad kehtestada loomade pidamise eeskirjasid, aga ei saa kontrollida nende eeskirjade täitmist. Sellega seoses toodi välja, et inimeste põhiõigused on piiratud, kui mõnel tänaval on agressiivse loomuga loom, kelle tõttu ei julge inimesed seda teed kasutada. See piirab nende liikumisvabadust. Arutati, kas eelnõu peaks laienema rohkematele koduloomadele, näiteks ka krokodillidele, kes on samuti võimelised füüsilist kahju tekitama, kuid leiti, et peamised juhtumid on koertega ja harvem ka kassidega. Muude loomaliikidega probleeme laialt ei ole. Arutati veel selle üle, kas peaks teatud koeratõugude puhul kehtestama loataotlused nende omamiseks. Nende koerte perre toomisel oleks kohustuslik läbida koolitus, et loom ei ohustaks omanikke ega ka teisi inimesi. Siin käis täna läbi teema, et vanasti koheldi seaduse mõttes looma kui asja. Nüüdseks on see praktika muutunud ja vastavalt loomakaitseseadusele loomad ei ole asjad, vaid tunnetavad olendid, ja loomadega seotud toimingud, näiteks nende äravõtmine, müümine ja hävitamine, mis siit läbi käis, peavad olema läbi viidud tulenevalt loomakaitseseadusest, mitte korrakaitseseadusest. Komisjon otsustas esimese lugemise lõpetada. Ja muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt seadusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Aleksei Jevgrafov, ma kahjuks ei saa teile kolmandat küsimust anda, sellepärast et kokku saab esitada kaks küsimust (Naerab.), te olete oma õlekõrred juba ära kasutanud. Ma hea meelega annaks teile, aga ma ei saa seda erandit kahjuks teile lubada. Seega, lugupeetud ettekandja, küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised esimese lugemise puhul on fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Ja auväärt kolleegid! Teemat, mis puudutab seda ettepanekut, käsitles Raimond tegelikult nii pikalt, et mul ei ole mõtet hakata seda uuesti rääkima. Aga ma tooks natukene suurema, üldisema pildi sellesse juttu. See, millest me tegelikult räägime, on kahe looma – inimese ja koera – omavahelised suhted ja kuidas see mahutub meie kultuuri- ja sotsiaalsesse skeemi. See pikaajaline side, mis on inimese ja koera vahel, on vastastikuselt kasulik. Ja selle tekkimise alus on midagi taolist, mida bioloogias nimetatakse mutualismiks: see peab olema mõlemale liigile kasulik. Kui see ühele ei ole kasulik, siis nimetatakse seda parasitismiks. Aga seesama side, millest me praegu räägime, [pidades silmas] väikest detaili, side inimese ja koera vahel tekkis nii ammu, et sellist eluvormi nagu koer ei olnud olemas. Oli olemas hunt. Hundist koera saamise lugu on tegelikult äärmiselt pikk: arvatavalt üle 25 000 aasta. Ta on üks vanimaid koduloomi, inimkaaslejaid. Ja millal nüüd täpselt see muutus toimus, muidugi me ei saa öelda, sest muutused on järkjärgulised. Aga jagan teiega oma kogemust. Kui Rein Maran tegi filmi "Laanetaguse suvi", siis selle filmi tegemise ajal kasvatati üles kaks peategelast – hundikutsikat. Olen nendega mänginud siis, kui nad olid väikesed, ja siis, kui nad olid üsna suured. Nad olid üsna koeralised, aga mitte päris, sest midagi oli neis hoopis teistsugust: nad olid mängulised, tugevad, isepäised. Ega ilmaasjata ei öelda, et hunt vaatab ikka metsa poole, aga mis hetkest hunt enam ei vaata metsa poole ja muutub koeraks, kes vaatab kodu poole, seda on tõesti raske öelda. Selge pole seega see, millal hundist tegelikult koer sai, ega ka mitte see, kus kohas sai: kas Euroopas või Aasia idaosas. Teadlased pakuvad erinevaid variante. Ei ole ka teada, kas see tekkis mitmetel kordadel või ainult üks kord. Aga jäägu see kauge ajalugu meist eemale. Selle 25 000 aasta jooksul, kui inimene ja koer on koos eksisteerinud, on tekkinud hundist koera näol uskumatu mitmekesisus. Kodukoera vormide mitmekesisus on täiesti pöörane. No kui mõelda kas või mastifi peale, kes on üks raskeimaid koeri – kaalub kuni 90 kilo, on raskem kui mina –, või siis teise poole pealt imetilluke chihuahua, kelle pikkus on 12 cm ja kes mahuks ära 10-eurose peale. Nii vähemalt räägib Guinnessi rekordite raamat. Tõuge on palju, 400–500, keegi täpselt ei tea, aga neid on tõesti palju. Aga nüüd siis koera ja inimese suhete juurde, mis on oluline teema, et laiemalt mõista seda probleemi, mida me tahame lahendada. Nendel suhetel on kaks poolt. Esiteks see pool, mis on koera sees hundist. Koer on seltsinguline, hierarhiline. Talle on oluline see, kes on seltsingukarja juht ja kas ta saab seda karjajuhti usaldada ja tänu sellele aktsepteerida. Ja teine on kultuuriline pool, inimese kultuuriline pool, mis väljendub kahes asjas: inimese suhtumises looma ja looma mõistmises, aga ka selles, kuidas ta suudab koera paigutada meie kultuuri- ja sotsiaalses keskkonnas välja kujunenud normidesse. Need on seotud ja olulised. Meie tänases, lääne tüüpi heaoluühiskonnas, kuhu ka Eesti on sügavalt sisse läinud, on koera roll muutunud. Kunagi oli koer inimese abiline, mõlemad pooled said suhtest kasu. Tänasel päeval on see võib-olla säilinud ainult jahikoerte ja teenistuskoerte pidamisel. Meil on tekkinud uus vorm. Koer on lemmikloom. Nagu loomaarst Tiina Toomet ilusasti on sõnastanud: koer võetakse sõbraks ja kaaslaseks. Koera võtmine sõbraks ja kaaslaseks toob kaasa suure kohustuse. Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See toob kohustuse. Inimene peab olema koerale vastutustundlik ja empaatiline juht, kes aitab koeral mõista, kuidas meie keerukas sotsiaalses keskkonnas tõrgetega hakkama saada. Ta peab aitama koeral mõista, mida tohib ja mida ei tohi. Koera intelligentsus võimaldab seda suurepäraselt. Küsimus on teinekord ainult selles, kas koera omanik, inimesest sõber ja kaaslane, sellest aru saab. Enamikul juhtudel loomulikult loomaomanikud saavad sellega suurepäraselt hakkama ja õpetavad nii pereliikmetele kui ka ühiskonnale tervikuna, kuidas teistesse eluvormidesse empaatiliselt suhtuda. Paraku on selle ülimalt positiivse pildi juures ka neid üksikuid, kes ei suuda mõista koera vajadusi ja paraku ka mitte sotsiaalseid norme, mille raamesse koer peab mahtuma. Ja seda peegeldavadki ajakirjanduses kajastatud koeraründed, milles ei ole süüdi koer, vaid eelkõige peremees, kes ei oska oma loomaga ringi käia. Seni on omavalitsused, nagu meie uuringud on näidanud, tõesti olnud üsna võimetud tekkinud õnnetusi ära hoidma. Lihtsalt neil ei ole seda jõuõlga, mille abil ennast kuuldavaks teha. Seda me tahame anda selle muudatusega. Esitatud seaduseelnõu, seaduse muutmise eelnõu, teeb selle võimalikuks, et me saame neid väheseid [mõistmatuid] koeraomanikke mõjutada, aga mis veel olulisem: võtta ära vari teistelt koeraomanikelt, et nad toimetavad kuidagi millegagi, mis ei ole aktsepteeritav. See lihtsalt ei ole tõsi. Ma loodan, et Riigikogu mõistab sellise seadusemuudatuse vajalikkust täpselt samamoodi kui need arvukad inimesed, kes minuga on ühendust võtnud ja ütelnud, et, Tiit, sa oled õigel teel, Raimond, sa oled õigel teel. Nii peab toimetama. Ja viimaks siis see küsimus, kas või miks sellega kiirustada. Tuleb ju ühel hetkel see seadus [niikuinii] välja. Ma arvan, et peab kiirustama. Kui me seda ei tee praegu, siis ühel hetkel me oleme kummalises olukorras, et seadus on [viimaks] tulnud, aga vahepeal on olnud rünnakud ja paratamatult tekib küsimus, miks me varem seda asja ei lahendanud. Aitäh!

Suur tänu! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuur on väga oluline ühiskonna toimimise element ja lemmikloomapidamise kultuur on kahtlemata lahutamatu osa sellest. Siin saalis me oleme väga palju rääkinud loomade heaolust, peaasjalikult sellest, et Euroopa direktiiv seda nõuab – küll on [silmas peetud] põllumajandusloomi, küll muid loomi. Aga lemmikloomapidamise kultuur algab mitte niivõrd seadusest, kuivõrd peremehest. Peremehest, kes otsustab endale lemmiku võtta. Ja tegelikult vastutus lemmiku võtmise eest ongi otsast lõpuni sellel peremehel, sellel perekonnal. Häda on lihtsalt selles, et kui te, head töökaaslased, võtate lahti statistika, kui palju aastas satub loomi sinnasamma kodutute loomade varjupaika ja kui palju neist eutaneeritakse, kui palju neid sotsialiseeritakse, kui palju neid antakse kodudesse tagasi, siis me näeme selle probleemi ulatust. Ja just nimelt selles on see suur mure. Ma suhtun ebalevalt sellesse, et me saame ründeprobleemi lahendada kohaliku omavalitsuse [korralduse seaduse muudatuse] jõustamise abil. Olles olnud ka ühe omavalitsuse juht viis aastat, [ma tean,] et tõepoolest, ammustel aegadel oligi loomapidamise kultuur selline, et koeri peeti enamasti õues ketis. Nüüd see olukord on muutunud, aga ma arvan, et inimese jaoks on täpselt samaks jäänud küsimus, kuidas määrata vahetut ohtu. Kuidas määrata vahetut ohtu? Me keskkonnakomisjonis alles rääkisime vahetu ohu hindamisest ohuolukorras metsloomade puhul. Metsloomade psüühika on teistsugune, nad ei ole inimesega harjunud ja vahetut ohtu on nende puhul lihtsam hinnata. Aga koduloomad ongi tegelikult harjutatud inimestega kokku elama ja nende puhul vahetut ohtu hinnata on märksa keerukam. Võtame näiteks mõne situatsiooni ja püüame mõelda, mida see uus õigusruum annaks omavalitsusele, annaks sellele vahetu ohu tundjale. Kui on näiteks selline olukord, et iga päev, kui ma [naabri] aia tagant mööda lähen, koer haugub mu peale, ründab justkui aeda, on ärevas olekus, siis põhimõtteliselt see seadusemuudatus annab mulle õiguse, ma saan aru, pöörduda naabermaja elanikuna kohaliku omavalitsuse poole. Võin teha pöördumise, et palun võtke midagi ette, ma tunnen vahetut ohtu. Mida kohalik omavalitsus selle peale teeb? Ilmselt informeerib seda majapidamist: "Tere! Kuulge, palun võtke midagi ette, teie koer tundub mingile osale ühiskonnast ohtlik." Võimalik, et see pere ütlebki, et okei, me peame koera hakkama rohkem siseruumides pidama. Aga samal ajal teiselt poolt me teame, et looma elu lahutamatu osa on väljas liikumine. Ta peab saama liikuda, oma stressi maandada. Kui sa paned looma kinnisesse ruumi, siis tema stressitase kasvab veelgi. Ja tegelikult, kui ta haugub, lärmab seal aia taga, siis noh, ühe korra teed hoiatuse, teist korda teed hoiatuse, kolmandal korral põhimõtteliselt võiks hakata tegelema sunniga. Mulle tundub, et siin tekibki eriline olukord, et kohalik omavalitsus justkui peab probleemiga tegelema. Kuskil keegi tunneb vahetut ohtu, aga mis see lahendus on? Mulle tundub, et tegelikult me ei lähe lahendusele lähemale, vaid me tekitame võimaluse esitada kaebus, millele järgneb menetlus. Ja lõpptulemus on nagu ähvardus või siis selle pere ebameeldivasse olukorda panemine. Aga ma ei tea, mulle tundub, et me peaksime ühiskonnana liikuma rohkem selles suunas, et kui perre lemmikloom võetakse, siis [antakse endale päriselt aru], millised on [sellega kaasnevad] kohustused ja vastutus. Esimene asi on see, et sellele loomale pannakse kiip, ta pannakse lemmikloomaregistrisse, temaga käiakse koolitusel. Noh, see on vast see …

Ma ei tahaks teid katkestada, aga kas soovite lisaaega?

Palun üks minut.

Üks minut lisaaega, palun!

… millega peaks iga lemmikloomapidaja tegelema. Aga kuna ühiskonnas on probleem, teema on tõstatunud, arutame. Kindlasti arutamine toob mõningast selgust. Aga hetkel sellist täielikku kindlust minus isiklikult ei ole, et see pakuks lahendust. Pigem see näitab, et me tegeleme, aga ma ei usu, et see suudab tegelikku olukorda seadusandlikul tasemel ja praktikas muuta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, aga kuna Raimond Kaljulaidi seisukohti mainiti, siis teil on võimalus vastusõnavõtuks. Raimond Kaljulaid, palun!

Jaa, aitäh teile! Kuna Tiit Maran isegi mainis mind nimeliselt, siis ma …

Jah, põhimõtteliselt küll, aga teid ja teie seisukohti mainiti.

Aga ma sooviksin vastata härra Metsojale. Kindlasti me jätkame menetluse käigus läbirääkimisi ja me hea meelega ka teie fraktsioonile kõike tutvustame. Aga just nimelt, selle eelnõu tugevus ongi selles, et kui me räägime, kuidas me teame, et koer on ohtlik – see tegelikult on defineeritud läbi nende eeskirjade. Eeskirjad kohalik omavalitsus kehtestabki muu hulgas ka selleks, et koerad ei häiriks naabreid ja ei oleks ohtlikud, et oleks välistatud nende lahkumine oma territooriumilt. Kui koeraomanik ei täida neid eeskirju, eriti punkte, mis on kehtestatud selleks, et tagada naabrite ja möödakäijate, teiste inimeste ohutus, siis tekibki ohtlik olukord. Lähtepunktiks on ikkagi omavalitsuse poolt tema autonoomia piires, tema volikogu poolt, tema juhtide poolt kehtestatud eeskirjad ja nende täitmise järelevalve. Seal ei ole sellist suurt subjektiivsust, kui härra Metsoja kardab. Kohalik omavalitsus hindab seda, kas tema eeskirju täidetakse või mitte. Ainult siis saab määrata sunniraha või midagi muud ette võtta. Kui eeskirjad ei keela mingeid tegevusi, siis järelikult need on lubatud ja siis ei ole ka sekkumise võimalust. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 537 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. veebruar kell 17.15.