Стражи экономики

Tänane kuues küsimus on samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on majanduse valvurid. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea minister! Need neli loodavat töökohta, neli sotsiaalset majanduskasvu valvurit, kellest on viimastel päevadel räägitud, mõjuvad väga jaburalt. Meil on olemas kohalikud omavalitsused, seal on arengukavad. Arengukava on dokument, millega pannakse paika elukeskkonna arenguvajadused, investeerimisvõimalused ja see, kuidas tõsta elukeskkonna kvaliteeti ja sellega seoses loomulikult ka majanduse potentsiaali. Olemas on ka arenduskeskused. Arenduskeskustes töötavad ettevõtluskonsultandid ja investor-nõunikud, kes teevad koostööd ka keskvalitsusega, just selle mõttega, et majanduskasvu ergutada ning luua uusi ja paremaid töökohti. Ja selle kõrvale otsustate teie teha neli sotsiaalset majanduskasvu valvuri töökohta. Tänases olustikus ja kontekstis mõjub see tõesti väga jaburalt. Kui oleks poliitiline tahe ka päriselt regionaalpoliitikat teha, tuua siia investeeringuid … Meil on olemas – härra Võrklaev läheb saalist ära – kuue erakonna lubadus teha lõpuni Haapsalu raudtee. Vähesed on seda [järginud], aga see vajab investeeringuid. Mida ei ole? Tegusid ei ole, seda te ei tee. Me räägime omavalitsuste tasandusfondist ja tulubaasist, aga te teete juurde neli ameti[kohta], mida teie partei hakkab, nagu ma aru saan, poliitiliselt kontrollima. See mõjub väga jaburalt ja raha raiskamisena.

Suur tänu! Ma saan aru, et oli hunnik väiteid, aga ma püüan siit lugeda välja küsimused ja neile vastata. Kõigepealt Haapsalu raudtee. See on tõesti huvitav olukord. Haapsalu raudtee ehitamiseks on isegi raha riigieelarves põhimõtteliselt olemas regionaalministeeriumi all, aga me pole lihtsalt suutnud seni oma koalitsioonipartnereid – eelkõige Reformierakonnast – veenda, et Haapsalu raudtee on mõistlik ja seda on vaja teha. Seda veenmistööd me kindlasti jätkame. Ma loodan, et regionaalminister toob järgmise aasta alguses selle ettepaneku konkreetselt valitsusse, siis on võimalik kõigil avalikult oma seisukohta väljendada. Mis puudutab neid töökohti, siis te unustate ära selle, et kärpeväliselt – see ei olnud kärpe osa, ka kärbe tehti regionaalministeeriumis ära – koondati regionaalministeeriumis veel 30 inimest. Kõigepealt koondati 30 töökohta ja siis loodi 4 asemele. Selles mõttes ei tundu seal raiskamist olevat. Te võite proovida seda matemaatikat teha, vaadake, mis need palganumbrid olid. Ei ole ühiskonnale kulu juurde tulnud. Nüüd sisust. Ma enne seletasin ka, et kui inimesed kolivad maapiirkondadest ära suurlinnadesse, siis lähevad maapiirkondadest ka teadmised minema. See on tegelikult probleem, ja seda probleemi ei ole mina välja mõelnud, te võite seda Praxise või Rahandusministeeriumi või ka Arenguseire Keskuse koostatud, regionaalarengut puudutavatest analüüsidest kenasti lugeda. Ja kui ei ole teadmisi, siis ei ole ka võimekust kõiki võimalusi kasutada. Näiteks on seal kohapeal paras väljakutse see võimekus, kuidas Eestisse raha juurde tuua. Euroopa Komisjonil on ka raha, mida omavalitsused saavad kasutada või mida saavad piirkondade ettevõtjad ja omavalitsused koos kasutada, et piirkonna elu paremaks teha. Mina tean omavalitsusi, kes isegi ei ole teadlikud nendest võimalustest, sellepärast et sellises mahus teadmisi ei ole. Aga vaatame, kuidas Euroopa Liidu vahendid eelmisel perioodil jagunesid. Circa miljard eurot oli suunatud ettevõtlusele ja ainult 10% – ainult 10%! – sellest jõudis tänaste süsteemidega kuldsetest ringidest väljapoole. See võimendas ettevõtlust ja majandust kuldsetes ringides – Tallinnas, Harjumaal, Tartumaal –, aga mitte ülejäänud piirkondades. Mõnes mõttes on see ettevalmistus selleks, et jagada tulevikus, edaspidi ettevõtlusele mõeldud raha regioonipõhiselt. Tallinna vajadus ei võrdu Lõuna-Eesti vajadusega, ka Läänemaa vajadus on kindlasti teistsugune kui Tallinna vajadus. See on ettevalmistav tegevus, et me hakkaks arvestama rohkem piirkondlike vajadustega. Seda tegevust, mida oleks teha vaja, on inimtöötundides väga palju, riigi poole peal eriti.

Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea minister! Mind muidugi üllatab, et te väidate, et kohalikud omavalitsused ei tea, mis on nende arenguvajadused ja võimalused oma areng [tagada]. Ma võin teile öelda, et tegelikult on maapiirkondades vaja elektrivõimsusi, et tootmist arendada, aga sellega ei ole teie valitsus hakkama saanud. Loomulikult on vaja investeeringuid taristusse, aga ka sellega te ei ole tegelenud. Ja nüüd [palgatakse] neli ametnikku, kes toovad uut teadmist, mida kohalikel omavalitsustel ei ole. Mulle tundub, et sellel on ikkagi mingi muu motiiv. Ma tänan selle, ütleme, poliitilise soovi eest – hiidlased ja läänlased ootavad juba aastakümneid seda raudteelõiku – ja et te selle [raudtee] eest võitlete, loodetavasti ka tulemuslikult. Aga võtame lihtsama ülesande. Teie paremal käel istub kultuuriminister Heidy Purga, kes saatis mulle väga viisaka vastuse selle erikorrespondendi kohta, kes kattis ka Läänemaad ja Hiiumaad: noh, oli vaja kärbe teha. Selle töökoha maksumus on 30 000 eurot. No ei ole seda raha, koondame selle töökoha ära! Läänemaa ja Hiiumaa teemasid hakkab katma korrespondent Pärnust, kelle peale jääb ka Saaremaa – võib-olla kunagi jõuab sinna, võib-olla ei jõua, ei tea. Ka teie erakonnakaaslane oli väga mures [ja ütles], et ei, see on lubamatu, ta võitleb selle eest, võtab selle päevakorda, ja kindlasti jääb rahvusringhääling tagama maakondade võrdset kohtlemist ning Läänemaa erikorrespondent jääb alles. Tulemus on muidugi null. Sotsiaaldemokraatide retoorika on väga tugev, aga tulemuseni te kuidagi ei jõua. Erikorrespondendi töökoha – ma ei räägi praegu raudteest, milleks on vaja üle 100 miljoni euro – maksumus on 30 000 eurot ja tulemus on ikka null. On nii või ei ole?

Suur tänu! Kõigepealt, et nüüd valesti kõlama ei jääks: teie suust jäi kõlama see – mina pole neid sõnu kasutanud, võite pärast stenogrammist vaadata, et mina pole seda öelnud –, et kohalikud omavalitsused ei tea, mis on nende arenguvajadused. Ei ole öelnud! Teavad väga hästi, kõige paremini teavad. Mina pole seda öelnud. Mina olen öelnud, et seal ei pruugi olla alati kõigil teadmisi, kustkohast vahendeid küsida ja kuidas võimalusi ära kasutada. Mõnes mõttes on see ühtpidi kohalik väljakutse, teistpidi riiklik väljakutse. Näiteks, me paneme sellel rahastusperioodil umbes 3 miljardit eurot Euroopa Liidu vahendeid erinevatesse rohepöördega seotud asjadesse, millest enamus on ettevõtlusega seotud innovatsioon ja kõik [muud] sellised küsimused. Neid teadmisi on terve Eesti peale vähe. Reeglina on need teadmised, kuidas kõiki neid võimalusi ära kasutada, koondunud Tartu maakonda ja Tallinnasse. Küsimus on see, kas me suudame neid tagasi anda neisse piirkondadesse, kus neid teadmisi võiks rohkem olla. See ei tähenda, et piirkondades ei ole teadmist, mis seal teha on vaja. Aga kõiki ressursse ei ole, kui need on sealt ära liikunud ja kokku tõmmatud. Nagu ma ütlesin, eelmisel perioodil jõudis ainult 10% ettevõtluse toetuseks mõeldud rahast maapiirkondadesse. Me oleme valitsuses otsustanud, et sellel perioodil peab jõudma miinimum 40%. Tänaseks on ettevõtluse toetusrahast umbes 10% juba kasutusse läinud ja sellest 10%‑st 38% on tõesti maapiirkondadesse jõudnud. Miinimummäärast, 40% eesmärgist on natuke puudu, aga 90% rahast on veel kasutamata ka. Me pingutame selle nimel, sest sellel on mõju regionaalsetele töökohtadele ning selleks et elu seal [jätkuks] ja inimesed paremini hakkama saaks. Ja loomulikult, täiesti õige, elektritaristu ja väga paljud muud taristuküsimused on neis piirkondades mureks. Pluss kapitali kättesaadavus – see ununes teil ära. Kapitali kättesaadavus samamoodi. Need teemad, mis puudutavad näiteks elektrivõimsusi ja [võrguga] liitumist, on valitsuse majanduskabineti tööplaani lisatud, regionaalminister seda tegi. Regionaalse majanduse või regionaalse tööstuse plaan peaks samuti valitsusse tulema, et [panna paika], mismoodi me siis toetame töökohtade loomist ja [tööstuse] arendamist. Mis puudutab Kultuuriministeeriumi haldusalas olevaid kärpeid, siis ma ei oska spetsiifiliselt selle ühe töökoha kohta öelda, miks ja kuidas ERR selliseid otsuseid teeb. Aga see on jälle näide sellest, et te ise siin saalis olete suuri kärpeid nõudnud ja nüüd kritiseerite, et miks kärped ellu viiakse. (Saalist öeldakse midagi.) Need lõpuks [tehaksegi] alati vales kohas. Üks asi ei sobi teile, teine ei sobi kellelegi kolmandale. Riiki nii suurelt kokku tõmmata ongi viga. Ärge nõudke selliseid asju!

Helir-Valdor Seeder, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! See nelja oblasti loomine on muidugi rumalus ruudus. Eestis on Nõukogude ajal kolm oblastit olnud, ei hakanud tööle. Ei hakka tööle ka need neli oblastit, mida teie nüüd moodustate. See on loomulikult dubleerimine ja tänastest halduspiiridest teadlik möödaminek, et vähendada kohalike omavalitsuste, eriti maakondade otsustusõigust ja tsentraliseerida otsustamine ministeeriumitesse. Sellega muidugi dubleeritakse ja suurendatakse bürokraatiat. Täna on olemas omavalitsuste liidud, maakondades on olemas arenduskeskused – seal on piisavalt inimesi. Siin rõhutatakse, et koondati 30 ametnikku – küll rõhutab regionaalminister, küll rõhutate teie. Aga enamus neist olid paberil ja täitmata ametikohad. Ja nüüd siis luuakse neli uut ametikohta arusaamatute ja mõttetute ülesannetega. Ja need regioonid on täiesti ebaloogilised. Te ise olete Järvamaa inimene, kujutage ette: Kesk-Eesti piirkond ehk Lääne-Virumaa, Raplamaa, Järvamaa ja Viljandimaa – põhjarannikult kuni Läti piirini, teisele poole Mulgimaad. Selline "homogeenne" ettevõtluspiirkond, mida hakkab siis üks ametnik koordineerima. Mis rumalusi te teete? Minu küsimus on selle olukorra kohta, kus te väidate, et ainult 10% ettevõtlustoetustest jõudis maapiirkondadesse ja nüüd on valitsus langetanud poliitilise otsuse [seda protsenti suurendada]. Kui valitsus on langetanud poliitilise otsuse, siis on teil piisavalt ressurssi, et viia see ellu ka ilma nende kunstlike piirkondade ja täiendavate ametniketa. Regionaalministeeriumis on kümneid ametnikke ja mitmeid osakondi, kes tegelevad regionaalpoliitikaga, kohalike omavalitsustega, maaelu arenguga ja nii edasi. Ja veel täiendavalt mingisuguse nelja tsentraliseeritud ametikoha loomine on täielik rumalus. See, kas raha jõuab sinna või mitte, sõltub ikka valitsuse poliitilistest otsustest ja tahtest, mitte neljast ametnikust, keda te nüüd tahate tööle võtta. Kas ei oleks siis õigem vahetada ministrit või muuta valitsuse poliitikat, et see raha sinna jõuaks, mitte tegeleda bürokraatia suurendamisega?

Suur tänu! Meil on teiega olnud asjadest väga tihti erinev arusaam ja ka praegu tundub, et on erinev nägemus. Aga see ongi demokraatia võlu, et inimestel on valikuid. Nüüd, isegi kui oleks nii, nagu teie väidate – minu teada ei ole niimoodi, et kõik 30 töökohta, mis ära kaotati, ei olnud täidetud –, või isegi kui kaotati ära viis töökohta ja neli uut tehti nii-öelda asemele, siis on ikkagi rahaline võit. Selline on loogika, selles mõttes pole riigile uut kulu loodud. Ärme selle lipikuga siin vehi, sellist asja pole tehtud. Mis puudutab seda vajadust, siis see on ju olemas. Ma soovitan teil ikkagi lugeda uuringuid, mida tehakse regionaalarengu kohta. Need on väga head. Need on väga head! Kui ma ei olnud ministriametis, vaid parlamendis, siis ma lugesin need kõik läbi, töötasin kõik läbi. Sealt on kindlasti väga palju mõjutusi ka tänase valitsuse tegevusprogrammis. Väga head tööd on inimesed teinud, uurinud ja vaadanud. Vaadake, ei ole niimoodi, et arenduskeskustes ja omavalitsusliitudes kõigega hakkama saadakse. Esiteks on need Eestis väga erineva võimekusega, tõesti. On neid, mis on väga tublid, tugevad ja head, ja on neid, mis on väga nõrgad. On neid, mis tegelevad paljude küsimustega, ka majandusküsimustega, ja on neid, mis sellega peaaegu üldse ei tegele, tegelevad ääri-veeri. Väga ebaühtlane on see olukord üle Eesti. Teiseks, ma pean ütlema, et maavalitsuste kaotamine oli viga. Ma tean, et kui see sai ära tehtud, siis Isamaa rõõmustas selle otsuse üle, et maavalitsused kaovad ja üks omavalitsus võiks maakonnasuurune olla. Minu arvates viib see kogu elu inimesest väga kaugele. Ma võin neid näiteid tuua kümneid, kas või Järvamaalt, oma kodukohast, kuidas elu on läinud ainult halvemaks, mitte paremaks tänu sellele haldusreformile. Ma toon näite, [millal] sellist koostöökohta on vaja ja mida tänased tasandid ei lahenda. Näiteks, kui on kriisid või probleemid, siis varem lahendati neid küsimusi maavalitsuse tasandil. Seal tulid erinevad asutused ja riik ehk omavalitsus ja riigiasutused kokku ja seal lahendati neid küsimusi. Täna seda enam ei ole, aga see ei tähenda, et probleem on kuskile ära kadunud, ja lahendusi on ju vaja. Seetõttu on tekkinud regionaalsed kriisikomisjonid – rõhutan: regionaalsed kriisikomisjonid Päästeameti juhtimisel ja eestvedamisel –, kus käivad koos kohalikud omavalitsused, erinevate ettevõtete esindajad ja riigi esindajad. Seda maavalitsuse funktsiooni, kus kohalik vajadus ning riiklik nägemus ja soov kokku puutuvad, on jätkuvalt vaja. See pole mitte kuskile kadunud, vaid on kolinud lihtsalt teise kohta ja mõnes kohas on jäänud auk.

Aitäh! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, on käsi püsti Helir-Valdor Seederil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud juhataja! Mul on küsimus, kas see informatsioon, mida minister siit kõnepuldist välja ütleb, peab vastama tegelikkusele või mitte. Tema seisukoht, õigemini, etteheide mulle, justkui mina toetan maavalitsuste kaotamist, mis on ellu viidud – ma pole seda kunagi toetanud, ma olen isegi kirjutanud selle kohta –, on vale väide. Ja võib-olla ka ministrile teadmiseks, sest ta ei ole kursis ilmselt, et arenduskeskused on endised ettevõtluskeskused, mis asuvad kõikides maakondades, mitte regionaalselt. Kõikides maakondades! Ja nende peamine ülesanne on just ettevõtluse …

See kvalifitseerub nüüd vastusõnavõtuks. Aitäh! Ma ei saa seda protseduuriliseks lugeda.

… ja majanduse arendamine. Minister ei ole ilmselt asjadega kursis. On väga oluline, et inimesteni jõuab ikkagi tõene informatsioon.

Suur tänu! Ma ei saa seda protseduuriliseks lugeda, see oli ikkagi väga selge soov esineda vastusõnavõtuga. Seetõttu me läheme edasi seitsmenda küsimuse juurde.