Kohtumäärusega erihoolekandeteenuse kättesaadavus

Läheme edasi. Tänane teine küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on kohtumäärusega erihoolekandeteenuse kättesaadavus. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud justiits- ja digiminister! Kõigepealt ma tahan väga tänustada teid, et ajakirjaniku küsimusele, mis puudutas kohtumäärusega kinnisesse erihoolekandeasutusse suunamist. Neid inimesi, kes seal järjekorras on, te ütlesite väga selgelt, et kohtuotsuseid tuleb täita. Nii suhtutakse ka kohalikesse omavalitsustesse, kus inimesed on väga tihti pöördunud ja ei ole saanud kas õigel või sobival ajal lasteaiakohta. Kohtuotsuseid tuleb täita. Samas te teate, olles valitsuse laua taga, et täna mitmed-mitmed, kellel on kohtuotsus peal, on järjekorras ja ootavad seda kohta. Oli kaheksa inimest, üks nendest on jooksus, kolm tükki said koha, ülejäänud on veel hetkel ootel. Tegelikult on hädas ja mures nii omavalitsused kui ka nende lähedased, sest tegemist on inimestega, kes võivad olla ohtlikud nii endale kui ka teistele. Olen suhelnud ka erinevate omavalitsustega, kus need inimesed elavad. Omavalitsused on tihti teinud selliseid meeleheitlikke samme, et kui nad on ka nende teenustel, siis on ühe inimese jaoks võib-olla kolm täiendavat tegevusjuhendajat või inimest, kes tagavad selle turvalisuse teistele, aga on ka neid, kes elavad üksi ja kes on väga suitsidiaalsed. Kui me just eelmises punktis rääkisime suitsiidi mõtetest, siis nende hulgas täpselt samuti on. Minu küsimus on, mida te soovitate omavalitsustel teha. Kas pöörduda kohtusse Eesti riigi vastu või kui teenust pakutakse täiendavate oma kuludega, siis esitada arve Sotsiaalministeeriumile? Mida peaksid omavalitsused sellises olukorras tegema või lähedased?

Aitäh! Aitäh selle küsimuse eest ja aitäh hea sõna eest! Tõepoolest, Eesti on õigusriik ja kohtuotsuseid tuleb täita. Meil on Eestis ette nähtud ka õiguskaitsevahendid juhuks, kui tekivad probleemid otsuste täitmisel. Selleks on Eestisse loodud halduskohtud. Halduskohtute eesmärk on see, et halduskohtud peavadki kaitsma inimest avaliku võimu väärkasutuse eest või ka avaliku võimu tegevusetuse vastu. Siin on kaks seadusesätet, mille alusel on võimalik pöörduda halduskohtusse. Ma neid lühidalt tutvustan, aga ma rõhutan siiski alustuseks üle, et loomulikult ei ole Eesti Vabariigi toimimise eesmärk mitte kohtus käimine, vaid Eesti Vabariigi toimimise eesmärk on see, et inimesed saavad neile ette nähtud teenused kätte võimalikult kiiresti ja võimalikult efektiivselt. Selles mõttes ma ei soovita kohtus käimist, kuna soovituslik olukord on igal juhul see, et selline vajadus üldse puuduks ja need teenused oleksid kõik inimesteni jõudnud. Ent õigusriigina on need õiguskaitsevahendid ette nähtud. Kõigepealt on võimalik pöörduda kohustamiskaebusega halduskohtusse, ja seda juhul, kui haldusorgan on jätnud midagi tegemata või keeldunud tegutsemast, kuigi ta oleks pidanud seda tegema. Sellisel juhul näeb seadus ette erandeid nii Maksu- ja Tolliameti kui ka Sotsiaalkindlustusameti puhul. Kui Sotsiaalkindlustusameti tegevusega seotud kaebusega on tegemist, siis pöördumise piirkonnaks on kaebaja elu või asukoht. Siin on ikkagi rohkem silmas peetud seda, et kaebaja on selle inimese lähedane, kelle kohta see kohtumäärus kehtib. Kaebuse esitamisel tuleb tasuda ka riigilõiv, mis on üldjuhul 20 eurot. Ja teine alus on see, et riigivastutuse seaduse alusel on juhul, kui haldusorgan on oma tegevuse või tegevusetusega põhjustanud isikule kahju, võimalik see sisse nõuda. Ehk piltlikult öeldes, kui kellegi pereliige on kohtumäärusega määratud kinnisesse erihoolekandeasutusse ja inimene palkab piltlikult öeldes "turvafirma" turvalisust pakkuma, siis selle turvafirma kulud saab niimoodi sisse nõuda. Loomulikult ei peaks see käima kohtu kaudu, vaid selle võiks Sotsiaalkindlustusamet otse hüvitada.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Aitäh selle selgituse eest! Seda kindlasti, kes kuulasid ja jälgisid infotundi, mina saan saata edasi omavalitsustele või nad saavad lugeda seda stenogrammist. Teada on, et meil on tegelikult kolm sellist asutust ehk kinnise erihoolekandeteenuse pakkujat, need on Viljandi, Merimetsa ja Sillamäe. Tihtipeale sellesse asutusse aastaks määratud inimene peaks edasi liikuma, kui tema olukord paraneb, peaks liikuma ebastabiilsesse teenusesse, sellisesse, kus oleks võimalus kohtumääruse järgselt temaga veel töötada, enne kui ta asub jälle tagasi ühiskonda. Aga ka sinna on väga pikad järjekorrad ja praktiliselt see liikumine ei toimu. Selliseid kohti on ainult Viljandis ja Võrus. Te olete ministrina valitsuse laua taga. Oskate te järsku öelda seda, et kas on lootust, et järgmine aasta see olukord veidigi paraneb? Me ei räägi erihoolekandest, me räägime täna kinnise asutuse ja kohtumääruse teemadest. See, mis erihoolekande probleemid on ja 49 miljonit… Sest ka see, mis praegu toimub Viljandis, Merimetsas ja Sillamäel, kus ei ole võimalik erinevas seisundis olevate inimeste, noh, ma ei ütle eraldamine, aga vähemalt vastava teenuse pakkumine, sinna on väga raske leida töötajaid. Varem või hiljem juhtub, et seal toimub selline olukord, mis võib kahjustada töötajaid või teisi, kes on suunatud sinna kinnisesse asutusse. Kas te oskate öelda järgmise aasta osas ka seda? Ma usun, et teie justiits- ja digiministrina, muretsedes, et kohtuotsused täidetud saaksid, peaksite olema väga toetav ka täiendava raharessurssi jagamisel. Ja muidugi tuleb väga tänada ajakirjanik Kadri Ibrust, kes need teemad on läbi aastate hoidnud luubi all, sest ei omavalitsused ega lähedased seda tihti teha ei jõua.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga nüüd ma pean küll tunnistama, et mul ei ole väga detailset ülevaadet hea kolleegi, sotsiaalminister Karmen Jolleri eelarve jagunemisest niisuguses detailsuses. Saan kinnitada seda, et 2025. aasta alguses toimus meil ühine nõupidamine, kus olid Sotsiaalministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, samuti ka riigi peaprokurör, kus me seda temaatikat vaatasime. Justiits- ja Digiministeerium esitas oma seisukoha, kinnitades üle, et kohtulahendid tuleb igal juhul täita. Samuti rõhutasime, et ohtlikke inimesi ei tohi jätta ilma vajaliku hoole ja järelevalveta lihtsalt seetõttu, et puudub piisav arv standarditele vastavaid teenuskohti. Ja rõhutasime, et õigusriigi vaates on prioriteediks see, et kui me räägime siin inimeste elude kaitsest ehk sellest, et inimene on ohtlik kas iseendale või teistele, siis tuleb tagada tema üle järelevalve olemasolu. Ja seda isegi juhul, kui kiirete ümberkorralduste käigus näiteks palati suurus või personali arv ei ole päriselt lõpuni kooskõlas teenuse standardiga. Õigusriigi toimimise vaates on ikkagi selle järelevalve olemasolu tagamine kõige olulisem prioriteet.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kahtlemata, ootamatusi esineb igas valdkonnas. On see siis mõni kriis või, tõepoolest, üllatuslikult kohtuotsusega saadetakse kinnisesse erihoolekandeosakonda kolm inimest rohkem või viis inimest vähem – selliseid asju ikkagi juhtub. Nüüd, põhjus, miks me siin seda teemat arutame, on tegelikult ju erihoolekande alarahastamine. Kui valdkonnas on aastaid olnud rahapuudus, kohti napib, esinevad järjekorrad, siis ka see, kui ühel aastal tavapärasest keskmisest paar-kolm inimest enam saadetakse kinnisele erihoolekandeteenusele kohtumäärusega – see tekitabki probleeme. Nüüd, kuna Riigikokku on jõudnud valitsuse aasta kõige tähtsam eelnõu – riigieelarve –, siis seal kahjuks seda erihoolekande alarahastamise probleemi ei lahendata. Ja sotsiaaldemokraadid on juba koostanud muudatusettepaneku – ja täna anname selle ka rahanduskomisjonile üle –, et erihoolekande alarahastamise küsimust lahendama hakata, et luua nii uusi kohti kui maksta seal töötavatele, osakonnas töötavatele inimestele väärikat palka. Kas teie ministrina leiate, et selline muudatus eelarves on vajalik? Aitäh!

Aitäh! Praegune riigieelarve eelnõu sisaldab palgatõusu. Nüüd, mis puudutab ülejäänud detaile konkreetsetes hooldekodukohtade tüüpide jagunemises ja kõiges selles – ma kahjuks ei oska hea kolleegi Karmen Jolleri eest siin seda olukorda detailselt tutvustada. See on teise ministri haldusalas. Mina vastutan selle eest, et ühiskonnas oleks tagatud üldine ohutus. Ja selle üldise ohutuse tagamiseks, nii nagu seadusandlus ette näeb, need regulatsioonid olen ma teile tutvustanud. Ja saan üle korrata selle, et, tõepoolest, meil on olemas teenusstandardid. Tõepoolest, kui kohus sellise otsuse teeb – arstid seal ju ka osalevad –, siis ju see on ikkagi ju igatepidi läbi kaalutud otsus. Aga selle täitmine võiks meie hinnangul olla prioritiseeritud niimoodi, et see esimene prioriteetsus on ikkagi järelvalve tagamine. Selleks on tegelikult päris palju erinevaid võimalusi. See kiire lahendus, mida on tegelikult kohe vaja, võib olla lahendatud ka mitmel muul moel, kui perspektiiv on see, et jõutakse ikkagi kinnisesse erihoolekandeteenusele. Nii et ma pigem vastaksin niimoodi, et, kui tekib … Nii nagu te ise väga õigesti ütlesite, kohtulahend võib tulla või kohtuotsus võib tulla ju osapooltele ootamatuna. Ja maksumaksja üldist koormust silmas pidades võib-olla nipsust ongi väga keeruline seda sageli järgmise kümne sekundi jooksul lahendada, aga selleks, et seda lahendada kümne päeva jooksul või ka – ma ei taha rääkida – kümne kuu jooksul, aga et seda lahendada, seal on mitmeid paindlikumaid võimalusi nagu tee peal ka, mida ikkagi kiiresti saaks paika panna. Ühiskonna vaates, inimese elu ja tervise kaitse vaates on oluline meie hinnangul see, et järelvalve selle inimese üle tuleb vastavalt sellele kohtuotsuse sisule tagada kiiresti.

Suur tänu! Sellega me lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.