Riigi rahandus

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on riigi rahandus. Lauri Läänemets, palun!

Esimene [küsimus] on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on riigi rahandus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab eelarvet, mille valitsus Riigikogule on saatnud, ja selle eelarve nii-öelda ebamõistlikku olukorda, vähemalt minu hinnangul. Nimelt, see eelarve teeb tõesti kingitusi põhjendamatult kõige rikkamatele inimestele, neile, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000 eurot palka. Nad hakkavad saama alates järgmisest aastast tänu neile maksumuudatustele, mida te soovite teha, 1848 eurot rohkem. Aga samas inimesed, kes teenivad näiteks 1000 eurot, nemad saavad 10 eurot kuus juurde. Toimetulekuprobleem on pigem neil, kellel on palk 1000, 1300, 1400 eurot, mitte neil, kellel palk on 5000 või 6000 eurot. Seda on ka need inimesed ise kinnitanud, et neil toimetulekuga raskusi ei ole. Rahandusministeeriumi numbrid näitavad, et nende 10% rikkama Eesti elanike toimetulekus pole mingisuguseid muudatusi toimunud. Aga samas on sellel mõju, nelja aasta jooksul, kuna riik võtab laenu, et seda kõike teha, siis nelja aasta jooksul lõpuks tõusevad intressikulud, mida riik maksab, 464 miljoni euroni. See on tegelikult 3,7 protsendipunkti tulumaksu, inimene lihtsalt maksab välismaale. Ja võrdluseks, põhimõtteliselt see summa, mis me tänu sellele teie maksumuudatustele teeme, on põhimõtteliselt rohkem kui kultuurieelarve või rohkem kui perearstiabi ja erihoolekandeteenuse maksumus kokku. Ja mina sooviksin aru saada, palun seletage, milline on siis see teie nii-öelda rahanduspoliitiline loogika, et kõige rikkamatele inimestele seda raha jagada – kätte jätta või vahet ei ole, kuidas te seda nimetate – ja sellepärast kogu Eesti, iga inimene hakkab maksma 3,7 protsendipunkti tulumaksu lihtsalt välismaa pankadele.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab eelarvet, mille valitsus Riigikogule on saatnud, ja selle eelarve nii-öelda ebamõistlikku olukorda, vähemalt minu hinnangul. Nimelt, see eelarve teeb tõesti põhjendamatult kingitusi kõige rikkamatele inimestele, neile, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000 eurot palka. Nad hakkavad alates järgmisest aastast saama tänu neile maksumuudatustele, mida te soovite teha, 1848 eurot rohkem. Aga samas inimesed, kes teenivad näiteks 1000 eurot, saavad 10 eurot kuus juurde. Toimetulekuprobleem on pigem neil, kelle palk on 1000, 1300, 1400 eurot, mitte neil, kelle palk on 5000 või 6000 eurot. Seda on ka need [viimati mainitud] inimesed ise kinnitanud, et neil toimetulekuga raskusi ei ole. Ka Rahandusministeeriumi numbrid näitavad, et nende 10% rikkamate [hulka kuuluvate] Eesti elanike toimetulekus pole mingisuguseid muudatusi toimunud. Aga samas on nendel [muudatustel] mõju: kuna riik võtab laenu, et seda kõike teha, siis nelja aasta jooksul tõusevad intressikulud, mida riik maksab, lõpuks 464 miljoni euroni. See tähendab, et tegelikult 3,7 protsendipunkti tulumaksust maksavad inimesed lihtsalt välismaale. Võrdluseks: see summa, mis teie maksumuudatustega kõne all on, on põhimõtteliselt suurem kui kultuurieelarve või suurem kui perearstiabi ja erihoolekandeteenuse maksumus kokku. Mina soovin aru saada, palun seletage, milline on teie nii-öelda rahanduspoliitiline loogika, mille alusel te kõige rikkamatele inimestele seda raha jagate või kätte jätate – vahet ei ole, kuidas te seda nimetate –, nii et sellepärast kogu Eesti, iga Eesti inimene hakkab maksma lihtsalt 3,7 protsendipunkti tulumaksust välismaa pankadele.

Austatud parlamendi esimees! Head parlamendi liikmed! Hea küsija! Alustan ühest ülevaatest, lühidalt. Selle on sotsiaalmeedias Tõnu Mertsina avaldanud ja see on ilmselt ka teile kättesaadav. See kirjeldab sissetulekute jaotust Eestis. Kui rääkida võrdsusest ja üldisest pildist, siis Eesti on võrreldes näiteks Läti ja Leeduga ühtlasema sissetulekujaotusega riik. Viimastel aastatel on see pilt paranenud. See joonis on teilegi kättesaadav, igaüks saab seda internetist ise vaadata. Meie sissetulekute ühtsus on paranenud, mitte halvenenud. Seda esiteks. Teiseks, te kasutasite sõna "kingitus". Siin on [meie vahel] väike erinevus. Mina ei arva, et maksude vähem kogumine on kingitus. Mina arvan, et inimese teenitust peakski – ja siin me jääme lugupidavalt eri arvamustele – võimalikult palju talle endale jääma. Kui sa oled ise tublim, pingutad rohkem, töötad kauem, näed rohkem vaeva, siis on sul võimalus kaugemale jõuda ja rohkem teenida. See kõik on ju loogiline. Mart Võrklaev on kirjutanud sellest – soovitan, vist eile oli Delfis pikem lugu, kus oli ka joonis –, kuidas erineva sissetulekuga inimesed maksavad makse. Kindlasti soovitan. Nii et kes tahab, lööb Mart Võrklaeva nime sisse ja saab Delfist selle loo kenasti kätte. Seal on see teema ilusti avatud. Nüüd lähen selle tabeli juurde, selle legendaarse tabeli juurde, mida me siin kogu aeg tsiteerime. Mul on uus tabel, mis arvestab, (Hääled saalist.) rõhutan, et arvestab valitsuses juba otsustatud tulumaksutõusu ärajätmist. Tulen nüüd tagasi selle juurde, et te räägite rikastest. Ma ei tea, minu meelest on teil selle rikaste pildiga ikkagi midagi väga valesti. Kui Eesti keskmist palka saav inimene on see põhiline rikas, kellele peaks toetuma Eesti maksusüsteem ja kelle [kanda tuleks jätta] kõikide kulude katmine, siis minu meelest on midagi loppis. Ma võtan näiteks põhikooliõpetaja – siin on grupeerimine tööperede kaupa, mitte tingimata inimeste ja indiviidide kaupa, vaid tööperede kaupa, nagu Statistikaamet [on klassifitseerinud] –, kelle palk on 2133 eurot. Tema aastane võit on 1848 eurot nüüd juba seadustatud – täpsemalt öeldes mitte seadustatud, vaid valitsuses otsustatud – tulumaksutõusu ärajätmise ja maksuküüru ärajätmise korral. Maksuküür on ju eeskätt keskmise palgaga – ja sealt veidi alla‑ või ülespoole – inimesi koormanud. Sellel aastal pidid ju õpetajad ja ka ajakirjanikud tänu sellele 1500 eurot rohkem [maksu] maksma. Aga me saame seda debatti kohe jätkata.

Austatud parlamendi esimees! Head parlamendi liikmed! Hea küsija! Alustan siis kõigepealt ühest ülevaatest lühidalt. See on sotsiaalmeedias Tõnu Mertsina avaldatud ja ilmselt ka teile kättesaadav, mis kirjeldab Eesti sissetulekute jaotust. Kui rääkida võrdsusest ja üldisest pildist, siis Eesti, võrreldes näiteks Läti ja Leeduga, on ühtlasema sissetulekujaotusega riik. Viimastel aastatel see pilt on paranenud. See joonis on teilegi kättesaadav, igaüks saab seda internetist ise vaadata. Seda kõigepealt, seda esiteks. Meie sissetulekute ühtsus on paranenud, mitte halvenenud. Seda esiteks. Teiseks, te kasutasite sõna kingitusi. Seal on väike erinevus. Mina ei arva, et maksude vähem kogumine on kingitus. Mina arvan, et inimesel peakski olema – ja siin me jääme ju lugupidavale eriarvamusele –, et inimesel peakski olema võimalikult palju enda teenitust endale jäämas. Kui sa oled ise tublim, pingutad rohkem, töötad kauem, näed rohkem vaeva, siis sul on võimalus ka kaugemale jõuda ja rohkem teenida. See on ju kõik loogiline. Mart Võrklaev kirjutas, soovitan, eile vist oli Delfis pikem lugu sellest, kus oli ka joonis, kuidas erineva sissetulekuga inimesed maksavad makse. Kindlasti soovitan, nii et kes tahab, lööb Mart Võrklaeva nime sisse ja saab Delfis selle loo kenasti kätte. Seal on see kõik ilusti avatud. Nüüd, minnes selle tabeli juurde, selle legendaarse tabeli juurde, mida me siin kogu aeg tsiteerime. Nüüd mul on uus tabel, mis arvestab – (Hääled saalist.) rõhutan, arvestab – ka juba valitsuses otsustatud tulumaksu tõusu ärajätmist. Tulles nüüd tagasi selle juurde, et te räägite nendest rikastest. Noh, ma ei tea, minu meelest on teil ikkagi nende rikaste pildiga midagi väga valesti. Sellepärast et kui Eesti keskmist palka saav inimene on see põhiline rikas, kellele toetada Eesti maksusüsteem ja kõikide kulude katmine, siis minu meelest on midagi loppis. Kui ma võtan näiteks põhikooli õpetaja – need on tööperede kaupa siin grupeeritud, mitte tingimata inimeste ja indiviidide kaupa, vaid tööpered Statistikaametist –, kelle palk on 2133 eurot, siis tema aastane võit on 1848 eurot, nüüd juba seadustatud või täpsemalt mitte seadustatud, vaid juba valitsuses otsustatud tulumaksu tõusu ärajätmisel ja maksuküüru ärajätmisel. Maksuküüru ärajätmine on ju eeskätt keskmise palga – sealt veidi alla, veidi ülespoole – inimesi koormanud. Sellel aastal ju õpetajaid ja ka ajakirjanikud pidid 1500 eurot tänu sellele rohkem maksma. Aga seda debatti me saame kohe jätkata.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te muidugi räägite ainult sellest, millest tahate, aga mu küsimus ju ei puudutanud üldse õpetajaid. Minu arvates pole probleemi, et õpetaja sissetulekud suurenevad. Probleem seisneb selles, et 4000, 5000, 6000, 7000 eurot teenivatel inimestel, kes on teadupärast 10% kõige suurema sissetulekuga inimeste seas, selles 10. detsiilis, nende sissetulekud suurenevad. Neil ei ole toimetulekuprobleeme. Sellele kulub aastas rohkem kui 100 miljonit eurot. Selle jaoks Eesti riik võtab laenu. Eesti riigi laenukoormus tõuseb Reformierakonna juhtimise ajal nelja aastaga veerandi võrra ja intressi hakkame maksma 464 miljonit eurot. See on Eesti inimeste raha. Inimene käib tööl, need inimesed, kes siin rõdu pealt meid vaatavad, osa neist käib tööl, nad maksavad ainuüksi 3,7% oma tulumaksust selle jaoks, et viia see intress siin Eesti majandusest välja. Küsimus on selles, et 1300, 1200, 1000 eurot, 1400 eurot teeniv inimene ju nendest maksumuudatustest tegelikult midagi juurde ei saa ega võida. Minu küsimus on, et miks te teete selliseid muudatusi, mis loovad olukorra, kus madalapalgalised, kellel on probleemid, tegelikkuses oma toimetulekuraskusi nende muudatuste tulemusena kuidagi lahendada ei saa. Aga rikkamatele, kellel toimetulekuprobleeme ei ole, läheb see raha juurde. Samas needsamad inimesed, kes teenivad 1200, 1300, 1400 eurot, ei saa lõpuks ka oma kogu tulumaksu eest vastu riigilt teenuseid, vaid te lihtsalt saadate selle intressidena teistesse riikidesse või laenuandjatele väljapoole. Ehk siis te ju teete rahanduspoliitiliselt, majanduspoliitiliselt, sotsiaalpoliitiliselt ebamõistlikke, ebaratsionaalseid otsuseid ja lõppkokkuvõttes Eesti riigi eelarve on kahe miljardiga miinuses.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te räägite muidugi ainult sellest, millest tahate rääkida, aga minu küsimus ei puudutanud ju üldse õpetajaid. Minu arvates pole probleemi, kui õpetajate sissetulekud suurenevad. Probleem seisneb selles, et 4000, 5000, 6000 või 7000 eurot teenivatel inimestel, kes on teadupärast 10% kõige suurema sissetulekuga inimeste seas, selles 10. detsiilis, sissetulekud suurenevad. Neil ei ole toimetulekuprobleeme. Sellele kulub aastas rohkem kui 100 miljonit eurot ja selle jaoks võtab Eesti riik laenu. Eesti riigi laenukoormus tõuseb Reformierakonna juhtimise ajal nelja aastaga veerandi võrra ja intressi hakkame maksma 464 miljonit eurot. See on Eesti inimeste raha. Inimesed käivad tööl, osa nendest inimestest, kes siin rõdu pealt meid vaatavad, käivad tööl, nad maksavad 3,7% oma tulumaksust selle jaoks, et seda saaks intressina Eesti majandusest välja viia. Küsimus on selles, et 1000, 1200, 1300 või 1400 eurot teeniv inimene nendest maksumuudatustest tegelikult midagi juurde ei saa ega võida. Minu küsimus on: miks te teete selliseid muudatusi, mis loovad olukorra, kus madalapalgalised, kellel on probleemid, oma toimetulekuraskusi nende muudatuste tulemusena kuidagi lahendada ei saa, aga rikkamad, kellel toimetulekuprobleeme ei ole, saavad raha juurde? Samas need inimesed, kes teenivad 1200, 1300 või 1400 eurot, ei saa lõpuks ka oma kogu [makstud] tulumaksu eest riigilt vastu teenuseid, sest te saadate selle [maksu] intressidena lihtsalt teistesse riikidesse või laenuandjatele väljaspool [Eestit]. Ehk te ju teete rahanduspoliitiliselt, majanduspoliitiliselt ja sotsiaalpoliitiliselt ebamõistlikke, ebaratsionaalseid otsuseid ning lõppkokkuvõttes on Eesti riigi eelarve 2 miljardiga miinuses.

Aitäh, hea küsija! 1300 eurot. Ma nüüd jälle [kasutan] sedasama tabelit, mille ma saan hiljem üles riputada sotsiaalmeediasse, kõik saavad siis kontrollida. Näiteks turvatöötaja [palk] on siin 1306 eurot. See on siis, taas kord meenutan, Statistikaameti tööperede [klassifikatsiooni] järgi. Tema netopalga muutus aastas on 325 eurot juurde. Mina ei ütleks, et see on eimidagi. Vaimulikul on näiteks 1394 eurot, see on tööpere – ma eeldan, et see on tööpere – keskmine brutopalk, ja tema võit aastas on 494 ehk 500 eurot. Võtame veel mõne sinnakanti [palga]. Telefonimüügiagendi brutopalk on 1519 eurot kuus, tema võit on juba 730 eurot aastas. Sealt läheb see ülespoole. Nii et ma ei saa kuidagi päri olla sellega, mida te mainisite 1300 või 1400 euro suurust palka teenivate inimeste kohta. Nende võit on minu hinnangul siiski arvestatav. Meie kontseptsioonid on erinevad. Teie ettekujutus on, et astmeline tulumaks lahendab kõik mured, et kõrgem maksustamine lahendab mured. Mina jälle pigem arvan, et majandus saab areneda ja inimestel läheb paremini, kui maksumäär on madalam ja neil on võimalus oma teenistusest endale rohkem kätte jätta. Absoluutsummana maksavad ju, nagu läbi aja on teatud, ikkagi need inimesed, kelle teenistus on suurem, ka suuremaid summasid [maksudeks]. Lõppkokkuvõttes riik nende pealt selle raha kokku korjab, nagu ka ettevõtlike inimeste pealt ja ettevõtete pealt ja igalt poolt mujalt. Minu meelest ei saa Eesti tulevik põhineda sellel – veel kord, püüan jälle lugupidavalt vastata –, et me maksustame kõik surnuks. See ei ole päris see kontseptsioon. Ma mõistan, kuhu te sihite. Ilmselt on sotsiaaldemokraatidel see kontseptsioon, et kaitsta vaistlikult sedasama astmelist tulumaksu ehk maksuküüru, mis ju omal ajal sündis. Sellest maksuküüru tegemisest ilma katteta tegelikult ju Eesti riigi rahanduslikud hädad paljuski algasid. Tollal olid abilisteks Isamaa ja Keskerakond, kõik panustasid ühtemoodi. Aga nüüd te üritate õigustada, et see maksuküür, mis tegelikult enim koormab just keskklassi, keskmist tööinimest, oleks justkui mingisugune edu ja õnne baas. Ei ole! Te ütlete, et ma ei peaks rääkima õpetajatest. Aga kui on nii, et õpetajad ja ajakirjanikud maksavad sellel aastal 1500 eurot rohkem [maksu], 1500 eurot rohkem aastas selle ebaõnnestunud maksuküüru, selle astmelise tulumaksu pärast, mille Isamaa, sotsid ja Keskerakond tegid, siis kuulge, mina teie asemel pigem püüaksin seda [teemat] võimalikult vähe üles tõsta, võimalikult vähe sellest rääkida. Inimesed ei vaja sellist karistust.

Aitäh, hea küsija! 1300 eurot – nüüd jälle sellessamas tabelis, ma heameelega saan hiljem üles riputada sotsiaalmeediasse, kõik saavad kontrollida –, näiteks turvatöötaja on siin 1306-ga. See on siis, taaskord meenutan, Statistikaameti tööperede järgi. Tema netopalga muutus aastas on 325 eurot juurde. Mina ei ütleks, et see on eimidagi. Vaimulik on näiteks 1394 eurot, see on tööpere – ma eeldan, et see on tööpere – keskmine brutopalk, ja tema võit aastas on 494 ehk 500 eurot. Võtame veel sinnakanti. Telefonimüügi agent – 1519 eurot kuus on brutopalk –, tema võit on juba 730 eurot aastas ja sealt läheb see ülespoole. Nii et ma ei saa kuidagi teiega päri olla, kui te mainisite 1300–1400-eurose palgaga inimesi. Nende võit on minu hinnangul siiski arvestatav. Meie kontseptsioonid on selles mõttes erinevad. Teie ettekujutus on, et astmeline tulumaks lahendab kõik mured, kõrgem maksustamine lahendab mured. Mina jälle pigem arvan, et majandus saab areneda, inimestel läheb paremini, kui maksumäär on madalam, neil on võimalus iseenda teenistust endale rohkem kätte jätta. Absoluutsummana maksavad ju, nagu läbi aja on teatud, ikkagi need inimesed, kelle teenistus on suurem, ka suuremaid summasid. Lõppkokkuvõttes riik nende pealt selle raha kokku korjab, nagu ettevõtlike inimeste pealt ja ettevõtete pealt igalt poolt mujalt. Minu meelest ei saa Eesti tulevik põhineda sellel – veel kord, püüdes jälle lugupidavalt vastata –, et me maksustame kõik kinni, kõik surnuks. See päris ei ole see kontseptsioon. Ma mõistan, millele te sihite. Ilmselt see kontseptsioon sotsiaaldemokraatidel on kaitsta vaistlikult sedasama astmelist tulumaksu ehk maksuküüru, mis ju omal ajal sündis. Sellest maksuküüru tegemisest, katteta tegelikult, Eesti riigi rahanduslikud hädad paljus hakkasidki. Tollal olid selle abiliseks Isamaa ja Keskerakond ka, kõik panustasid ühtemoodi. Aga nüüd te üritate õigustada, et see maksuküür, mis tegelikult enim koormab just keskklassi, keskmist tööinimest, on justkui mingisugune edu ja õnne baas. Ei ole! Ütlete, et ma ei peaks rääkima õpetajatest. Aga kui on nii, et õpetajad ja ajakirjanikud maksavad sellel aastal 1500 eurot rohkem – 1500 eurot rohkem aastas selle ebaõnnestunud maksuküüru, selle astmelise tulumaksu pärast, mille Isamaa, sotsid ja Keskerakond tegid, siis kuulge, ma teie asemel pigem püüaksin seda võimalikult vähe üles tõsta, võimalikult vähe sellest rääkida. Inimesed ei vaja sellist karistust.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Ka minu küsimus jätkab seda maksupoliitiliste otsuste arutelu. Kõik me teame, et kõrge käibemaks suurendab otseselt ka toiduhinda. Me oleme näinud neid hinnavõrdlusi ja inflatsiooninumbreid – see on põhipõhjus ikkagi ka praegu üldises hinnatõusus. See vähendab sisetarbimist, pärsib majanduskasvu. Kui me räägime inflatsioonist ja tarbijahindadest, siis toidukaupade kallinemine on olnud viimastel aastatel üks peamine hinnatõusu allikaid. Eesti toidutootjad konkureerivad nii siseturul kui eksporditurgudel ja kõrge siseturu käibemaks on neile kahekordne löök. Esiteks, kõrge hind vähendab müüki Eestis. Teiseks, kui koduturg ei toimi, ei teki neil piisavalt tootmismahtu ja investeerimisvõimekust, et eksportida. Ja soodusmäär toidule, millest väga palju räägitakse ja kus on alla kirjutatud üle 100 000 inimese sellele petitsioonile, mis toetab toiduainete käibemaksu langetamist, ei ole mingi kingitus ega populistlik samm. See on majanduspoliitiline otsus. See aitab stabiliseerida hindu, hoida töökohti ja tugevdada sisetarbimist. Kui tarbija ostab kodumaise toote, võidab kogu väärtusahel – põllumees, töötleja, transpordiettevõte ja ka riik ise –, sest majandus elavneb ja maksutulu kasvab teistest allikatest. Nüüd, ennetades teie vastust juba, mis ma kindlasti kuulen – jah, käibemaksutõus – üldine – otsustati nii-öelda või niinmetatud julgeolekumaksu raames, kus valitsuses olid ka sotsiaaldemokraadid. Teie olete vahepeal aga alandanud seda võimalikku maksukoormust ettevõtetele ehk ettevõtete tulumaksu langetamine, mis võib ju olla majandust elavdav, kuid kindlasti vähendab see solidaarsust, sest nüüd maksavad need, kellel on võimalusi, vähem, ja inimesed läbi käibemaksu, kõrge käibemaksu rohkem. Miks te eelarveprotsessis siiski ei kaalunud seda toiduainete käibemaksu langetamist, mida üldine avalikkus ja rahvas on tegelikult tahtnud selgelt?

Tänan, austatud esimees! Ka minu küsimus jätkab seda maksupoliitiliste otsuste arutelu. Kõik me teame, et kõrge käibemaks suurendab otseselt ka toiduhindu. Me oleme näinud neid hinnavõrdlusi ja inflatsiooninumbreid [ja teame, et] see on ikkagi ka praeguse üldise hinnatõusu põhipõhjus. See vähendab sisetarbimist, pärsib majanduskasvu. Kui me räägime inflatsioonist ja tarbijahindadest, siis tuleb öelda, et toidukaupade kallinemine on olnud viimastel aastatel üks peamisi üldise hinnatõusu allikaid. Eesti toidutootjad konkureerivad nii siseturul kui ka eksporditurgudel ja kõrge käibemaks siseturul on neile kahekordne löök. Esiteks, kõrge hind vähendab müüki Eestis. Teiseks, kui koduturg ei toimi, ei teki piisavalt tootmismahtu ja investeerimisvõimekust, et eksportida. Toidu [käibemaksu] soodusmäär, millest väga palju räägitakse – üle 100 000 inimese on alla kirjutanud petitsioonile, mis toetab toiduainete käibemaksu langetamist –, ei ole mingi kingitus ega populistlik samm. See on majanduspoliitiline otsus. See aitab stabiliseerida hindu, hoida töökohti ja tugevdada sisetarbimist. Kui tarbija ostab kodumaise toote, võidab kogu väärtusahel – põllumees, töötleja, transpordiettevõte ja ka riik –, sest majandus elavneb ja kasvab maksutulu teistest allikatest. Ennetades teie vastust, mida ma kindlasti kuulen, ütlen, et jah, üldine käibemaksutõus otsustati niinimetatud julgeolekumaksu raames, kui valitsuses olid ka sotsiaaldemokraadid. Teie olete vahepeal aga alandanud ettevõtete võimalikku maksukoormust. Ettevõtete tulumaksu langetamine võib ju majandust elavdada, kuid see kindlasti vähendab solidaarsust, sest nüüd maksavad need, kellel on võimalusi, vähem, ja [kõik] inimesed [maksavad] kõrge käibemaksu tõttu rohkem. Miks te eelarveprotsessis siiski ei kaalunud toiduainete käibemaksu langetamist, mida avalikkus ja rahvas on selgelt tahtnud?

Jah, aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Veidi seda pilti konteksti pannes – ma muidugi ei plaaninud nii vastata, nagu te soovitasite vastata, et käibemaks tõusis teiega koos. Ma ei oleks selle peale tulnud, aga kui te nii soovitate, siis ma võin ka seda korrata, et tõepoolest tõusis. Eks me kõik oleme siis selles osalised. Ja sellega me rahastame kaitsekulutuste kasvu. Kui te vaatate Eesti riigi eelarvet, siis te näete, et kaitsekulutuste kasv 5%-ni on investeeringute mõttes väga paljus valdkonnas just see põhiline koormus, mis riigis kasvab. Ja teine on, kuhu me palju raha paneme, on näiteks pensionid ja tervishoid samamoodi. See on meie teadlik valik. Mina olen öelnud, et mina pensioneid nõus kärpima ei ole, ehkki on olnud ka erakondi, muu hulgas ka näiteks Parempoolsed, paljud, kes soovivad pensione minna kärpima. Mina olen öelnud, seda ei tee. Kes tahab, võib seda proovida; mina sellega nõus ei ole. Nüüd, korra numbritest ka laiemalt. Ma vaatasin, 2015. aasta, see on väga pikk selline joonis, et erinevaid hinnanguid ilmneb 2015. aasta ja selle aasta teise kvartali vahet. Selle ajaga, kümne aastaga, kuhu me jõudnud oleme, oleme jõudnud nii, et tarbijahinnaindeks ja harmoneeritud tarbijahinnaindeks on umbes 61–62% tõusnud selle aja peale, kümne aasta peale – noh, lihtsalt pilti anda. Ja toit, mittealkohoolsed joogid – umbes 79% ehk 80%, lihtsam öelda. Keskmine brutokuupalk on tõusnud 100% ja keskmine pension 154. Nii et kümne aasta peale, kui seda ajajoont jagada, siis inimeste ostuvõime, pensioni ostuvõime on päris arvestatavalt tõusnud. Ja loomulikult on hinnatõus kõiki nörritamas; ega see headmeelt ei tee. Sellel on erinevad põhjused. Eesti Pank on välja toonud ja kindlasti nendel hindajatel on ka erinevaid, ütleme, analüüse. Kommertspankadel on võib-olla veidi teised nurgad, aga Eesti Panga hinnangul umbes üks kolmandik on maksudest, mille sees on põhiliselt auto registreerimistasu, mida arvestatakse suuremana, ja kaks kolmandikku on palgatõusudest ja maailmaturu toormehinna tõusust. Palgatõusud lähevad teenuste hindadesse ja sealt see siis kandub muudesse hindadesse üle. Nii et see on hinnatõusu anatoomia. Kuidas sellega toime tulla, ongi seesama, mida teie erakonna esimees Lauri Läänemets kangesti taunib, et jätta inimestele rohkem raha kätte. Kui inimestel on ikkagi nii, et keskmise palga pealt sisuliselt saab järgmine aasta 13. kuupalga juurde ehk 1800 eurot juurde, siis sellega kindlasti saab väga palju paremini iga pere, iga inimene iseenda eest otsustada. Nii et see on kindlasti hea lahendus. Ja teine selline hea uudis, et kõikide kommertspankade, keskpanga, Rahandusministeeriumi prognoosijad ütlevad, et hinnatõus ka järgmisel aastal raugeb, ta oluliselt langeb, nii et ka hinnatõus langeb. Aitäh!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Veidi seda pilti konteksti pannes: ma muidugi ei plaaninud nii vastata, nagu te soovitasite vastata, et käibemaks tõusis, kui me teiega koos [valitsuses olime]. Ma ei oleks selle peale tulnud, aga kui te nii soovitate, siis ma võin korrata, et tõepoolest tõusis. Eks me kõik oleme siis selles osalised. Sellega me rahastame kaitsekulutuste kasvu. Kui te vaatate Eesti riigi eelarvet, siis te näete, et investeeringute tegemise mõttes kaitsekulutuste kasv 5%‑ni väga paljus ongi just see põhiline koormus, mis riigis kasvab. Teine koht, kuhu me palju raha paneme, on näiteks pensionid ja samamoodi tervishoid. See on meie teadlik valik. Mina olen öelnud, et mina ei ole nõus pensione kärpima, ehkki on ka erakondi, näiteks paljud Parempoolsete [liikmed], kes soovivad minna pensione kärpima. Mina olen öelnud, et ma seda ei tee. Kes tahab, võib seda proovida. Mina sellega nõus ei ole. Nüüd korra numbritest laiemalt. Ma vaatasin – see on selline väga pikk joonis –, et 2015. aasta ja selle aasta teise kvartali vahel ilmneb erinevaid hinnanguid. Kuhu me selle ajaga, kümne aastaga, jõudnud oleme? Oleme jõudnud selleni, et tarbijahinnaindeks, harmoneeritud tarbijahinnaindeks, on selle aja peale, kümne aasta peale, 61–62% tõusnud. Noh, [ma püüan] lihtsalt pilti anda. Toit ja mittealkohoolsed joogid [on kallinenud] 79% ehk lihtsamalt öeldes 80%. Keskmine brutokuupalk on tõusnud 100% ja keskmine pension 154%. Nii et kümne aastaga, kui seda ajajoont [vaadata], on näha inimeste ostuvõime, ka pensionäride ostuvõime päris arvestatavat tõusu. Loomulikult nörritab hinnatõus kõiki. Ega see head meelt ei tee. Sellel on erinevad põhjused. Eesti Pank on neid välja toonud. Kindlasti on hindajatel ka erinevaid, ütleme, analüüse. Kommertspankadel on võib-olla veidi teised [vaate]nurgad, aga Eesti Panga hinnangul [tuleneb] umbes üks kolmandik [hinnatõusust] maksudest, põhiliselt on see auto registreerimise tasu, mida arvestatakse suuremana, kaks kolmandikku tuleneb palgatõusudest ja toormehinna tõusust maailmaturul. Palgatõusud lähevad teenuste hindadesse ja sealt kandub see tõus muudesse hindadesse üle. Nii et see on hinnatõusu anatoomia. Kuidas sellega toime tulla? See ongi seesama, mida teie erakonna esimees Lauri Läänemets kangesti taunib, et tuleb jätta inimestele rohkem raha kätte. Kui on ikkagi nii, et keskmise palgaga inimene saab järgmine aasta sisuliselt 13. kuupalga ehk 1800 eurot juurde, siis kindlasti saab iga pere, iga inimene väga palju paremini iseenda eest otsustada. Nii et see on kindlasti hea lahendus. Teine hea uudis on, et kõikide kommertspankade, keskpanga ja Rahandusministeeriumi prognoosijad ütlevad, et hinnatõus järgmisel aastal raugeb, see oluliselt langeb.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.