Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" eelnõu (486 OE) teine lugemine

18. päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" eelnõu 486. Teisel lugemisel on ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu esimene lugemine toimus käesoleva aasta 6. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Keeletoimetaja ettepanekul ja eelnõu esitaja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus ühe keelelise täpsustuse, mis lähtub teiste täna arutluse all olevate Kaitseväe rahvusvaheliste operatsioonide eelnõude sõnastuste ühtlustamisest. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist kahel istungil: käesoleva aasta 21. novembril ja 2. detsembril. Käesoleva aasta 2. detsembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. Selle eelnõu alusel pikendatakse 2025. aasta lõpuni kuni kolme Eesti kaitseväelase kasutamise tähtaega ÜRO juhitaval rahuvalveoperatsioonil UNTSO. Sellel rahuvalveoperatsioonil on vaatlejaid 30 riigist, sealhulgas 14-st NATO riigist. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused on järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas 21. novembri istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu tänase istungi päevakorda. Veel otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada, ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 109-le, panna eelnõu täna lõpphääletusele. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahaksin tänada selle toetuse eest missioonidele. See näitab Eesti riigi aktiivset hoiakut. Ma ei näe midagi hullu ka selles, et siin olid eriarvamused. Kuigi mõnede asjade suhtes tuleks nende eriarvamuste puhul olla tähelepanelik. Kõigepealt need kahtlused, mis külvati, et Eesti ei kavatse hankida laskemoona ega rahastada kaitsevõimet. Ei tasu lasta ennast segadusse viia igasugustest normitehnilistest segadustest. Kui siiski säilivad kahtlused, siis vaadake, mida reaalselt hangitakse ja mis lisandub kaitsevõimele. Tulemused räägivad enda eest. Teiseks, ma ei ole nõus sellega, et pole Eesti asi, mis toimub maailmas. Sa kas osaled või tegeldakse sinuga, sa oled kas subjekt või oled objekt. Ja see positsioon, et meisse maailmas toimuv ei puutu, sobib endise Nõukogude Liidu vabariigile, kuid ei sobi iseseisvale Eesti riigile. Me vastutame selle eest, mis maailmas toimub, loomulikult oma jõudude piires ja oma võimaluste raamides. Samuti tuleks ettevaatlik olla selliste mängimistega, mida ma siin nägin, et me võtame ühe oletuse, ühe võimaluse, ehitame sellele ohu ja siis hakkame sellega hirmutama. Me võime võtta ka teistmoodi. Võtame ühe näite. On väga tubli pere, väga eeskujulik pere. Kas on võimalik, et perepea hakkab ühel hetkel üle aisa lööma ja oma naist peksma? Ebatõenäoline, kui nad on aastaid tublid olnud, aga võimalik. Me võime niimoodi ju absurdini jõuda. Võimalusi tuleb kaaluda, aga tõepärasus ja reaalsus peab olema see, mis hoiab meid mõistuse juures. Kõigile on kindlasti tuttav selline fraas või mõte, et kurjuse võiduks maailmas ei ole rohkem vaja kui see, et head inimesed jäävad pealtvaatajateks. See puudutab ju otseselt ka meid. Me ei pea missioonide puhul rääkima sellest, miks midagi teha, vaid peame mõtlema, kuidas neid efektiivsemalt teha. Ma olen nõus, et nende missioonide loetelu ja osaluse vorm tuleb regulaarselt üle vaadata. Ja kriitika on siin teretulnud. Aga isolatsiooni minemine meid kahjuks kuhugi ei vii. Sellele on ju üles ehitatud meie julgeolek: mitte kunagi üksi. Võib-olla ma räägiksingi kõigepealt mõne sõnaga ajaloost, kuidas rahuvalve algas. Mul oli õnn olla selle juures. See algas ühest jaoskonnast Kaitsejõudude Peastaabis, see oli rahuvalvejaoskond, edasi tuli rahuoperatsioonide keskus Paldiskis, ESTPLA‑1, mis läks missioonile koos taanlastega, siis läks Eesti kompanii BALTBAT-i raames missioonile Liibanoni. Ja kui me vaatame tänapäeva Kaitseväe juhte, siis näeme, et nad kõik on missiooni taustaga. Missioonide mõistmiseks on olulised kaks märksõna: nad täidavad konkreetset eesmärki kui riigi instrument, riigi välispoliitika ja kaitsepoliitika instrument, aga nad on ka vahend kaitsejõudude arendamiseks. Kui rahuvalvega alustati, siis tegelikult kõik teadsid: arvestades ÜRO protseduure ja toimimispõhimõtteid rahuoperatsioonidel ning sarnasust sellega, kuidas toimib NATO, on see ettevalmistus ja võimaluse tekitamine selleks, et kunagi me saame NATO liikmeks. Kõigil oli kuklas teadmine, et me ei saa kunagi enam olla üksi, me ei ole enam kellegi lükata-tõmmata. Ajalugu on tõestanud, et Kaitsevägi, aga mitte ainult Kaitsevägi, vaid ka politseinikud, arstid ja riik tervikuna on seda instrumenti väga hästi kasutanud. Sest nendel missioonidel me töötame rahvusvahelises keskkonnas. Võtaks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

[Tähtis on] keelekeskkond, staabiprotseduurid ja üldse selle õhkkonna tunnetamine. Me loome ühte asja, mida me võib-olla iga päev ei märka, see on tegelikult riigi pädevuse ehitamine. Me saame sealt inimesi, kes on võimelised osalema strateegilisel planeerimisel meie valitsuse juures, ministeeriumides, vajaduse korral juhtides kriise või kui on rahulikum aeg, siis valmistades ette erinevaid kavasid ja plaane, valmistudes halbadeks aegadeks. Kahtlejaid oli ka siis, kui me alustasime. [Leiti, et] me peame ikka minema seda teed, et iga põõsa taga on granaat, kuulipilduja ja kaevik. Vähehaaval aga kahtlejad veendusid, et see tee ei ole jätkusuutlik. Missioonid on omamoodi, kui me tõmbame paralleeli Eesti omadustega, siis näeme, et see on tegelikult ju meile väga omane toimimispõhimõte, väga sarnane sellega, mida me tunneme sõna "talgud" all. Me osaleme ju koos, ühise jõupingutusega julgeolekuküsimuste lahendamisel. Ja meil on palju häid asju, mida ette näidata: Estonia, enne teist maailmasõda hangitud allveelaevad, annetuskampaaniad jõulude ajal. Täpselt sama põhimõte: ühiselt [kasutame] jõudu ja lahendame asju. Üksi oleks keeruline seda kõike teha. Ja samal ajal, kui me missioone arutame, kaitsevad meie taevast ju needsamad liitlased, kellest mõne jaoks [oleme meie] ju ka kauge tundmatu koht, võib-olla mõni küsib ka, kas ikka peab sinna minema. Nii et meil tuleb aru saada, et see on meie vundament, panustades me loome alused eeldada ja me valmistume selleks konkreetselt treenides. Praegu käivitati kaitseväeõppused, kus muide harjutatakse liitlaste tulekut siia. Ma aktsepteerin seda, et ühiskonnas on neid, kes võib-olla kahtlevad [nendes otsustes]. Muidugi, mulle ei meeldi üldse see küsimus, mis on tehniline, aga kui ta tuleb sealt, kus on väljendatud ka kahtlust, milline lipp peaks Toompea tornis lehvima, siis see ei ole hea. Aga me loome riiklikku pädevust selleks, et oma iseseisvust kaitsta. Ja huvitav moment on veel selles, et praegu tekib meil ju Euroopas võimalus paremaks sünergiaks. Euroopa on olnud passiivne, aga uue välispoliitika juhiga on asi ehk muutumas. Nii et kokku võttes, missioonid on oluline välispoliitiline instrument ja see on väga oluline vahend, hoidmaks meie kaitsevõimet, hoidmaks riiki vajalikul tasemel. Ma tänan veel kord toetuse eest nende missioonide otsustamisel ja tervitan ka tulevikus head tulemuslikku arutelu. Aitäh!

Mart Helme Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast.

Aitäh, härra eesistuja! No kuulsime siin täitsa mõttetut propagandat ja loomulikult ka torkeid, et mõnele pole nagu oluline, mis lipp Toompeal lehvib. Tõepoolest, me viisime vikerkaarelipu Kabulisse ja lasime siis sealt jalga. 20 aastat! 20 aastat viisime demokraatiat, rahu ja julgeolekut Afganistani ja siis lasime jalga. Vaat niimoodi on nende missioonidega lugu. Teate, mis mind ärritab? Mind ärritab see niisugune nõme palgasõduri mentaliteet: kui öeldakse, et tuleb minna, siis meie omad löövad kulpi ja lähevad. Ei ole vaja minna! Mis asja me praegu arutame siin? Konfliktijärgset rahuvalvet. Kas Liibanon on konfliktijärgne või? Kas Süüria on konfliktijärgne või? Kas Iisrael on konfliktijärgne või? Tulge mõistustele, kullakesed! Vormistage vähemalt seal komisjonis see nimetus ümber. Vormistage see ümber niimoodi, et see oleks adekvaatne ja vastaks tegelikule olukorrale – sellele, et Liibanonis on sõda. Liibanon on puruks pommitatud. Iisrael sõdib. Iisrael ei lase mingisuguseid, ma ei tea, kolmandaid, neljandaid või viiendaid riike oma territooriumile julgeolekut tagama ja looma. Naljaninad olete! Täpselt sama võime rääkida Süüria puhul. No lähme siis Süüriasse, tõmbame seal ka vikerkaarelippu üles ja ütleme, et me tulime teile demokraatiat ja rahu tooma!? See on nii naeruväärne. See on naeruväärne! Ja siin räägitakse sellest, et algul oli ka kahtlejaid. Algul oli kahtlejaid jah. Aga algul oli täiesti teine olukord: Venemaa oli käpuli. See oli 1990. aastatel, Venemaa oli käpuli. Venemaa ei ole enam käpuli. On väga selge kokkulepe Washingtoni ja Moskva vahel: meie ei tulista teie sõdureid ja teie ei tulista meie sõdureid. Ja sellepärast lükatakse mingid auksiliaarid kuskile nii-öelda rahu valvama. Me oleme need auksiliaarid, me oleme need palgasõdurid, kes lähevad arutlemata, küsimata, otstarbekusest hoolimata – muudkui läheme! See mentaliteet on vaja murda. Ei, kulla kolleeg, me ei ole subjektid, me oleme objektid. Me oleme selles mängus objektid ja käitumegi täpselt objektidena, kui me laseme siin täiesti kriitikavabalt neid eelnõusid läbi. Varro Vooglaid jumala selgelt, arusaadavalt ja juriidiliselt põhjendatult tõi välja, miks need blankovekslid on põhiseadusega vastuolus. Aga teile see ei loe, sest palgasõdurid ei küsi sellest, kas see on seadusega kooskõlas või mitte. Palgasõdurid lähevad. Aga see palgasõduri mentaliteet tuleb murda! Sest kui me selle murrame, siis me oleme subjektid, mitte objektid. Aga seni, kuni me siin räägime ilusat juttu sellest, kuidas maailma asjad lähevad meile korda … Muidugi lähevad maailma asjad meile korda. Loomulikult lähevad maailma asjad meile korda, aga mitte niimoodi, et me oleme viimased, kes tule kustutavad ja jätavad kõik maha. Nii nagu Afganistanis jäeti kõik maha. Missugune sõjavägi on praegu üks maailma kõige paremini relvastatud sõjavägesid? Talibani sõjavägi! Kes ta relvastas? Ameerika Ühendriigid ja NATO liitlased. Kõik jäi maha! Aga meile ei anta midagi. Meie kaitsejõud – ja seda te teate paremini kui mina – sõidavad ringi mingite 50 aastat vanade, ma ei tea, Volkswagen Jettade ja mingisuguste kurat teab mis romudega. Meil on 50 aastat vanad veoautod ja maastikumasinad! Me sõidame sellistega ringi, aga me käime mööda maailma korda loomas. Meie tagame rahu!? Me oleme maailma politseinikud!? Ma ei ole põhimõtteliselt missioonide vastane. Ma ei ole põhimõtteliselt selle vastu, et meil on liitlaskohustused ja me neid täidame. Aga ma olen vastu sellisele kriitikavabale idiotismile, mida me ka kuulsime täna siit puldist ja oleme korduvalt kuulnud kõikide nende eelnõude puhul. Ja vabandage, ma sõna otseses mõttes sõiman teid läbi. Sest selline idiootlik palgasõduri lähenemine kõikidele nendele eelnõudele on mulle isiklikult vastuvõetamatu. Ja see on ka põhjus, miks ma hääletan kogu aeg vastu. Aitäh!

Raimond Kaljulaid, palun!

Nüüd me siis kuulsime Eesti kõige võimekamalt geopoliitiliselt strateegiliselt mõtlejalt Mart Helmelt, kes on Eesti kaitseväelased. Need mehed ja naised, kellele me loodame kõige raskemal hetkel – EKRE seisukohast on tegemist vikerkaarelipu all sõdivate palgasõduritega. (Mart Helme räägib saalist. Juhataja helistab kella.) Austatud istungi juhataja, kas te saate äkki kuidagi korrale kutsuda selle lärmava trolli seal paremas reas? (Mart Helme räägib edasi.)

Läbirääkimistel saate vastusõnavõtu pärast. (Saalis räägitakse.)

Austatud istungi juhataja, teie (Juhataja helistab kella.) seadusest tulenev kohustus on tagada saalis kord, aga teil on siin …

Jaa, ma annangi märku ja …

… nüüd juba kolm inimest, kes mingil põhjusel karjuvad üksteise peale. (Saalis on lärm.)

Lugupeetud … (Mart Helme räägib edasi.) Head Riigikogu liikmed, austame korda ja laseme ettekandjal oma sõnavõtu lõpetada. Pärast on võimalus vastusõnavõtuks. Aitäh!

Austatud istungi juhataja! (Saalis räägitakse.) Minu meelest te peate kuidagi ikkagi tagama …

Lugupeetud ettekandja, teie aeg jookseb. Te võite oma ettekande ära teha ja siis on võimalus vastusõnavõtuks.

No olgu siis öeldud, et minu hinnangul praegu Riigikogu istungit juhatav aseesimees selle tööga ilmselgelt hakkama ei saa. Aga ma sooviksin siiski nüüd tulla selle juurde, mida eelkõneleja just rääkis. (Saalis räägitakse edasi.)

(Helistab kella.) Laseme ettekandjal lõpetada.

Ma tänan teid. Austatud kolleegid! Siin just äsja hääletati eelnõu üle, mis käsitleb Eesti osalemist JEF-is. Ja ka selle eelnõu kohta räägiti, mida me seal teeme. Ma juhin teie tähelepanu näiteks sellele, et novembris 2023. aastal otsustas JEF, mis on Ühendkuningriigi juhitav koalitsioon, esmakordselt aktiveerida oma kriisireageerimise võime. Ja mis eesmärgil? Sel eesmärgil, et aidata tagada turvalisust Läänemerel ja Taani väinades ning muu hulgas tugevdada meie merealuse taristu kaitset. JEF on üks nendest formaatidest, mida Ühendkuningriik juhib ja milles osalemine on otseselt Eesti julgeoleku huvides. JEF on ka liitlastega tehtav koostöö, mis igapäevaselt aitab Eesti julgeolekut tagada. Ometi, praegu me siin saalis nägime, et osa meie kolleege hääletas JEF-is osalemise vastu. Sisuliselt hääletasid nad Eesti julgeolekuhuvide vastu. Samamoodi on näiteks ühised missioonid Prantsusmaaga aidanud viia meie ühise kaitsekoostöö täiesti uuele tasemele. Muu hulgas väljendub see väga mitmekülgses poliitilises koostöös ja annab meile igasuguseid erinevaid võimalusi mitmel erineval tasemel. Ma ei soovigi kogu oma aega täis rääkida. Lihtsalt ma mõistan seda, et EKRE fraktsioon soovib tähelepanu. Nüüd on need karjujad siit saalist kuhugi minema jooksnud, ilmselt karjuvad kusagil koridoris. Aga lihtsalt [siia saali] alles jäänud liikmetele sooviksin öelda, et on mõistetav, et vastandumine selle tähelepanu toob, aga see, mida te teete, on selline mage ja juhm tähelepanu otsimine. See on Eesti huvide vastane tähelepanu otsimine. Ma väga palun, et te sellega enam ei tegeleks. Aitäh!

Varro Vooglaid, vastusõnavõtt, palun!

Suur tänu! Ma tahtsin öelda seda, et kolleeg Alar Lanemani piste oli tehtud ilmselt minu suunas, kui ta rääkis sellest, et ta loodab, et küsimused ei tule leerist, kus ei olda kindlad, kas Pika Hermanni tornis peaks lehvima sinimustvalge lipp. Ma tahan esiteks öelda, et see oli mage ja madal. Sinust, Alar, ootaks enamat. Sa tead väga hästi, et mul ei ole ükskõik, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Ja need, kes on rääkinud vastupidist, on sihilikult moonutanud seda, mida ma tahtsin öelda tolles saates, millest see vale liikuma lasti. Ma oleksin lootnud, et sina sellist asja ei tee. Aga noh, paistab, et Reformierakonnaga liitudes oled uued kombed kiiresti omaks võtnud. Lisaks sellele pistsid sa oma kõnes meie suunal sellise torke, et ma oleksin justkui nagu absurdi viinud oma küsimused seoses sellega, kas siis blankoveksli eelnõule tuginedes saaks Eesti Kaitseväe viia sõtta Venemaa vastu Ukrainas. Ei ole absurdi viinud! Sina tead sama hästi kui mina, et sellele seadusele tuginedes saab viia Eesti sõtta Venemaa vastu Ukrainas. Sa tead sama hästi kui mina, et selline otsus on vastuolus põhiseaduse ja selle mõttega. Tulenevalt ametivandes antud tõotustest ma oleksin oodanud, et sina, kes sa tead seda, oleksid hääletanud viisil, mis on põhiseadusega kooskõlas, mitte ei hakkaks hurjutama neid, kes ütlevad, et tuleks hääletada põhiseadusele vastavalt.

Nii, läbirääkimistes [osaleb] Peeter Tali. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Perekond Helme on küll saalist lahkunud, aga ma lükkan ikkagi vale[info] ümber. Kõigepealt, konfliktijärgne rahutagamisoperatsioon – jah, see kõlab küll imelikult, aga see on ÜRO missiooni nimi ja me siin Eestis ei saa ÜRO missiooni nime muuta. Aga selles suhtes ma olen väga nõus, et ÜRO olukord ja ÜRO Julgeolekunõukogu staatus teeb meile, mulle isiklikult muret. Ühtepidi nad on nagu ajusurmas või koomas ega suuda teha otsustamisi, läbirääkimisi ja otsustamise protsesse. Siis, kui palju kulub raha välismissioonide peale? Sel aastal – aasta ei ole veel läbi – on planeeritud 11,62 miljonit eurot ja järgmisel aastal alla 9 miljoni euro. Loodetavasti Riigikogu võtab selle eelarve vastu. Ja Afganistani kohta. Miks me läksime Afganistani? Sellel on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et NATO on rakendanud artiklit 5 oma rohkem kui 70-aastase ajaloo jooksul ainult üks kord ja see oli peale seda, kui 2001. aastal terroristid ründasid Ameerika Ühendriike. Afganistani missiooni jaoks oli olemas ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon. Kuidas sealt välja tuldi, on iseasi. Tõenäoliselt Ameerika Ühendriikide president Joe Biden, kes ametist lahkub, ei lähe maailma ajalukku oma ajajärgu kõige tugevama ja edukama Ameerika Ühendriikide presidendina. Aga see on rohkem nagu tagantjärele tarkus. Eks siis politoloogid ja ajaloolased saavad seda hinnata. Aga veel, Eesti sõduritel, ajateenijatel, kaitseliitlastel, reservväelastel on esmaklassiline varustus ja tänu sellele, et me rahvana oleme pingutanud ja kaitsekulutustesse rohkem raha pannud, on see läinud aastatega järjest paremaks. Võib-olla 1990-ndatel mõni Kaitseliidu rühma‑ või kompaniipealik sõitis Volkswagen Jettaga, aga ma võin teile kinnitada, et ei Kaitseliidu varustuses ega ka Kaitseväe varustuses pole mitte ühtegi Volkswagen Jettat. Äärmisel juhul võib-olla Volkswagen Iltis on jäänud kuskile, aga see on täitsa maastikku läbiv maastur. Ja enamik maastureid, mis on Kaitseväe käsutuses ja Kaitseliidu kasutuses, on G-klassi Mercedesed. Aga ärme läheme detailidesse. Miks ma siia tulin rääkima? Ma võin hea meelega Mart Helmega geopoliitikast rääkida, aga mind isiklikult solvas see, kui ta mitu korda ütles, et Eesti sõdurid on palgasõdurid. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Pole minu asi öelda, mida keegi võib siin saalis öelda või ei või. Aga ma kaitsen siin Eesti sõdurite au ja Eesti ohvitseride au. Vahet ei ole, kas nad on teenistuses, reservis või ei ole meiega. Eesti sõdurid ei ole mitte kunagi olnud palgasõdurid. Eesti sõdurid ei teeni raha, nad teenivad rahvast ja riiki. Nad tagavad Eesti julgeoleku huve. Nad võitlevad alati Eesti eest. Väga rasketel missioonidel Iraagis ja Afganistanis me kandsime kaotusi. Me tõestasime ennast seal nagu sõdurid, me astusime tagasi sõjameeste ritta. Me saime üle sellest, et me andsime alla teises maailmasõjas ja sõdisime mitte oma riigi eest, vaid ma ei tea, Soome, Saksa, Nõukogude Liidu, Vene, Briti õhuväe, kelle iganes vormides. Me sõdisime hästi, aga mitte oma riigi eest. Nüüd me tõestasime taas, et me võitlesime. Seda nägid meie liitlased ameeriklased, britid ja prantslased, nagu ma enne ütlesin. Ja see ei ole täna juhus, et Eestit kaitsevad kolme NATO tuumariigi sõdurid: Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa. See ei ole juhus. Nad on sellepärast siin, et meie koos kandsime ühiselt raskust, sõltumata rünnakrelvade terasest tulest. Tänan!

Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, istungi juhataja! Head kolleegid! Täna hommikul, enne lõunat oli meil selline – kuidas seda nimetati? – naerukursus. Riina, mäletad? (Riina Solman vastab saalist.) Naerukoolitus, just! Anna Pihl intervjueeris mind ja küsis, kas me saame siin saalis nalja ka. Ma ütlesin, et vahel harva saame, aga paraku iga päev on selliseid momente, kus ei tea, kas nutta või naerda. Peale seda arutelu siin, peale mõningaid sõnavõtte tahaks nutta tegelikult, kui aus olla. Kõigepealt, millest me siin räägime? Kõikide nende eelnõudega seoses, mis riigikaitsekomisjon siia saali saatis teisele lugemisele ja vastuvõtmisele, me räägime rahvusvahelisest koostööst, mis on nagu kahesuunaline tänav. Me ei ole sellised, kuidas öelda, aidamehed, kes räägivad: "Me tahame ainult saada. Tulge aidake meid," aga me ise nagu ei pea panustama mujal. Me tahame, et meie huvidega arvestatakse, et meid kaitstakse Venemaa-ohu eest, aga meie ei peaks midagi panustama. Meid ei huvita see, mis toimub Lõuna-Euroopas, Lähis-Idas, Aafrikas või mujal. Selline mentaalsus ei vii mitte kuhugi. Võtmesõna on siin solidaarsus. Aga solidaarsus ei teki mitte ainult läbi poliitiliste avalduste, nii et me käime kuskil suurtel tähtsatel konverentsidel ja tippkohtumistel, teeme häid deklaratsioone, suuri sõnu, ajame sooja õhku suust välja, ja ongi solidaarsus olemas. Solidaarsus tekib praktikas, kui meie sõdurid on koos operatsioonidel, nad on koos siin – meil on siin britid, prantslased, ameeriklased ja teised –, ning meie sõdurid on mujal koos nendesamade liitlastega. Niimoodi me tõestame, et me arvestame teineteise huvidega. Me peame käituma ja toimima nagu vastutustundlik riik. Teiseks, vastuseks sellele, et siin on kriis ja seal on sõda. Aga mis te siis arvate, et rahuvalvemissioonidel peaks vägesid saatma Kanaari saartele, Bahamale või Prantsuse Polüneesiasse, et nad peesitaksid seal? Loomulikult saadetakse sinna, kus on kriisid. Ja kriisid muutuvad, nii nagu paraku nüüd on, ägedamaks. Kolleeg Mart Helme ütles, et see on naeruväärne, et me osaleme nendes rahvusvahelistes jõupingutustes rahu [tagamiseks]. Ma arvan, et pigem on naeruväärne see, et nii palju kordi on antud selgitusi kõikides aspektides, aga neid on antud nagu kurtidele kõrvadele. (Saalist öeldakse midagi.) Kehvad seletused? No ma selgitan siis ühte asja veel. Seesama pealkiri "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis" – selle kohta on küsitud komisjonis, seda on küsitud kaitseministrilt, seda on küsitud meie ettekandjatelt peale esimest lugemist ja nüüd küsiti jälle. Igal aastal küsitakse sedasama asja. Ma ei tea, kümneid kordi on seda selgitatud, et see ei ole meie pandud nimetus. See on ÜRO pandud ametlik nimetus, see on algne nimetus, ajalooline. Me ei saa seda muuta. Kui ÜRO seda muudab, siis muudab. Selge see, et kontekst on muutunud ja on õigustatud küsimus, miks see pealkiri selline on. Aga seda on juba nii palju küsitud ja sellele on väga palju kordi vastatud. Kui kaua võib küsida seda ühte ja sama asja?! Siis lõpuks ei ole enam vahet, kas me selgitame või ei selgita – kui ei taheta kuulda võtta, siis ei võetagi kuulda. Ja lõpuks, viimane asi. Minu jaoks on ikka päris šokeeriv – ja ma arvan, et see on šokeeriv kõigi Eestit armastavate inimeste jaoks –, et üheksa parlamendiliiget hääletas eelnõu 485 vastu. Need olid hääled Eesti kollektiivkaitse vastu, need olid hääled Eesti riigi kaitse vastu ja need olid hääled Eesti püsimajäämise vastu, mis sõltub Eesti riigi kaitsest. Aitäh!

Minu teada, Varro, sinu nime ei mainitud praegu ettekandes, nii et ma ei saa sulle vastusõnavõtuks võimalust anda. Aga seda saab teha … Ahah, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, mul on protseduuriline küsimus selles mõttes, et minu teada saab vastusõnavõtu mitte üksnes siis, kui nime mainitakse, vaid ka siis, kui on arusaadav, kellest räägiti. Siin räägiti justkui üheksast saadikust, kes hääletasid 485 OE vastu, ja [öeldi,] et nemad on seega kollektiivkaitse vastu, Eesti iseseisvuse vastu ja ma ei tea, mille kõige vastu. Mina tundsin küll ennast siin ära.

Aitäh! Läbirääkimiste ajal on siiski võimalik ainult üks vastusõnavõtt. Sa oled ühe juba saanud, paraku teist korda ma ei saa sulle seda anda. Aga läbirääkimiste kõneleja, Anti Poolamets, palun! Vabandust! Enne Raimond Kaljulaid, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, ma tahtsin selles mõttes toetada austatud kolleeg Varro Vooglaidu, et tõepoolest, kui Kalev Stoicescu rääkis inimestest, kes on Eesti riigi vastu, siis mina küll mõistsin selle all Varro Vooglaidu ja tema kolleege EKRE-st. Minu meelest on see üsna ühene.

See ei olnud nüüd küll protseduurilise küsimusega kuidagi seotud. Anti Poolamets, teil on võimalus kõneleda.

Aitäh! Ma tulin tõesti pulti praegu selle tõttu, et mõned eelkõnelejad kasutasid selliseid mõtteid või ka valeväiteid, mida peaks ära õiendama. Näiteks eelkõneleja, riigikaitsekomisjoni esimees ütles, et meile on antud ammendavalt informatsiooni nende missioonide kohta. Esiteks ma ütlen, et ammendavusest on asi kaugel, sellepärast et osa saadikud ei suuda isegi leida kaardilt üles mõnda piirkonda, kus meie väed on. Sest me oleme ikka vägev missiooniarmee küll, me oleme Babüloni väravate juures. Ja on täiesti põhjendatud, et me esitame küsimusi, mida me teeme Babüloni väravate juures. On täiesti põhjendatud, et me esitame lõpuks ometi küsimuse, kuidas see Afganistani projekt nii armetult läbi kukkus. USA-s on kindralid nendel teemadel raamatuid kirjutanud, proovinud järeldusi teha, kuidas kõik nahka läks. Nii, nagu Mart Helme väga tabavalt osundas: USA õnnetu ja kaootiline lahkumine Afganistanist võis olla ka üks Ukraina sõja ajend. Putin sai julgustust selleks, et kasutada ära USA nõrkust. Ehk siis Afganistani missiooniga läks väga halvasti. Siis, informatsiooniline kvaliteet, mida andis meile minister siit puldist samade asjade kohta, oli niivõrd madal, et me küsisime neli korda ühe asja kohta. Ta oli täiesti ette valmistamata. Me küsisime, miks on missioonil kirjas Süüria, mida ta sellest arvab, mida see tähendab. Ta ei olnud kordagi võimeline sellele vastama. Selline on see kvaliteet: kaitseminister saadab vägesid välja, aga ta ei tea, miks on kirjutatud missiooni juurde "Süüria". Ja nagu me näeme, nüüd on seal lahvatanud ka uus etapp sisemises võitluses, seega ikkagi tahaks teada, mida see tähendab. Ma ei saanudki teada. Loomulikult on see kvaliteeditu etteaste. Ja teisalt, isegi kui pingutada, on nende asjade sisse vaatamine äärmiselt keeruline. Nagu öeldud, kindralid kirjutavad monograafiaid ja proovivad aru saada, mida nad seal tegid, mis oli selle missiooni tegelik sisu, miks nad lüüa said, miks seal kaos tekkis, miks see missioon oli edutu. Ja selliseid edutuid missioone on palju, kõige eredam neist muidugi Afganistan, Taliban on ju lõppude lõpuks võimul. Kas see oli edukas missioon? Käed ei tõuse. Nagu me nägime, on mõistlikke missioone, tõepoolest, mõnemehelisi. Vahemerel tehakse katseid illegaalset immigratsiooni selle registreerimisel tõrjuda. Seda eriti ei suudeta. Noh, katsetame siis vähemalt sedagi. Ja täna oli terav teema. Huvitav, kas siis, kui parlament otsustab missiooni, see ei olegi nagu õige või? Kui me tõstatame selle saali kõige tähtsama probleemi – kes otsustab sõja ja rahu üle, kes üldse siin riigis otsustab, kas parlament või täitevvõim? –, siis see on ka paha lugu, et me sellest räägime. Mina arvan, et see on põhiprobleem, kas parlament on siis see Eesti rahva suveräänsuse kandja või ei ole, või libiseb see [roll] järk-järgult ja üsnagi segaste argumentidega täitevvõimu kätte. See ei tohiks nii olla. Tegelikult jääb ka riigikaitsekomisjonil võimu üha vähemaks. Teadasaamise õigus ei ole ainuke õigus, otsustamisõigus on kõige tähtsam õigus, mis meil siin saalis on. Maailm on ettearvamatu. Näiteks saadame me Euroopa Liidu kõrgeks välisesindajaks kõige plekilisema inimese, kes siin puldis on valetanud oma parteiprogrammi kohta, on valetanud ka selle kohta, mida käsitles tema Venemaa äri rahastamine. Kas see on julgeolek, kui me saadame sellise inimese sinna? Minul on kõhe tunne, kui me saadame määrdunud persooni, kui me saadame korruptiivseid persoone Euroopa kõrgeimatele ametikohtadele. Ohtlik on. Kas lisaaega saab?

Saab küll. Kolm minutit lisaks.

Me saadame korruptiivseid persoone ka Euroopa Kontrollikotta kõige kõrgematele ametikohtadele. Kas see tekitab turvatunnet? Ei tekita. Kas see tekitab turvatunnet, kui meie Euroopa Parlamendi liikmed või ministrid nimetavad – ma ei hakka aega täpsustama – Trumpi, liitlasriigi juhti, fašistiks, võrdsustavad teda Hitleriga? Meie poliitikud. Jah, selle kohta on küllalt teateid, kus nad isegi liitlasriikide ohvitseride ees seda teevad. No mida te siis ootate? Mida siis USA saadikud kirjutavad oma memodesse? Seda, et siinsed poliitikud räägivad sama juttu nagu Putin või keegi teine, see ei ole adekvaatne jutt. See ei ole ka julgeolekust adekvaatne arusaamine. Ma rääkisin ühest kaitseministrist, viitasin sellele, kes Trumpi fašistiks ja Hitleri-sarnaseks persooniks nimetas. Muljetavaldav muidugi. Ja temale delegeerida volitus saata meie vägesid kusagile välismaale? No ei ole nõus! Ma arvan, et siin Riigikogus oleme me kollektiivse ajuna palju paremad neid otsuseid tegema. Ei ole üldse liialdus see, et ootamatusi võib ette tulla. Ajaloolasena tuleb mul öelda, et kui raamat "Uneskõndijad" kirjutab sellest, kuidas Euroopa riigid marssisid oma hävingule vastu esimeses maailmasõjas, uneseisundis, unelaadses seisundis, siis paraku nii oligi. Nad kaotasid oma riigi senisel kujul, mis kehtib eriti sõtta astunud riikide kohta, suurriikide kohta. Ja ka tänapäeval on need ohud olemas: kui doominoefekt jätkub, nagu me näeme Põhja-Korea sekkumisest Ukraina sõtta, siis ei ole midagi välistatud. Ei ole välistatud ka rumalad juhused. Nagu ma ütlesin, kui ühel päeval puhkeks Taiwani konflikt – selleks valmistub Taiwan, selleks valmistub Jaapan ja selleks valmistub USA –, siis me ei tea, mis võib kaasneda sellega, kui Hiina selle saare ümber piirab. Mõni laev sõidab miini otsa, mõni USA laev saab raketitabamuse. Mis on järgmine? Milline eskalatsioon järgneb tuumariikide vahel? Kõik need küsimused on üleval. Ma arvan, et tark lähenemine, mitte rapsimine ja kriitiline analüüs missioonide puhul, parlamendi õiguste puhul rahu ja sõja üle otsustada ning missioonide üle otsustada on täiesti õige ja oluline. Aitäh!

Teie aeg! Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Kasutan võimalust vastata mõningatele kolleegidele, kes on siin hiilanud, kuidas öelda, magedate repliikidega. Esiteks, Kalev Stoicescu osutas siin, et need üheksa saadikut, kes hääletasid otsuse eelnõu 485 vastu, on Eesti kaitsevõime ja iseseisvuse vastu. Ma täpselt ei mäleta tsitaati, mul ei ole seda välja kirjutatud, see ei ole veel jõudnud ka stenogrammi, aga midagi sellist ta ütles. Vale! Ilmselgelt vale ja totaalselt vale! Mina võin öelda, miks mina selle eelnõu vastu hääletasin. Väga lihtne: samal põhjusel, mida ma selgitasin ka eelnõu 479 [arutelul] kõnet pidades. Olukorras, kus Euroopas valitseb väga pinev julgeolekuolukord ning ei ole sugugi välistatud, et sõda Ukrainas võib eskaleeruda Venemaa ja NATO vaheliseks sõjaliseks konfliktiks, millesse võib saada kaasa tõmmatud ka Eesti Vabariik, on minu kui Riigikogu liikme jaoks ülioluline, et me ei anna valitsusele mitte mingisugust blanketset volitust minna Eesti Vabariigiga sõtta – ükskõik kus, ükskõik mis asjaoludel, ükskõik kelle vastu, ükskõik kellega koos, ükskõik mis eesmärgist lähtuvalt. Põhiseadus ütleb, et see on Riigikogu otsustuspädevus, ja vastavad otsused peab Riigikogu saama langetada igal konkreetsel juhul konkreetsetele asjaoludele tuginedes ise. Kõik! Ja täpselt see on 485 OE probleem. NATO kiirvalmidusüksuse raames volituse andmine Eesti Vabariigi kaitseväe kasutamiseks sõjalistes operatsioonides – ei! Ei anna praeguses olukorras mitte mingisugust sellist nõusolekut. Fakt on see – vaadake ise kodu- ja töökorra seadust –, et täiendava istungi või erakorralise istungi istungjärkude vahelisel ajal saab kokku kutsuda momentaalselt. Vähem kui 24 tunniga saab Riigikogu ära menetleda vastavasisulise otsuse, kui me tõesti tahame Riigikoguna võtta vastu otsuse, et läheme siis sõtta. Ei ole sellist argumenti mõtet siia tuua, et tuleb sellised blankovekslid anda erinevate eelnõude näol, sest vastasel juhul ei jõua seda teha. See on vale! Te ju kõik teate, et see on vale. Kui see ei ole vale, siis esitage vastuargument. Näidake, miks ei saa Riigikogu ise neid otsuseid kiiresti langetada. Mitte kusagil, Alar, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ei ole öeldud, et täiendavat istungit ei saa kutsuda kokku momentaalselt, kohe, homseks, ja teha kaks lugemist järjest – üks lugemine ja teine lugemine kohe ära teha. [Oleks otsekohe] tehtud. Kus see kiireloomulisuse argument siis on teil? Millistele jalgadele see tugineb? Valetate ju! Aga kas häbi ei ole valetada? Tõsiselt! Ja siis tulete siin vehkima mingisuguste selliste juttudega. Sina ise ka, Alar, tuled rääkima siin, et sa loodad, et küsimus ei tule sealt leerist, kus seatakse kahtluse alla, mis lipp peaks Pika Hermanni tornis lehvima. Esiteks, mis see siia üldse puutub, see laimujutt? Miks sa seda üles kisud siin? Kas sul häbi ei ole? Ma võin sulle vastata: erinevalt sinust häirib mind küll see, et siin majas, selle maja fassaadil ja mujal lehvivad hoopis muud lipud kui sinimustvalged. Mina tahaksin, et Riigikogu fassaadil lehviksid ainult sinimustvalged lipud ja et valges saalis oleksid ainult sinimustvalged lipud. See, et sinna muid lippe pannakse, mind häirib, aga sind ei häiri. Nii et jäta need jutud heaga endale. Nüüd, jah, mõtlesin, et kommenteerin mõne sõnaga ka Raimond Kaljulaiu kommentaari. Tõepoolest, kui mainiti siin üheksat Riigikogu liiget, kes hääletasid 485 OE vastu, siis tema tundis ka ära Eesti iseseisvuse vastu olevad isikud. Aga jätan selle kommenteerimata. Minul ausalt öeldes oleks õhtul koju minnes ja peeglisse vaadates vastik, kui ma niimoodi käituksin. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne läbirääkimiste lõpetamist saab Alar Laneman [võimaluse] vastusõnavõtuks.

Aitäh! Kuna enam selgemini kedagi mainida ei saa, kui mainiti mind, siis ma olen kohustatud vastama. Esiteks, see kuulub selle saali juurde: anda hinnanguid, väljendada oma seisukohti, vajaduse korral ka mõista hukka. Ja kui on selline fraas lendu lastud, siis pole midagi parata, selle ütlejal tuleb elada sellega, et seda aeg-ajalt meelde tuletatakse, eriti siis, kui – ma põhjendan nüüd – see on seoses sellega, et kõnesoleva seaduseelnõu vastu oldi kriitiline just võimaluse tõttu, et seda kasutatakse Vene agressioonile vastuseismiseks Ukrainas. Siis tekibki kahjuks kummaline koosmõju. Väga kahju, et selline asi on juhtunud. Aga samas ma ütlen, et kui me ei ole rahul selle korraga, siis esitame ettepanekuid, kuidas Riigikogu tööd paremaks teha. Ja see, et miski asi tehti teistmoodi, ei tähenda, et see on vale. Võib-olla on see eksimus, aga arutame siis seda. Süüdistusel, et see on teadlikult vale, tehtud mingi halva kavatsusega, ei ole ka mingit alust. Seda ma ei ole komisjonis kunagi näinud. Vastupidi, seal on hea arutelu. Ja ma, vastupidi, tunnustan hea kolleegi Anti lähenemist. Nii et kasutagem tarka lähenemist. Kui meile ei meeldi see, kuidas me otsustasime, teeme siis ümber ja arutame. Aitäh!

Nii. Kalev Stoicescu, teie nime ka mainiti. Vastusõnavõtt.

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Kuna mind ka mainiti, tõepoolest, siis püüan uuesti täpsustada …

Kas teil on mikrofon sees? Rääkige mikrofonile lähemal, me ei kuule muidu. Aitäh!

Jah. Oma sõnavõtus rääkisin rahvusvahelise koostöö olemusest, mida see tähendab Eesti riigikaitsele, miks see vajalik on ja kõigest sellest. Ma riigikaitsekomisjoni esimehena ja Riigikogu liikmena mõistaksin seda, kui esitataks küsimusi selle kohta, miks me osaleme jätkuvalt näiteks Mosambiigis või teistes sellistes missioonides. See on Kaitseväe tahe, nemad soovivad seal jätkata, ja Kaitseministeeriumi soov on see ka. See oli meie otsustada, kas me toetame seda või mitte. Nad soovisid ja siis me toetasime. Kui aga jutt käib otsuse eelnõust 485 – mina rääkisin konkreetselt sellest, ma olin selle eelnõu juures ettekandja –, siis tuleb öelda, et see puudutab Eesti panust NATO jõududesse ja kollektiivkaitset. Aga selle eelnõu vastu hääletas üheksa Riigikogu liiget. See oligi minu jaoks šokeeriv. Mitte see, et olid küsimused Liibanoni või Mosambiigi või muu [kohta]. See, kui ollakse juba Eesti ja NATO kollektiivkaitse vastu, on sõna otseses mõttes šokeeriv ja ohtlik. Aitäh!

Raimond Kaljulaid, teid tõepoolest mainiti. Palun! Vastusõnavõtt.

Ma jätkan sealt, kus austatud Kalev lõpetas. Ma tõesti leian, et näiteks JEF-is osalemise vastu hääletamine ja selle vastu argumenteerimine ongi Eesti huvide vastane tegevus, see on Eesti iseseisvuse vastane tegevus. JEF on Eestile üliolulise liitlase Ühendkuningriigi juhitud koalitsioon. Ühendkuningriik on lubanud sõja korral panustada Eesti diviisi brigaadiga. Ehk Ühendkuningriik on võtnud kohustuse, et juhul, kui Eesti iseseisvust ähvardab oht, on nemad valmis brigaadisuuruse üksusega tulema siia ja võitlema õlg õla kõrval meie kaitseväelastega koos. Riigikogus siin saalis täiesti tühiste argumentidega kutsuda üles seda mitte toetama ja hääletada selle vastu ongi tõesti Eesti julgeoleku huvidele risti vastupidine tegevus. On väga kahetsusväärne, et meie kolleegid seda teevad. Täpselt samamoodi on seda NATO kaitsekoostöö õõnestamine. Ja täpselt samamoodi on see täiesti alusetu jama levitamine, nagu võiks Eesti valitsus kuidagi ootamatult sekkuda sõtta Ukrainas, ilma et Riigikogu sellest midagi teaks või et Riigikogu saaks midagi teha. Teatavasti võib Riigikogu sellesama mandaadi, mille ta täna annab, soovi korral iga hetk tagasi võtta, kui ta tõesti leiab, et valitsus on seda kuidagi valesti kasutanud. Nii et see, mida me täna siin kuuleme – ma ei tea, kas need inimesed on eksiteele sattunud sellepärast, et nad tarbivad, ma ei tea, Vene riigi meediat, või teevad nad seda teadlikult ja nende ülesanne ongi siin Eestis neidsamu argumente [kasutada], aga need on täpselt needsamad Kremli narratiivid, mida nad kordavad siin meie saalis. (Saalis reageeritakse häälekalt.)

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta ei ole muudatusettepanekuid esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 486 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias" eelnõu 486. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu oli 9, erapooletuid 0. Eelnõu 486 on otsusena vastu võetud.