Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs" eelnõu (550 OE) esimene lugemine

Head kolleegid, oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini: Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs" eelnõu 550 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tegelikult on päris kahju, et meid on siia Riigikogu saali vähe jäänud. See teema on tõesti oluline. See puudutab meie noorte tervist ja nende teadlikkust ning loomulikult ka nende vanemate teadlikkust sotsiaalmeedia kasutamise ohtudest. Nimelt olen ma teie ees Riigikogu otsuse eelnõuga, mis teeb ettepaneku Vabariigi Valitsusele viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs. See on väga vajalik teema, arvestades, kui palju noored tegelikult sotsiaalmeediat kasutavad. Ühelt poolt on selgelt pandud paika reeglid ja piirid. Sotsiaalmeediaplatvormidega, näiteks TikToki, Facebooki või Instagramiga liitudes pead sa ära märkima oma vanuse. Me teame seda, et paljud noored [neid platvorme] kasutavad, vaatamata sellele, et nende vanus kõigi nende platvormide kasutustingimuste järgi seda tegelikult ei luba. Nüüd teine pool sellest tõsisest asjast. Hästi palju on siin räägitud nutisõltuvusest. Nutisõltuvus erineb ikkagi sotsiaalmeediasõltuvusest. Kui me seda küsimust kultuurikomisjonis arutasime, siis hästi paljud komisjoni liikmed juhtisid tähelepanu, et tegelikult peavad noored olema nutikad, nutiseadmeid tuleb kasutada ka koolitöös ja nii edasi. Ma olen sellega täiesti päri. Aga mis puudutab sotsiaalmeedias varitsevaid ohte, siis nendest on ka meedias räägitud. See content ehk sisu, mis seal on, suuresti ei ole ju kontrollitud või kontrollitav. Minu arust oli [Eesti] Ekspressis lugu, kus kirjeldati, mida kõike [sotsiaalmeedias] näha saab, mida kõike seal parasjagu tehakse. Räägime nii, nagu seal kirjas oli, et keegi tarbis seal narkootikume, siis olid mingisugused vägivallastseenid, mida filmiti, ja nii edasi ja nii edasi. Ehk seal näidatakse [sellist sisu], mida meie lapsed vaatavad, aga mida nad ei tohiks vaadata. Sellist sisu on seal päris palju. See on see sisupool. Siin on ka teine pool, mis on uuringutes välja tulnud: kui palju meie noored – on ka vanusegrupid välja toodud – sotsiaalmeediat tarbivad ja kus nad seda täpselt tarbivad. Uuringutes on välja toodud, et koolis tarbitakse seda suhteliselt vähe. Kõige suurem sotsiaalmeedia tarbimise periood või aeg päevas on just siis, kui meie noored ja lapsed on jõudnud koju. Nad kulutavad päris tublisti aega selleks, et skrollida, nii nagu noored väljendavad, sirvida ja näha, mis parasjagu ühel või teisel sotsiaalmeediaplatvormil toimib. See on see, mis hakkab mõjutama, nagu ka paljud uuringud on välja toonud, nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Need on need ohud, mis on olemas, mis eksisteerivad ja mis on uuringutes tõestatud. Kolmas teema on teadlikkuse tõstmine, noorte teadlikkuse tõstmine ja vanemate teadlikkuse tõstmine. Ka vanemate roll peaks selle küsimuse juures olema ju väga suur. Nad peavad andma eeskuju. Selline peremudel, kus vanemad skrollivad ees ja lapsed järel, ongi probleem. Teadlikkuse tõstmine on kindlasti üks asi, millega tuleks tegeleda. Seesama meie ettepanek, võtta vastu Riigikogu otsus, et viia läbi sotsiaalmeedia kasutamise mõjuanalüüs, räägib paljuski sellest, et ei ole vaja kohe piirata, nagu mõned riigid on teinud. On ju riike, kes on lauspiiranud sotsiaalmeedia kasutust noorte seas. Võtame näitena kas või Austraalia. Eelmine aasta võttis Austraalia vastu seaduse, mis keelab alla 16‑aastastel sotsiaalmeediaplatvormide kasutamise. Karistusmeetmed on päris muljetavaldavad: ettevõtted, kes ei täida seadust, võivad saada kuni 50 miljoni Austraalia dollari suuruse trahvi. Keelu eesmärk on kaitsta noori sõltuvuskäitumise ja veebiohtude eest. See on täpselt sama, millest ma ennist rääkisin. Ma toon veel ühe näite. USA‑s Utah' osariigis püüti samuti kehtestada piiranguid. Mulle teadaolevalt ei ole see neil väga õnnestunud. Prantsusmaal kehtib seadus, mis nõuab alla 15‑aastastelt noortelt vanemate nõusolekut sotsiaalmeedia kasutamiseks. Nii et on olemas riigid ja on olemas osariigid, kes selliste küsimustega tegelevad. Ma arvan, et ka meie vajame terviklikku ülevaadet, terviklikku analüüsi selles küsimuses, et kas valitsuse või tõenäoliselt ikkagi Riigikogu tasandil võtta vastu otsuseid, mis me selle [probleemiga] teeme, kuidas me seda küsimust lahendame. Eelkõige me peame mõtlema selle peale, kuidas kaitsta last nende mõjutuste eest, mis kaasnevad sotsiaalmeedia tarbimisega ja selle harjumusega. Väga lihtne on öelda, et raamat on kindlasti tunduvalt mõistlikum lahendus, et lapsel ja noorel on parem, kui ta raamatut loeb. Kuid selle asemel sirvib ta sotsiaalmeediat. Aga selleks, et [laste kaitsmiseni] jõuda, me peame need alad ära reguleerima, kui selline vajadus on olemas. Ma toon lihtsalt näite. Me siinsamas Riigikogus alles reguleerisime ära minu arust olulise küsimuse, mis puudutab noori: noortel keelustati solaariumi kasutamine, see on praegu reguleeritud. Keelustati ka nendele tätoveeringu tegemine. Sellega säästeti vanemaid, kes nendes küsimustes ei jõua võib-olla kodus ühel meelele. Laps ütleb – ma toon lihtsalt näite – vanemale, et ta läheb solaariumisse. Vanem vaatab selle peale viltu. Ta on tõenäoliselt teadlik, et ei ole väga mõistlik noores eas solaariumis käia, ja ta ütleb, et ta keelab selle ära. Aga me teame, et meie noored on teadlikud ja kasutavad sellist väga lihtsat vastuargumenti: aga kas selleks keelamiseks on olemas seadused? Ja nii edasi. Ma arvan, et kui üldse sellele küsimusele sellisel viisil läheneda, et midagi ära reguleerida, nii nagu me tegime otsused solaariumi ja tätoveeringute kohta, siis [tuleb arvestada, et nende kahjulikkus] oli tõendatud, seda oli uuritud. Vastavalt sellele tehti otsused, mis olid õiged otsused. Et jõuda mingisuguste piiranguteni ning jõuda mingisuguse keelustamiseni, kui me üldse selleni jõuamegi, me peaksime enne läbi viima analüüsi ja saama kokku tervikliku pildi, kuidas me peaksime praeguses kiiresti muutuvas maailmas sotsiaalmeediaküsimusega tegelema. Ma palungi headelt kolleegidelt Riigikogus toetust, et valitsus võiks sellise ülesande enda peale võtta ja meie ette tuua, nagu ka siin otsuse eelnõus on kirjutatud, analüüsi tulemused ja esitada Riigikogule 12 kuu jooksul tegevuskava. Tegelikult on terve aasta aega tegeleda selle küsimusega tõenäoliselt valitsuse tasandil. Mingi amet või ministeerium saab ülesande koguda materjale, läbi viia uuringud, pakkuda välja lahendused, selleks et säästa meie lapsi, tõsta nende teadlikkust, selleks et tõsta täiskasvanute teadlikkust ja tulla lahendustega siiasamasse Riigikokku, kus me saame neid asju edasi arutada ja vastavalt selle analüüsi tulemustele otsuseid vastu võtta. Teema on oluline. Teema puudutab meie lapsi, meie tulevikku. See on koht, mida on võimalik reguleerida ja [kus on võimalik] meie lapsi kaitsta väheste kuludega. Kui küsitakse, kui palju see võiks meie riigieelarvest raha välja viia, et mingisugused meetmed võtta või viia läbi analüüs, siis need summad ei ole kindlasti suured, pigem olematud. Mina loodan teie toetusele. Aga veel kord: kahju, et me sellist küsimust arutame nii väikses kollektiivis. Aitäh!

Suur tänu teile sisuka ettekande eest! Teile on ka mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Tõepoolest on kahju, et olulise teema [arutelul] on saal meil peaaegu tühi. Loodetavasti vaatavad kõik seda interneti kaudu. Aga minu küsimus on väga lihtne. Iseenesest inimeste, eelkõige täiskasvanud inimeste tavaline reaktsioon sellele on see, et loomulikult me peaksime kaitsma oma lapsi, ja need ohud, mis virtuaalmaailmas on olemas, on kõik arusaadavad. Aga kohe hakatakse rääkima sellest, et me ei tohi lastelt ära võtta mingisuguseid õigusi, me ei tohi korjata nutitelefone koolis kokku ja nii edasi ja nii edasi. Sa ise nägid seda reaktsiooni kultuurikomisjonis, kui sa kandsid seal eelnõu ette. Kas me selle eelnõuga tahame ikkagi midagi piirata, tahame midagi ära võtta või on selle sisu muus?

Jaa, antud eelnõu sisu on kindlasti milleski muus. Tihtipeale ajavadki inimesed võib-olla sassi nutiseadmed ja sotsiaalmeedia. Need on täiesti erinevad asjad. Selge on see, et me elame nutiajastus. Kui me suudame oma lapsed panna neid seadmeid kasutama nutikalt, et nad saaksid igapäevaselt uusi teadmisi, parandada hindeid ja nii edasi ja nii edasi, siis loomulikult, selleks need [seadmed] ongi ju tegelikkuses loodud, just selleks, et hõlbustada igapäevaseid toiminguid ja saada võimalikult palju tarkusi juurde. Ükskõik, kas selleks kasutatakse internetti, kui sa oled otsingumootoris ja otsid vastuseid, mida peab õppetööks ära kasutama, või uusi, AI‑st tulenevaid programme. Tuleb välja, et ka väga paljud Riigikogu liikmed kasutavad näiteks ChatGPT‑d. Need on kõik tervitatavad kasutusvõimalused, mis puudutab nutiseadmeid. Küsimus on sotsiaalmeedias. Nii nagu ma juba ka välja tõin, sellest on kirjutanud mitte ainult ju Eesti meedia, aga võib-olla see kõige värskem lugu, mis silmade ees on, ongi vist see Ekspress Grupi lugu, kus kirjeldati kõike seda, mida laivis tehakse, kui filmitakse ja otsekohe edastatakse see internetti. Seda, mida kõike seal inimesed teevad, ei peaks meie noored kindlasti nägema. See on üks probleem. Teine probleem on see, et kõik need kiisud ja kutsud on ka ju väga toredad ja kui lapsed neid vaatavad, siis see on üks asi. Aga see võtab nii-öelda mahtu, ajalist mahtu, selle aja jooksul saaksid meie lapsed midagi muud teha. Ehk eelnõu sisu on see, et me peame saama [parema] ülevaate, me peame saama spetsialistide arvamuse. Kui mina praegu siit puldist räägin, siis ma räägin ju ka tunnetuse pealt. Aga just nimelt spetsialistid peaksid seda meile ütlema, nad peaksid viima selle uuringu läbi, analüüsima, süvitsi minema. Nemad peaksid looma meile tervikliku pildi ja ütlema, et jah, see on probleem, või et tegelikult see on küll probleem, aga lahendus on võib-olla osaline, mis iganes see lahendus on, või siis nad peaksid tulema meie juurde ja ütlema, et teate, asi on ikka täitsa jama, me peame võtma kasutusele Austraalia mudeli. Mina seda ei tea, aga selle jaoks ongi see eelnõu siia toodud. Mina tahaks neid vastuseid, ma arvan, nii nagu väga paljudki meie inimesed, kes vaatavad meid interneti vahendusel. Siis me saaks teada, mis tegelikult selles valdkonnas toimub ja mis oleksid võimalikud lahendused, kuidas peaks edasi toimima.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Lugupeetud eesistuja! Teie tõstatatud teema on äärmiselt oluline. Mulle meeldib ka nii, et mitte kohe tehtud-mõeldud, vaid ikka tehtud-uuritud, ja siis analüüsi järgi ka rakendatud. Aga küsimus puudutab seda, kas selle otsuse eelnõu ettevalmistamisel oli teil ka informatsioon, millised on plaanid või mida on juba tehtud. Kindlasti ka komisjoni ettekandja sellest räägib, aga rääkige just teie kui algataja ettekandja. See huvitab mind.

Jaa. Väga palju leidub just nimelt nutiseadmete kasutamise uuringuid, kuidas nutiseadmed on mõjunud ja kui palju meie noored nutiseadmetele aega kulutavad. See pool on päris tugevasti esindatud. Aga see teine pool, see sotsiaalmeediapool, ma arvan, on päris värske. See [kasutamise harjumus] iga aastaga süveneb ja süveneb ning kasutajate arv suureneb. Ka sotsiaalmeediaplatvorme on juurde tulnud. Siin käib ka suur sõda. Vaatame, mis toimub USA-s, kus TikTok võtab endale turuosa. Ka seda soovitakse reguleerida. TikTokki on ähvardatud kinni panna ja siis on antud jälle aega, et see seal edasi toimiks. Kui selline otsus USA‑s sündis, siis kohe arvutati välja, kui palju raha selline platvorm nagu TikTok kaotaks ning kui palju kaotaksid tulu selle kasutajad ja sealsed sisuloojad. Tegelikult on see suur äri. Me peame aru saama, et tegemist on väga suure tänapäevase ärimudeliga. Nüüd on küsimus, kas selles äris peavad osalema need, kes on vähem kaitstud, ehk meie lapsed, ja mil määral. Need on küsimused, millele tahaks saada vastuseid. Kui ma olin komisjonis, siis ma sain aru, et mingid killud on olemas siin ja seal, aga just nimelt terviklik pilt on minu arust küll see, mis meil praegu on puudu. See on probleem.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma isiklikult ei toeta sellist lauskeelustamist, nagu toimus Austraalias. Aga ma arvan, et kindlasti on see teema, mida tuleb uurida, nagu see otsuse eelnõu ka välja pakub. Tuleks uurida, kuidas see mõjub laste tervisele, eriti vaimsele tervisele, aga muidugi ka tähelepanu[võimele]. Sotsiaalmeediaga on see probleem, et seal on infoküllus ja väga palju on seal valeinfot, valeandmeid. Samamoodi toimub seal ka mõjutamine. Mis sina arvad, kuidas oleks võimalik õpetada inimesi juba noorest peast, et nad oskaksid analüüsida infot ja tuvastada, mis on feik ja mis on reaalsus? Kas see võiks olla kas või eraldi ainena koolis, kus lastele selgitatakse, kuidas mingeid asju eristada?

Aitäh! Väga hea küsimus. Alustan siis algusest. Ega mina tõenäoliselt ka ei tea, mis on see õige otsus, mis puudutab noori. Kas see Austraalia mudel on õige või mitte? Nende valitsus sellised otsused tegi. Ju ta siis lähtus nendest muredest ning oma uuringutest ja analüüsidest. Selleks et piirata, sulgeda, arendada, teadlikkust tõsta, ongi vaja see analüüs läbi viia. Minul praegu ei ole kindlat seisukohta, et me peaksime midagi sulgema või tegema ühte või teist või kolmandat. Ikkagi, otsused võiks sündida siis, kui meil on olemas tervikpilt, mida selle [probleemiga] üldse teha. Nüüd see teine pool. Ma arvan, et see on väga õige küsimusepüstitus selle sisu kohta. Kui palju on siis valeinfot ja õiget infot? Selle küüsis me oleme ju kõik. Loomulikult, kogemusega tuleb ka analüüsivõime. Selge on see, et vähemate kogemustega inimesed suudavad vähem sisu analüüsida. Ma arvan, et see on väga suur probleem, et neid nii-öelda feik‑ ehk valeuudiseid on palju. Andke andeks, aga kui me kasutame AI‑d ja sedasama ChatGPT‑d, siis tihtipeale tuleb sealt ka valeinfot. Aga meil on olemas oskus seda [tõesest infost] eristada, analüüsida ja õiget infot leida. See ei puuduta ju ainult sotsiaalmeediaplatvorme, see puudutab kogu internetti ja otsingumootoreid. Kui sa otsid mingit infot, siis tihtipeale tuleb sulle ka Wikipedias ette valeandmeid ja ‑infot. See on suurem ja laiem küsimus.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Viimastel aastatel on järjest enam räägitud vaimse tervise probleemidest. Ma mõtlen nii-öelda kasvueas noortest, ükskõik mis vanuses nad [täpselt] on, ja sellest, missuguste nii-öelda dilemmade ette nad võivad sattuda, ise aru saamata, mis on õige, mis on vale, ja et nad tegelikult veel otsivad seda oma tõde. Mina näen siin tõesti ühte suurt põhjust. See ei olnud nagu varem probleem. Tõesti, mina vana inimesena mäletan veel noorust ka, see ei olnud siis niisugune probleem. Kas see ei võiks olla ka üks niisugune tõsine probleemistik kasvavale põlvkonnale?

Aitäh hea küsimuse eest! Eks siin ole jällegi erinevad nägemused. Keegi ütleb, et tänapäeva kiiresti arenevas maailmas tuleb infot väga palju, sa pead oskama seda käsitleda, ära kasutada ja eristada [tõest infot valeinfost]. Nüüd on see küsimus, et keegi näeb siin võimalust uuteks arenguteks ja keegi näeb seda vastupidi. See tekitabki nii-öelda arengufaasides probleeme, ja ma arvan, just nimelt siis, kui noor inimene on arenemisjärgus ja kui ta on ka vastuvõtlik kogu sellele infole, mis [sotsiaalmeediast] tuleb. Siin on väga suur roll ju lapsevanematel, kes peaksid oma lapsi suunama. Nagu selles otsuse eelnõus on ka välja toodud, me peame aru saama, kuidas tõsta lapsevanemate teadlikkust. Seesama näide, mis ma tõin sellise kodumudeli kohta, kus kodus on lapsed ja vanemad söögilaua taga ja kõik on nutiseadmetes. On kuidagi raske arvata, et vanemad suudaksid siis oma lapsi korrale kutsuda, et need võiksid ikkagi vähem nutiseadmeid kasutada, kuigi see püüdlus võib hea olla. Aga selle regulatsiooni kohta – kui selleni jõutakse –, et on vaja see valdkond ära reguleerida, ütlen, et tõin näite solaariumi või tätoveeringute kohta, mis on ära reguleeritud. Need vaidlused on juba tagaplaanil, neid enam ei toimu. Kui laps või alaealine tahab solaariumisse minna või tahab endale tätoveeringut teha, siis salong teda lihtsalt vastu ei võta ja jutul ongi lõpp. Kindlasti on see üks lahendus. Aga mida täpselt selle sotsiaalmeediaga teha, selle lahenduse peaks välja pakkuma töögrupp või analüüs, mis võiks siit Riigikogust valitsuskabinetti minna.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid palun Riigikogu kõnetooli tutvustama kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kultuurikomisjon arutas eelnõu 550 oma teisipäevasel, 21. jaanuari istungil. Arutelu juurde olid kutsutud Haridus‑ ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin ning noorte- ja andepoliitika osakonna juhataja Heili Griffith ja ministri nõunik Olga Bogdanova. Heljo Pikhof avas päevakorrapunkti arutelu ja ütles muu seas, et ettepaneku täitmine võib tuua kaasa vajaduse seaduseelnõu väljatöötamiseks. Tegemist on Riigikogu otsusega, mille vastuvõtmiseks on ette nähtud koosseisu häälteenamus, mis tähendab 51 häält. Lauri Laats selgitas, et eelnõuga ei soovita midagi piirata, nagu on tehtud näiteks Austraalias, Prantsusmaal ja USA‑s. Laatsi sõnul tuleks kaardistada Eesti noorte sotsiaalmeediakasutus, [et näha,] kui palju see mõjutab Eesti noorte elu ning kui teadlikud on vanemad võimalikest kahjudest, mida sotsiaalmeediakasutus võib noortele tekitada. Aga rohkem ma võib-olla eelnõu algataja sõnavõtul komisjonis ei peatuks, kuna ta tutvustas seda eelnõu väga põhjalikult. Ülle Matsin selgitas, et uuendamisel on määrus koolide õpi‑ ja kasvukeskkonna tingimuste kohta, ning ütles, et vastavaid uuringuid kasutades on tuvastatud, et riigid on juba alates 2010. aastast hakanud reguleerima nutiseadmete kasutamist koolis ning piiranguid on seatud peamiselt kahel moel: kas on pandud haridusasutusele kohustus reeglid kehtestada või on riik ise selgemate reeglite kehtestaja. Ka sellisel juhul on koolidel võimalus teha erisusi, mis puudutavad valdavalt õppetööd. Matsini sõnul on uuringutest välja tulnud, et mida [rangem] piirang koolis on, seda rohkem kasvab kasutamisaktiivsus koolivälisel ajal. Vastavas määruse eelnõus, mida plaanitakse, on sätestatud, et üldhariduses peab piirangu panema kool. Heili Griffith lisas, et mõningates lastelaagrites on reeglid, et mobiiltelefone saab kasutada vaid kindlaksmääratud aegadel. Juba on tehtud mahukas üleeuroopaline uuring, et uurida noorte arvamusi, milliseid ohte nad tajuvad, millise infoga on nad sotsiaalmeedias kokku puutunud ja nii edasi. Heljo Pikhofi arvamuse kohaselt tuleks tegeleda üleriigilise piiranguga, millele koolid saaksid tugineda ja peaksid tuginema. Pikhof lisas, et üleeuroopalise uuringu tegemine on kindlasti omamoodi teetähis. Liina Kersna arvamuse kohaselt ei peaks keelama ja käskima, kuna see ei ole kindlasti tõhus. Muudatuse saab luua teadlikkuse parandamisega ja hoiakute muutmisega, mis on pikk protsess. Nutitelefoni ja sotsiaalmeedia kasutamine ei ole noorele inimesele risk ja takistus, vaid see on ka võimalus olla kaasatud ja hea võimalus suhelda, mis on selles vanuses noorte üks baasvajadusi. Paljud noored saavad seda [vajadust rahuldada] sotsiaalmeedia kaudu. Kersna toetas ministeeriumi suunda koostada koolidele soovitus, kuidas võiks reguleerida nutilahenduste kasutamist kooli territooriumil. Ta rõhutas ka seda, et lapsed kasutavad nutitelefoni liiga palju ning mitte õppimise eesmärgil ja see eristab Eesti lapsi [teistest] Euroopa lastest. Ta ütles veel, et koolid peaksid targalt kasutama nutilahendusi ning andma häid soovitusi, kuidas nutiseadet targalt kasutada, et see oleks loomuomane ning [selline kasutus] jõuaks ka kodustesse tingimustesse. Vadim Belobrovtsev juhtis tähelepanu, et eelnõu käsitleb konkreetselt sotsiaalmeedia kasutamist. Lauri Laats nõustus, et suurim nutitelefonide kasutamise probleem on kodus. Ta viitas ka erasektori tehtud uuringule, mille käigus küsitleti enam kui 500 noort. Sealt tuli välja, et 48,6% noortest kasutab nutiseadet ajavahemikus kella kolmest päeval kella seitsmeni õhtul ning 30% noortest kasutab seda seadet õhtuti kella seitsmest kümneni. Seega, 80% ajast kasutavad noored nutiseadet kodus. Lauri Laats rõhutas, et eelnõu 550 ei soovi midagi keelata ega piirata, vaid kaardistada olemasolevat olukorda. Kui see saab tehtud, siis võiks hakata edasi mõtlema, kas on vaja piiranguid. Margit Sutrop nõustus, et on mure noorte inimeste tervise pärast, mis on tekkinud suurest nutiseadmete kasutamisest. Ta küsis, kuidas saab olla korraga soov [teemat] uurida, [kusjuures see uuring] võib anda väga erinevaid tulemusi, ning samal ajal teha keelustavaid regulatsioone, millele viitab eelnõu seletuskiri. Lauri Laats vastas, et eelnõu esitajad ei tea ette uuringu vastust, kuid lähtekohad on seletuskirjas lahti kirjutatud. Näiteks tuleks suurendada vanemate teadlikkust sotsiaalmeedia mõjudest, tugevdada koolides digipädevuse õpetamist, soodustada vanusele sobivate veebikeskkondade loomist ja nii edasi. Laats lisas, et need teemad tulevad ette küll arengukavades, kuid on reguleerimata. Praegu ei pea midagi sulgema ega keelama, kuid tuleb saada aru, kuidas pärast analüüsi edasi minna. Margit Sutrop sõnas, et probleem on olemas, aga probleem on pigem selles, kuidas suunata noori tegema midagi muud. Noorsootöö peaks suunama noori avardama tegevusalasid ning parandama noorte üks ühele suhtlemist. Ta lisas, et vanemad peaksid rohkem oma lastega tegelema. Tegelikult on siin tegu hoiakute muutmise ja eelkõige eeskuju küsimusega, riik siin käskida ei saa. Heili Griffith lisas, et noortevaldkonnas on vastavad uuringud olemas. Noorsootöötajad tegelevad teemaga, tõstavad pidevalt noorte teadlikkust ja suunavad neid muude tegevuste juurde. Ülle Matsin täiendas, et HTM‑i väljakutse on arendada õpetajate pädevust digiõppe kasutamisel, täiendõpe peab olema tõhus ning digiõpe tuleb viia ka esmaõppesse. Praegu toimub õpetajate seas põlvkonnavahetus, mis toob ilmselt pädevust juurde. Tõnis Lukas sõnas, et eelnõu esitaja pöördub Vabariigi Valitsuse poole, kes saab omakorda tellida uuringu neutraalsetelt tegijatelt. Ettepaneku tegija ei seosta neid uuringuid vaid Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga. Lukase arvamuse kohaselt võiks läbi viia vastava analüüsi, kuna aruteludest tuli välja, et on vaid killustunud uuringuid ning puudub tervikanalüüs. Liina Kersna nõustus, et eelnõus toodud nutivahendite kasutamine laienes arutelu käigus kooli‑ ja haridusvaldkonnale. Kersna viitas eelnõu punktile nr 3, kus tehakse ettepanek koostada noorte sotsiaalmeediakasutuse mõju vähendamise tegevuskava. Eeldus on see, et mõju on vaja vähendada. Kersna väitis, et sotsiaalmeedial on selgelt ka positiivne mõju, mida tõenäoliselt ei tahaks vähendada. Kersna sõnas, et mure on laste vaimse ja füüsilise tervise pärast. Selle teema eestvedaja ning soovituse andja võiks olla Tervise Arengu Instituut nii laste kui ka vanemate suunal. Lauri Laats kinnitas, et eelnõu käsitleb sotsiaalmeediat ja selle kasutamise sagedust. Vaja on saada tervikpilt selle kohta, mida noored nutiseadmes teevad. Laats lisas, et õppeprotsessis on nutiseadme kasutamine teretulnud. Kui on olemas erinevaid analüüse, siis tuleks moodustada tervik ning esitleda seda ka Riigikogule. Tanel Tein sõnas, et vanem peab olema eeskuju näitaja ja reeglite looja. Tuleks välja töötada soovituste ABC ning jagada see esimese klassi õpilaste vanematele. Pärast seda mindi otsuste juurde. Otsused olid järgnevad. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril – sellega olid konsensuslikult nõus kõik komisjoni liikmed – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof, ka see otsus võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esinaine! Me arutasime tõesti seda küsimust komisjonis ja te praegu väga põhjalikult kirjeldasite, mis seal täpselt oli, kogu seda arutelu kulgu. Komisjonis [toimunust] võis välja lugeda ka seda, et kui me hakkasime arutama, siis esialgu oli ka komisjoni liikmetel mulje, et me arutame nii-öelda nutisõltuvust ja nutiseadmete [kasutamist], aga lõpuks me jõudsime ikkagi selle põhisõnumini, et me arutame ikkagi sotsiaalmeedia kasutamist. Kui meie noored kasutavad nutiseadmes sotsiaalmeediat, siis toimub see suuresti ikkagi kodus, ja nad kulutavad selle peale üle nelja tunni [päevas], isegi rohkem. Nüüd on küsimus, kuidas teie isiklikult suhtute, kas me peaksime saama siin suuremat selgust ja kuidas me sellises olukorras peaksime edaspidi ikkagi talitama.

Vaatame neid uuringuid, mis on tänaseks tehtud. Minu meelest on selgus üsna üheselt majas. Vaatame kas Eestis või mujal maailmas tehtud uuringuid. Ma võin tuua näiteks, et 2024. aasta 1. detsembril ametisse astunud Euroopa Komisjoni uus koosseis on lubanud oma prioriteetide kohaselt viia läbi kogu Euroopa Liitu hõlmava uuringu sotsiaalmeedia laiema mõju kohta inimeste heaolule, tegeleda internetipõhiste teenuste sõltuvust tekitava disaini probleemiga ning koostada küberkiusamisvastane tegevuskava. Eesti on sotsiaalmeedia kasutamise mõjusid kajastanud 2023. aasta inimarengu aruandes, see tähendab, et seda on ka uuritud. Seda [kajastati] täpsemalt peatükis 4.3, kus käsitleti sotsiaalmeedia kasutamise seoseid vaimse tervisega. Samuti on koolilaste sotsiaalmeedia kasutamise uuringuid teinud erasektor, nagu sa isegi nimetasid. Rahvusvahelisel tasandil on noorte sotsiaalmeedia kasutamist, sealhulgas Eestis, analüüsinud Maailma Terviseorganisatsioon.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea kolleeg! Sinu ettekanne oli tõesti väga põhjalik. Mina tahan küsida, kuidas sulle tundus seal komisjonis, kas samamoodi nagu mullegi, et iseenesest üldine arusaam ja üldine suhtumine oli pigem positiivne, ja nagu sa ise mainisid, konsensuslikult otsustati, et see [eelnõu] läheb suurde saali. Või võib-olla ma eksin? Kas sinu arvates ei ole jälle tegu sellise olukorraga, kus ka koalitsioonisaadikud suhtuvad niimoodi, et tegu on väga õige ja mõistliku asjaga, aga pärast me näeme, et saal on tühi? Mul eriti illusioone ei ole, et kõik kibekiiresti jooksevad siia kohale, kui hääletuseks läheb. Põhjuseks on see, et see on ikkagi opositsiooni esitatud asi.

Aitäh! Teema on igati aktuaalne ja selle tõstatamisega läksid kultuurikomisjoni liikmed loomulikult igati kaasa. Aga mis puudutab uuringuid, mis teil on toodud seletuskirjas, siis nende kohta oli arvamus, et uuringuid on piisavalt tehtud, ja tuleks [astuda] samm edasi.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja saalist väljas! Iseenesest oleme jälle olukorras, kus opositsioon üritab midagi teha ja koalitsioon isegi noogutab ja ütleb, et tegu on õige ja konstruktiivse asjaga, aga pärast me näeme, et saal on tühi ja keegi ei kiirusta seda initsiatiivi [toetama]. Mul on meeles, kui ma tulin siia ühe initsiatiiviga, mis oli tegelikult täiesti apoliitiline – ülestõusmispühade teise päeva tunnistamine riigipühaks –, siis minu käest küsiti, mis on selle sammu tagajärjed, kas te olete mingi analüüsi läbi viinud. Minu aus vastus oli see, et kahjuks puuduvad Riigikogu liikmel võimalused analüüse läbi viia, see on ikkagi suur töö, mis on ka kulukas. Kui iga Riigikogu saadik hakkaks neid analüüse tellima ja läbi viima, siis, ma arvan, lõpeks see väga kiiresti ära. Aga tegelikult peavad igasuguseid analüüse, eelkõige mõjuanalüüse läbi viima loomulikult valitsus ja ministeeriumid. Selleks me andsimegi sisse selle otsuse eelnõu, et pakkuda valitsusele võimalust vastav mõjuanalüüs läbi viia. Nagu kolleeg Lauri Laats juba mainis, ei ole eesmärgiks midagi keelata, ei ole eesmärgiks võtta lastelt mingi kasulik asi ära. Me ei räägi siin igasugustest kasulikest rakendustest ja programmidest, mida lapsed näiteks õppetöös kasutavad, me räägime eelkõige ja võib-olla isegi ainult just sotsiaalmeediast, kus on väga konkreetsed ohud. Ma võin lihtsalt nimetada mõne neist, mis on need peamised riskid. Psühholoogiline mõju: sotsiaalmeedia võib tekitada lastes ärevust, depressiooni ja madalat enesehinnangut, kuna laps hakkab kogu aeg ennast kellegi teisega võrdlema. Küberkiusamine, loomulikult, me ju teame, kui palju seda sotsiaalmeedias tegelikult on. Tekib teatud sõltuvus. Me teame, et lastel on ilma sotsiaalmeediata juba keeruline nutitelefoni kasutada, nad väga tahavad kasutada just sotsiaalmeediat. Lauri Laats mainis ka ajaraiskamist, kui selle asemel, et teha midagi kasulikku, arendada ennast ja nii edasi, lapsed lihtsalt sirvivad igasuguseid sotsiaalmeedia lehekülgi, mis päriselus mingit kasu tegelikult ei too. Veel üks ohufaktor on loomulikult valeinformatsioon ja erinev ohtlik sisu, mida lapsed ja alaealised ei peaks üldse tarbima, aga mida sotsiaalmeedias on väga palju. Privaatsus‑ ja turvariskid, mis täiskasvanud inimeste jaoks on võib-olla natuke lihtsamad, kuigi me teame, et näiteks petised saavad väga edukalt raha ka Eesti inimestelt, seda miljonites, ja need on täiskasvanud inimesed. Lastel on veelgi keerulisem oma privaatsuse peale mõelda. Ja igasugused sotsiaalsed ja emotsionaalsed probleemid, sest tahes-tahtmata hakkavad lapsed elama nii-öelda virtuaalmaailmas, sotsialiseerumine väheneb ja otsesuhtlus teiste inimestega, teiste lastega väheneb samamoodi. Nii et need riskid on täiesti olemas ja need on väga tõsised. Meie otsuse eelnõu eesmärk ongi analüüsida neid riske eelkõige just Eesti kontekstis, võib-olla kasutades teiste riikide kogemust, ja siis pärast seda hakata alles mingisuguseid järeldusi tegema. Võib ka eelnõudega siia tulla, valitsus võib tuua siia mingisuguse eelnõu ja ka meie saame seda teha. Aga on selge, et probleem on olemas, probleem on meil nüüd kaardistatud ja pall on valitsuse väljakupoolel. Kuidas koalitsioonisaadikud siin praegu hääletavad, niimoodi see edasi läheb. [Sõltub sellest,] kas nad leiavad, et see on tõepoolest probleem, mis vajab kiiret lahendust, või mitte. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Elame digiajastul, tehnoloogia areng pakub meile enneolematuid võimalusi õppimiseks, suhtlemiseks ja info hankimiseks. Samas seisame silmitsi uute väljakutsetega, mis puudutavad eriti meie lapsi ja noori. Tänapäeval on nutiseadmed saanud lahutamatuks osaks meie igapäevaelust. Noored veedavad märkimisväärse osa oma ajast sotsiaalmeedias, mängides mänge või suheldes digikanalite kaudu. Kuigi digivahendid pakuvad väärtuslikke õppimisvõimalusi, on nende liigne kasutamine tekitanud tõsiseid küsimusi. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas OECD 2024. aasta raport, on nimetanud murekohti, rääkides liigsest ekraaniajast tulenevatest negatiivsetest mõjudest. On selgunud, et ülemäärane nutiseadmete kasutamine võib pärssida keskendumisvõimet, halvendada õpitulemusi ning mõjutada füüsilist ja vaimset tervist. Samuti viitavad teadusuuringud sotsiaalmeedia varjukülgedele: küberkiusamine, kahjuliku sisu [tarbimine] ja sotsiaalne isolatsioon on muutunud noorte seas aina levinumaks probleemiks. WHO 2023. aasta noorte vaimse tervise uuring rõhutab, et nutiseadmete kasutamise vajadus tuleb tasakaalustada vaimse tervise ja heaolu tagamisega. Samas on teaduskirjanduses esitatud vastakaid seisukohti. Ühed uuringud näitavad, et täielik keelamine ei ole lahendus, teised rõhutavad kindlate reeglite kehtestamise vajadust. Selge on see, et tasakaalu leidmine on hädavajalik. Vaatame ajas tagasi. Siis, kui nutiseadmeid ei olnud, veetsid lapsed rohkem aega silmast silma suheldes, õues mängides ning raamatuid lugedes. Need tegevused kujundasid nende väärtusi ja suhtlemisoskusi loomulikus keskkonnas. Nutitelefoni ja sotsiaalmeedia ekraanide ees veedetud ülearusel ajal on aga negatiivne mõju lapse ja noore koolielule, une kvaliteedile, liikumisaktiivsusele, silmanägemisele, käitumisele. Lapsed on haavatavamad kui suured, sest nende aju kontrollimehhanismid pole veel välja kujunenud. Siinkohal on oluline roll nii kodul kui ka koolil. Lastele tuleb pakkuda keskkonda, kus nutiseadmete kasutamine ei ole ainus võimalik tegevus. Näiteks on õiguskantsleri noored nõuandjad rõhutanud, et sageli kasutavad nad koolis nutiseadmeid, kuna neil pole muud teha. Seetõttu on tähtis, et igas koolis oleks võimalus vahetundides liikuda, suhelda ja puhata nii, et see toetaks laste tervist ja heaolu. Paljud riigid on juba võtnud erinevaid meetmeid nutiseadmete kasutamise reguleerimiseks koolides. Üliliberaalsetes Rootsis ja Hollandis on nutiseadmete kasutamine koolides riiklikult reguleeritud. Naabrite juures Soomes ja Lätis on vastav seadus ettevalmistamisel. Analüüsid on näidanud, et ühtsed raamistikud on edukamad, kui need on kohandatud kohalike vajadustega ja kaasavad lapsevanemaid. Samuti kinnitavad haridusuuringud, et hästi läbimõeldud reeglid võivad parandada õpilaste keskendumisvõimet ja sotsiaalset heaolu. Erinevaid võimalikke lähenemisi on toonud välja ka õiguskantsler. Näiteks, koolidele antakse kohustus reguleerida nutiseadmete kasutamist kodukorras. See jätab koolidele võimaluse otsustada seda paindlikult, vastavalt oma keskkonnale ja õpilaste vajadusele. Või siis näiteks see, et seaduses sätestatakse nutiseadmete kasutamise põhimõtted, mis looksid riikliku raamistiku, mille järgi koolid saaksid oma kodukorra koostada, tagades ühtsed ja selged juhised kõigile. Üks on selge: mida ühtlasemad ja läbimõeldumad on reeglid, seda lihtsam on koolidel tagada tasakaalustatud lähenemise nutiseadmete kasutamisele. Riiklikult kehtestatud raamistik aitab koolidel koostada tõhusamaid juhiseid ning tagada lastele turvalise ja toetava keskkonna. Ja lõpetuseks peame endalt küsima, millist eeskuju meie, täiskasvanud, noortele anname. Paar minutit, palun!

Kaks minutit lisaks.

Kas me paneme oma telefoni käest, et päriselt üksteisega suhelda? Nutiseadmete kasutamise reguleerimine ei tähenda nende keelustamist, vaid teadlikkuse ja tasakaalu saavutamist. Meie ülesanne on luua tingimused, et noored saaksid digimaailmas kasvada vastutustundlikeks ja terveteks [inimesteks]. Selleks on vaja, et meie, seadusandjad, looksime tugeva ja mõistliku raamistiku, mis toetaks seda eesmärki nii koolides, kodudes kui ka laiemalt kogukonnas. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Saamegi minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, pean nüüd juhtima teie tähelepanu sellele, et selle otsuse eelnõuna vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs" eelnõu 550. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 5 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Kuna selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks oli vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis on eelnõu 550 tagasi lükatud.