Politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu (670 SE) kolmas lugemine

Liigume nüüd kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Teeb murelikuks see, kuidas Siseministeeriumis valmivad järjest eelnõud või suunised eelnõudeks nagu – näiteks see eelnõu on suunistega tehtud –, mis piiravad inimeste põhiõigusi ja vabadusi või on suunatud ühiskonna jälgimisele. Alles hiljuti meil soovis Siseministeerium tulla välja eelnõuga, mis oleks andnud võimaluse jälgida, mida iga inimene oma telefonis või arvutis vaatab, mida inimene loeb, ja põhimõtteliselt hakata karistama inimest tema mõtete eest. Seejuures püütakse veel sellised kavatsused läbi suruda peidetuna kas siis teises kontekstis mõne ohtliku sihukese pealkirja taga nagu terrorismi tõkestamine. Aga veel oli üks eelnõu, mis ka nüüd on tagasi võetud. Veel sooviti piirata meil meeleavaldusi, meeleavaldusi, kus võib olla potentsiaalne oht. Põhimõtteliselt oli tõlgendamisruum nii lai, et oleks olnud võimalus absoluutselt ükskõik mis, kas või näiteks automaksuvastane meeleavaldus või mõni muu meeleavaldus kohe juba laiali ajada. Superandmebaasi eelnõu on meil muutmisel, millel on väga tugev inimeste põhiõiguste riive ja millest siiani pole valitsus loobunud. Nüüd on siin meil ees see numbrituvastuskaamerate seadustamise eelnõu. Ehk see tänane eelnõu, mis ta teeb, on see, et tagantjärele seadustatakse kaamerad, mis vahepeal olid põhimõtteliselt väga suvaliselt erinevatesse kohtadesse ilma analüüsideta üles pandud. Seda tuvastas PPA enda sisekontroll, analüüse polnud. Aga tekib küsimus, miks üldse sellised kavatsused Siseministeeriumis täna tekivad ja mida meil katsetatakse. Siseministril täna ma tegelikult soovitaksin väga tõsiselt vaadata, mis toimub Siseministeeriumi haldusalas, et järjest tulevad sellised eelnõud meil välja. Kust on nüüd tekkinud selline järsk soov inimesi hakata kontrollima, inimesi hakata jälgima, mida meile ette valmistatakse? Sest uuesti, seesama numbrituvastuskaamerate teema. Ei teadnud sellest ei ministrid, ei teadnud sellest peaminister midagi, ei endised ministrid. Kümme aastat kõik väidavad, et keegi kümne aasta jooksul ei teadnud, et selline süsteem on käivitatud, või tegid nägu, et ei teadnud. Ma ei tea, mis asi on ohtlikum, kas see, et valitsus võib valetada rahvale – sellega me oleme harjunud –, või hoopis ohtlikum on see, et ametkond on käivitanud mingisuguse süsteemi, millest mitte keegi, millest valitsuse liikmed, keegi pole isegi teadlikud. Ja nüüd on küsimus, kas meil siin vahepeal on veel mingisugused süsteemid käivitatud, mida püütakse nüüd seadustada läbi erinevate eelnõude, mis nüüd Siseministeeriumist on järjest välja tulnud. Ja nüüd, kui me vaatame konkreetselt seda seadust täna, mida me kohe hakkame hääletama, siis selle seadusega antakse võimalus piiramatult, piiramatult, ma ütlen, neid kaameraid igale poole edasi paigaldada ja antakse luba suurele hulgale ametnikele inimese andmeid edasi vaadata. Siin saalis, komisjonis ja ühiskonnas pole olnud kõige põhilisemat debatti, kui palju tegelikult üldse meil peaks neid kaameraid olema, kui suure tihedusega, kui palju me peaksime laskma ennast jälgida. Seda debatti ju pole olnud. Sest põhimõtteliselt, kui me vaatame seda sõnastust, sõnastus on piisavalt lai, et näiteks iga 100 meetri tagant, võib-olla isegi vähem, on võimalik meil kaamera üles panna. Ja selline mulje jääb, et see ei huvita kedagi. Meil on ju vaja seadus kiires korras vastu võtta. Ja veel, ei pildistata ainult autosid, see on väär arusaam. Peale jäävad ka inimesed, inimesed, kes on sõidukis, inimesed, kes viibivad vahetus läheduses. PPA on öelnud, neil ei ole võimalik inimeste nägusid hägustada. Aga probleem on selles, et selles seaduses nad on selle osa välja võtnud ehk tegelikult eksitatakse inimesi. Öeldakse, et pildistatakse ainult autosid, kui süsteem on täiesti teistmoodi üles ehitatud. Miks te võtate vastu seaduse, mis tegelikult ei räägi sellest, mis päriselt toimub? PPA on tunnistanud, nad ei saa inimeste nägusid hägustada ehk siis nad näevad ka seda, lisaks autodele näevad seda, kes oli autos ja kes oli vahetus läheduses. See seaduseelnõu on täna ekslik. Eraldi, mis on mind häirinud, on selline manipuleerimine, mis on toimunud Riigikogu liikmetega, sellise avaliku arvamusega, et teate, kui te seda seadust vastu ei võta, hakkavad toimuma meil kuriteod, paljud inimesed jäävad leidmata, kuriteod jäävad avastamata. Tuletan uuesti meelde, inimeste otsimiseks kasutatakse üleüldse teisi kaameraid, mis on avaliku ruumi kaamerad, mida on kusjuures ka tuhandeid ja mille osas meil ka ei ole olnud debatti, ei analüüsi. Lisaks, jällegi, siiani ei ole mulle saadetud, kus on statistika nende numbrituvastuskaamerate osas, kui palju siis inimeste andmeid on vaadatud ja proportsionaalselt, kui palju on tänu sellele kuritegusid avastatud. Ei ole seda statistikat. Kui tuuakse näiteid teistest riikidest, siis palun lugege teiste riikide seadusandlust, kui täpselt on andmekaitse osas kõik välja toodud, kui palju on seda lahti kirjutatud. Ja ametnike ligipääs! 1400 ametnikku saab ligi nendele andmetele. Kas teie hinnangul on see proportsionaalne number? (Hüüe saalist: "Vähe!") Urmas Reinsalu ütleb, et peaks olema rohkem. Ma saan aru, et see on iroonia. Aga veel küsimus, miks ikkagi anti ka Maksu- ja Tolliametile ligipääs nendele andmetele. Miks pidevalt Maksu- ja Tolliamet nõuab ligipääsu erinevatele andmetele, olgu see pangakonto, nüüd numbrituvastuskaamerad ja nii edasi ja nii edasi? Vahepeal maksuamet soovis ka kõnesid pealt kuulata. Keskerakond ei toeta seda seaduseelnõu, me hääletame selle vastu. See on vaid üks samm kõikidest nendest algatustest, mis viimase poole aasta jooksul on tulnud, algatused, millega soovitakse inimesi aina rohkem jälgida, andmeid koguda, moodustada superandmebaase. See eelnõu on ju ka osa sellest. Meie kohustus siin täna on kaitsta inimeste vabadusi, inimeste põhiõigusi. Meie kohustus on pidada laiapõhjalist debatti demokraatlikest väärtustest. Ja seda debatti siin saalis pole olnud. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud parlament! Esimesel selle eelnõu lugemisel me tegime konkreetse juhtimisülesande, kuidas selle asjaga edasi liikuda. Seda ei ole võimalik teha niisugusel argpükslikul meetodil, et nurga tagant sokutab siseminister paarile n-ö oma poisile eelnõu, mis puudutab olemuslikke põhiõigusi, ja ütleb, et me menetleme ära sisulise kvalitatiivse põhiõiguste testi analüüsid. Vabandust, ma kutsusin üles esitama valitsust korrektne eelnõu, milles oleks sees käsitlus Saksamaa põhiseaduskohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Ma tuletan meelde 2008. aasta Saksamaa põhiseaduskohtu lahendit, mis puudutab inimese põhiõigust konfidentsiaalsusele. Seda ei tehtud, valiti teistsugune, argpükslik tee. Me näeme, et see käekiri on kuidagi süsteemse iseloomuga. Loetud päevad tagasi hakkas siseminister avalikkusele hämama ja loomulikult igati õigustatud ja asjakohase lähisuhtevägivalla viibimiskeelu eelnõu raames topiti sinna sisse hoopis avalikel koosolekutel viibimise keelu piirangute laiendamine. Minister hakkas hämama: mina ei tea midagi, see puudutab ainult lähisuhtevägivalda! Vabandust, selgus, et ikka puudutab küll. Jällegi, kasutades ära niisugust üldinimlikult arusaadavat asja, püüti mingisuguse n-ö moondamismantli all seda sisse sokutada. Ja seda argpükslikku joonist me nägime samamoodi ka küsimuses, kus käidi välja valitsuse poolt ettepanek mõtteroimade kriminaliseerimiseks. Näete, keegi internetis uurib seal, ma ei tea, islami radikalismi küsimust – nõnda, järelikult tema peas on juba teadlik huvi, järelikult ta sooritab mõttekuriteo, radikaliseerumiskuriteo! Ja see on kriminaliseeritud, see peaks olema valitsuse tõsiuskse nägemuse järgi 21. sajandil! Vabandust! Ja see võeti tagasi või pandi pausile loogikaga, et aeg ei ole veel küps. Milline aeg, tekib mul küsimus. Täpselt sama argpükslik on küsimus sellest, kui me kõneleme põhiõiguste piiramisest. Kuidas käitusid valitsuse liikmed? Inimeste pangakontodel on massiivselt seadusevastaselt soritud. Parlamendi neli komisjoni korraldasid erakorralise istungi suvel ja mitte ükski minister ei julenud kohale tulla. Näete, laua all! See ei ole hea maiguga käsitlus. Nüüd selle eelnõu sisulistest küsimustest. Kõigepealt, selle eelnõu menetlemise modus operandi ei kannata vähimatki kriitikat. Valitsus on kaotanud usalduse põhiõiguste kategoorias, ütleme, selle retsidiivse käsitlusega praegu. Ei saa uskuda, ma tunnistan ausalt, ka niisugust heausksust nende küsimuste poliitilisel tasemel realiseerimisel. Nüüd praktiline, võtame selle eelnõu puhul modus vivendi. Siin ma pean tunnistama, et eelnõu menetlemisega on tegelikkuses tekkinud hoopis rida küsimusi juurde. Kõigepealt, esiteks, selle eelnõu puhul on jäetud lahtiseks, mis kaamerad need üldse on. Eelnõu võimaldab hakata tegelikkuses mobiilseid ehk liikuvaid kaameraid, tänavatel ringi sõitvaid numbrituvastuskaameraid ilma mingisuguse piiranguta sisse seada. Vabandust! Kas selle üle on parlamendis siin debatti olnud, et niisugune mandaat anda? Ei, mina pole seda kuulnud. Aga eelnõu seda lubab. Teiseks, jällegi isikute pildistamine. Vahepeal räägiti, et isikute pildistamine kõrvaldatakse. Samas on see isikute küsimus siia endiselt sisse toodud ilma mingisuguse piiranguta. Kui ma asetan kokku liikuvad mobiilsed kaamerad ja isikud, siis võimaldab see tegelikkuses kogu tänavatrajektoore, tänavatrassi tegelikult ju fikseerida ja neid andmeid säilitada. Ma ei taha laskuda tagurpidi dramaatikasse. Loomulikult, tehnoloogiliste võimaluste põhiõiguste argumenteeritud, kaalutud piiranguga rakendamine kuritegude tõkestamiseks, ennetamiseks, avastamiseks on igati legitiimne. Me ei sea seda olemuslikult kahtluse alla. Aga meetod, kuidas seda tehakse, ja see lõpp-produkt ei kannata minimaalsetki kriitikat. Andke andeks! Lisaks toodi siia sisse tõepoolest Maksu- ja Tolliamet. Ja mis küsimustes, panete tähele: Maksu- ja Tolliamet saab hakata nüüd profileerima – jällegi isikuid mootorsõidukite puhul – olulise ohu väljaselgitamiseks. Korrakaitseseadus viitab, et oluline oht on summa kuni 8000 eurot n-ö kahju, sealhulgas riigi kohustuste täitmisele. See tähendab, et tegelikkuses Maksu- ja Tolliametile, ma saan aru, on salakaubanduse puhul, ka kriminaalkuritegude puhul, mida Maksu- ja Tolliamet menetleb, sellisel juhul nad nii-öelda uurimisasutusega ka piiriülese konterbandiga liikumise puhul anda pädevus. Aga absoluutselt avatud pädevus on selles loogikas, eriti loogikas, kus, ma pean tunnistama, ma juhtisin küsimusena tähelepanu sellele. Ja nüüd, kui ma vaatan seda üldpädevust, mis on antud Maksu- ja Tolliametile, siis see ei tundugi nali. Kas selle kaamerasüsteemiga on tulevikus võimalik taga ajada neid inimesi, kes automaksu ei ole soovinud maksta? Et tuvastada oluline varaline kahju? Kõigepealt selleks, et tuvastada, kas see maksmata jäetud maksukohustus on kuni 8000 eurot, on võimalik hakata seda profileerima. Juriidiliselt, ma möönan, on see groteskne kujund, mida ma praegu siin esitan, aga juriidiliselt on see selle intensiooniga nii algatajate poolt kui ka lõpuks see transformer, mis on komisjoni menetluses tekkinud siia lauale, tegelikkuses seda võimaldav. Ei saa käia niisuguses õigusriigis need asjad niimoodi lohisevalt! Hakkame targaks rahvaks, nõudlikuks rahvaks! Kas saame hakkama? Peame hakkama saama! Peame olema oma saatuse peremehed! Nii et Isamaa sõnum selles käsitluses, millele me oleme osutanud, on, et nendel toodud põhjustel – nii meetodi osas, usalduse osas kui ka selle lõppteksti osas – meil ei ole võimalik seda toetada. Samas me teeme väga selge osunduse, et me kuidagi ei välista tehnoloogiliste võimaluste kasutamist. Ammugi on argpükslik valitsuse käitumine, mis tegelikkuses selle asemel, et valitsuse tasemel pakkuda välja sisulise põhiõigusekäsitlusega lahendus, valis sellise tee, et kuudeks on see küsimus seiskunud. Öeldi, et oih, me tegeleme sellega sügisel, aga valitsus ei tegele sellega, vabandust! Leiame mõned mehed siit saalist, las nemad tegelevad sellega! Kuulge! Kui küsimus on nii tõsine – ja ma suhtun väga tähelepanelikult ka politseiametnike osundustesse probleemi kohta –, kuidas siis on nõnda, et öeldakse kuid, et see meid ei huvita, mingid mehed tegelegu parlamendis sellega?! Vabandust! See ei ole niisugune minimaalne hoolsuskohustus. Kuidagi mõisaköie kultuur hakkab meil tekkima nendes asjades. See ei ole mitte esmakordne probleem praegu, härra Hanimägi, ma vaatan seda juba korduvalt. Nii et ma loodan, et ma kirjeldasin arusaadavalt ära selle mõttekäigu, mis viib praegu Isamaa sellisele olukorrale, et meil ei ole võimalik seda teksti toetada nende osundustega tulevikuvaates, mida me teeme. Põhiõiguste valdkonnas seisab meil ka tulevikus ees väga suur rida asju, mida me peame hakkama muutma. Me teeme seda rahulikult ja naeratades. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Andre Hanimägi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega.

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Head vaatajad! No ma olen üllatunud. Ma olen üllatunud selles, kuivõrd palju kriitikat pälvivad numbrituvastuskaamerad. Mul on tunne, et me räägime siin millestki hoopis teisest, me räägime mingisugusest maailma muutvast süsteemist, mis jälgib iga Eesti elaniku nägu, tegu, olevikku ja tulevikku. Ma võib-olla ikkagi alguses räägin sellest, mis see numbrituvastussüsteem üldse on. Need on kaamerad, mis vaatavad eelkõige autode numbrimärki. Neid kaameraid on natukene üle saja, mitte tuhandetes. Need on erinevate teelõikude peal ja need vaatavad numbrit – jah, ma kohe jõuan ka selle kõige muuni – ja siis teevad igast numbrist pildi. Ja kui me ütleme, et igast numbrist, siis see kõlab tõesti groteskselt, ainult et loomulikult mitte keegi Eesti Vabariigis ei vaata kõiki neid pilte 24/7 üle ja ei tohikski seda teha. Ja vaat kõige olulisem ongi see, et neid andmeid, mida see numbrituvastussüsteem kogub, ei kuritarvitataks. Selles on olnud minu jaoks kõige suurem küsimus. Loomulikult Eesti inimesi niisama jälgida ei tohi ja seda ei tehtagi. Küll aga, kui on olukord, kus on vaja tuvastada kadunud inimene, mingi kuritegelik organisatsioon, isegi varastatud auto, siis ühiskond eeldab, et politsei tegeleks maksimaalselt selle kuriteo lahendamisega. Mul oli väga üllatav kuulda, kui Keskerakonna esindaja rääkis, et tegelikult neid lahendusi on hoopis teisi, tegelikult on hoopis teised kaamerad. PPA ütleb väga selgelt ja on öelnud korduvalt, et lahendatud tänu numbrituvastuskaameratele on nii inimröövi kui ka vägistamise, väga mitmed erinevad kuriteod, Apple'i poe vargus. Neid asju on väga palju. Aga nüüd öeldakse, et tegelikult on teisi lahendusi ka. Kui mul on valida, kas ma usun Keskerakonda või ma usun Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveametit, siis ma kaldun Politsei- ja Piirivalveametit uskuma ja neid spetsialiste, kes ütlevad, et see on meie jaoks ülimalt oluline instrument. Ma olen ausalt öeldes üllatunud ka Isamaa esindaja Urmas Reinsalu kõnest, sest me oleme täna, hea Urmas, kolmandal lugemisel. See on kolmas lugemine. See ei ole esimene lugemine, see ei ole teine lugemine, see on kolmas lugemine. Isamaa esindajad on olnud õiguskomisjonis kogu aeg kohal ja ma kuulen esimest korda neid argumente, Urmas, mida sa siit saalist ütlesid. Ütlesid, et Isamaa ei ole nõus seda eelnõu toetama. See on väga veider. Kus olid teise lugemise ajal muudatusettepanekud? Need asjad, mis siit kõlasid, et see, kes ei maksa automaksu, hakkab numbrituvastussüsteemi tõttu varsti trahviteateid saama – see on puhas hirmutamine. See ei ole tõsi, see ei hakka nii olema, ma olen päris kindel selles. Küll aga annab see eelnõu väga selged suunised, kuidas numbrituvastussüsteemi võib kasutada, kes seda võivad kasutada, milliseid andmeid säilitatakse, kui kaua säilitatakse, kas ja kes saab neid andmeid vaadata. Ja vot see on Eesti inimeste jaoks oluline. Kui ma olin linnaosavanem mõned aastad tagasi, väga paljud inimesed küsisid mu käest, miks te ei pane kaameraid, miks te ei pane sinna kaamerat, sinna kaamerat, sest lõhutakse, varastatakse, pekstakse ja mis iganes. Tegelikult on meie ümber väga palju kaameraid. Väga palju kaameraid! Kui te sõidate parklasse sisse, siis tuvastatakse teie numbrimärk ilusti ära: tere, Urmas, sisenesid parklasse. See ei ole probleem. Aga see, kui Politsei- ja Piirivalveamet ütleb, et neil on seda tööriista vaja ja väga reguleeritult vaja, siis see on orwelllik lähenemine, see on probleem ja seda me ei tohi anda. Millega ma aga olen eelkõnelejatega nõus ja siin tõesti ei saa … Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Millega ma olen nõus, on tõesti see käpardlikkus. Sellega ma olen tõesti nõus ja see ei ole tõesti ainult selle eelnõu küsimus. Siin alles oli tõesti seesama lähisuhtevägivalla eelnõu, mille puhul oli äkki lipsanud sisse üks lause, mis muudab totaalselt eelnõu sisu. Ja siis päev läheb jälle mööda ja siseminister ütleb, et ups, tegelikult me ikkagi niimoodi seda ei taha ja võtan välja. Vaat sellised vead annavadki alust nendeks argumentideks, et Siseministeerium ja Eesti riik plaanivad mingisugust suurt jälitamisoperatsiooni, näotuvastuskaameraid ja mida kõike veel. Jah, need vead on probleemid. Ka selle eelnõu puhul tuli õiguskomisjoni alguses valitsusepoolne eelnõu. Selle lükkas õiguskomisjon tagasi ja siis paar päeva hiljem tuli tegelikult sisuliselt täpselt samasuguse eelnõuga, natuke parandatud, nelja Riigikogu liikme poolt. Ma oleks ka hea meelega andnud sellele oma allkirja, sellepärast et ma arvan, et see on vajalik ja õige asi. Aga teiselt poolt ma arvan, et see ei ole see koht, kus me hakkame rääkima, et sina või mina, kes on nüüd kõige ägedam eelnõu koostaja. Lõppkokkuvõttes oli minu ja sotsiaaldemokraatide huvi see, et suvel ei oleks politsei pime. Paraku suvel oli politsei pime ja ma saan aru, et väga paljude erakondade ja Riigikogu liikmete hinnangul oli see jumalale meelepärane kingitus, et politsei ei saanud numbrituvastussüsteemi kasutada. Täna ma väidan, et see eelnõu, on õiguskomisjonis kinnitanud nii õiguskantsleri büroo kui ka Andmekaitse Inspektsioon kui ka erinevad sidusrühmad, kes meil õiguskomisjonis olid, et see on see kompromiss, see on see lahendus ja neil ei ole enam neid muresid, mis olid varem. Me saime selle õiguskomisjonis nii sidusrühmadega kui ka suure osa Riigikogu liikmetega kinnitatud. Nüüd on meil olukord, kus ärgatakse kolmanda lugemise puhul ja öeldakse, et ei, see on ikka mingisugune väga paha jälgimissüsteem. Ei ole! Ei ole! Ja need inimesed, kes usaldavad Politsei- ja Piirivalveametit, usaldage julgelt edasi. Küll aga, tõesti, tehnoloogia areng tähendab ka seda, et meie siin saalis peame olema hoolsamad ja vaatama, et meie seadused käiksid selle tehnoloogia arenguga kaasas. See on olnud meie süü ja me peame sellega tegelema. Ja mul on hea meel, et me sellega ka tegeleme. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No nüüd kolmandal lugemisel saavad kõnega esineda ainult fraktsioonide esindajad, kuigi kindlasti leidub ka aknaaluseid, nagu Kalle Grünthal, kes võiks ka olla sellest võimalusest huvitatud, et oma seisukohti väljendada. Aga ma ei tea, millised tema võimalused selleks on. Nüüd, fraktsiooni nimel muidugi ütlen kohe ära, et meie seda seaduseelnõu ei toeta õige mitmetel põhjustel. Esiteks, me ei saa seda toetada sellel põhjusel, et niimoodi ei tohiks asju ajada. Nagu me teame, kevadel ilmnes, et juba aastaid on PPA kasutanud massiivset info kogumist võimaldavat numbrituvastuskaamerate süsteemi, kaamerate süsteemi, mis ulatub üle terve Eesti ja koosneb vähemalt 170 kaamerast või rohkemast. Siis tuleb välja, et näete, selline asi on avalikkuse teadmata ja ilma parlamendilt volitust saamata üles ehitatud, ja selle asemel, et tõstatada küsimus, kes ja kuidas sellise asja eest vastutab, et niisugune massiivne infokogumise süsteem on püsti pandud ilma parlamendi volituseta ega avalikkust teavitamata, asutakse lihtsalt tagantjärele seda asja seadustama. No ei tohi õigusriigis sellisel viisil asjad käia! Ehk kui kolleeg Andre Hanimägi siin ütleb, et nüüd me saavutasime siin mingisuguse väga hea kompromissi, siis vabandage väga, milles see kompromiss seisneb? (Saalist vastatakse.) Kelle vahel see kompromiss siis seisneb? PPA sai kõik, mis ta tahtis, ja mitte keegi – ei Siseministeeriumist ega PPA-st – ei pidanud vastutama mitte kõige vähemalgi määral selle eest, et ebaseaduslikult on selline asi üles ehitatud ja et seda on aastaid ebaseaduslikult kasutatud. Ei ole ju mitte mingit kompromissi siin! Teine põhjus, miks me ei saa seda mitte kuidagi toetada, on see, et see on kontseptuaalselt väär plaan. Meie ei taha liikuda samm-sammult üha sügavamale sellisesse ühiskondlikku korraldusse, kus õigus eraelu puutumatusele kuulutatakse sisuliselt mingisuguseks minevikuigandiks, millel ei ole enam tänapäeva ühiskonnas kohta. Me näeme ju paralleelselt, kuidas järjest edasi ja edasi ja edasi selle programmi juurutamisega liigutakse. Kahtlemata on selle programmi osaks muu hulgas näiteks sularaha väljajuurimine. Täpselt samamoodi, nagu me ei saa enam liikuda Eesti teedel ja tänavatel autoga, ilma et meie liikumine pidevalt üles pildistataks, tahetakse seda teha ka nii, et me ei saa mitte kusagil enam maksta, ilma et selle kohta jääks kohe andmebaasidesse jälgi. See ja see isik viibis sellel ja sellel ajal selles ja selles kohas, ostis selliseid ja selliseid kaupu ja teenuseid sellise ja sellise raha eest. See on täpselt sama programm ja me ei ole nõus sellega. Meie arvates peab säilima võimalus kasutada sularaha, sest see on oluline osa õigusest eraelu puutumatusele, ja täpselt samamoodi peab säilima võimalus liikuda mööda Eestit ringi, ilma et sind kogu aeg üles pildistataks ja andmebaasi kantaks, tuvastamaks, kus sa mingil ajahetkel täpselt viibisid. Seda survet näeme ju pidevalt, kogu aeg on surve liikuda selles suunas. Just siin viimastel nädalatel, eks ole, on tulnud välja, kuidas Siseministeeriumis järjekordselt valmistati ette mingisugust sellist plaani, mis annaks politseile volituse keelata ära inimeste kogunemine avalikes kohtades ilma kõrgendatud ohuta. Jaa, muidugi, PPA saab öelda, et me tahame ju seda kõike ainult selleks, et teie turvalisust suurendada, teie endi huvides on meil neid õigusi vaja. Täpselt nagu numbrituvastuskaamerategi puhul seda öeldakse, aga me näeme lihtsalt samm-sammulist liikumist. Või võtame tänase päeva meediast. Siin on Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu, mille Madis Hindre on teinud PPA peadirektori Egert Belitševiga, ja see kannab pealkirja, mis on juba väga kõnekas, "Politseijuht Belitšev: inimesed hakkavad ise tänavale kukkumiskaameraid soovima." Kukkumiskaameraid? Esimese hooga ma mõtlesin, mis asi see nüüd siis on. Mingi järjekordne plaan? Kas te olete juba sihukesed asjad ka peale pannud ja varsti saame teada, et juba kogute nendega informatsiooni? Aga mis siis välja tuleb? Ma tsiteerin seda artiklit. Belitšev ütleb: "Tegelikult pole väga kauge tulevik, kus ühiskonnas tekib ootus, et tänavapildis ohtu sattunud inimene tuvastatakse. Või ohuolukord." Kaamerate abil siis, jah. "Me ei pea jääma ootama, et see inimene sureb või keegi seda märkab. Paljudel inimestel on ka kodudes kaamerad, mis annavad märku, kui eakas sugulane pole kella kümneks või üheteistkümneks liikuma hakanud. Siis saab teha kontrollkõne." Ja kuulake nüüd: "Eesti on nii väike riik. Kui mõtleme hüüdlausele "iga okas loeb", siis kas oleme nii rikkad, et loobuda inimeludest puhtalt seetõttu, et me ühte või teist tehnoloogilist lahendust ei taha kasutusele võtta." Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Tsitaadi lõpp, enne lisaaja palumist. Millele ta viitab? Ta viitab sellele, et näete, kui me lepiksime sellega, et me võtame kasutusele senisest palju ulatuslikumad jälitamis- ja jälgimissüsteemid, filmime üles veel palju rohkem, pildistame üles veel palju rohkem, rakendame ka näotuvastustehnoloogiat, mille pinnalt tehisintellekt saab välja sõeluda, kes kus mingisugusel ajahetkel viibis, siis me saame ehitada veel väga palju turvalisema ühiskonna. Kujutate ette! Ega ta ju ei eksi, saamegi ehitada väga palju turvalisema ühiskonna. Kui me kiibistame kõik inimesed ära nii, et reaalajas on võimalik näha, kus keegi viibib, ilma et ta ühegi kaameravaate väljas viibiks, metsas või kusagil mujal, siis saame veel turvalisema ühiskonna. Võib-olla näiteks inimene satub metsas hätta, on eksinud, ei leia enam teed metsast välja, kohe näeme, kus inimene on, PPA saab minna ja appi tõtata. Vaata kui hea, eks! Aga tagajärg on see, et me elame põhimõtteliselt ühes suures vangilaagris. Kõik on pidevalt pildil, kõik on täpselt teada, hästi turvaline, aga mitte mingisugust vabadust ei ole. Ja nüüd, kui keegi parlamendiliikmetest ütleb, et oi-oi-oi, näed, Vooglaid nüüd liialdab ja hirmutab, siis ma ütlen, et ega me homme ei avastagi ennast sellisest ühiskonnast veel, aga näete, me läheme samm sammu haaval kogu aeg edasi. Kogu aeg! Üks samm, teine samm, kolmas samm, neljas samm, viies samm. Ükski samm ei ole nii suur, et pälvida mingit teravat ühiskondlikku vastureaktsiooni, aga kõik sammud kogumis viivad meid olukorda, kus me avastame, et näete, ongi selline olukord, kus enam mitte mingisugust privaatsust ei eksisteeri. Sellele tuleks mõelda enne, kui me sellesse olukorda jõuame, mitte siis, kui me juba seal oleme ja sealt enam mitte kuidagi välja ei pääse. Kokkuvõttes on küsimus selles, millises ühiskonnas me tahame elada. Meie ei taha elada sellises ühiskonnas, kus privaatsust enam ei eksisteeri. See on ka põhjus, miks me hääletame täna selle eelnõu vastu ja kutsume ka kõiki teisi seda tegema. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me tahame kindlasti elada vabas ja turvalises ühiskonnas. Ma kuulasin siin kolleegide juttu ja mulle tundus, et ma olen nagu kohtumisõhtul otsapidi nagu Ned Luddiga. See oli nihuke tegelane, kelle nimest on tulnud siis ludiitide liikumine ja kes seadsid kahtluse alla masinad. Ja ma olen siin teiseks sellepärast, et mina olin üks neist neljast, kes tõepoolest kevadel andis sisse selle politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu. See põhjus oli väga lihtne. Kui me saame teada, et mingi asi ei ole õiguslikult reguleeritud, mis sa selle veaga teed siis? Sa parandad selle ära, sa võtad selle asja ja parandad ära. Ja miks me selle sisse andsime? See oli see põhjus, et Eesti politsei suvel ei oleks, noh ma ei oleks nii kategooriline nagu hea kolleeg Andre Hanimägi, mitte pime, vaid ütleme siis, nägemishäiretega, et ta ei näeks nii hästi. See oli see põhjus, miks me ta sisse andsime ja me andsime selle sisse ausalt ja julgelt. Nüüd härra Hanimäe seisukohta ma selles mõttes jagan, et ta ütles, et ta ei usalda Keskerakonda. Ma ka Keskerakonda ikkagi ei saa mitte kuidagi usaldada. Erakond, mis on kolm korda kriminaalselt karistada saanud poliitilise korruptsiooni eest, ja nüüd ta siin kütab üles hirmu, et me elame nagu mingis jälgimisühiskonnas. Saage aru, et osasid asju inimeste eest hakkavadki tegema masinad. Ja me ei saa olla, isegi kui me oleme liberaalsed, vabad ja hindame üliväga vabadust, loomulikult ka Eesti 200 lühikeses, keskpikas ja pikas plaanis seisab isikuvabaduste eest, aga me peame kaitsma ja kasutama kõiki tehnilisi vahendeid, et meie politsei ja teised turvalisuse eest seisvad organisatsioonid oleksid võimalikult tõhusad ja et nad oleksid võimalikult tõhusad võimalikult väikeste kuludega. Sellepärast, et meil on vähe inimesi ja me peamegi laskma osa asju inimeste asemel teha masinatel, mis annab meile kiiruse ja tagab meile turvalise ühiskonna. Seepärast jällegi kordan üle, kui midagi on valesti, siis tuleb see kohe ära parandada. Ma ei jaga ka seda sellist hirmufooni loomist, et pole midagi arutatud, kuidagi tehakse salaja. Austatud kolleegid, see on kolmas lugemine. Oli esimene lugemine ja teine lugemine, parandusettepanekud, komisjonid arutasid seda. Kõike on olnud aega teha. Anname nüüd politseile tööriista, mida tal tõepoolest on väga vaja. Seepärast Eesti 200 toetab selle eelnõu saamist seaduseks. Tänan!

Suur tänu! Ma saan aru, et kuna siin on nimed kõlanud, siis ma võtan mõlemad nimed praegu ära, kaes saavad vastusõnavõtu. Kalle Grünthal, palun! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ma ei ole teie nime kuulnud. Mitu korda on mainitud? Selge! Aga siis te olete nimekirjask olmas. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kaks minutit on koha pealt. Teen hästi ruttu, aega on vähe. Ma peatun Andre Hanimäe kõnel, mis oli emotsionaalne ja kütkestav, umbes samasugune, nagu Talvepaleed mindi vallutama, kui oli vaja pursuid sealt minema lüüa. Ma täiesti siiralt pakun seda välja. Aga siin on ainult üksainukene viga. Ka Peeter Tali mainis, et me anname politseile tööriista. Me ju teame, et on olemas perevägivald kodudes. Paneme kaamera magamistuppa, ja me saame perevägivallast ka lahti! Ma arvan, et sellised mõttekäigud tuleks jätta kõrvale, sellepärast et kui Eesti Vabariigis peaks veel kehtima põhiseadus, mida üha rohkem ja rohkem eiratakse, siis tegelikult ei saa seda eelnõu siin praegu üldse lubadagi. Põhjus on selles. Varro Vooglaid, kes on põhiseaduses väga tugev, argumenteeris väga põhjalikult, mispärast seda eelnõu ei saa käiku lasta. Õige põhjus on see, et kui me oleme skaalal, kus ühes otsas vabadus ja teises otsas n-ö turvalisus, siis kui me ainult liigume turvalisuse poole, siis sisuliselt me oleme ju digitaalses koonduslaagris. Ka õigusseadlane Carri Ginter on täpselt sama öelnud, et sellist asja ei tohiks ega saaks lubada. Mina usaldan ikkagi tippjuriste, aga mitte Andre Hanimäge. Küsisin ka tema käest, kui oli see eelnõu algmenetluses, millised on tema teadmised selles õigusvaldkonnas, siis ta ei tahtnud neid eriti afišeerida. Nii et las need revolutsioonilised kõned jäävad ajalukku, meie peame lähtuma ikkagi ainult põhiseadusest. Aitäh!

Aitäh! Nii, vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Hea Peeter! Küsimus ongi usalduses, vaata. Praegu sa mainisid, sa lõid kauni kujundi, et Eesti 200 seisab vabaduse eest. Aga me ei ole ju mälutud. 72 tundi tagasi sõna otseses mõttes me saime teada – avalikkus sai teada –, et siseminister kavandab pere‑ või lähisuhtevägivalla tõkestamise sildi all avalike koosolekute õiguse täiendavat piiramist. 200 tundi tagasi me saime teada seda, et kavandatakse – mida? – sisuliselt mõtteroimade kriminaliseerimist poliitilise juhtkonna tasemel. Loomulikult, sellises seisus, nagu praegu valitsus on, taktikalistel kaalutlustel otsekohe sellest taganetakse, aga mitte strateegilistel kaalutlustel. Ma juhin tähelepanu, et ka argumendid on öeldud, et praegu tundub, et ei ole õige aeg. Kuskil on siis aeg, keegi on selle pausile pannud praeguses võimul olevas poliitilises juhtkonnas. 300 tundi tagasi saime me mida teada? Et jätkatakse tegelikkuses superandmebaasi seaduseelnõuga, mis näeb ette inimeste profileerimise, mis näeb ette nii-öelda aastate pangakontode andmetel massilise liikumise. Vabandust! See kõik on juhtunud, näete, mitte aastate perspektiivis isegi, vaid tundide perspektiivis, nagu filmis. Selles olukorras pöördute praegu meie poole, rahvaesinduse poole, ja küsite usaldust: usaldage meid selle eelnõuga, me kavatseme seda jõustada õiguspäraselt, me ei kavatse seda teha mobiilsete kaameratega, me ei kavatse seda teha kuritarvituslikult. Aga kõik teie intentsioonid, millest te kas retoorikas olete taganenud või mitte, on kahjuks demonstreerinud seda, et …

Teie aeg!

… teil puudub kategooria põhiõiguste tasemel opereerimiseks, kus keskmes on vabadus …

Aitäh!

… põhiseaduslik vabadus. See on baasprobleem, Lauri. Ma arvan, et sa tajud ise ka seda.

Aitäh, Urmas Reinsalu, ka teie aeg! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun teie vastusõnavõtt!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid!

Palun vaiksemalt! Anastassiat me ei kuule. Anastassia, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Eesti 200 mainis, et nende mure on see, et nemad ei usalda Keskerakonda. Aga vaadake, meid ei peagi Eesti 200 usaldama, sest meid usaldab rahvas, mida ei saa öelda ka Eesti 200 kohta ega selle valitsuse kohta. Eesti 200, mille usaldus rahva seas on lausa 2% ja mis on saanud pettuse teel Johanna-Maria Lehtme häältega Riigikokku. Ja kelle minister tuleb iga nädala tagant välja uute algatustega, kuidas saaks inimesi rohkem jälgida, karistada või meeleavaldusi keelata, ja püüab veel kõike seda peita mingite muude kobareelnõude taha. No ei usalda rahvas ei selliseid erakondi ega poliitikuid. Täpselt nagu ei usaldata tervet seda valitsust, millel on rekordmadal toetus ja kes on korduvalt inimestele valetanud. Tippjuristid on selle eelnõu korduvalt maha teinud, aga ikkagi neid parandusi pole sisse viidud, täiendusi ei ole tehtud. Liigutakse sellega edasi, koputatakse see ära. Tagantjärele seadustatakse ära kaamerad, mis kunagi olid pandud täiesti suvaliselt üles. Ja uuesti, mina väga austan PPA tööd. Kui see on olnud niivõrd oluline tööriist politsei jaoks, siis miks Riigikogu liikmetele ei saadetud statistikat selle kohta, kui palju on ametnikud vaadanud inimeste andmeid ja kui palju on selle arvelt lahendatud kuritegusid? Miks on seda statistikat peidetud inimeste eest?

Suur tänu! Nii. Rohkem sõnavõtte, kõnesid ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 670 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ja ettepaneku poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu 670 SE on seadusena vastu võetud.