Huviharidus

Tänane viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Riina Sikkut ja teema on huviharidus. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Sel nädalal saime lugeda uudist ka selle kohta, kuidas loodushariduse pakkumist on sel aastal muudetud. Eks see on kärbete tulemus. Keskkonnaamet on kärpinud looduskeskusi – Endla ja Iisaku keskus pannakse kinni, inimesed koondatakse – ja muutnud reegleid, mille alusel hüvitatakse kulusid, mis koolidel keskkonnahariduse programmides osalemisega kaasnevad. Tagajärjeks on see, et pea poole vähem lapsi saab käesoleval aastal keskkonnaharidust ja transpordikulusid ei hüvitata. See tähendab, et kaugemalt osalejatel on palju keerulisem senises mahus keskkonnaharidust saada. Me oleme olnud uhked akadeemilise edukuse üle ja PISA testide tulemuste üle, mis on kahtlemata väga väärtuslik. On tore, kui lapsed suudavad töövihikus puulehe osi nimetada või tunnevad loomi pildi pealt ära, aga nad ei ole neidsamu taimi ja loomi looduses näinud. Kuidas teie, olles peaministri ülesannetes, selgitate seda, et kärped tabavad ikka Tallinnast eemale jäävaid piirkondi? Tallinnasse me investeerime, avatakse loodusmaja, muuseum kolib, Keskkonnaamet saab ilusad ruumid, aga piirkondades laste jaoks keskkonnahariduse kättesaadavus halveneb nii mahult kui ka sellessesamasse loodusmaja jõudmise tõttu. Miks tehakse sellised valikud ega peeta silmas haridust laiemalt, mitte ainult häid eksamitulemusi ja töövihikute täitmist?

Aitäh selle küsimuse eest! No vot, nüüd on hea näide sellest, et kui küsimust täpselt ei küsita, siis ei saa ka seda vastust täpselt anda. Kui küsimus on ainult huviharidus, siis ma saan teile väga pikalt rääkida huviharidusest, aga mina ei saa vastata Keskkonnaameti tehtud kärpeotsuse üle, sellepärast, et selleks oleks ma pidanud selle teema nendega ära täpsustama. Järeldus siit on see, et esitage küsimused hästi detailselt, sest siis me saame päriselt ka neid põhjuseid ja andmeid küsida. Täna jääb mul teile vastus andmata, sest mul ei ole lihtsalt seda informatsiooni. See ei ole minu haldusala, ma ei saa vastata Keskkonnaameti kärpeotsuste kohta. Kas need olid üldse kärpeotsused või oli see miskitpidi ressursside ümbertõstmine, ma ei tea. Aga küsimusele ma kuidagi vastama pean. Eks ma siis püüan huviharidusest rääkida. Kohalikud omavalitsused on peamised huvihariduse pakkujad ja rahastajad. Meil on ikkagi viimase kaheksa aasta jooksul huvihariduse rahastus väga-väga tugevasti tõusnud. Suur osa huviharidusest läheb muidugi investeeringutesse ehk kohalikud omavalitsused on väga palju investeerinud taristusse ja see on peamiselt sporditaristu. 2024. aastal rahastasid kohalikud omavalitsused huviharidust, huvitegevust ja noorsootööd koos investeeringutega taristusse kokku 208 miljoni euroga. Ehk ühel aastal läheb huviharidusse Eestis tervikuna kokku 208 miljonit eurot, lisaks sinna on veel 9 miljonit riigitoetust, aga riigitoetus on üliväike pisku võrreldes sellega, kui suur on huvihariduse raha. 208 miljonit jaguneb järgmiselt. Sport on pool sellest ehk 104 miljonit, sporditaristu ehitus on ilmselt see kõige suurem kulu. Noorsootöö- ja noortekeskusi rahastasid kohalikud omavalitsused 21 miljoniga ja noorte huviharidust ja huvitegevust 83 miljoniga. 83 miljonit on see summa, mis huvihariduse ja huvitegevuse rahastamisele läheb. Ja ma väga eeldan, et selle sees on ka loodusteemaline huviharidus ja keskkonnaalane õpe, aga ma ei saa neid detaile teile öelda, sest ma neid täpselt ei tea. Võib-olla teine oluline aspekt on see, et Eesti hariduse infosüsteemi järgi pakuvad huviharidust Eestis 712 erahuvikooli ja 137 munitsipaalkooli. Ja väga valdav osa lapsi tegelikult saab huviharidust erahuvikoolidest, mitte munitsipaalkoolidest. Ma väga loodan, et seal sees on ka need loodusasjad, aga ma jään kahjuks selle detailse vastuse teile võlgu.

Suur tänu! Riina Sikkut, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mis mul jääb üle muud kui nentida, et peaministri töö ongi raske. Tuleb selgitada kõigi ministrite portfellides tehtud valikuid, sõltumata sellest, mis need detailid täpselt on. Mina ei palu teil juhtida Keskkonnaametit. Küsimus oli selgelt nii, et seal oli kaks aspekti. Üks on see, kas me väärtustame ainult akadeemilist tulemust või ka seda, et lapsed tunneksid Eesti loodust, ma ei tea, oskaksid staadionil joosta, hüpata või heegeldada või ükskõik, mis on need päriselulised aspektid, mis töövihiku ja nutimaailma kõrval ka tähtsad on. Ja teine oli regionaalne aspekt. Tegelikult me näeme kõigis valdkondades seda, et on see kohtumaja, mis pannakse kinni Põlvas, riigigümnaasiumid, mida ehitatakse Tallinnasse, ja pannakse kinni maakoolid. Nüüd on see tegevus jõudnud ka keskkonnaalasehariduse pakkumiseni, kus tõepoolest nii investeeringud kui ka töökohad on Tallinnas. Kompenseeritakse ka selle kärbitud summa eest tõenduspõhiseid või häid õppeprogramme, mis on täiesti ratsionaalne, mõistlik, arusaadav, aga mis paneb löögi alla maapiirkondades elavad lapsed. Ehk investeeringuid ei tehta maapiirkonda, töökohad koondatakse Endlast ja Iisakust ega hüvitata transpordikulusid, mis teeb maapiirkonna lastele ka Tallinnas pakutavate keskkonnaprogrammide kättesaamise keerulisemaks. Sõltumata sellest, kui palju te teate Keskkonnaameti eelarvest, on küsimus selles, kas tähtis on ainult akadeemiline haridus või see, et lapsed näevad taimi ja loomi ka päriselt. Ja teiseks, iga otsuse puhul tuleb kaalutleda ka regionaalseid mõjusid. Praegu jääb mulje, et siin seda tehtud ei ole.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski jään oma vastuse juurde. Selleks, et teiega arutleda selle üle, kas regionaalset aspekti on kärbitud, kas laste võimalusi keskkonnaharidust saada mujal, kui ainult Tallinna linnas on kärbitud, on mul vaja teada, kas seda päriselt on juhtunud. Muidu me teiega arutame siin selle üle, et kärbiti ei kärbitud, aga mul ei ole tegelikult mitte mingisugust fakti all, mis ütleb, et on kärbitud. Võib-olla Keskkonnaamet tegi need teenused ümber. Ma ei tea, ma lihtsalt tõesti ei tea ja selle tõttu ma ei laskuks sellesse debatti. Selleks on vaja tegelikult reaalselt teada, mis otsuseid tehti ja milline mõju nendele otsustele on. Kui üldfilosoofiliselt arutleda – me oleme teiega siin Riigikogu puldis seda ka varem arutanud –, siis huvihariduse kättesaadavuse mõju lapse akadeemilistele tulemustele on otseselt korrelatsioonis. Mida rohkem laps tegeleb huviharidusega, seda parem on tema õpiedukus ka koolis. Sotsiaal-majanduslike lõhede mõju vähendamisel on huviharidusel väga-väga suur roll. Sellist arutelu me võime siin ka edasi pidada ja ma arvan, et see on oluline. Ma vaatasin välja ka statistika, mis vajab ilmselt natuke detailsemalt sisseviimist, aga murelik on tõesti see, et meil on 7–19 vanuses 55% noori, kes ei osale üldse huvihariduses. Ehk üle poole selles vanuserühmas olevatest noortest tõenäoliselt huvihariduses ei osale. Seetõttu on oluline, et koolid õppeprogrammi sees neid võimalusi pakuksid. Kui kooliväliselt mitteformaalses hariduses noored ei osale, siis kooli õppeprogrammi sees on väga palju võimalusi teha keskkonnaharidust kooli õppeprogrammi raames, et seal see oleks võimalikult kättesaadav. Aga kuidas see seal korraldatud on, seda debatti ma kahjuks teiega pidada ei saa, sest ma peaksin sellest midagi teadma.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Tiit Maran. Palun!

Jaa, aitäh! Mu küsimus lähtub enam-vähem samast loogikast. Nagu te ilmselt teate, siis peetakse mitteformaalset haridust selliseks, mis peab toetama formaalset haridust. Ja kui me vaatame nüüd selle formaalse hariduse poolt – pean siis silmas ökoloogilist ja bioloogilist haridust –, siis see tundub mitte kõige paremas korras olevat, vähemalt kui statistika näitab, et 56% bioloogiaõpetajatest lahkub ennem, kui nad on 40-aastaseks saanud. Midagi on seal väga paigast ära. Ja sellest seisukohast see mitteformaalne haridus, mida pakuvad teised struktuurid – ma möönan, et see ei ole teie valdkond, aga, noh, ajakirjandust te ju ikka loete ja kui te näete, et liikumine on suunas, kus aastakümnete jooksul välja töötatud loodusharidussüsteem muutub järjest rabedamaks, kaob ära, tsentraliseeritakse Tallinnasse, regioonides neid ei ole – see peaks teile muret tekitama, sest see paratamatult mõjutab ka seda formaalset poolt, mida te ise oma eelmises vastuses väga ilusasti välja tõite. Ja nüüd mul siis küsimus, et kas te olete sellel teemal suhelnud auväärt keskkonna- ja energiaministriga, kelle valdkonda see jääb. Kas te olete proovinud aru saada? Sest midagi ei ole teha – see, et üks asi on ainult ühe ministeeriumi valdkonnas, ei tähenda, et tal on palju suurem tähendus Eesti üldises kontekstis, eriti kui arvestada, kui oluliseks muutuvad juba lähiaegadel või õigemini ongi juba muutunud meil praegusel hetkel keskkonna-, looduskaitse-, metsateemad ja me valmistame ette inimesi, kes nendest asjadest õieti võib-olla et aru ei saa.

Aitäh selle küsimuse eest! Sain täpsustavat informatsiooni vahepeal; püüan siis seda informatsiooni võib-olla teile edastada – infotund ikkagi lõpuks. Tõepoolest, diskussioon on tõusnud keskkonnahariduse õppekäikudest ja selgub, et Kliimaministeerium tegi ümber nende rahastamise süsteemi. Kui varem taotlesid nendeks õppekäikudeks raha koolid ise ja see kulus peamiselt transpordile, siis nüüd rahastatakse otse kvaliteedimärgisega keskkonnaharidusprogramme, ehk siis need rahad on läinud teise kasutusse. Uus süsteem tagab, et keskkonnatasudest tulev raha läheks päriselt keskkonnahariduse pakkumiseks. Ja samamoodi ei maksa Kultuuriministeerium ju ka kinni teatrisse sõitmise bussi, vaid teatripileteid, ehk siis seda ligipääsu teatrile. Süsteemi muutust küsisid keskkonnahariduskeskused ise ja õpilaste arv vähenes seetõttu, et raha kogusummana vähenes. Ma saan aru, et on kärbitud sealt 200 000 ja ühe programmi kohta saab raha rohkem. See annab võimaluse programmide kvaliteeti tõsta. Et siis vähendati tegelikult neid programme, mida rahastatakse, arvuliselt, aga ühe programmi kohta, mis siis rahastusse jäi, sai raha rohkem. Ja süsteem rakendus alanud õppeaastast. See tähendab, et uus lahendus on toimunud kaks kuud. Hetkel on kaugelt liiga vara uue süsteemi edukust hinnata ja anname aega ka valdkonnale sellega kohaneda. Kui on vaja süsteem ümber muuta, saab seda teha. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.