Planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (683 SE) esimene lugemine

Läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 683 esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Planeerimisseadus ja selle muudatus. 20 aastat on Eestis räägitud, kuidas planeerida peab saama efektiivsemalt, liigse ajakuluta. Selle aasta algusest on maakasutuse planeerimine majandusministeeriumi all. Natuke üle poole aasta oleme seal toimetanud, oleme koostöös ettevõtjate, huvirühmade ja teiste partneritega töötanud selle nimel, et planeerimist lihtsustada. Lihtsam ja kiirem menetlus aitab ettevõtetel projektid operatiivselt käiku lasta ja investeeringuid ellu viia. Samamoodi annab see kindluse ja selguse ka kogukonnale, kohalikule omavalitsusele ja teistele osapooltele. Julgen öelda, et meie töö on hakanud vaikselt vilja kandma. Muudatuseni on viinud praktilised probleemid ning seaduste muutmine on oluline samm edasi, et edaspidi oleks võimalik planeeringutes tõhusamalt tegutseda. Mul on hea meel tutvustada seaduseelnõu, millega muudetakse planeerimisseadust, ehitusseadustikku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust, kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust. Eelnõu eesmärk, nagu juba mainisin, on muuta planeerimismenetlus selgemaks, kiiremaks ja paindlikumaks, suurendada õigusselgust ning panustada elukeskkonna kvaliteedi parandamisse. Eelnõuga lahendatakse planeerimisseaduse näiteks ligi kümneaastase kehtimise aja jooksul ilmnenud õiguslikud ja rakenduslikud probleemid, samuti rakendamises ja kohtupraktikas esile kerkinud kitsaskohad. Eelnõu lähtub 2023. aastal koostatud väljatöötamiskavatsustest ja sellele saadud tagasisidest. Siin on hästi oluline rõhutada, et kuna me selle valitsusega oleme väga süstemaatiliselt võtnud ette planeerimise efektiivistamise, siis see eelnõu ise on pikema ajalooga, nagu öeldud, juba 2023. aastast tehtud väljatöötamiskavatsus. Aga kuna me oleme käiku lisanud, siis ka majanduskomisjonis tutvustasin, et konkreetsele eelnõule soovime teha juba täiendavaid muudatusettepanekuid, mis arvestaks ka selle valitsuse prioriteete ja ettevõtjate nõukojaga koos välja käidud ideede reaalellu viimist. Aga nüüd siis muudatustest täpsemalt. Esiteks, kaotame liigina ära kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu. Selle asemel on tulevikus võimalik liigina kasutada detailplaneeringut, mille menetlemine on selgem, tõhusam, lihtsam ja kiirem. KOV-i eriplaneering oma mõttes oli ideeliselt hea, aga näha, et reaaleluliselt piisab enamikul kohalikel omavalitsustel ikkagi detailplaneeringust. Täpsustame planeerimise põhimõtteid, sh lisame kliimamuutuste ja kvaliteetse ruumi arvestamise nõude. Kehtestame uutele detailplaneeringutele kehtivusaja. Senine kehtivusaja puudumine on tekitanud olukorra, kus kehtivad näiteks 30 aastat vanad detailplaneeringud, mis ei ole ammu enam ei aja- ega asjakohased ning takistavad reaalset arengut kogukondades, kohalikes omavalitsustes. Muudatustega muutub detailplaneering kehtetuks kümne aasta pärast, kui elluviimisega ei ole alustatud, ning seda on võimalik pikendada veel viie aasta võrra. Muudatus, rõhutan, rakendub ainult uutele detailplaneeringutele alates 2027. aastast. Kui varasemalt keegi on oma detailplaneeringuga tegelenud, siis temale see kehtivusaeg ei rakendu, et oleks järjepidevus ja õigusselgus. Täpsustame planeeringu elluviimise mõistet. Muudatustega seotakse planeeringu elluviimine konkreetsete detailplaneeringu alusel tehtavate tegevustega, mida ilma planeeringuta ei ole võimalik teha. Muudame lihtsamaks pooleliolevate detailplaneeringute koostamise lõpetamise. Edaspidi saab detailplaneeringu koostamise lõpetada, kui menetlus seisab huvitatud isiku taga. Nii väldime olukordi, kus menetlus takerdub näiteks määramatuks ajaks. Loome võimaluse koostada üleriigiline planeering teemaplaneeringuna ka muudel juhtudel kui vaid mereala planeerimiseks. Jätame ära maakonnaplaneeringu vastuvõtmise etapi. Koostaja ei pea enam planeeringut omalt poolt ametlikult kinnitama, mis hoiab aega kokku mõne kuu võrra. Tõhustame ja muudame paindlikumaks teavitamise avalikustamist. KOV ei ole kohustatud avaldama teateid maakonna- ja üleriigilistes lehtedes, piisab vastava valla lehest. Aga kui KOV-il on soov, siis see võimalus on jätkuvalt olemas. Avalikust väljapanekust etteteatamine lüheneb 14 päevalt ühele. Edaspidi on KOV-i enda otsustada, kus toimub avalik väljapanek ja arutelu, näiteks maakonnakeskuses või KOV-i keskuse asemel näiteks planeeringualasse jäävas raamatukogus, mis oleks inimestele ja kogukonnale lähedam ja mugavam koht, kus seda arutelu pidada. Ja nagu ma rõhutasin, see konkreetne planeerimisseaduse esialgne muudatus on olnud pikem protsess. Lisaks sellele n-ö algse planeerimisseaduse muudatustele oleme suve jooksul koostöös Riigikantselei efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojaga, huvirühmadega, koostööpartneritega välja töötanud planeerimisseadusele mõned sisulised ja väga olulised täiendused, et veelgi mõjusamalt planeerimisprotsessi tõhustada ja kiirendada. Muu hulgas soovime lihtsustada ehitusõiguse andmist. Projekteerimistingimuste andmisel saaks neid edaspidi väljastada selliselt, et täpsed ehituslikud tingimused selguvad projekteerimistingimuste menetluse käigus. Nii tekib KOV-idele vabadus tingimuste väljastamiseks kohtades, kus keeruka menetluse läbimine ei ole lihtsalt otstarbekas. Võimaldame detailplaneeringu muutmist juhul, kui kehtestatud detailplaneering on vananenud või ei lase viia ellu vahepeal muutunud eesmärke. Ei pea algatama uut detailplaneeringut, vaid saad lihtsamalt muuta seda ja võimaldada KOV-idel määrata menetlusosalistele tähtaegu ja vastata arvamustele koondvastusega. Tihti reaalelu on see, et oled inimene, ettevõtja, sa ootad mitme erineva osakonna vastuseid, pead käima erinevate osakondade vahel. Tulevikus oleks võimalik vastata koondvastusega – väga loogiline, väga mõistlik. Samamoodi aitab see tähtaegu määrata ja vältida selliseid formaalseid – ma loodan, et seda on väga vähe –, aga siiski ka pahatahtlikke venitusi ja tagab, et menetlus ei jää määramatuks ajaks lihtsalt käima. Muudame veel seda, et detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsuse tegemise kolmeaastast tähtaega hakatakse lugema detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest. Nii lüheneb planeeringu menetlusaeg, kuna tähtaja hulka arvatakse ka menetlus, mis eelneb praegu detailplaneeringu algatamise otsusele. See otsus võib võtta tihti lausa kuid. Siiani on arvestuse n-ö nullpunktiks olnud algatamise otsus. Samamoodi hakkab Maa- ja Ruumiamet tegema haldusjärelevalvet, õigust kontrollida KOV-i tegevuse õiguspärasust just detailplaneeringute menetlemisel ja vajaduse korral teha ettekirjutusi menetluse läbiviimise küsimuses. Selle keerulise lause sisu on olnud see, et väga palju on kurdetud, et planeeringuprotsessil pole algust ega lõppu. Kogu aeg meil küll on seaduses tähtajad, aga kui neid tähtaegu ei täideta, nendest minnakse üle, siis mitte midagi lihtsalt ei juhtu. Ja see on ka tulevikus. Kui me tahame, et tähtaegadest reaalselt kinni peetakse, oleks arendajatel, ettevõtjatel, aga ka kogukondadel selge arusaam, millal mingi planeerimisprotsess lõpeb, siis tuleb ka nendest tähtaegadest kinnipidamist hakata ikkagi jälgima. Ja kuna me teeme investeeringuid digitaalsetesse süsteemidesse, siis tulevikus läbi PLANIS-e on võimalik väga detailselt, päeva kaupa jälgida, kus ja millises etapis seesama planeerimisprotsess on. Nagu ma nimetasin, peatselt esitame needsamad täiendavad, ülal loetud ettepanekud ka Riigikogule omapoolsete täiendusettepanekutega eelnõu 683 juurde. Miks ma neid mainisin? Selles mõttes, et ma ütlen, et planeerimismenetluse muutmisest on räägitud aastaid. See on üks osa protsessist. See esimene eelnõu ei ole kuidagi lõppeesmärk, see on algus. Sinna juurde tulevad täiendavad muudatusettepanekud ja kindlasti me saame ühiskonnas seda diskussiooni ja debatti veel pidada, kuidas oleks kaasatud kogukonnad, võimestatud kohalikud omavalitsused, aga teistpidi oleks selged ja arusaadavad raamid ka ettevõtjatele, kes soovivad midagi arendada, piirkondades töökohti luua. Me ei piirdu kindlasti vaid seaduse muutmisega. Me jätkame seda tööd esitatud tõhustatud ettepanekute elluviimisel ja valdkonna tõhustamisel – on see siis planeeringute teenuse disain, ekspressraja väljatöötamine strateegiliselt olulistele investeeringutele, ettevõtluse ja tööstusalade kaardistamine, Maa- ja Ruumiameti rolli ümberdisainimine planeerimisprotsessis ja samamoodi, nagu ma juba mainisin, planeeringute digipöörde ettevalmistamine. Head Riigikogu liikmed! Meie piirkondade ja majanduse jaoks on eluliselt oluline, et planeerimine oleks efektiivne ning aitaks Eesti elu edendamisele reaalselt kaasa. Anname selle seaduse muutmisega sellele arengule hoogu juurde. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile hoogsa ettekande eest! Aga Riigikogu liikmetel on rida küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! No sul on tegelikult hoiatav näide, kolleeg Taro. Kui nüüd viimaseid nädalaid vaadata, siis tema ministeeriumist tuleb pidevalt eelnõusid, mida Taro algul kiidab, ja siis ta pärast ütleb, et ei-ei, tegelikult seda mõtet seal ei olnud. Näitab, et jõud ei käi üldse üle sellest, mis seal ministeeriumis toimub. Nüüd ma vaatan seda sinu eelnõu, sa illustreerisid päris tihti seda sõnadega, et mõistlik ja loogiline, mõistlik ja loogiline. Näiteks, § 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutusega, vajaduse korral neid ennetades ja leevendades ning elukeskkonda kliimamuutustega kohandades. Kas sa ise ei karda, et siin tekib selline, ma ei tea, ametnike omavoli oht? Seda kuidagi ei täpsustata, kuidas arvestada ja mida siis teha ning mis need mõõdikud ja kriteeriumid on. Ma tegelikult su silmist juba näen, et sa arvestad kliimamuutustega näiteks sedapidi, et kui tuulik pannakse, siis kindlasti aitab kaasa ja seda tuleb panna, aga mõni inimene tahab näiteks puidukeemiatehast, eks ole, teha …

Aitäh!

… siis ametnikud ütlevad, et oi-oi, sihuke suur tehas Eestisse. Selgita lahti selle kliimamuutustega arvestamise lugu seal.

Aitäh! See teema tõstatus ka komisjoni arutelus. Kindlasti kaasettekandja neid küsimusi ja vastuseid saab ka täiendada, aga sisuliselt tähendab see seda, et … (Hääl saalist.) Ei, muidugi arusaadav. Ma ütlengi, et see teema ei tõstatu ainult suures saalis, vaid see ongi oluline läbi rääkida ja aru saada. Selles mõttes, et mis puudutab kliimamuutustega arvestamist, see on ka seletuskirjas tegelikult olemas, aga kõigile täpsustuseks. Eesti näites, nagu mida me teame, on siis erinevad, et ei tekiks kuumasaari, et lihtsalt ka oleks elukeskkond inimestel, kes uusarendustes sinna korterid ostavad või üldse erinevates piirkondades. Samamoodi reaaleluline on üleujutuste ja erinevate äravoolude arvestamisega. Me näeme, et aina rohkem tihenevad ka tugevamad vihmasajud. Ühesõnaga, see on selline tervemõistuslik lähenemine. Ma arvan, et pole kindlasti probleemi. Kui on vaja, kui on tunnetus, et midagi jääb ebaselgeks, siis selle saab alati detailsemalt lahti kirjutada. Ma kindlasti selle vastu kuidagi ei ole. Ma olengi veendunud, et see on hea, positiivne eelnõu. Me oleme algusest peale kaasanud kõiki erinevaid huvitatud osapooli. Ja olgem ausad, Eesti ühiskonnas, kui on kas võib-olla arendajad või ettevõtjad, keskkonnakaitsjad, võivad olla ka erinevad nägemused. Selles mõttes eks me otsime seda nii-öelda kuldset keskteed või sellist tervemõistuslikku tasakaalu. Kui on häid mõtteid, kuidas seda täpsemalt kirjutada, nii et protsessis oleks kogukonnad kaasatud, aga me vaataks ka reaalelulisi nii-öelda, ma ei tea, riske või millega peavad tulevikus arvestama, kui inimesed rajavad kortermaju või eramuid või mida iganes, et nende elukeskkond oleks kvaliteetne. Ega seal muid tingimusi ei olegi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! See on väga halb seadus inimeste vaates, kuhu te tahate hakata planeerima lihtsustatud korras kõikvõimalikke uusi asju. Siin võiks väga palju küsimusi küsida, aga üks täiesti üllatav asi, kus ma ei saa aru, kuidas see toetab kuidagi sinu lihtsust, loogilisemat lähenemist või arusaadavamaks muutmist, on see, et te lõpetate ära inimeste informeerimise kohustuse maakonna- ja üleriigilistes lehtedes. Mitte kunagi mitte kuskil ei ole liiga palju või piisavalt kaasatust. Kogu aeg on neid kohti, kus, käies ka nende tuulikute aruteludel, kus inimesed tegelikult ei ole infot saanud. Ja nüüd te võtate selle kohustuse veel ära ja teete veel suuremaks selle probleemi, kus inimese kaasatus tegelikult väheneb. Palun põhjenda ära, kuidas see aitab kaasa inimeste paremale kaasatusele ja sellele protsessile kaasa aitab. Ja kus on see ajaline võit sellega, et me enam maakonna- ja üleriigilistes lehtedes ei kuuluta seda, et saaks ka naabervallad aru, mis toimub kuskil omavalitsuses?

Aitäh! Nagu öeldud, selline lihtsustamine mitmes vaates. See on ka üks, mis kohalikud omavalitsused ise on välja toonud, et inimeste infotarbimine on läinud väga mitmekesisemaks. Enamus inimesi pole isegi … Meil pole kõiki maakondi, kus on maakonnalehed, alustades sellest. Samamoodi üleriigilisi lehti inimesed endale koju ei telli paberkandjal, see aina väheneb. Ja me ju ei keela kellelegi ära. Vastupidi. Seal, ma arvan, meie erimeelsus jääbki, me ka komisjonis seda arutasime. Sellega me anname kohalikule omavalitsusele ehk inimesele, kogukonnale kõige lähemal olevale poliitilisele tasandile valikuõigused. Kui poliitiline tasand teeb halba juhtimist, ei ole kompetentne, siis ka kohalikud inimesed sellele kindlasti reageerivad. Samamoodi käib väga palju erinevatest koosolekutest teavitamine üldse sotsiaalmeediakanalite kaudu, mida ei ole ka seaduses kuidagi reguleeritud. Pikk jutt kokku: me võtame lihtsalt ära kohustuse kindlasti üleriigilises või maakondlikus teha ja jätame valikuvabaduse. Kohalik omavalitsus, kes peab selle kogukonna eest vastutama ja nendega läbi rääkima ja kaasama, teeb seda ise oma parima äranägemise järgi.

Martin Helme, palun!

Jah, Keldo, ütleks niimoodi, et kõik põhjendused olid õiged, kõik järeldused olid valed. Kuulasin siin mingit kliimajuttu ja kliimajuttu sa illustreerid sellega, et Eestis sajab vihma. Tead, vahel sajab isegi lund! See ei saa olla ettekääne anda ametnikule suvaõigus otsustada, mis on põhjendatud ja mis ei ole põhjendatud ja kuidas edasi minna. Siis sa ütled, et kohalikud inimesed saavad reageerida sellele, kui omavalitsus neist üle rullib, ja valida kedagi teist. Muidugi saavad! Kohe-kohe tulevad valimised, valivadki muidugi EKRE, valivad maha Reformierakonna ja Eesti 200. Kõik on õige! Aga see seadus ongi ju mõeldud selle vastu. See seadus võimaldab hakata tuulikuid tegema niimoodi, et kohalikust omavalitsusest üle rullitakse. See on kogu selle seaduse põhimõte ju. Saame selle kohaliku omavalitsuse jalust ära, saame need kaasamised ja teavitamised ja kõik asjad jalust ära ja läheb edasi. Reformierakondlik valitsus annab eriloa ja kogu lugu. See on ju kogu point!

Aitäh! Kui on soovi vastata, siis ...

Jaa, ikka! Küsimust kui sellist ei tekkinudki, tekkis väga erutatud vastulause. Lühike vastus on ei, see ei ole selle seaduseelnõu eesmärk. Tuulealade detailplaneerimine jätkuvalt käib. Need olemasolevad tuulealad, mis on tehtud sellesama kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu abil – hea Martin, nagu sa kuulsid – jäävad kehtima, kui omavalitsused soovivad, ja tulevikus, kui omavalitsused soovivad detailplaneeringut algatada, jääb samasugune kooskõlastamine ja kaasamine alles. Me lihtsalt vaatame üle eri protsesside ajaraamid, ja erinevalt varasemast me paneme just fookuse sellele, et kohalikud omavalitsused, erinevad avalik-õiguslikud riigiasutused täidaksid seaduses olevaid eesmärke. See on kogukondadele ja ettevõtjatele, kes tahavad mingit tööstust rajada või soovivad kinnisvara arendada, et neil oleks selge arusaam, et kohalik omavalitsus peab seadusest kinni pidama, peab tähtaegadest kinni pidama. See on vastupidiselt just riigile, avalik-õiguslikele asutustele heas mõttes motivatsioonipaketi tegemine. Kohalikku omavalitsust või kogukondasid see kindlasti kuidagi eemale ei tõuka. Vastupidi, väga veider on seda näha. Kui teil on konkreetseid ettepanekuid või häid mõtteid või kui teile tundub, et Eestis on planeerimisega asjad korras, et asjad juhtuvad ilusti, ei ole ajalisi viivitusi, siis see on teie tunnetus. Aga mina näen, et selles protsessis saab väga palju parandada. Aga kui EKRE seisab vastu ja arvab, et planeeringud liiguvad Eesti Vabariigis hästi, siis see on teie õigus arvata.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma tuleksin korra teie täpsustuse juurde. Kõigepealt, siin eelnõus on üks väga oluline asi, et detailplaneeringu menetlemise tähtaeg on kolm aastat. Ma saan aru, et hetkel on niimoodi, et selles eelnõus on see ikkagi sätestatud nii, et alates algatamisest. Ja planeerimisseaduse järgi läheb algatamiseni 30 päeva. Samas me teame erinevatest omavalitsustest väga kurioosseid juhtumeid. Ühest omavalitsusest, millega mina olen olnud viimased 15 aastat väga lähedalt seotud, Tallinna linnaga, on ka näiteid, kus ligemale paarkümmend aastat läheb mõningate detailplaneeringute menetlemise algatamisega aega. Kuidas me saaksime nüüd selle poole ka sinna sisse? Kas ma sain teie sellest vahepealsest jutust õigesti aru, kus te mainisite tulevaid muudatusettepanekuid, et seal me lahendame ära ka selle olukorra, et mitte algatamisest, vaid sellest, kui taotlus sisse antakse?

Jah, saite väga õigesti aru. See ongi tõesti teie näide. Ma loodan, et kui te olite osaline, siis algatasite kiiremini, kui oli võimalus. Aga see on just see probleem planeeringuprotsessis, et tihti isegi ei algatata ja see kõik venib ja venib. See protsess algab nii-öelda esimestest planeerimisega seotud otsustest. Kui on näha, et on planeeringuga tahetud toimetama hakata, siis kell hakkab käima lihtsustatult päevast üks. See on see mõte tulevikus.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Esiteks tuleks selle kliimamuutuse juurde, selle § 1 punkt 6 ikka. Kui praegu on seaduses see, et on otstarbekas säästlik ja mõistlik maakasutus, siis nüüd tuleb see sõnastus, et arvestatakse kliimamuutustega. Seletuskirjas on see, et ennetada või leevendada, ja siis on selline näide, et tuule ja päikese suuna arvestamine energiatõhususe suurendamiseks. Kas tuul ja päike käivad mingit eri suunda? Me teame, mismoodi päike käib, noh, see on modelleeritud. Ja siis Eesti kontekstis on siin veel öeldud, et võib veel ruumiloomes tulla järgmist: kliimariskide kaardistamine ja nende alusel ruumilise otsuse tegemine muutub osaks planeeringu sisust. Kuidas see asi läheb siis planeerija jaoks lihtsamaks, kui kliimariskide kaardistamine muutub osaks planeeringust?

Jaa, nagu ma ütlesin, see on selliste üldiste, reaalselt elus toimuvate olukordadega arvestamine. Päikese ja tuulega on ju väga lihtne näide, selles mõttes, et kui sa tahad energiaefektiivsust, siis üldiselt ehita aknad sinnapoole, kustkohast päike sulle rohkem paistab, tänu millele ta annab sulle ... (Vahelehüüe.) Ja tuule puhumist saab ka, ei, saab tuuleavadega vaadata vastavalt sellele. See tegelikult ei ole üldse, tundub nagu väga eluvõõras küsimus vabandust. Selle mõttes, et üldiselt, kui tahad rohkem soojust, ehita aknad sinnapoole, kus on päike, ja kui tundub, et on liiga palav, siis ära ehita aknad sinnapoole, kus päike paistab, noh, maakeeli. Sellega üldiselt ka planeerijad arvestavad ja need ongi need head tavad, (Vahelehüüe.) millega kogu planeeringut tehes, nagu ma ütlen, arvestage ka kohalikku omavalitsust. Ei pea tegema ju ainult ühte planeeringut detailina, on see siis üldise omavalitsuse üldplaneeringu arvestamine, kus on, ma ei tea, rohealad, kus on elamualad, kus on tööstusalad. Kui me näeme tihti erinevate konfliktide tekkimist, on see, et planeeringut tehes ei ole vaadatud suurt pilti. Seesama, et kui on tahetud ehitada tööstusala näiteks olemasolevasse metsa või elamute lähedale, siis tekivadki mingid kogukonnad, kes ütlevad, et neile see ei soovi. Kogu see mõte on teha head ruumiloomet tervikuna, mitte ainult riigi tasandil. Maa- ja Ruumiamet ongi selleks loodud, et tulevikus hakata nõustama, abi andma, kui kohalikud omavalitsused seda soovivad. Sellepärast, et meil kohalikud omavalitsused on erineva suurusega, erineva ressursivõimekusega, kõikidel ei ole võib-olla võtta väga suurt planeerimisosakonda või meeskonda, kes kõike seda läbi mõtleks. Aga kui me tahame tekitada vähem kogukondade vahel konflikte uusarendustes, tööstustes, rohealades, siis hea ruumiloome on selle algatuseks, et mõeldaks läbi, mida tehakse, kuidas tehakse, miks tehakse. Arvestatakse ilmaga, inimeste käitumise, liikumistrajektooridega ja nii edasi. Seal ei ole midagi täiendavat nagu bürokraatiaga seost, vaid seal on küsimus, nagu eestlased ise ütlevad, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mõtle enne läbi, mida sa teed, ja siis pane paberile paika, tuleb vähem konflikte ja tegelikult saavad asjad kiiremini tehtud. See on see mõte.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma loodan, et ka ajakirjanikud hakkavad su käest küsima, kuidas vähem kaasamist on parem kui rohkem kaasamist, mis puudutab sedasama lehtedes kohustuse äravõtmist, et teavitada inimesi. See on täiesti jabur. Aga teine jabur asi, mis siin on aja kokkuhoiu mõttes sul välja toodud, on see, et KOV-i planeeringute väljapanekute eelinfo aeg tuua 14-lt ühele päevale – on nii? –, et lühendada ära. Kuidas see nii põhimõtteliste asjade juures, nagu on planeeringud, pikaajaline meie elukeskkonna muutmine, on põhjendatud, et tuua see ka 14 päeva pealt ühe päeva peale ja öelda, et see on tohutu võit, mida teha? Kõik see on täpselt vastupidi sellele, millest sa räägid. Me räägime seda, et lihtsam ja loogilisem ja arusaadavam kõigile, aga tegelikult me vähendame selle seadusega igas punktis peaaegu ainult kaasamist ja kaasatust inimestel. See on täiesti vastupidine jutt sellele, mida me tegelikult teeme, mis sa oled siia toonud. Aitäh!

Aitäh! See etteheide või küsimus oli ka komisjonis teie poolt, seda sai selgitatud. Aga ka siia stenogrammi on hästi oluline see saada, et aru saada, miks et see avalikust väljapanekust etteteatamine, mis praegu on 14 päeva ehk kaks nädalat, läheb ühele päevale. Avalik väljapanek annab teavituse, et on võimalus detailplaneerimises kaasa rääkida. Ja tulenevalt sellest, et nagu ma enne ka mainisin, inimeste infotarbimine on muutunud ja väga paljud on öelnud, et nad on saanud selle teavituse ja nad tahaks anda tagasisidet. Aga tänases seaduses sa pead kõigepealt kaks nädalat ootama, enne kui sa saad anda tagasisidet. Hästi lihtsalt öeldes, kui varem oli inimesel aega kõigepealt kaks nädalat mõelda, kas ta tahab anda tagasisidet, võib-olla unustas ära üldse vahepeal, siis nüüd on niimoodi, et tuleb avalik väljapanek ja koheselt on võimalik hakata 30 päeva, kuu aega on võimalik inimestel, kogukondadel läbi mõelda, kohtuda, mitu korda kohtuda. See pigem on lihtsalt eluliselt praktiline. Üldiselt inimesel on nii, et kui sa saad mingi info, siis sul tekib mõte, soovid, sa tahaks kohe kaasa hakata rääkima, mitte ei pea kaks nädalat kodus ootama. Ma ütlen, et võib-olla tulevad uued ülesanded ja kohustused peale, läheb meelest ära. Aga kui te näete selles muret, et 31 päeva sellisel juhul on aega inimestel tagasisidet anda, kogukondades omavahel kohtuda, arutada – minu arust see on täitsa piisav aeg. Hästi lihtsustatult te võrdlete olukorda, kus muidu oli aega 44 päeva, millest 14 päeva sa pidid ootama, nüüd on 31 päeva aega, kus sa kogu aeg võid anda tagasisidet. Ma ei tea, jah, valiku koht, aga minule tundub loogilisem, kui inimene saab teavituse, et võimalik on anda tagasisidet, ta saab seda kohe ka anda, mitte et 14 päeva peab enne ootama.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Pöörded ja kraadid on siin päris kuumaks läinud. Tundub, et selles eelnõus midagi head ikkagi on. Minu küsimus puudutab seda rändtsirkust, mis on seoses tuulikute planeeringute ja nende aruteludega meil siin kirgi kütnud juba päris pikalt. Kuidas see eelnõu seda protsessi mõjutab? Kas see jääb ka edaspidi niimoodi, et nendele kohtumistele ilmub väga palju valjuhäälseid inimesi, kes ei ole selle kohaliku kogukonnaga tegelikult üldse seotud ja saavad jätkuvalt seda protsessi pidurdada ja pidurdada lõpmatuseni, või annab see eelnõu ka kuidagi lahendust sellele olukorrale?

Aitäh! See eelnõu selles mõttes ei piira kuidagi inimeste kaasarääkimise õigust. Ma arvan, et me oleme, tundub, samal meelel. Minu arust ka see rändtsirkuse ringikäimine, kes tegelikult isegi kohalikku kogukonda kuidagi ei puutu, on väga kahetsusväärne. Ma olen ise mitmete-mitmete inimestega rääkinud, kes tahaks sisuliselt küsida, saada vastuseid, argumenteerituid. Selline räuskamine ja lärmamine ei anna kohalikule kogukonnale võimalust sisulist debatti ja dialoogi pidada. Aga nagu ma ütlesin, siin ei tasu ka hirmutada. Selles mõttes on need avalikud väljapanekud reaalsed kohad, kus kogukondadel on mugavam. Ja reaalselt, sisuliselt on nendel kohalikel kogukondadel mugavam kas oma kuskil kultuurimajas, kuskil kohapeal raamatukogus, keda see päriselt inimesi puudutab. See pigem annab võimaluse, paindlikkust kogukondadele ja kohalikule omavalitsusele endale sobivamalt seda asja läbi rääkida ja arutada. Aga me ei saa keelata või selles mõttes, et see seadusandlus ei keela, kui, ma ei tea, Põltsamaa vallas olid arutelud, tuleb hunnikus inimesi, ma ei tea, Ida-Virumaalt või Tallinnast ja ütlevad, et nad esindavad kogukonda. Noh, ei esinda. Küll aga ma tean, et nii Kliimaministeerium kui ka meie, majandusministeerium läbi Maa- ja Ruumiameti hea meelega alati nõustame ja abistame kohalikke omavalitsusi planeerimises, seletamises. Selles mõttes ma kuidagi ei kitsenda seda, et kui kohalikel inimestel on hirmud ja arusaamatus. Seda tuleb selgitada, tuleb veel selgitada, tuleb rahulikult rääkida. Seal tuleb kaks asja eristada: sihuke pahatahtlik rändtsirkuse trall versus see, et inimestel on sisulised mured, ja need teemad tuleb läbi rääkida.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ka mina vajan tegelikult selgitust. 26. punkt, § 124, see täiendus. Äkki saate selle ka ette võtta …

Ma proovin kohe.

… mis siis puudutab, ma loen seletuskirja ja loen ka seda muudatust, mis puudutab seda, et kui detailplaneeringut koostatakse ala kohta, mille kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut, kohaldatakse detailplaneeringu koostamisel üldplaneeringu koostamisele ettenähtud menetlust. Koostööle ja kaasamisele kohaldatakse detailplaneeringu koostamisel ettenähtud nõudeid. Ja ausalt öelda ma olen nagu segaduses. Ma ei saa aru, mida see punkt nüüd tahab ikkagi tegelikult öelda. Kas see puudutab alasid, kus üldplaneeringud üldse puuduvad, või puudutab see alasid, kus üldplaneering tegelikult ei ole maa sihtotstarvet nagu andnud? Mille järgi siis mida menetletakse ja mida see lõpuks nagu peaks kellegi jaoks lihtsustama? Äkki te saate seda natukene lahti selgitada?

See läks väga detailseks. Ma ei jõudnud nii kiiresti siit seda eelnõu ette võtta, punkti, paragrahvi, mis te ütlesite. Aga selles mõttes stenogrammis olemas, me kindlasti meeskonnaga kirjalikult täpselt vastame sulle ära selle. Ma lihtsalt praegu ei jõua siit nii kiiresti reageerida sellele konkreetsele punktile, aga me leppisimegi kokku, et kui on väga spetsiifilisi vastuseid, siis meeskond kindlasti saadab sulle kirjalikult selle detailse vastuse ja saame läbi rääkida.

Martin Helme, palun!

Jaa, mina imestan, et sa nagu lahtisest uksest sisse murad. Ei, keegi ei arva, et meil planeerimisseadustega ja planeeringuga on kõik korras. Me pole kunagi nii arvanud. Vastupidi, valitsuses olles üritasime ise ka seda reformida, ja erinevate huvigruppide vastuseis oli päris tugev. Aga ma lihtsalt väidan seda, et kõik teie lahendused on valed. See oli mu jutu mõte, et kõik õiged põhjendused, kõik valed järeldused. Ja nüüd, kui sa tuled rääkima seda, et vähendades teavitust 14 päevalt ühele, me tegime paindlikumaks, me tegime kogukonnale paindlikumaks – tegelikult see on ju lausa piinlik eufemism sellele, et me võtsime võimalusi vähemaks, omavalitsusel inimesi teavitada, seda kohustust vähemaks. Ja siis sa ütled, et me heas mõttes sunnime omavalitsusi täitma seadust. Ja sellessesamasse seadusesse, mida te sunnite nüüd rohkem täitma, kirjutate sisse kliimaeesmärgid. Niimoodi. Järelikult kõigil ongi sund hakata tegema tuulikuid, sest see on kliimaeesmärk. Me jõuame tagasi riigiga sinna, et selle seaduse eesmärk on sõita üle nii kohalikest kogukondadest kui ka kohalikest omavalitsustest, et saaks rahumeeli ehitada oma korruptiivsed, kallid, koledad, looduskahjulikud tuulikud.

Aitäh!

Jaa. Lühike vastus on muidugi ei. Ühesõnaga, ainuke asi, mis seal kirjas on, mille juurde te üritate seda kõike hookuspookust segada või juurde lisada, seal on kirjas, et planeeringutes tervikuna arvestatakse kliimamuutustega. See ei ole kuidagi seotud ei tuulikutega ega millegagi. Pigem, nagu ma ütlesin, kui te võtaksite vaevaks seletuskirja lahti teha, näete, et seal on küsimus sadevee ärajuhtimises, kuumasaartes, nagu ma rääkisin. Üldiselt, kui te mõnda uut elamuarendust vaatate, millega ka täna arendajad tegelevad, et pakkuda inimestele, kes ostavad endale kodusid, võimalikult kvaliteetset elukeskkonda. Selles mõttes, seal muud ei ole. Võib-olla teise poole pealt ma tõesti ei pannud tähele, et EKREIKE valitsus oleks väga üritanud. Nagu ma ka sissejuhatuses ütlesin, planeerimisseadus on kümme aastat muutmata. Kui ma ei eksi, siis te valitsuses olite kuus-viis aastat tagasi ehk saite poolteist olla ja sealt midagi ei tulnud. Ehk üritamiseks see jäigi. Aga ma ei heida meelt. Selles mõttes, et ma ütlen ka, miks me selle arutelu algatasime juba päris tükk aega tagasi. Seal on erinevaid huvitatud osapooli, on, ma ei tea, keskkonnaküsimused, arendusküsimused, kiirus, efektiivsus, kohaliku omavalitsuse autonoomia. Seal on väga palju huvisid, mis põrkuvad. Ja selles mõttes seda diskussiooni me peame. Oleme kaasamiskoosolekuid teinud, sisulisi, ja kindlasti teeme veel. See ei ole üldse lihtne. Selles mõttes aus vastus, et te üritasite. Ma saangi aru, et see ei ole üldse lihtne valdkond. Aga teistpidi, nagu te nentisite, ega paremaks ei ole läinud. Meie ülesanne ongi nüüd proovida võimalikult palju kompromissi leida, aga lõppeesmärk peab olema ikkagi see, et igalt poolt me suudame efektiivsust tõsta, me suudame mingid ebavajalikud nüansid ära jätta, nagu lihtsalt, et inimene ootab kodus 14 päeva, et saaks teavitust anda. Ei pea ootama 14 päeva, võib kohe hakata teavitama, mis teda häirib või vastupidi, mis talle sobib. Need näited, nagu seesama algatamise küsimus, mille kohta kolleeg Mölder siin küsis, ongi need praktilised elunäited, mille pärast planeeringut ei tehta ära aasta-poolteisega, vaid need venivad ja venivad mitmekümnetesse teistesse aastatesse. See on see, mida me lahendame.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Minu arust sa demonstreerid siin kõige hämmastavat naiivsust, Erkki. Selline lahtine punkt, et tuleb arvestada kliimamuutusega – ma vaatan, et seal hiljem on üks punkt, mis ütleb, et tuleb luua kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks tingimused ja kõik sedasi. Kõik need MTÜ-d, kes valdavalt saavad sealt Suti ministeeriumist raha igal aastal, sadades tuhandetes, need igasugused roti-rästikusuust-haiglasse-viimise-MTÜ-d ja metsade uputamise MTÜ-d ja kõik sellised. Keegi tahab kusagile tehast rajada ja sa jõuad kohe kohtus esialgse õiguskaitse või lausa keelamiseni, sest nende hinnangul ei ole kliimamuutusega arvestatud ja sa jäädki vaidlema. See nüüd küll planeeringut lihtsamaks ei tee.

Aitäh! Ma igaks juhuks tulen veel kaks sammu tagasi. Needsamad kliimamuutustega arvestamise lähtekohad on juba olemas, igaks juhuks tuletan teile meelde. Need on hetkel seotud Kliimaministeeriumist tulnud kliimamuutuste kohanemise arengukavaga, mis sisaldab neid suuniseid ja eesmärke, mida saab ruumilises planeerimises rakendada. See annab raamid. Aga me nüüd kirjutamegi selgemaks, et oleks konkreetselt hinnatud üleujutuse, kuumalaine, erosiooni ja potentsiaalseid riske. Need metoodikad on olemas. Ei ole niimoodi, et lihtsalt keegi kuskilt tuleb arvama, mõtlema ja siis selle järgi hindab. Need metoodikad, Rain, on olemas! (Rain Epler räägib kohalt.) Just! Tulen uuesti kõige olulisema juurde tagasi. Hästi huvitav on näha, ma ei tea, vabandust, mille pärast EKRE normaalse elukeskkonna vastu võitleb. Täiesti müstika! Mulle jääb täiesti arusaamatuks. Olge mis tahes poliitilises spektris, vabandust, härrased! Aga ma arvan, et igaüks meist tahab elada normaalses elukeskkonnas. Kui meil tuleb väike sadu, et esimene korrus või garaaž sisse ei sajaks, et lund või lumesulamisvesi sisse ei saja. Tuleks korraks mõelda läbi planeering meie kohalikus omavalitsuses. Täiesti müstika! Aga eks me saame seda arutada, et mis teid vaevab, härrased!

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Järgmisele küsimusele ma ei eeldagi nii konkreetset vastust, kuivõrd palun, et te seda analüüsiksite oma majas. Nimelt, praeguse seadusega on võimalik muuta kehtivat detailplaneeringut, kui sihtotstarve ei muutu, läbi projekteerimistingimuste. Reaalses elus on väga tihti selliseid olukordi, kus detailplaneering on kehtestatud, inimesed soovivad seda muuta, aga maa sihtotstarve muutub ja see läheb tegelikult vastuollu kehtiva üldplaneeringuga. Siis tuleb algatada uus detailplaneering, mis võtab jälle x aastaid aega. Aga tegelikult väikeste maade puhul, väikeste maatükkide puhul võiks ka selle olukorra lahendada just nimelt projekteerimistingimuste kaudu, mis ei ole kuidagi lihtne protsess. Miks ma seda räägin? Väga paljudel juhtudel on olnud olukordi, kus detailplaneering on vastu võetud ja alles hiljem on omavalitsus kehtestanud sellele alale üldplaneeringu. Ehk siis tegelikult need inimesed, kes paarkümmend aastat tagasi on sellise sammu astunud, on täna väga keerulises olukorras. Kas te iseenesest sellist lähenemist või mõtet toetate?

Aitäh! Jah, toetan, selles mõttes, et me analüüsimegi, kuidas tervikuna – ma vist komisjonis ka seda õrnalt mainisin – detailplaneeringute osakaalu tervikuna vähendada ja seal, kus sisuliselt ei ole seda detailplaneeringu protsessi vaja läbi teha, anda ehitusõigus projekteerimistingimuste alusel. Kui sul on piisavalt detailne üldplaneering, sa ei lähe sinna konkreetsesse alasse tegema mingit vaadet või üldse olukorda muutvat ehitust, siis võiks piisata täitsa projekteerimistingimustest. Seda me tervikuna vaatame.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Üldjuhul muidugi nii-öelda nende mõistete sisustamine täpsemalt on alati kasulik ja kaasajastamine samuti. Aga konkreetne küsimus. Kirjelda mulle, mis asi on kvaliteetne ruum, mille järgi siis tuleb hakata kogu planeeringut tegema. Mis asi on kvaliteetne ruum ja kelle jaoks ja tema need …? Kirjelda, palun!

Jaa, see on rahvusvaheline standard. Mul kohe peast ei julge seda öelda. Ühesõnaga, seal on rahvusvaheliselt ka kokku lepitud, mida kvaliteetne ruum, planeeringud endas sisaldavad. Siin on väga palju mainitud sedasama arvestamist liikumisega, arvestamist potentsiaalsete, ma ei tea, keskkonnast tekkivate mõjuteguritega. Ühesõnaga, see on rahvusvaheline – ma jään hetkel selle rahvusvahelise konventsiooni nime võlgu, kui ma selle enda materjalist üles leian –, aga põhimõtteliselt on need rahvusvaheliselt kokkulepitud standardid, millega mitte ainult Eesti, vaid tegelikult kogu maailm oma planeeringuid, projekteerimist, elukeskkonna kujundamist arvestavad. See on ekspertide poolt kokku pandud rahvusvaheliselt. See on see raamistik, milles ka meie siis nii-öelda viitame kvaliteetsele eluruumile. Aga ma saan ka kindlasti täpsustavalt saata, mul lihtsalt siin praegu õhtul hiliselt peas see faktiliselt ei tule meelde.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Nüüd me olemegi siin. Kui sotsid tahavad, et need tuulikud tulevad ja et inimesed ei saaks oma arvamust avaldada, siis me võtame selle teavituse maha, ja et seda avalikku väljapanekut teha, selle viime ka veel kaugemale inimestest. Praegu on siin kahes punktis see, et maakonnaplaneeringu teatud osa kohta korraldatakse avalik väljapanek vähemalt planeeringule sobivas kohas. Enam sa ei pea maakonnakeskuses tegema, vaid viidki ta kuskile kaugemasse kohta, kus tee läheb, bussipeatus on kahe kilomeetri kaugusel, ja siis kutsud inimesed kokku, et nad saaksid avalikku väljapanekut näha. Siin me võime laiendada. Siin öeldakse, et on hea ligipääsetavusega. Aga seal on pink ja laud. See tähendab, et lobist ehk tellija või planeeringu tegija saab ise valida koha, kus seda tehakse, ja sellega see ei ole seadusega vastuollu läinud. Olen ma õigesti aru saanud?

Aitäh küsimuse eest! Jällegi jookseme sinna vana sohu. Igaks juhuks täpsustan üle, kuna äkki on vaatajaid-kuulajaid praegu tulnud. Te kuidagi olete väga tuulikute ja tuuleparkide kesksed. See küsimus on tervikuna planeerimisprotsessis laiemalt, nendes muutustes. Ka olemasoleva seadusega võib vabalt, on see siis kohaliku omavalitsuse eriplaneering, võib tuulealasi planeerida. Selles mõttes me seda muutmas ei ole. Me räägime siin tervikuna planeerimisprotsessist kui sellisest. Ma arvan, et nüüd ongi see maailmavaate või tunnetuse küsimus. Selle eelnõu mõte, mida minu arust üldiselt ka Eestis on räägitud, et me peame usaldama oma inimesi ja kohalikke omavalitsusi, kes on nendele kogukondadele kõige lähemal, neid asju ellu viima. Selles mõttes, on see siis … Mitte inimestest kaugemale viimine, vaid täna on see kohustus, et kui meil on planeeringud, meil on suured omavalitsused, lähevad väga detailseks. Tegelikult mõnes planeeringus maakonnakeskus või kohaliku omavalitsuse, vabandust, keskus ei pruugi üldse planeeringuga seotud olla, aga millegipärast kõik kohaliku kogukonna inimesed, kes võiksid selle arutelu pidada oma kohalikus kultuurimajas ära, peavad minema kaugemale. See on lihtsalt täiendava võimaluse andmine. Ma saan aru, alati saabki vaadata maailma kahte pidi: keegi ütleb, et klaas on pooltühi, keegi ütleb, et klaas on pooltäis. Keegi ütleb, mina eeldan, et inimesed üldiselt on heatahtlikud, tahavad seadusi täita, tahavad normaalselt oma elukeskkonda kujundada. Võib ka arvata igaühest pätti ja kaabakat. Mina seda tegema ei lähe. Ma arvan, et seadusandlust me peaksime tegema ikka positiivse fooniga, et anname kohalikele inimestele, omavalitsustele võimaluse enda elu paindlikumalt korraldada, nii et protsessil oleksid selged kriteeriumid, kõik saavad ühtemoodi aru. Ja igaks juhuks jah, mitu korda: a) see kuidagi ei ole seotud mingite tuulikute planeerimisega ja b) see kohalik kaasamine tervikuna – siin kolleegid küsisid –, et isegi neid inimesi, kes tegelikult asjasse ei puutuks, aga tulevad millegipärast, niinimetatud rändtsirkus, isegi neid ei keelata. Seda hirmu ei ole. Pigem ma ütlen heas koostöötahtes, kui teil on mõistlikke ja konkreetseid ettepanekuid, kuidas planeerimisprotsessi paremaks teha … Siin teil kolleeg Martin Helme, ega tal ei õnnestunud. Üritas, aga ei õnnestunud. Meil on siin väga konkreetsed ettepanekud, mis on osapooltega juba esimeses etapis läbi räägitud. Kui teil on tunnetus, et on veel häid ettepanekuid, siis me oleme alati valmis kaasa rääkima ja arutama, kuidas seda paremaks teha. Kui me räägime investeeringutest töökohtades, maapiirkondades, siis planeering on üks teema, mida mitmed arendajad, ettevõtjad, välisinvestorid on öelnud, et Eestis saab paremini teha. Ma usun ka, et saab, ja sellepärast me selle ette oleme võtnud.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Võib-olla natukene teisest valdkonnast, mis puudutab just majanduse külge. Siin seletuskirjas on väike lõik majandusliku mõju kohta. Võib-olla seda on natukene liiga vähe, aga äkki tooksite natukene rohkem seda päevavalgele? Miks ma seda küsin? Põhjus on see, et kui me teeme midagi kiiremini, mingid planeeringud saavad kiiremini valmis, siis see tähendab seda, et tegelikult tulevad siia ettevõtted, tulevad investeeringud. Kas te seda poolt olete ka näiteks majanduskabinetis arutanud, mis on see majanduslik mõju päris numbrites? Võib-olla mitte nii täpselt, aga küll on võimalik nende muudatustega, mis on väga head, tuua just majandusliku mõju natukene rohkem pilti.

Aitäh! Väga hea küsimus. Suuremad kinnisvaraarendajad on ise välja toonud, et kui planeeringud liiguksid kiiremini ja protsessid oleksid selgemad, siis on võimalik ka nendesamade kinnisvaraarenduses olevate korterite lõpphinda reaalselt vähendada. Miks? Sellepärast, et kui iga arendaja hakkab arendama, siis ta peab pangast laenu võtma, ta hoiab teatud aja kapitali kinni, seal on intressimaksed. Kui see protsess kõik oleks kiirem, tähendab, et on vähem vaja intressi maksta, mis tähendab, et ühiku kulu läheb väiksemaks, tänu millele, hästi lihtne matemaatika, on tulevikus ka korteri ostjatel võimalik natuke soodsama hinnaga seda korteri ruutmeetrit saada. Ehk muidugi, igal sellisel asjal on majanduslik mõju. Palju suurem, mida on numbriliselt väga keeruline mõõta, aga mida ma paar korda olen ka viidanud, on see, et jah, see võib-olla nii spetsiifiliselt ei puuduta detailplaneeringuid ja planeeringute sihukest nii-öelda ajalist välpa, aga selle koondmõju, mida ma ka siin tutvustuse lõpus ütlesin, mis puudutab strateegiliste investeeringute kliendihaldurit, mis puudutab eelplaneeritud tööstusalasid, see, et meil oleks vähem seda, et mitte kuskil mitte midagi Eestis ehitada ei tohi, et kogukonnad teaksid, kus on elamualad, kus on rohealad, kuhu tulevad tööstused ehk kõrgepalgalised töökohad, see on see, mida me lisaks planeerimisseadusele juurde teeme. Väga hea näide on ju kaitsetööstuspark, mida Kaitseministeerium veab eest, kuhu tulevad kaitsetööstusettevõtted, kes investeerivad, ma julgeks öelda, Eesti julgeolekusse ja ka majanduse kasvu. Me tahamegi teha selliseid eelkaardistatud tööstusalasid koostöös omavalitsuste ja kogukondadega, et kõik teaksid, kuhu on võimalik investeerida, kuhu luua neid kõrge lisandväärtusega töökohti, tänu millele ka regionaalselt Eesti majandus areneb ja tahavad ka noored pered väljaspool Tallinna ja Tartut kolida. Ehk see on ka küsimus tasakaalus Eesti riigi arengust. Üks planeering võib tunduda väike asi, aga teistpidi see on sisend päris mitmele suurele muutusele.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu siin on läbi käinud korduvalt, tegu ei ole nii, nagu minagi olen aru saanud, mingite tuulikute eelnõuga. Ma saan aru, et see eelnõu annab mingeid samme ju lihtsustamaks ka võimaliku tuumajaama rajamist, võimalike põlevkivijaamade rajamist – mida iganes, kui me läheme samasse arutellu edasi. Aga ma küsin hoopis teises vaates. Meil on nüüd mõned aastad või isegi vähem töötanud Maa‑ ja Ruumiamet. Kuidas ja mismoodi – te korra seda enne puudutasite – see mõjutab nende töökoormust või võimalikke tegevusi järgnevatel aastatel, kui sellisel kujul see seadus vastu võetakse?

Aitäh! Igaks juhuks täpsustan, et planeeringutega kuidagi tuumajaama ei saa ehitama hakata, samamoodi ka gaasijaama. Planeeringutega sa saad planeeringu ära teha. Mis puudutab näiteks tuumajaama, siis selleks on üldse ka riiklik eriplaneering, mis on hetkel käimas. Pigem ei ole nii väga tuulikud ega muud suured energiakandjad, vaid kogu planeerimisseadus on rohkem reaalieluline: eramute arendamine, kinnisvaraarendus tervikuna, tööstusalade arendus, kohaliku omavalitsuse rolli täpsustamine, õigusselguse tekitamine. Maa‑ ja Ruumiamet on tegelikult isegi veel uuem, seda arutati pikemalt, aga sisuliselt on see sellest aastast tööle hakanud. See on suhteliselt värske amet. Maa‑ ja Ruumiametiga kooskõlas ja nende eksperte kaasates me oleme seda samamoodi teinud. Meil on väga suured ambitsioonid. MaRu on, täna on oktoober, sisuliselt on saanud ainult kümme kuud toimetada, aga meil on plaanis erinevate planeeringute digitaliseerimine. See tähendab, et andmed oleksid paremini kättesaadavad. Maa- ja Ruumiametile oleme kompetentsi juurde andnud, et ta saaks nõustada kohalikke omavalitsusi. Ehk siis, ühesõnaga, me oleme ka kogu seda tegevust eelarvestanud. Aga mõte, mida Maa- ja Ruumiameti endas väga palju kätkeb – ka Maa- ja Ruumiameti uus juht, väga tubli inimene, on seda kirjeldanud avalikkusele –, on see, et nad vaatavad üle enda teenuste portfelli, mida teha paremini ja efektiivsemalt. Kas kõiki nii väga detailseid teenuseid on vaja, ehk jäetakse mõjusamad teenused alles. See on selline üldine ülesanne, et kui nii palju raha läheb riigikaitsesse, siis igalt poolt mujalt, kõik muud ametid peavad vaatama, kuidas saaks digitaliseerida, andmeid paremini kasutada, muuta teenust kasutajasõbralikumaks. Seda kõike me teemegi koostöös Maa- ja Ruumiametiga ja oleme ka sinna vahendeid leidnud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Oma teise küsimusega ma puudutan seda poolt eelnõust, mis puudutab keskkonnamõju hindamist ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmist. See käsitleb siis, ma saan aru, planeeringumenetluses Natura eelmõjude ja keskkonna strateegilise mõju piiriülest mõju. Ma saan aru, et viiakse sisse siis muudatus, et nende planeeringute puhul eelmõjuhinnang on planeeringu lisa. Äkki te natuke selgitate, miks selline muutus on vajalik ja kas see on kuidagi seotud ka selle looduskaitseseaduse menetlusega, kus tegelikult ühtepidi, kui me räägime metsamaa kasutusest Natura aladel, siis seal tegelikult öeldakse üheselt, et igasugune majandustegevus kui selline keelatakse. Ja nüüd teise käega siis tegelikult muutub rangemaks, ma saan aru, ka igasugune ehitustegevus. Kas ma saan õigesti aru?

Jaa, ma üritan ka seda kohta kiiresti otsida, leida seda. Väga head ja spetsiifilised küsimused. Vaata, ma hetkel seda ei leia üles. Aga see, et see oleks planeeringu lisa, seda ma peast mäletan, et selle mõte oligi see, et see oleks nagu üks protsess, et sa ei peaks kahte erinevat nii-öelda protsessi kas alustama, sa saad paralleelselt neid teha. Aga me käime selle täpselt samamoodi, kuna väga spetsiifiliselt – proovin nii kiiresti leida –, põhimõtteliselt oluline on see, et ta oleks võimalikult läbipaistev, mida reaalselt siis hinnati, kuidas, millistel alustel hinnati. Aga jah, ma palun kindlasti ülidetailse vastuse ka anda väga õigele ja spetsiifilisele küsimusele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Härra minister! Seesama kvaliteetne ruum rahvusvahelises mõistes. Kas Põltsamaa näiteks või Pajusi vastab sellele kvaliteetse ruumi kategooriale või selle mõistele, mis planeeringuseaduses on? Ja kas on kusagil ette pandud ka mingid numbrid ja sihttasemed, kuhupoole peaks liikuma ja kui palju see võib maksma minna, et Eesti ruum muutuks rahvusvaheliselt kvaliteetseks?

Aitäh! See on see eesmärk, kuhupoole püüelda. Seal, nagu ma rõhutasin ka kolleegile, mingit konkreetset kohustust ei teki. Ja ma kiiresti leidsin selle õige koha üles, et selle nimi on Davosi kaheksa kvaliteetse ruumi aluspõhimõtet. Nendeks on juhtimine, valitsetus, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus ja ilu. Ja need kõik omakorda lähevad veel … See on siis rahvusvahelised eksperdid vaadanud. Küsimus, kas Põltsamaa ja Pajusi sinna lähevad. Ma väga detailides ei tea, milliseid Põltsamaa ja Pajusi ruumilised lahendused on. Mina julgeksin öelda, et Põltsamaa linn ja selle ümber tegelikult viimastel aastatel on väga kenasti arenenud. On arvestatud sellesama kohaliku kogukonnaga, mitmekesisusega, roosiaed on ilusti üles ehitatud, on liikumisvõimalused parandatud, kergliiklusvõimalused. Ühesõnaga, see ongi see, et kohalik omavalitsus vaataks, mis on see võimalik hea mitmekesisus, millega kohalik kogukond saaks oma elukeskkonnale väärtust juurde, et oleks võimalik käia rahulikult koera ja lastega pargis jalutamas, samal ajal teistpidiselt arvestataks sellega, et meil oleks ka koht, kuhu potentsiaalseid töökohti võiks tulla, oleks transpordikoridorid läbi planeeritud ja loogilised, kuidas inimesed liiguvad. See on see, millega peab sisuliselt arvestama. Siin tulebki aru saada, et ühtepidi, kui me räägime näiteks konkreetsest planeeringust, siis keegi ehitab kortermaja, aga planeering hõlmab ka seda, et kohalik omavalitsus teeb enda üldplaneeringut. Ehk tegelikult planeerimine on kohaliku omavalitsuse mõnes mõttes üks olulisimaid tööriistu, sellepärast et sellega pannakse paika kogukondadega koos, milline ruumi kujundamine nende elukeskkonnas hakkab olema. Nii et siin tulebki vaadata mõlemat osapoolt: ks võib olla konkreetne ühe planeeringu soov, teine on ruumiloome kui tervik, kus inimesed tahavad ja soovivad elada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Kui Maa- ja Ruumiametit sai kunagi ette valmistatud, see oli päris mitu aastat tagasi, siis jõudis ta lõpuks ka finišisse ehk ta on olemas, ja nii, nagu te ütlesite, kümme kuud on ta töötanud. Seal oli mitmeid selliseid ilusaid unistusi, näiteks Eesti kui digiriik võiks saada ühe sellise infobaasi, kus on kõik koos. No valdkonnad on nüüd küll enam-vähem koos seal: mis on maa all, mis on maakasutus, mis on maa peal, milline on ehitusõigus. Et seda saaks ühest mugavast andmebaasist näha. Aga PLANIS, ütleme, keskendub rohkem siiski planeeringutele, kogu infobaasi seal ei ole. Küll aga on erinevatel valdkondadel ehitiste kohta infobaasid ja registrid ja nii edasi. Kas kunagi see ilus unistus, et võiks saada kõik sinna ühte infobaasi, saab võimalikuks?

Hea küsimus! Seal tuleb ka otstarbekust mõõta. See on selles mõttes õige. Mida me täna teeme olemasolevate eelarvevahenditega? Me digiteerime. Ehk seesama, mis ma ütlesin, me oleme peaaegu pooled kohalike omavalitsuste üldplaneeringud digitaalseks saanud muuta, aga see veel ei tähenda, et andmed on päriselt kasutatavad. See tähendab, et me oleme saanud need digitaalseks teha, eesmärk on teha seda kõikide kohalike omavalitsuste üldplaneeringutega. Siis tuleb andmed standardiseerida. Ja samamoodi me just eelmisel nädalal arutasime seda. Me oleme loomas Maa- ja Ruumiameti portaali täiendavat kaardikihti, mis puudutab neidsamu tööstusalasid. Ühesõnaga, me liigume samm-sammult. Ma ei tea, kas päris kõik asjad ... Teistpidi, koostöös ka siin saalis oleva justiits- ja digiministriga arutame just seda, kuidas eesti.ee-st teha selline keskkond, olenemata sellest, kas sa oled ettevõtja või kodanik. See on see üks värav, kuhu sa lähed, olenevalt, mida sa täpselt vajad, kas sa vajad mingeid ettevõtja meetmeid, kas sa vajad mingit infot. Aga ma ütlen, eks seda tuleb arutada, kas kõike tasub ühte kohta kuhjata niimoodi, et lõpuks on liiga palju infot. Kui inimene läheb Maa- ja Ruumiametisse, siis ta vaatab maaga seotud küsimusi, kui sa seda mõtlesid. Me praegu nii kaugel ei ole. Aga täna me tegeleme kindlalt sellega, mis puudutab Maa- ja Ruumiameti pädevust, et seda infot saada digitaalseks, see info standardiseerida niimoodi, et see oleks väga kasutajasõbralik, olenemata sellest, kas sa oled eraisik, kes otsib endale suvilakohta, või ettevõtja, kes otsib investeeringu asukohta, või soovid sa lihtsalt saada infot maa kasutamise kohta. See on see, mida me hetkel teeme.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Eelnõus on päris karm säte, mis ütleb, et kui planeeringut pole asutud ellu viima kümne aasta jooksul, siis automaatselt planeering kaotab kehtivuse. Mõnikord läheb omanikul kümme aastat, et see planeering saada, kulutab raha ja aega. Kümme aastat ei ole väga pikk aeg. Ja kui ta ei vii seda ellu, siis see on nagu omandi kallale minek juba. Aga mida see tähendab, et planeeringut ei ole asutud ellu viima? Kas see tähendab eranditult seda, et planeeringu elluviimine tähendab, et on saadud ehitusluba? Või tähendab see mingeid muid toiminguid, näiteks seda, et omanik ühendab kinnistu ühisveevõrgu ja elektrivõrkudega või ehitab juurdepääsuteed? Mida see tähendab, mida need tegevused tähendavad?

Jaa, ma kohe võtan ette. Esiteks, alustan, igaks juhuks ka juurde, et kui Riigikogu selle vastu võtab, siis see hakkaks tulevastele. Ehk nendele, mis juba varasemalt on olnud, ei hakka, et oleks selge õigusselgus. On plaan, et oleks kümme aastat ja võimalus – mitte koheselt, vaid võimalus – viie aasta võrra pikendada, kui on selge soov. Ja mida tähendab see, kas see on elluviimine või mitte? Elluviimiseks saab siiski mitte ainult seda, et on ehitusluba, vaid saab pidada kõiki detailplaneeringus ette nähtud maakorraldustoiminguid, nagu te viitasite, on need trassid, on see mingi liitumise palumine. Ehk siin pigem on ikkagi mõeldud seda olukorda, mis ma enne … Meil on kahjuks, kus 30 aastat seisab, mitte mingit huvi, sisulist huvi ei ole, aga kohalik kogukond tahaks arvestada uute elukorraldustega, planeerida maakasutust. See on pigem sellises olukorras, kus on selgelt näha, et seal mitte mingit huvi ei ole. Kui arendaja ikkagi seal toimetab, teeb trasse, maakorraldustöid, mida iganes, siis see on ikkagi elluviimine. See ei ole ehitus… Ja sellele vastukaaluks – ma igaks juhuks ütlen, me oleme seda ka ettevõtjatele või inimestele öelnud –, et seda hirmu, et näiteks omavalitsus või keegi ei vasta ja venitab, siis sellele ongi ka teised sätted, mida me tulevikus tahame. Me tahame ikkagi, et avalik-õiguslikud juriidilised asutused, ametid, kohalikud omavalitsused peavad hakkama kinni pidama seaduses ettenähtud tähtaegadest. Ei saa olla nii, et on seadus ja seda ei täideta ja mitte midagi ei juhtu. Nimetame seda siis motivatsioonipaketiks, et just inimestel oleks kindlus, kui ühtepidi me ütleme, et planeeringud kaotavad kehtivuse kümne aasta jooksul, kui midagi ei toimeta. Teistpidi peavad riik, kohalikud omavalitsused ja ametid ka oma osa tegema. See on mõlemale poolele. Oleme natuke kiiremad, natuke efektiivsemad, mõtleme läbi, mida me teha tahame.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et kui vaadata nagu arendajate vaatenurgast, siis kiirusel on väga-väga oluline roll. Mu küsimus puudutabki, kas määratakse selle eelnõuga ära ka vastutaja, et ei oleks seda, et üks amet näitab teise peale näpuga ja mitte keegi ei vastuta. Kas tehakse ka mingid trahvimäärad, et kui õigeks ajaks ei suuda näiteks mingi amet menetleda dokumente, siis määratakse trahvid?

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Jaa, eks siin oli kirjas esialgu ka ettekirjutused, aga me kindlasti seda kolleegiga juba teist korda, seda justiitsministriga ka arutame, et kas seal oleks ka mingid haldusmenetluslikud sanktsioonid lausa. Selles mõttes, et tahaks heaga, ilmselgelt, nagu ma enne kirjeldasin, mu ootus-lootus on, et me oleme kõik esialgu heatahtlikud, aga kuna elu on näitand, et kahjuks ei peeta nendest tähtaegadest kinni, siis nimetame seda kas motivatsiooni- või teistpidiselt sanktsioonipaketiks. Mingid reeglid me täiendavalt ikkagi peame kirja panema, et tekib ka konkreetne järelevalve. Minu vaates see üks ja keskne kontaktpunkt olekski Maa- ja Ruumiamet. Ühtepidiselt me anname kohalikule omavalitsusele, kolleegid siin ka EKRE-st olid väga hirmul, et nad ei taha kuidagi Eesti kohalikke omavalitsusi usaldada. Et omakorda, kuna KOV on selles planeeringu korraldamises tugevam pool kohapeal, siis omakorda ka Maa- ja Ruumiamet teistpidiselt teostaks ka ikkagi järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle. Ilmselgelt tervemõistuslikult, heas tahtes, koostöös, aga ka seaduse piirides. Kui ikkagi ei täideta, ei tehta, siis peavad mingid järelmid sellel olema. On need alguses ettekirjutused, kuni selleni välja, et tulevikus ka konkreetsed haldustrahvid.

Andrus Seeme, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul lihtne ja lühike küsimus. Kas selle eelnõu põhiline eesmärk on lühidalt kokku võttes bürokraatia vähendamine?

Lühike vastus on jah, ja mitte isegi ainult bürokraatia, vaid tegelikult ka sisulise aja, mis inimestel kulub ebavajaliku tegevuse tegemiseks. See on see üldine mõte, et tegeleks siin vabariigis rohkem sisuga ja vähem ebavajalikuga. See ongi see, et hästi palju on üritatud öelda, et kedagi jälle heidetakse eemale või kuskile. Ei, mõte, mida me selles valitsuses tervikuna teeme, on see, et jätame ära ebavajaliku. Nendime, headel aegadel, kõigi meie osalusel on natukene ebavajalikkust peale tulnud. Täna on keerulisemad ajad, ideaalne võimalus kõikidel ametitel, keskvalitsusel, kohalikel omavalitsustel, et ärme tegele ebavajalikuga, fokuseerime vajalikkusele, mis pakub täiendavat väärtust juurde. Ja see on see mõte.

Suur tänu, härra minister! Teile rohkem küsimusi täna ei ole. Nüüd oleme jõudnud juhtivkomisjoni ettekande juurde. Arutelu ja langetatud otsuseid seal tutvustab juba kaua oma etteastet oodanud hea kolleeg Tõnis Mölder. Nüüd on see võimalus.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Arutasime antud teemat kahel Riigikogu majanduskomisjoni istungil. Kõigepealt 15. septembril, kus me konsensuslikult andsime loa tulla minul seda eelnõu siin suures saalis kaasettekandjana ette kandma. Teine, sisulisem arutelu oli meil 22. septembril, kus samamoodi tutvustas meile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo seda eelnõu ja temaga olid ka mitmed ametnikud kaasas. Ja meil olid ka mõned küsimused, mis tegelikult siin saalis juba kõlasid. Üks neist ja võib-olla kõige olulisem oli see, mida siin eelkõige küsiti: just nimelt selle konkreetse elanike teavitamise kohta ja selle aja lühendamise kohta. Nii et need arutelud, mulle tundub, meil veel seisavad ka komisjonis ees. Tõesti, üks asi on see, et n-ö väljapaneku tähtaeg ei lühene, üks asi on lihtsalt sellest väljapanekust teavitamise tähtaeg, mis siis lüheneb. Tegelikult saavad inimesed sisuliselt oma teemades ikka kaasa rääkida. Veel oli oluline küsimus see, et komisjonis oli arutelu ka selle üle, kes selle kõige üle järelevalvet pidama hakkab, kui omavalitsustele pannakse nüüd konkreetselt uue seadusega ikkagi ajaline raam peale. Tõesti, riik hakkab selle üle ka konkreetsemat järelevalvet pidama. Siis oli ka pikem arutelu selle üle, mis puudutab just nimelt kliimamuutustega arvestamist. Ja siin, ma arvan, ongi oluline rõhutada seda, et kliimamuutustega peavad planeeringud arvestama. Samal ajal ka komisjoni arutelu käigus me ise tunnetasime seda, et võib-olla see on koht, mida on vaja veel ka erinevate lugemiste vahel täpsustada, et me saaksime ühtemoodi sellest aru. Ja mis meil siin veel oli? Seesama kolme aasta temaatika, mida siin ka arutelu käigus mina küsisin, ka see teema jooksis meil komisjoni aruteludest läbi. Minister võib-olla sõnaski, et sooviti paika panna just nimelt lõpptähtaeg, et hakata juba varem seda teemat lahendama, et need asjad ei jääks pikalt venima. Tegelikult, nii nagu siin arutelu käigus välja tuli, iga veniv päev on samal ajal kulu ettevõtjale. Aga samas ei tohi me selle arutelu käigus ära unustada, et inimesed, keda see planeering puudutab, eriti suured planeeringud, peavad saama õigel ajal oma arvamust avaldada, oma ideid avaldada ja vastavalt sellele saab kohalik omavalitsus reageerida. Mis siin veel oli? Ja oli ka seesama, mida siin härra Sõerd küsis, see n-ö kümne aasta peale, et kui seda planeeringut ellu ei rakendata, siis muutub see kehtetuks. Selles osas oli meil arutelu. Ja oli ka arutelu, mis puudutab just nimelt üleriigiliste planeeringute ja teemaplaneeringute teemasid. Kõneleja uuris, kas seaduse järgi võib tekkida võimalus algatada üleriigiline teemaplaneering, mis puudutab näiteks maismaa tuuleparke. Ja siin oli samamoodi, et see on üks võimalus, aga see ei anna ehitusõigust, vaid seab üles need alad, kus on võimalik erinevaid konkreetseid käsitletud planeerimise objekte ellu viia. See oleks lühidalt kõik, ma pikemalt ei peatu, sest see arutelu oli päris pikk siin saalis. Mulle tundub, et kahe lugemise vahel on erinevad huvigrupid juba täna üles näidanud erinevat huvi olla kaasatud, ja mulle tundub, et ka erinevad fraktsioonid ja Riigikogu liikmed soovivad sellel teemal kaasa rääkida. Eks ongi mõistlik esimese ja teise lugemise vahel seda sisulisemat arutelu nii komisjonides kui ka erinevates töögruppides pidada. Tegime ka kaks olulist otsust. Kõigepealt, konsensuslikult, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. oktoobril ja teine oli teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! Tahad mulle kirja anda?

Ma annan sulle kirja, jah. Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei hakka pikka kõnet pidama, mõned asjad lühidalt markeerin ära. Võib-olla selline üleüldine vaade sellele seadusele, ma võtaks kokku niimoodi, et teerullivalitsus teeb teerullile teed. Kui me vaatame nüüd seda, kuidas planeerimisseadust tahetakse muuta, siis olulised muudatused puudutavad seda, kuidas ja kui palju tuleb asjasse puutuvaid inimesi teavitada, seal tõmmatakse nõudeid kõvasti madalamaks. Aga mõned päris hämmastavad punktid on seaduses veel. Ma ei oleks arvanud – ministreid on meil erinevaid –, et Keldo nii naiivne on. Näiteks punkt sellest, et planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutustega ja siis võimalusel ja vajadusel neid leevendada ja nii edasi. Selline ambivalentne punkt pannakse seadusesse ja Keldo loodab, et see eelnõu seaduseks saades kuidagi hakkab menetlusi kiirendama. Ei hakka. Me Eestis näeme, kuidas ilma sellise seaduses oleva abistava jõutagi igasuguseid projekte peatatakse ja torpedeeritakse. Viimased uudised näiteks on sellest, et kohus on jälle otsustanud karujahi peatada, esialgse õiguskaitse anda. No see esialgne õiguskaitse aitab karud jälle järgmisse hooaega, siis hakkab ring jälle otsast peale. Kõik need MTÜ-d, kellele kliimaminister Suti ministeerium heldelt kogu aeg raha jagab, et nad edendaks elurikkust ja muid selliseid rohelisi väärtusi, kindlasti leiavad mõne tehase või näiteks tuumajaama või uue põlevkiviploki ehitamise plaani juures, et seal küll pole kliimamuutustega piisavalt arvestatud. Lisaks näiteks öeldakse – seaduses on punkt, millega minu arust tahetakse kõike ja mitte midagi –, et planeeringuga tuleb luua eeldused kestliku, funktsionaalse, mitmekesise, kasutusmugava, kvaliteetse ja turvalise elukeskkonna ning kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks. Samal ajal tahetakse säilitada ja ka arendada, tahetakse kõike ja mitte midagi. Ja jällegi soovin edu kõigile planeerijatele. Küll kohtus saab vaielda selle üle, et mõni planeering kindlasti arendab, aga siis parasjagu ei säilita, ja siis mõni planeering jälle vastupidi. Mina küll ei usu, et majanduse elavdamine kuidagi paremaks läheb. Mina siiski tõesti olen kahtlustav selles osas, et natuke selle tuuleenergeetika arendamisega siin ikkagi seost on. Keldo nii palju reetis ka ennast, et ta ütles, et tal on nende asjade hindamiseks juba eksperdid valmis. Ma näen ette seda, et kui kusagile tahetakse tuulik püsti panna kellegi, ütleme, mõne väikeasula vahetusse lähedusse, siis eksperdid ütlevad, et seal on kogu see miljöö ja kõik jätkuvalt hästi ja kliimamuutustega on ka tegeletud. Ja siis kohalik kogukond ei saagi midagi öelda, sest KOV-i õigusi piiratakse selle eelnõuga. Nii et tegemist on sellise pudru ja kapsa tüüpi eelnõuga. Võib-olla juhtub sellega sama, nagu on juhtunud Keldo kolleegi Taroga siin viimastel nädalatel, ma ütleksin, korra nädalas või mõni nädal isegi paar korda, et ta tuleb ja kaitseb, nägu on naerul ja ütleb, et on hea asi, ja siis päev hiljem, kui on ajakirjanduse vahendusel lahti kirjutatud, et ei ole hea, siis ta ütleb, et ta tegelikult ei kaitse. Äkki Keldo mõtleb ka ümber ja võtab tagasi. See oleks positiivne areng selle eelnõu mõttes. Aga meie fraktsioon teeb ettepaneku juba esimesel lugemisel see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, kes saalis, kes kabinetis! Hea Eesti rahvas, nagu armastatakse siin rääkida, kes meid jälgib monitoride vahendusel! Kõigepealt, jah, kui me räägime sellest praegu kehtivast planeerimisõigusest, siis ta suures osas ongi parasjagu kümme aastat vana. See terviklik planeerimisseadus võeti vastu kümme aastat tagasi. Ja ikka selle ajaga on tulnud neid ettepanekuid. Pisikesi muudatusi on ka tehtud selles planeerimisõiguses, aga niisugune põhjalikum analüüs, puhtalt praktikas tekkinud mingite kitsaskohtade likvideerimine, nii nagu ka minister mainis siin, jah, see VTK lõpuks valmis aastal 2023. Küll aga ma mäletan, ka siis, kui me olime koos valitsuses, Martin, oli juttu sellest planeerimisest ja sellest, kas kuidagi ikkagi ei ole võimalik seda protsessi lühemaks teha, ka lihtsustada, et arendus ei jääks ajale jalgu. Midagi teha ei ole, see tänapäeva maailm on muutunud järjest dünaamilisemaks. Järjest kiiremini nii inimesed oma elukeskkonna arendamisel, eluaseme loomisel, tööstused, ettevõtted oma äriplaanide elluviimisel vajavad kiiremaid lahendusi. Ja kõik, mis on suunatud sellele, et me teatud mõttetuid etappe või ka mõttetuid tähtaegu võtame planeerimises vähemaks, on teretulnud. Samas, kui siin on olnud juba juttu selles debatis, et nüüd sõidetakse kellestki üle. Planeerimisseadus ja need planeerimisreeglid on miinimum, see, mis on seaduses. Kohalikul omavalitsusel on endiselt väga suur vastutus. Minu hüüdlause on alati olnud see, et kaasamist pole kunagi liiga palju, ainult nagu me tihtipeale näeme, niisugune bürokraatlik venitamine, kirjade vahetamine on ka tavaelu. Ja selliseid asju sellessamas dünaamilises maailmas, kiirelt arenevas maailmas me tegelikult lubada ei saa. Kui me soovime oma majanduse konkurentsivõimet parandada, ettevõtlust arendada, elukeskkonda arendada, eluasemeid luua, siis need reeglid on ju täiesti selged ja kindlad kõigile, kuid tarbetuid, ka praktikas ette jalgu jäänud asju, mida ei ole vaja, need tuleks ka ära jätta. Nüüd mõned tähelepanekud sellest, mis siin debatis juba kõlanud on. Ma saan aru, et kui mainitakse sõnu "kliima", siis siin minust paremal pool läheb täitsa mõte ka punaseks. Tegelikult ka seletuskirjas on välja toodud, et need kliimamuutused, mida nagu ruumilise planeerimise juures, ja kliimariskid, mida hinnata tuleks, on täiesti igapäevased, mis tulevad ette ka meil, kui me vaatame sinna Lääne-Euroopa poole, järjest sagedamalt. Need on pikad kuumad põuaperioodid. Kuidas linnakeskkonnas säilitada selliseid jahutavaid oaase, olgu need veekogud või haljasalad, kuidas vähendada seda peegelduvat kuumust. See on täiesti niisugune igapäevatarkus, mida peabki kasutama ruumilisel planeerimisel. Samuti tormiveed ja sadeveed. Me oleme näinud ka siin Eestis neid juhtumeid, kus lihtsalt uputab üle, kuna need süsteemid ei ole kunagi ehitatud selliseks, et võtta vastu nii palju sademeid või nii palju vett. Selliste asjade lahendamine, mis siiski on tingitud ka kliimamuutustest, on kindlasti mõistlik planeerimissüsteemis. Neid peab ette nägema. Ja kui nüüd ka jälle kõlas see, nagu oleks see muudatuste pakett mõeldud tuulikute arendamiseks, siis tegelikult see seda ei ole. Need on planeerimise üldised alused, üldised tingimused ja kehtivad kõigi arenduste kohta. Ka mina loodan tõesti, et töökohtade loomine ja ettevõtluse areng saavad olema kiiremad, paremad just meie regioonides ja piirkondades, kus me seda väga kiiresti vajame, et ebavõrdsust regioonide arengus vähendada. Jah, siin on palju erinevaid detaile, muudatuste pakett on suur, aga ju me saame seda arutada ja kõik saavad teha ka muudatusettepanekuid. Igal juhul sotsiaaldemokraadid Riigikogus toetavad antud eelnõu menetlemist. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel. Martin Helme, palun!

Aitäh! Jah, Jaak lausa nimeliselt mainis mind ära ja ütles, et kui me olime koos valitsuses, siis oli juttu planeeringuseaduse muutmisest. Mul oli sellest enne ministriga ka siin väike omavaheline tête-à-tête. Tegelikult ei olnud juttu. Tegelikult oli lausa Riigikogu saadikute, meie saadikute poolt valmistatud ette täiseelnõu ja kahjuks Jaak Aab blokkis selle ära.

Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab minister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh! Mõned kiired repliigid. Täitsa arusaadav, nii nagu kolleeg Jaak Aab ütles, et kui kuuled sõna "kliima", siis see ilmselgelt kolleege EKRE-st ärritab. See on arusaadav. Küll aga tuleb siiski öelda, et juba täna on kvaliteetse eluruumiga, ruumiloomega arvestamise kriteeriumid olemas, see ei ole midagi täiendavat, uut. Aga nagu öeldud, seda dokumenti saab parandada, kui on vaja hirme maha võtta kolleegidel, EKRE-l. Ikka saab. Küll aga need on väga reaalelulised näited, millega planeerimises tuleb arvestada. Samamoodi Davosi kriteeriumid – need ei ole kuidagi mõeldud kohtusse vaidlustamiseks, vaid need on antud meie planeerijatele ette kui võimalused, kuidas arvestada oma kodukoha kohaliku omavalitsuse ruumiloomega, et see oleks kvaliteetsem. Seal läheb mul juba natukene nagu küsivaks, et mille pärast kolleegid EKRE-s nii väga vastu on sellele või miks neid nii väga hirmutab, et inimesed saaksid kvaliteetse eluruumi oma kodukohas, oleksid rohealad, pargid, kus saaks kõndida, oleks töökohti. Ja eriti veider – ja eriti veider, head kolleegid! –, mulle on täitsa üllatus, ka see on täna õhtul väga tähelepanuväärne, et jäi selgelt kõlama, kuidas EKRE seisab vastu paremale planeerimisele niimoodi, et ettevõtjad, arendajad saaksid kiiremini ja efektiivsemalt Eesti Vabariigis toimetada, tänu millele tekiks uusi töökohti, et oleks vähem ebavajalikku bürokraatiat. Väga kurb on näha. Ma ei tea, mis see põhjus on, aga eks nad kindlasti suudavad seda avalikkusele ise selgitada. Väga oluline on tõesti see. Suur hirm on millegipärast rohelise puhta odava energia vastu, aga siinkohal tuleb ära mainida see, et nii nagu on varasemalt tuulikuid planeeritud, võib ka edasi planeerida. See eelnõu seda mitte kuidagi ei muuda, kohaliku omavalitsuse õigusi mitte kuidagi ei piirata. Ja kõik need EKRE liikmed, kes mööda Eestit on käinud igal pool kaasamiskoosolekutel, võivad ka tulevikus rahulikult käia. Ja igal omavalitsusel, kus neil mitte mingit kokkupuutumust ei ole, võite tulevikus rahulikult käia seal, sõna võtta, vehkida. See on teie kodanikuõigus. Kas see on kõige targem õigus? See jääb teie enda otsustada. Ärge selle pärast muretsege. Ma kutsun teid üles: kui teil on mõistlikke ettepanekuid, nii nagu kolleegid on öelnud, tulge, arutame, teeme konkreetseid ettepanekuid. Aga ma siiralt loodan näha, et EKRE ei seisa Eesti majanduse kasvu ega arengu vastu. Väga veider. Aga kindlasti soovin ülejäänutele kõigile head koostöövaimu. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 683 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te kõik panite tähele, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 683 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun! Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 683 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 5 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 683 SE esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.