Elanikkonnakaitse

Tänane seitsmes küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, küsib Riigikogu liige Mart Helme ning teemaks on elanikkonnakaitse. Mart Helme, palun!

Aitäh! Suheldes Läänemaal, kus mul on nii-öelda teine elukoht, kohalike omavalitsuste esindajate ja ka kaitseliitlastega, olen ma kuulnud, et mingisuguse kriisi või sõjalise olukorra puhul kavatsetakse evakueerida Ida-Virumaa ja Lõuna-Eesti elanikud Läänemaale. Ma ei tea, kui tõsised need jutud on ja missugused ettevalmistused on tehtud. Ja minu küsimus nüüd sellega seoses ongi, et kas Siseministeerium praegu tõepoolest tões ja vaimus töötab välja plaane inimeste evakueerimiseks. Ja kui neid plaane töötatakse välja, siis kas te võite natukene avada neid tagamaid, kui palju neid inimesi võib olla? Nii Lõuna-Eestis kui Ida-Virumaal kokku elab meil ikka suurusjärgus paarsada tuhat inimest vähemalt. Kuhu nad paigutatakse? Kui omavalitsuse esindajatega rääkida, siis nad kõik vangutavad pead ja ütlevad: "Aga meil ei ole neid inimesi kuskile panna." Kuidas tagatakse kogu logistiline teenindus, nende inimeste turvalisus ja kõik muu sellega seonduv? Minu küsimus puudutab seda võimalikku evakuatsiooni.

Aitäh! Valmisolek vastata on kõigil väga suur, aga, siseminister Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu selle küsimuse eest! Oluline teema. On küll niimoodi, et Päästeametil on elanikkonnakaitse asutusena kohustus planeerida ulatusliku evakuatsiooni võimalikud versioonid. Kui me räägime sõjalisest kriisist, mitte mõnest muust kriisist, siis ilmselgelt loogiline on see, et [oht] võib tulla ida poolt. Ja see tähendab seda, et vastavalt Kaitseväe juhataja soovile Päästeamet viib sellises olukorras läbi evakuatsiooni. Kui Kaitseväe juhataja ütleb, et see peab puudutama kogu idapiiri ala, siis seda tuleb ka teha. Ja tõesti hinnanguline inimeste arv seal on umbes selline, nagu te ütlesite. Aga evakueerima nii palju inimesi Päästeamet ei pea. Päästeamet on küll vastutav organisatsioon, aga kohalikul omavalitsusel on väga oluline roll ja ka Kaitseliit koos Naiskodukaitsega on selle ulatusliku evakuatsiooniprotsessiga seotud. Nüüd, loogika arvatavasti on selline. Suurusjärke me tegelikult täpselt ei tea, aga Ukraina pealt oleme näinud, et üks kolmandik inimestest liigub ise ära, üks kolmandik võib olla neid, kes soovivad sellesse piirkonda jääda, ja üks kolmandik on neid inimesi, kes on vaja evakueerida. Need on inimesed, kes on hooldekodudes, ma ei tea, haiglates, lapsed ja üldse need, kes ise liikuma üht- või teistpidi ei pääse. Nüüd, kuhu neid inimesi sellisel juhul on võimalik evakueerida? Ülejäänud Eestisse. Loogika on selles, et Tallinnasse ei tohiks kõiki kuhjata, pole mõistlik seda teha. Järelikult nad peavad ülejäänud Eesti territooriumile jagunema ja see ei pea olema ainult Lääne maakond või Lääne-Eesti. See võib olla vabalt ka Kesk-Eesti, Lõuna-Eesti nii-öelda keskosa ja saared, ka Tallinn – kõik need kohad. Ehk siis, jah, need inimesed sellisel juhul liiguvad. Evakuatsioonipunkte ja evakuatsioonipunktide kaardistamist Päästeamet teeb praegu. Osa neist on kaardistatud, osa veel kaardistamisel ja ettevalmistamisel. Ja ka vastavaid õppuseid tehakse. Aga need inimesed kindlasti ei koonduks sellisel juhul kõik ainult Läänemaale.

Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ma sain sellest vastusest aru, et tegelikult praegu väga selget plaani ei ole. Et nad ei pea tulema Läänemaale? Mis see Läänemaa on? Lääne-Eestisse, ütleme, laiemalt. Aga kujutame ette teoreetilist olukorda, et vaenlane ründab meid ka lääne poolt ja me jääme nii-öelda pihtide vahele. Kas ka niisuguseid stsenaariume on läbi töötatud? Riiki tabab ju ikkagi ju tohutu segadus ja ei ole absoluutselt mõeldav, et mõni tuhat Naiskodukaitse esindajat ja mõni tuhat päästeametnikku suudavad seda loksuma läinud, võib-olla tõesti sadadesse tuhandetesse ulatuvat inimmassi suunata, juhendada, tagada neile kõik vajalik toit, peavari, meditsiiniline teenindus, turvalisus. Inimesed satuvad paanikasse, tekivad konfliktid. Minu küsimus on selline. Tegelikult ei peaks võib-olla nii palju rääkima evakuatsioonist, millest on rääkinud ka Kaitseväe juhataja Merilo, kes on ju öelnud, et viime üldse inimesed ära välismaale – ma küll ei tea, missugusele välismaale. Äkki ikkagi peaks rohkem tähelepanu pöörama sellele, missugused võiksid olla need varjumiskohad ja need kogunemiskohad, kus inimesed saaksid ilma oma kodukohast lahkumata kriisiaja üle elada. Või mis on teiepoolne vaade?

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Oleneb, mis puhul seda evolutsiooni on vaja teha, kas see puudutab ühte või teist kriisi. Teatud puhul on täiesti õige loogika, et ei pea kodukohast lahkuma ja võib neid punkte luua, kus inimesed saavad olla. Kui see puudutab sõjalist agressiooni, siis ilmselgelt ei ole mõistlik jääda lahingutegevuse tsentrisse. Siis neid inimesi tuleb liigutada. Päästeamet ei tee erinevaid stsenaariume erinevate olukordade jaoks. Me lõpuks ei tea, milline see tulevikuolukord võib olla. Päästeamet valmistab ette terve Eesti peale võimalikud evakuatsioonikohad ehk siis need evakuatsioonipunktid. Seda koostööd harjutatakse üle Eesti, et vastavalt olukorrale, vastavalt situatsioonile oleks võimalus ühes või teises või kolmandas Eesti kohas neid inimesi vastu võtta, neid inimesi liigutada. Me teame, et väga suur hulk inimesi liigub ise sellistel juhtudel, ja nad liiguvad arvatavasti oma sugulaste juurde, ükspuha, kus need sugulased asuvad. Ehk siis me räägime kolmandikust inimestest [kriisi]piirkonnas, kust tuleb inimesi evakueerida. Nemad eelkõige on Päästeameti vastutada, keda liigutama peab. Tõesti, Kaitseliidust ja Päästeametist ulatusliku evakuatsiooni puhul, kui on sõjaline kriis, on vähe. Sellepärast me loome Päästeameti juurde reservi vabatahtlikest. On veel olemas vabatahtlikud päästjad, keda sinna kaasata saab, ja me oleme rääkinud ka Kaitseliiduga, kas meil on veel ühte, teist või kolmandat inimressurssi, keda sellistes kriisiolukordades kasutada oleks võimalik. Ulatuslik evakuatsioon on loomulikult tõsine väljakutse, kui see tuleb läbi viia. Mida me veel oleme teinud: me oleme soetanud arvestatava koguse varusid ja tulevikus on vaja neid varusid veel juurde soetada. Lõppkokkuvõttes ei pea kõik varud ka evakutsiooni puhul asuma Päästeameti ladudes. Üks osa on riigi käes olev ressurss ja teine ressurss on see, mis meie soovi kohaselt peab jõudma kohalikesse omavalitsustesse, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik seda kasutada. See on ka põhjus, miks see Robin Hoodi tegemine omavalitsuste rahastamisel oluline on. Just maapiirkondade omavalitsustel peaks olema rohkem raha ka selleks, et nad ei oleks sundolukorras, kus nad panevad kinni spordihooneid, kultuurimaju ja kõiki teisi kohti, mis on potentsiaalsed evakuatsioonipunktid, kuhu inimesi vajadusel viiakse. Regionaalpoliitika, just tasakaalus regionaalpoliitika on siin ka väga oluline.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Vabandust, mul on täitsa hääl ära, katsuge aru saada. Eks ole, jutud elanikkonnakaitsest on teil ikka sellised ilusad ja küllap on midagi tehtud ka, selles ma ei kahtle. Aga kui peakski esimene rakett kuhugi langema, siis tegelikkus on selline, et siis saab olema kaos. Te räägite inimeste liigutamisest kuhugi ja te räägite masside liigutamisest, aga paanikas inimesed on täiesti irratsionaalne seltskond. Ainuüksi terviseteemalise paanika ajal me nägime, mis toimus kauplustes soola ja WC-paberi [rabamisel]. Me nägime, kuidas inimeste ratsionaalsus sellistes olukordades muutub täielikult irratsionaalsuseks ja kuidas puhkeb olelusvõitlus, võidujooks ressurssidele, kui kaob elekter, kui teed on umbes. Kuidas te selliseid olukordi kavatsete lahendada? Kuidas kaitsta näiteks evakueerunud inimeste vara? Kuidas kavatsete hallata seda olukorda, kui kohe tekivad mingisugused vargajõugud, kes hakkavad mööda inimeste maha jäänud kodusid käima? Kes hakkab korda pidama, milline ja kui suur peaks olema see üksus, et olukorda üldse kontrolli all hoida? Kes need inimesed on? Mehed ja Kaitseliit lähevad tõenäoliselt rindele. Kes kaitseb tsiviilelanikkonna tagalat ja kes tegeleb korra hoidmisega evakueeritud aladel, eriti kui see olukord võib kesta suhteliselt kaua? On teil neile vastuseid?

Suur tänu selle küsimuse eest! Seadused näevad ette, kelle kohustus see on. See on politsei kohustus. Ka sõjaseisukorra ajal on politsei ülesanne tagada riigis kord. Kui me räägime aladest, kus veel lahingutegevust ei toimu, aga evakuatsioon on toimunud, siis riik sinna kohapeale jääb. Riik ei ole ainult politsei, vaid riik on ka kohalik omavalitsus, riik on veel mõned teised institutsioonid. Me oleme harjutanud. Näiteks sellel aastal oli Eesti suurim evakuatsiooniõppus, kus osales 1000 inimest. Me plaanime lähiaastatel Balti riikidega koos ühte palju suuremat evakuatsiooniõppust, sest küsimus ei ole mitte ainult selles, mis juhtub Eesti riigi sees ja kuhu liiguvad need inimesed. Küsimus on ka selles, et kui näiteks Suwałki koridor on kinni ja lätlased-leedukad soovivad kuskile liikuda, siis nad liiguvad – ja tõesti, nagu te ütlesite, informatsiooni võib inimestel vähe olla – ühte, teise, kolmandasse suunda. Ja tõesti seda harjutatakse, mis puudutab näiteks liikumist. Kui Kaitsevägi peab liikuma oma positsioonidele ja inimesi tuleb evakueerida, neid sealt piirkondadest ära liigutada, siis millised on liikumisteed, kuidas nende inimeste liikumise koordineerimine tagatakse, kus kohas neid inimesi majutatakse, kust kohast tuleb toit. Jah, selle kohta on Päästeametil plaanid olemas. Jah, seda Päästeamet on harjutanud. Jah, seal on veel kindlasti palju-palju teha ja seda harjutatakse ja planeeritakse edasi. Ja ma ütlen, et seal on ka oma loogika, et kui me räägime sõjast või sõjalisest kallaletungist, siis evakuatsiooniga ei hakata tegelema sellel hetkel, kui esimene rakett tuleb. Evakuatsiooniga tegeletakse oluliselt varem. Seal on oma loogika. Seda ohtu hindab Eesti vaieldamatu ekspertiis selles küsimuses. See asub Kaitseväes ja Kaitseväe juhataja ütleb, millistes piirkondades milliseid tegevusi Kaitsevägi kavatseb teha. Ja Päästeamet on sellistel hetkedel Kaitseväele toeks, eelkõige siis selle koha pealt, et tagada Eesti inimeste turvalisus ja anda Kaitseväele võimalus toimetada mingitel aladel, kus kohas Kaitseväe juhataja seda vajalikuks peab. Nii et me oleme seda planeerinud, evakuatsioonipunkte rajatakse, seda harjutatakse – ka suurte masside liigutamist. 1000 inimest oli päris palju, ma käisin seda õppust ise sellel aastal vaatamas ja ma ütlen, et Naiskodukaitse ja Päästeamet mõlemad mehitasid neid evakuatsioonipunkte ja said väga hästi hakkama. Me oleme heal tasemel.

Suur tänu! Me lõpetame seitsmenda küsimuse käsitlemise.