Pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu (669 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud neljanda punkti juurde: Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu 669 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! See eelnõu on meie arvates on hästi positiivne ja seda võiks kindlasti toetada. Selle eesmärk on fikseerida 1. juuni lastepäevana. Kui varem oli mõte, et võiks seda päeva jätkuvalt nimetada lastekaitsepäevaks – selline on see [nimetus] aastaid olnud –, siis praegu on selline idee, et see võiks olla lastepäev. Ja [eesmärk ei ole] mitte lihtsalt fikseerida see päev selle nimega Eesti Vabariigi kalendris, vaid teha sellest riigipüha ja vaba päev. Juttu on sellest olnud juba mitu aastat. Ma mäletan, et kui ma olin Tallinna abilinnapea, siis aastal 2020 pöördusin tollase rahvastikuministri poole, kelleks tol ajal oli Riina Solman, ja tegin ettepaneku, et 1. juuni võiks olla riigipüha ja vaba päev, mil vanemad ja lapsed saaksid koos aega veeta. Nii et võib öelda, et juba viis aastat olen ma selle teemaga tegelenud. Tol ajal tuli mulle kahjuks negatiivne vastus, aga samas mingi liigutuse tollane valitsus tegi: 1. juunist tehti lipupäev. Kahjuks see ei olnud see minu mõte, sest lipupäevi on meil palju. Minu mõte oli see, et ikkagi lapsed ja vanemad saaksid seda päeva koos veeta, käia näiteks loomaaias, kinos, jalutada linnas ja nii edasi. Aga lipupäev teatavasti ei ole vaba päev, seega jätkub kõik vanaviisi ehk vanemad lähevad hommikul tööle, lapsed lasteaeda või kooli, ja kokku saavad nad alles õhtul. Nii et see päev möödub täpselt samamoodi nagu iga teine päev, mis ei ole riigipüha. Meie mõte on ikkagi teha sellest päevast riigipüha. Mul oli väga hea meel, kui 2024. aasta aprillis pöördus Riigikogu poole 36 organisatsiooni, kes ühel või teisel määral seisavad laste õiguste ja heaolu eest. Nende ettepanek oli nimetada 1. juunil tähistatav lastekaitsepäev ümber lastepäevaks ning muuta see riiklikuks pühaks ja puhkepäevaks. Ma ei hakka siin kõiki neid organisatsioone nimetama, neid on hästi palju. Eelnõu seletuskirjas on nad kõik ilusasti välja toodud. Mainin lihtsalt mõnda neist, need ei ole teistest paremad, aga need on võib-olla natuke rohkem tuntud: Eesti Lastearstide Selts, Eesti Naabrivalve, Eesti Noorsootöötajate Kogu, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Punane Rist, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate [Ühing], Haridus- ja Noorteamet, Kodutütred, MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liit, MTÜ Lastekaitse Liit, MTÜ SEB Heategevusfond, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeliit, Riigikohus, SA Kiusamisvaba Kool, Sisekaitseakadeemia, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, Tervise Arengu Instituut, Terviseamet ja nii edasi. Väga soliidsed organisatsioonid, kõik 36. Suur tänu neile selle eest, et nad selle pöördumise tegid! Minu meelest oli see hästi aktuaalne nii tol hetkel kui on ka praegu. Meie kindlasti ühineme nende mõttega. Ajaloost niipalju, et Eestis tähistatakse lastekaitsepäeva alates aastast 1990, seda tehakse Eesti Lastekaitse Liidu eestvedamisel. Meie arvates võiks see olla ikkagi riigipüha, sest kui see oleks riiklik pidupäev, mil ühiskonna tähelepanu on suunatud lastele, siis selline otsus meie arvates tugevdaks peresuhteid. Nagu ma juba rääkisin, vanematel ja lastel tekib võimalus veeta terve lastepäev koos. Samuti annaks see tööinimestele rohkem puhkeaega, et taastada jõuvarusid, mis meie arvates mõjuks omakorda positiivselt ka tööprotsessile tervikuna. Kui me vaatame teiste riikide kogemust, siis näeme, et väga paljudes riikides tähistatakse lastepäeva, mitte küll ilmtingimata 1. juunil. See on pigem levinud Euroopa maailmajaos, aga mitte ainult. Eri riigid tähistavad seda eri kuupäevadel. Paljudes riikides on see ka riigipüha. Veel üks argument, mis meie kasuks räägib, on see, et kuna kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on fikseeritud 11 riigipüha ja 1 rahvuspüha, siis ei ole see väga suur hulk võrreldes teiste riikidega, kaasa arvatud Euroopa riikidega. Nii et meie arvates võiks üks lisariigipüha olla kohane. Euroopa Liidu riikide keskmise [pühade] arvuga oleks [meie pühade arv siis] igatahes täiesti võrreldav. Me arvame samamoodi, et lisaks sellele, et see mõjub hästi peresisestele suhetele ning rõhutab perekondlike väärtuste ja laste eest hoolitsemise olulisust, võib see positiivselt mõjutada ka meie demograafilist olukorda. Me kõik teame, mis olukord on. Sündimus on ajaloo kõige madalam, sündide arv on rekordmadal. Eelmisel aastal oli circa 9500 sündi, mis on tõepoolest katastroofiline näitaja. Praegu paistab, et aastal 2025 on see näitaja veel hullem. Nii et minu arvates peaks Eesti riik, eelkõige valitsus, võtma kindlasti kasutusele kõikvõimalikud meetmed, selleks et olukorda parandada. Meie pakume omalt poolt välja sellise variandi, mis kindlasti aitaks sellele kaasa. See üksi ei lahendaks seda olukorda, aga selline väike lisameede mõjub meie arvates positiivselt. Kui rääkida veel numbritest, siis eelnõu järgi väheneks Eestis töönädala keskmine pikkus. Eurostati andmetel töötatakse Eestis keskmiselt 38 tundi nädalas töötaja kohta. See on rohkem, kui on Euroopas keskmiselt ehk 37,5 tundi nädalas. Seega oleks Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal läheks Euroopa keskmisega võrreldes lühemaks. Võib-olla on paljude jaoks oluline see, et eelnõu vastuvõtmine ei too kaasa täiendavaid riigieelarvelisi kulutusi, riigieelarvest ei ole selleks suurt kulutada vaja. Komisjonis toimus arutelu, ma saan nii aru. Mind seal ei olnud, aga meie fraktsiooni esindaja Lauri Laats oli ilusti kohal. Justiits- ja Digiministeeriumi esindajalt tuli valitsuse arvamus, et see [eelnõu] on positiivne, aga tegelikult valitsus seda ei toeta. Me oleme ju pidevalt näinud, et kui on ka riigieelarve teemal diskussioon ja debatid siin saalis, ja näiteks rahanduskomisjoni esindaja ütleb, et Keskerakond pakub alati väga mõistlikke muudatusettepanekuid, siis koalitsioon hääletab need kõik tuimalt maha, vaatamata sellele, et need on nii head ja mõistlikud. Siin tekkis ausalt öeldes ka selline tunne, lugedes komisjoni protokolli, et idee on hea, aga me oleme ikka vastu. Siis kõlas paar argumenti, miks ministeerium selle vastu on. Põhiargument oli järjekordselt sama, mida me oleme juba paljude taoliste eelnõude puhul kuulnud, et puudub mõjuanalüüs. Me oleme sellest väga pikalt rääkinud, hästi mitu korda, et tegelikult peaks ministeerium analüüsi ise läbi viima, sest ministeeriumil on vastavad võimalused ja vahendid olemas, vastav ressurss on olemas, Riigikogu liikmetel sellist ressurssi ei ole. Me oleme jälle samas kohas, et ministeerium annab lihtsalt negatiivse hinnangu, sest puudub mõjuanalüüs. Lisaks on ju hästi keeruline ühiselt seda eelnõu või ka mõnda teist taolist eelnõu analüüsida, kuna on hästi raske öelda, kuidas see võib näiteks meie majandust mõjutada. Ühest küljest iga vaba päev, iga lisapüha võib-olla survestab tööandjat natuke rohkem, aga teisest küljest on väljapuhanud ja õnnelik töötaja võimeline töötama rohkem ja kvaliteetsemalt. Nii et meie arvates võib see tegelikult kompenseerida seda vaba päeva. Võib öelda, et kohati on see [hinnang] lihtsalt subjektiivne, nii et sellist analüüsi on keeruline koostada. Põhimõtteliselt ongi kõik. Ma hea meelega vastan küsimustele, kui neid peaks tulema. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku seda eelnõu toetada. Tuletan meelde, et see ei ole ainult meie mõte, vaid me jagame samu mõtteid 36 organisatsiooniga, kes kõik seisavad laste õiguste ja heaolu eest. See, kuidas Riigikogu praegu sellele eelnõule reageerib, on teatud mõttes ka Riigikogu reaktsioon nende organisatsioonide ettepanekule. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Selle eelnõu, mis meie arvates on hästi positiivne ja mida kindlasti võiks toetada, eesmärk on fikseerida 1. juuni lastepäevana. Kui varem oli mõte, et võiks seda jätkuvalt nimetada lastekaitsepäevaks – selline on nimetus aastaid olnud –, siis praegu on selline idee, et see võiks olla lastepäev. Ja mitte lihtsalt selle nimega fikseerida Eesti Vabariigi kalendris, vaid teha sellest riigipüha ja vaba päev. Juttu on sellest tegelikult olnud juba mitu aastat. Ma mäletan, olles Tallinna abilinnapea, kuidas aastal 2020 pöördusin tollase rahvastikuministri poole, kelleks oli tol ajal Riina Solman, ja tegin ettepaneku, et 1. juuni võiks olla riigipüha ja vaba päev, mil nii vanemad kui ka lapsed saaksid aega veeta koos. Võib öelda, et juba viis aastat olen selle teemaga tegelenud. Tol ajal tuli mulle kahjuks negatiivne vastus, aga samas mingi liigutuse oli tollane valitsus teinud. 1. juunist tehti lipupäev. Aga kahjuks ei olnud see minu mõte, sest lipupäevi on meil palju. Minu mõte oli see, et ikkagi lapsed ja vanemad saavad seda päeva koos veeta, näiteks käia loomaaias, kinos, jalutada linnas jne. Aga lipupäev teatavasti ei ole vaba päev, seega kõik jätkub vanaviisi ehk vanemad lähevad hommikul tööle, lapsed lasteaeda või kooli, ja kokku nad saavad alles õhtul. Nii et see päev möödub täpselt samamoodi nagu iga teine päev, mis ei ole püha. Meie mõte on ikkagi teha sellest riigipüha. Mul oli väga hea meel, kui 2024. aasta aprillis pöördus Riigikogu poole 36 organisatsiooni, kes ühel või teisel määral seisavad laste õiguste ja heaolu eest. Nende ettepanek oli nimetada 1. juunil tähistatav lastekaitsepäev ümber lastepäevaks ning muuta see riiklikuks pühaks ja puhkepäevaks. Ma ei hakka siin kõiki organisatsioone nimetama, neid on hästi palju. Eelnõu seletuskirjas on nad kõik ilusasti välja toodud. Mainin lihtsalt mõnesid neist, need ei ole paremad teistest, aga need on võib-olla natuke rohkem tuntud. Eesti Lastearstide Selts, Eesti Naabrivalve, Eesti Noorsootöötajate Kogu, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Punane Rist, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing, Haridus- ja Noorteamet, Kodutütred, MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liit, MTÜ Lastekaitse Liit, MTÜ SEB Heategevusfond, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeliit, Riigikohus, SA Kiusamisvaba Kool, Sisekaitseakadeemia, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, Tervise Arengu Instituut, Terviseamet jne. Väga soliidsed organisatsioonid, kõik 36. Suur tänu neile selle eest, et nad selle pöördumise tegid! Minu meelest oli see hästi aktuaalne nii tol hetkel kui on ka praegu. Nii et meie kindlasti ühineme nende mõttega. Ajaloost nii palju, et Eestis tähistatakse lastekaitsepäeva alates aastast 1990 Eesti Lastekaitse Liidu eestvedamisel. Meie arvates võiks see ikkagi riigipüha olla, sest kui see oleks riiklik pidupäev, mil ühiskonna tähelepanu on suunatud lastele, siis selline otsus meie arvates tugevdaks peresuhteid. Nagu ma juba rääkisin, siis see tekitab vanematele ja lastele võimaluse veeta terve lastepäev koos. Samuti annaks see tööinimestele rohkem puhkeaega, et taastada jõuvarusid, mis meie arvates mõjuks omakorda positiivselt ka tööprotsessile tervikuna. Kui me vaatame teiste riikide kogemust, siis väga paljudes riikides tähistatakse lastepäeva, mitte ilmtingimata 1. juunil. See on pigem levinud Euroopa maailmajaos, aga mitte ainult. Eri riigid eri kuupäevadel seda tähistavad. Paljudes riikides on see ka riigipüha. Veel üks argument, mis meie kasuks räägib, on see, et kuna kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on fikseeritud 11 riigipüha ja üks rahvuspüha, siis ei ole see väga suur number võrreldes teiste riikidega, kaasa arvatud Euroopa riikidega. Nii et meie arvates võiks üks lisapäev riigipühana olla kohane. Euroopa Liidu riikide keskmise arvuga oleks see igatahes täiesti võrreldav. Me arvame samamoodi, et lisaks sellele, et see mõjub hästi peresisestele suhetele ning rõhutab perekondlike väärtuste ja laste eest hoolitsemise olulisust, võib see positiivselt mõjutada ka meie demograafilist olukorda. Me kõik teame, mis olukord täna on. Sündimus on ajaloo kõige madalam, sündide arv on rekordmadal. Eelmisel aastal oli circa 9500 sündi, mis on tõepoolest katastroofiline näitaja. Praegu paistab, et aastal 2025 on see näitaja veel hullem. Nii et minu arvates peaks kindlasti Eesti riik, eelkõige valitsus, võtma kasutusele kõikvõimalikud meetmed selleks, et olukorda parandada. Meie pakume omalt poolt välja sellise variandi, mis kindlasti aitaks kaasa – ei lahendaks kindlasti seda olukorda üksi, aga selline väike lisameede mõjub meie arvates positiivselt. Kui rääkida veel numbritest, siis eelnõuga väheneks Eestis keskmine töönädala pikkus. Eurostati andmetel töötatakse Eestis keskmiselt 38 tundi nädalas töötaja kohta. See on rohkem kui keskmiselt Euroopas, kus see on 37,5 tundi nädalas. Seega on Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal läheks Euroopa keskmisega võrreldes lühemaks. Mis on võib-olla paljude jaoks oluline, on see, et käesoleva eelnõu vastuvõtmine ei too kaasa täiendavaid riigieelarvelisi kulutusi, riigieelarvest ei ole sellele suurt kulutada vaja. Komisjonis toimus meil arutelu, ma saan aru, mind komisjonis ei olnud, aga meie fraktsiooni esindaja Lauri Laats oli ilusti kohal. Justiits- ja Digiministeeriumi esindajalt tuli valitsuse arvamus, et see on positiivne, aga tegelikult ta seda ei toeta. Me oleme näiteks pidevalt näinud, et kui on riigieelarve teemal diskussioon ja debatid siin saalis, kus näiteks rahanduskomisjoni esindaja ütleb, et Keskerakond alati pakub väga mõistlikke muudatusettepanekuid, siis koalitsioon hääletab tuimalt need kõik maha, vaatamata sellele, et nad on nii head ja mõistlikud. Siin tekkis ausalt öeldes selline tunne, lugedes komisjoni protokolli, et idee on hea, aga me ikka oleme vastu. Siis kõlas paar argumenti, miks ministeerium on selle vastu, aga põhiargument oli järjekordselt sama, mida me oleme juba paljude taoliste eelnõude puhul kuulnud, et puudub mõjuanalüüs. Me oleme sellest väga pikalt rääkinud, hästi mitu korda, et tegelikult peaks ministeerium analüüsi ise läbi viima, sellepärast et ministeeriumil on vastavad võimalused ja vahendid olemas, vastav ressurss olemas, Riigikogu liikmetel sellist ressurssi ei ole. Me oleme jälle siinsamas, et ministeerium annab negatiivse hinnangu, sellepärast et puudub mõjuanalüüs. Lisaks on ju hästi keeruline ühiselt seda eelnõu või ka mõnd teist taolist eelnõu analüüsida, kuna on hästi raske öelda, kuidas see võib meie majandust mõjutada. Seda sellepärast, et ühest küljest iga vaba päev, iga lisapüha võib-olla survestab tööandjat natuke rohkem, aga teisest küljest välja puhanud ja õnnelik töötaja on võimeline töötama rohkem ja kvaliteetsemalt. Nii et meie arvates võib see tegelikult kompenseerida seda vaba päeva. Siinkohal võib öelda, et kohati on see lihtsalt subjektiivne, nii et sellist analüüsi on keeruline koostada. Põhimõtteliselt ongi kõik. Ma hea meelega vastan küsimustele, kui need peaksid tulema. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku seda eelnõu toetada. Tuletan meelde, et see ei ole ainult meie mõte, vaid me jagame samu mõtteid 36 organisatsiooniga, kes kõik seisavad laste õiguste ja heaolu eest. See, kuidas Riigikogu praegu sellele eelnõule reageerib, on teatud mõttes ka Riigikogu reaktsioon nende organisatsioonide ettepanekule. Aitäh!

Suur tänu teile! Tundub, et saalist on tulemas toetusküsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh selle ettekande eest! See on juba vist kolmas või neljas kord, kui me kaitseme sellist eelnõu siin saalis. See tundub olevat väga lihtne eelnõu ja on nii imelik, et sellele ei ole siiani valitsuselt toetust tulnud. Aga ma vaatan komisjoni istungi protokolli. Minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik selline asi, et ministeeriumi ametnik, kes tutvustas ka valitsuse seisukohta, põhimõtteliselt ütles, et tegelikult ta ei tea, kuidas valitsuse seisukoht kujunes, mis analüüsidel, mis arvamustel see põhines. Kuidas selline asi üldse võimalik on? Ametnikud ei ole isegi teadlikud, kuidas erinevad seisukohad kujunevad, ja ei suuda neid isegi põhjendada. Kas teil on rohkem infot selle kohta?

Aitäh selle ettekande eest! See on juba vist kolmas või neljas kord, kui me kaitseme sellist eelnõu siin saalis. Ja tundub väga lihtne eelnõu. On nii imelik, et sellele siiani ei ole valitsuselt toetust tulnud. Aga ma vaatan ka komisjoni istungi protokolli ja minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on selline asi võimalik, et ministeeriumi ametnik, kes tutvustas ka valitsuse seisukohta, põhimõtteliselt ütles, et tegelikult ta ei tea, kuidas valitsuse seisukoht kujunes, mis analüüsidel see põhines, mis arvamustel. Kuidas selline asi üldse võimalik on? Põhimõtteliselt ametnikud tegelikult ei ole isegi teadlikud, kuidas erinevad seisukohad kujunevad, ja isegi ei suuda neid põhjendada. Kas teil on rohkem infot selle kohta?

Aitäh! Küsimuse esimene pool. Tõepoolest, nagu ma juba rääkisin oma kõnes, juba viis aastat on see idee õhus, kui mitte rohkem. Ma ei tea, kas ma olin esimene, kes sellega välja tuli 2020. Ei pruugi. Võib-olla see idee oli üleval ka enne seda, aga siis viis aastat ei suudeta selles kokku leppida. Ja nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et nii palju erinevaid organisatsioone, väga autoriteetseid organisatsioone, on tegelikult jagamas minu mõtet, et see kindlasti võiks olla riigipüha ja vaba päev. Ausalt öeldes, kui mina lugesin seda protokolli ja kuulasin seda, mida rääkis mulle minu kolleeg Lauri Laats, kes viibis sellel komisjoni istungil, siis mulle meeldis, kuidas kolleeg Jaak Valge, kes tuleb natuke hiljem siia komisjoni poolt esinema, ütles pärast ministeeriumi esindaja esinemist, et valitsuse põhjendused on hästi kummalised, sellepärast et loogika oleks justkui selline, et mida vähem puhkepäevi on, seda parem ühiskonnale. No võib-olla, ma ei tea, mõni tööandja isegi arvab niimoodi. Ma olen kindel, et kõik tööandjad niimoodi absoluutselt ei mõtle, aga meie sellega kindlasti nõus ei ole. Ja mis puudutab seda, mis seal komisjonis toimus, siis ma arvan, et Jaak Valge suudab sellele paremini vastata, ta oli kohapeal. Aga minule jällegi, lugedes protokolli ja kuulates kolleegi mitte ettekannet, vaid lihtsalt seda, kuidas ta kirjeldas, mis seal komisjonis toimus, torkas silma see, et ministeeriumi esindaja ei suutnud eriti üldse küsimustele vastata. Ehk teisisõnu ta lihtsalt tuli sinna, arvatavasti luges paberi pealt ministeeriumi arvamuse ja seejärel vastused olid umbes sellised, et kuna mina ei olnud otsustamise juures ja selle arvamuse koostamise juures, siis mina sellele küsimusele vastata ei saa ja sellele küsimusele ka mitte. Siis tekibki küsimus, miks keegi, kes tegelikult oli otsuse tegemise juures, ei tulnud komisjoni seda lahti rääkima, vaid saadetakse inimene, kes on ministeeriumi esindaja, ministeeriumi töötaja, aga kes sellest protsessist suurt midagi ei tea, kuna ta juures ei viibinud. Ausalt öeldes on see väga kehv praktika. Ja ma saan aru, et sellele mõned komisjoni liikmed tähelepanu ka pöörasid. Aga tõepoolest on raske aru saada, miks üldse ministeerium niimoodi teeb.

Aitäh! Küsimuse esimene pool. Tõepoolest, nagu ma rääkisin oma kõnes, juba viis aastat on see idee õhus olnud, kui mitte kauem. Ma ei tea, kas ma olin esimene, kes sellega 2020. aastal välja tuli. See ei pruukinud olla mina, võib-olla see idee oli olemas ka enne seda. Aga viis aastat ei suudeta selles kokku leppida! Nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et nii palju erinevaid organisatsioone, väga autoriteetseid organisatsioone, tegelikult jagavad minu mõtet, et see võiks kindlasti olla riigipüha ja vaba päev. Ausalt öeldes, kui ma lugesin seda protokolli ja kuulasin seda, mida rääkis mulle kolleeg Lauri Laats, kes viibis sellel komisjoni istungil, siis mulle meeldis, kui kolleeg Jaak Valge, kes tuleb natuke hiljem siia komisjoni poolt esinema, ütles pärast ministeeriumi esindaja esinemist, et valitsuse põhjendused on hästi kummalised, loogika oleks justkui selline, et mida vähem puhkepäevi, seda parem ühiskonnale. Võib-olla, ma ei tea, mõni tööandja isegi arvab niimoodi. Ma olen kindel, et kõik tööandjad niimoodi ei mõtle, ja meie sellega kindlasti nõus ei ole. Mis puudutab seda, mis seal komisjonis toimus, siis ma arvan, et Jaak Valge suudab sellele paremini vastata, ta oli kohal. Aga minule, jällegi lugedes protokolli ja kuulates kolleegi, kes kirjeldas, mis seal komisjonis toimus, torkas silma see, et ministeeriumi esindaja ei suutnud eriti üldse küsimustele vastata. Teisisõnu, ta lihtsalt tuli sinna ja arvatavasti luges paberi pealt ministeeriumi arvamuse ette. Vastused olid seejärel umbes sellised, et kuna ta ei olnud otsustamise ja selle arvamuse koostamise juures, siis ta sellele küsimusele vastata ei saa ja sellele küsimusele ka mitte. Tekibki küsimus, miks ei tulnud keegi, kes oli otsuse tegemise juures, seda komisjoni lahti rääkima, vaid saadeti inimene, kes on ministeeriumi töötaja, aga kes sellest protsessist suurt midagi ei tea, kuna ta selle juures ei viibinud. Ausalt öeldes on see väga kehv praktika. Ma saan aru, et sellele mõned komisjoni liikmed ka tähelepanu juhtisid. Tõepoolest on raske aru saada, miks ministeerium niimoodi teeb.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan sind selle väga mahuka, aga väga tähtsa eelnõu eest. Ei saagi aru, kes siis võiks selle vastu olla, kui meie lapsed oma vanematega saavad ühe päeva veel juurde, kus koos olla, eriti meie turbulentses maailmas, kus lapsevanemad võitlevad oma toimetuleku eest ja laste heaolu eest. Aga kas te võite arvata, et see eelnõu võiks aidata ka tõsta laste ja noorte teemasid ka valitsuse tasemel, mis innustaks siis valitsust tagastada lasterikastele peredele nende toetuse?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan selle väga mahuka, aga väga tähtsa eelnõu eest. Ei saagi aru, kes siis võiks selle vastu olla, et meie lapsed oma vanematega saaksid juurde ühe päeva, et koos olla, eriti meie turbulentses maailmas, kus lapsevanemad võitlevad oma toimetuleku eest ja laste heaolu eest. Aga kas te võite arvata, et see eelnõu võiks aidata tõstatada laste ja noorte teemasid ka valitsuse tasemel, mis innustaks valitsust tagastama lasterikastele peredele nende toetuse?

Aitäh! Tõepoolest, me võime meelde tuletada, kuidas enne Riigikogu valimisi kolmikliit – Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Isamaa –, ma saan aru, et viimase survel tõstsid lasterikaste perede hüvitist päris korralikult. Pärast Riigikogu valimisi uus valitsus, kui Isamaa asemele tuli Eesti 200, vähendas seda toetust või hüvitist 200 euro võrra kuus, mis esiteks oli loomulikult päris suur löök nendele peredele, ja teiseks, see on võib-olla isegi olulisem, paljudel neist kadus usk riigi toetusesse, või kuidas ma ütlen, riigi hoolivusse. Algul me tõstame ja poole aasta pärast otsustame, et tõstsime liiga palju, ja nüüd andke osa sellest tagasi. Loomulikult oli see hästi masendav. Mis puudutab seda, kas see aitab alustada diskussiooni laste ja noorte ja nende heaolu üle, siis me oleme siin palju diskuteerinud ja ka Riigikogus suhelnud ministritega, kaasa arvatud peaministriga, ka eelmise peaministriga. Teemaks on alati olnud demograafiline olukord, mis aastast aastasse läheb aina hullemaks. Ausalt öeldes nägin ma siis kahte asja. Asi nr 1: sõnades olid kõik selle poolt, et on vaja kiiremas korras midagi ette võtma hakata, sest kõik said aru, et see, milline on praegu meie demograafiline olukord, on katastroof, tuleviku mõttes eelkõige. Aga teine asi, millest ma aru sain, oli see, et tegudes oli lähenemine kahjuks hoopis teistsugune. "Jah, saame aru, et olukord on väga keeruline, probleeme on palju, kindlasti tuleks midagi ette võtta." Aga siis, kui hakatakse midagi pakkuma, mis võiks seda demograafilist olukorda parandada, siis kas hääletatakse see tuimalt maha või pannakse lihtsalt kuskile riiuli peale. Mina küll ei mäleta, et viimasel kahel aastal oleks tulnud valitsuselt mingisuguseid initsiatiive, et kuidagi seda olukorda parandada.

Aitäh! Tõepoolest, me võime meelde tuletada, kuidas enne Riigikogu valimisi kolmikliit – Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Isamaa –, ma saan aru, et viimase survel tõstsid lasterikaste perede hüvitise päris korralikult. Pärast Riigikogu valimisi uus valitsus, kus Isamaa asemele tuli Eesti 200, vähendati see toetus või hüvitis 200 euro võrra kuus, mis oli loomulikult esiteks päris suur löök nendele peredele, ja teiseks, mis võib-olla on isegi olulisem, neil paljudel kadus usk riigi toetusse, kuidas ma ütlen, riigi hoolivusse. Ühest küljest me siis tõstame ja teisest küljest poole aasta pärast otsustame, et tõstsime liiga palju ja nüüd andke osa sellest tagasi, mis loomulikult on hästi masendav. Mis puudutab seda küsimust, kas see aitab siis alustada nagu diskussiooni sellest, et lapsed ja noored ja nende heaolu, siis me oleme siin palju diskuteerinud, ka Riigikogus suhelnud ministritega, kaasa arvatud peaministriga, eelmise peaministriga. Teemaks oli alati demograafiline olukord, mis aastast aastasse praegu läheb aina hullemaks. Siis ausalt öeldes ma nägin kahte asja. Asi nr 1: sõnades kõik olid selle poolt, et on vaja väga kiiremas korras midagi ette võtma hakata, sest tõepoolest, kõik saavad aru, et see, mis meie demograafiline olukord praegu on, see on katastroof tuleviku mõttes eelkõige. Aga teine asi, millest ma aru sain, et tegudes kahjuks on lähenemine hoopis teistsugune. Jah, saame aru, olukord on väga keeruline, probleeme on palju, kindlasti tuleks midagi ette võtta. Aga siis, kui hakatakse midagi pakkuma, mis võiks tegelikult seda demograafilist olukorda parandada, siis kas hääletatakse see tuimalt maha või lihtsalt pannakse kuskile riiuli peale. Mingisuguseid initsiatiive valitsuselt, et kuidagi seda olukorda parandada, mina küll ei mäleta, et oleks tulnud viimasel kahel aastal.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma ka vaatasin rahvusvahelist statistikat ja sain numbriliselt suhteliselt erinevaid tulemusi, aga üldine järeldus on ikkagi üheselt selline, et töötundide arvult aastas on Eesti üks Euroopa esimesi. Meil töötatakse umbes 10% rohkem kui Lätis või Leedus. Sellest teie ka rääkisite, küll nädala lõikes, aga üldjäreldus on ikkagi sama, et hoolimata erinevast statistikast on selge, et me töötame rohkem, kui töötatakse Euroopas keskmiselt. Aga samas ma leidsin andmeid, et rohkem puhkeaega on just majanduslikult enam arenenud riikides. Teiseks, ka Euroopa üldtrend on selline, et puhkeaeg pikeneb. Kas teie leidsite ka sarnast statistikat, et mida enam arenenud riik, seda rohkem puhkeaega, ja et igal pool see puhkeaeg pikeneb?

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma siin ka vaatasin erinevat rahvusvahelist statistikat ja sain numbriliselt suhteliselt erinevaid tulemusi, aga üldine järeldus on ikkagi üheselt selline, et aastas tehtud töötundide arvult on Eesti üks Euroopa esimesi. Meil kusagil 10% rohkem töötatakse kui Lätis või Leedus. Sellest teie ka rääkisite, küll nädala lõikes, aga üldjäreldus on ikkagi sama, et hoolimata erinevast statistikast me töötame rohkem kui Euroopas keskmiselt. Aga samas ma leidsin andmeid, et rohkem puhkeaega on just majanduslikult enam arenenud riikides. Teiseks, ka Euroopa üldtrend on selline, et puhkeaeg pikeneb. Ja ma küsin, kas teie leidsite ka sarnast statistikat, et mida enam arenenud riik, seda rohkem puhkeaega ja et igal pool see puhkeaeg suureneb.

Aitäh! Just sellist analüüsi ma ei ole teinud, aga minu meelest on see hästi loogiline. Nagu ma juba oma kõnes ütlesin, välja puhanud õnnelik töötaja on tööandjale palju kasulikum kui väsinud ja õnnetu. Tegelikult räägitakse ju hästi palju, et eestlased töötavad väga palju ja siis pärast suurevad tööl, mis on absurdne. Loomulikult me töötame selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. Minu meelest see kõik peab olema tasakaalus. Loomulikult ei pea neid puhkepäevi, vabu päevi olema ülemäära palju, aga me praegu oleme väga kaugel sellest Eestis. Põhimõtteliselt 12 riigipüha – 11 riigipüha, üks rahvuspüha – ei ole väga palju, olgem ausad, kui aastas on 365 päeva. Ja üks selline päev, mille sümboolne tähendus on hästi oluline, on perepäev, kus vanemad ja lapsed saavad koos aega veeta, sellepärast et juba selle päeva mõte on selline. Ma arvan, et see on hästi oluline. Ja teiseks, üks selline lisapuhkepäev 1. juunil – ma arvan, et see kindlasti oleks kohane. Nii et mind üldse ei pane imestama see statistika, mille te tõite. Ma arvan, et nii ongi, et kui inimene on õnnelik, kui ta elab arenenud riigis ja neid puhkepäevi on tal piisavalt ja ta saab nendega arvestada, siis on ka tulemus positiivne.

Aitäh! Sellist analüüsi ma ei ole teinud, aga minu meelest on see hästi loogiline. Nagu ma juba oma kõnes ütlesin, väljapuhanud õnnelik töötaja on tööandjale palju kasulikum kui väsinud ja õnnetu. Räägitakse ju hästi palju sellest, et eestlased töötavad väga palju ja siis põhimõtteliselt surevad tööl, mis on absurdne. Loomulikult me töötame selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. Minu meelest peab see kõik olema tasakaalus. Loomulikult ei pea neid puhkepäevi, vabu päevi olema ülemäära palju, aga me oleme Eestis sellest praegu väga kaugel. Põhimõtteliselt 12 püha – 11 riigipüha, 1 rahvuspüha – ei ole väga palju, olgem ausad, kui aastas on 365 päeva. Üks selline päev, mille sümboolne tähendus on hästi oluline, on perepäev, kui vanemad ja lapsed saavad koos aega veeta, sest juba selle päeva mõte on selline, ma arvan, hästi oluline. Teiseks, üks lisapuhkepäev 1. juunil, ma arvan, oleks kindlasti kohane. Nii et mind üldse ei pane imestama see statistika, mida te tõite. Ma arvan, et nii ongi, et kui inimene on õnnelik, kui ta elab arenenud riigis, puhkepäevi on tal piisavalt ja ta saab nendega arvestada, siis on ka tulemus positiivne.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma mäletan, kui 2020. aastal käis võidujooks, kelle eelnõu lastekaitsepäeva teemal läbi läheb. Kolm erakonda esitasid kõik samasuguse asja ja lõpuks läks ikka nii. No see lastekaitsepäev on olemas, aga mis siis muutub, kui see on lastepäev?

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma mäletan, 2020. aastal, kui käis võidujooks, kelle eelnõu, lastekaitsepäev, läbi läheb. Kolm erakonda esitasid ja kõik samasuguse asja ja lõpuks ikka läks. No see lastekaitsepäev on olemas, aga mis see muutub siis, kui on lastepäev?

Aitäh! Iseenesest ega siin suurt vahet ei ole. Seda võib nimetada lastekaitsepäevaks, seda võib nimetada lastepäevaks. Meie jaoks oleks kõige tähtsam see, et see oleks ikkagi riigipüha ja vaba päev, et pere oleks koos, et lapsed ja vanemad saaksid selle päeva koos veeta. Aga lastekaitsepäev – võib-olla mõned ütlevad, et see on lihtsalt selline nimi, mis jäi võib-olla pärandiks NSV Liidu ajast. Kui see on oluline, siis ma arvan, et meie jaoks ei ole see printsipiaalne, kas see peab olema lastekaitsepäev või see peab olema lihtsalt lastepäev. Ma arvan, et need, kes ütlevad – kaasa arvatud needsamad organisatsioonid, kes pöördusid selle ettepanekuga Riigikogu poole –, nad lihtsalt tahavad, et see oleks nagu selline laiem mõiste. Mitte konkreetselt me räägime laste kaitsest, vaid me räägime üldse lastest ja laste heaolust ja laste soovidest ja unistustest, no ja nii edasi, nii edasi. Sest lastekaitsepäev on võib-olla natuke kitsam tähendus, et siis me räägime just sellest, kuidas lapsi kaitsta, kuidas kaitsta laste õigused. Ma arvan, et Eestis nad on paljuski juba kaitstud. Ei saa kunagi olla liiga palju. Aga see on jah selline laiem mõiste, siis me räägime üldse lastest ja nende elust ja olust ja nii edasi.

Aitäh! Ega siin iseenesest suurt vahet ei ole. Seda võib nimetada lastekaitsepäevaks, seda võib nimetada lastepäevaks. Meie jaoks oleks kõige tähtsam see, et see oleks ikkagi riigipüha ja vaba päev, et pere oleks koos, et lapsed ja vanemad saaksid selle päeva koos veeta. Aga lastekaitsepäev – võib-olla mõned ütlevad, et see on lihtsalt selline nimetus, mis on jäänud pärandiks NSV Liidu ajast. Kui see on [kellelegi] oluline, siis mina arvan, et meie jaoks ei ole see printsipiaalne [küsimus], kas see peab olema lastekaitsepäev või see võib olla lihtsalt lastepäev. Ma arvan, et need, [räägivad lastepäevast] – kaasa arvatud needsamad organisatsioonid, kes pöördusid selle ettepanekuga Riigikogu poole –, nad lihtsalt tahavad, et see oleks selline laiem mõiste, et me konkreetselt ei räägi laste kaitsest, vaid me räägime üldse lastest, laste heaolust, laste soovidest ja unistustest ja nii edasi ja nii edasi. Lastekaitsepäeval on võib-olla natuke kitsam tähendus, siis me räägime just sellest, kuidas lapsi kaitsta, kuidas kaitsta laste õigusi. Ma arvan, et Eestis nad on paljuski juba kaitstud. Muidugi, kunagi ei saa seda olla liiga palju. Aga see lastepäev on jah selline laiem mõiste, siis me räägime üldse lastest, nende elust ja olust ja nii edasi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! Iseenesest igati sümpaatne ja tervitatav ettepanek. Loodetavasti peab ka parlamendi suur saal oluliseks laste väärtustamist praeguses rahvastikukriisi olukorras. Isegi ilma kriisita võiks öelda, et iga laps on väärtus ja lapsi peab loomulikult hoidma. Ma arvan, et ka sellise eraldi päeva tähistamine nii-öelda punase pühana on igati mõistlik ja tervitatav. Aga ma küsin nii: kas te seda eelnõu välja töötades vaatasite ka teiste riikide kogemusi? Kuidas on mujal maailmas praktika just selle koha pealt? Üks asi on, eks ole, emadepäev ja isadepäev, aga kui palju selliseid lastega seotud pühasid teistes riikides on? Kas need on reeglina riigipühad ehk vabad päevad või nii nagu Eestis on seni olnud, et see nii-öelda lastekaitsepäev on justkui tähtis ja tähistatav, aga vaba päeva see inimestele ei taga?

… esimees! Austatud ettekandja! Iseenesest igati sümpaatne ja tervitatav ettepanek ja loodetavasti ka parlamendi suur saal peab oluliseks laste väärtustamist olukorras, kus me oleme rahvastikukriisis. Isegi ilma kriisita võiks öelda, et iga laps on väärtus ja lapsi peab loomulikult hoidma. Ma arvan, et ka sellise eraldi päeva tähistamine nii-öelda punase pühana on igati mõistlik ja tervitatav. Aga ma küsin nii, et kas te seda eelnõu välja töötades vaatasite ka teiste riikide kogemusi. Kuidas mujal maailmas praktika on just selle koha pealt, et üks asi on, eks ole, emadepäevad ja isadepäevad, aga kui palju selliseid lastega seotud pühasid teistes riikides on? Ja kas need on reeglina riigipühad ehk vabad päevad või nii nagu Eestis on seni olnud, et see nii-öelda lastekaitsepäev on justkui tähtis ja tähistatav, aga samal ajal tegelikult vaba päeva inimestele ei taga?

Aitäh! Selline väike tabel on mul iseenesest olemas. Võib öelda, et circa 50 riiki üle maailma tähistavad just 1. juunil traditsiooniliselt lastepäeva, rahvusvahelist lastepäeva ehk International Children's Day, nagu võib öelda inglise keeles. Nii et võib öelda, et kõige populaarsemad kohad, et seda tähistada, on just Euroopa ja Aasia. Ja siis on hästi palju riike, analüüs näitab, et isegi enamikus maailma riikides on ühel või teisel moel lastepäev selline pidulik päev, ütleme niimoodi. Võib-olla ei ole kõikjal püha, aga seda ikkagi tähistatakse erinevatel päevadel. Noh, mõned näited on Türgi, 23. aprill; Jaapan ja Lõuna-Korea, 5. mai; India, 14. november. Siis on veel üks oluline daatum, 20. november, see on ÜRO UNICEF-i kalendri järgi rahvusvaheline lastepäev. Ja paljudes riikides just 20. novembril seda tähistatakse. Aga kuna Eestis on 1. juuni olnud juba aastakümneid traditsiooniline lastekaitse- või lastepäev, siis meie ettepanek on, et see oleks ikkagi 1. juuni. Ja väga paljudes riikides, Euroopas näiteks 20 ringis, tähistatakse seda just nimelt 1. juunil.

Aitäh! Selline väike tabel on mul olemas. Võib öelda, et circa 50 riiki üle maailma tähistavad just 1. juunil traditsiooniliselt lastepäeva, rahvusvahelist lastepäeva. International Children's Day, kui öelda inglise keeles. Võib öelda, et [piirkonnad], kus seda [kõige rohkem] tähistatakse, on just Euroopa ja Aasia. Analüüs näitab, et enamikus maailma riikides on lastepäev ühel või teisel moel pidulik päev, ütleme niimoodi. Võib-olla ei ole see kõikjal püha, aga seda ikkagi tähistatakse, erinevatel päevadel. Mõned näited: Türgis 23. aprillil, Jaapanis ja Lõuna-Koreas 5. mail, Indias 14. novembril. Veel üks oluline daatum on 20. november, see on UNICEF‑i kalendri järgi rahvusvaheline lastepäev. Paljudes riikides tähistatakse seda päeva just 20. novembril. Aga kuna Eestis on 1. juuni olnud juba aastakümneid traditsiooniliselt lastekaitse‑ või lastepäev, siis meie ettepanek on, et see päev oleks ikkagi 1. juuni. Väga paljudes riikides, Euroopas näiteks 20 riigi ringis, tähistataksegi seda just nimelt 1. juunil.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma seekord vaigistasin oma telefoni. Sealt minu eelmise etteaste ajal kostus sealt siis muezzini palvehüüe. Ja vabandan selle pärast. Aga samas oli see ka võib-olla oluline teile, teadvustamaks, et kui see massiimmigratsioon jätkub, siis te hakkate seda meie linnaruumis üsna tihti kuulma. Aga lähen siis asja juurde. Ma ei hakka siin küll pikalt heietama. Siin oli tõesti korralik ülevaade juba mitte ainult eelnõust endast, vaid ka selle arutelust komisjonis. Mul ei ole põhjust pikalt rääkida, oletan, et võimuliidu otsus on juba tehtud ja käsud jagatud. Nii et kes tahab seda ülevaadet komisjonis täpsemalt toimunust, leiab sellest protokollist. Niisiis tutvustas eelnõu ... Ahaa, ütlen kõigepealt, et eelnõu tutvustamise päevakorrapunktile eelnes päevakorrapunkt, mille lõpetuseks komisjon moodustas konsensuslikult töörühma, et üldisemalt üle vaadata pühade ja tähtpäevade süsteem ja ka Eesti lipu seadus. Küllap see andis teatava sellise tausta selle päevakorrapunkti arutelule. Eelnõu tutvustas Lauri Laats, nimetades seda peresõbralikuks sammuks, mis aitaks ühiskonnal rohkem tähelepanu pöörata lastele ja peredele. Valitsuse seisukohta esitas Justiits‑ ja Digiministeeriumi nõunik Silja Tammeorg, kes teatas, et kuigi eesmärk on kena, valitsus siiski eelnõu ei toeta. Põhjenduseks toodi negatiivne mõju tööandjatele ning kahtlus, et üks puhkepäev ei muuda demograafilist olukorda, kuna põhjused on sügavamad. See peamine etteheide oli ikkagi klassikaline, nimelt see, et mõjuanalüüs ei ole põhjalik või puudub. Helir-Valdor Seeder küsis, kas valitsus leidis ka midagi positiivset. Nõunik Tammeorg vastas, et ei, positiivseid mõjusid ei ole välja toodud valitsuse poolt. Seejärel kaldus arutelu teise teemasse. Mina uurisin, millist infot valitsuse esindaja valitsuse istungilt üldse saab, kas protokolli, stenogrammi, otsuseid või midagi muud, et kui tal puudub teadmine arutelu sisust, siis milleks ametnikku üldse kohale saata vaja on. Selguski, et vaene ametnik ei tea, mida istungil arutati, kes mida ütles ja kas üldse hääletati, ainult teadis seda, et otsus oli konsensuslik. Lauri Laats pakkus nüüd edasi, et kui valitsuse arvamuses on toon positiivne, aga suhtumine negatiivne, tuleks siis valitsuselt küsida täpsustust. Seeder lisas, et kui ministeeriumi esindaja ei ole seisukoha kujundamises osalenud, võiks valitsus edaspidi saata komisjoni ainult neid, kes teavad, millest räägivad. Niipalju seda siis oli ja otsustati konsensusega võtta see eelnõu tänaseks päevakorda. Ando Kiviberg kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega arvamuse valitsusele, et edaspidi saadetaks eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. Nüüd tuli siis hääletus. Otsustati kõigepealt konsensusega võtta eelnõu tänaseks päevakorda. Ando Kiviberg pani hääletusele ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 4, eelnõu tagasilükkamise poolt: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann ja Timo Suslov. Vastu oli samuti 4: Lauri Laats, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder ja mina, Jaak Valge. Erapooletuid ei olnud. Seega komisjoni esimehe ettepanek toetust ei leidnud ja see tähendab, et komisjon selles osas otsust vastu ei võtnud. Seega siis esitas komisjon eelnõu täiskogu päevakorda komisjonipoolse ettepanekuta. Sel juhul lõpetatakse eelnõu esimene lugemine täiskogus hääletamiseta, kui eelnõu tagasilükkamise ettepanekut ei tehta. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma seekord vaigistasin oma telefoni. Minu eelmise etteaste ajal kostis sealt muessini palvehüüe. Ma vabandan selle pärast. Aga samas oli see võib-olla ka oluline, teadvustamaks teile, et kui massiimmigratsioon jätkub, siis te hakkate seda meie linnaruumis üsna tihti kuulma. Aga lähen asja juurde. Ma ei hakka pikalt heietama. Siin juba anti tõesti korralik ülevaade mitte ainult eelnõust endast, vaid ka selle arutelust komisjonis. Mul ei ole põhjust pikalt rääkida, oletan, et võimuliidu otsus on juba tehtud ja käsud jagatud. Nii et kes tahab täpsemat ülevaadet komisjonis toimunust, leiab selle protokollist. Ahaa, ütlen kõigepealt, et seda eelnõu [käsitlevale] päevakorrapunktile eelnes päevakorrapunkt, mille lõpetuseks moodustas komisjon konsensuslikult töörühma, et üldisemalt üle vaadata pühade ja tähtpäevade süsteem ja ka Eesti lipu seadus. Küllap lõi see teatava tausta ka selle päevakorrapunkti arutelule. Eelnõu tutvustas Lauri Laats, nimetades seda peresõbralikuks sammuks, mis aitaks ühiskonnal rohkem tähelepanu pöörata lastele ja peredele. Valitsuse seisukoha esitas Justiits‑ ja Digiministeeriumi nõunik Silja Tammeorg, kes teatas, et kuigi eesmärk on kena, valitsus siiski eelnõu ei toeta. Põhjenduseks toodi negatiivne mõju tööandjatele ning kahtlus, et üks puhkepäev ei muuda demograafilist olukorda, kuna põhjused on sügavamad. Peamine etteheide oli ikkagi klassikaline, nimelt see, et mõjuanalüüs ei ole põhjalik või puudub. Helir-Valdor Seeder küsis, kas valitsus leidis eelnõus ka midagi positiivset. Nõunik Tammeorg vastas, et ei, positiivseid mõjusid ei ole valitsus välja toonud. Seejärel kaldus arutelu teise teemasse. Mina uurisin, millist infot valitsuse esindaja valitsuse istungi kohta üldse saab, kas protokolli, stenogrammi, otsuseid või midagi muud. Kui tal puudub teadmine arutelu sisust, siis milleks on üldse vaja ametnikku siia kohale saata? Selguski, et vaene ametnik ei tea, mida istungil arutati, kes mida ütles ja kas üldse hääletati, ta teadis ainult seda, et otsus oli konsensuslik. Lauri Laats pakkus, et kui valitsuse arvamuse toon on positiivne, aga suhtumine negatiivne, siis tuleks valitsuselt küsida täpsustust. Seeder lisas, et ministeeriumi esindaja ei ole seisukoha kujundamises osalenud, ning valitsus võiks edaspidi saata komisjoni ainult neid, kes teavad, millest räägivad. Niipalju seda siis oli. Konsensusega otsustati võtta see eelnõu tänaseks päevakorda. Ando Kiviberg kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega valitsusele arvamuse, et edaspidi saadetaks eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks komisjoni esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. Siis tuli hääletus. Kõigepealt otsustati konsensusega, et eelnõu tuleks võtta täna päevakorda. Ando Kiviberg pani hääletusele ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Eelnõu tagasilükkamise poolt oli 4 [komisjoni liiget]: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann ja Timo Suslov. Vastu oli samuti 4: Lauri Laats, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder ja mina, Jaak Valge. Erapooletuid ei olnud. Komisjoni esimehe ettepanek toetust ei leidnud ja see tähendab, et komisjon selle kohta otsust vastu ei võtnud. Seega esitas komisjon eelnõu täiskogu päevakorda komisjoni ettepanekuta. Sel juhul lõpetatakse eelnõu esimene lugemine täiskogus hääletamiseta, kui eelnõu tagasilükkamise ettepanekut ei tehta. Aitäh!

Suur tänu! Selle lõpuga tegite ka juhataja töö palju lihtsamaks, pidin minagi seda ütlema väga täpselt väljendatult. Tanel Kiik, palun, teil on küsimus!

Suur tänu! Nende lõpulausetega tegite ka juhataja töö palju lihtsamaks, pidin minagi sedasama ütlema. Väga täpselt oli see väljendatud. Tanel Kiik, palun, teil on küsimus!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Selle eelnõu kohta on kõik selge, pilt on selge ja eelnõu ise on mõistlik. Ma arvan, et laste suurem väärtustamine võiks olla iga parlamendiliikme jaoks oluline, sõltumata [kuulumisest] opositsiooni või koalitsiooni. Tõesti, ka riigipühasid on Eestis teatavasti pigem vähe võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Nende juurdeandmine vaevalt kuidagimoodi meie majandusele pidurit paneks, pigem vastupidi, see [tuleks kasuks] inimeste vaimsele tervisele, füüsilisele tervisele, töövõimele ja miks mitte ka perede püsimisele. Aga mu küsimus teile kui ajaloolasele on, kui lubate, natuke laiem. See on komisjoni arutelu kohta. Kuidas oli nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal, mis tegelikult on ju seesama Eesti Vabariik? Ma tean, et toona tähistati emadepäeva ja vist isadepäeva, aga kas oli ka mingeid lastega seotud pühasid? Kas tähistati lastepäeva, lastekaitsepäeva või muud taolist ka tol perioodil või millistel päevadel tol ajal laste heaolu tähtsustati?

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Selle eelnõu kohta on kõik selge, pilt on selge ja eelnõu ise on mõistlik. Ma arvan, et laste suurem väärtustamine võiks olla iga parlamendiliikme jaoks oluline, sõltumata opositsioonist ja koalitsioonist. Tõesti, ka riigipühasid on Eestis teatavasti pigem vähe võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Nende juurde andmine vaevalt kuidagimoodi meie majandusele pidurit paneks, pigem vastupidi, aitaks kaasa inimeste vaimsele tervisele, füüsilisele tervisele, töövõimele ja miks mitte ka perede püsimisele. Aga mu küsimus teile kui ajaloolasele on, kui lubate, natuke laiem, see on komisjoni arutelu kohta. Kuidas meil oli nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal, mis tegelikult on sama kui Eesti Vabariigi ajal? Ma tean, et toona tähistati emadepäeva või isadepäeva, aga kas toona oli mingeid lastega seotud pühasid? Kas tähistati lastepäeva, lastekaitsepäeva või muud taolist ka tol perioodil või millistel päevadel tol ajal laste heaolu tähtsustati?

Jaa, kahtlemata asjakohane küsimus, aga ma olen ajaloolasena natukene kimbatuses. Ma ei oska päris täpselt vastata. Ma tean küll, et emadepäev loomulikult oli, aga minu teada isadepäeva ei olnud, ja ma ei tea, kas lastepäeva oli. Mulle tundub, et toona Euroopas ja üldse läänemaailmas võib-olla selliseid kvaliteete ei osatud väärtustada nii palju kui praegu. See tekkis pigem peale teist maailmasõda. Aga kui puhkepäevadest rääkida, siis kõige rohkem puhkepäevi Eesti ajaloos oli tsaariajal. Sel ajal olid suur osa õigeusu pühadest puhkepäevad ja ka luteri pühad olid puhkepäevad. Neid tuli kokku üsna palju, kindlasti rohkem, kui neid on praegu. Kui palju neid oli esimese iseseisvuse aja vältel, ma ei tea.

Jaa, kahtlemata asjakohane küsimus, aga ma jään siinkohal ajaloolasena natukene kimbatusse. Ma ei oska päris täpselt vastata. Ma tean küll, et emadepäev loomulikult oli, aga minu teada isadepäeva ei olnud, ja ma ei tea ka, kas lastepäeva oli. Mulle tundub, et toona Euroopas ja läänemaailmas võib-olla selliseid kvaliteete ei osatud väärtustada nii palju kui praegu. See võib-olla tuli pigem peale teist maailmasõda. Aga kui puhkepäevadest rääkida, siis Eesti ajaloos on kõige rohkem puhkepäevi olnud tsaariajal. Sel ajal oli suur osa õigeusupühadest puhkepäevad ja ka luteri pühad olid puhkepäevad ja neid tuli kokku üsna palju, kindlasti rohkem, kui neid on praegu. Kui palju neid oli esimese iseseisvuse aja vältel, ma ei tea.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kuidas teile tundus, kas valitsus ministeeriumi näol üldse võtab tõsiselt need eelnõud, mis opositsioonilt laekuvad? Vaadates seda olukorda, mis seal komisjonis tekkis, on selline tunne, et lihtsalt saadeti vaene inimene, vaene ametnik sinna lugema paberilt mingisugust arvamust, millest tal ei olnud üldse mitte mingit arusaama. Ta ise mitu korda seal tunnistas, et teda ei olnud selle otsuse tegemisel ja selle arvamuse koostamisel. Mida see näitab teie arvates just nimelt valitsuse poolt, mis see suhtumine on?

Aitäh! Kuidas teile tundus, kas valitsus ministeeriumi näol üldse võtab tõsiselt neid eelnõusid, mis opositsioonilt laekuvad? Vaadates seda olukorda, mis komisjonis tekkis, on selline tunne, et lihtsalt saadeti vaene inimene, vaene ametnik, sinna lugema paberilt mingisugust arvamust, millest tal ei olnud üldse mitte mingit arusaama. Ta ise mitu korda seal tunnistas, et teda ei olnud selle otsuse tegemise ja selle arvamuse koostamise juures. Mida see näitab teie arvates just nimelt valitsuse suhtumise kohta?

Jah, paraku peab ütlema, et see on klassikaline olukord, et ega see väga palju ei erine nagu tavaliselt opositsiooni eelnõude menetlemisest. Võib-olla lihtsalt selle võrra, et seekord see ametnik tõesti tunnistas, et ta ei tea suurt mitte midagi. Aga ega muidu ka me nendelt ametnikelt ju sisulisi küsimusi küsida ei saa, nii ehk nii nad ei ole protsessis osalenud, ega nad seal valitsuse istungitel ei käi. Aga mida see näitab? Tegelikult kui laiemalt võtta, eks see näitab parlamentarismi järkjärgulist hääbumist Eestis. Seda võib vaadata ju puhtalt statistika pealtki, ega see ei ole ainult subjektiivne arvamus. Väga lihtne on vaadata, kuidas näiteks nullindate algusest saadik järk-järgult on opositsiooni esitatud eelnõude lõpuni menetlemine või, ühesõnaga, vastuvõtmine järk-järgult kahanenud. Ja muidugi, minu enda arvamuse järgi, ma olen siin teist aega, mulle tundub, et üks murrang selles parlamentarismi hääbumises toimus just selle koosseisu alguses. Võib-olla see sõltub ka komisjonidest, aga mulle tundub, et eelmises koosseisus oli vastastikust respekti rohkem, kui on praegu. See on eriti paradoksaalne ka selles mõttes, et praeguse valitsuskoalitsiooni toetus on samamoodi pretsedenditult madal. Seda enam oleks valitsuskoalitsioonil otstarbekas juurutada seda parlamentarismi tagasi, mida nad paraku ei tee.

Jah, paraku peab ütlema, et see oli klassikaline olukord. Ega see väga palju ei erinenud tavalisest opositsiooni eelnõude menetlemisest. Võib-olla lihtsalt selle võrra, et seekord see ametnik tõesti tunnistas, et ta ei tea suurt mitte midagi. Aga ega me ka muidu nendelt ametnikelt ju sisulisi küsimusi küsida ei saa, nii ehk naa ei ole nad protsessis osalenud, ega nad valitsuse istungitel ei käi. Mida see näitab? Kui laiemalt võtta, siis eks see näitab parlamentarismi järkjärgulist hääbumist Eestis. Seda võib vaadata ju puhtalt statistika pealtki, ega see ei ole ainult subjektiivne arvamus. Väga lihtne on vaadata, kuidas näiteks nullindate algusest saadik on opositsiooni esitatud eelnõude lõpuni menetlemine või vastuvõtmine järk-järgult kahanenud. Minu enda arvamuse järgi – ma olen siin teist [koosseisu] – toimus üks murrang parlamentarismi hääbumise mõttes just selle koosseisu alguses. Võib-olla sõltub see ka komisjonidest, aga mulle tundub, et eelmises koosseisus oli vastastikust respekti rohkem, kui on praegu. See on eriti paradoksaalne ka selles mõttes, et praeguse valitsuskoalitsiooni toetus on pretsedenditult madal. Seda enam oleks valitsuskoalitsioonil otstarbekas uuesti juurutada parlamentarismi, mida nad paraku ei tee.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatasin oma arhiivist 2017. aasta septembris, kui põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants toona andis sellise hinnangu, et ülestõusmispüha 2. püha riigipühaks eelnõu, mida Keskerakond esitas, prügikasti saata. Mida see nagu tähendab? Kuigi Euroopas oli toona 48 riigis, Malta vist oli ja kusagil oli veel, Portugalis ei olnud. Mida see tähendab? Kas Eesti on siis kuidagi … Kuigi inimesed ju muutuvad, Pomerants ei ole ammu enam siin põhiseaduskomisjoni esimees. Aga mida see näitab?

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatasin oma arhiivist, et 2017. aasta septembris toonane põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants andis sellise hinnangu, et ülestõusmispühade teise püha riigipühaks [muutmise] eelnõu, mille Keskerakond oli esitanud, tuleb prügikasti saata. Mida see tähendab? Kuigi Euroopas oli toona see [püha] 48 riigis, ainult Maltal vist ja kusagil veel (Täpsustus saalist.), Portugalis, ei olnud. Mida see tähendab? Kuigi inimesed ju muutuvad, Pomerants ei ole ammu enam siin põhiseaduskomisjoni esimees. Aga mida see näitab?

Eks see [oleneb sellest], mis aspekti vaadata. Kui seda vaadata sellisel vasak‑ ja parempoolsuse skaalal, siis mulle tundub, et Eesti, kuidas öelda, poliitika on pigem nagu tööandjate poole kaldu. Pigem vaadatakse kogu aeg, kuidas tööandjatel paremini läheks, kohati ka kas või strateegilise miinuse hinnaga, näiteks odavtööjõu hinnaga. Kui sa mõtlesid seda selles mõttes, siis ei ole 2017. aastast alates suurt midagi muutunud. Jätkuvalt on Eesti poliitika pigem nagu sellise parempoolse kaldega, liiga parempoolse kaldega.

Eks ta siis näitab seda, mis aspekti poolt vaadata. Kui seda katsuda vaadata sellisel vasak- ja parempoolsel skaalal, siis mulle tundub, et Eesti, kuidas öelda, poliitika on pigem nagu tööandjate poole kaldu. Pigem vaadatakse kogu aeg, kuidas tööandjatel paremini läheks, kohati ka seda, kas või, kuidas öelda, strateegilise miinuse hinnaga, näiteks odavtööjõu hinnaga. Kui sa mõtlesid seda selles mõttes, siis ei ole 2017. aastast suurt midagi muutunud. Jätkuvalt on Eesti poliitika pigem nagu sellise parempoolse kaldega, liiga parempoolse.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma loen komisjoni protokollist, et Ando Kiviberg ehk komisjoni esimees kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega valitsusele arvamuse, et edaspidi saadetaks [komisjoni] eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. On teil teadmine, kuidas sellega jäi? Kas tõepoolest sai selline palve valitsusele komisjoni esimehe poolt edastatud või mitte?

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma loen komisjoni protokollist, et Ando Kiviberg ehk komisjoni esimees kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega arvamuse valitsusele, et edaspidi saadetakse eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. On teil teadmine, kuidas sellega jäi? Kas tõepoolest oli selline palve valitsusele edastatud komisjoni esimehe poolt või mitte?

Aitäh! Mul ei ole selle kohta paraku andmeid, aga kindlasti on ülejärgmisel nädalal esimesel põhiseaduskomisjoni koosolekul võimalus seda küsida. Ilmselt tulebki seda küsida ja ka seda, missugune oli valitsuse vastus.

Aitäh! Mul selle kohta paraku andmeid ei ole, aga kindlasti on ülejärgmisel nädalal põhiseaduskomisjoni koosolekul võimalus seda küsida. Ilmselt tulebki seda küsida ja küsida ka seda, missugune oli valitsuse vastus.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea eesistungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati ka ühiskondlikku ja väärtushinnangulist mõju sellele eelnõule? Ja võib-olla ütlete ka oma kui ajaloolase ja rahvasaadiku hinnangu selle mõju kohta?

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati ka selle eelnõu ühiskondlikku ja väärtushinnangulist mõju? Võib-olla ütlete ka enda kui ajaloolase ja rahvasaadiku hinnangu selle mõju kohta?

Komisjonis sinnani ei jõutud. Nagu ma enne ütlesin, eelmises päevakorrapunktis käsitleti vastava töörühma loomist puhkepäevade ja lipupäeva defineerimise ja võimalike lisapuhkepäevade puhul. Seal seda kergelt puudutati. Tegelikult on see pigem positiivne, et selline töörühm ikkagi loodi Nüüd jah, konkreetselt seda ei puudutatud, kuidas see aitaks kaasa sündimusele. Loomulikult on demograafide arvamus täpne. Tegelikult ei ole meil ühtegi võluvitsa, mis üheselt sündimust kasvataks, küll aga on võimalik seda teha rea erinevate meetmetega. Kindlapeale oleks ka lastepäev hea nii selles mõttes, et ta näitaks, et riik lapsi väärtustab ja sünde väärtustab, kui ka selles mõttes, nagu härra Belobrovtsev juba mitu korda toonitas, et ta annaks võimaluse peredel rohkem koos olla. Kindlasti oleks sellest kasu. Ja kui meile väga palju räägitakse sellest või tuuakse põhjendusi, et vaadake, mitte ainult Eestis ei ole sündimus langenud, vaid kõikjal mujal ka, siis on tegelik elu selline, et Eestis on see kõige rohkem langenud. Ta on langenud üle 10% rohkem kui näiteks Lätis või Leedus, sündide arv. Ma sündimuse summaarkordajat ei tea, seda pole praegu veel välja arvutatud vähemalt Lätis ja Leedus viimastel aastatel –, aga sündide arv küll. Nii et meil on sellega kõige suurem häda.

Aitäh! Komisjonis sinnani ei jõutud. Ma enne ütlesin, et eelmises päevakorrapunktis käsitleti vastava töörühma loomist puhkepäevade ja lipupäeva defineerimise ja võimalike lisapuhkepäevade teemal. Siis seda kergelt puudutati. See on pigem positiivne, et selline töörühm ikkagi loodi Konkreetselt ei puudutatud seda, kuidas see aitaks kaasa sündimusele. Loomulikult on demograafide arvamus täpne. Meil ei ole ühtegi võluvitsa, mis üheselt sündimust kasvataks, küll aga on võimalik seda teha terve rea meetmetega. Kindlapeale oleks ka lastepäev hea nii selles mõttes, et see näitaks, et riik väärtustab lapsi ja sünde, kui ka selles mõttes, nagu härra Belobrovtsev juba mitu korda toonitas, et see annaks peredele võimaluse rohkem koos olla. Kindlasti oleks sellest kasu. Väga palju räägitakse sellest või tuuakse nagu põhjendusena, et vaadake, mitte ainult Eestis ei ole sündimus langenud, vaid kõikjal mujal ka. Tegelik elu on selline, et Eestis on see kõige rohkem langenud. Sündide arv on meil langenud üle 10% rohkem kui näiteks Lätis või Leedus. Ma sündimuse summaarkordaja kohta seda ei tea, seda pole vähemalt Lätis ja Leedus viimastel aastatel välja arvutatud, aga sündide arvu tean küll. Nii et meil on sellega kõige suurem häda.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iga lapsevanem teab, et kõige väärtuslikum asi, mida saame oma lastele anda, ei maksa midagi. See on aeg ja tähelepanu. Mitte ükski mänguasi, mitte ükski rahaline toetus ei asenda hetke, mil lapsevanem päriselt kuulab, mängib ja naerab ning on kohal. Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu, millega 1. juuni, lastepäev, muudetakse riigipühaks ja puhkepäevaks. See on lihtne, kuid sügava tähendusega samm: anda peredele üks ühine hingetõmbepäev, kui ei ole kiiret, kui laps ei pea ootama, et ema või isa töölt tuleks, ja me saame kõik üheskoos meenutada, miks me seda ühiskonda üldse ehitame. Selleks, et meie tulevikul, meie lastel, oleks parem elu. Me räägime palju sündimusest, laste vaimsest tervisest, perede toimetulekust, aga liiga tihti jääb nende teemade juures tähelepanuta kõige olulisem: aeg koos olemiseks, kui laps tunneb end märgatuna ja hoituna ning vanem saab päriselt olla lapsega, mitte ainult lihtsalt olla tema kõrval. Lastepäev kui riigipüha on sümbol, aga see on ka sõnum. Sõnum sellest, et Eesti väärtustab peresid, väärtustab lapsepõlve ja hoolimist. See on investeering sellesse, et meie ühiskond oleks sidusam ja soojem. Head kolleegid! Üks lisapuhkepäev ei lahenda kõiki muresid, kuid see võib muuta ühe päeva aastas paljude perede jaoks eriliseks, selliseks, mis jääb meelde. Võib-olla just need hetked, need ühised päevad on need, mille peale saab tulevikus toetuda. Tugev ühiskond algab tugevast perest ja tugev pere algab ajast, mida me üksteisele kingime. Seega kutsun sotsiaaldemokraatide nimel kõiki kolleege üles toetama selle eelnõu seaduseks saamist. Aitäh!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iga lapsevanem teab, et kõige väärtuslikum asi, mida saame oma laste heaks teha, ei maksa midagi. See on aeg ja tähelepanu. Mitte ükski mänguasi, mitte ükski rahaline toetus ei asenda hetke, mil lapsevanem päriselt kuulab, mängib ja naerab ning on kohal. Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu, millega 1. juuni, lastepäev, saaks riigipühaks ja puhkepäevaks. See on lihtne, kuid sügava tähendusega samm: anda peredele üks ühine hingetõmbepäev, kus ei ole kiiret, kus laps ei pea ootama, et ema või isa töölt tuleks, ja kus me saame kõik üheskoos meenutada, miks me seda ühiskonda üldse ehitame. Selleks, et meie tulevikul, meie lastel, oleks parem elu. Me räägime palju sündimusest, laste vaimsest tervisest, perede toimetulekust, aga liiga tihti jääb nende teemade juures tähelepanuta kõige olulisem: aeg koos olemiseks. See, et laps tunneb end märgatuna ja hoituna, et vanem saab päriselt olla lapsega, mitte ainult tema kõrval. Lastepäev kui riigipüha on sümbol, aga see on ka sõnum. Sõnum sellest, et Eesti väärtustab peresid, väärtustab lapsepõlve ja hoolimist. See on investeering sellesse, et meie ühiskond oleks sidusam ja soojem. Head kolleegid! Üks lisapuhkepäev ei lahenda kõiki muresid, kuid ta võib muuta ühe päeva aastas paljude perede jaoks eriliseks – selleks, mis jääb meelde. Ja võib-olla just need hetked, need ühised päevad on need, mille peale tulevikus toetuda. Tugev ühiskond algab tugevast perest. Ja tugev pere algab ajast, mida me üksteisele päriselt kingime. Seega kutsume sotsiaaldemokraatide poolt üles kõiki kolleege toetama selle eelnõu saamist seaduseks. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ei hakka pikalt rääkima, ma esinesin siin juba kõnega, ei hakka nagu aega kuritarvitama. Esiteks tänan loomulikult ka sotsiaaldemokraate selle eest, et nemad eelnõu toetavad. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et nagu ma juba mainisin, siis aastal 2020 esimest korda tulin mina välja selle mõttega, et võiks 1. juuni olla Eestis ikkagi riigipüha ja vaba päev. Nagu ma juba mainisin, võib-olla ei olnud ma esimene, kes selle teemaga üldse välja tuli, ma lihtsalt ei näinud, et keegi oleks seda eelnevalt teinud, aga võib-olla oli. Nüüd on juba viis aastat möödas ja nüüd me jälle räägime sellest, et ikkagi võiks selle ära teha. Ja nüüd ei ole ma enam Tallinna abilinnapea, kes sellise ettepaneku teeb, vaid nüüd on 36 väga autoriteetset organisatsiooni, erinevat, väga autoriteetset organisatsiooni, teinud samasuguse ettepaneku. Nad on küll seda teinud juba poolteist aastat tagasi, mis iseenesest näitab seda, kui aeglaselt meie riigivõim töötab, et siiamaani ei ole nende taotlust menetletud. Minu suur ja siiras palve kõikidele fraktsioonidele siin saalis on, et see ei ole poliitiline eelnõu, see eelnõu on lastest, on peredest, on sellest, kuidas lapsed ja vanemad võiksid rohkem aega koos veeta tänu sellele, et ilmub meie kalendrisse üks ilus lisa vaba päev. Nii et mina kutsun kõiki seda toetama. Me nägime, et isegi komisjonis läksid arvamused lahku ja tegelikult ei teinud komisjon ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma arvan, et see on hästi sümboolne ja see on see koht, kus me tegelikult võiksime unustada kõik need opositsioon versus koalitsioon ja vastupidi ära ja ühe jõuna parlamendis seda toetada. Nii et minu palve on kõigile, palun toetage see eelnõu mitte poliitika nimel, mitte mingi erakondliku kasu nimel, vaid just meie laste ja perede nimel. Aitäh!

Aitäh! Ei hakka pikalt rääkima, ma esinesin siin juba kõnega, ei hakka aega kuritarvitama. Esiteks tänan loomulikult sotsiaaldemokraate selle eest, et nemad eelnõu toetavad. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et nagu ma juba mainisin, siis aastal 2020 tulin mina esimest korda välja selle mõttega, et 1. juuni võiks olla Eestis ikkagi riigipüha ja vaba päev. Nagu ma juba mainisin, võib-olla ei olnud ma esimene, kes selle teemaga üldse välja tuli, ma lihtsalt ei näinud, et keegi oleks seda eelnevalt teinud, aga võib-olla oli. Nüüd on juba viis aastat sellest möödas ja me räägime jälle sellest, et ikkagi võiks selle ära teha. Ma ei ole enam Tallinna abilinnapea, kui ma nüüd seda ettepanekut teen. 36 väga autoriteetset organisatsiooni, erinevat, aga väga autoriteetset organisatsiooni, on teinud samasuguse ettepaneku. Nad tegid selle küll juba poolteist aastat tagasi, mis näitab seda, kui aeglaselt meie riigivõim töötab, sest siiamaani ei ole nende taotlust menetletud. Mul on suur ja siiras palve kõikidele fraktsioonidele siin saalis. See ei ole poliitiline eelnõu, see eelnõu on lastest ja peredest, sellest, kuidas lapsed ja vanemad võiksid rohkem koos aega veeta tänu sellele, et meie kalendrisse ilmub lisaks üks ilus vaba päev. Nii et mina kutsun kõiki üles seda [eelnõu] toetama. Me nägime, et isegi komisjonis läksid arvamused lahku ja komisjon ei teinud ettepanekut seda eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma arvan, et see on hästi sümboolne. See on see koht, kus me võiksime unustada ära need vastuolud opositsioon versus koalitsioon ja ühe jõuna parlamendis seda eelnõu toetada. Nii et minu palve kõigile on see: palun toetage seda eelnõu mitte poliitika nimel, mitte mingi erakondliku kasu nimel, vaid just meie laste ja perede nimel. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh teile, austatud eesistuja! Aitäh teile, kallid kolleegid ja Riigikogu liikmed, kes selle eelnõu on saali toonud! Isamaa loomulikult toetab seda eelnõu, kuna me oleme juba 30 aastat oma erakonnaprogrammis kirjeldanud laste ja perede tähtsust, eriti lasterikaste perede tähtsust. Kõikide eelkõnelejate sõnad, mis soovitasid anda peredele ja vanematele aega lastega tegelemiseks, on ainult teretulnud. Nii et ka mina soovitan seda eelnõu soojalt toetada. Aga võib-olla veidi laiemalt, ka pere- ja rahvastikupoliitikas on väga oluline, milliseid signaale annab riik ülalt ja riigijuhid ise. Kindlasti saame meie siin Riigikogus saadikutena olla need inimesed, kes toetavad lastega peresid ja teevad selliseid ettepanekuid. Me kunagi varem juba tegime lastekaitsepäeva lipupäevaks täpselt samal eesmärgil, et väärtustada lapsi ja peresid, aga kindlasti saavad seda teha meie juhtpoliitikud Stenbocki majas ja ministeeriumides. Inimesed väga tihti joonduvad selle järgi, milliseid signaale riik neile annab. Kui nad tahavad automaksu kehtestada, siis inimesed saavad aru, et ahah, meie pere ja laste arvelt sünnib see, lapsed ei ole teretulnud. Aga kui me näiteks sellisele algatusele kõik koos alla kirjutame, siis nad saavad signaali – isegi kui see ei ole rahaline –, et näete, lastega pered on väärtustatud. Ma juhin teie tähelepanu ka sellele, et peagi saabub isadepäev. Üks võimalus, kuidas me saame riigina väga odavaid, peaaegu et ilma rahata signaale oma inimestele välja anda, on see, kui me toetame kõike, mis puudutab vanemlust, kui me väärtustame töö tegemise kõrval ka vanemaks olemist. Me näeme aeg-ajalt, et saadikutel on siin lapsed kaasas ja lapsed jäävad tihti haigeks ja vanemad teevad laste kasvatamisel ära teise tööpäeva jooksul. Kui me väärtustame vanemaid, toome esile, et ka see on töö tegemine, siis me saame selle kaudu inimestele mõista anda, et isegi kui on rasked ajad, siis meie siin Riigikogus, aga eriti ka ministeeriumi rahvas, meie juhid, kes on väljapaistvad, toetavad ja annavad signaale vanematele, et nad on toetatud, neist hoolitakse ja neid tänatakse selle teise tööpäeva eest, mida nad teevad laste kasvatamisel. Nii et jah, oleme alati laste ja perede poolt. Isamaa toetus sellele eelnõule on olemas. Aitäh!

Aitäh teile, austatud eesistuja! Aitäh teile, kallid kolleegid ja Riigikogu saadikud, kes selle eelnõu on saali toonud! Isamaa loomulikult toetab seda eelnõu. Me oleme juba 30 aastat oma programmis kirjeldanud laste ja perede tähtsust, eriti lasterikaste perede tähtsust. Kõikide eelkõnelejate sõnad, mis soovitasid anda vanematele aega lastega tegelemiseks, on ainult teretulnud. Nii et ka mina soovitan soojalt seda eelnõu toetada. Aga nüüd võib-olla veidi laiemalt. Pere‑ ja rahvastikupoliitikas on väga oluline, milliseid signaale annab riik ja annavad riigijuhid ise. Kindlasti saame meie Riigikogu saadikutena olla need inimesed, kes toetavad lastega peresid ja teevad selliseid ettepanekuid. Me kunagi varem juba tegime lastekaitsepäeva lipupäevaks täpselt samal eesmärgil, et väärtustada lapsi ja peresid, aga kindlasti saavad [selliseid signaale anda] ka meie juhtpoliitikud Stenbocki majas ja ministeeriumides. Inimesed väga tihti joonduvad selle järgi, milliseid signaale riik neile annab. Kui riik tahab automaksu kehtestada, siis inimesed saavad aru, et ahah, see sünnib meie pere ja laste arvelt, lapsed ei ole teretulnud. Aga kui me näiteks sellisele algatusele [nagu see tänane eelnõu] kõik koos alla kirjutame, siis nad saavad signaali – isegi kui see ei ole rahaline [signaal] –, et näete, lastega pered on väärtustatud. Ma juhin teie tähelepanu ka sellele, et peagi saabub isadepäev. Üks võimalus, kuidas me saame riigina väga odavaid, peaaegu et ilma rahata signaale oma inimestele saata, on see, kui me toetame kõike, mis puudutab vanemlust, kui me väärtustame töötegemise kõrval ka vanemaks olemist. Me näeme aeg-ajalt, et saadikutel on siin lapsed kaasas. Lapsed jäävad tihti haigeks ja vanematele tähendab laste kasvatamine teist tööpäeva ööpäeva jooksul. Kui me väärtustame vanemaid, toome esile, et ka [laste kasvatamine] on töötegemine, siis me saame selle kaudu inimestele mõista anda, et isegi kui on rasked ajad, siis meie siin Riigikogus toetame, aga eriti ministeeriumirahvas, meie juhid, kes on väljapaistvad, toetavad seda ja annavad vanematele signaale, et nad on toetatud, neist hoolitakse ja neid tänatakse selle teise tööpäeva eest, mida nad teevad laste kasvatamisel. Nii et jah, oleme alati laste ja perede poolt. Isamaa toetus sellele eelnõule on olemas. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, see on tõepoolest natukene tavapäratu, et antud juhul ei ole meil juhtivkomisjoni otsust ei eelnõu esimese lugemise lõpetamise ega ka selle eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamise kohta. Ent Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 98 lõige 6 ütleb, et kui juhtivkomisjon ega läbirääkimiste käigus ükski fraktsioon ei tee eelnõu tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse eelnõu esimene lugemine ilma hääletamiseta. Tuginedes sellele punktile on eelnõu 669 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Suur tänu teile! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, see on tõepoolest natukene tavapäratu, et antud juhul ei ole meil juhtivkomisjoni otsust ei eelnõu esimese lugemise lõpetamiseks ega ka selle eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamiseks. Ent Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõige 6 ütleb, et kui juhtivkomisjon ega läbirääkimiste käigus ükski fraktsioon ei tee eelnõu tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse eelnõu esimene lugemine ilma hääletamiseta. Ja tuginedes sellele punktile on eelnõu 669 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.