Vargused

Tänane neljas küsimus on justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on vargused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Üle kümne aasta oli meil kuritegevus langustrendis. Eelmisel aastal hakkas kuritegevus Eestis kahjuks kasvama. Registreeritud kuritegude [arvu] kasv oli umbes 4%. Paar nädalat tagasi te avaldasite ka valitsuse pressikonverentsil [arvamust], et sotsiaal‑majanduslik olukord on pannud inimesed rohkem varastama. See viide sotsiaal‑majanduslikule olukorrale tulenes justiitsministeeriumi tellitud varguste analüüsist. Analüüs toob muu hulgas välja, et kahjuks on kasvanud selliste inimeste hulk, kes ütlevad, et nad varastavad seetõttu, et neil ei ole raha söögi või esmatarbekaupade ostmiseks. Minu küsimuse peale, kuidas inimesed hakkama peaksid saama, ütles paar nädalat tagasi rahandusminister Jürgen Ligi, et see, kuidas inimesed hakkama saavad, on täiesti kolmandajärguline võrreldes sellega, kuidas saab hakkama riik. Aga nagu me näeme, inimeste hakkamasaamine ja toimetulek on otseses seoses ka kuritegevuse kasvuga. Kas te olete selle analüüsi esitanud ka teistele valitsuse liikmetele? Kas nad on sellega tutvunud? Kas sellest on tehtud mingeid järeldusi või jagavad teised valitsuse liikmed seda Jürgen Ligi vaadet?

Aitäh! Selle analüüsi tutvustus Vabariigi Valitsuses on seotud sellega, et ka [kriminaal]poliitika ülevaade tuleb pärast valitsuses läbivaatamist Riigikogu saali. Ehk see arutelu siin Riigikogu saalis tegelikult tuleb. Aga tõepoolest, üks Civitta koostatud üsna põhjalik uuring näitab seda, et endiselt on küll enamik kauplusevargaid sõltuvusainete tarvitajad ja korduvrikkujad, sageli ka eelnevalt karistatud, kuid on kasvanud nende inimeste hulk, nagu te nimetasite, kes on tegelikult abi vajavad inimesed ja kes peaksid mitte karistust ootama, vaid olema kohaliku omavalitsuse hoole all. Kuna selliseid uuringuid on praegu tehtud vaid üks – tõsi küll, väga asjatundliku baasi pealt –, siis järgmisel aastal on Justiits‑ ja Digiministeeriumi prioriteediks see, et vaadata vargustesse veel rohkem sisse ja saada rohkem aru, mida on kõige otstarbekam teha. Inimeste hulgas, kes on varastanud abivajaduse tõttu, on ka pensionäre, kes alati ei saa päris täpselt oma tegude tähendusest enam aru, aga ka inimesi, kes tõepoolest ei saa endale lihtsalt elementaarseks ellujäämiseks vajalikku võimaldada ja nad lähevad selle tõttu poest toitu varastama. See on ikkagi olnud inimkonna iidne põhimõte, et need inimesed ei vääri mitte karistust, vaid need inimesed vajavad abi. Meie ettepanek liigubki selles suunas, et kui on tuvastatud, et inimene ei ole varastanud mitte sõltuvushäire tõttu, ta ei ole varastanud massiliselt, ta ei ole varastanud alkoholi – kõige rohkem ja kõige sagedamini varastatakse kauplustest alkoholi –, vaid ta on tõepoolest endale leiba ja piima kotti sokutanud, siis peaks kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja piltlikult öeldes füüsiliselt kohale tulema ja kohapeal koos politseiga vaatama, kuidas seda inimest aidata saab. Praegu küll kirjalik teave [edastatakse], aga sellest kirjade saatmisest ei ole abi olnud. Me tahaks rohkem sellist inimlikku abi ja inimlikku suhtlust sinna juurde saada.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Muidugi on huvitav, et te tahate selle teema kohalike omavalitsuste kaela riputada. Tegelikult peegeldab varguste [arvu] kasv ja just selliste varguste [arvu] kasv, kui varastatakse lihtsalt kas esmatarbekaupu või toitu, väga hästi seda, mis meie ühiskonnas toimub ja mis seisus inimesed on. Inimesed vaesuvad ja nad ütlevad otse välja, et neil ei olegi raha söögiks, nad on sunnitud varastama. Meil on sel aastal tõusnud käibemaks, tulumaks ja erinevad aktsiisid, uuest aastast rakendub automaks. Täna tuleb hääletusele julgeolekumaks, mis tähendab järjekordset käibemaksu ja tulumaksu tõstmist. Ilmselgelt mõjub see ju inimeste toimetulekule veelgi negatiivsemalt, eriti nende inimeste toimetulekule, kes juba on raskustes ja kellel on väiksem sissetulek. Mingil määral tekib ju ka paradoksaalne olukord. Ühelt poolt viib riik sisse julgeolekumaksu, aga teiselt poolt, kuna see viib inimesed kehvemasse seisu, inimesed vaesuvad ja on suur tõenäosus, et uuel aastal varguste arv kasvab veelgi, ning siis tekib paradoks, et niinimetatud julgeolekumaks tekitab ise sisejulgeolekuriski. Rääkimata sellest, et see vähendab ka inimeste kaitsetahet, sest inimeste vaesumine ja varguste [arvu] kasv on sisejulgeolekuriskid. Te ütlesite, et kuna varastamine on kasvanud, siis te plaanite tellida veel analüüsi selle kohta. Mul on selline küsimus. Kas te plaanite analüüsida, arvestades kogu seda kuritegevuse kasvu tendentsi, kuidas kõik need maksutõusud ja sotsiaal-majanduslik olukord mõjutavad kuritegevust või võivad selles avalduda? Kas on tõenäosus, et varastamine ja kuritegevus kasvavad meil lähiajal veelgi?

Aitäh! Ma pean siiski faktidele tuginedes nentima, et kahjuks on vargusi olnud ühiskondades mis tahes valitsuste ja mis tahes toimetulekuolukordade ajal. Ka teadusuuringutes on välja selgitatud, et üldise sotsiaal-majandusliku olukorra kehvenemine toob veidike kaasa selliste inimeste arvu kasvu, kes abi vajavad. Aga me näeme ka Eesti statistikast praegu, et valdav osa poevargusi või ka eraisikutelt varastamisi on ikkagi seotud hoopis kuritegelike grupeeringutega, kes suunavad inimesi organiseeritult varastama, kaupade edasimüügi eesmärgil. Teine väga suur põhjus on sõltuvushäired, mis ka ei ole kuidagi seotud mitte ühegi võimaliku maksulahendusega. Ehk seda seost, kuritegevuse võimaliku kasvu seost maksumuudatustega, uuringud sellisel kujul ei kinnita. Eesti on elanud ja elas veel hiljaaegu palju vaesemini. Sellist korrelatsiooni otseselt välja tuua ei saa. Küll aga on kindlasti oluline leida toimiv, maksumaksja raha võimalikult vähe kulutav menetlus kahele inimrühmale. Need on alaealised, kes põnevusest või mõnel muul põhjusel võivad varastada, ja sellised täiskasvanud, kes ei saa päris täpselt aru oma teo tagajärgedest ja kes küll veel ei vaja eestkostet, aga kelle puhul me klassikalist kriminaalset [kalduvust] ei näe ju absoluutselt. Need kaks gruppi on need, kelle puhul me tahaks menetlusi lihtsustada ja oluliselt kiirendada, et mitte koormata ka avalikku ressurssi. Ka seal võib pigem olla vaja abi, mitte karistust. Ikkagi on kohaliku omavalitsuse ülesanne tegeleda abi vajava inimesega, kellel ei jätku süüa. See kohustus omavalitsusel on. See esimene infokild, et inimene tõesti sellist abi kohalikult omavalitsuselt vajab, võibki tulla palju lähema ja tihedama koostöö tõttu politseiga, kui siiamaani on olnud. Ma just rõhutaks üle seda inimlikku poolt, et me loobuksime nende lõputute kirjade saatmisest ja tooksime [abiandjad] selle abivajaja juurde päriselt kokku.

Lauri Laats, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Need asjad nagu kokku ei lähe. Kohalik omavalitsus peab tegelema nende inimestega, kellel ei ole süüa – jah, loomulikult nad peavad tegelema, siin ei ole ju vaidlust. Küsimus on selles, kui jõukas üks või teine kohalik omavalitsus on. Meil on neid 79. Vaatame kas või Arenguseire Keskuse uuringuid. Seal tuuakse selgelt välja, et kohalike omavalitsuste vahel on jällegi kasvamas suur tulude lõhe. Eks see ole valdavalt seotud selle poliitikaga, mida te siin viljelete, kui te ühest küljest annate kohalikele omavalitsustele kohustusi juurde ja teiselt poolt ei taga nende finantsvõimekust. See on kindlasti väga suur probleem, nagu ka kogu see puudulik regionaalpoliitika, millest siin mitte ükski teist rääkida ei taha. Mina näen selgelt, et Lauri Läänemets on praegu väga murelik ja vaatab neid arve, kui palju kuritegevus on tõusnud ja kui palju varguste arv poodides on tõusnud. Lausa pea hakkab vist valutama. Aga nüüd me jõuamegi selle teema juurde, et loomulikult, kuritegevust on alati olnud, on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Selle ajaga võrreldes, mis oli üheksakümnendatel – see on selge –, on asjad paremuse poole läinud. Aga just nimelt viimase kahe valitsuse ajal on asjad ikkagi hakanud jälle allapoole veerema. Seda näitab statistika selgelt, seda näitavad selgelt arvud majanduse kohta ja ka erinevate organisatsioonide arvamused. Tööandjate keskliit on öelnud, et see fiskaalpoliitika, mida praegu aetakse, on vale, see majanduspoliitika on vale. Leedus peaminister juba ütles, et nad vaatavad ja jälgivad, kuidas see katseklaas, see Eesti maksusüsteem, edenema hakkab. Ikkagi, kas teie ei näe üldse probleemi selles, et meil on [tekkinud] varguste laine? Ettevõtjad näevad küll selles probleemi.

Ma omast arust rõhutasin mitu korda, et vargustega tegelemine on järgmisel aastal Justiits‑ ja Digiministeeriumi prioriteet, just selles osas, mis puudutab inimesi, kes vajavad abi. Ma siiski kutsuksin üles rääkima inimestest, kelle kognitiivsed võimed on väga kõrge vanuse tõttu juba veidi nõrgemaks jäänud, alaealistest ja ka nendest inimestest, kellel eluraskused on tõesti niivõrd suured ja kes ei ole sõltlased, aga kes vajavad toitu ja kellel ei ole raha toidu ostmiseks. Need on kolm inimeste rühma, kelle suhtes me minu arust peaksime ühiskonnana koos mõtlema, kuidas me saaksime neid karistamise asemel aidata. Kõik need kolm rühma on ka siiamaani kogu aeg olemas olnud. Nad olid olemas viis aastat tagasi ja olid olemas ka kümme aastat tagasi. See, et meil vahepeal oli lühike periood, kui kuritegevus langes, oli väga hea ennetustöö tulemus. Väga paljusid asju on 30 aasta jooksul Eestis väga hästi tehtud. Aga ometi me oleme olukorras, kus selle kolme rühmaga, kes tegelikult vajavad abi, mitte karistamist, peame me rohkem tegelema. See on nii minu kui ka ministeeriumi järgmise aasta prioriteet, tuginedes just nimelt sellele väga kvaliteetselt tehtud uuringule, mis põhjalikult intervjueeris erinevaid osapooli. Ükski maksumuudatus seda olukorda ei lahendaks. Kui inimesel ei jagu raha toidu ostmiseks, siis see, kas tema sissetulek on kaks protsendipunkti suurem või väiksem, seda olukorda ju tegelikult ei lahenda. Kohalik omavalitsus on see, kes on meil kogu aeg olnud vastutav väga-väga raskesse olukorda sattunud inimeste abistamise eest. See ei ole kohalikule omavalitsusele uus ülesanne. Parandada tuleks seda, et kui kauplus tuvastab, et inimene on pannud toime varguse, ja kauplus sageli juba teab või näeb, et sellel inimesel on muud raskused, ning kui politsei tuleb kohale, ka nemad saavad aru, et tegelikult see inimene vajab abi, siis kuidas see inimene peaks saama päriselt kokku kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga. Praegu on nii, et politsei saadab kohalikku omavalitsusse kirja, et isik see ja see vajab nende arust abi. Edasi palju midagi ei juhtu. Me tahame jõuda inimliku kontaktini, et need inimesed oleks päriselt selle abivajaja jaoks kohapeal olemas. Omalt poolt saame neid menetlusi ka lihtsustada. See peaks meid edasi viima küll.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.