Внешняя политика

Me läheme edasi neljanda küsimusega, mis on samuti välisminister Margus Tsahknale. Küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on välispoliitika. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Ma nõustun Riigikogu esimehe osundusega, et hoiame debatti kultuurse ja väärikana, nii nagu see siin seinte vahel olema peab. Ma toetan teie välispoliitika positsioone Gruusia küsimuses, sest meie Eestis kindlasti ei soovi, et Gruusia langeks Kremli mõjusfääri. Aga on välispoliitilisi küsimusi, kus ma teiega ei ole nõustunud. Ma olen kritiseerinud seda, mis on minu hinnangul viinud meid kõrvale seniselt välispoliitiliselt kursilt ja kaugendanud meid meie suurimatest liitlastest – ma pean silmas Ameerikat ja pean silmas ka Iisraeli. Kui ma viimati, kaks nädalat tagasi, peaministri käest teie tegevuse kohta küsisin, siis tema vastused olid lühikesed ja mulle tundub, et ta tundis ebamugavust. Samas paistab mulle, et Iisraeli teemal on nüüdseks korrektuurid tehtud ja välispoliitika on taas ühel liinil meie huvidega ega käi meie suurimate liitlaste huvidele vastu. Aga kahju on tehtud, lugupeetud välisminister. Selle näiteks on viimaste päevade uudis, et EKA on lõpetanud koostöö Iisraeli ülikoolidega, mille selgituseks tõi rektor umbmääraselt praeguse olukorra. Minu küsimus teile, lugupeetud välisminister, on see: kas te tunnete selles olukorras endal mingit vastutust, et teie veetud poliitika, antud sõnumid ja [Eesti seisukoht] hääletustel on viinud olukorrani, kus meie kõrgkoolides levib antisemitism? Eri rahvusest – mitte ainult juudi rahvusest – inimesed pöörduvad murelikult Riigikogu liikmete poole, sest nad on hirmul, et hariduspoliitika on nüüd meelsuspoliitikaga otseselt segatud.

Aitäh, hea küsija! Väga tore, et te küsite neid küsimusi ja mul on võimalik selgitada, mis on meie positsioonid olnud. Ma ütlen [kohe] alguses ära ja kinnitan – see on faktipõhine tegevus –, et meie välispoliitiline kurss ei ole kunagi muutunud, ei ole kuidagi muutunud. Tekkinud on muidugi sisepoliitiline debatt. See ei ole välispoliitikast kantud, pigem sisepoliitikast. Aga sellel keerulisel ajal on tähtis anda võimalusi – nagu te mulle praegu annate – selgitada. Kõigepealt, meie suhted Ameerika Ühendriikide ja Iisraeliga on väga head, väga selged ja arusaadavad. Me oleme võtnud väga selgeid positsioone, lähtudes ka siin Riigikogu saalis kokku lepitud välispoliitilistest eesmärkidest ja meie huvidest. Pigem on toimunud sildistamine. Välisminister, peaminister ja kõik [teised] kinnitavad ja ka tegevus kinnitab, et meie kurss ei ole kuidagi muutunud, aga sisepoliitiliselt on soov öelda, et tegelikult on kurss muutunud. Te ise oma küsimuses kinnitasite õigesti, et meie suhted on jätkuvalt väga head, mis puudutab Iisraeli ja Ameerika Ühendriike. Olukord muidugi ongi keeruline, ja seda paljudes kohtades. Aga me peame lähtuma sellest, mis siin Riigikogu saalis on kokku lepitud. Mis puudutab näiteks Eesti Kunstiakadeemia rektori või kelle iganes otsuseid, siis ma kinnitan siin seda, mida ma eile ka avalikult ütlesin: minu jaoks on need otsused täiesti arusaamatud. Mina kui Eesti Vabariigi välisminister ja Eesti kodanik ei saa nendest aru. Meie suhted Iisraeliga on väga head. Meie suhted juudi kogukonnaga Eestis on väga head. Ma olen väga murelik nende ilmingute pärast, mis puudutavad igasugust rahvustevahelist vaenu või antisemitismi. Ma olen selle korduvalt välja öelnud. Õnneks ma ei näe selle suuri ilminguid Eesti ühiskonnas, aga ma näen neid palju rohkem Euroopas, ja see on meie ühine mure. Me oleme valitsuse poolt olnud juudi kogukonna esindajatega pidevas suhtluses, et vajadusel tagada nende turvalisus, tagada nende koolide ja lasteasutuste turvalisus rohkem kui tavaliselt, sest need ilmingud on Euroopas olnud ja me oleme Euroopa Liidu mõttes avatud riik. Ma võin kinnitada, et Eesti valitsus on nendega väga heades suhetes ja meie sõna on väga kindel, mis puudutab näiteks juudi kogukonna turvalisust Eestis. Ma ka soovitan ühte asja: ärme ise paisuta sisepoliitilistel põhjustel neid teemasid, mis ei põhine faktidel. Me peame kõik hoidma täna seljad koos, me peame tulema läbi sellest keerulisest ajast, mis on rahvusvahelisel tasemel. Ja me lähtume väga selgelt sellest välispoliitikast ja nendest põhimõtetest, mis on ka siit saalist ja väliskomisjonist läbi käinud, me ei kavatse seda kuidagi muuta. Me ei ole kunagi üksi, meil on väga tähtsad liitlased, ja meie suhted nii Ameerika Ühendriikide kui ka Iisraeliga on väga head.

Suur tänu! Riina Solman, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Ma julgen natuke kahelda selles, et juudi kogukond või siis rahvusvaheline üldsus ei pannud tähele [meie hääli] ÜRO hääletustel. Panid küll ja need kindlasti ka kahjustasid meie suhteid. Ma loodan, et te mäletate tänavu 7. oktoobril juudi kalmistul [juudi] kogukonna juhi poolt teile öeldud sõnu, et nad ei tunne ennast välisministri juhtimisel ÜRO hääletustel Iisraeli riigi vastu [antud hääle] tõttu enam nii turvaliselt kui varem. Esimene kõnealune hääletus toimus 2023. aasta detsembris, kaks kuud pärast terroriorganisatsiooni Hamas toime pandud jõhkrat veresauna, ja teine hääletus 2024. aasta septembris, vahetult enne sellesama kurva sündmuse aastapäeva, mil Eesti käitus vastupidi meie suurimatele liitlastele. Iisraeli on Lähis-Idas enne vaherahu sõlmimist kolmest küljest pidevalt rakettidega rünnatud. Ma hiljuti käisin seal kohapeal. Novembrikuus tulin põhjapiirilt Golani kõrgendikelt araablaste linnast, druuside linnast, kus sel suvel hukkus jalgpalliväljakul terroriorganisatsiooni Hezbollah raketi tõttu 12 jalgpalli mängivat araabia last ja 43 inimest sai raskelt haavata. Nende [laste] vanemad palusid mul koos Henn Põlluaasaga tuua Eestisse selle jalgpalli. On jalgpallipäev. Te olete – teie naaber, täpsemalt – siin ühe jalgpalli juba saanud. Sellel on nende hukkunud laste pildid ja nimed, pallil on araabia laste nimed. [Nende vanemad] küsisid, kas me oleme nende tragöödiast üldse kuulnud. Ja minu küsimus on, kas teie olete sellest tragöödiast kuulnud ja kas te soovite midagi nendele peredele tagasisideks öelda. Nad palusid tuua selle palli Eestisse, et me teaksime, et selline tragöödia on juhtunud, ja hoiaksime seda meeles. Ma annan selle teile siin praegu üle, viite Välisministeeriumisse. Täna on jalgpallipäev.

Täna on jalgpallipäev, jah. Suur tänu! Kas ma vastan või? Küsimust otseselt ei olnud. Kas me teame sellest? Suur tänu selle sümboolse palli eest! See ei ole mingi nali tegelikult. Need inimesed, konkreetselt need lapsed siin, on ohvrid. Ja ohvreid on selles konfliktis väga palju. Tõepoolest, ma olin juudi kalmistul, aga samal ajal jäi minule selge arusaamine, et Eesti juudi kogukond on ka väga tänulik selle eest, et Eestis on neil turvaline olla. Ja kõik see, mis on toimunud ühe või teise hääletuse ümber, on olnud poliitiline ažiotaaž. Tähtsad on meie teod. Ja me absoluutselt teame seda, mis selles regioonis toimub. Hea küsija, te olete Riigikogu liige, vaadake meie seisukohti. Kas te kuulsite, mida ma ütlesin ka seal juudi kalmistul? Me mõistame väga üheselt hukka kõik need terroriorganisatsioonid ja kogu selle terrorirünnaku, mis on Iisraeli vastu toime pandud. Me oleme kõikide nende ohvrite [poolel]. Me saame sellest väga hästi aru. Iisraelil on õigus ennast kaitsta. Aga kui me vaatame kogu seda olukorda selles regioonis, ka Gazas, siis me näeme, et "humanitaarkatastroof" on selle kohta [liiga leebe] sõna. Me seisame kahe riigi lahenduse eest, Palestiina ja Iisraeli riigi lahenduse eest, nii nagu kõik meie liitlased eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Me teeme seda! Sinna regiooni peab saabuma rahu, see on kõikide inimeste huvides. See on see, mille nimel me tegutseme. Me teame neid rünnakuid, me teame ka palju teisi rünnakuid, aga me ei tea väga paljusid, võib-olla tuhandeid ja tuhandeid hukkunuid või neid, kes seal veel hukkuvad. Selles mõttes me jagame siin ühte ja sama positsiooni. Ja tänan selle jalgpalli eest. Tänan selle sümboolse … Seda on tegelikult väga raske vaadata, siin on konkreetselt lapsed, kes on hukkunud. Ärme palun toome neid teemasid sisepoliitilisse vaidlusse, me oleme täpselt ühel ja samal positsioonil. Me oleme täpselt ühel ja samal positsioonil!

Aitäh! Lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina jätkan Eesti Kunstiakadeemia otsuse teemal. Otsus lõpetada igasugune koostöö Iisraeli ülikoolidega on minu meelest ülihalb. Aga veel halvem on see põhjendus, millega tuli välja kunstiakadeemia juht. See teeb tegelikult hästi murelikuks. Te siin ütlesite, et Eesti juudi kogukond on tänulik ja rahul, et Eestis on turvaline olla ja elada. Te pole vist hästi ammu selle kogukonna liikmetega suhelnud. Tegelikult need meeleolud, mis seal praegu valitsevad, on sellest väga kaugel. Ei ole turvatunnet nendel inimestel ja sellised otsused loomulikult aina suurendavad nende muret. Minu küsimus teile on see. Ma tean, et te kommenteerisite seda teemat, ja minu meelest oli see õige kommentaar, nii et selle eest ma teid tunnustan. Aga samas, minu küsimus on, mis saab edasi. Põhimõtteliselt ma näen praegu, et enamus valitsuse liikmetest, kes on seda teemat kommenteerinud, on seda meelt, et see otsus oli ülihalb ja tuleks tagasi keerata. Oletame, et keerataksegi tagasi ja kõik jääb endiseks, aga siis ühel hetkel proovitakse uuesti, äkki nüüd saab seda teha. Minu meelest see probleem on palju suurem ja sügavam. See, et üks ülikool põhimõtteliselt sekkub Eesti välispoliitikasse, on ju ka teile hea signaal. Kuidas siis Välisministeerium hakkab tegutsema tulevikus sarnastes olukordades, kui näiteks üks või teine ülikool võtab enda peale välispoliitilise otsuse teie asemel?

Aitäh! Mis puudutab kunstiakadeemia ja [teiste] meie kõrgkoolide otsuseid, siis on reaktsioon neile olnud ju väga selge. Reaktsioon on olnud ju väga selge! Välisministeerium ei tee neid otsuseid, ka peaminister ei tee neid otsuseid, isegi haridusminister ei tee neid otsuseid, vaid need on konkreetselt koolide [otsused] ja see on konkreetne juhtum. Reaktsioon on olnud ju väga selge: sellisest otsusest ei saa keegi aru. Ja see ongi näide sellest, et meie välispoliitika, meie sisepoliitika ega meie ühiskonna väärtused ei ole selles mõttes muutunud, ja mul on selle üle hea meel. Küll aga näeme me selliseid vastuolusid ja päris märkimisväärset antisemitismi tõusu Euroopas. Selles mõttes, ma ütlen jätkuvalt, on Eesti turvaline riik. Eesti on turvaline riik! Kindlasti ei ole need debatid mugavad mitte kellelegi, ei ole ka Eesti inimestele mugavad. Ma arvan, et meie oma ajalooga teame väga täpselt, mida tähendab olla repressioonide all, mida tähendab olla küüditatud ja tagakiusatud. Me teame seda kõike omaenda perekonna lugude põhjal. Ma arvan, et Eesti rahva seas ei ole kohta sellisele tegevusele. Küll aga globaalselt informatsioon liigub ja need pinged tulevad ka meie ühiskonda. Meie – Riigikogu liikmete, valitsuse – ülesanne siin ongi võtta ühiskonnas laiemalt neid pingeid maha, tagada turvalisus ja reageerida tervemõistuslikult. Mis puudutab kunstiakadeemia otsust, siis minu informatsiooni kohaselt, mida ma ajakirjandusest lugesin, on ka kunstiakadeemia nõukogu vastavalt reageerinud. Ma ei oska öelda, mis põhjustel ja kuidasmoodi otsused sinna jõuavad. Aga see on täiesti vale suund. See on vale suund, see ei sobi absoluutselt meie ühiskonda. Meie suhted Iisraeli riigiga on head, kultuurialane koostöö, haridusalane koostöö ja nii edasi on head. Nii et tuleb reageerida adekvaatselt ja selgitada. Ma arvan, et meie ühiskonnas on ka võimalik lihtsalt selgitada neid positsioone ja olukorda, mis on selles regioonis väga pikalt olnud. Aga antisemitismile ei ole Eestis kohta, siin ei ole kohta mitte ühelegi rahvustevahelise vaenu õhutajale. Ei ole lihtsalt kohta! Õnneks me teame seda ise väga hästi.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.