Väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Enne kui ma palun siia auväärt välisministri, tutvustan mõne sõnaga selle [punkti] menetlemise korda, nii nagu väliskomisjon on selle välja pakkunud. Esmalt on välisministri ettekanne kuni 30 minutit, seejärel on küsimused temale kuni 90 minutit. Väliskomisjoni esimehe ettekanne on kuni 15 minutit ja küsimused väliskomisjoni esimehele on kuni 30 minutit. Kokku saab iga Riigikogu liige esitada kuni kaks küsimust. Seejärel on läbirääkimised. Ja nüüd, head kolleegid, on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Tervist, juhataja! Hea Riigikogu, diplomaatiline korpus! Head külalised! Maailmas on tunda 1930. aastate lõpu hõngu: reeglitel põhinev maailmakord on suureneva surve all, autokraatiad koguvad jõudu ja koonduvad, demokraatlike ühiskondade sisse ja demokraatlike riikide vahele püütakse lüüa kiilu, olemasolevaid vastuolusid [üritatakse] võimendada ja väärtuspõhimõtteid alavääristada. Selle valguses peab demokraatlik maailm eneselt küsima, kas laseme ohtudel kasvada, kuni on liiga hilja, nagu seda tehti toona, või koondume otsustavalt oma väärtuste kaitsele. Alles see oli, mil paljud Euroopa liidrid ütlesid, et oleks pidanud Balti riike kuulama, kui me idas kasvava agressiooniohu eest hoiatasime. Täna ütleme: kuulake meid ka nüüd. Kaalul pole rohkem ega vähem kui meie kõigi vabadus. Selle hoidmine eeldab võitu Ukrainas, agressiivse Venemaa pikaajalist ohjeldamist, liitlassuhete tugevdamist ning enesekindlamat Euroopat. Eesti välispoliitika lähtub riigi pikaajalise strateegia "Eesti 2035" eesmärgist kindlustada turvalist ja kvaliteetset ühiskonda, riigile julget olekut. Austatud kuulajad! Eesti iseseisvust tagav rahvusvaheline kord on otsese rünnaku all Ukrainas. Peetava sõja tulem määrab Euroopa julgeoleku aastakümneteks – kas piiride muutmine relva jõul on võimalik, kas agressioon tasub ära, kas riikidevahelistes suhetes kehtib ühiselt kokku lepitud õigus või hoopis tugevama jõud. Need on Eestile eksistentsiaalse tähtsusega küsimused. Putin pole oma eesmärke muutnud. Ta soovib endiselt nii kogu Ukraina allutamist kui ka Euroopa julgeoleku põhimõttelist ümberkorraldamist. Ta on viinud Venemaa tupikusse, millest välja rabelemiseks hakkab aeg tema jaoks otsa saama. Saavutamata on kõik ta algsed strateegilised eesmärgid. Seetõttu on Putini katsed lääs Ukrainat toetavalt kursilt kõrvale kallutada aina meeleheitlikumad. Ta loodab, et see, mis on seni jäänud saavutamata sõjaliselt, õnnestub kätte saada läbirääkimistelaua taga. Sellesse lõksu me aga ei tohi langeda! Keegi ei soovi rahu rohkem kui ukrainlased. Loomulikult tahab seda ka Eesti. Kuid me teame, et rahul ja rahul on vahe. Jaltas kokku lepitud rahu Balti rahvastele õiglust ei toonud, Müncheni sobingus lubatu püsima ei jäänud. Rahu, mis selle sõja lõpus saabub, peab olema õiglane ja püsiv. Õiglane rahu lähtub rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõttest. Eesti ei tunnusta piiride muutmist relva jõul ega ühegi riigi õigust piirata kellegi teise vabadust valida endale liitlaseid. Õiglane rahu tähendab sedagi, et kuriteod saavad karistuse ja kahjud korvatud. Me ei lase maailmal unustada, et Putin on sõjakuritegude eest tagaotsitav. Peame järjekindlalt võitlema küüditatud Ukraina laste naasmise eest oma perekondade juurde ning töötama selle nimel, et veel käesoleva aasta jooksul lepiks rahvusvaheline kogukond kokku Ukraina-vastase agressioonikuriteo eritribunali statuudis. Rahu püsimiseks tuleb kindlustada Ukraina julgeolek, majanduslik jätkusuutlikkus ning poliitiline stabiilsus. Euroopas pole paremat julgeolekugarantiid kui NATO kollektiivkaitse ega kindlamat moodust tagada riigi poliitiline stabiilsus ja majanduslik areng kui Euroopa Liidu liikmelisus. Need kaks toetavad teineteist, sest julgeolekuta pole stabiilsust ja heaolu ning stabiilsuse ja heaoluta ei ole julgeolekut. Ühtlasi on nii NATO kui ka Euroopa Liit avalikult öelnud, et soovivad näha Ukrainat tulevikus oma liikmena. Sellest eesmärgist loobumine või selle muutmine läbirääkimiste käigus väljavahetatavaks kauplemisobjektiks õõnestaks meie kollektiivset tõsiseltvõetavust ka muudes teemades. Seetõttu jätkab Eesti Ukraina euroatlantilisele lõimumisele kaasaaitamist, nähes selles olulist kasu ka NATO-le ja Euroopa Liidule endale. Läände lõimitud, sõjaliselt võimekas, iseseisev ja demokraatlik Ukraina on parim vastumürk Venemaa imperialismile ning lahendus sõja tegelikule juurpõhjusele, milleks on Putini suutmatus leppida Nõukogude Liidu lagunemisega. Daamid ja härrad! Viimastel kuudel on liitlaste vahel hoogustunud arutelu Ukrainale pakutavate julgeolekugarantiide üle. See arutelu on õigeaegne, sest Ukraina julgeolekut kindlustavad garantiid peavad rakenduma kohe, kui lahingutegevus lõpeb, ja seda ka juhul, kui NATO liikmelisuseni jõudmine võtab aega. Nende sisu peab olema lubadus Ukrainat agressiooni võimaliku kordumise korral kaitsta. Selle lubaduse veenvust peavad tagama reaalsed sõjalised võimed. Ukraina julgeolek on esmajoones Euroopa julgeoleku küsimus. Seetõttu peavad Euroopa riigid olema nende garantiide puhul peamised koormakandjad, kuid nagu Atlandi-üleses julgeolekus üldiselt, on Ukraina julgeolekugarantiide puhul tarvilik ka USA osalus. Eesti on valmis liitlastega neid garantiisid arutama, neid ühiselt välja töötama ja rakendamises ka osalema. Head sõbrad! Naiivne on loota, et rahu on võimalik saavutada vaid sellest rääkides või – veel hullem – agressorit teiste rahvaste vabadusega toites. Rahu saab tulla vaid läbi tugevuse. Selleks tuleb kindlustada Ukrainale jõupositsioon ja tõestada, et lääs pole oma kursilt kõrvale kaldumas. Kui peaks ka juhtuma, et USA abi mõnes valdkonnas väheneb, peab enam kui 400 miljoni elanikuga Euroopa suutma vajalikud lüngad ise täita. Eesti on teiste Põhjala ja Balti riikide kõrval üks suurimaid Ukraina sõjalisi toetajaid. Meie senine abi küündib enam kui poole miljardi euroni. Eraldame ka sel aastal 0,25% sisemajanduse koguproduktist Ukraina sõjaliseks abiks ning kutsume üles liitlasi tegema sama. Kui kõik liitlased seda teeksid, küündiks Ukrainale antava sõjalise abi kogumaht 120 miljardi euroni, mis on meie hinnangul piisav agressori tagasisurumiseks. Rõhutan ka üle, et Eesti ei sea meie antud relvade osas Ukrainale mingeid piiranguid ja kutsume üles ka teisi sama tegema. Me ei tohi ise Ukraina käsi siduda. Tähtis on ka see, et Ukrainale lubatu reaalselt ja kiiresti kohale jõuaks. Vaatame lootusrikkalt NATO vastloodud Ukraina-missiooni poole, mis peab kindlustama, et lubatu teoks saaks. Koos Ühendkuningriigiga õpetame välja Ukraina sõdureid. Väljaõppesse peab senisest enam panustama ka Euroopa Liit. Eesti ettepanek on suurendada Euroopa Liidu missiooni EUMAM ambitsiooni taset, jõudmaks võimalikult kiiresti 100 000 Ukraina sõduri väljaõpetamiseni. Eesti on näidanud eeskuju ka Ukraina ülesehitamisel, viies juba praegu, sõja ajal ellu reaalseid ülesehitusprojekte, mis lisaks Ukraina vajaduste katmisele vastavad ka Euroopa Liidu reeglitele ja toovad nii Ukrainat liikmelisusele lähemale. Meie eesmärk on tõmmata kaasa ka teisi riike. Nõnda oleme me oma projektidele saanud ja saamas toetust Islandilt, Belgialt ja Taiwanilt, kokku miljonite eurode ulatuses. Veel suurema rahvusvahelise toega on käivitunud kaks Eesti algatust: Tallinna mehhanism, mis kogub toetust Ukraina valitsuse küberturvalisuse tõstmiseks, ja IT-koalitsioon, mille eesmärk on suurendada Ukraina sõjalist kübersuutlikkust. Mõlema puhul on meie poolt kaasatud riikide panus sadades miljonites eurodes. Seega tuleb Ukraina ülesehitusse panustatu meile mitmekordselt tagasi – nii julgeoleku, maine kui ka Eesti ettevõtjatele loodud võimaluste näol. Head kuulajad! Venemaa jaoks agressiooni hinna tõstmisel on olnud liiga palju ettevaatlikkust ja pelglikkust. Karta ei tohi mitte agressori kaotust, vaid agressiooni õnnestumist. Ohtlik aeg nõuab otsustavamat tegutsemist. Selleks tuleb teha järgmist. Esiteks, minna jõulisemalt Venemaa peamise tuluallika, energiaekspordi kallale. Kuigi Euroopa Liit on leppinud kokku Venemaa fossiilkütuste impordi lõpetamises 2027. aastaks, kasvas eelmisel aastal Venemaa vedelgaasi import. Seetõttu kordab Eesti ettepanekut lõpetada kohe ja täielikult energiaimport Venemaalt. Eesti sai sellega hakkama, saavad ka teised. Suur osa Venemaa naftast liigub Soome lahe kaudu, tekitades sellega kõikvõimalikke probleeme, kuid andes ka lisavõimalusi Venemaa tulude kärpimiseks. Möödunud aastal leppisime Eesti eestvedamisel Põhjala ja Balti riikide ning mitme teise riigi vahel kokku, kuidas varilaevastiku toimimist pärssida. Kõik ettevõtted, kes varilaevastiku aluseid käitavad, ja lipuriigid, kes neile legitiimsuse annavad, peavad teadma, et me ei jäta kasutamata mitte ühtegi võimalust, et muuta Venemaa verist naftat vedavate aluste tegutsemine võimalikult kulukaks. Teiseks, kui Euroopa Liidul pole mingil põhjusel võimalik mõnda kaubagruppi sanktsioonide alla panna, tuleb neile kehtestada Euroopa Liidu tollitariifid. Euroopa Komisjon on oma ettepanekud teinud, nüüd tuleb kiiresti edasi liikuda ja tariifid ka ära otsustada. Ja kolmandaks tahame uue hoo sisse lükata agressorriigile kuuluva külmutatud vara kasutuselevõtule. Sellel on nii moraalsed kui ka pragmaatilised kaalutlused. Viimasel kahel aastal olime nende riikide seas, kes seda arutelu rahvusvaheliselt vedasid. Eeskuju näitamiseks võtsime möödunud aastal esimese riigina Euroopas vastu pretsedenti loova seaduse. Meie surve ja terve mõistus on andnud tulemuse: G7 riigid ja Euroopa Liit on teinud otsuse varalt teenitava erakorralise tulu kasutuselevõtuks. Sellega garanteeritakse enam kui 45 miljardi eurose Ukraina abipaketi rahastamist. Nüüd ei tohi poolel teel takerduda, vaid [tuleb] taasavada arutelu vara enda kasutuselevõtu üle. [Vara] on ainuüksi Euroopa Liidus külmutatud üle 200 miljardi euro. Eesti on valmis seda eest vedama ja loodame, et meiega liitub ka uus Euroopa Komisjon. Head sõbrad! Ka juhul, kui Ukrainas õnnestub saavutada rahu, ei tohi lääne poliitika Venemaa suhtes korrata reset'i viga. Venemaa jääb meid ohustama pikaks ajaks, mistõttu peavad NATO ja Euroopa Liit kujundama vastavalt oma Venemaa ohjeldamise poliitikat. Venemaale kehtestatud sanktsioonid ja tema rahvusvaheline isoleerimine peavad jätkuma, kuni Venemaa on lõpetanud agressiooni ja hüvitanud tekitatud kahju. Suhete taastamine Venemaaga eeldab temapoolset usalduse taastamist. Praegu rikub Venemaa kõiki enesele võetud rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas NATO-Vene suhete alusakti, mis on Venemaa tegevuse tõttu ammu surnud. Valdkond, mida [tuleb] Venemaa poolt hävitatud usalduse valguses hinnata, on relvastuskontroll ja desarmeerimine. Tsiviliseeritud maailm on siin kehtestanud enesele mitmeid piiranguid usus, et ka Venemaa käitub vastavalt. Kuid Venemaa ei tee seda. Seepärast hindame meiegi ühes liitlastega, kas Eestile täna kehtivad ühepoolsed relvastuskontrolli ja desarmeerimise [nõuded] on veel asjakohased või mitte. Eraldi tähelepanu pöörame Venemaa hübriidtegevusele, millega Moskva püüab demokraatlikke riike NATO artikkel 5 lävendist allapoole [jääva] sabotaaži, mõjutustegevuse, hirmutamise ja valimistesse sekkumisega mõjutada. Ka Eesti on saanud taolise tegevuse mõju tunda. Venemaa-poolne piiripoide varastamine ja siseministri auto kahjustamine on näited elust enesest. Hübriidtegevusele vastu seismisel lähtume kuuest põhimõttest. Esiteks, me ei kangestu ega luba hirmul end paralüseerida. Meie reaktsioonid on läbi mõeldud ja kindlameelsed. Väärt eeskuju annab Rumeenia otsus tühistada presidendivalimiste esimene voor pärast seda, kui Venemaa oli muu hulgas sotsiaalmeediaplatvorme kasutades valimistesse sekkunud. Peame olema valmis nii ise kui ka Euroopa Liidus kiirelt reageerima sotsiaalmeediaplatvormidel asetleidvale mõjutustegevusele. Samas tuleb uus tehnoloogia, nagu tehisintellekt, demokraatia heaks tööle panna. Teiseks oleme liitlastega ühtsed ja koordineerime [koos nendega] tegevust, nagu parasjagu Soome lahes elluviidav NATO operatsioon Baltic Sentry seda tõestab. Kolmandaks menetleme kuritegusid õigusriigile kohaselt, nagu seda alati teinud oleme, mitte midagi vaiba alla lükkamata. Olgu selle kinnituseks need Venemaa eriteenistuse heaks töötanud isikud, kes täna meie kohtutes süüdimõistetuna Eesti kinnipidamisasutustes istuvad. Neljandaks avalikustame juhtumid ja omistame süü nii kiiresti kui võimalik, hoidudes siiski ennatlikest järeldustest, mis võiksid meie veenvust pärssida. 2024. aastal omistasime 2020. aastal toimunud küberründed täies veendumuses Venemaa sõjaväeluure konkreetsetele üksustele ja isikutele, kelle jaanuaris Euroopa Liidu välisasjade nõukogul ka sanktsioonide alla panime. Olime juhtrollis, tehes seda kõikide liitlastega koos. Viiendaks muudame oma õigusruumi ja teeme ettepanekuid rahvusvahelise õiguse, sealhulgas mereõiguse, paremaks kohaldamiseks, et oma julgeolekut nii füüsilises kui ka küberruumis tagada. Ja kuuendaks kindlustame, et meie ründamisel on hind, kuid meie ise valime selle hinna tekitamise aja ja koha, lähtumata tingimata sümmeetriast. Need kuus põhimõtet tuleb vormida nii NATO kui ka Euroopa Liidu poliitikaks. Daamid ja härrad! Selle, et Venemaa ei tungi üle piiri, kindlustame toimiva NATO kollektiivkaitsega. Liitlased on eesliiniriikides sõjaliselt kohal ja tõsiseltvõetavad kaitseplaanid on tehtud. Liitlased on heaks kiitnud Eesti soovitud lävekaitse kontseptsiooni, mille kohaselt viime rünnaku korral kaitsetegevuse kohe ka vaenlase territooriumile. Pidagem aga silmas, et kollektiivkaitse ei saa kunagi valmis, vastupidi, tõsisem planeerimine ja adekvaatsem ohuhinnang on kinnitanud vajadust liitlaste suurema sõjalise pingutuse järele. See tähendab paratamatult ka vajadust suuremate kaitse-eelarvete järele. Eesti on valmis suurendama oma kaitsekulu 5%-le sisemajanduse kogutoodangust ja investeerib kaitsesse juba täna kaugelt enam kui 3%. Haagi tippkohtumisel on Eesti ettepanek liitlastele tõsta NATO-s kokkulepitud kaitsekulude minimaalset taset samuti 3%-le sisemajanduse koguproduktist. On ebaõiglane, et lisaks niigi suurematele riskidele peavad piiririigid ning teisel pool Atlandit asuv USA kandma ühise kaitse kohustust ebaproportsionaalselt suures rahalises mahus. Võime olla kindlad, et õiglasemat koormajagamist soovib Euroopa liitlastelt ka äsja taas USA presidendi ametisse astunud Donald Trump. Eesti on alati olnud tugevaid Atlandi-üleseid suhteid väärtustav riik ja jääb selleks ka edaspidi. Lähedane liitlassuhe on hädavajalik nii Euroopale kui ka Põhja-Ameerikale, et 21. sajandi väljakutsetele edukalt vastu seista. Omavahelised erimeelsused – ja neid tuleb ikka ette – peab liitlaste vahel lahendama asjatu kärata ning vastastikku austaval moel ja üksteise huvisid arvestades. Eesti on valmis ühinema USA initsiatiividega ning neis aktiivselt eestvedajagi olema, nagu seda tegime kolme mere algatusele uue hingamise andmisel või 5G tehnoloogia turvalisuse kindlustamisel. USA võib olla alati kindel, et meie oma sõna ei murra ja et me panustame nõu ja jõuga alati oma kaalukategooriast kõrgemal [tasemel]. Intensiivistunud globaalses konkurentsis on fookusesse tõusnud küsimus haruldaste muldmetallide ja teiste strateegiliste maavarade kontrollist. Siingi on Eestil palju pakkuda, mistõttu peame ühiskonnana võimalikult kiiresti selgeks mõtlema ja läbi arutama ka meie ulatusliku fosforiidivaru targa kasutamise küsimuse. Kõige lähedamalt koordineerib Eesti oma rahvusvahelist tegevust Põhjala ja Balti riikidega. Meil on hea meel, et niinimetatud NB8 koostöö on viimasel ajal eriti tugevaks muutunud. Just Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga on loonud täiendava võimaluse tõeliselt integreeritud regionaalse julgeolekuruumi loomiseks. Selleks peame süvendama ühist planeerimist ja intensiivistama ühiseid õppuseid. Jaanuaris Helsingis toimunud piirkonna riikide tippkohtumisel tõdeti, et selleks on tahe olemas. Plaanime oma NB8 grupi eesistumise jooksul 2026. aastal neid teemasid jõuliselt edasi viia. Lisaks peame ära kasutama formaate, mis teisi liitlasi meie regiooniga seovad, näiteks Ühendkuningriigi juhitud JEF, mille tippkohtumine hiljuti Tallinnas toimus. Piirkondliku koostöö edendamiseks pakub häid võimalusi ka Läänemeremaade Nõukogu, mis võimaldab süvendatud koostööd meie regiooni julgeoleku ja ka majanduse vaatest oluliste liitlastega, Poola ja Saksamaaga. Eesti on käesoleval aastal Läänemeremaade Nõukogu eesistujana algatanud protsessi selle organisatsiooni tulevikurolli tugevdamiseks. Seda tööd veavad president Ilves ja Leedu endine välisminister Landsbergis. Head kuulajad! Aeg, mil Euroopa sai loota teistele, ise sinisilmselt türannidega äritsedes, on pöördumatult möödas. Euroopa Liit kas kehtestab end geopoliitilise tegutsejana või lepime Euroopa vaikse hääbumisega. Nõnda, nagu Eesti välispoliitika siht on olnud püsida Euroopas, on meie sihiks ka see, et Euroopa ise püsima jääks. Selleks vajame konkurentsivõimelist, enesekindlat ja geopoliitikast [lähtuvat] Euroopa Liitu. Euroopa Liidu tugevus eeldab liikmesriikide ühtsust. Põrkume aga liiga sageli ühe liikmesriigi põhimõtteliselt irduva hoiaku vastu kõige olulisemates küsimustes: suhtumises Venemaa agressiooni ja demokraatiasse ning õigusriiki kui sellisesse. Ülejäänud Euroopast erinevat kurssi järgival riigil tuleb tõesti kaaluda, kas ta ikka kuulub õigesse perekonda. Geopoliitikast [lähtuv] Euroopa vajab ka enesekindlamat Hiina-poliitikat. Oma võtmehuvide selget kaitsmist ei tohi peljata. Karta tuleb hoopis sõltuvusi. Nendest hoidumine on oluline meie pikaajaliste julgeoleku- ja majandushuvide eeldus. Oleme seni käsitlenud Hiinat kui partnerit, konkurenti ja rivaali. Nüüd, mil Hiina on muutunud Venemaa agressiooni otsustavaks võimaldajaks, on Eesti jaoks selge ka vajadus Euroopa Liidu Hiina-poliitika ümber mõtestada, asetades rõhk tugevamalt Hiinale kui rivaalile ja konkurendile. Euroopa enesekindluse kasvuks tuleb kasvatada Euroopa kaitsevõimet. Soovime, et Euroopa Liidus suurem aktiivsus kaitseteemadel täiendaks NATO kollektiivkaitset ning tugevdaks suhteid liitlastega väljastpoolt Euroopa Liitu. Neist põhimõtetest lähtumist ootame ka Euroopa kaitse tuleviku valge raamatu puhul, mida valmistavad ette kõrge välisesindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident Kallas ning kaitsevolinik Kubilius. Kaitsevõime kasvab, kui suuname sinna enam raha ka Euroopa Liidu tasandil. Käesoleval aastal esitab Euroopa Komisjon uue Euroopa Liidu pikaajalise eelarve ettepaneku. Eesti soovib, et seal kinnitataks suurem rahastus kaitsele, aga ka Euroopa Liidu siseste piiriüleste ühenduste loomisele, Ukrainale ning eelseisvale Euroopa Liidu laienemisele. Kuid kaitsekulusid tuleb kasvatada juba varem kui 2028. aastal kehtima hakkava uue eelarvega. Enne tuleb tõsiselt võtta arutelu alla ka kaitsevõlakirjade emiteerimine. Vaid pikaajaline kaitserahastus võimaldab [arendada] Euroopa kaitsetööstust. Regulatsioonide ühtlustamisega saab sellele küll kaasa aidata, kuid tegelikud investeeringud tulevad vaid siis, kui tööstus[sektoris osalejatel] on põhjust uskuda, et tulevikus jagub ka tellimusi. Kaitsetööstuse arendamine on aga oluline meie strateegilise sõltumatuse vaatenurgast, mistõttu oleme selle seadnud endale eesmärgiks nii Euroopa kui ka Eesti tasandil. Raha, ka see, millega arendada kaitset, ei tule aga seina seest. Euroopa Liidu konkurentsivõime on mitte ainult meie heaolu, vaid ka julgeoleku küsimus. Mõned päevad tagasi [esitles] komisjoni president Euroopa Liidu konkurentsivõime kompassi, mis põhineb Mario Draghi ja Enrico Letta raportitel ning mis hakkab järgmisel viiel aastal Euroopa Liidu tegevust oluliselt suunama. Kompassis ettepandud Euroopa õiguse lihtsustamist, bürokraatia vähendamist ning digitaliseerimist toetab Eesti kahe käega. Üks mõjukamaid Euroopa Liidu käsutuses olevaid tööriistu on aga laienemine, mis on toonud kasu nii liitunud riikidele kui ka kogu Euroopale. Seetõttu on Eesti hoiak kindel: laienemine peab jätkuma ning see peab toimuma tingimuslikult ja kandidaatriikide tegelikku progressi hinnates. Eesti jaoks on peamine kandidaatriikide õige kurss demokraatia ja õigusriigi küsimustes ning samameelsus välis- ja julgeolekupoliitikas. Ukraina ja Moldova edusammud liitumisnõuete täitmisel avaldavad muljet, mistõttu soovime, et läbirääkimised esimese teemaderingi üle – õigusriik ja demokraatia – avataks juba käesoleva aasta märtsis. Lisaks on Eesti eesmärk aidata Ukrainal ja Moldoval alustada sel aastal läbirääkimisi ka teistel teemadel. Samuti on oluline laienemishoo hoidmine Lääne-Balkanil, kus tahame esile tõsta Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro ja Põhja-Makedoonia täielikku joondumist Euroopa Liidu välispoliitikaga. Tahan positiivselt peatuda eraldi ka Armeenial, kelle läbiviidavaid reforme ja lähenemist Euroopa Liidule Eesti tugevalt hindab. Toetame kõiki püüdluseid Lõuna-Kaukaasia piirkonna stabiilsuse tagamiseks ja peame eriti oluliseks, et Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sõlmitaks rahulepe võimalikult kiiresti. Seda, et Euroopa Liidu laienemisele on võimalik ka tagasikäik anda, näitab kahetsusväärselt Gruusias toimuv, kus võimupartei viib riiki eemale nii demokraatiast kui ka läänele orienteeritud välispoliitikast. Täiesti selge, et praeguse kursiga Gruusia Euroopa Liiduga ei ühine ning et Gruusias täna faktiliselt võimul olijatel on demokraatlikku legitiimsust puudu. Oleme öelnud, et võimalus sellest kriisist väljatulekuks ja usalduse taastamiseks oleks uute valimiste korraldamine. Kui võimud jätkavad vägivalla kasutamist, oleme valmis jätkama sanktsioonide karmistamist, sealhulgas viisavabaduse äravõtmist. Lugupeetud Riigikogu! Eesti julgeolek ja heaolu eeldavad aktiivset välispoliitikat, mille jalajälg ei saa enam ammu piirduda vaid meie vahetu regiooni või isegi kogu Euroopaga. Selleks, et kaitsta oma huve ja seista väärtuste eest, peame ise oma lugu rääkima ja oma asja ajama. Meil on 45 välisesindust. Lisaks edendavad meie julgeoleku- ja majandushuve ning abistavad kodanikke kokku ligi 200 aukonsulit 96 riigis. 2024. aastal avasime 12 uut aukonsulaati, sel aastal plaanime veel kuue avamist. Aasta jooksul tegi Välisministeerium kõrgetasemelisi kahepoolseid visiite 55 riiki. Nendele lisanduvad Vabariigi Presidendi, peaministri, teiste ministrite ning loomulikult Riigikogu välissuhtlus. Igal korral, kui see [on] võimalik ja vajalik [olnud], on visiitidel olnud kaasas ka Eesti ettevõtjad. Samavõrd intensiivne on meie mitmepoolne diplomaatia. Oleme ÜRO reformiaruteludel aktiivne osaline ja paljudes teemades – näiteks veto kasutamise piiramises – eestvedaja. Jätkame ka Eesti jaoks oluliste põhiväärtuste kaitsmist: 2025. aastal juhime Internetivabaduse Koalitsiooni ja koos Saksamaaga Meediavabaduse Koalitsiooni ning eeloleval sügisel toimuvatel valimistel kandideerime ÜRO Inimõiguste Nõukokku. Lähinaabrusest Aafrikani on meie arengukoostöö keskmes Eestile erikaalu andvad haridus- ja digiteemad. Oleme seadnud endale ambitsioonika eesmärgi kahekordistada järgmise kümne aasta jooksul Eesti eksporti. Selle nimel pingutavad kõik Eesti diplomaadid ning aukonsulid, kes aitavad avada uksi ja luua kontakte nii lähedal kui ka kaugel. Sel aastal plaanime üle 40 ärisuunitlusega kõrgetasemelist visiiti ja korraldame saatkondades Eesti ettevõtete toetuseks ja investeeringute riiki meelitamiseks sadu üritusi. Kõigeks selleks on aga vaja professionaalset välisteenistust ja asjakohast välisesinduste võrgustikku. Vaid umbes 0,3% sisemajanduse kogutoodangust kulutav välisteenistus toob ühiskonnale nii julgeoleku kui ka majanduskasvu mõttes kaugelt enam tuluna tagasi. Praegusel ajal ei tule välispoliitika kärpimine kõne alla, peame selle asemel hoopis olema senisest veelgi aktiivsemad. Ja sellisest arusaamast kantuna esitan lähiajal valitsusele ettepanekud, kuidas Eesti välisteenistust edaspidigi tugevdada. Ja loodan siin parlamendi toele. Lõpetuseks, üleilmsest rahust ja julgeolekust rääkimine pole võimalik Lähis-Idas toimuval peatumata. Hiljuti saavutatud vaherahukokkulepe Iisraeli ja Hamasi vahel, Iraani ja tema toetatud terroriorganisatsioonide märkimisväärne nõrgestamine, uue alguse võimalus Süürias ning Liibanoni uute võimude ametisse astumine annavad lootust paremale homsele, kuid selleni jõudmiseks peavad pingutama nii regioonid ise kui ka kogu rahvusvaheline kogukond. Eesti on Lähis-Ida küsimustes olnud järjepidev, toetades inimkannatuste leevendamist ning kahe riigi lahendust, lähtudes rahvusvahelisest õigusest. Järjepidevus jääb meie poliitika trumbiks ka edaspidi. Ohtude eest hoiatades ja kindlameelsusele üles kutsudes on Eestil olnud õigus. Oleme oma asjaajamisel välismaal olnud ühtsed ka siis, kui koduseinte vahel on tulnud maha pidada väga teravaid vaidlusi. See ühtsus ja põhimõttekindlus peavad säilima, et neist keerulistest aegadest riigi ja rahvana tervelt ning tugevamalt läbi tulla. Suur tänu!

Suur tänu teile, auväärt välisminister! Kolleegidel on terve rida küsimusi. Urmas Kruuse alustab. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt välisminister! Te oma kõnes mainisite ka seda, et meil on olnud taju ja ohutunne Venemaa suhtes selgelt parem kui keskmisel eurooplasel, ja see on mõnes mõttes objektiivne. Kas meie heade liitlaste hulgas on see taju muutunud? Kas kuskil võib veel olla illusioon Venemaa demokratiseerimisest? Kui me vaatame seda, mis ka siseriiklikult toimub infosuluga ja sõna otseses mõttes ajupesuga, siis [selgub, et] ainuke, mis Venemaa ja tema liitlaste vastu ju aitab, on puhas jõud. Ja ma ei pea siin silmas ainult sõjalist jõudu, vaid ka majanduslikku jõudu ja majandusliku võimekuse ärakasutamist Venemaa tegutsemise halvamiseks. Sest tuleb ju tunnistada, et kui tänase sõja tõttu saab õiguskord maailmas kõvasti haavata, siis on väga keeruline meil edasi minna ja loota, et demokraatia jääb sellisel kombel Euroopas püsima.

Suur tänu, hea küsija! Ma olen absoluutselt nõus kõigega, mida te ütlesite. Ka oma kõnes rõhutasin ju seda, et me oleme ajaloolises hetkes. Kas kokkulepitud maailmakord jääb püsima, kas multilateraalsus jääb püsima, kas väikestele riikidele ja rahvastele jääb enesemääramise õigus, kas piirid püsivad niimoodi, et kellelgi ei ole õigust neid jõuga ja sõjaliselt muuta – kõik need küsimused ongi täna letis sõna otseses mõttes. Seetõttu me ei ela ainult kaasa ukrainlastele Ukrainas, vaid me saame väga hästi aru, et meie jaoks on tegu eksistentsiaalse küsimusega. Ja võib öelda, et välispoliitiliselt, julgeolekupoliitiliselt me elame kõige keerulisemal ajal alates Nõukogude Liidu lagunemisest või isegi 1940. aastast peale. On väga tähtis, et me ei jätaks oma põhimõtteid, milleks on eelkõige õigusriik, milleks on rahvusvaheline õigus, milleks on enesemääramise õigus. Eesti on siin olnud väga aktiivne ja me kavatseme olla kompromissitult aktiivsed ka edasi. Nüüd, mis puudutab meie liitlaste suhtumist, siis ma pean tunnistama, et tõepoolest, jutud rahust on läinud väga aktiivseks. Kindlasti soovivad ukrainlased rahu, eestlased soovivad rahu, kõik soovivad rahu, aga rahu eeldus on see, et Putini agressioon lõpeb ning tema põhieesmärgid ja need süvapõhjused, millest ta räägib, saavad muudetud. Täna ma ei näe seda absoluutselt. Ma ei näe, et Putin oma eesmärke on kuidagimoodi muutnud. Ja eesmärk ei olnud ju mitte mõne Ukraina territooriumi juurdevõitmine, vaid selleks oli Ukraina hävitamine. Selleks oli tegelikult ka Balti riikide ja Poola NATO-st väljaarvamise nõudmine. Selleks oli tegelikult Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmine, et me muutuksime tulevikus järjekordselt puhveralaks. Me kindlasti ei muutu mitte kunagi enam puhveralaks Venemaa agressiooni ja lääne vahel. See panebki meid väga selgesse olukorda, mida ma ka eelmisel nädalal Washingtoni visiidil meie USA partneritele välja ütlesin. Kõigepealt, kui hakatakse rahu üle päriselt rääkima, tuleb Putin suruda nõrgemasse positsiooni, kasutades jätkuvat sõjalist abi Ukrainale, kasutades kõiki võimalusi, millega sanktsioneerida Venemaa majandust, energiakandjaid, ja ka sellega, et võtta kasutusele pea 300 miljonit väärt olevad Venemaa külmutatud varad Euroopas. Ehk tegelikult [tuleb] Putin suruda nurka. Putin ei ole majanduslikult tugev. Ja siis, kui ta oma eesmärke muudab, on alles võimalik tegelikult õiglane ja püsiv rahu ellu kutsuda.

Marek Reinaas, palun!

Austatud välisminister, ma tänan! Teie ettekanne oli põhjalik ja puudutas välispoliitikat, eelkõige julgeolekupoliitikat. Aga minu küsimus läheb natuke teise suunda. Välisministeeriumi üks väga oluline ülesanne on ka äridiplomaatia ja praeguses majandusolukorras on see ülesanne üha aktuaalsem ja aktuaalsem. Ja siit ka küsimus. Kuidas on Välisministeerium kaasa aidanud, et Eesti ettevõtjatele eksporditurge leida?

Suur tänu, hea küsija! Tõepoolest, meie välisteenistusel on kaks suurt eesmärki. Kõige suurem ja kõige tähtsam on Eesti julgeoleku tagamine ja teine on Eesti majandushuvide eest seismine. Seda ka Välisministeerium koos kõigi teiste ministeeriumide ja ametitega on teinud. Nii, nagu ma oma kõnes ütlesin, me tegime eelmisel aastal 55 kõrgetasemelist visiiti ja väga paljudel oli kaasas ka äridelegatsioon. Me oleme võtnud kõiki Eesti ettevõtjaid väga tõsiselt. Me oleme läinud sellele teele, et me suudaksime aidata neil nii-öelda ülikond selga õmmelda – mitte selles mõttes, mida nad kannavad, vaid selles mõttes, millised oleksid tegelikult koostöövõimalused. Ja Eesti ettevõtjatel on, mida pakkuda. Samamoodi oleme korraldanud kokku 20 ärimissiooni kogu maailmas, mitte ainult Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, vaid erinevatel kontinentidel. Me oleme väga aktiivselt toetanud just nimelt Eesti ettevõtlust. Väga suur huvi on loomulikult IT, kogu selle valdkonna, aga tegelikult ka Eesti tööstuse vastu. Ja siin on meil tõesti väga head suhted eri riikidega. Nagu ma mainisin, on kindlasti üks selline toetav grupp Põhja-Balti koostöö, mille abil me saame rohkem kuuldavust. Üks asi on see, et me aitame eksportida oma ettevõtete toodangut ja teenuseid. Teine pool on see, et me püüame tuua ja toome Eestisse strateegilisi ja suuri investeeringuid. Nüüd, see valitsus, mis astus ametisse eelmisel suvel, on rakendanud majanduskabineti põhimõtet, mis tähendab seda, et vähemalt kord kuus või isegi tihedamalt me reaalselt arutame konkreetseid meetmeid, mida Eesti saab võtta selleks, et siia investeeringuid tuua. Seetõttu me räägime läbi ka laiapindsete, suurte investeeringute [asjus], mis tooks Eestisse [ettevõtete] peakorterid ja tooks Eestisse töökohti, eriti just innovaatilistel aladel. Ja oma kõnes ma mainisin seda potentsiaali seoses maavaradega, mis tegelikult Eestis on. See on üks teema, mida Eesti riik, rahvas, ühiskond ja ka Riigikogu minu hinnangul peaks kiiremas korras selgeks vaidlema. Meie maapõues on väga suur väärtus, mida annaks välja kaevates ja siin kohapeal [väärindades] kasutada. See tooks meile strateegilist julgeolekut tagavad investeeringud. See looks alternatiivi näiteks Hiinast sõltuvatele tööstusharudele ja see annaks tegelikult rikkuse Eesti inimestele. Me räägime siin väga-väga suurtest investeeringutest, miljardeid eurosid väärt investeeringutest. Aga tulevikus me räägime võib-olla sadades miljardites eurodes tulust, mille Eesti rahvas saaks jagada näiteks sotsiaalvaldkonda, haridusvaldkonda ja kõikidele muudele valdkondadele. See eeldab tegelikult julgust debatiks, teaduspõhist lähenemist, looduse hoidmist, aga eelkõige just nimelt selgust, sest nende väärtuste vastu on väga suur huvi. Ja kõige lõpuks ma rõhutan üle, et Eesti välisteenistus on tegelikult suhteliselt väike oma saatkondade ja ametlike esindustega, aga Eestil on tänase seisuga kokku 214 aukonsulit üle maailma. Me katame tegelikult 94 riiki ja see on ühe väikese riigi jaoks korralik pingutus ja väljakutse. Siinkohal ma kutsungi üles kõiki ettevõtjaid, kes soovivad välisturgudel tegutseda, olema julged ning küsima toetust ja abi näiteks Välisministeeriumilt.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud välisminister! Tänan veel kord selle väga põhjaliku ettekande eest. Ukraina teema on kindlasti meie jaoks väga eksistentsiaalse tähtsusega. Sama eksistentsiaalse tähtsusega on ka see, mismoodi terroristlik Venemaa maksab oma kuritegude eest. Te olete olnud üks eestvedajaid selles teemas, et Venemaa külmutatud varasid võtta kasutusele Ukraina kahjude hüvitamiseks. Siin saalis on seda teemat vastustanud ainult Kremli narratiivide esindajad, kes on väitnud, et Eesti jääb selles teemas üksi. Kuidas see tegelikult on läinud ja millised perspektiivid on terroristliku Venemaa külmutatud varade kasutusele võtmiseks laiemalt?

Aitäh! Ma mäletan väga hästi seda debatti siin Riigikogus, mis puudutas Eesti enda seadusandlust Venemaa külmutatud varade kasutusele võtmiseks. Ja ma tänan Riigikogu selle eest, et see otsus vastu võeti, sest see lõi pretsedendi Euroopas ja võib-olla laiemalt kogu maailmas. Ma ei tea, et ühtegi nii konkreetset õiguslikku alust [kehtestavat õigusakti] oleks kuskil parlamendis vastu võetud kui Eestis. See on andnud olulist kaalu meie initsiatiivile võtta kasutusele Venemaa külmutatud varad. Ka mina mäletan neid väiteid, et Eesti jääb üksi ja mispärast me seda suurt ja paha Venemaad ärritame, et meil on oodata siis järgnevaid samme Venemaa poolt. Aga ma ütlen siin saalis veel kord seda, et meie ei lähtu mitte Venemaast, vaid me lähtume oma huvidest, me lähtume demokraatia huvidest ja me lähtume ka huvidest, mis on Ukrainal, kes on agressiooni all. Ja vaatame nüüd seda, mis on kahe aastaga juhtunud. Tõepoolest, paar aastat tagasi, kui me alustasime seda teed Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuks, ei olnud sellele väga aktiivset vastukaja positiivses võtmes kuulda ka Euroopast, kuid visa tegutsemisega ja liitlasi leides oleme täna jõudnud nii kaugele, et Euroopa Liit on otsustanud kasutusele võtta Venemaa külmutatud varade pealt teenitud kasumid, mida on tänaseks juba kokku 3 miljardit eurot. See on kantud Ukrainale sõjaliseks abiks ja see on väga suur summa. Ja teiseks, G7 riikide eestvedamisel, sealhulgas Ameerika Ühendriikide eestvedamisel, koostöös Euroopa Liiduga on Venemaa külmutatud varad pikaajaliselt pandud garanteerima peaaegu 50 miljardi dollari väärtuses abipaketti Ukrainale. See on kohutavalt suur võit Ukrainale, see on kohutavalt suur raha ja väärtus Ukrainale. Aga seal on ka üks teine väga oluline võit, mille me oleme saavutanud. Nimelt, nende kasumite külmutamine mitmeks-mitmeks aastaks tähendab seda, et Venemaa varad jäävad külmutatuks väga pikaks ajaks. Ja see oli väga valus hoop Venemaale. Nüüd üha enam räägitakse, et on vaja jätkata Ukraina toetamist Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ning on vaja üles ehitada Ukrainat. Aga seda [tehes] on järjest raskem selgitada oma maksumaksjatele, miks me võtame raha oma kõige kallimast varamust, milleks on meie maksud, samal ajal kui pea 300 miljardi euro väärtuses Venemaa külmutatud varasid on meie käsutuses ja on olemas kõik õiguslikud alused selleks, et see vara võtta kasutusele ja anda Ukraina ülesehitamiseks, Ukraina toetamiseks. Minu viimane visiit Ameerika Ühendriikidesse, kust ma tulin tagasi laupäeval, kinnitab, et ka uus administratsioon mõtleb väga aktiivselt selles suunas, et võtta kasutusele Venemaa külmutatud varad. Nii et see sihikindlus, ma loodan, viib sihile ja lähtub printsiibist, et agressor peab maksma. Selleks on olemas kõik õiguslikud alused. Ja nüüd on vaja ühist poliitilist soovi, et astuda järgmised sammud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Teil on õigus, et Putin ja tegelikult Vene rahvas oma eesmärki ei muuda, kui ei saada sõjas [selget] kaotust. Ka militaarne ajupesu koolides näitab, mis selles ühiskonnas toimub. Teie ettekande algus oli kurjakuulutav, seda ka meie rahvale. Sellisesse keerulisse olukorda sisenedes on väga oluline, et rahvas saaks oma valitsust usaldada. On selge, et enamik rahvast toetab nii kaitsekulude suurendamist kui ka teie Ukraina-poliitikat. Tunnustan ka omalt poolt teid selle eest. Samas on valitsuse usaldus praegu ikkagi väga madal. Küsin teie kui valitsuse liikme käest, mida [tuleks] teha, et Eestis oleks jälle valitsus, keda rahvas saaks usaldada.

Aitäh, hea küsija! Kui te peate silmas minu kõne algust, kus ma [ütlesin], et me oleme 1930. aastates – teie ajaloolasena teate kindlasti detailsemalt, kas see võrdlus peab paika või mitte –, siis ma olen veendunud, et see paralleel on kahjuks asjakohane. Ma tooksin võrdluse, et me oleme Euroopas kuskil 1938. aastas, enne Müncheni kohtumist, kust Chamberlain läks tagasi Londonisse valget paberit lehvitades, et nüüd saabub rahu. [Võib-olla loodetakse], et kui ühele agressorile antakse natukene järele, üks riik on nii-öelda kadunud, siis äkki leebutakse. Kahjuks see mentaliteet on jätkuvalt olemas ja need paralleelid on reaalsed. Ma kirjutasin Financial Timesi eelmise aasta lõpus artikli, kus ma neid paralleele ka Ameerika ühiskonnale selgitasin. Muidugi, globaalne olukord on muutunud ja küsimus ei ole selles, kes on meie aja Chamberlain, vaid pigem selles, kellest võiks saada meie aja Churchill. Midagi pole teha, võrreldes 1930. aastatega on Ameerika Ühendriikide roll globaalse rahu tagajana ning sõjalise ja majandusliku jõuna oluliselt suurenenud. Kuna seal on toimunud presidendivalimised ning ühiskond on [andnud] uuele presidendile väga selge ja tugeva mandaadi, siis miks mitte ei võiks meie aja Churchilliks kujuneda hoopis president Trump. Kõik majanduslikud eeldused on selleks olemas, Euroopa soov on olemas. Nüüd sõltub see lihtsalt sellest, kuidasmoodi järgmised sammud astutakse. Ka selleks [on eeldused olemas], et muuta Putini tegelikke eesmärke. Kõik eeldused on olemas, aga nüüd on küsimus, kas seda ka tegelikult tehakse. Nüüd tulen selle küsimuse juurde, et mida saaks Eesti valitsus teha. Mul on ainult hea meel selle üle, et kõik need rohkem kui 30 aastat on Eesti välispoliitika ja julgeolekupoliitika olnud laias laastus konsensuspoliitika. Vaatamata sellele, kas üks või teine erakond on koalitsioonis või opositsioonis, põhiküsimustes, mis puudutavad meie riikluse säilimist, julgeolekuolukorda, ka investeeringuid [kaitsesse] – see 5% eesmärk on ikkagi ülikõrge, see paneb metsiku koormuse meie enda majandusele ja inimestele –, tegelikult valitseb laias laastus konsensus. Seetõttu vähemalt nendes teemades, mis puudutavad välis- ja julgeolekupoliitikat, on valitsusel kõrge toetus. Ma ei pea seda mitte ainult valitsuse teeneks, vaid ma pean seda eelkõige meie sõnatuks kokkuleppeks ühiskonnas kõikide poliitiliste jõudude vahel. See on aidanud meil tegelikult siia jõuda ja ma loodan, et see aitab sellest raskest ajast läbi tulla. Tasuta lõunaid ei ole. Eesti ei ole lihtsalt rääkinud kõva häälega, mida tuleks teha ja mida peaks teised tegema meie jaoks, vaid me oleme ise panustanud. Me oleme panustanud kõvasti omaenda sõjaliste [võimete ja] julgeolekuvõime [arendamisse]. See on mõõdetav rahaliselt, see on mõõdetav inimestega, see on mõõdetav ühiskonna panusega. Aga me oleme ka eestvedajad ning väga selgete sõnumite ja eesmärkide väljaütlejad rahvusvahelisel tasemel. Meile on korduvalt öeldud, et kuulge, te teete poliitikat üle oma kaalu. Aga me ei saa midagi muud teha, sellepärast et meie jaoks on need küsimused eksistentsiaalsed. Ja veel kord, ma tänan seda Riigikogu koosseisu ja kõiki eelmisi selle eest, et meil on olnud see [otsustamise] alus, milleks on rahva arvamus, milleks on valimistel saadud mandaat, ja me oleme ikkagi ühtsed põhiprintsiipides, mis puudutavad välis- ja julgeolekupoliitikat. Suur tänu!

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud välisminister! Väga rahustav oli kuulda, et Eesti välispoliitikas on pikk plaan täitsa olemas. Ursula von der Leyeni tungival palvel pani Soome ekspresident Sauli Niinistö kokku raporti Euroopa Liidu tsiviil- ja sõjalise valmisoleku tugevdamise kohta, mis eelmise aasta lõpus sai avalikuks. Just selle raporti põhjal pannakse kokku Euroopa Liidu julgeolekupoliitika valget paberit. Te mainisite, et seda teevad kaitsevolinik Andrius Kubilius ja meie oma Kaja Kallas. Ja ma väga loodan, et Sauli Niinistöl on võib-olla kunagi võimalus Eesti parlamendile oma raportis [välja toodud] soovitusi tutvustada. Aga mis on need kolm asja, mis oleksid Eestile kõige olulisemad …

Aitäh!

… Niinistö soovitustest ja sellest valgest paberist?

Aitäh! Väga oluline küsimus. Need debatid Euroopas käivad praegu. Üks asi, mida Putin on saavutanud, on see, et Euroopa Liit laieneb, NATO laieneb, Soome ja Rootsi on NATO-s. Tegelikult on NATO ja meie enda kaitsevõime tugevam kui kunagi varem. Ja Putin on veel saavutanud selle, et kui me varem suure osa Euroopa Liidu eelarvest kulutasime põllumeeste toetusteks, siis täna me päriselt arutame ja lähiajal otsustame, kas me peame oluliselt investeerima lisaks liikmesriikide [eelarvele] ka Euroopa [Liidu] eelarvest Euroopa julgeolekusse sõjalises võtmes. Ma arvan, et see on Niinistö raporti üks kõige tuumakam osa, mis puudutab just nimelt Euroopa Liidu enda rahastuses kokkuleppimist ja sellega mitte venitamist. Seal on erinevaid variante. Vaatame pikaaegsemat Euroopa Liidu eelarvestrateegiat. Seal peavad kindlasti olema sees read, mis aitaksid Euroopa kaitsevõimet tõsta. Oleme ausad, Eesti, Läti, Leedu ja Poola hakkavad [panustama] 5%, samamoodi panevad Põhjamaad ja mõned riigid veel oluliselt rohkem [kaitsesse]. Aga isegi kõik NATO liikmesriigid Euroopas ei kanna täna 2% kuludest, mis on ammu rahuajal kokku lepitud. Ja see on ebaõiglane koorma jagamine. Ei pea Venemaa piiririigid kandma [suuremat] koormat kui teised riigid, kellel ei ole ühist piiri [Venemaaga]. Me ei ole puhvertsoon. Seetõttu on väga tähtis see, et Euroopa Liidu tasemel lepitaks 27 liikmesriigi poolt kokku ühine rahastus. See on, ma arvan, kõige tõsisem osa sellest. Kuidas seda tehakse, vot see on juba eraldi küsimus. Eesti siinkohal toetab näiteks ka kaitsevõlakirjade emiteerimist, mis oleks kiireim lahendus. Teine lahendus oleks vaadata ümber olemasolevate Euroopa Liidus ühiselt vastu võetud krediitide kasutamine. Ma tuletan meelde, et kui COVID saabus, siis suutis Euroopa Liit kahe nädala jooksul otsustada, et luua metsikud fondid selle jaoks, et võtta kasutusele meetmed, [võitlemaks] meid ühiselt ähvardanud ohu vastu, milleks oli COVID. Me teame väga selgelt, et meid kõiki ühiselt ähvardab reaalne sõjaline oht piiri taga. [Venemaa] peab sõda keset Euroopat ja ta ei muutu kuidagi leebemaks, ta on jätkuvalt agressorriik. Nii et kõik põhjendused on olemas selleks, et Euroopa Liit selle ohu vältimiseks investeeriks rohkem kaitsesse. Teine on kaitsetööstuse käimatõmbamine. See on ülitähtis. Nagu ma oma kõnes ka ütlesin, me oleme aastaid kuulnud seda, et tegelikult võiks kaitsetööstus teha rohkem. Aga kaitsetööstus ei hakka tegema pikaaegseid suuremahulisi investeeringuid, kui erasektor ehk siis [ettevõtjad] kaitsetööstuses ei tea, et siin taga on pikaaegsed lepingud ja soov tegelikult neid tehnoloogiaid ja sõjalisi vahendeid osta. Nii et see on nagu kana ja muna teema. Siin tuleb see poliitilisel tasemel käima tõmmata võimalikult kiiresti, võttes arvesse muidugi ka seda, mis Ukrainas on toimunud just nimelt sõjaliselt ja innovatsiooni võtmes. Siin on jällegi Eesti kaitsetööstusel väga suured võimalused. Meie ettevõtted on Ukrainas kohal. Meie ettevõtted ei ole võib-olla skaleeritud väga suureks ja laiaks, aga meil on innovatsiooni ja just nimelt ehtne ja ehe koostöökogemus ukrainlastega, mis annab täiesti uue mõõtme ka Euroopa kaitsetööstusele. Ja kolmas, mis ma välja tooksin Niinistö raportist, on laiapindsus. Me ei räägi mitte ainult sõjalistest võimetest, vaid ka kübervõimetest, hübriidvõimetest, me räägime ühenduvusest, me räägime tegelikult ka Rail Balticust. Me räägime kõigest sellest, mis võimaldaks Euroopat võimalikult ühtselt erinevatel tasemetel kaitsta. Ja kõige lõpuks toob kõik see ikkagi meid tagasi rahaküsimusteni. See teemadering on palju laiem Niinistö raportis. Ma väga loodan, et tal õnnestub Riigikogu kutsel siia tulla. Ma tean, et Euroopa Liidu asjade komisjon juba sel reedel seda teemat detailsemalt käsitleb.

Margit Sutrop, palun!

Austatud välisminister, aitäh teile põhjaliku ülevaate eest! Minu küsimus puudutab seda, mida on valitsusel kavas teha, et taastada Iisraeliga meie ajaloolised sõprussuhted, mis on saanud kannatada, kuna me oleme andnud vastakaid signaale selle kohta, kas me oleme Iisraeli-Palestiina konfliktis ikka Iisraeli poolel. Meenutame näiteks Palestiina-teemalist hääletust ÜRO Peaassambleel eelmise aasta septembris.

Aitäh, hea küsija! Ma võin teie rahustuseks öelda, et meie suhted Iisraeliga on väga head: on olnud väga head ja on ka praegu väga head. Nendes suhetes ei ole mitte midagi muutunud. Jätkuvalt on Eesti seisukohal, et kõige parem lahendus sellele regionaalsele konfliktile on kahe riigi lahendus. See on väga selgelt meie positsioon olnud. Mis puudutab seda ÜRO hääletust, mida Eesti-siseselt minu arvates üle võimendatakse, siis tegu ei olnud ju mitte küsimusega Iisraeli ega Palestiina kohta, vaid küsimus oli Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta. Need on kaks erinevat küsimust ja nendes küsimustes on Eesti poliitika olnud alati sarnane. Aga tõepoolest, ma rõhutan üle, et meie suhted Iisraeliga on jätkuvalt väga head.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Pikalt ettevalmistatud desünkroniseerimise poliitiline avaldus sai teoks nädalavahetusel. Tõepoolest, tänud kõigile, kes sellesse panustasid! See ei ole ainult sagedusalast [lahtiühendamine], vaid ka poliitiline avaldus, ja ma arvan, et sellel on väga oluline tähendus. Minu küsimus [keskendub] oma sisus rohkem Balti koostöö teemale. Me tihti tahame rääkida Atlandi-ülesest koostööst, Euroopa Liidu sisesest koostööst, mõneti ka võib-olla [koostööst] Põhjala suunas, aga Balti koostöö kipub olema sageli kuidagi konarlik. Näide heast [koostööst] oli nüüd see desünkroniseerimine. Ma loodan, et ka Rail Balticu projekt oma sisus muutub tugevamaks, siiamaani on see paraku olnud üsna [nõrk]. Kuidas läheb meil Balti kaitsekoostöö teemal ja kas meil on veel teisi suuri algatusi? Äkki oleks hea see [teema] siin saalis üle käia?

Aitäh, hea küsija! See on olulisem küsimus, kui võib tunduda, sellepärast et me oleme geograafiliselt koos siin väga keerulises kohas ja meid ühendab ühine minevik. Muuseas, see ühine minevik on väga tähtis, sellepärast et meie rahvad kõik mäletavad seda, kuidas oli elada ilma vabaduseta. Uskuge mind, välisministrina mööda maailma ringi käies ja isegi Euroopas oma kolleegidega kohtudes ma tihti tunnen, et just nimelt sellest baasteadmisest, tunnetusest või kogemusest on puudu. Neil ei ole perekondades lugusid kõigest sellest, mida me näeme, et täna Ukrainas ellu viiakse inimeste vastu, ka laste vastu: tapetakse, küüditatakse, ahistatakse. Kõik see, mis toimub täna, on ka toimunud meie rahvastega ja me tajume seda eksistentsiaalset ohtu mitte hirmust lähtuvalt, vaid täiesti julgelt. Ja ma pean tunnistama, et Balti koostööst on ju kogu aeg räägitud. Oleme ausad, on olnud ka aegu, kui me oleme igaüks natukene omaette nokerdanud, pusinud ja siis võistelnud omavahel. Aga täna ma võin küll öelda, et viimased aastad, eelkõige peale 2022. aastat, on see koostöö läinud väga heaks, eelkõige julgeoleku- ja välispoliitikas, ka väga praktilistes mõõtmetes. Nagu te ise nimetasite, ei olnud desünkroniseerimine mitte ühe nädalavahetuse teema, vaid see nõudis väga pikka ekspertide koostööd ja ka poliitilist selgitamist. Selles mõttes on teil õigus, et see polnud ainult nii-öelda tehniline otsus. Ma jällegi toon näiteks oma kogemuse eelmisest nädalast Ameerika Ühendriikides, kus me kõikidel kohtumistel mainisime, et sellel nädalavahetusel Eesti, Läti ja Leedu nii-öelda lõikavad ennast välja Venemaa energiasüsteemist. Minugi üllatuseks oli see [neile] nagu väga võimas sõnum. Te ei kujuta ette: seda käsitleti mitte kui mingit tehnilist lahendust, vaid kui põhimõttelist poliitilist avaldust. See on võib-olla see, mis sümboliseerib täna kõige viimase ja värskemana Balti koostööd. Aga samal ajal [on ka] näiteks ühisõppused, ühised planeerimised. Me oleme saanud Vilniuse tippkohtumiselt NATO uued regionaalsed kaitseplaanid, kus meil on väga suur ühine roll ning ühised kaitsehanked, mida valmistatakse ette ja mida on juba tehtud. Ja ka majandussuhted. Väga vähe räägitakse sellest, kui palju Eesti ettevõtteid tegelikult tegutseb Lätis ja Leedus ning vastupidi. Me oleme tegelikult omavahel väga-väga integreeritud. Selles mõttes on võimalik ainult edasi minna. Ma tõesti loodan, et Rail Balticu projekt läheb veel hoogsamalt käima, kui ta seni on käinud. Siin on ka tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Üks kitsaskoht, mida on Euroopa laiapindse kaitsevõime suhtes täheldatud, on see, et meie ühendused ei ole piisavalt kiired ega piisavalt tugevad. Kindlasti on Rail Balticul siin oma osa mängida.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh! Aitäh põhjaliku ülevaate eest! Minu küsimus on selle kohta, et Ameerika Ühendriikide uus administratsioon on andnud minu meelest üsna vastakaid signaale Venemaa agressioonisõja kohta Ukraina vastu. Üks selline signaal on ka see, et Euroopa peab üksinda selle kriisi või selle sõjaga hakkama saama. Kui see kujuneb nii-öelda ametlikuks seisukohaks, mida siis Euroopa peaks tegema? Ja millised on Euroopa võimalused iseseisvalt selle Ukraina kriisiga hakkama saada?

Aitäh! Tõepoolest, see on üks tuumküsimus, mis ripub praegu õhus: kuidasmoodi lahendatakse Venemaa agressiooni küsimus Ukraina vastu? Ei ole mingi saladus see, et ka president Trump on välja öelnud, et tegu on eelkõige Euroopa probleemiga. Sellest lähtuvalt toimus eelmisel nädalal ka meie visiit Ameerika Ühendriikidesse Washingtoni koos kahe Balti kolleegiga, et just nimelt selgitada meie nägemust, meie argumenti selles suhtes, mida tegelikult Venemaa siin Euroopas [teeb]. Sellest saavad ju kõik aru, ka Ameerika Ühendriigid, et tegu ei ole lokaalse konfliktikesega, vaid palju laiema globaalse teemaga. Kindlasti on saanud väga kõva tähelepanu Ameerika Ühendriikides ka see, et Ukrainas sõdivad Venemaa poole peal Põhja-Korea sõdurid. [Oluline] ei ole ainult see, kui palju neid sõdureid seal on ja kui [suur] vägi seal on, vaid ka see, et see on väga selge poliitiline avaldus tihedast koostööst, mille aluseks on avalikult sõlmitud kaitsekoostöölepingud Põhja-Korea ja Venemaa vahel. See on hoopis teine muusika ja lugu, mida Ameerika Ühendriigid mõistavad väga selgelt. Samamoodi see, et Iraan on toetanud sõjaliselt Venemaad agressioonis Ukraina vastu, ja ka see, et Hiina on majanduslikult võimaldanud Venemaal üldse nii pikalt seda sõda pidada. Sellest saadakse absoluutselt selgelt aru ka Ameerika Ühendriikides. Seetõttu ma olen veendunud, et seda ei võeta kui ainult Euroopa probleemi. On selge, et president Trumpi ka varasemad, esimese ametiaja sõnumid olid ju konkreetsed: Euroopa peab rohkem oma kaitseks tegema. Euroopa peab rohkem maksma sõna otseses mõttes. Ja siin ei ole mitte midagi uut. Seda on öelnud ka kõik teised Ameerika Ühendriikide presidendid, lihtsalt nende keelekasutus ja [kõne]viis on erinevad. See läheb väga hästi kokku sellega, mida Eesti ja teised Balti riigid on laiemalt meie regioonis öelnud: 2%-st ei piisa. Me peame [panustama] rohkem ja Euroopa peab tegema rohkem. Needsamad eesmärgid – me oleme oma regioonis pannud kaitsekulude [eesmärgiks] 5% – näitavad, et me oleme võimelised seda ka reaalselt tegema. Lähme edasi selle juurde, milline roll saab olema Euroopal Ukraina rahu tagamisel. Ma kordan siit kõnepuldist üle meie väga selge seisukoha: kõige efektiivsem pikaajaline julgeolekugarantii Ukrainale – tegelikult ka Euroopale, meie regioonile – on Ukraina [saamine] NATO täisliikmeks. Aga me oleme realistid ja me ei näe, et seda lähiajal oleks võimalik saavutada. Sellegipoolest me ei tohi seda võimalust võtta laualt maha, see peab sinna edasi jääma. Ma näen ka seda, et kuni see liikmelisus saavutatakse, peab Euroopa võtma juhtivama rolli reaalselt rahu tagamisel. Need tagatised ei saa olla sellised, mis on lihtsalt paberile kirja pandud, nagu Minsk 1 ja Minsk 2 rahulepingud. Nagu me mäletame, [võimaldasid need teha] Venemaal ja Putinil lihtsalt väikese pausi, et siis uus agressioon valla lasta. Ma ennustan ja eeldan, et see peab olema reaalne julgeolekuline ja sõjaline garantii, mille puhul Euroopa peab väga selgelt oma panuse andma. Nüüd, kui minna sealt edasi, siis kes vähegi julgeoleku- ja kaitsevaldkonnast midagi teab, [saab aru], et ei piisa ainult teatud riikide vägede paigutamisest Ukrainasse, vaid me [peame] rääkima päris heidutusest, mida on võimalik teha koostöös Ameerika Ühendriikidega. See oli meie sõnum Washingtoni-visiidi ajal. Selle retoorika põhjal, mis täna on kõlanud, ma pigem eeldan seda, et Ameerika Ühendriikide administratsiooni sõnum on see, et me ei loodaks, et nad tulevad ja lahendavad meie eest Euroopas kõik probleemid ära ja me ei pea midagi tegema. Ja see on väga õige suhtumine! Euroopa peab üles ärkama, kõik Euroopa liikmesriigid peavad üles ärkama ja aru saama sellest, et keegi teine ei tule meie eest enam probleeme lahendama. Siin ei ole mitte midagi erakorralist. See on meie enda, Eesti riigi rahvuslikes huvides samamoodi, et me oleksime võimelised ise seda garanteerima. Aga see ei tähenda, et me [teeme seda] ilma Ameerika Ühendriikideta. Ühel kohtumisel eelmisel nädalal üks väga kõrge ja Trumpile väga lähedal seisev inimene [küsis] meilt, kas me oleme kunagi kuulnud, et Trump oleks väitnud, et Ameerika Ühendriigid lahkuvad NATO-st. Ei ole. Ei ole! On olnud väide, et Euroopa peab rohkem panustama. See vastab tõele ja vastab samamoodi meie enda huvidele. Samamoodi peame me tulevikus Euroopa julgeolekus rohkem osalema, me peame eest vedama initsiatiive, aga me peame ka aru saama, et isegi kui me järgmise paari aasta jooksul investeerime metsikul kombel [kaitsesse], siis teatud sõjaline loogika [jääb püsima] Euroopas, ja selleks on koostöö Ameerika Ühendriikidega. Nii et kokku võttes peab Euroopa võtma suurema rolli ja suurema vastutuse, aga samal ajal saab seda teha ja peab tegema koos Ameerika Ühendriikidega.

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt suur tänu väga põhjaliku ja asjaliku ettekande eest! Aga küsimus on järgmine. USA justiitsministeeriumi juurde asutati 2022. aastal pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale erivolitustega töörühm, mille ülesanne oli välja selgitada Vene agressiooni toetavate oligarhide varad ning kehtestada sihitud sanktsioone nende varade suhtes, et oligarhid ei saaks kallaletungitegevust täiendavalt rahastada. Teadeteagentuuri Reuters levitatud uudisest selgub, et tänavu 6. veebruaril ametisse astunud uus presidendi administratsioon on tühistanud nimetatud töörühma ülesanded seoses Vene oligarhide raha jälitamisega ning selle asemel on hoopis andnud neile ülesande sihtida Mehhiko narkokartellide varasid. Kas Eesti välisministeerium on sellest märgilisest muudatusest teadlik? Mis võiks olla selle sammu mõju …

Aitäh!

… Kremli võimele sõja rahastamise tähenduses? Ja kas Eesti on püüdnud selle sammu ohtlikele mõjudele ka USA presidendi administratsiooni tähelepanu juhtida?

Aitäh! See on Reutersi uudis. Ma ei oska täpselt kommenteerida, kuidasmoodi Ameerika Ühendriigid korraldavad oma tööd siseriiklikult. Küll aga ma võin kinnitada neid vestlusi ja jutuajamisi kohtumistel, mis eelmisel nädalal Ameerika Ühendriikides toimusid: seesama Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtu teema, varade põhiosa kasutuselevõtu teema võeti seal väga aktiivselt vastu, kui me selle [tõstatasime]. Teisalt on just nimelt president Trump seda kinnitanud ja kõikidel kohtumistel, mis meil õnnestus saada väga kõrgel tasemel, kinnitati seda, et USA on valmis kehtestama veel karmimaid sanktsioone, veel sügavamale minevaid sanktsioone kui senimaani. Teades Ameerika Ühendriike, siis Ameerika Ühendriigid võib-olla võrreldes Euroopa Liiduga ka tagavad oma sanktsioonide [täitmise], kui nad on need vastu võtnud. Ma olen kuulnud ka seda kriitikat, et kuigi president Bideni ajal võeti vastu päris mitmeid sanktsiooniotsuseid, siis tegelikult nii-öelda lõpuni tagamisel on veel maad minna. Kui me räägime personaalsetest sanktsioonidest, siis on Ameerika Ühendriigid nende elluviimises olnud alati väga efektiivsed. Ma kahtlen selles, et nad on seda võimekust vähendanud, isegi kui nad on teinud mingisuguseid administratiivseid otsuseid. Aga ei ole minu kompetents siin hetkel neid kommenteerida. Ühe konkreetse näitena lisaks isikutele toon ma välja varilaevastiku. Just Ameerika Ühendriigid olid need, kes võtsid eest vedada varilaevastikuvastaste sanktsioonide [rakendamise]. Ja see varilaevastik ei ole mitte midagi muud kui Venemaa [juhtimise all] olevad teiste lippude all või varjatud identiteediga sanktsioneeritud laevad, [mida omavad] laevaettevõtted, kes jätkuvalt toidavad Putini sõjamasinat. Just nimelt seal on Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide koostöö olnud väga hea. Ja ma absoluutselt ei kahtle selles, et see ka jätkub. Nii et selles mõttes ma ei oska täpselt kommenteerida neid langetatud administratiivseid otsuseid, aga mul ei ole põhjust [uskuda], et Ameerika Ühendriigid oleksid vähendanud või vähendavad oma võimekust omaenda kehtestatud sanktsioonide tagamisel.

Lauri Hussar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea välisminister! Hiljaaegu ma kuulsin ühe meie lähedase liitlasriigi suursaadikult hinnangut, et Eesti välispoliitiline vaade on strateegiline ja tihti strateegilisem kui teistel riikidel. See kõlas väga tugeva komplimendina. Kahtlemata on siin väga suur osa nii välisministri kui ka kogu Välisministeeriumi tegevusel. Siinkohal minu siiras kompliment teile tehtud töö eest. Parlamentaarne diplomaatia on välispoliitika osa ja alates Ukraina täiemahulise sõja algusest on selle tähtsus hiiglaslikult kasvanud. Siit ka minu küsimus. Milliseks te hindate parlamentaarse diplomaatia rolli ja tähtsust? Kas te näete siin vajadust, arvestades just seda strateegilist vaadet, millest ma rääkisin, tihedama koostöö järele Välisministeeriumi ja Riigikogu vahel?

Aitäh! Parlamentaarne diplomaatia on ülioluline. Valitsuste vahel on välissuhtlus, julgeolekupoliitiline suhtlus hästi konkreetne, just nimelt selles mõttes, et aetakse mingit konkreetset teemat, aga oleme ausad, parlamendiliikmed on oma retoorikas palju vabamad. Mul on ainult hea meel selle üle, kui võimsalt Riigikogu eesotsas Riigikogu esimehe, juhatuse ja komisjonide esimeestega on ajanud Eesti välispoliitikat parlamentaarsel tasemel. Tõsiselt! Kui keegi siin saalis meie põhiväärtustest kõrvale kaldub, siis võetakse ta kohe ette ja tõmmatakse ree peale, võib-olla isegi palju kiiremini ja efektiivsemalt kui valitsuses. Selles mõttes ma ainult kiidan. Eriti kui me räägime Gruusia teemal – see oli suurepärane! Aga tulen tagasi [küsimuse juurde]. Te olete ehk märganud, et kui Eestit külastavad liitlaste kõrged esindajad, olgu nad kas või täitevvõimust, siis nad alati tulevad parlamenti ja kohtuvad parlamendiliikmete, komisjonide liikmete ja Riigikogu esimehega, just nimelt selle pärast, et väärtustada seda teemat ja suhtlust. Ka president Zelenskõi on siinsamas puldis pidanud minu arvates ühe ajaloolise kõne. Teie kaudu ju räägitakse otse Eesti rahvaga ja vastupidi, teie räägite Eesti rahva nimel. Millel selline ambitsioonikas, väga selge ja eesmärgipärane välispoliitika tegelikult baseerub? Selleks on ju Riigikogu, kes on saanud Eesti inimestelt mandaadi. Ja mina võin öelda, et ma olen väga uhke ning mul on hea meel ja ka väga kindel tunne olla Eesti Vabariigi välisminister, kuna ma tean, et see mandaat, mille on Eesti rahvas andnud, on väga laiapindne, see on esindatud siin Riigikogus väga laiapindselt. Ma pean väga väheste teemade puhul kartma seda, et mulle lüüakse nuga selga või et ma pean laveerima väärtusküsimustes kuskil piiri peal. See on ülitähtis teadmine. Nüüd, mis puudutab seda, kas Välisministeerium, valitsus ja Riigikogu saaks teha tihedamat koostööd: muidugi saaks, alati saab paremini teha. Aga me ka seda teeme. Kogu meie informatsioon, meie tugi, meie saadikud, meie saatkonnad, välisesindused on alati ka Riigikogu käsutuses. Kui te vajate mingisugustki tuge, toetust või informatsiooni, siis andke aga meile teada, seda te kindlasti saate. Ja minu veelkordne tänu Riigikogule selle toe eest.

Võtame selle tänu vastu. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On muidugi tänuväärne, et te saatsite oma kõne teksti mõni päev varem välja ja seda oli võimalik põhjalikult tudeerida. Kuna te kordasite ühte fraasi nii selles kõnekirjutaja valmistatud tekstis kui ka täna seda ette kandes, siis ma pean sellele tähelepanu juhtima. Nimelt, te viitate, et parasjagu käib Soome lahes NATO operatsioon Baltic Sentry ehk Balti vahimees, tunnimees. NATO kodulehelt ei ole võimalik sellist operatsiooni ega missiooni tuvastada. Seal on palju teisi, aga mitte sellenimelist. 7. veebruaril on selle valdkonna vaieldamatu autoriteet, Edward Lucas, kes on ka Eesti Päevalehe kolumnist, kirjutanud artikli pealkirjaga "Baltic Sentry on naeruväärselt nõrk". See on seireplaan, aga mitte missioon või operatsioon.

Aitäh!

Ja minu küsimus on, keda uskuda, kas teie kõnekirjutajat, NATO kodulehte või Edward Lucast.

Ma soovitan uskuda välisministrit.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma pean sind parandama. Ei ole Riigikogu saanud mingit mandaati ega valitsus ka. Saite portsu e-hääli. Aga noa on selga löönud sulle sinu kolleeg Läänemets, kes tegeleb siin liitlassuhete rikkumisega kõrgema pilotaažiga. Ilmselt on shot'id alles sees ja on jääknähud. Ta tegi postituse, kus ta võrdleb Ameerika Ühendriikide tänast valitsust Venemaa ja Hiina [juhtidega] ning seletab, kuidas Elon Musk on ostnud endale ligipääsu valitsuse asjadele. Kuidas sa nüüd ära silud selle Läänemetsa räuskamise ja liitlassuhete rikkumise?

Aitäh! Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, kuna ma ei jälgi sotsiaalmeediat nii detailselt kui teie. See ehk annab teile unerahutust. Mina lähtun ikkagi sellest, mis on Eesti Vabariigi välispoliitika, ja meie suhted Ameerika Ühendriikidega on väga head.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Sa sissejuhatavas sõnavõtus rääkisid, kuidas Euroopa liidrid mõningase kahetsusega nüüd ütlesid, et [neil on] kahju, et nad pole meid varasemalt kuulanud. Ja siis sa tegid üleskutse, et meid tasub ka praegu kuulata. Mul on sulle küsimus. Kui sa vaatad [riikide tegevust] lisaks sõnadele – ka Saksa president ütles, et näed, oleks pidanud teid kuulama –, siis [mis sa ütleksid,] millised on need tegevused, mille puhul sa tajud, et nii meid kui ka muutunud julgeolekuolukorda mõistetakse näiteks Saksamaal, Prantsusmaal või Itaalias? Millised on need teod, mida seal riikides tehakse, et me Euroopana oleksime tugevamad?

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Tõepoolest, see ei ole ainult minu tunnetus, vaid ka väga paljud meie liitlased Euroopas on öelnud, et kahjuks meil oli õigus needsamad 20 aastat, alates sellest, et ei ole võimalik Putinit majandussuhetega ohjeldada. Nord Stream 1 ja 2 ning kõik need teemad, mis on meil siin Riigikogus korduvalt olnud arutluse all – need on ju poliitilised projektid olnud, need ei olnud mingid majanduslikud projektid. Aga mis on need konkreetsed teod, mis on järgnenud? Ma toon [näiteks] ühe suure, kõige ajaloolisema teo: see, et Saksa riik otsustas hakata toetama relvadega kolmandat riiki, kes on reaalses sõjaolukorras. See on midagi väga suurt, sest tegelikult oli Saksamaal peale teist maailmasõda ühiskondlik kokkulepe, et nad seda ei tee. Saksamaa on saanud avalikkuses millegipärast väga palju nuhelda, et miks nad ei toeta Ukrainat. Ma lihtsalt ütlen ära, et Saksamaa on peale Ameerika Ühendriikide nominaalselt teine sõjalise abi andja. Muidugi, Eesti on siin per capita ehk ühe isiku kohta absoluutne liider ning [edasi teised] Balti riigid, Poola ja nii edasi. Muidugi saab alati teha rohkem ja teha julgemalt, kuid see on üks näide. Teine on needsamad Venemaa külmutatud varad. Kuskil paar aastat tagasi, kui me hakkasime seda teemat arutama, ei olnud väga positiivset tagasisidet Euroopast kuskilt kuulda. Aga tänaseks me oleme jõudnud olukorda, kus 27 riiki on otsustanud võtta kasutusele Venemaa külmutatud varad – nende kasumid, ma tahtsin öelda –, ja tegelikult nad garanteerivad Euroopa poolt kümnetes ja kümnetes miljardites väärt Ukraina abipaketti. See nõudis väga kõva tööd, et selline konsensuslik kokkulepe saavutada. Kolmas teema on jätkuv sõjaline abi. Isegi kui Ameerika Ühendriigid peaksid oma sõjalise abi peatama, suudab Euroopa mingi aja väga tõsise väärtusega sõjalist abi edasi anda. Ka Euroopa riikide väga lai koalitsioon on leppinud kokku selles, et pikaajaliselt tagada sõjalist abi, nagu Eesti [on teinud otsuse] 0,25% kohta aastas järgmise kolme aasta jooksul. Neid reaalseid samme, mida ma varem ei kujutanud ette, on Ukraina suunas [astutud]. Ja muidugi kõige tähtsam on see, et ma ei tea täna Euroopas vist ühtegi riiki, kes ei teadvustaks, et Venemaa on tegelikult sõjaline oht Euroopale ka tulevikus. Neli aastat tagasi oli see suhtumine ikkagi teistsugune. See oli nagu rohkem meie probleem siin selles regioonis. Nüüd on meil ühine arusaamine. Ma olen võib-olla liiga otsekohene välisministri kohta, aga oleme ausad, see surve, mis tuleb täna president Trumpilt Euroopa suunas – mina isiklikult väga loodan, et see äratab üles Euroopa liidrid ja nad saavad aru, et me peame ise rohkem omaenda probleeme lahendama. Meil on tegelikult see rahaline võimekus olemas. Euroopa on üks maailma kõige jõukamaid piirkondasid. See, et Eesti riik ühel hetkel paneb 5% sisemajanduse [kogu]produktist kaitsesse, näitab, et seda on võimalik teha. Meil on pensionärid, meil on puudega inimesed, meil on haridus, meil on noored, aga me tajume seda reaalset ohtu. See on tegelikult võimalik ka kõikidel teistel. SKP on aus number, mis [näitab] tegelikult koormust igale inimesele personaalselt, majandusele ja laiemalt. Küsimus on lihtsalt poliitilises tahtes. Võib-olla see on see kõige laiema skaalaga ja pikaaegsem mõju, mis Euroopas loodetavasti esile tuleb: [teadmine], et meil oli õigus. Ja ma tahan veel ära klaarida selle, et mina ei käi kuskil rääkimas uhkusega, et meil oli õigus. Ma iga kord ütlen, et kahjuks oli meil õigus. Aga see ei muuda asjaolu, et meil oli õigus.

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Te rääkisite täna siin Ukraina vastuvõtmisest NATO-sse. 1995. aastal toimus NATO peasekretäri ja Vene välisministri kohtumine, kus arutati NATO laienemise küsimusi. Seda infot kajastas toona Sõnumileht. Ja kuna see info oli väga sensitiivne, siis saadi ainult teada seda, et kuskil kolme riigi võrra on võimalik laieneda. Nii lepiti väidetavalt kokku. Ja teine nupuke on Postimehest. Pärast täiemahulise sõja algamist oli Postimehes teade, et USA kaitseministeerium viis oma biolaborid Ukraina territooriumilt välja. Mina olen ainult nende lehtede sõnumi tooja ja minu küsimus on selline. Te olete väga tark mees. Öelge palun, kas selle sõja, Venemaa rünnaku põhjus võib olla seotud NATO laienemisega ida suunas.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kui me kuulame Putini enda väiteid, siis need põhiolemuslikud probleemid, mida ta üritab lahendada, ei ole kuidagi seotud NATO‑ga, vaid on seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Ta on nimetanud seda kõige suuremaks veaks ja katastroofiks Vene ajaloos või mis iganes, Nõukogude ajaloos või regionaalses ajaloos, et Nõukogude Liit lagunes. See on tegelik juurpõhjus. Ja kõik need muud lood NATO laienemisest ja vähemuste kiusamisest nendes riikides ja nii edasi – see [kõik] on lihtsalt selline retoorika, mida me ei tohi järgida. Igal rahval ja riigil peab olema õigus valida, kuhu ta kuulub, millisesse organisatsiooni ta kuulub. Ma tuletan veel kord meelde, et NATO on julgeolekuorganisatsioon, kaitseorganisatsioon. NATO pole kunagi kedagi rünnanud, tal ei ole kunagi ühtegi sellist plaani olnud ja ei ole ka tulevikus ühtegi plaani kedagi rünnata. Putini agressiooni ainukene põhjus on see, et ta tahab taastada Nõukogude mõjuvõimu. Ta tahab enda silmis heastada seda tohutut katastroofi, mis juhtus siis, kui Nõukogude Liit lagunes. See on ainukene põhjus. Kõik muud narratiivid, väited, lood ei ole tõsiselt võetavad. Ja see on see põhjus, mispärast ei saa Putiniga Ukraina puhul kokku leppida lihtsalt mingis vaherahus, sest tegelik eesmärk on ju hoopis midagi muud: taastada Nõukogude-aegne mõjuvõim ja hiilgus just nimelt oma naaberterritooriumide arvelt, kuhu kahjuks kuuluvad Eesti, Läti, Leedu ja päris mitmed teised riigid. See on juurpõhjus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud välisminister! Ma annan tagasisidet, et teie rõhuasetus kolleeg Sutropile [vastates], et teie otsus ÜRO-s Palestiina poolt hääletada ei ole midagi muutnud, ei ole tõsiselt võetav. Selle ümberlükkamiseks [ja teadasaamiseks], kui hästi pärast neid ÜRO hääletusi on, piisab vaid kohaliku juudikogukonna tagasisidest. Nad tundsid ennast ebaturvaliselt. Ja kui kohalik kogukond end nii tunneb ja nii väljendab, siis nii ka on. Sellest muutusest teavad tegelikult ka Iisraeli võimud. On vastutustundetu [vastupidist] meile väita. Aga küsimuse juurde. Te andsite hea ülevaate meie partnerriikide sisestest poliitilistest muutustest valimisvõitluste käigus, mida on mõjutanud Venemaa agressiivne hübriidsõda. Ja meie värske alaealiste hälbiva käitumise uuring markeerib, et noorte õigusrikkumised kolivad järjest enam veebi. Me teame, et mõjutustegevus kolib veebi ja noored ei anna ka manipulatsioonidest tegelikult teada, ehk me ei tea, mida meie noored veebis teevad. Aga millised on teie konkreetsed tegevused välisministrina, et meie noored oleksid kaitstud vaenuliku naaberriigi tegevuse eest veebis, ja kas te peate riigimehelikuks noorte valimisõiguse viimist 16. eluaastani?

Aitäh!

Nad on ise öelnud uuringutes, et seda ei peaks tegema.

Aitäh! Esimese väite ma lükkan ümber, mitte küll, ütleme, kogukonna [kohta käinud väite], aga selle, et meie riikide vahelised kahepoolsed suhted [ei ole] head. Nüüd, see on väga oluline teema, mille te tõstatasite. See ei ole ainult noorte puhul nii. Tegelikult see kõik, mis toimub sotsiaalmeediaplatvormidel, aga lähitulevikus veelgi enam … Me tegeleme tehisarul põhinevate suhtlemisrobotitega, mis on veel [uuem] edasiarendus sotsiaalmeediaplatvormidest. Me tulevikus võime näha pahatahtlikke algatusi, kus tuhandete ja tuhandete, võib-olla kümnete tuhandete inimestega suudetakse tehisharu kasutades suhelda personaalselt ja niimoodi, et teises otsas olev inimene ei saagi aru, et see pole päris inimene, ja veenda inimesi või tegelikult ühiskonda valeinfopõhiselt oma seisukohti muutma. Mis on meie lähituleviku teema? Me peame tegelema sellega, et need ohud meie demokraatiat võimalikult vähe ohustaks. Ma arvan, et meil ei ole täna mitte mingit [küsimust selles], kas meie valimised või e-valimised on turvalised. Need on turvalised! Aga küsimus on selles, mis sellele eelnevalt ühiskonnaga juhtub ja kas seda üritatakse pahatahtlikult ära kasutada. Kindlasti hakatakse üritama, see on absoluutselt selge. Nüüd see pool, kuidas noortega suhelda ja nende teadlikkust tõsta. Mina arvan ausalt öeldes, et noorte digikäitumine on võib-olla isegi [teadlikum] kui vanemate inimeste puhul. Me räägime siin just nimelt nendest kuritegudest, mida üritatakse veebi vahendusel ellu viia, võib-olla demokraatia pidupäeva puhul mitte niivõrd palju, kui näiteks kas või isikliku vara kallale mineku puhul. Nii et siin on kindlasti meil väga palju arenguruumi, et oma inimesi aidata, toetada, aga tegelikult ka võidelda just nimelt hübriidrünnakute vastu. Eesti on ju sulgenud väga palju erinevaid veebilehekülgi ja [suhtlusplatvorme], kus levitatakse väga selgelt sõjanarratiivi, agressiivset narratiivi ja nii edasi. Me aitame ka inimestel sotsiaalmeedia keskkondades toime tulla. Meil on, nagu te ka ise nimetasite, veebikonstaabli ametikoht olemas. See aga ei välista neid riske, mis meil tehnoloogia arenguga veel tulevikus [ette tulevad], ja mitte ainult Eestis. Nüüd, mis puudutab valimisea langetamist, siis mina väga toetan seda, et me annaksime valimisõiguse ka Euroopa Parlamendi valimistel ja Riigikogu valimistel, nii nagu kohalikel valimistel, inimestele alates 16. eluaastast, sest mina tõsiselt tean omaenda kogemusest, omaenda laste pealt, et neil on õigus kaasa rääkida [küsimustes], kes istuvad siin saalis ja milline saab olema Eesti tulevik. Mina täiesti selgelt usaldan Eesti noori selles küsimuses ja nende teadlikkust erinevatest riskidest. Ma ei tea, kellele teie viitate, aga [oluline] on, kuidas küsimust esitada. Kui ma vaatan kohalikke valimisi, siis ausalt öeldes on mul väga hea meel. Väga häid tulemusi on näidanud meie kohalikud valimised, kus 16. eluaastast on inimesed saanud valida. Nii et, hea Riigikogu, ärge peljake noori, ärge tembeldage neid mitteusaldusväärseteks inimesteks, vaid andke neile võimalus. Andke võimalus ja nad on selle eest väga tänulikud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Seda formaati, mida me siin täna praktiseerime, nimetatakse välispoliitika aruteluks. Ja kõikide selliste arutelude kontekstis minu jaoks alati tõusetub see [mõte], et Eestil ju tegelikult mingisugust reaalset iseseisvat välispoliitikat ei ole. See, mida nimetatakse Eesti välispoliitikaks, sisuliselt seisneb väliste liitlaste antud suuniste kuulekas elluviimises. Kui tuleb suunis osaleda Iraagi-vastases agressioonis, siis me osaleme, kui tuleb suunis niinimetatud rohepöördega hävitada oma energeetiline sõltumatus, siis me teeme seda. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma usun, et te ei nõustu selle vaatega, nii palju kui ma teid tean. Aga selleks, et selgust saada, kas see vaade on põhjendamatu või mitte, ma paluksin teil tuua mõned konkreetsed näited selle kohta, kui Eesti on olulises küsimuses öelnud, et teate, need suunised, mis te meile olete andnud, on meile arusaadavad, aga meie rahvuslikes ja riiklikes huvides on talitada selles küsimuses teistmoodi ja selle tõttu me lähtume oma valikust, mis on teistsugune. Tooge mõned konkreetsed näited!

Aitäh! Üks kõige konkreetsem näide läheb võib-olla teie isiklike veendumustega vastuollu. See on see, et Eesti rahvas otsustas [taastada iseseisvuse] vaatamata sellele, et päris mitmed suured liitlased ütlesid sel ajahetkel, et täielik iseseisvuse taastamine ja sinimustvalge lipu panemine Hermanni torni pole kõige parem mõte. Me oleme täna iseseisev riik, oleme taastanud oma iseseisvuse. Ja võib-olla vastupidiselt küsijale on meile väga printsipiaalne küsimus see, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. See on sinimustvalge.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Te siin ükskõik millisest riigist, näiteks USA-st või Iisraelist, rääkides reipalt [toote välja], kui head on meie suhted. Kui vaadata sedasama ÜRO Lähis-Ida-hääletust, millest siin juttu on olnud, siis oma suurimale liitlasele me seal toetust ei avaldanud. Kui mõelda tagasi mõnele aastale enne seda, kui Donald Trump valiti presidendiks, kuidas paljud tänased koalitsioonipoliitikud ütlesid üsna teravalt tema kohta, siis mul on selles osas kahtlusi, kui hästi USA praegune administratsioon meisse suhtub. Kui ma loen uudiseid või kuulan teie kõnest kohtumiste kohta Ameerikaga, siis [mulle tundub], et nende kajastused on alati ühepoolsed. Te ka täna [seletasite], mida te ameeriklastele rääkisite. Sellest on mu esimene küsimus, et te [ütleks] ka seda, kas USA poolt oli mingeid sõnumeid Balti välisministritele. Ja teine küsimus. Te enne ütlesite, et te sotsiaalmeediat ei loe. Ma ütlen teile, et valitsuse liige putinist Läänemets on ikkagi väga lahmivalt praegust administratsiooni kritiseerinud. Ja mu küsimus ei ole niivõrd sisu kohta kui see …

Aitäh!

… kas te välisministri ja valitsuse liikmena olete murelik, kui meie siseminister niimoodi lahmib meie suurima liitlase suunas.

Aitäh! Ma olen väga mitmeid kordi üritanud aru saada sellest saali nurgast siin, milliseid eesmärke te tegelikult ellu viite või soovite [ellu viia]. Mis on teie [unistused], kui te elaksite ideaalses maailmas? Te nagu tahate, et meil oleks halvad suhted Ameerika Ühendriikidega ja oleks paremad suhted Venemaaga. Ma ei ole sellele nagu kuidagi pihta saanud. Ma olen ikkagi päris pikalt poliitikas olnud ja lugenud hoolikalt ka teie enda väljaütlemisi. Nüüd, Ameerika Ühendriikidele oleme me väga usaldusväärne partner ja seda väljendati meile ka viimati toimunud visiidi käigus. Me oleme alati oma [lubadusi] täitnud, me oleme võidelnud koos Ameerika vägedega missioonidel, kus meil on ühiselt tulnud seista. Me oleme täitnud oma lubadusi isegi rohkem, kui paljud teised on julgenud neid anda. Ameerika Ühendriigid saavad väga hästi aru sellest, et me oleme piiririik. Me seisame selle ürgse ja põhimõttelise seisukoha eest, mis Ameerika ühiskonda iseloomustab – see on vabadus. See on vabadus! Ja korduvalt korrati meile üle, et meie suhted Ameerika Ühendriikidega on väga tugevad. Ka näiteks seesama desünkroniseerimine, millest ma siin korra rääkisin, oli nende jaoks nagu ajalooline samm, see polnud lihtsalt tehniline ettevõtmine. Kui me mainisime, et me peame koju minema, kuna see samm toimub, siis sai see saavutus ikkagi väga suure tunnustuse osaliseks. Nii et meie suhted on tegelikult väga pikaaegselt olnud väga tugevad ja sellele annab tunnustust ka see, et Ameerika Ühendriigid 50-aastase okupatsiooni vältel ei tunnustanud Nõukogude Liidu okupatsiooni siin. See on selles mõttes oluline. Ma ei oska kommenteerida Läänemetsa [öeldut], ma tõesti pole lugenud, mida ta on öelnud. Aga ma kordan, et Eestil on üks välispoliitika, Eesti valitsusel on üks välispoliitika. Aastakõne välispoliitika kohta oli täna siin ja kõik valitsuse liikmed peavad sellest välispoliitikast lähtuma. See on olnud absoluutselt minu kompromissitu seisukoht nii selles valitsuses kui ka varasemates valitsustes. Ja näiteks valitsuses, kus ma olin kaitseministri koha peal, astus üks inimene tagasi oma arvamuse avaldamise tõttu. Nii et eks me siis menetleme.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Aitäh kõne ja vastuste eest, hea minister! Mainisite, et Euroopa peab [panustama] rohkem kaitsesse. Mõistagi saab vaid nõustuda. See on hea julgeolekule, see on hea majandusele ja innovatsioonile. Ja [kui on] 450 miljonit inimest ja SKP 18 triljonit, siis see ei ole mitte ainult võimalus, vaid see on ka kohustus. Minu küsimus puudutab tegelikult majandusvaldkonda. Kuna reeglitepõhine maailmakaubandus on nüüd mõneks ajaks läbi, siis kirjutab uued reeglid see, kes on tugevaim tehnoloogias. Mida me saame Euroopas rohkem teha, et jõuda maailmas liidripositsioonile tehnoloogiavaldkonnas? Mida saame teha, et Euroopa tehnoloogiaettevõtted saaksid kasvuks rahastuse Euroopa kapitaliturgudelt? Mida saame teha, et Euroopa oleks parim paik tehisintellekti kasutamiseks ja arendamiseks ning et Euroopa ei oleks strateegiliselt sõltuv mitte üheski valdkonnas ühest riigist, vaid omaks alati valikuid?

Aitäh! Ülitähtis teema, mida ma ka oma kõnes puudutasin, on see paradoks, et me oleme üks harituim ja rikkaim piirkond, regioon maailmas, aga millegipärast ei suuda me ikkagi sammu pidada globaalses konkurentsis, just nimelt sellises, mis puudutab majandust ja innovatsiooni. Ja siin on, ma arvan, kaks kõige olulisemat põhjust. Esimene on see, et me reguleerime üle ja ette kohutavalt palju kõikvõimalikke arenguid. Kui vaadata Ameerika Ühendriike, siis [on selge, et] see mentaliteet, millele tuleb taha ka kapital, on pigem riski võttev mentaliteet. Ja see kapital ei ole mitte ainult riiklik, vaid eelkõige erakapital, mille eest võetakse riske uute lahenduste elluviimisel. Ja nende regulatsioonid seetõttu ei ole niivõrd pärssivad. Nüüd me näeme, et uue administratsiooni üks prioriteet on just nimelt tehnoloogiline areng ja seda ka näiteks tehisintellekti valdkonnas, kus pannaksegi tegelikult Ameerika huvid esimeseks. Ja siin on küsimus, kas Euroopa suudab üldse temaga ühte jalga käia, kas suudab üldse sammu pidada. See nõuab tegelikult väga tõsist sissevaadet. Ja see ei hakka pihta bürokraatidest, vaid see hakkab pihta poliitilisest juhtimisest. Meil on neid raporteid, mida ma ka ise mainisin, siin kirjutatud küll. Nüüd on küsimus, kas me suudame Euroopas poliitiliselt astuda samme, mille puhul me võtame rohkem riske, kaasame rohkem kapitali, ja mitte ainult Euroopa Liidu eelarvest – kas me oleme tegelikult võimelised tooma ka erakapitali sisse? –, ja [teeme] seda mitte igaüks, 27 liikmesriiki eraldi pusides, vaid võimendades ühist maailma majandusruumi. Me oleme loonud terve hunniku eeldusi, näiteks vaba tööjõu liikumine ja kõik muu, aga millegipärast me nagu igaüks kaitseme oma lapikest Euroopa Liidus arengu eest, võisteldes väga tihti ka ülereguleerimises. Eesti on veel väga hea riik selles mõttes, et me oleme väga liberaalse majandusega riik. Võib-olla see on üks teemasid, mida Eesti võiks ühe liikmesriigina eest vedada. Miks mitte? Me oleme ainult 1,3 miljonit inimest üle 400 miljoni inimese [hulgast], aga meie koht laua taga on samaväärne paljude teiste riikide kohtadega. Siin ma kindlasti kutsun üles ka Riigikogu. Ma tean, hea küsija, et sa ise vead neid teemasid väga kõvasti eest. Me ei pea nõustuma kõigega, mis Euroopast tuleb regulatsioonide võtmes. Hea kolleeg Tali, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, paneb pidurit nendele asjadele juba eelnevalt. Samamoodi [tegi] eelmine [esimees] Liisa Pakosta. Ja Riigikogul on siin väga suur roll. Aga lõpetuseks ma ütlen, et on aeg, kui Euroopa peab üles ärkama, arvestades seda ressurssi, mis meil tegelikult on, ja seda potentsiaali, mida me ei ole suutnud [realiseerida]. Ja me ei pea vaatama ainult ühele või teisele poole, [et saada teada,] kellest me sõltume. Euroopa majanduse sõltuvus Hiinast on väga-väga suur, liiga suur. Minu kõnes oli eraldi punkt selle kohta, et me peame vaatama üle ka Euroopa Liidu Hiina-poliitika. Sest me peame olema mitte ainult iseseisvad, vaid me peame just nimelt [tuginema] oma poliitilistele otsustele, mitte alati vaatama, kes meile midagi ette ütleb.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te [küsisite], kas praegu on aeg, millal Euroopa peaks ärkama. Mina ütlen, et loomulikult, Euroopa on sügavas unes ja see aeg, millal ta oleks pidanud ärkama, oli juba ammu. Selles mõttes on teil õigus: Euroopa on nõrk. Ma tsiteerin Lauri Läänemetsa arvamust USA kohta. "USAs praegu toimuv olgu hoiatuseks kõigile eurooplastele. Mitte ainult Venemaa ja Hiina ei ähvarda lõhkuda väikeriikide suurimat julgeoleku garantiid – reeglitel põhinevat maailmakorda." Kuidas te kommenteerite tema sellist väljaütlemist, arvamust USA ja käesoleva USA presidendi kohta? Ja teine asi: mis järeldused olete te teinud Välisministeeriumis? USA on tegelikult andnud päris suuri ja mõjuvõimsaid signaale: lahkus WHO-st, Pariisi kliimakokkuleppest ja ÜRO Inimõiguste Nõukogust. Taani konflikti osas ei ole teie isiklikult ega Välisministeerium võtnud selget seisukohta. Ja mida siis …

Lauri Laats, palun!

Aitäh!

… peaks tegema Gaza Rivieraga? Ka huvitav mõte.

Palju küsimusi! Mul on soovitus headele Riigikogu liikmetele: kutsuge Läänemets siia ette, küsige täpselt tema käest, mida ta mõtleb. Ma teen ise kindlasti sama, kui selle [punkti] menetlemine siin lõpeb. Mida ta täpsemalt silmas peab? Võib ju väita erinevaid asju, [aga need] sõltuvad kontekstist. Mis puudutab Ameerika Ühendriikide otsuseid rahvusvahelistest organisatsioonidest kas lahkuda või nendes liikmelisus peatada või näiteks seda, et on otsustatud üle vaadata USAID, mis on Ameerika üks suur rahvusvahelise abi organisatsioon, mis toetab väga paljusid erinevaid initsiatiive näiteks Ukrainas, siis ma tuletan meelde, et sama muster laias laastus oli president Trumpil ka tema esimesel ametiajal. Ehk siis see ongi tema poliitika. Ta on selleks küsinud mandaati ja minu asi ei ole Eesti välisministrina talle ette öelda, mida ta peaks tegema või mitte. Mina olen Eesti Vabariigi välisminister. Nüüd, mida me peame silmas pidama, on see, et Ameerika Ühendriikide huvides nagu ka meie huvides on see, et rahvusvahelised kokkulepped peavad. See on tegelikult see küsimus. Ja need ei ole päris mitmetes aspektides ju pidanud. Oleme ausad, ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole olnud võimeline enam põhimõttelisi suuri otsuseid langetama. See on väga tõsine teema. ÜRO harta lepiti kokku 1945. aastal ja ÜRO Julgeolekunõukogu on selle [järgimise] tagamise võti. Aga see ei tööta täna. Seepärast ma ütlen uuesti, et minu paralleel maailmaga 1938. aastast ei ole mitte juhuslik. [Tolleaegne Rahvasteliit], mis väljendas saavutatud kokkulepet maailmakorra võtmes, ka ei suutnud enam tagada seda korda. Meie ülesanne ei ole ainult kommenteerida igat väljaütlemist ja [sõnu], mida keegi on öelnud. Meie ülesanne on seista oma rahvuslike huvide eest. Me teame, mis neid kõige rohkem tagab: rahvusvaheline kord, kokkulepped, multilateraalsus ja see, et väikestel riikidel ja rahvastel on õigus enesemääramisele ja enda kaitseks. Me otsustasime 1990. aastate alguses peale iseseisvuse taastamist, et me ei jää enam mitte kunagi üksi, ja me oleme kõik see aeg investeerinud liitlassuhetesse. Me oleme NATO täisõiguslik liige ja Euroopa Liidu liige juba rohkem kui 20 aastat ning me panustame rahvusvaheliselt võimsalt. Mina siin teie ees ei ole kui rahvusvaheline vaatleja või mõni ajakirjanik. Ma olen Eesti Vabariigi välisminister, kelle tööülesanne teilt saadud mandaadi alusel on viia ellu Eesti rahvusliku julgeoleku programmi. Ja seda ma teen.

Ma korra vabandan, auväärt välisminister. Pean oluliseks anda Riigikogu liikmetele teada seda, et Vabariigi Valitsus on avaldanud soovi arutada 29 Riigikogu liikme esitatud kirjalikku nõuet umbusalduse avaldamiseks peaminister Kristen Michalile tänasel istungil. Sellest tulenevalt on Riigikogu esimees, tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2, otsustanud täiendada tänase istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub teise päevakorrapunktina ehk pärast väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu lõppemist. Ja nüüd saame küsimustega minna edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tahtsite siin rääkida reaalsest elust, räägime siis reaalsest elust ja reaalsest maailmast! President Donald Trump on mitte ainult oma väljaütlemistes, vaid väga selgelt ka oma tegevuses pärast 20. jaanuari olnud väga tingimuslik. Ja see tingimuslikkus ei väljendu mitte ainult julgeolekus või energeetikaküsimustes, vaid ka väärtusküsimustes. Tundub, et selles isegi rohkem kui milleski muus. Ja president Trump on väga selgelt kommunikeerinud oma uusi väärtuspõhise tegevuse aluseid. No me teame neid: meil on ainult kaks sugu, mees ja naine, transideoloogia keelati, geipoliitika visati prügikasti. Kuidas kavatsete oma ministeeriumi tegevust sünkroniseerida ehk vastavusse viia president Trumpi tingimuslikkusega? Teatavasti ei tohi USA saatkonnad enam heisata LGBT vikerkaarelippu ja osaleda LGBT‑aktivistide üritustel oma asukohariikides. Kas Eesti Vabariigi välisministeerium ei heiska ka edaspidi enam …

Aitäh!

… vikerkaarelippu ega sunni oma suursaadikuid osalema asukohamaade Pride'idel?

Aitäh, hea küsija! Eesti Vabariik ei muuda kuidagi oma seisukohta näiteks abieluvõrdsuses, mis siin saalis heaks kiideti. Ma arvan, et see on üks suurepärane otsus, mis siin tehti, et võtta ühiskonnas pingeid maha ja väärtustada igaühte eraldi. Minu kõige siiram tänu sellele Riigikogu koosseisule, kes selle ajaloolise otsuse tegi. See on väga tähtis. Samamoodi ei näe ma ühtegi põhjust, mispärast peaks Eestis teie soovi kohaselt … Te küll üritate kasutada president Trumpile viitamist, aga tegelikult, oleme ausad, on see teie unistus, et piirata sõnavabadust, et sildistada inimest vastavalt tema veendumustele ja nii edasi. Ma ei lähe sellega kaasa. Hea küsija, ma ei lähe sellega kaasa. Ja ma võin tagada, et Eesti Vabariigi välisministeerium [järgib] isikuvabadusi, väärtusi ja sõnavabadust.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Täna hommikul jäi mulle ühest raadiointervjuust kõrvu selline väide, mille ütles üks majandusasjatundja, et maailm muutub praegu – no seda me oleme palju kuulnud – ja selle muutuva maailma üheks kõige olulisemaks mõõdupuuks on efektiivsus. Mina küsin teie käest, kuidas mõõta välispoliitika efektiivsust, ja mitte ainult Eesti vaates.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! See on kindlasti väga süvateoreetiline küsimus. Mina peaksin [ütlema], et Eesti välispoliitika on juba olnud väga efektiivne, kuna minu jaoks on mõõdupuuks ainult üks [asi] ja selleks on see, kas me oleme vabad või me ei ole vabad. Oleme ausad, see on tegelikult meie mõõdupuu. Ja teine on muidugi majanduslik heaolu. Ka selle puhul võime öelda, et me tegelikult oleme ju saavutanud väga palju viimase rohkem kui 30 aasta jooksul, lõimides ennast Euroopa ja selle majandusega. Ma arvan, et Eesti inimene elab täna, ütleme, suhteliselt hästi, kui vaadata kogu meie ajalugu, aga samal ajal on võimalik meil väga palju paremini elada ja ühiseid pingutusi teha [selle nimel]. Väga raske on mõõta efektiivsust välispoliitikas, aga ma tõin lihtsalt täiesti suvaliselt välja [mingid kriteeriumid]. See ei ole mingi selline metoodika. Aga Eesti riik kulutab välisteenistuse peale 0,3% SKP‑st – 0,3% SKP‑st! – ehk meie eelarve on aastas suurusjärgus 114 miljonit eurot kõikide kuludega kokku ja selle eest me saame vaba Eesti väga keerulises olukorras. Utreerides [ütlen seda]. Ma arvan, et see on maailmas üks kõige efektiivsemaid näitajaid, kui seda on üldse võimalik mõõta.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Aitäh, juhataja! Härra minister! Kõigepealt kommenteerin teie eelmist vastust. Minu soov ja selge huvi on loomulikult see, et Eestil oleksid head suhted Ameerika Ühendriikidega.

Selge, vabandust!

Ma ei saa aru, kuidas teil erinev arusaam sai tekkida. Ma pean nõustuma teiega, et uisapäisa ei peaks kommenteerima teiste riikide, eriti oma suurte liitlaste otsuseid. Ja no ei saa ikkagi sellest Läänemetsast mööda. Ma tean, et ministri graafik on tihe, nii et ma loen teile [selle tsitaadi] ette, siis te ei pea pärast aega kulutama. "USAs praegu toimuv olgu hoiatuseks kõigile eurooplastele. Mitte ainult Venemaa ja Hiina ei ähvarda lõhkuda väikeriikide suurimat julgeoleku garantiid – reeglitel põhinevat maailmakorda. On näha, et demokraatlikes riikides pead tõstnud populism ning jõukuse koondumine väheste kätte ohustavad seda samuti. Elon Musk ostis end USA-d juhtima läbi valimiskampaania, saamata selleks mingisugustki mandaati rahva käest." Läänemets tuleb homme, arutame seda ka temaga. Aga nagu te ise siin täna olete mitu korda öelnud, on välispoliitika teie vastutus ja te teete kõik endast [oleneva]. Öelge nüüd palun enda arvamus selle kohta, kas selliste väljaütlemistega minister nagu Läänemets – [arvestades] paar päeva tagasi ta öeldut – sobib Eesti valitsuse liikmeks.

Aitäh, et [te tsitaadi] ette lugesite! Ma saan nüüd aru, et see on öeldud selles kontekstis, et Läänemetsale ei mahu kuidagi pähe, miks Parvel Pruunsild nii palju raha on andnud Isamaale. See on see kontekst tegelikult. Ja siis ta üritab tuua paralleele mõne teise ühiskonnaga. Tal on selline sotsialistlik lähenemine asjadele, et kui kellelgi on palju raha, siis tuleb talt see raha ära võtta. Mina seda kindlasti ei jaga. Mina austan seda, et edukad inimesed, kellel on palju raha, võivad selle rahaga avalikult teha, mida nad soovivad. Ja kui nad tahavad ühte või teist erakonda toetada, siis nad seda ka teevad, ja teevad seda avalikult. Peaasi et nad ei tee seda salaja, nagu siin mõne teise erakonna puhul, kes mõisteti kolmandat korda kriminaalkorras süüdi ja kes käitub retsidiivselt korruptiivselt. Aga samal ajal selle erakonnaga midagi ei juhtu, isegi uudisekünnist enam [need teod] ei ületa. Kui me selles kontekstis Läänemetsa väljaütlemist hindame, siis ma arvan, et see pigem on väga vasakpoolne sotsialistlik klassiviha. Ma ei oska öelda, kas selle tõttu tasub valitsusest välja visata või mitte. Meie maailmavaated on väga erinevad. Mina olen väga selgelt parempoolse maailmavaatega inimene ja mina ei kahtlusta imperialismi- ja kapitalismitonti, kes uitab ringi kogu maailmas ja tahab meie vastu midagi ellu viia. Mis puudutab Ameerika Ühendriike, siis Ameerika Ühendriigid on valinud oma presidendi, oma kongressi esindajad ja ka teatud osa senatist demokraatlikul viisil. See, mis väljendub Ameerika Ühendriikides nii presidendi kui ka kõikide teiste [ametnike] valimistel, on Ameerika rahva demokraatlik tahe. See on väga selge seisukoht. Ja kui keegi arvab teistmoodi, siis ausalt öeldes on see minu [arvamusega] võrreldes täiesti erinev arvamus. Niimoodi see on.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud välisminister! Suur tänu selle kinnituse eest, et Eesti välispoliitika on iseseisev ja Eesti on võimeline ka omaalgatusi tegema. Nagu me siin sellest arutelust tähele panime, on osa inimesi sattunud teatavasse intellektuaalsesse ummikusse, kus kogu nende välispoliitiline vaade piirdub sellega, mida ühe või teise riigi president iga päev välja ütleb. [See president] oleks justkui muutunud maailma või galaktika keskpunktiks. Kuivõrd välispoliitika on ikkagi mitmekesisem ja mitmetahulisem, kas saaksite perspektiivi avada? Ei jää ju rahvusvahelised suhted tulevikus põhinema ainult sellel, mida üks mees kusagil välja ütleb.

Ma ei tea küll, kellele te viitate, aga rahvusvaheline poliitika ongi ju kohutavalt mitmekesine. Seda tasakaalupunkti, mida globaalselt on otsitud, et saabuks rahu ja oleks stabiilsus, ongi väga keeruline [leida]. Aga kahjuks inimkond ikkagi ei õpi omaenda mineviku vigadest, vaid mingi tsükli järel satume me globaalsetesse konfliktidesse, sõdadesse, mille hind on ju kokku võttes kõigile väga kõrge. Ja siis saabub järjekordselt mingisugune selginemise hetk peale väga suurt ohvrite [hulka]. Kui me vaatame kaarti, siis [on selge], et läbi ajaloo on Eesti olnud millegipärast üks nendest, kes seda segaduste hinda on maksnud oma vabaduse ja oma inimeste hinnaga. Seetõttu ma arvan, et kõige lihtsam, isegi kui on keerulised olud, ükspuha, kes mida ütleb kuskil, on ikkagi lähtuda Eestis nendest põhimõtetest, mille me oleme siinsamas saalis kokku leppinud. Neid on kaks. Kõigepealt see, et me oleme iseseisev vaba rahvas omal maal, ja teiseks see, et me ei ole kunagi enam üksi. Just see teine on väga tähtis põhimõte, sest 1938. aastal ja sealt edasi oli selge, et me ikkagi olime üksi. Ja veel kolmas täiendus on see, et me oleme demokraatlik riik. Ka 1938. aastast edasi toimunud sündmused näitasid, et nii mõnigi meie naaberriik, kus oli demokraatia seis sellel hetkel oluliselt parem, otsustas rahva mõjul hakata [agressioonile] vastu. See on üks minu põhimõtteid olnud, et me igal juhul hakkame vastu igasugusele agressioonile, ükspuha kui suur vaenlane seda ette ei võta. See on see, mille tagab demokraatia, Eesti rahva tahe. Ma olen täiesti kindel selles.

Kuna kohe tuleb juhataja vahetus, siis minu poolt pisirepliik: välisminister on heas vormis. Aga nüüd, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud välisminister! Eesti välispoliitika on väga efektiivne ja oluline on majanduslik heaolu. Nii te ütlesite. Aga milline on teie ja üldisemalt Eesti välispoliitiline panus, et mõjutada Euroopa Liidu ladvikut muutma enesehävituslikku rohepöörasust? See ei vii ainult Eestit, vaid laiemalt kogu Euroopa Liitu paratamatusse kollapsisse, see jätkusuutmatu ning vaid müstilisi kliimaeesmärke jälgiv ning konkurentsi tappev energiapoliitika. On ju selge, et nii jätkates ei saa teie nimetatud rikas Euroopa enam hakkama isegi oma toimetulekuga, rääkimata kaitsekulude tõstmisest, et ennast paremini kaitsta.

Aitäh! Eks see läheb rohkem energia- ja majanduspoliitika valdkonda. Aga vastab tõele, et ka Euroopas vaadatakse üle neid erinevaid eesmärke ja ka teid, kuidas neid saavutada. Ja oleme ausad, ka viimased valimised Ameerika Ühendriikides ja president Trumpi ametisse saamine muudavad kindlasti globaalset energiapoliitikat. Selles mõttes peab Eesti kindlasti vaatama seda selle pilguga, mis on parimad lahendused, mis tagaksid meile majandusliku arengu tuleviku jaoks, aga samal ajal [aitaksid saavutada] näiteks meie kliimaeesmärke. Need ei ole mitte sellepärast, et kellegi teise eesmärke täita, vaid eelkõige selle jaoks, et omaenda elukeskkonda säästa selle kõige eest, mida majandustegevus kahjuks endaga paratamatult kaasa toob. Aga mida mina ka siin saalis võib-olla liiga julgelt oma kõnesse pikkisin sisse, on need võimalused, mida me tegelikult ei ole veel kasutanud. Ma tulen ikkagi tagasi nende haruldaste muldmetallide juurde, mis Eesti maapõues peidus on ja millega meil oleks tegelikult võimalik, esiteks, tuua siia kõrgtehnoloogilist tööstust. Teiseks, kui me väärindame maavarasid siin ja ekspordime neid, siis saame oluliselt suurendada rikkust, mis Eesti inimestel on enda taskus, meie haridussüsteemis, sotsiaalsüsteemis või kus iganes. Aga kolmandaks, mis on eelkõige välispoliitiline mõõde – tuua siia suuremahulisi strateegilisi investeeringuid. See [toob kaasa] ka huvi neid investeeringuid kaitsta, on need Ameerika Ühendriikide investeeringud või mõne teise meie suure liitlasriigi investeeringud. Nii et ma olen selles mõttes teiega nõus, et ainult paberi peal mingeid eesmärke vaadates võime me kaotada omaenda sihi. Aga me peame eelkõige lähtuma enda rahva ja oma riigi huvidest.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Johanna Maria Lehtme, väga huvitav persoon! Täpselt samamoodi nagu teie seisis puldi taga ja väga tõetruult valutas südant Ukraina ja Ukraina inimeste pärast ning palus toetust. Ta oli teie, Eesti 200 liige, kandideeris, sai kaks korda rohkem hääli kui teie. Sellest tulenevalt sai ka teie erakond boost'i. Nüüd ta on siis kriminaal, raha on läinud. Erinevalt teist ta nuttis. Teie ei nuta, aga räägite sama tõetruult. Ehk siis enne, kui te hakkate kellegi pihta nooli viskama, vaadake, mis teil endal [erakonnas] toimub. See selleks. Aga mis puudutab välispoliitikat, siis ma ikkagi küsin, mis järeldused me teeme sellest, et suurriik USA lahkus suurorganisatsioonidest. Kas me peaksime ka panema paika poliitilise plaani just lähtuvalt teie sõnadest ja mõtetest, et Euroopa on tegelikult nõrk ja praegune positsioon, mis on USA-l välja kujunenud, on see, et …

Küsimus?

… USA huvid on esikohal?

Aitäh! Nüüd on küll huvitav [küsimus], kas Eestis kehtib mingisugune õiguskord ja õigusriik või mitte. Kui siin esindaja ühest erakonnast, mis on kolm korda mõistetud kriminaalkorras süüdi – mõistetud kriminaalkorras süüdi, viimane kord just hiljuti Riigikohtus, kõige viimases astmes –, võtab sõna ja sildistab üht inimest, üht erakonda, kelle suhtes on menetlus algatatud ja mitte midagi rohkem ei ole, ja nimetab üht inimest kriminaaliks, siis ma arvan, et teil on aeg tõsiselt peeglisse vaadata. Te olete kriminaalide esindaja, sõna otseses mõttes esindate retsidiivset erakonda, mis on kriminaalkorras kolm korda süüdi mõistetud. Ja kõige viimane inimene, kes siin saalis võiks sellel teemal sõna võtta, olete teie.

Meil on välispoliitika arutelu. Andrei Korobeinik, palun!

Liigume välispoliitika rajale. Kuna viimasel ajal on siin suhteliselt palju segadust olnud, siis ma küsin sinu kui välisministri käest, kas Eesti ikkagi peab praegust Gruusia valitsust legitiimseks valitsuseks või mitte.

Aitäh! Me ei tunnista, et need valimised olid legitiimsed sõna otseses mõttes. Seal on liiga palju tõestatud rikkumisi ja nii edasi. Teiseks, samamoodi me ütleme väga selgelt välja, et viimane legitiimne president on see, kes on nüüd sunnitud ametist [lahkuma], on ju. Selles mõttes on meie seisukohad väga selged olnud. Ka oma kõnes ma ütlesin selgelt välja meie seisukoha, et baseerudes eelneval oleks tegelikult Gruusia edasiminekuks vaja korraldada uued valimised.

Aga meil on jäänud 10 sekundit [küsimuste vooru lõpuni]. Paraku ma ei saa järgmist küsimust võtta. Tänan ministrit ettekande eest.

Suur tänu!

Suur tänu ettekande eest! Nüüd läheme välispoliitilise aruteluga edasi. Aga enne, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lihtsalt küsin, kas see on kohane, et kui välisministrile, kes esineb oma ettekandega, esitatakse küsimusi välispoliitika teemal, siis tema hakkab Riigikogu liikmeid ründama, süüdistab neid mingites asjades, milles minu erakonna liikmed kindlasti süüdi ei ole. Ja seda teeb selle erakonna esindaja, kes ise on saanud pettuse teel Riigikokku, kes on saanud pettuse teel valitsusse, Ukraina annetuste najal. Öelge mulle, kui kohane oli see vastus, mis praegu välisministrilt siin saalis kõlas.

No protseduuriliselt, kui te panite tähele, siis ma mainisin peale ministri vastust, et meil on tegemist välispoliitika aruteluga. See läks mulle selliselt korda. Ja minu arust Andrei Korobeiniku küsimusele Gruusia kohta vastas minister nii, nagu välispoliitiliselt oli arvata. Nii, Andrei Korobeinik, protseduuriline küsimus.

Kahjuks välisminister ei vastanud mu küsimusele, see oli lihtne jah-ei-küsimus, aga ta vist tundis endas nagu diplomaadi potentsiaali ja otsustas pikalt vastata. Aga siiski, vahepeal ta ütles, et Keskerakonna saadikud on kriminaalide esindajad. Ta ilmselt mõtles need paari tuhandet inimest, kes minu poolt hääletasid. Kas sinu hinnangul on selline valijate sildistamine üldse mõistlik? Ja kas see on tõepoolest demokraatlikus riigis kohane, et välisminister nimetab 2000 Eesti elanikku kriminaalideks?

Vaat seda ma ei oska öelda, mida minister mõtles. Aga, ütleme, tänase arutelu fookus on meil ikkagi välispoliitikal. Kuna üks osa välispoliitikast oli Gruusia ja juttu oli ka Ukrainast, siis väga oluline on Ameerika Ühendriikide välispoliitika. Nii et minister väljendas valitsuse seisukohti ja kindlasti ka Eesti 200 seisukohti. Peeter Tali, küsimus istungi juhatajale.

Austatud juhataja! Ma tunnen ennast nagu mingis Orwelli raamatus. Kolm korda kriminaalselt korruptsiooni eest karistatud erakond andis siin just üle umbusaldusavalduse peaministrile, keda ta korruptsioonis süüdistab. Mulle tundub, et tõde on vale ja vale on tõde. Täielik Orwell! Aga mul on konkreetne küsimus ja ettepanek ka. Kas me võiksime nüüd naasta välispoliitika arutelu juurde? Kuulaks ehk ära, mida härra Mihkelson ütleb, ja korruptsiooniküsimusi saame arutada umbusalduse avaldamise ajal.

Just seesama mõte oligi mul peale teie küsimuse esitamist. Läheme välispoliitika arutelu juurde. Aga Andrei Korobeinik tahab ka välispoliitika arutelu täpsustada. Küsimus istungi juhatajale. Palun!

Minu arvates see, et kolleeg Peeter Tali, kes jõudis siia Riigikokku tänu Johanna-Maria Lehtme häältele, tegi ettepaneku edasi liikuda peaministri umbusaldusega, on iseenesest väga tervitatav. Ma väga toetan teda selles püüdluses. Aga mul on küsimus: kas meil läbirääkimised ka toimuvad? Või me tõepoolest hakkame praegu kõik koos, nagu hea kolleeg palus, ministrit umbusaldama?

Ei, ta palus minna välispoliitika aruteluga edasi ja kuulata ära ka väliskomisjoni esimehe ettekanne. Pärast tulevad ka läbirääkimised, peale ettekannet ja küsimusi. Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See, mis siin mõni hetk tagasi toimus, kui välisminister Tsahkna sildistas Riigikogu liiget ja [rääkis] retsidiivsusest, on minu meelest äärmiselt inetu. See on äärmiselt kohatu diplomaadile, kes tegelikult peaks oskama ja suutma oma lodevat keelt talitseda. Mul on praegu küsimus selle kohta. Tegelikult jaa, Riigikogu liikmel on sõnavabadus siinsamas saalis ja selle eest teda vastutusele ei võeta. Kuid see ei kehti ministrile, kes siin puldis ütleb inimeste kohta igasuguseid jälkusi. Minule teadaolevalt on asjaolu selles, et kui Riigikogu liikme kohta kasutab teatud sõnavara minister, kellele immuniteet ei kehti, siis kas Riigikogu liikmel on õigus pöörduda kohtusse selliste ebakohaste väljendite kasutamise pärast? See on minu hinnangul täiesti lubatav praegu, aga ma sooviksin täpsemalt teada, mis on teie seisukoht.

Aitäh küsimuse eest! Protseduuriliselt ma saan öelda nii palju, et kui te panite tähele, siis peale ministri sõnavõttu ma viitasin sellele, et me peaksime minema tagasi välispoliitika arutelu juurde, sest see on meie tänane põhiline teema. Aga stenogrammist on kõik asjad jälgitavad. Vastavalt sellele saavad saadikud käituda. Vadim Belobrovtsev, viimane küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Mul on just protseduuriline küsimus. Ma saan aru, et aeg, mille jooksul välisminister pidi rääkima ja küsimustele vastama, sai otsa. Aga minu küsimus on selline: kas on kuidagi võimalik – kui välisminister ise ja rahvasaadikud on kõik nõus – siis, kui see diskussioon siin saalis jätkub, seda jätkata? Või sellist varianti ei ole olemas?

Ajaline piirang ja raamistik pandi paika tookord, kui see olulise tähtsusega küsimus üles tuli. Oma arvamusi saab välja öelda veel läbirääkimiste käigus. Aga läheme nüüd väliskomisjoni ettekande juurde, mille teeb väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti välispoliitika üks kesksemaid põhimõtteid "Mitte kunagi enam üksi" on täna aktuaalsem kui ühelgi hetkel alates iseseisvuse taastamisest 1991. aastal. Turbulentses maailmas, kus jõud on üle trumpamas õigust, tagab meie suveräänsuse ja julgeoleku ühtse liitlasruumi hoidmine ja tugevdamine aktiivse rahvusvahelise suhtlemise kaudu. Sihikindel, oskuslik, sisemiselt ühtehoidev ja demokraatlik välispoliitika on praegu Eestile sama oluline kui suurema ressursi paigutamine iseseisvasse kaitsevõimesse. Meie vabaduse ja heaolu kaitsel mängib olulist rolli see, kui teraselt me ümbritsevat maailma tajume, kui ettenägelikult arengusuundi tunnetame ning kui aktiivselt ohte ennetame. Eesti rahvusvahelise edu alustala on muu hulgas tugev parlamentaarne vabariik, mis tagab meie rahvuslikele huvidele vastava poliitika laiapõhjalise kujundamise ja elluviimise. Head kolleegid! Eesti välispoliitika kõige tähtsam küsimus on praegu see, kuidas me saame aidata kaasa kestliku rahu taastamisele Euroopas. Ideaalis tähendaks see Ukraina võitu sõjas sissetunginud agressori üle ning demokraatliku julgeolekuvälja laienemist viisil, mis tagaks lisaks Ukrainale Moldova, aga ka Gruusia ja Valgevene suveräänsuse ning viiks diktatuuride langemiseni. Teiste sõnadega tähendaks see impeeriumite lõplikku lagunemist Euroopas. Selle eesmärgi täitumisel oleks Eesti julgeolek kindlustatud vähemalt järgmiseks inimpõlveks, võib-olla kauemakski. Kahjuks on rahvusvaheline keskkond muutunud viimase aasta jooksul märgatavalt keerulisemaks, viies meid sellest eesmärgist hoopis kaugemale. Läinud nädalal Ukraina rindepiirkonnas viibides nägin, millist üliinimlikku pingutust nõuab ülekaaluka agressori vastu rinde hoidmine. Ukraina inimesed tahavad ja vajavad rahu, kuid mitte iga hinna eest. Seal saadakse hästi aru, et praegu pole loodud neid tingimusi, mis võiksid sundida Venemaad peatuma või Ukraina suveräänsust hindavalt rahust rääkima. Venemaa näitab nii retoorikas kui ka tegudes, et nende strateegiline eesmärk on endiselt taastada impeerium ja kujuneda kogu Euroopas julgeolekut määravaks jõuks ning vaatamata suurtele inimkaotustele liiguvad nad selle täitmise poole. Ametist lahkunud USA president Joe Biden mainis oma lahkumisintervjuus, et Venemaa diktaator Putin oli talle kirjeldanud eesmärki kogu Euroopa finlandiseerida ehk teisisõnu saavutada kontroll riikide julgeolekupoliitiliste valikute üle. Biden olla küll vastu öelnud, et Euroopa finlandiseerimise asemel on hoopiski Soomest saanud NATO liikmesmaa, kuid see ei näi olevat Putinit veenev argument. Põhimõttel "Kellel jõud, sellel õigus" tegutsev Venemaa tunnetab, et viimase paari aastakümnega sisuliselt desarmeerunud Lääne-Euroopa suurriigid ei ilmuta endiselt poliitilist tahet investeerida vajalikul määral oma kaitsevõimesse. Lisaks loodetakse Moskvas, et USA jätab Euroopa oma julgeoleku eest ise vastutama. Sisuliselt on Venemaa juba aastaid väljakuulutamata sõjas lääne vastu, kus käigus on nii konventsionaalne jõud, sabotaaži- ja terrorirünnakud kui ka massiivsed mõjutuskampaaniad demokraatliku liitlasruumi lõhkumiseks ning, kui soovite, vaba maailma sisemiseks deliberaliseerimiseks. Kui meie ja meie liitlased seda tõsiasja jäärapäiselt eitame, on kollektiivse lääne lüüasaamine vaid aja küsimus. See aga tähendaks Eesti ja kogu Euroopa suveräänsusele eksistentsiaalset ohtu. Briti välisluure MI6 direktor Richard Moore ütles läinud aasta novembris ühel avalikul esinemisel nii: "Kui Putinil lubatakse Ukraina muuta vasallriigiks, siis ta ei peatu seal. Suurbritannia, Prantsusmaa, Euroopa ja transatlantiline julgeolek seatakse ohtu." Head kolleegid! Need, kes loodavad Ukrainas kiirele rahule ja Vene sõjamasina peatumisele, ei võta arvesse toimuva sügavamat ja määravamat tõukejõudu. Seda mõjutab muuhulgas ajaloost tulenev suur inerts, kus ühte keskset rolli mängib Vene impeeriumi maailmavallutusliku ambitsiooni elujõulisus. Esimene maailmasõda pani aluse impeeriumide lagunemisele ning rahvusriikide tekkele Euroopas ja mujal maailmas. Kuivõrd Pariisi rahukonverents jättis lahendamata mitu olulist küsimust, sealhulgas näiteks kodusõtta langenud Vene impeeriumi saatuse, oli uue maailmasõja puhkemine vaid aja küsimus. Impeeriumi kiirelt taastanud bolševistlik Venemaa aitas Saksamaal 1920. aastatel sõjaliselt ellu jääda ning hiljem Hitlerit soosides ka uue suure sõjani jõuda. Stalini lootus saavutada Euroopa suurriikide omavahelise sõja lõppedes ülemvõim kogu kontinendi üle luhtus paljuski tänu Briti peaministri Winston Churchilli kindlameelsusele 1940. aastal. Häbi asemel sõja valinud ning võidu nimel higi, verd ja pisaraid trotsides tegutsenud Churchill muutis ajaloo kulgu. Hitler kaotas ja Lääne-Euroopa sai tagasi vabaduse. Churchill suutis küll alistada Hitleri, kuid oli sunnitud seda tegema liidus vaat et suuremagi kurjuse kehastuse Staliniga. Seepärast polnud sugugi üllatav, et kohe pärast teise maailmasõja lõppu vallandus lääneriikide ja bolševistliku Venemaa ehk Nõukogude impeeriumi vahel uus külm sõda. ÜRO moodustamine tekitas omaaegse Rahvasteliidu kombel näilise arusaama, et rahvusvahelistes suhetes on nüüdsest olemas mehhanism suurte sõdade vältimiseks tulevikus. Kuid ainuüksi asjaolu, et ÜRO ja selle julgeolekunõukogu moodustamisel mängis olulist rolli diktaator Stalin ise ning tema nõustumise hinnaks oli Balti riikide okupeerimine ja kogu Ida-Euroopa üle raudse kontrolli kehtestamine, käivitas kellamehhanismi uue suure sõja võimalikuks vallandumiseks. Kolmandast maailmasõjast on vahelduva intensiivsusega räägitud 1940. aastate lõpust alates. Mõnikord on oldud sellele lähedal, nagu Korea sõja või Kuuba kriisi ajal, siis jälle kaugemal. Francis Fukuyama ajaloo lõpu fiktsioon 1990. aastate algul viis koguni nii kaugele, et lääs kaotas aastakümneteks täielikult geopoliitilises mõttes igasuguse ohutunde. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ei muutnud Venemaad ning juba 1994. aastal Tšetšeenia sõda alustades näitas Kreml oma tegelikku palet. Lääs vaatas sellest aga mööda ja jätkas desarmeerimist. See oli lähiajaloo suurim strateegiline viga, mille valusaid vilju tunnetab Euroopa just praegu, kui kontinendil käib juba kolm aastat täiemahuline sõda. "Kui ütleme, et Ukraina ühiskond polnud sõjaks valmis, siis lääne ühiskonnad pole isegi valmis sellest mõtlema," ütles hiljuti Ukraina ühe legendaarsema üksuse, 3. ründebrigaadi komandör kolonel Andri Bieletskõi, kui temalt küsiti lääne võimalike julgeolekutagatiste ja nende tõsiseltvõetavuse kohta. Tal on õigus, sest vaatamata retoorikale ja lubadustele ei vasta Lääne‑Euroopa suurriikide kaitsekulud olemasolevale ja kiirelt kasvavale ohule. Kui Venemaa kulutab praegu ainuüksi relvajõududele vähemalt 7–8% sisemajanduse kogutoodangust, siis Lääne‑Euroopa suured riigid panustavad veel praegugi kaitsesse neli kuni viis korda vähem. Seetõttu pole Trumpi idee 5%-st SKT-st kaitsekuludeks mitte ulmeline, vaid võimaliku ilmasõja kontekstis on see varsti möödapääsmatu reaalsus. Head kolleegid! Demokraatlik maailm on juba mõnda aega olnud mitmelt suunalt ulatusliku rünnaku all, mille eesmärk on muuta kehtivat ilmakorda – nõrgestada ja killustada lääneriike ning allutada need välistele mõjudele. Läänevastases võitluses on oma jõud kombineerinud Venemaa, Hiina, Põhja-Korea ja Iraan. BRICS-i populaarsuse kasv näitab, et diktatuuririikidel on arvestatav majanduslik jõud ja globaalne ulatus, mis omakorda kütavad nende ambitsioone. Ukraina võitleb ja hoiab rinnet mitte üksnes Venemaa, vaid kogu autoritaarse nelikjõu vastu. Süvenenud kaitsealane koostöö Venemaa, Põhja-Korea, Iraani ja Hiina vahel aitab Moskval hoida sõjas initsiatiivi ja materiaalset ülekaalu. Põhja-Koreas on ööpäevaringselt Venemaa heaks töös 200 moonatehast ning peagi alustatakse seal massilist droonitootmist. Kuigi Põhja-Korea sõdurid on suurte kaotuste tõttu hetkel rindelt tagasi tõmmatud, pole nad võitlemisest loobunud. Kui ma eelmisel nädalal Kurski rinde lähedal kohtusin Ukraina eriväelastega, tõdesid nad, et Põhja‑Korea sõdurite näol oli tegemist väga hea väljaõppe saanud sõduritega, kes ületasid oskuste poolest ka Vene sõdureid. Lahingutes omandatud kogemus ning relvastuse, sealhulgas ballistiliste rakettide täiustamine muudavad oluliselt Põhja-Korea enda jõupositsiooni ja suurendavad julgeolekuohtu Korea poolsaarel. Ukrainas kardetakse, et juba lähiajal saavad nad veelgi valusamalt tunda Venemaa ja Iraani süveneva kaitsealase koostöö vilju. Praegu tabab Ukraina linnasid keskmiselt 100 Shaheed‑tüüpi drooni rünnakut päevas, aga peagi võib see arv viiekordistuda. Lisaks valmistuvad venelased kasutusele võtma Iraanilt saadud sadu lühimaa ballistilisi rakette. Kuid kõige olulisem Venemaa sõja võimestaja ja sellest sõjast kasusaaja on siiski Hiina. Piiranguteta koostöö uue "demokraatliku maailmakorra" loomiseks Pekingi ja Moskva vahel ulatub üha sagenevatest ühisõppustest Ida-Aasias kuni Vene sõjatööstusele eluliselt oluliste masinate ja mikroskeemide ning lõhkeainete ja droonikomponentide tarneteni. Eelmise aasta lõpu seisuga on Hiina ja Venemaa pidanud kokku enam kui sada ühist sõjaväeõppust, kusjuures üle poole nendest on toimunud pärast 2017. aastat. Viimastel aastatel on need muutunud Vaikse ookeani regioonis üha provotseerivamateks nii Jaapani kui ka USA suunal. Head kolleegid! Autoritaarsed jõud on koondumas, seevastu vaba maailm on just praegu sisenenud oma ajaloo ühte keerulisemasse perioodi, kus ühtsus näitab murenemise märke ning kodanikuvabadusi tagavate demokraatlike institutsioonide elujõulisus on pandud proovile. See sisemine ebakindlus ning kergekäeline allumine Venemaa tuumašantaažile on loonud olukorra, kus agressor on enesekindel ja veendunud, et genotsiidimõõtmetes sõja vallapäästmise eest ei järgne mingit karistust. Soov peatada kolmanda maailmasõja puhkemine petliku rahuga, nagu juhtus 1938. aastal Münchenis, oleks ohtlik ka USA enda julgeolekut silmas pidades. Euroopast taandumine ei annaks Washingtonile paremat valmisolekut Hiinaga uue maailmakorra kehtestamise üle konkureerimisel. Selle asemel, et pingestada suhteid lähimate liitlastega, nagu Taani ja Kanada, võiks USA president keskenduda kõige olulisemale: Ameerika julgeoleku ja liidripositsiooni püsimise maailmas tagab Ukraina võit Venemaa üle viimase algatatud agressioonisõjas. Just see hoiakski ära kardetud maailmasõja puhkemise. Kui küsida lihtsalt, kas püsiv rahu Euroopas ja kaugemalgi on mõeldav, kui Ukraina riik on hävitatud, Valgevene de facto okupeeritud, Moldova ja Gruusia Venemaa rüppe tagasi pööratud; kas nende rahvaste vabaduse kaotus võiks kinkida teistele rahu järgmiseks inimpõlveks, siis [vastus on, et] kindlasti mitte, sest kurjus jääb karistuseta. Rahu kurjusega ei ole olemuslikult võimalik. Head kolleegid! Võttes arvesse eelkirjeldatud asjaolusid, tuleb kõigiti nõustuda välisministri seisukohaga – välisteenistus vajab kärpimise asemel tugevdamist ja meie välispoliitika veelgi aktiivsemat Eesti huvide eest seismist. Eesti ajaloos on olnud hetki, kus meie riigi saatuse üle otsustati ilma meie enda osaluseta. Nüüd on ajad teised – meil on oma koht ja hääl rahvusvahelisel areenil. Ent see ei tähenda, et väljakutsed oleksid kadunud. Liitlasruumi lõhed ja suurvõimude vastasseis nõuavad meilt tarkust ja kindlameelsust teha kõik selleks, et oleme alati esindatud ja meie seisukohtadega on arvestatud, kui mängus on Eesti suveräänsuse ja julgeoleku tagamine. Riigikogu väliskomisjon on viimasel aastal järjekindlalt panustanud parlamentaarse diplomaatia koordineerimisse. Meie tegevuse keskmes on olnud rahvusvaheline koostöö Ukraina toetuse ning võidunarratiivi hoidmiseks, aga ka laiemalt vaba maailma ees seisvate suurte julgeolekuriskidega tegelemiseks. Märkimisväärne sündmus oli väliskomisjoni delegatsiooni sügisene visiit Ida-Aasiasse, mille käigus külastati Lõuna-Koread ning toimus ka esimene visiit Taiwanile. Eestil on praegu oluline teha koostööd vaba maailma riikide ja ühiskondadega, kes jagavad meie muret kehtiva korra lagunemise pärast ning on valmis kaitsma ühiseid huve. Regionaalsel koostööl Põhjala, Balti riikide ja Poola vahel on lähiaegadel eriline kaal. Panustame siin omalt poolt mitmekülgse parlamentaarse koostööga. Juba järgmisel kuul toimub Põhjala-Balti riikide väliskomisjonide esimeeste ühisvisiit Moldovasse, et avaldada toetust nende rahva Euroopa Liitu pürgimisele. Võttes arvesse suuri muutusi Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni ametisse asumise järel on eelolevatel kuudel väga oluline aktiivne otsesuhtlus meie julgeoleku ja heaolu tagamise nimel kolleegidega USA Kongressist, et paremini tajuda võimalikke arengusuundi ja samas hoida liitlassuhteid kõrgelt hindava Kongressi enamusega püsivat kontakti. Ma loodan, et Vabariigi Valitsus annab peagi oma seisukoha väliskomisjoni algatatud muudatustele menetluses oleva välissuhtlemisseaduse eelnõule, mis loob samuti eeldusi veelgi tihedamaks rahvusvaheliseks koostööks. Lõpetuseks. Mul on hea meel tõdeda, et Riigikogu välisdelegatsioonid on aktiivsed ja tegutsevad sihikindlalt Eesti huvide esindamisel rahvusvahelises parlamentaarses koostöös. Tunnustan kõiki väga hea töö eest. Aitäh teile, tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea Marko, hea ettekanne! Minu küsimus on see. Sa kirjeldasid seda, et autoritaarsed riigid mõtlevad järjest sarnasemalt ja teevad koostööd, aga vaba maailma vahel on mõrad. Nüüd lõpus sa rääkisid ka Põhjala-Balti riikide väliskomisjonide esimeeste ühisest visiidist Moldovasse. Minu küsimus puudutabki lähiriikide koostööd. Ennekõike huvitab mind loomulikult see tihenenud koostöö, kui sa seda kinnitada saad, pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas. Mind huvitab just Läänemere riikide koostöö, milliseks see on kujunenud ja kui intensiivne see on, nii välis‑ kui ka julgeolekukoostöö.

Aitäh, hea Priit! See on minu arvates väga oluline küsimus. Selles tõesti väga keerulises maailmas on meie jaoks, nagu ma oma kõnet alustades ütlesin, hästi oluline see, et meil oleks igal ajahetkel meie kõrval ja selja taga kindlad liitlased, kellele me saame loota. Ma ütleksin niiviisi, et Eestil on vedanud oma naabritega. Põhjala-Balti riikide koostöö on olnud püsivalt väga hea, sest me oleme olnud ajaloolistel põhjustel – riikide suurust silmas pidades, riikide ühiskondlikke ja demokraatlikke protsesse võrreldes – väga samameelsed riigid. Just eriti viimastel aastatel on – seonduvalt muidugi ka julgeolekupoliitiliste riskidega, mis on pannud meie häid partnereid, naabreid Soomes ja Rootsis tegema väga põhimõttelist ajaloolist muudatust oma julgeolekupoliitika valikutes ehk siis liituma Põhja-Atlandi alliansiga – üldse esimest korda ajaloos kujunenud kogu meie regioonist ühtne piirkond nii välis‑, julgeoleku‑ kui ka majanduspoliitilises mõõtmes. See on mitte ainult sõnades kirjeldatav, vaid peaaegu iga päev ka teod, ühistegevus ja koostöö nendesamade meid ühendavate huvide kaitsel on praegu väga märgatavad. Näiteid võib tuua terve hulga. Ma arvan, et kui te küsite näiteks ukrainlaste käest, kes on nende meelest Ukraina kõige suuremad toetajad, siis räägivad ukrainlased peale Balti riikide väga tunnustavalt Põhjala riikidest, kes on võrdväärselt meie panusega andnud Ukrainale püsivalt toetust ja lubanud, et see toetus püsib pikka aega. Need toetused on väga eripalgelised, eri tasandil, ei anta mitte ainult vahetut sõjalist abi rinde hoidmisel ja võidu saavutamiseks, vaid abi antakse ka Ukraina riigi enda tugevdamiseks. Teiseks, kindlasti see, et siinsed riigid, Balti-Põhjala riigid tunnetavad väga hästi, milline eksistentsiaalne oht lähtub Venemaalt. Samuti on investeeringud, mis on viimasel ajal tehtud ja mida kavatsetakse veel teha kaitsevõime tugevdamiseks, märkimisväärsed. Kindlasti me tahaksime, et Põhjala riigid veelgi jõulisemalt teeksid investeeringuid kaitsevõime tugevdamiseks, sest vaieldamatult see, milline heidutusjõud on meil siin regioonis kollektiivselt olemas, on määrava tähendusega, et tõrjuda võimalikku ohtu, mida Venemaa paratamatult meile kõigile kujutab. Ma ütleksin, et ka eriti viimastel kuudel Läänemerel toimunud rünnakud veealuse taristu vastu – kas lohakusest tingituna või tahtlikul moel teostatuna – on loonud täiesti uue koostöötasandi väga praktiliselt nii Eesti ja Soome kui ka laiemalt Läänemere ümber asuvate NATO liikmesriikide vahel. Ka hiljutine kohtumine Soomes, mis toimus pärast seda, kui oli aset leidnud viimane veealuse taristu lõhkumine siinsamas Soome lahes ja kus osalesid kõik Läänemere ümbruse NATO riigid, oli väga märgiline ja tähenduslik. Jah, loomulikult me tahaksime, et Läänemerel oleks NATO missioon juba praegu tugevam, jõulisem ja püsivam, aga ma olen täiesti kindel, et see koostöö, ühine arusaamine, mida tuleks teha, ühel hetkel selleni viib. Lõpuks on väga oluline ka see, et meie liitlasruumis võib arusaadavalt mitmel põhjusel, ajaloost või geograafiast tulenevalt, olla erinevaid nägemusi, kuidas me peaksime edasi liikuma ja mis on peamised prioriteedid, muu hulgas tõesti kaitsesse investeerimine. Ma usun, et just nimelt Põhjala-Balti ja võib-olla lisaks ka Poola jõuõlg sellise ühtse tegutsejana on väga oluline, nii et eelolevatel suurtel kohtumistel, näiteks NATO järgmisel tippkohtumisel Haagis või mõnel teisel olulisel teetähisel Euroopa Liidu kontekstis mitte ainult ei võeta arvesse neid hoiakuid ja seisukohti, mis meil siin ühiselt on, vaid need ka reaalselt viivad meid vajalike otsusteni. Kõige olulisem on, nagu ma oma kõneski ütlesin, et vaatamata väga suurtele kaotustele, mida Venemaa on kandnud oma agressioonisõjas ja mida ta kannab iga päev Ukraina riiki hävitada püüdes, ei ole Venemaa loobunud oma strateegilistest eesmärkidest. Ja nende eesmärkide hulka kuulub ka Eesti julgeoleku ohustamine.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tänan samuti põhjaliku ettekande eest. Kahjuks mitte kõik Euroopa Liidu riigid ei teadvusta kõiki riske, mis tulenevad Venemaa jõhkrast agressioonist Ukrainas, ega panusta piisavalt kaitsesse. Tahtsin küsida, kas on üldse mingisugused mehhanismid, mis aitaksid saavutada olukorda, kus kõik Euroopa Liidu riigid tõepoolest panustavad kaitsesse kokkulepitud protsendi. Ja missugused võivad olla negatiivsed tagajärjed, kui me kõik ühiselt, kollektiivselt ei täida neid tingimusi?

Jah, aitäh! Ma usun, et kõige olulisem ja esimene märksõna, vastates sellele küsimusele, mis on muidugi praegu väga tähtis, on see, et Eesti on otsustajate hulgas. Me oleme otsustajate hulgas omaenda eeskujuga. Me mitte ainult ei räägi, et oleks vaja tõsisemalt suhtuda kaitsesse, kaitsevõime edendamisse, kaitsetööstuse arendamisse ja kaitsevalmiduse tõstmisse, vaid seda me ka reaalselt teeme. Me teame ju oma sisemiste arutelude põhjal, kui keeruline see on: väga raske on leida lisaressursse, mida meie iseseisev kaitsevõime vajab juba täna, mitte kaugemas tulevikus, ja seetõttu on see mõnes mõttes ju arusaadav. Me poliitikutena mõistame, kui keeruline on sellises raskes, sageli surve all oleva eelarvepoliitika kontekstis leida selleks vahendeid, kui kõikjal ühiskonnas – erinevalt meist siin – ei ole samasugust tunnetust selle ohu suhtes, mis meid tegelikult Venemaa näol varitseb. Ja oluline on ju see, et Ukraina sõda ei ole mitte ainult Venemaa agressioon Euroopa vastu, vaid selles osaleb otseselt ka Põhja-Korea oma sõduritega, nagu ma kirjeldasin, ning seda võimestavad Iraan reaalsete relvatarnetega ja Hiina laiemalt Venemaa majandusliku ja sõjatööstuse suutlikkuse tagamisega. Loomulikult, seal on mängus palju laiemad eesmärgid, mis puudutavad kogu ilmakorra muutmist viisil, mis kindlasti puudutab kõigi meie, Euroopa liitlaste ühiseid huvisid. Seetõttu on ülimalt oluline see püsiv ja pidev töö, mida nii meie valitsuse kui ka meie parlamendi liikmed teevad rahvusvaheliselt Euroopa Liidu tasandil, aga ka kaugemal, sellest kõigest rääkides ja oma otsustega eeskuju andes, see on prioriteetne. Mul on hea meel, et Euroopa Ülemkogu viimane kohtumine keskendus peaasjalikult sellele, kuidas tugevdada Euroopa kaitsevõimet tervikuna ja miks on need investeeringud esmaolulised. Aga arvamus, et seda kõike on võimalik hästi lihtsalt ja kiirelt muuta, tuleneb ju kahjuks sellest, et aastakümneid on elatud pettekujutelmas, et Euroopa on sõjaohust lõplikult pääsenud. Seetõttu on eri hinnangutel viimase 25 aastaga kaitsevaldkonnast Euroopas välja liikunud umbes 9 triljonit eurot. Meenutame 1980-ndaid ja 1990-ndate algust, kui keskmine kaitsekulude määr Euroopas oli 3–4%, kohati isegi 5% ringis SKT-st, seega on selge, et samasuguse võimekuse ja ka kvantiteedi taastamine nõuab palju aega. Aga minul on küsimus, kui palju meil aega on. Sageli räägitakse suurtes aruteludes või ka spekulatiivsetes [väljaütlemistes] sellest, et kui Venemaa peaks Ukrainas ühel või teisel moel oma eesmärgi saavutama, siis ta ei peatu seal. Sama ütles ka Briti luurejuht, keda ma tsiteerisin. Me oleme kuulnud seda korduvalt erinevatelt poliitikutelt meie partner- ja liitlasriikidest. Kui me seda ütleme, siis on küsimus, mida me sellisel juhul teeme. Mis on need otsused, reaalsed sammud, mis tagaksid selle, et Venemaa peatuks? Loomulikult, kui küsida praegu ukrainlaste käest – küsisin eelmisel nädalal nii rindel võitlejate käest kui ka Ukraina poliitikute käest –, kuidas nemad näevad kestva rahu teket Ukrainas ning kas on loodud need tingimused, et see rahu, mida eeldatavalt võiks saavutada, ja kindlasti Ukraina rahvas ennekõike tahaks saada, oleks kestlik, siis nende vastus oli väga kiire ja lihtne: me ei saa teha rahu iga hinna eest. Nad on kaotanud palju oma inimesi selles sõjas. Praegused lahingud, mis Ukrainas toimuvad, on kõige ohvriterohkemad lahingud Ukraina kaitsjate jaoks. Kahjuks me oleme juba harjunud sellega, et see sõda näib olevat ikkagi väga kaugel ega puuduta meid. Ma ei ütle, et see ei tekita ohutunnet, see on meil püsivalt olemas. Aga tegelikult on see oht praegu kõrgem, kui ta oli veel pool aastat või aasta tagasi. Ja me peame sellesse väga tõsiselt suhtuma. Loomulikult, ukrainlased ütlevad, et nende meelest on kõige parem tee rahuni see, kui nad saavad rohkem relvastust, tulejõudu, et nad suudaksid stabiliseerida rinde, peatada Venemaa edasitungimise ja omada ka võimekust strateegiliselt mõjutada Venemaa siseterritooriumil olevaid sõjalisi objekte, mis paneks Venemaad mõtlema, et see tee, millele ta on asunud, on tupiktee, siis oleks võimalik tekitada see jõuõlg, mis looks kestva rahu Euroopas. Teine küsimus, mida ka Euroopa liitlastel on hästi oluline meeles pidada, on see, et alles nädalavahetusel ütles Ühendriikide uue administratsiooni presidendi julgeolekunõunik Mike Waltz, et kui me jõuame rahuni, siis pärast seda on just Euroopa ülesanne ja roll tagada julgeolek Ukrainas, anda julgeolekutagatised. Päriselus, olgem ausad, kas me kujutame ette, mida see tegelikult võiks tähendada? Kas Euroopa riigid isegi kollektiivselt oleksid praegu selleks valmis? Ma pean ütlema, et kui te küsite seda Ukraina rindevõitlejate käest, siis nad on äärmiselt skeptilised ega looda, et läänest võiks üldse mingit abi tulla, sest nad näevad, et sageli ei ole see, mida on lubatud, üldse rindele jõudnud. Või on siis saadetud relvastus, mille täit võimet nad ei ole olnud võimelised kasutama. Nii et selles mõttes on küsimus väga kriitiline. Ma usun, et meie püsiv tegevus diplomaatiliselt ja rahvusvaheliselt nende eesmärkide saavutamiseks ja ennekõike selle nii olulise võidunarratiivi rõhutamiseks rahunarratiivi kõrval on see, mis tagab julgeoleku.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kas lääs tervikuna on alahinnanud autoritaarsete riikide võimekust hoida rahvast kontrolli all ja selle tõttu kulutada ebanormaalselt palju raha agressioonitegevusele, aga võimalikult vähe sotsiaalsele kapitalile laiemas mõttes? Nagu te ise mainisite, on Euroopa kaitsekulutused kunagi olnud kordades suuremad. See tähendab seda, et elanikkond on harjunud sotsiaalses mõttes tarbima ja ühiskonnana mitte kulutusi tegema, aga nüüd on liitlastel väga keeruline kiiresti [kaitsekulutusi] tõsta. Aga mõtleme selle peale, et tegelikult on Ukraina toetamine praegu kõige odavam viis agressioonile vastu hakata. Miks seda ei ole ikkagi suudetud sellise kiirusega teha, nagu me ideaalis näeksime?

Jah, see on jällegi väga hea küsimus. Ajaloostki võib ju tõmmata mõned paralleelid. Väga palju räägitakse 1938. aastast ja sellest, kuidas Euroopa riigid eesotsas Suurbritanniaga üritasid, püüdsid ja lootsid säilitada strateegilist stabiilsust ja rahu kontinendil, andes agressorile võimaluse oma isu kasvatada. See lõppes katastroofiga, kümnete miljonite inimeste hukkumisega üle maailma. Me oleme praegu täpselt samas seisus. Aga oli veel teine moment. Oma kõnes ma vihjasin Churchillile, aga ei rääkinud Rooseveltist. Kindlasti see, mis toimus 1941. aasta detsembris Pearl Harboris, pani ju lõpuks Ameerika Ühendriike sekkuma sellesse sõtta ja tulema appi nii Suurbritanniale kui ka Nõukogude Liidule, Stalinile, sest Stalin ei oleks ise seda sõda nii edukalt pidanud, kui ei oleks olnud lendliisi, püsivat abi sõjavarustuse ja muu mõttes. Täna on küsimus, kas me peame ootama uut Pearl Harborit, selleks et tõesti tekiks arusaamine, kui ohtlikus keskkonnas me viibime. Ja nagu ma enne kirjeldasin, minu meelest püsiv Venemaa mittemõistmine on kaasa toonud need strateegilised vead, mida on tehtud, ennekõike desarmeerimisküsimuses. Jällegi, omaenda isiklikust kogemusest võin öelda, et 1994.–1995. aastal Tšetšeenia esimest sõda Postimehe lugejatele kajastades nägin, millise massiivse hävitusjõuga toonane Venemaa – mitte Putini, vaid Jeltsini Venemaa – oli valmis omaenda kodanikke tapma kümnete tuhandete kaupa. Sellest vaadati mujal maailmas kahjuks mööda. Neid hoiatusi, mis järgnesid või juba siis välja öeldi, et Venemaa ei jää oma piiridesse, vaid püüab oma impeeriumit taastada, ei võetud tõsiselt. Meie rääkisime 1990. aastatel sellest ohust. Tõesti, maailm näis olevat väga põhimõtteliselt muutunud. Nüüd küll, tõsi, meie liitlaste seas neid, kes ütleksid, et Venemaa ei ole oht, päriselt olemas ei ole. Tõesti, mõned riigid, mõned liitlased võivad seda ohtu pisendada, aga see taju on olemas. Nüüd on tähtis tegutseda.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et paljude inimeste häda seisneb selles, et nad ei mäleta ega tunne ajalugu. Ja oma ettekandes te ütlesite, et Eesti ajaloos on olnud ka selline kogemus: meie saatuse üle otsustati ilma, et meid oleks protsessi kaasatud. Tegelikult Ukraina ajaloos on olnud sama muster. Mul on mõnevõrra filosoofiline küsimus. Kas me saame olla praegu kindlad, et see mitte kunagi enam ei kordu, et enam ei otsusta keegi meie saatuse üle ilma, et meie käest küsitaks, mida meie rahvana tegelikult tahame ja kuidas me näeme oma tulevikku?

Aitäh! Eks see hirm istub meil sügaval sees, sest kord on see juba toimunud. Ka teise maailmasõja järgne rahu lepiti meie praeguste liitlaste puhul ju kokku meie vabaduse hinnaga. Aga siiski, erinevalt sellest, milline staatus oli Eesti Vabariigil 1930. aastate lõpus, ennekõike see, et lootus neutraalsusele ei taganud iseseisva riigi püsimajäämist, on ju olnud meile väga selge õppetund. Ja 1990. aastate algusest, ma usun, poliitiliselt on see üks jagatuim arusaamine, et mitte kunagi enam üksi, me peame pidevalt tööd tegema selle nimel, et meil oleks head liitlased ja et see liitlasruum, kuhu me kuulume, püsiks ühtsena. Muidugi, praegu, kui päevakorras on jällegi küsimus, kuidas seda suurt sõda lõpetada, on ju erinevaid arvamusi. Ja on ka neid, kes püüavad võib-olla hellitada lootust, et Putiniga otse suheldes on võimalik saavutada mingit kestvat rahu. Aga nagu ma ütlesin, me oleme Euroopa Liidu riik, me oleme NATO liikmesriik, meil on väga head suhted meie oluliste liitlastega ning meil tuleb igal ajahetkel tegutseda selle nimel, et meie seisukohad oleksid kuuldavad ja et neid ka arvesse võetaks. Ma usun, et selle nädala teine pool on välispoliitika ja julgeolekupoliitika vallas rahvusvaheliselt väga oluline, kui Münchenis kogunetakse järjekordsele julgeolekukonverentsile. Selle keskmes on kindlasti Ukraina tuleviku ja ka selle sõja küsimused. Toimub terve hulk olulisi kohtumisi. Ma usun, et lõppkokkuvõttes on nii, et kui me oleksime passiivsed, siis me ei saaks lõpuks süüdistada kedagi teist peale iseenda. Õnneks on Eesti diplomaatia olnud väga professionaalne ja edukas kõigi nende aastakümnete jooksul, kui me oleme olnud taas iseseisev riik. Seetõttu on ka täna siin vaja rõhutada olulist momenti: oma kaitseressursside kasvatamise või iseseisva kaitsevõime tugevdamise kõrval ei tohi me mingil juhul unustada, et meie heidutust aitavad tegelikult iga päev üleval hoida ka meie diplomaadid, kes töötavad kas siitsamast Tallinnast või meie esindustest üle maailma selle nimel, et otsuseid ei tehtaks ilma meieta.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! President Trump on väljendanud huvi Gröönimaa muutmise vastu Ameerika Ühendriikide osaks. Taani on meie liitlane. Mis võiks olla Eesti seisukoht selles küsimuses?

Jaa, aitäh! Nagu ma oma kõnes ka ütlesin, selle asemel, et praeguses suures geopoliitilises pingeseisundis teravdada suhteid oma lähemate liitlastega, nagu on Taani – aga kindlasti ma usun, et te mõtlete ka nendele uudistele ja sündmustele, mis on toimunud näiteks USA ja Kanada suhetes, või veel tervele hulgale teemadele, mida võiks ju siia juurde tuua –, on meie vaatenurgast hästi tähtis see, nagu ma rõhutasin, et meie julgeoleku tagab püsiv, kindel ja usaldusväärne liitlasruum. Ühelgi sellisel jõul, olgu Venemaa või keegi teine, ei tohiks tekkida petlikku ettekujutust, et meie vahel on ületamatud lõhed. Näiteks kui Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit sisenevad ühel hetkel suurte kaubandustülli, siis see ainult lõhestab meid. Me peame tõusma sellest kõrgemale. Jah, loomulikult me teame, siin pole üllatust, seda oli arvata, et Ameerika Ühendriikide uus president muudab olukorda ja teeb seda võib-olla isegi šokiteraapia abil. Aga peame ka aru saama, millised on need tagatised meie julgeoleku hoidmisel, mida tuleb silmas pidada. Ja selleks, et me ainult siit midagi ei arvaks ega ütleks, peame me võimalikult palju tegema otsesuhtlust oma Ühendriikide kolleegidega Kongressis, aga väljendama ka toetust ja tuge oma liitlastele siin Euroopas ning tegema seda selgelt ja arusaadavalt. Nagu me enne rääkisime, Põhjala-Balti riikide koostöö on kriitilise tähtsusega. Ja Taani on meie jaoks samavõrd oluline liitlane, kui on Ameerika Ühendriigid.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tegelikult täna on päris palju räägitud Ukraina teemal ning on igati arusaadav ja mõistlik, et see on meie prioriteet. Aga ma küsin korra niimoodi. Riigikogu võttis peaaegu kaks aastat tagasi vastu avalduse, mida kindlasti mäletate, toetamaks just nimelt Ukraina NATO‑liikmesust. Toona me ütlesime, et peame vajalikuks Vilniuse tippkohtumisel nende otsuste tegemist nii Ukraina NATO-ga kiireks integreerumiseks kui ka konkreetselt alliansiga liitumise kutse saamiseks. Vahepeal on Vilniuse tippkohtumine ära toimunud, samuti Washington, tulemas on Haagi tippkohtumine. Mis on teie arusaam või, ütleme, teadmine, kui suur on praegu surve või konsensus selles küsimuses? Kui paljud liikmesriigid mõtlevad meiega sarnaselt? Ehk kas see Ukrainale antav NATO-ga liitumise kutse on nüüd jõudnud lähemale nende kahe aastaga, on see käeulatuses? Või kui optimistlik te olete väljavaadete suhtes, mis kindlasti oleks Eesti seisukohalt, Ukraina seisukohalt ja ma arvan, et ka maailma seisukohalt ainumõistlik?

Aitäh! Ma arvan, et kahjuks me ei ole jõudnud väga palju [lahendusele] lähemale ja probleemid on samad. Need on põhimõttelist laadi küsimused, mil viisil peaks olema korraldatud julgeolek laiemal Euroopa kontinendil selle sõja lõppedes. See ei tähenda seda, et ukrainlased, kelle põhiseadusesse on sisse kirjutatud eesmärk saada Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigiks, oleksid kuidagiviisi valmis oma hoiakutes või positsioonides muutusi esile kutsuma. Nende jaoks on see täiesti selgelt prioriteet. Nad näevad, et pikaajalise julgeoleku ja kestliku rahu tagamiseks on NATO ennast tõestanud kui parim julgeolekutagatis vabadele riikidele Euro-Atlandi ruumis. Ma arvan, et väga olulist rolli võivad mängida sellel kuul toimuvad parlamendivalimised Saksamaal. Me teame, et Euroopas on siiani kõige skeptilisemalt suhtunud Ukraina NATO-perspektiivi praegune Saksamaa koalitsioon, lahkuv koalitsioon. Aga arusaadavalt on kindlasti võtmetähendusega Ameerika Ühendriikide hoiak selles küsimuses. Me ei näe, et selles oleks toimunud väga suurt nihet. Aga veel kord: see on üks küsimusi, mis on pidevalt meie kohtumiste osa. Kui me tahame saavutada Euroopas kestvat rahu, siis ei ole see võimalik ilma selgete, arusaadavate julgeolekutagatisteta Ukrainale. Budapesti memorandumi kurb saatus näitab, et pelgalt allkirjad paberil ei taga julgeolekut. Sellepärast on kindlasti parim lahendus artikkel 5 staatuses NATO-liikmesus. Ja ma loodan, et see siiski on parem lahendus kui see, et Ukraina asub rajama endale tuumajõudusid.

Ette nähtud 30 minutit küsimusteks-vastusteks lendas linnutiivul ja nüüd saame avada läbirääkimised. Soovid palun esitada kõigepealt fraktsioonide nimel. Ja esimesena palun, Kalev Stoicescu, Eesti 200 fraktsiooni nimel.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Enne kui minna välispoliitika sisu juurde, tuleb taas rõhutada Eesti hoiakut ja põhieesmärke. Põhiseadusest tulenevalt, nagu on demokraatlikule riigile ja õigusriigile omane, peab Eesti välispoliitika jääma demokraatlike väärtuste põhiseks. Kes vaidleb sellele vastu või kahtleb selles, lugegu veel kord tähelepanelikult Eesti Vabariigi põhiseadust. Põhiseadusest tulenevad ka välispoliitika peamised eesmärgid ja nende saavutamise viisid. Ülim eesmärk on Eesti iseseisvus, suveräänsus ja demokraatliku riigikorra kaitsmine – teadagi kelle vastu. Kuid on ka sisemised riskid ja ohud, millega välispoliitika otseselt kokku ei puutu. Ainus viis põhiseadusliku ülima eesmärgi saavutamiseks on kuulumine demokraatlike riikide ühendustesse, Euroopa Liitu ja NATO‑sse, arendades ning tugevdades aktiivselt ja efektiivselt liitlassuhteid poliitiliselt ja praktiliselt igal tasandil ning igas olulises valdkonnas ja küsimuses. Me oleme Riigikogu valimistsükli poole peal. Endasse sulgumine ning eriti Skandinaavia-Balti piirkonnale omasest ehedast ehk liberaalsest demokraatiast lahknemine mõjuks hävitavalt Eesti riigile, rahvale ja majandusele. Me oleme otsustavust täis: mitte korrata 1939. aasta stsenaariumit. Kuid see ei tähenda ju ainult soovi ja valmidust agressorile vastu hakata, vaid eelkõige tähendab see ebademokraatlike poliitiliste tingimuste välistamist, mis toona viisid võitluseta alistumisele. See muidugi ei tähenda seda, et me ei pea arvestama maailmas toimuvate muutustega, mille märksõnad on dünaamilisus, ettearvamatus, jõulisus, hägusus, radikaliseerumine, lõhestumine, ärevus ja ebakindlus ning lõpuks rahvusvahelise õiguse taandumine jõupoliitika ees, võib-olla koguni rahvusvahelise õiguse de facto tasalülitamine. Me peame jätkuvalt toetama Ukrainat, nagu me oleme seni seda teinud. Ukraina võitlus agressoriga on õiguspärane, õiglane ja eksistentsiaalne. Paraku on selgeid märke kavatsusest sõlmida Venemaaga rahulepe, mis jääb igal juhul alla rahvusvahelise õiguse kõige madalama lati, devalveerides seda tohutult, kuivõrd agressor vaevalt jääb õiguslikult kaotajaks ja vastutajaks ning ebaseaduslikult okupeeritud ja annekteeritud Ukraina territooriumid nähtavasti jäävad tema valdusse. See on võimalik nukker perspektiiv. Kuid ka amputeeritud territooriumi ja rahvaga Ukraina jääb kestma ning demokraatlik maailm peab teda jätkuvalt toetama ja oma rüppe vastu võtma. Ukraina saatus aastakümneteks hakkab selgemalt kujunema käesoleval aastal. Eesti ja teised Euroopa liitlased ei tohi jääda passiivseks ehk pealtvaatajaks. Viimane sõna on siiski Ukrainal, kes iganes peavad läbirääkimisi tema tuleviku üle. Teine prioriteet lisaks Ukrainale ning NATO kollektiivkaitsele, mille eesmärk on Venemaa heidutamine ning võimaliku agressiooni kiire ja otsustav tõrjumine, on piirkondlik koostöö ja koos tegutsemine Põhja-Balti piirkonnas, sealhulgas Poola ja Saksamaaga, mõistagi ka kaugemate liitlastega, et kindlustada julgeolek Läänemerel – nii meresügavuses, merepinnal kui ka selle kohal laiuvas õhuruumis. Kõik Läänemere-äärsed riigid peale Venemaa on NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigid, Venemaale kuulub üksnes alla 7% Läänemere rannikust, ka paar saarekest Soome lahes. See on uus reaalsus, et Läänemerel on NATO ja Euroopa Liidu liikmed peremehed. Me muidugi austame rahumeelset navigatsioonivabadust, mis ei tähenda vabadust veealust taristut lõhkuda, ja ka lennuliiklust rahvusvahelistes koridorides, kui ei rikuta teiste riikide õhuruumi. Kuid me peame käituma oma koduõue peremehena, kasutades kõiki võimalusi, iseseisvalt, NATO ja Euroopa Liidu raames, ka ühendekspeditsiooniväge ehk JEF‑i, lisaks Läänemeremaade Nõukogu, mille eesistujaks saab Eesti. Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse eelnõu on tubli samm selles suunas, see on ka teistele liitlastele eeskujuks. Kas ma saan lisaaega paluda?

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Idanaabri, sariagressori Venemaa diktaator Putin armastab öelda, et tuleb arvestada uue reaalsusega. See ongi uus reaalsus Läänemerel. Näidaku siis kõigepealt ise eeskuju, kuidas Venemaa on valmis selle uue reaalsusega leppima ja edasi elama. Lõpuks. Tõsi, üha enam paistab välja vastuolu uue, tehingumaigulise maailmakorra ja rahvusvahelise õiguse taandumise ning väärtustele ja õiguslikele reeglitele suunatud poliitika vahel. Võidakse öelda ja ilmselt öeldaksegi, et väikeriikide tuumapomm, rahvusvaheline õigus, on illusoorne. Ainult päris tuumapomm on tuumapomm ja seda meil pole, kuigi Eesti liitlastel on tuumarelvad olemas. Kuidas me tegutseme rahvusvahelises poliitikas nendes tingimustes? [Esiteks,] Eesti peab kokku hoidma Euroopa liitlastega, eelkõige naabritega Põhjala-Balti piirkonnas. Teiseks, Eesti peab koos Euroopa liitlastega panustama üleatlandiliste suhete tugevdamisse. Atlandi ookean, kui nii võib poeetiliselt öelda, pisut lainetab peale 20. jaanuarit, kuid mingil hetkel ta rahuneb, et loomulik tsükkel jätkuks. Ometi ta on ja jääb Euroopat ja Põhja-Ameerikat ühendavaks, mitte lahutavaks väljaks. Viimaks, Eesti peab olema valmis ennast kaitsma agressiooni vastu mis tahes vahenditega. Seetõttu peab Eesti olema valmis näiteks välja astuma jalaväemiine keelustavast Ottawa konventsioonist, kui seda teevad ka Eesti põhja‑ ja lõunanaabrid. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun, Eerik‑Niiles Kross!

Ma võtan kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Hea juhataja! Head kolleegid! Välisministri aastakõne on, võiks ütelda, traditsioon. Esimene selline peeti siin 1994. aasta alguses, seda tegi Jüri Luik. Ma mäletan seda kõnet väga hästi, sellepärast et ma aitasin seda kirjutada. Tookord juhtus õhtul hilja selline asi, et arvuti lülitus välja, see kõne kadus arvutist ja kõik tuli otsast peale uuesti kirjutada. Praegune Euroopa, maailma ja ka Eesti välispoliitika seis on natukene samasugune, et on toimunud justkui arvuti väljalülitus, ekraan on tühi ja tuleb hakata uut kõnet kirjutama. Ütlen kohe, et Eesti on selles mõttes heas positsioonis: Eesti kõne on ikka samasugune, nagu ta on olnud viimased 30 aastat. Kas ta on samasugune ka Euroopal, see on esialgu ebaselge. 1994. aasta oli ühest küljest väga optimistlik aasta. Eesti üritas ennast reformida valguskiirusel. Me tegime ennast maailmale mõistetavaks. Aga me hakkasime ka esimest korda rääkima ja maailma tähelepanu juhtima veel Jeltsini Venemaal nähtavatele suundumustele, agressiivse imperialistliku Suur‑Vene poliitika esimestele märkidele. Tol ajal meid muidugi ei kuulatud. 25. veebruaril 1994 pidas Lennart Meri oma kuulsa kõne Hamburgis, kus ta ütles nii: "Lääne ja eeskätt Saksa poliitika seisab saatuslikul teelahkmel: kas lepitakse Idas jõudu koguva suurriikliku imperialismiga, kas finantseeritakse seda, kas lõigatakse mõnda aega koguni kasu? See, austatud kuulajad, oleks poliitika, mis ei küüni isikliku supitaldriku servast kaugemale. Või jätkub meil tahet toetada demokraatia, vabaduse, vastutuse ja rahu väärtusi [---]?" Meri nägi seda vastutuse, rahu ja vabaduse väärtuste ruumi Narvast läbi Ukraina ja Aadria mereni. Ta ütles selle lõigu lõpetuseks nii: "Kui aga Kesk-Euroopa riikide vöönd, [mille hulka kuulub] ka Eesti, jääb [saatuse hoolde ja] kaitsetuna Moskva [võimalike] impeeriumimeelsete tahtmiste meelevalda, kasvab hind selle poliitika eest nii meeletuks, et Euroopast ei oleks enam selle maksjat." Muide, neid sõnu kuulates jalutas sealt Hamburgi rae saalist välja üks halvas ülikonnas pisike mees, lõi ukse pauguga kinni. See oli Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Putin. Täna me võime küsida – kiites muidugi Lennarti tarkust, aga mis see meid aitab –, kas me oleme selle koha peal, kus hind on läinud nii meeletuks, et Euroopa tõepoolest ei jaksa maksta, või on küsimus ikkagi selles, et Euroopa endiselt ei taha maksta. Nii et mõneti on Lennart Meri 1994. aasta ennustus kahekordselt või kolmekordselt täitunud. Eesti ja paljud meiesugused riigid on 27 aastat proovinud ehitada turvatsooni Narvast läbi Ukraina Aadria mereni. Ja vana lääs on teeselnud liiga kaua, et Venemaa liigub õigusriigi ja demokraatia poole, lihtsalt teatavate anomaaliatega. No see teesklus muidugi lõppes 2022. aasta veebruaris. Aga ikka ja jälle tuleb tunnistada, et kuigi lääne reaktsioon Venemaa agressioonile Ukraina vastu on olnud ja oli retoorikas õige, ei ole reaalsetes tegudes ikkagi suudetud tegutseda piisava kiiruse, piisava jõulisuse ja piisava selgusega. Relvaabi ei ole antud piisavalt, oma kaitsetööstust ei ole piisavalt käima saadud ja nii mõnelgi korral on üks või teine Euroopa riik sisepoliitilistel põhjustel Euroopa ühtsust lõhkunud. Kui 1994. aastal Eesti alles pürgis Euroopasse, oli ta väga optimistlik, sellele vaatamata, et meil olid sees Vene väed ja maailm ei arvanud, et Eesti ilmtingimata säilib. Meie tahtsime NATO-sse ja Euroopa Liitu. Täna maailm pigem arvab, et Eesti säilib, me oleme NATO-s ja Euroopa Liidus, aga meil on sisemiselt hakanud tekkima kõhklusi, kas me ikka säilime. Meie ülesanne on kindlasti säilitada seesama optimism, mis meil 1994. aastal nii enesestmõistetavalt olemas oli. Välisminister rääkis siin äsja, et me oleme tagasi kolmekümnendais aastais. Ajalugu ei paku kunagi kordusetendusi, ta pakub kordusmustreid. Ja kui mustreid vaadata, siis võimalik, et me oleme tagasi hoopis 19. sajandis ja võib-olla isegi 17. sajandis. Paljud Trumpi meeskonna liikmed on rääkinud sellest, kuidas nende ideaalperiood oli Vestfaali rahu periood. Võib-olla me võiksime lausa sinna vaadata. Suur küsimus Eestile ja ka Euroopale ja kogu maailmale on loomulikult elevant toas, millest täna on väga vähe räägitud: kuhu läheb ja mida tahab USA? See on ka küsimus Putinile ja Xile. Tundub, et president Trump ja tema meeskond on valinud välispoliitikas mitte vana maailmakorra kokkuõmblemise suuna, vaid vastupidi: Trumpi Ameerika on otsustanud viia lõpule selle, mida Putin ja Xi on alustanud selle teise maailmasõja järgse maailmakorra lammutamisel, aga uue loomise mitte Putini ega Xi, vaid USA ja lääne näo järgi. See on muidugi tugitoolidiplomaatide jaoks hirmus olukord ja hirmus ohtlikuna tunduv aeg, aga igas kriisis tuleb näha ka võimalusi ja positiivset. Sõja võidab see, kes jääb rahulikuks. Ma arvan, et Eesti on vaatamata kõigele selleks uueks volatiilseks ajaks hästi valmis. Me oleme ajalooliselt unikaalses positsioonis kaasa mõjutamas kogu uue maailmakorra nägu. USA kehtestab nüüd oma huve läänemaailmas. Kõigepealt teeb ta seda harjumatul ja kohati hirmutaval moel, aga seda ei ole mingit mõtet karta või selle pärast verest välja minna. Euroopal on unikaalne võimalus selles volatiilsuses sõnastada ja kehtestada oma huvi. Ja Eesti saab seda täiesti ajaloolisel moel kaassõnastada. Üks väike näide olukorrast. USA külmutas äsja kogu oma globaalse abi programmide eelarve. See on kolmandik maailma abirahast, see käis USAID-i kaudu. Kuulsin just ühte sõpra kurtmas, et Vaba Euroopa raadio pannakse kinni. See ongi Trumpi sõnum Euroopasse: miks peaksid Ameerika Ühendriigid maksma kinni Raadio Vaba Euroopa, mis edendab ju Euroopa huve, Euroopa väärtusruumi ja seisab Euroopa eest? Euroopal on aeg selle üle mõelda, teha oma järeldused. Ma usun, et selles uues maailmas, mis loodetavasti jälle hakkab tuginema vabadusele, vastutusele ja rahu väärtustele …

Teie aeg!

… mängib Eesti senisest märksa kaalukamat rolli. Aitäh!

Aitäh! Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud istungi juhataja! Ka mina palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Enne, kui ma oma ettekannet alustan, on mul retooriline või isegi protseduuriline küsimus siit kõnetoolist: mis mõte on välispoliitika arutelul, kus välisminister ei osale? Kui välisminister ei viitsi isegi olla siin saalis ja kuulata seda arutelu, siis millest me õieti räägime? Aga see selleks. Ma jätkan mõneti sealt, kus Eerik-Niiles lõpetas. Eesti jaoks oli tõepoolest kõige keerulisem ja ohtlikum aeg lähiajaloos kindlasti 1990. aastatel. Väljakutsed olid meeletud, vaja oli kõigepealt Eesti tuua Nõukogude Liidust välja ühes tükis, saada siit välja Vene väed. Lõpuks läks selleks vaja presidendi isiklikku diplomaatiat, 1994. aastal seda mõned ka kritiseerisid ja pidasid presidendi sooloks. Täna me oleme ilmselt targemad ja teame, et see oli väga õige, mida Meri tegi. Meil oli vaja Eesti ära tuua eikellegimaalt ida ja lääne vahel, liituda lääne institutsioonidega, eelkõige Euroopa Liidu ja NATO-ga. Eesti poliitikud andsid ju endale aru, et selleks ei olnud lõpmatult palju aega. Võimaluste aken oli sulgumas ja meil oli vaja sellest läbi minna. Kusjuures me tegime seda olukorras, kus Eesti riik oli oluliselt nõrgem, avalike teenuste olukord, riigieelarve, meie võime tagada inimeste toimetulekut olid oluliselt nõrgemad. Aga me saime selle väga suure ülesandega selles raskes olukorras hakkama. Ja kui mõelda, mis meile edu tõi, siis loomulikult oli see väga tugev Välisministeerium sel ajal, väga tugevad Eesti diplomaadid, kes tegid oma tööd väga pühendunult, täpselt nii, nagu Eesti diplomaadid praegugi Välisministeeriumis väga pühendunult teevad Eesti nimel iga päev tööd. Meile tõi edu ka see, et välispoliitika oli tol perioodil väga selgelt erakondadeülene, valitsusteülene, valitsused vahetusid, erakonnad tulid võimule või läksid opositsiooni, aga välispoliitika püsis muutumatuna, peamised strateegilised sihid püsisid muutumatuna. Loomulikult, erakordselt vedas meil välisministritega. Mõtleme selle peale, kes sel perioodil juhtisid Välisministeeriumi – Lennart Meri aastatel 1990–1992, Jüri Luik 1994–1995, Siim Kallas 1995–1996, Toomas Hendrik Ilves 1996–1998 ja 1999–2002. Tänu sellele, et meil olid sellised riigimehed, kes tõesti oskasid suurelt mõelda, tajusid seda maailma, suutsime me oma iseseisvuse kindlustada. Praegune välisminister, keda kahjuks ei ole enam siin saalis – teda see arutelu ei huvita –, pidas vajalikuks siin Riigikogus aasta välispoliitika arutelul kasutada kõnetoolis oldud aega selleks, et teha üks väiklane ja sisepoliitiline rünnak minu hea sõbra, meie erakonna esimehe Lauri Läänemetsa pihta, rääkides tema sotsialistlikust klassivihast. Ma saan aru, välisministri meel on kibe, tema erakonna toetus on praegu Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast neli korda väiksem. Neli korda väiksem! Aga minu meelest tänane arutelu ei ole koht, kus sisepoliitilisi arveid klaarida, ja see on sügavalt kohatu, et välisminister seda tegi. Ausalt öeldes minu sõnum Margus Tsahknale on väga lihtne: kui talle ei meeldi nende hirmsate sotsialistidega valitsuses olla, siis mingu ära sealt valitsusest. Keegi ei hoia teda seal kinni. Mingit suurt kasu Eestile ma tema tegevusest ausalt öeldes ei näe. Kui mõelda veel selle peale, mis oli 1990-ndatel meie edu võti, siis üks asjaolu sageli kahjuks unustatakse. Nimelt see, et meil oli väga tugev Põhjamaade poliitikute toetus. Kui me meenutame toonaseid Põhjamaade riigijuhte, välisministreid, siis mitmed nimed tegelikult mängivad väga olulist rolli ka Eesti ajaloos, olgu Islandi välisminister Hannibalsson, Taani endine välisminister Uffe Ellemann-Jensen või Carl Bildt, kes oli Rootsi peaminister, ja paljud teised Põhjamaades, kes tegelikult Eestit väga tugevalt toetasid. Kusjuures Põhjamaade toetus ei olnud ju iseenesestmõistetav asi, millele me kuidagi loomuomaselt võisime loota. Tegelikult Põhjamaade liidrid läksid Eestit ja teisi Balti riike toetades vastuollu selle poliitikaga, mida näiteks oli aetud Bonnis ja mida aeti edasi Berliinis. Aga nad läksid ka otseselt vastuollu selle poliitikaga, mida aeti sel ajal Washingtonis. Meenutage toonase presidendi George Bushi kõnet Kiievis 1. augustil 1991, kui kaugel tegelikult oli see Põhjamaade positsioonist. Üks mõte, mis mind ei jäta sellele mõeldes, on see, et meil ei ole võimalik mõnes mõttes seda tänuvõlga, mis meil on Põhjamaade ees, kuidagi neile tagasi anda. Aga meil on võimalik see edasi anda. Meie oleme täna paljuski sellessamas positsioonis, kus siis olid Põhjamaad, me oleme osa lääne institutsioonidest, meie julgeolek on kindlasti kindlamalt tagatud ja meil on võimalik tegelikult nüüd see toonane Põhjamaade toetuse tänu anda edasi Ukrainale. Kahjuks me näeme seda – ja siin on ka kolleegid sellest rääkinud –, et mitmete toona meie suhtes küllalt küünilist poliitikat ajanud lääne suurriikide poliitika on olnud ka Ukraina küsimuses täpselt sama küüniline. Räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse üldse kolmandat. Välisminister rääkis õiglasest rahust. Ma kuulen seda ka teiste lääne välisministrite, presidentide ja peaministrite suust. Nad räägivad, et peab olema õiglane rahu. Andke andeks, Eesti on väga selgelt defineerinud koos Ukrainaga, mis oleks õiglane rahu: okupeeritud alade vabastamine, tekitatud kahju hüvitamine, sõjakurjategijate vastutusele võtmine ja Ukrainale tugevaimad võimalikud julgeolekugarantiid NATO näol. Mis me näeme, mida tegelikult tehakse? Räägitakse sellest, et peab leppima, et okupeeritud alad jäävad Venemaa kontrolli alla. Jah, öeldakse küll, et seda ei tunnustata, aga mis see praktikas annab näiteks nendele inimestele, kes ei saa kunagi oma koju tagasi minna? Venemaa mitte ainult ei hüvita kahju, vaid nüüd nõutakse hoopis Ukrainalt oma väärismetallide või muul viisil talle antud abi eest kompensatsiooni maksmist. Agressiooni ohver peab tasuma. Sõjakurjategijaid mitte ei võeta vastutusele, vaid hoopis soovitakse nendega suhteid normaliseerida. Sellele me ju tegelikult olemegi praegu tunnistajaks. Julgeolekugarantiide asemel saavad ukrainlased Prantsusmaa presidendi vimpli ja Saksamaa kantsleri lipsunõela. Ja see ongi enam-vähem kõik, mida neile pakutakse. Kui see on see suund, kuhu poole me läheme, siis Eestil peab olema Põhjamaade toonast tugevust, otsusekindlust ja sitkust, et öelda avalikult välja: "Ei, sõbrad, see ei ole õiglane rahu. See ei ole õiglane rahu! Meile see ei sobi." Ja ma saan aru, et Euroopas on osal poliitikakujundajatel tekkinud selline tunne, et nüüd peab USA uue presidendi ees kuidagi lipitsema ja püüdma talle meeldida. Ma võin teile öelda ühte asja, kogu oma teadmiste põhjal, mis mul on rahvusvahelise poliitika ajaloo kohta: seda tüüpi poliitikutele nagu Donald Trump võib-olla ei meeldi inimesed, kes neile vastu vaidlevad, aga kõige vähem meeldivad neile pugejad ja lipitsejad. Eesti ei peaks kindlasti nende riikide sekka minema. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Lauri Laats küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea välisminister, kes küll siin saalis ei viibi! See ongi tegelikult väga suur probleem. Nii nagu hea kolleeg Raimond Kaljulaid juba ütles, miks me siis peame seda välispoliitikat arutama, kui isegi välisministrit siin ei ole. Aga see näitab tegelikult praegust olukorda, praegust taset – ministri taset. Mis me siis selle tunni aja jooksul välisministri suust kuulda saime? Ega suurt midagi. Ettekanne, mille tegi väliskomisjoni esimees, ja ka Eerik-Niiles Krossi sõnavõtt olid tunduvalt põhjapanevamad ning peab ütlema, et ka professionaalsemad. Selle eest ma tänan. Minu arust üks oluline teema, mida välisminister miskipärast kas ei julgenud või ei soovinud käsitleda, on seesama elevant, mis on siin toas, ehk praegune USA president, tema otsused ja meie, nii Euroopa kui ka Eesti järgnevad ülesanded, mis puudutavad välispoliitika kujundamist uues olukorras. Nendele küsimustele jättis välisminister ju tegelikult vastamata. Selle asemel ta lausa ründas, nagu ka Raimond Kaljulaid märkis, Läänemetsa, aga ta ründas ka mind ja Keskerakonda. Mul on selline tunne, et valitsuskabinetis liigub mingisugune viirus ühelt ministrilt teisele. See viirus on selline: selle asemel, et vastata konkreetselt küsimustele, kasutatakse hoopis muud retoorikat ja halvustavat suhtumist. Minu küsimus välisministrile oli ju tegelikult väga lihtne. Praeguseks on USA lahkunud väga paljudest rahvusvahelistest organisatsioonidest. Kas välisminister on selle olukorra kaardistanud ja missugused on meie tulevase välispoliitika võimalikud muutused? Kas me oleme teinud oma järeldusi? Ja kuidas me peaksime käituma? Üks vähemalt minule väga lähedane teema on energeetika ja Pariisi kliimakokkulepe. USA andis selge signaali: rohepöördel on sellises mastaabis, sellises võtmes, nagu see on olnud eelneval neljal-viiel aastal, lõpp peal. Ja nüüd on see küsimus, mis siis Euroopa teeb, kas ta suudab sellest aru saada. Kas Eesti suudab sellest aru saada? Kas ta sätib ja kujundab nende suurte otsuste järgi ümber ka oma poliitika, kas või rohepoliitika? Minu arust püütakse sellele küsimusele praegu Euroopas vastuseid leida, aga ma ei näe, et see toimuks siinsamas Eestis. Meie paneme ikkagi nii-öelda sajaga edasi, nagu üks hea kolleeg siin väljendas, ja otse kraavi oma rohepoliitikaga. Me ei arvesta üldse, mis maailmas toimub, ega seda, millised tagajärjed võivad sellega kaasneda. Loomulikult jäävad needsamad küsimused, mida ma ka välisministrilt küsisin. Me teame, et lugupeetud Ameerika presidendil tuleb pidevalt, nii hommikul kui ka õhtul, häid mõtteid pähe. Eks see on teadlik lähenemisviis ehk siis tema tööriist, mida me oleme näinud ka ta eelneva presidentuuri ajal, aastatel 2017–2021. Ega see ei ole meie jaoks midagi uut. Samas ei suuda me ikkagi reageerida sellele adekvaatselt ja sellisel viisil, nagu me peaksime. Üks põhjus on kindlasti asjaolu, et Euroopa on nõrk. Euroopal ei ole tugevat liidrit. Ka välisminister konstateeris fakti ja ütles, et äkki on praegu juba aeg ärgata. No nüüd on juba hilja. Selles mõttes me oleme pidevalt sellest rääkinud. Vaadates kõiki majandusnäitajaid ja konkurentsivõime näitajad, näeme, et me siin Euroopas magame juba päris tükk aega. Ka Euroopa Parlamendi valimiste ajal käis laialdane debatt selle üle, kuidas tõsta Euroopas konkurentsivõimet. Aga minu arust see kõik ainult debattideks jäigi. Kahjuks ei ole väga suuri järeldusi tehtud. Hiina ja USA samamoodi järjest kaugenevad meist majandusnäitajate poolest. Samas tuuakse esile, et me oleme võtnud roheenergeetika, rohepoliitika suuna, et uuendada oma tehnoloogiat. Aga vaatame jälle, mis toimub üle ookeani või mis toimub Aasias, Hiinas. Nemad on jällegi oma tehnoloogiaga eest ära läinud. Aga uue tehnoloogia arendamise juures kasutavad nad ka vana tehnoloogiat. Iga nädal, peaaegu iga nädal avab Hiina uusi elektrijaamu, mis töötavad kivisöel. Kivisöel! Kas see segab neid, et nad ei saa rakendada uut tehnoloogiat, või kas see ei lase neil olla konkurentsivõimeline? Vastupidi, me näeme selgelt, et see mõjub väga positiivselt kogu majandussektorile riigis. Vaatame USA uut poliitikat, protektsionismi. Juba Bideni ajal rakendati ettevõtetele meetmeid, mis piltlikult öeldes kutsusid ettevõtteid Aasiast tagasi, et nad hakkaksid toimetama ja tööle USA-s. Trumpi praegune tollipoliitika on jätk eelnevale poliitikale, aga palju mõjuvõimsama sammuga. Viimane uudis oli selle kohta, et sisseveetavale terasele ja alumiiniumile kehtestati tollimaks. See on kindlasti jällegi panus kohaliku tootmise arendamisele USA-s. Aga meie vaatame seda kõike lihtsalt pealt. Ja nüüd Gröönimaa küsimus. Minu jaoks oli täiesti kummastav, et samal ajal, kui lugupeetud USA president tuli välja sellise mõttega, et Gröönimaa võiks kuuluda USA-le, oli meie välisministri reaktsioon, mida ta väljendas ka meedias, selline: TikToki sulgemine on USA-s väga suur probleem. Aga samal ajal, samal päeval tuli ka Gröönimaa uudis, mille kohta temalt üldse mingit reageeringut ei tulnud. Siinsamas sõnas välisminister, et suveräänsus on väga oluline, territoriaalne [terviklikkus] on oluline, aga kui üks liitlane soovib meie teiselt liitlaselt saada maad endale …

Teie aeg!

… siis selle kohta arvamust ei kujundata. Aitäh!

Aitäh! Ja Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Sügav austus vaprale Ukraina rahvale ja Ukraina sõjameestele, kes praeguses olukorras oma rahva vabaduse ja iseolemise eest seisavad, relv käes. Isamaa avaldab täielikku toetust välisministri seisukohtadele, mis kõlasid kõnes, kus ta andis ülevaate valitsuse poliitikast, ja mis väljendavad vajadust tugevamalt Ukrainat toetada ja veenvamalt agressorriik Venemaad vastustada. Ma olen isiklikult nõus välisministri diagnoosiga selles kõnes, et lähemas ajalises perspektiivis on määramatus selles, mis puudutab sõja edasist kulgu ja julgeolekukorraldust Euroopas, kasvanud. See määramatus sisaldab meie jaoks elulisi riske. Aga enesestmõistetavalt sisaldab see ka võimalusi, mida me peame veenvalt ja otsustavalt ära kasutama nii ise kui ka koos samameelsete riikidega, ennekõike Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kellele saatus on määranud elada surmavalt ohtliku agressorriigi naabruses. Esmane küsimus, lakmus, aga ka baaslähtekoht Euroopa julgeolekule on see, et Ukrainal peab selle sõja kontekstis tulevikku vaadates säilima ning usutavalt ja veenvalt realiseeruma võimalus saada Põhja-Atlandi alliansi liikmeks. See on baasküsimus. Täna peame me siin paraku ausalt vaatama otsa nii iseendale kui ka liitlastele ja nentima, et need elastsed otsused, mida langetati sõja ajal Vilniuse tippkohtumisel ja ka Washingtoni tippkohtumisel, ei vasta oma kvaliteedilt strateegilises vaates Euroopa julgeolekuhuvidele täies mahus. Seda, et Ukrainal peab olema ehe perspektiiv NATO liikmeks saada – ja meie huvides on see jõustada –, peame me väljendama kõikidele oma liitlastele, sealhulgas enesestmõistetavalt Ameerika Ühendriikidele. Teiseks, välisminister esitas teatud baaslähtekohad, mis on Eesti vaatest vajalikud Euroopas õiglase ja püsiva rahu saavutamiseks ning agressorriigi tõrjumisel. Selles olukorras on äärmiselt oluline meie määratlus selle kohta, milliseks kujuneb sõjajärgne läänemaailma suhtlusloogika Putini režiimiga. Meie käsitlus, põhimõtteline lähtekoht on selline, et mõeldamatu on naasta samasuguse suhtlemisvormi juurde, olgu poliitiliste, majanduslike või muude suhtlusviiside puhul, nagu oli enne täiemahulist agressiooni. Olemuslik perspektiiv, nii inimsuse kui ka rahvusvahelise õiguskorra mõttes, on paradigmaatiliselt muutunud. Putini režiimi juhitav Venemaa on ja jääb genotsiidi elluviijaks ning inimsusevastaseid sõjakuritegusid sooritanud riiklikuks poliitiliseks süsteemiks. Praktilisest aspektist on väga oluline, et meil on Eestis rahvuslik konsensus Ukraina toetamisel. Meie käsitlus ootustest rahvusvahelisele kogukonnale, demokraatlikele riikidele, kuidas aidata Ukrainat, on esiteks selline, et lääne kogukond peab tegema just nimelt praeguses reaalajafaasis rohkem Ukraina sõjaliseks toetamiseks. Teiseks, praegusel hetkel ei tohi meie asetada ennast nii-öelda õhutühja ruumi, vaid meie abinõude ja meetmete kompleks Venemaa survestamiseks peab olema veenvam ja tugevam. Kõige pimedam on enne koitu – see tähendab, et meie otsusekindlus, meelekindlus, mis on kantud poliitiliselt rakendatavate meetmete sisust, peab olema seda otsustavama erikaaluga. Kõneledes valitsuse praktilisest poliitikaagendast, mis puudutab ka meie elulisi julgeolekuhuvisid, kutsun valitsust üles selgemale käitumisjoonisele Euroopa Liidu poliitika kujundamisel julgeolekuvaldkonnas. Paar nädalat tagasi leidis aset mitteametlik Euroopa Ülemkogu, kus kõneleti julgeolekuküsimustest, ning enne selle toimumist esitas meie valitsus sinna ka Eesti positsioonid. Tuleb tunnistada, et need positsioonid olid minu jaoks liiga loiu iseloomuga. Neis ei olnud midagi valet, kuid ma ei näinud praktilisi initsiatiive, millisel moel modus operandi'na kavatseme me saavutada lisavahendeid Euroopa julgeoleku tagamiseks Euroopa Liidu institutsionaalses ja eelarvelises raamistikus ning omakorda sedakaudu teenindada Eesti vajalikke tegevusi julgeoleku nimel. Ma esitasin konkreetsed ettepanekud selle kohta, et liikmesriikide uute kaitseinvesteeringute puhul arvestataks tehtud kulutusi erandina liikmesriikide võlakoormuse reeglite arvestamisel, rakendades ex‑post‑arvestuse asemel ex‑ante‑menetlust, ja hulga teisi eesmärke. Kahjuks koalitsioon neid ettepanekuid ei toetanud. Aga siinkohal ma kasutan võimalust kutsuda valitsust üles konkretiseerima oma ettepanekuid ja mitte olema loid. Pigem tuleks käsitleda ennast kui teatud sündmuste kulgu vaatlevat asjaosalist. Pealegi on meil väga oluline Euroopa Liidu poliitika valdkonnas selgelt sõnastada konkreetsed ettepanekud, mis puudutavad meie energiajulgeolekut. Euroopa Liidu eesistujariigi Poola peaminister kutsus oma 22. jaanuaril tehtud avalduses selgelt üles ennekõike Euroopa konkurentsivõime huvides …

Teie aeg!

…reformima EDF-i süsteemi. Ja mõistlik on ka meil veenvalt kaasuda nende ettepanekutega, mis puudutavad meie elulisi …

Aitäh!

… energiajulgeolekuvajadusi. Kõigiks nendeks ettepanekuteks jõudu soovides Isamaa fraktsiooni nimel meie armsale valitsusele. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid, head välisesindajad rõdul, head Eesti kodanikud ja head Eesti inimesed! Elame keerulisel ajal. Ja meie kui väikeriigi esimene nõue sellisel ajal on olla valvas. Meie kui väikeriigi esimene nõue sellisel ajal on hoida [seniseid] liitlasi ja leida uusi liitlasi. Kahjuks praeguse valitsuse ajal lonkab Eesti välispoliitika mõlemat jalga. Võiks öelda, et kohati ta isegi ei lonka, vaid istub tänavaserval ja mõtleb, mida edasi teha. Tuletan meelde, millist tuld ja tõrva on kallatud praegu Ameerika rahva ülekaalukal tahtel valitud USA presidendi suhtes välispoliitilistel kohtumistel, kus esimesed arutelupunktid on, kuidas selline kahtlane kuju võib saada USA presidendiks. Nüüd on see liberaalide jaoks väga kahtlane kuju saanudki presidendiks. Aga vaadake, olen aastaid rääkinud: me suhtleme riikidega, me peame suhtlema riikidega, mitte üksikute erakondadega. Ja seetõttu on USA‑suunaline poliitika läinud paljuski ammu rappa, lihtsalt materdades ühte Ameerika rahva valikut. Tegu ei ole ju 1–2% peal püsiva parteiga, mida mingi meetodiga ei õnnestuks äärmuslaseks tituleerida. Aga täna ma lugesin Õhtulehest lugu, mis on üle kahe lehe pikk, kus keegi politoloog kirjeldas fašismi taastulekut USA‑sse. Seal oli ära toodud selle vähemalt 13–14 tunnust. Ja üks hirmus tunnus oli see, et transinimestega ei arvestata enam senisel moel. Jah, tõesti, siin ruumis on palju räägitud läänelikest väärtustest, meie liitlastest, kes on nõus ainult siis meiega koostööd tegema, kui me läänelikke väärtusi järgime. Ja tuleb välja, et meie liberaalidest valitsejatele on olnud peamine väärtus vasakäärmuslus, mis väljendub ka vikerkaarelipule Välisministeeriumi hoonel, võib-olla kopeerides USA saatkonna vikerkaarelippu, mis nüüd enam sinna ei kerki. Ma näen muidugi segadust meie välispoliitikute silmis, sest soovunelm, et Ameerika rahvas valib nende tahte järgi, lendas kildudeks. Aga samal ajal ei ole [Trumpi] materdamist siiamaani järele jäetud. See näitab ka meie välispoliitika ennustajate saamatust, nad ei tunne Ameerika poliitikat, nad ei näe midagi ette, nad vaid esitavad oma soovunelmaid. Aga meie peame suhtlema riigiga, olgu seal võimul demokraadid või vabariiklased. See on küpse riigi tunnus. Samamoodi kehtib see muidugi põhja vajunud Gruusia poliitika suhtes. Meil võib olla oma arvamus Gruusia uuest valitsusest. Meil võib-olla kriitiline arvamus. Aga, head inimesed, kui OSCE on öelnud oma seisukoha välja – tuhanded valimisvaatlejad on sealt läbi käinud, leidnud puudusi, aga mitte öelnud, et need valimised on täiesti ebalegitiimsed –, siis meie asi ei ole välisministri kombel käia tänavatel välisriigis laamendamas. Vaat see on meie välispoliitika põhi. Kui sul on keskharidusega välisminister, siis sellel on tagajärjed. Ta ei tea midagi, ta ei saa millestki aru ja ta käitub kõigi välispoliitika kuldreeglite vastaselt. Ta läheb välisriigi tänavatele lamenti lööma, nagu anarhosündikalist. Ime, et tal musta lippu käes ei olnud, must-punast lippu. Kuhu me kukume? Kuhu me kukume, kas on veel kusagile kukkuda? Välissaadikud kupatatakse homoparaadidele. Kuidas saab veel rohkem alandada neid riike, kus ollakse [tööl] ja kus on oma väärtusruum? Ja siis meie väikeriigina läheme sinna laiutama, solvama vastuvõtjaid Ungaris või mujal. Ja meil on ka välissaadikud, kes mitte ei tule seepeale teenistusest ära, vaid lasevad ennast alandada. Ausalt öeldes on maasikakorjaja elu ka kõvasti kenam kui lasta ennast alandada välissaadikuna, kupatada ennast kellelgi homoparaadile marssima, lipuke käes. Millal te lähete puna-musta marssidele? Milliste organisatsioonidega te siis peate välisesindajana koostööd tegema? Kas juba mingite terroristidega või? Kui kaugele saab kukkuda? Sel ajal me näeme, et ka Ukraina poliitika on mitmest kohast lombakas. Selle asemel, et rohkem sisuga tegeleda, panustada sõjaliselt, militaarabiga, vastab meie valitsus küsimusele, miks meil on siin üle 10 000 väejooksiku niigi vaesuva Eesti rahva leivakotil: "Aga las nad olla." Selline on meie valitsuse vastus. See on nüüd väärtuspõhine poliitika. Sel ajal, kui Ukrainas napib igal pool võitlejaid, isegi lennuväest tõmmatakse mehi ära rindele, on osa mehi siin ahju peal Eesti pensionäride kulul, kelle maksud on tõusnud. Kas pole huvitav abi? Nii et abi peab olema tegelik, mõjuv ja lõikav. Muidugi, enesevigastamine majanduslikult mõjutab meid igal pool, ka lõigete poolest meie välispoliitikas. Tuletame meelde, kuidas pandi kinni meie peakonsulaat USA-s, meie üks mõjusamaid ajaloolise järjepidevuse kandjaid. Seda tehti tuima järjekindlusega, peaga vastu ust sõites, vaatamata väliseesti organisatsioonide mastaapsele vastuseisule. Ehk niimoodi lammutada meie järjepidevuse sümbol – see on jällegi praeguse välispoliitika pajapõhja kraapimise tunnus. Aga meie peame olema edasi väärtuspõhised. Ehk me oleme seda kunagi ka olnud. Ja tõepoolest, vihakõneseadus tuleb seetõttu prügikasti visata, sest sõnavabadus on väärtus. Ja homolipukesed tuleb asendada Eesti lipuga. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd saavad sõna Riigikogu liikmed. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kolleeg Lauri Laats on juba rääkinud meie fraktsiooni nimel. Mina tahaksin jagada oma tähelepanekuid tänasest istungist. Ütlen ausalt, kohati oli väga piinlik siin saalis olla, ja piinlik oli ka meie külaliste, diplomaatide ees. Alustame sellest, et ma olen nõus kolleeg Raimond Kaljulaidiga, kes ütles, et on väga sümptomaatiline, et meil käib välispoliitiline arutelu neli tundi ja on näha, et huvi on väga suur, sest küsimusi tuleb rohkem, kui meil aega on. Nii välisminister kui ka väliskomisjoni esimees olid sunnitud lõpetama küsimustele vastamise enne, kui küsimused otsa said. See näitab, et huvi on suur ja see huvi on ehe. Minu meelest oleks igati loogiline, et välisminister oleks olnud [arutelu lõpuni] siin saalis. Minu tunnustus kolleeg Marko Mihkelsonile, kes on pidevalt täna siin olnud ja on ka praegu siin. On näha, et inimene on tõepoolest huvitatud sellest debatist, sellest arutelust. Kahjuks ei saa sama öelda välisministri kohta. Ja mis on veelgi piinlikum: välisministril olid mõnele küsimusele väga "huvitavad" vastused. Eelkõige räägin loomulikult sellest, et minu kolleeg Lauri Laats küsis väga konkreetseid küsimusi just meie suurima liitlase ehk Ameerika Ühendriikide kohta, nende suhete kohta, mis meil selle liitlasega on, ja nende suhete tuleviku kohta, igati loogilised küsimused, aga siis ta sai välisministrilt, nagu öeldakse, vastu pead ja jalgu. [Välisminister rääkis] täiesti teistsugustel teemadel, mis ei puuduta üldse välispoliitikat. Siis oli istungi juhataja sunnitud tegema märkuse, et meil on siin ikkagi välispoliitika arutelu. Sama piinlik oli vaadata, kuidas kolleeg Rain Epler küsis täpselt samamoodi suhete kohta Ameerika Ühendriikidega, aga sai jällegi mingisuguse väga "huvitava" vastuse, et kas te siin elate mingisuguses ideaalmaailmas või te tahate, et meie suhted Ameerika Ühendriikidega oleksid rikutud, või te tahate parandada suhteid Venemaaga. Ühesõnaga, see oli täiesti ebaadekvaatne vastus. Mida see näitab? Minu meelest näitab see seda, et välisminister ei ole kindel oma vastustes, ta ei ole kindel selles, mida ta räägib. Samas, peab ütlema, pole ime, et kolleegid küsivad USA kohta. Me teame, et nüüd on Ameerika Ühendriikidel uus president, on võetud uus suund väga paljudes valdkondades, mis puudutavad välispoliitikat ja ka otse Eestit. Tegu on ikkagi meie suurima liitlasega. Loomulikult on kolleegidel huvitav teada, missugune on meie suhtumine sellesse olukorda ja kuidas meie näeme nende suhete tulevikku. Samas, vaatame, kui palju oli välisministri aruandes eraldatud aega selleks, et rääkida Ameerika Ühendriikidest ja meie riikide vahelistest suhetest. No väga vähe. Sellest ei räägitud peaaegu mitte midagi. Umbes 80% kõnest kui mitte rohkem puudutas Ukrainat ja Venemaad. Ma saan aru, loomulikult, see on kõige akuutsem välispoliitiline küsimus ja välispoliitiline teema. Nii peabki olema praeguses olukorras. Tõepoolest, see on oluline. Aga ülejäänud küsimused moodustasid parimal juhul 15–20% – kõik ülejäänud teemad, kaasa arvatud Lähis‑Ida teema, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikide teema, kaasa arvatud Gruusia teema. Lihtsalt mõned laused. See on tegelikult muret tekitav, sest on selline tunne, et välisminister üldse ei adu, et me ei ela ainult selle sõja teemaga. Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Ma saan aru, loomulikult, sellest peab rääkima, see on põhiteema, aga ka teised teemad on hästi olulised. Sellepärast kolleegid hakkasidki küsima. Aga kahjuks vastused ei olnud väga adekvaatsed. Ja piinlik oli vaadata, kuidas koalitsioonipartnerid siin omavahel kraaklevad. Jällegi, meil on välispoliitiline arutelu, ja siis sa vaatad, kas koalitsiooni tervisega on ikka kõik korras. Midagi on väga viltu, kui üks koalitsioonierakonna esindaja ründab teise koalitsioonierakonna esindajat ja vastupidi. See on küll huvitav, aga jällegi piinlik. Miks peavad meie külalised seda kõike nägema? Mis puudutab [välispoliitilisi] teemasid, siis Lähis-Ida kohta tuli jällegi väga ebamäärane vastus. Meil siin mitu kolleegi küsisid, kas me oleme oma poliitikaga ikka Iisraeli toetav riik, kas me toetame oma liitlast Lähis-Idas. Vastus oli, et meil on suurepärased suhted Iisraeliga. Aga paraku ei ole. Kolleeg Riina Solman ütles väga konkreetselt: kohalik kogukond peegeldab seda väga hästi ja nende sõnul see ei ole nii, nagu välisminister [meile siin] räägib. Nii et meile siin võib nii palju kordi, kui vaja, rääkida, et meil on [Iisraeliga] väga head suhted, aga no see ei ole usutav. Mis puudutab Gruusiat, siis selle kohta olid konkreetsed küsimused. Kas me arvame, et praegune Gruusia valitsus on legitiimne? Vastus oli jällegi ujuv – võiksid toimuda uued valimised, et oleks võimalik Gruusiaga uuesti rääkida. No võiksid toimuda, aga kui ei toimu, mis siis edasi saab? Kas me ikka ütleme, et praegune valitsus, kes juhib Gruusiat, on ebaseaduslik? Ameerikast on siin juba hästi palju räägitud. Ja tõepoolest, ma arvan, et praegu tegelikult terve maailm väga pingsalt vaatab, mis sealt tulemas on, ja me juba näeme, kuidas uus Ameerika administratsioon välispoliitiliselt käitub. Loomulikult, meil peab olema mingisugune seisukoht, aga täna sellist seisukohta mina küll ei näinud [ega kuulnud], et välisminister oleks midagi konkreetset sel teemal rääkinud. Nii et väga hea, et meil täna siin selline arutelu oli. Jällegi, kiitus Marko Mihkelsonile, kes väga konkreetselt ja väga pikalt vastas küsimustele. Ta oli kogu aeg siin ja oli näha, et inimene on tõepoolest [sellest arutelust] huvitatud. Aga kahjuks ei saa sama öelda meie välisministri kohta. Tema käitumine siin oli minu meelest kohati täielikus vastuolus hea parlamentaarse poliitilise kultuuriga, mida me tegelikult tahaksime siin Eestis viljeleda. Aitäh!

Aitäh! Ants Frosch, teie nime ei mainitud läbirääkimiste käigus, ma ei saa teile sõna anda. Minu arust Marko Mihkelsoni ja Rain Eplerit mainiti. Järgmisena saaks sõna Rain Epler, aga kas suudate kolme-nelja minutiga? Kell kaks lõpeb istung. No ma annan teile sõna, hakkame peale. (Rain Epler: "Ma saan homme jätkata ju.") Ei, homme ei saa, täna lõpeb. (Rain Epler ütleb midagi.) Pead kiirendatult.

Teen kiiremini, jah. Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, siis tuleb lühidalt teha, kui vaid kolm minutit on aega. Ma hakkan kaugemalt tulema, aga räägin ikka välispoliitika teemadel. Ma korra meenutan inimestele või tõstan esile seda liberaalide kahepalgelisust, mida me näeme väga erinevates valdkondades, aga ka välispoliitikas. Mõned aastad tagasi, kui Mart Helme rääkis, et meie riigil on vaja plaani B – ta kuidagi ei vastustanud NATO-t ega muid liitlassuhteid, vaid ütles lihtsalt, et plaan B on vajalik –, siis tõusis liberaalide leerist üüratu kisa: liitlassuhted on kahjustunud, selline inimene ei tohiks Eesti valitsuses olla ja nii edasi. Ma ei hakanud stenogrammi ega ajakirjandust üle kontrollima, aga kuna see kisa tuli liberaalsest leerist, siis ma julgen arvata, et ka kolleegid Mihkelson ja Kaljulaid olid nende hulgas, kes toona pahameelt väljendasid. Nüüd ma jõuan kahepalgelisuse juurde. Täna on kolleeg Mihkelson selle toona nimetatud plaan B minu hinnangul ise tõstnud isegi plaaniks A. Ütleb, et meil peab olema iseseisev kaitsevõime ja nii edasi. Loomulikult, me peame hindama liitlassuhteid, NATO-ga koostööd edasi tegema. Ja teine asi, Kaljulaid täna ütles puldist, et ei, välispoliitika ei ole selline asi, et tuleb USA presidenti kuulata ja siis selle järgi toimetada. Toona, ma ütleks, jälle see kisa viitas vastupidisele arvamusele. Eks see näitab seda, et nüüd ongi liberaalid kogu Euroopas hädas, sest neil endal on kõigil meeles need väljaütlemised, mis on aastate jooksul USA administratsiooni suunas lendu läinud. Nüüd tuleb kuidagi vingerdada. Jõuame lähemale. Paar päeva tagasi meie siseminister avaldas sotsiaalmeedias väga räigelt lahmiva ja otseselt Ühendriikide administratsiooni kohta käiva negatiivse sõnavõtu. Kui ma täna välisministrilt selle kohta küsisin, siis välisminister ütles, et ju ta tegi seda pahameelest konkureeriva erakonna parema rahalise seisu vastu, seda ei maksaks eriti tõsiselt võtta. No ma ütleksin, et kui väikese riigi välisminister ei saa aru, et selline suurima liitlase räige ründamine mingi sisepoliitilise võitluse tõttu on ohtlik, siis ta ei sobi välisministriks. Sest välisminister võib ju siit puldist niimoodi irooniliselt öelda, et ta ei loe sotsiaalmeediat, aga ma arvan, et kui jälle mõnda kohtumist püütakse kokku leppida, siis need erinevad abid, kes aitavad vastaspoolel seda kohtumist ette valmistada, annavad ka sellise memo, kus on kirjas, mida keegi on arvanud. Ja loomulikult ei sobi valitsuse liikmeks selline siseminister, kes nii otseselt liitlassuhteid kahjustab. Ma saan aru, et homme me saame siin umbusalduse raames ka peaministriga ilmselt arutada nii tema enda sobivust positsioonile kui ka seda, kuidas ta valitsuse juhtimisega toime tuleb ning millised on tema arvamused ja käitumine seoses sellega, kuidas tema enda kabineti liikmed käituvad. Kuna istungi juhataja palus kõne lühidana hoida, siis ma siinkohal lõpetan. Ja arutagem neil välispoliitilistel teemadel. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Meie tänane esimene päevakorrapunkt, välispoliitika arutelu, on ammendunud ja istung on lõppenud. Aitäh!