Arupärimine Eesti tööstustoodangu languse kohta (nr 658)

Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Vadim Belobrovtsevi 16. oktoobril käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti tööstustoodangu languse kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Hästi oluline teema: Eesti tööstustoodangu langus ja majandus. Ega selles valdkonnas väga palju häid uudiseid ei ole, pigem väga halvad ja negatiivsed, ja juba kümnendat kvartalit järjest. Valitsus on öelnud, et ongi raske aeg, sõda käib, elekter on kallis ja tuleb kannatada, me tõstame makse, sest muid vahendeid, võimalusi ja võib-olla ka teadmisi ei ole. Aga miskipärast need arvud, mida näitavad meie naabrid tööstustoodangu kohta, on positiivsed. Näiteks Leedus oli augustis tööstustoodangu tõus 5,4%, Soomes 2,7% ja Lätis 2,1%. Euroopa keskmine oli 0,2% ehk siis plusspoolel. Peab tunnistama, et Eestil on praegu poodiumil selline "hea koht", et me oleme [languse poolest] lausa teisel kohal. Rohkem on [tööstustoodang] langenud Luksemburgis. Kindlasti see koht, positsioon nr 2, ei ole selline, mida me peaksime kiitma, vaid peaksime ikkagi leidma lahendusi, kuidas seda olukorda parandada. Ka viimases uudises meie majanduslanguse kohta, mis tuli just eelmisel nädalal, konstateeriti jällegi fakti, et majandus on 0,7% languses. Vaadates meie sektoreid ja võrreldes olukorraga, mis oli meil 2019. aastal, teevad need arvud, mis sealt paistavad, ja võrdlused kindlasti meele mõrudaks. Meil on sektorid, mis on väga suures miinuses ja languses. Ausalt öeldes teeb kurvaks, et praegune valitsus ei ole kümne kvartali jooksul lahendust leidnud. Siin rahandusminister rääkis, et riik ega partei ega valitsus ei peakski majandusse sekkuma. No see on ju lausa vale lähenemine. Riigi roll on alati olnud suunamine ja ka praeguses olukorras tegelikult valitsus suunab majandust, suunab seda maksutõusude kaudu. Ja nagu me näeme, ta suunab seda ikkagi allapoole, mitte ülespoole. Väga kummastav oli kuulda, kuidas rahandusminister siitsamast puldist väitis, et tegelikult valitsus ei sekku ja ei peagi sekkuma. Samas teevad nad seda igapäevaselt. Aga nad ei tegele sektorite upitamise, aitamise, lahenduste leidmise ja igasuguste erinevate soodustuste tegemisega õigel ajal. Kui me räägime näiteks puidutöötlemise sektorist, siis võrreldes 2019. aastaga on langus 21%. Tegelikult me ju teame, kust need kõige suuremad probleemid tulid. Siis, kui elektri hind oli kallis ja valitsuse laual oli küsimus, kas hakata ettevõtteid aitama ja elektri hinda alla viima, kas või ajutiselt, võeti tolleaegses valitsuses selgelt vastu otsus, et ettevõtetele elektri hinna puhul appi ei minda. See pani kogu sellele valdkonnale väga suure põntsu, millest siiamaani ei suudeta välja tulla. Nii et kui riik sekkub õigel ajal majandusse, siis on sellest kasu. Loomulikult me peame valima endale suunad, millega tegeleda. Praegune valitsus seal, kus [vaja], ja selliste tööriistadega, mis majandust aitaks, ei sekku, vaid annab majandusele maksutõusude kaudu malakat. See ei ole jätkusuutlik. Nendele küsimustele ja lahenduste kohta soovikski praeguselt majandus‑ ja tööstusministrilt vastuseid saada. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma alustan sellest, millest tegelikult ka rahandusminister nii poole peal kui ka lõpus mitu korda rääkis, aga mida lugupeetud ettekandja kahjuks väga palju ei maininud. Kui me võrdleme meie töötleva tööstuse olukorda [varasemaga], siis kõige suurem mure tekitaja on ilmselgelt siiski 2022. aasta alguses alanud täiemahuline Ukraina sõda. Sealt tulenevad väga põhimõttelised väärtusvalikud. Tõesti, ka Eesti riigi ja meie töötleva sektori mureküsimus oli pärast seda ja on siiamaani erinevate toorainete sisendhinnad, sealhulgas tulenevalt sellest, et Euroopast kadus väga suures mahus ära odav Vene gaas, millega tegelikult Vene sõjatööstust, seda hullumeelsust, ju rahastati. Ehk siis tegelikult kogu Euroopa, sealhulgas Eesti töötlev sektor, on kindlasti olnud väga suurte väljakutsete ees. Seal ei ole tõesti midagi varjata. Vastupidi, valitsus teeb tegelikult süstemaatilisi samme meie töötleva tööstuse, aga ka ekspordivõimekuse kasvatamiseks, reguleerimise vähendamiseks ja üldse meie ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime suurendamiseks. Aga tulen konkreetselt küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Eesti töötlev tööstus on langustrendis juba pikemat aega, viimase aasta keskmine alates eelmisest augustis on 6 protsenti. Sama ei saa aga öelda lähiriikide tööstustoodangu olukorra kohta. Milliseid teadaolevaid samme on astunud viimastel aastatel lähiriikide majanduse toetamiseks teiste riikide valitsused, et neil on õnnestunud hoida oma tööstustoodang tõusuteel?" Alustada tulebki sellest, et Eesti riik on väga väikese ja avatud majandusega. 80% meie majandusest [sõltub] ekspordist. Kui me võtame töötleva tööstuse, siis seal on samamoodi: 76% meie töötleva tööstuse toodetest läheb ekspordiks. Ja kui me räägime tarbija ebakindlusest või õigemini kindluse vähenemisest, siis me näeme täpselt samasugust olukorda ka meie peamistel eksporditurgudel, milleks on Soome, Rootsi, Läti ja Saksamaa. Tegelikult on tarbijatel tulenevalt julgeolekuolukorrast Euroopas täiesti arusaadavalt kerge ebakindlus tuleviku ees. Iga päev tuleb sõjauudiseid Euroopast, Lähis-Idast ja nii edasi. See olukord, kus meie riigid, aga ka töötleva tööstuse sektori esindajad on, on kindlasti väljakutseterohke. On küsitud, mida teised riigid on konkreetselt teinud. Soomes on toetatud energiatõhusust ja innovatsioonitegevusi. Soomes on ajalooliste [põhjuste] tõttu ka, mis seal salata, oluliselt [soodsamad] energia hinnad – tulenevalt sellest, et mitmed nende energiatootmisvõimsused on oma algse investeeringu mahu [tagasi teeninud] – ja samamoodi tuleb Skandinaaviast odavat hüdroelektrienergiat. Rootsi on keskendunud rohepöördele, investeerides just taastuvenergiasse ja panustades roheterase kasutuselevõttu avalike hangete kaudu, ning samuti tööliste koolitamise soodustamisele muutuvate oskustega maailmas. [Lähiriikidest] on näiteks Leedu pakkunud tuge eksportivatele ettevõtetele ning suutnud eksporti Saksamaale edukalt suurendada. Samuti on suudetud mõnevõrra kasvatada lisandväärtust ja edukalt on loodud rohekoridor. Läti on omakorda investeerinud infrastruktuuri ja tootmise mitmekesistamisse, et vähendada haavatavust tarneahelates ja nõudluses. Samuti on edukalt loodud rohekoridor. Me oleme naaberriikide arengut jälginud ja tegelikult juba rakendame paremaid lahendusi. Nendest [räägin], vastates teie teisele küsimusele, mis on lihtsustatult: "Milline on meie riigi tulevikunägemus, kuidas toetada meie ettevõtete konkurentsivõimet? […]" Nagu öeldud sai, valitsus on öelnud, et on kaks prioriteeti: riigi julgeoleku kindlustamine ja meie ettevõtluskeskkonnas konkurentsivõime kasvatamine. Selleks me oleme päris mitmeid tegevusi juba teinud ja näeme järgmiseks, 2025. aastaks ette konkreetselt majanduse konkurentsivõime tegevuskava. Seal on punktid, mida me oleme arutanud ja milles oleme kokku leppinud koostöös ettevõtjate erialaliitudega: mis on need tegevused, kuidas vähendada aruandlust, suurendada meie ettevõtete konkurentsivõimet ja lahendada erinevaid kitsaskohti, mis võiksid majanduskasvu piirata. Konkreetsed näited. Oleme juba kokku leppinud suuremahuliste investeeringute meetme investeeringute siia meelitamiseks ja juba olemasolevatele ettevõtjatele enda tootmistegevuse mahu suurendamiseks. Samamoodi käivitub järgmise aasta alguses kaitsefond. Kaitsetööstus on Ukraina abistamise meetme, kaitsefondi ja kaitsetööstusparkide loomise kaudu kindlasti väga hea kasvupind: me näeme tulevikus kasvamas täiesti uut sektorit, mis [võib saada] nii käibe kui ka tipptasemel innovatsiooni tõttu väga oluliseks valdkonnaks Eesti majanduses. Mida me veel oleme teinud? Nagu ma mainisin, Eesti on väga avatud majandusega riik, 80% meie [toodangust läheb] ekspordiks. Me oleme koostöös ettevõtjatega valmis saamas ekspordistrateegiat 2035, just sellesama mõttega, nagu vanarahvatarkus ütleb, et ära hoia mune ühes korvis. Kui me näeme, et ühtedel turgudel on nõudlus vähenenud, tarbijakindlus on madal, siis on lahenduseks mitmekesisem ekspordistrateegia, erinevatele turgudele minek. Me nägime, et Leedu on suutnud suurendada oma eksporti näiteks Saksamaale tänu Leedu ja Poola pikaajalisele koos toimimisele. Saksa turg on neile lihtsalt logistiliselt lähemal. Kindlasti, ma arvan, on ka Eesti mõte vaadata alustuseks Saksamaad, aga tegelikult mitmekülgselt enda ekspordistrateegiat arendada. Konkreetselt oleme loonud ekspordimeetme erialaliitudele, kuna Eesti ettevõtetest 90% pluss on väike‑ ja keskmise suurusega ettevõtted. Neil ei ole täiendavat lisaressurssi, et suunata energiat eksportimisele, ekspordinõunikele, uute turgude kaardistamisele ja messidel käimisele. On väga hea näha, et Eestis on erialaliidud ehk samasse valdkonda kuuluvad ettevõtted panevad seljad kokku ja teevad seda ühiselt: liidud käivad messidel ja palkavad ekspordinõunikke. Ja me tahame tegelikult riigina seda keskkonda suurendada. Kui me soovime pikemas vaates jõukamaks saada, siis selleks on otse öeldes paar-kolm lahendust, mida on lihtne öelda, aga väga keeruline teha. [Üks neist] on kõrgema lisandväärtuse loomine. Sellepärast loob riik just sellist ettevõtluskeskkonda, kus ettevõtjatel oleks rohkem motivatsiooni kõrgemat lisandväärtust toota. Sest nagu ma olen öelnud, ega riik ju majandust ei juhi ja ei peakski juhtima, vaid riik peab looma stabiilse, etteaimatava, hea, konkurentsivõimelise keskkonna, kus ettevõtetel on hea toimetada. Ja selleks oleme käivitamas rakendusuuringute keskuse programmi. Meil on olemas rakendusuuringute programm, mis kõrgema lisandväärtuse loomiseks tekitab kas taotlusvoorud või katsekeskkonnad, kus ettevõtted saavad oma teadmusmahukaid tooteid-teenuseid arendada. Neid tegevusi on tegelikult veel. Järgmise aasta tegevuskavas on 40 pluss konkreetset tegevust, millele lisanduvad erinevad arengustrateegiad ja ‑tegevused. Konkreetseid tegevusi on järgmiseks aastaks üle 40 ja need ei hõlma ainult majandusministeeriumi, vaid ka teisi ministeeriume. Näiteks aruandluskohustuse vähendamine, mida me ka üle-eelmisel nädalal majanduskabinetis arutasime. 22 riiklikku allasutust peab koostööd tegema ja andmeid standardiseerima, tänu millele ettevõtjatel võiks tulevikus olla aruandluskoormus kuni 90% väiksem. Need on asjad, mida ettevõtjad ootavad: et riik neid vähem segaks, et oleks rohkem automatiseeritust ja vähem aruandlust. Ja tegelikult [soovitakse] ettevõtluskeskkonda, mis [toetaks] just tootearendust ja innovatsiooni. Kui me tahame jõukamaks saada, mis seal salata, siis me peame neid kõrgema lisandväärtusega tooteid-teenuseid siin tegema. Ja eriti hea on, kui me suudame neid naabritele müüa. Kolmas ja viimane küsimus: "Eesti tööstustoodangu languse mõju jõuab ka meie inimeste igapäeva. Kuidas see langus mõjutab inimeste toimetulekut ja riigi majandust?" Jah, kindlasti, majandusolukorra muutus ühte‑ või teistpidi muidugi alati mõjutab inimesi, alustades sissetulekust ja toimetulekust. Aga mis on selle kriisi eripära olnud? Kuigi struktuurselt on majandus olnud tõesti languses, oleme me näinud, et nominaalselt on majandus väga kiiresti kasvanud. Samamoodi me näeme olukorras, kus on struktuurselt keerulised ajad, et tööhõive on säilinud, tegelikult isegi saavutanud uusi rekordtasemeid. See tähendab, et Eestis pole nii palju inimesi korraga tööl olnud mitte kunagi varem. See olukord, kus me oleme, ühtepidi toob uusi väljakutseid. Kui me räägime, et me ootame lähiaastatel majanduskasvu, siis on küsimus, kust meil tuleb täiendavaid töökäsi, kuidas me suurendame tööhõivet. Teistpidi on seesama kõrgema lisandväärtuse loomise [küsimus] ehk riigil on vaja tõsta ettevõtjate motivatsiooni, et nad panustaks senisest enam teadus‑ ja arendustegevusse, mõtleks ka innovatsiooni peale. Mul on hea meel [öelda], et ma olen minu alluvuses oleva Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse omaniku ootusi uuendanud, et see vaataks oma toetusmeetmed ja tegevuse üle. Millised on need tegevused, millega [saab] päriselt ettevõtjaid toetada, et nad jõuaks sammudeni, mis [tagavad] just kõrgema lisandväärtuse? Ja kui on mingid meetmed, mis turule ei sobi, ei vasta ootustele, siis tuleb need ära lõpetada ja ressurss suunata teise kohta. Selles mõttes on näiteid, mida me riigina teeme, väga-väga palju. Aga eelkõige, nagu ma olen rõhutanud, saab riik luua [hea] keskkonna. Riik loob konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna, kus tublid tugevad ettevõtjad saavad toimetada ja riik neid võimalikult vähe segab. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka saalist mõned küsimused, vähemalt üks. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jutt oli väga hea muidugi, loodetavasti see nii ka läheb. Aga selleks, et seda korda teha, tuleb kõigepealt vaadata üle energia hinnad. Need ei ole meil konkurentsivõimelised ja nii on väga raske edasi minna. Te saate sellest väga hästi aru. Aga mul on üks väga lihtne küsimus. Neli aastat tagasi oli sarnane olukord, võib-olla isegi halvem, siis, kui COVID sai alguse. Siis viskas riik väga hea päästerõnga omavalitsustele teede ehitamise rahastamiseks: väga suured summad tulid igale Eesti omavalitsusele ja see aitas nii omavalitsusi kui ka selle sektori ettevõtjaid. Aga praegu me kärbime ju teede ehitamisest. Miks me seda teeme ja kas te olete kaalunud seda, et [visata] selline päästerõngas nagu umbes sada aastat tagasi Ameerika Ühendriikides, kui oli suur depressioon ning ehitati teid ja sildu ja tänavaid? Miks me seda praegu ei tee?

Aitäh, hea küsija! Väga õige märkus. Ise olen ka ettevõtjate ja potentsiaalsete investoritega kohtudes [aru saanud], et energia on kindlasti üks võtmeküsimusi, alustades sellest, milline on energia lõpphind. Teistpidi on väga paljude ettevõtjate jaoks [tähtis] küsimus, kas see on ka puhas – maakeeli puhas – ehk taastuvatest allikatest tehtud. Tulenevalt just sellest, et väga mitmete eksporditavate toodete jaoks on vaja erinevaid sertifikaate, oleme ette nägemas vähempakkumist roheenergiale. Teistpidi teeme ka hankeid juhitavate võimsuste [tagamiseks], et Eesti energiaportfell oleks mitmekülgne ja [elektri] lõpphind võimalikult soodne. Täiendavalt arutan ma Kliimaministeeriumiga võimalikku energia lõpphinna diferentseerimist ehk muutusi just seetõttu, et me näeme, et me ei ole konkurentsis mitte enda siseturul, vaid tegelikult naabritega. Ja mis seal salata, Skandinaavia on Euroopas kõige odavama elektrienergiaga piirkond. Kui me võrdleme ülejäänud Mandri-Euroopaga, siis me oleme energia odavuselt tegelikult kogu aeg topp kolmes või topp viies. Aga tõesti, mis seal salata, nagu ma ka mainisin, tulenevalt Norra hüdroelektrijaamadest ja muudest energiatootmise jaamadest, mis on juba varem algse investeeringu [tagasi teeninud, on seal hind odavam]. Nii et meie energia hind võiks võrreldes just Skandinaaviaga olla veel parem. Ja seetõttu me vaatame kindlasti, kas suurtarbijatele oleks mõistlik teha energia lõpphinna diferentseerimist, just selleks, et olla Soome ja Rootsi, aga ka üldiselt [kõigi] naabrite kõrval konkurentsivõimeline. Mis puudutab avalikke investeeringuid, siis vastupidi, tegelikult Eesti riik on avalike ehk riiklike investeeringute poolest põhivarasse – mitte teenustesse ja tegevustesse, vaid just infrastruktuuri – Euroopa täielikus tipus. Me oleme kõik need aastad olnud avalike investeeringutega topp kolmes, vahepeal olime isegi teised. Ainult Ungaril oli mingi imelik eriprogramm, mille tõttu nad olid meist avalike investeeringute poolest korra ees. Ilmselgelt läheb tulenevalt julgeolekuolukorrast kõige rohkem avalikke investeeringuid täna kaitsesse, julgeolekuvaldkonda. Aga isegi sellisel keerulisel ajal me tegelikult ei ole teede investeeringuid vähendanud, vaid vastupidiselt suunasime just ka keerulisel ajal täiendavat raha teede investeeringutesse: Via Balticasse, kus tuleb neljarealise maantee täiendav ehitus, ja samamoodi [muusse] taristusse, ka Rail Balticusse. Ma tean, et siin on arutelu, kellele see meeldib, kellele mitte. Meie jaoks on kindlasti oluline, et Eesti oleks oma lääneliitlastega maksimaalselt ühendatud. On selleks maantee, raudtee, õhuliinid, on selleks gaasi‑ või elektritrassid – mida rohkem me oma sõpradega, partneritega läänest, ühendatud oleme, seda parem kindlasti on. Ja Eesti investeerib avalikult väga-väga palju, me oleme Euroopa täielikus tipus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et me oleme avatud majandusega ehk sõltume suuresti oma partneritest ja nende nõudlusest. Täpselt samamoodi on tegelikult nii Lätis kui ka Leedus, aga miskipärast nendel läheb paremini kui meil. Ja miks? Sellele küsimusele te ei vastanud või vähemalt oma kõnes ei pidanud vajalikuks mainida, mispärast nendel siis läheb paremini, arvestades, et ka nemad on mõjutatud sõjast, ka nemad on mõjutatud energia hindadest täpselt samamoodi nagu meiegi. Küsimuse teine pool: vaadates kogu seda virvarri energeetikas ja selle poliitika kujundamisel ja põlevkivi tapmist – on võetud suund, et põlevkivi kasutamine tuleb ära tappa –, mis on ikkagi teie nägemus, kuidas on võimalik odav elekter kätte saada? Ma kindlasti loodan, et see ei ole see suund, mis puudutab roheenergiat, sellepärast et kõik arvutused näitavad, et see ei ole nii [võimalik].

Jaa, ma alustan lõpust. Nagu ma ütlesin, meie jaoks on kindlasti väga oluline laiapõhjaline energiaportfell, milles on ka võimalikult head ühendused naaberriikidega, on need siis elektriühendused või gaasiühendused, ka kõik muud. Mina kindlasti usun, ja mitte ainult ei usu, vaid olen ka neid arvutuslikke prognoose näinud, et selles energiaportfellis, mis puudutab taastuvenergiavõimsusi, on tuuleenergia ja päikeseenergia, kuhu juurde on pandud nii lühiajaline salvestus akudega kui ka pikaajalisem salvestus. Ilmselgelt me saame aru, et me oleme regioonis, kus mõnikord päike ei paista ja tuul ei puhu. Siis on vaja ka juhitavaid võimsusi ja tegelikult Elering neid juhitavate võimsuste sagedusreservi pakkumisi ka teeb. Jah, me vajame tarka mitmetahulist energiaportfelli, mis tagaks meie isevarustatuse kindluse. Aga teistpidi, ma arvan, meil on väga mõistlik ja hea olla oma partnerite ja liitlastega heas ühenduses põhja poolt ja samamoodi ka lõuna poolt. Te küsisite konkreetselt Läti ja Leedu näite kohta. On paar asja, mis konkreetselt Eesti majandust Läti ja Leedu majandusest eristavad. [Üks] on kindlasti see, nagu te ka ise mainisite, hea küsija: just needsamad ekspordipartnerid. Meie kõige tugevamad ekspordipartnerid on olnud ajalooliselt ja on siiamaani Soome ja Rootsi, aga just Leedu puhul saabki tuua näite, et nende vaates on [partnerid] rohkem Mandri-Euroopas. Mis puudutab veel meie ettevõtjate olukorda [seoses] elektrienergiaga, aga mis seal salata, nagu rahandusminister enne mainis, ka euriboriga, siis Eesti ühiskonna eripära on see, et me oleme väga turuhindade usku, heas mõttes, ja see on meid ka väga pikalt aidanud. Kui meil olid börsil energia hinnad pikalt väga madalad, ütleme, nulli kuni mõne sendi juures kilovatt, siis need aitasid meie ettevõtjaid ja kodutarbijaid väga [palju]. Tulenevalt energiasõjast, mis algas enne täiemahulist Ukraina sõda, läksid hinnad tõesti väga kiiresti üles, mäekõrguseks. Samamoodi oli ka euriboriga. Euribor oli pikalt isegi negatiivne, 0% juures, aga pooleteise-kahe aastaga see neljakümnekordistus. Miks ma seda ütlen? Jällegi, Eesti eratarbijatel ja ettevõtjatel on võrreldes naabritega suhteliselt suurem laenukoormus. Ühtpidi on oma ettevõtetesse investeeritud, teistpidi on eratarbijad endale kodusid soetanud. Aga tulenevalt sellest, et võrreldes naabritega on see meil olnud rohkem ujuva intressi ehk euribori peal, tõmbas seesama kiire euribori tõus ettevõtjatel sõna otseses mõttes hinge ehk investeerimisvõimekuse kinni. Naabritel ei ole seda olnud. Toon sellesama Leedu ja Läti näite: neil on elektri hinnad, aga ka, ütleme, laenumarginaalid tihti fikseeritud intressiga. Ehk ühtepidi, kui olid tõesti need erilised olukorrad ning elektri hind ja euribor läksid väga kõrgeks, siis läks neil paremini. Aga nüüd, kui me näeme, et euribor on hakanud langema – see on tipust juba 1,5% alla tulnud, see on 2,7% juures – ja energia hinnad ka vaikselt stabiliseeruvad, siis see, eriti just euribor, [jätab] meie eratarbijatele, aga ka ettevõtjatele järgmisest aastast ja edasi rohkem raha kätte. See tähendab, et Eesti majandusse tuleb sõna otseses mõttes sadu miljoneid täiendavat raha, mida seal veel näiteks sellel aastal ei olnud. Mida ma tahan sellega öelda? Erinevate riikide majandustsüklid võivad olla natuke erinevad. Üldiselt on Baltimaade majandustsüklid käinud sarnase loogika järgi. Meie taastusime COVID‑ist kiiremini kui meie naabrid, nüüd me näeme, et naabritel on tsükkel meist natuke eespool. Aga ma usun, et tulenevalt täiendavatest vahenditest, stabiliseerumisest, ja mis oluline, sellest, et ettevõtjad on näinud Skandinaavia turgudel nõudluse kerget taastumist – nende konkreetsete parameetrite põhjal saab olla mõõdukalt optimistlik, et järgmisel aastal läheb paremaks.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Väga õigesti ütlesid, et energia lõpphind on üks olulisimaid näitajaid majanduses. Aga samas te jätkate valitsuses endiselt meretuuleparkide projekteerimist ja tahate viia selle juba varsti lausa lepingulisele alusele. Ometi saate ju väga hästi aru, et meretuulepargid ei ole esiteks odavad ja need ei ole ka rohelised. Võtame näiteks kõige selle, mida ma Saaremaa kohta olen korduvalt rääkinud: Saaremaa rannikule planeeritava meretuulepargi juurde peab ehitama 330-kilovoldise kõrgepingeliini [lisaks] sellele pargile endale. Koos dotatsioonidega ja pargi ehitusega läheb see meie maksumaksjale maksma kuni 7 miljardit eurot. See tähendab, et lõpphind tarbijale läheb meeletult kõrgeks. Kuidas me oleme siis konkurentsivõimelised? Ma olen seda korduvalt küsinud, aga äkki sa oskad paremini seletada.

Aitäh! Meile tutvustas erinevaid tuuleenergia vähempakkumiste hinnaprognoose Kliimaministeerium ja minu arust on neid ka Riigikogule eri komisjonides tutvustatud. On selgelt näha, et tuleviku hinnaprognoos on see, et tulenevalt uute võimsuste tulemisest on puhtalt energia hind ise prognoositavalt umbes 50 eurot megavatt ehk 5 senti kilovatt. Kui keegi pakuks mulle täna sellist hinda, [võimalust], et ma saaks ka enda kodutarbimises sellise hinna fikseerida, siis ma kindlasti selle koheselt võtaks. Ma usun, et ka teised ruumis olijad võtaks. Küsimus on selles, et kui me teeme lae ja põranda mudeli, et anda finantskindlust, et erinevatel energiatootmisüksustel oleks pikas plaanis – me räägime enam kui kümnest aastast – olemas juhitav ja arusaadav rahavoog, siis jah, see toob täiendavalt taastuvenergia tasu väikese tõusu. Me räägime umbes sendist – 1 sent [ja natuke] peale, oleneb –, [mis tuleb] tarbijale juurde sellest taastuvenergia tasu tõusust. Aga teistpidi langeb hind nii palju, et lõpphind kui selline tuleb tarbijale ikkagi soodsam. Ja mida me näeme? Esimesed näitajad on käes. Kui ma nüüd ei eksi, siis eelmisel nädalal tuli uudis, et järgmisel aastal väheneb taastuvenergia tasu inimese elektriarvel 20%. Miks? Sellepärast, et esimesed, kõige kallimad mehhanismid on läbi töötatud ja nii palju taastuvenergia tasu enam maksma ei pea. Mis puudutab energiasektorit, siis ma olen selle üle pikalt diskuteerinud siin teie erakonna liikmetega ja ka teistega. Energia on väga huvitav sektor. Vaatame kas või põhjanaabreid: ei ole olemas ühtegi energiaallikat, mida ühte- või teistpidi ei oleks riigi poolt doteeritud kas algse investeerimisvõimekuse suurendamisega, näiteks tuuleenergia tootmise dotatsiooniga, või mingite rahavoogude garantiide andmisega. Kuidas see täpne meetod leida? Nagu ma ütlesin, mina arvan ka, et Eesti tugevus on mitmekülgne energiaportfell. Ma olen avalikult välja öelnud, et ma olen kindlasti valmis arutama tuumajaama sobivust sinna portfelli – just selleks, et saada pikaajaline stabiilne hinnavahemik ja loogika sinna juurde. Kindlasti, kui rääkida ettevõtjate ja investoritega, kes soovivad lähiaastatel siia tulla, siis [kuuleme, et] nende jaoks on see täpselt sama oluline. Kõik on öelnud, et neil on vaja ligipääsu taristule – sadamad, teed, raudteed –, aga nad küsivad ka, kas on rohelist energiat saada piisavas mahus, et nad oma tootmise siia saaks tuua. Ma arvan, et see on tervemõistuslik lähenemine. Prognoosid on näidanud, et ka koos erinevate tasudega – taastuvenergia tasu, võrgutasu ja nii edasi – elektri hind pikemas vaates lõpptarbijale langeb. Mis puudutab suurtarbijaid, siis seal on täiesti eraldi konkurents. Väga mitmed riigid teevad lõpphinna diferentseerimist. Seda teemat, milline on meie konkurentsieelis selles valdkonnas, tahan ma kindlasti ka Kliimaministeeriumi ja valitsusega arutada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Aitäh, Toomas! Lugupeetud minister ja üks saadik, kes istub saalis! Jaa, väga meeldiv oli kuulata tegelikult, Erkki, seda juttu, sest sa rääkisid väga palju tõtt. Oleme ausad, see jutt kõigest, mida peaks tegema, oli väga ilus, aga see, mida reaalselt riik teeb, on hoopis vastupidine. Ja see, et energia hinnad on majanduse konkurentsi[võime] aluseks, ilmselgelt ei ole mitte praegu tekkinud teadmine, vaid see on aastakümnete jooksul nii olnud. Sellepärast on ka väga palju sõdu peetud ja ilmselt peetakse ka praegu just nimelt ressursside pärast sõdu. Ja nüüd väidetakse, et kogu Eesti hädades on süüdi ainult Venemaa sõda ja Vene gaasi äralangemine meie turult. Aga kui võrrelda naabermaadega, kus on tegelikult samad mured [siis näeme, et] nendel ei ole sellist majanduslangust. Nii et see ei vasta ju tõele. Rohkem hirmutab mind see, mis hakkab saama tulevikus. Ei ole asjata ma rääkinud meretuuleparkidest. Tegelikult sa, Erkki, rääkisid nagu pool tõtt. Ühest küljest, jaa, võib energia minna odavamaks, aga see on klausliga, et meie tööstustarbimine peaks siis kuus korda suurenema – nii on praegustes arvutustes. Ehk siis praegu tarbib tööstus umbes 2 teravatt‑tundi aastas ja arvutustes on ette nähtud umbes 12 teravatt‑tundi. Ma küll ei tea, mille abil meie tööstus peaks nii suuresti kasvama. Ei ole väga näha, et keegi uut tööstust siia planeeriks. Võib-olla, jah, kui sõda lõpeb, siis tuleb ka natukene rohkem usku ja juletakse siia investeerida. Kuid sellele vaatamata, just nimelt näiteks Saaremaa meretuulepargi puhul, mida ma olen hästi palju uurinud, läheb seesama üle Saaremaa [rajatav] elektritaristu maksma hinnanguliselt 2 miljardit eurot, ilmselt rohkemgi, kui osa [elektrit] tuleb panna kaablisse. Ja see on ilma selle merekaabli hinnata, mis peaks minema edasi Läti poole. Dotatsioone on praegustel andmetel ette nähtud 2,3–5 miljardit. Isegi kui see jaguneb 20 aasta peale – nagu sa ütlesid, praegu on juba ära kukkunud esimeste tuuleparkide ja päikseparkide toetused ja selle võrra hind langeb –, siis me tegelikult oleme ju nagu võlaorjuses selles mõttes, et maksumaksja maksab järgmised 20 või 30 aastat garanteeritud tasu nendesamade dotatsioonide tõttu. Ma ei hakka rääkima sellest, kuivõrd roheline see on, seda enam, kui nende elektriliinide rajamiseks peab raiuma sadu tuhandeid hektareid metsa ja me rikume kohalikele elanikele [nii olulist] loodust. Kui meretuulepargid asuvad 10 kilomeetri kaugusel rannikust, siis ilmselgelt ei ole need mitte ainult visuaalne reostus, vaid ka suur oht tervisele. Sellest oleme siin palju rääkinud, kuid kahjuks [kõlab] see nagu kurtidele kõrvadele. Kui nüüd rääkida sellest, et euribor on ka süüdlane, sest euribor on järsult tõusnud ja meil on hästi palju laenusid, siis tegelikult siin ma küll toetan ka teiste erakondade mõtet, et osa tänu euriborile, mis on nüüd ootamatult pankasid rikastanud, [saadud kasumist] võiks riiklikult reguleeritult tagasi võtta. See kaotaks riiklike investeeringute puhul laenuriski või minimeeriks seda. Nii et siin on tegelikult riigil teha küll ja küll. Maksutõusudest ei ole vist mõtet rääkida, need kindlasti majandust ei turguta. Siin üks küsija enne ütles, et Ameerika Ühendriikides ehitati sada aastat tagasi teid ja sildu. Tõesti, isegi Hooveri tamm loodi … Ma palun lisaaega.

Jah, kolm minutit.

Hooveri tamm ehitati ka sellel eesmärgil, et turgutada majandust. See tõesti oleks ka üks variante. Praegu on euribor kõrge, aga kui seda, nagu ma juba ütlesin, reguleerida riiklikult, siis euribor kukub ja me võiksime isegi täna laenu võtta selle jaoks, et ehitada välja see taristu, mis on meile äärmiselt vajalik, ja sellega luua kohalikele ettevõtjatele võimalusi siin tööd teha. Kui meil ei oleks Rail Balticut, mida me tegelikult rahastame CO2‑kvoodi rahast … Ma ei saa küll aru, kuidas see kõik nüüd hästi roheline on, kui me võtame maksumaksja taskust pidevalt CO2‑kvootide tõttu raha ära ja siis ehitame selle eest hoopis Rail Balticut. Noh, tegelikult on ju näha, et see on enesepetmine. Aga isegi kui Rail Balticu praegune rahastus aitab natukene ettevõtjaid, selles mõttes, et need, kes ehitavad teid, saavad ehitada Rail Balticut … See mõnes mõttes on tõesti natukene päästerõngas, ma olen nõus. Kuigi, ütleme, kas Rail Balticut reaalselt vaja on või ei ole – noh, sel pole täna enam mõtet peatuda. Räägitakse, et riik on teinud omalt poolt kõik, nagu sinagi mainisid, et ettevõtjal oleks hea siin toimetada, ja parim viis oleks neid mitte segada. Aga tegelikult meie valitsus ju praegu just nimelt segab ettevõtjaid. Kui on ettevõtjatega olnud ümarlauad või kohtumised, siis nad on kõik murekohad välja toonud. Paraku ei ole valitsus neist küll mitte ühtegi kuulanud, nii nagu ei ole kuulanud ka opositsiooni öeldut. Ma muidugi väga loodan – Erkki, sa oled noor mees ja kindlasti on sul tahet palju –, et sa ikka oled võimeline kuulama rohkem ka ettevõtjaid. Siiski tahaks lõpetada positiivse noodiga: ma ei ole veel kaotanud usku, et majandusministeeriumist tuleb asjalikke otsuseid ka. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Kui me arutasime siin Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete esitatud arupärimisi – täna oli neid siin saalis neli –, oli üheks teemaks aktsiisid: aktsiisi tõstmised, alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi tõstmine. Huvitaval kombel juhtus täna ime. Mart, ära mine ära. Üks ime juhtus, nimelt otsustati rahanduskomisjonis mitte tõsta alkoholiaktsiisi järgmiseks aastaks. Huvitav on see, et kui me rahandusministriga seda siin arutasime, siis ta kas ei teadnud või ei tahtnud mulle öelda – pigem ei teadnud –, et selline otsus oli tehtud. See omakorda tähendab ju seda, et need väited, mis ma siitsamast puldist esitasin, olid õiged. Ühest küljest me näeme selgelt, et aktsiisid ei ole eelarvesse laekunud plaani kohaselt ehk [neid on laekunud] vähem, kui eelarve ette nägi. Ja teisest küljest, alkoholi tarbimine, nagu ma ütlesin, ei ole vähenenud. Lähtuvalt sellest ka rahanduskomisjon selle otsuse täna tegi. Ma lihtsalt tahtsin ära märkida, et kahju, et rahandusminister ei olnud kursis sellega, mida komisjon tegelikult otsustas. Nüüd, mis puudutab kogu majandustemaatikat, siis loomulikult, nagu siin ka juhiti tähelepanu – nii Mart kui ka Erkki –, on energia oluline komponent. Minu arust vähemalt praegune valitsus ja peab ka tunnistama, et ka eelnevad valitsused on suhtunud energiaküsimusse kuidagi kergekäeliselt või on olnud teised arusaamad. Kuidagi on võetud see roheideoloogia endale pähe, aga tegelikult ei saada aru, mida see tegelikult tähendab ja millist mõju see avaldab meie majandusele ja meie konkurentsivõimele. Üleüldiselt ei puuduta see ju ainult Eestit, vaid see puudutab kogu Euroopat. Ja meie sörgime sellega kaasa, meie valitsus sörgib sellega kaasa. Lõpuks väljendub see selles – ka ENMAK‑is välja toodud analüüs [kinnitab seda] –, et tegelikult pikemas perspektiivis elektri hind ei lange tänu sellele, et me hakkame siin kõva rohepööret tegema. Teiselt poolt on need suured investeeringud, mis sinna lähevad. Me räägime siin peaaegu 30 miljardist. 14 miljardit puudutab vastavalt sellele analüüsile, mis ENMAK‑is on välja toodud, võrkude ümberehitust, läheb selleks. Kui me veel liidame sinna juurde kogu elamufondi rekonstrueerimise [kulu] – ja see on praeguste hindade järgi, on ju – ja vaatame pikemat plaani, siis 24 miljardist saab kindlasti 30 pluss miljardit. Ja kes selle kinni maksab? Meie kõik, kaasa arvatud siin saalis olijad. See ju väljendub meie arvetel. Mida rohkem me sinna investeerime, seda rohkem see väljendub arvetel, seda rohkem see hind tõuseb. [Ei ole mõtet] oodata seda, et tänu rohepöördele me suudame nüüd pakkuda ettevõtjatele soodsamat elektrit. See ei ole ju tõsi. Minu arust väga oluline aspekt, mis jääb rääkimata, [on see], et väga paljud poliitikud [ajavad] suust välja, et me tagame sellega energiajulgeoleku. No ei taga. Kuidas saab tagada energiajulgeolekut? Ainult oma maavaraga. Kui me suudame siin toota, siis on tagatud meie julgeolek, kui me ei suuda siin toota, siis me ostame kõik sisse. Roheenergia, palun väga! Tuulikud, päikesepaneelid – Hiina. Akusüsteem – Hiina. Kui tarneahelad katkevad – kõik, oleme ilma energiata. Välisühendustega on täpselt samamoodi. Välisühendused peavad meil olema, keegi ei vaidle sellele vastu, roheenergia peab meil ka olema, aga seda kõike tuleb mõistusega teha. Ja mitte mingil juhul ei tohi ära kaotada põlevkivi, mis ongi meie energiajulgeolek, tagab meie energiajulgeoleku. Mida tuleb kindlasti teha? Tuleb Euroopast küsida erandeid, tuleb loomulikult anda sektorile … Kas ma saan kolm minutit juurde?

Jaa, meil energiat veel on, kolm minutit juurde.

Kindlasti tuleb paluda erandeid, et me saaksime põlevkivi edasi kasutada mõistlikel tingimustel. Omalt poolt me peaksime andma selle sektori [ettevõtetele] selge indikatsiooni, et te olete meile vajalikud, me investeerime teisse. Kui on sellele sektorile antud julgust, siis nad hakkavad investeerima ka uutesse tehnoloogiatesse, mis püüavad ka CO2 kinni. Miskipärast on praegune, aga ma ütlen, ka eelmised valitsused, kuidagi võtnud põlevkivi sihikule ja öelnud, et põlevkivi on halb. Ei ole põlevkivi halb, see on meie rikkus. Teist maavara meil põhimõtteliselt ei ole. Ja kui selle maavara abil me suudame enda kodu valgustada, sooja anda, no siis me peame seda kasutama. Ma päris ei saa aru, miks üks hea peremees ütleb, et mina seda, mis mul on koduõuel, ei kasuta, vaid lähen parem ostan kallima. Mis saab edasi? Aga kui sealt kohast kallimalt sulle rohkem ei müüda, mis siis saab? Kui meil on kogu põlevkivisektor juba maas, siis ega keegi ei suuda seda kiiresti käivitada. See, mida tehakse praegu põlevkivisektoriga, on karuteene, mille meie noorem põlvkond maksab pärast kinni. Seda ei tohi teha. Ja praegu on õige aeg – Erkki ka kuuleb ja teab ju –, praegu on veel, ma saan aru, kaks nädalat aega anda konkreetsed suunised selles valdkonnas ja küsida konkreetsed erandid Euroopa Liidult. Kui praegu magatakse see moment maha, siis läheb asi meil täitsa hapuks. Seda ei tohi teha. Te olete noored hakkajad mehed seal valitsuses, uus põlvkond. Mõelge uue põlvkonna peale ja ärge laske põlevkivisektorit lihtsalt ära hävitada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja tänan kõiki osapooli tasakaaluka ja vastastikku lugupidava arutelu eest. Head kolleegid, oleme ka neljanda päevakorrapunkti lõpetanud.