Kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seaduse eelnõu (534 SE) esimene lugemine

Tänane esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seaduse eelnõu 534 esimene lugemine. Mul on hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen täna teie ees laste õiguste temaatikaga. Eesti on teadupärast 1991. aastal ühinenud ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. See oli üks esimestest konventsioonidest, mis toona [osana] suurest konventsioonide paketist võeti taasiseseisvunud Eesti siseriiklikusse õigusesse üle. Teadupärast on rahvusvahelised õigusaktid ülimuslikud meie enda õiguse suhtes. Nende aastate jooksul on Eesti ühinenud veel kahe ÜRO lapse õiguste konventsiooni lisaprotokolliga. Üks nendest räägib laste [kaasamisest] sõjakonfliktidesse, õigemini nende kaitsest sõjaliste konfliktide eest. Teine räägib laste kaitsest pornograafia ja seksuaalse väärkohtlemise eest. Täna me oleme siin kaebemenetlust käsitleva [lapse õiguste konventsiooni] fakultatiivprotokolliga. See on [ÜRO] Peaassambleel vastu võetud juba 2011. aastal ja jõustunud 2014. aastal ehk kümmekond aastat tagasi. Selle lisaprotokolliga on tänaseks ühinenud 52 riiki, sealjuures võib meie jaoks oluline olla see, et Euroopa Liidu liikmesriikidest [on seda teinud] enam kui pooled. Protokolli vastuvõtmisel jõustub see kolm kuud pärast ühinemiskirja hoiule andmisest. Kui Riigikogu eelnõu ära menetleb, saab protokoll Eestis seaduse jõu 2025. aasta kevadel. See kehtib loomulikult ka nende kaasuste kohta, mis on alates hoiule andmise hetkest aset leidnud. Protokolliga ühinemisega tunnustab Eesti kõigepealt Eesti laste õigust esitada kaebusi ÜRO lapse õiguste komiteele. See on ühtlasi komitee, kus Eesti käib sellele komiteele [esitatud] raporteid kaitsmas. Lisaraporti esitab Eesti kohta mittetulundussektor – Lastekaitse Liit veab seda eest. Eesti on ainuke riik kogu maailmas, kus lapsed esitasid eelmisel aastal esimest korda enda koostatud raporti ning käisid seda iseseisvalt ÜRO lapse õiguste komitee ees Haagis kaitsmas. Lastel on selle kohaselt võimalik oma õiguste rikkumise kohta esitada individuaalseid kaebusi. Komiteel on õigus menetleda ka teiste riikide esitatud kaebusi, mis on seotud laste õiguste rikkumisega mõnes osalisriigis – need on siis riikidevahelised kaebused. Komiteel on õigus algatada uurimisi talle teatavaks saanud tõsiste ja süstemaatiliste laste õiguste rikkumise kohta osalisriigis. Tuleb märkida ka seda, et protokolliga on Eestil soovitanud ühineda laste õiguste ombudsman Eestis ehk Õiguskantsleri Kantselei – selles rollis on Eestis nemad –, aga ka ÜRO lapse õiguste komitee oma viimati antud soovitustes, mille Eesti sai käesoleva aasta juunikuus. Selline ootus meie suhtes on. Täpsustan, et individuaalsete kaebuste [tegemise võimalus] annab lastele õiguse pöörduda ise kaebusega ÜRO lapse õiguste komitee poole juhul, kui Eestis on rikutud lapse õiguste konventsioonis või selle teistes fakultatiivprotokollides sätestatud õigusi. Ehk siis on see piirav: kaebusi ei ole võimalik esitada kogu Eesti õigusruumi kohta, vaid ainult ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja selle fakultatiivprotokollides sätestatud õiguste ulatuses. Siis peavad olema ka riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendatud. Ehk kui konkreetse juhtumi puhul on ette nähtud kohtumenetlus või kohtumenetlus on võimalik, siis peavad kõik kohtuastmed olema eelnevalt läbi käidud. Kui laps esitab kaebuse ÜRO lapse õiguste komiteele, peab see olema kirjalik, see ei tohi arusaadaval [põhjusel] olla anonüümne. On oluline mõista, et ei pea ilmtingimata kasutama mõnda kuuest ÜRO ametlikust keelest, vaid Eesti laps saab esitada oma kaebuse eesti keeles. Täiendav tingimus on veel see, et kaebus tuleb esitada ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Büroole aasta jooksul pärast seda, kui riigisisesed õiguskaitsemeetmed on ammendunud. Oluline on, et menetluse tulemusel saab laps vastuse, milles kasutatakse lastesõbralikku keelt. Ja kui komitee leiab, et lapse õigusi on rikutud, tuleb liikmesriigil, ehk Eestil antud juhul, arvestada komitee seisukohti ja soovitusi, kuidas kõnesolev puudujääk või olukord lahendada. Nüüd riikidevahelised kaebused. Me deklareerime [eelnõu kohaselt], et me tunnustame võimalust esitada riikidevahelisi kaebusi ka Eesti kohta. See tähendab seda, et kui üks osalisriik väidab, et teine osalisriik ei täida oma laste õiguste konventsioonist või selle fakultatiivprotokollist tulenevaid kohustusi. Selliseid kaebusi saavad esitada ainult need riigid, kes on ka ise sidunud ennast vastava deklaratsiooniga ja kes on allutatud samale menetlusele. Kaebusi saab esitada üksnes samasuguse deklaratsiooni teinud riikide kohta. Vastava deklaratsiooni on tänaseks teinud 13 riiki 52 osalisriigist. Euroopa Liidu riikidest on tehtud see deklaratsioon Belgial, Tšehhil, Soomel, Saksamaal, Itaalial, Portugalil, Slovakkial ja Sloveenial [ning väljaspool seda] Albaanial, Tšiilil, San Marinol, Liechtensteinil ja Šveitsil. Need on siis riigid, kellega võib tõenäoliselt vastastikku selliseid olukordi ette tulla. Komitee on viimase aruandeaasta jooksul – ehk 2022. aastal – käsitlenud 200 individuaalset kaebust. Nendest 64 on registreeritud ja seisukohta on avaldatud neist 62 suhtes. Esitatud on 4 uurimismenetluse taotlust ja menetlus on nendest algatatud 3 juhul. 2022. aasta seisuga oli komitee vastu võtnud ja registreerinud 174 juhtumit ja menetluses oli neist 83 juhtumit. On märgiline, et komitee ei ole alates 2014. aastast lahendanud ühtegi riikidevahelist kaebust, ehk vaatamata riikide õigusele esitada teise riigi suhtes kaebusi seda tehtud ei ole ja neid lahendatud ei ole. Kui tulla lähemale Eestile [ja vaadata], milline on võimalik juhtumite arv ja olukord Eestis, siis [näeme, et] 2023. aastal oli lapse individuaalseid pöördumisi õiguskantslerile esitatud 5 ja täiskasvanute esitatud [pöördumisi] lapsi puudutavates asjades 244. Rõhutan, et need on olnud juhtumid, millega on pöördutud õiguskantsleri poole, kuid mis ei ole läbinud kolme kohtuastet. Pinnale jäävad ainult kolm kohtuastet läbinud kaasused ja ka nende puhul on keeruline ennustada, kui mitu last koos oma esindajaga või iseseisvalt otsustavad ÜRO lapse õiguste komitee poole pöörduda. Mina palun teid, et te toetaksite selle lisaprotokolli vastuvõtmist siin Riigikogus, et me saaksime ÜRO lapse õiguste komiteele esitada hoiule andmiseks [ühinemis]kirja. Sest see on üks täiendav samm selleks, et tagada paremini lapse õiguseid ja anda neile oma õiguste realiseerimiseks ja nende eest seismiseks täiendavad tööriistad. Aitäh teile! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile on. Küsimuste vooru avab kolleeg Urve Tiidus. Palun!

Aitäh teile, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nende näidete põhjal tekkis mul küsimus, kas teil on ülevaade, kui palju on need pöördumised kaasa toonud mingisuguseid positiivseid lahendusi nende laste jaoks. Ja teine küsimus on veel: kust saavad lapsed teada, et sinna võib pöörduda?

Ma ei oska vastata sellele, millised on olnud nende kaasuste tulemused, kui me räägime rahvusvahelistest [kaebustest]. Aga nagu te numbritest nägite, siis ei võta komitee kaugeltki mitte kõiki [kaasusi] erinevatel põhjustel menetlusse. Tuletan meelde, et tegemist peab olema rangelt ÜRO lapse õiguste konventsioonis või selle lisaprotokollides sätestatud õigustega. Ja kui jutt käib juba siseriiklikust [õigusest], mis ei ole seotud selles konventsioonis käsitletud õigustega, siis neid [kaebusi] ei menetleta. Julgen kinnitada, et Eesti lapsed on targad ja nutikad ning meie haridussüsteem õpetab lastele väga hästi seda, millised on nende õigused ja võimalused oma õiguste eest seista. Nii nagu ma rääkisin, on Eesti noored aktiivsed ja meil on Õiguskantsleri Kantselei juures olemas laste õiguste saadikud, kes on ka rahvusvaheliselt aktiivsed. Mina olen laste ja noortega kohtumas käinud. Juba aastaid tagasi oli lasteabitelefon lastel pealuu sees ja ma usun, et me suudame teabe ka nende võimaluste kohta lasteni viia.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhimõtteliselt on meil see süsteem [juba mõnda aega] olemas olnud, mis kaitseb laste õigusi, ja Eesti ei ole päris pika aja jooksul selle konventsiooni [fakultatiivprotokolliga] liitunud. Aga mind teeb murelikuks see, et te viitate siin praegu sellele, et lastel on võimalus esitada kaebusi. Ja teine osa – kaebemenetlus. Individuaalsetes kaebustes käsitletakse konkreetseid asju, [näiteks] lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat ning laste osalemist relvastatud konfliktides. Minu teada vist väga [palju] selliseid kaasusi Eestis ei ole olnud, isegi mitte õiguskantsleri menetluses, sest te ütlesite Urve Tiidusele, et teil puuduvad selle kohta andmed. Aga mind huvitab hoopis see. Konventsiooni tekst on juriidiliselt suht keerukas. Ma olen absoluutselt veendunud, et laps ei suuda sellest tekstist aru saada sellisel määral, et ta saaks kaebuse esitada.

Aitäh küsimuse eest! Täpsustan uuesti, et see, mida te just ette lugesite, on seotud loendiga selle kohta, millised on laste õigused, mida on ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja selle lisaprotokollides käsitletud. Seda, millised on kaasused, mis on jõudnud menetlusse, [me ei tea], ja millised on potentsiaalsed kaasused Eestis, me tegelikult ennustada ei oska. Tõsi on see, et seni – ja ma olen selle eest väga tänulik – ei ole me pidanud tegelema olukorraga, mida [puudutab] lisaprotokoll laste [kaitsmise] kohta sõjalistes konfliktides. Aga selles olevate teemade ring pani meid siseriiklikult ümber mõtestama laste rolli ja õigusi, mis puudutavad erinevaid sõjalisi organisatsioone, relva kasutamist ja erinevat väljaõpet. Nii et tegelikult on meil puutumus sellega täiesti olemas. Ja ma ei alahindaks laste nutikust [ja oskust] enda õiguste eest seista. Lisaks tuleb ka ära öelda, et lastel on õigus ja võimalus võtta endale esindaja, kuid ei ole reeglit, et tegemist peab olema kõrgelt tasustatud advokaadiga. See võib olla ka mõni vanem laps või täiskasvanu, kes on lapsele turvaline ja saab teda selles protsessis toetada.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jah, meil on Eestis tõesti hästi palju lastekaitseorganisatsioone ja erinevaid ühinguid, kes laste eest seisavad ja neid kaitsevad. Minu küsimus puudutab seda pikka saagat, mis on olnud nähtav Facebookis ja mis puudutab Kristiina Heinmets-Aigrot ning tema perekonda ja tütart. Kas sellest konventsioonist on ka tema perele kasu, et ükskord mingisugune konkreetne ja positiivne lahendus nende jaoks tuleks?

Vastan sellele ainult teoreetiliselt ja absoluutselt ei analüüsi konkreetset olukorda. Kõik juhtumid, mille keskmes on hooldusõiguse ning vanema ja lapse suhtlusõiguse küsimused, on allutatud ÜRO lapse õiguste konventsioonile. Ja siseriiklik seadusandlus peab olema kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mis ütleb, et lapsel on õigus tunda oma vanemaid ja [tal peab olema] võimalus nendega suhelda. See on lapse õiguste konventsiooni sõnastus. Tõepoolest saab laps kaebuse esitada, kui tal on olnud ühe vanemaga suhtlemine takistatud, keelatud või piiratud ilma seaduses täpselt sätestatud aluse või korrata ja kui ta ei ole saanud siseriiklikest kohtulahenditest õigust kuni kolmanda astmeni välja.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Tavaliselt kaasuvad õigustega alati ka kohustused. Kui me paneme lastele – ja ma ei tea, mis siin lapse mõiste [määratlusena] on toodud, kas ka kahe- või kolmeaastane võib sinna kaevata – mingid kohustused, mis neile üle jõu käivad, kas me võime siis sattuda olukorda, kus laps võib täiskasvanute omavahelise tüli manipulatsiooni objektiks saada? Kas need asjad on kõik läbi mõeldud? Ütleme lastele, et jaa, te võite kaevata – seda meeldib teha paljudele inimestele –, aga kas ta teab ka seda, et ta vastutab selle eest, kui ta kellegi või millegi peale kaebab [ja et sellega kaasnevad] kohustused? Kas see on läbi mõeldud?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt ja tulenevalt Eesti siseriikliku seadusandluse loogikast, mis on seotud nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse kui ka lastekaitseseadusega, on laps [iga alla] 0–18-aastaseks saanud isik. Laps saab oma õigusi realiseerida kas iseseisvalt või esindaja abil. Näiteks on lastel Eestis lausa seadusest tulenevalt õigus saada teatud kohtumenetlusteks endale esindaja. Kohtuvälistes kaasustes me oleme läinud pigem seda teed, et lapsel on võimalik kasutada erinevaid talle usaldusväärseid inimesi, seda kuni sinnamaani välja, et ka ülekuulamise protsessis peab olema lapsel kõrval talle turvaline isik. See võib olla pedagoogi või sotsiaaltöö haridusega isik, lastekaitsetöötaja või ka spetsiaalse väljaõppe saanud politseiametnik. Me püüame alati teha olukorra laste jaoks võimalikult turvaliseks, ükskõik, mis rollis ta menetluses on – ta võib olla ise mõne teo toime pannud, aga ta võib olla ka ohver, tunnistuse andja. Nüüd see, mis puudutab lapse manipuleerimist vanemate poolt. Me kaldume väga selle teema poole, et millised on lastevanemate vahelised õigussuhted, aga ÜRO lapse õiguste konventsioon on väga palju enamat [kui see]. Ma tuletan meelde, et konventsioon on aluseks sellele, et lapsel oleks õigus saada haridust, talle kohaseid tervishoiuteenuseid, ja väga palju enamat. Me ei [peaks] keskenduma ainult lastevanemate vahelisele vaidlusele. Lapsed on niikuinii Eestis – ja mitte ainult Eestis – sagedasti lahutuse või lahkuminemise järgsel perioodil vanemate [omavahelise manipuleerimise] tööriistaks, mis on kahetsusväärne ja lubamatu ning mis näitab minu hinnangul täiskasvanute ebaküpsust vanemana. Sellega peab tegelema, aga inimese loomust muuta on keeruline. Nüüd me anname lapsele lihtsalt täiendava võimaluse, et kui kõik lootused Eestis õigust saada on kadunud, siis on lapsel veel üks võimalus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus on praktilist laadi. Kõigepealt, kas te oskate anda ülevaate teiste riikide kogemusest, et mis võivad olla need põhjused, mis viivad lapsi kaebust sellele [komiteele] esitama, kui seda saab üldiselt kommenteerida ja kui meil on see teave olemas? Ja teine asi puudutab, veel kord, kulusid. Teatavasti vajab laps ikkagi teatud liiki abi enda kaebuse esitamiseks, näiteks saab ta juristi juurde minna. Aga kui me räägime, et teda tuleb esindada ja me pakume talle ametnike abiga igakülgset turvatunnet, siis [kuidas] need kulud ja teave on organiseeritud?

Analüüsi selle kohta, millised on olnud teiste riikide senised kaasused, ma tõesti ei oska esitada. Mis puudutab laste toetamist, siis meil on kavandatud teavituskampaania, et info selle võimaluse kohta lasteni jõuaks. Ja mis puudutab kaebuse esitamist, siis selle formaat ei ole keerukas, seda saab teha emakeeles. Selleks võib kasutada endast vanema ja võib-olla natukene aktiivsema alaealise [abi], selleks on võimalik ka mõne turvalise täiskasvanu [abi] kasutada ja selleks ei ole vaja juristiharidusega inimest. See, et [formaat] oleks lastesõbralik, ongi selle asja mõte. Nii tulevad lapsele ka vastused lastesõbralikus keeles, mis muidugi ei tähenda seda, et riik ei saaks endale keerulist juriidilist teksti selle kohta, milliseid kohandusi ja muudatusi tuleb enda õigusruumis ette võtta.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma küsin natuke laiema küsimuse, kui lubate. Laste õiguste kaitse, ma tahaks väga loota, on iga poliitiku ja kahtlemata iga valdkonna eest vastutava ministri jaoks prioriteet. Kuidas te üldse hindate Eestis praegu viimaste aastate arengut selles valdkonnas – kas me näeme paremuse suunas liikumist või näeme me negatiivsemat poolt? Meediasse jõuavad alati üksikjuhtumid, aga teil on ilmselt ka laiem pilt. Ja küsin, mis need murekohad on: kas need on pigem seotud lastekaitsetöötajate nappusega, kohaliku tasandi võimekusega, peaasjalikult vanemate enda teadlikkuse või kohati ka lapse suhtes ebaadekvaatse käitumise levikuga, nagu te olete juba viidanud? Mida te näete hetkel trendina ja positiivse või negatiivsena ning millised on peamised väljakutsed ja murekohad selles valdkonnas?

Suur aitäh küsimuse eest! Laste õigused on olnud mulle ülitähtsad alates 1993. aastast, sest sellest ajast töötasin ma Sotsiaalministeeriumis selles valdkonnas, kuni ma 2019. aastal siia majja tulin. Laste õigused on Eestis kaitstud päris hästi, kui me vaatame rahvusvahelist üldpilti. Eesti kuulub nende riikide hulka näiteks koos Rootsiga, keda nimetatakse lipulaevaks. Me oleme väga paljudes küsimustes teistele riikidele eeskujuks ja osaleme päris paljudes projektides, mis õpetavad, suunavad ja kujundavad sellist lähenemist ja praktikat ka teiste riikide tarvis. Meil on olnud suured muutused, mis on seotud lastekaitseseaduse vastuvõtmise ja jõustumisega 2017. aastal. 2018. aastal [jõustus] seadusemuudatus, mis oli seotud alaealiste õigusrikkujate ja suure abivajadusega lastega ning mille kohaselt lapsi karistavalt käitumiselt mindi üle abistavale: me näeme neid lapsi abivajajatena. Me oleme muutnud seksuaalse enesemääratluse iga ja me oleme tõstnud abiellumise ea piinlikult 15 aastalt 18 aastale. See oli tõesti piinlik rahvusvaheliselt. Me oleme tegelikult teinud päris palju asju, rääkimata tõenduspõhistest sekkumistest, nagu lastemaja, perepesa ja multidimensiooniline pereteraapia, mida riik osutab või ka osaliselt rahastab. Aga neid asju on veel. Üks väga oluline liikumine, mis sai alguse 2018. aastal – ma loodan, et ma ei valeta selle aastanumbriga –, on vanemlusprogramm "Imelised aastad". See on tõenduspõhine programm, mis ei ole ilmtingimata mõeldud probleemsete olukordade lahendamiseks, vaid on ennetusmeede kõikide väikelaste vanemate jaoks. Meil on mitmed kohalikud omavalitsused, kes on sellised meetmed igapäevasesse kasutusse võtnud. Riik hoiab koolitajate ja teenuse kvaliteeti või [loob] standardi. Aga murekohad? Loomulikult [tekitab muret] seesama täna juba läbi käinud teemade ring, seega on murekohad loomulikult: lastevanemate vahelised suhted, suhtlusõigus, lapse elukoha määramine ning lapse elus ja ka tema ülalpidamises osalemine. Need ei ole uued probleemid, vaid need probleemid on olnud kogu aeg. Me oleme elatisesüsteemi muutnud: toonud elatisabi inimestele lähemale ja seda kahekordistanud. Selleks et pingeid leevendada, on loodud perelepitus. Aga need [mured] ei kao kuskile. Ja sellest on kerkinud täpselt seesama vanemahariduse küsimus, millega püüame järjest enam tegeleda ja järjest suuremate universaalsete gruppideni jõuda. Me [ei soovi toetada] mitte ainult väikelaste vanemaid, vaid me soovime sealt ka teistesse vanusegruppidesse edasi minna. Ka tõenduspõhiste teenuste arendamine on jätkuv väljakutse. Meil on teenuseid, aga me kindlasti vajame neid veel, ja sellega me tegeleme. Ja meil on lastekaitsetöö arendamiseks välisvahendeid enam kui paarkümmend miljonit järgnevateks aastateks, eeskätt [tulevad need] Norra finantsmehhanismidest, et parandada lastekaitsetöötajate tööriistakasti ja ettevalmistust ning neile tuge pakkuda. Need on kõik väljakutsed. Mõnes mõttes saavad [need meetmed] minna loomulikult paremaks, aga ühiskond kogu aeg muutub ja neid tuleb kogu aeg täiustada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! [Küsin] lapse õiguste ja selle edasikaebamise kohta selle konventsiooni alusel. Ma võin öelda seda, et [vanem], kelle juures [laps] elab, suudab lapse endaga tema õiguste pärast manipuleerida nii palju, kui on just temale kasulik. Ma võin seda väita 101%-lise kindlusega, arvestades minu 25-aastast kohtupraktikat. Nii või teisiti võib laps sattuda ühe vanema mõjusfääri alla, mille tõttu ta annab ütlusi ja esitab neidsamu kaebusi, lähtudes ühe vanema soovist. Ma küsin hoopis selle kohta, et teatavasti on avalikkuse tähelepanu all olnud mitmeid [juhtumeid], kus lapse õigusi on väidetavalt kuritarvitatud. Kas see annab siis nüüd õiguse vanema kohta, kes on õigusi kuritarvitanud, esitada kaebus ka siis, kui see tähtaeg – üks aasta – on juba läbi?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuse esimese poole kohta tahan ma väga öelda seda – õnneks ei kuula siit puldist [öeldut] mitte ainult Riigikogu liikmed, vaid siit räägitakse kõikide inimestega Eestimaal –, et täiskasvanud, vaadakem endale otsa, ärgem manipuleerigem lastega, vaid andkem neile [rohkem] otsustusvabadust koos väikeste, eakohaste vastutuse võtmise võimalustega. Aga olge ka tähelepanelikud nende tuttavate suhtes, kes on teile lähedal. Kui te teate, et manipuleerimine aset leiab, siis olge kriitilised, ärge andke sellele hoogu juurde, ärge kiitke seda heaks. Mis puudutab neid päris kohtukaasusi, siis ma julgen öelda, et nendesse keerulistesse vaidlustesse on alati kaasatud ka lastepsühholoogid, kes on andnud hinnanguid, ja hea psühholoog näeb manipulatsiooni läbi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu muidugi öeldud, et teie jutt selle kohta, kuidas teie olete siin aastakümneid pingutanud laste heaolu tagamise nimel, ei ole absoluutselt tõsiseltvõetav. Me kõik teame, et teie osalusel tegutsev valitsus on äärmiselt laste- ja perekonnavaenulik. Ärge tulge meile midagi rääkima oma püüdlusest lapsi kaitsta enne, kui te ei ole selgelt astunud vastu sellele, et Vabariigi Valitsus rahastab jätkuvalt Eestis [aastas] rohkem kui 3000 lapse tapmist enne nende sündi. Ja ma tean, et teie ise pooldate seda. Aga selle kõnealuse eelnõuga seonduvalt tahtsin küsida seda, et kas ei või juhtuda selline olukord, et te loote mehhanismi, mille abil saab Eestis kehtivast õigusest mööda minna. Näiteks, Eestis kehtiva seaduse kohaselt – toon näite – ei saa alaealine teha soovahetusoperatsiooni enne täisealiseks saamist. Siis pöördub ta aga selle komitee poole, kes leiab, et jaa, sellega on rikutud lapse [õiguste] konventsioonist tulenevaid õigusi tema tervise kaitsele ja enesemääratlemisele, identiteedile, ning ütleb, et seda tuleb talle võimaldada. Mis saab siis, kui komitee näiteks sellist asja ütleb, aga see on vastuolus Eestis kehtivate seadustega?

Aitäh küsimuse eest! Ma jätan kommenteerimata teie hinnangu ja vastan küsimusele. Kuivõrd ÜRO lapse õiguste konventsioon ja tema lisaprotokollid ei ole selgelt andnud lastele sooidentiteedi puhul mingeid täiendavaid õigusi lisaks sellele, mis on siseriiklikus [seadus]andluses, siis kõikides nendes küsimustes see kaebe[süsteem], mis antud raamistikus kasutusel on, ei toimi.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma kindlasti ei nõustu sellega, et valitsus on lapsevaenulik. See on kommentaar. Ka mina arvan, et meie lapsed on tublid ja kindlasti targemad, kui vähemalt mina olin selles vanuses, kui ma veel laps olin. Aga mul on ka küsimus. Eestis on ju niimoodi, et õiguskantsleril on laste ombudsmani roll. Nagu sa ütlesid, on viis korda eelmisel aastal tema poole pöördutud. Mis on õiguskantsleri seisukoht ratifitseerimise osas ja kas sellega võivad kaasneda mingid varjatud kulud Eesti riigile?

Aitäh küsimuse eest ja tänan ka toe eest! Õiguskantsler on varasemalt soovitanud Sotsiaalministeeriumile ja Välisministeeriumile, et [Eesti] selle lisaprotokolliga ühineks. Ja nüüd, kui ka lapse õiguste komitee käesoleva aasta suvel meile selle kohta kirjaliku soovituse tegi, on õiguskantsler täiendavalt rõhutanud seda, et meil oleks mõistlik sellega ühineda. Mis puudutab lisakulusid, siis kulu on planeeritud – nii, nagu ma ütlesin – laste teavitamiseks, olgu see kampaania korras või hariduse osana. Tegelikult on see meede tervikuna disainitud selliselt, et lisakulutusi ei tekiks, sest [kaebus] on võimalik lapsel teha oma emakeeles, lihtsas keeles, ilma paragrahvidele viitamata. Selleks, et seda teha, ei ole vaja õigusteaduse paberit. Ja kui laps seda soovib ja vajab, võib inimene, kellel ei ole õigusteaduse kraadi, teda samamoodi selles protsessis toetada: näiteks kirja koostamisel, selle posti panemisel ja nii edasi. See ei peaks tooma täiendavaid kulutusi.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et lapsed ei saa selle protokolli alusel pöörduda komitee poole näiteks soovahetusega seotud küsimustes. Aga kui me vaatame lapse õiguste konventsiooni, siis seal on palju artikleid, mis sätestavad väga laialivalguvad õigused. Näiteks artikli 12 lõige 1 ütleb, et osalisriigid tagavad lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õiguse väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes, hinnates lapse vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele. See võib selle alla minna: [õigus] vabalt ise väljendada oma seisukohti teda puudutavates küsimustes. Artikkel 24 [ütleb, et] osalisriigid tunnustavad lapse õigust võimalikult heale tervisele ning ravivahenditele ja tervise taastamisele. Osalisriigid püüavad tagada, et ükski laps ei jääks ilma õigusest niisugustele tervishoiuteenustele. Hea fantaasia korral võib ka selle sinna alla lükata. Artikkel 36: osalisriigid kaitsevad last kõigi muude lapse heaolu kahjustavate ekspluateerimisvormide eest. Selle võib ka sinna alla lükata, kui seda [artiklit] laialt tõlgendada. Minu küsimuseks jääb: mis saab siis, kui komitee võtab vastu otsuse, mis on vastuolus Eestis kehtiva õigusega? Kas siis tuleb parlamendil hakata Eestis kehtivat seadust muutma?

Aitäh! Komitee saab vastu võtta otsuseid, mis on kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. See konventsioon on Eesti seaduste suhtes ülemuslikul positsioonil. Meie seadusandlus peab olema vastavuses ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokollidega, millega me oleme ühinenud. Eesti on kolmel korral raporteerinud ÜRO lapse õiguste komiteele ja mitte ühtegi sellist ettekirjutust või soovitust ei ole Eesti saanud, [mida järgides] oleks nendel teemadel vastuolu siseriikliku seadusandluse ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokollide vahel. Mis puudutab [artiklite] loendit, millest te rääkisite, siis saabki laps vaidlustada näiteks seda, et tal pole lubatud oma seisukohta väljendada, aga mitte seda, mida te üritate sinna taha täiendavalt juurde mõelda ja mis võiks [teie meelest] sinna alla kuuluda. Lapsele on antud õigus vabalt seisukohta väljendada, mitte kõiki erinevaid seisukohti realiseerida. Minu meelest tuleb siinkohal ka teksti täpselt lugeda ning selle järgi käituda ja seda [olukorda] mõtestada. Ja kordan: seni, kuni ÜRO lapse õiguste konventsioon või mõni selle lisaprotokollidest teid hirmutavaid sätteid sõnaselgelt siia kirja ei pane ja Eesti ei ole nende lisaprotokollidega ühinenud, ei ole mõtet seda tonti seinale maalida.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus on taas praktilist laadi. Ütleme, et on hüpoteetiline olukord, kus laps on läinud vastavasse organisse ja saanud sealt ka näiteks otsuse. Kuidas selle rakendamine peaks Eestis välja nägema, kui ta on saanud õigeksmõistva otsuse? Kuidas see Eestis rakenduma hakkaks? Ma saan aru, et see on jälle hüpoteetiline olukord, aga me peaksime paar sammu ette mõtlema.

Kindlasti saab ka riik vastava otsuse ÜRO lapse õiguste komiteelt koos tungiva soovitusega parandada või täpsustada enda õigusruumi, et lapse õigused oleks paremini tagatud. Lapse osas tuleb menetlus uuesti läbi vaadata. Aga ma julgen küll arvata, arvestades, et meil on seni olnud viis lapse pöördumist [õiguskantslerile], et massilisi kaasuseid tulemas ei ole, millest on muidugi kahju, sest lapsed võiksid oma õigusi realiseerida. Aga võib-olla, vastupidi, ärgitab see võimalus lapsi rohkem oma õiguste eest seisma, mis oleks ka väga teretulnud. Elame-näeme.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! Te kõnelesite siin varasemalt küsimustele vastates, kuidas ikka valitsus seisab laste eest – oli vist niisugune repliik või osundus. Minu küsimus on selle kohta, et teie survel võetakse järgmise aasta 1. jaanuarist, mõne nädala pärast, ära maksuvaba [tulu] laste [ülalpidamise eest]. Te olete asunud välja töötama peretoetuste plaani, et muuta lastega perede toimetuleku toetamiseks ettenähtud lapsetoetuste süsteemi selektiivseks ehk tegelikult nende kärpimist. Selline süstemaatiline [kärpe]tegevuste pakett on ju suunatud laste huvide ning lastega perede sotsiaalmajandusliku toimetuleku ja kindlustunde habrastamisele. Kas see ei ole praegu silmakirjalik retoorika – meil, Isamaal ei ole probleemi selle konventsiooni kui niisugusega –, kui me vaatame tegelikku olukorda ja laste[ga perede] toimetulekut?

Aitäh küsimuse eest! Ma muidugi valitsuse tegevust tegelikult ei kommenteerinud, ma rääkisin, mida on Eesti riik üsna pika aja jooksul laste õiguste kaitseks teinud. Osad asjad on tõepoolest ka praeguse valitsusega seotud, aga suurem enamus on olnud Eesti riigi juba varasemad targad valikud, ja ma olen Eesti riigile selle eest kodanikuna tänulik. Mis puudutab maksuvaba [tulu] kaotamist, siis tõepoolest, me oleme teinud mitmeid selliseid otsuseid, mida majanduslikult parematel aegadel hea meelega ei teeks. Ja selle soodustuse [kaotamine] lastega perede puhul on üks nendest, selleks et riigieelarve oleks natukenegi rohkem tasakaalus ning et meie tulud ja kulud oleksid proportsioonis. Nüüd, analüüs. Ka selle kohta on teil väärinformatsioon. Analüüsi, mida Sotsiaalministeeriumis ette valmistatakse, ei valmistata ette selleks, et teha – [ma ei mäleta], kuidas te end väljendasite, aga sisu oli vist see – vajaduspõhised, (Urmas Reinsalu ütleb saalist: "selektiivsed") selektiivsed toetused. Vabandust, et ei jäänud meelde. Me valmistame ette analüüsi, mis on seotud lastetoetuste, vanemahüvitise, lasterikka pere toetuste ja ka muude meetmetega, mis aitavad peredel toime tulla, seda nii majanduslikus mõttes kui ka igapäevaelu korraldamise mõttes. Ja ma väga loodan, et sealt tulevad head poliitikasoovitused: mida saaks riik teha selleks, et sündide madalseisu vähemalt samal tasemel hoida ja heal juhul tõsta. Sest me teame väga hästi, et sünnituseas naiste arv ei ole praegu väga kõrge, ja teame ka seda, et ülikeeruline on muuta käitumisharjumusi, mis tulenevad esimese sünnituse edasilükkamisest. Paraku on nii, et viljaka ea lõpp on ikkagi suhteliselt ühe ja sama koha peal ning kui esimest sündi edasi lükata, jääb [võimalik] laste saamise periood lühemaks. Ehk siis ma kardan, et noorte naiste puhul ei ole sündide tõstmine meie ühiskonnas enam võimalik. Ja see ei puuduta ainult Eestit, vaid see on oluliselt laiem küsimus.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Riisalo, aga see ongi poliitikavalik. Teie tegelete praegu Reformierakonna maksuküüru projekti elluviimisega, mille [mõju] riigieelarvele on 0,5 miljardit eurot, ja see tegelikkuses habrastab lastega perede toimetulekut. Te ütlesite selle kohta, et vastupidi, peretoetuste ja lapsetoetuste muutmine on suunatud sellele, et toimetulekut kuidagi parandada. No lubage selle üle tagasihoidlikult naerda! Loogika on selles, et te ju – kui ma õieti mäletan – hoopis vähendasite alates eelmisest aastast peretoetusi. See on ainuke praktiline samm. Ja kogu retoorika avalikkuses on olnud suunatud just nimelt peretoetuste ja lastetoetuste selektiivseks muutmisele ehk nende vähendamisele konsolideeritud summas. Minu küsimus on teile [järgmine]. Te ütlesite, et teie valitsuse poliitiline eesmärk – mille hulgas ei ole sõnagi demograafilisest kriisist – on hoida sündimus madalseisus ehk hoida see samal tasemel nagu praegu, kui on dateeritud sajandi [suurim] sündimuskriis, hoida seda madalseisu. Ja [te ütlesite], et sündide kasv ja [peredele] kindlustunde pakkumine ei olegi tegelikult realiseeritav poliitika. Nii et ma saan aru, et te olete ka sisuliselt alla andnud …

Teie aeg!

… ja käega löönud, mis puudutab demograafilise kriisi probleemide lahendamist.

Aitäh! Proua minister, palun!

Lugupeetud härra Reinsalu! Ma ütlesin, et tuleks ära hoida vähemalt täiendav langus, mis puudutab sündide arvu – katsuge kuulata ja ärge pange mulle sõnu suhu, seda esiteks. Nüüd see, mis puudutab vaesusnäitajaid ja Statistikaameti viimaseid andmeid selle kohta. Me näeme taas kord, kus meil on vaesuse puhul kitsaskohad: jättes kõrvale üksi elavad pensionärid, [on vaesusrisk] last üksi kasvatavatel vanematel ja enam kui kolme lapsega leibkondadel. Aga me näeme ka seda, et 2022. ja 2021. aasta võrdluses on kõikidel nendel gruppidel läinud olukord toimetuleku või vaesusriskide mõttes tegelikult paremaks. Mida me selle aja jooksul teinud oleme? Selle aja jooksul oleme tõstnud lasterikka pere toetust kolme kuni kuue lapse eest 300 eurolt 450 eurole, tõsi, ühel aastal, referentsaastal, oli see korraks kõrgem. Aga ma olen korduvalt siit puldist öelnud, et [toetuse suurendamine] ei ole meie riigile majanduslikult või rahanduslikult jõukohane. Me oleme sellel perioodil tõstnud [lapsetoetust] esimese ja teise lapse eest 60 eurolt 80 eurole ja üksikvanema lapse toetust 19 eurolt 80 eurole. Suuremas vaesusriskis olevate perede ehk üksikvanemaga perede elatisabi on käesoleva aasta algusest alates kahekordistatud. Et väikelastega perede toimetulekut parandada, on vanematele, kes naasevad hoolduspuhkuselt, mõeldud hooldus- ja haigus[hüvitis], mis vastab vanema sissetulekutele, mitte nii, nagu varasemalt oli, kui [seda maksti] miinimum[palga] pealt, ja nii edasi. Te võite sellest kõigest mööda vaadata, aga need on faktilised sammud ja teod, mida eelmine ja ka see valitsus on teinud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma väga vabandan, aga piinlik on kuulata. Kõik need head otsused on tehtud siis, kui Isamaa on võimul olnud, ja halvad otsused on tehtud siis, kui Isamaa ei ole võimul olnud. Te võtsite lasterikastelt peredelt ära 200 eurot iga kuu. Kui lugeda üles plusse, mida on teinud Isamaa, siis on need: üksi elava pensionäri toetus, mida te nüüd kärbite, nii et hooldekodudes [elavad pensionärid] seda enam [ei saa]; lasterikaste perede toetus, mille on loonud Isamaa ja millest te kärpisite esimesena 200 eurot kuus Riigikogu valimiste järel; ja lastetoetuse [tõstmine] 60 eurolt 80 eurole, mida ei teinud teie üksi, vaid tegite siis, kui Isamaa oli võimul koos teiega. Nii et täpselt võiks neid fakte ette lugeda, mitte negatiivselt. Te teete kõike seda praegugi: võtate lastevanematelt ära laste [Tervise]kassa pabereid ja kõiki [muid] asju. Te tegelete kogu aeg ju sellega, et pensionäridele – [eriti neile], kes elavad üksi – ja lasterikastele peredele tehtaks liiga. Räägime sellest ausalt.

Teie aeg!

Ma tänan teid, härra Kokk, arvamuse avaldamise eest. Mina ei ole härra Reinsalule vastates kordagi nimetanud ühtegi erakonda, kes oli valitsuses, või loetlenud erakondi … (Vahelehüüe saalist.)Valitsus. Kes olid valitsuses, neid ma tõesti ei loetlenud. Nii et ei ole mõtet siin solvunut (Saalis kõneldakse.) mängida. Mis puudutab üksi elavaid vanemaealisi inimesi, kes elavad hooldekodudes, siis okei – ütleme siis, et Isamaa Erakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna koalitsioonis tegime hooldereformi. Hooldekodus elav pensionär saab avalikku ressurssi keskmiselt 509 eurot iga kuu, korrutame selle 12-ga. See, mille me praegu [kaotame], on 200 eurot üks kord aastas, mis ei ole ka avalikkuse huvi silmas pidades põhjendatud, sest see inimene saab igal aastal [toetust] keskmiselt 12 korda 590 eurot. Need üksi elavad pensionärid, kes elavad jätkuvalt kodus ja üksi, saavad toetust edasi. Ei ole mõtet maalida pilti, nagu sõidaks laev täistuuridel karidele. See ei ole nii. Vastupidi – [hooldereformi jaoks on] 66,1 miljonit eurot, kaks aastat tagasi [panustasime] üldhooldusele ehk vanemaealiste toimetulekule 0 eurot. Jääme faktidele truuks.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Ma tahtsin küsida, et kas me ei peaks antud juhul siiski fokuseerima lapse õiguste protokolliga ühinemisele. Minu arust ei ole seal midagi kirjas ei hooldekodude ega ka peretoetuste kohta. Võib-olla võiks need diskussioonid jätta nendeks istungiteks, kus neid [teemasid] arutatakse, siis olen ka mina oma mõtetega nende juures. Väga raske on ühelt mõttelt teisele hüpata. Aga ma väga hindan neid [mõtteid], kõik küsimused on siiamaani olnud väga [sihipärased] ja head.

Aitäh! Nõustun teiega.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama sotsiaalkomisjoni aseesimehe Riina Solmani. Palun, Riina Solman!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja need, kes jälgivad meid interneti vahendusel! On äärmiselt austav olla selle eelnõu kaasettekandja ja ütlen veel korra selle nime: Vabariigi Valitsuse algatatud kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seadus. Ja täna on meil eelnõu esimene lugemine. Mina olen sotsiaalkomisjoni poolt määratud kaasettekandjaks ja see on ka minu jaoks olnud positiivne võimalus seista lastele enamate õiguste andmise eest. Annan teile ülevaate sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Ütlen siinkohal, et arutelu oli põhjalik. Nii nagu on siin saalis markeeritud erinevaid riske ja küsitud küsimusi, nii lähenesime ka meie sotsiaalkomisjoni liikmetega [teemale] põhjalikult, et oleks kõik üheselt arusaadav ja selge. Kõigepealt andis sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson protseduuriliseks küsimuseks sõna härra Kalle Grünthalile, kes märkis – tõsi, seda märkisid pärast ka mitmed [teised] komisjoni liikmed –, et [protokolli tõlkes] inglise keelest eesti keelde on markeeritud, et tõlkel on informatiivne tähendus. [Küsimus oli,] miks on see ainult informatiivne, see peab ju olema autentne ja täpne. [Vastus on, et] seaduse järgi peabki see tõlge olema otsetõlge ja me ei saa (Helir-Valdor Seeder ütleb midagi.) – jaa, Helir-Valdor – seal väga loomingulised olla. Sellepärast on see tõlge mõeldud informatiivsena, et mitte anda asjadele oma tõlgendusi. Nii seletas seda ka minister: ÜRO-l on erinevad ametlikud töökeeled, seal on kuus ametlikku töökeelt. Ametlik tõlge on tehtud kõigis kuues keeles ning kui tõlketekst, mis peab olema tehniline, ei ole arusaadav, siis saab abi anda Välisministeerium, kes rahvusvahelise organisatsiooniga selles osas täpsemalt suhtleb. Edasi arutasime küsimust, mis puudutab eelnõu sisu üldiselt. Sotsiaalkomisjoni esimees andis sõna ministrile, kes andis meile slaidide abil ülevaate kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seaduse eelnõu taustast ja sisust. Sisu minister juba tutvustas meile, ma ei hakka sellel siinkohal pikemalt peatuma. Sellega saab ilmselt ka ise täpsemalt tutvuda eelnõu materjalide abil. Täpselt nii, nagu kandis minister seda ette siin, kuulsime meie sedasama juttu ka komisjonis. Ta puudutas nii laste õigusi, mis lisanduvad lastele [ühinemise korral], kui ka neid riike, kus on see lisaprotokoll juba vastu võetud. Tõepoolest, Eestis arutati seda juba mõni aeg tagasi ja hetkel on ka õiguskantsleri büroo andnud soovituse selle protokolliga liituda. Seejärel andis sotsiaalkomisjoni esimees sõna komisjoni liikmetele. Sedasama laste relvakonfliktidesse kaasamise küsimust adresseeris taas kord härra Kalle Grünthal. Minister vastas talle sarnaselt siin saalis äsja kuulduga. Tuli ka täpsustus sotsiaalkomisjoni esimehelt, kes märkis ära, et õiguskantsleril on meie riigis laste ombudsmani roll ja tema poole saavad lapsed abi saamiseks pöörduda. Eelmisel aastal oli viis sellist pöördumist. Siis lisas meie sotsiaalkomisjoni esimees, et õiguskantsleri büroo soovitab meil konventsiooni protokolli ratifitseerimisega kaasa minna. Ja siis küsis meie hea komisjoni liige Helmen Kütt selle kohta, et ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu poolt on saadetud komisjonile arvamus, et protokolli tekst võiks olla selgemas keeles. See oli ka härra Grünthali esimene küsimus, et miks on see tõlge vaid informatiivne. Me saime selgituse, et see on selline tehniline norm, mida meie ei saa omatahtsi loominguliselt tõlgendada. Minister vastas ka küsimusele, millal protokoll jõustub. See jõustub kolm kuud pärast ühinemiskirja hoiule andmist ja kehtib alates [hoiule andmise] ajast toime pandud rikkumiste suhtes, ehk siis see kolm kuud läheb sinna alla. Ka Irja Lutsar märkis, et dokumendi tõlge peaks olema inimestele hästi mõistetav. Nagu te näete, siis mitmed komisjoni liikmed avaldasid kahetsust selle üle, et tõlketekst on [ainult] informatiivne. Aga siis me saime teada, et tegelikult plaanitakse, kui meie selle siin Riigikogus ratifitseerime, teha lasteasutustele teavitused, mis on lapsesõbralikus keeles, või kaasates õiguskantsleri. Igal juhul viiakse selle lisaprotokolli kohta läbi teavituskampaania, mis on lapsesõbralikus, arusaadavas keeles. Ja nagu on ka meile öeldud, lapsed on kõik inimesed, kes ei ole saanud veel 18-aastaseks. Ma ise küsisin küsimusi selle kohta, kas lapsi saab manipuleerida, need kattusid siin saalis esitatutega. Me näeme, et meie ühiskonnas rulluvad lahti laste hooldusõigusega seotud küsimused, näiteks kas üks vanem saab väikelast teise vanema vastu ära kasutada, kui ta ei ole kolmes kohtuastmes õigust saanud. Minister vastas sellele, et tõepoolest, me kõik teame, et laste kasutamine tööriistana vanematevahelistes suhetes on taunitav ja inetu. Aga komitee, millest me praegu kõneleme, on väga professionaalne ja ei võta kõiki kaebusi menetlusse. Minister andis siin ka enne ülevaate selle kohta, kui palju kaebusi on esitatud ja kui palju neid on menetlusse võetud. Ainult mõned nendest on saanud täiskäigu. Me ei peaks arvama, et avatakse aparaat või mehhanism, mis hakkab kaebusi massiivselt vastu võtma ja valimatult menetlema. See mehhanism on ääristatud erinevate turvameetmetega, nii et me ei peaks arvama, et me toodame sellega bürokraatiat. Need juhtumid peavad olema väga tõsised ja olema läbinud meie riigis kolm kohtuastet, mille käigus ei ole laps kaitset ega abi saanud. Komisjoni liige Eero Merilind küsis, kas see on esimene kord, kui vastav eelnõu jõuab Riigikogu menetlusse, kuna varem ei ole selle konkreetse protokolli ratifitseerimist vajalikuks peetud ja [see arutelu] on seisnud. Minister kinnitas, et see on esimene kord, kuigi laste õiguste maastikku on pikalt arendatud – alates 1991. aastast – ja kõnealuse fakultatiivprotokolli asjus on juba ammu nii Justiitsministeeriumi kui ka Välisministeeriumiga aru peetud. Ka välismaine surve on olnud, et kas ka Eesti selle protokolliga ühineb. Tänaseks on vastavad asutused analüüsides leidnud, et sellest võiks päriselt Eesti lastele kasu olla. Sest kui kas või üks laps saab abi, on see protsess ennast õigustanud. Sellega nõustun ka mina, olles ise rahvastikuministrina paari juhtumiga kokku puutunud. Need juhtumid, kus lapsed abi otsivad, on väga keerulised. Need puudutavad laste õiguste rikkumist, mis on seksuaalse alatooniga ja mille puhul võib [ühinemisest] tõepoolest [kasu] olla. Kalle Grünthal [ütles] taas kord, et just kooselusuhete lõppemisel ja vanemate tülli pööramisel võidakse lapsi ära kasutades teha inetuid asju, aga et ka selliseid [juhtumeid] saavad meie ametnikud lahendada, ehk ei ole vaja ÜRO-sse seda vastutust viia. Ta muretses ka sellepärast, et [ühinemisega] kaasnevad varjatud kulud. Siin on meile kinnitatud, et ÜRO laste õiguste komiteele Eesti riik raha ei maksa, ja seda ütles minister meile ka komisjonis. Konkreetse lisaprotokolliga kaasnevad ainult teavitamiskulud, et viia informatsioon lasteni lapsesõbralikus keeles. Fakultatiivprotokolliga seotud olukorrad ei ole üldjuhul seotud vanematevahelise vaidlusega lapse elukorralduse, elatisraha, elukoha või muu taolise üle. Antud kontekstis räägitakse laste õigustest, mitte vanemate õigustest. Minister on viidanud komisjonis sellele, et lastel tekib võimalus esitada kaebusi näiteks seksuaalse väärkohtlemise korral või muudes taolistes küsimustes, milles nad ei ole Eestist piisavalt abi saanud. Täna on Eestis vägivalla ohver, eriti alaealine, üsna kaitsetus positsioonis ning selles küsimuses võiksid lapsed tulevikus rohkem tuge ja nõu saada. Ja sellega, nagu ma ütlesin, jääb üle ainult nõustuda, sest ka minul toimusid rahvastikuministrina kohtumised erialaspetsialistidega ja [sealt tekkis] teadmine, et lapsed on hädas ja otsitakse abi sellises kaitsetus olukorras, kus vanem inimene kasutab lapse nõrgemat positsiooni ära ja laps ei saa enda kaitseks muud moodi samme astuda, kui võib-olla ainult anonüümselt kusagile teada andes. Sellised olukorrad on täiesti olemas ja sellisel puhul oleks protokolli ratifitseerimine ilmselt lapsele abiks. Seejärel pani sotsiaalkomisjoni esimees hääletusele menetluslikud otsused ja nii see eelnõu siia saali jõudis. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, ettekandjaks [määrati] siinkõneleja ja tehti ka ettepanek selle esimene lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 6 liiget, nendeks olid Karmen Joller, Helmen Kütt, Irja Lutsar, Eero Merilind, Riina Solman ja Madis Timpson. Vastu oli üks: Kalle Grünthal. Tema ka selgitas oma nägemust ja [vastu hääletamise] põhjuseid ja riske, mida ta [eelnõus] näeb. Erapooletuid oli 0. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, põhjaliku ülevaate eest! Kuna ülevaade oli nii põhjalik, siis küsimusi teile ei ole. Suur tänu veel kord! Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Ma saan aru, et soov on rääkida Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, koos volitusega. (Züleyxa Izmailova ulatab juhatajale volituse.) Aitäh!

[Hea Riigikogu] esimees! Head kolleegid ja kuulajad! Täna arutame veel ühte olulist sammu Eesti laste õiguste kaitses ehk kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemist. Eelnõu pealkiri on keeruline, aga sisu on tegelikult lihtne. Protokolliga ühinemine annab meile võimaluse tugevdada Eesti laste õigusi rahvusvahelisel tasandil. Ühinemine kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga pakub lastele täiendavaid kaitsevõimalusi juhtudel, kus riigisisesed õiguskaitsemehhanismid on ammendunud. Protokolli [eesmärk on, et] lapsed saavad oma õiguste rikkumise korral pöörduda ÜRO lapse õiguste komitee poole. Protokoll annab rahvusvahelise platvormi laste õiguste kaitsmiseks ja nende hääle kuuldavaks tegemiseks. Kuigi Eesti õigussüsteem juba pakub lastele üsna mitmekesist tuge ja õiguskaitsevahendeid, esineb siiski vahel olukordi, kus laps või tema eestkostja võib tunda, et tema õigused pole täielikult kaitstud. Fakultatiivprotokolliga ühinemise mõte on tagada, et ükski hääl ei jääks kuulmata ega ükski laps kaitseta. Protokolli kaudu antakse ÜRO lapse õiguste komiteele pädevus uurida tõsiseid ja süstemaatilisi laste õiguste rikkumisi. Komitee saab hinnata juhtumeid, kus lapse õigusi on rikutud, sealhulgas võib kliimaõiglust käsitlevate küsimuste puhul arutluse alla tulla lapse õiguste konventsiooni artikli 6 rikkumine – [see sätestab] õiguse elule ja arengule – või artikli 24 rikkumine – [see käsitleb] õigust tervisele ja elukeskkonna kaitset. Oluline on rõhutada, et kaebusi saavad esitada nii üksikisikud kui ka rühmad, seades esikohale just lapse huvid. Fakultatiivprotokolliga on tänaseks liitunud juba 52 riiki, nende hulgas ka suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest. Eesti ühinemine on märk sellest, et meie riik on pühendunud laste õiguste rahvusvaheliste standardite järgimisele ja tugevdamisele, ning sellest, et peame oluliseks väärtustada iga lapse turvalisust ja heaolu. Fakultatiivprotokolli rakendamine toimub olemasolevate ressursside raames, kuid see ei tähenda, et selle sisu oleks väike. Vastutavad ministeeriumid korraldavad vajalikke koolitusi ja teavitustööd, mida toetab Euroopa Sotsiaalfond. Lisaks tõstab eelnõu teadlikkust laste õigustest nii laste, perede kui ka ametnike seas. Eelnõu tugineb lihtsal, kuid olulisel põhimõttel: lapsed väärivad seda, et nad oleksid kuuldud. Eesti lapsed, Õiguskantsleri Kantselei ja Lastekaitse Liit on korduvalt rõhutanud, et Eesti lapsed ootavad, et nendega arvestataks suuremal määral. Protokolliga ühinemine näitab, et oleme valmis kuulama ja kaitsma iga last, olenemata tema olukorrast. Austatud kolleegid! Nagu ma juba teisipäeval rõhutasin, kui teie poole pöördusin: laste heaolu on meie kõigi ühine prioriteet, vaieldamatult. Aasta tagasi esitasid Eesti lapsed ÜRO lapse õiguste komiteele ülevaate selle kohta, kuidas Eesti lastel läheb ning mis neile muret ja rõõmu valmistab. Leidke see laste endi koostatud raport õiguskantsleri kodulehelt üles ja kasutage seda oma igapäevaste otsuste mõõdupuuna. Selline armas raport, laste endi koostatud, meie enda Eesti lapsed tegid seda. Head kolleegid! Meie ühine missioon on ehitada üles ühiskonda, kus ükski laps ei tunneks, et tema õigusi on eiratud või nendest lausa üle sõidetud. Kaebemenetluse võimalus ÜRO tasandil annab meie lastele lisakindluse, et nad pole oma murega üksi. Palun seda eelnõu toetada ning teha kõik selleks, et iga laps Eestis saaks kasvada turvaliselt ja väärikalt õnnelikuks ja terveks täiskasvanud inimeseks. Tänan teid tähelepanu eest! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetud rahvaesindus! Isamaal ei ole probleemi selle konventsiooni [fakultatiiv]protokolli heakskiitmisega. Laste õiguste konventsioon kohustab liikmesriike väga tõsisteks sammudeks: hoolitsema sotsiaalmajanduslikult laste eest, seadma lapse õigused esikohale, [tagades] talle elukoha ja hariduse ning tervise[teenuste] kättesaadavuse. Ja on ka rida muid küsimusi. Valitsuskoalitsiooni esindajad kõnelesid siin [enne] sellest, kuidas seistakse laste eest. Kuid tegelikkus on absoluutselt vastupidine, kui me vaatame valitsuse poliitilist agendat. [Kõigepealt] peretoetuste äravõtmine suurperedelt. [Seejärel] ettevalmistava analüüsi koostamine selleks, et muuta Eestis lapse- ja peretoetused selektiivseks, millest see valitsus ei ole sugugi teinud saladust. [Siis] laste eest [maksuvaba tulu] äravõtmine alates järgmise aasta 1. jaanuarist. Niisugune flagship-projekt on tänasel koalitsioonil plaanis. Kõiki neid rahalisi samme astutakse ühel eesmärgil: selleks, et viia ellu Reformierakonna 0,5 miljardit eurot aastas maksev valimislubadus. Ja huvihariduse kärpimine. Eestis on rida peresid, kus pereema on kodune ja tema ravikindlustuse eest on seni maksnud riik. Ka nendele peredele, lastele ja emade sellele võimalusele tõmmatakse kriips peale. [Nüüd] laste õigus haridusele. Ma tuletan teile seda õigust ja hariduse sisustamist meelde, mida valitsus õigupoolest tegi. [Tänavu toimus] Eesti vabanemisjärgse ajaloo suurim õpetajate streik: koolid olid üle nädala kinni. See oli stress nii laste kui ka lapsevanemate jaoks. Kõige selle põhjuseks oli, et [riigil] ei ole 10 miljonit eurot [õpetajate] töörahu taastamiseks. Kaks nädalat tagasi teatas haridusminister mokaotsast, et 10 miljonit eurot jäi riigieelarves üle. Ka on kutsutud reguleeritud meetmetega esile hinnatõusu, mis tabab kõige valusamalt väiksema sissetulekuga inimesi, aga ennekõike neid leibkondi, kelle [kulutused] on tarbimismaksude tõttu suuremad ja kes elavad palgapäevast palgapäevani. Ja kui elukallidus tõuseb, siis tuleb järelikult revideerida oma jooksvaid kulutusi nii palju, kui see on võimalik. Eurostati andmetel oleme me juba Euroopas tagantpoolt 5.–7. kohal, kaks riiki ei olnud veel esitanud andmeid selle kohta, mis puudutab ostujõu pariteeti, [arvestades] leibkonna kõiki sissetulekuid, ka sotsiaaltoetusi. [See on] stressi tekitamine ühiskonnas. Ja mida ütleb valitsus kogu selle müriaadi kohta, mis on seotud lastega perede tegelikku olukorda halvendava poliitika agendaga? "Aga me võtame vastu konventsiooni protokolli, mille alusel teil, armsad Eesti lapsed, on õigus kaevata ÜRO-sse." Naljanumber! Koomiline väide! Valitsuse esimene hoolsuskohustus on seista selle eest, et lastega peredele oleks tulevikuks tagatud minimaalne kindlustunne. Kogu see praktiliste näidete loend – ja see on üksnes valik erinevatest sammudest, mida on astutud – töötab tegelikult lapse õigustele ja turvatundele just vastu. Kui kõneleda laste tulevikust, on valitsus asunud ette valmistama üleminekut tasulisele kõrgharidusele. Ülikoolidest laekuvad selle kohta juba erineva kriitilisuse või toetamise määraga ettepanekud.

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lõpetuseks tahan ma osundada sotsiaal[kaitse]ministri vähemalt ausale diagnoosile, mis puudutab nende lapse- ja perevaenulike meetmete mõju meie demograafilisele olukorrale. Ta tunnistas selgelt enne siit kõnetoolist esinedes, et tegelikkuses on valitsus käed üles tõstnud ja ei olegi võimalik süstemaatiliselt rakendada meetmeid, mis annaksid noortele niisugust kindlustunnet, et nad sooviksid peredesse rohkem lapsi. See on väga põhimõttelise kaaluga avaldus. Ja ei ole juhus, et ei eelmise ega ka selle valitsuse koalitsioonilepingus ei ole mitte ühtegi sõna demograafilise kriisi kohta. Niisugust probleemi eraldi võetuna valitsuse perimeetris ei eksisteeri. Aga kui seda probleemi ignoreeritakse, siis loomulikult ka poliitikavalikuid [tehes] ei ole mingisugust takistust rakendada, vastupidi, sündimusele vastu töötavaid meetmeid täieliku ja massiivse kompleksina. Sotsiaal[kaitse]minister kõneles ka sellest, et valitsuse eesmärk ja ambitsioon ning lootus seisneb selles, et [püsikski] niisugune madal sündimuse tase, nagu on demograafilise statistika järgi olnud kolm aastat, kui on olnud Eesti ajaloo suurim, sügavaim sündimuskriis. Statistikaameti demograafiline prognoos 2085. aastaks, kahe inimpõlve perspektiivis, näeb ette sündimuskordajat 1,7 võrreldes praeguse 1,3-ga. Kahjuks tuleb seda korrigeerida selle loogika põhjal, et valitsuse poliitikavalik või vähemalt -käsitlus on selline, et see madalam tase peab olema lähtekohaks. Ei saa leppida sellise käsitlusega. Nii et see konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemine on hale viigileht, mis peab otsekui ära peitma teie tegeliku agenda ja poliitika rakendamise reaalajas, ettekujutusega, et te loote praeguses olukorras Eesti lastega peredele juurde kindlus- ja turvatunnet – näete, te tohite kirjutada ÜRO-le kaebuse! Riina Solman kõneles väga põhjalikult [eelnõus] olevast teemade ringist ja mul on kahju, et valitsuskoalitsioon ei ole suutnud teha järeldusi oma poliitika kehvadest tagajärgedest, ennekõike mis puudutab peresid ja lapsi. Nii et me toetame konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemist. Tegelikkuses on see üleskutse suunatud muidugi kogu planeedile: et seda teeksid riigid, kus on tõsiseid ja dramaatilisi probleeme. Aga ennekõike on meil täna Eestis täita hoolsuskohustus oma laste ja oma perede ees.

Teie aeg!

Seda hoolsuskohustust ei saa me asetada mitte kellegi teise õlgadele ja näilikud sammud ei muuda asja ega tegelikkust mingilgi määral paremaks. Aitäh!

Aitäh! Headele kolleegidele meenutan, et me oleme [eelnõu] esimese lugemise juures ja [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 98 ütleb, et esimese lugemise läbirääkimised on mõeldud ainult fraktsioonide esindajatele. Vastusõnavõtu võimalus on olemas juhul, kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti on puudutatud mõnes teises sõnavõtus. Riina Solman, kas teid mainiti selles kõnes?

Jah, mind mainiti selles kõnes, ma soovisin küll vastusõnavõttu.

Hästi. Riina Solman, kui te võtate [küsimise soovi] maha ja panete sõnavõtusoovi tagasi, siis ma saan teile vastusõnavõtuks sõna anda. Riina Solman, palun, vastusõnavõtt.

Aitäh! Kas see on kaks minutit?

See on kaks minutit.

Nagu ka härra Reinsalu enne mainis, siis Isamaa toetab loomulikult lapse õiguste konventsiooni [fakultatiiv]protokolliga [ühinemist] selle kõige pärast, mida me saame laste heaks teha. Ma tahtsin mõned julgustussõnad öelda meie heale ministrile, kes selle olulise protokolli täna siia saali esimeseks aruteluks tõi. Ta mainis ära, et me oleme kaotanud noore, sünnitusealise põlvkonna. Ma ei tea, mida ta täpselt sellega mõtles – kas seda, et sünnitusikka on jõudnud väiksemad põlvkonnad, kes saavad vähem lapsi, või ta lööb tõepoolest käega, nagu härra Reinsalu ütles. Mina julgustaks siinkohal teistmoodi mõtlema, vaatama muuseas demokraatlike riikide kogemusi, kus sündimusega on kõik väga hästi. [Ei tasu] unustada ära, et needsamad juhtivanalüütikud ja spetsialistid, kes täna [Sotsiaalministeeriumis] töötavad ja räägivad meile ministriga sarnast juttu, et me oleme [selle põlvkonna] kaotanud ja noori sunnitakse sünnitama – seda ei tehta, sest on ju mõeldud meetmete peale –, rääkisid mõni aeg tagasi hoopis teistsugust juttu. Nii et see sõltub tegelikult poliitikavalikust ja sellest, kes seda protsessi juhib. See on minu lühike kokkuvõte. [Esimene] julgustussoovitus puudutab 2017. aastal [jõustunud] kolme ja enama lapsega perede toetust, mille tulemusel [sünnitati] kaks aastat järjest 25% rohkem kolmandaid ja enamaid lapsi. See luges peredele. Ja teine julgustussoovitus oleks vaadata, mida teeb Iisraeli riik. Mina käisin seal hiljuti, ma olen seal nüüd mitmel korral käinud ja tutvunud nende demograafiliste andmetega, spetsialistidega ning rääkinud tavaliste inimestega, kes ei ole religioossed ega kuidagi seotud juudi usuga. Tooras on öeldud, et sigige ja saagu teid palju. Seal on, vastupidi, komme saada lapsi, sest emal on laps, õel ja vennal on laps ning sõpradel on lapsed. See on ülespidine spiraal, justkui karikas, mitte nagu meil – allakäiguspiraal –, millele ka tegelikult minister viitas. Võtame õppust.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 534 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. detsember kell 17.15.