Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (684 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Hussari.

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Olen teie ees eelnõuga, mis muudab Vabariigi Presidendi valimise seadust. Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise küsimus on ikka teatava regulaarsusega üles tõusnud, valdavalt alati enne presidendivalimisi, ja küsimusega, kas seda on võimalik parandada ja muuta või mitte. Viimased presidendivalimised on näidanud meile ka seda, et see regulatsioon vajaks parandamist, sellepärast et korduvalt on just enne Riigikogus toimuvat esimest valimisvooru tekkinud küsimus selle kohta, kes on ametlikud presidendikandidaadid. Seetõttu on üsna tihti leidnud aset ka olukordi, kus presidendikandidaatide arutelu on toimunud kandidaatide vahel, kellest presidendikandidaati ei olegi kunagi saanud. Ka sellised olukorrad on olnud täiesti tavapärased. Selleks, et sellist olukorda vältida, eelnõu 684 pakub välja lahenduse, et enne esimest valimisvooru Riigikogus nihutatakse presidendikandidaatide esitamise tähtaeg varasemaks ja jääb see 12 ja 9 päeva vahele senise 4 ja 2 vahel. Täpselt samamoodi nihutab eelnõu presidendikandidaatide esitamise tähtaega varasemaks ka valimiskogu puhul. Seal oleks kandidaatide esitamise aeg 7 ja 5 päeva vahel. Ning ühtlasi näeb see konkreetne seaduseelnõu ette ka seda, et presidendikandidaat saab esineda nii Riigikogu ees kui ka valimiskogu ees kõnega. Sellel on mitu põhjust. Kindlasti annab see mõistetavust ja usaldusväärsust kogu presidendivalimiste protsessile juurde, aga lisaks on selle sammu taga veel soov jäädvustada seda protsessi ajaloo tarvis. Ma usun, et hea kolleeg Enn Eesmaa, kes on pikalt töötanud televisioonis, teab, millise kaaluga on sellised äärmiselt olulised sõnavõtud meie videoarhiivides. Selliste kõnede jäädvustamine ja nende tulevaste põlvede jaoks ka edasiandmine just viisil, et need kõned on olemas, on kindlasti väga suure ajaloolise väärtusega. Ja lisaks on selles seaduseelnõus ka üks tehniline muudatus, aga see tehniline muudatus tuleb sisse viia, head kolleegid. Kuna me selle seaduse parandamisega tegeleme, siis tuleb ära parandada § 22 lõige 1, kus kehtivas seaduses on Eesti hääleõiguslike kodanike riiklik register, aga selle asemel peab olema rahvastikuregister, sest sellist asja nagu Eesti hääleõiguslike kodanike riiklik register olemas ei ole. Ja kuna me juba selle seaduse parandamise juures oleme, siis ka see konkreetne muudatus tuleb sisse viia. Need on põhimõtteliselt kaks sisulist ettepanekut presidendi valimise seaduse täiendamiseks ja üks konkreetne tehniline parandus, mis tuleb nii või teisiti sisse viia. Ma loodan, et head kolleegid mõistavad, et tegu on mitte päris tehnilise eelnõuga, vaid ikkagi teemaga, mille puhul see protsess on avalikkuse väga laia tähelepanu all. See küsimus, miks kandidaate enne esimest hääletusvooru, või ametlikke kandidaate ei ole varem olemas, on kerkinud kõikidel viimastel presidendivalimistel. Ja ma arvan, et kui me selle muudatuse sisse viime, siis me oleme ka selle konkreetse küsimuse lahendanud. Nii et ma tänan, head kolleegid, teie tähelepanu eest ja loodan, et te osalete aktiivselt selles arutelus. Ja ootan teie küsimusi.

Tänan teid tõhusa ettekande eest. On ka mõni küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud juhataja! Rõõm näha vist esimest korda siin puldis, nii-öelda lihtsurelikuna. Aga minu küsimus on see. Jah, kõik see on tore, aga miks te sellise kosmeetikaga välja tulite? Võiks nagu tulla välja presidendi otsevalimistega, siis oleks nagu jumet, kuigi seda on ju lugematul korral prügikasti saadetud. Aga miks selline kosmeetika? Pika plaani erakonnalt ootaks ikkagi pikka plaani, mitte kosmeetikat.

Aitäh teile küsimuse eest! Kõigepealt, kui ma vaatan seda statistikat, siis põhiseadust on üritatud muuta 18 korral seoses presidendi valimiste korraga ja mitte kordagi ei ole seda tehtud õõnestunult. Valdavalt on tegu presidendi otsevalimise seadustamise ettepanekuga ja see ei ole läbi läinud. Eesti on parlamentaarne riik ja valdav osa parlamendist ei ole siiamaani leidnud, et presidendi otsevalimine peaks olema Eestis sisse viidud. See on ühelt poolt. Teiselt poolt, me kaalusime siin selle konkreetse eelnõuga seoses ka laiemaid variante, sealhulgas arutasime veel valimiskogu suurust, mis on ka teemana tõstatunud, arvestades, et põhiseaduse loojad nägid ette ja mõtlesid oluliselt suuremale valimiskogule. Aga pärast haldusterritoriaalset reformi on meie omavalitsuste arv ju jäänud märkimisväärselt väiksemaks, mis tähendab ka seda, et kohalike omavalitsuste esindajate hulk valimiskogus on vähenenud. Ja täna me oleme olukorras, kus Riigikogu liikmete arv ja valimiskogus osalevate kohaliku omavalitsuse volikogude esindajate arv on peaaegu võrdne. Põhiseaduse loojatel oli ikkagi soov, et kohalikke esindajaid oleks rohkem. Aga kuna selle konkreetse eelnõu puhul me ei leidnud ka selles küsimuses ühist seisukohta, siis on see eelnõu esitatud just sellisel viisil, mis sõnastab ära need põhiprobleemid, mis on viimaste presidendivalimiste juures esile kerkinud. Ja siin ma ei pea ainult silmas 2016. aasta valimisi, vaid täpselt samamoodi ka 2021. aastal kerkis täpselt seesama probleem esile, et miks enne, kui Riigikogu hakkab seda asja arutama, need ametlikud kandidaadid tekivad nädalavahetusel. Ja kui me oleme olukorras, kus need kandidaadid tekivad nädalavahetusel ametlike kandidaatidena, siis meedia peab justkui enne seda debatti ja avalikkus peab arutelusid mitteametlike kandidaatidega. Ma võin ka oma ajakirjanduslikust minevikust välja tuua näiteid, kus näiteks aastal 2001 me pidasime presidendikandidaatide debatti seitsme presidendikandidaadiga, suur osa nendest ei saanud mitte kunagi presidendikandidaatideks. Seetõttu see täpsustus, mis puudutab peaasjalikult ka seda esimest vooru, et tuua see kandidaatide esitamine nädal aega varasemaks, aitaks kindlasti lahendada ära ka selle probleemi. Ja ma usun, et avalikkuses oleks seetõttu ka oluliselt vähem kriitikat, et nüüd on kandidaadina esitatud keegi must hobune. See musta hobuse teema on ka siin korduvalt kandidaatide esitamise protsessis läbi jooksnud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Riigikogu esimees! Tänan ettekande eest! Te ise juba ennetasite minu küsimust valimiskogu koosseisu kohta, sest avalikkuses ja ka Riigikogu koridorides ja erakondades on sellest palju juttu olnud. Seal kunagi jah vist oli pea 250 omavalitsuste esindajat, 2016. aastal oli 234 ja 101 Riigikogu liiget see proportsioon. Peale haldusreformi muidugi see muutus, sest omavalitsusi jäi kõvasti vähemaks. Ja nüüd on niisugune, et 2021. aastal oli 107 kohaliku omavalitsuse volikogude esindajat ja 101 Riigikogu liiget ehk peaaegu pool-pool. Kunagi siiski valimiskogu, kui see seadus tehti ja see valimiskogu sellisena ette nähti, pidas silmas veidi teistsugust proportsiooni, mis oleks rohkem omavalitsuste poole, sest sinna ta jõuab ju siis, kui Riigikogu omavahel kokkuleppele ei jõua. Kas te kaalusite mingisuguseid teistsuguseid valemeid? Kas te tegite konkreetseid ettepanekuid erakondadele ja mille taha see jäi?

Aitäh! Ma nüüd teen täpsustuse, et me oleme enne järgmise aasta presidendivalimisi olukorras, kus meil on kohalike volikogude esindajaid isegi 106, mitte 107, nii et see on vähenenud veel ühe esindaja võrra. Aga ei, loomulikult me arutasime kõiki neid erinevaid aspekte, aga küsimus on alati pisiasjades ja antud juhul selles valemis, et kuidas ikkagi see välja joonistada viisil, et see tunduks õiglane ja et see oleks ka toimiv. Ja kuna praegu selles valemis ei ole siin Riigikogu liikmetel väga selget ühist seisukohta, siis kuna see protsess praegu käib, ma suure tõenäosusega oletan, et ka enne teist lugemist tahetakse seda arutada Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Ma ei välista, et see arutelu tuleb, aga küsimus on selles, kas see pälvib ka Riigikogu suure saali toetuse. Mina isiklikult olen kindlasti seda meelt, et juhul kui me üleüldse kaalume seda valimiskogu suurendamist – see tähendab sisuliselt ju igale kohalikule omavalitsusele, mis on mingist x arvust väiksem, veel ühe esindaja lisamist –, siis need esindajad valimiskogusse tuleb valida proportsionaalselt. See annaks siis ka opositsioonile võimaluse olla valimiskogusse või selle konkreetse omavalitsuse opositsioonile võimaluse sellesse valimiskogusse oma esindaja saata. Aga see on nüüd teoreetiline arutelu ja väljub selle esialgse eelnõu mõttest. See on väga konkreetselt seotud Vabariigi Presidendi valimise seadusega. Aga nagu ma ütlesin, praegu on pall lahti löödud, arutelu käib ja me ei saa ju välistada, et Riigikogu liikmed tahavad ka nende ettepanekutega enne teist lugemist välja tulla. Nii et siis me saame siin saalis juba selle üle pidada põhjalikumat arutelu.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Kuulun kindlalt nende hulka, kelle arvates Eesti rahvas peaks oma presidendi valima. Soomlased teevad seda ja vaadake, kui hea presidendi nad said. Seepärast ma arvan, et see seaduseelnõu ei ole otsustav, küll aga samm õiges suunas. See, millele sa osundasid, kaasa arvatud see tehniline parandus, on väga oluline. Väga hea, et presidendikandidaadid saavad sõna ka siinsamas Riigikogu saalis. Mu küsimus sulle kui selle initsiatiivrühma liidrile on selline. Tore on näha, et initsiatiiv on sisuliselt kõigist erakondadest, kes on Riigikogus esindatud. Sina suhtled ühiskonnaga laiemalt. Kuidas sulle tunduks, kui praegu küsiks Eesti rahva käest kas või referendumi korras, mida nad arvavad? Milline oleks sinu arvates vastus?

Aitäh, hea kolleeg! Nii või teisiti, nagu ma ütlesin, see küsimus presidendi otsevalimistest on olnud ju püsivalt laual ja me oleme seda põhiseaduse muutmist arutanud Riigikogus 18 korda. Siin Riigikogus ei ole ta seda toetust leidnud. Arvestades, mida inimesed on öelnud presidendivalimiste ja üldse poliitiliselt oluliste teemade kohta, ei ole seda peetud keskseks ja oluliseks teemaks. Võib arvata, et rahvaküsitluses me võime saada üsna ootamatu tulemuse. Praegu ei ole seda peetud niivõrd oluliseks teemaks, et sellele piisavalt keskenduda. Küsimus on ka selles, millisel moel ja tõenäoliselt kas mittesiduva rahvahääletusena on võimalik seda korraldada. Aga täna, jah, seda initsiatiivi ei ole tehtud ja selle initsiatiiviga ei ole ka välja tuldud. Mul on seda väga keeruline kommenteerida. Varasematel kordadel, kui seda on üritatud, siis see siit saalist ei ole ka kaugemale jõudnud. Aga mis puudutab sinu positiivseid märkusi selle eelnõu kohta, siis aitäh, Enn, et sa oled märganud, et need muutused on olulised. Need tuleb meil selle aasta numbri sees sisse viia selleks, et meil oleks võimalik minna järgmisesse aastasse muudetud Vabariigi Presidendi valimise seadusega ja et kõik teaksid juba piisavalt kaua enne presidendivalimist, millised on need konkreetsed mängureeglid. Need tuleb meil nii või teisiti teha juba siin selle istungjärgu jooksul ära ja ma loodan, et Riigikogu liikmed seda ka toetavad. Vähemalt seda konkreetset eelnõu on toetanud 37 Riigikogu liiget väga mitmest erakonnast ja selle hulgas on nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakondi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Mul on küsimus nende valimiskogus osalevate valijameeste kohta. Praegu on neid 106, aga varasemalt on see arv olnud suurem, umbes 160, isegi üle selle. Kas ei oleks mõistlik taastada see vana arv? KOV-e on jäänud küll vähemaks, aga ma selle vastusega ei tahaks praegu leppida. Siis ikkagi oleks asi hoopis demokraatlikum, kuna suurem valijameeste arv kannab endas ka suurema hulga Eesti rahvastiku arvamust.

Aitäh! See on nüüd ülimalt teoreetiline. Tõenäoliselt on vana arvu taastada väga keeruline, sellepärast et arv peab mahtuma mingisse mudelisse. See mudel tõenäoliselt ei arvesta päris täpselt seda vana arvu. Ehk sellisel juhul me peame ikkagi vaatama otsa tänaste omavalitsuste suurusele ja sellele, kuidas kogu see valem jookseks kokku nii, et ta ei diskrimineeriks mitte ühegi omavalitsuse valijaid. Tõenäoliselt, kui me nii-öelda teoretiseerime selle võimaliku käigu üle, siis see mudel peab olema selline, mis tõesti käsitleb neid omavalitsusi võrdselt, aga samal ajal käsitleb ka suuremaid omavalitsusi selliselt, et nende suuremate omavalitsuste valijad ei oleks liigselt diskrimineeritud. Täna on ju selgelt valimiskogu koosseis väiksemate omavalitsuste poole kaldu ehk see toetab ikkagi väiksemate omavalitsuste valijaid ja nende häälekaal on pisut tugevam kui suurtel omavalitsustel. Nii oli see ka põhiseaduse loojatel mõeldud, et valimiskogu oleks see järgmine instants, mis osaleb presidendivalimistel, juhul kui Riigikogus presidendikandidaat ei pälvi enam kui kahekolmandilist häälteenamust. See valem, mis toona sõnastati ja mis välja käidi, toetas ka väiksemaid omavalitsusi. Nii et ma arvan, et kui üldse teoretiseerida selle võimaluse üle, siis see lahendus kindlasti peab soodustama pigem tõesti neid omavalitsusi, mis on väiksemad. Aga samal ajal me ei saa seda vahet suuremate omavalitsustega väga suureks ajada. See peaks olema ikkagi enam-vähem mõistlikus korrelatsioonis. Nii et see on ülimalt teoreetiline arutelu põhjusel, et see konkreetne eelnõu seda sätet ette ei näe.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh! Tegelikult te ütlesite kohe ära, et seda ei ole võimalik teha, aga mina arvan niimoodi, et ikkagi on võimalik teha. Sest ma vaatan juurpõhjusi. Ütleme, praegu on lähtutud KOV-ide arvust, aga küsimus on selles, et sellisel juhul ju hakkavad teatud määral domineerima koalitsioonis olevate isikute arvud, näiteks volikogudes, kes otsustavad neid küsimusi. See tähendab seda, et presidendi puhul kujundatakse ikkagi välja teatud vaadetega inimeste arvamus. Siin peaks seda osa kuidagimoodi tasakaalustama ehk oleks esindatud nii koalitsioonis kui ka opositsioonis olevad isikud, kes pääsevad valijameestena otsustama küsimuse üle.

Aitäh! Ma vastan kõigepealt veel täpsemalt teie eelmisele küsimusele. Seda vana proportsiooni ei ole võimalik kuidagi taastada – või mitte isegi vana proportsiooni, vaid vana numbrit –, sellepärast et ta ei lähtu mingitest valemitest. Kui üldse arutada selle teema üle, siis tuleks paika panna uus valem, mille alusel need valijameeste kohad jagatakse, mis enam-vähem arvestaks seda proportsiooni, mis oli Riigikogul ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatel valimiskogus siis, kui põhiseaduse loojad otsustasid, et selline instants tuleb presidendivalimiste puhuks luua juhuks, kui presidenti ei valita Riigikogus. Aga nagu põhiseadus ütleb, kõigepealt on presidendivalimine ja presidendivalimised peavad toimuma Riigikogus. Riigikogu on see, kes valib presidenti, ja kui Riigikogu tõesti selle ülesandega hakkama ei saa, siis me alles hakkame rääkima valimiskogust. Kõigepealt, Riigikogu peab olema ise täis koostöötahet, leidmaks Eesti Vabariigi järgmist riigipead. Ja nendel põhjustel on siin ka see konkreetne kandidaadi esitamise tähtaja varasemaks toomine sellesse eelnõusse sisse kirjutatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Avastasin, et kaks küsimust on. Siin oli kuidagi korduvalt välja öeldud, et see on Riigikogu-ülene eelnõu, aga tegelikult kahe erakonna esindajailt siin allkirju ei ole. Või olen ma valesti aru saanud, et härra Kiviberg on äkki EKRE-sse vahepeal astunud või Stoicescu on Keskerakonda? Siin kahe erakonna esindajaid ei ole ju. Või ma saan valesti aru?

Aitäh! Siin on 37 Riigikogu liikme allkirjad ja ma teavitasin käesoleva aasta juunikuus kõiki Riigikogu liikmeid, et on võimalik sellisele eelnõule allkiri anda. See oli rohkem Riigikogu liikmete initsiatiiv kui erakondade initsiatiiv. Allkirja andsid need, kes leidsid, et need ettepanekud on mõistlikud ja et seda muudatust tuleks tõsiselt kaaluda. Nemad andsid ka allkirja ja käisid Riigikogu esimehe kabinetist läbi ja kirjutasid alla.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Hussar! Kuulasin teie sõnavõttu ja kurtsite selle üle, et varasemalt on juhtunud nii, et käisid siin kandidaadid ja pidasid debatti, pärast kandidaate neist ei saanudki. Et te püüate näiteks seda muret lahendada. Aga tegelikult ma ütleksin, et see mure on natukene selle saali enda mure, et iseendale niimoodi seda presidendivalimist tehti. Mina ka kindlasti pooldan seda, et kui seda presidendivalimiste korda muutma hakata, siis me võiksime tõesti mõelda sellele, et ta oleks otse valitav. See tundub praegu natukene selline nikerdamine. Kas sulle ei tundu?

Aitäh! No kui me hakkame põhiseadust muutma, siis te olete ise ka näinud, kuivõrd keeruline on põhiseaduse muutmine. See võtab aega. Ja kindlasti sellise seadusandliku initsiatiivi tegemise võimalus on teil Riigikogu liikmetena olemas. Aga kui nüüd tahta lahendada ja parandada ära need probleemid, millele on tähelepanu juhitud, siis tuleks need ära teha, sellepärast et järgmiste presidendivalimistega seoses ma olen täiesti veendunud, et põhiseadust ei ole võimalik muuta. Isegi parima tahtmise juures seda ei ole võimalik muuta. Ja see tähendab, et parandame ära need kitsaskohad, millele on tähelepanu juhitud, selleks et ka siin saalis oleks seda koostöötahet rohkem. Ja ma usun, et kui see kandidaat on ka varem olemas, siis suhtutakse presidendivalimistesse veelgi tõsisemalt, selleks et president tõesti õnnestuks ka siin Riigikogus ära valida.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Jaa! No kui mina vaatasin, kui see eelnõu siia jõudis, siis mul käis peast läbi ka mõte – seda on siin saalis ka korduvalt tõstatatud –, et institutsioonide maine, sealhulgas Riigikogu maine, ei ole heas kohas. Ja siis ma hakkasin mõtlema, kas see on sinu püüd kuidagi ennast rohkem pilti tuua või kuidagi ka maineküsimustega tegeleda. Sest mina julgen küll arvata, et eks Riigikogu juhil on ka suur roll selles, milline see institutsiooni maine parasjagu on, ja on terve rida tegevusi, mis sa Riigikogu juhatajana oled minu hinnangul teinud ja mis ongi mainele halvasti mõjunud. Kas see on sul selline natuke ka kuidagi egoprojekt, et teeks mingigi eelnõu ja äkki kuidagi saaks mingigi positiivse märgi maha?

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis nendele probleemidele on avalikkuses korduvalt tähelepanu juhitud, et nendega tuleks tegeleda. See oli väga konkreetselt ka minu seisukoht, miks ma otsustasin seda initsiatiivi vedada. Seda enam, et ka Vabariigi Valitsuse tegevuskavades on ligi kaheksa aasta jooksul Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise teema olnud üleval, aga mitte kunagi ei ole kuhugi jõutud. Seda enam, ma arvan, on põhjendatud, et Riigikogu tegeleb demokraatiapaketi eelnõudega. Ja see on konkreetselt üks demokraatiapaketi eelnõu, mille osas on tähelepanu juhitud, et tuleb muutused sisse viia. Ma usun, et need konkreetsed muudatused on selgelt põhjendatud, pidades silmas ka eelseisvaid presidendivalimisi.

Jaa, suur tänu! Ma olen paralleelselt üritanud jälgida ka Vabariigi Valimiskomisjoni istungit, mistõttu võib-olla mul on jäänud kuulmata midagi, mida te selle kohta olete juba ütelnud. Aga ma küsin siiski teilt teie isiklikku hinnangut selle kohta. Kas te ise ei arva, et lähtudes asjaolust, et Eesti peaks põhiseaduse kohaselt olema demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, on tegelik seaduse muutmise vajadus see, et rahvale tuleks anda õigus valida endale ise riigipead? Kuidas teie enda isiklik seisukoht selles küsimuses on, olgugi et praegune eelnõu seda ette ei näe? Ja siin ma küsin ka teie partei seisukohta, te oskate ehk ka seda väljendada. Kas te toetate nii isiklikult kui ka parteina rahvale presidendivalimise õiguse andmist või ei toeta?

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kui me vaatame põhiseadust, siis põhiseadus ütleb ju väga selgelt, et seadusandlik võim Eestis kuulub Riigikogule. Ehk Riigikogu roll näitab seda, et Eesti on parlamentaarne vabariik. Ja seetõttu ma usun, et ennekõike me täna ju keskendume sellele, et just läbi Riigikogu rolli toimub ka Eestis oluliste protsesside juhtimine. Mis puudutab nüüd presidendi otsevalimist, siis nagu ma ütlesin, see teema on siin korduvalt läbi jooksnud. 18 korda on üritatud põhiseadust selles küsimuses muuta, mitte kordagi ei ole see õnnestunud. Ja ma arvan, et siin üks keskseid küsimusi ongi seotud just sellega, et meil on parlamentaarne vabariik ja siiamaani ei ole peetud vajalikuks otse valitud presidendi olemasolu. Sellepärast, et ka Soome puhul see diskussioon kestis ikkagi väga pikalt, enne kui presidenti hakati otse valima. Aga see tähendas ka presidendi õiguste kitsendamist, et presidendil ei oleks liiga suurt õigust ühiskonnas olevaid protsesse suunata. Ühelt poolt on otse valitud president väga suure mandaadiga, aga teiselt poolt, kui tal on õigusi väga palju, siis Soomes oli kõige suurem hirm seotud sellega, et president võib hakata kasutama seda võimu viisil, mis ei ole avalikkusele mõistetav. Seetõttu vähendati seal presidendi õigusi ja otsustuspädevust, aga samal ajal tehti otsus presidendi otsevalimiste kasuks. Mina isiklikult olen tänases seisus seisukohal, et parandame ära selle olemasoleva seaduse. Mis puudutab otsevalimisi, siis see on laiema debati koht. Aga tänases seisus, arvestades seda, kus me ühiskonnana oleme, ma pigem ei toeta presidendi otsevalimist. Mis puudutab erakonna seisukohta, siis erakond ei ole täna ka olnud seda meelt, et me peaksime presidendi otsevalimiste ettepanekut toetama. Me peaksime presidendi otsevalimiste ettepanekut toetama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul eelnõu algatajana on väga hea meel, et vähemalt see väike samm on suudetud kokku leppida ja esitada. Tõepoolest, tegemist on teemaga, mida on aastaid arutatud. See, et presidendikandidaadid saavad ka Eesti inimestele enne tuttavaks ja neil on võimalik ennast puldist tutvustada, on väga hea muutus. Samas ma küsiksin. Muudatus, et haldusreformieelsed proportsioonid valimiskogus taastada – arusaadavalt, kui sellele ei olnud laiapõhjalist toetust, siis seda ei saanud eelnõusse panna. Aga mida teie ise sellest arvate? Minu meelest on see seda tüüpi viga või eksimus, mis tekkis õppimiskohustuse viimisega 18. eluaastani ja siis selgus, et need 18-aastased õppivad noored saavad töötada ainult kaks tundi päevas. Samamoodi haldusreformi järel, see oli kaasnenud muutus teistes seadustes, mis kujundas ümber ka valimiskogu. Kunagi ei olnud ju eesmärk, et inimesed, kes Riigikogus ei suuda presidenti ära valida, vahetavad hoonet ja suudavad teise nime all selle valiku teha. Mida teie arvate proportsioonide taastamisest?

Aitäh! Kõigepealt, haldusterritoriaalne reform kindlasti ei olnud minu hinnangul viga. Ma arvan, et me pidime selle ära tegema. Sellel, et selle konkreetse reformi raames niivõrd oluline aspekt nagu valimiskogu koosseis ja esindajate hulk valimiskogus jäi tähelepanuta, on tõenäoliselt mitmeid põhjuseid. Ma tean, et siin Riigikogus on ka selle teemaga üritatud tegeleda, aga siiamaani ei ole see õnnestunud. Nagu ma eelnevalt mainisin, see konkreetne eelnõu on ju alles esimesel lugemisel ja läheb tagasi põhiseaduskomisjoni teisele lugemisele. Me ei saa ju välistada, et Riigikogu liikmed tahavad tõstatada ka selle teema, ja siis on see küsimus laual. Ma juhtisin tähelepanu sellele esialgsele proportsioonile. See küsimus on tõepoolest üleval põhjusel, et põhiseaduse loojate ettekujutus valimiskogu suurusest ja proportsioonidest oli pisut teistsugune. Seetõttu see küsimus on kindlasti üleval. Aga siis tekib kindlasti küsimus ka sellest teisest poolest, et milline see konkreetne mudel saab olema. Niipalju kui ma olen siin Riigikogu liikmetega rääkinud, siis Riigikogu liikmetel on väga erinevad ettekujutused sellest võimalikust mudelist. Proportsioonid suure ja väikese omavalitsuse vahel, kas see kedagi diskrimineerib või ei diskrimineeri – need küsimused on kõik üleval. Nii et lõppkokkuvõttes see kalkulatsioon saab olema väga keeruline. Nagu ma ütlesin, kui kehtestada mingisugune uus mudel, siis see tõenäoliselt on ikkagi natukene väiksemate omavalitsuste poole kaldu, eriti kui me peame siin just väikesaari silmas ja väikesaartel olevaid valdasid silmas. Nende esindajad saavad väga selge võimenduse või ka nende hääled saavad väga selge võimenduse sellise võimaliku muudatuse kaudu. Aga ka see käib demokraatia juurde, et üsna tihti need väiksed saavadki võimenduse. Lõppkokkuvõttes siiski ju see suur hulk hääli otsustab selle. Ja me räägime ju täna kehtiva põhiseaduse alusel sellest, et valimiskogus osutub valituks mitte küll valimiskogus osalejate või valimiskogu liikmete häälteenamus, vaid valimistel osalenute häälteenamus otsustab selle, kes saab järgmiseks presidendiks. Selles mõttes kindlasti see arutelu, ma usun, on täna sellises seisus, kus on võimalik, et see küsimus kerkib.

Riina Sikkut, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, ka mina arvan, et haldusreform oli õige asi. Paralleeli tõin selles mõttes, et tegime head asja, tõstsime õppimiskohustuse 18-ni, kaasnes muutus, mida me ei soovinud, kiiresti reageerime ja parandame ära. Siin samamoodi, et kui haldusreformiga kaasnes muutus mujal, tegelikult tuleks kiiresti reageerida ja ära parandada. Teisalt tõesti, te väga hästi kirjendasite seda, et väiksemad piirkonnad võivad saada nii-öelda võimenduse. Ma omalt poolt nendin, arvestades, et investeeringud, inimesed ja töökohad tulevad eelkõige linnalistesse piirkondadesse, maal me räägime pigem sellest, kuidas seal elu hoida, koole lahti hoida. Seda, et ühes kohas ja näiteks valimiskogus saavad suurema esindatuse maapiirkonnad, ma ei näe seda kuidagi ebaõiglase, valena või mittesoovitavana.

Ma olen teiega täiesti nõus. Ma sellepärast juhtisingi tähelepanu sellele, et väiksemad kohad, eriti veel väga väikesed kohad, nagu Kihnu vald ja Ruhnu vald, saavad sellisel juhul, kui me mudelit muudame, väga suure võimenduse. Aga te õigustatult juhtisite tähelepanu sellele, et see ongi põhjendatud. Loomulikult, sellised suured demokraatlikud mudelid ongi väiksemate kohtade poole kaldu ja peavadki seda olema. See on ka üks osa ju riigi regionaalpoliitikast. Seda ma siin ka eelnevalt oma vastustes olen mõista andnud, et väiksemad kohad saaksid seeläbi ka suuremat tähelepanu.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt eelnõu algatajate esindaja! Siim Kallas ja mõned teised poliitikud on veel avaldanud arvamust, et võib-olla Eestil ei olekski presidenti vaja, et ühendame presidendi ja peaministri volitused. Kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, seadusandlikku võimu teostame parlamendi kaudu, täitevvõimu teostame valitsuse kaudu peaministri juhtimisel, et presidendil nagu ei olekski selles mudelis kohta. Mida teie sellest arvate ja kas algatajad oma mõttelennuga nii kaugele ka jõudsid?

Aitäh! Algatajad oma mõttelennuga nii kaugele ei jõudnud, aga võtan nüüd ette Eesti Vabariigi põhiseaduse § 78. See sõnastab väga selgelt Vabariigi Presidendi ülesanded. Neid on 20. Kui ma hakkan vaatama, millega Vabariigi President tegeleb, siis mul on küll väga keeruline näha, et see kõik mahuks peaministri vastutusalasse, kes oleks ühtlasi ka presidendiametis. Lisaks on presidendil väga oluline tasakaalustav roll, millele ka teie, härra Seeder, olete korduvalt siin Riigikogu saalis tähelepanu juhtinud, mistõttu ka mina olen sellel seisukohal, et Vabariigi Presidendil on täna Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt äärmiselt oluline roll täita ja see roll peaks ka selliseks jääma.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Arutelu juhtivkomisjonis, milleks oli põhiseaduskomisjon, tutvustab meile meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg.

Suur tänu, härra juhataja! Austatud kolleegid! Head vaatajad! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu muudatusettepanekut lausa kahel korral, kui valmistasime ette esimest lugemist. Ma tooksin teile välja need küsimused, millele oli vaja vastust leida ja mis kerkisid esimesel arutelul üles. Kõigepealt tuli küsimus selle kohta, kuidas ikkagi kandidaadi esitamise tähtaega käsitleda selles kontekstis, et kui peaksid jõudma presidendivalimised valijameeste kogust uuesti parlamenti tagasi, kas siis kehtivad samad põhimõtted, nagu see muudatus ette näeb praegu esimese vooru eel. Samuti kerkis küsimus selle kohta, miks just täpselt presidendikandidaatidele Riigikogu ees võimaldatakse just kümme minutit, mitte mõnda teist ajavahemikku kõne pidamiseks. Kuivõrd esimesel arutelul ei olnud kutsutud eelnõu algataja esindajana Riigikogu esimeest, siis selleks me arutelu esimesel korral peatasime ja jätkasime seda 7. oktoobril. Seal selgitas härra Riigikogu esimees muidugi uuesti põhjalikult muudatuste sisu. Üks neist on tehniline, kaks on sisulised. Ta tõi esile, et just nimelt ühiskonnas on korduvalt tõstatatud küsimus, miks kandidaadid ilmuvad avalikkuse ette alles viimasel hetkel. Ja muidugi teine moment on see, et Riigikogu ees võiksid – mitte võiksid, vaid lausa peaksid – kandidaadid saama kõnega üles astuda. Nüüd, sellelsamal 7. oktoobri arutelul esitatigi küsimus, miks just nimelt kümme minutit, miks mitte mõni teine ajavahemik. Härra Hussar vastas, et presidendikandidaadi ettekande pikkuse määramisel on lähtutud Riigikogu praktikas kehtivatest ajapiirangutest, need on kuidagi võetud aluseks või nendest lähtuvalt on see kümme minutit välja pakutud. Ta viitas ka Riigikogu avaistungile, kus näiteks nii Riigikogu esimehe kui ka Vabariigi Presidendi kõne jääb 10–12‑minutilise ajavahemiku piiresse. Ja selle kümne minutiga jõuab piisavalt põhjalikult oma seisukohti esitada. Liialt pikk aeg võib-olla jällegi koormaks liigselt päevakorda, kui presidendikandidaate peaks olema rohkem. Nii et see kümneminutiline ajavahemik oleks eelnõu algatajate meelest optimaalne. Kolleeg Seeder tõstatas veel kord selle küsimuse, et varasem registreerimine võib nüüd tekitada olukorra, kus hiljem ei saa sedasama põhimõtet rakendada, kuna põhiseadus ja seadus näevad valimiskogusse liikumisel ette kindlad tähtajad. Ta lisas, et seni pole kandidaatide hiline esitamine olnud sisuline probleem, kuna kõik kandidaadid on olnud enne esimest vooru teada ja ootamatuid nii-öelda musta hobuse kandidaate pole esinenud. Ta küsis täpsustuseks, kuidas mõistetakse esimest vooru juhul, kui kandidaat tuleb valimiskogust tagasi Riigikokku, viidates näiteks Kersti Kaljulaiu juhtumile. Kas sellisel juhul kehtiks sama nõue kandidaatide varasemaks ülesseadmiseks või algab protsess otsast uuesti? Selle kohta avaldas arvamust ka Riigikogu Kantselei esindaja härra Jõgeva, kes on ka selle eelnõu muudatuse ettevalmistamisega põhjalikult tegelenud. Ta täpsustas, et selle seaduse kohaselt käsitletakse olukorda, kus presidendikandidaat tuleb valimiskogust tagasi Riigikokku, erakorralise valimisena ning sellisel juhul rakenduvad erakorralise valimise sätted. See tähendab seda, et kehtima jääb kandidaatide ülesseadmise tähtaeg neljandast kuni teise päevani. Aga Riigikogul on ju endiselt võimalus seda põhimõtet muuta. Praeguses sõnastuses on ta sellisena välja pakutud. Kolleeg Seeder tõstatas veel küsimuse, kas presidendikandidaatide esinemisõigus võiks olla sõnastatud kui kohustus – mitte õigus, vaid kohustus. Härra Hussar vastas, et esinemisõigus on seni sõnastatud aupaklikult, kuid arvestades, et tegemist on presidendivalimistega, oleks kohustuslik esinemine igati põhjendatud. See küsimus oli sobilik teise lugemise aruteluks ning vajaduse korral saab ka esinemiskohustuse seadusesse lisada. Ja nüüd tuli arutelu alla ka valimiskogu suuruse küsimus. Härra Seeder juhtis tähelepanu, et algselt kehtis valimiskogu puhul proportsioon, kus Riigikogu moodustas umbes kolmandiku valimiskogus osalevate valijate hulgast. Pärast haldusreformi oleks ehk kohane need proportsioonid üle vaadata ja viia vastavusse algse põhimõttega. Ka siinkõneleja toetas seda mõtet ja ühiselt leiti, et on võimalik püüda leida üksmeelt erakondade vahel, et leida selline lahendus, mis võiks Riigikogu täiskoosseisu enamusele sobida. Tõsi, härra Hussar tõdes, et see võib osutuda keeruliseks. Sellel teemal, selles küsimuses on väga erinevaid arvamusi. Ma saan aru, et eelnõu muudatuste ettevalmistamisel puudutati seda teemat erinevate poliitiliste jõududega, aga kord aega nappis, siis ei olnud piisavalt aega, et leida sellist lahendust, mis osapooltele sobiks. Ja jõudsime menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. oktoobriks, see otsus tehti konsensuslikult. Teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli samuti konsensuslik otsus, ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslikult. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, need on avatud fraktsioonidele. Eeldan, et hea kolleeg Peeter Ernits Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nii armas oli kuulata, kuidas me tegeleme siin kosmeetikaga. Maa põleb jalge all, aga varsti juba tund aega arutame, kas värvida maja punaseks, siniseks või kollaseks või äkki roheliseks. Kõik see on tore. Tõepoolest, senine praktika ei ole kõige ilusam, et kusagilt tulevad ja kohe lähevad. Aga ma tuletan teile meelde, et sellest on räägitud ja mida me ei ole ikkagi teinud, et kui tulevad ministrikandidaadid, siis nad tuleksid siia ette, kaamerad käiksid ja vastaksid küsimustele, siis tuleks välja, kes on loll ja kes ei ole. Juba eelnevalt selekteeriks ära. Minu mäletamise järgi on seda isegi praegu vähemalt üks koalitsioonierakond lubanud, aga pole teinud, kuigi oleks võinud teha. Jüri Raidla on selle välja pakkunud juba hulk aega tagasi. See oleks esimene sõel riigireformil, aga pole tehtud. See on esimene asi. Tegelikult tuleks tegelda oluliste asjadega. Rahva tahet tuleks rohkem kuulata. See ei ole tühi jutt, mingi õõnes deklaratsioon. Rahvast tuleks rohkem kuulata. Aga meie nokime siin nina, vaatame, värvime maja siniseks või punaseks või roheliseks, mis on ka oluline, ka maja puhul ja ka selle presidendi valimiste puhul. Aga prioriteedid võiksid paigas olla. Jah, täna rahvas praegust valitsust ei usalda. Viimane number oli vist 14%. See on ju olematu. Selle järgi vaadates ma saan aru Riigikogu esimehest, et sellel taustal, kui rahvas teda ja tema parteid ja üldse valitsust ei usalda, ei saa ka rahvast usaldada. Ei saa anda võimalust, et rahvas võiks valida endale presidendi. Jah, 18 korda on see initsiatiiv tulnud, 2021. aastal, kui ma õigesti mäletan, oli viimane kord, siis oli 45 kolleegi, mina ka seal hulgas, detsembrikuu oli, ja läks nagu ikka looja teed. Kuigi jah, Euroopa Liidus on palju riike, pooled juba, kes usaldavad oma rahvast, ja mõned on isegi naabrid – Soome või Leedu. Tegelikult minu sõnum ja meie sõnum on, et tegelikult tuleks tegelda põhiliste ja kõige olulisemate asjadega – see, mis läheb rahvale korda. Olukord tõesti, maa põleb praegu jalge all, usalduskriis on totaalne. Me liigume tegelikult demokraatlikust õigusriigist vaikselt nii-öelda suvariigi poole või ennetava riigi poole. Kõik need nuhkimise eelnõud – mõni on prügikasti läinud, aga tuleb jälle välja võetud ja varsti jõuab jälle siia. Ma pean silmas neid superandmebaaside ja nende asju. Initsiatiivid või mõelda seda, mis keegi mõtleb või milliseid videoid vaatab, näiteks kolleeg Vooglaid või keegi teine, või Ando Kiviberg. Äkki saaks kriminaliseerida? Õnneks on see maha võetud. Tegelikult oleks pika plaani erakonnalt oodanud ka pika plaani eelnõu. Kahjuks on see lühikese plaani, kuigi vajalik. Kui nüüd öeldi, kes siin ütles, et põhiseaduse järgi on seadusandlik võim meie käes – noh, kuulge, teate ju isegi, et me oleme ju kummitempel. Oleme laisad, oleme ülbed, oleme lohakad, teeme kõvasti praaki, suuname ja nendele, kes täitevotsused vastu võtavad, delegeerime neile mõningate tühjade paragrahvide sisustamise, mida tegelikult õigusriigis ei tohiks olla. Ma osalesin eile ühel nõupidamisel – juristide, kohtunike jne –, kus arutati numbrituvastuskaamerate seisu, praegust seisu ja õppetundi. Kohati oli üsna hirmuäratav see tulevik, millest räägiti seal.

Hea kolleeg, korra segan, kas taas lisaaega?

Jah, paar minutit.

Jah, palun lisaaega!

Tehisintellekti tulekuga veel jõulisemalt, aga ma kordan uuesti. Sellel eilsel nõupidamisel korduvalt kohtunikud pöördusid meie poole. Ma olin kahjuks ainukene Riigikogu liige, kes kuulas seda, et tehke tõsisemat tööd, sisustage paragrahve nii, nagu vaja on. Rohkem diskussiooni, rohkem valgust tarre, rohkem arutelusid, aga mitte nii, nagu täna on olnud. Volinik Serafini monoloog, siis ülepeakaela eelarve nii-öelda üle libisemine arutelus, mis on ka oluline. Ja siis on läbi. Rohkem tegelikult ei tahtnudki keegi sõna võtta, aga valimiskampaania käib. Kokkuvõttes aitäh pika plaani erakonnale lühikese plaaniga väljatuleku eest! See on vajalik, aga tegelikult peaks tegelema olulisemaga, reaalselt pika plaaniga – see, mis on Eesti riigile ja rahvale oluline, mitte niisama mõnusalt soojas toas nina nokkida. Kuigi ka see on oluline. Aitäh!

Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõige kokkuvõtlikumalt öeldes tuleb lihtsalt märkida, et see projekt on järjekordne näide sellest, kuidas demokraatia ideaali Eesti Vabariigis ei võeta tõsiselt. Seda ideaali deklareeritakse, alatasa sellest räägitakse, hästi palju, kui väga demokraatlik riigikorraldus meil on ja kui oluliseks me demokraatiat peame, aga kui tulevad konkreetsed sammud, konkreetsed ettepanekud, konkreetsed eelnõud, siis näeme, et need ei kajasta mitte seda deklareeritud ideaali ega püüa seda ellu viia. Täna menetletakse eelnõu, millega muudetakse Vabariigi Presidendi valimise korda. Ja põhimõtteliselt on ette nähtud kaks peamist muudatust: kandidaatide ülesseadmise aega muudetakse mõnevõrra ja siis kehtestatakse kord, kuidas kandidaadid saavad ennast tutvustada, pidada väikese kõne enese tutvustamiseks. Ignoreeritakse aga täielikult elevanti toas, mis seondub presidendi valimise korraga. Ja selleks elevandiks on loomulikult tõsiasi, et kuigi Eesti Vabariik on põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja endale ise riigipead valida ei saa. Ei ole saanud alates iseseisvuse taastamisest saati. Ja miks ei saa? Ei saa sellepärast, et rahvas võib ju valida valesti. Ta võib valida endale presidendiks vale inimese, mis ei ole süsteemi kontrolli all hoidmise vaatepunktist sugugi hea stsenaarium. Tahetakse säilitada sellist olukorda, kus parteide kokkuleppel saab panna ametisse presidendi. Nii on see pikka aega olnud ja seda olukorda tahetakse säilitada. See ei ole demokraatlik. Demokraatlik oleks see, et rahvas saab endale ise valida riigipea, veelgi enam, mitte ainult valida endale riigipea, vaid saab ka seada üles kandidaate. Piisava hulga kodanike allkirjade kogumisel saab öelda, et meie tahame seada üles sellise ja sellise kandidaadi, mitte üksnes valida nende kandidaatide seast, kes on ette antud. Sellisena, ausalt öeldes, see projekt tundub natukene nagu naljakana, et mitte öelda rahva mõnitamisena. Näete, me täiustame! Siin on eelnõu tutvustuseski öeldud, et eesmärk on teha presidendi valimiste protsess rohkem avalikkust kaasavaks. Kui te tahate päriselt teha seda avalikkust kaasavaks, siis andke kodanikele õigus valida endale ise riigipea. See ei ole ju ainuke probleem demokraatia printsiibi rakendamisega. Teatavasti rahvas ei saa algatada referendumeid Eestis, pole saanud alates iseseisvuse taastamisest, tegelikult alates juba 1934. aasta riigipöördest. Ei saa algatada referendumeid. Ainuke, kes saab algatada referendumeid, on Riigikogu. Ja Riigikogu teatavasti ei ole seda teinud juba rohkem kui 20 aastat. Varsti saab veerand sajandit täis ja ühtegi korda pole peetud vajalikuks anda rahvale võimalust otsustada ise ühegi riigielu küsimuse üle. Teatavasti ei saa rahvas algatada parlamendis ka seaduseelnõusid. Ka see õigus on ära võetud, kuigi 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadustega oli rahval see õigus. Edasi, ka Riigikogu valimiste kord on ju puudulik. Meil on e-hääletamise süsteem, mis on läbipaistmatu ja ebausaldusväärne. Samuti on häälte ülekandmise mehhanism, mis võimaldab parlamenti pääseda paljudel inimestel, keda siia tegelikult ei ole ju rahvas reaalselt valinud. Need inimesed, kes said rohkem hääli, jäävad välja, samal ajal kui need inimesed, kes said vähem hääli, saavad sisse. Ei kajastu ju siin ka see, et rahva enamuse tahtmine teostuks. Samuti pole meil mehhanismi, mille kaudu kutsuda esile erakorralised valimised, mis võimaldab säilida sellisel olukorral, nagu praegu on, kus koalitsioonierakondi nendest kodanikest, kes üleüldse omavad parteilist eelistust, toetab vaid 14,5%. Valitsusparteisid [toetab vaid] 14,5%! Samal ajal kui opositsioonierakondi toetab 76,9%. See on meeletult väike toetus ja mitte midagi teha ei saa, lihtsalt needsamad inimesed, needsamad seltskonnad, needsamad parteid, kes on kodanike usalduse kaotanud, püsivad aga võimul edasi. Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Teine probleem põhiseaduse vaatepunktist on see, et §-s 4 on ju deklareeritud võimude lahususe printsiip. Kuidas seal ongi öeldud? Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Kui oleks reaalselt soov korraldada riigi süsteem võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt, siis just nimelt tulekski anda rahvale võimalus valida endale ise presidenti, mitte nii, et Riigikogu seab ametisse presidendi. See ei ole ju võimude lahususe põhimõtte teostus. Lahusus on just nimelt see, et rahvas seab ametisse presidendi, rahvas seab ametisse Riigikogu. Ongi lahutatud nende võimud sedakaudu, mitte nii, et üks paneb ametisse teise. Kui tahaks seda printsiipi järgida, oleks seda väga lihtne teha. Mis on see peamine vastuväide, mis esitatakse sellele, et peaks sisse viima presidendi otsevalimise rahva poolt? Öeldakse, et see on kohane presidentaalsele riigikorraldusele, mitte aga parlamentaarsele, nagu kolleeg Lauri Hussargi seda natuke teiste sõnadega eelnevalt osutas. Tema ei toeta presidendi otsevalimise õiguse rahvale andmist, kuna Eestis on ikkagi parlamentaarne riigikorraldus. Aga, head kolleegid, see ei ole ju tegelikult veenev argument, sellepärast et kui me vaatame, kuidas meie naaberriikides on see asi korraldatud, siis me näeme, et Soome ei ole presidentaalne demokraatlik riigikorraldus, Leedu ei ole presidentaalne riigikorraldus, Poola ei ole presidentaalne riigikorraldus. Kõikide nende riikide puhul on presidendi võimu piirid suhteliselt sarnased Eestiga. Mõnevõrra erinevad, aga mingisugust põhimõttelist erinevust ei ole. Ometi, kõikide nende puhul on peetud võimalikuks anda rahvale võimalus valida endale ise riigipea. Soomlased saavad valida endale presidendi, leedukad saavad valida endale presidendi ja poolakad saavad valida endale presidendi. Kõikide nende puhul on presidendi peamised ülesanded – ma ei anna praegu ammendavat loetelu – seaduste väljakuulutamine või mitteväljakuulutamine ja parlamendile tagasisaatmine, riigikaitse kõrgemaks juhiks olemine, välispoliitika rolli täitmine, põhiseaduse muutmise algatamine, erinevad ametisse määramised, kohtunikud ja diplomaadid, suursaadikud jne. Ei ole mingisugust põhimõttelist erinevust. Nii et ei saa apelleerida sellele, et Eesti on parlamentaarne riik ja sellepärast meil ei oleks kohane anda rahvale võimalust endale ise presidenti valida. Nii et lõppkokkuvõttes tuleks lõpetada ära see avalikkuse lollitamine, avalikkusele puru silma ajamine läbi selle, et me räägime, kui väga me demokraatiat siin kõik austame, olgugi et me tegelikult oma tegudega seda välja ei näita. Reaalselt demokraatia põhimõtteid järgides, seda oluliseks pidades tuleks taastada rahvaalgatuse õigus, rahvale anda tagasi parlamendis seaduseelnõude algatamise õigus, tuleks anda rahvale tagasi referendumite algatamise õigus, tuleks anda rahvale uuesti presidendi valimise õigus ja ka presidendikandidaatide ülesseadmise õigus ning tuleks taastada selline Riigikogu valimiste kord, mida näeb ette põhiseadus. See tähendab seda, et hääletamine toimub ühetaoliselt ja ühel konkreetsel päeval. Kui tahame demokraatlikku riigikorraldust, siis ei ole raske leida vastust küsimusele, mida selleks päriselt teha tuleks. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sissejuhatuseks ma tsiteerin ajalehe Postimees juhtkirja 25. juunist käesoleval aastal. Eesti kõige vanem ajaleht kirjutab oma juhtkirjas nõnda: "Postimees nõustub eelnõu seletuskirjaga, et Eesti demokraatiale saab olla üksnes kasuks, kui presidendikandidaadid saavad ennast varem tutvustada valimisdebattides ning parlamendi ees esinedes. Paljudes parlamentaarsetes riikides ei ole niisugust presidendikandidaadi esinemist parlamendis ette nähtud, kuid Eesti peab siin positiivset eeskuju näitama." Head kolleegid, seoses presidendivalimistega on põhiseaduse ja Vabariigi Presidendi valimise seadust soovitud kokku muuta 25 korral. Neist 18 korral on tahetud muuta põhiseadust, mitte kordagi õnnestunult. Seejuures on valdavalt tahetud sisse viia presidendi otsevalimine ning Vabariigi Presidendi valimise seadust on muudetud ja tehtud väiksemaid parandusi kahel korral. Samas näitavad viimased presidendivalimised, et värskendamist see regulatsioon selgelt vajab. Presidendivalimised leiavad aset juba vähem kui aasta pärast ja meil on viimane aeg vaadata otsa sellele, kas me seda regulatsiooni selleks ajaks jõuame muuta või jääb kõik täpselt nii, nagu see on varem olnud. See on endaga kaasa toonud märkimisväärset kriitikat ja pahameelt, miks kandidaatide esitamise periood, aga ka aruandekohustus valitavate kogude ees on jätkuvalt tegemata. Presidendi otsevalimiste teema on väga hea teema arutlemiseks, aga see eeldab põhiseaduse muutmist ja laiemat arutelu. Selle konkreetse eelnõu raames, mis puudutab Vabariigi Presidendi valimise seadust, see põhiseaduse muutmise ettepanek ei ole tõsiseltvõetav, sellepärast et me võime seda arutelu siin pidada, aga samal ajal on meil ees presidendivalimised, mille kohta meil on väga konkreetsed küsimused, mida me peame lahendama. Põhiseadus ütleb, et Vabariigi President on Eesti riigi pea. Seetõttu on ka põhjendatud, et see valimisprotsess oleks selgepiirilisem ja avalikkusele paremini mõistetav. Hilised kandideerimistähtajad on saanud püsivat kriitikat ja ei ole võimaldanud pidada sageli enne valimisi täisväärtuslikku debatti. See eelnõu lahendab selle probleemi, sest lubab enne esimest hääletusvooru presidendikandidaatidel ametlike kandidaatidena – ma rõhutan, ametlike kandidaatidena – oma seisukohti tutvustada. Sama argument ehk selgepiiriline ja avalikkusele paremini mõistetav valimisprotsess kehtib ka parlamendi ja valimiskogu ees sõnavõtuga esinemise võimaluse kohta. Ma olen nõus ka kolleeg Helir-Valdor Seederiga, et me võime olemasolevas ettepanekus seda sõnastust muuta. Aga selline sõnavõtmise võimalus, mille kohta ka kolleeg Helir-Valdor Seeder ütles, et see võiks olla lausa kohustusena sõnastatud, peaks seal kindlasti olema, sellepärast et see annab selgelt usaldusväärse mõõtme sellele presidendivalimiste protsessile siin Riigikogus. Ja miks me anname sõna? Ja miks me anname sõna lisaks sellele, et, nagu ma ütlesin, avalikkusele jääb sellest märk maha ka ajaloo tarvis? Lihtne vastus on veel ka see, et see on elementaarne, et tööandja kuulab töövõtja seisukohad ära. Iseasi on muidugi küsimus valimiskogu suurusest. Nagu ma eelnevalt ütlesin, põhiseaduse loojad, kui nad valimiskogu … Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… põhiseaduse loojad, kui nad valimiskogu põhiseadusesse kirjutasid, nägid ette seda kindlates proportsioonides. Seetõttu on mõistetav, et pärast haldusreformi on need mõõtkavad suuresti paigast ära. Täna me oleme olukorras, kus kohalike omavalitsuste volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete suhe on peaaegu võrdne. Kindlasti tasub seda küsimust kaaluda. Aga nagu ma tähelepanu juhtisin, on küsimus selles konkreetses mudelis, kas me suudame selles kokku leppida. See konkreetne eelnõu on 37 Riigikogu liikme esitatud eelnõu ja on omamoodi kompromiss nendest olulistest küsimustest, mida tuleks presidendivalimiste seaduse puhul parandada enne Riigikogu esimest hääletusvooru. Ja nagu ma ütlesin, me peame selle ära tegema selle istungjärgu jooksul, selleks et järgmiseks aastaks oleks meil olemas selged mängureeglid, kuidas Eesti Vabariigi järgmine riigipea valitakse. Kui me suudame need seadusemuudatused vastu võtta, siis väheneb võimalus kasutada ka presidendivalimistega edaspidi seoses selliseid laetud sõnu nagu "komejant" ja "farss". Sellepärast et kui ühel hetkel hüppavad mustad hobused kusagilt ja öeldakse, et tegu ongi musta hobusega, siis ma usun, et ka Eesti Vabariigi riigipea puhul selliste epiteetide kasutamine ei ole kindlasti põhjendatud. Lõppkokkuvõttes ma tsiteeriksin ikkagi täpselt sedasama Postimehe juhtkirja 25. juunist käesoleval aastal: "Niisiis, riigikogu astub sammu õiges suunas. Presidendi valimine on tähtis protseduur, mis ei tohi sarnaneda kiirloosiga." Ma tänan tähelepanu eest!

Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Aitäh! Head kolleegid! See arutatav eelnõu, Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seadus, ei ole revolutsiooniline muudatus selles seaduses ja tegelikult suuri ja sisulisi probleeme ei lahenda. Ma ei räägi siin praegu põhiseaduse muutmisest ega sellest arutelust, mis puudutab kas presidenti otse valida või mitte. See arutelu on minu arvates väga asjakohane, kuid väljub seadusmuudatuse raamest. See on küsimus juba ka põhiseaduse muutmisest, nii et ma keskendun praegu selle seaduse sisule. Aga see muudatus ei lahenda ka võimalikku musta hobuse ohtu, millest siin on räägitud. Ma tuletan alustuseks meelde, et me oleme teinud ühe väga suure muudatuse seoses presidendivalimistega juba ära, minu arvates väga põhimõttelise ja olulise muudatuse võrreldes eelmiste presidendivalimistega. Nimelt, me oleme muutnud põhiseadust. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ei saa osaleda enam Vene, Valgevene ja teiste kolmandate riikide kodanikud ehk me välistame kaudselt nende osalemise Eesti Vabariigi presidendivalimistel läbi valijameeste valimise, kui peaks minema valimine valimiskogusse. Nii et selle muudatuse me oleme teinud ja ma arvan, et see on päris oluline ja sisuline muudatus. Nüüd, selle seadusega me muudame enne esimest vooru presidendikandidaatide esitamise tähtaega, mis saaks olema 9–12 päeva enne esimest vooru. Seni ei ole olnud probleemi, kordagi, et me ei tea neid kandidaate, kes enne esimest vooru parlamenti tulevad. Mitte kordagi ei ole olnud niisugust olukorda. Küll aga jah, neid kandidaate on olnud rohkem, nagu ka Lauri Hussar eelnevalt viitas. Kõik, kes on esialgu kandidaatidena mööda Eestit ratsutanud, ei ole osutunud hiljem ametlikeks kandidaatideks. Aga musta hobust ei välista see kuidagi, kui parlamendiliikmetel või parlamendierakondadel on soov leppida kokku teha seda mõnes hilisemas voorus parlamendis või valimiskogus, kus on ette nähtud tähtajad, mis tulenevad osaliselt põhiseadusest ja osaliselt kehtivast seadusest, mida me ei muuda. Seal jääb kõik nii, nagu on, ja ka nii, nagu me põhiseaduskomisjonis arutasime, et kui see valimine peaks tulema tagasi valimiskogust Riigikokku, nii nagu ta Kersti Kaljulaiu valimise ajal tuli, siis me ka seda muudatust rakendada ei saa, vaid lähtume ikkagi praegu kehtivast korrast. Nii et täpselt samuti võib tulla ootamatult välja presidendikandidaat kõikide ülejäänud voorude puhul. Ja seda me kehtiva seadusemuudatusega ei muuda. Nüüd, see Riigikogu ees esinemine presidendikandidaadi puhul on minu arvates väga mõistlik. Ma olen ka selle poolt, et see 9 ja 12 päeva. Isamaa saadikurühm toetab ka seda 9 ja 12 päeva, kuigi see ei lahenda fundamentaalset probleemi, aga see on kindlasti samm õiges suunas. Aga presidendikandidaatide esinemine parlamendi ja valimiskogu ees on igati asjakohane. Seda saab viisakalt sõnastada, et "kandidaat esineb". Me ei pea ütlema, kas tal on õigus või kohustus, aga ütleme, et kandidaat esineb. Minu arvates see on viisakas vormis seaduses sätestatud, mida saab tõlgendada kohustusena. Ja minu arvates on see väga soliidselt sellisel kujul lahendatud, kui me siin ühise keele leiame. Küll aga on minu arvates selle seaduse muudatuse kõige olulisem osa jäänud täna puutumata. Saalis on seda küll korduvalt tõstatatud ja küsitud. Nimelt, valijameeste kogu ehk valimiskogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Minu hinnangul on see palju olulisem kui see 9 või 12 päeva või 7 või 14 päeva enne esimest vooru, et valimiskogu oleks võimalikult sarnane sellega, mida esialgselt kavandasid põhiseaduse koostajad ja mis on ka rahvahääletusel saanud rahva heakskiidu. Ja siis oli see proportsioon hoopis teistsugune, kohalike omavalitsuste volikogude esindajate osakaal valimiskogus oli kordades suurem ja ta oli kaldu väiksema elanike arvuga omavalitsuste poole. See on olnud nii põhiseaduse koostajate kui ka rahvahääletusel läbinud enamuse rahva tahe. Ja minu arvates nende haldusreformide kaudu on see moondunud ja meie kohustus siin on püüda see esialgne tahe ja see esialgne proportsioon taastada. Loomulikult me kõik saame aru, et see on poliitiliselt väga tundlik teema, kuidas säilitada seda proportsiooni, kuidas see kujuneb erinevate omavalitsuste vahel. Teame, et erinevates omavalitsustes on erinevad erakonnad võimul, neil on erinevad huvid, kõik loevad. Ka omavalitsused ja nende elanikud ja valimisõiguslikud kodanikud vaatavad, kas nende õigusi ei ole kuidagi piiratud. Ja see proportsioon tuleb ka sealt. Tallinn kui suur omavalitsus ja väikesed omavalitsused – kuidas leida see tasakaal? Ja ega siin sellist ideaalset mudelit ei olegi, see saab olla ikkagi poliitiline kokkulepe üle erinevate erakondade, et me lepime kokku ja liigume selles suunas, et meil on olemas poliitiline tahe taastada see esialgne proportsioon. Minu arvates on seda võimalik teha matemaatilises mõttes suhteliselt lihtsalt, hoides ka teatud proportsioonidest kinni. Küsimus on, kas meil jätkub riigimehelikkust ja poliitilist tahet selles kokku leppida. Aega on vähe, vähem kui aasta on jäänud presidendivalimisteni. Nagu me teame, on hea tava, millele Riigikohus on kogu aeg juhtinud tähelepanu, et aasta enne valimisi ei tohiks valimisseadusi muuta. Seda on siin mõnel korral ju rikutud, see ei tee seda seadusemuudatust kuidagi kohe otseselt põhiseadusvastaseks. Aga aega on vähe ja tõepoolest me peaksime suutma selles kokku leppida selle aasta jooksul. Nii et mina kutsun kolleege üles lisama mitte ainult kosmeetilistele, vaid siiski väheolulistele muudatustele sisulise muudatuse ja leidma endas jõudu, et kokku leppida ka valimiskogu koosseisu muutmises. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tõesti, aastaid arutatud muudatused presidendivalimiste seaduses, ma arvan, tuleks nüüd ära teha. Ühelt poolt see, et inimesed saaksid varem kandidaatidega tuttavaks, nad tuleks esitada tõesti rohkem kui kaks kuni neli päeva enne esimest hääletusvooru.. nii et ajakirjanikel on võimalik küsimusi esitada, inimestel on võimalik kandidaatidega tutvuda ja ühtlasi anda võimalus presidendikandidaatidele esineda siin Riigikogu suures saalis, tutvustada oma seisukohta, plaane ja tõekspidamisi. Ja nii nagu siin eelkõnelejate arvamustest mulje jääb, iseenesest selle vastu keegi ei ole, küsimus on, kas teha veel täiendavaid muudatusi. Mina ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon siin Riigikogus oleme ikkagi seda meelt, et me võiksime jääda selle seaduse muutmise piiresse ja põhiseaduse kallale ei läheks. Aga tõepoolest, haldusreformiga kaasnenud muutused, mis ei olnud ju eraldi eesmärk, võiks tagasi pöörata ja taastada kohalike volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete vahel valimiskogus proportsioonid, mis varasemalt olid. Ka Põhiseaduse Assamblee on neid arutelusid pidades nentinud, et prioriteet kuulub Riigikogule presidendivalimistel ja valimiskogu rakendatakse alles siis, kui presidendi valimine Riigikogus tulemust ei anna. Seega, kui valimiskogus tõepoolest peaaegu poole valijameestest moodustavad needsamad Riigikogu liikmed, kes Riigikogus võib-olla mõned nädalad varem ei suutnud presidenti valida, siis mis on tõenäosus, et nad teisel katsel kokkuleppele jõuavad? Tõepoolest, kui Riigikogus, kellele Põhiseaduse Assamblee on andnud selle prioriteetsuse, ei saa ülesannet täidetud, siis valijameeste kogus võiks olla omavalitsuste proportsioon suurem. Ja kuna põhiseadus annab valimiskogu moodustamise põhimõtete puhul ainult ette suunad, et üks esindaja vähemalt igast volikogust, Eesti Vabariigi kodanikud, ja nad ei tohi olla samal ajal Riigikogu liikmed, võiksid olla niisama volikogu liikmed, siis need on need piirid, millega me peame arvestama. Aga eraldi kohaliku omavalitsuse volikogude esindajate ja Riigikogu liikmete suhtarvu nõuet põhiseadusest ei tulene. Nii et siin ongi poliitilise kokkuleppe koht, mida me õigeks peame. Ja mina, nii nagu leidis eelkõnelenud Helir-Valdor Seeder, samamoodi arvan, et võiks haldusreformieelsed proportsioonid taastada. Jah, ilmselt matemaatiliselt suhteliselt lihtsal viisil, sest siin ei ole mingisugust universaalset õiget lahendust, et pusime veel kaks aastat ja siis leiame sellise lahenduse, mis on erakordselt õiglane kõigi omavalitsuste suhtes. No sellist asja ei ole olemas. Me peame kokku leppima. Ka praegu paika pandud valijameeste arv vastavalt omavalitsuse suurusele on tegelikult ju mõistlik lahendus. Me saame valijameeste arvu volikogude jaoks suurendada vastavalt nende suurusele. Ja ma loodan, et muudatusettepanekute esitamise järel saame pidada siin neid arutelusid ja leida kompromissi, et juba järgmisel sügisel toimuvateks presidendivalimisteks oleks valimiskogu proportsioonid muudetud. Nii et tõepoolest, kutsun üles kolleege hoidma konstruktiivset meelt ja pidama silmas ajagraafikut, et me võimalikult kiiresti kokkuleppele jõuaksime. Tõesti, napilt jääb nüüd alla aasta järgmiste presidendivalimisteni, et saaksime ka seaduse muudetud. Aitäh!

Aitäh kõigile kõnelejatele! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 684 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti.