Sotsiaalministri 2025. a ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud teise päevakorrapunkti juurde: sotsiaalministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri. Ettekandeks on aega kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus üheks küsimuseks. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele, samuti ministrile.

Tere, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalministeeriumis ma seisan kahe väga suure tulemusvaldkonna eesotsas, need on tervis ja heaolu. Need teemad on olulisel kohal ka riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035". Kui varem olid need kaks eraldi ministrite vastutada, kuigi need olid samas ministeeriumis, siis see valitsuskoalitsioon otsustas need ministrikohad ühendada. Ma arvan, et selles mõttes on see väga hea otsus, et need valdkonnad on tegelikult aastaid tegutsenud eraldi n-ö silotornides, aga nüüd on võimalik neid vaadelda, vähemalt minul, koos. Me oleme ka Sotsiaalministeeriumis astumas päris otsustavaid samme, et tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi paremini integreerida, sest ühiskonna moodustavad tugevad kogukonnad, mis koosnevad tervetest inimestest, ja on oluline, et neid, kes vajavad abi, ei jäetaks üksi. Tervise ja heaolu valdkondades on sõnastatud konkreetsed eesmärgid. Tervises on meie eesmärk, et Eesti inimeste keskmine oodatav eluiga ja keskmine tervena elada jäänud aastate arv kasvaks ning ebavõrdsus tervises väheneks. Heaolu valdkonnas on eesmärk, et Eestis oleksid inimesed hoitud, et ebavõrdsus ja vaesus väheneks ning et toetatud on kõikide pikk ja kvaliteetne tööelu. Mis olukorras me praegu oleme või kuhu me soovime jõuda? Alustan ma praegu 2024. aasta ülevaatest ja käsitlen neid valdkondi võib-olla natukene koos, mitte täiesti eraldi. Aga alustan tervisevaldkonnast. Oodatav eluiga on tõusmas, eriti naistel. 2024. aastal oli naiste eeldatav eluiga 83,4 aastat ja see on isegi veidi ületatud, kui me võrdleme strateegias seatud eesmärgiga. Meestega on veidi halvemini, oodatav eluiga jääb naistele alla, see on 75,1 aastat ja me jäime umbes aastaga ka sihttasemest alla. Naiste oodatav eluiga on seega meestest 8,3 aastat pikem, aga see erinevus on õnneks vähenevas trendis. Samas, kui vaadata hariduse järgi, siis kõrgharitud inimeste ja põhiharidusega inimeste oodatava eluiga erinevus on üle 11 aasta. Riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035" on seatud eesmärgiks pikendada inimese tervena elatud eluiga või tervena elada jäänud aastate hulka. Need aga näitavad, et me tõesti elame kauem, aga elame kauem haigena. Ka siin oli tegelikult 2024. aastal trend natuke positiivne. Loodetavasti see ka jätkub, sest varem on olnud see näitaja väga visa kasvama. Naiste puhul saavutasime 2024. aastal jälle eesmärgi ehk 60,6 aastat, meeste puhul jälle jäi alla umbes aasta võrra: 56,8 aastat. Murekohaks on inimeste tervisenäitajate regionaalne erinevus. Kõige pikemalt elavad inimesed tervena Hiiumaal, umbes 5,1 aastat rohkem kui keskmiselt, ja kõige lühemalt elavad tervena Võrumaa elanikud: 6,9 aastat vähem kui Eesti keskmine. Erinevus nende maakondade vahel on 12 aastat. Tuleb öelda, et ka Euroopa Liidu näitajatest on meie näitajad madalamad, just keskmistest näitajatest madalamad. Ja miks me siis oleme haiged? Inimeste terviseseisundit mõjutavad olulisel määral toitumis- ja liikumisharjumused. Jätkuvalt on murekohaks kasvav ülekaalulisus kogu elanikkonnas. 2024. aastal oli rohkem kui pool täiskasvanutest ülekaalulised või isegi rasvunud, seejuures naistest 44%, meestest 60%. Tervise Arengu Instituudi andmetel võib täiskasvanute ülekaalulisuse ja vähese aktiivsusega seotud kulu riigile ulatuda kuni 225 miljonit eurot aastas. Algkooliõpilaste hulgas on ülekaaluline juba peaaegu iga kolmas laps ja teismeliste ehk 13–15-aastaste seas iga neljas laps. Teine suur mure on meil alkohol. Eestis on alkoholi tarbimine Euroopa keskmisest kõrgem, kogutarbimine hakkas kasvama COVID-19 pandeemia ajal ja ka pärast aktsiisimäärade langetamist 2019. aastal. 2022. aastal oli alkoholi tarvitamine 11,2 liitrit ühe täiskasvanud elaniku kohta. 2023. aastal langes alkoholi tarbimine 2,7%, 2024. aastal 1,8%. Arvatakse, et põhiline mõju oli alkoholi hinna ja sissetulekute suhe muutus ning tarbimiskäitumine ka võib-olla veidi muutus. Viimase kümne aasta jooksul on suurenenud alkoholi mittetarvitavate täiskasvanute osakaal, kuid liigtarvitajaid on endiselt viiendik 16–64-aastastest täiskasvanutest. Kui 2017 suri alkoholist otseselt põhjustatud haigustesse 451 inimest, siis 2024. aastal oli neid juba 630. Alkoholi tarvitamisega seotud otsesed kulud olid 2022. aastal, millal neid ka viimati hinnati, Tervisekassa raviarvete alusel umbes 50 miljonit eurot. Räägime ka suitsetamisest. Kuigi tavasigarettide suitsetamise populaarsus noorte seas väheneb, on murekohaks viimastel aastatel tõusutrendis olnud alternatiivsete tubaka- ja nikotiinitoodete, sh e-sigarettide tarbimise laialdane levik. Eriti näeme seda just noorte hulgas. Kui 2020. aastal oli Eestis täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt regulaarseid elektroonilise sigareti tarvitajaid 3,8% täiskasvanutest, siis 2022 ehk kaks aastat hiljem oli see 10,4%, 2024. aastal 11,8%. Tubakatoodete tarvitamisega seotud otsesed kulud olid 2022. aastal Tervisekassa raviarvete alusel umbes 56 miljonit eurot. Nagu näete, alkohol ja tubakas kokku panustavad umbes 100 miljoni euroga Tervisekassa kuludesse ja need on otsesed kulud, mitte kaudsed. Kui mõelda, siis tegelikult nii alkohol kui ka tubakas suurendavad vähiriski, suurendavad südame-veresoonkonna haiguste riski ja teist tüüpi diabeedi riski jne. Nii et tegelikult on väga oluline vaadata ka elustiilile ja loomulikult ka juba räägitud kehakaal, liikumine, toitumine. Suur mure on ka see, et laste hõlmatus vaktsineerimisega on viimastel aastatel väga suures languses. Soovituslik hõlmatus näiteks mumpsi-, leetri- ja punetiste vaktsiiniga on 95%, mis tagab nn karjaimmuunsuse. Paraku 2024. aastal oli see näitaja 83,3%. Siin võib-olla tuleb natuke vaadata ka statistikasse. Natukene on hõlmatuse arvutused nende aastate jooksul muutunud, aga langustendents on nähtav. Viimaste aastate kriisid on toonud ka vaimse tervise probleemide sagenemise nii täiskasvanute kui ka laste hulgas. Arstina saan ma öelda, et laste ja noorte hulgas on vaimse tervise probleemide mõju suurem, sest nende elukogemus on väiksem, teadmised on väiksemad ja toimetulekumehhanismid on nooruse tõttu veel halvemini välja arenenud. 2024. aastal oli 11,7% inimesi vanuses 16–64 inimesi, kellele oli viimase 12 kuu jooksul diagnoositud või ravitud näiteks depressiooni. Selleks, et inimesed saaksid elada kauem ja tervena, on vaja toimivat tervishoiusüsteemi ning elanikkonna vajadustele vastavat tervise- ja raviteenuste ja ravimite kättesaadavust. Ma toonitan, et Eestis on avaliku sektori tervishoiukulude osakaal SKT-s jällegi EL-i keskmisest madalam, 5,7%, Euroopa Liidus 8,4%. Kui me räägime kogu tervishoiukuludest, kuhu läheb ka erameditsiin ja veel osa kulusid, siis on meie keskmine 7,47% ja Euroopa Liidus keskmiselt 10,29%. Need andmed ei ole 2024. aastast, need on 2023.–2022. aastast. Praeguseks on meie osakaal natukene tõusnud. Selge on see, et tervishoid vajab raha juurde, aga kõigepealt tuleb üles leida ja käiku lasta kõik võimalused süsteemi tõhustada ning tuvastada ka kohad, kuhu raha juurde panemine toob kõige enam kasu. Aga 2025. aasta ja edasistest plaanidest ma räägin hiljemalt lõpupoole. Räägin ka saavutustest. Praegu olid sellised kurvad numbreid, aga räägin natukene positiivsematest meetmetest, mida on ellu viidud eelmisel aastal. Inimeste omaosaluskoormus on meil Euroopa Liidu kõrgeimaid ja selle vähendamiseks võeti vastu mõned otsused. Näiteks vähenes statsionaarses õendusabis omaosalus 15%-lt 10%-le ja laiendati täiendava ravimihüvitise regulatsiooni ka meditsiiniseadmetele. See tähendab seda, et kogu aasta jooksul inimese tarbitud retseptiravimid ja retseptiga saadud meditsiiniseadmed arvutatakse kokku ja kui see ületab teatud summa, siis on soodustus inimesele suurem. Kriisivalmiduse suurendamiseks kinnitati uus riigi tervishoiuvarude kontseptsioon ja otsustati, et traumavaru loomiseks haiglates üle Eesti investeeritakse 24 miljonit eurot. Võeti vastu esmatasandi arengukava, viidi sisse ka ravikindlustuse seaduse muudatused, mis tõid juurde paindlikkust. Näiteks võimaldati inimestel pikaajalise haiguslehe ajal tööle minna osalise koormusega ja lapsevanematele anti õigus sõltumata lapse diagnoosist olla haiguslehel lapsega koos 60 päeva, varem oli see 14 päeva. Ja laiendati sotsiaalmaksuvabastust ka hüvitistele, mida tööandja maksab selleks, et inimese sissetulekute kadu kompenseerida. Võeti vastu uus rahvatervishoiu seadus, kus tõhustati haiguste ennetamise ja tervise hoidmise põhimõtteid ning parandati ka toitumise tasakaalustamise nõuandeid. Ka anti vaimse tervise edendamiseks KOV-idele püsiv rahastus, mis enne oli taotluste alusel, nüüd on see püsiv. Ja muidugi väga suur tänu kogu Riigikogule, et võeti vastu patsiendi elulõpu tahteavaldus, mis võimaldab meil pakkuda inimestele oluliselt inimkesksemat tervishoidu. Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks laiendati HPV-vaktsiini saamise võimalust kõikidele 12–18-aastastele lastele. Varem oli 12–14 tüdrukutel, aga nüüd siis 12–18 ja lisaks ka poisid. Ka tervishoiutöötajate palkasid tõsteti, tunnitasu alammäära 10% eelmisest aastast. E-tervise strateegia on ka üks oluline dokument, mis võeti vastu, mis aitab meil meie digiloo muuta inimkesksemaks ja võimaldab nii arstidel kui ka patsientidel selle alusel paremini oma tervist ja patsiendi tervist jälgida. Vaatame ka heaolu valdkonda. Heaolu valdkonna arenguseireks on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas peamised mõõdikud järgmised. Kohortsündimuskordaja ehk veidi keerulisemalt arvutatud keskmine sündinud laste arv naiste kohta. 2024. aastal oli see 1,83, eesmärk oli 1,86. Ja kolme viimast aastat on iseloomustanud järjest vähenev sündimus. 2024. aastal sündis vaid 9690 last, see tähendab, et aasta jooksul 11,5% oli sündimuse vähenemine. See on 100 aasta väikseim sündide arv. Äsja valmis ka teadusuuring, mille alusel me saame poliitikaid hakata paremini looma. Täna on see ka ajakirjanduses leidnud elavat kajastust, mingil hetkel kindlasti olen valmis ka sellest rohkem rääkima. Teine näitaja heaolu valdkonnas on absoluutse vaesuse määr. Me ei tea praegu veel 2024. aasta andmeid, need tulevad novembris, aga tegelikult see määr on tasapisi ikkagi vähenenud ja 2023. aastal oli see 2,7%. Eesmärk eelmiseks aastaks oli 2,2%. Kas me selle täitsime, saame novembris teada. Teine näitaja on suhtelise vaesuse ja tõrjutuse määr. See on meil ka kiire langus, ehkki mitte päris seal, kuhu me tahaksime jõuda. Me oleme jõudnud 25,2% pealt 2022. aastal 22,2% peale 2024. aastal. Hiljuti otsustasime tõsta toimetulekutoetust, mis aitab just neid inimesi, kellel on kõige keerulisem. Aga see on siis järgmiseks aastaks. Eesti hoolekandesüsteemi üheks suureks murekohaks on hoolduskoormus. Eesti tööjõu-uuringu kohaselt abistas või hooldas oma leibkonna liiget peaaegu 60 000 inimest, kes on vanuses 16+. Ja kui siia veel lisada andmed suure hoolduskoormusega ehk 20 tundi või rohkem nädalas, siis neid inimesi Eestis oli 2024. aastal 4100 inimest vähem kui 2023. aastal ehk 22 600 inimest. Endiselt on proovikiviks kohalike omavalitsuste ebaühtlane tase hoolekandelise abi tagamisel. Eesti sotsiaalsüsteem on institutsionaalse hoolduse peale kaldu. Tegelikult oleks vaja soodustada just neid teenuseid, mis pakuvad inimesele kodus olemist kauem. Seesama tulebki, eks ole. Ööpäevaringse üldhooldusteenuse suur omaosalus oli pikka aega probleem. 2023. aastal viidi seetõttu läbi hooldereform ja selle tõttu saame öelda, et 2024. aastaks vähenes nende inimeste hulk, kellel oli väga suur hoolduskoormus. Hooldereformi elluviimise toetamiseks ja pikaajalise hoolduse kättesaadavuse parandamiseks eraldati 2024. aastal 59,9 miljonit ja 2025. aastal 66,8 miljonit eurot. Selle tulemusena umbes 10% suurenes üldhooldusteenuse saajate arv. Räägime ka pensionitest. Pensionäride elujärje toetamiseks tõsteti 2024. aasta aprillist pensioneid ja töövõimetoetuse päevamäära umbes 10,6% ning keskmine pension tõusis 774 euroni. Alates 2024. aastast on võimalik teha avaldus teise pensionisamba sissemakseid suurendada 2%-lt kas 4%-le või 6%-le. See suurendab pikas vaates inimeste pensione ja pensionisüsteemi rahalist jätkusuutlikkust. Suurendati ka puudetoetusi ja parandati abivahendite kättesaadavust. Muudatus panustab puudega inimeste toimetuleku parandamisse igal aastal umbes 9,1 miljonit eurot. Erihoolekande valdkonnas eraldati psüühikahäiretega inimeste abistamiseks täiendavalt 6,1 miljonit eurot eelmine aasta ja see lisandus senisele 45,9 miljonile eurole. Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse parandamiseks eraldati 2024. aastal juba mainitud 59,9 ja 66,8 miljonit eurot. Need fondid on selles mõttes paindlikud ja head, et omavalitsus saab ise valida ja otsustada, milliseid teenuseid ja mismoodi pikaajalist hooldust paremini rahastada. Lisaks korraldati hoolduskoormuse leevendamiseks eelmisel aastal kohalikele omavalitsustele suunatud taotlusvoor kogukonnapõhiste toetatud eluasemete loomiseks. Selle tulemusena rajatakse 2028. aasta lõpuks 14 kohalikus omavalitsuses väiksema abi- ja toetusvajadusega inimestele eluruumid, et ennetada inimeste sattumist üldhooldekodusse. Kokku 193 korterit ja 242 inimest saavad seal koha. Kodus elamist toetavate teenuste jaoks avati samamoodi taotlusvoor. Kui vaadata tagasi, siis loomulikult arenguruumi on. Sotsiaalvaldkonnas, nagu ka tervishoius ei ole mitte kunagi piisavalt raha ja seda ka väga rikastes riikides. Aga tegelikult, kui me vaatame, kust me tuleme, siis me oleme teinud ära väga palju. Aga nüüd räägime käesolevast ja lähiaastatest, mis on prioriteetsemad. Tervishoiu rahastamine on väga kuum teema. Ma olen alates aprillikuust, kui ma ministriks asusin, rääkinud, et Eesti tervishoid on kriisis just rahastamise mõttes. Kui me oleksime jätkanud samamoodi, siis mõne aastaga oleksid reservid täiesti tühjad ja meil ei olekski kusagilt edasi minna. Ja tegelikult, kui meil on probleem, et raha justkui kaob – me teame osaliselt, kuhu ta kaob, aga on jälle teatud osa, kus me ei tea –, siis meil on vaja ikkagi ka sisulisi muutusi valdkonnas, et inimene jõuaks õigesse kohta, õigel ajal saaks õigeid teenuseid. See on ka inimese vaatest väga oluline. Ja kui me teame, kuidas need rahad liiguvad ja kuhu veel juurde on vaja, siis saame ka rääkida sellest, kuhu raha peaks juurde minema. Aga rääkides reservidest, siis võrreldes eelmise aastaga on Tervisekassa järgnevate aastate eelarvedefitsiiti nii sotsiaalmaksu parema laekumisega kui ka sellesama sisemise tõhustamisega tunduvalt vähendatud. Kui eelmisel aastal kinnitatud eelarvepositsiooni kohaselt oleks olnud järgmise aasta eelarvedefitsiit 177,6 miljonit, siis praeguse riigi eelarvestrateegia kohaselt on see 104,9 miljonit. Ehk me kasutame jätkuvalt Tervisekassa reserve, aga plaanitust oluliselt vähem ja need reservid ei lähe täiesti nulli 2029. aastaks. See aitab hoida tervishoiuteenuste kättesaadavust järgmise nelja aasta jooksul, mil viime läbi vajalikud muutused, püsivana. Hoida tuleb seejuures tervishoiuteenuste kättesaadavust ikkagi vähemalt käesoleva aasta tasemel. See on üks põhimõtteid eelarves. Edasised sammud tõhustamiseks, mis on juba käima lükatud. Me korrastame haiglavõrku, leiame ja kaotame dubleerimised, ühtlustame esmatasandi arstiabi kvaliteeti, suurendame e-konsultatsioonide kasutamist ja reguleerime sellega järjekordi eriarstide juurde. Samuti koostame ettepanekud tervishoiu jätkusuutlikuks rahastamiseks ja teenuste strateegiliseks ostmiseks, et tagada ravikindlustuse vahendite mõju. Töös on ka analüüs tervishoiu rahastamise hetkeolukorrast ja jätkusuutlikkuse tagamise võimalustest. Oluline on see, et säiliks solidaarne tervishoiusüsteem. Tervishoiuvõrku ma juba mainisin, aga jällegi juba mainitud sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi integratsioon, kus paneme omavahel need süsteemid paremini suhtlema. Väljatöötamiskavatsus on juba oma ringi ära käinud, on saanud nii negatiivset kui ka positiivset tagasisidet, mille järgi on väga hea edasi minna ja osapooltega asju läbi rääkida. See süsteem on juba mitmetes riikides toimiv. Esmatasandi kohta ma juba mainisin, et on kvaliteedi tõstmine ja jätkusuutlikkuse tagamine prioriteediks. Me tugevdame kindlasti ka järelevalvet kvaliteedi üle ja liigume üksikpraksiste põhiselt perearstiabilt tervisekeskuste suunas. Tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks oleme kasutusele võtnud erinevad mudelid, aga üks olulisemaid muudatusi on see, et me loome paremad võimalused ka üldarstide ehk ilma erialata arstide kasutamiseks tervishoius. Vaimse tervise osas jätkame spetsialistide väljaõpet. Veel kaasajastame töötervishoidu, kuidas nad töötavad, ja ka nende digilahendusi. Haiglavõrgust ma juba mainisin, et üks oluline on haiglate juhtimine, me vaatame ka juhtimispõhimõtted üle. Kiirabi arengusuunad said ka sel aastal kinnitatud. Meil on vaja korraldada avalik konkurss ja kaasajastada ka väljasõiduplaan koostöös Häirekeskusega. Oluline on see, et need teenused oleksid dünaamilised, vajaduspõhised ja inimeste vajadustele vastavad. Kvaliteeti ma samuti mainisin, aga Eestis ei ole olemas üle-eestilist kvaliteedisüsteemi tervishoiu jaoks. Seda me praegu rajame. Avalikkuses pannakse hästi palju rõhku ravijärjekordadele ja nimetatakse seda kättesaadavuseks, aga tegelikult väga suur osa kvaliteedist on ikkagi see, mis teenust inimene saab ja kõik muu ka seal ümber, mitte ainult see, kui kiiresti see jõuab tervishoiuteenusele. Näiteks on tervishoiutöötajate pädevus väga oluline, sellest me varsti avalikkuses räägime natuke rohkem. Oluline valdkond nii tervishoius kui ka heaolus on digilahendused. Hiljuti sõlmisime hea tahte leppe, kus olid kolm osapoolt: riigi poolt meie ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, erinevad kolmanda sektori ja ka erasektori esindajad. Eesmärk on see, et koostöös tehakse paremaid digilahendusi nii tervise kui ka heaolu valdkonnas. Eesmärk ei ole aidata mitte ainult Eesti inimesi, vaid ka võtta need lahendused kasutusele võib-olla ekspordiartiklitena. Mida täpsemalt? Tervise infosüsteem muudetakse kasutajasõbralikumaks. Tahaksime sõnastada tehisaru kasutamise põhimõtted tervishoius. Teatavasti ei ole tegemist ohutu rakendusega. Kuidas siis seda kasutada, on küsimus. Tahame liita omavahel tervisevaldkonna andmekogud, et infovahetus oleks parem ja saaks teha ka teadustööd ja analüütikat. Pakume inimestele geneetilisel riskil põhinevaid teenuseid jne. Rahvatervisest. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus jõuab ka varsti Riigikokku, kus täpsustatakse nakkuskontrolli nõudeid. Kui inimene tahab tööle minna, siis ta ei pea tegema täiesti ebapraktilisi ja ebavajalikke uuringuid. Kinnitada tahame alkoholi tarvitamise vähendamise arengusuunad ja kindlasti seda teha koostöös ekspertidega. Ma räägin ruttu ka heaolu valdkonnast, siin mõni minut on aega. Toimetulekutoetuse tõusu ma mainisin. Kindlasti me jälgime eriti hapras seisus inimesi ja püüame neile teenuseid teha, näiteks üksikvanemaga peres kasvava lapse vaesusriski vähendada. Me maksame toitjakaotustoetust, mis ei sõltu näiteks lahkunud vanema pensionist või varasemast palgast. Kindlasti vaatame üle puuetega inimeste toetamise süsteemi. Vanemaealiste inimeste puhul me ei tahaks, et teenused ja abivahendid sõltuvad nii palju puudest. Abivahendid me tegelikult juba sidusime puudest lahti. Me plaanime välja töötada vaimse tervise muredega, näiteks sügavalt autistlike inimeste jaoks spetsiaalsemad teenused. Praegu ei ole nende jaoks häid teenuseid. See on üks asi. Käivitatud on heaolutehnoloogiate innovatsiooniprogramm, kuhu saab esitada taotlusi innovatiivseteks lahendusteks, mis aitavad näiteks inimestel kauem kodus toime tulla. Kindlasti me jätkame pensionide indekseerimisega ja tegeleme pensioniteadlikkuse tõstmisega. Järgmisest aastast on riigieelarveliselt toetatud viipekeeletõlge, kaugtõlke teenus ja kirjutustõlke teenus, varem olid need välisrahastuse toel pakutud. Üks oluline töö, väga suur töö on SKAIS2 süsteemi ülesehitamine turvaliseks ja sisukaks niimoodi, et tulevikus oleks võimalik erinevaid toetusi ja teenuseid kaasajastada, kui selleks tekib vajadus. Ja lõpetuseks perepoliitika, mida ma ka mainisin. Ka täna tulid süüdistused ministeeriumi suunal, et me püüame kuidagipidi inimesi survestada saama lapsi. See kindlasti pole selle mainitud uuringu sisu. Kes vähegi vaevub lugema perepoliitika tervikanalüüsi, see veendub selles ise. Mulle tundub, et ajakirjanik, kes täna avaldas artikli, ei ole ise seda uuringut lugenud, sest need argumendid olid seal kummalised. Nii Reformierakonna kui ka Sotsiaalministeeriumi eesmärk on toetada inimesi, kes juba soovivad lapsi saada. Kedagi ei survestata. Oluline on see, et loodaks keskkond, et neil inimestel, kes soovivad peret luua ja endale saada üks, kaks, kolm või, ma ei tea, seitse last, oleks need võimalused olemas. See, millised toetused või meetmed või milline poliitika tuleb kasutusele võtta, on meie kõigi otsustada. Siinjuures ma pean ütlema, et see ei ole sotsiaalpoliitika, seal on ka julgeolekupoliitika oluline, välispoliitika, majanduspoliitika, haridus – absoluutselt kõik on tähtis. Ja seda näitab see uuring, eks ole. Me ei saa rääkida ainult kitsastest toetustest või millestki, millega seni on seostatud perepoliitikat. Ma ei tea, ma praegu rohkem midagi ei ütlegi. Ma arvan, et teil on küsimusi, ja kui te soovite midagi täpsemalt teada, siis ma hea meelega selgitan lähemalt. Aitäh!

Aitäh! Teile on tõesti küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Proua minister! Ilmselt te teate sotsiaalkomisjoni kogemusest – mitte küll väga tihti –, et on olnud juhtumeid, kus haiglad tahavad ise tellida endale rohtusid. Ministeerium ütleb, et kahjuks pole see võimalik, sest Eesti on nii väike. Ei ole võimalik! Aga tegelikult on praegu tegemist hoopis monopoli hoidmisega, sest on ju teada, et perearstid on sõlminud ravimitootjatega lepingu ja võib-olla ka hulgimüüjatega, millega nad saavad ravimite müümise eest klientidele ja patsientidele vaheltkasu. Ja see on viinud selleni, et rohtusid kirjutatakse välja valimatult – ma võin seda enda näite puhul öelda –, sellepärast et see on eesmärk ja on ka preemia selle eest, näiteks reisid välismaale või kuskile, kui on hea müük. Seda kinnitab ka "Kuuuurija" või "Pealtnägija" saade, kus see probleem tõstatati. 25 aastat saab praegu täis.

Teie aeg!

Kas nüüd tuleb see hetk, kus te loobute oma sellisest monopolist?

Meil on küll monopol ravimite puhul, ei ole päris monopol, aga meil on tõesti ainult kaks või kolm hulgimüüjat. Eestis võiks neid olla rohkem, aga turg on väike. See on äärmiselt naeruväärne, et te räägite, et perearstidel on mingisugused lepingud ravimifirmadega. Ei ole! Selline tegevus on ebaseaduslik. Kui te teate, et kuskil selline leping on, siis palun esitage Ravimiametile kaebus ja nii perearst kui ka ravimifirma saavad selle eest karistada. Mitte mingisugust võimalust ravimifirmal ei ole kontrollida, kui palju kirjutatakse välja ühte või teist retsepti. Perearstid kirjutavad retsepte välja vastavalt näidustustele. See on lihtsalt naeruväärne süüdistus! Tõesti on! Mul ei ole midagi öelda. Aga see eelnõu haiglate kohta. Ma suhtlesin täna just haiglatega ja üks suur haigla ütles, et nendel ei ole tegelikult väga suurt huvi hakata ravimeid tellima. Me vaatame, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Kui vaja, siis loomulikult, aga võib-olla on isegi natuke lihtsamaid lahendusi kui seadusemuudatus. Siin ma kindlasti hoian teid kursis ja loodan, et saan juba nädala jooksul avalikkusele öelda, mismoodi me selle eelnõuga edasi läheme.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu te oma sõnavõtuga alustasite, tõesti, teie haldusalas on kaks väga suurt valdkonda, mida kindlasti ühel ministril hallata on äärmiselt keeruline või vähemalt nii süvitsi minna, mida te kindlasti sooviksite teha. Mina arvan, et see on liiga palju ühele ministrile. Aga see ei ole küsimuse sisu. Küsimus on tegelikult suunatud ka teie poolt mainitud ja ära markeeritud teemale, mis puudutab noorte tervist ja probleeme, mis on süvenemas. Ma pean siinjuures ennekõike silmas veipimist juba väga noores eas. Teine probleem on seotud meie sinise ekraaniga, sotsiaalmeediaga, AI pealetulekuga ja kogu vaimse tervisega, mis on noorte puhul ka suureks probleemiks. Ehk küsimus on, kui palju täiendavaid vahendeid, täiendavaid projekte, täiendavaid analüüse olete plaaninud just nendest kahest vaatest teha noorte tervisele mõeldes.

Aitäh! Ma ütleksin, et ei ole väga keeruline, sest minu jaoks on hoopis ääretult huvitav olla kahe valdkonna minister, kuna ma olen tõesti väga palju ise targemaks saanud, ja mitte ainult sotsiaalvaldkonnas, vaid tegelikult ka tervishoiu valdkonnas. Ma näen seda valdkonda hoopis teiselt poolt. Majas on ääretult head töötajad ja ka allasutustes on väga head töötajad. Ma ütleksin, et väga sisuline on. Rääkimata sellest, et Riigikogus on koos profid, väga sageli ka sotside hulgas, meie erakonnas, samuti teistes erakondades, kes annavad väga häid mõtteid ja esitavad sisukaid küsimusi. Aga rääkides noorte tervisest, siis eks kõige rohkem püütakse noortele läheneda pigem hariduse kaudu. Koolides inimeseõpetuse tundides neid teemasid käsitletakse, rääkides AI-st ja sotsiaalmeediast, näiteks on digikirjaoskus ja kõik sellised juba kooliprogrammides sees. Vaimsest tervisest rääkides, siis noortele ja loodetavasti tulevikus ka vanematele inimestele me oleme loomas vaimse tervise astmelise abi mudelit. Tegelikult see astmeline abi tähendab seda, et inimene ei pöördu vaimse tervise mure korral kohe psühhiaatri poole ja võib-olla isegi mitte kohe perearsti poole, vaid ta saab ise ennast kõigepealt aidata. Me tahame luua personaliseeritud keskkonnad, kus inimene näiteks tervise infosüsteemi kaudu saab täita mõne testi, selle alusel saab talle anda mingid esialgsed suunised ja sealt edasi juhatada, kelle poole ja kuhu ta peaks pöörduma. Ja niimoodi luua. Aga sellise süsteemi loomine võtab kaua aega. Näiteks perearstide selts, ma väga tunnustan, on hakanud koolitama pereõdesid eraldi vaimse tervise teemadel, luues neile lausa lisapädevuse laadse hariduse, mis võimaldab neil noorte ja ka vanemate – nemad tegelevad kogu elukaare vältel inimestega –, mis võimaldab neil siis anda paremat abi juba enne perearsti juurde jõudmist. Laiendame nende spetsialistide ringi. Lisaks ka perearstikeskustesse, aga ka mujale tahame, ja võib-olla ka näiteks kohalike omavalitsuste juurde – seda oli siin ka korra mainitud –, et tuleks selliseid madalama taseme psühholooge ja, ütleme, nõustajaid, kellel ei ole vaja väga kõrget kliinilist haridust. Sellised astmelise abi erinevad aspektid me püüame luua, aga see on suur töö. Neid spetsialiste ei ole lihtne koolitada. Eks me järjepidevalt siis koolitame. Aga hästi oluline on muidugi – nüüd ma loen moraali –, vaimse tervise säilitamisel on ka väga oluline tervislik elustiil. Seesama veipimine, sinine ekraan kindlasti ei mõju hästi vaimsele tervisele, aga ka liikumine, magamine ja kõik need muud asjad. Inimesed kodudes, õpetage oma lapsi järgima tervislikku elustiili, see ei hoia mitte ainult füüsilist tervist, vaid ka vaimset.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Arsti juurde pääsemise järjekorrad ulatuvad täna poole aasta ja enamgi. Kui palju raha on puudu, et need järjekorrad likvideerida? Ja kas on lootust, et see raha kunagi leitakse?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus jällegi. Ma küsiksin, et meie järjekorrad on pikad ju eelkõige selle tõttu, et on vähe arste ja vähe õdesid ning inimesi, kes soovivad arstile saada, on vähe. Mis raha eest me ostame arste juurde? Kui palju maksab üks arst? Ja ma isegi ei küsi raha, mitu aastat ta maksab, eks ju? Ühe arsti koolitamine on minimaalselt kuus aastat. See on meie järjekordade pikkuse põhjus ühelt poolt. Teiselt poolt on see, kuidas inimesed arsti juurde jõuavad. Ehk et inimene tahab alati rohkem, kui solidaarne tervishoiusüsteem pakkuda suudab, mistõttu tuleb teha selektsioon, kes kuhu võiks minna. Inimene tahaks, et ta saaks juba homme eriarsti juurde, ükskõik mis probleem tal on, tahaks ju kohe vastust, see on hästi inimlik ja hästi normaalne. Aga selline süsteem on väga kallis ülal pidada ja täiesti võimatu ülal pidada, mida näitab väga paljude riikide praktika. Seetõttu, mida me püüame teha, on nüüd seesama juba mainitud e-konsultatsiooni teenuse laiendamine. E-konsultatsiooni teenus on selline teenus, kus arst kirjeldab inimese tervisemure ära, seda teeb perearst, ja saadab eriarstile, kes siis hindab, kas inimene vajab vastuvõttu või ta ei vaja vastuvõttu, ja kui ta vajab vastuvõttu, siis kui kiiresti. Ehk tähtis ei ole see, kas järjekord on üks nädal või kuus kuud. Tähtis on see, et inimene, kes vajab arstiabi, saaks seda õigel ajal, ehk et kes võib oodata kuus kuud, võibki oodata kuus kuud, see on täiesti okei. Täna ka inimesed teavad, mina ka tean, et ma pean minema näiteks aasta pärast järgmisele visiidile, eks ju. Iga kord ei pea kohe homme saama. Aga kui on raskem tervisehäire, siis ta peab saama kiiremini, ja see on tähtis. Rahaga ei ole siin nii palju ühist kui sellega, kuidas me tervishoidu korraldame ja kuidas me juurde koolitame inimesi.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei saa kuidagi jätta ütlemata, et ma olen pettunud. Ma olen pettunud selles, et teie aasta kõige tähtsamas kõnes te peatusite meie sündimuse teemal nii põgusalt. Te nentisite, et me oleme saja aasta madalaima sündimuse olukorras. Samal ajal me ei kuulnud ühtegi konkreetset sammu või tegevust lisaks sellele, et valmis üks tänuväärne analüüs, mis tõesti väga hästi kajastab sündimuse teemasid valdkondadeüleselt, toob sisse eluasemed, kodude kättesaadavuse, käsitleb vaimset ja füüsilist tervist, loomulikult ka majanduslikku toimetulekut, mis on inimeste jaoks jätkuvalt suur probleem. Juurde kindlasti hariduspoliitika on ka oluline mõjutaja siin ja nii edasi. Samal ajal näiteks sotsiaaldemokraadid on esitanud juba mitmeid eelnõusid tulenevalt ka sellestsamast analüüsist. Valitsuse hinnang teie juhtimisel on olnud neile kõigile tagasilükkav, et ootame ja vaatame, tuleme terviknägemusega välja. Millal me siis näeme valitsuse poolt päriselt samme laste ja perede heaolu suurendamiseks ja sündimuse toetamiseks?

Aitäh küsimuse ja pettumuse avaldamise eest! Ühelt poolt, kui teie olete minister, ma loodan, et te suudate rääkida tähtsatest teemadest. Mina arvan, et need on kõik väga tähtsad teemad: nii tervis, heaolu kui ka see sündimus. Konkreetseid tegevusi ma tegelikult ka mainisin, aga võib-olla need läksid kõrvust mööda. Võib-olla lähen siis veel konkreetsemaks. Mida me juba koalitsioonilepingus oleme ka lubanud, on seesama eluasemeküsimus, et teise pensionisamba vara saaks kasutada sissemakseks eluaseme soetamisel. See on üks konkreetne tegevus, millega me soovime edasi minna. See soovitus tuli muide ka sealt analüüsist. Mainisite majanduslikku toimetulekut. Jah, loomulikult, majanduslik toimetulek on ülimalt oluline. Reformierakond keskendubki majanduse elavdamisele ja inimeste toimetuleku parandamisele ka selle läbi. Järgmisest aastast kaob maksuküür ehk keskmist palka saavale inimesele jääb umbes 100 eurot rohkem kätte. Tõstame toimetulekutoetusi, tõstame tulumaksuvaba miinimumi – need on kõik olulised. Võib-olla üks konkreetsematest sellistest tegevustest, mida võiks teha, mida me ei ole lihtsalt, kuna see analüüs on tegelikult uus, ta tuli augustis, aga me ei ole jõudnud täielikult kõike läbi arutada. Aga mõned mõtted, mis sealt võiks kaasa võtta, on näiteks see, et vanemahüvitise saajate ringi võiks laiendada ka nendele inimestele, kes tegelikult last hoiavad, näiteks vanavanemad, sõbrad, kes iganes. Võiks sellele mõelda. Mida ta siin veel? Vaimne tervis. Nõus! Seesama uuring tõi välja, et vaimse tervise mured on üks olulisemaid muresid noortel, mis takistavad pere loomist. Seal on väga mitmeid põhjuseid. Veidi vähem oli kliimaärevust, see toodi välja, aga see ei olnud domineeriv Eesti inimestel, aga näiteks seesama sõjahirm. Ehk siin ka vaadata laiemalt, siis see, kuidas Eesti ikkagi ennast kaitseb, meie välispoliitiline tegevus, jõulised sammud Venemaa vastu – ma arvan, et see kõik aitab sellele kaudselt kaasa. Otseselt ma juba rääkisin sellest astmelise abi püramiidist ja sellest, et tegelikult see vaimse tervise hoidmine algab ka igaühest iseendast, sellest perest, kus see noor kasvab. Seda kõike tuleb toetada. See kõik on oluline. Perepoliitika ei ole ainult Sotsiaalministeeriumi haldusalas, tegelikult ta peaks olema üldse kõikide poliitikate ülene. Jällegi tulenev soovitus sellestsamast analüüsist on see, et võiks olla Riigikantselei alluvuses see poliitika. Aga kas me ja mismoodi me teeme, me ei ole valitsuses seda arutanud. Ühel päeval me kindlasti arutame. Need olid praegu minu ja meie maja mõtted.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Siin oli juba juttu sellest, et eriarstide järjekorrad on väga pikad, võivad olla üle poole aasta. Te ütlesite, et sellel ei ole nagu rahaga mingit pistmist. Aga samas ma tean, et mul on väga hea sõbra ema, kes just lahkuski selle pärast, et ta mõtles, et ah, neli kuud on aega, ma ootan. Olid sapikivid, äkki tekkisid koolikud, ja ta oli kahe päevaga läinud. Kas teil on mingit plaani sellele mõeldes? Samas ma olen ise ka olnud sellesama asjaga hädas, et lähen eriarsti juurde, järjekorrad on väga pikad, aga kui ma lähen raha eest, siis on kohe saada seesama arst, eks ole. Kas teil on ka mingid plaanid, kuidas seda asja parandada? Te ütlesite, et ressurssi on juurde vaja, et ainult selles on probleem. Aga tegelikult on see ressurss olemas. Äkki peaks seda süsteemi lihtsalt muutma? Mis te arvate sellest?

Aitäh küsimuse eest! Selle süsteemi muutmine ongi mul ka plaanis, selles mõttes, et see on üks väga oluline osa sellest tõhustamisest. Rääkides sapikividest, siis see on selline olukord, kus tegelikult ka raha eest … Ma ei ole kindel, kui palju seda operatsiooni erakliinikutes tehakse, võib-olla tehakse. Kui te räägite sapikoolikutest, siis mul on tõsiselt kahju, et selline asi juhtub, aga see ongi erakorraline olukord, kus vahel ei ole võimalik inimese elu päästa. See lihtsalt on selline haigus. Aga rääkides sellest, milline järjekord eriarsti juurde peaks olema, siis nagu ma ütlesin, see peab olema selline, et inimene jõuab õigel ajal õige arsti juurde. See, kellel on kiire, peabki saama kiiresti arsti juurde. Kui on väga suur valu, siis ta peaks saama kiirabiga õigesse kohta või ka EMO kaudu õige arsti juurde ja nii edasi. See on ideaaljuhtum. Miks saab raha eest kiiremini? Selleks ongi erameditsiin. Erameditsiin reeglina – ma ei ütle, et see on alati nii – tegelebki lihtsamate ravijuhtudega, lihtsamate haigustega, väga keerulised ja väga kallid on alati riiklikus süsteemis. See ei ole ainult Eestis niimoodi, see on igal pool niimoodi. Näiteks vähiravi pakkuvad erakliinikud Eestis – ma ei tea, et ükski seda pakuks. Alati ei ole raha eest võimalik abi saada, aga kindlasti osaliselt on. Milles ma tahan selgusele jõuda, on see, et mis on need kohad, kuhu me raha juurde paneme, kus teenused muutuksid paremaks või kättesaadavamaks või kus arst oleks kuidagi paremini kättesaadav. Seda tuleb kindlasti vaadata.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma ütleks küll siit opositsioonipingist, et tubli ettekanne. Te olete tervishoiu valdkonnas väga pädev, meditsiinivaldkonda teate hästi. Aga mu küsimus puudutab pigem ikkagi sedasama sündimuse teemat, mis siin juba läbi käinud on. Ja ütlen ka teiega koos kaasa, et see tänane rünnak Ekspressis oli ülekohtune. Needsamad inimesed ründavad seda teemavaldkonda aastaid ja nad ei tee endale selgeks, et naised, need 14% lasterikkaid emasid, ei vaja sellist kaitset, vaid võib-olla abi ja mõistmist ja tõepoolest keskkonna ehitamist laste kasvatamiseks. Nad ei ole sellesse uuringusse süvenenud. Aga teie käest ma küsin seoses sellega, et sündide arv on madal ja väheneb veelgi, jääb väga suur hulk raha üle tervishoius ja ka lastetoetuse väljamaksmisel. Hinnanguliselt oli see vist 11 miljonit eurot juba. Seda nüüd järgmisel eelarveaastal käiku ei lasta. Kuhu see liigub, et ta jääb? Ta jääb ikkagi perede ja laste valdkonda. Kas me mitte ei saaks ikkagi kuidagi lapsi ja peresid sellega juba järgmisel aastal aidata?

Aitäh! Aitäh ka heade sõnade eest! Need kuluvad alati ära. Aga rääkides nüüd sellest n-ö ülejäävast rahast, siis see raha ei ole mitte isegi tervishoius, vaid see tegelikult, millest te räägite, on peretoetuste nii-öelda ülejääk. Kuna meil on lapsi vähem, siis ka peretoetustele kulub vähem. See kulu on arvestuslik kulu riigieelarves. See tähendab seda, et selleks ei ole kindlat summat igal aastal, vaid nii palju, kui on vaja, nii palju riigieelarvest võetakse. See omakorda tähendab, et seda raha nii-öelda kuhugi kinni panna on finantsiliselt keeruline. Seda on rääkinud mulle finantsinimesed. Seesama sündimuse analüüs tegi selle ettepaneku ja mina olen isiklikult sellega nõus. Kui selline põhimõte oleks võimalik sõlmida kõikide erakondade vahel, siis see oleks väga hea, aga see kindlasti eeldab ka rahandusinimeste hinnangut, sest nemad on jälle teise valdkonna eksperdid. Nii et jällegi, see on selline aruteluteema. Arvestades seda, et meil vist ei ole siin ühtegi erakonda, kes arvab, et see on väike ja ebaoluline probleem, siis ma arvan, et me jõuaksime konsensusele. Aga see eeldab rahandusinimestega kokkuleppele jõudmist, et ka nemad ütleksid, et see on hea mõte.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Aitäh ülevaate eest ja ülevaate eest ka sotsiaalkomisjonis! Minu küsimus puudutab erihoolekannet. Kui siin oli, et pool aastat on arsti juurde pääsemise järjekord, siis erihoolekandes on meil juhtumeid, kus 53 kuud on oodatud kohta erihoolekandeteenusele ja neid pikki ootajaid, 1000 inimest on omaste hooldada. Aga samas, erihoolekandes tõepoolest töötajate palk tõuseb veidi, aga nende tänane palk on keskmiselt 1200 eurot. Ja see on bruto. Neid see maksuküüru ärajätmine väga ei aita. Aga mu küsimus puudutab seda, et ma mõistan, et seda kõike ei saa korraga ja kiiresti lahendada, aga milline on see samm sinnapoole? Ma tean, et eelnõu on menetluses, aga te teate samuti ja võib-olla paremini veel, et omavalitsused on läinud kohtusse ja saanud kohtus õiguse ja riik maksab kinni nii kulu kui ka tagab kiire koha, aga see ei ole mõistlik lahendus.

Tegelikult on plaanis üldse kogu see erihoolekande teema järgmisel aastal fookusesse võtta ja vaadata üle selle teenuse sisu. Nagu ma enne mainisin, näiteks autistlikele inimestele on vaja teha eraldi teenus ja ka dementsetele inimestele ei sobi tegelikult erihoolekandeteenus, aga samas neid dementseid ei ole kuhugi panna. Tulebki mõelda, millised inimesed seda konkreetset teenust peaksid saama, millist teenust. See ei ole ju ainult üks teenus, see ei ole ainult see statsionaarne viibimine kuskil, vaid seal on ka erinevad päevahoiuteenused, kodused toetusteenused. Ja teine asi on see, et kui me nüüd leiame selle … On ka öeldud, et see dementsetele ei sobi, aga kuhu need dementsed siis lähevad. Tuleb luua ikkagi visioon ja pikaajalisem arusaam sellest, kuidas me neid inimesi aitame. See omastehooldaja probleem on väga suur, sest ka riigina on meie jaoks oluline, et inimesed käiksid tööl, mitte ainult selle inimese enda jaoks. Ja tegelikult ka omastehoolduses üks asi on, et inimene kaob tööturult ära, aga teine asi on, et ta oma tervis tegelikult sageli kannatab, ta ise on lõpuks abivajaja. Mina näen seda väga olulise murena ja järgmisel aastal on meie majas plaanis see teema juppideks võtta ja vaadata, kuidas me saame aidata. Mul ei ole kahjuks väga palju konkreetsemat lubadust võimalik anda, aga selle nimel me töötame. See on järgmise aasta prioriteet selles valdkonnas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõni aeg tagasi teie erakonna aseesimees, rahandusminister, tuli välja sellise ettepanekuga, et toiduainete käibemaksu alandamisel ei ole suurt mõtet, et eestlased on niikuinii paksud, et pigem söögu vähem. Aga ma küsin, kuidas te olete nüüd oma erakonna aseesimehe suuniseid kuidagi püüdnud ellu rakendada, et eestlased või eestimaalased ei oleks nii paksud – noh, nii paksud kui ameeriklased nad ei ole õnneks –, et siis ei peaks toiduainete käibemaksu langetama.

Aitäh! Tegelikult ta lisas sinna ühe lause veel. Ta lisas selle, et tervislikud toiduained on tegelikult odavad juba praegu, puu- ja köögiviljad, porgandikilo on sentides, see on see hind näiteks. Selles mõttes, see oli, mida ta, ma lihtsalt korrigeerin teie tsitaati. Aga mis puudutab toiduainete käibemaksu, siis see on nüüd maksuteema. See on see, kus, ma tõesti ei ole selle valdkonna inimene, et vastata, kas see peaks olema kasutusel või mitte. Ma usaldan siin ikkagi inimesi, kes on maksuvaldkonna spetsialistid, ja järgin nende arvamust.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma jätkan Madis Kallase küsimust ja küsin ka ekraaniaja kohta. Alles avaldati Kliinikumi Lehes uurimus, mille tegid professorid Tulvisted, kus nad vaatasid alla viieaastaste laste käitumist, võrdlesid neid, kes on ekraanides 18 tundi või 1,8 tundi päevas, ja neid, kes seal ekraanides ei ole. Nad näitasid, et grammatika areng, keele, kõne areng nendel kindlasti peetub. Ma tean, et lastearstid saatsid kirja mõned kuud tagasi, nüüd vast juba pool aastat tagasi, et ära keelata nutiseadmed teatud vanusest. Ma tahtsin küsida, mis on Sotsiaalministeeriumi või kui Sotsiaalministeeriumil ei ole, siis mis sinu isiklik seisukoht on, kas me peaks seda tegema või ei peaks tegema.

Aitäh! Ministeeriumil ei ole selle kohta seisukohta, vähemalt mulle teadaolevalt. Võib-olla seda on arutatud enne mind, aga minuga koos küll mitte. Mis puutub ekraaniaega, siis ma ei tea, kas see keelamine oli vanusega seotud ka, et koolilapsed või nooremad või kuidas see on. Esiteks, ma ei kujuta hästi ette, kuidas me keelame midagi ära. Me ei saa, need lapsed on kodus oma vanemate kontrolli all. Me ei hakka ju lastekaitset koju saatma, kui meil on kahtlus, et mõni laps kasutab nutiseadet. See ei ole adekvaatne. Siin on ikkagi vanemate vastutus väga oluline, et vanemad jälgiksid, mida nende laps teeb ja kui palju ta ekraani kasutab. Aga rääkides koolidest, siis mina väga tervitan seda mitmete koolide algatust, kus tehakse kool nutivabaks. Minu mõlema lapse koolid on seda teinud ja ma olen vanemana väga rõõmus selle üle. Samas, kui ma jälgin seda – see nüüd jällegi sõltub perekonnast –, kuidas minu lapsed kasutavad ekraane ja mida nad seal teevad, siis ma ütleksin, et see ei ole alati halb. Nad saavad sealt selliseid tarkusi, et mina olen rumal nende kõrval. Loomulikult on oluline, et laps õpiks ka infot hindama, infot selekteerima ja ära tundma ka väärinfot. Ja siinkohal ma arvan ka seda, et kuna meie lapsed kasvavad üles tänases maailmas ja elavad tulevikumaailmas, siis nad peavad oskama ka tulevikutehnoloogiat kasutada. Nii nagu mina sain lapsena kogu aeg riielda, et ma raamatuid lugesin, siis minu lapsed saavad täna riielda, et nemad kasutavad ekraane liiga palju. Ehk me vanematena peame loomulikult õpetama piiri pidama ja kuidas, aga me ei saa oma lastelt täielikult ära võtta seda nutimaailma. Lihtsalt hästi keeruline on olla lapsevanem tänapäeval, ma arvan, ja võib-olla laps olla on veel keerulisem. Me kõik teame, kuhu võib viia see liigne sotsiaalmeedia kasutamine. Tänapäeval ka AI viib noori ja lapsi niimoodi õigelt rajalt kõrvale, et seda on väga valus vaadata teinekord.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua minister! Riigi eelarvestrateegias on 2028. ja 2029. aastaks ette nähtud riigile 100 miljonit tulu nii-öelda vajaduspõhise lapsetoetuste süsteemi loomise kaudu. Ma olen konsulteerinud. See tähendab suures plaanis siis kuskil, praeguseid nominaalsummasid arvestades, et keskmist palka teenivalt inimeselt võetakse lapsetoetus ära, kui seda vaadata, raha ja proportsiooni rahvastiku sissetuleku tasemel. Ma küsisin härra Ligilt, kes selle ettepaneku tegi. Ta ütles, et tema seda ei teinud, kategooriliselt taganes sellest. Ma oletan, et see on siis teie ettepanek, proua Joller. Palun kirjeldage, mis see reform on, kellelt seda raha siis ära võetakse või mismoodi see välja näeb ja millal te õiguslikult plaanite selle siis jõustada, sest see on dokumendis, riigi rahanduspoliitilises baasdokumendis, peaks see rakenduma juba 1. jaanuarist 2028.

Aitäh! Sellele küsimusele ma olen tegelikult juba siinsamas vastanud ka minu meelest või oli see äkki hoopis komisjonis. Ühesõnaga, see on hinnanguline number ja ei ole mingit plaani kelleltki toetust ära võtta. Vaid seal on see mõte, et kui ühel päeval meie digisüsteemid ja meie õigussüsteem võimaldavad luua erinevaid toetusi – siin ei ole isegi lapsetoetusest juttu, vaid ükskõik mis toetusest – ja muuta need vajaduspõhiseks, siis hinnanguline, see tegelikult ei ole, see on väga hinnanguline number, et see hinnanguline kokkuhoid võiks olla umbes 100 miljonit eurot. Ma arvan, et sealt isegi ei pruugi tulla seda 100 miljonit eurot. Ma ei oska isegi öelda, kas see võiks olla rohkem või vähem, see on väga hinnanguline number ja seda numbrit ei ole arvestatud niimoodi, et see kuskilt ... Jah? (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.)

See ei ole dialoogikoht praegu, teil oli küsimus ...

Tähendab, täna ei ole ühtegi plaani kellelgi toetusi vähendada või ära võtta. Sellel koalitsioonil ei ole plaani seda teha. Meie arendatav SKAIS2 süsteem võimaldab seda teha alates aastast 2028. Ta võimaldab toetusi disainida vastavalt teatud parameetritele, mida me ette ütleme. Me loome selle süsteemi paindlikumaks.

Aitäh! Järgmine küsimus, Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma saan aru, et eks me liigumegi põhimõtteliselt vajaduspõhiste toetuste suunas, see disain seda ilmselt suuresti tähendab. Aga tõepoolest, sotsiaalvaldkond ju põimub läbi mitmete erinevate valdkondade. Me oleme rääkinud tervislikust toitumisest, räägime vaimsest tervisest ja tegelikult lahutamatu osa inimese füsioloogiast on ka liikumine. Paratamatult ma külastan hea meelega selliseid väikeseid külade spordivõistlusi, kus sageli ongi lastel liikumine täiesti tasuta. Fookus on suuresti omavalitsustel, ehitame uusi spordiobjekte, aga kui on spordisündmus, siis tegelikult neid noori seal ei näe. Ausalt öeldes päris kurb on. Kas peaks mingi uuringu läbi viima, mida ikkagi annaks parandada, et tuua neid noori välja? Ühtpidi me räägime vaimse tervise probleemidest, nendega tegelemine on ülikallis, aga see eesotsa probleem, et paneme rohkem liikuma, äkki oleks see tähtis?

Aitäh küsimuse ja selle probleemi tõstatamise eest! See on muidugi oluline. Neid uuringuid on ju tehtud ka, et mis paneb inimese liikuma ja kuidas me saame elustiili muuta ja seda erinevates vanustes. Ma arvan, et meil ei ole vaja eraldi uuringut Eesti jaoks. Aga võib-olla oleks hea, et kui mõnes kogukonnas on suudetud noored ja lapsed panna rohkem liikuma mingisuguse metoodika põhjal, siis selline kogemuste jagamine on kindlasti hea. Spordivaldkond kuulub teise ministeeriumi valdkonda, liikumine küll on minu. Ma kahjuks ei oska öelda, kuidas Kultuuriministeerium neid metoodikaid rakendab või mis meetodeid tema kasutab, aga mis iganes. Meil on kas või see "Liikuma kutsuv kool" näiteks üks algatus, mis, ma tean, on tulnud vist Tervise Arengu Instituudi kaudu. Ma tegelikult täpselt ei tea. Meil on neid algatusi olemas, mis on olnud edukad ja kindlasti väärivad esiletõstmist. Aga eelkõige liikumine peab olema lapsevanemate vastutus. Võib-olla kõige kavalam on ise lastega koos liikuda, siis saab ise ka liikuda. Mina olen seda varianti kasutanud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eile vastas rahandusminister Jürgen Ligi minu küsimusele Tervisekassa eelarve miinuse kohta, et praegune finantsseis on paranenud ja miinus on palju väiksem. Aga mille arvelt see on võimalikuks saanud?

Aitäh! Eelkõige on see saanud võimalikuks sotsiaalmaksu parema laekumise arvelt, see on umbes 135 miljonit. Lisaks on Tervisekassa leidnud selliseid … Toon lihtsalt ühe näite. Kui COVID-i ajal maksti lisaraha isikukaitsevahendite eest, siis nüüd vähendatakse seda, võetakse ära seda rahastust. Seda ei ole hetkel vaja. Ja veel mõned sellised kohad, kus on suudetud tõhustada teenuseid sisemise tõhustamise arvelt. Sellesama sisemise tõhustamise arvelt on plaanis võtta kasutusele uusi innovaatilisi teenuseid ja ravimeid. See on üks teine suund. Aga põhimõtteliselt on praegu meie jaoks oluline see, et raviteenuste kättesaadavus ei langeks, et see jääks vähemalt sellele tasemele, mis ta on sellel aastal.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Tõtt-öelda teie hiljuti siinsamas puldis nüüd välja öeldud, et Eestis on toiduained justkui niigi odavad, see on täiesti jahmatav, ma pean ütlema. Alates pandeemiast on Eestis toiduainete hinnad tõusnud peaaegu 60%, täpsemalt 57%. Ja see on kõige suurem tõus üleüldse Euroopas. Enamik meie inimestest tuleb vaevalt ots otsaga kokku palgapäevast palgapäevani või pensionist pensionini ja väga suur osa inimesi ei tulegi üldse välja selle piskuga. Kas tõesti teie ja teie valitsuse ainus sõnum inimestele ongi see, nagu te ütlesite, et sööge porgandit?

Aitäh! See on nüüd väga huvitav teemapüstitus. Esiteks, ma ei öelnud, et sööge porgandit, ja teiseks, ma ei öelnud, et toiduained on odavad. Ma ei ole seda kordagi öelnud. Ma tsiteerisin oma kolleegi Jürgen Ligit, kes ütles, et tervislikud toiduained on praegu ka odavad, ja siis ma tõin näiteks porgandi, mille kilohind on sentides. See oli lihtsalt üks näide. Mina ei ole öelnud, et tuleb süüa ainult porgandit, see ei ole kindlasti tervislik soovitus. Inimene võib saada A-vitamiini mürgituse teatavasti sellega. Ärge pange mulle palun sõnu suhu, mida ma ei ole öelnud, ja ärge tehke sellist, ma ei tea, meelevaldset mingisugust, ärge omistage meelevaldselt mulle asju, mida ma ei mõtle ka mitte. Kui me räägime inimeste toimetulekust, siis loomulikult on toiduainete hind ja kogu elukallidus tõusnud. Tõusnud on ka näiteks minimaalse ostukorvi hind, millele hetkel toimetulekutoetus järgi ei jõua. Ja just sellepärast me tõstsime toimetulekutoetuse nii palju kõrgemale, et ta kataks vähemalt minimaalse ostukorvi hinna. See ei ole muidugi mingi imeraha, aga natuke ikka aitab. Teiseks, nagu ma juba olen öelnud, kui inimene saab palka 1200 eurot ja natuke rohkem, siis tänu maksuküüru kaotamisele jääb inimestele raha kätte rohkem. See läheb tarbimisse, mis omakorda võiks elavdada majandust, räägivad majanduseksperdid. Eestis on pensionärid, eriti üksi elavad pensionärid, kõige suuremas vaesusriskis, lisaks üksikvanematega laste peredele. Neid me plaanime rohkem toetada. Pensionäridel on tulumaksuvaba miinimum kõrgem kui tööl käival inimesel ja pensionide indekseerimine jätkub. Ehk me mõtleme väga palju sellele, kuidas tulevad toime need inimesed, kellel on raske, kellel on väga raske. Me kindlasti suuname erinevaid meetmeid ka tulevikus just nendele, kellel on päriselt kõige-kõige raskem. See süüdistus, et me ei hooli, see on absoluutselt vale.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Siin oli juttu SKAIS-süsteemist ja me teame – nii palju kui mina siin Riigikogus olen olnud, on kogu aeg sellest juttu olnud –, et on SKAIS1 ja SKAIS2, sinna on uputatud, ma ei tea, kümneid miljoneid ühte ja kümneid miljoneid teise. See ei ole hakanud tööle, ei ole üks hakanud tööle, ei ole teine hakanud tööle. Nüüd ma kuulen, et sinna kavatsetakse hakata veel raha juurde panema. Kuidas te ütlesitegi? Et tuleb suunata raha selle süsteemi ülesehituseks. Kui palju uuesti kavatsetakse nendesse IT-lahendustesse raha suunata ja kus on see garantii, et see süsteem, mis ei ole siiani tööle hakanud, ükskõik kui palju raha sinna pannakse, nüüd siis tööle hakkab?

Aitäh! See oli väga hea küsimus. See oli küsimus, mille ma esitasin esimesel tööpäeval oma majale. Kui me nüüd ikkagi SKAIS-iga jätkame, siis kuidas me oleme kindlad, et see süsteem päriselt tööle hakkab? Ma palusin endale tuua tutvustamiseks dokumendid ja minu jaoks ei olnud need piisavad. Ma ei saanud tol hetkel seda kindlust, et me loome toimiva süsteemi. Seetõttu me palkasime ministeeriumisse väliseksperdi, kes aitas koos minu oma nõunikuga, kes jälgis samamoodi seda protsessi. Me vaatasime detailselt need plaanid üle, jagasime need osadeks ja lõime ka mehhanismid. Esiteks, kuidas käituda kriisiolukorras, kui juhtub, et see süsteem mingil põhjusel ei toimi, et oleks täpne ülevaade sellest, milliseid osi täpselt parandatakse, milline on täpne tulemus ja nii edasi, et see protsess oleks usaldusväärne. Selle me kontrollisime üle. Kui on küsimus, kui palju see maksma läheb, siis järgmise nelja aasta jooksul – ma võin natukene eksida – umbes 17 miljonit. Me vaatame üle ka näiteks lepingud, mida me sõlmime nendega, kes osutavad teenust ja arendavad seda süsteemi, et ka need lepingud oleksid vettpidavad. Me läheme väga detailseks. Nii et on väga oluline, et süsteem saaks tööle, sellepärast et kui me rohkem raha sinna ei paneks, kui me seda ei arendaks, siis jätkuks seesama, mis praegu on jätkunud. Praegu on juhtunud see, et inimeste pensionimaksed on jäänud hiljaks, aga ei ole välistatud, et kui me samamoodi jätkame ja seda ei täiusta, siis pensionid jäävadki välja maksmata. Sellise olukorrani me ei tohi lihtsalt jõuda ja sellepärast on see väga oluline. Siin oli enne väide, et suund on vajaduspõhiste toetuste poole. Vajaduspõhiseid toetusi saab otsustada kõige varem valitsus, kes alustab oma tööd aastal 2027. See on poliitiline otsus ja seda otsustab järgmine valitsus, seda suunda meie täna ei saa võtta.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Eero Merilind, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea sotsiaalminister, hea ettekande eest! Lugupeetud Riigikogu! Head kolleegid! Daamid ja härrad! Eelmisel nädalal küsis rahandusminister minu käest, miks ma arvan, et raha lisamine tervishoidu on investeering. Ta ütles mulle nii, et kõik ütlevad seda: haridus, päästjad, Kaitsevägi, isegi praamiühendus. Ma jäin mõttesse. See on jah oluline küsimus. Sest ilma terviseta ei ole õpetajat, ei ole päästjat, ei ole ettevõtjat ega ehitajat ja ilma terviseta ei ole ka meie riiki. Hea Riigikogu! Vaatame, kus me oleme praegu. Eesti keskmine eluiga on 79,5 aastat. See on parem kui kümnend tagasi, aga see on ikkagi endiselt alla Euroopa Liidu keskmise. Kõrgharidusega naine elab 18 aastat kauem kui põhiharidusega mees. See on rohkem kui üks põlvkond. Tervena elatud aastad kasvavad ainult haritud inimeste seas ja tervise ebavõrdsust näitab ka see, et Hiiumaal elatakse tervena viis aastat kauem kui Võrumaal. Head sõbrad, need ei ole lihtsalt numbrid, need on elud ja elamata aastad. Head kuulajad! Me ei ole istunud, käed rüpes. Me oleme teinud mitmeid olulisi otsuseid, mis näitavad, et tervis ja heaolu on investeering, mitte kulu. Vähendasime statsionaarse õendusabi omaosalust 15%-lt 10%-le. Laiendasime ravimihüvitise süsteemi meditsiiniseadmetele, et krooniliste haigustega inimesed saaksid paremat abi. Kinnitasime haiglavõrgu arengusuunad aastani 2040 ja esmatasandi tervishoiu arengukava aastani 2035, et süsteem oleks terviklik ja mitte killustunud. Vaimse tervise teenused said esmakordselt püsiva rahastusallika kohalike omavalitsuste kaudu ja tervishoiutöötajate palgad tõusid. Uus rahvatervishoiu teenuse seadus tõi ennetuse tagasi kesksesse. Kui vaatame heaolu poolt, siis heaolu pooles uuendasime üksikvanemate toetusi, tõstsime pensioni- ja puudetoetusi ning andsime omavalitsustele paindlikumad vahendid hoolduse korraldamiseks. Need ei ole pelgalt eelarveread, need on sammud inimkeskse ja hooliva Eesti poole. "Eesti 2035" näitab meile, kuhu me tahame jõuda. See on lihtne ja selge. See on riik, kus tervis ja hoolivus ei ole luksus, vaid elu loomulik osa, kus laps sünnib perre ja ta saab tuge, kus tööealine ei põle läbi, vaid saab taastuda ja õppida, kus eakas saab vananeda väärikalt ja iseseisvalt. Tahame, et 2035. aastaks kasvaks tervena elatud aastate arv, väheneks tervise ja heaolu lõhe hariduse ja soo vahel ja piirkonna vahel, et ükski inimene ei tunneks, et riik on ta üksi jätnud, ei haiguse, töökaotuse ega vanaduse hetkel. See on Eesti, mis hoolib oma inimestest. Head Riigikogu liikmed! Lähiaastate prioriteet on jätkusuutlik tervishoiusüsteem ja õiglane heaoluriik. Tervisekassa defitsiit on vähenenud poole võrra ja aastaks 2029 on meil üle 200 miljoni euro reservi. Korrastame haiglavõrku, vähendame dubleerimist, laiendame e-konsultatsioone ja tagame ühtlase esmatasandi kvaliteedi üle Eesti. Juba järgmisel aastal käivitub geenipõhine rinnavähi ennetusprogramm ja see on Eesti esimene personaalmeditsiini teenus. Heaolutehnoloogiad jõuavad kodudesse, et vähendada hoolduskoormust, ja valmib perepoliitika tegevuskava, mis koondab laste sündi ja kasvatamist toetavad meetmed ühiseks tervikuks. Head kolleegid! Daamid ja härrad! "Eesti 2035" Eesti on meie ühine lepe, et riik hoolib inimestest. Iga lühenenud ravijärjekord, iga vähenenud omaosalus, iga toetus üksikvanemale või hooldajale – need ei ole lihtsalt read eelarves, vaid päris inimeste lood. Iga tervisesse pandud euro on investeering, sest ainult tervete inimestega saab meil olla terve ja tugev Eesti riik. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun! Riina Solman, palun, puldist kõne!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Austatud saalis viibijad ja inimesed, kes te jälgite meid praegu oma ekraanide tagant! No mida öelda selle arengustrateegia "2035" elluviimise kohta? Kõigepealt, me teame, et Sotsiaalministeeriumi haldusalas on heaolu tulemusvaldkonnas viis programmi ning tervise tulemusvaldkonnas kolm programmi. See on väga suur maht tööd. Sotsiaalminister on meile enne ametisse asumist märkinud, et teda huvitab rohkem tervisevaldkond, kuna ta on selles pädevam. Ja selles, nagu ma enne ka laua tagant ütlesin, ta on väga tubli. Ta tunneb meditsiinisüsteemi, ta andis meile teada, kuidas on Eesti keskmise oodatava elueaga ja tervena elatud aastate arvuga ja kuidas ebavõrdsus väheneb. Siin on väga keeruline üldse midagi ministrile ette heita. Aga võib-olla peaks eelkäijate töö olema pigem kriitika all, kui me ei ole rahul nende mõõdikute ja näitajatega, milleni me oleme jõudnud. Ja mida on küll öelda, on see, et just vaimse tervise teemadel, kuigi jah, riik on andnud omavalitsustele lisaressursse sellega tegelemiseks ja nõudnud, et kohalik omavalitsus tuleks sellega toime, siis tegelikult riigil vastav arengustrateegia või teatud strateegia puudub. Näiteks kui see laps, kellega tegeldakse või ei tegelda, saab täiskasvanuks, kelle ressursi arvelt teda tuleks aidata? See on nähtamatu valdkond ja siin ma palun küll ministril võtta initsiatiiv, sest on ju näha, et meie füüsilised mured mured algavadki tihti vaimsest tervisest pihta. Aga mitte alati. Minister tõi siin mitmeid näiteid, ma ei hakka neid kordama. Ma tegin oma toas jooksvaid märkmeid, kui ta kõneles. Aga tõesti, ma peatun ka väljatoodud tahul, mis kõneles meie kohortsündimuskordajast, mis oli aastal 2024. aastal 1,83. Ma usun, et väga paljud ei jaksa enam kuulata seda, et meil on kivina kukkuv sündimus, sündimus langeb ja meil on vaja meetmeid. Mida see siis tegelikult tähendab, et meil ei sünni peres, kus on ema ja isa, enam kahte last naise kohta? Aga tegelikult me oleme ikkagi tublid võrreldes teiste riikidega, et taastetaseme saavutamiseks oleks vaja 2,1 last naise kohta. Mina tunnustan tõesti ministrit selle eest, et tema töö ajal sai lõpuks valmis laste sündimuse ja kasvatamise pikaajaline analüüs. Ma ütlen kohe ära, et ma alustasin selle tööga juba kuus aastat tagasi rahvastikuministrina. Siin on alati saalis pahandatud, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus, küll see ikka oli halb, aga ta oli näoga inimeste suunal. Ja me juba siis analüüsisime põhjuseid, toimetulekuraskusi, miks ei jõuta ideaalis soovitud laste arvuni. Ja need inimesed, kes pahandavad, et Sotsiaalministeerium või rahvastikuminister või sotsiaalminister tegeleb sündimuse küsimusega, on kas rumalad või vastutustundetud või näevad ainult kitsalt silmaklappidega oma valdkonda. Sellepärast et kui me ei pööra tähelepanu, nagu ka minister ütles, sellele laste kasvatamise keskkonnale, siis tõepoolest enam neid lapsi siia ei sünni. See hakkab siit Riigikogu saalist, see hakkab nendest inimestest, kes kritiseerivad neid, kes püüavad Eesti riigi põhiseaduse preambulit täita, mis ütleb väga üheselt, et eesti keel, kultuur ja rahvus peavad säilima. Kui üks sellest kolmest sambast laguneb ehk inimesi ei sünni, siis vabandage väga, kellele seda riiki vaja on!? Kas siis kontrollitud migratsiooniga, nagu Reformierakonna üks minister kunagi on öelnud, inimesed, keda siia tuuakse, hakkavad keelt, kultuuri ja rahvust tagama? Ei, nad mõtlevad ennekõike enda rahva peale, enda keele ja kultuuri hoidmisele, isegi kui nad elavad siin. Me oleme alati olnud avatud nendele inimestele, kes tulevad Eestisse lisandväärtust tooma ja hoiavad meie kombeid ja kultuuri au sees. Seega, ma olen väga päri, et lõpuks see analüüs on valmis saanud. Need meetmed on seal väga head ja ma muretsen ainult selle pärast, et ... Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! … kas ei jää mitte see rahastus või see ilus dokument koos meetmete ja soovitustega kaante vahele. See juhtus tegelikult aastal 2021, kui rahvastikuministri institutsioon, Riigikogu probleemkomisjon pandi plaksuga kinni ja loodi Kliimaministeerium – taoline monstrumministeerium, mida me tänaseni naerame ja kes tegeleb kohati sellega, et uputab meil metsasid – 14 miljonit läheb eelarvest metsa uputamisele –, aga mitte sellele, et me võiksime sellega näiteks tõesti peresid ja lapsi toetada. 14% inimesi tahab keskmiselt rohkem lapsi täiesti looduslikult, orgaaniliselt, ja nende inimeste vabale tahtele vastu seista ja kaitsta neid, nagu me oleme lugenud Ekspressist täna – ma ei saa sellest aru, miks on ikka veel vaja vastandada inimestele, kes tahavad peret ja lapsi. Ei ole vaja! Tõesti, Sotsiaalministeeriumi ametnikke tuleb tunnustada, et nad on hakanud täitma Eesti põhiseadust. Võib-olla ka veidi kriitilisema poole pealt. Erihoolekande kohta ma arvan ka, et siin on vaja erakondadeülest kokkulepet. Ja siin tuleb märkida ära omastehooldajate küsimus. Omastehooldajad ei saa tööle minna. Et nad saavad tööampse teha, see on väga vahva. Neile on tekkinud hoiukodud või päevakeskused, kuhu nad saavad oma lähedast usaldada. Aga seda, et omastehooldajatele ei ole riigi garanteeritud ravikindlustust, on muidugi kuritegu. See aitaks neil võrdselt teistega tööturul osaleda, nende vaimne tervis ei kannataks ja see ei oleks ka riigile kulu. Kui nad lähevad tööle, siis nad maksavad makse ja see tuleb ju riigikassasse tagasi. Muidugi on kodus elavate hooldatavate teenuste toetamine väga-väga tervitav. Ja need saavutused, mis minister esile tõi, need olid ausad. Aga võib-olla ma märgin ära selle Tervisekassa poole, et siin on meil järgmisel neljal aastal kõva miinus. Ma ei tea, kuidas nüüd leitakse raha selle augu lappimiseks ja mida öelda selle õigustuseks, et me parlamendis peame selle miinuse vastutustundlikult heaks kiitma. Seda on raske teha, aga ma ka ei kiitnud. Ja võib-olla vaadata ikkagi selle Tervisekassa juhi leidmise riigihanke peale. Näiteks juhatuse esimehe värbamise teenuse maksumus ilma käibemaksuta on 35 000 krooni ja tänase käibemaksumäära juures 24% lisandub sinna käibemaksu 8400 krooni. Vabandust, eurot! Ma olen ikka juba tänases ajastus. Nii et circa 45 000 eest otsitakse meile uut juhatuse esimeest, kelle ametikirjeldus ütleb ka seda, et seal ei mainita üldse kassa põhifunktsiooni, et ta peab tegelema kindlustusseltsina, ravikindlustusteenust pakkuma. Aga mida veel? Mul ei ole illusioone. Ennist siit puldist kõneles hea kolleeg Aivar Kokk sellest, et kohe, kui juhterakond tuli 2023. aastal võimule, võttis ta ära peretoetused. Siis tekitati automaks, nüüd trahvitakse inimesi selle eest, kes automaksu õigel ajal ära ei maksnud. 25 000 inimese kontod on arestitud. See on tõesti uskumatu meetod jõukuse ja julgeoleku tekitamiseks!

Teie aeg!

Aeg on täis, öelda oleks palju. Ma soovin ministrile jõudu tööle ja jään ootama, et lastele mõeldud raha ja meetmed viiakse ellu ja see ei jääks pelgaks muinasjutuks. Aitäh!

Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Tanel Kiik, volitusega, ma loodan.

Paluks kolm minutit juurde igaks juhuks.

Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Kuulasin minagi seda ettekannet. Ega seal on ju vähe punkte, millega otseselt ma ei nõustuks. Valdavas osas võib öelda, et "Eesti 2035" eesmärkide, ütleme siis, suunas liikumine on olnud mõõdukalt edukas, kaugeltki mitte nii tempokas, kui sooviksime. Aga iseenesest, ega need sihid ja need rõhuasetused, millele minister viitas siin, näiteks seotud alkoholikahjude, tubakakahjude vähendamise vajadusega, inimeste tervena elatud aastatega, on kõik ju adekvaatsed. Aga nagu aru saite juba, siis tuleb ka aga. Ehk ühel hiljutisel peaministril oli selline komme öelda, et ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet, tsiteerides klassikuid. Sama võiks küsida ju praeguse valitsuse kohta. Ehk sõnades on tervishoiu valdkond, inimeste tervena elatud aastad, kõik see oluline, raviteenuste kättesaadavus tähtis, sotsiaalvaldkond tähtis. Aga kui vaatad seda eelarvet, siis paraku sellestsamast eelarvest, mille esimene lugemine täna siin parlamendisaalis läbiti, seda kõike välja ei tule. Võtame siis viilu kaupa. Kas tervishoiu valdkond saab riigieelarvest täiendavat lisaraha lisaks juba varem sinna pandud nii-öelda reservidele? Vastus on, et ei saa. Tervishoiu valdkonnale ravijärjekordade lühendamiseks, vajalike raviteenuste kättesaadavuse tagamiseks lisaraha see valitsus ei eralda. Seda raha ei leitud. Võtame näiteks sotsiaalhoolekande valdkonna. Erihoolekandes on väga pikad järjekorrad. Riigikontroll on välja toonud, et need on kohati mitmeaastased, need on tegelikult ajas pikenenud. Töötajate palgatase on seal 1200–1300 euro juures. Kas see valdkond sai küsitud määras lisaraha või vajalikus määras? Ei saanud. Erihoolekandele leiti 4,2 miljonit eurot olukorras, kus valdkonna organisatsioonide hinnangul vajadus on seal suurusjärgus 50 miljonit. Ministeeriumi lisataotlus oli iga aasta kohta ka kümnetes miljonites eurodes ja see lisataotlus oli isegi tegelikult veel nii-öelda konservatiivselt, tagasihoidlikult koostatud. Ehk ei saanud ei tervishoid lisaraha, ei saanud erihoolekande valdkond lisaraha. Võtame järgmise valdkonna, perepoliitika. Tegelikult perepoliitika eelarve järgmistel aastatel hakkab kahanema. Mitte otseselt sellepärast, et valitsus oleks nüüd, ma ei tea, värskelt siin mingeid otsuseid teinud, mis laste ja perede toimetulekut halvendavad, aga sellepärast, et laste arv, sündide arv kahjuks langeb, ja kuna seesama raha on seotud nii-öelda seadusepõhiselt – lapsetoetus esimese ja teise lapse kohta 80 eurot, kolmas 100 eurot ja nii edasi, muud hüvitised –, siis hakkab vähenema ka see summa, mida riik eraldab peretoetusteks. Ka siin oli tegelikult valitsusel võimalik reageerida, teha otsuseid, otsustada, et me tõstame neid, esimese ja teise lapse toetuse 100 euroni, ühtlustame ära kolmanda lapsega, et iga laps oleks võrdne ja seeläbi ka suureneks peretoetuste ja laiemalt laste- ja perepoliitika valdkonna eelarve, vähemasti ta ei kahaneks võrreldes käesoleva aastaga. Neid otsuseid ei tehtud. Samal ajal me oleme sajandi suurimas rahvastikukriisis, mis aasta-aastalt tegelikult süveneb, ja mida hiljem me sealt kriisist hakkame välja tulema, seda raskem see saab olema. Samuti, vaatan valitsuse poliitikat muudes valdkondades. On ka neid otsuseid, mis ei nõua lisaraha, näiteks haiglaapteekide õiguste laiendamine. See konkreetne eelnõu, mis eelmise aasta septembris valitsuse heakskiidu sai, oktoobris parlamendis esimese lugemise läbis, on nüüd aasta aega istunud ja oodanud. Ravivaldkond on väga suur äri. Ma saan aru, et seal on suured ärihuvid, seal on kindlasti ettevõtjaid, ja ütleme, oligarhi staatuses isikuid, kellele ei meeldi, kui sellised muudatused toimuvad. Aga parlament peaks lähtuma siin ikkagi patsientide ja haiglate vajadustest, et inimeste vajalike ravimite kättesaadavus paraneks ja tegelikult ka kulud, mis täna lähevad sinna valdkonda, väheneks. See ei küsi lisaraha riigieelarvest. See on poliitilise tahte küsimus, kas me anname haiglatele paindlikkuse ka ise sisse tuua ravimeid Euroopa Liidu hulgimüüjatelt või me seome nad ära olemasolevate hulgimüüjatega, nagu praegu on, mis tegelikult tähendab, et haiglate võimalused kiiresti ja operatiivselt reageerida, paindlikult ise patsientidele vajalikke ravimeid hankida on piiratud. See on see valik, mille praegune valitsus on seni langetanud. Ma väga loodan, et see valik veel muutub, et me haiglaapteekide õiguste laiendamisega edasi läheme, sest valdkond on seda aastaid oodanud, aga alati on olnud valitsuses mõni poliitiline jõud, kes seda minule suhteliselt arusaamatutel põhjustel, et mitte öelda ettekäänetel, on blokeerinud. Ehk kui me vaatame tervishoiu ja sotsiaalvaldkonda, siis on mul väga raske näha, millised on konkreetsed otsused perepoliitikas, millega on seda valdkonda püütud paremaks teha. Ministri rõhuasetused on õiged, prioriteedid on paigas, aga nagu öeldud, raha, eelarvelisi otsuseid nende prioriteetide taga ei ole ja samamoodi pole ka neid vajalikke poliitilisi otsuseid. Ja lõpetuseks, mis on kahtlemata väga oluline keset kriisi, on aidata laiemalt ühiskonna kõige nõrgemaid. Ma räägin toimetulekutoetuse saajatest. Toimetuleku valdkonnas, toimetulekupiir on olnud paigal, 200 euro peal aasta 2022 suvest, kui me seda valitsuses tõstsime. Kolm aastat on paigal olnud, nüüd leiti selle summa suurenduseks 20 eurot siis. 220 euroni tõuseb toimetulekupiir. Ei, ta ei tõuse nii palju, kui vahepeal hinnad on kallinenud, ei, ta ei tõuse nii palju, kui oleks, sotsiaaldemokraatide ettepanek on näiteks 50 eurot, mis oleks ka nagu inimeste jaoks tunnetatav erinevus. Ei, seda raha valitsus ei leia. Toimetulekupiiri tõsteti 20 euro võrra, ettepanek on tõsta siis. Ehk ka siin, kui me näeme, et kolm aastat on majandus languses, hinnad on kiiresti tõusnud, inimestel on raske või nõrgematel on raske, neile appitulekuks valitsus raha ei leia. Või kui leiab, siis nii nagu erihoolekande puhul ka toimetuleku valdkonnas minimaalselt, nii et saab näidata, et näete, tõstsime, 10% panime juurde olukorras, kus tegelik vajadus on märkimisväärselt suurem. Ja selle mündi teine pool ehk tulude pool. Siin selgub, et valitsuses on raha. Ma ei hakka kasutama seda sõna, mida kasutas haridus- ja teadusminister selle rahahulga ilmestamiseks. Aga anda ära 800 miljonit eurot maksutulu, millest väga suur osa läheb tegelikult jõukale osale ühiskonnast, ja paralleelselt närutada neid valdkondi – sotsiaalvaldkonda, tervishoiu valdkonda, perepoliitika valdkonda –, no see on ju terve mõistuse vastane. Ehk olukorras, kus meil on majandus kriisis, rahvastikukriis, tervishoiuteenuste ja erihoolekandeteenuste kättesaadavus raske, inimese toimetulek löögi all, me leiame raha, et toetada 10–20% Eestimaa jõukamaid inimesi. Selle raha me leiame, sadu miljoneid sinna me leiame. Aga tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna, perepoliitika valdkonna lisakulude katteks, päris vajaduste katteks, mis on selle kriisiga süvenenud, sinna me leiame üksikuid miljoneid. Kus siin need valitsuse prioriteedid on teie hinnangul? Ehk tänan ministrit selle ettekande eest, paljuski põhimõtete ja rõhuasetustega nõus, aga tsiteerides veel kord teie enda endist peaministrit või Eesti peaministrit, see oli Kaja Kallas, kellele meeldis seda öelda, et ärge rääkige mulle oma prioriteetidest, näidake eelarvet. Eelarve kahjuks räägib teist keelt. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Oleme tervishoiukriisis. Kahjuks tervishoid ei ole selle valitsuse prioriteet. Nagu te mäletate, kui see niinimetatud uus valitsus kokku pandi, siis tervishoiust ei olnud isegi mitte ühtegi sõna selles esimeses koalitsioonileppe memos. Järgmises koalitsioonileppes tuli meelde, et kuulge, meil vist on tervishoiuvaldkond ka olemas. Terviseministri ametikoht kaotati ära ja liideti kokku kaks väga suurt valdkonda ehk sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond. Aga veel enne seda – tuletan meelde, see oli veel eelmise valitsuse ajal – tehti ära sellised otsused, et suurendati retseptiravimite hindu, voodipäevatasu ja arstivisiiditasu. Tegelikult me näeme, kuidas see on juba inimesi mõjutanud. Ja veel üks statistika. Eesti on Euroopa esikolmikus, aga kahjuks sellises valdkonnas, kus me ei tohiks olla. Nimelt, Eestis jääb 11,2% inimestest vajalikust arstiabist ilma ja see on Euroopa üks halvim näitaja. Võrdluseks näiteks, keskmine arv, keskmine protsent Euroopas on 3,8%. Ja siis öeldakse, et me ei suuda olukorda praegu lahendada, aga me proovime vähemalt teha nii, et halvemaks ei lähe. See on see suhtumine. Et me teeme analüüse, kuhu raha suunata. Kusjuures neid analüüse tehakse iga aasta. Aga milleks te neid analüüse teete, kui raha tervishoidu niikuinii juurde ei suunata ja te isegi ei suuda kontrollida seda, mis metsik laristamine toimub tervishoiuasutustes? Ma peatungi siin eraldi, et mis asutus meil see Tervisekassa ikkagi on, kus on nii metsikud kulud erinevatele pseudoteemadele. Tervisekassa on kuue kuuga kulutanud pool miljonit eurot reklaamile, lisaks 400 000 eurot äri- ja juhtimisnõustamisele. Millist äri meil ajab Tervisekassa ja missuguse kvalifikatsiooniga on juhid, kes vajavad pea poolemiljonilist ärinõustamist poole aasta jooksul? Lisaks on erikomisjonile juba varasemalt saadetud dokumendis näidatud, et aastas kulub töötajate koolituskuludele 240 000 eurot. Tekib küsimus, kas need kulud tuleb veel lisada nendele ärinõustamise kuludele. Rääkimata sellest, et Tervisekassa kulutab iga aasta 250 000 eurot erinevatele pidudele ja motivatsiooniüritustele. Põhimõtteliselt, kui me liidame kõik need asjad kokku – reklaam, juhtimisnõustamine, koolitused, üritused –, siis see teeb kokku peaaegu poolteist miljonit eurot. Muide, ürituste puhul ei tehta kunagi mitte mingit hanget. See põhjendus, mida kasutatakse, selle kohta ütles tegelikult ka Riigikontroll, et sinna tuleks lähemalt sisse vaadata, kuidas need otsused sünnivad. Järgmiseks. On räägitud, et ikkagi püütakse kulusid kokku hoida, et Tervisekassa on miinuses ja et selleks, et kulusid kokku hoida, on töötajaid koondatud. Aga vaatame numbreid. Palgafond on hoopis kasvanud peale seda, kui töötajaid on koondatud. Palgafond kasvas 1 miljoni euro võrra. 194 töötaja peale on palgafond 12 miljonit eurot. Ja juhatuse esimehe palk on peaaegu 10 000 eurot. Samal ajal on veel sotsiaalminister Karmen Joller maksnud Tervisekassa juhatuse liikmetele 71 000 eurot tulemustasusid. Mis tulemuste eest, ma korra küsin. Ja nüüd, kui juht on tagasi astunud, otsitakse uut juhti ja nende otsingute jaoks võetakse 35 000 euro eest inimene ehk 35 000 eurot kulutatakse nüüd inimesele, kes hakkab otsima, kes on valmis tulema Tervisekassa juhiks, et saada 10 000-eurost palka. Järgmiseks, kallid büroopinnad. Büroopindade kohta oli kusjuures eraldi väga huvitav kirjeldus Tervisekassa juhtkonna poolt. Kui komisjon küsis, miks olid valikus ja kaalumisel ainult kallid hooned, miks ainult Golden Gate, miks ainult sellised valikud olid, siis öeldi, et otsitakse A-klassi hoonet, millel oleks väike süsinikujalajälg. Noh, nõukogu protokollist tuleb kusjuures veel huvitavat infot välja. Aga kuna see on AK-märkega, siis sellest ma ei saa lähemalt rääkida. Aga lihtsalt huvitav on see, et riigiasutuse jaoks on prioriteediks süsinikujalajälg, aga mitte see, kuidas hoida maksumaksja raha kokku, eriti olukorras, kus meil on tõesti tervishoiukriis. Ja siis, kui sa esitad küsimuse, mis asutus see Tervisekassa on, et teil on vaja pidevalt motivatsiooniüritusi, koolitusi, ärinõustamist, tulemuspreemiaid, siis meile öeldakse, et aga töötajatel on suur koormus, neid tuleb motiveerida. Ma saan aru, aga miks me siis samamoodi ei motiveeri inimesi teistes valdkondades? Miks me ei motiveeri samamoodi õpetajaid, päästjaid, õdesid, hooldajaid? Neil on ka väga suur koormus. Kõige olulisem küsimus: kas see on ressurssi kõige mõistlikum kasutamine ajal, kui meil tõesti mitte kõik lapsed saavad vajalikku ravi ja koguvad tihti raha annetuste näol? Me teame, et kas või "Jõulutunnel", mis varsti tuleb. Ja paralleelselt käib selline laristamine. Tervisekassa ei teeni ise raha, nende ülesanne on laiali jagada seda ressurssi, mida neile eraldatakse riigieelarvest. See summa, kui palju eraldatakse, on juba poliitiline otsus, see on see, mida siin Riigikogus hääletatakse. Tervisekassa ise ei loo seda rahavoogu. Tervisekassa ülesanne on õiglaselt, tulenevalt seadustest eraldada see raha asutustele ja erinevatele hüvitistele. Ja vabandust, selle jaoks Tervisekassa ei vaja 400 000 eurot, ärinõustamist, et riigieelarvelisi vahendeid seaduse järgi laiali jagada. Ma ütlen veel sellist asja, et võib tunduda radikaalsematena, aga võib-olla meil Tervisekassat sellisel kujul üldse ei olegi vaja. Jah, öeldakse, et peab olema iseseisev, aga ma absoluutselt ei näe probleemi, miks ei saa Tervisekassa olla lihtsalt osa Sotsiaalministeeriumist. Praegu ju ka nõukogu ei ole suuteline teostama järelevalvet selle üle, kuidas Tervisekassa oma eelarvelisi vahendeid kasutab. Näiteks nõukogu esimees Karmen Joller on juba tunnistanud, et paljudest kuludest te ei teadnudki varem, et ei ole niimoodi eraldi tegevuskuludesse sisse vaadatud. Jürgen Ligi on ka nõukogu liige ja tema ütles, et see on üldse 1% kogu eelarvest, et mis vahet seal on, see ei ole suur probleem, et mingitele asjadele kulutatakse. Aga on vahe, sest see raha ei ole Tervisekassa teenitud. See on maksumaksja raha, see on osa eelarvest, mida riik Tervisekassale eraldab. Kui on selline suhtumine, siis pole vaja imestada, et meil laristamine toimub riigiettevõttes, asutustes, ministeeriumides ja valitsemiskulud on üleüldse pidevas kasvutrendis. Samal ajal on meil tervishoius kaos. Ministrid on kusjuures nõukogudes just selle jaoks, et kontrollida, kuidas kasutatakse eelarvelisi vahendeid. Täna seda kontrolli ei ole. Ma ütlen uuesti ikkagi välja selle seisukoha, mida Keskerakond on varem öelnud, et see, et täna Tervisekassa juht astus tagasi, ei lahenda tegelikult probleeme, mis seal toimub. See oli lihtsalt poliitilise vastutuse veeretamine teise kaela. Täna sotsiaalminister jätkuvalt vastutab selle eest, mis kaos ja milline laristamine meil Tervisekassas toimub. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helle-Moonika Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Head kolleegid! Inimesed, kes meid jälgivad ekraani vahendusel! No vot, siin me nüüd siis oleme. Meil oli siin suur ettekanne. No võtsin mina selle tagant ja mõtlesin, et leian sellise pika ja sisuka paberi. Aga noh, meil on selline väike infoleht, kust suurt midagi välja ei loe. Noh, vaatasime, mis minister meile täna räägib. Minister alustas oma kõnet suurte sõnadega ja ütles, et ta seisab kahe suure valdkonna eest, need on tervis ja heaolu. Mul on hea meel, et ta seisab. Ta seisis siin puldis ja tegi suuri sõnu, aga veelgi parem oleks, kui ta ei seisaks, vaid tegutseks ka, päriselt ka tegutseks selle nimel, et Eesti inimesed pääseksid kiiresti arsti juurde ja saaks abi võimalikult oma tervisemure alguses. Aga ikka kuulsime, et kõigepealt läheb inimene hindamisele ja kui veab, siis alles ravile. Aga reaalne elu on näidanud, et sellise hindamise ja menetlemise käigus inimene tihtipeale kas jääb veel haigemaks või sureb lihtsalt ära. Kahjuks me ei näe siiani ministri tegevuses konkreetseid samme. Me olemegi kuulnud ainult neid hurjutamisi ja õiendamisi oma tervise pärast mures olevate inimeste suunas. Päriselt suuri muudatusi ta ilmselgelt ei julge ega taha tegema hakata. See tähendaks ju tegelikult, olgem ausad, kogu perearstisüsteemi ümberkorraldamist või haiglate kui äriühingute muutmist inimeste terveks ravimise kohaks. See oleks aga asi, mis tuleb päriselt ette võtta, mitte tegeleda kosmeetiliste muudatuste ja ilusate sõnadega ning üritada midagi muuta süsteemis, mis on juba iseenese raskuse, keerulisuse ja bürokraatia all kokku varisemas. Kas või seesama reibas jutt SKAIS-süsteemist, mille kohta ma küsisin. Minister üritas midagi kohmerdades vastata, et noh, SKAIS-süsteem tuleks nüüd jälle kuidagi taas üles ehitada. Me oleme sinna kümneid miljoneid matnud. Ma tõesti küsin, kui palju peab sinna veel juurde uputama nendesse IT-lahendustesse, mis ei ole kunagi tööle hakanud, ükskõik kui palju IT-ettevõtteid sinna raha juurde ei oleks saanud. No nüüd see 17 miljonit veel juurde panna – mina ei ole taas kindel, et see jälle kusagile sohu ära ei upu. Aga las ta jääb, eks me saame seda näha. Aga ma tulen tagasi tervise ja heaolu ilusate sõnade juurde. Mina ütlen, et kui nii edasi läheb, siis meil Eesti inimestel varsti ei ole enam tervist ega ammugi heaolu Vaatame siit infolehelt, mis meil siis on. Tervisevaldkonnas räägitakse tervist toetavatest valikutest. Üks selliste valikute oluline osa on tervislik toit ja sellest on ka täna siin räägitud. Aga siin me jõuamegi ilusatest sõnadest reaalse elu juurde, mida partei ja valitsus meile pakuvad. Toiduainete käibemaks on meil kõrgeim Euroopas ja valitsus keeldub seda langetamast. Mismoodi siis Eesti inimene saab täita seda eesmärki, mis selles arengustrateegias on kirjas? Tuleb teha tervist toetavaid valikuid tervisevaldkonnas. Tervislikku toitu endale kõrgete toiduhindade tõttu ju lubada ei saa. Jürgen Ligi, kellest on ka siin täna juba juttu olnud – ma arvan, et ta luksub kusagil oma kõrgustes praegu –, ütles, et käibemaksu langetada pole vaja, sest rahvas on niigi liiga paks. Minister tõi välja uuringu, kus räägitakse, et probleem on jätkuvalt inimeste, noorte ja laste ülekaalulisuses. Reaalses elus see võib-olla ongi nii, aga põhjus-tagajärg on ju hoopis mujal. Odavad toiduained, mille kohta kunagi meil presidendiproua Evelin Ilves ütles kräpp, ongi paraku need toiduained, mis ainevahetuse tuksi keeravad, inimesed paksuks teevad ja loomulikult palju terviseprobleeme põhjustavad. No kuulge, ega inimesed ei ole ju tõesti mingid küülikud, et päevast päeva porgandit ja kapsast sööks. Ütlesite, et porgand ja muud köögiviljad on ju odavad, isegi koos kõrge käibemaksuga, et söögu siis inimesed neid. Ma olen nõus, te ei taha käibemaksuteemalisse arutelusse siseneda, aga see kõlas nüüd jälle üsna inetult, isegi Jürgen Ligit tsiteerides. Võib-olla te tõesti ei oskagi paremini, pärast jälle ütlete, et teist on valesti aru saadud, aga olgu siis nii. Aga vaatame paberilt, mis siin veel on. Niimoodi. Inimkeskse tervishoiu programm. Siin ma näen küll, kuidas inimkesksest liigutakse pigem kaugemale. Tervishoiusüsteemis toimuv ei toeta küll kuidagi seda eesmärki, vastupidi, inimesed tunnevad üha enam, et teenused, arstid, eriarstid liiguvad neist aina kaugemale. Nende vahele tekivad kõiksugu IT-lahendused, hindamised, rehabilitatsiooniplaanid, triaažid. Nüüd tuleb ka veel mingi AI-nõustamise plaan. No varsti inimene selles süsteemis arsti ei näegi. Kus on siis suurte sõnadega lubatud inimkesksus ja kus on inimlikkus? Mina oleksin tahtnud selles väikeses infolehes, mis meile siin armulikult anti, näha just seda, et kogu selle arengukava sisu oleks inimlikkus. Kahjuks seda siin ei ole ja seda ei olnud ka minister Karmen Jolleri kõnes. Lõpetuseks. Sündimuse ja demograafia teemal, mis siin tegelikult ka täna väga olulise teemana läbi käis, väristasite siin juba pead ja ütlesite, et oi, tõepoolest, lapsi peab rohkem sündima. On eriti irooniline seejuures, muuseas, et need, kes kogu aeg on rünnanud konservatiive, kes räägivad sündimuse ja demograafia olulisusest, needsamad naistearstide ja ämmaemandate esindusorganisatsioonid, on nüüd ootamatult sattunud valele poolele, said teid seekord isegi nahutada. Aitäh sellegi eest!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud kuulajad! Austatud minister! Kui me räägime tulevikust, siis see ei ole kuskil kaugel. See algab täna meie otsustest, meie hoolest ja sellest, kuidas me üksteist kohtleme. Aasta 2035 ei ole lihtsalt üks number, vaid siht, mille poole me sammume samm-sammult, vahel raskustega, aga alati südamega. Sotsiaalministri pikaajaline strateegia "Eesti 2035" räägib ühest väga lihtsast, aga võimsast asjast, et Eesti peab jääma hoolivaks riigiks – selliseks riigiks, kus lapsel on turvaline kasvada, eakal on väärikas vanadus ja abivajaja ei tunne end üksi. Me ei saa alati muuta kõike korraga, aga me saame alustada seal, kus oleme, inimlikkusega. Raha on alati vähe. Alati leitub midagi, mida võiks teha rohkem, kiiremini või suuremalt, aga me ei saa jääda ootama ideaalseid olusid. Me peame tegutsema praegu, leidma lahendusi, leidma nutikust, leidma soojuse ja tahtmise. Hoolivust ei mõõdeta rahas, seda mõõdetakse tähelepanu, aja ja siira suhtumisega. Iga euro, mis sotsiaalvaldkonda läheb, peab looma väärtust ja väärtus tekib siis, kui inimene tunneb, et riik seisab tema kõrval mitte ainult dokumentides, vaid päriselt. Me teame, et meie hooldustöötajad, õpetajad, sotsiaaltöötajad ja vabatahtlikud teevad imesid iga päev sageli väikese palga, aga suure südamega. Ja nemad on just Eesti tugevus, nemad on meie "Eesti 2035" tegelikud kangelased. Sotsiaalministri juhtimisel oleme seadnud sihi, et iga inimene Eestis võiks elada väärikat ja turvalist elu, et teenused oleksid kättesaadavad, et abi jõuaks õigel ajal ja et hooldekodu ei oleks kurb lõpp, vaid soe kogukond. Ja et lapsevanem jääks murega üksi ja et ükski inimene ei peaks valima toidu ja ravimite vahel. Meie tulevik sõltub sellest, kui hästi me oskame hoolida mitte ainult siis, kui on lihtne, vaid ka siis, kui on raske. Just nüüd, kui raha on vähe ja nõudmisi palju, peame me olema targemad, mitte küünilisemad. Me peame toetama neid, kes aitavad teisi, me peame märkama neid, kes on väsinud, aga ikka tulevad tööle, et kellelgi oleks parem. Sest lõpuks, head sõbrad, ei tee Eestit suureks mitte ainult rahasummad, vaid inimesed – inimesed, kes hoolivad, kes pingutavad ja kes usuvad, et ka väikestest sammudest algab suur muutus. "Eesti 2035" ei peaks olema ainult ministeeriumi plaan, see peaks olema meie ühine lubadus hoida üksteist, ehitada üles õiglane ja südamlik riik, kus siis, kui raha on vähe, tahet on rohkem. Tahtmine ja hoolivus ei maksa midagi, aga nende väärtus on mõõtmatu. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib ka kõnelustel osaleda? Lugupeetud minister Karmen Joller, kas te soovite ka kõnelustel osaleda? Ei soovi? Selge. Siis sulgen läbirääkimised. Sellega oleme läbinud tänase teise päevakorrapunkti.