Õiguskantsleri ettepanek elektrituruseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks

Oleme jõudnud neljanda [päevakorrapunkti] juurde, milleks on õiguskantsleri ettepanek elektrituruseaduse § 591 lõike 2 punkti 8 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Palun taas kord Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud rahvaesindus! Suur aitäh eelmise ettepaneku üksmeelse toetamise ja väga heade kõnede eest! Loodan, et leiate põhjust toetada ka ettepanekut, mille nüüd ette kannan. Palun teil viia põhiseadusega kooskõlla elektrituruseaduse § 591 lõike 2 punkt 8. Lihtsustatult öeldes, kui Eesti ei ole suutnud saavutada jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärki, siis selle [punkti] kohaselt ei maksta taastuvenergia toetust enam nendele tehastele, mis toodavad prügi põletamise teel elektrienergiat. Seda sätet hakati rakendama 1. jaanuarist käesoleval aastal ja sellega jäeti toetusest ilma ka Iru elektrijaam, kellele oli antud tähtajaline lubadus maksta seda toetust 2. juulini aastal 2025. Taastuvenergia toetus mõeldi omal ajal välja selleks, et julgustada ettevõtjaid tegema investeeringuid, mida nad muidu ei oleks ehk teinud. Välja lubati tähtajaline toetus, millest ka eelmises punktis kõnelesime, ja lubati, et 12 aastat alates tootmise alustamisest, eeldusel, et ettevõtja täidab omalt poolt kõiki tingimusi, saab ta toetust. Euroopa Liidu mõistes on tegemist riigiabiga ja ka kehtiv Euroopa Liidu riigiabi luba jäätmetest elektri tootmiseks on Iru elektrijaamal olemas. See, et seda tähtajalist lubadust otsustati murda, tekitab Iru elektrijaamale hinnanguliselt 2,6 miljonit eurot kahju. Probleem aga on laiem, see ei puuduta vaid ühte ettevõtjat, vaid selline lähenemine õiguspärasele ootusele kahjustab paraku Eesti ettevõtluskeskkonna usaldatavust tervikuna. Kuidas niisuguse normini jõuti? Jällegi kindlasti parimat tahtes. Nimelt, 2018. aastal võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mis ütlebki, et nii kaua, kui jäätmeid ei ole õnnestunud sortida ja taaskasutusse võtta sihiks seatud ulatuses, prügi põletamise eest peale ei maksta. Kui aga taaskasutusse võtmise eesmärgid on täidetud, tohib taastuvenergia toetuse abil toetada ka prügi põletamisest elektrienergia tootmist. See on direktiivi üks säte. Aga direktiivis on ka teine säte, mis kaitseb ettevõtjate õiguspärast ootust. See ütleb, et need, kellel riigiabi load on juba olemas ja kellele toetust makstakse, peavad seda toetust saama lõpuni, kui toetuse tingimustes pole ette nähtud, et olude muutudes on võimalik see toetus enne tähtaega ära võtta. Majanduskomisjoni arutelus selgitasid asjaomased ametnikud, kuidas Euroopa Liidult saadi võib-olla eksitavaid signaale direktiivi erinevate artiklite tähenduse kohta. Aga fakt on see, et [õiguskantsleri ametkonna] hinnangul tuleb lähtuda Eesti põhiseadusest. Ka Euroopa Liidu direktiivi ei saa tõlgendada nõnda, et ettevõtjate õiguspärast ootust kaitsvad sätted tõlgendatakse tühjaks. Kui öelda, et õiguspärast ootust kaitsval sättel ei ole mõju, seda ei tule täita, et tuleb täita üksnes seda sätet, mis keelab prügi põletamisele peale maksta, siis muutub ju õiguspärase ootuse kohta käiv artikkel direktiivis sisutuks, siis ei oleks seda üldse vaja. Veel täpsustuseks: seadus ütleb, et tootjale makstakse see toetus tagantjärele siiski välja, kui 2026. aastal avaldatav Keskkonnaagentuuri ülevaade näitab, et 2025. aastal on taaskasutuse eesmärk täidetud. Selle aasta alguses jõustus aga uus metoodika jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärgi [täitmise] hindamiseks ja selle metoodika kohaselt on Eesti eesmärgi täitmisest päris kaugel. Ei ole väga tõenäoline, et aastal 2025 see eesmärk suudetakse täita. See tähendab, et ettevõtja on talle tähtajaliselt lubatud taastuvenergia toetusest, sellest 2,6 miljonist ilma. Tootja ehk Iru elektrijaam ei saa ka mitte midagi teha, et Eesti suudaks sellel aastal jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärgi täita, sest ta ei saa asuda riigi ja kohaliku omavalitsuse asemele, ta ei saa asuda ka nende inimeste asemele, kes peaksid prügi sorteerima. Ta ei saa kohaliku omavalitsuse ega ühistute asemel muuta jäätmete sorteerimist inimeste jaoks mugavaks ja mõistlikuks. Ja ta ei saa mitte kuidagi ka püsti panna sellist tootmist ja jäätmete transporti ja kõike muud, mis on tarvis, et taastuvenergia toetuse tingimuseks seatud jäätmete taaskasutamise eesmärgid saaks täidetud. Seda kõike arvestades leiame kolleegidega, et elektrituruseaduse viidatud norm on vastuolus põhiseaduse §‑ga 10, mis kaitseb õiguskindlust, ja §‑ga 31, mis kaitseb ettevõtlusvabadust. Majanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni aruteludes arutasime ka seda, kuidas praktikas oleks võimalik seda ettepanekut [järgida], kui Riigikogu nõustub seda [tegema]. Üks võimalus ettepanekut [järgida] on selline: saab täiendada vaidlustatud normi nõnda, et on selge, et seda rakendatakse vaid uute toetuste andmisel. Aitäh teile!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Tegelikult on selle Iru põletusjaama kontekstis hästi palju räägitud keskkonnakomisjonis ka sellest, et see tuhk, mis põletamisel tekib, on vabastatud ladestustasust, või noh, saastetasust. Alati on ka viidatud sellele, et see toasoe või muu energia, mis tuleb sellest jaamast, on tegelikult subsideeritud energia, sest kui ladestuspaika viiakse prügi, siis tuleb ladestustasu maksta, aga kui viiakse tuhk, siis kasutatakse seda Euroopa õigusruumis saadud erisuse alusel kui ehitusmaterjali jäätmete eraldamiseks vahekihtidega. Kas see võiks ka olla lahendus, et ütlemegi, et nüüd on see erisus kaotatud ja tuha eest tuleb maksta? See iseenesest peaks automaatselt seda olukorda muutma.

Ma tänan! Tunnustan veel kord majanduskomisjoni äärmiselt huvitava arutelu eest. See on jälle üks hea näide, mida [saab] ka kohtumistel inimestega tuua selle kohta, et Riigikogus tegelikult mõistetakse ja arutatakse olulisi ja keerulisi küsimusi väga sisuliselt. Pean ütlema, et sellele küsimusele vastamiseks minul piisavalt head teadmised puuduvad. Ma oskan öelda seda, et kui on antud tähtajaline lubadus, siis seda ennetähtaegselt minu hinnangul murda ei tohi. Kui küsimus peaks jõudma Riigikohtusse, siis loomulikult saab Riigikohus anda oma hinnangu. Aga üldiselt on õigusteaduse klassikaline vaade see, et kui sa ütled ettevõtjale, et talle makstakse 12 aastat toetust, kui ta teeb mõned riigi hinnangul väga vajalikud investeeringud, siis ettevõtjal on õigus oma äriplaan teha nii, et ta arvestab selle 12 aasta jooksul saadava toetusega. Mäletatavasti pani niisugusele lähenemisele aluse Riigikohus kohe esimestel aastatel selle taastamise järel niinimetatud taluseaduse kaasuses.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua õiguskantsler! Väga asjalik ja konkreetne ettepanek. Mu küsimus on laiem, energeetikast, õiguskindlusest ja õigusriiklusest. Riigi strateegiline planeerimisdokument on energiamajanduse arengukava. Selle projekti on valitsus koostanud, aga see on saanud hävitava hinnangu ettevõtjatelt ja osalistelt. Seda ei ole jõustatud, see ei ole jõudnud parlamenti arutusele ja seda ei ole kinnitanud ka valitsus. Sellele vaatamata on laekunud informatsioon, et valitsus kavatseb homme hakata selle energiamajanduse arengukava – selle baasväite või lähtekoha – alusel langetama miljarditesse eurodesse puutuvaid otsuseid, mis puudutavad taastuvenergia tootmise mahtu. Kas see on teie meelest kooskõlas hea halduse, parlamentaarse riigi strateegiliste juhtimisdokumentide loogika ning õiguskindluse ja õigusriikluse põhimõtetega?

Suur tänu! Selle Riigikogu [koosseisu] esimestel tööpäevadel tõin teie ette ettekande, mille põhitees oligi see, et kui küsimus on ettevõtjatele teatud toetuste väljalubamises või kellegi, olgu ettevõtjate või üksikisikute õiguste piiramises, siis need otsused tuleb minu parima arusaama kohaselt teha Riigikogus vastu võetud seadusega. Arengukavad, eelarvestrateegiad ja muud ilujutud kehtiva põhiseaduse raamesse siduvate dokumentidena minu arvates tegelikult ei mahu. Jah, ka majanduskomisjonis ja põhiseaduskomisjonis viidati aruteludes sellele, et olemas on kaks Riigikohtu otsust – need ei ole üldkogu otsused, ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve otsused –, kus arengukavale on teatud tähendus omistatud. Riigikohtunikud on minule kinnitanud, et nad ei pea silmas seda, et Riigikogus vastu võetud õigusnormi saaks asendada arengukava. Nii et võimalik, et need küsimused, nii arengukavade tähendus Eesti riigi juhtimisel kui ka seesama tegevuspõhine eelarve, mis on nende arengukavadega justkui mõeldud koos eksisteerima, vajavadki põhjalikku põhiseaduspärasuse analüüsi, sest minu parima – võimalik, et vanamoelise – arusaama kohaselt need Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemile rajatud, koalitsioonivalitsusega riiki ei sobi. Kui on aega, kui on raha, kui on võimalik nii palju ametnikke üleval pidada – palun väga, võib kirjutada neid ilujutte. Aga põhiseaduse järgi saab otsused, mille järgi Eestis elu käib, ja ka pikemad plaanid teha üksnes Riigikogu ja üksnes seadusega. Need seadused kuulutab või ei kuuluta välja Vabariigi President. Ja kui on põhjust, siis normaalse riigielu käigus jõuavad need põhiseaduslikkuse järelevalvesse, vajaduse korral Riigikohtu üldkoguni välja. Arengukavad läbivad hoopis teistsuguse arutelu kui seadused ja arengukavade põhiseaduslikkuse järelevalve ei ole võimalik.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja, aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Ei ole just tüüpiline, et õiguskantsler on siin parlamendi ees korraga kahe seaduse muutmise ettepanekuga: on ettepanek tööstusheite seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks ja jäätmetest elektrienergia tootmise toetamise tingimuste muutmiseks. Millest see räägib? Kas see räägib sellest, et õigusvaldkond on läinud väga keeruliseks, et need sõnastused ei ole alati naelapea pihta? Iseenesest ma saan aru, et mis hullusti, see uuesti. Aga on sel mingisugune objektiivne põhjus ka, et peab neid parandusi tegema?

Kui me leiame … Ma mõtlen [selle all] ennast ja oma häid kolleege. Ma väga tahan rõhutada nende panust, mina üksinda ei tee mitte midagi. Meie parimad spetsialistid on minu hinnangul ikkagi head kolleegid meie ametkonnas. Kui me leiame, et mõni norm on põhiseadusega vastuolus – tavaliselt on selle leiu aluseks kaebus –, siis ma ettepanekuga teie ette tulen. Lihtsalt juhtus nõnda, et vahepeal olid jõulud ja aastavahetus, muidu oleks saanud need siia ehk eraldi tuua. Üldiselt on nii, et meie majja jõuab kogu Eesti elu ja kord on rohkem ühe valdkonna teemasid, siis jälle teise valdkonna teemasid. Aga eriti praegu, kui räägitakse vajadusest luua Eesti majanduses tugevamat kindlust, ma arvan, et need õiguskindluse arvestamisele suunatud ettepanekud on omal kohal. Suur aitäh, veel kord, küsimast! Suur aitäh arutamast ja toetamast!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud õiguskantsler! Istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut 21. jaanuaril. Proua Madise on juba päris suurt osa [räägitust] katnud, ma ei hakka seda kordama – viidati siin ka põhiseaduskomisjoni arutelule –, aga ma toon aruteludest välja paar nüanssi. Nimelt, kõigepealt selgitati välja, et tegemist on ainult Iru elektrijaamaga, selle ühe kaasusega, ja 12‑aastasest [toetusest] kuue kuu toetussummaga 2,6 miljonit eurot. Sellest me räägime. Arutati selle üle, kas õigus keelduda väljamaksest tingimuste mittetäitmisel tekib hetkel, kui toetus kinnitatakse, või iga väljamakse eel. Nagu ka õiguskantsler viitas, selgus majanduskomisjoni aruteludes samuti, et Kliimaministeerium on suhelnud Euroopa Komisjoniga ja selget vastust sealt saanud ei ole. Ka õiguskantsler on hinnanud, et Euroopa Liidu õigusest on keeruline välja lugeda, missugusest artiklist lähtuda, ning sellises olukorras on kõige õigem lähtuda Eesti põhiseadusest. Selle kohaselt on Iru elektrijaamal õiguspärane ootus seda toetust saada ning see tuleks neile tagada. Lisaks arutati Iru elektrijaama sisendi üle, nimelt selle üle, kas seal kasutatakse ka välismaist prügi. Selgus, et Enefit Green kasutab lisaks Eesti prügile sisendina seda prügi, mille põletamise eest meile peale makstakse. Seda sisendit riik ei kontrolli, küll aga haldavad ametnikud lube. Ja seda kõike arvestades tundusid õiguskantsleri põhjendused taas kord asjakohased ja komisjon otsustas toetada õiguskantsleri ettepanekut. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Kolmanda ettekandjana majanduskomisjoni liige Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Hea õiguskantsler! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda ka 21. jaanuaril. Õiguskantsler juhatas teema sisse ning Kliimaministeeriumi [esindaja] selgitas, et nad olid selle teemaga tõepoolest silmitsi juba siis, kui nad selle esialgse eelnõu siia tõid. Kuigi nad arutasid seda erinevate turuosalistega, jäi lõpuks ikkagi kehtima [seisukoht], et Euroopa Liidu direktiiv keelas selle [toetuse] väga selgelt ära. Nad tol hetkel ei tundnud, et neil oleks õiguslikku kaitset, et jätta see toetus ikkagi kehtima, ja seetõttu tollal niimoodi läks. Tänaseks on nad [tänu] konsultatsioonidele õiguskantsleri bürooga, vaadates ka ise ja konsulteerides Euroopa Komisjoniga, leidnud, et neil siiski on piisav alus, et nõustuda sellega, et see on põhiseadusvastane, ja et õiguskantsleri ettepaneku kohaselt see muudatus sisse viia. Arutelude käigus oli ka [küsimus], kas Euroopa Komisjon on oma arvamust muutnud. Vastus oli, et ei ole. Tegelikult on seal endiselt nende kahe punkti kohta vaidlus, kumb on siis ülemuslik. Ja praegu on Euroopa Komisjonil endiselt seisukoht, et ei tohiks seda toetust maksta. Aga antud juhul me läheme ikkagi sellega edasi, kuna põhiseaduse riive on olemas ja seda toetust on jäänud ainult loetud kuud, mitte enam väga pikk periood. Eesti on ka veidi erandlik selles [mõttes], et me oleme üks väheseid, kes kasutab sellist ajaterminit, mitte mingit tingimuslikkust. Ka ministeerium pooldab ikkagi selle muutmist. Ministeeriumil on tegelikult ettepanek [teha] meil menetluses oleva elektrituruseaduse muutmise [seaduse eelnõu] 555 kohta muudatusettepanek ja see ära parandada. Selle kohta avaldas protesti Mart Maastik, kes soovis, et neid menetletaks eraldi, sellepärast et nad seda muudatust tahaksid toetada, aga 555 [SE‑d] ei taha. Mil moel seda nüüd täpselt edasi tehakse, see selgub. Igal juhul otsustas Riigikogu majanduskomisjon üksmeelselt toetada õiguskantsleri ettepanekut ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Õiguskantsleri ettepanek on õiglane nagu alati. Kui riik toetab taastuvenergia tootmist, peavad reeglid olema kõigi jaoks ühesugused. Kuid see on vaid osa probleemist. Peamine probleem seisneb selles, et riik ei peaks üldse taastuvenergia tootmist toetama. Riigi ülesanne on tagada tarbijatele piisavas koguses energiat võimalikult madala hinnaga. Antud juhul seda põhimõtet ei järgita, kuna tarbijat sunnitakse tootjatele peale maksma. Samal ajal maksustatakse põlevkivist energia tootmist suurte tasudega. See ei ole aus konkurents. Me peame lõpuks otsustama, kas Eestis toimub turumajandus või me ehitame sotsialismi ja plaanimajandust. Kui meil on turumajandus, peavad tingimused olema kõigile tootjatele võrdsed ja tarbijal peab olema võimalus valida, kellelt ta energiat ostab. Kui teda sunnitakse esmalt tootjale maksma ja seejärel sama tootja käest energiat ostma, on see absurdne. Seda olukorda tuleb muuta ning kosmeetilised meetmed siin ei aita. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Aleksandr Tšaplõgin tabas üsna naelapea pihta oma kõnega, sellega saab ainult nõustuda. Aga ma lisan veel mõned mõtted. Täna on meil probleem sisuliselt ühe ettevõttega ehk Iru [elektrijaamaga], aga see teema on tegelikult ju palju laiem. Siin on öeldud, et Eesti ei suuda täita jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärki. Minu arvates on see ehe näide sellest, kas on vaja püstitada ebareaalseid ja mittetäidetavaid eesmärke, eks ole. Ja see on selle olulisem pool. Härra Tšaplõgin ütles siin, et just taastuvenergia tasud üldse tekitavad ebatervet konkurentsi, ja sellega saab ainult nõustuda. Ma võin tuua ühe näite sellesama prügi sorteerimise kohta. Kust tekivad sellised küsitavad protsendid ja eesmärgid? Proua õiguskantsler mainis siin, et tuli uus metoodika. Vabandust, see ei olnud vist õiguskantsler, see oli vist keskkonnakomisjoni esimees, kes mainis, et on uus metoodika nende eesmärkide täitmise [hindamiseks]. Vaadake, kui keeruline tänapäeval on: ühel päeval otsustame nii, aga järgmisel päeval tuleb uus metoodika ja kõik lendab pea peale. Nüüd vaatame seda, kuidas toimub prügi sorteerimine näiteks Inglismaal. Meile tõi Argo Luude päris hea näite, ta käis seal kahes tehases. Ühes maakonnas sorteeriti prügi automaatliinil, see viidi sorteerimiseks ühele liinile, ja teises korjati seda liigiti nagu meilgi tihtipeale [tehakse]. Korjati prügi kokku erinevate kilekottidega erinevates prügikastides. See on selgelt palju kulukam ja sisuliselt tuleb nii ka CO2-heidet rohkem, kuna veoautod peavad vedama väikseid kilekotte. Ta ütles, et sellel, kas prügi sorteerimiseks koguti seda liigiti või sorteeriti suures tehases, oli maksimum 10% vahet. See näitab ka seda, kuivõrd rumalad eesmärgid on seatud. Nii et muidugi – ma jõuan nüüd tänase teema juurde – on arusaadav, et kui on antud ettevõttele sisuliselt riiklik garantii või lubadus, et makstakse taastuvenergia toetust, siis seda tuleb täita, olenemata sellest, et me oleme millegipärast andnud kõik oma õigused ära Euroopa Liidule. Minu arvates me sisuliselt ei eksisteeri enam iseseisva riigina, kui me ei suuda teha ka selliseid otsuseid, millega me peame tagama oma põhiseaduses öeldu. Ja hullem lugu on see, et me võtame järjest rumalaid, täiesti ebareaalseid eesmärke. Praegu toimub see samamoodi energiamajanduses, kus me nagu hurraakorras teatame, et aastaks 2040 me täidame 90% mingist müstilisest kliimaneutraalsuse või CO2‑neutraalsuse [sihist]. Vot selliste eesmärkide seadmine toob meile tulevikus veel hullemaid probleeme kui praegusel juhul see 2,6 miljonit, sellepärast et siis me maksame lõivu juba miljardites. Ettepanek on loomulikult toetada õiguskantsleri ettepanekut, kuid klausliga, et kogu taastuvenergia toetuste metoodika ja mõtestatus tuleb kindlasti Eesti riigis korralikult üle vaadata. [Tuleb] hakata lõpuks mõtlema terve peaga ja mõistusega ning majandama nii, et meie riik jääks püsima. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

No nii, kallid kolleegid, kas natuke piinlik ei ole? Ei ole? (Saalist öeldakse: "Ei ole.") Sinul muidugi ei ole. Aga kujutage ette, see ei ole ju tavapärane, et õiguskantsler peab tulema siia ja juhtima ühel ja samal päeval tähelepanu meie praagile kahes õigusloome küsimuses. See on piinlik! Kui sinul ei ole, siis minul on. Meie, kes me peame siin tegutsema kvaliteetse õigusloomega, arutama läbi kõik küsimused, mis seonduvad selle normi rakendamisega või mitterakendamisega, oleme nagu koolipoisid ja ‑tüdrukud, kes on tabatud pahateolt ja nüüd pannakse nurka. Ja nurgas sa seisad praegu. Hea kolleeg Urve Tiidus küsis väga huvitava küsimuse: kas need normid on läinud nii keeruliseks? Ei ole normid läinud keeruliseks. Sellesama menetluse käigus on küsimus õiguse üldpõhimõttes, milleks on see, et reeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat mõju. See on ju elementaarne. Ma toon väga lihtsa näite karistusõigusest. Kui tegu, mida selle [toimepanemise] hetkel ei ole tunnistatud kuriteoks või väärteoks, muutub seaduse muutmisel kuriteoks, siis sel [seadusel] tagasiulatuvat jõudu ei ole. Võib-olla see ei ole kõige parem näide, aga see on minu meelest kõige lihtsam näide. Meie komisjonid ei suuda hakkama saada sellise asjaga, et võrrelda seda põhiseadusega ja ka Riigikohtu lahenditega, mille kohaselt on õiguse üheks üldpõhimõtteks õiguspärane ootus. Igaüks peab saama talle seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul, antud juhul 12 aasta jooksul. Ja seaduses tehtava muudatuse puhul ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Minu meelest ei ole siin normi keerukusega mitte midagi pistmist. Pistmist on hoopis sellega, et koalitsioonisaadikud eiravad lihtsalt tahtlikult norme, et viia ellu neid koalitsiooni lubadusi, milles nad on kokku leppinud. Aga lubadused ei saa olla põhiseadusega vastuolus. Nii et ma kutsun veel kord toetama õiguskantsleri ettepanekut. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Et saada siit edasi minna, on meil vaja seda õiguskantsleri ettepanekut hääletada. Alustame hääletuse ettevalmistamist. Head kolleegid, õiguskantsleri ettepanek on viia elektrituruseaduse § 591 lõike 2 punkt 8 põhiseadusega kooskõlla. Panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 60 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Sellest lähtuvalt teen Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 152 kohaselt majanduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu elektrituruseaduse § 591 lõike 2 punkti 8 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Oleme tänase neljanda päevakorrapunkti läbinud.