Jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu (553 SE) esimene lugemine

Saame seega minna kolmanda ja tänase viimase päevakorrapunkti juurde: Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andres Metsoja.

Ma tänan, lugupeetud aseesimees! Head Riigikogu liikmed saalis ja ekraanide taga! Head kuulajad! Tõepoolest, mul on au tutvustada jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 selle esimesel lugemisel. Isamaa fraktsioon algatas selle eelnõu ikkagi väga selgelt ajendatuna tekkinud olukorrast. Ja see tekkinud olukord on olnud seotud eelkõige Eesti rahvuslooma problemaatikaga. Ühtepidi on [rahvuslooma] ehk hundi, hallhundi seisund aasta-aastalt populatsiooni seisukohalt vaadatuna paranenud, aga teiselt poolt on majandustegevuse häiringud, inimeste elukeskkond on saanud pihta. See eelnõu on ajendatud sellest tekkinud kohtuvaidlusest, kus esmane õiguskaitse peatas jahihooajal hundi küttimise võimaluse. Me küsisime erinevaid osapooli ära kuulates, mida me poliitikutena saaksime teha, et sellest olukorrast ei kujuneks [kogu riiki hõlmav] kriis. Hunt on ju teadupärast meie rahvusloom. Ja me jõudsime sinnamaani, et vähim, mis me teha saame, on tegelikult anda Keskkonnaametile volitusi juurde. See eelnõu on tõepoolest väga lühike. Eelnõu eesmärk on anda Keskkonnaametile võimalus korraldada aastaringselt jahipidamist ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks. Kehtiv seadus võimaldab seda vaid väljaspool jahiaega. Kui jahiajal on ulukite küttimise maht täitunud, aga vajadus ulukite küttimiseks on olemas, siis praegu Keskkonnaamet ulukite jahti, sealhulgas nuhtlusisendite jahti enam korraldada ei saa. Selle probleemi lahendamiseks soovimegi muuta jahiseadust ja anda Keskkonnaametile õiguse korraldada aastaringselt, sealhulgas jahiajal, jahipidamist ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks. Paralleelselt on maaelukomisjon ja keskkonnakomisjon koos, ka keskkonnakomisjon eraldi kuulanud ära osapooli – küll karjakasvatajaid, küll laiemalt ettevõtjaid ja nende esindusorganisatsioone, tegelikult ka hundikaitsjaid, neid, kes on väga mures selle pärast, et Eesti võib liikuda seda teed, mida teatud mõttes on kahjuks läinud ka Põhjamaad, et hakkab toimuma selle [uluki] üle omakohus. Ehk ühtepidi võib olla salaküttimine, aga hullemal juhul isegi, ma julgeks öelda, selle [uluki] mürgitamine tema toiduahela kaudu. Ja kindlasti see ei ole olukord, mida Eesti inimesed, kes on tegelikult looduse usku, tahaksid kuidagi näha ja tunda. Õnneks on läinud niimoodi, et see esmane õiguskaitse on kohtu poolt maha võetud ja hundijaht on ka ilma selle eelnõuta saanud Eestis jätkuda. Nende küttimismahtude kohta, mis seisus me siin jaanuaris oleme, [ütlen nii palju, et] jaanuari keskpaiga, ma peast ei mäleta, aga vist oli 14. jaanuari seis Keskkonnaagentuuri lehel üleval, kui palju erinevatel ohjamisaladel või erinevates maakondades hunte on kütitud. Kindlasti aitas kütte ehk jahimehi ka meie ilus talv, mis meil vahepeal oli täiesti olemas – lumi tuli maha. Hundi küttimine on väga keerukas protseduur. Selle üle on visanud nalja võib-olla ka mõned, kes seavad küttimise keerukuse kahtluse alla ja ütlevad, et näed, vaata, kui kiiresti need hundid on ära kütitud. Aga hunt on väga nutikas loom ja kahtlemata suudab ka jahimeest üle kavaldada. Ja tõepoolest, lihtsalt ilmastikuolud on need, mis peavad jahti soodustama, muidu seda läbi viia on suhteliselt keeruline. Ja kuna jahimehed on ju tegelikult saanud siit saalist tänu seaduseelnõu erinevatele projektidele, mis on vormunud lõpuks seadusteks, kohustuse tagada ka avaliku huvi [arvestamine], olgu see siis mõne katku[epideemia ohjeldamisel] või küttimismahtude ja jahindusnõukogude otsuste [täitmisel], et kaitsta omanikke, nende noorendikke, talumeeste viljapõlde – see kõik on omavahel seoses –, siis täpselt samamoodi vaadatakse hundikahjustuse puhul kogukonnas ikkagi jahimeeste otsa ja küsitakse, et mis toimub. Siin tuleb olla kuidagi tasakaalu otsiv. Ei saa panna seda jahimeeste seltskonda kuidagi sundviskesse, nii et nad peavad häbi täis silmadega vaatama kogukonna inimestele otsa. Sageli nad on ise tegelikult ka põllumehed või peavad karja. Seda kompromissi [otsimist] tuli kuidagi innustada ja see eelnõu seda mõtet endas kannab. Me loodame, et selle eelnõu vajadus sellisel kujul võib-olla ei olegi enam niivõrd [suur], aga selle võimaluse andmine Keskkonnaametile on, ma arvan, ikkagi samm õiges suunas. Selle eelnõuga paralleelselt on räägitud ka sellest, kuidas ikkagi neid nuhtlusisendeid Eestis tabada. Täna on see korraldus selline, et kui minu karja tuleb murdma hunt või hundikari, siis ma pean sellest teavitama Keskkonnaametit. Ja 30 päeva jooksul siis Keskkonnaamet menetleb – kuni 30 päeva on see menetluse aeg, me käsitlesime ka seda, et äkki seda saaks teha natukene nobedamalt kui 30 päeva – ja selle aja jooksul tuleb välja selgitada, kas selle nuhtlusisendiga tuleb arveid klaarida. Aga vaadake, samal ajal on nii, et ega sellel nuhtlusisendil ei ole saba küljes silti "Käisin seda karja murdmas sellel kuupäeval, minu nimi on Ants ja mul on sõpru ka". Ka kõik valdkonna eksperdid ütlevad, et tegelikult seda nuhtlusisendit päriselt ära määratleda, kus, kes, milline hunt millisest karjast, on ülikeeruline. Aga samal ajal öeldakse, et kui hunt on korra juba käinud, siis ta tuleb veel. Nüüd, teatud mõttes positiivsena on välja toodud seda Rootsi mudelit, mille puhul nuhtlusisendit on võimalik ikkagi küttida teatud regulatsioonide kohaselt kohe. Selle peale on öeldud, et sel juhul ilmselt terendab suur konflikt loomakaitsjate ning küttide ja karjakasvatajate vahel. Kas Eesti on selleks valmis? Aga ma arvan, et tegelikult me peaks olema valmis. Sest kui populatsioon on heas seisundis, siis meil on kaks varianti: kas öelda, et seda populatsiooni tuleb oluliselt vähendada, või püüda ikkagi luua regulatsioon, et kui hunt tuleb inimesele liiga lähedale, siis seal ei aita muu, kui see isend tuleb ära küttida. Hea jutt ega veenmine seal kahjuks ei aita. Kas me oleme avalikult ühiskonnana selleks valmis? Ma arvan, et tegelikult see oleks parem lahendus kui omakohus või see, et me liiga pikalt anname aega menetluseks või siis ütleme lõpuks, et me peamegi meie enda hundi populatsiooni oluliselt vähendama, muidu me ei mahu siia koos ära. See on mõttekoht. See eelnõu küll seda temaatikat ei käsitle. Eraldi teema, mis veel, ma arvan, väärib meil suures pildis lahtimõtestamist, seisneb selles, et me väga palju tahame säilitada looduslikke kooslusi. Me oleme ka maastikukujunduse usku. Ja üks maastikukujundamise elemente on meie pärandniidud, poollooduslikud kooslused. Nagu me ajalooliselt teame, need on tekkinud ikka inimese ja looduse koostoimes. Täna me liigume järjest rohkem totaalse looduskaitse suunas. Me tõrjume tegelikult inimesi looduskaitsealadelt välja, sest me ei lase hooldada seal maaparandussüsteeme, teid, elektriliine. Tegelikult räägime juba sellest, et looduskaitseseadusega piirame ka elamualadel majandustegevuse, ehitamise. Just käisid Lahemaa inimesed oma muret kurtmas, sest nad on väga suure probleemi ees. Ja teise käega me võtame Euroopa Liidu toetusi ja ütleme, et me peame rohkem säilitama looduslikke kooslusi. Siin on ilmselgelt kakofoonia. Me ei suuda neid kahte eesmärki täita. Kui kuulata karjakasvatajaid, siis ma saan nende murest aru. Kui sa Soomaa luhtadel karjatad loomi, et hoida seal looduslikku mitmekesisust – aga vabandust, kus see hunt siis peab olema? Ja kui hunt Soomaa luhtadel vasikad ära sööb, siis see ongi loomulik, see on tema koht. Midagi ei ole teha, me peame püüdma aru saada ka tervikust. Tore on neid lilli ja liblikaid näha, aga kuskile peab hunt ka ära mahtuma. Selle kõige nimi ongi tegelikult tasakaal ja kaine mõistus. Hundil peab olema koht, hunt on väga ürgne loom. Ma arvan, et need inimesed, kes on kuulnud hunti ulgumas, on saanud elus väga veenva elamuse. Teisest küljest tuleb kaitsta loomulikult neid majapidamisi, seda vähest majandustegevust maapiirkonnas, mis veel on alles jäänud, ja püüelda selles suunas, et looduslik mitmekesisus erinevatel aladel ja looduslikud kooslused säiliks, aga et ka hundil oleks koht. Ja tegelikult ma pean ütlema, et ega see seiresüsteem … Meie eksperdid on teinud üsna head tööd. Meil kipub olema nii, et iga probleemi korral pannakse kahtluse alla meie teadus, meie süsteemne käitumine. Võtame aluseks näiteks meie metsanduse, seal me kahtleme, kas metsastatistika aluseks võetud SMI mudelina on ikka õige. Äkki ikkagi raiume liiga palju? Tundub, et see on kuidagi avalikkuse eest varjatud, kuskil on katselapid, miks neid ei avalikustata? Me paneme löögi alla süsteemi tervikuna oma riigis. See on minu meelest väga ohtlik. Ja seesama [suhtumine] leiab sageli käsitlust ka näiteks ulukite kontekstis, [kui kaheldakse], kas meil ikka on need andmed õiged. Andmeid saab alati kasutada paremini. Ja nagu hea kolleeg härra Maran on öelnud: tegelikult peab kogu ulukite [teema puhul] jälgima seda toiduahelat. Üks sööb teise ära looduses, nii on. Ja vaatame, keda hunt sööb – sööb metskitse. Kui me vaatame kogu sõraliste poolt tervikuna, siis jõuame sinnamaani, et nende populatsiooni seisund on halb. Aga karul on päris hea, hunti on päris [palju] ja ilvest on. Noh, midagi äkki ei ole läinud kõige paremini? Aga samal ajal me teame ka seda, et loodus reguleerib sageli populatsiooni väga tugevalt ise. Kui on lumised talved, siis ega ilves ei lähegi kitsekarjast kaugele, ta istub seal, sest tema toidulaud on seal, ta ei lähe kuskile mujale. Ta istub seal nii kaua, kuni tal on süüa. Ja paksu lumega üldiselt kitsed ei liigu sealt ära, nad hoiavad karjas kokku. Kui kitsi on liiga palju, siis me teame, et neile tuleb taud kallale. Jällegi, lõpuks loodus teeb oma valiku. Kui lund on palju ja pikalt, siis nad ei suuda välja kaapida lume alt maapinda, mille peal puhata. Ja kui nad seda ei suuda teha, siis tabab neid kopsupõletik. Kui metssigu on liiga palju, siis oleme [sigade] Aafrika katkuga [silmitsi]. Teame, et kuskil terendab linnugripp. Jahimehed ütlevad, et ilmselt neid ootavad ees üsna keerulised ajad kogu selle ohjamise puhul: on taudid, on looduslik tasakaal, on inimene, on majandustegevuse mõjud. Ja seda tasakaalu leida on järjest keerukam. Arvata, et inimene suudab kõike regulaarselt hea andmestiku pealt juhtida – see ei pruugi olla tõsi, aga me peame endast [andma] parima. Nii et see teema on kahtlemata väga lai. Hunt on teadaolevalt elanud meie territooriumil 10 000 aastat, temaga on hakkama saadud, küllap saadakse ka täna. Kui hunti kardad, ära metsa mine, aga me peame tagama ka selle, et ta ikkagi meie ukse alla ei tuleks. Kui ta tuleb, siis järelikult on teda liiga palju. Ja kui me hakkame kõiki ulukeid metsas väga palju nägema oma silmaga, siis ilmselt on see kontrolli alt väljas. Nii et palume toetada seda eelnõu. Hea meel on tõdeda, et ka keskkonnakomisjon, olenemata opositsiooni ja koalitsiooni piiridest, on andnud sellele oma heakskiidu. Aitäh!

Suur tänu! Saime igati korraliku loengu loomariigis toimuvast. Aga ma näen eksperte nii küsimas kui ka läbi rääkimas veel. Nii et esmalt Urve Tiidus, küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jahikaugetel inimestel võib tekkida siin siiski peale seda väga põhjalikku põhjendust küsimus, et millistest matemaatilistest numbritest me võime rääkida, kui me lubame aastaringset hundijahti. Kas seda on võimalik kuidagi vormistada numbrina?

Jah, no ma vaatasin seda Keskkonnaagentuuri statistikat ja kui mu mälu mind ei peta, siis meil on jäänud küttida sellel jahihooajal – jahihooaeg lõpeb 1. märtsil, hundijahihooaeg algab 1. novembril – veel circa 55 isendit. See koguarv võib muutuda, sest see sõltub natukene nendest ohjamisaladest, seal kogutakse andmeid, neid analüüsitakse ja sellest johtuvalt Keskkonnaamet kas annab lube juurde või mitte. Aga see koguarv vist oli 103 isendit.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, väga hea eelnõu, nagu te ütlesite, äkki ei peagi tulevikus seda kasutama, kui ei ole sellega [seotud] kohtuteemasid. Aga minu küsimus on, et mis sa ise arvad, kas selle eelnõu raames annaks veel muudatusettepanekutega lahendada mõningad kitsaskohad jahiseaduses või igapäevases jahi toimumises? Toon näiteks suurulukite haavamise ja jälitamise teema.

Noh, kindlasti annab, aga me teame, et meieni peaks ju jõudma ka looduskaitseseadus ühel hetkel, kindlasti jõuab sealt sugemeid jahiseadusesse. Noh, on räägitud pikalt plii kasutamise temaatikast. Plii on väga ohtlik raskmetall meie looduses, millel on väga palju tagajärgi linnuriigis, eriti kotkaste kontekstis, kuigi kotkaste populatsioon on läinud paremaks. Keskkonnaamet on öelnud, et teatud aladel, üleujutusaladel, kus on palju soid-rabasid, ei kasutataks pliid. Ma loodan, et sellest on ka kinni peetud. Siis see temaatika, mis on pikalt üleval, kuidas peibutust lubada. Me teame, et siin on ka erinevaid seisukohi, kas peibutusjaht teatud liikide puhul on ikka lubatud või ei ole lubatud, kuhumaani on lubatud. Jälle tasakaalu otsimise koht. Ma arvan, et ikkagi kõige olulisem teema, mis tuleks selgeks rääkida, on seesama nuhtlusisendi teema. Selleks, et ohjata [nende isendite tegevust] ja tagada seda tasakaalu ja hoiduda ka meedias sellistest suurtest lugudest, kuidas keegi on saanud jälle otsatult [kannatada] või kus väga suur hirm püsib õhus, tuleks minu isikliku arvamuse kohaselt ikkagi astuda samme selleks, et [see olukord lahendada]. Kui on tõepoolest tekkinud olukord, et hundikari või üksik isend käib murdmas kellegi karjas, olgu see siis laudas sees või kopli alal, tuleks leida lahendus, kuidas võimalikult kiiresti ikkagi see konkreetne isend, kes seda teeb, kätte saada. Ja ma arvan, et see teeks head tervikuna nii jahimeestele, karjakasvatajatele kui ka tegelikult laiemale avalikkusele, [kui tuntakse], et see asi on kontrolli all. Ja noh, siin on alati hirm, et äkki keegi kuritarvitab. Aga vaadake, siis me ei peaks siin saalis ilmselt õigusruumiga üldse tegelema. Ikka võib olla keegi kuskil, kes kuritarvitab. Aga see süsteem tuleb siis teha selliselt, et kuritarvitused oleks võimalikult minimeeritud, riskid kaalutud. Ja ma arvan ka, et nendeks kuritarvitusteks tegelikult ei ole põhjust, kui inimesed saavad oma probleemid mõistlikult lahendada. Keegi ei taha minna õigusrikkumise teele, kui on olemas mõistlik lahendus.

Tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid palun tutvustama Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme, hea kolleegi Tiit Marani.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! Mul on suurepärane võimalus tutvustada teile keskkonnakomisjoni istungit, mis toimus 20. jaanuaril, natukene rohkem kui nädal aega tagasi. Selle käigus andis Andres Metsoja väga põhjaliku ülevaate antud eelnõust ja ma ei hakka tänu sellele seda rohkem puudutama, ei ole mõtet aega raisata. Üks põhitees, mis tuli välja ja mis on olemas, on see, et ei tohiks tekkida olukord, kus probleem on olemas, aga ilma kohtuotsuseta pole võimalik sellesse sekkuda. Kliimaministeeriumi poolt oli kohal jahindusnõunik Aimar Rakko, kes ütles, et Kliimaministeerium toetab eelnõu. Kuna tõepoolest huntide arv on kasvanud ja kuna tekkis selline kummaline olukord, kus ei ole võimalik isegi nuhtlusisendite tasemel reageerida, siis see eelnõu on mõistlik. Küsimuse peale, kas samasugune muudatus on ette nähtud ka looduskaitseseaduse ja jahiseaduse muudatustega, mis meil siin arutamisel ees ootavad, vastas Aimar Rakko, et jah, tõepoolest, see on seal olemas, aga igaks juhuks oleks vaja see juba praegu niimoodi ära teha. Küsiti veel, miks erilubasid varasemal ajal ei ole välja antud ja miks olukord on selliseks kujunenud. Vastus oli see, et lihtsalt varasematel aegadel pole nii kummalist situatsiooni ette tulnud, kus jaht on sellisel kujul kinni pandud. Siis küsiti, miks tegeldakse ainult sellega, et nii-öelda jahiga arvukust vähendada, aga ei vaadata toidubaasi. Vastus oli, et toidubaasi vaadatakse ja vastavalt sellele kujundatakse ka tegelikult arvukust. Küsimus oli veel, et tegevuskavades, mis puudutavad suurkiskjaid, praegusel hetkel ei ole suurkiskjate toidubaasi arvukust nagu limiteeriva faktorina käsitletud. Ministeeriumi esindaja ütles, et see tegelikult ositi on nii ja ositi ei ole nii, aga üks põhiline probleem on see, et Eesti metsanduses on küll kuldaeg, istandusi on palju. See paratamatult suurendab survet jahimeestele küttida rohkem kui varasematel aegadel. Veel oli juttu sellest, mis on arvukuse osas õiged numbrid, mille peale vastati, et vaidlus selle üle käib, küsimus on jõudnud ka Euroopa Kohtusse ja otsus selle kohta tuleb kevadel. Veel toodi esile, et muret tekitab ka kärntõbi, [mis võib mõjutada liikide arvukust], ja avaldati arvamust, et istanduste tekkimisel nii-öelda surve toidubaasile veel suureneb. Ja sellega võib kogu selle komisjoni arutelu kokku võtta. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänasel päeval, see oli konsensuslik otsus. Siis tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja viimaseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea ettekandja! See eelnõu ehk jahiseaduse muudatus küll puudutab ulukitele suunatud jahti, aga kas te näete, et kui täna peaks esimene lugemine edukalt lõpetatama, siis teise lugemise käigus oleks võimalik kaasata [arutelusse] ka loomakaitsjaid, võib-olla avada seda jahiseadust laiemalt ja reguleerida neid asju, mis on siiamaani loomakaitsjatele tekitanud pingeid. Üks asi on muidugi trofeejaht, teine on linnujaht, põhimõtteliselt praegu pole neid päevalimiite. Kas te näete, et jahiseaduses on veel neid momente, mida me võiksime teise lugemise käigus avada, et muudatusi sisse viia?

No loomakaitse on igal juhul väga oluline teema, eriti see kõik, mis puudutab valu tekitamist. Surm on teatavasti elu osa ja see puudutab paraku ka jahiloomi, sealhulgas suurkiskjaid. Ma arvan, et selle seadusemuudatuse juures hakata juurde tooma veel mingeid muudatusi ilmselt ei ole mõistlik, küll aga võib kaalutleda seda sellisel juhul, kui tuleb arutelule looduskaitseseaduse ja jahiseaduse muutmine, natukene hilisemas faasis.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Nagu sa tead, hunt on ka minu südames, nagu sinulgi. Minu küsimus puudutab seda, et tundes ja teades hundi käitumismudelit, mis on sinu seisukoht: kui hunt on õppinud kutsikana või on õpetatud vanemate karjajuhtide poolt murdma koduloomi ja mitte pidama jahti metsikus looduses, siis kas ta üldse läheb metsikusse loodusesse jahti pidama või jääbki koduloomade peale?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda teemat me tegelikult komisjonis ei arutanud, aga ma loodan, et keegi ei pane pahaks, kui ma seda siin natukene kommenteerin. Arvestades, kuivõrd plastiline ja kuivõrd õppimisvõimeline on hunt, ja arvestades tema sotsiaalsust, ka seda, et tekivad erinevad kultuurid, sealhulgas ka see osa, millest nad toituvad, siis tõepoolest, reeglina selline asi on, et kui on ühtemoodi õpetatud toituma, siis see ka nii jääb, kui ei ole põhjust ümber õppida.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Tarmo Tamme.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Jahindus on meile kõigile oluline valdkond, isegi siis, kui see meile nii ei tundu. Jahinduses otsitakse looduse ja inimese vahel tasakaalu ning see jääb märkamatuks, kui kõik on hästi korraldatud. Ideaalses olukorras looduse enese poolt tasakaalu otsimise tagajärgi me ilmselgelt ei ole ühiskonnana valmis taluma. Eesti 200 mõistab Eesti inimeste muret ja toetab kiire lahenduse leidmist. Praegune seaduseelnõu on ilmekas näide sellest, kuidas elu muutub ja kuidas uus olukord nõuab seadusesätte muutmist. Kui 12 aastat tagasi praegune redaktsioon jõustati, ei osanud tollane võim kahtlustadagi, et jahiaeg ei pruugigi tähendada jahiaega. Seetõttu anti Keskkonnaametile võimalus ja õigus korraldada jahipidamist ulukikahjude vältimiseks väljaspool jahiaega. Täna oleme olukorras, kus anname Keskkonnaametile õiguse korraldada jahipidamist ka jahiajal. Sellega me kindlustame võimaluse reguleerida nuhtlusisendite arvukust just siis, kui selleks on ekspertide sõnul vajadus ja kohtu poolt jahiajal rakendatud õiguskaitse takistab igapäevast elu. Mida see kaks kuud jahikeeldu meie maaelule tähendas, seda alles arvutatakse kokku. Üks pool sellest on materiaalne kahju, millega loomakasvatajatele kaasneb kindlasti ka moraalne [pool]. Kui sa oled tunnistajaks, kuidas su elutööd hävitatakse, ja riik laiutab käsi, et midagi pole teha, siis on raske oma riiki usaldada. Riik mitte ainult ei jäta appi tulemata, vaid ka toetab ahistajat. Eelmisel nädalal käisid Riigikogu maaelu‑ ja keskkonnakomisjoni ühisistungil veisekasvatajad Soomaalt, kes on saanud kahju oma karjale juba enam kui 100 000 eurot. 57 veist on huntide poolt murtud ja kahjuks on seis selline, et olukord ei lähe paremaks. Ma olen nõus eelkõnelejaga, et võib-olla Soomaa ei olegi parim koht loomapidamiseks ja huntidel on seal omad õigused, aga kui arvukus on tasakaalus, siis üldjuhul hunt ei tule, hundil on siis metsas süüa küll ja tal ei ole põhjust sealt välja tulla. See veise kallale tulemine on siiski hundi jaoks nagu häda pärast. Tänane seadusemuudatus annab Keskkonnaametile lisavõimaluse nuhtlusisendite küttimiseks lube väljastada. Loodan, et sellest piisab normaalse olukorra taastamiseks. Teine asi on mainekahju, mida hundijahi vaidlustajad rahvusloomale on tekitanud. Siiani olid ühiskonna suhted suurkiskjatega suhteliselt head ja võisime Euroopas oma huntide üle uhkust tunda. Nüüd kahjuks peame täheldama, et elanikkonnas on tekkinud hundihirm, mis on transformeerunud hundivihaks. See aga on juba tõsine asi ja olgu meil jõudu sellega toime tulla ja taastada endine olukord. Kõige hullem, kui satume oma rumala ja lühinägeliku suurkiskjapoliitikaga olukorda, kus linnas on omad seadused ja maal omad. Kui jätta aga suurkiskjate arvukuse reguleerimine vaid looduse hooleks, võivad tagajärjed mingil hetkel ka linna jõuda. See oleks hukatuslik eelkõige suurkiskjatele ja loomulikult ka inimeste moraalile. Kindlasti ei ole see ainukene vajadus, miks üle vaadata jahindusega seonduv. Viimasel ajal on tekkinud tendents, kus pisirikkumiste eest on riigitruudel kodanikel tühistatud relvaluba. Inimestel, kellel pole kunagi olnud mingisuguseid rikkumisi, on tühistatud relvaluba selle eest, et neil on pisirikkumised relva käsitlemisel. Kodanikele on niigi määratud kopsakad rahatrahvid ja neil on peatatud nädalateks ja kuudeks jahitunnistuse kehtivus. Milleks siis veel lisada see karistus, et relvaluba tühistada? Siin on ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus võrreldes toime pandud teoga. Relvaloa tühistamine tähendab ka seda, et kodanik peab oma relvad sundvõõrandama. Jällegi on oht jääda ilma riigile lojaalsetest kodanikest ja halvasti mõjub see ka meie laiapindsele riigikaitsele olukorras, kus kuri naaber luurab piiri taga. Loodan, et meie siseminister tuvastab siin mõttekoha ja leiab võimaluse olukorda parandada. Ilmselgelt on tegemist kaalutlusõiguse kasutamisel ülepingutamisega ja olukord vajab poliitilist suunist. Vastasel juhul saame põhjendamatult juurde hulga kodanikke, kes ei jaksa enam riiki usaldada. Kuhu me sellise praktikaga jõuame, võime ainult ette kujutada. Tervikuna on see väga hea eelnõu, vaatamata asjaolule, et on esitatud opositsiooni poolt, ja Eesti 200 kutsub üles kõiki seda toetama. Aitäh!

See läheb ajalukku igal juhul. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Tiit Maran palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad seda eelnõu. Sellest rohkem ei ole rääkida, aga ma kasutan võimalust rääkida hunditemaatikast natukene laiemalt, sest mulle tundub, et see kontekst on oluline. Hunt on alati olnud ühiskonnas probleemne. Miks? Selle pärast, milline see liik on. Tema huvid kattuvad inimese huvidega, tekib konflikt. Teise poole pealt, ta on erakordselt plastiline, intelligentne loomaliik. Lisaks sellele ühiseluline, mis tähendab, et ta omab suurepärast võimalust planeerida, koordineerida oma tegevust selleks, et jõuda eesmärgile, mille hundikari on endale seadnud. Nii palju liigist kui sellisest. Aga hundil on kindlasti ka suurem ökoloogiline sisu, mida me ei tohiks ära unustada. Nimelt, ta on tippkiskja ja sellepärast on tal ökoloogilistes süsteemides, ökosüsteemides äärmiselt suur mõju. Teda nimetatakse päisliigiks või võtmeliigiks. See on selline liik, kelle arvukus on madal, aga kes märkimisväärselt mõjutab teiste liikide arvukust ja paiknemist ruumis. Teaduskirjanduses on olemas selline väljend nagu gildisisene agressioon. Kui suurkiskjaid on palju, on keskmise suurusega kiskjaid vähem, sest nad ei armasta üksteist. Kui keskmise suurusega kiskjaid on vähe, siis on väikekiskjaid palju ja närilisi vähem. See on väga lihtsustatud mudel, aga kui ei ole muid häirivaid faktoreid, siis üldreeglina see ka nii töötab. See on hundi ökoloogiline sisu, aga oluline on ka sotsiaalne kontekst, mis tuleneb sellest, et hunt kui päisliik kohtub tegelikult teise päisliigiga, mida ladina keeles nimetatakse Homo sapiens, tõlkes "mõistusega inimene". Tegelikult on ikka ääretu upsakus ja rumalus panna sellele liigile selline nimi, kas või, kui mõelda, selle pärast, kui lootusetult viletsalt me oma keskkonnaga, millest me sõltume, oskame vahekordi paika panna. Kui need kaks päisliiki saavad kokku, tekib konflikt, seda näitab ajalugu. Ja see ajalugu on ka tekitanud tohutu emotsionaalse laengu selle liigi käsitlemisel. Põhjused on sügavad ja põhiline põhjus on see, et läbi aegade on hunt olnud liik, kes inimese tegevustest matti võtab. Ma toon teile ainult ühe näite. Aastail 1822–1823 langes Liivimaal hundi ohvriks 30 152 kodulooma. Ilmselt see arv on veel suurem, lihtsalt seda ei ole teada. Sellel oli kirjanduse põhjal kaks põhjust. Ühelt poolt see, et tal ei olnud saakloomi – metssiga ei olnud veel taasjõudnud Eestisse, sest ta jõudis taas Eestisse alles 1930. aastatel, metskitsi oli vähe, põder oli üle jahitud –, ja teiselt poolt [elanike] võimetus reguleerida hundi arvukust. Enamiku sellest kahjust tegelikult kandis talurahvas, sest neil oli väiksem võimekus huntidega hakkama saada, võrreldes aristokraatse poolega. Ent nii naljakas kui see ei ole, seesama talurahvas samal ajal ütles: aga hunt peab ju kuskilt süüa saama. Nii räägib kirjandus. Millal jäi kahju väiksemaks? Siis, kui suurenes reguleerimise võimekus ja kui saakloomade arvukus tegi hüppelise kasvu. Peatuksin korraks ka inimohvritel, see on siin palju jutuks olnud. Tõepoolest, 19. sajandi teise pooleni olid inimohvrid ja olid inimsööjad hundid, aga ebaselge on, kui palju neid oli, sest väga paljud hundirünnakud olid seotud marutaudiga, aga mitte kõik. Oli ka üksikuid selliseid juhtumeid, kus talvel näljaga hunt ründas inimest, need olid tavaliselt kas vanad või haiged hundid. Huvitav on see, et see kant, kus Eestis hundiründed toimusid, oli põhiliselt Peipsi kirde‑ ja läänenurk. Märkima peab muidugi ka hundi ja koera vahelisi hübriide, kes käituvad märkimisväärselt agressiivsemalt kui hundid. Milline on tänapäevane tõenäosus, et juhtuks hundirünne? Raske on öelda, aga ilmselt ääretult väike. Ise kipun arvama, et see tõenäosus on väiksem kui metssea ründe alla sattumine. Nüüd kokkuvõtvalt. Hunti on metsas tarvis, ta on ökoloogiliselt oluline. Teise poole pealt on tegemist väga tõsise liigiga, kes on väga tugevalt võimeline mõjutama inimese tegevusi. Selleks on vaja teda majandada, selleks tuleb tema arvukust hoida mõistlikus vahemikus, et tema roll ökosüsteemis oleks täidetud, teisalt aga jääksid kõik konfliktid inimesega taluvuse piiridesse. Kui me seda ei tee, tekib ülekohus ja kaotavad nii inimesed kui ka hunt. Kõigeks selleks on vaja andmeid ja plaanimist. Tegelikult Eesti on siiamaani väga heas seisus, sest meil on suurepärane riiklik süsteem hundi arvukuse seiramiseks. Ja ka senine tegevuskavadepõhine hundi haldamine on olnud päris hea, et hundi arvukus oleks vahemikus 20–30 pesakonda ehk täidetud oleks bioloogiline vajadus ja see ei ületaks 30 pesakonda, nii et sotsiaalne vastupidavus-taluvuspiir oleks ületatud. Paraku eelmise aasta lõpul tekkis teistsugune olukord. Ma ei puuduta siin seda, mis puutub õiguskaitsesse, sest sellest eelkõneleja, õigemini, eelnõu tutvustaja põhjalikult rääkis, aga minu arust sellest, mis juhtus, peegeldub hoopis [sügavam] probleem. Nimelt, nendel juhtudel, kus on vaja otsustada, väga sagedasti napib võimekust tõlgendada ökoloogilisi andmeid ja ökoloogilisi loogikaid. Ja mida enam meie tegevus on selline, mis eeldab sügavalt sisseminemist ökoloogilistesse süsteemidesse, aga samal ajal meie toimimisruum jääb järjest väiksemaks, seda rohkem on meil teadmisi tarvis, aga paraku just seal neid teadmisi tugevalt napib. Teine pool on siis paraku see, mis puudutab seda, kas hunt saab metsas hakkama. Andmed näitavad, et tal lihtsalt ei ole süüa. Ja see on ka üks põhjus, miks ta nii palju on tulnud eelmise aasta lõpul inimeste juurde, et süüa lambaid, koeri, vasikaid. Nii veider kui see ka ei ole, antud situatsioonis hundi puhul ongi mõistlik tema arvukust piirata tema enda jaoks. Lõpuks tahaks ma veel öelda, et tegelikult, kui natuke suuremat pilti vaadata, siis suurkiskja hundi tulevik kipub olema üsna tume. Ja seda sellepärast, et surve tema saakloomade arvukuse vähenemisele suureneb. Üleraie tõttu on meil paraku hästi palju metsanoorendikke ja sellest [tuleneb] surve jahimeestele vähendada sõraliste arvukust, nende loomade arvukust, kellest hunt toitub. Nii et kaks poolt: ühelt poolt sotsiaalne pool, aga [teiselt poolt] see, et hundil oleks võimalik metsas elada. Laiemas pildis – ei saa midagi teha, me peame kõikide asjade peale vaatama natuke suuremas pildis – me peame vaatama, kus on need keskkonnapiirid, mille vahel me toimime, kuidas meie erinevad toimimise valdkonnad omavahel põimuvad, sest kui me ületame neid piire, siis me saame tagasilöögi. Seda tegelikult illustreeris väga hästi ka see juhtum eelmise aasta lõpus. Hunti tuleb hallata nii, et ta oleks looduses olemas, aga samal ajal säiliks tema bioloogiline roll, ja selle juures tuleb arvesse võtta ka ökoloogilist suurt pilti. Aitäh!

Aitäh! Ja Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Urve Tiidus küll on saalist lahkunud, aga hea võimalus on veel täpsustada vastust tema küsimusele küttimismahtude kohta. See aasta või see jahihooaeg on niimoodi, et 1. novembril põhimõtteliselt [kehtestati] küttimismahuks 90 isendit, aga juba selle aasta alguses tõsteti mahtu ohjamisalade tõttu 103 isendile ja täna suurendati küttimise mahtu 121 isendini. Ma püüangi siis veel kord selgitada, et see 1. novembri küttimismaht vaadatakse jooksvalt kogu aeg üle, kogutakse andmeid ja kuna huntide arvukus on olnud suurem ja need kahjud, mida hundid teevad, jätkuvalt on olemas, need ei kao kuskile, ka jahihooaja kestel, siis andmeid täpsustatakse ja antakse lube juurde. Ja see ei ole niimoodi, et igale poole suvaliselt, vaid ikkagi on ohjamisalad, kuhu need load antakse, ja seal on siis jahimeestel õigus neid isendeid küttida. Ma küll tahaks veel natukene rääkida juurde ühest problemaatikast, mis ei ole võib-olla liiga palju tähelepanu saanud. Noh, algul arvati, et see probleem on hullem, kui ta tegelikult on, aga minu kodukohas alles hiljuti kütiti ametlikult esimene šaakal. Eestis on šaakaleid päris palju, eriti nad jäävad sellistele roostikualadele, veekogude äärde. Ja ka šaakal on ööloom, kaval loom, kes tegelikult läheb lambakarja ja talled murrab ära nagu naksti. Võib-olla me nuhtleme hunti mõnes kohas üle, ega me seda päris täpselt lõpuni ei tea, aga kindlasti selliseid asjaolusid tuleb ka märgata, et meil on liike, mis kas kliima soojenemise tõttu või mõnel muul põhjusel on meie territooriumile tulnud, ja võib-olla selleks, et jääda. Ka selle asjaoluga peab arvestama. Aga Isamaa vaates on kõige muret tekitavam probleem kogu meie Eesti elukeskkonna käsitluses selles, et looduskaitse ja inimese elukeskkonna vahelist tasakaalu me tegelikult päriselus alati ei aktsepteeri või me ei oska neid piire tõmmata. Meil on tunne kogu aeg – ja noh, see on ka Euroopa suunis, mis ju omast kohast on õige –, et meie loodust tuleb kaitsta. Looduskeskkond on väga oluline osa kogu kliimatemaatikaga hakkamasaamiseks, liigirikkuse kontekstis ja kindlasti ka meie majanduskeskkonna toimimiseks, elukeskkonna toimimiseks. Aga me unustame ära, et looduskaitse lahutamatu osa on inimene, meie ise. Me nagu oleme selle rolli delegeerinud kellelegi teisele ja ühiskonnas on tekkinud tunne, et jahimehest on alati keegi targem kuskil, [loomade] omanikust on alati keegi targem. Need, kes on loodusele kõige lähemal, tunnevad loodust kõige paremini ja hindavad ka looduskeskkonda kõige rohkem. Inimene, kes elab Lahemaal, inimene, kes elab Soomaal, inimene, kes elab looduse keskel, peab karja, käib jahil, on korilane – ta hindab loodusväärtusi väga kõrgelt. Võib olla kindel, et ta ei viska metsa minnes prügi maha, ta ei eelda, et metsas on prügikast, ta ei eelda, et metsas on laudtee. Kui ta sinna läheb, ta teab, et ta saab seal metsas, looduses hakkama: ta ei eksi ära, ta saab aru, kas metsa minnes on päike tal ees või selja taga. Aga paratamatult meie, kes me – ka mina saan endast rääkida, ma puutun kokku väga sageli … Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Me väga sageli puutume kokku ka selliste probleemidega, et inimesed ei suuda veekogu ääres tulla mööda matkarada välja, nad eksivad ära. Kui neile selgitada telefoni kaudu, et ole hea inimene, vaata, sa pead tulema nii, et päike on sul selja taga, siis mõni aeg hiljem talle tagasi helistades [ja küsides], kuidas ta nüüd on hakkama saanud, ta ütleb, et ei tea, siin on mingi nõiaring, päike on jälle mul otse ees. Ma ei tea, kuidas me oleme selleni jõudnud. Me igal pool räägime, et meie teadlikkus aina kasvab, me oleme digiühiskond, meil on digivõimekused. Ja siis, kui inimene läheb metsa, ta ei suuda ilmakaari määrata! Me õpime ennast abituks, on selle asja nimi. Ja selle õppimise vili on ka see, et me kuskilt keskselt reguleerime seda, kuidas omandit tuleb pidada, kuidas sa pead seal selles piirkonnas elama, kuidas sa pead iga nüansi kooskõlastama, sest kui sa seda ei tee, siis me muudkui tõstame trahvimäärasid. Kui sa lähed ise ilma kooskõlastust omamata midagi tegema looduskaitsealal, siis võid kindel olla, et sa litaka saad. Ma alles hiljuti pidin ühe õhuliini kontekstis enda maakodus tegema kooskõlastust. Noh, poliitikuna ma ei tahtnud minna üht puud loata maha võtma, aga ta lumega vajub liini peale. Nii kui lumi tuleb – need on veel paljasjuhtmelised madalpingeliinid –, kohe on lühis peal, ja kuna see on nii viimases otsas, siis sinna jõuab rikkebrigaad alles siis, kui igal pool mujal üldjuhul on tõrked likvideeritud. Noh, eks ma pean hakkama saama. Mõtlesingi, et reageerin siis sellel ajal, kui ei ole tormi ja tuult ja brigaadid on majas, küsin selle kooskõlastuse, et võtan liinikoridorist ise selle puu maha. Teatasin siis võrguettevõttele, teatasin Keskkonnaametile. Arvake ära, mis ma vastuseks sain! Ma sain vastuseks, et seda puud ei tohi maha võtta. Vabandust, aga tegelikult ajab ropendama! Ja siis me igal pool räägime, et, inimesed, saage ise hakkama! Kui elektrivarustuskindlusega on probleeme, [hankige] endale varusid, onju! Aga siis, kui on rahuaeg, tavaline olukord, ma ei tohi nii ettenägelik olla, et seda puud maha võtta. Öeldakse: "Ei, see on kaks meetrit, see on elupaik ja seda ei tohi maha võtta. Seda võib ainult siis maha võtta, kui ta on reaalne oht või ta on juba langenud." Kuidas me oleme selleni jõudnud? Või kuidas me siis seda inimeste mõistmist, keskkonna ja elukeskkonna vahel tasakaalu otsimist suudame tagada? Me tekitame ainult trotsi, me tekitame ainult arusaamatust, põlgust oma riigi suhtes, sellepärast et me peame oma elanikke, vabandust, kodanikke rumalateks. Aga selline riik ei püsi. Ja sellest on kahju. Ma loodan, et looduskaitseseadus lõpuks jõuab siia. Ma loodan, et kõik see üleliigne saab sealt välja võetud – oli vist 400 muudatusettepanekut, kliimaseadusel peaaegu 1000. Tegelikult see näitab, et midagi on täiesti metsas. Noh, metsas on tore, aga kui siin Riigikogu saalis on midagi metsas, siis väga hästi ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 553 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15. Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud.