Olukord riigis

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle- Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea peaminister! Lõppeva suve jooksul on välja tulnud, et olematu toetusega valitsuses ei ole vist enam ühtegi ministrit, kes suudaks pädevalt oma ministeeriumi juhtida. No meil on ropu suuga haridusminister, kes teab, et raha on piiks-piiks-piiks, aga ei tea, kui palju on neli korda kaheksa. Põllumajandusminister teab, et metssiga sünnitab kolm korda aastas, ja rahandusminister noomib paljaks maksustatud rahvast, et too on paks nagunii, ja nüüd teadis rääkida, et ostke pesemata kartuleid, kui muidu söönuks ei saa. Lisaks kõigele avaldab üha rohkem inimesi muret, et pidev sõjajutt avalikus ruumis tekitab stressi ja toidab ühiskonnas hirmu. Meediategelased on ju tegelikult tunnistanud ja ka mõned riigi peastrateegid, et sõjaga hirmutatakse meelega, on mindud teadlikult kõigega üle võlli, et nii Eestis kui ka Euroopas tekitada just nimelt hirmu kohe puhkeva võimaliku sõja ees. [Seda tehakse selleks,] et saada Euroopa riigid tegema kulutusi julgeolekule, et saavutada see, et nende riikide kodanikud oleksid kõigega nõus, nii maksutõusude kui ka kärbetega. Samuti on selge, et Euroopa riikides ja ka Eestis on valitsused püsinud võimul vaid sõjahirmu najal. Ma küsingi, kui kaua veel plaanib valitsus kasutada sõjaohtu sisepoliitilise mobiliseerimise tööriistana. Kas niikaua, kuni kõik on Hispaaniasse ära emigreerunud ja kõik investeeringud on lahkunud? Kas valitsuse arusaam turvatundest tähendabki, et inimesed peaksid igal hommikul üles ärkama teadmisega, et sõda tuleb, aga muretsemine on vastutustundetu ja milleski kahtlemine või kriitika valitsuse suunal on vaat et riigivastane tegevus? Kui Eesti elanikke on nüüd aastaid ette valmistatud sõjaks, siis mina küsin, kas mingil hetkel on kavatsus hakata neid ette valmistama ka eluks ja kas ei ole võimalik ehitada üles sõjalist valmisolekut ilma inimesi emotsionaalselt ja materiaalselt iga päev tühjaks pigistamata.

Hea eesistuja! Hea peaminister! Lõppeva suve jooksul on välja tulnud, et olematu toetusega valitsuses ei ole vist enam ühtegi ministrit, kes suudaks pädevalt oma ministeeriumi juhtida. No meil on ropu suuga haridusminister, kes teab, et raha on piiks-piiks-piiks, aga ei tea, kui palju on neli korda kaheksa. Põllumajandusminister teab, et metssiga [poegib] kolm korda aastas, ja rahandusminister noomib paljaks maksustatud rahvast, et too on paks nagunii, ja nüüd teadis rääkida, et ostke pesemata kartuleid, kui muidu söönuks ei saa. Lisaks kõigele avaldab üha rohkem inimesi muret, et pidev sõjajutt avalikus ruumis tekitab stressi ja toidab ühiskonnas hirmu. Meediategelased on ju tegelikult tunnistanud ja ka mõned riigi peastrateegid, et sõjaga hirmutatakse meelega, on mindud teadlikult kõigega üle võlli, et nii Eestis kui ka Euroopas tekitada just nimelt hirmu kohe puhkeva võimaliku sõja ees. [Seda tehakse selleks,] et Euroopa riigid teeksid kulutusi julgeolekule, et saavutada see, et nende riikide kodanikud oleksid kõigega nõus, nii maksutõusude kui ka kärbetega. Samuti on selge, et Euroopa riikides, sealhulgas Eestis, on valitsused püsinud võimul vaid sõjahirmu najal. Ma küsingi, kui kaua veel plaanib valitsus kasutada sõjaohtu sisepoliitilise mobiliseerimise tööriistana. Kas niikaua, kuni kõik on Hispaaniasse ära emigreerunud ja kõik investeeringud on lahkunud? Kas valitsuse arusaam turvatundest tähendabki, et inimesed peaksid igal hommikul üles ärkama teadmisega, et sõda tuleb, aga muretsemine on vastutustundetu ja milleski kahtlemine või kriitika valitsuse suunal on vaat et riigivastane tegevus? Kui Eesti elanikke on aastaid ette valmistatud sõjaks, siis mina küsin, kas mingil hetkel on kavatsus hakata neid ette valmistama ka eluks. Kas ei ole võimalik ehitada üles sõjalist valmisolekut ilma inimesi emotsionaalselt ja materiaalselt iga päev tühjaks pigistamata?

Hea eesistuja! Hea peaminister! Lõppeva suve jooksul on välja tulnud, et olematu toetusega valitsuses ei ole vist enam ühtegi ministrit, kes suudaks pädevalt oma ministeeriumi juhtida. No meil on ropu suuga haridusminister, kes teab, et raha on piiks-piiks-piiks, aga ei tea, kui palju on neli korda kaheksa. Põllumajandusminister teab, et metssiga [poegib] kolm korda aastas, ja rahandusminister noomib paljaks maksustatud rahvast, et too on paks nagunii, ja nüüd teadis rääkida, et ostke pesemata kartuleid, kui muidu söönuks ei saa. Lisaks kõigele avaldab üha rohkem inimesi muret, et pidev sõjajutt avalikus ruumis tekitab stressi ja toidab ühiskonnas hirmu. Meediategelased ja ka mõned riigi peastrateegid on ju tegelikult tunnistanud, et sõjaga hirmutatakse meelega, on mindud teadlikult kõigega üle võlli, et nii Eestis kui ka Euroopas tekitada just nimelt hirmu kohe puhkeva võimaliku sõja ees. [Seda tehakse selleks,] et Euroopa riigid teeksid kulutusi julgeolekule, et saavutada see, et nende riikide kodanikud oleksid kõigega nõus, nii maksutõusude kui ka kärbetega. Samuti on selge, et Euroopa riikides, sealhulgas Eestis, on valitsused püsinud võimul vaid sõjahirmu najal. Ma küsingi, kui kaua veel plaanib valitsus kasutada sõjaohtu sisepoliitilise mobiliseerimise tööriistana. Kas niikaua, kuni kõik on Hispaaniasse ära emigreerunud ja kõik investeeringud on lahkunud? Kas valitsuse arusaam turvatundest tähendabki, et inimesed peaksid igal hommikul üles ärkama teadmisega, et sõda tuleb, aga muretsemine on vastutustundetu ja milleski kahtlemine või kriitika valitsuse suunal on vaat et riigivastane tegevus? Kui Eesti elanikke on aastaid ette valmistatud sõjaks, siis mina küsin, kas mingil hetkel on kavatsus hakata neid ette valmistama ka eluks. Kas ei ole võimalik ehitada üles sõjalist valmisolekut ilma inimesi emotsionaalselt ja materiaalselt iga päev tühjaks pigistamata?

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Jah, vot siin ma kahtlustan, et teie kontseptsioon on selline, et justkui Eesti sees, Eesti inimeste peades ja Eesti toimetustes, ajakirjanduses – loomulikult ma tean, mis te ajakirjandusest arvate – oleks välja mõeldud sõda. Aga fakt siiski on see, et meie naaber peab neljandat aastat väga agressiivset – ja see sõda [algas juba] varem – rünnakut Ukrainas ja tapab süütuid inimesi. Ma ei tea, kust te arvate, et need uudised tulevad, kui mitte reaalsest elust. Loomulikult inimesed on mures ja see on loogiline. Minu hoiak on alati olnud selline, et mitte karta ei tule, vaid valmis tuleb olla. Ja sellepärast ma arvan, et see on üdini õige otsus, ja ma arvan ka, et küllap inimesed mõistavad – ehkki maksutõusud kellelegi tingimata ei meeldi, seda mõistan jälle mina – seda, miks me paneme 5% [SKP-st] järgmisest aastast alates riigikaitsesse. See on enneolematult kõrge tase, aga tagab selle, et meil on võimekus. Ja meie liitlased, muu hulgas ka teie poolt alati soojalt tervitatud USA president Trump, on seda soovitanud, et Euroopa kaitseks ennast rohkem, mõtleks valmisolekule ja pingutaks selle nimel. Haagis temaga kohtudes oli ta väga positiivselt üllatunud, et Eesti seda teeb. Nii et kui sa võtad enda kaitsmist tõsiselt ja oled selleks valmis, siis sa saad elada rahus. See ongi põhjus, miks me kaitsesse panustame ja miks me valmis oleme. Ega te ometi arva ka, et Eesti sees [levivates] uudistes on Putin välja mõeldud ja see sõda on väljamõeldis? Ma nagu alati üllatun, aga noh siin on suvi vahepeal olnud ja nüüd on jälle uus võimalus üllatuda, et kuidas teie kontseptsioonis ja EKRE kontseptsioonis see sõda on nagu Eesti väljamõeldud tegevus, et Putinit ei ole olemas. Majandusele tulenev kahju sellest, mis puudutab meie majanduse jahenemist ja ebakindlust sellel majandusmaastikul, vajadust kaitsesse täiendavalt investeerida, on kuidagi nii-öelda välja mõeldud. Ma toon siin rahandusministri näite – rahandusminister on seda ka korduvalt toonud –, et 1995. aastal meil maksutase oli umbes 35% ja 2029. me oleme umbes jälle seal 35% juures. Aga 1995. aastal oli kaitsetase umbes 1%, järgmisel aastal on kaitsetase 5%. Nii palju peame me juurde panema, nii palju peame me kõike muud koomale tõmbama. Nii et kogu riik pingutab – avalik sektor, erasektor, kõik koos –, et Eesti jääks vabaks.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Jah, vot siin ma kahtlustan, et teie kontseptsioon on selline, et justkui Eesti sees, Eesti inimeste peades ja Eesti toimetustes, ajakirjanduses – loomulikult ma tean, mis te ajakirjandusest arvate – oleks välja mõeldud sõda. Aga fakt on siiski see, et meie naaber peab neljandat aastat väga agressiivset – ja see sõda [algas juba] varem – rünnakut Ukrainas ja tapab süütuid inimesi. Ma ei tea, kust te arvate, et need uudised tulevad, kui mitte reaalsest elust. Loomulikult inimesed on mures ja see on loogiline. Minu hoiak on alati olnud selline, et mitte karta ei tule, vaid valmis tuleb olla. Ja sellepärast ma arvan, et see on üdini õige otsus, ja ma arvan ka, et küllap inimesed mõistavad – ehkki maksutõusud kellelegi tingimata ei meeldi, seda mõistan jälle mina – seda, miks me paneme 5% [SKP-st] järgmisest aastast alates riigikaitsesse. See on enneolematult kõrge tase, aga tagab selle, et meil on [kaitse]võimekus. Ja meie liitlased, muu hulgas ka teie poolt alati soojalt tervitatud USA president Trump, on seda soovitanud, et Euroopa kaitseks ennast rohkem, mõtleks valmisolekule ja pingutaks selle nimel. Haagis temaga kohtudes oli ta väga positiivselt üllatunud, et Eesti seda teeb. Nii et kui sa võtad enda kaitsmist tõsiselt ja oled selleks valmis, siis sa saad elada rahus. See ongi põhjus, miks me kaitsesse panustame ja miks me valmis oleme. Ega te ometi arva ka, et Eesti sees [levivates] uudistes on Putin välja mõeldud ja see sõda on väljamõeldis? Ma alati üllatun, aga noh siin on suvi vahepeal olnud ja nüüd on jälle uus võimalus üllatuda, et kuidas teie kontseptsioonis ja EKRE kontseptsioonis see sõda on nagu Eesti väljamõeldud tegevus, et Putinit ei ole olemas. Majandusele tulenev kahju sellest, mis puudutab meie majanduse jahenemist ja ebakindlust sellel majandusmaastikul, vajadust kaitsesse täiendavalt investeerida, on kuidagi nii-öelda välja mõeldud. Ma toon siin rahandusministri näite – rahandusminister on seda ka korduvalt toonud –, et 1995. aastal oli meil maksutase umbes 35% ja 2029. aastal oleme me umbes jälle seal 35% juures. Aga 1995. aastal oli kaitsetase umbes 1%, järgmisel aastal on kaitsetase 5%. [Selleks] peame me [kaitsesse rohkem panustama] ja kõike muud koomale tõmbama. Nii et kogu riik pingutab – avalik sektor, erasektor, kõik koos –, et Eesti jääks vabaks.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Vastaja nõrkust näitabki muidugi see, et ta vastamise asemel hakkab kohe küsijat gaslight'ima ja panema tema pähe mõtteid, mida ei ole küsimuses olnud ega ole ka seal tema peas. Aga see tunne, et Eestist on saanud sõja ettevalmistuse platvorm, jätkub paraku. Kaitseväel ei jätku enam noormehi, keda ajateenistusse võtta. Sellel on erinevad põhjused, eelkõige muidugi noormeeste kehv tervis, mis tuleneb sellest, et näiteks kehaline kasvatus on, eks ole, meil koolides ära kaotatud ja asendatud liikumisõpetusega: liigud, kui tahad, ei taha, ei liigu, ja nii edasi. Seal on palju põhjusi. Aga nüüd on Kaitseministeeriumis küpsemas plaan rakendada kohustuslikku ajateenistust ka naistele. Tore tõesti, saadame naised ka rindele ja laseme nad maha tappa! Aitäh, eks ole! Ukrainas teatavasti nende oma genofond säilib ainult tänu sellele, et naised ja lapsed said põgenema, ja pärast saavad minna Ukraina riiki jälle üles ehitama. Kui naised kuuluvad kohustusliku ajateenistuse sõjalisse reservi, siis sõjaolukorras teatavasti nad ju mobiliseeritakse, mis tähendab, et nad ei saa automaatselt evakueeruda lastega, nagu siiani on ühiskonnas eeldatud. Ja mida vastavad mehed, väga patriootlikud mehed, kes on nõus minema rindele riiki kaitsma, [kui küsitakse,] mida nad teevad esimese asjana, kui sõda puhkeb? Nad ütlevad, et esimese asjana lähevad nemad rindele, et saada naised-lapsed sõja eest ära. Ma väidan, et kui naiste kohustuslikku ajateenistust hakatakse kommunikeerima ühiskonnale kategoorilises imperatiivis, siis kindlasti kiirendab see noorte perede lahkumist Eestist. Ka lapsevanemad ei riski teadmatusse jäämisega, kel võimalik, läheb kohe. Esimesena lahkuvad noored pered, 25–35-aastased spetsialistid, pluss naised, kes ei näe selget peresõbraliku kriisiplaani. Ja kindlasti saab hoobi rahvastiku jätkusuutlikkus ja see võib pikemas plaanis osutuda muuseas ohtlikumaks kui sõjaline risk ise. Ma küsingi, et mis teie plaan siis on. Tundub, et see on kusagilt tulnud, see suur plaan, sest täpselt sama juttu räägitakse meil Lätis, räägitakse meil Leedus, ja tundub, et see on nagu mingisugune suurem plaan. Aga mida peaks enne [plaani elluviimist] läbi arutama? Kas riigil on toimiv perepoliitika kriisiaja tingimustes?

Vastaja nõrkust näitabki muidugi see, et ta vastamise asemel hakkab kohe küsijat gaslight'ima ja panema tema pähe mõtteid, mida ei ole küsimuses olnud ega ole ka seal tema peas. Aga see tunne, et Eestist on saanud sõja ettevalmistuse platvorm, püsib paraku. Kaitseväel ei jätku enam noormehi, keda ajateenistusse võtta. Sellel on erinevad põhjused, eelkõige muidugi noormeeste kehv tervis, mis tuleneb sellest, et näiteks kehaline kasvatus on, eks ole, meil koolides ära kaotatud ja asendatud liikumisõpetusega: liigud, kui tahad, ei taha, ei liigu, ja nii edasi. Sellle taga on palju põhjusi. Aga nüüd on Kaitseministeeriumis küpsemas plaan rakendada kohustuslikku ajateenistust ka naistele. Tore tõesti, saadame naised ka rindele ja laseme nad maha tappa! Aitäh, eks ole! Ukrainlaste genofond säilib teatavasti ainult tänu sellele, et naised ja lapsed said põgenema, pärast saavad minna Ukraina riiki jälle üles ehitama. Kui naised kuuluvad kohustusliku ajateenistuse sõjalisse reservi, siis sõjaolukorras teatavasti nad ju mobiliseeritakse, mis tähendab, et nad ei saa automaatselt evakueeruda lastega, nagu siiani on ühiskonnas eeldatud. Ja mida vastavad mehed, väga patriootlikud mehed, kes on nõus minema rindele riiki kaitsma, [kui küsitakse,] mida nad teevad esimese asjana, kui sõda puhkeb? Nad ütlevad, et esimese asjana lähevad nemad rindele ja saadavad naised-lapsed sõja jalust ära. Ma väidan, et kui naiste kohustuslikku ajateenistust hakatakse kommunikeerima ühiskonnale kategoorilises imperatiivis, kiirendab see kindlasti noorte perede lahkumist Eestist. Ka lapsevanemad ei riski teadmatusse jäämisega, kel võimalik, läheb kohe. Esimesena lahkuvad noored pered, 25–35-aastased spetsialistid, pluss naised, kes ei näe selget peresõbralikku kriisiplaani. Kindlasti saab hoobi rahvastiku jätkusuutlikkus ja see võib pikemas plaanis osutuda muuseas ohtlikumaks kui sõjaline risk ise. Ma küsingi, et mis teie plaan siis on. Tundub, et kusagilt on see suur plaan tulnud, sest täpselt sama juttu räägitakse Lätis ja Leedus. Tundub, et see on nagu mingisugune suurem plaan. Aga mida peaks enne [plaani elluviimist] läbi arutama? Kas riigil on toimiv perepoliitika kriisiaja tingimustes?

Vastaja nõrkust näitabki muidugi see, et ta vastamise asemel hakkab kohe küsijat gaslight'ima ja panema tema pähe mõtteid, mida ei ole küsimuses olnud ega ole ka seal tema peas. Aga see tunne, et Eestist on saanud sõja ettevalmistuse platvorm, püsib paraku. Kaitseväel ei jätku enam noormehi, keda ajateenistusse võtta. Sellel on erinevad põhjused, eelkõige muidugi noormeeste kehv tervis, mis tuleneb sellest, et näiteks kehaline kasvatus on, eks ole, meil koolides ära kaotatud ja asendatud liikumisõpetusega: liigud, kui tahad, ei taha, ei liigu, ja nii edasi. Selle taga on palju põhjusi. Aga nüüd on Kaitseministeeriumis küpsemas plaan rakendada kohustuslikku ajateenistust ka naistele. Tore tõesti, saadame naised ka rindele ja laseme nad maha tappa! Aitäh, eks ole! Ukrainlaste genofond säilib teatavasti ainult tänu sellele, et naised ja lapsed said põgenema, pärast saavad minna Ukraina riiki jälle üles ehitama. Kui naised kuuluvad kohustusliku ajateenistuse sõjalisse reservi, siis sõjaolukorras teatavasti nad ju mobiliseeritakse, mis tähendab, et nad ei saa automaatselt evakueeruda lastega, nagu siiani on ühiskonnas eeldatud. Ja mida vastavad mehed, väga patriootlikud mehed, kes on nõus minema rindele riiki kaitsma, [kui küsitakse,] mida nad teevad esimese asjana, kui sõda puhkeb? Nad ütlevad, et esimese asjana lähevad nemad rindele ja saadavad naised-lapsed sõja jalust ära. Ma väidan, et kui naiste kohustuslikku ajateenistust hakatakse kommunikeerima ühiskonnale kategoorilises imperatiivis, kiirendab see kindlasti noorte perede lahkumist Eestist. Ka lapsevanemad ei riski teadmatusse jäämisega, kel võimalik, läheb kohe. Esimesena lahkuvad noored pered, 25–35-aastased spetsialistid, pluss naised, kes ei näe selget peresõbralikku kriisiplaani. Kindlasti saab hoobi rahvastiku jätkusuutlikkus ja see võib pikemas plaanis osutuda muuseas ohtlikumaks kui sõjaline risk ise. Ma küsingi, et mis teie plaan siis on. Tundub, et kusagilt on see suur plaan tulnud, sest täpselt sama juttu räägitakse Lätis ja Leedus. Tundub, et see on nagu mingisugune suurem plaan. Aga mida peaks enne [plaani elluviimist] läbi arutama? Kas riigil on toimiv perepoliitika kriisiaja tingimustes?

Teie aeg!

Kuidas kindlustatakse, et igal lapsel on sõja ajal vähemalt üks vanem või hooldaja olemas? Millised tugisüsteemid siis töötavad, kui mõlemad vanemad on mobiliseeritud?

Aitäh, proua Helme!

Kas see poliitika teenib julgeoleku [tugevdamise huve] või hoopis suurendab ühiskondlikku ebastabiilsust? Kuidas mõjutab see Eesti iivet ja peremudeleid pikemas perspektiivis?

Kas see poliitika teenib julgeolekut või hoopis suurendab ühiskondlikku ebastabiilsust? Kuidas mõjutab see Eesti iivet ja peremudeleid pikemas perspektiivis?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma ei tea, kus see debatt kategoorilises imperatiivis, nagu te kenasti ütlesite, käib. Kui kuskil see debatt käib, siis Eesti on vaba riik, sõnavabaduse poolest või meediavabaduse poolest oleme me maailmas teised, ainult Norra on meist eespool. Üldiselt oleme me kõikides nendes vabaduse edetabelites [tipus] ja võime tagajärgi kartmata öelda mida tahes ja avaldada oma arvamust. Mina seisan kindlalt selle eest, et see ka nii jääks. Muu hulgas võime avaldada arvamust, mis ei lange tingimata [teiste arvamusega] kokku, aga arvamust võib alati avaldada. Nii et jah, kui kuskil see debatt käib, siis lööge kaasa ja avaldage oma arvamust. Ma ei tea, et valitsuses või riigis sellist debatti laiemalt väga palju oleks. Aga naiste kaasalöömine Kaitseväes on ju vabatahtlikkuse alusel väga tavaline, neid tuleb järjest juurde. Nii et minu meelest on see väga mõistlik viis ühiskonnas osa võtta. Kes soovib, lööb kaasa. See on, ma arvan, täitsa mõistlik. Meeste kehv tervis või noormeeste kehv ettevalmistus on üleüldine probleem. Ma arvan küll, et mida põlvkond edasi, seda enam peaks hoolitsema selle eest, et füüsilised võimed oleksid paremad. Kaitseväes on loodud – tean omast käest, mul on juba teine poiss kolmest parajasti Kaitseväes – initsiatiivimehhanism selleks, et parema füüsilise vormiga noored saaksid täiendavat ajateenija toetust. Nii et tegelikult on huvi ennast füüsiliselt vormi ajada, et Kaitseväes paremini hakkama saada. Eks igaüks otsustab, kas ta ajab vormi enne Kaitseväge või ajab Kaitsevägi ta vormi, aga vormi ta saab. Ja loomulikult, mida parem tervis ja füüsiline võimekus on, seda parem on seal kaasa lüüa. Aga on tegelikult ka teisi võimalusi. Väga oluline on selle juures ka vabatahtlik tegevus. Ütleme nii, et Kaitsevägi juhib Eesti kaitsmist, aga igast kodanikust, ettevõtjast, inimesest, emast-isast sõltub see, kuidas me oma kaitset korraldame ja kuidas me sellesse suhtume. Nii et ma pigem kutsuks teid üles – kartes, et see on vesi, mis maha voolab – siiski innustama Eesti inimesi Eestit kaitsma ja hoidma, sest me hoiame oma riiki, isegi kui meil on poliitiliselt erinevad arvamused või erinevad vaated. Meie riik on ikkagi ainult üks ja ainus.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma ei tea, kus see debatt kategoorilises imperatiivis, nagu te kenasti ütlesite, käib. Kui kuskil see debatt käib, siis Eesti on vaba riik, sõnavabaduse poolest või meediavabaduse poolest oleme me maailmas teised, ainult Norra on meist eespool. Üldiselt oleme me kõikides nendes vabaduse edetabelites [tipus] ja võime tagajärgi kartmata öelda mida tahes ja avaldada oma arvamust. Mina seisan kindlalt selle eest, et see ka nii jääks. Muu hulgas võime avaldada arvamust, mis ei lange tingimata [teiste arvamusega] kokku, aga arvamust võib alati avaldada. Nii et jah, kui kuskil see debatt käib, siis lööge kaasa ja avaldage oma arvamust. Ma ei tea, et valitsuses või riigis sellist debatti laiemalt väga palju oleks. Aga naiste kaasalöömine Kaitseväes on ju vabatahtlikkuse alusel väga tavaline, neid tuleb järjest juurde. Nii et minu meelest on see väga mõistlik viis ühiskonnas osa võtta. Kes soovib, lööb kaasa. See on, ma arvan, täitsa mõistlik. Meeste kehv tervis või noormeeste kehv ettevalmistus on üleüldine probleem. Ma arvan küll, et mida põlvkond edasi, seda enam peaks hoolitsema selle eest, et füüsilised võimed oleksid paremad. Kaitseväes on loodud – tean omast käest, mul on juba teine poiss kolmest parajasti Kaitseväes – initsiatiivimehhanism selleks, parema füüsilise vormiga noored saaksid täiendavat ajateenija toetust. Nii et tegelikult on huvi ennast füüsiliselt vormi ajada, et Kaitseväes paremini hakkama saada. Eks igaüks otsustab, kas ta ajab vormi enne Kaitseväge või ajab Kaitsevägi ta vormi, aga vormi ta saab. Ja loomulikult, mida parem tervis ja füüsiline võimekus on, seda parem on seal kaasa lüüa. Aga on tegelikult ka teisi võimalusi. Väga oluline on selle juures ka see, et vabatahtlik tegevus … Ütleme nii, et Kaitsevägi juhib Eesti kaitsmist, aga igast kodanikust, ettevõtjast, inimesest, emast-isast sõltub see, kuidas me oma kaitset korraldame ja kuidas me sellesse suhtume. Nii et ma pigem kutsuks teid üles – kartes, et see on vesi, mis maha voolab – siiski innustama Eesti inimesi, kaitsma ja hoidma Eestit, sest me hoiame oma riiki, isegi kui meil on poliitiliselt erinevad arvamused või erinevad vaated. Meie riik on ikkagi ainult üks ja ainus.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma ei tea, kus see debatt kategoorilises imperatiivis, nagu te kenasti ütlesite, käib. Kui kuskil see debatt käib, siis Eesti on vaba riik, sõnavabaduse poolest või meediavabaduse poolest oleme me maailmas teised, ainult Norra on meist eespool. Üldiselt oleme me kõikides nendes vabaduse edetabelites [tipus] ja võime tagajärgi kartmata öelda mida tahes ja oma arvamust avaldada. Mina kindlalt seisan selle eest, et see nii ka jääks. Muu hulgas võime avaldada arvamusi, mis tingimata ei lange meiega kokku, aga arvamust võib alati avaldada. Nii et jah, kui kuskil see debatt käib, siis lööge kaasa ja avaldage oma arvamust. Ma ei tea, et valitsuses või riigis sellist debatti laiemalt väga palju oleks. Aga naiste kaasalöömine Kaitseväes on ju vabatahtlikkuse alusel väga tavaline, neid tuleb järjest juurde. Nii et minu meelest see on väga mõistlik viis ühiskonnas osa võtta. Kes soovib, lööb kaasa. See on, ma arvan, täitsa mõistlik. Meeste kehv tervis või noormeeste kehv ettevalmistus on üleüldine probleem. Ma arvan küll, et mida põlvkond edasi, seda enam peaks hoolitsema selle eest, et füüsilised võimed oleksid paremad. Kaitseväes on loodud – tean omast käest, mul on juba teine poiss kolmest parajasti Kaitseväes – initsiatiivi mehhanism selleks, parema füüsilise vormiga noored saavad täiendavat ajateenija toetust. Nii et tegelikult on huvi ennast füüsiliselt vormi ajada, et Kaitseväes paremini hakkama saada. Eks igaüks otsustab, kas ta ajab vormi enne Kaitseväge või ajab Kaitsevägi ta vormi, aga vormi nad saavad. Ja loomulikult, mida parem tervis on, füüsiline võimekus, seda parem on seal kaasa lüüa. Ja on ka tegelikult teisi võimalusi. Väga oluline on selle juures ka see, et vabatahtlik tegevus … Ütleme nii, et Kaitsevägi juhib Eesti kaitsmist, aga igast kodanikust, ettevõtjast, inimesest, emast-isast sõltub see, kuidas me oma kaitset korraldame ja kuidas me sellesse suhtume. Nii et ma pigem kutsuks teid üles – kartes, et see on vesi, mis maha voolab – siiski innustama Eesti inimesi, kaitsma ja hoidma Eestit, sest me hoiame oma riiki, isegi kui meil on poliitiliselt erinevad arvamused või erinevad vaated. Meie riik on ikkagi ainult üks ja ainus.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma ei tea, kus see debatt kategoorilises imperatiivis, nagu te kenasti ütlesite, käib. Kui kuskil see debatt käib, siis Eesti on vaba riik, sõnavabaduse poolest või meediavabaduse poolest oleme me maailmas teised, Norra on ainult meist eespool. Üldiselt oleme me kõikides nendes vabaduse edetabelites [tipus] ja võime tagajärgi kartmata öelda mida tahes ja oma arvamust avaldada. Mina kindlalt seisan selle eest, et see nii ka jääks. Muu hulgas võime avaldada arvamusi, mis tingimata ei lange meiega kokku, aga arvamust võib alati avaldada. Nii et jah, kui kuskil see debatt käib, siis lööge kaasa ja avaldage oma arvamust. Ma ei tea, et valitsuses või riigis sellist debatti laiemalt väga palju oleks. Aga naiste kaasalöömine Kaitseväes on ju vabatahtlikkuse alusel väga tavaline, neid tuleb järjest juurde. Nii et minu meelest see on väga mõistlik viis ühiskonnas osa võtta. Kes soovib, lööb kaasa. See on, ma arvan, täitsa mõistlik. Meeste kehv tervis või noormeeste kehv ettevalmistus on üleüldine probleem. Ma arvan küll, et mida põlvkond edasi, seda enam peaks hoolitsema selle eest, et füüsilised võimed oleksid paremad. Kaitseväes on loodud – tean omast käest, mul on juba teine poiss kolmest parajasti Kaitseväes – initsiatiivi mehhanism selleks, parema füüsilise vormiga noored saavad täiendavat ajateenija toetust. Nii et tegelikult on huvi ennast füüsiliselt vormi ajada, et Kaitseväes paremini hakkama saada. Eks igaüks otsustab, kas ta ajab vormi enne Kaitseväge või ajab Kaitsevägi ta vormi, aga vormi nad saavad. Ja loomulikult, mida parem tervis on, füüsiline võimekus, seda parem on seal kaasa lüüa. Ja on ka tegelikult teisi võimalusi. Väga oluline on selle juures ka see, et vabatahtlik tegevus … Ütleme nii, et Kaitsevägi juhib Eesti kaitsmist, aga igast kodanikust, ettevõtjast, inimesest, emast-isast sõltub see, kuidas me oma kaitset korraldame ja kuidas me sellesse suhtume. Nii et ma pigem kutsuks teid üles – kartes, et see on vesi, mis maha voolab – siiski innustama Eesti inimesi, kaitsma ja hoidma Eestit, sest me hoiame oma riiki, isegi kui meil on poliitiliselt erinevad arvamused või erinevad vaated. Meie riik on ikkagi ainult üks ja ainus.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

No ega ei ole üllatav, et meil peaministri ametis olev inimene ei tea tegelikult, mis riigis toimub. Ta ei tea ju, mis toimub Kaitseministeeriumis. Riigikontrolli asi on tema meelest kõik üks mingisugune noh, jah, eks me parandame ära. Ei parandada te midagi ära. Mis puutub naiste kutsealusteks muutmisse, siis see jutt pärineb Naiskodukaitse juhilt, kes esines sellel teemal hiljaaegu augustis ühel naisteorganisatsiooni üritusel ja seal selge sõnaga rääkis, et niisugune plaan on, sellise eelnõu väljatöötamise kavatsus on olemas või seda töötatakse välja. Hiljaaegu ma nägin, et meedias oli ka üks ümarlaud, kus arutati selle üle, kas naised peaksid ka meil ikkagi olema kutsealused ja kas nad tuleks kaasata juba mitte ainult riigikaitsesse nii-öelda laiapindselt, vaid ka nii-öelda lahinguüksustesse. Nii et plaan on olemas. Ärge jälle valetage ja ajage siin rahvale kärbseid pähe! Pärast kehitate õlgu ja ütlete, et ametkonnad teevad, mis ametkonnad peavad tegema. Teie ei puutu ju asjasse, ametkonnad on meil need, kes teevad riiki. See on üks küsimus. Ma tahaksin ära õiendada ka selle, et te väitsite, et meie tõmbasime riigikaitserahad maha, kui me valitsuses olime, piiri ehitamisel. Vabandust, kes hakkas piiritara välja ehitama? Mart Helme oli see ja Jüri Ratase valitsus oli see, kes rahad eraldas. Aga võtsime maha korruptiivselt piiriehitusse kavandatud rahad, võtsime maha, et ei oleks võimalik varastada. Vot niimoodi! Nüüd, mis puutub sõjahüsteeriasse, siis sellega te tegelete ju ka praegu, ka siin nende vastuste käigus. Idanaaber peab sõda! Peab küll, aga selle asemel et hüpata siin jalalt jalale nagu väikesed konnad, tuleks meil vaikselt, sihikindlalt ja efektiivselt tõsta oma kaitsevõimekust, aga mitte kogu aeg karjuda, kuidas Venemaa tuleb põlvili suruda ja Venemaa tuleb tükeldada, nagu meil siin alates presidendist ja lõpetades missuguste võllidega tehakse. Vaat see on sõja õhutamine! Mul on teile palve.

No ega ei ole üllatav, et meil peaministri ametis olev inimene ei tea tegelikult, mis riigis toimub. Ta ei tea ju, mis toimub Kaitseministeeriumis. Riigikontrolli asi on tema meelest kõik üks mingisugune "noh, jah, eks me parandame ära". Ei parandada te midagi ära! Mis puutub naiste kutsealusteks muutmisse, siis see jutt pärineb Naiskodukaitse juhilt, kes esines sellel teemal hiljaaegu augustis ühel naisteorganisatsiooni üritusel, kus ta selge sõnaga rääkis, et niisugune plaan on, sellise eelnõu väljatöötamise kavatsus on olemas või seda töötatakse välja. Hiljaaegu nägin ma meedia [vahendusel], et oli üks ümarlaud, kus arutleti selle üle, kas naised peaksid meil ikkagi olema kutsealused ja kas neid ei tuleks kaasata mitte ainult laiapindsesse riigikaitsesse, vaid ka lahinguüksustesse. Nii et plaan on olemas. Ärge jälle valetage ja ajage siin rahvale kärbseid pähe! Pärast kehitate õlgu ja ütlete, et ametkonnad teevad, mis ametkonnad peavad tegema. Teie ei puutu ju asjasse, ametkonnad on meil need, kes [juhivad] riiki. See on üks küsimus. Ma tahaksin ära õiendada ka selle, et te väitsite, et meie tõmbasime piiri ehitamisel riigikaitserahad maha, kui me valitsuses olime. Vabandust, kes hakkas piiritara välja ehitama? Mart Helme oli see ja Jüri Ratase valitsus oli see, kes rahad eraldas. Aga me võtsime maha korruptiivselt piiriehitusse kavandatud rahad, võtsime maha, et ei oleks võimalik varastada. Vaat niimoodi! Nüüd, mis puutub sõjahüsteeriasse, siis sellega te tegelete ju ka praegu, ka siin nende vastuste käigus. Idanaaber peab sõda! Peab küll, aga selle asemel et hüpata siin jalalt jalale nagu väikesed konnad, tuleks meil vaikselt, sihikindlalt ja efektiivselt tõsta oma kaitsevõimekust, aga mitte kogu aeg karjuda, kuidas Venemaa tuleb põlvili suruda ja Venemaa tuleb tükeldada, nagu meil siin alates presidendist ja lõpetades missuguste võllidega tehakse. Vaat see on sõja õhutamine! Mul on teile palve.

No ega ei ole üllatav, et meil peaministri ametis olev inimene ei tea tegelikult, mis riigis toimub. Ta ei tea ju, mis toimub Kaitseministeeriumis. Riigikontrolli asi on tema meelest kõik üks mingisugune "noh, jah, eks me parandame ära". Ei paranda te midagi ära! Mis puutub naiste kutsealusteks muutmisse, siis see jutt pärineb Naiskodukaitse juhilt, kes esines sellel teemal hiljaaegu augustis ühel naisteorganisatsiooni üritusel, kus ta selge sõnaga rääkis, et niisugune plaan on, sellise eelnõu väljatöötamise kavatsus on olemas või seda töötatakse välja. Hiljaaegu nägin ma meedia [vahendusel], et oli üks ümarlaud, kus arutleti selle üle, kas naised peaksid meil ikkagi olema kutsealused ja kas neid ei tuleks kaasata mitte ainult laiapindsesse riigikaitsesse, vaid ka lahinguüksustesse. Nii et plaan on olemas. Ärge jälle valetage ja ajage siin rahvale kärbseid pähe! Pärast kehitate õlgu ja ütlete, et ametkonnad teevad, mis ametkonnad peavad tegema. Teie ei puutu ju asjasse, ametkonnad on meil need, kes [juhivad] riiki. See on üks küsimus. Ma tahaksin ära õiendada ka selle, et te väitsite, et meie tõmbasime piiri ehitamisel riigikaitserahad maha, kui me valitsuses olime. Vabandust, kes hakkas piiritara välja ehitama? Mart Helme oli see ja Jüri Ratase valitsus oli see, kes rahad eraldas. Aga me võtsime maha korruptiivselt piiriehitusse kavandatud rahad, võtsime maha, et ei oleks võimalik varastada. Vaat niimoodi! Nüüd, mis puutub sõjahüsteeriasse, siis sellega te tegelete ju ka praegu, ka siin nende vastuste andmise käigus. Idanaaber peab sõda! Peab küll, aga selle asemel et hüpata siin jalalt jalale nagu väikesed konnad, tuleks meil vaikselt, sihikindlalt ja efektiivselt tõsta oma kaitsevõimekust, aga mitte kogu aeg karjuda, kuidas Venemaa tuleb põlvili suruda ja Venemaa tuleb tükeldada, nagu meil siin alates presidendist ja lõpetades mingisuguste võllidega tehakse. Vaat see on sõja õhutamine! Mul on teile palve.

Teie aeg!

Ärge tehke seda ja ärge süüdistage neid, kes kutsuvad teid üles kaitsekulutusi suurendama ja mitte pröökama selle juures, just nagu nad töötaksid vastu.

Ärge tehke seda ja ärge süüdistage neid, kes kutsuvad teid üles kaitsekulutusi suurendama, ja ärge pröögake seejuures, just nagu nad töötaksid vastu!

Teie aeg, Mart Helme!

Ei tööta vastu! Kas meil on selles suhtes konsensus, küsin ma, et töötame vaikselt, aga ärme pröökame.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Tagasihoidlikkus kaunistab meid kõiki muidugi, teie küsimuse lõpule vastates. Piiri väljaehitamise otsus tehti siiski aastal 2014 (Mart Helme vastab saalist). Ja sellel hetkel oli peaminister Taavi Rõivas, ja minu meelest Hanno Pevkur, kellega te tihti kohtute siin parlamendis, oli see, kes käis välja selle piiri väljaehitamise. Teie EKRE uudised, mida me sealt ka leiame, näitavad seda, et teie soovitus oli piiri väljaehitamist kärpida, sest teie arvates oli see liiga luksuslik, teab, kas seda ikka on vaja. See oli uudis, mille ma ERR-ist leidsin ja mida enne tsiteerisin. Nüüd, mis puudutab naiste osalust Kaitseväes ja ajateenistuses või Kaitseväe tegevust laiemalt, seda ma eelmises vastuses juba käsitlesin. Ma ütleksin nii, et mis tahes arutelu ju ei tähenda otsust. Arutelu võib mis tahes teemal pidada. Nagu ma ütlesin, Eesti on vaba, kõigil on õigus erinevale arvamusele. Ja kui keegi kuskil on seda arvamust väljendanud – meedias, ümarlaual, koosolekul –, on see ju täiesti vaba maa tunnus, igaüks võib arvata mida tahes ja seda debatti viisakalt pidada. Naised täna juba vabast tahtest löövad kaasa. Ma arvan, et see teeb meid ainult tugevamaks, kaasa arvatud vabatahtlikke organisatsioone, kus nii mehed kui naised toimetavad. See ongi Eesti tugevus, et kõik võtavad osa oma riigi hoidmisest ja kaitsmisest.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Tagasihoidlikkus kaunistab meid kõiki muidugi, teie küsimuse lõpuosale vastates. Piiri väljaehitamise otsus tehti siiski aastal 2014 (Mart Helme kõneleb saalist). Ja sellel hetkel oli peaminister Taavi Rõivas, ja minu meelest Hanno Pevkur, kellega te siin parlamendis tihti kohtute, oli see, kes käis välja piiri väljaehitamise [mõtte]. [ERR-ist] leiame uudise EKRE [seisukohtade kohta]: teie soovitus oli piiri väljaehitamist kärpida, sest teie arvates oli see liiga luksuslik. Teab, kas seda ikka on vaja! See oli uudis, mille ma ERR-ist leidsin ja mida ma enne tsiteerisin. Nüüd, mis puudutab naiste osalust Kaitseväes ja ajateenistuses või Kaitseväe tegevust laiemalt, siis seda ma eelmises vastuses juba käsitlesin. Ma ütleksin nii, et mis tahes arutelu ei tähenda ju otsust. Arutelu võib mis tahes teemal pidada. Nagu ma ütlesin, Eesti on vaba, kõigil on õigus eriarvamusele. Ja kui keegi kuskil on seda arvamust väljendanud – meedias, ümarlaual, koosolekul –, on see ju täiesti vaba maa tunnus, igaüks võib arvata mida tahes ja seda debatti viisakalt pidada. Naised löövad juba praegu vabast tahtest kaasa. Ma arvan, et see teeb meid ainult tugevamaks, kaasa arvatud vabatahtlikke organisatsioone, kus nii mehed kui naised toimetavad. See ongi Eesti tugevus, et kõik võtavad osa oma riigi hoidmisest ja kaitsmisest.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.