Arupärimine rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevuse kohta (nr 661)

Saame minna järgmise [päevakorrapunkti] juurde, mis on juba arupärimine. Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme ja Arvo Alleri 23. oktoobril 2024 esitatud arupärimine rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevuse kohta, nr 661. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole ja see puudutab rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevust. Statistikaameti andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 10 949 inimest ja suri 17 315. Eelmine aasta oli erakordne madala sündide arvu poolest. Kunagi varem pole Eesti rahvastikustatistikas, mille andmed ulatuvad aastasse 1919, registreeritud alla 11 000 sünni. Rahvastiku dünaamilisuse huvides on esmatähtis sündimuse tõus. Meie tingimustes tähendab see esialgu sündide arvu normaliseerumist. On hädavajalik, et lähiaastatel tehtaks Eestis süstemaatiline teaduslik analüüs, mis annaks lähteandmed optimaalse strateegia loomiseks, et demograafilist kriisi lahendada. Arvestades, et rahvastiku jätkusuutlikkus on meie rahva püsimise keskne küsimus, soovime esitada rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevuse kohta järgmised küsimused. Kas te saate selgitada, miks komisjon ei ole tänavu koos käinud ning kuidas on plaanis tagada komisjoni tõhus ja regulaarne töö edaspidi? Kuidas plaanite tagada, et komisjoni tegevusse kaasatakse rohkem eksperte, kes suudaksid pakkuda teaduslikult põhjendatud lahendusi rahvastikukriisi lahendamiseks? Teie ministeeriumi seisukoht on olnud, et nii rahvastikutaaste rakkerühma kui ka rahvastikukriisi probleemkomisjoni loomine dubleeriks olemasolevat komisjoni tööd. Kas te saaksite täpsustada, kuidas plaanib komisjon rahvastikuprobleemidega tegeleda viisil, mis välistaks eraldi rakkerühma vajaduse? Viimaste aastate statistika näitab, et sündide arv on languses: 1990. aastal sündis 22 308 last, kuid 2023. aastaks oli see number langenud 10 949-ni. Milliseid meetmeid on komisjonil kavas soovitada, et peatada sündimuse langus ja tagada rahvastiku jätkusuutlikkus? Miks ei ole komisjon oma tegevuses olnud läbipaistev ning kuidas plaanite parandada informatsiooni kättesaadavust, et suurendada avalikkuse usaldust komisjoni töö vastu? Aitäh!

Suur tänu teile! Arupärijate küsimustele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame esimesest küsimusest. Tõsi on, et rahvastikupoliitika valitsuskomisjon kohtub käesoleval aastal ühe korra. Kui me aasta tagasi novembris viimati kogunesime, siis jäid üles teemad, mida [arutada] käesoleva [aasta] kohtumisel, mis on plaanis selle nädala reedel. Teemad, mis üles jäid, olid perehüvitiste tervikanalüüs, elukeskkonna arengukava, üleriigiline planeering, laste vaimse tervise parandamise ettepanekud, uus riikliku õppekava lähtekontseptsioon, uus rahvastikuprognoos ja Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring. Selge on see, et kõiki neid teemasid ühes komisjonis arutada ei jõua. Räägin nüüd teemadest, mis üles jäid. Perehüvitiste tervikanalüüs pidi valmima käesoleva aasta novembris – täna hommikul sotsiaalkomisjonis tutvustasin seda [teemat] –, aga selle valmimise tähtaeg on edasi lükatud 2025. aasta maikuusse. Küll on need uuringud, mis teadlastelt telliti, tehtud tähtajaks ja korrektselt, aga ma pean tuhka pähe raputama ja ütlema, et eksperdid minu majas ei teinud minu hinnangul olemasolevatest osistest sellist tervikanalüüsi, mida ma oleksin soovinud avalikkusega või komisjoniga jagada. Seega me seda käesoleva nädala reedel päevakorda ei võta. Laste vaimse tervise parandamise ettepanekud tulevad samamoodi ministritest koosnevasse ennetusnõukokku arutelule selle nädala kolmapäeval, mil ennetusnõukogu aset leiab, ja seal kannan mina neid ka ette. Ka seda me seekord päevakavasse ei võta, küll aga on reedese istungi päevakavas uus rändepakett, mida tutvustab Siseministeeriumi asekantsler Joosep Kaasik, samamoodi üleriigilise planeeringu "Eesti 2050" [alusuuringu] "Asustuse arengustsenaariumite koonduuring" esimese etapi tutvustus, mida teeb ekspert Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist, ning rahvastikuandmete simulatsioonimudeli arendamine, mida tutvustab Sotsiaalministeeriumi ekspert Magnus Piirits. Nüüd sellest, mis olulised muudatused on vahepeal olnud. Aasta tagasi me tegime sellised otsused järgmiseks korraks, loen need otsused ette. Koosseis on muutmisel, sest paljud valdkonnad või teemad on kahe viimase valitsuse koosseisu ajal liikunud teiste ministeeriumide alluvusse või on muudetud osapoolte vastutusvaldkondi. Seetõttu oleme muutmas komisjoni koosseisu ja võtame komisjoni täiendavalt juurde – see on selle otsuse rakendamine – Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna üldhariduse valdkonna juhi, samamoodi Kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsleri, Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juhataja ja Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri. Lisatud on senistele Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli demograafiavaldkonna esindajatele Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia esindaja ja Välisministeeriumist globaalküsimuste asekantsler. Samamoodi on muutmisel majandus- ja tööstusministri positsioon, kuna ka ministri [ametinimetus] muutus. Siiani on kokku lepitud korralised kohtumised. Komisjon ühiselt hindas, et need peaksid olema ajalises nihkes, et käia [ühte] jalga riigi eri otsustuskohtadega, olgu selleks riigieelarve tegemine või muud teemad. Üks nendest oli ka valmiv analüüs, millest siin korduvalt räägitud on. Samamoodi jõudis komisjon oma aruteludes tulemusele ja andis komisjoni juhile ka sellekohase suunise, et eesmärgiks ei saa olla see, et luua kõikehõlmavat rahvastikku mõjutavat dokumenti, sest varasemad sellelaadsed püüdlused ei ole õnnestunud. Seetõttu tuleb keskenduda olemasolevatele strateegiatele ja arengukavadele, milleks on peaasjalikult suur alusdokument, "Eesti 2035" arengukava, ja minu valdkonnast heaolu arengukava, millesse on hiljuti integreeritud varasem laste ja perede arengukava, mis rääkis sündimusest ning laste ja perede olukorrast detailselt ja eraldiseisvalt. Kõik need teemad on heaolu arengukavasse üle viidud. Siis on rahvatervise arengukava. Neid arengukavasid, mis on [sündimuse teemaga] puutumuses, on veel, näiteks hariduse, kliima või ruumilise arengu valdkonnas. Kõikides nendes arengudokumentides tuleks spetsiifiliselt kajastada aspekte, mis rahvastikuprobleeme konkreetselt mõjutavad. Kohe ei lepita kokku ka järgmise kohtumise teemasid, sest aeg on näidanud, et elu on muutumises: täpselt praegu me oleks pidanud [analüüsiga] valmis olema, aga analüüs ei ole valmis ja seda me seekord arutada ei saa. Teine küsimus: "Kuidas plaanite tagada, et komisjoni tegevusse kaasatakse rohkem eksperte, kes suudaksid pakkuda teaduslikult põhjendatud lahendusi rahvastikukriisi lahendamiseks?" Siin ma pean küll ausalt ütlema, et peaasjalikult ekspertidest see komisjon koosnebki, lisaks poliitikutele, kes seal oma rollist tulenevalt on. See komisjon on kindlasti kõike muud kui poliitiliselt kallutatud komisjon. Ma küll julgen öelda, et nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli teadlased on nendes küsimustes nagu kõikides teistes küsimustes tõenduspõhisest lähtenurgast ikkagi juhinduvad ega tee küll ühegi erakonna poliitikat. Ja 2024. aastal on sündimuse teemadel eksperte erakordselt aktiivselt kaasatud. Kõige tähtsamaks saab lugeda vanemahüvitise ja peretoetuste tervikanalüüsi esimese etapi tööd, mille raames toimus kolm ekspertrühma kohtumist, kuhu oli kaasatud kaheksa teadlast Tartu ja Tallinna ülikoolidest. Kohtumiste tulemuste põhjal koostati nimekiri teemadest, mida täpsemalt käsitleda, ja tulemus on, et telliti seitse analüüsi kolmelt erinevalt teadlaselt. Praeguseks on valminud analüüs, mis käsitleb nelja suuremat teemat: Eesti perehüvitiste süsteem, sündimus, perede majanduslik toimetulek ning töö- ja pereelu ühildamine koos teadlaste koostatud alusuuringutega ning tegelemist vajavate probleemkohtade nimekirjaga. See ülevaade on hetkel kooskõlastamisel ja lõplik avaldamine on planeeritud, nii nagu ma ütlesin, koos tervikanalüüsiga, kus kõik erinevad osised on üheks analüüsiks koondatud, maikuusse. Seega, ettepanek kaasata rohkem eksperte, et tegeleda sündimuse teemaga, on loomulikult asjakohane. Ministeerium on seda arvesse võtnud ja teeb seda kindlasti ka edaspidi. Ma ei saa jätta ka mainimata, et demograafiavaldkonnas Eestis ei ole liiga palju eksperte, aga sotsiaalvaldkonna asekantsler on ise demograafia doktoriõppes, nii et üks olulisi eksperte ka ise. Laste saamise soovide ja takistuste iga-aastaseks monitoorimiseks lisasime 2023. aastal Eesti sotsiaaluuringusse [pereplaneerimise] mooduli. Eesti sotsiaaluuringut korraldatakse alates 2004. aastast. See aitab hinnata leibkondade ja isikute sissetulekute jaotust, elamistingimusi ja sotsiaalset tõrjutust. See moodul on käivitatud iga-aastasena. Samasugust uuringut korraldatakse kõikides Euroopa Liidu riikides ja see annab meile võimaluse võrrelda ennast teiste riikidega. Ei saa jätta ka mainimata, et on olnud erinevad mitte kõige oodatumad sündmused, mis võib-olla tõrjusid teadlasi demograafia valdkonnast natukene eemale. Me oleme Sotsiaalministeeriumi eelarvest rahastamas Tallinna Ülikooli demograafiakeskuse osalemist rahvusvahelises uuringuprotsessis. Kolmas küsimus: "Teie ministeeriumi seisukoht on olnud, et nii rahvastikutaaste rakkerühma kui ka rahvastikukriisi probleemkomisjoni loomine dubleeriks olemasolevat komisjoni tööd. Kas te saaksite täpsustada, kuidas plaanib komisjon rahvastikuprobleemidega tegeleda viisil, mis välistaks eraldi rakkerühma vajaduse?" Kõigepealt, nii nagu ma ka täna hommikul sotsiaalkomisjonis ütlesin, kõik need komisjonid, mis on loodud Riigikogu juurde, on Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus. Sellega saab Riigikogu iseseisvalt tegeleda. Mis puudutab rakkerühma loomist, siis rakkerühmi on seni Eestis kokku kutsutud Riigikantselei juurde. Riigikantselei juures on sotsiaalvaldkonnas olnud minule teadaolevalt kaks rakkerühma. Üks lõpetas oma töö üsna põhjaliku ja hea tulemusega – äkki see oli 2018. aastal, võib-olla isegi varem, ma jään selle aastanumbri võlgu –, see puudutas pikaajalist hooldust ja just vanemaealiste toimetulekut nii materiaalses kui ka teenuste kättesaadavuse mõttes ja omastehooldajate koormust. Teine oli ligipääsetavuse teemal: selle kokkuvõte oli põhjalik, andis väga selged suunised ministeeriumidele ligipääsetavuse paremaks tagamiseks, ja seda mitte ainult erivajadustega, puuetega inimestele, vaid ühiskonnale laiemalt, arvestades inimeste vanusest või tervislikust seisundist tulenevaid vajadusi. Rakkerühma töö rahvastikuküsimustes ei ole olnud arutuse all. Kuivõrd nende varem nimetatud teemade puhul ei ole olnud valitsuskomisjoni, siis on rakkerühm teatavas mõttes täitnud seda tühimikku. Olen üldiselt seda meelt, et bürokraatiat, igat laadi bürokraatiat, tasub vältida. Arvestades ka nende ekspertide vähesust, kes demograafia valdkonnas Eestis olemas on, ei pea ma mõistlikuks komisjoni tööd dubleerida rakkerühma tööga. Aga see on minu arvamus. Kindlasti on kunagi teisi poliitikuid, otsustajaid, peaministreid, kes peavad vajalikuks see rakkerühm kokku kutsuda. Lisan veel, et rakkerühma kokkukutsumine ei ole kindlasti ühe ministri ainupädevuses. Nüüd, lastega perede, sealhulgas sündimuse vaates tehakse tööd iga päev. Selles mõttes ei saa panna kogu raskust ei rahvastikukomisjonile ega ka võimalikule rakkerühmale või võimalikule probleemkomisjonile Riigikogus. Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond koos statistika- ja analüüsiosakonnaga, ülikoolide, Statistikaametiga, aga ka mittetulundussektoriga selles valdkonnas tegeleb valdkonnaga aktiivselt. Lisaks tellitud uuringutele ja kokkukirjutatavale analüüsile on toodud Riigikokku mitmeid seadusemuudatusi, mis vajaduspõhiselt lähtuvad lastega perede ja laste vajadustest. Neljas küsimus: "Viimaste aastate statistika näitab, et sündide arv on languses. [Jätan vahelt lõigu ära. – S. R.] Millised meetmed on komisjonil kavas soovitada, et peatada sündimuse langus ja tagada rahvastiku jätkusuutlikkus?" 1990. aasta sündimusega võrdlemine on mõnevõrra kohatu, sest oluline osa sel ajal sündinud lastest lahkus Eestist koos oma vanematega peale seda, kui Eesti taasiseseisvus. Suure osa Nõukogude aja sisserändest moodustasid siia kooli lõpetamise järel suunatud noored, kes tihti siin ka pere lõid ja esimesed lapsed said. Suur osa neist liikus aga hiljem kodukohta tagasi ja peale riigikorra muutust oli selline tagasiränne eriti suur. Sündimuse … Ütle mulle korraks, palju mul aega on.

Jaa, 37 sekundit. Kollane raamat on nii karm, et ütleb, et arupärijatele ja küsimustele vastamiseks aega pikendada ei tohi, aga teile tuleb veel küsimusi. Nüüd järgmistele küsimustele vastamisel ei ole teil keelatud käsitleda ka seda küsimust, millele te praegu vastata ei jõua. Nüüd ma võtsin 30 sekundit ära, nii et [teil on] 45 sekundit ja siis läheme järgmiste küsimuste juurde.

Kokku võttes ütlen lihtsalt seda, et need soovitused, mida sündimuse jaoks teha, peavadki tulema sellestsamast analüüsist, mis maikuus avalikuks saab. Ma väga-väga loodan, et need on sisulised, absoluutselt erakondliku mõõtmeta ja päriselt lähtuvad laste ja perede vajadustest, mitte ei arvesta erinevaid poliitilisi jõude ja nende soove. Ja viimane, viies küsimus on läbipaistvuse kohta. [Rahvastikupoliitika valitsus]komisjon teeb alati pressiteate, meie materjalid on Sotsiaalministeeriumi kodulehel üleval. Täna andsin ülevaate sotsiaalkomisjonis. Kindlasti saab sotsiaalkomisjon ettekandjaid paluda, et neid ettekandeid, mida rahvastikukomisjonis on arutatud, saaks ka sotsiaalkomisjonis kuulata. Ühtlasi tegin täna sotsiaalkomisjonis ettepaneku, et me võime ka ühise avaliku istungi korraldada. See annaks huvilistele võimaluse laiemalt kaasatud olla nendes küsimustes.

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud proua minister! Kõigi aegade kõige väiksem sündimuse summaarkordaja Eestis oli 1998. aastal – see oli 1,28. Eelmisel aastal oli see näitaja 1,31. Sel aastal kümnel kuul on sündide arv üle 10% väiksem kui veel eelmisel aastal kümnel kuul. Varem olete te toonud sündide arvu languse argumendiks väite, et sünnitusealiste naiste arv on vähenenud. Sel aastal aga ületame suure tõenäosusega kõigi aegade sündimuse summaarkordaja negatiivse rekordi. Ehk teisisõnu: küsimus ei ole sünnitusealiste naiste [arvu] vähenemises. See negatiivne rekord oli vähemalt pool aastat ette näha. Need tulemuseta, ma kordan, tulemuseta tegevused, millest te rääkisite, viitavad pigem üheselt teie indiferentsusele. Ma küsin ikkagi: miks te olete ministrina olnud sellel teemal nii passiivne?

Aitäh küsimuse eest! Ma lihtsalt ütlen siia algatuseks ära – see ei ole küll kuidagi nagu pääsemine –, et kohortsündimuskordaja on 2024. aastal 0,1 protsendipunkti võrra positiivsem, kui ta oli eelmisel, 2023. aastal. Mingisugune positiivne liikumine siin on. Sellest küll ei saa teha mingit põhjapanevat pikaajalist positiivset järeldust trendi kohta, see on täiesti arusaadav. Ma ei nõustu teie väitega, et ma olen olnud ministrina passiivne nendes küsimustes. Meil on lihtsalt erakondlikel või maailmavaatelistel põhjustel erinevad väärtushinnangud. Osa inimeste väärtustes on oluline roll sellel, et emaks olemine on ka töö ja emaks olemine on naise esmane ülesanne, aga minu jaoks on olulisem see, et inimesed saaksid pere‑ ja tööelu ühitada ja rakendada ennast soovitud määral mitmes eluvaldkonnas: olla ema ja lapsevanem, õppida, teha karjääri ja osaleda tööturul. Selleks viimaseks on astutud üsna mitmeid samme, mis õnneks on ka Riigikogus toetust leidnud, olgu need erinevad toetused suurema vaesusriskiga peretüüpidele, nagu näiteks last üksi kasvatavate vanemate pered, aga ka pered, kus on rohkem lapsi, või siis erinevad teenused perelepituseni välja.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Olgu selle komisjoniga, nagu on, sellised asjad võtavad kindlasti aega. Oleks soovinud, et see aeg oleks lühem, aga see selleks. Mind huvitab rohkem teine asi. Me kõik ju saame aru, et selleks, et perekonnad hakkaksid lapsi saama ja sünnitama, on neil vaja kindlustunnet, eelkõige kindlustunnet homse päeva ees: ehk et oleks stabiilne olukord, stabiilne majanduslik olukord perekonnas. Minu küsimus ongi väga lihtne. Mida on praegune valitsus teinud ja mida tegi põhimõtteliselt sama koosseisuga eelmine valitsus viimastel aastatel, et suurendada seda kindlustunnet? Hirmutatakse inimesi sellega, et homme on veel hullem kui täna, tõstetakse makse ja vähendatakse peretoetusi. Aga millega on saanud hakkama see valitsus ja sai hakkama eelmine valitsus selleks, et kindlustunne suureneks?

Aitäh! Jätan kõrvale 2023. aasta, mil korraks olid lasterikka pere toetused 100 ja 150 euro võrra kõrgemad sõltuvalt laste arvust perekonnas, aga need valitsused, kus mina olen olnud sotsiaalkaitseminister, on tõstnud kolme- kuni kuuelapselise pere toetuse 300 eurolt 450-le ning seitsme ja enama lapsega pere toetuse 400-lt 650 eurole. Esimese ja teise lapse toetus on tõusnud 60-lt 80 eurole ja last üksi kasvatava vanemaga peres üksikvanema lapse toetus 19 eurolt 80 eurole. Sellel ajal on kahekordistatud elatisabi, mis on lapse ülalpidamise kohustuslik makse vanema eest, kes ei ela lapsega koos. Nagu me teame, on üksikvanemad peaasjalikult naised. Vaid 7% üksikvanematest on üksikisad. Samamoodi oleme Riigikokku saatnud [eelnõu], et muuta toitjakaotuspension toitjakaotustoetuseks: jällegi selleks, et kui laps jääb ühe vanemaga, ühe ülalpidajaga, siis tal oleksid paremad üleskasvamise tingimused. Me oleme muutnud lapse[hooldus]puhkuselt välja tulevatele vanematele haigus- ja hoolduspäevade eest makstava hüvitise sissetulekupõhiseks, varem oli see miinimumsotsiaalmaksupõhine. See ka oluliselt parandab väikelastega perede toimetulekut. Ja nii edasi, need kõik on sammud. Me oleme ka kõva häälega välja öelnud, et püüame läheneda vajaduspõhiselt: madala ressursi olukorras suuname meetmed just nendele sihtgruppidele, kel on probleeme rohkem. Aga täiesti nõustun teie jutu algusosaga, mis oli kirjeldav. Pean lihtsalt lisama, et tõsi, ebakindlus on see, mis ei lase lastel sündida ja meie lastevanematel olla õnnelikud ja vabad. Ebakindlust suurendab majanduslik ebaturvalisus, samamoodi julgeolekuküsimused. Kui Eesti riigi ees üldse seisab praegu midagi olulist lisaks sellele, et me tõepoolest soovime, et siia sünniks rohkem lapsi, siis see on Eesti riigi iseseisvus ja julgeolek, ja sinna tuleb paratamatult ressursse suunata.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Rahvastikupoliitika üks alustala on kindlasti kindlustunne riigi suhtes, aga kahjuks oli teie üks esimesi eelnõusid, mis selle koosseisu ajal siia toodi, kohe suurperede toetuste vähendamine. Enne valimisi tõstsite neid, et hääled kätte saada, ja pärast seda oli esimene eelnõu, mida siin menetlesime, suurperede toetuste vähendamise kohta. Palju ei aita kaasa ka maksutõusud ega see, kui me võtame kodustelt emadelt ära ravikindlustuse. Me teeme automaksu, [tõstame] käibemaksu, aktsiise ja nii edasi. Nimetada võiks nii mõnegi veel. Aga küsin teie käest: millised olid teie ettepanekud valitsuses siis, kui olid maksutõusude arutelud? Millised olid teie panus ja ettepanekud, et aidata meie lastega peresid, et nad ei saaks sellist lööki, nagu te praegu olete ette valmistanud ja selle maksukaskaadiga teete? Palun nimetage need ettepanekud.

Aitäh! Minu soovitus koalitsioonikõneluste ajal oli püsida selle laste- ja peretoetuste skeemi juures, mis meil täna on – mitte minna üle vajaduspõhisele lastetoetuste süsteemile. Ma olen seda korduvalt öelnud. See skeem, mis meil praegu on, toetab ja väärtustab igat Eestis sündinud last, aga paneb rõhu nendele gruppidele, kus võib vaesusrisk olla suurem. Need on kahtlemata nii [pered], kus on enam kui kolm last, kui ka pered, kus üks täiskasvanu kasvatab last või lapsi. Mis puudutab julgeolekumaksu, siis selles olen ma valitsuskoalitsiooniga olnud küll ühel meelel. Vastan täpselt samamoodi nagu härra Belobrovtsevile: kui Eesti riigil on sündide [arvu] tõstmise kõrval tänases maailmas midagi olulist, siis see on Eesti iseseisvuse säilitamine nii keerulises julgeolekuolukorras, nagu see meil praegu Venemaa naabrina on.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna sotsiaalkomisjonis kuulsin, et rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni teemadeks on muu hulgas keskendumine sündidele ja perede turvalisusele, aga tegudes te ju ei toeta kuidagi neid eesmärke. Näiteks, nagu eelmine küsija juba mainis, tühistasite te kodus lapsi kasvatada otsustanud koduse ema ravikindlustuse. See hakkab järgmisel aastal kehtima. Kui ma selle kohta küsisin, siis teie ütlesite sellise lause, et riik ja maksumaksjad ei pea koduse ema ravikindlustust kinni maksma. Minul tekib küsimus: miks nende emade ravikindlustust ei pea riik ja maksumaksja kinni maksma, aga soomuutjatele ja LGBT-inimestele tehtud kulutused peavad maksumaksja ja riik kinni maksma?

Aitäh! Teie küsimuse kirjeldav osa on mõnevõrra eksitav, sellepärast et me räägime vaid ülalpeetava abikaasa ravikindlustusmaksest. Selliseid lastega naisi, kes on ülalpeetavad abikaasad, on tuhatkond. Me räägime vaid nendest, kellel on vähemalt üks alla kaheksa-aastane laps või vähemalt kolm alla 16-aastast last. See tähendab seda, et me räägime olukorrast, kus inimene saab endale lubada kodus olemist, sest peres on vähemalt üks täiskasvanud töötaja, kes käib tööl. Aga samal ajal need üksikvanemaga pered, kelle olukord võib olla nii majanduslikult kui igapäevaelu korralduse mõttes veelgi keerulisem, seda hüvet kunagi ei saa, sest nad ei ole ülalpeetavad abikaasad, vaid nad on väga erinevatel põhjustel jäänud üksinda last kasvatama. Ma arvan, et kui me pakume ühiskonna poolt hüvesid, siis need peavad olema kättesaadavad üksteisega sarnases olukorras olevatele inimestele. Veel kord: kui tegemist on olukorraga, kus perekonnas on puudega laps, siis makstakse ravikindlustus[makseid] selle ema eest [ka edaspidi]. Kui [peres] on vähemalt üks alla kolmeaastane laps, siis [vanema eest] ravikindlustus[makseid] makstakse. Aga olukorras, kus meie elanikkond vananeb, töökäed on vajalikud ja maksutulu on riigile vaja selleks, et süsteemi üleval pidada, neidsamu laste‑ ja peretoetusi ning pensione maksta ja ka tervishoiuteenuseid osutada, on meil tarvis töölkäijaid. Vaadates individuaalselt, [on selge, et] nende ülalpeetavate abikaasade, tuhatkonna inimese eest, kes olid lastega kodused, ei maksnud riik seni ka sotsiaalmaksu, mille kaudu nad oleksid saanud koguda pensioni. Kui me vaatame nende emade tulevikku, [näeme, et] nad on pensionieas päris keerulises olukorras: suure tõenäosusega [võivad] nad olla vaesusriskis või lausa kannatada vaesuse käes. Ehk: meie individuaalsed sotsiaalkaitsesüsteemid on alates taasiseseisvumisest üles ehitatud individuaalsele lähenemisele, mistõttu on siiski eeldus, et tööealised inimesed käivad tööl. Kui perel on tõepoolest võimalik ülalpeetava abikaasa rolli rahastada, siis saavad inimesed seda teha. Me analüüsisime ka seda, milline võib olla inimeste potentsiaalne käitumine. Nägime, et nii mõnedki võtavad ennast siis töötuna arvele. Sel juhul [makstakse] nende eest sotsiaalmaksu ja [see annab neile] kindlustatuse. Osa võib-olla soovib seda elustiili jätkata ja ostab eraravikindlustuse, aga kindlasti on ka neid, kes lähevad tööle. Paari aasta jooksul on need proportsioonid pigem töötamise ja töö otsimise suunas liikumas.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! See on tõsi, et te olete olnud ühed suurimad ebakindluse loojad, sest esiteks te kahjustasite õiguskindlust ja teiseks kahjustasite väga sügavalt nende inimeste usku riigisse ja lubadustesse, kes juba planeerisid ja saidki endale lapsed selle riigi lubaduse põhjal. Siis öeldi, et head aega, meie lööme nüüd uue korra majja ja ükski lubadus ei pea. Aga samal ajal kui te jõuga [tühistasite] omaenda lubaduse ja teiste erakondade väga – võiks öelda – vennaliku jõuliste perehüvitiste otsuse, ütlesite, et on ju olemas hoopis muud meetmed, mis toetavad sündimust. Millised muud meetmed siis on teil vahepeal üles leitud ja mida te olete kasutanud? On midagi eluasemega seoses või midagi muud tulnud?

Aitäh! Jällegi, teie küsimuse kirjeldavast osast jääb mulje, nagu oleksin mina soovinud lasterikaste perede toetustest lauget väljumist ja nende indekseerimist, aga see ei vasta tõele. Poliitika on, nagu ikka, kompromisside kunst ja see oli osa koalitsioonileppest, mis tehti koalitsioonis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Reformierakonna ja Isamaaga. Juba algusest peale on olnud minu ja Reformierakonna seisukoht, et sellises suuruses lasterikka pere toetused, nagu 2023. aastal kehtisid, ei ole meie riigile rahaliselt jõukohased. See on väga kulukas ja seetõttu ma ei häbene absoluutselt, et minu ministriks olemise ajal, vaatamata 2023. aasta erisusele, on lasterikka pere toetus seitsme ja enama lapsega peredes tõusnud 250 eurot ja kolme kuni kuue lapsega peredes 150 eurot. Samamoodi on tõusnud esimese ja teise lapse ja üksikvanema lapse toetus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tavaliselt on nii, et see põld või taim, mida kasvatatakse ja kastetakse, kannab vilja, aga rahvastikuteemasid ei ole Kaja Kallase juhitud valitsused kuidagi soosinud. Mulle rahvastikupoliitikuna on jäänud mulje, et neid on suisa vaenatud, ja tööpõld kiratseb. Kuid viljakandvaid näiteid on Eestil omast käest võtta. Aastal 2017 [hakkas kehtima] Riigikogus vastu võetud seadus, [millega loodi] kolme või enama lapsega pere toetus. See soodustas sündimust viisil, et kahel järjestikusel aastal sündis Eestis 25% rohkem [pere] kolmandaid ja enamaid lapsi. Ma küsin: mida on selline Kaja Kallase juhitud ja ka teie valitsuse demograafiaprobleemidest kõrvale vaatamine meie riigi sündimusprobleemidele teie hinnangul andnud? Kas see on aidanud kaasa kahanemisspiraali peatumisele või on juhtunud halvem: on see andnud probleemidele hoogu juurde? Kust tuli selline jäik sündimusega seotud küsimusi eirav ja demograafiaprobleemidesse mitte tõsiselt suhtuv hoiak? Kas see tuli Reformierakonna juhtkonnast või Sotsiaalministeeriumist?

Aitäh küsimuse eest, aga vastus on väga lihtne. Kaja Kallase juhitud valitsuste ajal juhtuski see, et 400 eurolt tõusis seitsme ja enama lapsega perede toetus 650 eurole ehk 250 euro võrra. Siis viimati tõusid laste- ja peretoetused. Aastal 2017 tõepoolest loodi lasterikka pere toetus, seda on säilitatud ja seda me oleme pidanud väga heaks meetmeks, aga mitte püsivalt sündimust kõrgel tasemel hoidvaks meetmeks. Eesti on Euroopa Liidu riikide tipus oma erinevate rahaliste toetustega, aga need ei ole andnud meile tulemust, mida me soovime. See tähendab seda, et me peame senisest rohkem nii vajaduspõhiselt lähenema kui ka üle vaatama teenuseid, ümber kujundama keskkonda, et see oleks lastesõbralik, ja mitte vaatama ainult rahaliste toetuste poole, sest need meile kahjuks tulemust andnud ei ole. Ja lõppeks, me peame olema ka ratsionaalsed ja võtma endale kohustusi, mis on jõukohased. Kõige selle juures tuletan veel kord meelde, et 2022. ja 2024. aasta võrdluses on just Kaja Kallase juhitud valitsused olnud need, kelle ajal suurenes igakuine sissetulek seitsme ja enama lapsega perede puhul 250 eurot ja kolme kuni kuue lapsega perede puhul 150 eurot, pluss veel 40 eurot esimese ja teise lapse pealt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mulle jäi korraks kõrvu – võib-olla ma kuulsin valesti –, et te mainisite rahvastiku arengukava juures ka kliimaeesmärke või ütlesite sõna "kliima" selle juures. Kas nendel on mingi omavaheline seos? Miks te selle sinna vastusesse tõite?

Ma rääkisin küll keskkonnast ja keskkonnal on kindlasti sellega seos, sest sellel, milliseks me kujundame keskkonna, milles lapsed elavad, olgu see seotud avaliku transpordiga või millegi muuga, on väga suur roll: kas laps saab iseseisvalt trenni-kooli või peab [teda sinna] viima lapsevanem oma töö kõrvalt iga päev, kas laps saab kasvades rohkem iseseisvalt turvaliselt vastutust võtta – seesama liikumine kooli või trenni. Tegelikult on keskkonnal väga suur mõju, muu hulgas laste vaimsele tervisele, ja laste vaimne tervis omakorda mõjutab laste head käekäiku väga oluliselt. Pikemalt räägin kolmapäeval keskkonna mõjust laste vaimsele tervisele ennetusnõukogus, kes regulaarselt käib koos Justiitsministeeriumi juhtimisel.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Täna istungi alguses andsin Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt üle otsuse eelnõu, milles [antakse] valitsusele ülesanne, mis puudutab just nimelt meie noori ja lapsi, nende sotsiaalmeediakasutust ja ka võimalikku piirangute sisseviimist, aga esmane ülesanne on eelkõige analüüsi läbiviimine. On erinevaid riike ja näiteid: võib-olla kõige viimane, kõige värskem on Austraalia, kus keelustati sotsiaalmeedia platvormide kasutamine alla 16-aastastel lastel, Prantsusmaal on piirang kehtestatud [alla] 15-aastastele ja ma tean, et Ameerikas Ohio osariigis on samuti piirangud. Kuidas teie suhtute sellesse ja vaatate seda asja? Kas meil on need analüüsid olemas või me peaksime selle asja ikka päris põhjalikult ette võtma ja ka midagi korrigeerima?

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Meil on erinevaid analüüse, millest tegelikult ka teatav pilt kokku jookseb, aga mitte tervikpilt. Me teame laias laastus seda, kui palju aega lapsed internetis, arvutis, sotsiaalmeedias veedavad, aga me ei tea tegelikult kuigi täpselt seda, mida nad seal teevad. Erinevad riigid näevad hirmsasti vaeva, et seda teatavas mõttes ikkagi nagu uut teemat käsitleda ja selle sügavustesse süüvida, et sellest aru saada. Olen ise käinud mitmel rahvusvahelisel üritusel, kus on arutelu all olnud peamised tehnoloogilised viisid, kuidas piirata noortel nende vanusele mittevastava info kättesaadavust internetis, ka sotsiaalmeediakanalitel – sinna näotuvastuse moodulid vahele panna ja nii edasi. Tegelikult ei ole üheski riigis seda tänaseks käivitatud. Internet on õnneks või kahjuks riikideülene, nii et need diskussioonid rahvusvahelisel tasandil käivad. Siis jah, on riike, kes on teinud väga sihipäraselt piiranguid. Ma arvan, et teie ettepanek analüüsida on hästi hea. Minu soov on, et kui seda tegema hakatakse, kaasataks ka noori. Kui ühiskonnas siin mõni kuu tagasi oli avalik arutelu koolis telefonide keelamise üle, siis noored võtsid tegelikult väga asjalikult sõna: väga paljudes koolides on telefon nutiseadmena õppevahend. Nii et eks ta on selline kahe teraga mõõk, igal mündil on kaks külge. Seda tuleb vaadata sel viisil, et internet ja sotsiaalmeedia on tulevik. Seda lastel lõpuni ära keelata – ma ei kujuta ette, et see oleks võimalik. Kui piirangud luua, siis need piirangud peavad olema proportsionaalsed ja ka lastega läbi arutatud. Viimane näide: kui noortelt sai küsitud, mida te seal internetis vaheajal teete, siis lapsed vastasid, et oi, me vaatasime, kuhu teatrisse klassiga järgmine kord minna. Väga põhjendatud, eks ole, nii et võta sa kinni. Aga analüüsida kindlasti tuleb.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Kuulasin tänast diskussiooni ja tahan ära klaarida ühe vea. Te väitsite, et üksikemade toetamine ja paljulapseliste perede toetuse tõus on justkui Reformierakonna eestvedamisel toimunud. Ei, see on ikkagi Isamaa Erakonna tehtud. Teie olete [toetusi] küll pigem üritanud vähendada, oletegi vähendanud. Aga Kert Kingo esitas teile üsna hea küsimuse, millele mina ka vastust ei saanud. Riik ja ülejäänud maksumaksjad ei pea koduse ema ravikindlustust kinni maksma teie väitel. Kert Kingo küsis, et aga miks peaks siis kinni maksma soovahetusoperatsioone ja iga-aastaselt sadu tuhandeid eurosid raha LGBT-ühingule propagandaüritusteks külvama. Kas te leiate, et need kaks asja on õiges proportsioonis?

Aitäh küsimuse eest! See on circa miljard, mida me lastega peredele perehüvitiste seaduse alusel maksame. See summa, mis läheb erinevatele strateegilistele partneritele, on Sotsiaalministeeriumi, minu valitsemisala eelarvest 0,01%. Need strateegilised partnerid, küllap olete kuulnud, on puuetega inimeste koda, Lastekaitse Liit, Lastekaitse Liiduga koos lasterikaste perede liit, vanemaealiste võrgustik, mida juhib Kuldne Liiga koos Praxisega. Sinna on oma tegevustega kaasatud pensionäride [ühenduste liit]. Vaid väga väike osa on see, mis läheb teie taunitud sihtgrupile, ja see on otse seotud inimõiguste kontekstiga, kuigi ka eelmainitud on põhimõtteliselt inimõiguste valdkonda kuuluvad teemad.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahvastikuministri ametikoht loodi 1997. aastal, et juhtida tähelepanu rahvastiku arengutele alates integratsioonist kuni sündimuse küsimusteni. Selle tähtsust ei seatud aastaid kahtluse alla, sest demograafilised väljakutsed on olemas ja süvenevad. Ometi kaotati see ametikoht 2021. aastal, kui Kaja Kallase juhitud valitsus otsustas rahvastikupoliitika siduda üldise heaolu arengukavaga. See oli ilmselgelt vale samm. Sündimus Eestis on järsult langenud. 1990. aastal sündis 22 308 last, 2023. aastal aga alla 11 000. See on selge märk, et kriis süveneb ja olemasolevad meetmed on ebapiisavad. Ka Sotsiaalministeeriumi tegevus rahvastikupoliitika valitsuskomisjoniga on pehmelt öeldes halvatud. Komisjon pole isegi regulaarselt kogunenud. Kas selline tegevus näitab tõsist suhtumist meie rahva püsimajäämisse? Ei näita ju. Kaja Kallase valitsus lubas 2021. aastal, et rahvastikupoliitika integreeritakse heaolu arengukavasse, ja Sotsiaalministeerium koordineerib seda. Kuid mis on selle tulemus? Me näeme hoopis vastupidiseid trende: sündimuskordajad vähenevad, arengukavas seatud sihid jäävad paberile ja riik ei suuda pakkuda konkreetseid lahendusi. See on klassikaline näide bürokraatlikust venitamisest ja prioriteetide segi ajamisest. Peaministri kohustus on juhtida rahvastikupoliitikat, sest see on meie põhiseaduslik ülesanne: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine, kuid praegu on peaminister selle vastutuse sisuliselt loovutanud teistele, kes pole varustatud ei vajalike ressursside ega pädevusega. Sündimuse suurendamine ja rahvastikukriisiga tegelemine ei saa olla üksnes Sotsiaalministeeriumi alateema. See vajab keskset juhtimist, strateegilist nägemust ja tugevat poliitilist tahet, mida Reformierakonna juhitud valitsusel ei ole. Mida tuleks teha teisiti: esmalt tuleb taastada rahvastikupoliitikat juhtiv ametkond või luua peaministri rahvastikubüroo, mis suudaks pakkuda konkreetseid lahendusi ja strateegiaid. Samuti tuleks rahvastikupoliitika tõsta valitsuse prioriteediks. See teema ei tohi Sotsiaalministeeriumi mahuka töö seas kaduma minna. Rahvastiku[kriisi] lahendamine on sama oluline kui julgeolek või majandus. Lahenduste leidmiseks peame vaatama kaugemale sellistest sõnadest nagu "analüüsida", "soodustada" või "arendada". Meil on vaja konkreetseid meetmeid, mis toetavad peresid ja suurendavad sündimust. Lisaks peame väärtustama abielu, perekonda ja suurperesid – mitte pelgalt sõnades, vaid poliitika kaudu. Eesti rahvas väärib enamat kui pealiskaudsed arengukavad, teoreetilised eesmärgid ja tühjad lubadused. Vajame praktilist tegevust, sihikindlat juhtimist ja tõsist pühendumist, et vältida rahvuse hääbumist. Valitsuse tegevusetus selles küsimuses on vastutustundetu ning rahvastikukriisi lahendamine peab olema poliitiline prioriteet, mitte kõrvaline teema. Me peame tagama, et Eesti jääks kestma mitte paberil, vaid tegelikkuses, kus igal noorel perel on kindlustunne tuleviku suhtes ja igal lapsel võimalus kasvada üles elujõulises ühiskonnas. Aitäh!

Suur tänu teile! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma eeldan, et ta siiski kuuleb meid ja ei ole lahkunud saalist pärast küsimustele vastamist. See oleks enam-vähem viisakas, et ta ikkagi teab, mis debatti siin peetakse ja mida sellest asjast räägitakse. Aga ma pean ütlema – kahjuks ma teda ei näe siin –, et minister tegi meile siin puldis veidi silmamoondust – isegi mitte veidi, vaid päris palju. Ma kuulasin ja imestasin, et kõik, mis puudutas suurperetoetusi ja lastega perede hüvesid, ongi justkui alanud Kaja Kallase valitsuse headusest – et lapsetoetused üldse tõusnud on ja et suurperedel üldse hüved on. Tegelikult on muidugi olnud otse vastupidi: just nimelt Kaja Kallase valitsustest sai alguse lastetoetuste vähendamine ja sõnamurdlik suhtumine lastetoetuste tõstmisesse. 2023. aasta alguses, kui Isamaa oli valitsuses, toetus tõusis, ja esimese eelnõuna andis meie sotsiaalkaitseminister oma käega sisse lapsetoetuste vähendamise. Samal ajal, maikuu sees 2023, andis ta Postimehele ka intervjuu, kus teavitas, et järgmisena lähevadki käiku soolise enesemääramise teemad. Jah, hiljem on sama ministeeriumi terviseminister teavitanud meid sotsiaalkomisjonis, et soolise enesemääramise teemadega siiski ei tegeleta. Nii et mine võta kinni, kus tõde siis oli: kas sellega tegeleda soovinud ühe ministri jutus või selle teise ministri jutus, kes ütles, et teemaga ei tegeleta. Isamaa on aga olnud nii laste- kui ka peretoetuste tõusu juures, samuti suurperetoetuse tõusu juures: me tegime ettepaneku tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 euroni, mitte 80 euroni, kuhu me ta tõstsime, ning ka üksikema [lapse] toetus võinuks meie hinnangul olla 100 eurot. Ma olen ise näinud pealt Reformierakonnas kõnealuse rahvastikupoliitika teema mitte tõsiselt võtmist, pisendamist ja ka isegi kaigaste kodaratesse loopimist. Samas on välja öelnud kõik rahvastikupoliitikud ja teadlased, keda me kõik hindame, et peredele antud lubadusi ei tohi tagasi võtta, see haavab perede turvatunnet. Kes vähegi loeb sotsiaalmeediagruppe, näeb seal iga päev naiste enda arvamusi: kas julgen kolmanda lapse saada, kas julgen seda, teist, kolmandat teha; äkki kaob seegi, mis juba olemas. See on Kaja Kallase valitsuste tulemus. Kuna minister andis meile olulisi selgitusi, siis ma tema kiituseks ütlen, et mulle tundub, et ta on asunud opositsiooniga vähemalt dialoogi, kuid ta viib küsimuse maailmavaate, mitte probleemi tasemele. See on sündimuse probleem, millega me peaksime tegelema ja mis see tegelikult on: meil sünnib lapsi liiga vähe, et seda riiki ka tulevikus, üle aegade pidada eesti keeles, eesti kultuuriga ja rahvana. Tavaliselt on nii, et see põld või taim, mida kasvatatakse ja kastetakse, kannab vilja, aga rahvastikuteemasid ei ole Kaja Kallase juhitud valitsused soosinud. Kordan üle: mulle on rahvastikupoliitikuna, rahvastikuministrina jäänud mulje, et neid teemasid on suisa vaenatud, kalevi alla topitud, ning see tööpõld kiratseb jätkuvalt, kuigi kuulsime ministrit ütlemas, et aasta lõpul ta siiski soovib rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni veel kord kokku kutsuda. Ma rõhutan: Eestil endal on omast käest võtta positiivseid näiteid, mis tõid tulemusi. Ma lükkan ümber ministri öeldu, et lapsetoetused või peretoetused tulemusi ei anna. Annavad küll! 2017. aastal [hakkas kehtima] Riigikogus vastu võetud seadus, [millega loodi] kolme või enama lapsega pere toetus. See soodustas sündimust viisil, et kahel järjestikusel aastal sündis Eestis 25% rohkem [pere] kolmandaid või enamaid lapsi – keskeltläbi 600 last aastas. Sündide arv on nüüdseks langenud alla 10 000 lapse aastas ja see paistab veelgi langevat. Ma ei oota vastuseid selle kohta, et Soomes, Lätis ja kusagil mujal Euroopas veel on samamoodi. Ma ei oota ka seda kommentaari, justkui mulle või Isamaale ei oleks esimesed ja teised lapsed tähtsad. On küll. Eestile on täna ja ka varem olnud iga laps kulla hinnaga, aga … Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Tõsi on see, et alates kolmandast lapsest kasvavad pere kulud hüppeliselt, sest ruumi ja kõiki muid asju on rohkematele lastele ja suudele tarvis. See kolme või enama lapsega [pere] toetus, mis 2017 loodi, tõestas just seda, et need vanemad, kelle perre sooviti lapserõõmu lisaks, julgesid selle sammu astuda. Veel jäi mulle ministri jutust silma, et minister kipub arvama, et küsimus on maailmavaateline ja opositsioon tahab teha naistele laste saamise ja laste kasvatamise … Justkui meie arvame, et see on eraldi tööharu, aga me pole kunagi nii mõelnud. Mina opositsioonis olen seisnud nende perede eest, kes ise tahavad lapsi saada. Suurperesid on meil keskeltläbi 14%: nemad kannavad Eesti jätkusuutlikuna hoidmise vastutust ja neis kasvavad üles kolmandad ja neljandad lapsed ehk Eesti järelkasv. Nad näevad rohkem vaeva. Me oleme öelnud ainult seda, et vanemlust tuleb rohkem hinnata ja vanemate töö tegemist oma töö, karjääri kõrvalt tuleb rohkem hinnata, sest nendele inimestele, kes liberaalses demokraatias teevad valiku, et neil on riigi ees kohustusi vähem ja nende valikuvabadus on ainult enda töö ja karjääri suunas, hakkavad need 14% peresid tulevikus pensioni maksma. Seda tuleb ka arvesse võtta. Niimoodi. 2015–2019 menetles Riigikogu koosseis rahvastikupoliitika põhialuseid. Nende kinnitamiseni ei jõutud: mina mäletan, et Reformierakond oli vastu. Järgmises koosseisus töötas Riigikogus rahvastikukriisi probleemkomisjon, mis tõi rahvastikukriisi probleemi avalikkuse silme alla. Selle probleemkomisjoni pani Kaja Kallase valitsus kinni ja kogu temaatika pakiti sotsiaalkaitseministri portfelli. Tööd alustas valitsuskomisjon, mis sel aastal pole kordagi kogunenud. Hea küll, aasta lõpus panete märgi maha ja see komisjon siiski koguneb, saate linnukese tööplaani kirja, aga valitsuskomisjonis arutatu ja tehtavad ettekanded ei jõua avalikkuse silme ette. See ei ole minu hinnangul läbipaistev suhtumine. Me oleme sündimuse küsimuses kahanemisspiraalis. Ma küsin: millistel kuupäevadel on kõnealune rahvastikukomisjon arutanud kivina langeva sündimuse küsimust? Kui mina sinna 2022. aastal kuulusin, siis seda seal ei arutatud, aga kõiki muid kaasnevaid ilmaasju on arutatud. Seda on öelnud ka rahvastikuteadlased, et sündimuse probleemi puhul on siiski tarvis võtta kitsam fookus, mitte arutada komisjonis lihtsalt kõiki maailma asju korraga, jõudmata ühegi tulemuseni. Veel: riigis tervikuna levivad ka ministeeriumi jutupunktid, et me oleme noore põlvkonna kaotanud. Aga nii see ei ole. Ma käisin külas Soome ministril, kes tõdes, et see oli riiklik otsus, et nad õpetavad Soomes kõigepealt haridust saama, siis karjääri tegema, maja ostma ja alles siis perekonda looma. Ehk teadlikult lükati [lapse saamine] naiste nooremast east vanemale eale – ja kaotati sündimuses. Kui meie Eestis ütleme, et me teeme sama, siis täpselt selle tulemuse me saamegi, aga tegelikult me ei ole noori kaotanud, sest see põld, mida kastetakse, ka vilja kannab. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Kuna pilti stenogrammi juurde ei panda, siis mainin ja märgin ära, et minister jõudis teie märkuse peale kenasti ka saali tagasi, nii et teie sõna loeb, auväärt ettekandja. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.