Rahvastikupoliitika

Tänane seitsmes küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on rahvastikupoliitika. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Sotsiaalministeeriumis pidi eelmise aasta sügiseks valmima perepoliitika meetmete analüüs. Ma teen kriitikat, et te tegite kärped lastega perede hüvitistes ära enne selle analüüsi valmimist. Samas, otsus saata aasta lõpus valminud analüüs ametnikele tagasi, põhjendusega, et see oli puudulik, on õige. Ma loodan, et see sündis teadmises, et sündimus on Eestis saavutanud sajandi madalaima taseme. Eelmise aasta andmetel sündis 9600 beebit, mis tähendab seda, et järjest vähenevate põlvkondade tõttu on keeruline eesti keelt, rahvast ja kultuuri üle aegade elus hoida. Perepoliitikat on siiani Sotsiaalministeeriumis kujundatud mitte rahvusriigi huvidest lähtudes, vaid vasakliberaalsest ideoloogilisest võrdsuspoliitikast ning kõik-naised-kiiresti-tööturule-tagasi-põhimõttest lähtudes. [Ei ole arvestatud] naiste endi soovi lastega pikemalt kodus olla. Paljulapselist ema tööle kihutada on ema ja tema pere suhtes vastutustundetu ja hoolimatu, nii seatakse ohtu nii tema enda kui ka laste tervis ja turvatunne. Minu küsimus puudutab analüüsi valmimise aega – millal on see plaanis [valmis saada]? – ja samuti madalat sündimust. Kas see analüüs teenib ka sündimuse [suurendamise] eesmärki, et meil üldse oleks peresid ja lapsi, kelle [huvides] meetmeid [rakendada], majandust edendada ja oma riiki kaitsta? Kas on võetud arvesse ka rahvastikuteadlaste arvamusi, kes justkui ühest suust ütlevad, et lastega perede arvelt ei tohi kärpida, kuna see puudutab otseselt nende turvatunnet [ja tahet] lapsi saada. Rahvastikuteadlased Mare Ainsaar ja Mark Gortfelder on hiljuti märkinud, et rahaline tugi on peredele oluline, samuti tuleks mõelda lastetoetuste indekseerimise taastamisele. Kas te võtate rahvastikuteadlaste soovitusi arvesse ja kaasate neid, et analüüs ei põhineks ainult vasakliberaalsel lähenemisel, vaid oleks päriselt erakondadeülene ja Eesti riigile kasu toov?

Suur aitäh küsimuse eest! Osa kriitikat võtan täiesti vastu, eriti mis puudutab seda analüüsi, mille [valmimine], tõepoolest, oli algselt planeeritud 2025. aasta kevadeks. Me püüdsime seda kiiremini teha ja ebaõnnestusime. Ma pean olemuslikult halvaks ka seda ja võtan kriitika vastu, et me oleme perehüvitiste suuruses teinud väga põhjalikke muudatusi ilma selle analüüsita. Me tõesti [loodame] selle valmis saada käesoleva aasta maikuuks. Meil on lõpusirgel projektijuhi palkamine, on jõutud kokkuleppele. Te teate, et tegemist on inimesega, kelle puhul, ma väga loodan, ei ole kahtlust, et prevaleeriks ainult üks maailmavaade. Me tõepoolest soovime saada sellised soovitused, mis aitaksid sündide arvu tõsta ja meid sellest demograafilisest august, ma ei julge öelda, et välja tuua, aga vähemasti serva peale. Siin [tuleb] arvesse võtta ka selliseid päris praktilisi tehiolusid nagu sünnitusealiste naiste hulk ühiskonnas ja nende prognoos järgnevateks aastateks. Ükski meede ilmselt drastilist muutust kaasa ei too, aga iga laps on oluline ja kõik pingutused on vajalikud. Me oleme kaasanud uurijaid nii Tartu Ülikoolist kui ka Tallinna Ülikoolist. Tallinna Ülikoolilt on meil tellitud [uuringud] vanemahüvitise süsteemi mõju kohta soolisele ebavõrdsusele ning vanemahüvitise ja sündimuse [seoste] kohta, Tartu Ülikoolist Kairi Kasearult [uuring] pereväärtuste kohta. Samamoodi on meil tellitud Eesti Rakendusuuringute Keskuselt CentAR kvalitatiivne uuring vanemahüvitist jaganud perede kogemuste kohta ja lisaks veel kolm statistilist analüüsi nii Töötukassalt kui ka Statistikaametilt. Need probleemid, mida me ise oleme [täheldanud], on ilmselt needsamad, mida me poliitika- ja erakondadeüleselt näeme: sündide nihkumine vanemasse ikka, järjestikuste sündide vähesus, kindlasti elukoha puudumine, samamoodi ka teenused väikelastega peredele ja juba lapseootuse ajal. Kõik need teemad on püütud võtta vaatluse alla. Maikuus [loodame] tuua avalikkuse ette poliitikasoovitused, mis võiksid ekspertide arvates aidata. Projektijuhi peamine ülesanne on kaasata maksimaalselt palju erinevaid eksperte, teadlasi ja asjaga tegelevaid sihtasutusi. Nii et jah, me tegeleme sellega.

Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Teine küsimus puudutab puudega lapse vanusepiiri tõstmist, see [eelnõu] on Riigikogu menetluses. Selle küsimuse palus mul esitada murelik vanem, kellel on puudega laps: "Tere! Kui võimalik, palun küsige minister Riisalolt, kui palju hoiti kokku puuetega laste vanusepiiri tõstmisega?" Emal on mure, et seoses vanusepiiri tõstmisega ei pea Töötukassa üle 16-aastastele [lastele] maksma enam töö[võime]toetust, mis on [puudetoetusest] umbes poole suurem. Ema ütleb, et lastele [makstakse] puudetoetust vastavalt puude raskus[astmele], aga nüüd kaob võimalus taotleda sellele lisaks Töötukassast töö[võime]toetust, mis [aitas] perel raskes olukorras toime [tulla]. Nüüd, nagu me teame, on vanusepiiri tõstetud ja ema saab aru niimoodi, et enne lapse 18-aastaseks [saamist] ei ole tal Töötukassasse enam üldse asja. Seega tundub olevat suur kokkuhoid puuetega laste arvelt. Ma palun kommenteerige seda, sest siin võib olla tahke, mida me saame avada ja mures lapsevanemale selgitada.

Aitäh küsimuse eest! Ka väga oluline küsimus. Kõigepealt, et kõik asjaosalised sellest aru saaksid: muutust ei ole veel toimunud, see toimub alles 1. oktoobril 2027. aastal, vabandust, 1. veebruaril, nii et sinna on veel tükk aega minna, inimesed saavad harjuda sellega, millised need muudatused on. See arusaamine, mille te kodaniku pöördumisest ette lugesite, vastab iseenesest tõele. Tegelikult me täidame selle ootuse, mis puuetega laste vanematel [palju] aastaid on olnud, et me ei lõpetaks puuetega laste toetamist ja teenuste pakkumist ära siis, kui laps saab 16-aastaseks. ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi ja väga paljudes seadustes, eriti kui tuua paralleelina perehüvitiste seadus, me käsitleme lapsi kuni vanuseni – isegi mitte 18, vaid – 19 aastat. Nii kohaliku omavalitsuse poole pealt kui ka riigi poole pealt on lastele ette nähtud terve hulk täiendavat tuge, kui nad on lapse staatuses. Ma saan öelda seda, et tegelikult me ressurssi kokku ei hoia, vastupidi, need ressursid, mis vähenenud töövõimega noortele Töötukassa kaudu makstud toetuste arvelt vabanevad, [tulevad] sotsiaalkaitsesüsteemi, nende summade arvelt me oleme planeerinud teenuste mahu olulist suurenemist. Nendest ressurssidest, mis sellele sihtgrupile [seni] on läinud, me riigi tuludesse ühtegi senti ei anna. Kui me [räägime] puudega laste toetustest, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab, siis jõustumise järgselt tõuseb see [summa] 600 000-lt 2,2 miljonile. Oluline on ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kulu kasv, oleme planeerinud, et see tõuseb 1,4-lt 8,6-le. Just seda osa, mis ka [eelmainitud] analüüsist välja tuleb, et lastele [osutatavad] teenused oleksid vajaduspõhised, me püüamegi muuta. Oluline on veel ka see, et rehabilitatsiooniteenuse kui sellise me oleme planeerinud tulevikus tsentraliseerida Tervisekassa juurde, et oleks üks teekond, sõltumata sellest, kas see on taastusravi[, mis kuulub] tervishoiusüsteemi alla, sotsiaalne rehabilitatsioon[, mida osutatakse] Sotsiaalkindlustusameti kaudu, või siis [mingi muu] teenus Töötukassa kaudu, laste puhul veel ka haridussüsteem sinna juurde. Ka seda oleme üle vaatamas ja loodame, et see aitab inimestel lihtsamini teenusele jõuda.

Ja lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahaksin natuke rääkida demograafiast ja paljulapselistest peredest. Ma arvan, et te ei vaidle vastu, kui ma ütlen, et demograafiline olukord Eestis on praegu lihtsalt katastroofiline, ja see on fakt. Eelmisel aastal [jäi meie rahvaarv] 5500 inimese [võrra väiksemaks] ja [sedagi] tänu sellele, et sisseränne oli väljarändest 500 inimese võrra suurem. Mis puudutab paljulapselisi peresid, siis need on need pered, keda me peaksime hoidma ja kes vajaksid erilist hoolt ka riigi poolt, seda ütleb ka meie põhiseaduse § 28, kui ma ei eksi. Kui me vaatame, mida on koalitsioon viimastel aastatel teinud, siis [näeme], et 1. jaanuarist 2024 on paljulapselistelt peredelt ära võetud 200 eurot kuus, vähendades nende toetust, eelmise aasta novembris võeti kodustelt emadelt ära ravikindlustus, nüüd on tulnud automaks. Vaatamata sellele, et oli kindel soov pakkuda paljulapselistele peredele maksuerisust – vastav toetusrühm siin Riigikogus tegi selle kohta isegi draft'i, kuidas seda teha, tegime ettepanekud –, siis see kõik visati prügikasti ja paljulapselised pered maksavad nüüd oma suurte autode eest hiigelsummasid. Neil ei ole [teist] varianti, neil peavad autod suured olema, sest need on suured pered, kus on palju lapsi. Mis te arvate, kas selline suhtumine paljulapselistesse peredesse selle koalitsiooni poolt, mis koosneb Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest ja Eesti 200-st, aitab meil kuidagi seda demograafilist olukorda parandada?

Aitäh! Ma pean muidugi ütlema, et neid erakondi, kes on olnud kõikide nende etteloetud otsuste taga, on olnud natukene rohkem. Selguse huvides [ütlen] kõigepealt, et loomulikult, demograafiline olukord on halb ja lahendusi tuleb leida, aga need lahendused ei too kiiret tulemust. Need lahendused on kindlasti ka kulukad riigile, ehk teisisõnu maksumaksjale. Mis puudutab lasterikkaid peresid, siis 2022. ja 2024. aasta võrdluses – need on Reformierakonna juhitud valitsuste otsused, alguses oldi valitsuses koos Isamaaga ja pärast Eesti 200-ga – on lasterikka pere toetus tõusnud 300 eurolt 450 eurole ning seitsme ja enama lapsega [pere] toetus 400 eurolt 650 eurole. See on olnud tõus. Loomulikult, ka põhiseadusest tuleneb, et meil on kohustus toetada lastega peresid, ja seda riik tõepoolest teeb, olles üsna hiljuti need sammud astunud. Selle kriitika ma võtsin juba proua Solmani sõnavõtust omaks, et ilma analüüsimata on ebamõistlik teha suure mõjuga otsuseid, püüame teha paremini. Ravikindlustuse äravõtmine puudutab väga väikest osa elanikkonnast. Ma tean, et teil on siin teistsugune seisukoht, aga kui me seda [põhjalikumalt] vaatame, siis [näeme, et] selline olukord, et ema jääb lastega pikemalt koju, on võimalik vaid juhul, kui peres on teine [liige], kes leiva lauale toob. Last üksi kasvataval [vanemal] seda [võimalust] ei ole. Siin on oluline neid ja siin ma näen vajadust neid võrdselt kohelda. Automaksu puhul, mis siin Riigikogus ühiselt vastu võeti, on ka minul jäänud mõned murekohad üles. Nii nagu peaminister täna ütles, me vaatame, kuidas see rakendub, ja vajaduse korral hakkame neid kitsaskohti lahendama. Aga ma tuletan meelde, et selliseid keerukaid otsuseid nagu uued maksud ei tee me mitte sellepärast, et meile meeldib makse kehtestada, vaid sellepärast, et meil on idas ebamugav naaber, ja sellepärast, et meil on tarvis oma riigi rahanduslik seis korda saada. See tähendab seda, et maksud, sealhulgas automaks, on [kehtestatud] ikkagi eeskätt selleks, et eluliselt olulisteks asjadeks paremini valmistuda. Ja soodustused väga haavatavatele gruppidele, puuetega inimestele, me tegelikult automaksu kontekstis tegime.

Teie aeg! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me saame minna kaheksanda küsimuse juurde, mis on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, on käsi püsti Vadim Belobrovtsevil. Ma saan aru, et enne küsimuse esitamist te tahate küsida protseduurilise küsimuse. Jaa, palun, Vadim Beloborovtsev!

Aitäh selle võimaluse eest! Ma lihtsalt stenogrammi huvides tahaksin üle rõhutada, et ühiselt vastu võetud automaks ei olnud siin Riigikogus absoluutselt ühiselt vastu võetud, see võeti vastu ikkagi Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eesti 200 häältega.

Aitäh!

Meie näiteks olime …

Aitäh, hea kolleeg, aga see nüüd oli juba vastusõnavõtt. Ja ma pean täpsustuseks siiski ütlema, et stenogrammil ei ole huvisid.