Muud küsimused

Aga, head kolleegid, et me oleme nüüd registreeritud küsimused kõik jõudnud käsitleda ning infotunni aega on meil jäänud veel pisut vähem kui pool tundi, siis on võimalik infotundi jätkata formaadis, kus Riigikogu liikmed saavad registreerida end küsimuse esitamiseks ja vastavalt siis järjekorrale on võimalik Vabariigi Valitsuse liikmetele küsimused esitada. Küsimuse esitamiseks täpselt samamoodi nagu ka varem kaks minutit, vastamiseks aega kolm minutit. Ning kui te nüüd esitate küsimuse Vabariigi Valitsuse liikmele, siis öelge ka küsimuse alguses väga täpselt, et millisele ministrile teie küsimus on suunatud. Ja läheme siis edasi. Meil on siin vähemalt kolm registreeritud küsimust. Neist esimene küsija on kolleeg Aleksandr Tšaplõgin. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Küsimus justiitsministrile. Vabandan, härra Ligi! 10. oktoobrist jõustub Euroopa Liidu määrus poliitilise reklaami läbipaistvuse kohta, mis oma sõnastuse tõttu võib oluliselt mõjutada ka Eestis meeleavalduse korraldamise õigust. Nagu teie varem märkisite, näeb määrus ette, et kui ürituse eesmärgiks on mõjutada seadusandlikku protsessi, näiteks riigieelarve eelnõu, võib seda tõlgendada poliitilise reklaamina. Sellest tulenevalt tekib mitmeid küsimusi. Kuidas on ministeeriumis hinnatud riski, et õpetajate, päästjate või politseinike ametiühingute meeleavaldused võivad sattuda poliitilise reklaami alla? Kuidas selline regulatsioon suhestab põhiseadusliku õigusega koguneda ja meelt avaldada? Ja millised on täpsed kriteeriumid, mille alusel ametnikud hakkavad hindama, kas konkreetne meeleavaldus on poliitiline reklaam või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii nagu eile siinsamas saalis sai tutvustatud seda poliitreklaami otsekohalduva määruse peaaegu et ühteainsat punkti, mida me Eesti õigusesse peame üle võtma, ehk see on siis vastava kontaktpunkti järelvalveorgani loomine, milleks saab siis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet koos Andmekaitse Inspektsiooniga. Sai ka kinnitatud üle see, et Eesti ei toetanud seda määrust, pidades seda poliitreklaami definitsiooni õigusselgusetuks. Ja 8. oktoobril on Euroopa Komisjonis valminud juhend selle poliitreklaami määruse rakendamiseks, kus poliitreklaami definitsioon on lahti kirjutatud 15 leheküljel. Liikmesriikidel on tekkinud terve rida küsimusi ka selle 15 lehekülje lugemisel, kuidas, mis siis täpselt ja mis täpselt läheb poliitreklaami alla ja mis täpselt sinna ei lähe. Aga nüüd kõige olulisem osa. Mitte ühelgi moel see poliitreklaami määrus ei ole seotud õigusega koguneda ega meelt avaldada. See õigus on inimestele endiselt täpselt samasugusel moel tagatud. Tõsi on see, et määruse eesmärgiks on tagada suurem läbipaistvus sellisteks puhkudeks, kui kas valimistulemusi või seadusandlikke protsesse või rahvahääletusi soovitakse mõjutada mis tahes viisil organiseeritult. Määruse selgitus toob välja selle, et juhul, kui on tegemist inimeste isikliku arvamuse väljendamisega, siis see ei ole poliitreklaam. Juhul kui aga on tegemist organiseeritud üritusega mõne näiteks juriidilise isiku poolt, milleks tehakse ka mingisuguseid kulusid ja kus väljendatavad sõnumid on seotud seadusandliku protsessi mõjutamisega, siis peaks mingil moel see läbipaistvus, rahastuse eesmärgistatus selles suhtes olema näidatud. Aga, veel kord, see on väga ebaselge kõik. Eesti lähtekoht on selles, et ebaselguse tõttu me ei menetle, ei karista, vaid kuni selguse saabumiseni ikkagi piirdume suulise nõustamise ja juhendamisega. Aitäh teile!

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Jaanus Karilaid. Palun siis ette öelda, millisele ministrile on küsimus suunatud. Ma meenutan, et üks Vabariigi Valitsuse liige siit valitsuse loožist ei ole veel saanud võimalust vastata. Aga Jaanus Karilaid, palun! Pange Jaanusele siis aeg ka nulli.

Aitäh istungi juhatajale! Teeme siis koostööd, viimaseid kuid ametis olevalt rahandusminister Jürgen Ligilt. Me oleme muidugi aastaid kuulnud teie eneseimetlust ja eksimatust. See ei ole üllatus, et te tõusete püsti ja hakkate ennast kiitma ja ennast imetlema. Aga tegelikult oleks poliitilisele kultuurile väga vajalik, et olekski mingi enesekriitika. On läbi kohaliku omavalitsuse valimised, Eestis on 78 kohalikku omavalitsust. Reformierakond sai ainult ühes väga napi võidu – Viimsi vallas. Igalt poolt vaatas vastu tegelikult häving. Kas see on inimeste sõnum sellele, et see segadus maksupoliitikas, segadus rahanduspoliitikas, see, et teil pole nägemust, kuidas tõmmata käima Eesti majandus, te lihtsalt loksute kaasa ametnike jutuvadaga? Kas te teete siit mingid korrektuurid, et te peate oma poliitikat muutma, midagi teistmoodi tegema? Kas mingi enesekriitika siit tuleb või tuleb tegelikult ainult see, et süüdi on Jüri Ratas, Isamaa, Haapsalu, Jaanus Karilaid ja mis iganes? Või te suudate natukene teha mingeid korrektuure? Rahanduspoliitikas ja majanduspoliitikas on mingi nägemus, kuidas saada Eesti majandus käima, mitte olla Euroopa Liidu punane latern. Valijad on rääkinud.

Aitäh! Kuidas on teie enesekriitikaga? Te tulete, laimate, seate sõnu ritta, millele ei ole tegelikult võimalik vastata, omistate mulle omadusi, mis on mulle võõrad. Aga kuidas teie valimistulemusega oli, Haapsalus? Kas valija andis teile mandaadi, et te võite mind süüdistada? Mulle muide andis. Mulle on antud korduvalt valijaga isikumandaati. Mitu teile on antud? Kus on teie teod poliitikas peale teiste tänitamise? Kus on teie saavutused? Ma võin teile öelda, et teie oma erakond ei tahtnud teid valimisnimekirja Haapsalus, aga mina ei tõstnud isiku iseloomustust. Te kulutasite oma aja minu tänitamisele isegi teistelt küsides, küsides haridusministrilt majanduse kohta. Miks mitte minult? Ta viitas ühele analüüsile, ma ei saa nüüd ise öelda, Mihkel Nestorile. Ma võin öelda, et ma olen andnud palju põhjalikumad ülevaated Eesti majanduse mõjuritest, Eesti majanduslanguse põhjustest. Ma võin öelda veel mitu sellist tegurit, mis toetuvad analüütikule. See on häbematus, et te ütlete, et mina räägin ametnikujuttu. Mina ei ole ametnike suuvooder kunagi olnud, ma juhin ametnikke, ma olen ise analüütik, ma olen ise ökonomist. Ma võin teile rääkida pikalt majanduse teguritest ja võin teile öelda ka statistiliselt, et Eesti oli eelmises kvartalis, mille andmed on käes, Euroopa esimese kolme hulgas majanduskasvult. Niimoodi käibki asi – tsükliliselt. Ma ei ole õnnelik nende väikeste numbrite üle, ma ei kelgi nendega, ma ei kirjuta neid enda arvele. Aga see on häbematus, et Isamaa mõnitab oma isamaad kogu aeg, halvustab kõike seda, mida Isamaa on teinud ja praegu revideerib, tegelikult halvustab oma poliitikas. Te olete nüüd muidugi Isamaas, sellepärast et kogu see stiil ei ole Isamaa oma, mida te räägite. See on Keskerakond, mida te teete. Kaks minutit tänitate küsijat, halvustate Eesti Vabariiki ja siis justkui küsiksite midagi. Proovige uuesti!

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Vabandan juhataja ees, aga tõesti küsin küsimuse. Kus on enesekriitika, kui antakse 78 kohast mandaat ainult ühes ja mitte ühtegi sõna selle kohta, et peaks poliitikat korrigeerima? Palusin spetsiaalselt vastata sellele, et milliseid poliitikaid peaks korrigeerima. Vastu tuleb tegelikult ainult sõim. Mitte midagi ei ole muutunud. Ja ma loodan siiralt, et tegelikult Jürgen Ligi paari kuu pärast enam valitsuses ei ole.

Aitäh! Te nüüd kasutasite küll vastusõnavõtuna seda, mis pidi olema küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Aga me läheme edasi, sellepärast et on veel küsimusi. Kolleeg Peeter Ernits on järgmine küsija. Palun!

Hea juhataja! Mul on küsimus haridusministrile. Küsimus on aabitsast. Palamusel on praegu lahti suur aabitsanäitus, kus räägitakse – ma ei hakka rääkima, mis aabits kujutab endast igale rahvale – aabitsa ajalugu tänase päevani välja. Ja väga kummaliselt on peale Eesti aabitsa lugu kirjeldatud ja näidatud Saksamaa, mille mõjusfääris me oleme, ja on ka Läti aabits. Aga ei ole ühtegi rida, rääkimata veel ekspositsioonist, Soome, mis on meile väga lähedane, ja Rootsi aabitsa loost, ega ka Venemaast, kuigi me oleme selle piiririik ja mis on samuti meid väga palju mõjutanud. Aga see-eest on eraldi toodud välja Ukraina aabitsa lugu. Ei ole toodud mingite muude riikide kohta, tõesti on Sloveenia ja nii edasi. Aga minu küsimus on, kuidas te seda hindate. Ukraina on praegu oluline, aga eesti kultuurile ja lugemiskultuurile ja õppimiskultuurile on ta väga-väga kauge riik. Miks ei ole sellel näitusel Soome, Rootsi ja Venemaa, meie heade naabrite aabitsate lugu? Aga on Ukraina. Miks?

Suur tänu selle küsimuse eest! Tõepoolest, nüüd tekkis huvi minna oma lastega Palamuse Muuseumi aabitsanäitust vaatama, ma lihtsalt ei olnud teadlik. Palamuse Muuseumi kodulehel on väga selgelt öeldud, miks on sellel näitusel Eesti, Läti, Ukraina, Sloveenia, Saksamaa ja Itaalia aabitsad. See näitus on nende riikide koolimuuseumidega koostöös kokku pandud. See on rahvusvaheline koostöö, mille raames need aabitsad on tehtud. Ma väga loodan, et Eesti riigi muuseumid Venemaa koolimuuseumidega koostööd ei tee. Meil ühist väärtusruumi nendega ei ole. Ma loodan, et tulevikus tuleb see koostöö Soome, Rootsi ja teiste riikide koolimuuseumidega. Nii et ei ole mingit põhjust muretseda. Ilmselt ka Soome ja Rootsi aabitsa ajalooga on tõenäoliselt võimalik Eestis tulevikus kunagi tutvuda, aga see on praegu nende riikide koolimuuseumidega koostöös tehtud näitus. Suur tänu selle küsimuse eest! Peaksime minema tegelikult Palamusele seda näitust vaatama. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Kuna Jürgen Ligi sai võimaluse korra juba vastata ja siis tekkis selline vaidlus siin saalis, ma esitan talle küsimuse veidi loomingulise poole pealt, et ta saab oma ökonomisti ja analüütiku oskusi rakendada. Kõigepealt muidugi, härra Jürgen Ligi, Jaanus Karilaid ei olnud küll sellises seisundis, et teda keegi ei tahtnud nimekirja. Mina isegi kutsusin teda Tallinna nimekirja. Nii oli. Ta kindlasti on hinnatud isamaalaste hulgas. Aga küsimus puudutab tegelikult rahvastiku- ja demograafiapoliitikat. Nimelt, teie erakonnakaaslane proua Joller on saanud valmis perepoliitika analüüsiga, mis ütleb, et see konkreetne majandusvaldkond – see on ka majandusvaldkonnana käsitletav, sest inimesed on tegelikult ju need, kes meile väärtust loovad – tuleb viia Stenbocki majja peaministri vastutusalasse. See tähendab, et seda poliitikat peaksid peaministri korraldusel rakendama kõik valitsuse ministrid. Ehk kui teie rahandusministrina teete poliitikat, peaksite te kogu aeg jälgima, kuidas see mõjutab, teie finantsinstrumendid ja finants-igasugused juhised mõjutavad rahvastiku- ja sündimuspoliitikat. Palun öelge, kas te näete võimalust seda sellisel kombel rakendada, nagu see perepoliitika analüüs ette näeb, et see muutub valdkondadeüleseks? Nii nagu kunagi teie kõrval istuv justiitsminister omal ajal võrdõiguslikkuse volinikuna ütles, et võrdsuspoliitika käib iga poliitika ette, kui midagi rakendatakse. Nüüd siis sündimus- ja rahvastikupoliitika. Kas saate seda rahandusministrina rakendada?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab Jaanus Karilaidu, siis tema on ju haapsallane. Kui te tahtsite teda Tallinnas päästa ja nimekirja panna, siis see on ainult kinnitus, et teda ei tahetud Haapsalu nimekirja. Kohalikud valimised on need. Ei, mul on informatsioon selle kohta ja ta kindlasti ei oleks jätnud kandideerimata, kui tal oleks olnud võimalus. Aga perepoliitikaga on küll niimoodi, et ma olen sellega väga palju tegelenud, aga Isamaale ma tuletan meelde, et pered ju moodustavad, inimesed ju moodustavad ühiskonna ja seal peaks kehtima mingisugused üldised reeglid, mida on deklareerinud ka erakond Isamaa – mitte küll Res Publica, aga Isamaa. Kõigepealt maksavad inimesed makse ja nendest maksudest tehakse midagi üldiselt kasulikku, mida ei saa üksi teha, aga mis on olulisem kui sularaha ja sellepärast makseid. Näiteks oma riik üldiselt, aga ka erinevad teenused. Perepoliitika alus peaks olema ikkagi see, et inimeste makstud maksudest ei maksta neile mitte raha tagasi valimatult, vaid tehakse teenuseid, nagu haridus, tervishoid, huviharidus. Sellest on ka täna juttu olnud. See on riigi mõte, ühised asjad, mida üksi ei saa teha, tehakse koos ootud raha eest. Toetuste puhul tähendab see seda, et eelistatakse toetamisel kõige nõrgemaid ja kõige nõrgemaid eluperioode, näiteks lastega kodus olemise aega, vanemahüvitist selles mõttes. Koos Isamaaga tegime, see oli vist küll, jah, Res Publica tol ajal. Aga meie programm, ja ma ütlen, et see on peaaegu veerand sajandit tagasi tehtud programm, minu käega, muide, mul oli parajasti see ülesanne. Põhimõtted tegelikult ei ole muutunud, aga me ei loonud seda illusiooni, et sündimus on riigi käes. Me ei loonud seda illusiooni, et rikkus paneb sünnitama. Tegelikult on asjad statistiliselt vastupidi ja see, mida riik peab tegema, on töö- ja pereelu ühitamine. Selleks ongi haridus, huviharidus, tervishoid, erinevad sellised meetmed. Tähendab, ühise raha eest sellel on iibele mõju, kui inimesed näevad, et lapse kasvatamine töö kõrvalt on võimalik. Aga otseselt toetustega inimesi ikkagi sünnitama ei vii. See peab olema elukorraldus üldiselt.

Suur tänu! Järgmine küsija on Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Ma küsin haridusministrilt peaministri ülesannetes. Noh, kõik teavad, et Kristen Michal ja tema parem käsi rahandusminister Ligi on juhtinud Eesti kindlates kätes mudaliigasse. Usaldus on olematu, aga võimul olemine on jätkuv. Ma küsin, et teie olete praegu peaministri kohusetäitja. Kas olete mõelnud selle peale, et ise võtta reaalselt peaministrina? Teil on pikk plaan, teil ei ole loosungeid kindlates kätes. Mida peaks tegema, kui teist saaks reaalselt peaminister praegustes hulludes oludes, kus Eesti riik on mutta juhitud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, ma ei ole mitte kuidagi nõus sellega, et te ütlete, et Eesti on mudaliigas, sellepärast et sellega te Eesti sinna mudaliigasse ise asetate. Kui te seda kogu aeg kordate, siis te tegelikult loote selle reaalsuse ka nendele inimestele, kellele te seda kogu aeg kordate, et Eesti on mudaliigas. Järelikult ise te loote seda kuvandit Eestist kui riigist, mis on mudaliigas. Mitte ükski objektiivne näitaja ei näita seda, et Eesti on mudaliigas. Eestil on olnud väga pikk ja keeruline kriiside periood, mille jooksul on ka majanduse olukord olnud väga raske. Majandus on olnud pikalt languses ja stagneeruvas positsioonis. Seal on väga palju põhjuseid, mis tulenevad globaalsetest oludest, seal on muidugi põhjuseid, millega on ka riigist tulnud otsused seda mõjutanud, aga see ei ole mudaliiga. Ärge kasutage sellist terminit Eesti riigi kohta. See on Eesti riigi nii-öelda alavääristamine, sellepärast et see päris objektiivselt ei vasta mitte kuidagi tõele. Mina ei pürgi peaministriks, sellepärast et mul ei ole selleks mandaati. Demokraatlikus süsteemis toimib asi niimoodi, et valija peab andma selleks mandaadi. Minul ja Eesti 200-l antud Riigikogus selleks mandaati ei ole, meie valimisi ei võitnud, meil kõige suuremat toetust Eesti elanike seas ei ole. Ma seisan väga selle eest, et toimiks õigusriik ja toimiks demokraatlik süsteem. Iga peaminister peab iga nelja aasta tagant selle mandaadi saama, et ta saaks riiki valitseda. Mis on Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmise peamised aspektid? Eesti majanduse stagneerumise või paigalseismise kõige suurem murekoht on olnud madal tootlikkus. Me teame seda mitte ainult praegusest majanduskriisist, vaid me tegelikult teame seda juba ka eelmisest majanduskriisist. Ehk siis madal tootlikkus tuleneb sellest, et need kaubad ja teenused, mida Eestis tehakse, mida ettevõtted teevad, rahvusvahelisel turul tõenäoliselt nii kõrge hinnaga maha müüdavad ei ole, kui on võib-olla meie naabritel, kellel see tootlikkus kõrgem on. Sisendhinnad on ka läinud kallimaks. Nii et kui te küsite, mida peab riik tegema selleks, et ettevõtjate tootlikkust tõsta, siis vastuseid on palju, pikk arutelu. Üks asi, mida ma haridusministrina väidan, et on kindlasti oluline, on see, et tuleb investeerida teadus- ja arendustegevusse. Riik on seda teinud. Aastast 2020 oleme 1% kokkuleppest kinni pidanud, me oleme sellest kinni pidanud ka väga rasketel hetkedel. Me peame ka järgmise aasta eelarves sellest kinni, et riik investeerib teadus- ja arendustegevusse, ja see on juba tegelikult oma tulemusi majanduses näidanud.

Suur tänu! Järgmine küsija on Riina Solman. Palun!

Aitäh teile, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister, ma lausa nautisin teiega dialoogi siin. Te mõtlesite päriselt esimest korda minuga kaasa perepoliitika üle, mida te kogu aeg olete narrinud. Aga ma olen silmanud, et te olete väga hea vanaisa, armastate lapsi, ilmselt kõiki Eesti lapsi – järelikult jätkame. Ma tegelikult ei küsinud ju seda, et teenuste pakkumise kohta. Ma olen ju teiega nõus – loomulikult on teenuseid vaja. Aga kui inimestel on ideaal, paljudel naistel on ideaal kolme last saada, aga nad ei jõua selleni, sest pole vahendeid, siis riigil on siiski ju hoovad. Ja üks hoob, mida ma nimetasin, oli … Küsige Liisa Pakosta käest – kui ta oli võrdõiguslikkuse volinik, ta ütles alati, et iga poliitika, mida ellu viiakse ühes ministeeriumis või teises, peab alati lähtuma võrdsuspoliitikast. Nüüd, kui viia see rahvastikupoliitika temaatika taas peaministri käsutusse Stenbocki majas ja tema hakkab ütlema, et iga minister peab oma otsuseid tehes lähtuma rahvastiku- ja perepoliitikast ja madalast sündimusest, siis kuidas te näeksite, et rahandusminister saaks seda oma ministeeriumis rakendada, kui teie annate allapoole otsuseid, kas kärpeotsuseid või mingisuguseid muid otsuseid? Me mäletame ju, kuidas eelmises valitsuses kärbiti lihtsalt – ma ei tea, mis kiusu pärast – ära lasterikka pere huviringitoetus, mis aitas just maapiirkondade peresid alates neljandast lapsest, kooliõpilasest. See lihtsalt võeti ära, 101 000 eurot. Kas taolistes kohtades oleks teil võimalik käsi vahele panna? Aitäh!

Aitäh! 101 000 eurot ja see on nüüd perepoliitika riigi peale? Ma ei saa sellest küsimusest aru. Kõigepealt, ma olen solvunud, kui te ütlete, et ma esimest korda mõtlen ja et ma olen siiani perepoliitikat narrinud. Ma panin oma valge käega kirja perepoliitika põhisuunad, mis on ka selles analüüsis ilusti kinnitust leidnud. Praegu sõnastasin teile. Ma olen selle eest kogu aeg võidelnud, et inimestele ei antaks võrdselt kõigile sularaha, vaid selles sularahas tehtaks midagi, mida kõik saavad ühtemoodi. Eestis on väga hästi kukkunud see välja hariduses. Meil on hariduse kättesaadavus väga ühtlane. See on see, mis võimaldab ka vanematel ise raha teenida. Sularahatoetustega tegelikult elatustaset ei taga riik, sest selle sularaha ta ju kogub maksudena. Ta ei suuda võrdsustada inimeste toimetulekuid, eriti kui ta maksab toetusi võrdselt. Teie nimetatud 101-st – ma isegi ei tea, mis rahast te räägite. Minu kokkupuutumus on huvihariduse puhul sellega, et ma püüdsin ära hoida selle killustamist. Meeleheitlikult püüti seda kuidagi riiklikult, mida omavalitsus teeb, siis eraldi veel jagada, aga Tallinnast mingi kümnendik eraldi. Ja see oli suur siis ühe erakonna võitlus kunagi, kui ma valitsuses olin. Aga võib-olla ei olnud arusaadav, et rahandusminister peab tagama riigi jätkusuutlikkust rahanduses. Ja see ei seisne selles, et ma lihtsalt sellised ratsionaalsete otsuste otsa kirjutan veel midagi lastelt – nii see ei käi. See kõik riik läheb üle lastele, kõik see riigi jätkusuutlikkus on laste jaoks. Minule ei ole seda vaja, isiklikult ei ole vaja. Mul on vaja seda eestlasena, mul on vaja seda isana, mul on vaja seda lapselapsena. Ja ma ei ela hetkes, enda nimel; ammu ei ela enam enda nimel. Kunagi oli see tunne, et ma arvan, et ma ei vastuta, aga niipea, kui ma tundsin, et ma hakkan teiste eest vastutama, siis ma hakkasin ka riiki ehitama. Ja see riik ei seisne selles sotsialismis, et partei ja valitsus peab peresid üleval. Ei pea! Pered peavad üleval riiki. Riik peab tegema nende makstud maksudest midagi, mis on ühine – teenused, nõrgemate toetamine, aga mitte ühtlane sularahakülv. Ja see oli üks minu kriitika. Kunagi me oleme naeruvääristanud seda, aga minu kriitika oli see, et te viite sularaha ja iibe otse seosesse. Ma olen isegi Vene ajal demograafiat õppinud, mul on demograafia alused väga selged. Ma olen juhendanud isegi demograafia-alast diplomitööd ja ma tean, kuidas töötab, kuidas demograafia töötab (Juhataja: "Teie aeg!"), kuidas ta üle maailma töötab ja kui palju ta on seotud toimetulekuga, rahalise toimetulekuga. Aitäh!

Nii, nüüd on kaks küsimust. Peeter Ernits, teil on käsi püsti ja te tahate veel esitada ka ühe küsimuse. Meil on natukene aega, me saame selle küsimuse kindlasti ära käsitleda. Aga kumba te tahate? Kas te tahate küsimust küsida või tahate protseduuridega hakata siin… Kui me ühel hetkel protseduuride üle väga palju aru peame, siis enam küsimusi ei tule. Aga kuna teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis võtame selle kõigepealt. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja, te olete juhtinud tähelepanu, et rahaminister Jürgen seal niheles ja segas kolleege. Aga hetk tagasi ta ütles rassistliku väljendi "oma valge käega". Kas te ei ole mõelnud, et peaks teda korrale kutsuma rassistliku sõnapruugi pärast?

Te olete tõenäoliselt tähelepanelikum kuulaja kui mina. Mina seda sellisena küll ei kuulnud ega ka mõistnud. Aga palun, teil on nüüd võimalus esitada küsimus. See on tõenäoliselt viimane küsimus, mille me täna jõuame võtta, sellepärast et küsimuseks on aega kaks minutit ja vastuseks aega kolm minutit. Palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Hea võimalus küsida haridusministrilt. Ma hiljuti debateerisin teie nõuniku Daniel Kõivuga. Juttu oli kuni 25-aastaste noorte tööpuudusest. Ja teie nõunik ütles, et see ei ole üldse meie probleem, et see puudutab eelkõige Ukraina noormehi. Minu küsimus teile on see, et kas see väide vastab tõele, et see ei puuduta mitte Eesti noori, vaid Ukraina noori.

Aitäh küsimuse eest! Noorte tööpuudus, see palju debatte tekitanud 25%, Euroopa Liidu justkui väidetav tipp. Ma pean võib-olla selgitama, et tööpuuduse statistikal on kaks erinevat kategooriat. Üks on registreeritud töötus ehk reaalselt inimene ei leia tööd, tal ei ole sissetulekut ja ta on registreeritud töötuna. See on andmestatistika, registreeritud töötus noorte seas vanuses kuni 25 aastat oli umbes 10–11%. Nende seas on väga suur hulk Ukraina päritolu noori, kes on küll kooli siin Eestis ära lõpetanud, aga tööturul väga konkurentsivõimelised ei ole, sest nad eesti keelt ei oska. Paljud neist teevad juhutöid, platvormitöid ja muud sellist juhuslikku. Nüüd, teine statistika, mis tegelikult ei ole statistika, vaid on küsitlusuuringu tulemused, see 25%. Seal arvestati töötuks need noored, kes ütlesid, et nad tahaksid töötada, nad on potentsiaalselt sirvinud siia-sinna töökuulutusi, aga neil tööd ei ole. See ei tähenda seda, et nad on töötud. Paljud nende hulgast õpivad ehk nad on üliõpilased või nad on kutsekooli õpilased, aga nad tahaksid õppimise kõrvalt töötada või nad on tegelikult ametis, aga nad tahaksid töökohta vahetada ja nad ei leia endale sobilikku tööd. Nii et see 25% ei tähenda seda, et inimene on kodus ja tal ei ole tegelikult mitte midagi teha. Nende hulgas on tõepoolest ka nii-öelda põhiharidusega, ilma kutse- või keskerihariduseta noorte hulk päris suur. Eestis on üleüldiselt murekohaks see, et meil on madala haridustasemega noorte osakaal Euroopas üks kõrgeimaid. Seetõttu kehtib sellest aastast alates uus seadus, mis ütleb, et hariduse kõige kõrgem tase, mis tuleb omandada, ei ole enam põhiharidus ehk üheksa talve koolis, vaid on kutse- või keskharidus. Ehk noor peab pärast põhikooli lõppu edasi õppima minema ja omandama kas kutse või edasi minema keskharidusse ja sealt keskharidusest edasi eeldatavasti kõrgharidusse. Selleks, et meil ei oleks liiga palju noori, kellel on ainult põhiharidus, mis neid tööturul paneb väga haavatavasse olukorda ja pika elukaare jooksul veel haavatavamasse olukorda, et seda ei juhtuks, selleks on ka selle koalitsiooni koostöös see seadusmuudatus tehtud ja see hakkab kehtima nendele, kes tänavu käivad üheksandas klassis. Kevadel peavad kõik, kes üheksanda klassi lõpetavad, põhikoolijärgselt edasi õppima minema, sealhulgas Ukraina lapsed, kes võib-olla ei ole eesti keelt veel selgeks saanud. Nendele me loome eraldi eesti keele täiendava õppeaasta, nii et nad saavad põhikooli lõpus veel eraldi edasi õppida eesti keelt, selleks et nad selle oskuse kätte saaksid.

Suur tänu, lugupeetud minister! Nagu ma ütlesin, rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam aega ei ole. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Infotund on lõppenud ning me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.