Reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (696 SE) esimene lugemine

Läheme edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (696 SE). See on selle esimene lugemine. Eelnõu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Me oleme jõudnud Euroopa Liidu otsekohalduva määruse ülevõtmiseni selles osas, mis puudutab seda, kes Eestis ametkondlikult poliitreklaami teemaga tegeleb. Ja hästi lühidalt kokku võttes on selle eelnõu sisu see, et Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega Eesti Vabariigis hakkab tegelema Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, samuti juba olemasolevate ülesannete raames sobib selleks institutsiooniks ka Andmekaitse Inspektsioon. Eelnõu ei tegele muude küsimustega, mis puudutavad poliitreklaami määrust, ja seda sellest tulenevalt, et poliitreklaami määrus on, nagu juba öeldud, otsekohalduv. Meedias on seda küsimust kajastatud ja praegu tundub, et meie kohaliku omavalitsuse valimised läksid vaatamata sellele, et poliitreklaami määrus jõustus kõikides liikmesriikides ühel ajal ehk 10. oktoobril, vähemalt selles konkreetses küsimuses rahulikult. Ma soovin tänada ka omalt poolt kõiki erakondi, kes nägid vaeva ja läbipaistvusteadetega pingutasid. Samuti soovin tänada Eesti meediamaju, kes ka omalt poolt pingutusi tegid küllaltki ebaselges olukorras. Kokkuvõttes võiks öelda, et see õnnestus kõik väga hästi. Tutvustuseks peatun siiski korraks sellel määrusel endal, kuigi me selle määruse sisu siin ei aruta. Määruse sisu arutas Riigikogu siis, kui määrus oli Euroopa Liidus ettevalmistamisel ja Eesti jäi nende kolme riigi hulka, kes seda määrust ei toetanud. Me ei toetanud seda seetõttu, et me leidsime, et see määrus ei ole piisavalt õigusselge, eriti ta ei ole piisavalt õigusselge selles osas, mis asi see poliitreklaam üldse on. On selgunud vahepeal, et see ebaselgus on tabanud ka kõiki liikmesriike. Kohtumistel, mis on olnud, on ilmnenud, et küsimusi on väga palju kõikidel liikmesriikidel. Vahepeal on 8. oktoobril valminud Euroopa Komisjoni juhis selle kohta, mis asi on poliitreklaam ja kuidas seda tuleks rakendada. See on komisjoni teatis ja suunised määruse 2024/900 poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta rakendamise toetamiseks. Siin lehekülgedel 11–26 seletatakse, mis asi on poliitreklaam. Kui te nüüd ette kujutate juba seda lehekülgede hulka, mille jooksul selgitatakse, mis asi on poliitreklaam, siis saame me aru, et vaidlused selle üle on kerged tulema. Hästi lihtsustatult öeldes reguleerib see määrus selliseid reklaame, mille eest on moel või teisel tasutud või mitterahalisel moel toetust avaldatud ja mis on poliitikas osaleja poolt, jaoks või nimel. Ning teine suundumus, mida poliitreklaamiks peetakse, on soov mõjutada õigusloomet, eeskätt seadusandlikke protsesse. Toon sellest juhisest teile mõned üksikud näited. Kui näiteks poliitikul on valimistel pastakas ja sellel pastakal on üksnes poliitiku nimi ehk see ei sisalda poliitilist sõnumit, siis sellisel juhul ei ole tegemist poliitreklaamiga, aga kui pastakal on poliitiku nimi ja mingi hüüdlause, mis juba on poliitiline sõnum, siis sellisel juhul on tegemist poliitilise reklaamiga. Sest nii nagu juhend ütleb, kõikidest nendest kriteeriumidest, mis poliitreklaami võiks kirjeldada, peab olema täidetud üksnes üksainus. Või näiteks, kui on kaubandus-tööstuskoda, kes mingisuguse seaduseelnõu kohta seisukohavõtu teeb ja oma sotsiaalmeediakontol jagab mõtteid selle seaduseelnõu kohta, et kutsuda liikmeid oma seisukohtadega kas ühinema või täiendama, siis kuigi see protsess kokkuvõttes soovib mõjutada käimasolevat seadusandlikku protsessi, aga tegemist on asutusesisese tegevusega, siis sellisel juhul läbipaistvusteadet vaja ei ole. Aga juhul juba, kui seesama ühendus palkaks näiteks konsultatsioonifirma, kes kujundab selle sotsiaalmeediapostituse, milles rõhutatakse näiteks kaubandus-tööstuskoda seisukohta mingi kavandatava poliitikameetme kohta, siis see juba on poliitreklaam. Nii et, head sõbrad, tõepoolest, segadust on siin palju ja meie üleskutse on olnud see, et me oleme Eestina toetanud, Riigikogu ka on toetanud seda määruse üldist eesmärki. Määruse üldine eesmärk on see, et inimesed saaksid aru, kelle raha eest neid mõjutada soovitakse. See on ju tegelikult igati õiguspärane ja asjakohane ootus kaasajal. Me oleme ju ka Eestis mures selle pärast, et näiteks Venemaa ei sooviks rahastada mingisuguseid protsesse, mis meie seadusi mõjutavad. Ja kui ta seda moel või teisel teeb, et see oleks läbipaistvalt tehtud ja inimesed teaksid, et see või teine asi on rahastatud kellegi poolt hoopis kolmandatest riikidest. See üldine eesmärk on olnud Eestile meelepärane. Aga veel kord kordan, et meie senine seisukoht on olnud see, et siin on palju ebaselgust ja siin on küsimusi selles, kas need meetmed on ikkagi proportsionaalsed. Nüüd, kui me vaatame seda, kuhu, millistesse kanalitesse see poliitreklaam rakendub, siis ta rakendub kõikidesse võimalikesse kanalitesse. Näiteks ka raadioreklaamid peaksid hakkama sisaldama nii-öelda audiomärgist, mis ütleb, et see on poliitreklaam, kes selle eest maksis ja milliselt veebilehelt leiab rohkem informatsiooni. Veel kord: eesmärk on selles, et see kõik aitaks inimestel teha ausalt otsuseid, kas ühte või teist asja toetada või mitte. Aga me loodame, et täiendavad selgitused Euroopa Liidu üleselt teevad selle asja selgemaks. Teisest küljest tekib olukordi, kus kindlasti on ja meil on ju Eestiski teada sellised põnevad vaidlused. 2005. aasta nn K-kohukese juhtum, mida vaieldi Riigikohtuni välja, või siis 2015. aasta nn kass Arturi juhtum. On äärmiselt põnev mõelda, kuidas siis see poliitreklaami läbipaistvusteade sinna kohukese peale oleks pidanud pandama ja kas see oleks pidanud sinna pandama. Niisiis: see eelnõu siiski ei tegele poliitreklaami mõtte sisustamisega, kuna see on määrus, mis sellega tegeleb, ja see määrus on otsekohalduv. See eelnõu, mis teie ees on, ei tegele nendele küsimustele vastamisega, millest ma teile just rääkisin. Eelnõu otsekohalduva määruse ülevõtmiseks tegeleb üksnes sellega, kes Eestist vastava asjaga järelevalve tähenduses tegeleb ja kuidas on trahvimäärad sätestatud. Aga trahvimäärade juures oleme me teinud ühe pisut erandliku sammu, millele soovin teie tähelepanu juhtida. Selle kohta küsiti ka komisjonis. Nimelt ei ole Eestis tavaks, et kui meil üks seadus juba kehtib, siis selle seaduse teksti kirjutatakse teisesse seadusesse ümber. Meie õigusruum on loodud ikkagi niimoodi, et ühes seaduses on selle seaduse tekst ja sellest täiesti piisab. Nüüd me oleme siin pakkunud välja erandliku lahenduse. See on eelnõu §-s 2, kus esimeses punktis, isikuandmete kaitse seaduses, kus see trahvide jutt on, on välja toodud ikkagi väärteomenetluse seadustikust selline põhimõte, et isegi juhul, kui väärteotunnused ilmnevad, ei ole kohustust väärteomenetlust alustada ja läbi viia, kui saab anda hinnangu, et see rikkumine ei ole ränk, see on ikkagi suhteliselt vähetähtis. See on oluline sellepärast, et näiteks kas või möödunud kohaliku omavalitsuse valimistel inimesed ikkagi saavad üldiselt aru, et kui keegi kandideerib kohalikku omavalitsusse ja kandideerib konkreetse erakonna kandidaadina, siis see erakond on selle reklaami eest tasunud. Ja kui seal see läbipaistvusteade tõesti puudub, siis seda rikkumist n-ö Eesti kodaniku vaates saab pidada vähetähtsaks ja sellisel juhul ei ole vaja alustada väärteomenetlust. Nii et see ebatavaline tähelepanu juhtimine näitab meie hoiakut sellesse, et tõesti seda kaalutlusõigust tuleks väga ratsionaalselt rakendada. See on mõneti oluline ka seetõttu, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet eelnõu kohaselt lisaressursse juurde ei saa. Me eeldame, et need läbipaistvusteated on kõikide poliitiliste erakondade ja seadusandlust mõjutavate organisatsioonide endi huvides. Eesti inimesi tuleb veenda, et käitutakse läbipaistvalt, ausalt ja avalikes huvides. Kuna eelnõu ei ole pikk, siis nende reservatsioonidega, mille ma siin välja tõin, et Eesti ei toetanud selle määruse vastuvõtmist, aga me võtame selle üle, kuna enamik riike seda toetas. Me oleme seda üle võttes täiendavalt tähelepanu juhtinud, et me katsume jääda terve mõistuse juurde nende asjade menetlemisel. Sellega ma oma lühikese kokkuvõtte siin lõpetaksin. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministriproua! See on selline tehniline … Aga siiski need mittetehnilised nagu prevaleerivad. Mul on ees siin Reformierakonna linnapeakandidaadi, kolleegi pilt, kus ta vaatab otsa ja otseselt valetab. On pandud kaks tulpa: ühel on, et iga hääl loeb, ja teisele on pandud, et Keskerakond ja Reformierakond on ühel tasemel. Aga reaalsus oli ju see, et juba siis oli teada, et esimesel oli lõppkokkuvõttes 37 saadikut ja Reformierakonnal 11. Nii et see pilt ei vasta absoluutselt tõele. See läks maksma 105 321 eurot ja 47 senti. Nii et tänuväärne info. Aga kui paljuga võiks siis valeinfo levitamise eest Reformierakonda või head kolleegi Maris Laurit ähvardada? Siin oli juttu 20 000 eurost, aga selle 100 000 euro kõrval, mida Reformierakond sellele pildile kümne päeva jaoks kulutas, ei ole eriti suur summa.

Aitäh! See Euroopa Liidu määrus poliitreklaami kohta ega ka antud eelnõu ei tegele absoluutselt reklaami sisuga, vaid tegeleb üksnes läbipaistvusteatega. Seda on üle rõhutatud ka selles määruses endas eksplitsiitselt, et teadete sisuga see konkreetne määrus ja ka see konkreetne eelnõu absoluutselt ei tegele. Neid küsimusi saab esitada iga Eesti Vabariigi kodanik, kui tal on küsimusi selle kohta, kas reklaami sisu on eksitav või mitte, reklaamiseaduse alusel. Aga seda osa see konkreetne eelnõu absoluutselt ei puuduta.

Suur tänu! Hea kolleeg Peeter Ernits, ma juhin teie tähelepanu, et kui te nõjatute taha ja jääte mikrofonist väga kaugele, siis meil on keeruline kuulda. Aga praegu me kuulsime küsimuse ära. Aitäh! Edaspidi, kui te räägite, siis katsuge mikrofonist mitte liiga kaugele istuda, muidu me ei kuule küsimust. (Täpsustus saalist.) Siis küll. Aitäh! Nii. Aga läheme edasi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te väga põhjalikult selgitasite, aga tõite ka näiteid, mis nagu otseselt seda eelnõu ei puuduta. Tõite näiteid eelmistest valimistest, K-kohukestest. Väga huvitav näide oli pastapliiatsinäide. Kui pastapliiatsil on peal nimi, siis ta ei ole poliitreklaam, ja kui pastapliiatsil on peal kas logo või number – kuigi numbrit ega logo te ei nimetanud, aga ütlesite, et on hüüdlause –, siis on ta poliitreklaam. Mul on nüüd küsimus selline. Et kui Riigikogu pastapliiats, mis on, ja sinna kirjutatakse peale ka veel lisaks saadiku nimi, kas Riigikogu pastapliiats koos saadiku nimega on poliitreklaam, mis teadupärast võiks olla? Ja teine on hästi lühike küsimus. Kas need organid, kes hakkavad, või asutused, kes hakkavad seda kontrolli teostama, saavad ka täiendavaid vahendeid? Sotsiaalkomisjonis olles nad küll kurtsid – vähemalt üks nendest – järelevalve osas, et neid on pidevalt kärbitud ja nad ei saa teostada ei apteegireformi ega muude osas, et neil lihtsalt tööinimesi puudub selle teostamiseks.

Aitäh! Need näited, mis ma tõin, on siis komisjoni suunistest selle määruse rakendamiseks. Soovitan need leheküljed, mida ma ka alguses nimetasin, seda vahemikku, läbi vaadata. Siin on need näited toodud ja sealt saab siis igaüks neid järeldusi teha, kuna, veel kord, tingimusi on päris palju, mis siis on ja mis ei ole, ja komisjon on toonud ka terve rea konkreetseid näiteid. Leheküljelt 13 on see nii-öelda pastapliiatsi näide, mis toob välja selle, et poliitreklaami tegemise määratlus on seotud sõnumiga, mis tähendab seda, et sisu, tsiteerin, mis tähendab seda, et sisu, mida ei saa liigitada sõnumiks. Näiteks reklaamkaubal olev logo või poliitikas osaleja nimi ei kuulu selle määratluse alla, kui sellele sisule ei lisandu mingit poliitilist sõnumit. Olles seda juhendist tsiteerinud, pastapliiats on reklaamkaup, kui reklaamkaubal ehk pastapliiatsil on logo või poliitikas osaleja nimi, ent puudub sõnum, siis sellisel juhul ei ole tegemist poliitreklaamiga. Aga nii nagu juhend ütleb leheküljel 13, kui sisule lisandub poliitiline sõnum, siis sellisel juhul on tegemist poliitreklaamiga. Ehk siis teie poolt toodud näitest ma deduktsiooni teel jõuaksin sinna, et kui tegemist on Riigikogu logoga ja näiteks teie nimega, siis sellisel juhul ei ole tegemist poliitreklaamiga, kuna puudub poliitiline sõnum. Kui on tegemist pastapliiatsiga, mis ütleb, seal on, ma ei tea, Riigikogu logo, teie nimi, ja on näiteks sõnum, et rohkem raha lastele, siis see on juba poliitreklaam. (Küsimus saalist.) Jah, saab vaadata siin sellest juhendist täpsemalt siis järgi. Vahendeid, nii nagu ma ütlesin, ei ole täiendavalt määratud. Me jälgime, milline see koormus tuleb sellest. Me veel kord usume, et see koormus ei tule väga suur, ja loodame sellele, et kõik, kes Eesti inimesi soovivad mõjutada ühel või teisel moel oma otsuseid kujundama, kas siis mõne seaduseelnõu poolt või vastu olles, kas siis mõne poliitilise organisatsiooni poolt või vastu olles, et kõik on ise ka huvitatud sellest, et need läbipaistvusnõuded oleksid täidetud ja et meil ei teki ametkonnale suuremat koormust.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean tunnistama, et tegemist on järjekordse näitega sellest, kuidas Euroopa Liit tegeleb absurdselt ülereguleerimisega. Pole absoluutselt võimalik aru saada, miks on tarvis sellist meeletut regulatiivset kolossi kohaldada poliitilisele protsessile. Ja mis mind eriti häirib selle juures, on see, et tegelikult on väga küsitav, kas tegu on projektiga, mis on kooskõlas põhiseadusega üleüldse. Esimene probleem on ju selles, et tegelikult, olgem ausad, nagu te isegi natukene üldsõnaliselt nentisite, polegi võimalik aru saada, mis siis on poliitreklaam ja mis ei ole. Ma ei jõua seda isegi siin ette lugeda, see määratlus on nii pikk siin määruses, aga põhimõtteliselt sõnumi edastamine mis tahes viisil, kui see sõnum võib mõjutada poliitilisi protsesse, ja on öeldud, et tavaliselt tasu eest, aga võib ka olla mitte tasu eest. Ja me tegelikult ei teagi, mis siis kvalifitseerub ja mis mitte. Teine asi on see, et ette on nähtud võimaliku rikkumise eest karistus kuni 20 miljonit eurot, mis tundub täiesti ebaproportsionaalne vahemik, eks ole. Ei ole isegi öeldud, et väikeste rikkumiste eest peab olema oluliselt vähem. Ja samal ajal on põhiseaduslikkuse analüüs äärmiselt pinnapealne, põhimõtteliselt puudu. Kuidas te kommenteerite seda? Kas ei peaks olema tõsisem tähelepanu just sellel põhiseaduslikkuse küsimusel?

Airäh! Väga õigustatud küsimused. Ma kõigepealt vabandan teie ees ja vastan Helmen Küti esitatud täiendavale küsimusele koha pealt. Helmen Kütt ütles, et kontroll on ikkagi vajalik. Ma rõhutaksin selle üle, et ka kontroll peaks olema mõistlikkuse piirides, kui on tõesti näha, et on oht. Ühesõnaga, me ei näe ette seda, et lihtsalt kontrollimise enda pärast peaks kogu aeg kontrolle läbi viima, vaid kontrolli on meil ikkagi üldises õigusruumis mõistlik teha siis, kui on näha, et seal võiks mingisugune probleem olla. Nii et ei ole ette nähtud seda, et pistelist kontrolli lihtsalt kogu aeg ja lausaliselt tehtaks. Me eeldame ka seda, et inimesed ise – kuna see puudutab ju kõiki Eesti elanikke – on tähelepanelikud ja juhivad tähelepanu, kui on kuskil mingisugune rikkumine. Aga nüüd, tulles põhiseaduslikkuse väga asjakohase küsimuse juurde, siis seda tuleb küll rõhutada, et näiteks läbipaistvusteate puudumine ei ole aluseks poliitreklaami mahavõtmisele. Seega, kogu see määrus ei reguleeri või ei takista poliitilistel teemadel arvamusi avaldada. Tõsi, siin on kaks muret. Esimene mure on see, et need reklaamid lähevad kallimaks või see töö valijate enda poole suunamisel läheb kallimaks. Sellel võib olla mõju väiksematele tegijatele, kes ei jõua näiteks pikemat raadioreklaami kinni maksta. Seda ma olen ka avalikes intervjuudes mitu korda rõhutanud, et isiklikult minu jaoks on see murekoht. Kuna hea demokraatlik riik tugineb vabadel arvamusavaldustel ja võimalikult madalal lävendil poliitilistesse protsessidesse sisenemisel, siis on tõesti oluline, et ka väiksematele tegijatele, kellel ei ole raha neid pikemaid reklaame näiteks raadios osta, ikkagi säiliks see ligipääs, et oma vaateid tutvustada. Ja teine küsimus, mis võib tekkida, on tõesti see, et juhul, kui on tegemist olulise rikkumisega, siis tõesti trahviõigus on. See trahv võib loomulikult mõjutada ühe või teise rühmituse, huvigrupi poliitilistes protsessides osalemist. Ent siin ma nüüd ikkagi rõhutan üle kahte väga olulist asja. Esiteks, me oleme erandlikult lisanud eelnõusse selle sätte, kus me oleme rõhutanud, et vähem oluliste rikkumiste puhul ei tuleks üldse menetlust alustada. Me peame seda oluliseks rõhutada, et siin see kaalutluse koht on äärmiselt oluline ja see rikkumine, mille puhul menetlust alustatakse, peaks ikkagi olema väga tõsine. Kui on tegemist väga tõsise rikkumisega, siis me üldiselt võiksime ühiskonnas aru saada, et see jälle teistpidi õõnestab demokraatlikke protsesse. See õõnestab seda, et need, kes sooviksid ausalt ja avatult poliitikat mõjutada, ei oleks ületrumbatud nende poolest, kes kasutavad moel või teisel musta raha ja saavutavad sellest tulenevalt ebaausa edu. Ka see tegelikult on ju põhiseaduse vaimuga siiski kooskõlas. Riigikogu seisukohad varasemalt selle Euroopa Liidu määruse kohta on olnud need, et me toetame neid üldisi eesmärke, et inimeste mõjutamine peaks olema läbipaistvam, aga me tunneme muret poliitreklaami määratluse õigusselguse pärast. Nagu ma juba tsiteerisin seda juhendit, mis on 8. oktoobrist, tõepoolest, siin on poliitreklaami mõistet avatud lehekülgedel, nagu juba öeldud, 11–26. See on siis komisjoni teatis "Suunised määruse (EL) 2024/900 (poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta) rakendamise toetamiseks". Selle dokumendi teine peatükk vastab küsimusele, mis on poliitreklaam, ja see vastab nendele küsimustele lehekülgedel 11–26.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on väga suur palve, et ärge pange mulle sõnu suhu või mõtteid, mis puudutavad seda, et ma nagu tahaks, et kõiki kontrollitakse. Otse vastupidi! Minu mõte on selles, et mida vähem bürokraatiat ja rohkem demokraatiat ja inimeste enda vastutust on alati parem. Aga see, kui keegi pöördub ja kaebab nendesse organitesse, eeldab siiski inimressurssi ja kontrollimise vajadust. See oli lihtsalt täpsustuseks. Nüüd küsimus on see, et te tõite kenasid näiteid kohalike omavalitsuste valimistel ja ütlesite, et kui keegi sellesse erakonda kuuluv inimene on jätnud tegemata selle teatise, siis me eeldame, et ta kandideerib seal ja me ei alusta üldse mingisugust kontrolli. See oli mõistlik. Nüüd on küsimus ka see, et näited olid ainult erakondadest. Mulle piisab lühivastusest, kui te ütlete ka selle, kas see puudutab ka valimisliite.

Aitäh! Jaa, me oleme selle kontrolli osas õnneks täiesti ühel meelel. Selles asjas on asi selge. Aitäh selle täpsustuse eest! Teine vastus teie küsimusele. Jah, poliitreklaami määrus puudutab absoluutselt kõiki, kes kas osalevad valimistel või soovivad mõjutada mingisuguseid poliitilisi seadusandlikke protsesse. Nii et see puudutab absoluutselt kõiki.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Proua minister! Jah, see seletuskiri ja kuidas mõista õigesti, on olemas. Aga siin Postimees Grupi küsimuse peale on teie ministeeriumi ametnikud kirjutanud niimoodi, et Euroopa Komisjon plaanib koostada täiendavaid juhendeid ja nii edasi. Ja nüüd kui, jah, kui ta kavatseb teha, aga millal need tulevad? See nimekiri on juba niigi pikk. Oskate öelda, mida nad plaanivad, millal ja kas neid hakkab pidevalt tulema? Kuidas mõista näiteks poliitilist kommentaari, kas see on poliitreklaam ja nii edasi? See on lõputult hargnevate teede aed. Annate meile ettekujutuse või teate üldse?

Aitäh! Tõenäoliselt see ametniku vastus Postimees Grupile on olnud varasem. Nii nagu ma juba tutvustasin, see juhend tuli 8. oktoobril sellel aastal. Tõenäoliselt peeti silmas seda juhendit, mis 8. oktoobril tuli ja mille pealkirja ma eelpool juba paar korda tsiteerisin. Ehk et see juhend määruse rakendamiseks on nüüdseks tulnud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma ei taha sinu nahas olla, ütlen kõigepealt. Ma loen siin vastavuse kohta, et 10. oktoobril pidi midagi kehtima hakkama, määrus tuli 8. oktoobril, aga täna on 21. oktoober. Ma kuulasin seda pastaka lugu. Kuulge, sõbrakesed, sellel on väga lihtne lahendus! Ükskõik, mis ma nüüd teen, ma patenteerin logo. Oma mees Toompeal teeb, mida lubab, kuna logo ei lähe selle alla. Saan ma õigesti aru? Mis juraga me tegeleme? Ei pea Eesti võtma kõiki jurasid vastu, mida Euroopa Liit välja mõtleb. Ma olen nõus, välireklaamidele QR-kood juurde, väga hea! Aga pastakas või visiitkaart? Ma ei tohi jõulukaarti saata, sest ma kirjutan alla Aivar Kokk, Riigikogu liige. Mul on siia laua peale meie kolleegi pastakas kuidagi tulnud. Luisa Rõivas, Riigikogu. Sõna Riigikogu on juurde pandud, see ei ole logona. Tähendab, seda ei tohiks siin laua peal olla. Kuulge, palun tehke joonised ja pildid, kuidas peab olema. Kas pastaka peal peab QR-kood olema, kus on kirjas, et Aivar Kokk maksis selle eest ja tellis selle, ma ei tea, Peeter Ernitsa firma käest. Mis seal peab olema, kas ülekanded?

Teie aeg!

Sellest eelnõust, mis siin on, ei loe mitte üks inimene seda välja.

Aitäh!

Ma ei pea minema kuhugi mujale otsima.

Aitäh! Ma olen tõesti väljendanud muret õigusselgusetuse üle, mis selle määrusega kaasas käib. Veel kord rõhutan, et seda on väljendanud ka austatud Riigikogu. Eesti ei toetanud selle määruse vastuvõtmist, aga kahjuks neid riike, kes seda ei toetanud, oli peale meie veel ainult kaks ja needki mitte eriti suured. Euroopa Liidus olemine tähendab seda, et kui enamik otsustab, et see on vajalik ja oluline, siis me ikkagi neid asju teeme. Rõhutan siinkohal üle, et Riigikogu seisukoht on üksmeelselt olnud see, et eesmärk on siiski see, mida me toetame. Selle määruse eesmärk on see, mida me toetame, aga poliitreklaami mõiste on muu hulgas väga ebaselge. Selle pastapliiatsi näite puhul ma kordan hea meelega üle, lehekülje 13 juhendi alusel. Juhul, kui teie laua peal on Luisa Rõivase pastapliiats, kuhu on kirjutatud Luisa Rõivas ja Riigikogu, siis see ei sisalda sõnumit, see ei sisalda poliitilist sõnumit. Sellisel juhul ei ole tegemist poliitreklaamiga. Sõnumit on defineeritud niimoodi, et kui sõnum on puhtalt eraviisiline või ärilist laadi, siis sellisel juhul ei ole tegemist poliitreklaamiga. Ehk kui Aivar Kokk saadab jõulukaardi, kus on eraviisiline soov "Häid jõule, hea Jõgeva rahvas, seisan ikka koos teiega!", siis see on minu hinnangul isiklik sõnum ja juhendi järgi see ei ole poliitreklaam. Kui hea Aivar Kokk saadab jõulukaardi, kus on kirjas "Häid jõule, seisame koos automaksu vastu!", siis see nagu oleks poliitiline sõnum, ka selle juhendi järgi. Siin on defineeritud, et poliitiline sõnum on selline sõnum, mis võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi liidu, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja on selleks mõeldud. Kahju, et protokolli ei lähe nende ilmete vahetus siin praegu, näoilmete vahetus. Aga jah, nii on. Ma arvan, et me saame sellest aru, et see mõte on ju tegelikult hea ja õige, see suurem läbipaistvus. Nagu me nägime ka kohalike omavalitsuste valimistel, tegelikult oleme me Eestis võimelised sellega toime tulema terve mõistuse raames. Kui inimesed soovivad head, aga midagi läks valesti, siis, ma veel kord kordan, täiesti erandlikult oleme me eelnõusse ümber kirjutanud väärteomenetluse põhiprintsiibi, et kui rikkumine ei ole suur, siis ei pea üldse menetlust alustama. Meil ei ole Eestis eesmärk surnuks menetleda kogu seda poliitreklaamistikku. Seda eesmärki meil ei ole. Ma veel kord rõhutan, et täiesti erandlikult sisaldab see eelnõu ümberkirjutust ühest seadusest teise, kus on eraldi üle rõhutatud, et tõepoolest ei pea menetlust alustama. Ma saan nendest emotsioonidest aru. Segast asja on keeruline menetleda, ka meil on olnud keeruline menetleda. Aga ma veel kord rõhutan, et esiteks, Eesti ei toetanud selle määruse vastuvõtmist. Teiseks, määrus jõustus 10. oktoobril, sõltumata meie praegustest arvamustest või menetlustest. Kolmandaks, me ei saa seda määrust praegusel kujul tagasi pöörata, sellepärast et see on juba jõustunud. Neljandaks, see eelnõu, mis teie ees on, üksnes määratleb ära selle, kes on järelevalveorgan. Viiendaks, veel kord rõhutan, see eelnõu ebatavaliselt sisaldab üleskutset, et palun ärgem menetlege surnuks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No see, et regulatsioon on põhiseadusvastane, ei tulene ainult sellest, kas on eesmärk algatada ebaõiglaseid menetlusi, vaid see tuleneb ka sellest, et on võimalik algatada ebaõiglaseid menetlusi. Nagu ma eelnevalt osutasin, kui ikkagi on keelatuks tunnistatud selline tegu, mille puhul ei ole võimalik elementaarselt aru saada, millisest teost jutt käib, ja selle rikkumise puhul nähakse sanktsioonina ette absurdselt suur karistus, kuni 20 miljonit eurot, kujutate ette, kui eraisikule määratakse trahviks 20 miljonit eurot, siis on võimalik inimene täielikult ära ruineerida. Samamoodi erakondadega. Kui nüüd mingid ametnikud leiavad, et siin on tegemist ikkagi olulise rikkumisega, mitte ebaolulise rikkumisega – kusjuures jällegi mitte mingit kriteeriumit ju ei ole, millele tuginedes hinnata, kas on tegemist olulise või ebaolulise rikkumisega –, algatatakse menetlus, väänatakse näiteks mingisugusele erakonnale või kandidaadile kaela karistus trahvina kuni 20 miljonit eurot, no kõik parteid saaksid kabelimatsu sellisest asjast Eestis. Nii et põhimõtteliselt nähakse ette regulatsioon, millega on võimalik täielikult ruineerida, kusjuures ei ole võimalik teada, millisest teost jutt käib. Mina väidan, et see on põhiseadusvastane ja sellist asja ei tohiks teha.

Aitäh! Selle murega saab nõustuda ja kuna see mure külastas ka eelnõu koostamisel meid, siis me oleme eraldi seletuskirjas välja toonud ikkagi juhised sellele, et tuleb hindamisel arvestada vähese õigusselgusega ja tuleb arvestada sellega, et see halduskoormus on meile uus ja siin on väga palju ebaselget. Tuleb arvestada selle õigusriigi põhimõttega, et proportsionaalseks saaks pidada üksnes sellist menetlust, kus tõesti teise poole pahatahtlikkus on ilmne ja varasemad suulised märguanded ei ole tulemust andnud. Seletuskiri toob, tegelikult adresseerib seda muret. (Hääl saalist.) Üks hetk! Ma nii kiiresti ei leia konkreetseid kohti siit pikast seletuskirjast, aga me saame täpsemad viited teile hiljem kirjalikult juurde saata. Aga seletuskirjas me oleme sellele murele tähelepanu juhtinud. Veel kord ma rõhutan üle, et väga ebatavaliselt me oleme selle väärteomenetluse võimaluse üldse mitte menetlust alustada toonud sõnaselgelt siia seaduseelnõusse üle. Tavaline ei ole, et ühest seadusest kopeeritakse teise seadusesse üle terve lõik. Antud juhul me oleme seda teinud, et rõhutada, et me ei näe proportsionaalse lahendusena nagu surnuks menetlemist siin.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Küsimus, mille ma olen teile juba kirjalikult esitanud, kuid millele ma ei ole saanud selget vastust: kas see seadus võimaldab piirata poliitilisi protestiaktsioone?

Ei võimalda. Me teile ka niimoodi vastasime, et selline võimalus selle määruse ja seaduseelnõu alusel täielikult puudub.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie vastustest jääb ikkagi mulje, ma ei saa aru, mida meie siin Riigikogus teeme. Te ütlete, et seadus kehtib 8. oktoobrist, aga mida me siis siin menetleme? Tegu on seadusega, mis on justkui meil kõigest kõrgem. Te rõhutate, et vastutab reklaamiavaldaja, aga samas laieneb kohustus kogu ahelale, reklaamiteenuse pakkujale, meediale ja digiplatvormidele. Te ütlete, et eesmärk pole surnuks menetleda, aga muide, juba menetletakse surnuks. Näiteks ei saanud meil Viru-Nigula vallas EKRE avaldada valimisreklaami, sest ametnikud tulid ja kiskusid maha selle reklaami, ütlesid, et ei ole reklaami paigaldamise luba, et reklaami paigaldamiseks on vaja selle puitpilbaste konstruktsiooni kavandit, projekti, lisaks on vaja asendiplaani. Ei piisanud sellest, et näitad, kus kohas see asub, vaid on vaja asendiplaani. Aga nüüd te loote bürokraatiat juurde. See on väga halb eelnõu, miks te toote selle siia?

Alustan küsimuse lõpuosast. Esiteks, reklaami paigaldamise loaga see eelnõu ja määrus absoluutselt ei tegele. Kogu see küsimus, mille te konkreetselt tõstatasite, on tänasest arutelust täies ulatuses väljas. Teiseks, miks ma toon selle eelnõu siia? Euroopa Liidu määrus kehtib 10. oktoobrist ja määrus näeb ette, et liikmesriikides peab olema korraldatud järelevalve- ja kontrollpunkt. Kui me seda eelnõu ei menetleks – see on ka iseenesest võimalus –, siis sellisel juhul oleks Politsei- ja Piirivalveamet see riigiasutus, mis vastutaks kõikide nende ülesannete täitmise eest. Minu arvates on Politsei- ja Piirivalveametil teisi ülesandeid, mis on nende põhitöö, milleks nad on välja õpetatud ja millega nad iga päev meie kõigi turvalisuse tagamisel väga hästi töötavad. Meie arvates ei ole Politsei- ja Piirivalveamet, kellele selle eelnõu menetlemiseta need ülesanded muidu üldkorras satuksid, lihtsalt mõistlik lahendus. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on Eestis see riigiasutus, kes reklaamidega juba tegeleb, ja Andmekaitse Inspektsioon on see riigiasutus, kes andmekaitsega juba tegeleb. Ehk mõistlik on võtta need inimesed, kellel on selles konkreetses asjas pädevus, ja anda see ülesanne neile. Ülesannete andmisega täitevvõimule tegelebki Riigikogu. Lihtsustatult öeldes olen ma teie ees, head Riigikogu liikmed, praegu sellega, et säästa Politsei- ja Piirivalveametit nende tähtsate ülesannete täitmiseks, milleks Politsei- ja Piirivalveamet ju tegelikult loodud on, ja anda need ülesanded Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ning Andmekaitse Inspektsioonile. Ühtlasi tuleb tuua seadusesse ka säte, mis selgelt ütleb, et kuulge, inimesed, kui ei ole tegemist olulise rikkumisega, siis palun ärge alustage menetlust, sest selline on meie õiguse üldpõhimõte. Ebatavalisel moel oleme me selle siin üle rõhutanud. Nii et seda eelnõu toetades te tegelikult saate üksnes aidata bürokraatia vähendamisega ja olukorra kergendamisega.

Anti Poolamets, palun!

Jaa. Masendav lugu, et meil on föderaalne seadus igas liidu otsas peale pressitud, isegi minnakse iga poliitplakati juurde lõpuks välja. See näitabki, kuidas me oma suveräänsust jõhkralt kaotame. Varsti tundub see kõik naeruväärne. Mida meie siin üldse otsustame, kui plakatid ja poliitsuveniirid ja jõulukaardid võetakse Euroopa Liidu poolt ette? Tegelikult annab see tohutu võimaluse tsensuuriks ja kontrolliks. Minu küsimus on see, kas teie ei näe, et see ohustab tsensuuri ja kontrolliga. Te olete ise ka äärmiselt tsensuurimaias minister ja vihakõne reguleerimise pooldaja. Igasuguste vähemuste kaitse sildi all võib pooled plakatid ära keelata, peaasi et islam saaks ikka peale tulla. Kas te ei karda, et see muutub tõeliseks poliitiliseks instrumendiks just teie aatekaaslaste poolt?

Ma ei nõustu mitte ühegi väitega teie küsimuses. Kõik see, mida te ütlesite, on lihtsalt puhas vale.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma veel kord rõhutan, et ma ei süüdista sind. Nagu ma ütlesin, ma ei taha su nahas olla. Aga nüüd ma saan aru, et kui see mees saadab pastaka, mis on türkiissinine, ma räägin, see on selgelt arusaadav, et see on Eesti 200. Kui mina saadan helesinise sellise pastaka, sõltumata, mis siin peal on, on see väga selgelt poliitiline märk, et see on sinine. Tead, milles minu mure on? Ma tellin nüüd raadioreklaami. Mina suutsin teha Riigikogu valimistel 15-sekundilise oma. Nüüd ma mõõtsin, kui pikk on see jutt, kui see raadio ütles nüüd, et see on tellitud, tõt-tõt-tõt. See oli 22 sekundit. Oota, kas me teeme nüüd praegu seaduseelnõu või määrus tuleb, mis annab siis reklaamfirmadele võimaluse raha küsida minu käest rohkem? Aga teine mure on see, et mina arvan, et kui ma olen reklaamfirma omanik, siis ma mitte ühelegi poliitilisele firmale seda ei tee, sest 20 miljonit on nii suur trahvivõimalus, et ma ei hakka mingit riski võtma, et ma teenin, ma ei tea, 100 000 valimiskampaania pealt.

Teie aeg!

Aga ma tahaks teada, üks küsimus, kas QR-kood, kui ma panen ükskõik millise asja peale, kus on kirjas kõik need punktid, mis siis on, kas siis on kõik mured lahendatud, seesama …

Aitäh!

… jõulukaart või ükskõik mis muu asi?

Küsimuse lõpp oli väga positiivne. Tõepoolest ilmselt on nendel inimestel, kes on täiskohaga poliitikas ja oma seisukohti aktiivselt tutvustavad, mis on ju tegelikult ühiskondlikus protsessis äärmiselt positiivne, ilmselt on väga lihtne teha, mida ka paljud erakonnad ka juba on teinud kenasti nende kohalike valimiste ajal, et sul on see QR-kood, see QR-kood viib läbipaistvusteate leheni, kus on see lühidalt ära kirjeldatud, kes maksab ja kuidas see asi korraldatud on. See on päris lihtne niimoodi tegelikult teha. Me nägime kohalike omavalitsuste valimistel, et väga paljud said sellega lihtsalt täiesti suurepäraselt hakkama. Nüüd, mis puudutab küsimuse esimest poolt, siis ma ikkagi rõhutan nüüd selle üle, et Euroopa Liidu asjade komisjon Riigikogus annab seisukohti terve Riigikogu nimel ja igal nädalal menetleb Euroopa Liidu asjade komisjon Riigikogus Euroopa Liidu eelnõusid, kus antakse siis seisukoht Eesti nimel. Konkreetselt selle määruse kohta oli Eesti seisukoht, et me ei toeta seda määrust ja me ei toeta seda sellepärast, et me leiame, et kaks muret on meil sellega. Üks on see, et see mehhanism seal ümber on meie arvates liiga koormav, ja teine, kõige olulisem, et poliitreklaami mõiste ei ole õigusselge, kogu see määratlus ei ole õigusselge. Paraku ei leidnud see meie seisukoht Euroopa Liidus laialdast toetust. See määrus võeti vastu ja see jõustus 10. oktoobril. Ehk see eelnõu, mis teie ees on, ma veel kord rõhutan, ei tegele poliitreklaami definitsiooniga, ei tegele sellega, kuidas seda poliitreklaami tuleb märgistada või mitte märgistada. Kõikide nende küsimustega, mis siin nagu korduvad, ei tegele see eelnõu, kuna määrus on otsekohalduv. Eelnõu tegeleb üksnes sellega, et määrata Eesti Vabariigis täitevvõimu see osa, kes selle määruse rakendamise eest vastutab. Veel kord, kui me seda ei määratleks, siis sellisel juhul oleks see Politsei- ja Piirivalveamet. Ehk me siin Riigikogus praegu kergendame meie heade politseinike tööd ja anname selle ülesande sellele täitevvõimu osale, kes tegeleb reklaamiga nii ehk naa. Nii et see eelnõu siiski on selles mõttes hea eelnõu, et ta kergendab politsei tööd. Ja kui te loete läbi juhendist need selgitused, mis on ja mis ei ole poliitreklaam, ja kui teil on täiendavaid küsimusi, loomulikult me võtame need Justiits- ja Digiministeeriumis vastu ja edastame need Euroopa Komisjonile. Nii nagu ma alguses ütlesin, kõikides liikmesriikides on terve rida neid küsimusi tekkinud. Me aktiivselt neid küsimusi edastame. Ja kui tuleb välja, et neid küsimusi on väga palju, siis tavaliselt Euroopa Liit ka vaatab oma neid õigusakte üle. Ka see ei ole ju kuidagi välistatud. Seal võib tekkida selline olukord küll, et tunnistatakse, et tegemist on veidi segase asjaga, mis tulekski teha selgemaks, et ka see juhend ei aita seda veel selgemaks teha. Raadio puhul on tõesti see audiomärgise tekst määruses ette antud ja kõlab see järgnevalt: see on poliitreklaam, selle eest maksis see ja see, rohkem infot leiad veebilehelt see ja see, mis peab olema selgelt hääldatud ja ametlikus toonis, ilma taustamürata.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, te räägite iseendale vastu. Minu kirjalikule päringule vastates teatasite varem, et Euroopa määrus võimaldab käsitleda poliitilist meeleavaldust keelatud reklaamina, kui see näiteks nõuab seaduse muutmist. See tähendab, et sellise aktsiooni võib keelata. Nüüd te väidate, et see seadus üldse ei puuduta poliitilisi meeleavaldusi.

Keelatud reklaamist küll seal vastuses juttu ei olnud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite juba mitmendat korda, et Eesti hääletas sellele määrusele vastu. Ma ei tea, kas me räägime ühest ja samast määrusest. Mina loen siit sissejuhatusest, et lõpphääletusel jäi lisaks Eestile erapooletuks veel Austria ning vastu hääletas Ungari. Andke nüüd siis täpselt teada, kas te valetasite, et Eesti jäi vastu, või on tegu mingi teise määrusega.

Aitäh! Ma ei ole kordagi öelnud, et Eesti hääletas sellele vastu. Ma ütlesin, et Eesti ei toetanud seda määrust. Euroopa Liidu mehhanism on selline, et loevad poolthääled, erapooletuks jäämine annab sama tulemuse, mis vastuhääletamine. Riigikogu annab mandaadi täitevvõimule Euroopa Liidu hääletustel käitumisele ja Riigikogu mandaat oli jääda erapooletuks. Selle otsuse tegi Riigikogu, mitte ei teinud mina ega valitsuse esindajad. Aga ma rõhutan üle, et erapooletuks jäämine annab sama tulemuse kui vastuhääletamine. Erapooletuks jäämise puhul oled sa lihtsalt laua taga viimase hetkeni ja sa saad neid protsesse mõjutada. Aga veel kord, Riigikogu otsus oli, et me toetame selle määruse eesmärke, aga me ei toeta seda üsna koormavat vormi, mis on peale pandud. Ja me ei toeta seda määrust selle tõttu, et poliitreklaami mõiste on õigusselgusetu.

Anti Poolamets, palun!

Läheme nüüd tagasi teie jutu juurde. Te tunnistasite, et õigusselgus on madal, tohutult pikkadel lehekülgedel on seda defineeritud väga segaselt. Kas te tõesti ei arva, et sellistes oludes võib väga kergesti rakendada manipulatsioone just nimelt täitevvõimu regulaatorite poolt ja kahjustada ühe või teise poliitilise jõu võimalusi, ükskõik, kes parasjagu täitevvõimu juures on või kes on endale meeldiva ametniku toiduahelas saanud võimule panna? No ma toon ainuüksi selle näite, kuidas tuntud raadiosaadet "Räägime asjast" on tahetud maha võtta. Terve pinu pabereid visati Tehnilise Järelevalve Ametile ja öeldi, et vaadake, mida nad räägivad, see saade tuleb maha võtta, te ei tohi neile luba anda! Me teame väga hästi, kuidas need asjad käivad. Kas teie ei karda seda, et hakatakse manipuleerima?

Igaüks ikkagi peegeldab oma mõttemaailma, ka siin saalis. Ma tõesti nii jälgilt ei mõtle ja ma ei usu, et inimesed oleksid nii halvad. Ma usun sellesse, et Eesti on õigusriik ja me oleme ikkagi võimelised täiesti tervemõistuslikult seda asja siin rakendama. Minu mõttemaailmas ei ole kohta nendele konstruktsioonidele, mida teie ehitasite.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud aruteluga. Selleks palun ettekandeks, majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas, palun!

Hea istungi juhataja! Auväärt kolleegid! 6. oktoobril, ja ma arvan, et antud juhul on see päris oluline, et majanduskomisjon toimus 6. oktoobril, siis arutati seda teemat. 6. oktoober on selle poolest tähtis, et tõepoolest, selle otsekohalduva määruse jõustumiseni oli sel hetkel jäänud neli päeva ja kohalike valimisteni umbes kaks nädalat või mingi kümme päeva. Seetõttu see diskussioon oligi üsna elav. Oligi üsna elav! Ja kui ma pean siin saalis seda kirjeldama, siis iseenesest need küsimused, mis siin saalis on küsitud, olid samuti teemaks komisjoni istungil. Komisjoni liikmed mingil juhul ei arvanud samuti, et see Euroopa Komisjoni määrus oleks nüüd mingi suuremat sorti mõistlik asi. Ta ei ole seda. Sellel teemal siis ka arutati ja eelkõige just nimelt seda rakendamist. Seega, enamus diskussiooni ei käinud mitte selle konkreetse eelnõu üle, kus antakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile see nii-öelda kontaktpunkt, kes peab neid menetlema, vaid pigem räägiti rohkem sellest määrusest. Enamus aega arutati just nimelt sellel teemal, et kuna see komisjoni määrus hakkab kehtima 10. septembrist ja valimised on 19. septembril, mis siis päriselt juhtuma hakkab, kuidas see käib. Toodi erinevaid näiteid, et kas juba valmis, toodetud reklaam vajab muutmist selleks viimaseks kümneks päevaks või ei vaja. See arutelu jõudiski vastuseni, et tegelikult sellel määrusel tagasiulatuvat jõudu ei ole ehk kõiki neid reklaame, mis on toodetud kampaania jaoks, ei pea hakkama ümber tegema. Aga nende reklaamide puhul, mis luuakse pärast 10. oktoobrit, peab tõepoolest sellega arvestama. Ma ei hakka siin pikalt nendest pastakatest ja erinevatest juhtumitest rääkima, aga oluline on ära märkida ka see, et seesama määruse rakendamise juhend, millest Liisa siin rääkis, jõudis Eestisse pärast selle komisjoni istungi toimumist. Nii et iseenesest majanduskomisjoni istungi toimumise ajal seda juhendit veel ei olnud olemas, mistõttu see olukord oli veelgi segasem ja arusaamatum kui võib-olla praegu, kui seda juhendit lugeda. Nii minister kui ka majanduskomisjoni liikmed olid ühiselt seda meelt, et iseenesest see määrus ise on segane, tema probleem ongi seesama õigusselgus ja eelkõige poliitreklaami definitsiooni õigusselgus. Seetõttu saabki selle rakendamine olema keeruline. Minister rõhutas selle üle, et kindlasti säilitatakse terve mõistus, kui mingeid menetlusi tuleb. Eelkõige on ju arusaadav, et poliitreklaamis võiks tekkida menetlusi siis, kui keegi konkurentidest annab märku oma konkurendi tegevusest. Oli siiras lootus, et võib-olla me poliitikutena ühiselt proovime kuidagi hakkama saada nii, et me teineteise reklaamide peale väga ei kaeba, sel lihtsal põhjusel, et selle menetlemine oleks nii või naa väga keeruline. Teine teema, millest oli komisjonis ka pikemalt juttu, oligi selle rakendamine. Ja eelkõige just nimelt see, et kui määruses on kirjeldatud, et selle määruse rikkumise puhul vastutab nii reklaami tellija, reklaami teostaja kui ka reklaami edastaja, siis kes lõppude lõpuks see organisatsioon on, kes siis eelkõige vastutab. Ministeeriumi seisukoht oli, et eelkõige pööratakse probleemide ilmnemise puhul siiski reklaami edastaja suunas, ehk antud juhul, ütleme, meediamajad, sotsiaalmeedia platvormid, mis iganes, tele- ja raadiojaamad. Võib-olla need olidki peamised teemad, mida komisjonis arutati. See arutelu kandis sedasama nooti, mida me täna siin Riigikogu saalis oleme kuulnud: tõepoolest, see määrus ei ole õigusselge ja küsimusi selle määruse rakendamise puhul on rohkem kui vastuseid. Sellega ma lõpetan oma kirjelduse arutelust. Aga me otsustasime ka järgmisi asju. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas ehk siinviibija. See oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. oktoobril. Ka see oli konsensuslik otsus. Ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Poolt oli 6, vastu 2, erapooletuid ei olnud ja 1 liige ei hääletanud. Nii et ka see otsus võeti vastu, et esimene lugemine siin lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mul ei olnud, ütlen kohe ausalt, kõnet ette valmistatud, aga kuulates siin seda diskussiooni, ministri ettekannet, talle esitatud küsimusi, temalt laekunud vastuseid, samuti komisjoni arutelu tutvustanud kolleeg Marek Reinaasa väljendatud tähelepanekuid, siis ikkagi tekkis tunne, et peaks tulema siia pulti ja fraktsiooni nimel mõned mõtted kõlama panema. Lühidalt ütleksin ma seda, et tegu on järjekordse näitega sellest, millisesse probleemsesse suhtesse me oleme jõudnud Euroopa Liiduga. Mulle tundub, et siin saalis ei ole ühtegi poliitilist jõudu, mis ütleks, et tegemist on hea ja õige asjaga. Kõige lähemal võib-olla sellisele tõdemusele on ministri osutus, et eesmärk on iseenesest hea, et oleks rohkem läbipaistvust seonduvalt poliitreklaamidega, aga isegi minister tunnistab, et see meetod, kuidas seda tehakse, ei ole hea. Ometi, näete, me ikkagi vastu tahtmist kuidagi vormistame siin selle asja ära. No midagi pole teha, Euroopa Liidus niimoodi otsustati, määrus võeti vastu, 10. oktoobril see jõustus, see on otsekohalduv. Jah, meie seda ei toetanud, aga näete, enamik Euroopa Liidu riike toetas ja mis parata, eks, peame seda tegema. Muuseas, esiteks olgu siinkohal öeldud ka seda, et kui ikkagi asi ei ole õige ja hea, siis tuleks vastu hääletada. Minister küll lükkas vastutuse valitsuselt Riigikogule ja ütles, et Riigikogust anti selline suunis, et mis meie teha saime. No ju tal on siis vist isegi õigus selles, aga see ei tähenda, et kusagil see probleemi allikas ei oleks. Kui asi on halb, siis tuleb Eesti riigil ka Euroopa Liidus vastu asjadele hääletada. Siin oleks vaja minu meelest sellist põhimõttelist hoiakumuutust. Halbadele asjadele tuleb hääletada vastu! Ei ole nii, et ega seal suurt vahet ei ole, nagu minister ütles. Jah, juriidilise järelmi mõttes ei ole vahet, aga põhimõttelisest vaatepunktist on vahe, sest kui asi on halb ja vale, siis tuleb selgelt öelda, et asi on halb ja vale, mitte lihtsalt jääda erapooletuks. No miks me peaksime erapooletuks jääma, kui asi on vale? Aga tagasi nüüd selle probleemse suhte juurde Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vahel. Mulle tundub, et see osutab ikkagi põhimõttelisele vajadusele hinnata ümber see, kuidas me üldse Euroopa Liitu suhestume. Kuidagi tuleb üles leida ka selline riiklik ja rahvuslik väärikus, et kui tehakse valesid asju, siis ei saa lihtsalt selga kooku lasta ja öelda, et tõmmake siis oma kümme surakat meile ära, mis seal ikka, elame üle ja läheme eluga edasi. Ei! Siis tuleb öelda, et aga teate, me lihtsalt ei ole nõus sellise asjaga. Ei ole nõus! Te võite küll siin enamushäältega võtta mingisuguse otsuse vastu, mis peaks otsekohalduv meie suhtes olema, aga me lihtsalt ei allu sellisele asjale! Sellepärast et see on vastuolus meie põhiseaduse aluspõhimõttega, muu hulgas õigusriikluse põhimõttega. Kas õigusriikluse põhimõte on meie põhiseaduse aluspõhimõte? On! Euroopa Liiduga liitudes sai konkreetselt deklareeritud, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu kooskõlas põhiseaduse aluspõhimõttega. Ma ei mäleta, kuidas see sõnastus täpselt oli, aga nii ta üldjoontes oli. Õigusriikluse põhimõte on väga oluline aluspõhimõte. Kui Euroopa Liit hakkab võtma vastu selliseid regulatsioone, mis on vastuolus õigusriikluse põhimõttega, siis meie poolt on igati õiguspärane öelda, et teate, me oleme liitunud Euroopa Liiduga tingimusel, et neid põhimõtteid austatakse, ja kui te neid ei austa, siis meie ei saa olla osaks sellisest Euroopa Liidust. Ma arvan, et sellist riiki, mis niisugusel viisil käituks, austataks palju rohkem kui seda, kes tõmbab selja kooku ja ütleb, et no mis seal ikka, tõmmake oma kümme tulist ära, elame üle. Miks ma väidan, et see on põhiseadusega vastuolus, ja miks see on põhiseaduse aluspõhimõtetega, täpsemalt õigusriikluse põhimõttega vastuolus? Sellepärast et ükski tegu ei saa olla keelatud ja karistatav, kui ei ole arusaadav, millisest teost jutt käib. Antud juhul on meil tegemist just sellise olukorraga. Poliitreklaam peab olema nõuetekohaselt tähistatud, kõik nõuetekohased deklaratsioonid tuleb teha ja esitada nõutud informatsioon. Ometi pole arusaadav, mis asi kvalifitseerub poliitreklaamina ja mis asi ei kvalifitseeru. Veel kord, soovitan võtta lahti kõigil Riigikogu liikmetel ja ka teistel see Euroopa Liidu määrus 2024/900. Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Lugege, mis on kirjutatud selle kohta, mis on poliitreklaam. See on artikkel 3, tohutu pikk koloss teksti. Ma ei jõua seda isegi siin ette lugeda selle lisaks taotletud kolme minutiga. Aga võib küll öelda, et tee, mis tahad, ei saa aru, mida siia alla võiks mahutada ja mida siia alla ei tohiks mahutada. Ma vaatan, et kusagile ma tegin endale selle kohta ka märke. Ma ei mäleta, kuhu ma selle praegu kirjutasin. Ma ei jõua seda nii kiiresti abstraheerida. Aga igasugune sõnumi ettevalmistamine, edastamine, avaldamine, kui seda tehakse poliitikas osaleja poolt, jaoks või nimel, välja arvatud juhul, kui sõnum on puhtalt eraviisilist või ärilist laadi. Ja siis on veel lisaks pandud kriteerium, et kui see sõnum võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi liidu, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja on selleks mõeldud. Ja siis tulevad mingid välistavad kriteeriumid. No ma ei tea, kujutame ette mõnda suvalist näidet. Tehakse mingi pikett Riigikogu ees, nõutakse automaksu tühistamist. Kas see on siis poliitreklaam või? Minu arvates see ei ole mingi reklaam! Mida nad siis reklaamivad? Inimesed, lihtsalt kodanikud, koondusid selleks, et seista endale olulise põhimõtte eest, et nende vara liigselt ei koormataks erinevate maksudega. Milles see reklaam seisneb? Seistakse enda põhimõtete eest. Või ma ei tea, valitsuse liikmed panevad toime näiteks mingisuguse ebamoraalse teo, mis iganes, kas korruptiivse hõnguga teo või lihtsalt inimlikult ebamoraalse teo. Minnakse Stenbocki maja ette protesti avaldama, et see valitsus peab tagasi astuma. Kas see on nüüd poliitreklaam? Võiks öelda, et opositsiooniparteidele on see kuidagipidi kasulik ja mõjutab poliitilisi protsesse. Palun väga, poliitreklaam! Aga kuhu me siis tõmbame selle piiri, millele osutades me saame aru, mis on poliitreklaam ja mis ei ole? Võimatu öelda! Tõesti, ma arvan, et keegi vist isegi ei vaidle minuga selles küsimuses. Aga selle regulatsiooni pinnalt, mis siin määruses sisaldub, on seda sõna otseses mõttes võimatu öelda. Lisaks sellele, et me räägime teost, mis on tegelikult määratlemata, on ette nähtud sanktsioonina selle rikkumise eest trahv kuni 20 miljonit eurot. Tõesti, hääl murdub mul kõrgeks, see on lihtsalt niivõrd absurdne! Ma saan aru, kui oleks määratletud 5000 eurot või 10 000 eurot või mingi protsent partei eelmise aasta sissetulekutest või midagi sellist. Siin on täiesti vahet tegemata, üksikisikust kuni parteini ja kuni, ma ei tea, Postimeheni või mingisuguse muu korporatiivse üksuseni, lihtsalt pane aga mingi karistus kuni 20 miljonit eurot. Minister ütles, et vastutulekuna on siin öeldud, et ametnikud ei pea algatama menetlust, kui neile tundub, et see rikkumine ei ole piisavalt oluline. Milline rikkumine on oluline, milline ei ole oluline – jällegi, seadusest ega määrusest mingeid kriteeriumeid ei tule. Ehk siis, kui ametnik leiab, et jah, siin on ikka tegemist olulise rikkumisega, näed, mindi Stenbocki maja ette meelt avaldama, aga pole täidetud kõiki neid läbipaistvusteate nõudeid ja muid nõudeid, siis võib põhimõtteliselt määrata sellele seltskonnale, nendele inimestele, kes meelt avaldasid, igaühele eraldi, ma kujutan ette, sanktsiooniks näiteks miljon eurot. Ütelge, kust otsast see on kooskõlas põhiseadusega? Väidan, et ei ole! Ja selle tõttu ütlen, et ärgem liikugem selliste protsessidega edasi, isegi öeldes, et ega see õige asi ei ole, aga no mis meil teha on. Meil on võimalik selg sirgu lüüa ja seda tulekski teha. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, volitusega.

Hea juhataja! Head kolleegid! Jah, eks siin naljakas on ta küll, aga olukord on hea, võta või jäta. Ja nagu te mäletate, Euroopa Liidus on erineva tasemega suunised, määrus on neist kõige rasvasem, otsekohalduv. Siis tuleb direktiiv, otsus, soovitus, arvamus. Nii et me oleme selles võta või jäta olukorras. Ma ei tea, vist esimest korda kuulen siin justiitsministrilt, et me oleme sisuliselt Ungariga ühte meelt. Ungari on praeguse poliitilise režiimi jaoks väga kärnane koer või rebane. Aga me ei julgenud muidugi vastu olla, me jäime erapooletuks. Aga noh, see selleks. Jah, muidugi on see põhiseadusvastane, aga olles Euroopa Liidus: võta või jäta. Jah, tohutu palju ebaselgust. Kõik need pastakajutud, mida Aivar siin rääkis, ja kõik muu selline poliitiline meeleavaldus – see nimekiri on üsna pikk. Ja muidugi ülepeakaela – täna on 11. päev, kui see otsekohalduv on juba jõustunud. Ma olen nõus justiitsministri jutuga, et see eelnõu on selline PPA pääste-eelnõu, et politseinikud ei peaks sellega tegelema, et TTJA las tegeleb. Noh, raha neil ei ole ja ebaselgus on ka, aga jälle on antud võimalus ametnikele. Ma olen tihti rääkinud ja räägin jätkuvalt, et me kõik oleme küll toredad inimesed, aga oleme suhteliselt laisad ja lodevad. Paljude seaduste paragrahvide sisustamise oleme jätnud lahtiseks ja oleme delegeerinud selle ametnikele, lootuses, et ametnikud ise vaatavad, kuidas on. Aga ametnikud on, neil mandaati nagu ei ole. Ametnikud on ka inimesed, on ka poliitiliselt laetud väga paljud, ja see annab suurepärase võimaluse seda ka väljendada tegudes. Jah, 20 miljonit. Noh, Aivar, tuled oma pastakaga siia, värv on, selgelt nimi on ja kõik muu selline ja mingisugune sõnum. Noh, 20 miljonit sulle vast ei tehta, aga mine tea, mõnele erakonnale polegi vaja 20 miljonit trahvi, piisab palju vähemast, et ta jalust maha lüüa või lõpetada tema eksistents. Sellist ebaselgust ei tohiks olla, isegi siis, kui on olukord, et võta või jäta. Näiteks see sõnum võiks olla, kui ma panen oma pastaka peale või kusagile mujale reklaami peale näiteks põhiseaduse preambuli, või põhiseaduse võtame, igasugused "tagame" ja mis seal on, "eesti keele ja kultuuri säilimise läbi aegade" – see on ehk poliitreklaam. Võib-olla keegi käsitleb seda, et see nii on, ja see poliitiline jõud või poliitik on võimalik sisuliselt hävitada või ruineerida või surnuks menetleda. Aga teistpidi me oleme sellises skisofreenilises olukorras. Ma arvan, et kogu saal laias laastus mõistab selle absurdsust, aga olukorras, kus me oleme Euroopa Liidus, võta või jäta. Ja mida teha? Võtame nüüd ühe konkreetse näite, mille kohta ma küsisin. Näete, hea kolleeg Maris Lauri siin vaatab ja teatab, et olukord on nii tasavägine, et Keskerakonna ja Reformierakonna tase on üks. No võrdne! See on ju puhas … Ka toona oli ju täiesti ilmselge, et see on vale. Vahe lõpuks oli, kui fikseeriti, vist 37 ja 11. Tulbad on ikka väga erinevad, üks on nii suur, teine on nii. Aga see läks maksma 105 321 eurot ja 47 senti kümne päeva eest. Selle n-ö segase n-ö manuaali järgi ebaõige informatsiooni levitamise eest ka ükskõik mis raha, ühtepidi on jälle hea, et on näha, kui palju on kulunud raha. See on positiivne. Aga oleks võimalik rakendada sanktsioone, näiteks Reformierakonna pühkida poliitiliselt kaardilt.

Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit soovite? Kolm minutit lisaks.

Jah, kujutame ette, et mõistetakse välja Reformierakonnalt 10 miljonit linnapeakandidaadi selle ilmselgelt ebatõese … Aga neid reklaame oli rohkem, see on ainult üks, 105 000 maksti selle eest. Olemegi saanud, et olematu toetusega peaministripartei lakkab olemast või igal juhul on pankrotis. Aga samas ei maksa ka nii lolliks minna. Vaated on erinevad. See konsensus paistab, et on olemas siin saalis, et hulluks ei maksa minna, kuigi oleme Euroopa Liidus ja võta või jäta. Aga samas, jah, selline väga naljakas või absurdne, et iseseisvust meil nagu on, aga tegelikult ei ole. Noh, määrus on kõige rasvasem, otsekohalduv, ja mida siis teha. Ja samas jälle, et tegemist on praegu tehnilise, et säästa politsei. Skisofreenia on selle nimi: mida me siin arutame, menetleme, kõik on enam-vähem ühte meelt, aga midagi teha ei ole. Ma ei oskagi öelda, mida sellega peale hakata. Euroopa Liidus me oleme, aga väärikus meid eriti ei iseloomusta siin. Oleme küll öelnud, et ei, aga ei ole julgenud öelda, et päris ei. Me ei ole seda selgelt välja öelnud – ma ei tea, võib-olla sellepärast, et mitte Ungariga olla üheskoos, kuigi sisu on ju tegelikult sama. Nii et selline, jah, head kolleegid, skisofreeniline olukord, ja eriti ilmekal kujul. Aivar vaatab ka siia otsa. Ma arvan, et kõik vaatavad, Marek vaatab ka, aga mängime siis. Ma ei tea, mida me mängime, kas lolli, aga natuke piinlik on. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Head kolleegid! Hea minister! Nii nagu ma alustasin enne ka küsimusega, minister ei ole siin kuidagi süüdi. Selle eelnõu juurde. Kui me räägime, et see eelnõu räägib sellest, et politseile mitte anda ja kellelegi teisele anda kohustusi, siis tegelikkuses ma palun küll majanduskomisjonil selle eelnõuga natukene tööd teha. Siin on paar teemat, mida võiks teiseks lugemiseks olla. Üks on see, mis tegelikult on siis see reklaam. No nii nagu minister ütles, et kui on logo. Mis on logo? Kas logo on see, mis on patenteeritud kusagil? Mida me nimetame logoks? Minul on 15 aastat olnud Riigikogu valimistel, esimesest korrast, oma logo "Oma mees Toompeal". Kas ma pean selle registreerima, pean patenteerima, et keegi ei hakkaks ütlema, et see on poliitiline või mittepoliitiline? Kui me kaardi teeme, postituse teeme, televisioonis teeme reklaami, siis on lihtne, paneme QR-koodi ja see ei maksa meie jaoks mitte midagi. Aga nüüd ma küsin: kui on raadioreklaam, kui poliitiline reklaam kestab 15 sekundit ja sinna juurde tuleb siis Euroopa poolt ette antud sõnum järgmised 15 sekundit, kas see on nüüd õige, et mina, kes ma olen selle reklaami tellinud, pean maksma kinni selle tagumise 15 sekundit, või peaks olema siin kirjas, et selle eest raha ei saa küsida? Selle peale küsib raadioomanik, et aga miks ma selle eest raha ei saa. Kuigi, aus olla, kui sellel hetkel keegi lobiseb, siis ka selle eest raha ei saa, eks. Aga need asjad peaksid olema selgeks räägitud, et kes kannab neid kulusid, mida keegi kusagil Brüsselis tegi otsuse. Ja see ei ole õige, et selle kinni peaks maksma, ma ei tea, üksikkandidaat, erakond, sest see loetus, mis sinna taha tuleb, vähemalt minu reklaami puhul oleks täpselt üks ühele või isegi pikem. Teine pool on see, et päris nii lihtne elu ei saa ka olla, et Euroopa Liit teeb määruse, kaks erapooletut, üks vastu, ja on vastu võetud. Igat määrust on võimalik protestida. See ei ole muidugi lihtne. Eesti riigis enamus juhtudel – ma rõhutan, enamus juhtudel, mitte alati – käivad seal ametnikud, mitte ei käi ministrid, sest ministritel on kõike muud ka teha, kui sõita iga päev lennukiga Brüsseli vahet. Täiesti arusaadav. Aga milline sõnum antakse kaasa? Eks me oleme siin saalis aastaid vaielnud selle üle, kas üks komisjon saab teha Riigikogu eest kõik otsused või mitte. Täna see nii on. Seda diskussiooni võib ka edasi rääkida ja arutleda, kuid mingid otsused peaksid tulema ikkagi siiasamma saali. Kas me ikkagi väga mõistlikult kõiki asju teeme? Ma ei vaidle vastu sellele, et välireklaamid, telereklaamid, raadioreklaamid, lehereklaamid, mis on 90% võib-olla kogu kampaania kuludest, peaks olema selged ja läbipaistvad. Aga me peaks ka teist poolt … Kui täna räägitakse pastakast, ma ei tea, mis pliiatsist, ja kas sinna võib kirjutada Peetri juurde ka ühte lauset või mitte, sõltumata sellest, kas see on põhiseadusest välja võetud või kuskilt mujalt, siis see tundub ju jabur. Pastapliiats maksab 17 senti. Ma ei tea, kas selle kulu juures … Ma paarisaja euro eest otsin neid pastakaid või keegi kinkis, selle me ju pärast deklareerime nagunii. Küsimus on tavaliselt selles, kas ajaleht andis kõigile reklaampinda võrdsetel tingimustel … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… või mitte, kas telekanal andis võrdsetel tingimustel või mitte või keegi sai kaubelda. Ma küll tunnistan, et ma olen ka ühe lehe omanik. No kui keegi täna telliks järgmiseks viieks Riigikogu valimisteks reklaami ette, siis sa ju teed tänaste hindadega, kui ette ka veel makstakse. Aga võib-olla 20 aasta pärast on see hind … Mõtled ju, kas lehtegi on, ei tea. See on alati suhteline. Minu arvates me peaksime rohkem ja rohkem selga sirgeks lükkama nendesamade Euroopa Liidu määruste koha pealt. Ühtepidi on see kõik õige, et me oleme ühes Euroopa Liidu peres ja oleme kokku leppinud mängureeglid. Aga kui need mängureeglid ikkagi näevad, et tuleb mingi väga rumal eelnõu või määrus, siis peaks seda selgelt kõva häälega protestima ja vajadusel ka minema võib-olla Euroopa Kohtusse. Kuskil on mõistuse piir. Ma veel kord ütlen, et väga suures osas on see mõistlik eelnõu ja määrus, aga ma palun, komisjoni esimees, kui sa vähegi viitsid sellega komisjonis rohkem tegeleda, laske mõned pildid teha. Kas või seesama: kaardi peal on QR-kood ja seal on kirjutatud need, need ja need asjad. Kui pastapliiatsil selline lause on, siis on sedapidi tõlgendatav, kui teine, siis teistpidi. Ei saa olla, et siia on kirjutatud, et üldjuhul, kui on väike rikkumine. Kes otsustab, milline on väike rikkumine? Milline on väike rikkumine, mis see tähendab? Kas on rahaline number? Ma ei tea, on 1000 euro eest tellitud mingit asja, on väike rikkumine, kui on, ma ei tea, 100 000 eest, siis on suur rikkumine. Need asjad, raamid peaks olema paigas, et igaüks teaks, sest oleme ausad, valimiste aeg nii viletsad me ei ole, et meil "sõpru" ei ole, kes kuskil midagi ei otsiks ja kirjutaks. Jõgeva vallas pandi ühele mehele, ise käis kleepis, nagu ma aru saan, ühe kuulsa Ameerika näitleja pilt vahepeal peale, kolm päeva oli seal. No siis protestiti, käis ja kleebised võeti ära. Kas on valetamine või mitte? Kas keegi peaks selle eest maksma või mitte? Kas seal oleks pidanud QR-kood olema või mitte? Ja viimane küsimus, kuna minister, ma saan aru, tuleb veel pukki rääkima, kuna ta seal kriipsutab alla. Ma küsin väga lihtsa küsimuse, proua minister. Kui välireklaam enne 10-ndat oli üles pandud, siis sinna ei pidanud QR-koodi panema. Kui mul pastapliiatsid on ostetud septembrikuus, kas ma järgmise aasta septembrikuus võin neid jagada ilma, et seal QR-koodi on? Aitäh!

Aitäh! Aa, minister, palun, teil ka kõne!

Aitäh! Austatud Riigikogu, ma soovin üle korrata selle, et me kõik oleme sirge seljaga ja täiesti kõhklematult. Kahtlemata see arutelu siin Riigikogus on väga selge sõnum kohtutele ja menetlejatele. Mulle tundub, et meil on siin ühesugune arusaam sellest, et me ei soovi kedagi surnuks menetleda. See on seadusandja tahe, et ebaselges olukorras menetlusi ei alustataks. Kordan üle selle meie õigusriigi põhimõtte, et mitte ükski tegu tõepoolest ei saa olla karistatav, kui pole arusaadav, mis asi see on. Meil ei ole kuskilt otsast see selg kongus, meil on täiesti selgelt selg sirgu. Ja ärgu tulgu meile vaenulikud riigid oma rahaga meie inimeste ajusid pesema. Ja kui tulevadki, siis julgegu seda öelda ja välja näidata, et inimesed teavad, kuidas neid otsuseid teha. See stenogramm siin on kasutatav selleks, et teha hiljem ka õigeid järeldusi nii ametnike poolt, ekspertkomisjoni poolt kui ka kohtute poolt. Me oleme enam-vähem ühte meelt, aga täiesti selgelt ühte meelt selles, et meil on õigusriik, mida me peame hoidma, ja meie eesmärk ei ole kuskilt otsast menetleda asju, mis on ebaselged. Vastupidi, me oleme selle erandlikult seadusesse üle kirjutanud. Kõik surakad me tõmbame ise, kui ma kasutan ühte eelkõneleja väidet, ja me ei kavatse seda teha, meie ükski ametnik ei kavatse seda teha. Me ise rakendame, ise teeme, ise otsustame ja ise otsustame ka seda, et me ei menetle. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, vastusõnavõtt, aga kiirelt, üks minut.

Jaa. No ma arvan, et osutati minu seisukohtadele, mistõttu on kohane ka väike vastusõnavõtt teha. Liisa Pakosta ministrina võib ju selliseid loosungeid siin deklareerida ja need kahtlemata kõlavad uhkelt ja vägevalt, aga need paraku ei vasta ju reaalsusele. Ei vasta ju! Kui te ise ka tunnistate, et tegelikult on siin õigusselgusega suur probleem, siis kuidas te saate öelda, et ei, meie küll ei ole nõus sellega, et Eesti Vabariigis on karistatav ükski tegu, mille puhul pole määratletud, millisest teost ikkagi jutt käib? Ongi ju just nimelt sellise juhtumiga praegusel hetkel tegemist. Te ise ka ju tunnistate seda, et ei ole võimalik määratleda, millistest tegudest täpselt jutt käib ja millistest ei käi, kui me räägime poliitreklaamist. Kas meeleavaldus Stenbocki maja ees on poliitreklaam või ei ole? Võta kinni, ei oska öelda! Ja siis on nähtud ette kuni 20 miljoni euro suurune sanktsioon, trahv selle eest, kui seda väidetavat keeldu rikutakse. Ja kuidas siis ei ole nii, et me tõmbame selja kongu ja küürutame ja laseme endale sirakaid tõmmata, kui meile selline regulatsioon peale surutakse? Kõik siin saalis saavad ju aru, et sellisel viisil õigusriigis ei tohiks toimida, aga kui Euroopa Liit nõuab, siis ikkagi teeme. Väärikusega ei ole sellisel käitumisel mitte mingisugust pistmist ja ei aita see, kui iseennast ja teisi üritada veenda mingisuguste loosungite lehvitamisega, et me käitume hirmus väärikalt. Lõppude lõpuks taandub ikkagi küsimus sellele, kas me päriselt siis käitume väärikalt või ei käitu. Ja antud juhul me, nagu näeme, ei käitu. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Sellega on tänane istung lõppenud.