Erihoolekanne

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on erihoolekanne. Helmen Kütt, palun!

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on erihoolekanne. Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teile väga meeldib seda tabelit vaadata. Võib-olla alguseks räägime erihoolekandes töötavate inimeste palga suurusest. Mina suhtlesin täna hommikul Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liiduga. Keskmine brutopalk [selles valdkonnas] on 1150–1250 eurot. See on brutopalk. Nii et keskmisest palgast ja kõigest muust rääkides kõlavad need numbrid küll suurelt, aga seda suhet arvestades jääb [neile inimestele] iga kuu suure tõenäosusega vaid 10–20 eurot [rohkem] kätte. Kindlasti on nad ka selle üle rõõmsad, aga see rõõm on suhteliselt üürike, sest see [raha] on väga kiire kuluma, arvestades seda, et toiduainete käibemaks ei ole langenud. Minu küsimus puudutabki erihoolekannet. Ma täiesti mõistan, et see ei ole teie valdkond, aga teie riigijuhina ja peaministrina olete ilmselt kursis Riigikontrolli auditiga. Riigikontroll viis läbi auditi ja koostas ülevaate erihoolekandeteenuste kättesaadavusest. Te olete kindlasti kursis ka sellega, et 25. septembril kogunes siia Riigikogu ette suur hulk inimesi, kes tulid tänavale erihoolekandeteenuste alarahastamisele tähelepanu juhtimiseks. See oli kõnekoosolek. Need inimesed töötavad selles valdkonnas. See on uskumatu, nad tulid esimest korda tänavale, sest neil ei ole üldiselt võimalik [hooldatava juurest] või töölt ära tulla, sest nende hoolduskoormus ja töökoormus on niivõrd suured. Ma usun, et te olete selle probleemiga kursis. Aga lahendusi ei paista. Samas on riik Riigikohtu [otsuse alusel] maksnud – omavalitsused lähevad kohtusse, sest erihoolekanne on puhtalt riigi kohustus – kompensatsiooni ja siis leidnud [teenust vajavatele inimestele] ka kohad. Meil on olukord, kus 6000 inimest saab teenust, aga 1000 inimest on kodus ja seda tööd teevad omastehooldajad, kes siis, kui need kohad oleks olemas – nende [hooldatavatele] on ju koht määratud –, saaksid astuda tööellu, saaksid olla maksumaksjad ja ise väärika palga saajad. Mis te selle olukorraga mõtlete peale hakata?

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teile väga meeldib vaadata seda tabelit. Võib-olla alguseks erihoolekandes töötavate inimeste palga suurusest. Mina täna hommikul suhtlesin Erihoolekande Teenuste Pakkujate Liiduga. Nende keskmine brutopalk on 1150 kuni 1250 eurot. Ja see on brutopalk. Nii et keskmisest palgast rääkides ja kõigest muust kõlavad need numbrid suurelt, sellise suhtega see on 10–20 eurot suure tõenäosusega, mis jääb iga kuu kätte. Ja kindlasti on nad ka selle üle rõõmsad, aga see rõõm on suhteliselt üürike, sest see on väga kiire kuluma, arvestades seda, et toiduainete käibemaks ei ole langenud. Minu küsimus puudutab aga erihoolekannet. Ma mõistan täiesti, et see ei ole teie valdkond, aga teie riigijuhina ja peaministrina ilmselt olete kursis Riigikontrolli auditiga. See Riigikontrolli audit, mis viidi läbi, ülevaade erihoolekandeteenuste kättesaadavusest. Ja olete kindlasti kursis ka sellega, et 25. septembril kogunes siin Riigikogu ees suur hulk inimesi, kes tulid tänavale erihoolekandeteenuste alarahastamisele tähelepanu juhtimiseks. See oli kõnekoosolek. Need inimesed tulid, kes töötavad selles valdkonnas, ja see on uskumatu, nad on esimest korda tulnud tänavale, sest neil ei ole võimalik üldiselt tulla oma töölt ära, sest nende hoolduskoormus ja töökoormus on niivõrd suur. Ma usun, et te olete selle probleemiga kursis. Aga lahendusi ei paista. Samas on Riigikohtu kaudu riik maksnud – kui omavalitsused lähevad kohtusse, sest erihoolekanne on puhtalt riigi kohustus –, on maksnud kompensatsiooni ja siis leidnud ka koha. Täna on meil olukord, kus 6000 inimest on teenusel. Aga 1000 inimest on kodus ja omastehooldajad teevad seda tööd, kes muidu, kui oleks koht olemas – neile on koht määratud –, saaksid asuda tööellu ja saaksid olla riigile ka maksumaksjad ja ise väärika palga saajad. Mis te selle olukorraga mõtlete peale hakata?

Aitäh, hea küsija! Mitu sellist informatsioonipunkti on, mida ma saan jagada. Loomulikult, tõepoolest, ma arvan, õigesti kajastasite, et ega peaminister igapäevaselt kõikide valdkondade detailidega ei tegele. Aga üldist pilti saan kirjeldada ja kui on detailsemad küsimused, saab alati Sotsiaalministeeriumist täpsemalt. Nüüd, võrreldes selle ajaga, kui teie olite sotsiaalkaitseminister – see oli siis aastad 2014–2015 –, on erihoolekande eelarve kasvanud 154%. 2026. aastal on erihoolekande eelarve 57,7 miljonit eurot, võrdlusena 2015. aastaga ehk kümme aastat tagasi oli see 22,7 miljonit eurot. See vahe on nüüd 30 miljonit eurot. Riigieelarves 2026, nagu on ka avalikult kajastatud – võib-olla keegi ei tea, aga siis tuleb üle korrata –, on lisaraha ka ette nähtud erihoolekande valdkonna töötajate palga tõusuks. Palgatõusude puhul te ilmselt teate, et kuna riigieelarve on defitsiidis – me oleme ju maksimumdefitsiidis, kaitsekulude kasv, tõmbame investeeringuid koomale, teeme palju erinevaid otsuseid ka kokkuhoiuks –, siis õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad ja politseinikud ning erihoolekanne olid ainukesed, kes said palgatõusu, kokkuleppel. Erihoolekande rahastust suurendatakse 4,2 miljonit eurot. See on selleks, et just teenuseosutajatel oleks võimalik tõsta valdkonnas töötavate inimeste palkasid. Lisaraha muidugi ei lahenda erihoolekandekohtade puudust, aga see aitab hoida valdkonna töötajaid ja panustab teenuse kvaliteeti. Kui te küsite, kuidas edasi, siis ma tean, et Sotsiaalministeerium jätkab teenuse järjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid neile vajalikke teenuseid kiiremini. Kui võtta kasvuprotsenti, siis see eelarve, mida ma teile juba mainisin – 57,7 miljonit –, on aastaga kasvanud 7,9%. Riigi eelarvestrateegias 2026–2029 on erihoolekandel juures 16,8 miljonit eurot. See on täiendav rahastus.

Aitäh, hea küsija! Siin oli mitu sellist informatsioonipunkti, mida ma saan jagada. Loomulikult, tõepoolest, te õigesti kajastasite, et ega peaminister iga päev kõikide valdkondade detailidega ei tegele. Aga üldist pilti saan kirjeldada ja kui on detailsemad küsimused, saab alati Sotsiaalministeeriumist täpsemalt teada. Võrreldes selle ajaga, kui teie olite sotsiaalkaitseminister – see oli aastail 2014–2015 –, on erihoolekande eelarve kasvanud 154%. 2026. aastal on erihoolekande eelarve 57,7 miljonit eurot. Võrdlusena: 2015. aastal ehk kümme aastat tagasi oli see 22,7 miljonit eurot. Vahe on 30 miljonit eurot. 2026. aasta riigieelarves, nagu on ka avalikult kajastatud – võib-olla keegi ei tea, tuleb üle korrata –, on lisaraha ette nähtud ka erihoolekande valdkonna töötajate palga tõusuks. Te ilmselt teate, et kuna riigieelarve on defitsiidis – me oleme ju maksimumdefitsiidis, meil on kaitsekulude kasv, me tõmbame investeeringuid koomale ja teeme palju erinevaid otsuseid kokkuhoiuks –, siis õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud ning erihoolekandes töötavad inimesed olid ainukesed, kes said kokkuleppega palgatõusu. Erihoolekande rahastust suurendatakse 4,2 miljonit eurot. See on selleks, et teenuseosutajatel oleks võimalik tõsta valdkonnas töötavate inimeste palka. Lisaraha muidugi ei lahenda erihoolekandekohtade puudust, aga see aitab hoida töötajaid valdkonnas ja panustab teenuse kvaliteeti. Kui te küsite, kuidas edasi, siis ma tean, et Sotsiaalministeerium jätkab teenusejärjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid teenuseid kiiremini. Kui vaadata kasvuprotsenti, siis valdkonna eelarve, mida ma teile juba mainisin, 57,7 miljonit, on aastaga kasvanud 7,9%. Riigi eelarvestrateegias 2026–2029 on erihoolekandele juurde antud 16,8 miljonit eurot. See on täiendav rahastus.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud peaminister! Neid numbreid, mida te ütlesite, ma tean. Võib-olla teie ei tea seda, et riigikontrolöri audit puudutas perioodi 2018–2024. Aga perioodil, millal mina olin sotsiaalkaitseminister, 2014–2015, ehitati üle Eesti väga-väga palju peremajasid, selliseid teenusmaju, kus inimesed, kes olid enne olnud suurtes mammuthoolekandeasutustes, said inimväärse elu. Aga see ei ole see võrdlus. Sellessamas auditis tuuakse välja, et kehtestatud hinnad katavad kaks kolmandikku tegelikest kuludest ehk 60%. Järjekord on perioodil 2018–2024 [pikenenud] kaks korda. Üks probleem, miks järjekord on [pikenenud] kaks korda, on just see, et hind ei kata neid kulusid. Omavalitsused on sunnitud võtma kulusid enda kanda, sest need on ju omavalitsuse inimesed, kuigi erihoolekanne on otseselt riigi teenus. Kui me siin esmaspäeva õhtul vestlesime haridus‑ ja teadusministriga koolitoidurahast, siis ta ütles, et [koolitoit] on koolipidaja, omavalitsuse ülesanne ja omavalitsus peab need vahendid leidma. See on aga konkreetselt riigi teenus – erihoolekanne. Tõesti, omavalitsused on läinud kohtusse. Aga mis oleks teie soovitus omavalitsustele? Minna kohtusse, et riik maksaks kohavahe kompensatsioonina välja ja leiaks ka koha, või mis? Sellist võrdlust tuua ja võrrelda, et vaat, mida teie tegite ja mida meie tegime! Me oleme selles olukorras, kus erihoolekandetöötajad on tänaval. See, et asjad on võrreldes 30 aasta taguse ajaga paremaks läinud, on ju tõsi, aga need ei ole läinud paremaks selles tempos, erihoolekandetöö prioriteetsust, tundub, on jäänud siiski vähemaks. Tore vähemalt, et töötajate palk mingil määral tõuseb. Aga mida siis omavalitsused peaksid tegema olukorras, kus nad täidavad riigi kohustusi?

Suur aitäh, lugupeetud peaminister! Neid numbreid, mida te ütlesite, ma tean. Aga võib-olla teie ei tea seda, et riigikontrolöri audit puudutas perioodi 2018–2024. Ja perioodil, millal mina olin sotsiaalkaitseminister, 2014–2015, ehitati üle Eesti väga-väga palju peremajasid, selliseid teenusmaju, kus inimesed, kes olid suurtes mammuthoolekandeasutustes, said inimväärse elu. Aga see ei ole see võrdlus. Sellessamas auditis tuuakse välja, et kehtestatud hinnad katavad kaks kolmandikku tegelikest kuludest ehk 60%. Ja järjekord on suurenenud perioodil 2018–2024 kaks korda! Ja üks probleem on just sellepärast, et järjekord on suurenenud kaks korda, et hind ei kata seda. Ja omavalitsused on sunnitud võtma ise kulusid katta, sest need on ju meie inimesed, kuigi see on riigi teenus, otseselt erihoolekanne. Kui me siin esmaspäeva õhtul vestlesime haridus- ja teadusministriga koolitoidurahast, siis ta ütles, et see on koolipidaja, omavalitsuse ülesanne ja tema peab leidma need vahendid. See on konkreetselt riigi teenus, erihoolekanne. Ja tõesti, omavalitsused on läinud kohtusse. Aga mis teie soovitus siis oleks omavalitsustele? Minna kohtusse ja riik maksab siis koha vahe välja kompensatsioonina ja leiab ka koha, või mis? Sellist võrdlust tuua ja võrrelda, et vaat, mida teie tegite ja mida meie tegime. Me oleme täna selles olukorras, kus on erihoolekandetöötajad tänaval. Ja tõesti, see, et asjad on paremaks läinud võrreldes 30 aasta taguse ajaga, on ju tõsi, aga see ei ole läinud selles tempos paremaks, et prioriteedid tundub, on läinud erihoolekandetöölt siiski vähem. Tore vähemalt, et töötajate palk mingil määral tõuseb. Aga mida siis omavalitsused peaksid tegema olukorras, kus nad täidavad riigi kohustusi?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks te räägite 30 aasta tagusest ajast. Ma ei oska isegi seda kuidagi küsimuse konteksti panna, aga võib-olla teil on oma põhjus. Ma siiski meenutasin kümne aasta tagust vahet. Kui tollal, 2015 oli eelarve 22,7 miljonit ja nüüd on 57,7 miljonit ehk vahe on 30 miljonit eurot, siis see on kümne aastaga toimunud eelarve kasv. Ma ei tea muidugi väga ühtegi riigielu valdkonda, kus keegi saaks öelda, et ta on saanud täpselt nii palju raha, kui ta sooviks. Pea kõik valdkonnad tegelikult ju peavad ikkagi nappide vahenditega toime saama, sest Eesti on väike riik, kõik teenused on kallid, elanikkond vananeb ja majanduses on viimased paar aastat üsna viletsad olnud. Jah, järgmine aasta ehk hakkab majandus kiiremini kasvama tänu ka meie ühistelt tehtavatele maksuotsustele. Aga seni on ikkagi tulnud nappide vahenditega hakkama saada. Ja see, mida meie teeme, mis meie valik on ja mida me saame teha, on, nagu ma ütlesin, et me anname lisaraha. Erihoolekandeteenus saab ka lisarahastust, et valdkonna töötajatel palku tõsta. Ja nagu ma ütlesin, aastaga kasvab eelarve 7,9, pea 8% ja ka tulevases RES-i perioodis kasvab peaaegu 17 miljonit ehk 16,8 miljonit. Nii et me anname lisaraha selleks, seda, mida meil on anda, ja seda, mida me saame. Ma siiski märkisin ka ära, et sellesse valdkonda ühena viiest – õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad ja politseinikud, erihoolekanne – tegelikult leiame ka palgatasuks raha. Nii et ma ütleksin nii, et see on siiski prioriteetvaldkond, kuhu me püüdsime raha leida. Kõikjal ei saanud ja paljudest kohtadest pidime ka koomale tõmbama. Aga midagi teha ei ole, see on praktiline elu, kui sul on vaja kaitsekulutusi tõsta. Lihtsalt võrdlusena, mida rahandusminister armastab tuua, ega ta nüüd nii detailitäpne võrdlus võib-olla ei ole, aga lihtsalt illustratsioonina – 1995. aastal Eestis maksukoormus oli umbkaudu 35%. Järgmisel aastal jõuame jälle 35%-ni. 1995. aastal oli kaitsekulud 1%, nüüd on 5%. Kõik saavad aru, et tegelikult kaitsekulud on nii palju kasvanud selles proportsioonis, et riik ei ole lihtsamaks läinud, vajadused on kasvanud, paljud teised teenused on läinud keerulisemaks. Nii et seda tekki tuleb tõmmata nii, et kõigile jõudumööda ei jaguks. Ka meie paneme siia lisaraha juurde ja kui oleks rohkem raha, siis kindlasti paneks rohkem. Pole mingit kahtlust. Mis puudutab teenuse järjekordi, siis seda ma juba ütlesin, et Sotsiaalministeerium jätkab oma tööna teenuse järjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid neile vajalikke teenuseid kiiremini.

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks te räägite 30 aasta tagusest ajast. Ma ei oska seda isegi kuidagi küsimuse konteksti panna. Võib-olla teil on oma põhjus. Mina meenutasin vahet kümne aasta taguse ajaga. Kui tollal, 2015, oli eelarve 22,7 miljonit ja nüüd on 57,7 miljonit ehk vahe on 30 miljonit eurot, siis see on kümne aastaga toimunud eelarve kasv. Ma muidugi väga ei tea ühtegi riigielu valdkonda, kus keegi saaks öelda, et ta on saanud täpselt nii palju raha, kui ta sooviks. Pea kõik valdkonnad peavad ju ikkagi nappide vahenditega toime saama, sest Eesti on väike riik, kõik teenused on kallid, elanikkond vananeb ja majanduses on viimased paar aastat üsna viletsad olnud. Jah, järgmine aasta ehk hakkab majandus kiiremini kasvama tänu ka meie ühiselt tehtavatele maksuotsustele. Aga seni on ikkagi tulnud nappide vahenditega hakkama saada. See, mida meie teeme, mis meie valik on ja mida me saame teha, on, nagu ma ütlesin, see, et me anname lisaraha. Erihoolekandeteenus saab ka lisarahastust, et valdkonna töötajatel palka tõsta. Nagu ma ütlesin, aastaga kasvab eelarve 7,9%, pea 8%, ja ka tulevasel RES‑i perioodil kasvab see peaaegu 17 miljonit ehk 16,8 miljonit. Nii et me anname lisaraha, seda, mida meil on anda, ja seda, mida me saame anda. Ma siiski märkisin ka ära, et ühena viiest valdkonnast – õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud, erihoolekandetöötajad – me leiame sinna raha ka palgatõusuks. Nii et ma ütleksin nii, et see on siiski prioriteetvaldkond, kuhu me püüdsime raha leida. Kõikjal seda ei saadud ja paljudes kohtades pidime ka koomale tõmbama. Midagi teha ei ole, see on praktiline elu, on vaja kaitsekulutusi tõsta. Lihtsalt võrdlusena, mida ka rahandusminister armastab tuua – ega see nüüd nii detailitäpne võrdlus võib-olla ei ole, aga see on lihtsalt illustratsioon –, ütlen, et 1995. aastal oli Eestis maksukoormus umbkaudu 35%, järgmisel aastal jõuame jälle 35%-ni, 1995. aastal olid kaitsekulud 1%, nüüd on 5%. Kõik saavad aru, et kaitsekulud on nii palju kasvanud, aga riik ei ole lihtsamaks läinud, vajadused on kasvanud, paljud teised teenused on läinud keerulisemaks. Nii et seda tekki tuleb tõmmata nii, et kõigile jõudumööda jaguks. Aga meie paneme sinna [valdkonda] lisaraha juurde ja kui oleks rohkem raha, siis kindlasti paneks rohkem. Pole mingit kahtlust. Mis puudutab teenusejärjekordi, siis ma juba ütlesin, et Sotsiaalministeerium jätkab teenusejärjekordade korrastamist, et suuremad abivajajad saaksid teenuseid kiiremini.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Nii nagu me täna siin aruteludes juba healt kolleegilt Helmen Kütilt kuulsime, probleemid on ju väga komplekssed: töötajad on ülekoormatud, palgad on madalad, paljudes kohtades on järjekorrad, keeruline on leida inimesi, kes oleks valmis erihoolekandeteenuseid pakkuma ja nii edasi ja nii edasi. Kuna teenused ei ole kõikjal Eestis võrdselt kättesaadavad, siis on ka seetõttu tekkinud väga suured probleemid. Kahjuks on siin jälle kaalukauss maapiirkondade kahjuks. Aga kuna teile oli ette antud täpne teemaviide, erihoolekande temaatika, et me sellel teemal soovime teilt küsida, siis te kindlasti saite üldprintsiibis teemaga tutvuda. Ma ei eeldagi, et peaminister peab teadma igat numbrit või igat erihoolekande detaili, aga ma küsin teie kui valitsuse juhi, kui Eesti Vabariigi kodaniku käest, kuidas te selles vaates tunnetate või mis on erihoolekandes see peamine probleem teie vaates. Kui see probleem on teil enda jaoks sõnastatud, mis võiks siis olla võimalik lahendus? Mida te ise peate kõige suuremaks probleemiks erihoolekandes?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Nii nagu me täna siin aruteludes juba hea kolleegi Helmen Küti sõnades kuulsime, tegelikult probleemid on ju väga komplekssed. Töötajad on ülekoormatud, palgad on madalad, paljudes kohtades on järjekorrad, keeruline on leida inimesi, kes oleks valmis erihoolekandeteenuseid pakkuma ja nii edasi ja nii edasi. Ja kuna teenused ei ole ka võrdselt kättesaadavad kõikjal Eestis, et siis on tekkinud ka väga suured probleemid sellest, et mis puudutab ka teenuste kättesaadavusi. Ja kahjuks siin on jälle kaalukauss maapiirkondade kahjuks. Aga kuna täna oli täpne teemaviide teile ette antud, mis puudutab erihoolekande temaatikat ja et sellel teemal me soovime teilt küsida, siis kindlasti saite üldprintsiibis teemaga tutvuda. Ja ma ei eeldagi, et peaminister peab teadma igat numbrit või igat täpset detaili erihoolekande koha pealt, aga ma küsiks teie käest kui valitsuse juht, kui Eesti Vabariigi kodaniku käest, et kuidas te selles vaates tunnetate või mis on see peamine probleem teie vaates erihoolekandes. Kui see probleem on teil enda jaoks sõnastatud, mis võiks olla ka see võimalik lahendus? Mida te ise peate kõige suuremaks probleemiks erihoolekandes? Aitäh!

Aitäh! Küsimus oli Helmen Kütil sõnastatud kui "Erihoolekanne". Kõik, rohkem mitte midagi. Nagu ka Riigikogu esimees on öelnud, tihtipeale me oleme siin ka sel teemal üksteisele komplimente teinud, et kes küsib täpsemalt, saab võimalikult täpse vastuse. Alati, kui te tahate täpset vastust saada, siis küsige täpselt, ja ma püüan [leida] nii täpse vastuse, kui ma saan. Peaministril on oma töö, ministritel on oma töö, nagu te ka [kunagise] valitsuskabineti liikmena väga hästi teate. Kui te küsite, mis probleemi me lahendame lisarahaga, siis loomulikult on see probleem töötajate palk, inimesed peaksid saama kenasti hakkama. Nagu ma mainisin, lisarahaga on võimalik palgatõusule kaasa aidata. Selleks me ka selle lisaraha eraldame. Ma ei hakka neid numbreid uuesti ette lugema, ei ole vist põhjust. Teeme oma parima. Viies valdkonnas saame seda teha, paljudes teistes väga kriitilistes valdkondades ei saa. Nii see elu on. Erihoolekandes õnneks saame ja seetõttu on seda valdkonda võib-olla lihtsam käsitleda. Kui te küsite, kas tulevikus peaks teenus parem olema, kas peaks olema rohkem teenusepakkumist, kas peaks olema rohkem võimalusi, kas peaks olema rohkem raha selle jaoks, siis ma arvan, et aja jooksul läheb selleks kindlasti rohkem raha vaja. See on paratamatu, selles suunas ju ühiskond üldiselt liigub. Aga praegu, jah, selle rahaga me lahendame töötajate palga küsimust ja töötajate majandusliku hakkamasaamise küsimust.

Aitäh! See küsimus oli sõnastatud Helmen Küti poolt "Erihoolekanne" – kõik; rohkem midagi. Nagu Riigikogu esimees ka on öelnud, tihtipeale me oleme siin komplimente üksteisele teinud, et kes küsib täpsemalt, saab võimalikult täpse ka vastuse. Alati on lihtsam, kui tahate täpsele asjale vastust saada, küsige täpselt ja ma püüan otsida nii täpse vastuse, kui ma saan. Peaministril on oma töö, ministritel on oma töö, nagu te teate väga hästi valitsuskabineti liikmena varem. Kui te küsite, mis probleemi me lahendame lisarahaga, siis loomulikult see on töötajate palgad, et inimesed saaksid kenasti hakkama. Ja nagu ma mainisin, siis lisarahaga on võimalik aidata palgatõusule kaasa. Selleks me ka selle lisaraha eraldame. Ma vist ei hakka neid numbreid uuesti ette lugema, ei ole vist põhjust. Teeme oma parima. Viies valdkonnas saame seda teha; paljudes teistes väga kriitilistes valdkondades ei saa. Nii see elu on, et erihoolekandes õnneks saame ja seetõttu on seda valdkonda võib-olla lihtsam käsitleda. Kui te küsite, kas tulevikus teenus peaks parem olema, kas rohkem teenusepakkumist peaks olema, kas peaks olema rohkem võimalusi, kas peaks olema rohkem raha selle jaoks – ma arvan, et aja jooksul selleks kindlasti läheb rohkem raha vaja. See on paratamatu, selles suunas ju ühiskond üldiselt liigub. Aga praegu, jah, selle rahaga me lahendame töötajate palkade ja töötajate nii-öelda majandusliku hakkamasaamise küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.