Arupärimine põhikooli õpikute kohta (nr 672)

Aga asume tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Helle-Moonika Helme ja Mart Helme 4. detsembril eelmisel aastal esitatud arupärimine põhikooli õpikute kohta. Ja palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama ettekandja, Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun! Üks hetk, Anti. Üks hetk! Ma saan aru, et Rain Epleril on käsi püsti, sest tal on väga oluline küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma kuulan selle küsimuse ära ja siis saame jätkata juba arupärimise tutvustamisega. Rain Epler, palun!

Aitäh! Mul oli käsi tegelikult pikalt üleval, ma ei pannud seda siis, kui Anti juba liikus. Aga mu küsimus tõesti on oluline, et aru saada istungi läbiviimise korrast. Siin veel mõni aeg tagasi te üsna jõuliselt seletasite, et asi ei käi niimoodi, et järjekorras tullakse eelnõusid ja arupärimisi üle andma, vaid te panete valitsuse esindaja alati esimeseks. Ma nüüd küsin, kas see lipsas täna teil kogemata läbi või te olete võtnud tagasi selle vana ja traditsioonilise suuna, et tullakse selles järjekorras, kuidas kõned on [registreeritud].

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et te teate ise ka vastust küsimusele, kuidas need asjad juhtuvad. Täna ma pidasin vajalikuks kutsuda Riigikogu liikmed esimestena. Seda sellepärast, et niikaua, kuni Riigikogu liikmed peavad kinni Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest viisil, et meile ei esitata menetlusse lõputus koguses eelnõusid ja arupärimisi, mida me nägime siin veel poolteist aastat tagasi, ja peetakse kinni ka teadmisest ja sellisest parlamendikultuurist, et parlamendi tööd ei üritata igal moel takistada, ma usun, on täiesti kohane, et Riigikogu liikmed võivad siia kõnepulti tulla esimestena. Aga juhul, kui see olukord peaks muutuma, eks siis istungi juhataja peab hindama, kas Vabariigi Valitsuse esindaja peab siin saalis lõputult ootama või mitte. Täna ma pidasin vajalikuks, et Anti Poolamets, kes tuleb muuseas tutvustama praegust arupärimist, saaks olla ka esimene arupärimise või – te esitasite eelnõu, jah? – eelnõu [esitaja]. Eks see käib siin parlamendikultuuriga käsikäes. Ma loodan, et selline üksteisest lugupidav stiil, mida me siin saalis viimastel nädalatel ja kuudel oleme näinud, jätkub. Ma loodan, et see oli [piisav] vastus teie küsimusele. Ma võtan veel kaks protseduurilist küsimust. Anti Poolamets juba ootab siin pikalt. Aga Rain Epler, palun!

Me Antiga vahetasime kiiresti mõtteid ja Anti ütles, et küsimus on nii oluline, et tema on valmis ootama. Nii et lahendame selle ära. Ma ei tule teie vastuse pikema osa juurde, aga te alustasite vastust sellega, et ma täna otsustasin, et ma võtan Riigikogu liikmed esimesena. Kas ma sain õigesti teist aru, et vaatamata pikemale jutule, mis järgnes, olete te tegelikult võtnud lähtekohaks selle, ütleme, et tava ja kollane raamat ei ole nii olulised, vaid see, kuidas teile parasjagu tundub, ja nii teeme? Siis me teame ka, et me ei ootagi mingit ühtset joont, vaid tuleme [saali] ja kõigil on huvitav, kuidas päev läheb.

Ma pean nüüd meenutama meie kunagist vestlust. See on reguleerimata protseduuri küsimus. See ei ole täpselt kirjas, millal kutsuda Vabariigi Valitsuse esindaja siia Riigikogu kõnetooli. Aga nagu ma ütlesin, üksteisest lugupidav arutelu on väga tähtis. Ja ma usun, et see, et Anti Poolamets kutsuti täna esimesena siia Riigikogu kõnetooli, on ka märk sellest, et me saame rääkida, et üksteisest lugupidav diskussioon moel või teisel siin Riigikogu saalis on väga oluline. Ja kindlasti ma olen ka märganud, et opositsiooni poolelt on parlamendikultuur oluliselt paranenud. Nii et see oli täna minu sammu taga. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jah, no kurb on see. See on ju vana vaidlus. Me pikalt-pikalt vaidlesime selle üle, et Riigikogu liikmed on põhiseaduse kommenteeritud väljaandes näidatud lausa kõige prioriteetsemate üleandjatena, aga sellest sõideti teerulliga üle, ütleksin niimoodi, mää‑mää-juttu ajades, ja kehtestati uus tava. Täna tuleb välja, et tegelikult on ikkagi niimoodi, et meil ei ole mingit tava, meil on suva. Ja mina ütleksin, et see küll ei ole märk üksteisest lugupidamisest. Kui meil tuleb pulti inimene, vaatab lakke ja otsustab, et mul on täna hea tuju, ma luban täna heldelt Riigikogu liikmetel natuke varem sõna saada, siis see ei ole üksteisest lugupidamine. Minu sõnum on lihtsalt see, et mina ei soovi küll kuidagi kaasa aidata selle teesklusele, et meil toimib normaalne parlamentaarne süsteem. Ei toimi.

Aitäh! Aga see ei olnud küsimus. Ma juhin muuseas tähelepanu sellele, et siin saalis on olnud erinevaid tavasid. Vabariigi Valitsuse esindaja on kutsutud [eelnõusid] esitama esimesena, on kutsutud kõige viimasena. Ma juhin tähelepanu ka sellele, et 2023. aasta kevadistungjärgul toimus väga-väga suur rünne Riigikogu põhiseadusliku rolli [täitmise] vastu, anti sisse väga suures koguses eelnõusid ja arupärimisi. See halvas osaliselt Riigikogu töö. Ja sellel hetkel pidi Riigikogu juhatus otsustavalt reageerima. Aga täna ma, head kolleegid, tunnustan, et Riigikogu on taastanud oma töövõime. See on kindlasti märk paranenud töökultuurist siin saalis. Aitäh! Aga nüüd tõepoolest kutsun Anti Poolametsa Riigikogu kõnetooli tutvustama tänast esimest arupärimist.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Esiteks, selleks lugupidavaks suhtumiseks, millest räägitakse, muidugi õlitatakse praegu püstolit, piltlikult öeldes. Justiitsministeeriumi kabinetis [tehti] meie jaoks kenasti valmis vihakõne seadus ja [nüüd] oodatakse, kas see õnnestub sisse viia või mitte. See on erakordne lugupidamine, et saaks opositsiooni vangi panna. Lõpuks ometi! Vana Konstantin Pätsi unistus, mida ta ka efektselt tegi: 800 inimest ühe õhtuga. See oli Eesti demokraatia hiilgehetk – presidendivalimised märtsis 1934. Aga paistab, et teil on häid õpilasi – saaks aga opositsiooni vangi panna! Aga läheme nüüd teaduslike teemade juurde. Proua või härra Kristina Kallas – selle arupärimise kontekstis ei ole ju vahet ja ma arvan, et see ei ole ka ebaviisakas, sest psühholoogilisi sugusid on ju 20. Kui lastele võib seda kõike õpetada ja selline asi on justkui teaduslik, siis mis tähtsust on sellel, kuidas me etiketi järgi üksteist, täiskasvanuid, nimetame. Igal juhul me tahame teada, lugupeetud minister, kuidas on sattunud meie laste lauale, antud juhul põhikooli inimeseõpetuse tööraamatusse [järgnev]. "Tervisevalikutest nii- ja naapidi", kolmandale kooliastmele, teine osa, autor Heli Israel. See annab õpilastele seksuaalsuse peatükis teada seda, et soolist identiteeti nimetatakse psühholoogiliseks sooks, ning seda, et erinevaid psühholoogilisi soomääratlusi on üle 20. Äkki teil on värskemad andmed? Võib-olla on see konservatiivne seisukoht, et [neid on] 20, sest räägitakse, et on ikkagi 150–200? Äkki te saate esindada konservatiivset lähenemist siin? [Kas õpikus on neid] liiga vähe? Õpikus räägitakse ka mittebinaarsetest inimestest, kes ei määratle end kummagi soona. Õpik kinnitab, et juhul kui bioloogiline sugu ei lange inimesel kokku psühholoogilise sooga, nimetatakse seda transsoolisuseks. Suur osa peatükist tegeleb uute mõistete sissetoomisega ja seksuaalsuse mõiste selgitamisega, sealhulgas selgitusega, mida tähendab panseksuaalsus. Ja ühtlasi soovitatakse Soome autori Satu Hyttineni raamatut "Unistused ja ihad", mis pöörab palju tähelepanu transsoolisusele. Küsimusi ma hetkel ette lugema ei hakka. Aga vaadake, teie tiitel ei ole ju propagandaminister või vasakäärmusluse minister või midagi muud. Teie tiitel on teadusminister ja selle tõttu [kuulame] me eriti hoolsalt, kust tulevad sellised ideed ja miks levitatakse uhhuu-teadust teie isikus, teie loal. Ja mida siis üldse teha? Kas uhhuu-teadusi õpetavad koolidirektorid või kas neid sunnitakse selleks? Mis nüüd uhhuu-teadusi õpetavatest ühiskonnaõpetajatest ja uhhuu-teadusi õpetavatest inimeseõpetuse õpetajatest saab, kui nad sellist jama õpilastele levitavad? Kas annate käskkirja õpikute [keelamiseks]? Kas vallandate nad päevapealt? Annate välja käskkirja, et olemas on ainult kaks sugu? See kõlaks siin väga hästi, et tänasest päevast peale on Eestis ainult meessugu ja naissugu. Nii et loodame huvitavaid vastuseid [kuulda]. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu saadikud! Oleme ühe korra teiega püüdnud arutelu sellel teemal juba pidada, võtame selle siis uuesti ette. Enne kui arutame selle üle, mitu sotsiaalset sugu või psühholoogilist sugu Eestis on, [ma ütlen, et] minu arvates see ei ole tegelikult debatt poliitikute vahel, vaid see on debatt, mida peavad omavahel teadlased. Ka teadlaste seas ei ole konkreetset konsensust selles, kas neid on 20, alla selle või üle selle. See on ka teaduse võlu, et arutelu veel käib selle üle, millised need määratlused on. Aga teaduslik konsensus on väga selgelt sellel pool, et on olemas kaks bioloogilist sugu ja on olemas ka nähtus, mille nimetus on sotsiaalne sugu ja mis on seotud inimese enesemääratluse ja eneseidentiteediga. Ja on väga raske vaielda olukorras, kus teaduslik konsensus on selle koha pealt väga tugev mitte ainult sotsioloogia valdkonnas, vaid tegelikult ka meditsiinivaldkonnas. Sedasama teaduslikku konsensust esindavad täna ka rahvusvahelised ja inimõigusi [käsitlevad] dokumendid. Nii et lisaks teaduslikule konsensusele on olemas ka ülemaailmne poliitiline konsensus selles osas. Enne kui me selle debati juurde läheme, ma tahaksin korra selgitada, kuidas valmivad Eestis kooliõpikud ja kuidas valmivad õppekavad. Tänane riiklik põhikooli ja gümnaasiumi õppekava pandi kokku aastal 2011. Vahepeal on olnud küll mitu etappi, kus seda õppekava on uuendatud, aga õppekava üldosa lähtub põhialustest ja põhiväärtustest, mis on sõnastatud mitte poliitikute poolt – hoidku jumal selle eest! –, vaid on sõnastatud tegelikult Eestis [toimetavate] pedagoogide, õpetajate, haridustöötajate, psühholoogide ja teadlaste poolt. Üle 400 inimese on kaasa löönud selles protsessis, et välja töötada riiklik õppekava ja täpselt samamoodi ainekavad. Seal ei ole poliitikuid. Ja Eesti hariduse üks tugevamaid külgi on just nimelt see, et see ei ole politiseeritud. See tegelikult lähtub teadusest, teaduslikust maailmatunnetusest, teadmistepõhisusest ja sellest teadmisest, milles täna on teaduslik konsensus. Selle tõttu ei koosta õppekavasid ministrid, ei koosta neid valitsused, ei koosta neid ükski erakond ega ka Riigikogu, vaid õppekava koosneb ekspertide kokku pandud põhialustest. Teiseks, õppekavad või, vabandust, õppekirjandus. Esimene küsimus: "Milliste kriteeriumite alusel valiti kõnealune inimeseõpetuse tööraamat põhikooli õpikute hulka?" Täpsustan, et meil on olemas selline dokument nagu haridus‑ ja teadusministri määrus Eesti õppekirjanduse kohta, kus on kriteeriumid, mille alusel kirjandus kvalifitseerub õppekirjanduseks. Ja seal on need nõuded. Nõuete kohaselt peavad need õpikud olema retsenseeritud ehk kirjastaja, kes annab välja vastava õpiku, peab tagama, et see õpik lähtub riiklikust õppekavast ja on retsenseeritud. See õpik või tööraamat, millele teie viitate, on retsenseeritud töömaterjal ja vastab kõikidele nõuetele, mis määruses kirjutatud on. Eraldiseisvat õppekirjanduse valiku protsessi ega riiklikku sobivuse kinnitamist Eestis ei ole. Ei ole sellist asja, et haridusminister kinnitab õpikuid või tööraamatuid, vaid on seesama määrus, mille alusel õppekirjandust toodetakse. Õpetaja on õppekirjanduse valikus vaba. Millise õppematerjali õpetaja valib, on tema, kolleegide või kooli otsustada. Pöördumises välja toodud tööraamat "Tervisevalikutest nii‑ ja naapidi" – see on kolmandale kooliastmele, see on teine osa –, selle vastavust põhikooli riikliku õppekava üldosas nimetatud hariduse alusväärtustele, õppekava ainevaldkondlikele eesmärkidele, taotletavatele õpitulemustele ja õpisisule ning ka teistele õppekirjandusele esitatavatele nõuetele on hinnanud kaks retsensenti. Nii et see on retsenseeritud õppematerjal ja vastab sellele määrusele. Võib-olla sellega ma ennetavalt vastan ka kõigile teistele küsimustele, mis on seotud sellega, kas minister on allkirjastanud mingite selliste õpikute väljaandmise. Minister Eestis selliseid asju ei allkirjasta ega õpikute nimekirju ei koosta. "Milliste teaduslike uuringute alusel on õpikusse ja õppekavasse sisse toodud sotsiaalse soo mõiste?" Sotsiaalse soo mõistes on täna, nagu ma ütlesin, teaduslikult lai konsensus nii meditsiinivaldkonnas kui ka sotsiaalteaduste valdkonnas. Samamoodi võite te tänaseks juba leida väga selgelt sotsiaalse soo määratluse Eesti Keele Instituudi allikatest. Ehk siis see mõiste on ka keeleliselt olemas, see on selgitatud mõiste, sellepärast et see on ühiskonnas väga selgelt kasutusel. Teaduslik konsensus on tõesti selline asi, mis võib ajas muutuda. Veel umbes 30–40 aastat tagasi sellist teaduslikku konsensust selle koha pealt ei olnud. Mina ei ole selle valdkonna ekspert, mina kahjuks ei saa siin seda teaduslikku debatti teadusallikatest ja teaduslikust konsensusest teiega pidada. Ma arvan, et oleks mõistlik, kui selle debati jaoks oleks siin teadlased, kes selle teemaga tegelevad ja tegelikult ka õppekirjanduse juures sellel teemal Eestis kaasa löövad. Aga võin tuua näite oma teadusvaldkonnast, kus teaduslik konsensus on viimase 50 aasta jooksul väga kardinaalselt muutunud. Veel 50 aastat tagasi oli teaduslik konsensus keelteoskuse kohta selline, et mitmekeelsust peeti probleemiks. Kui setokeelne laps tuli kodust seto keelega kooli, siis arvati, et eesti keeles õppimise jõustamiseks tuleb seto keel välja lülitada, selle keele kasutamine, selles keeles rääkimine tuleb ära keelata, sest mitmekeelsus takistab inimese psühholoogilist arengut. See oli teaduslik konsensus, mis oli 50 aastat tagasi. Vahepeal on uuritud neurolingvistikat, võimekus uurida inimese aju arengut ja ka psühholoogilist arengut on väga oluliselt teaduses edasi liikunud. [Nüüd] on uute teadmiste baasilt tekkinud täiesti teistsugune konsensus: mitmekeelsus on pigem kognitiivse arengu toetaja, mitte pidurdaja. Nii et teadus on arenenud tänu neurolingvistilistele ja muudele neuroloogilistele uuringutele, mida on võimalik olnud 50 aasta jooksul oluliselt rohkem teha. Meie teadmised inimeseks olemisest, inimese identiteedist, sealhulgas soolisest identiteedist, on väga tugevasti muutunud ja tänane teaduslik konsensus ütleb, et väga selgelt on olemas bioloogiline sugu ja on olemas ka sotsiaalne sugu. Nii, kolmas küsimus: "Kas äärmusideoloogiatest pärit ideede muutmine Eesti kooli õppekava kohustuslikuks osaks tähendab, et Eesti kool on politiseeritud?" Tegemist ei ole ideoloogiaga, tegemist on teadusliku konsensusega – kordan seda juba mitmendat korda – meditsiiniteadlaste, sotsiaalteadlaste ja psühholoogide seas. Ka terviseuurijate seas valitseb väga suur teaduslik konsensus sellel teemal. Seda on keeruline nimetada ideoloogiaks. Ja kuna Eesti riiklik õppekava lähtub teadusest ja teadmistepõhisusest, siis on ka Eesti riiklikus õppekavas õpiväljundid sõnastatud teadmistepõhiselt. Tööraamatus kasutatakse tõesti mõistet "psühholoogiline sugu", mis määratleb inimese isiksuse poolt, aga mis jäi võib-olla arupärimise küsijatel tähelepanuta sotsiaalse soo mõiste arutelus, on lause, et kõige sagedamini langeb inimese psühholoogiline sugu kokku tema bioloogilise sooga. Ehk siis kõige tavalisem nähtus on siiski see, et inimene identifitseerib ennast naisena ja ka tema bioloogiline sugu on naine. Õppeteksti keel on väga neutraalne ja õppeteksti autor ka ise õpetajana rõhutab, et teema õppimise eesmärk on see, et lapsed oleksid informeeritud. Neljas küsimus: "Kas õpetajatel on õigus keelduda õpikutes esitatud ning õpilastele kohustuslikuks teadmiseks muudetud ebateaduslike väidete õpetamisest?" Tõepoolest, kui need väited on ebateaduslikud ja kui tegemist on õpikuga, mis ei ole eelretsenseeritud ja mis ei vasta määruses esitatud nõuetele, siis nende teadmiste edastamisest on õpetajal tõesti õigus keelduda. Ehk siis on õigus keelduda ebateaduslike õpikute kasutamisest, mis ei vasta nõuetele ja ei ole eelretsenseeritud. "Kas Teile teadaolevalt on koolist lahkunud õpetajaid, kes ei ole nõus äärmusideoloogilisi ning ebateaduslikke väiteid kohustuslike õpikute alusel õpetama?" Ei ole teada juhtumeid, et õpetajad oleksid väitnud, et nii-öelda kohustuslikes õpikutes, mida meil ei ole … Meil ei ole Eestis kohustuslikke õpikuid, esiteks. Aga retsenseeritud ja nõuetele vastavates õpikutes ebateaduslikke väiteid leitud ei ole ja ei ole meile ka ühtegi kaebust tulnud, et mõni õpetaja oleks neid sealt leidnud. "Koolidest on vabastatud õpetajaid nn "uhuu-teaduste" õpetamise eest. Kas on võimalik ka antud õpiku põhjal koolis õpetavaid isikuid nn "uhuu-teaduste" õpetamise eest koolist vallandada?" Kordan ennast, et tegemist ei ole ei äärmusideoloogiaga ega uhuu-teadusega, vaid tegemist on tänapäeval väga laia teadusliku konsensusega, mis on tegelikult ka rahvusvahelisel tasandil poliitilise konsensusena kinnitatud. "Kes on koolide inimeseõpetuse õppekava koostajad ning milline on nende teaduslik kvalifikatsioon?" Õppekavade koostajate nimed võin teile kohe nimetada, see ei ole kuidagi kellelegi saladus. Tegemist on teadlastega. Inimeseõpetuse ainekava arendamisel osalesid Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Seksuaalteemade puhul on olnud partner Tartu Ülikooli Kliinikum ja õppematerjale on koostanud doktor Kai Part ja doktor Merike Kull. Nii, vist on praeguseks kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma ei viitsi enam isegi erutuda sellest jutust, aga te oma ettekande jooksul ütlesite vist 20 või 30 korda, et on teaduslik konsensus selles, et eksisteerib selline asi nagu sotsiaalne või psühholoogiline sugu, mis võib erineda bioloogilisest soost. See on ju tegelikult täielik vale. Mingit sellist teaduslikku konsensust ei eksisteeri. Vastupidi, sellel ei ole teaduslikkusega mitte midagi pistmist, see on puhtalt ideoloogiline seisukoht. Teadusest rääkides on fakt see, et DNA tasandil jagunevad inimesed kaheks: on mehed ja on naised. Naistel on teatavasti XX-kromosoomid, meestel XY-kromosoomid – see on teadus. Kõik see, mida teie kirjeldate, on puhas ideoloogiline ajupesu. Sellest meie arupärimine ju tõukubki. Kuidas on võimalik, et Eesti koolis allutatakse lapsed sellisele ideoloogilise ajupesule? Kui öelda, et see on teaduslik positsioon, et võib olla psühholoogiline või sotsiaalne sugu, siis miks ei võiks olla ka psühholoogiline või sotsiaalne vanus, mis erineb tegelikust vanusest? Pikkus, liik, rass? Äkki õpetataks lastele seda ka, et teie vanus on küll 15, aga teie sotsiaalne või psühholoogiline vanus võib olla 25 või 30, ja nii edasi? Mis see erinevus siis on? Saate selgitada?

Aitäh! See, mida teie kirjeldasite, kromosoomide teema on väga selgelt seotud bioloogilise sooga, keegi ei vaidle sellele vastu. Teaduslikult eksisteerib väga selge konsensus selles, mis puudutab bioloogilist sugu. Teaduslikult eksisteerib ka väga selge konsensus selles, mis puudutab sotsiaalset sugu ehk psühholoogilist sugu. Täpselt samamoodi – te tõenäoliselt mõistate seda – ei ole teaduslikult olemas sellist asja nagu bioloogiline rahvus. Rahvus on sotsiaalne nähtus, mille puhul inimene identifitseerib ennast teatud … (Mart Helme räägib vahele.), teatud ühiskond…

(Helistab kella.) Üks hetk. Vabandust, proua minister! Mart Helme! (Mart Helme jätkab kõval häälel.) Ei, ei … Mart Helme, ma palun, ärge segage vastajale vahele! [Las] vastaja vastab ära. Teil on võimalik küsida oma küsimus ja osaleda läbirääkimistel, aga see ei ole viisakas, et te praegu segate vahele karjumisega. Ma siin istungi alguses tunnustasin Riigikogu liikmeid paranenud [parlamendi]kultuuri eest, aga kui te alustate jälle vahele karjumisega, Mart Helme, siis ei ole see küll märk paranenud kultuurist. (Mart Helme räägib edasi.) Teil on võimalik osaleda läbirääkimistel, teil on võimalik esitada küsimus. (Mart Helme: "Mul ongi küsimus.") Väga hea! See küsimus tuleb. Mitte keegi ei karju teile vahele, kui te [küsite]. Sellisel juhul tõesti, Mart Helme, me ei saa jätkata Riigikogu istungit, kui te karjute kogu aeg vahele. Ma ei võta teie protseduurilist küsimust ka, sellepärast et te lihtsalt segasite praegu vahele. Palun … (Mart Helme räägib saalist.) Ei, ei, teil ei olnud sõnaõigust. Kõik Riigikogu liikmed praegu nõustuvad, et teil ei olnud sõnaõigust. Ma palun teil nüüd lõpetada vahelesegamine! (Hääled saalist: "Mis te teete?!") Ma annan praegu ministrile sõna vastuse jätkamiseks. Proua minister jätkab praegu vastamist. Ja Mart Helme, palun ärge segage vahele!

Mul jäi vastamine pooleli. Kas ma võin oma vastuse ära lõpetada?

Proua minister vastab praegu küsimusele. Palun, proua minister! (Mart Helme ütleb saalist midagi.) Vabandust! Üks hetk. Mart Helme, palun kontrollige oma sõnakasutust! Palun kontrollige oma sõnakasutust! See ei ole ilus ja korrektne keelekasutus. Katsume siin saalis üksteisega viisakalt suhelda. (Mart Helme jätkab.) Kas te saate aru, mis on viisakas? Saate aru, mis on viisakas?! Palun … Teil ei olnud õigust vahele karjuda. Proua minister vastab ära, siis on teil võimalik küsida ja teil on ka võimalik osaleda läbirääkimistel. Palun, proua minister!

Aitäh! Ma tänan võimaluse eest ikkagi lõpuni vastata. Ilmselgelt, Mart Helme, meil on võimalik teiega jääda väga erinevatele seisukohtadele. Me ei pea teiega siin kokku leppima, et meil on ühine seisukoht. See ei ole kohustuslik, meil on õigus igatepidi jääda igaüks oma seisukohale. Ma lihtsalt selgitan teile oma seisukohta, mis lähtub ka teaduslikust konsensusest. Sotsiaalne sugu on tegelikult täpselt samasugune nagu rahvuslik identiteet, mille inimene omandab reeglina sündimisel ja kasvades ühes konkreetses kogukonnas. Sotsiaalne sugu on sotsiaalne konstrukt, mis on lisaks bioloogilistele karakteristikutele seotud väga tugevasti selles ühiskonnas, kus inimene on üles kasvanud, [olevate] kultuuriliste väärtustega, sotsiaalsete normidega ja individuaalsete käitumisnormidega. Ehk siis lisaks sellele, et inimesel on bioloogiline sugu, mis on väga selge ja mille puhul teaduslikult ei ole ju vaidlust, ka teiega tõenäoliselt mitte (Hääl saalist: "Ära aja jama!"), on samamoodi inimesel olemas sotsiaalne sugu (Kalle Grünthal räägib vahele.), mis võib …

Kalle Grünthal! Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal hüüab vahele.) Palun lubage ettekandjal vastata! Head kolleegid, niimoodi ei ole võimalik seda istungit jätkata. Me peame sellisel juhul võtma vaheaja, kui te ei suuda ennast talitseda ja te karjute vahetpidamata vahele. (Kalle Grünthal hüüab uuesti vahele.) Vabandust, Kalle Grünthal, see ei ole viisakas debatt. Ei … (Kalle Grünthal jätkab.) Head kolleegid, viis minutit vaheaega, et te saaksite järele mõelda, kuidas me võiksime siin Riigikogu saalis debatti pidada. Viis minutit vaheaega. Juhataja vaheaeg. V a h e a e g

Nii, lugupeetud kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Me jätkame tänase esimese päevakorrapunkti arutelu. Kuna proua ministril jäi veel vastus pooleli, siis proua minister, palun, teil on võimalus oma vastus lõpetada.

Aitäh! Ma igaks juhuks [ütlen järgmist, et] saada siin Riigikogu saalis kuidagi kuumust, temperatuuri alla. Ma arvan, et te tahaksite tegelikult seda debatti pidada teadlastega, mitte minuga. See ei ole minu jaoks poliitiline teema. [Selle teema puhul] on tegemist ikkagi teaduse valdkonna, meditsiinivaldkonna, sotsiaalteaduste valdkonna, tervishoiuvaldkonna inimestega ja teadlastega, kes on seda pikalt uurinud. Varro, kui ma tohin vastata sinu küsimusele, siis sa tõid näiteks vanuse ja küsisid, kas lisaks bioloogilisele vanusele on olemas siuke asi nagu sotsiaalne vanus või ühiskondlik vanus või – kuidas me seda nimetame? – psühholoogiline vanus. Sarnaselt sooga on see selles mõttes olemas, et vanusega seotud ühiskondlikud rollid, mis inimese identiteeti kujutavad, ei pruugi alati kõikides aegades ja sajandites olla needsamad. Sellega sa oled, eks ole, nõus. Vanasti oli kellelgi 50-aastasena viis aastat [jäänud] pensionini. Ühiskondlik norm oli üks. Inimese identiteet ning arusaamine enda vanusest ja sellest, mida selles vanuses tehakse või kuidas selles vanuses inimene peaks käituma, oli ühtemoodi, täna see on teistmoodi. See on väga tugevasti viimase 50 aasta jooksul muutunud. Täpselt samamoodi on viimase 50 aasta jooksul väga palju muutunud meie arusaamine sotsiaalsest soost ja sellest, et see üldse olemas on. [See on] seotud minu identiteediga, sellega, mis rolli ma täidan naisena, kas ma tunnen, et ma tahan ühiskonnas täita naise rolli. [Võib-olla] ma tunnen, et see roll mulle ei sobi, et ma olen keegi teine, ja ma tahaksin täita tegelikult identiteedilt teistsugust rolli, aga kahjuks ei lange see kokku mu bioloogilise sooga. See on [koht], kus inimestel tekib tegelikult konflikt oma bioloogilise soo ja oma sotsiaalse soo, identiteedi vahel. Nüüd, ühiskonnas on küsimus, kas me surume selle sotsiaalse soo alla, ei aktsepteeri seda ja ütleme, et me ainult aktsepteerime bioloogilist sugu ja kõik ühiskondlikud normid ja rollid, mis bioloogilise sooga kaasas käivad, on kohustuslikud. Me oleme näinud läbi sajandite, kui selline allasurumine on toimunud, et selle tulemus on see, et see on äärmiselt halvasti mõjunud nendele inimestele, kellel ei lähe bioloogiline ja sotsiaalne sugu kokku. See on toonud kaasa terviseprobleeme, see on väga tugevasti toonud kaasa suitsiidi nendes inimrühmades. Tegemist ei ole väga suure inimgrupiga, aga neid inimesi meie keskel on. Ja tänapäeva ühiskondlik konsensus on tegelikult see, et me aktsepteerime seda, et on inimesi, kellel bioloogiline ja sotsiaalne sugu kokku ei lähe. Selle tõttu on inimesel võimalik ennast sotsiaalselt määratleda teistmoodi kui see, mis tema bioloogiline sugu on.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No tegelikult olete te meile selle eelneva jutuga puust ja punaseks teinud, et te olete täiesti kõlbmatu teadus- ja haridusministriks, sest te ei saa absoluutselt mitte midagi aru teadusest, te valetate selle kohta, mis on teadus. Loomulikult valetate te ka enda rolli kohta kõiges selles, mis siin toimub. Esimese asjana lükkasite te tanki Tõnis Lukase, kes oli 2011. aastal minister. Siis valmis õppekavade programm. Ma loodan, et Tõnis on majas ja tuleb, seletab ära, kuidas läks niimoodi, et tema tegi meile programmi, mille kohaselt me õpetame kaheksandast klassist transsoolisuse äärmusideoloogiat ja sinna juurde seletame, kuidas see kõik on õige. Loomulikult, te võite meile siin rääkida midagi retsensioonidest ja kaasatusest. No absoluutselt naeruväärne [on see] kõik, eks ju! See on kogu selle maffia ringkäendus, see on täielik pseudo ja see ei veena kedagi. Ma ei tahagi selle kõige kohta midagi küsida, mina küsin lihtsa küsimuse. Mida peab tegema lapsevanem, kes kategooriliselt ei ole nõus, et tema lapsele sellist kelbast aetakse, nagu teie meile siin praegu ajate? Mida peab tema tegema?

Aitäh küsimuse eest! Lapsevanem peab ju ometigi aktsepteerima seda, et lapsele antakse informatsiooni selle kohta, milline tänane ühiskond välja näeb ja millised on teaduses – täpselt samamoodi, teaduses – saavutatud konsensuslikud arusaamad inimestest ühiskonnas, inimrollidest ühiskonnas ja ka seksuaalsusest ühiskonnas. Me ei lähtu ei õppekavas, selles ainekavas ega ka selles tööraamatus, millele te viitasite, mitte millestki muust kui täna valitsevast teaduslikust konsensusest.

Nii, kolleeg Mart Maastik. Tundub, et kolleeg Mart Maastikku ei ole saalis. Liigume küsimuste järjekorras edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma pean tunnistama, et ma kuulan teie vastuseid – ma ei tea, kuidas seda isegi sõnastada – äärmise kurbusega, ma arvan. Väide, et ühiskonnas on konsensus selles osas – teate, ma arvan, et te võtate endale väga suure volituse seda väita. Ühiskonnas ei ole kindlasti konsensust selles osas, millised on need sotsiaalsed sood. Ja vastust me tegelikult sellele küsimusele ei saanud, mida Martin küsis ja mida ka mina tahtsin küsida: mida mina lapsevanemana pean siis tegema? Te väidate, et ma peaks leppima sellega, sest teie hinnangul on ühiskonnas konsensus ja teadlased on niimoodi kokku leppinud. Klassikud on ka öelnud, et kui kogu aeg rõhutatakse, et teadlased on selle seisukoha välja kujundanud ja see on teaduslik seisukoht, siis tuleb sinna väga-väga [tõsiselt] sisse vaadata. Te ise tõite näite, et 50 aastat tagasi oli seto keele kohta üks seisukoht. Kunagi oli ka lobotoomia üks aktsepteeritud inimeste ravimise vahend. Pärast osutus see täiesti räigeks. Nii et olge nagu ettevaatlik. Mul ei olegi otseselt küsimust teile. Küsimusele lapsevanema kohta jäi vastamata. Aga väga julgelt väidate seda, et ühiskonnas on konsensus. Ei ole.

Küsimust ei olnud vist.

Nii, liigume edasi. Mart Helme, palun!

Aitäh! No [põhjus], miks ma protestima hakkasin ja vahele hüüdsin, on see, et minister ei tohiks endale lubada seda, et ta peab küsijaid mingiks lasteaiaks ja hakkab neile selgitama, missugused on õiged seisukohad, millega nad peaksid nõus olema, mida nad peaksid jagama ning mis on vastuvaidlematult ja teaduslikult põhjendatud. No ma olen elanud piisavalt kaua ja ma mäletan, kuidas teaduslikult põhjendati kommunismi. Ma mäletan, et olid sellised asjad nagu lõssenkism, mitšurinlus – me ei oota looduselt armuande, me võtame neid. Igasugust teadust on olnud. Ja praegu me näeme, et Eesti Vabariigis on täpselt samuti ideoloogiline tsensuur, diktatuur ja surve. Kogu ühiskond on sellele allutatud, kõik meie põhiseaduslikud institutsioonid mängivad seda mängu kaasa, alates presidendist ja lõpetades Riigikohtuga. See ei ole normaalne! Ja kui te arvate, et meie siin peaksime olema need lollikesed, kes lasevad kõrvad lonti ja usuvad kogu seda iba, mida te meile räägite, siis me ei ole sellega nõus. Ja sellest ka see protest. Minu küsimus on: millal teie karva vahetate? Ameerikas juba kellad kukkusid. Millal teie karva vahetate? See seisab teil ees.

Aitäh! Mina kindlasti ei arva, et mina suudan teid milleski ära veenda. Ma ei ole siin puldis selleks, et teile öelda, et teie seisukohad on valed. Ma olen siin puldis selleks, et selgitada, kuidas kujuneb Eestis riiklik õppekava ja mille alusel need õpiväljundid seal sõnastatud on. Me võime jääda – väga sõbralikult, loodetavasti – erinevatele seisukohtadele. Ei ole minu ülesanne teid siin ära veenda. Mis puudutab teaduslikku kommunismi, siis teadupärast olen ka mina selles ühiskonnas ja selle poliitilise režiimi ajal elanud. Erinevus tänase olukorraga on see, et igasuguse teistsuguse arvamuse evimine oli teadupärast väga rangelt karistatav. Täna me peame teiega siin Riigikogus debatti selle üle, mis on ja mis ei ole teie arvates või minu arvates õige riiklikus õppekavas. Nii et hinnakem seda, et meil on võimalik seda debatti pidada. Selle tõttu ei ole mõistlik teadusliku kommunismi kõrvale võrdusmärki panna, sest need ei ole võrreldavad olukorrad. [Varem] oli poliitiline, inimesi hävitav ja eriarvamusi mitte tolereeriv ideoloogia, aga täna me oleme teiega vabas Eestis, kus me teiega debatti peame.

Nii, kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et õpikute sisu lähtub riiklikust õppekavast ja peab olema retsenseeritud. Tsiteerin teid: õpetaja on oma valikutes vaba, õpetaja otsustab, mida ta tahab. Minu küsimus on selline. Kujutage nüüd ette, et meil on ajaloo õppekava ja õpetaja võib rääkida, mida ta tahab. Seda on ju teatavasti tehtud Narvas ja mujal, kus on venekeelsed koolid. Kas te peate õigeks seda, et õpetaja saab otsustada lähtudes sellest, mida ta tahab, mitte sellest, milline on õppekavas ettenähtu?

Ma täpsustan. Te tsiteerisite mind ebatäpselt. Mina ütlesin, et õpetaja saab valida, milliseid õppematerjale ta kasutab. [Ei ole nii], et õpetaja räägib seda, mida ta tahab. Õpetaja saab valida õppematerjale. Meil ei ole kohustuslikke õpikuid, mida õpetaja peab kasutama. Õpetaja peab õpetamisel lähtuma riiklikust õppekavast ehk siis riiklikus õppekavas sõnastatud aluspõhimõtetest, üldpõhimõtetest ja täpselt samamoodi õpiväljunditest. Õpetaja peab riiklikust õppekavast lähtuma, aga milliseid õppematerjale ta kasutab ja milliseid õppemeetodeid ta kasutab selleks, et saavutada õpiväljundid, on õpetaja enda otsustada.

Ja Kert Kingo, palun!

Ma tänan. No selle jutu peale, mis te siin rääkisite, oleks kümme aastat tagasi tõenäoliselt teid psühhoneuroloogiahaiglasse paigutatud, sest sel ajal suhtuti niimoodi asjadesse. Ja teie jutu peale [ütlen], et te ise ajategi noortel oma igasuguste sookonsultatsioonide tõttu pead sassi ja siis hakkate kangelaslikult vaimse tervisega tegelema. Ise teeme ja ise ravime. Aga teatavasti on inimesed üle maailma ühesugused: pea, keha, kaks kätt, kaks jalga ja sootunnused. Seletage nüüd ära, kuidas on see võimalik, et näiteks Ameerikas on kaks sugu ja meil on, ma ei tea, kui palju neid sugusid, kuigi inimesed on kõik ühesugused. Ärge hakake jälle seda juttu ajama, mille eest psühhoneuroloogiahaiglas vanasti oldi.

Aitäh selle küsimuse eest! See, mida teie järjekordselt kirjeldasite, on inimese bioloogiline sugu. See, kuidas inimene ennast identifitseerib, ei ole alati kõikidel juhtumitel 100%-liselt kokkulangev inimese bioloogilise sooga. Enamik inimestel on, üle 90% inimestel on väga selge kokkulangevus ja seal ei ole probleeme. Aga on inimesi, kellel kokkulangevust ei ole ja nad tunnevad, et nemad bioloogilisele soole kehtestatud ühiskondlike normide sisse ei mahu ja nende sotsiaalne sugu on midagi muud. Nüüd, mis puudutab vaimset tervist, siis vastupidi, sotsiaalse soo mittetunnustamine, selle allasurumine, nende inimeste mitteaktsepteerimine on olnud see, mis on aastakümneid tekitanud vaimse tervise probleeme, mis on [põhjustanud] suitsiide ja mis on tekitanud täpselt selle olukorra, kus inimesed ei taha elada, sellepärast et nad ei saa olla nemad ise ja nad ei saa tegelikult ühiskonnas täita neid rolle, mida nad isiksusena tegelikult suudavad täita.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vot see teaduslik konsensus, millest siin palju on räägitud, kujuneb eriti tänapäeval ju teatavasti selle alusel, kuidas ja kuhu liigub raha. Teadus ei rahasta iseennast, nii et teadus ja teaduslik konsensus väga tugevasti sõltuvad ikkagi rahast, mida jagavad poliitikud. Aga mul on teile tõesti hea uudis. Maailma ühe suurriigi juht deklareeris väga selgelt, et on ainult kaks sugu. Ja läheme nüüd veel edasi. Ta ütles ka, et kogu see jutt sooideoloogiatest ongi äärmusideoloogia, ja ta viskas selle kõik kooliprogrammidest välja. Ja mul on teile veel üks hea uudis. See on hea, et te seda kõike praegu siin räägite, sest teie praegune jutt kahandab teie toetusprotsenti veelgi rohkem. Ja kõik need poliitilised jõud, kes rahastasid seda "teadust", konsensuslikku "teadust", on muutumas ja muutub ka teaduslik konsensus. Lõssenkismi ja teadlase Lõssenko saatus oli kurb. Lõssenkism läks prügikasti ja teist represseeriti. Inimesena on mul teist tegelikult äärmiselt kahju, et te peate siin iseennast nagu uskumiseni veenma asjades, mis tegelikult ei ole tõde.

Ma ei tea, kas see oli küsimus. Ei?

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Kõigepealt sissejuhatuseks [ütlen, et] see teadusliku konsensuse jutt, mis on, ma ütleks, viimasel ajal eriti vali olnud nii kliimateemade puhul kui ka nüüd selle teema puhul, mida me siin praegu käsitleme, on ohtlik selles mõttes, et tegelikkuses see tähendab seda, et skeptilisi või teisiti mõtlevaid teadlasi hakatakse vaigistama, rahastus kaob tagant ära, kui nad ei jookse massiga kaasa, ja nii edasi. See ei ole kuidagi mõistlik lähenemine. Aga mu küsimus on, kuhu me selle sotsiaalse sooga teie nägemuses välja peaksime jõudma. Kolleeg Pakosta käis siin mitte väga ammu kaitsmas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hartat, kus väga selgelt räägiti, et soo ja sotsiaalse soo alusel diskrimineerimine tuleks [lõpetada]. Seal tegelikult juba [õigustatigi] seda, et kellelegi, kes on bioloogilises mõttes naine, aga tunneb ennast mehena, või vastupidi, peaks rakenduma õigus kasutada [vastassoole mõeldud] riietusruumi ja nii edasi. Kui kaugele teie oma peas olete arendanud seda, mida nende sotsiaalsete sugude alusel peab inimene saama ja kuidas teda ei tohi diskrimineerida?

Rain Epler, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Teate, mina ei ole oma peas seda teemat üldse arendanud. See ei ole teema, millega ma igapäevaselt tegelen, ja see ei ole teema, mis okupeerib minu tähelepanu ja aega. Aga teadusliku konsensuse osas ma äkki oskan midagi kaasa rääkida, olles ise teadlasena publitseerinud. Teaduspublikatsioonid ei baseeru sellel, kes neid rahastab. Teaduspublikatsioonid baseeruvad sellel, et neid retsenseerivad teadlased. Peamine kriteerium sellel, kas artikkel ja selle teaduslik järeldus on aktsepteeritavad, on see, kas see metoodika, kuidas see tehtud on, on korrektne. Ehk siis teadlane peab tõestama, et ta on läbinud konkreetse metoodilise protseduuri selleks, et järelduseni jõuda. See ei saa olla ideoloogiline, sellepärast et see on väga konkreetselt metoodiliselt tõestatud. Maailmas on teadusajakirju, mis on väga kõrge tsiteeritavuse indeksiga. Üks neist on Nature. Kui te vähegi uurite Nature teadusartikleid, mis puudutavad sugu, nii bioloogilist sugu kui ka sotsiaalset sugu, siis te näete seda teaduslikku konsensust. On loomulikult ka teadlasi, kes sellele vastu vaidlevad. Ka neid artikleid Nature avalikustab ja avaldab. Aga küsimus on selles, kui suur viidatavus on [artiklitel], kui tõepärased on need artiklid ja nende teaduslikud järeldused ja kus on täna [suurem] tsiteeritavuse [määr]. Ja täna on [suurem] tsiteeritavuse [määr] sellel teaduslikul konsensusel, mis ütleb, et inimese sotsiaalne sugu võib erineda tema bioloogilisest soost.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nii Eestis kui ka mujal maailmas on hulk kinnised asutusi, kus hoitakse päris palju Hitlereid, Napoleone ja Rooma paavste, kes oma bioloogilisest määratlusest [vaatamata] tunnevad, et nad on just needsamad isikud, keda ma praegu nimetasin. Küsimus on see, millisest vaimuhaiglast need teadlased, [kes moodustavad teadusliku] konsensuse, on välja lastud, Seewaldist või Jämejalast.

Ma arvan, et ma sellisele provokatsioonile ei vasta, sellepärast et teadus ei ole lihtsalt väärt seda debatti.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te enne ütlesite, et maailmas on olemas poliitiline konsensus ja teaduslik konsensus. Teaduslikust konsensusest te rääkisite. Aga kuidas on saavutatud poliitiline konsensus? Kas te kannate selle üle ka Eestile, sest mina ei tea, et meil oleks selle üle olnud poliitilist debatti ja et meil oleks poliitiline konsensus selles küsimuses? Seda enam, et mitmed meie arstid ütlevad, et kui inimene vahetab sugu, siis see tähendab eluaegset ravimite võtmist. Ja väga mitmed patsiendid hiljem kahetsevad oma otsust ja tahavad oma sugu tagasi pöörata ehk tegelikult nad teevad enesele viga. Ja minu küsimus puudutab seda, kuidas see poliitiline konsensus on teie arvates tekkinud maailmas ja Eestis. Ja meie [mure] on, et kui me sellest siin praegu räägime ning te tegelete sellega ministeeriumi tasandil ja panete seda õpikutesse, siis te tegelikult ju turundate seda teemat. Üha rohkem koolinoori kahtleb oma soolises identiteedis. Neil on arenev närvisüsteem, nad võib-olla ei ole veel nii otsustusvõimelised [ega suuda otsustada,] kas tahavad olla üks või teine või kolmas. Me ju teame, et Soomes on olemas tüdruk, kes tahab olla puu, ja Eestis on olemas laps, kes tahab olla kass. Kui kaugele me nii jõuame?

Aitäh küsimuse eest! See, kui minnakse soovahetusoperatsioonile, on juba järgmine samm sellest, kui inimesel ei lange psühholoogiline ja bioloogiline sugu kokku. Mitte kõik inimesed, kes tunnevad, et nende sooidentiteet ei lange kokku nende bioloogilise identiteediga, ei lähe soovahetusoperatsioonile. Pigem nad eeldavad seda, et nad saavad ühiskonnas aktsepti sellele, et nemad on teistsugused. Ka minul on kokkupuuteid olnud selliste inimestega. Sa lihtsalt aktsepteerid seda, et ta ennast niimoodi identifitseerib. Selle allasurumine ja mitteaktsepteerimine teeb sellele inimesele kahju. Kõik, mis puudutab reaalset arstiteaduslikku sekkumist inimese soovahetusse, on, ma arvan, juba teine teema. See on tõesti väga oluline teema [ja on tähtis], et see oleks meil väga selgelt paigas. Et kui arstid selliseid soovahetusoperatsioone [teha] planeerivad, siis seal oleksid need protseduurid väga põhjalikult [läbi mõeldud]. Sellepärast et see on tõesti tagasipöördumatu protsess ja seda ei saa teha kergekäeliselt, eriti noortel lastel. Seda ei saa teha [läbimõtlematult], vaid need protsessid peavad olema väga-väga põhjalikult paigas. Poliitiline konsensus lähtub Maailma Terviseorganisatsiooni põhimõtetest, mõistetest, mida nad kasutavad, ja nende soovitustest. Ka Eesti õppekava seksuaaltervise alal tegelikult väga selgelt lähtub WHO nõuetest, ettepanekutest ja mõistetest, mida seal käsitletakse.

Aitäh! Mulle tundub, et te räägite siin kogu oma jutu psühholoogilisest [soost] ja soomääratlusest täiesti [teema] tuumast mööda. Tegelikult te käsitlete vaimset häiret. Kui inimene ikkagi ei tunnista oma bioloogilist sugu ja hakkab midagi ette kujutama, siis on asi hull. Euroopa Liidu Agency for Asylum ütleb ilusti, et vaimne häire on mõtlemisviis või käitumismuster, mis põhjustab kannatusi ja/või vähendab võimet tavaelus toime tulla ning ei vasta arengulisele või sotsiaalsele normile. Probleem on selles, et teie püüate just nimelt seda hälvet normaliseerida, viies meie lapsed juba põhikooli tasandil täiesti segadusse. Nad ei saa enam uskuda, et nad on poiss või tüdruk, vaid nad hakkavad mõtlema, et nad on võib-olla üks nendest 20 [soost], nagu siin on öeldud. Mis on selle eesmärk, et meie lapsed ajada niimoodi segadusse ja tekitada neile tõesti psüühilisi probleeme?

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Kooliõpik ei kujunda ümber mitte kellegi soolist identiteeti. Õpetaja ei tegele klassis sellega, et hakkab sisestama poisile, et tegemist on hoopis tüdrukuga. Õpetaja ei tegele sellise asjaga, Eesti õppekava ei tegele sellise asjaga. Õppekava lähtub sellest, et inimene peab aru saama ühiskonnas olevatest rollidest, ka soorollidest, seksuaaltervisest ja olema informeeritud sellest, mis ühiskonnas tegelikult on. See on õppekava eesmärk. Nüüd, teie nimetate seda hälbeks, kui bioloogiline sugu ja sotsiaalne sugu ei lange inimesel kokku. See on pigem erand kui reegel, eks ole. Reegel on see, et need langevad kokku ja ei ole tegelikult seda erisust. Teie nimetate seda mitte kokkulangemist hälbeks. Selline oli teaduslik konsensus umbes 100 aastat tagasi, 50 aastat tagasi. Aga täna ei ole enam teaduslik konsensus selline, sellepärast et neuroloogia ja neuroteaduste arenguga on inimesed targemaks saanud. Me oleme palju targemaks saanud sellest, kes on inimene, kuidas kujuneb tema identiteet, kuidas kujuneb tema käitumuslik roll ja kuidas kujuneb tema kognitiivne areng. Me oleme sellest palju targemaks saanud viimase 50 aasta jooksul ja sealt on tulnud uus teadmine. See ongi teaduse peamine ülesanne: uue teadmise andmine. Ja selle uue teadmise pealt kehtestatakse ühiskondlikke poliitilisi norme.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena kutsun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Anti Poolametsa, sest arupärijate esindaja saab läbirääkimistel osaleda esimesena. Seejärel, Mart Maastik, on sõna teil. Aga kõigepealt Anti Poolamets, palun!

Tänan. Lugupeetud minister! Head Eesti inimesed! Head Riigikogu liikmed! Hiljuti toimus kogu maailma avalikkuse ees üks tähelepanuväärne sündmus. USA president pidas oma ametisse astumise kõne ja ütles tähendusrikkad sõnad: "Tänasest päevast peale on meie riigis ainult kaks sugu: mees ja naine." Ma tabasin ennast seda kuuldes mõttelt: kas tõesti maailma võimsaima riigi president peab seda üldse ütlema? Kui kaugele on see riik omadega jõudnud, kui president peab seda ütlema ja kinnitama üle, et nii on. (Naerab.) Kuhu me oleme 20, 30 aastaga libisenud? Kuhu on teadus pudenenud? Aga mul on hea meel, et vähemalt üks riik ehk ei kuku allapoole, vaid läheb tervenemise teed. Ja mõnes asjas ongi riik see, kes otsustab. Nõukogude riik otsustas jõuga, et ebateadus peab kehtima, ja me kannatasime üle 40 aasta ebateaduse all. Siin minu selja taga oli Lenini bareljeef ja selles saalis istusid inimesed – mõned ka muidugi vastu oma tahtmist tööliste ja talupoegade saadikutena –, kes valetasid. Valetasid endale, valetasid rahvale, valetasid isegi oma perele. See ruum kubises valetamisest, see oli otsast lõpuni võltsing, kogu see Nõukogude moodustis, nõndanimetatud Ülemnõukogu, kui välja arvata viimased aastad, kui Ülemnõukogu hakkas päris parlamendiks muutuma. See oli võltsing, vale. Tähtsad seltsimehed ja seltsinaised valetasid, ja valetasid meile üle 40 aasta. Kogu Nõukogude riik oli vale ja fiktsioon. Jõu ja püstoliga hoiti valet püsti. Ja me saimegi marksismi maitsta. Vene rahvas sai marksismi maitsta veel kauem, 1917. aastast. Ja ennäe imet! Mõne poliitiku arvates oli Eesti rahvale sellest vähe. Meile tullakse siia küll kultuurimarksismiga, küll muude neomarksismi vormidega. Lenini asemel on meil Herbert Marcuse. Võib-olla need, kes Herbert Marcuse ideid meile kaela määrivad siin rahvaesinduses ja valitsuses, ei ole tema nime kuulnudki, aga see on nende püha isa, nagu Lenin, keda siin tsiteeritakse põlevate silmadega. Meil olevat vaata et 150 sotsiaalset sugu. Need inimesed korraldavad laste mutileerimist puberteediblokaatoritega, nõndanimetatud transinimeste kordategemist, samal ajal kui praegu leiboristide valitsemise all oleval Inglismaal peatati kõik need protseduurid, sest asi läks käest täiesti ära. Aga meil alles ehitatakse seda ebateaduslikku, lapsi vihkavat süsteemi üles. Ja üks väljendus on see, mida me õpikutest loeme. See on hiilinud õpikutesse samm-sammult. Alguses oli LGBT ja homoabielud, aga ei läinud kaua aega, kui Sorosi fond hakkas levitama üle maailma sõnumit sellest, et on olemas ka soovoolavus. Ja ennäe, igal pool hakati soovoolavust arendama! Ja seda fluiidsust on meile ka väga kiiresti õpikutesse toodud, see pidi siis kõige moodsam teadus olema. Kas ma saan kolm minutit juurde?

Kolm minutit lisaaega, palun!

See pidi kõige moodsam teadus olema, millega Eesti lapsi varustatakse. Eesti teadus ei ole väärt seda, et teda alandatakse teadusministeeriumi tasemel sõnulseletamatu jamaga. Eesti teadlased, ajage ennast sirgu! Ärge laske ennast alandada! Me ei ole siin enam Nõukogude okupatsiooni võimu all. Teil on veel sõnaõigus, enne kui Liisa Pakosta teilt selle ära võtab. PISA testide järgi on Eesti lapsed ühed maailma kõige targemad matemaatikas, lugemises ja bioloogias, muide. Aga te alandate neid sellega, et sunnite neid kaheksandas klassis õppima 20 sotsiaalset sugu. Ja mitte ainult, neile õpetatakse panseksuaalsust! Lugege selle definitsiooni! Kas teil endal ei hakka peas aurama? Minu enda laps käib praegu kaheksandas klassis. Mina leidsin selle tema õpikust. Ja ma võin öelda, et paljud õpetajad pole kuulnudki, kuidas ajupestakse tänapäeva Eesti koolis maailma kõige targemaid lapsi. Ajupestakse! Ja ministri tiitel on teadusminister. Ma ei näe ühtegi muud võimalust, kui et see inimene peaks päevapealt tagasi astuma. Kõik õpikud, kõik ebateaduse õpikud tuleb tagasi kutsuda. Kõik need komisjonid, kes need on loonud, tuleb laiali saata. Ja minister [peab] Eesti Vabariigis lõpetama – ka siseminister, muide – nõndanimetatud ankeetide levitamise, kus on peale mehe ja naise veel sugu X. Eesti Vabariigis on see juba sündinud, aga USA-s heideti ühe päevaga see hullumeelsus üle parda. Kurb! Ja viskame meie ka selle ühe päevaga üle parda, aga selleks peab Eesti rahvas ärkama. Eesti teadlaskond peab oma väärikuse taastama. Ei ole enam lõssenkismi aeg, kus püstoli ähvardusel suruti peale nõndanimetatud teadust, teaduslikku kommunismi. Aga isegi okupatsiooni ajal tehti päris teadust, suudeti vältida hullumeelseid Nõukogude sotsiaalteadusi, kuigi istuti oma tunnid ära ülikoolis teadusliku kommunismi loengutes. Ma lugesin, mida ütles teaduste akadeemia juht. Mart Saarma [ütles] paar päeva tagasi Postimehes midagi huvitavat: "Bioloogia olukord oli keerulisem, sest seltsimees Trofim Denissi poeg Lõssenko oli 1948. aastal kuulutanud geneetika kõduneva imperialismi pseudoteaduseks. [---] Taoline suhtumine kestis 20 aastat. [---] Kui mina keskkooli lõpetasin, hakkas lõssenkism kaduma. Õnneks Tartu Ülikoolis õpetati geneetikat ja molekulaarbioloogiat." Täna oleme umbes samas seisus. Eesti teadlased, on aeg lõpetada lõssenkism! Eesti õpetajad ja koolidirektorid, palun teie tarka abi! Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Pean ütlema, et on ääretult kurb, et me üldse oleme riigis jõudnud sellise arutelu juurde. Kui aastaid tagasi lugesin ma esimest korda sellest, mis toimub Ameerikas ja Lääne-Euroopas, siis ma mõtlesin, et inimesed on ikka peast täitsa hulluks läinud. Aga seda, et see jõuab Eestisse, ei osanud ma unes ka näha. Ma ütlen, [et mul on] kahju, et ma pean siin sellest rääkima. Aga noh, teeme lahti Google'i ja vaatame neid sugusid, millest siin räägitakse. Kuigi siin on mainitud 20 sugu, siis mina nägin väga teaduslikke andmeid, kus oli 72 sugu. Ma loen mõned neist ette. Agenderflux – sellise soolise identiteediga inimene on enamasti sooline koos lühikeste nihetega, kuuludes teistesse sootüüpidesse. Ambonec – inimene identifitseerib end nii mehena kui ka naisena, kuid ei kuulu siiski kummassegi. Amicagender – sooline identiteet, kus inimene muudab oma sugu olenevalt sõpradest. Värvussugu – selles kategoorias kasutatakse soo kirjeldamiseks värve, näiteks roosa sugu või must sugu. Domgender – isikul on mitu sugu, millest üks domineerib ülejäänute üle. Niimoodi läheb edasi. 72! Ilmselt keegi, kellel on värvikam mõttemaailm, leiab veelgi rohkem neid variante, mida siin nimetada sugudeks. Aga nüüd siis natukene ka tänastest ministri vastustest. Minister väitis, et õpikute sisu lähtub riiklikust õppekavast ja peab olema retsenseeritud. Samas, ma tõesti tsiteerin teid, proua minister. Te ütlesite, et õpetaja on oma valikus vaba, õpetaja otsustab, mida ta tahab. Ja toon näite ajalootundidest: kuidas me suhtume, kui me hakkame ajalugu ka käsitlema vastavalt sellele, kuidas keegi tahab? Meil oli just hiljuti arutelu libaravitsejatest. Arstid on mures, et on libaravitsejad. Ja siis räägitakse, et meil on olemas teaduslik konsensus. Ütleme nii, et sama hästi võivad olla olemas ka libateadlased, kui on olemas libaravitsejad. Ja on selge, et kui poliitiline tellimus on teatud suunas ja rahastus tuleb taha, siis küll leidub teadlasi või [neid,] kes nimetavad ennast teadlasteks, kes kirjutavad kokku mida iganes, peaasi et raha saavad. Mulle meeldis väga üks film Kanal 2-s, "Külm tõde", kus arutati sama teemat kliimamuutuste vaates. Meil kogu aeg räägitakse siin samamoodi, et kliimamuutuste osas on teaduslik konsensus. Samas, väga suur hulk teadlasi ei räägi, et see on nagu üleüldine nii-öelda teaduslik konsensus. Nad ei julgegi isegi rääkida muud juttu, sest siis neid nimetatakse lamemaalasteks, nii nagu eelnevalt kolleegid on rääkinud. Neilt võetakse ära võimalus ülikoolides töötada, nad ei saa rahastust ja sealt hakkab kõik pihta. Proua minister, te ütlesite, et ei ole kohustuslikke õpikuid. Milleks neid õpikuid siis tehakse, kui need ei ole kohustuslikud? Kui on kohustuslik programm, siis peaksid olema ka kohustuslikud õpikud. Ja õpikute sisu peaks olema läbi arutatud, et oleks ka konsensuslik poliitiline kokkulepe. Sellist kokkulepet minu teada siin saalis ega Eesti riigis pole olnud. Mille alusel on tehtud need praegused õppekavad või, ütleme, õpikud? See on puhas ideoloogia ja see ideoloogia on kantud praeguse koalitsiooni [omast]. Olen täiesti kindel, et kui siin oleks teine koalitsioon … Ma paluksin lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Kui siin oleks teine koalitsioon, siis sellise jaburusega me ei tegeleks. Ma tõesti nimetan seda jaburuseks, nagu siin on ka mainitud, sellepärast et tegelikult on väga tõsine probleem ilmnenud praegu, just eriti – ma olen viinud ennast kurssi – noortel tüdrukutel, kes ei suuda ennast identifitseerida. See on väga moeasi. Kui nad loevad oma õppekavast, et on olemas, ma ei tea, kui palju sugusid, siis … Võtame teismelise tüdruku, kelle jaoks võib-olla ei ole sotsiaalne suhtlus kõige lihtsam, võib-olla on ta natukene ka tüsedam või mingit moodi eriline. Ta leiab endale nihukese grupi, kus kõik on selline poolsalastatud, kus on erinevad sood ja tal on väga põnev seal olla. See mõjutus, mis tuleb sealtpoolt, võib olla vägagi põhjapanev. Kui need tüdrukud hakkavad ennast ümber lõikama või tegema drastilisi soovahetusoperatsioone, mis näiteks Rootsis on küllaltki kergelt kättesaadavad, siis tagajärjed on ju sellised, millest te just rääkisite. [Te rääkisite,] et noortel, kes ei oska ennast identifitseerida, on probleemid, psühholoogilised probleemid. Vastupidi, need psühholoogilised probleemid tekivad alles siis, kui nad saavad täiskasvanuks ja neil tekib juba teadlik mõtlemine. Niikaua peaksime me hoiduma vähemalt negatiivsetest eeskujudest. Ja kui on neid inimesi, kellel ongi psühholoogilised probleemid seoses ma ei tea millega, siis tegelikult on olemas arstid, kes sellega tegelevad. Seda ei pea kuidagi taunima. Kui see probleem on, siis tuleb sellega tegeleda, aga mitte seda propageerida. See propageerimine on selle asja juures kõige hullem. Siin räägiti WHO-st, et WHO on teinud sellise konsensusliku otsuse. Teatavasti astusid Ameerika Ühendriigid [just] WHO-st välja. Miks nad seda tegid? Nemad, kust see ideoloogia on alguse saanud, hakkavad jõudma selle [ideoloogia kestuse] lõppu. Ehtne näide on ka see – Anti Poolamets tõi siin ka näite Nõukogude ajast –, kuidas Nõukogude ajal pidid kõik maisi kasvatama. Kõik teadlased rääkisid, kui hästi kasvab mais igal pool, ka Eestis. Praegu kasvatatakse ka maisi, aga mitte [inimestele söögiks], vaid loomasöödaks. Aga hakati kasvatama siin ja rikuti põllud ära. Kasvatati maisi ja valetati kogu aeg ülespool [asuvale] poliitbüroole: oi, kui hästi meil mais kasvab. Me tõesti ei pea tagasi minema Nõukogude aega või veel hullem, kui me ületame oma niisuguste eeskujudega kõiki rumalusi. Nii et mul on ettepanek, et katsume hoida lapsed eemal sellisest libateadusest ja katsume täie mõistusega suhtuda sellesse. Keegi meist ei taha, et meie lapsed kannataksid selliste probleemide all. Ja kui kellelgi ongi mingi probleem, ma kordan veel, siis selle jaoks on olemas arstid ja arstiabi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Jah, palun! Riigikogu kõnetoolist haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu saadikud! Ma pean siiski vajalikuks [kommenteerida] siit Riigikogu puldist paari väidet, mis siit kostus. Ma kordan veel: kui minister ütles, et õpetaja valib, mida ta tahab, siis minister ütles seda õpikute kohta. Õpetaja valib õpikud, mida ta [kasutada] tahab. Õpikud peavad Eestis vastama õppekavale ja olema eelretsenseeritud. Õpetaja ei vali, mida ta tahab õpetada, kuidas ta tahab ajalugu õpetada ja millist ajalugu õpetada. Õpetaja valib õpiku, mille järgi ta tahab õpetada. Õpet … (Keegi räägib saalis.) Ja hoidku jumal selle eest, et Eesti riigis hakkavad poliitikud õpikuid kirjutama! See on nüüd küll asi, millest tuleb kardinaalselt hoiduda. Eesti haridus peab jääma teaduspõhiseks ja nii õppekava kui ka õpikuid koostavad Eestis siiski teadlased ja õpetajad ise. Ma arvan, et poliitikuid tuleb sellest hoida nii kaugel kui võimalik. Seda ma tahtsin ka öelda. Ja kolmas asi: teaduses ei ole nii, et sa kirjutad kokku mida iganes, peaasi et raha tuleb. Teaduslik konsensus baseerub rahvusvaheliselt kokku lepitud reeglitel. Teadlased üksteist retsenseerides [kontrollivad], kas see teadustulemus on metoodiliselt aktsepteeritav, kas on järgitud teaduseetika reegleid. Teaduses ei ole raha see, mis määrab, kas kellegi artikkel on rahvusvaheliselt aktsepteeritud teadusajakirjas. See on teadlaste ja Eesti teaduse alla kiskumine, kui me ütleme, et teadlased kirjutavad mida iganes, peaasi et raha tuleb, mis selle kinni maksab. Teadus on väga sõltumatu, neil on väga selged reeglid. Lõpuks, me ei saa tänapäeva teadusele, tänapäeva rahvusvahelisel tasemel tehtud teadusele – ja me ei räägi siin tegelikult Eesti teadlastest, vaid rahvusvahelisest teaduslikust konsensusest – viidata [öeldes], et selle taga on mingi Nõukogude teaduskommunism ja Nõukogude aeg. Teate, Ameerika ülikoolides või rahvusvahelistes ülikoolides üle maailma töötavad teadlased ei ole Nõukogude Liidus elanud, ei ole kunagi töötanud üheski Nõukogude Liidu teadusasutuses. Nemad on tegelikult need, kelle teadustöö baasil täna see teaduslik konsensus baseerub, mitte [teadustöödel] Eesti teadlastelt, kes on Nõukogude Liidus töötanud. Ma igaks juhuks kordan veel, et me ei taha poliitilisi õpikuid, me ei taha, et poliitikud õpikute sisu juhiks ja sinna midagi sisse kirjutaks. Ja ma ei ole kindlasti nõus, et me nimetame teadlasi raha eest töötegijateks, et teadlased kirjutavad kokku mida iganes, peaasi et raha tuleb.

Suur tänu! Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese [päevakorrapunkti] käsitlemise.