Tervishoiu rahastuskriis

Aga liigume nüüd edasi. Järgmine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on tervishoiu rahastuskriis. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Meil oli päris tõsine debatt siin loetud päevad tagasi teie hea kolleegi sotsiaalminister Karmen Jolleriga tervishoiu rahastamise teemal. Tegelikult see mure, mille sotsiaaldemokraadid on korduvalt välja toonud, on natuke laiem kui pelgalt sotsiaalministri otsustusõigus. See puudutab valitsuse prioriteete tervikuna. Me näeme seda, et valitsus on toonud parlamendi ette eelarve, mis on ajaloolises defitsiidis. Seal on kahtlemata vajalikke samme, nagu julgeolekukulude tõstmine, aga seal on omajagu ka selliseid kulusid, mida meie hinnangul teha ei tuleks. Näiteks kas või see, et valitsus on otsustanud kõige jõukamale osale ühiskonnast anda üle 100 miljoni euro maksusoodustust ajal, mil eelarve on defitsiidis ning tervishoid ja sotsiaalvaldkond on totaalses rahastuskriisis. Mu küsimus teile on lihtne. Esiteks: miks on valitsus otsustanud just nimelt selliste prioriteetide kasuks? Selle asemel et süvenevas miinuses Tervisekassat turgutada, tervishoiuteenuste kättesaadavust parandada, suunatakse lisaraha hoopis jõukamale osale ühiskonnast. Ärge tulge rääkima sellest keskmise palga saajast. Mind huvitab just see, miks on vaja lisaraha ka neile inimestele, kes teenivad 4000–5000 eurot ja rohkem palka. Ehk miks ei ole võimalik rakendada näiteks astmelist tulumaksu, mis on pea kogu Euroopas. Teiseks: mis loogika järgi on valitsus võtnud just nimelt tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna, ma ütleksin, vaeslapse rolli? Valdkondadesse sisuliselt mingit lisaraha ei saa. Näiteks erihoolekandesse suunatakse 4,2 miljonit ajal, kui vajadus on kümnetes miljonites. Järjekorrad on kasvanud ja tervishoid elab sisuliselt nende reservide najal, mis minu ministriks oleku ajal Tervisekassa eelarvesse suunati. Mis on selle loogika ja põhjendus, et te suunate raha jõukamatele, mitte tervishoidu? Ja miks me näeme, et just tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond on jäänud niivõrd abivajaja rolli, hädasolija rolli keset väga pikalt vindunud kriise?

Aitäh, hea küsija! Siin oli päris mitu küsimust ja väidet. Kui ma teid õigesti kuulsin, siis ajaloolisest planeeritud defitsiidist lihtsalt faktitäiendusena, et see oli aastal 2020, kui ma õigesti mäletan, siis, kui meil oli see Eesti riigis sügavalt meelde jääv EKREIKE-valitsus, kes eelarvesse pakkus defitsiiti. See kõik, mida nad eelarvega tegid ja erinevate sammudega tegid, Jüri Ratase erinevad valitsused elasid ka headel aegadel üle jõu, kulutasid ära reserve, see kõik on tegelikult olnud ju hilisemate valitsuste saatus neid auke lappida. Nii et see on esimene pool. Nüüd teine pool. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks head küsijad, nagu Lauri Läänemets või teie, üritate mind raamidesse sundida, et ma peaksin täpselt sellest rääkima, millest teie tahate, aga mitte tervikpildist. Keskmine palk ja mediaanpalk on tegelikult näitajad, millest rääkida. Isegi kui see näide teile ei meeldi, siis seesama astmeline tulumaks, mille osalised ka sotsid olid ja Isamaa ja Keskerakond, ikkagi võtabki keskmise palga teenijalt väga palju. Õpetajad, politseinikud, haridusinimesed, kes keskmise palga juures on, maksavad sel aastal 1500 eurot rohkem makse. See on väga palju. Ma vaatasin just, Delfis ilmus ka lugu, kus inimesed saavad igaüks järele vaadata, mida see neile tähendab, kui järgmisest aastast maksuküür kaob ehk astmeline tulumaks kaob. Keskmise palga juures, keskmine palk on umbes 2100 eurot, see tähendab seda, et 1800 eurot on raha juures järgmisel aastal ehk sisuliselt üks kuupalk aastas juurde. See ei ole kuidagi selline asi, et te ütlete, et ärge sellest rääkige. Ma arvan, et see annab paljudele inimestele väga palju hõlpu ja aitab neil oma eluga palju paremini toime tulla. Nüüd, mis puudutab Tervisekassa puudujääki, siis see puudujääk on olnud varem ikkagi palju kõrgem kui praegu. Seda olgu faktina öeldud, et eelmisel aastal kinnitatud eelarvepositsiooni kohaselt oleks 2026. aasta eelarve puudujääk olnud umbes 170+ miljonit. Praeguse riigi eelarvestrateegia kohaselt on see 100 ja veidi peale miljonit. See tähendab seda, et Tervisekassa reserve küll kasutatakse, aga plaanitust vähem, ja need reservid ei lähe 2029. aastaks kuidagi nulli. Reservide vastutustundlik kasutamine loomulikult aitab hoida tervishoiuteenuste kättesaadavust tasemel järgmise nelja aasta jooksul. Süsteem ise tuleb kindlasti ka efektiivsemaks muuta, öeldes, et Eesti tervishoid on väga tubli, inimesed, kes seal toimetavad, on väga tublid ja teevad seda efektiivselt.

Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Teie vastus tõestas seda, mida ma küsisin, et tervishoiu ja sotsiaalvaldkond ei kuulu valitsuse prioriteetide hulka. Kõigepealt kolmest minutist kaks minutit te räägite kõigest muust ja siis ühe minuti räägite üldsõnaliselt sellest, et võiks olla hullem ehk miinus võiks olla suurem. Küsimus on väga lihtne. Me teame, et ravijärjekorrad on pikad. Me teame, et tervishoius on tegelikult – ükskõik, kas me räägime natuke rohkem või natuke vähem – igal juhul eelarve miinuses ehk raha tegelikult sinna täna suunab riik vähem, kui on jooksev vajadus, rääkimata kogu tegelikust ravivajadusest, mis on suurem kui Tervisekassa praegune eelarve. Samamoodi viitasin erihoolekandele, mille kohta te sõnagi ei maininud, et sinna suunatakse 4,2 miljonit ajal, mil üle 100 miljoni kingitakse kõige jõukamale osale ühiskonnast. Ka see on minu jaoks ideoloogiline ja õiglustunde küsimus. Küsin teilt veel ühe korra, miks on niimoodi, et valitsus leiab raha kõikvõimalike Reformierakonna valimislubaduste katteks, valitsus leiab raha vasakule ja paremale kõikvõimalike ministeeriumidel kulude katteks, aga sisuliselt mitte midagi ei eralda juurde tervise- ja sotsiaalvaldkonnale, mis on pikalt alarahastatud. Sinna ei ole ühtegi otsust tehtud. Ma natuke täpsustan teid veel, et te teaksite, et Reformierakonna juhid ja valitsused üldse polegi tervishoiuvaldkonna rahastuskriisi lahendamisega kunagi tegelenud. Mõlemad suuremad otsused, eakate eest ravikindlustuse maksmine tehti ajal, mil peaminister oli Jüri Ratas ja siis oli tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, ning järgmine suurem otsus tehti ajal, kui mina olin sotsiaalminister, kui reservidesse raha juurde pandi. See on mingi järjepidev poliitika, et kui Reformierakond on võimul, siis tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond on sisuliselt kuskil taganurgas prioriteetide järjekorras, sinna lisaraha ei suunata, pikaajalisi ega ka lühiajalisi lahendusi ei pakuta. Mis on selle põhjus? Täpsustuseks, kuna mul on kümme sekundit aega, mis on see loogika, et peaminister reageerib väga jõuliselt näiteks Tervisekassa suvepäevadele, kui on mingi väga lihtne, väike vaidlus õhus, siis on väga palju seisukohti ja sõnavõtte väga intensiivselt, aga siis, kui on vaja suurte küsimustega tegeleda, pikaajalise rahastuskriisiga, siis te räägite mulle, ma ei tea, ajaloolisest miinusest ja keskmisest palgast ja kõigest muust, mitte sellest, mida ma küsisin.

Aitäh, hea küsija! Selle kümne sekundi küsimuse peale ma vastaks, et sellest, mis puudutab Tervisekassa üldist rahastust ja tervishoiusüsteemi rahastuse väljavaateid, muidugi ma räägin rohkem ja sellega ma olen tegelenud palju rohkem kui Tervisekassa juhiga. Tervisekassa juhiga tegelesin ma, kui ma nüüd õigesti mäletan, seitse-kaheksa aastat tagasi korra ja nüüd korra uuesti. Ja mul on hea meel, et see sai korda, sest inimeste õiglustunde seisukohalt ma arvan, et see ei olnud kohane, kuidas iganes see välja kukkus. Aga kuna inimene on tänaseks tagasi astunud ja joone alla tõmmanud, siis ma ei arva, et meil peaks talle rohkem etteheiteid olema. Tõmbame sellelegi joone alla ja nendime fakti, et sinna tuleb uus juht. Uut juhti otsitakse ja küllap see varsti leitakse. Nüüd see teie ettekujutus, ütleme, süsteemi tõhususest või paremast tervishoiust. Ma arvan, et te peaksite pigem Karmen Jolleriga pikemalt vestlema. Tema ütleks teile selle peale tõenäoliselt, et järjekorra pikkusest, mida me oskame ju ka hästi mõõta ja mis on kindlasti väga tähtis, on olulisem isegi selle kvaliteet. Kõige tähtsam on ikkagi sattuda võimalikult kiiresti sinna, kuhu sa pead sattuma, mis mulle ka patsiendina tundub igati loogiline asjade käik olevat. Seda kõike me ei lahenda sellega, et me anname kuskile lisaraha, mis ei lahenda võib-olla seda probleemi, mida me tahame lahendada. See tähendab seda, et süsteemi sees erinevad tegevused tuleb kindlasti üle vaadata. Tuleb kaotada dubleerimist, ühtlustada kvaliteeti, e-konsultatsioonide hulka kindlasti suurendatakse. See reguleerib ka järjekordi eriarstide juude ja nii edasi. See loetelu tegelikult tegevustest on väga pikk. Ma soovitan Karmen Joller kutsuda fraktsiooni või tema juurde külla minna ja ta hea meelega jagab neid kõiki kogemusi, ta tunneb süsteemi väga hästi ka seestpoolt. Nii et jah, ma ütleksin, et see kontseptsioon, et kui meil süsteemis kõik asjad ei tööta nii, siis üksiti raha juurde andmine ei ole üheski süsteemis seda lahendust toonud. Ma ütleksin, et nende sammude, süsteemi ülevaatamine on kindlasti omal kohal. Kõike seda öeldes rõhutan taas kord sedasama, mida ma ütlesin ka enne, et minu isiklik veendumus ja kogemusepõhine teadmine on see, et Eesti tervishoius töötavad väga tublid inimesed ja me hindame seda panust kõrgelt. Aitäh!

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Hea kolleegi Tanel Kiige mainitud hiljutisel arutelul tervishoiu tulevikust tõi valdkonnaminister olulise lahendusena välja haiglavõrgu tõhustamise. Kaugemates maakondades, nagu Hiiumaa ja Saaremaa, tunnevad inimesed aga muret, et niinimentatud tõhustamise sildi all väheneb niigi ahtake teenuste kättesaadavus ning kasvab lõhe keskuste ja kaugemate piirkondade elanike vahel. Kui mõni eriarstiabi eriala tõesti liigub maakonnahaiglast kaugemale, siis kes ja kuidas katab inimeste täiendavad kulud sõidu, majutuse või ka ajakaotuse eest? Kas valitsus saab täna kinnitada, et haiglavõrgu tõhustamine ei suurenda maapiirkondades elavate inimeste omaosalust ega muutu justkui karistuseks neile, kes elavad väljaspool suuremaid keskusi? Või mis on teie valitsuse nägemus inimeste võrdseks kohtlemiseks arstiabi saamisel? Ministeeriumi plaan iga haigla tuleviku kohta pidi sündima novembri lõpuks. Kas siin toimetab valitsus samamoodi nagu haridusvaldkonnas, et otsused tehakse ära ilma kogukonda kaasamata? Aitäh!

Jaa, aitäh, hea küsija! Võin öelda jälle sotsiaalministri poolt, kellelt te tegelikult saaksite sama küsimuse küsida, kes võib-olla oskaks detailsemalt seda kirjeldada, et kindlasti kaasatakse. Seda esiteks. Teiseks, aasta lõpuks vaadatakse üle, mis piirkonnas milliseid teenuseid on vaja. Ja see loogika, ma saan aru, on selline, et milliseid teenuseid rohkem vajatakse, need viiakse lähemale, ja nii edasi. Erinevad sammud on selleks tegemisel ja see kava tuleb. Nii et kui see kava on olemas või selle kava mustand on olemas, mida saab esitleda sellisel kujul, siis sotsiaalminister kindlasti on see inimene, kelle te võiksite enda fraktsiooni kutsuda, või siis, veel kord, ministeeriumisse, kus iganes komisjoni kohtuma minna. Minister tuleb alati hea meelega tööandja juurde, aga alati võib ka vastupidi olla. Nii et kõik see töö on tegemisel ja lähtutakse igal juhul tervest mõistusest, sellest, et suheldakse osapooltega. Ja see kõik on loogiline. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.