Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (536 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536. Head kolleegid, kuna põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu ei ole väga tavapärane menetlus siin saalis, siis kahe sõnaga selle eelnõu menetlemise korrast. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlus esimesel ja teisel lugemisel siin saalis on täpselt samamoodi nagu tavapäraselt seaduseelnõude lugemised. Mingit vahet siin ei ole. Küll on nüüd oluline teada, et vastavalt põhiseadusele peab esimese ja teise lugemise vahel olema vähemalt kolm kuud ja teise ja kolmanda lugemise vahel peab olema vähemalt üks kuu. Nüüd, oluline on veel see, et üldjuhul ka siin kehtib reegel, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva, ent juhtivkomisjoni ettepanekul, ütlen juba etteruttavalt, ja Riigikogu esimees on seda ka aktsepteerinud, on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oluliselt pikem. Aga sellest juba räägib algatajatepoolne ettekandja täpsemalt. Ja võib-olla veel repliigina, et nii nagu ka põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatamiseks on vajalik vähemalt ühe viiendiku Riigikogu koosseisu toetus, nii on ka muudatusettepanekute puhul, ka seal peab olema vähemalt 21 Riigikogu liikme toetus, selleks et esitada muudatusettepanekuid. Erisused tulevad sisse kolmandal lugemisel. Esiteks on oluline teada ja te ehk kõik olete teadlikud sellest, et põhiseaduse muutmiseks on kolm viisi. Eelnõu algataja kindlasti tutvustab, mis on nende eelistus, ent põhiseaduse muutmise viis otsustatakse kolmandal lugemisel. Ja [märgin] ka hääletust [puudutavalt], et kolmandal lugemisel toimub kaks hääletust. Esiteks, antud juhul ma eeldan, et on ettepanek, et see võiks toimuda kiireloomulisena. Selleks, et see võiks toimuda kiireloomulisena, peab ettepaneku poolt hääletama neli korda rohkem kui vastu. See on küsimus, mille puhul on olnud ka eksiarvamusi, et kas selleks on vaja [vähemalt] 81 häält. Selleks võib olla vaja 81 häält, aga ei pruugi. No näiteks need, kes jäävad erapooletuks või ei osale hääletusel, ei mõjuta seda proportsiooni. Kordan veel kord: selleks, et põhiseadust oleks võimalik muuta kiireloomulisena, peab selle poolt kolmandal lugemisel hääletama neli korda rohkem kui selle vastu. Ja selle [seaduse] vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus ehk lõpphääletusel kolmandal lugemisel peab olema sellele eelnõule vähemalt 68 Riigikogu liikme toetus. Sellega, head kolleegid, olen mina oma [selgituse] lõpetanud ja palun nüüd algatajate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Eerik-Niiles Krossi.

Aitäh! 20 minutit?

Jah.

Super! Hea koosoleku juhataja, aseesimees! Head kolleegid! Mul on huvitav tunne ja hea meel avada võib-olla selle koosseisu kõige olulisema seaduse eelnõu esimene lugemine. Jõudsin eile öösel tagasi Ungarist, kus mulle muu hulgas räägiti uhkelt, et nemad saavad oma praeguses demokraatia seisus põhiseaduse muutmisega hakkama viie nädalaga. Meil see õnneks nii lihtsasti ei lähe. Mulle tundub, et vaatamata nendele vaidlustele, mis meil siin küllap veel ees seisavad, on meie demokraatia päris heas seisus. Ja nii peabki olema. Nende asjade üle tuleb vaielda ja aega tuleb võtta. Aga täna oleme selle koha peal, kus valdav enamus Riigikogu liikmeid ja tegelikult ka valdav enamus erakondi on suurel määral jõudnud konsensusele, üksmeelele, et tarvis on muuta põhiseaduse XIV. peatüki § 156 teist lõiku, et olla täpne. XIV. peatükk on kohalikku omavalitsust käsitlev peatükk ja see praegu kehtiv säte kõlab nii: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad." Seega on Eesti alates 1992. aastast, kui põhiseadus rahvahääletusel vastu võeti, üks vähestest Euroopa riikidest, kus kohalikel valimistel hääletavad nii kodanikud, alalistest elanikest võõrriikide kodanikud kui ka kodakondsuseta isikud. Kuidas selline olukord tekkis? Pisikene ajalooline ülevaade on tegelikult oluline. Põhiseaduse Assamblee arutas seda 1991. aasta sügisest 1992. aasta veebruarini. Assamblee töö oli jaotatud nii, et iga põhiseaduse peatüki jaoks oli oma toimkond. Seda kohaliku omavalitsuse osa arutas seitsmes toimkond, mida juhtis muide Kalle Jürgenson. Seda küsimust arutati üsna põhjalikult, aga mitte väga. Ma olen lugenud läbi need toimkonna protokollid ja põhiseaduse mõne loojaga ka rääkinud. Seda küsimust või vaidlust, kas anda mittekodanikele kohalikel valimistel hääleõigus, assamblees peaaegu ei olnud. Mäletatavasti võeti üldiseks põhiseaduse aluseks Jüri Adamsi eelnõu. Oli ka alternatiivseid eelnõusid. Peaaegu igas esitatud eelnõus oli sees printsiip, et seoses kodakondsuse olukorraga ja demograafilise olukorraga Eestis on mõistlik, et kohalikul tasandil kõik alalised elanikud saavad hääletada. [Mis puutub] Adamsi eelnõu esialgsesse teksti, siis seda kohaliku omavalitsuse osa, muide, just Adamsi eelnõus muudeti tegelikult päris palju, aga seda printsiipi, millest me täna räägime, ei muudetud. See tekst kõlas nii: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel on hääleõiguslik iga selle omavalitsusüksuse maa-alal alaliselt elav või töötav inimene, kes on saanud 18 aastat vanaks." Jüri Raidla eelnõus, millest ka on viimastel päevadel ja nädalatel jälle palju juttu olnud, oli seesama punkt sõnastatud niimoodi: "Hääleõiguslik on kohalike omavalitsuste esinduskogude valimistel seadusega määratud tingimustel igaüks, kes on saanud 18 aastat vanaks ja elab alaliselt vastava kohaliku omavalitsuse maa-alal." Ja ühe hääletuse selles küsimuses ma leidsin ka, see oli assamblee toimkonna 1991. aasta 9. novembri istungil, kus arutati taas küsimust, kas hääleõiguse võiks lükata seaduse tasandile ja mitte seda põhiseaduses määratleda. Ja [häältega] 8 : 0 toimkond hääletas sõnastuse poolt, et valimistel on hääleõiguslik omavalitsuse haldusalal elav isik vastavalt valimisseaduses kehtestatud nõuetele. See on juba üsna lähedane sellele praegu kehtivale [variandile]. Nüüd, 1992. aastal elas Eestis hinnanguliselt 480 000 määratlemata kodakondsusega isikut. Ja kui palju tol ajal Vene föderatsiooni kodanikke Eestis elas, täpselt teada ei ole, aga tõenäoliselt oli neid tuhatkond. Kuidas selline olukord tekkis? Nimelt, Nõukogude Liidu lagunemisel 1991. aastal Venemaa Föderatsiooni territooriumile jäänud isikud olid esialgu endise Nõukogude Liidu kodanikud, Nõukogude Liidu sisepassidega enamasti. Vene föderatsioon võttis oma kodakondsuse seaduse vastu veebruaris 1992. Ja nemad rakendasid nõndanimetatud nullvarianti, mida tollal nõuti ka meil mitmelt poolt. See tähendas seda, et isikud, kes elasid sellel hetkel Venemaa territooriumil, said automaatselt Vene kodakondsuse, kui nad ei deklareerinud, et nad ei soovi seda saada. Väljaspool Vene föderatsiooni piire elavad endised Nõukogude Liidu kodanikud – ja nemad muidugi käsitlesid kõiki eestlasi ka endise Nõukogude Liidu kodanikena, meie mitte – pidid soovi korral taotlema Vene kodakondsust. See protsess oli lihtsustatud, aga nad ei saanud seda automaatselt. Nii et meil tekkis olukord, kus Eesti oli taastanud 1938. aasta põhiseaduse järgi de facto kodakondsuse. Kõik isikud, kes 1940. aastal olid Eesti kodanikud või nende järeltulijad – me laiendasime 1938. aasta seadust ka naisliini suunas, 1938. aastal naisliinis kodakondsust ei päritud, aga nüüd päritakse –, osutusid Eesti kodanikeks. Ja need, kes ei olnud, ja nende järeltulijad jäid määratlemata kodakondsusega esialgu. Nii et 1992. aastal põhiseaduse loojad otsustasid täies üksmeeles, muide – ja see on ka rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseadus, nagu me mäletame –, et kohalikel valimistel saavad valida kõik alalised elanikud. Kaalutlus oli demokraatia. Leiti, et mida laiem valijaskond, seda demokraatlikum on kohalik omavalitsus, ja just selle tõttu otsustati – Eestis oli tol ajal omavalitsusi, kus tõepoolest 80% inimesi ei oleks saanud valida –, et nii on riiklusele parem. Seda küsimust, mida teha olukorras, kus on massiliselt võõrriigi kodanikke, tegelikult ei arutatud. Seda olukorda sellel hetkel ei olnud ja ilmselt ei nähtud ette, et plahvatuslikult kasvab eriti Vene kodanike arv. Kui me räägime, kellele siis tollal anti [valimisõigus], siis objektiivselt anti just nimelt määratlemata kodakondsusega isikutele, kes alaliselt elavad Eestis. Ei antud, ei olnud seda mõtet, et anname hästi paljudele Vene föderatsiooni või mõne muu võõrriigi kodanikele valimisõiguse. Nüüd, mis siis juhtus kodakondsusega ja mittekodanikega, seda me enam-vähem teame. Aga igaks juhuks ütlen, et see lootus, mis oli 1992. aastal, et suhteliselt kiiresti valivad mittekodanikud Eesti kodakondsuse, saavad Eesti passi ja see on ajas kiiresti mööduv probleem, osutus ainult osaliselt tõeks. Esiteks, Eesti kodakondsuse võtmise protsess on läinud küllaltki aeglaselt – see on muidugi suhteline küsimus, kas see on kiire või aeglane –, ja teiseks hakkas Vene föderatsioon ka mitmeid kampaaniaid tegema ja õhutama inimesi võtma Vene kodakondsust. Nii et 2011. aastaks oli olukord selline, kus nendest isikutest, kes Eestis ennast pidasid etnilises mõttes venelasteks, olid 54% Eesti kodanikud, 24,3% Vene kodanikud ja 21,1% kodakondsuseta ehk halli passiga. Kusjuures kuni 17-aastastest venelastest 84,5% olid Eesti kodanikud. 2021. aastaks on see olukord selline – siit saab selle trendi, nagu eesti keeles öeldakse, kätte –, et kõikidest Eesti venelastest oli Eesti kodakondsusega ligi 60% ehk 58,8%. Praegu me oleme lühidalt öeldes olukorras, et nendest inimestest, kelle puhul me lootsime – või põhiseaduse kirjutajad lootsid 1992. aastal –, et nad suhteliselt kiiresti astuvad Eesti kodakondsusesse ja nende nüüd juba ka lapsed ja lapselapsed tegelikult, eks ole, on 60% Eesti kodanikud ja umbes pooleks siis ülejäänud Vene kodanikud ja halli passi omanikud. Mis on siis juhtunud, on see, et määratlemata kodakondsusega isikute arv, kui neid oli Eestis 1992. aastal umbes 35%, siis nüüd on neid 5%. Samal ajal Vene kodanike arv on mitmekümnekordistunud. Nii et reaalne olukord on tegelikult väga teistsugune. Loomulikult me võime neid suundumusi vaadates väita, et 20 aastat veel, ja see probleem on kadunud. Aga vahepeal on maailm meie ümber peaaegu tundmatuseni muutunud. Ja mis on eelnõu esitajate arvates eriliselt muutunud? On muutunud ka kodakondsuse tähtsus demokraatias, kodakondsuse tähtsus julgeolekupoliitikas. Kodakondsuse erikaal on olulisem, kui see oli 30 aastat tagasi. Eriti on see kasvanud alates 2022. aasta veebruarist, kui algas või õigemini plahvatuslikult kasvas Vene föderatsiooni agressioon Ukraina vastu. Kõik me oleme tähele pannud, et Eesti ühiskonnas on valdav enamus ja erakonnad, kes on esindatud Riigikogus, jõudnud tõdemusele, et agressorriikide kodanikel ei tohiks olla Eesti valimistel hääleõigust. See ei ole aktsepteeritav. Need argumendid on meile kõigile teada. Paljud need isikud on sõjaväekohuslased agressorriigis, nad saavad valida [Venemaa] mittevabadel valimistel ja teevad seda ka, vähemalt osa neist. Ja on palju näiteid selle kohta, et agressiivsed riigid kasutavad oma kodanikke poliitilise instrumendina teise riigi protsesside mõjutamisel. Räägin sellest pärast võib-olla natukene pikemalt. Nüüd, eelnõu, kuidas me selleni jõudsime. Mõnda aega, nagu te teate, otsiti võimalust piirata, peatada või ära võtta – kuidas keegi soovis – agressorriigi kodanike valimisõigust seaduse kaudu. Need institutsioonid, kes Eestis ameti poolest põhiseaduslikkuse järelevalvega tegelevad, on üsna üksmeelselt leidnud, et valimisõigust või täpsemalt hääleõigust ei saa ka piirata, ei saa ära võtta ilma põhiseadust muutmata. Ma ei taha seda vaidlust uuesti avada, kas saab või ei saa. Me oleme arusaadavalt jõudnud järeldusele, et lepime sellega, et põhiseadust on tarvis muuta, ja hakkame seda tegema. Nüüd, see pakutav eelnõu on ajendatud muidugi sellest õiglusevajadusest, mis tundub ühiskonnas olevat, et agressorriigi kodanikud ei peaks Eestis valima, aga ta läheneb sellele küsimusele siiski laiemalt. Alusväide on see, et Eestis on praeguseks kujunenud selline elanikkonna kodakondsuslik koosseis, kus suur osa, liiga suur osa elanikkonnast on agressorriigi kodanikud. Samal ajal on kogu maailma üldine arengusuund selline, et demokraatiad on kaitses, autokraatiad tugevnevad, uusi agressioone [on alust] pigem oodata, kui mitte oodata. Eesti on asunud oma riiklust kaitsma sõjaliselt märksa enam ja me leiame, et seda on vaja kaitsta ka õigusruumis. Põhiseadus ongi selleks, et kaitsta meie elukorraldust. Nii et me läheneme sellele positiivselt – selles mõttes, et eelnõu teeb ettepaneku määratleda nende riikide kodanikud, kellel on hääleõigus, ja ülejäänutelt see ära võtta või neile seda mitte anda. Praegu on ettepanek see: [hääletada] võivad Eesti kodanikud – see ei vaja ilmselt selgitamist –, Euroopa Liidu ja NATO [riikide] kodanikud. Miks selline valik? Esiteks, muidugi meil juba de jure on Euroopa Liidu kodanikel valimisõigus Lissaboni lepingust tulenevalt. Ka Eesti kodanikel on hääleõigus Euroopa Liidu teistes liikmesmaades. Nii et mõnes mõttes see on meil juba niikuinii olemas. Euroopa Liit on meie demokraatlik väärtusruum, mille ühtsus on meile tähtis. Teiseks, NATO. Selle üle võib muidugi vaielda. NATO-s on ka riike, kes ilmtingimata ei ole meie demokraatliku väärtusruumi reservatsioonideta liikmed. Aga NATO ühtsus on Eestile eluliselt oluline ja meie liitlassuhted on väga tähtsad. See on selline väike sümboolne samm, et me tähtsustame ka oma julgeolekuruumi lisaks oma väärtusruumile. Siin on küsitud korduvalt, kas need Vene kodanikud, kes Eestis elavad ja [kellest paljud] on siin aastakümneid elanud, tõepoolest kujutavad endast mingisugust otsest ohtu, kui nad saavad valida. Kindlasti mitte personaalselt ja ka grupina ei ole nad mingisugune eriline oht. Küll aga me näeme seda ohtu kahetisena. Esiteks, see asjaolu, et agressorriigi kodanikud valivad Eestis, ilmselgelt riivab Eesti kodanike õiglustunnet ja häirib õigusrahu ühiskonnas. See on valdava osa Eesti kodanike arvates ebaõiglane. See õigustasakaal või õigusrahu on paigast ära ja seadusandja ülesanne peab olema see taastada. Ja teiseks on meil muidugi ka ikkagi päris palju näiteid sellest, kuidas on Vene kodanike ja Vene kodakondsuse kaudu proovitud protsesse teistes riikides mõjutada, ja mitte ainult endises Nõukogude Liidus, vaid ka näiteks Saksamaal või Küprosel. Nii et tähelepanuta seda jätta ei saa. See ei ole üksnes teoreetiline risk. Mis veel? Mida see eelnõu tegelikult teeb, on see: selle vastuvõtmisel kehtestatakse Eestis kodakondsustsensus kohalikel valimistel. Seni on ainsad tingimused olnud järgmised: alaline elamine ja vanus. Nüüd kehtestataks see õigus [peale Eesti kodanike] ka Euroopa Liidu ja NATO [riikide] kodanikele. Eelnõu näeb ette ka seda, et siin eelnevalt kõne all olnud määratlemata kodakondsusega isikutele ehk lihtsas keeles öeldes halli passi omanikele säilitatakse hääleõigus. On räägitud sellest, et me tahame neile seda anda. Rõhutan veel kord: neil on see. Neile anti see teadlikult, teistsuguste põhjendustega võib-olla, mis täna kehtiksid, 30 aastat tagasi. Nii et küsimus on neile selle jätmises, säilitamises. Mis on põhiargumendid lisaks sellele, et see õigus neil juba on?

Hea kolleeg, kuna on tegemist nii olulise eelnõuga, siis ma olen valmis juhatajana andma teile 5 minutit lisaks.

Aa, kas juba on 20 minutit täis?

Jah.

Vabandust!

Aga prooviks siis 5 minutiga [hakkama saada].

Ma lõpetan kiiresti.

Viis minutit on teil veel aega.

Üldiselt kehtib õigusriigis õiguskindluse printsiip, mis tähendab seda, et õigusi ei vähendata ja seaduskeskkonda ei halvendata isikute jaoks ilma sellest ette teatamata. Inimestel on õiguslik ootus, et nende vabadused säilivad. Eesti Vabariik on küll lootnud, et halli passi omanikud võtavad Eesti kodakondsuse, aga me ei ole neile kunagi öelnud, et kui te mingiks ajaks ei võta, siis te kaotate valimisõiguse. Nüüd põhiseadusega nii tegemine läheks selgelt õiguskindluse vastu. Nende suhtes ei saa rakendada seda argumentatsiooni, mis puudutab võõrriigi kodanikke, neil ei ole ühegi riigi suhtes lojaalsuskohustust, kui on, siis Eesti suhtes. Eestis on neil alalise elaniku staatus, sest nad on võtnud kohustuse austada Eesti seadusi. Ja Eesti tegelikult kaitseb neid. Nad kuuluvad rahvusvahelise õiguse mõttes nagu Eesti riiki. Nii et kodakondsuse argument ei kehti. On tõsi, et ühiskonnas on palju neid, kes arvavad, et [need inimesed] ei vääri valimisõigust. Aga see, mida inimesed arvavad, sageli ei ole õiguspärane. Nii et kui on häid mõtteid – meil algab kohe muudatusettepanekute periood –, siis me oleme valmis seda küsimust edasi arutama. Aga praegu on meie ettepanek selline, nagu ma kirjeldasin, ja ühtlasi loodame selle eelnõu vastu võtta kiirendatud korras. Hääletus peaks toimuma märtsis, nii et järgmisteks kohalikeks valimisteks oleks see asi lõpuks ometi tehtud. Aitäh!

Esmalt väga suur tänu teile väga põhjalike teadmiste, eeltöö ja sellest tulenevalt igati loogilise, väga hea ja argumenteeritud ettekande eest! Aga kuna tõepoolest on tegemist põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga, siis ma võtan erandina Varro Vooglaiu küsimuse istungi juhatajale, enne kui me läheme küsimuste juurde. Palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu! Mind lihtsalt natuke hämmastas teiepoolne kommentaar, et kuna tegemist on olulise eelnõuga, siis te ei pea vajalikuks pidada kinni kodu- ja töökorra seaduses selgesõnaliselt kõne pikkusele sätestatud piirangutest. Ma tahaksin selle kohta teie käest küsida. Kas edaspidi ongi nii, et kui teie hinnangul on eelnõu kuidagi oluline ja puldis juhtub olema ka teie erakonnakaaslane, siis te annate vabalt, kodukorraseaduseväliselt aega juurde? Millistest kriteeriumidest lähtuvalt see kõnede pidamise pikkus siis edaspidi saab olema määratletud, et me ka teaksime? Enda arvates mõnikord tuled pulti päris olulise eelnõuga, kas siis võib eeldada, et saab aega juurde?

Kurb natukene, Varro. Sa oled alati ju väga põhjalik ja täpne õigusküsimustes. Esiteks, ma arvan, et siin saalis ei kahtle mitte keegi, et iga põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on väga oluline. Ma arvan, et selles ei kahtle küll mitte keegi. Ja teiseks, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §‑s 67, mis räägib ettekandest, on kirjas, et selleks on 20 minutit, ent istungi juhataja võib kokkuleppel ettekandjaga ettekandeks antavat aega pikendada. Nii et sada protsenti kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Nüüd läheme küsimuste juurde. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kogu aeg kuulen, et Venemaa kodanikelt tuleb valimisõigus ära võtta, kuna osa neist toetab Putinit. Ma avaldan teile ühe saladuse: ka Eesti kodanike seas leidub Putini toetajaid. Teie aga tahate karistada kõiki Eestis elavaid Venemaa kodanikke, see tähendab, et rakendate kollektiivse karistamise põhimõtet. Kas see vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele?

Ma olen nõus, et see argument on kõlanud, küll mitte minu suust, aga ajakirjanduses küll, et valimisõigus tuleb ära võtta, kuna nad toetavad Putinit. Ja see ei ole kindlasti õiguslikult pädev ja õigusriigile kohane argument. Küsimus on, nagu ma üritasin kirjeldada, selles, et nii Eesti julgeolekuolukord kui ka Eesti demokraatiaolukord on selline, et valdavale enamusele Riigikogust tundub, et võõrriikide kodanikud ei tohiks Eesti valimistel valida.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu selle ajaloolise ülevaate eest! Tõepoolest, Eesti Vabariigi põhiseadus on väga hea dokument, au kõigile, kes omal ajal selle koostamise juures oma panuse andsid. Ma usun, et tegelikult ka siin saalis on meil kõigil teatud aukartus põhiseaduse ees, me pole läinud seda kergekäeliselt muutma või täiendama. Aga tänaseks on seda siiski tehtud viiel korral. Ja minu küsimus on: mis on sinu arvates kõige problemaatilisem ja keerukam aspekt tänase muudatuse kontekstis?

Aitäh! Sa ilmselt ei pea silmas menetlust, vaid sisu, eks ole. Kui me räägime eelnõu sõnastusest, mis on esitatud, siis selle teises lauses "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." on teatav vastuolu. Me saame loomulikult poliitilise otsusega sellise teksti vastu võtta. Ma võib-olla avan liialt kaarte, olen liialt avameelne, aga ma selgitan, milles on vastuolu. Vastuolu on selles, et valimised on vabad, üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased. See on nii kõikide valimiste puhul, need on alati ühetaolised. [Eelnõust] võiks järeldada, et meil [hakkab olema] ühtemoodi valimisõigus või hääleõigus Eesti kodanikel ja teistsugune hääleõigus halli passi omanikel. Võib väita, et me tahame teha kahesugust hääleõigust, mida põhiseaduse teised paragrahvid ja üldine õigusriiklus ei luba. Kas see on ületatav? See selgub. Me kindlasti räägime veel põhiseaduse asjatundjatega ja nii edasi, aga ütleme, selles teoreetiliselt võiks olla probleem. Samas võib ütelda, et lõppude lõpuks rahva esindajad võivad poliitiliselt otsustada, milline on valijate ring Eestis. See suveräänne õigus on meil olemas.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Ma eeldan, et see põhiseaduse muutmise soov on tingitud julgeoleku kaalutlustest. Algatajad eeldavad, et see parandab olukorda. Mul on esimene küsimus see, et kas sinu hinnangul olukord paraneb ehk siis siin elavate Vene kodanike lojaalsus tõuseb või hoopis langeb. Ja teiseks, kas julgeolekuolukord on praegu keerulisem, kui ta oli siis, kui Venemaa sõjavägi oli 1990. aastate alguses Eestis, ja siis, kui põhiseadus sellisel kujul, nagu ta praegu on, vastu võeti?

Õige mitu küsimust. Esiteks, ma ei ole päriselt nõus sellega, et selle on ajendanud julgeolekuolukord. Selle eelnõu on ajendanud nii-öelda õigusrahu taastamise soov, kuna selles, et Vene kodanikud saavad Eesti valimistel valida, tajutakse ebaõiglust ja absurdi, eriti sõja taustal. Peale selle, noh, Eesti kodanikud ei ole kunagi saanud Vene valimistel valida ja nii edasi. Ja kui me julgeolekust räägime, siis sellega me maandame ühe riski, mis ei ole ilmtingimata realiseerunud Eestis, ja see risk on see, et kui näiteks võetakse ette operatsioon, kus suunatakse väljastpoolt palju raha Vene kodanikele Eestis, kes saavad valida, suunatakse nad valima mingit kindlat poliitilist jõudu. Seda me nägime Moldovas, seda me nägime Gruusias ja mitmel pool veel, isegi Saksamaal. Loomulikult on olemas ka halli passi omanikud ja on ka Eesti kodanikud, kellele saab maksta, ja nõnda edasi, aga vähemasti ühe grupi puhul, kellel on konkreetne lojaalsussuhe meile vaenuliku riigiga, see võtab ühe riski maha. Aga see ei ole selle eelnõu põhiline ajend. Põhiline ajend on see, et tänapäeva maailmas tundub, et me peame ennast ikkagi kaitsma, oma demokraatiat kaitsma sel teel, et valida saavad meie kodanikud ja meile sõbralike riikide kodanikud. Ja lisaks peaks see andma nükke neile Vene kodanikele, kes soovivad valimistel osaleda. Neil on alati võimalik saada Eesti kodanikeks.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Parandan kohe kahte asja, mis te olete öelnud. Esiteks, see viimane, nagu oleks hõlpsasti võimalik saada Eesti kodakondsus, kui sul on Venemaa pass. No ei ole seda võimalust praegu. Sa võid üritada loobuda Venemaa kodakondsusest, sest muidu sa ei saagi Eesti kodakondsust. Eesti ei anna sulle Eesti kodakondsust, juhul kui sul on mõne teise riigi kodakondsus olemas, aga Venemaa lihtsalt ei vabasta sind oma kodakondsusest. Neid näiteid on hästi palju. Teine asi on see, et te ütlesite, et Eesti on Euroopas üks vähestest riikidest, kus kohalikel valimistel saavad hääletada kolmandate riikide kodanikud. Tegelikult neid riike on Euroopas hästi palju. Põhiliselt on need Põhjamaad ja me ju kogu aeg tahame Põhja-Euroopa osa olla. Ja teiseks, nendes riikides, paljudes riikides saab isegi kandideerida kohalikel valimistel, mitte ainult hääletada. Mu küsimus on selline. Kas teie arvates see muutmise ettepanek parandab lõimumist? Kas nüüd need inimesed, kes jäävad valimisõigusest ilma, muutuvad lojaalsemaks Eesti riigile? Kas lõimumine hakkab paremini tööle?

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh!

Aitäh! See küsimuse esimene pool, märkusena esitatud, oli Vene kodakondsusest lahkumine, eks ole? Sellega olen nõus, et Vene föderatsioon on eriti viimastel aastatel teinud väga keeruliseks isikute lahkumise Vene kodakondsusest. On kõikvõimalikke nõudeid ja nõnda edasi. Ja sellest on meil ka selle eelnõu arutelul olnud juttu, et Eesti peaks kaaluma mingisugust lihtsustatud protseduuri, et miks me peaksime nagu Putini näpunäite järgi [tegutsema]. Kui inimene ütleb meile, et ta on Vene [kodakondsusest] loobunud ja näiteks saadab meile oma passi, kas meil siis on ilmtingimata vaja Vene föderatsiooni kinnitust, et inimene on lahkunud Vene kodakondsusest? Nõukogude Liidu ajal paljud riigid ei pidanud seda vajalikuks, kui inimene oli Nõukogude Liidust lahkunud ja ütles, et ta ei taha enam olla Nõukogude kodanik. Nii et seal on probleem. Samas on viimasel ajal ka teateid sellest, et Vene kodakondsusest lahkumine on jälle lihtsustunud. Aga see ei ole tegelikult selle eelnõu teema. Nii. Ja see küsimus oli? (Saalist vastatakse.) Lõimumine? Ma usun, et see eriliselt ei mõjuta lõimumist. Võimalik, et see lükkab mõningaid Vene kodanikke mõtlema sellele, et tulla Eesti kodakondsusesse. See juhib tähelepanu sellele, et Eesti kodakondsus on olulisem ja tõstab Eesti kodakondsuse kaalu. See võib ka halli passi omanikes selle vastu huvi tekitada. Ma arvan, et kui, siis pisut see aitab kaasa, aga mingi imerelv see kindlasti ei ole.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kõnemees! Ma tänan samuti selle ülevaate eest ja kõigepealt ütlen, et erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid leiab, et Eesti elektoraat peaks ikkagi piirduma ainult Eesti Vabariigi kodanikega kõikidel valimistasanditel. Me praegu mõistame, et Euroopa Liidu riikide kodanikud peavad praegu elektoraadi hulka kuuluma kohalikel valimistel, aga me ei poolda seda, et põhiseadusesse kirjutatakse määratlemata kodakondsusega isikute valimisõigus. Aga küsimus on järgmine. Vaadake, põhiseaduse muutmise viis otsustatakse eelnõu kolmandal lugemisel ja oletagem, et kolmanda lugemise eel selgub, et kiireloomuliseks põhiseaduse muutmiseks vajalikke hääli kokku ei tule. Kas siis on eelnõu algatajad valmis saatma selle eelnõu rahvahääletusele?

Seda ma pean eelnõu esitajatega arutama. Seni ei ole meil seda kavas olnud, nii et ma ei tea, kas me oleme või ei ole.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtus, et halli passi omanikud on Eesti riigile lojaalsed. Nüüd, kui kodakondsuse seadust vaadata, siis isik, kes Eesti kodakondsust taotleb, peab andma lojaalsusvande ja tõotuse, et ta on ustav Eesti riigile. Aga need määratlemata kodakondsusega isikud ehk siis halli passi omanikud ei ole aastakümnete jooksul soovinud seda teha, kuigi neil see võimalus on. Ehk siis nad ei ole soovinud Eesti riigile truudust ja lojaalsust vanduda. Ma küsingi, millel põhineb teie usk, et nemad on lojaalsed Eesti riigile.

Aitäh! Ma tegelikult ütlesin, et neil ei ole lojaalsuskohustust ühegi teise riigi suhtes ja neil on lojaalsuskohustus Eesti suhtes. Nad ei ole, jah, andnud kodanikuvannet, see on tõsi, aga nende kohustus austada Eesti seadusi ja põhiseadust tuleneb välismaalaste seadusest. Me räägime siin alalistest elanikest, neil on Eestis kas alaline elamisluba või elamisõigus, mille üks tingimus on Eesti seaduste austamine. See on seaduses kirjas.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga suur tänu selle väga hea ajaloolise ülevaate eest ja üldse põhjaliku ettevalmistuse eest selle seaduseelnõu juures. Meil on täna kaks erinevat seaduseelnõu siin arutamisel, aga kui hääli lugeda, siis kahe seaduseelnõu peale kokku 85 saadikut toetab seda, et agressorriikide kodanikelt võetaks valimisõigus ära. Seda on tõesti väga palju, sellist üksmeelt on siin saalis harva näha. Minu meelest te tõite kenasti välja, et Eesti riigil on õigus end kaitsta. See ei ole kellegi süüdistamine ega kahtlustamine, vaid meil on olukord muutunud. Meil on rohkem Vene kodanikke kui siis, kui see põhiseadus 90-ndate alguses vastu võeti. Agressorriigid ähvardavad meid otseselt. Aga on ka kolmas asi, mis on muutunud, ja see on võimalus omandada Eesti kodakondsus, kui sa oled eesti keele ära õppinud. Kas te näete seda nii-öelda teise sammuna? Siin saalis kaks aastat tagasi võeti vastu otsus minna üle eestikeelsele haridusele ja loodi rohkem võimalusi …

Aitäh, hea kolleeg!

… eesti keelt omandada ja siis ka saada Eesti kodakondsus.

See võimalus on tegelikult olnud alates kodakondsuse seaduse vastuvõtmisest 1995. aastal. Lisaks muudele tingimustele, mis peavad olema täidetud, on ka eesti keele omandamine. Aga jah, see on kindlasti üks samm sellel pikal ja vaevalisel teel, kus me praegu oleme.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! No mina küll ei ole päris kindel ka selles, et praegune olukord ja praegune eelnõu, mida te esitlete, läheb kokku kõigi reformierakondlaste sisemise veendumusega. Ma olen miskipärast päris kindel, et nii mõnigi on veendunud, et ei saa sotside pilli järgi lõputult valitsuses tantsida, olgu see maksuõigus, olgu see eelarve või olgu see pidev flirtimine küll Vene kodanike valimisõigusega ja nüüd siis ka mittekodanike valimisõigusega. Sellepärast ma küsin teilt kui eelnõu esitajalt, kas reformierakondlaste puhul ikkagi ei ole nii, et teil on võimalus, arvestades praegust häälte hulka, leida toetust rohkem opositsioonist kui tantsida sotside pilli järgi. Millal te selle ära lõpetate?

Aitäh! Ma ei tea tõepoolest, milline on kõikide reformierakondlaste sisemine veendumus. Need, kellega me seda eelnõu sisuliselt oleme arutanud nii koalitsioonis kui opositsioonis, õnneks ei ole erakonna poliitikasse tirinud seda teemat siiamaani. Minu jaoks isiklikult on see teema väga oluline alates aastast 1990, kui ma avaldasin Vikerkaares ühe artikli Eesti kodakondsusest. Tegelikult, muide, mõnes mõttes tuleb mul süü omaks võtta, sest ma esitasin [selles artiklis] kontseptsiooni, et me peame Eesti Vabariigi okupatsiooni lõppedes looma sellise mittekodanike kategooria, sest nad ei ole järjepidevuse alusel Eesti kodanikud. Ma olen sellega tegelnud sellest saadik, kui Reformierakonda ja sotse veel ei olnud olemas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma pean teid tunnustama. Te olete vist esimene, kes ütles, et julgeolekuga ei ole siin mingit pistmist, et pistmist on demokraatiaga. Aga mina väidan, et see on julgeolek: meie küsimus, mida me täna arutame, ongi julgeolek. Sest sisejulgeolek on nii tugev, kui tugev on ühiskond, kui tugevad on inimesed ja kui ühtsed on need inimesed, kes siin elavad, kaasa arvatud need, kellelt tahate ära võtta valimisõiguse. Seda me oleme kuulnud igas foorumis, nii peaministrilt kui ka teistelt ministritelt, et me peame olema ühtsed, meil ei tohi olla politiseerimist ja nii edasi. Küsimus: kas siis siiamaani meil demokraatiat ei ole olnud, kui te räägite, et te vastavalt demokraatia põhimõtetele praegu seda teete? Ja teine küsimus: mis te arvate, kui palju inimesi te praegu tõukate eemale lojaalsusest Eesti riigile?

Aitäh! Üsna mitu küsimust. No ma päris seda ei öelnud, et julgeolekuga üldse ei ole midagi pistmist. Aga ma olen nõus, et see on ühiskonna sidususe seisukohalt tundlik ja vastuoluline teema. Ja ega ma ei tea, kas see parandab ühiskonna sidusust või halvendab. Kui me vaatame Vene kodanike valimisaktiivsust Eesti valimistel, kohalikel valimistel, siis huvitaval kombel nemad on aktiivsemad valijad kui halli passi omanikud. See nagu viitab sellele, et halli passi omanikud, kes justkui ei ole poliitiliselt ennast Eestiga sidunud kodakondsuse kaudu, on poliitiliselt veel passiivsemad. Miks see nii on? Ja nõnda edasi. On tõesti see küsimus, et me ikkagi – enam see asi ei ole küll nii hull – räägime 70 000 inimesest laias laastus, pluss mõned tuhanded veel, kes on teiste riikide kodanikud, ja kitsendame [nende võrra] hääleõiguslike kodanike ringi, kui objektiivselt võtta. Ma olen nõus, et demokraatias tegelikult pigem nii ei tohiks teha. Aga meil on üldine keskkond selline, et mulle tundub, et siiski usaldus demokraatia vastu tugevneb sel teel, kuna meil on ikkagi ju väga suur osa valijaid Eesti kodanikud, kes leiavad, et see asi nii ei lähe. Selles ei ole süüdi need Vene, Valgevene või näiteks ka Jaapani kodanikud, keda see puudutab. Aga see on valdava enamuse Riigikogu soov ja tahe.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma arvan, et siin saalis on vähe inimesi, kes ei nõustuks sellega, et printsiibis võiks riigis olla valimisõigus nii parlamendivalimistel kui ka kohalikel valimistel vaid kodanikel. Aga paraku me ei opereeri alati sellistes täiuslikes tingimustes ja peame paratamatult arvestama sellega, millised on ühe või teise otsuse kaugeleulatuvad mõjud. Te ütlesite hetk tagasi, et ega teie ka ei tea, kas see seadusemuudatus, millest me täna siin räägime, suurendaks või hoopis halvendaks ühiskonna sidusust. Mulle tundub, et veelgi hullem on see, et me tegelikult ei tea ju ka seda, kas see vähendaks või hoopis suurendaks julgeolekuohtu. Ja sellest tulenevalt peakski olema analüüsitud, milline on see reaalne julgeolekuoht, mis ühelt poolt eksisteerib, kui seadust ei muudeta, ja milline on see julgeolekuoht, mis võib tekkida, kui seadust muudetakse. Kas teie ei nõustu minuga, et kui selliseid analüüse tehtud ei ole, siis on vastavate eelnõude menetlemine kaunis vastutustundetu?

Aitäh! Ma olen nõus, et selliseid analüüse peaks tegema. Aga ma ei ole sugugi veendunud, et selliseid analüüse peaks ilmtingimata tegema seadusandja. Seda peavad tegema need, kes tegelevad julgeolekuga. Muidu me oleksime ju silmakirjalikud, kui me hakkaksime endale valijaid valima – neil, kes ei meeldi, ei lase valida, ja neil, kes meeldivad, laseme. Me ikkagi lähtume õiglusest ja õigusest ning sellest, kuidas me tajume hetkel oma valijate õiglustunnet. Sellest me lähtume. Ja sel juhul tuleb teha ka julgeid otsuseid, mis võivad olla riskantsed.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimasel ajal olen ma väga palju suhelnud nende inimestega, kes on selle seaduseelnõu vastu. Ma olen üritanud neid veenda selles, et Eesti ei taha kedagi karistada, vaid me mõtleme õiglustunde ja julgeoleku peale. Aga vastu olen ma kuulnud väga palju manipuleerivat retoorikat. Ja minu küsimus on selles, kuidas me saame kõnetada neid inimesi, et selgitada neile, miks me niiviisi teeme. Või on need inimesed sisuliselt meie jaoks meie peades ja mõtetes juba kaotatud?

Aitäh! Eks me oma seaduste kaudu neid ju ka kõnetame, aga mitte ainult, eks ole. Antud juhul ma ei ole kindel, et põhiseaduse eesmärk peaks olema integratsioonipoliitika. Jah, ühiskonna sidusust tuleb hoida, aga peab olema huvide tasakaal. Ja antud juhul kahjuks on nii, et see tasakaal on paigast ära. Loomulikult on neil olnud võimalus – jah, küll teatud tingimustel, keelenõuded ja nõnda edasi – Eesti kodakondsusesse tulla. Mis puudutab karistamist, siis valimisõigus ja üleüldse poliitiline tegevus, eriti mittekodanike poliitiline tegevus ei ole kaetud Euroopa inimõiguste konventsiooniga, [selle kohta] on eraldi artikkel 16. See [tegevus] ei kuulu konventsiooniga kaitstavate õiguste hulka. See on puhas riigi poliitiliste struktuuride pädevus. Kas seda tajutakse karistusena, ma ei oska ütelda. Aga see ei ole mõeldud karistusena.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleb ka välismaalase passi ehk halli passi kohta. Tegelikult ju on nii, et sellel rühmal on piirangud Eesti õigusruumist johtuvalt. Üks on näiteks see, et kaitseväeteenistusse neid ei kaasata. Minu küsimus läheb siit laiemaks ja on ka tulnud välja ju teatud nüansid. Selgub, et lisaks välismaalase passile on osal nendel inimestel ikkagi tegelikult olemas ka kodakondsus, mida varjatakse. Kas seda eelnõu koostamisel arutati? Kas koguti mingeid andmeid, kui palju selliseid isikuid võiks olla ja millest see varjamine tegelikult võib olla tingitud? Kas ka seda poolt analüüsiti, käidi läbi? Ja kas ka seal leiti analüüsides julgeolekuohtu?

Kõigepealt, halli passi õiguslik staatus on Eestis selline, et tegelikult hallid passid on mõnes mõttes ka õiguslikult hallis alas. Põhiseadus ütleb, et tegemist on kodakondsuseta isikutega, mõnes seaduses on nad määratlemata kodakondsusega isikud, aga tegelikult nende suhtes kõige enam kohaldatakse välismaalaste seadust. Neid koheldakse enamasti kui välismaalasi. Eestis elamise õigus on neile antud tegelikult välismaalaste seaduse alusel, kuigi nad ei ole välismaalased. Nad on natukene nagu RMK, kes kuulub avalikku sektorisse, aga samas ajab metsaäri. Jah, seda küsimust, selle riski olemasolu paar korda mainiti erinevatel aruteludel. Ja on teada, et tõepoolest on Eestis isikuid, kellel on mitu passi. Aga esiteks, neid on tõenäoliselt üsna palju ka Eesti kodanike seas. See ei ole kindlasti mitte põhiseaduse tase, et seda sõnastada põhiseaduses. Kui selline mitme kodakondsuse pidamine on seaduserikkumine Eestis, kui seda esineb, siis sellega peavad tegelema vastavad asutused. Me ei hakka ju ka Eesti kodanike valimis‑ ja hääleõiguse üle otsustama selle tõttu, et osal neist on ka mõne teise riigi pass taskus.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaitsepolitseiameti endine juht Arnold Sinisalu kahtleb Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise vajalikkuses, sest see võib probleemide lahendamise asemel neid juurde tekitada, sealjuures ka julgeolekuohtu. Palun teie kommentaari.

Ma olen temaga nõus selles plaanis, et see võib tekitada uusi ohte. Kindlasti tekitab see ka kaitsepolitseile uusi ülesandeid. Ja miks peaks kaitsepolitsei tahtma väga palju rohkem tööd? Aga see ei tähenda seda, et see ei oleks õige samm.

Aitäh! Eelnõu algatajad soovivad kaitsta põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi, aga seda väga kummalisel moel. Eelnõu seletuskirjas on toodud loetelu riikidest, kes kuuluvad meiega ühisesse väärtusruumi, see tähendab, jagavad meiega ühiseid väärtusi ja kattuvaid julgeolekuhuve. Selle põhiseaduse muudatusega satuks enamik maailma riike teisele poole eraldusjoont. On ennekuulmatu, et oleme langenud sellisele tasemele, kus põhiseaduses öeldakse, millised riigid on meiega ühises väärtusruumis. See ju tähendab, et teised riigid, kes pole nimetatud, ei ole. Aga Jaapan, Austraalia ja veel kümned ja kümned riigid – kas nemad ei ole meiega ühises väärtusruumis? Ja mul on mure ka selle pärast, et see muudatus võiks kõigutada Eesti demokraatlikku riigikorraldust ja usaldusväärsust maailmas. Mida teie sellest arvate?

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! See on ju Euroopa Liidus praegu igal pool niimoodi, et valdavalt saavad kohalikel valimistel valida riigi enda kodanikud ja [teised] Euroopa Liidu kodanikud. Jaapan ja Austraalia on võib-olla meiega [ühises] väärtusruumis, aga erinevatel kontinentidel ja nõnda edasi. Ma ei näe selles erilist probleemi. Selle loogika kohaselt võiks väita, et viisarežiimid on üleüldse lubamatud, sest me diskrimineerime: ühe riigi kodanikud peavad viisaga reisima ja teised mitte, ja nii edasi. Selleks riikidel kodakondsus ongi, et määratleda valijate ringi. Vabandust, teine küsimus oli veel.

(Heljo Pikhof vastab saalist.) Ei olnud, küsimus sai … (Heljo Pikhof ütleb veel midagi.) Praegu teist küsimust ei saa. Te saate teise küsimuse registreerida. Aa, juba olete registreerinud. Siis saate täpsustada. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite oma kõnes ära, et tegelikult 1990‑ndate alguses avanes võimalus inimestele, kes ei [vastanud] 1938. aasta kodakondsuse seaduse nõuetele. Tegelikult, kui riik taastati, siis võeti selles osas, mis puudutab kodakondsuse taastamist, üle 1938. aasta kodakondsuse seaduse [põhimõtted]. Ja meil oli 500 000 inimest, kellel tol hetkel ei olnud võimalust Eesti kodakondsust võtta. Nad olid parasjagu Nõukogude Liidu passidega ehk siis kodakondsust kui sellist neil enam ei olnud, kuna Nõukogude Liit lagunes ära. Ja loomulikult ei olnud neil võimalust võtta Eesti kodakondsust, kuna lähtuti põhiseadusest, mis võeti vastu 1938. aastal. Ja tegelikult tekkiski selline vaakum: viis aastat inimesed olid passideta, kodakondsuseta, aga nad pidid ikkagi kuidagi liikuma. Vene föderatsioon kasutas seda päris hästi ära, andes väga kergelt nendele inimestele Vene föderatsiooni passe. Alles 1995. aastal Tiit Vähi peaministriks tulekuga võeti see nii-öelda halli passi seadus vastu.

Teie aeg!

Ehk siis olukord oli tol ajal väga keeruline. Kindlasti nendel inimestel ei olnud võimalik võtta Eesti kodakondsust ja ei olnud ka soositud, et need Nõukogude Liidu inimesed, kel polnud kodakondsust, oleks saanud tegelikult kuidagi meie ühiskonda sulanduda. Te väitsite vastupidist.

Ma ei väitnud vastupidist.

Enne järgmist küsimust, Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma ütleks kolleeg Heljo Pikhofi kaitseks, et tegelikult tema küsis oma küsimuse ära ja ettekandja oli valmis sellele ka vastama. Teie aga ütlesite, et registreerige oma küsimus uuesti, siis saate uuesti küsida. Minu meelest ta ei pea seda uuesti tegema, sellepärast et ta küsis küsimuse ära ja ettekandja oli valmis sellele vastama. Nii et võib-olla ta oleks valmis ikkagi sellele vastama.

Istungi juhataja ei saa siin vastajale öelda, kas ta nüüd vastab sellele või ei. Ta saab …

Aga ma vastan Belobrovtsevi …

Vastate Helle-Moonika küsimuse järgselt, kui jäi meelde Heljo Pikhofi küsimus. Ja prooviks siis vastata ka Helle-Moonika Helme küsimusele. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Hea kõneleja! Ütlesite väga õigesti, et võõrriikide kodanikud ei tohiks Eestis valida. Õige! Eestis peaksidki valida saama ainult Eesti kodanikud ja see on ka meie ettepaneku põhisisu, mis on eelnõus, mida hakkame arutama järgmises päevakorrapunktis. Teie aga selle eelnõuga tahate hakata sõna otseses mõttes põhiseadust ära solkima, lisades sinna valimisõiguslikuna määratlemata kodakondsusega halli passi omanikud, kes nüüd ja ka tulevikus võivad olla kes iganes. Te sellega sõna otseses mõttes solgite ära meie laste ja lastelaste tuleviku. Sest kui see teie tahtmine sotsiaaldemokraatide pantvangis olles nüüd läbi läheb, siis saavad meie laste ja lastelaste tulevikku Eestis määrama hakata ka mitte ainult ida poolt tulnud inimesed, vaid paljud muudki laiast maailmast kokku tulnud, kes otsustavad oma passi merre või võssa visata ja nende kodakondsust ei saa seega määratleda. Ma mõtlen, kus on nende inimeste terve mõistus, kes tahavad sellise võimaluse kirjutada Eesti Vabariigi põhiseadusesse. See on Eesti rahvusriigi häving. Ja olgem ausad, kuna Eesti on põhiseaduse kohaselt veel rahvusriik, siis on see ka põhiseadusvastane tegevus. Mida te arvate?

Aitäh! Ma proovin küsimused kiiresti filtreerida. Me ei arva, et see oleks Eesti rahvusriigi häving. Ja mittekodanike valimisõigus on praegu Eesti põhiseaduses. Selle eelnõuga me soovime luua õigusliku võimaluse seada sellele hääleõigusele teatavaid piiranguid. See on selle eelnõu teine lause. Halli passi omanikel on praegu kehtiva põhiseaduse järgi Eestis hääleõigus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Kahjuks te selle väga olulise eelnõu sisu tutvustamise juurde ei jõudnud. Te piirdusite sellise ajaloolise ülevaate ja üldise taustaga, aga sisu juurde ei jõudnud. Mina küsin nüüd teie käest seda, mida ma küsisin ka põhiseaduskomisjonis, kus ma vastust ei saanud. Aga tänaseks, ma loodan, on algatajad siiski ka eelnõu sisu osas veidi suurema selguse saanud ja suudavad seda ka selgitada. Nimelt, te olete siia kirjutanud põhiseaduse muudatusena ühe delegeerimise, mis on ääretult kummaline: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Oma ettekandes te seda üldse ei puudutanud. Ja siin selles kummalises sättes olete te nüüd pannud kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased ühtekokku, võrdsustanud. Mis korda te silmas peate nüüd? Kas mingit lojaalsusdeklaratsiooni, meelsuskontrolli või mida? Ja kas see tuleb tõesti üks kord nii välismaalastest hääleõiguslikele kodanikele kui ka kodakondsuseta isikutele või mitu korda? Mida siin sisuliselt mõeldud on?

Aitäh! Sellega me lihtsalt tahame luua õigusliku võimaluse üleüldse selliseid piiranguid seada. Millised need piirangud täpselt on, on seaduseelnõu tasand ja eraldi vaidluste teema. Praegu kehtiva põhiseaduse järgi taolisi piiranguid teha ei saa, seda vähemasti õiguskantsleri arvates ja presidendi arvates ja nõnda edasi. Taotleme selle sõnastusega, et oleks põhiseaduses selgelt öeldud, et neid saab teha. Millised need piirangud täpselt on? See on järgmine debatt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus loomulikult sellesama teise lause kohta, mis puudutab nii määratlemata kodakondsuseta isikuid kui välismaalasi, kes tahetakse ühte punti panna. Nüüd, te ütlesite, et "sellega tahetakse", ja ma sain aru, et see "see" tähendab seadusemuudatust. Varasemalt on avalikkuses räägitud ka sotsiaaldemokraatide soovitud meelsuskontrollist. Kas teie hinnangul võib üks võimalus olla see? Kas te algatajatena olete arutanud –, ma ei tea, paljud sotsiaaldemokraadid on ju ka algatajad ja kusagil keegi pidi seda arutama –, kas see meelsuskontroll kirjutatakse mõnda olemasolevasse seadusesse või tehakse teie arvates uus seadus, mille alusel on võimalik inimeste meelsust kontrollida, et neid siis selle põhjal registreerida valimistel?

Aitäh! Meelsuskontrolli terminit on selles debatis palju kasutatud, aga mulle tundub, et mitte päris asja sisust rääkides. Kui me räägime võimalikest piirangutest, täpsustustest, mis tingimustel mittekodanik saab valida – lisaks sellele, mis juba seaduses kirjas on, eks ole, et alaline elanik ja üle 16 aasta vana –, siis neid tingimusi saab tegelikult seada kahes seaduses. See, millest sotsid mingisugusel perioodil rääkisid, puudutas KOVVS-i ehk kohalike omavalitsuste valimise seadust. Seal peaks valimisprotseduuri lisama mingi tingimuse, et inimene saaks oma hääleõigust kasutada. Midagi peaks tegema. Meelsuskontrolliga – kui me seda sõna selle tegelikus tähenduses kasutame – me kindlasti läheksime vastuollu üsna mitme seadusega. Sellise asja kehtestamine ilmselgelt oleks põhiseaduse [§] 11 ja veel mõne [paragrahvi] vastu, eks ole. Me ei saa erinevatele gruppidele õigust erinevalt kohaldada. Teine seadus, kus selliseid tingimusi saab seada, on välismaalaste seadus. See puudutab alalise elamisloa andmise tingimusi, [Eestis elamise] õiguse tingimusi. On võib-olla mingisuguseid õiguslikke lahendusi, mida tasuks kaaluda. Aga veel kord, antud juhul see lause ei tee mitte midagi muud, kui loob õigusliku võimaluse neidsamu arutelusid seaduse tasandil pidada.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Siin tekkis arutelu selle üle, et kes saavad siis valida, kui see seadus võetakse vastu ja põhiseadust muudetakse. Mul on küsimus näiteks Moldova kodanike kohta, näiteks Ukraina kodanike kohta, kes omavad pikaajalist elamisluba Eestis elamiseks. Ma saan aru, et nemad jäävad sellest ringist välja. Kui see nii on, siis mis on seadusandja kaalutlus antud juhul? Kas te tõepoolest arvate, et Ukraina kodanike meelsus on kuidagi oht Eesti jaoks? Ja kui see nii ei ole, siis põhjendage palun, miks [neid nimekirjas] ei ole. Ma siit [eelnõust] lugesin ikkagi konkreetset nimekirja, kus Ukraina polnud mainitud.

Aitäh! Jaa, te olete õigesti aru saanud. Valijate, hääleõiguslike inimeste ring piiratakse Eesti, Euroopa Liidu ja NATO [riikide] kodanikega. Ukraina ei kuulu ei Euroopa Liitu ega NATO-sse. Kui nad sinna kunagi kuuluvad, siis saavad ka Ukraina kodanikud valida.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin on vahepeal mõned väga lugupeetud ja pädevad inimesed avaldanud arvamust, kas see muudatus on vaja põhiseadusesse sisse viia või mitte. Põhiseaduse autorid, Põhiseaduse Assamblee liikmed on arvanud, et ei ole väga hea mõte hakata niimoodi põhiseadust muutma. Õiguskantsler ütles, et tema arvates ei ole see väga hea mõte. Ta oli pigem kriitiline ja ütles, et julgeolekuga ei ole siin kindlasti mingit pistmist. Ma saan aru, et selles te olete temaga päri. Endine kaitsepolitsei direktor Arnold Sinisalu ütles samamoodi, et mingit mõju julgeolekule see ei avalda ja võib mingite lahenduste asemel tekitada pigem probleeme, ka julgeolekuga. Mis teie arvate, kas selle eelnõu algatajate pädevus nendes küsimustes on suurem kui nendel inimestel, keda ma äsja nimetasin?

Aitäh! Need on lugupeetud inimesed, keda te nimetasite, aga nende pädevusse ei kuulu põhiseaduse muutmine. Algatajate pädevusse kuulub.

Andrei Korobeinik, küsimus istungi juhatajale.

Mul on sügav mure, austatud istungi juhataja. Me oleme siin mitu korda näinud, kuidas ettekandja unustab küsimuse sisu. Näiteks me oleme seda näinud siin hea kolleegi sotsiaaldemokraadi puhul. Mina olen küsinud, esitanud küsimuse, et juhul kui Ukraina kodanikud jäävad valimisõigusest ilma, siis miks. Sellele järgnes vastus, et jah, Ukraina kodanikud jäävad valimisõigusest ilma. Aga mul on küsimus teile ja võib-olla ka üks ettepanek. Küsimus on see, et kuidas ma oma küsimusele vastuse saan. Ja teiseks, kas te ei näe istungi juhatajana seda võimalust, et te lihtsalt tuletate ettekandjale meelde, mis küsimus oli? Ma väga selgelt näen, et meil läheb asi lappama. Siin on nii palju küsimusi veel, aga vastaja tähelepanu lihtsalt hajub. Ja see on tõepoolest oluline küsimus, me kavatseme ju siin põhiseadust muuta.

Istungi juhataja ei saa küsimust üle korrata, ta saab ainult anda küsijale [teise] küsimuse võimaluse ja vastajale vastamise võimaluse. Ma eeldan, et vastajal on ka mingi paber, et ta saab omale märkmeid teha mõne küsimuse puhul. Aga kui küsija on küsinud, siis on ka vastatud. Kui te küsisite, kas Ukraina kodanikud ei saa valida, siis vastus oligi, et ei saa valida. Nii et selles mõttes vastus oli korrektne. Aga kui te küsite, miks, siis sellepärast, et nad ei ole NATO-s ega Euroopa Liidus. Aga kui te soovite täiendada, siis saate täiendada Rene Koka küsimuse järgselt. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma loodan, et selle eelnõu menetluse käigus jõuame siiski sinnamaani, et võtame ka määratlemata kodakondsusega inimestelt valimisõiguse ära. Siin on täna mitmeid kordi juttu olnud sellest, et ega me tegelikult ei tea, kui paljudel neist on olemas mõne teise riigi pass. Aga minu küsimus on praegu see: kas arutasite või olete te kursis sellega, kui palju praegu ja millise meetodi järgi üldse aastal 2024 saab juurde tekkida halli passi omanikke Eesti Vabariigis? Mismoodi see mehhanism käib? Mismoodi neid juurde saab tekkida?

Aitäh! Topeltpasside teemast me juba me enne rääkisime ja ma ütlesin juba sellele küsimusele vastates, et tõenäoliselt see probleem on olemas, aga seda ei saa valimisõigusega või hääleõigusega kuidagimoodi lahendada. See probleem on Eesti passi omanike puhul tõenäoliselt suurem kui halli passi omanike puhul. Halle passe selle traditsioonilise grupi puhul, kes siia pärast 1992. aastat jäi, peaaegu enam juurde ei tule, sest üldiselt on asi arenenud nii kaugele, et kõik lapsed, kes koolis käivad, valivad kodakondsuse keskkooli lõpu ajal. Viimase statistika järgi oli alla 17-aastasi halli passi omanikke Eestis 60, ma vaatasin. Kuidas need tekivad? No neid tekib minimaalselt. Ja ka Schengeni süsteemis on olemas dokument, mis on põhimõtteliselt välismaalase pass, see ei ole midagi unikaalset. Seda antakse mõnikord asüülitaotlejatele, kui ei suudeta kodakondsust tuvastada või riik on nad kodakondsusest välja visanud. Aga sellist asja, nagu meil oli 1992 – need olukorrad on täiesti erinevad. Selles mõttes see hallide passide fenomen – ma ei tea, kas seda peaks probleemiks nimetama – on suhteliselt unikaalne. See on üks grupp inimesi, kes ajaloolistel põhjustel Eestis on. Seda ei ole kohane võrrelda seadustega Skandinaavias või Lääne-Euroopas. Need on sisuliselt rahvusvahelise õiguse mõttes peaaegu et põliselanikud, kellel ei ole kodakondsust. Sellist asja – erinevatel põhjustel – mujal Euroopas ei ole.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et isikutel, kellel on määratlemata kodakondsus ehk kes on halli passi omanikud ja Eestis elamisloa saanud, on kohustus olla Eestile lojaalne. Samas need isikud ei ole ju tahtnud Eesti riigile truudust vanduda. Nad ei ole Eesti kodakondsust võtnud. Seega te soovite anda hääleõiguse ja otsustusõiguse siseriiklike küsimuste puhul isikutele, kelle suhtes puudub kindlus, et nad on Eesti riigile lojaalsed. Öelge palun, mille poolest need inimesed ehk siis halli passi omanikud erinevad teistest mittekodanikest.

Aitäh! Veel kord rõhutan, et [ei ole nii, et] me tahaksime neile hääleõigust anda. Neile andis hääleõiguse Eesti rahvas põhiseaduse rahvahääletusel 1992. aastal. Neil on see hääleõigus erinevatel põhjustel olemas. Nad on elamisloa saamise protsessis võtnud endale kohustuse austada Eesti seadusi. Samas neil ei ole jah samasugust lojaalsuskohustust, nagu on kodanikul, ja selle tõttu ei saa nad Riigikogu valida ja neil ei ole kaitseväekohustust. Jah, muidugi, nad ei ole õiguslikult Eesti Vabariigiga samas suhtes kui Eesti kodanikud, aga nad ei ole ka mingisuguses lojaalsussuhtes mõne teise riigiga, nagu Vene kodanikud on Vene riigiga või Valgevene kodanikud Valgevene riigiga. Õiguslikus mõttes nad ei ole. Mis nad personaalselt teevad, see ei puutu õigusesse.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelnevalt ma küsisin teie käest, kas te olete sama meelt, et peaks olema analüüs selle kohta, kas need sammud, mida me siin täna arutame, ikkagi vähendavad julgeolekuohte või hoopis võivad neid kasvatada. Te ütlesite, et te olete põhimõtteliselt nõus, [et on vaja,] aga selliseid analüüse ei peaks tegema mitte Riigikogu liikmed, vaid õiguskaitseasutused. Ja ma olen muidugi selles osas teiega nõus, ma ei arva vastupidist. Aga reaalsus on ju see, et neid analüüse ei eksisteeri, pole tehtud. Ja sellega seonduvalt muidugi võibki tekkida selline olukord, kus me lehvitades loosungeid julgeolekuriskide vähendamisest tegelikult võtame vastu otsuseid, mis julgeolekuriske hoopis kasvatavad. Kas teie hinnangul ei ole sellise ohu [mitte]aktsepteerimine vastutustundetu? Ja kuna mul on veel paar sekundit, siis ma ütlen, et loomulikult peaksid õiguskaitseorganid koostama analüüse selles väga tõsises küsimuses, aga minu hinnangul ja ma loodan, et te nõustute minuga, peaks meil kõigil Riigikogu liikmetena olema võimalik selliste analüüsidega tutvuda ja ühtlasi esitada küsimusi nendele inimestele, kes need analüüsid on koostanud.

Aitäh! Ohuanalüüse ju loomulikult tehakse pidevalt, ma eeldan, ja need, kellel meist on riigisaladuse luba või kes komisjoni töö tõttu selliste küsimustega tegelevad, saavad neid ka lugeda, ka Riigikogu liikmed. Aga veel kord, mina ei öelnud oma kõnes, et me lahendame julgeolekuküsimust. Ma ei arva seda. Me lahendame õigusruumi korrastamise küsimust, me lahendame usaldusküsimust, demokraatliku süsteemi [küsimust].

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma olen nõus Varroga, et tegelikult meil kiireloomulisi eelnõusid võetakse vastu ilma analüüsita. Keegi praegu ei tea, kas see on julgeolekut ohustav eelnõu või ei ole, kas see on demokraatiat [nõrgendav] või ei ole. Tegelikult me saame ju väga hästi aru, et [ametlikult öeldu] ei ole ju eesmärk. Eesmärk on nõrgendada konkurente, näiteks Keskerakonda. Aga nüüd küsimuse juurde. Väga paljud neist inimestest, kellelt te tahate nüüd hääleõiguse ära võtta, töötavad kaitsetööstuses, töötavad Päästeametis, töötavad meedikutena. Kas te neid usaldate? Ja kui te neid usaldate, siis miks te ei usalda neid nii palju, et lubate nad valimistele?

Küsimus ei ole ju usalduses. Küsimus on selles, milline on hääleõiguslike isikute ring. Selle vastu ju keegi ei vaidle, et Riigikogu valivad ainult kodanikud. Ei vali Ukraina kodanikud, ei vali Vene kodanikud, ei vali USA kodanikud. Kohalikel valimistel on seni niimoodi olnud, et ka mittekodanikud valivad. See õigus anti omal ajal just nimelt mittekodanikele. Nüüd on meil tekkinud suur hulk teiste riikide kodanikke väljastpoolt Euroopa Liitu, kellel on see valimisõigus. See ei peaks nii olema. Veel kord, me teeme seda sellepärast, et nii on meie arvates õige, mitte selle pärast, et konkurente kahjustada või kedagi karistada. Lihtsalt, et oleks õige, sest riigis kodakondsus on oluline.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kõigepealt pean tunnustama, et on päris rahulik, viisakas, väärikas debatt olnud siin teie ja nii opositsiooni kui koalitsiooni vahel. See on paljuski tingitud ilmselt ka teie enda hoiakust, et see on küllalt tõsine teema, mida ei pea väga sildistades või lihtsustatult käsitlema. Aga küsimus teile on lihtne. Täna meil on tegelikult päevakorras kaks erinevat põhiseaduse muutmise eelnõu, nagu te teate. Me alustasime koalitsioonisaadikute algatatud eelnõu esimese lugemisega, sellele järgneb paljude opositsiooniliikmete ettepanek. Kui te neid kahte sisult võrdlete ja vaatate eeskätt seda mittekodanike osa, aga ka võimalikku välislepingute osa, mis on võib-olla need kaalutluskohad, siis miks peaks saal hääletama just nimelt selle teie esitletava eelnõu poolt?

Aitäh! No ei pea kummagi poolt hääletama, eks ole. Aga soovitame meie oma. Miks? 61 saadiku esitatud eelnõul on oluliselt suurem šanss vastu võetud saada kui 26 saadiku eelnõul.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Endine kapo peadirektor Sinisalu on öelnud, et valimisõiguse piiramine peab olema kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste normidega. Kodanike põhiõiguste piiramine nõuab tugevaid argumente, sest vastasel juhul võib see seada ohtu demokraatia põhialused. Ja sellest lähtuvalt [ma märgin], et ausalt öeldes ma ei ole teilt kuulnud mitte ühtegi põhjendust, kuidas me [väldime] sellist olukorda, kus demokraatia põhialused satuvad ohtu. Ma toon teile väikse näite lihtsalt. Meil on erinevates valdkondades loomulikult erinevad inimesed tööl, aga olenemata sellest, kas nendel on Eesti kodakondsus või mõni muu kodakondsus, nad teevad oma tööd. Kui te näiteks peaksite sattuma sellise medtöötaja juurde, kelle te tahate praegu nii-öelda ühiskonnast välja jätta …

Teie aeg!

… kas te siis selle medtöötaja käest ka küsite, mis pass tal parasjagu on? Kuidas see inimene, kelle te praegu jätate valimisõiguseta, peaks ennast tundma? Kas see ei meenuta mingit muud ühiskonda, mitte just demokraatlikku?

Aitäh! Ma ei tea, me siin nagu tunnete kategooriates ei räägi, me räägime õiguskategooriates. Praegu enamiku Riigikogu liikmete arvates, ka minu arvates selline olukord Eestis, kus Vene, Valgevene ja muude kaugemate riikide kodanikud saavad valida, on oma aja ära elanud.

Rain Epler, palun!

Hea istungi juhataja! Hea kolleeg! Mul on tunne, et ma ei ole kuulnud lihtsat ja selget vastust sellele, miks te ei ole soovinud tulla välja eelnõuga, kus sätestataksegi, et kohalike omavalitsuste valimistel saavad Eesti kodanikud valida, ja nii ongi. Mis see taust on? Võib-olla räägite lahti?

Aitäh! Ma oma arust rääkisin oma kõne ajast üle just nimelt selleks, et seda kõike seletada. Aga siis veel kord. Esiteks, kui me räägime õigusselgusest, mis oleks ideaalmaailmas tore, siis oleks loomulikult Eesti kodanikud, ja kogu lugu. Euroopa Liit on tasuta kaasanne ja see on Lissaboni lepinguga vastastikku võetud kohustus, nii et [hääletada saavad] Eesti kodanikud, Euroopa Liidu kodanikud, ja kogu lugu. See oleks ideaalne maailm, aga me ideaalses maailmas ei ela. Ja erinevaid õiguste vastuolusid kaaludes tundub, et tasakaalukoht on seal, kus me tõmbame piiri Euroopa Liidu ja NATO ümber. Hallide passide omanikud jätame nii-ütelda enda omaks, sest kuskile mujale meil neid anda ei ole. Ja nii me olemegi eelnõu selle sõnastuse juures, mis praegu laual on. See ehk ei ole päris vastus küsimusele, aga edaspidi [ehk võiks] arutada seda. Ma olen mõelnud palju selle üle, kuidas üle saada sellest õiguskindlust [puudutavast] probleemist, et me ei ole halli passi omanikele andnud signaali: kui te Eesti kodakondsust mingi aja jooksul ei võta, siis te kaotate hääleõiguse. Seda pole neile kunagi öeldud. Võiks võib-olla sellise üleminekuperioodi välja kuulutada. Kui me ütleksime, et [te hääletate veel] ühtedel valimistel või kahtedel valimistel. Klaarige see asi ära, vastasel juhul valimisõigus kaob. Ma arvan, et sel juhul [see muudatus] läbiks Riigikohtu ja igasugused muud kohtud.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Nii nagu te juba aru saite, järjekordselt hea ettekandja tegelikult ju esitatud küsimusele ei vastanud. Kindlasti ei ole tegemist mingisuguste tunnetega. Küsimus on selles, et meil on inimesed, kes kõik moodustavad terviku siin ühiskonnas. Igaüks teeb oma tööd ja seda me tegelikult ju soosime. Igaüks annab endast osakese siia ühiskonda. Aga nüüd tekib selline olukord, kus me ütleme [osale inimestele], et me eeldame, et te teete tööd ja olete lojaalne ühiskonna osa, aga teiselt poolt me ütleme teile, et me piirame teie õigusi. Sellele ma vastust ei saanud, kuidas sellisel juhul need inimesed peaksid ennast tundma? Samamoodi näiteks, kui keegi meist peaks sattuma raviasutusse ja paluma ennast terveks ravida [sellistel inimestel], siis kuidas need inimesed peaksid ennast tundma? See on üks pool. Aga puhttehniline küsimus. Selle seaduseelnõu on esitanud 61 inimest – ma mälu järgi praegu ütlen. Arvestades praegu seda, et ettekandja ikkagi sisulistele küsimustele ei vasta, kas on võimalik leida nende 61 seast selline ettekandja, kes suudab vastata? Kas seda on protseduuriliselt võimalik teha?

Istungi juhatajana ma saan öelda seda, et ettekandja määrab põhiseaduskomisjon ja see ettekandja lepiti kokku seal. Ja ettekandja on üks nendest esitajatest, algatajatest. Aga mis puutub eelmise küsimuse esimesse ossa, siis see oli küsimus ettekandjale ja tema ütles vastates nii palju, kui see aeg tal võimaldas. Ja nüüd ma annan küsimise võimaluse Ants Froschile. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On muidugi hea, et siin debati käigus sai ära klaaritud see küsimus, mis ka põhiseaduskomisjonis tekkis, et mil moel 1992. aasta põhiseadusesse see kohaliku omavalitsuse regulatsioon tekkis. Selgus, et me saame selle regulatsiooni algideed lugeda ajakirjast Vikerkaar 1990. aastast. Kindlasti võtan Digarist selle välja ja loen läbi. Järgnevates debattides on seda ilmselt vaja. Olgu minugi poolt ära öeldud, et see ideaalmaastik, mida te kirjeldasite, oleks ka minu esmane valik. Loomulikult me oleme täna täiesti teises poliitilises reaalsuses ja nii maksimaalselt, kui võimalik, tuleb seda ideaalmaastikku ka ellu viia. Aga mul on veel kord küsimus selle niinimetatud hallipassiinimeste või hallipassimeeste õigustatud ootuse kohta. Millel see konstruktsioon põhineb? Millised on hallipassiinimeste õigustatud ootused ja millised on Eesti kodanike õigustatud ootused?

Aitäh! Eesti kodanikelt me ei plaani ei õigusi ära võtta ega neid ka ülemäära palju juurde anda, nii et nende õigustatud ootus on normaalsuse jätkumine. Mingil määral võib-olla võiks nende õigustatud ootuseks täna pidada seda, et suur osa Riigikogu erakondi on lubanud Vene ja Valgevene kodanike hääleõigusega tegeleda, nii et õigustatud ootus on loodud. Aga õiguskindluse printsiip on väga lihtne. Kui sul on mingisugune õigus või vabadus, siis sa eeldad, et seda ei võeta sult ära ette hoiatamata. See on õiguskindluse printsiip. Ma möönan, et võib väita, et ka Vene föderatsiooni ja Valgevene kodanikel, kes Eestis alaliselt elavad, on seesama õigustatud ootus. Aga siin kaaluvad vähemasti eelnõu esitajate arvates Eesti õigusruum, demokraatlikud väärtused ja muutunud maailma julgeolekuolukord selle õigustatud ootuse üle. Nii et midagi ei ole teha. Nende õigustatud ootusest, kui see on olemas, me kavatseme üle sõita, kui otsesõnu öelda.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ühest küljest on hea, et see eelnõu lõpuks siia on jõudnud. Ammu oleks aeg olnud. Aga siin on mõned asjad, mis minul on küll kõrva kriipinud. Kõigepealt tuleb teha faktikontroll ja ära õiendada see, et sa ütlesid oma [ettekandes], et hallipassimeestele ei anta valimisõigust, vaid see säilib neil. Ei ole faktiliselt tõsi! Tänases põhiseaduses ei ole mittekodanikele mingit valimisõigust sätestatud. Te aga tahate garantii viia põhiseaduse tasemele ja see on Eesti põhiseaduses nagu uue väga tugeva garantii andmine mittekodanikele. See on andmine! Nüüd, kui õigustatud ootusest rääkida, siis jaa, ilus jutt kõik. Aga fakt on ju see, et reformierakondlik režiim on Eestis trampinud igasuguste õigustatud ootuste peal näiteks koroonarežiimi ajal. Sõnavabadust piiratakse usinasti vihakõnejutuga, relvakandjate õigusi piiratakse meil siin – seda te teete kogu aeg. Ja kui me räägime õigusrahust või sellest, et Eesti kodanikud ootavad ja nõuavad – ma olen nõus sellega, mina ka –, et venelased, Vene kodanikud ei saaks Eestis valida, siis täpselt sama palju ootavad Eesti kodanikud, et mittekodanikud ei saaks Eestis valida. Ja see võimlemine, mis siin toimub, et ühtede puhul justkui on mingi põhjus neilt [hääletusõigus] ära võtta ja teiste puhul ei ole, on mulle arusaamatu. Ma küsin ilusti üle: kas te olete valmis kahe lugemise vahel seda mittekodanike teemat päriselt ka arutama opositsioonierakondadega?

Aitäh! Ma eeldan, et sa ei soovi vastust relvakandmise ja nendele muudele küsimustele. Jah, ma olen seda ka komisjonis ja muudel aruteludel öelnud, et kui on arusaadav õiguslik argument, millega halli passi omanikelt [hääletusõigus] ära võtta kohe, mingi ajalise nihkega, siis muidugi me oleme valmis seda arutama.

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ma endiselt tegelikult ei saanud mingit mõistlikku vastust, miks me püüame põhiseadusega põlistada ja muuta ühetaoliseks kodakondsuseta ja kolmandate [riikide] välismaalaste valimisõiguse. Aga praegu on mul küsimus [eelnõu esimese paragrahvi] kohta, kus te olete [loetlenud] kodakondsuseta isikud, Euroopa Liidu kodanikud ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni osalisriigi kodanikud. Kuna te ütlesite ka, et te erinevalt järgmisest eelnõust soovitate toetada seda eelnõu, sest siin on rohkem algatajaid, siis mul on [selline] küsimus. Kuidas te nende algatajatega seda asja arutasite? Näiteks ilmselgelt on hädavajalik, et me põhiseadusega anname tulevikus õiguse teatavatel tingimustel kohalikel valimistel osaleda Türgi kodanikel, aga mitte mingil juhul Norra, Austraalia või Šveitsi kodanikel. Kuidas need arutelud jõudsid teil sinna, et me tegelikult nendele kolmandate riikide kodanikele ei saagi hääleõigust anda, küll on see vajalik näiteks Türgi puhul?

Priit Sibul, palun!

Aitäh! See on üks Pandora laegas. Kui me võtame 187 maailma riiki, või palju neid ongi, ja hakkame ükshaaval kaaluma, kas jätta või võtta – me lihtsalt leidsime, et mõistlik on piiritleda. [Mõistlik on] läheneda positiivselt ja piiritleda see riikide ring. Oli kaalumisel ka Šveits ja veel [mõni riik], meil on palju sõpru. Aga lõppude lõpuks see ei puuduta nii väga suhteid meile sõbralike riikidega. Meie suhteid Austraalia või Jaapaniga ülemäära ei mõjuta see, kas nende kodanikud saavad siin kohalikel valimistel valida või mitte. Ja seda ka, et Eesti kodanikud üldiselt ei saa väljaspool Euroopa Liitu kohalikel valimistel mitte kuskil valida. Nii et see on natuke nagu selline kistud teema. See ei ole mingisugune sõpruse mõõdupuu, et need riigid [on loetelus], need ei ole. On Euroopa Liit, see on kõigile arusaadav, sest see tuleb Lissaboni lepingust, ja tegelikult on küsimus, kas NATO siia sisse kirjutada või mitte. Meile tundus, et sellel on oma mõte. Jah, NATO-s on ka Türgi. Muudatusettepanekute [käsitlemise] käigus, ma arvan, me võime veel arutada, kas see on ilmtingimata vajalik. Aga kõikide ülejäänute kohta võib öelda, et nad ei kuulu Euroopa Liitu ega NATO-sse, ja rohkem ei olegi midagi põhjendada vaja. See ei tähenda seda, et nad oleksid meie vaenlased. Võivad olla ka sõbrad – mis iganes.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Mu küsimus puudutab seda müstilist lauset, mis puudutab välismaalaste ja kodakondsuseta isikute registreerimist, mille kohta algatajad midagi sisulist veel kokku leppinud ei ole, nagu ma aru saan. Me ei tea, mida see väljatöötatav hüpoteetiline seadus võiks endas sisaldada. Aga kui see [delegeerimine] siia sisse kirjutatakse, ka kohustusena, et sellise registri peab moodustama ja selle korra ja tingimused peab sätestama seadus, siis see seadus tuleb ka välja töötada. Ma küsin nüüd, kas te olete mõelnud, mis ajaraamides te selle seaduse välja töötate, kui sisus ei ole mitte milleski kokku lepitud. Te ju väidate, et te ei tea seda. Loomulikult tuleb see [seadus] jõustada ja seda tuleb hiljem rakendama hakata. Need registrid tuleb siis luua ja ka vastavad infotehnoloogilised süsteemid välja töötada. Kas teile ei tundu, et üks osa algatajatest, sotsiaaldemokraadid, on teid jälle kavalalt lõksu vedanud? Te küll kirjutate sellise lause delegeerimise kohta põhiseadusesse sisse, aga tegelikult ei ole võimalik seda piisava kiirusega tehniliselt üldse rakendada.

Aitäh! Ütlen veel kord, et selle [lõigu] mõte on luua õiguslik olukord, kus üldse saab sellist seadust teha. See, millised tingimused täpselt hakkavad olema, on jah vaieldav. Valijate nimekirjad, registrid on ju olemas. Nende täiendamine ei ole mingisugune eriline probleem ja tohutult töömahukas asi. Ja on olnud juttu, et selle seaduseelnõuga hakatakse kohe tegelema ja üritatakse see vastu võtta umbes samaks ajaks, kui põhiseaduse [muudatus] vastu võetakse. Me ei saa seda enne vastu võtta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduse tekke situatsiooni iseloomustab põhimõtteliselt olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil piiramatu õigus kehtestada mida tahes, ja teiselt poolt on tal ka kohustus konstitueerida rahulikku kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes juurdunud tõekspidamistest ja väärtustest. Seega ei ole see üksnes juriidiline dokument, vaid ka poliitiline ja rahvuslik-kultuuriline dokument. Meie lugupeetud õiguskantsler on öelnud, et tegelikult ei tohiks poliitilise hetkesituatsiooni ajel põhiseaduse kallale minna, sest poliitiline olukord on alati muutuv. Kas te nõustute õiguskantsleri seisukohaga või vaidlete vastu?

Aitäh! Ilmselgelt ma ei nõustu temaga, kui ma esitlen siin täna põhiseaduse muutmise eelnõu. Aga laiemalt, loomulikult ei ole põhiseaduse muutmine igapäevane asi, mida peaks poliitilistes tõmbetuultes tegema. Aga teisest küljest, ega põhiseadus ei ole ka pühakiri, mis on kivisse raiutud ja mida enam kunagi muuta ei saa. Tegelikult me lahendame siin täna ka poliitilistest oludest tekkinud probleemi. 1992. aastal tekkis selline kummaline kohalikel valimistel hääleõiguslike isikute ring Nõukogude okupatsiooni tõttu. Nüüd on olukord muutunud. 30 aastat on piisavalt pikk aeg, et suundumused, kuhu asjad liiguvad, oleksid enam-vähem selged. Ja me leiame, et aeg on teha korrektuur.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei küsinud enne juhuslikult seda, kui palju ja mis viisil Eestis määratlemata kodakondsusega inimesi juurde tekib. Just nimelt, neid tegelikult tekib juurde. Oli juttu ka, et üks võimalik põhjus, miks neile see pass antakse, on see, et neil ei ole kodakondsust või dokumendid on kadunud ja me ei tea, mis tegelikult nende kodakondsus on. Minu arust me mitte kuidagi ei tohiks teha seda viga, et me nüüd ainult vaatame seda gruppi, kes pärast 1992. aastat sai määratlemata kodakondsuse alusel halli passi. Me peaksime vaatama just nimelt ette, et me ei põlistaks põhiseaduse kohaselt mingisuguseid gruppe, kes mingil põhjusel võivad Eestisse tulla ja saada siin niinimetatud halli passi ja ka valimisõiguse. Piltlikult öeldes mugavuspagulane, kes jõuab Eestisse kohale ja suudab protsessi välja viia sinnamaani, et ta saab halli passi, võib minna kohe valima. See ei ole ju okei.

Aitäh! Nii kehtivas põhiseaduses kui ka muudatusettepanekus on ju paiksustsensus. Me räägime alalistest elanikest, eks ole, kellel on siin elamisõigus või alaline elamisluba. Kui inimene saabub siia, tal ei ole kodakondsust ja Eesti annab talle reisidokumendina mingisuguseks perioodiks halli passi, siis see ei tähenda kohe valimisõiguse või hääleõiguse saamist. Tulevikus ta selle saab, aga seal on ikkagi filter. Alalise elamisloa saamine on praegu üsna karmi filtriga. See seltskond, kes siin 1992. aastal osutus olema – nad lihtsalt olid, eks ole. Kes praegu tulevad, nendele kehtivad lõimumiskohustused ja mitmesugused muud kohustused. Võimalik, et neid filtreid tuleks veel tihendada. Aga see päris nii ei ole, et igaüks, kes saab välismaalase passi, saab kohe ka valida, eks ole. Kaugel sellest.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see jutt ei ole siin absoluutselt veenev. Mingi õiguslik selgus! No mis õiguslik segadus meil praegu siis on? Mingit õiguslikku segadust ei ole! 1993. aastal siinsamas saalis – olen lugenud stenogramme – võeti tollase peaministri Mart Laari eestvedamisel vastu otsus, et kõik Eesti alalised elanikud saavad kohalikel valimistel valida. Ja Mart Nutt ja Illar Hallaste ja Kaido Kama kirglikult kaitsesid sealtsamast puldist seda otsust. Ja mulle on arusaamatu, kust see häda nüüd äkki tuli. Üle kahe ja poole aasta on täiemahuline sõda käinud. Kohe oleks võinud ju öelda, et võtame [hääleõiguse] ära. Agressorid, kaabakad – võtame ära! Kas meil ikka tegemist ei ole mitte sellega, et Langleyst tuli telegramm, khm-khm, päevas kilogramm? Aga kui nüüd Ukraina riik kaob maailmakaardilt, mis me siis teeme? Anname kõigile neile 150 000-le, kes Reformierakonna eestvedamisel on Eestisse saabunud Ukrainast, halli passi ja nad hakkavad meie poliitikas osalema? Või mis siis saab? Kas te ise ka aru saate, kui õhukesel jääl te praegu liigute ja päevapoliitilise punkti teenimise huvides põlistate olukorda, mille tulemusi pikemas perspektiivis …

Teie aeg!

… te ei oska ette näha?

Aitäh! Siin küsimuses oli üsna mitu uperpalli. Küsimuse vastus on see, et ma saan enam-vähem aru küll, mida me teeme. Mis puudutab Mart Laari ja Kaido Kama, siis kuidas nad said siit puldist anda valimisõigust halli passi omanikele? (Saalist öeldakse midagi.) Võimalik, aga see oli ju põhiseadusesse sisse kirjutatud ja põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel. Nii et ma ei tea, miks nad seda siin veel kaitsma pidid või kas keegi tahtis ära võtta. Aga miks täna? Mina hakkasin sellest isiklikult rääkima 2014. aastal, kui Krimmi annekteerimine oli. [Rääkisin,] et see tuleks võtta teemaks. Miks nüüd? Nüüd on lõpuks ometi jõutud nii kaugele, et ilmselt kriitiline hulk Riigikogu liikmeid on aru saanud, et see on hädavajalik. Kahjuks on see liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Anti Allas, palun!

Kõigepealt suur tänu väga tasakaalukalt veetud arutelu eest! Aga minu küsimus on see. Ega teil juhuslikult ei ole käepärast numbreid, millistes Eesti omavalitsustes kõige rohkem valijaskonna numbrid protsentuaalselt vähenevad? Ja teine pool on see, milline võiks olla kõige väiksem legitiimne protsent. [Mõtlen,] kui väike arv püsielanikke võiks ühe omavalitsuse territooriumil konkreetset omavalitsust valida, selliseid otsuseid teha? Mis oleks sihuke loogiline [minimaalne] legitiimne arv?

Aitäh! Mul ei ole konkreetseid numbreid. Ma mäletan mingisugusest selle statistika uurimusest, et suhteliselt kõrge, teistest kõrgem on Vene kodanike osakaal miskipärast Sillamäel. Aga see ei pruugi olla tõsi. Ent kui me räägime üleüldse sellest, kas on selliseid omavalitsusi, kus ebaproportsionaalselt suur osa alalisi elanikke ei saaks enam valida, siis ma ei oska ütelda, kus see valulävi on. Aga see protsent üleüldiselt ju nii suur ei ole. Me räägime üle Eesti umbes 70 000 inimesest, räägime 20%‑st venekeelsetest valijatest. Kuskil ei ole see protsent kõrgem kui 10–20, ma arvan. Aga ma ei ole seda statistikat eraldi teinud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Enne minu küsimusele vastates sa rääkisid natuke mõistukõneliselt ideaalmaailmast ja tasakaalupunktist ja nii edasi. Ja ma mõtlesin, et ma küsin üle. Kas ma sain õigesti aru, et ideaalmaailmast lahutab sind ja ilmselt ka paljusid sinu erakonnakaaslasi see, et sotsid on koalitsioonis? Ja kui see vastus tõesti on jah, siis seda asjaolu ju ei ole kuigi keeruline muuta.

Aitäh! Ideaalmaailmast tavaliselt ikka lahutab meid päris maailm. Veel kord, ma täiesti tõsimeeles proovin seda arutelu siin ja olen ka komisjonides proovinud seda hoida erakonnapoliitikast pisut eemal. Jah, on tõesti nii, et erinevatel fraktsioonidel on pisut erinevad seisukohad. Kõige suurem erimeelsus on nende niinimetatud hallide passide teemal. Mulle tundub, et siin on tehtud mõned sammud teineteisele lähemale ja võib-olla on mingisugune kokkulepe võimalik. Ma igatahes ei ole lootust kaotanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kaks aastat tammus valitsusliit paigal seoses sellega, et sotsiaaldemokraadid olid valitsusliidu selles küsimuses pantvangi võtnud. Nüüd on sotsiaaldemokraadid avaliku arvamuse survel hakanud samm-sammult taganema. Kuid ma arvan seda, et [mis puutub] selle eelnõu sisulisse kvaliteeti, selle lahenduse sisulisse kvaliteeti, siis see pantvangikriis säilib. Ma arvan, et Eesti parlament ei peaks ennast sotsiaaldemokraatide pantvangis hoidma ja samas rütmis taganema nagu sotsiaaldemokraatlik partei. See ei saa olla meie rahvusliku poliitika väärtuste mõõtkavas. Ja minu küsimus sellest johtuvalt on: kas oleks võimalik, et valitsusliidu parteid lasevad lahti sellest sotsiaaldemokraatide survel [sündinud] kokkuleppest ja parlamendi liikmed saavad siin saalis vabalt kujundada oma seisukoha, nii nagu nad õigeks peavad, pidades silmas Eesti huvisid nii tõsises küsimuses, nagu seda on kodakondsuseta isikute valimisõiguse põhistamine põhiseaduse tasemel või …

Teie aeg!

… selle eitamine?

Aitäh, Urmas! Mina esindan siin 61 Riigikogu saadikut ja mitte ühtegi fraktsiooni. Me kõik, muutes põhiseadust, austame põhiseaduslikku korda ja teame, et me oleme oma mandaadis ja otsustes vaba. Mina ei ole kellelegi teinud mingisuguseid ettekirjutusi, kuidas nad ilmtingimata peavad hääletama.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult jätkame me põhiseaduskomisjonis, aga tõenäoliselt mujalgi, ka kuluaarides debatti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse üle. Sellest me ei pääse. Ega ka Eesti Riigikohus ei ole siin liiga palju rääkinud ja meil on põhimõtteliselt vajalik vaadata ka natuke laiemat, rahvusvahelist pilti. See debatt jätkub. Aga mul on üks konkreetne tähelepanek, mis on seotud teie esitatud eelnõuga, siis eelnõuga 536, kus on [kirjas ka] Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni osalisriigi kodanikud. Noh, Euroopa Liidu kodanike [hääletusõigus] tuleneb lihtsalt ühinemislepingust. Aga küsimus on: kuidas me tagame nende riikide puhul retsiprooksuse ehk vastastikususe, mis on üks riikidevaheliste suhete põhimõttelisi alustalasid?

Ants Frosch, palun!

Ei tagagi, vähemasti mitte selle põhiseaduse muudatusega. Ka praegu on selline olukord, kus kogu maailm saab Eesti kohalikel valimistel valida, kui nende kodanik on siin alaline elanik, ja meie väljaspool Euroopa Liitu kuskil ei saa. Me oleme sellise süsteemi ise endale loonud. Me parandame seda süsteemi nüüd natukene, aga ma ei ole kindel, kas Eesti taotlus peaks olema see, et me hakkaksime tahtma, et Eesti kodanikud saavad ilmtingimata, ma ei tea, USA-s, Kanadas, Türgis kohalikel valimistel valida. [Ma ei tea,] kas see on väga oluline.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! PPA kodulehelt võib lugeda, et erandina saavad välismaalase passi ka inimesed, kes on mõne riigi kodanikud, aga kellel mingil põhjusel ei ole oma kodakondsusjärgse riigi passi. Minu küsimus: kas on tehtud mõjuanalüüsi või läbi viidud küsitlusi, kuidas see seadusemuudatus mõjutab Vene ja Valgevene kodanike käitumist? Või kuidas te ise hindate, kas võib tekkida olukord, et Vene ja Valgevene kodanikud hakkavad taotlema niinimetatud halli passi, et säilitada valimisõigus?

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Nii palju, kui ma meie Siseministeeriumi praktikat tean, siis on suur vahe. [Inimesel võib] olla kodakondsus, aga ei ole passi, ei ole dokumenti. Sellist olukorda on. Aga sellist varianti, et sa saad halli passi, kui sul on Vene kodakondsus, ei ole. (Saalist öeldakse midagi Vene kodakondsusest loobumise kohta.) Aga kui ta loobub Vene … (Saalis räägitakse veel midagi.) Seda ma olen ka küsinud, minu meelest see vastus on ei. Me üldiselt ikkagi oleme võtnud suuna, et me vähendame kodakondsuseta … Eesti Vabariik ei ole küll kodakondsusetuse vähendamise konventsioonide osaline. Sellised on olemas. Aga meie eesmärk on ikkagi vähendada kodakondsuseta isikute arvu Eestis, mitte seda kasvatada. Konkreetse [küsimuse peale] ma ei oska öelda, kas see üldse teoreetiliselt on võimalik, aga praktikas seda ette tuleb väga harva. (Saalist öeldakse midagi.)

Urmas Reinsalu, saate ennast küsimuseks registreerida, aga praegu on [käe]märk olemas. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan seda eelnõu, mida te olete siin puldis kaitsmas, ja ma väidan, et see eelnõu ei vasta kehtivale õigusele. Nimelt, Riigi Teatajast [võib HÕNTE kohta lugeda, et] seaduse väljatöötamisel peab olema järgitud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja, mis [käsitleb] nii seaduseelnõu väljatöötamiskavatsust kui ka kontseptsiooni ja seaduse mõju järelhindamist. Vot isegi selle järelhindamise osas on probleeme. Ma mäletan, et keegi küsis, te ei osanud öelda, kui palju kuskil linnas elab venelasi. Ja nüüd ongi praegu niimoodi. Ma tean, et te ütlete kohe, et tegemist on kiireloomulise eelnõuga. Aga ei ole niimoodi, et te ärkate kuskil üles, tõstate pea padjalt ja hakkate seda seaduseelnõu tegema, sest see on kiireloomuline. Te olete maha maganud selle! Ma küsin: mispärast te ei täida [eeskirja], nii et oleks olemas ka väljatöötamiskavatsus, kontseptsioon ja seaduse mõju järelhindamine?

Suur tänu! Riigikogu liikmetele, kelle esitatud see eelnõu teadupärast on, see väljatöötamiskavatsuse kohustus ei laiene. Meil on põhiseadusest tulenev õigus eelnõusid esitada nii üksikult kui ka hulga kaupa, kuigi põhiseaduse puhul muidugi saabki selle [muutmise] ainult [vähemalt] viiendiku liikmete allkirjadega esitada. Nii et me kasutame seda õigust.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Mind muidugi üllatab negatiivselt, et osa küsijaid räägib kogu aeg julgeolekuohust. Ma tahaks teada, mida see julgeolekuoht tähendab. Kuidas me seda praktiliselt ette kujutame? Kas tulevad tänavarahutused? Siin mainiti isegi, et mõned kodanikud töötavad haiglates. Tulevikule see võib kehvasti mõjuda. Mida need parlamendi liikmed mõtlevad selle julgeolekuohu all – just praktilises maailmas, mitte teoreetilises maailmas?

Suur tänu! Mina ka ei oska nende mõtteid lugeda. Kahjuks jäi mul vastamata tundelisele Laatsile. Ma sain tema küsimusest aru niimoodi, et … Mul ei ole sisulisi vastuseid, kuna ma ei oska kirjeldada medõe tundeid, kes kaotab valimisõiguse. Võib-olla see julgeolekuoht on sellega kuidagi seotud, aga päris veendunud ma selles ei ole.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Selline tõsine, kiireloomuline, oluline teema. See on koht, kus valitsuskoalitsioon võiks, ja mitte ainult ei võiks, vaid peaks näitama välja riigimehelikkust ja tegelikult kaasama ka opositsiooni ja seda sisuliselt arvestama, et saada võimalikult lai kandepind sellele asjale Riigikogus. Minu meelest see ei ole [teema], mille puhul võib selliseid poliitmänge mängida ja lihtsalt teerulliga edasi sõita. Kas te ikkagi plaanite või kaalute ka sisuliselt arvestada opositsiooni muudatusettepanekuid või kuidas te edasi liigute sellega? Ja kas te olete minuga nõus, et tegelikult see on [teema], mille puhul tuleks otsida ühisosa ja vaadata natukene rohkem välja sellest igapäevapoliitika kastist, milles me siin Eestis toimetame?

Aitäh! Jaa, olen absoluutselt nõus sellega, et põhiseadust saab põhimõtteliselt muuta siis, kui on ikkagi erakondadeülene konsensus või sellele lähedane kokkulepe. Meil on praegu osa eelnõu suhtes see olemas, osa suhtes ei ole. Esimene samm, mis on tehtud selles suunas, et dialoog oleks sisuline ja selleks oleks rohkem aega, on see, et muudatusettepanekute esitamiseks anti komisjoni ettepanekul kuu aega, mitte kümme päeva nagu tavaliselt. Kuidas see kõik menetluslikult hakkab täpselt välja nägema, on rohkem küsimus põhiseaduskomisjoni esimehele, kes siin pärast mind kõneleb. Aga eelnõu esitajad on väga valmis sisuliseks aruteluks.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kross! Meil on rida inimesi, kellelt on seoses valeandmete esitamisega võetud Eesti kodakondsus, ja nende tänane õiguslik staatus on, et nad on kodakondsuseta isikud ja pikaajalise elamisloaga isikud Eestis. Ja nüüd me sellele isikute grupile [anname] põhiseaduse tasemel valimisõiguse. Samuti on meil niisugune tõsine trend, mille on ka meie julgeolekuasutused tuvastanud, et teatud osa sünnijärgsete kodanike puhul tegelikult eksisteerib efektiivne topeltkodakondsus. [Pean silmas] tuhandeid Vene kodakondsusega inimesi. Ja selle loogika järgi võib eeldada, et meil on ka efektiivne Eesti Vabariigi infoväljast eemal olev reaalsus. Meil on olukord, kus varjatult on hulk inimesi, tuhandeid inimesi, kelle staatus Eesti Vabariigis on kodakondsuseta isik, aga kellel tegelikult on Vene kodakondsus. Ja me sellele isikuteringile, kodakondsuseta isikute ringile, anname põhiseaduse tasemel valimisõiguse.

Teie aeg!

Minu küsimus on: kas see on asjakohane? Kas see on mõistlik? Kas need kaks isikute gruppi peaksid tõepoolest olema valimisõiguse mõttes põhiseaduse kaitse all?

Aitäh, Urmas! Nagu sa ehk paremini kui mina tead, seadusi tehakse ikkagi heauskselt. See, et on võimalik omistada kas Vene kodanikele või halli passi kandjatele igasugust kuritegelikku käitumist, mis neist mõnele kindlasti [omane on], ei tohiks õiguslikult nende seisundit muuta ja ei muudagi. Kindlasti on topeltpasside kandjaid ka Eesti kodanike seas ja [neid inimesi] on isegi rohkem, sest neid inimesi on meil lihtsalt palju rohkem kui halli passi kandjaid. Need probleemid on olemas, aga see on nagu natukene teine teema. Kui me räägime nüüd … (Saalist hüütakse vahele.) See on tegelikult õiguslikult täiesti teine teema. See on väga hea demagoogiline nipp, aga see on teine teema. Natukene võiks sinu muret leevendada seesama meie eelnõu teine lause, mis sulle deklareeringuna ei meeldi või, vabandust, sinu erakonnakaaslastele ei meeldi, kuna see võimaldaks seada tingimusi isikute valimisnimekirjadesse kandmisel. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Näiteks seesama sinu toodud näide, et inimene on esitanud valeandmeid Eesti Vabariigile, saanud Eesti passi ja see on talt ära võetud, ta on langenud tagasi halli passi kategooriasse. See võiks olla vägagi arusaadav tingimus, mis välistaks valimisõiguse. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Seda saaks, see on selle asja mõte. Ma ei ole … (Urmas Reinsalu jätkab.) Ma ei ole Riigikohus, ma ei tea, kas lõpuks selline süsteem vett peaks, ma näen seal ka õiguslikke probleeme. Aga see on esitajate taotlus, (Urmas Reinsalu jätkab.) et luua õiguslik olukord, et seaduse tasemel saaks lisatingimusi seada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul jäi teie vastusest mulje, et te täpselt ei tea, millistel tingimustel välismaalase pass väljastatakse. Ma soovitan teil tutvuda Politsei‑ ja Piirivalveameti kodulehega. Seal on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas välismaalase passi taotleda. Näiteks on seal kirjutatud: esitaja enda kodakondsusjärgse riigi pädeva ametiasutuse kirjalik nõusolek välismaalase passi väljaandmiseks või omakäeline selgituskiri, kui nõusolekut pole võimalik saada. Kui ma õigesti aru saan, siis tegelikult ei ole selle seadusemuudatuse väljatöötamisel üldse arutletud, kuidas halli passi taotletakse ja millised on need tagajärjed, kuidas Vene kodanikud hakkavad pärast seda seadusemuudatust halli passi omale taotlema.

Aitäh! Ülemäära palju sellega, kuidas halli passi taotletakse, ei ole tõesti detailides tegeldud. Me käsitleme praegu ikkagi olemasolevat demograafilist ja kodakondsuslikku situatsiooni, et on nii palju neid ja nii palju noid. Seda me oleme arvesse võtnud. Kas [on alust] arvata, et kohalikel valimistel hääletamine on Eestis elavatele Vene kodanikele nii oluline asi, et nad selle pärast loobuvad Vene kodakondsusest ja hakkavad halli passi taotlema? Ma kahtlen. Pigem nad võiksid siis taotleda juba Eesti kodakondsust ja ma usun, et mõned vast seda ka teevad. Ja kas meil on midagi selle vastu? Ma arvan, et ei ole.

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Vabandan, ma vahepeal ei olnud saalis. Mis on siis ikkagi see motivatsioon inimese jaoks, kes omab halli passi? Tal on privileeg reisida Euroopa Liidus, tal on privileeg reisida Vene föderatsioonis. Tal on kahes suunas tegelikult privileeg ja me viime selle tegelikult põhiseadusesse. Mis olid need takistused, mis ei lasknud otsida poliitilist teekonda, et me saaksime viia põhiseadusesse väga lihtsa põhimõtte: kohalikel valimistel saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud?

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! No seda ma olen üritanud siin mitu korda seletada. Ma ei hakka neid õiguslikke argumente kordama. Aga lisan, et me oleme selle pika seadusemuutmise tee alguses. Loodan väga, et argumente tuleb juurde.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Eesti põhiseaduse preambulas on kirjas, et me peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ma mõistan seda, et 1990‑ndatel, kui põhiseadust loodi, oli keeruline aeg. Vene sõjavägi oli veel siin ja üritati kuidagi leebemalt suhtuda põhiseadusesse, anti valimisõigus palju rohkematele, kui oleks pidanud. Täna on meil kaks eelnõu, üks on opositsioonisaadikute esitatu ja teine koalitsioonisaadikute esitatu. Esimene neist on väga mõistlik, arusaadav, et valimisõigus jääb ainult Eesti kodanikele. Seda oleks lihtne järgida. Teiepoolne eelnõu on nagu Brežnevi pakike Nõukogude ajal: kui tahtsid viinereid osta, siis pidid ka midagi lisaks ostma, näiteks hirssi või mingeid rosinaid. Minu küsimus on see: mida te arvate, kumb nendest eelnõudest tagab paremini põhiseaduse preambulas öeldu?

Aitäh! Ma tegelikult arvan ka, et meie esitatud eelnõu on erinevatel põhjustel põhiseaduse mitme muu normiga paremas kooskõlas. Aga see on eraldi debatt, miks ma nii arvan.

Lugupeetud ettekandja! Eks me ju praegu tegeleme ka [valitsevast] julgeolekuolukorrast tõugatuna selle teemaga. Aga see julgeolekuolukord, mis praegu on, ei ole [lõplik] julgeolekuolukord, see praegune seis ei ole lõppseis. Me ei välista ju seda, et Venemaal ühel hetkel pärast Putini kukkumist võib tekkida sisekonflikt. Kõikvõimalikud stsenaariumid võivad õhus olla. Me valmistume usinalt igasugusteks massilisteks piiriületusteks, teeme sisekaitsereservi. See on õige, realistlik lähenemine ohustsenaariumidele. Aga mõelge nüüd seda: me paneme põhiseadusesse kenasti paksude tähtedega sisse, et ka mittekodakondsed võivad saada valida. Ent äkki voolab siia mitukümmend tuhat Vene kodanikku, kes mingil põhjusel ei saa oma Vene passi kasutada, ja anname neile ka halli passi. Kas anname siis üldse võimu üle, kui äkki Peterburist põgeneb siia 20 000 – 30 000 inimest? Anname võimu üle või? Kuidas see praegu välja näeb?

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et praegu me oleme ju olukorras, kus siia ei ole vaja saata mitukümmend tuhat Vene kodanikku. Nad on siin juba täitsa olemas ja saavad kohalikel valimistel valida. Seda probleemi me lahendamegi selle eelnõuga. Loomulikult on võimalik kujutleda stsenaariume, kus mõni riik saadab või kuskilt riigist põgeneb siia mingisugune suurem grupp. Need võimalused on kõik olemas, aga selliste stsenaariumide käivitumisel, uskuge mind, kohalikel valimistel hääleõiguse küsimus ei ole järjekorras esimesel kohal olev probleem.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, te olete rääkinud siin, et on erinevad juriidilised aspektid. Jätame need praegu kõrvale, vaatame asja lihtsalt: tegemist on ju tegelikult eestlaste rahvusliku väärikuse küsimusega. Rahvusliku väärikuse küsimusega, kas valida saavad meil Eesti kodanikud või saavad tegelikult ka hallipassimehed ja muu seesugune raskesti kirjeldatav seltskond. Veel kord: see on rahvusliku väärikuse küsimus. Ja see joonlaua painutamine siin teie poolt, et võib-olla tulevikus tehakse midagi teistmoodi – väärikus ei ole ju painutatav, seda kas on või ei ole. Ja siin on ka, veel kord, väga lihtne küsimus: kas Eestis kuulub valimisõigus Eesti kodanikele või mitte? Miks teie olete valinud selle teise [variandi]? Palun selgitage!

Aitäh! Ma olen ainult osaliselt nõus, et see on rahvusliku väärikuse küsimus. See on rahvusliku väärikuse küsimus võib-olla natuke teise nurga alt, kui teie seda esitate. Riik peab valimisõigusesse üldiselt ikkagi suhtuma mitte [lähtudes] rahvuslikust kuuluvusest, vaid [lähtudes] kodakondsusest ja muudest seaduses sätestatud tingimustest. Küsimus väga lihtsustatult on selles, kas need praeguseks 60 000 inimest, kes ei ole valinud Eesti kodakondsust, aga ei ole valinud ka ühegi teise riigi kodakondsust, on nagu meie omad või ei ole. Väga lihtsalt on küsimus see, kas me oleme valmis neid enda omaks pidama või tõmbame joone vahele ja ütleme, et nad kuuluvad mentaalselt kokku nendega, kes on valinud Vene kodakondsuse. Ma arvan, et targem on tõmmata piir just nimelt sinna vahele ja hoida nad endale lähemal, mitte suurendada seda gruppi, keda me eemale tõukame.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Põhiseadust me muudame ilmselgelt mitte üheks-kaheks aastaks, vaid pikemaks ajaks. Kui nüüd vaadata, mis on toimunud naabermaades, näiteks Rootsis, kuhu on väga palju pagulasi tulnud. Praegu meil on need 60 000 enamuses vene keelt kõnelevat inimest, aga seal on hoopis teised probleemid. Kas teid ei pane mõtlema selline pikaajaline vaade, et kui me anname kolmandate riikide kodanikele ja ehk ka tulevastele sisserändajatele nii kergekäeliselt valimisõiguse, siis meil võivad tekkida samad probleemid, mis näiteks Rootsis?

Aitäh! Täpsustan, et kolmandate riikide kodanikele me ei anna. Neil on praegu, aga pigem me võtame selle neilt ära. Jutt on määratlemata kodakondsusega isikutest, kes meil objektiivsetel põhjustel siin on ja keda iseenesest aja jooksul vähemaks jääb. Neid juurde tuleb minimaalselt. Nüüd, see kujuteldav kontingent, kes võiks siia tulevikus tulla, [inimesed,] kes Eestis saavad asüüli, kellel ei ole kodakondsust ja kes saavad ühel hetkel alalise elamisloa – kõike võib elus ette tulla, aga ma siiski ei kujuta ette stsenaariumi, et Eestis hakkaks olema kümneid tuhandeid taolisi inimesi. Jutt on ikkagi üksikjuhtumitest ja sellisel juhul säilib igal juhul ka paiksustsensus ehk sa pead olema alaline elanik, sa pead juba olema saanud elamisõiguse. Rootsis saavad kõik mittekodanikud nii valida kui ka kandideerida kohalikel valimistel. Rootsi süsteemi me ei taha, ei kavatse kopeerida. Eks Euroopa Liidus on ka vahepeal üsna suurel määral üldine hoiak immigratsiooni suhtes muutunud. Tundub, et sellest ohust saadakse täna paremini aru. Ütleme, kõik need ohud on teoreetiliselt olemas, aga ma ei kujuta ette sellist olukorda, kus Eestis muutuks reaalselt probleemiks, et isikud, kes on kunagi olnud Somaalia kodanikud, hakkavad mõjutama mõne vallavolikogu koosseisu. No mine tea, eks! Nüüd, tegelik küsimus tõesti on selles, et kas see peab olema expressis verbis põhiseaduse tekstis kirjas. See on ebaharilik, kui vaadata muid põhiseadusi Euroopas. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga kogu see meie olukord seoses halli passi nähtusega on ka ebaharilik. Nii et veel kord, kui on pakkuda mõni parem sõnastus või mõni parem meetod, kuidas seda teemat käsitleda, siis oleme valmis ettepanekuteks.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt ma vabandan, kui seda küsimust on küsitud, ma kogu seda arutelu ei kuulnud, mul oli vahepeal üks kohtumine. Aga kas te olete teinud õigusliku analüüsi selle kohta, mis puudutab selle konkreetse eelnõu rakendamist? Mis on kitsaskohad, mille taha see rakendamine võib jääda? Ma ei tea, mis võiks olla presidendile kaalutluskohad ja millise konkreetse seisukoha on õiguskantsler teada andnud? Kas te saate eelnõu algatajana anda mingi hinnangu, mis on need ohud, kuhu see seadus võib takerduda, nii et meil ei tekigi [soovitud] olukorda ja 2025. aasta kohalikel valimistel saavad Vene ja Valgevene kodanikud ikkagi valida?

Aitäh! Me kavatseme õiguskantsleriga loomulikult konsulteerida. Üldiselt õiguskantsleri põhimõte on, et ta ei kommenteeri eelnõude ideid, vaid ta kommenteerib eelnõusid. Loodetavasti ta nüüd menetluse ajal on valmis menetluses olevat eelnõu kommenteerima. See on ikkagi väga tähtis, eks ole. Muidu võiks ju ka võtta hoiaku, et võtame vastu ja siis vaatame, mis õiguskantsler ütleb. Nii et proovime teha kõik mis võimalik, et see eelnõu, kui ta loodetavasti märtsikuus lõpuks [seadusena] vastu võetakse, on vastu võetud sellisel kujul, et see ei sattu põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtusse ja nõnda edasi.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu 12. novembri istungil. Esiteks arutas komisjon kodakondsuseta isikutele põhiseadusega hääleõiguse andmist. Mitmed komisjoni liikmed tõid välja, et seda ei peaks siiski tegema, sest [tegemist] on Eesti riigis [ilmselgelt] mööduva nähtusega, mille taastootmine on suuremas osas lõpetatud. Arutati, miks käsitletakse kodakondsuseta isikuid ja Vene kodanikke erinevalt, kui esimeste puhul on enamuses tegemist endiste Nõukogude Liidu kodanikega, kelle meelsus Eesti suhtes on sarnane Eestis elavate Vene föderatsiooni kodanike omaga. Vastuargument seisnes selles, et kui Vene kodanik on oma kodakondsuse omandamise kaudu vandunud lojaalsust Vene föderatsioonile ning peaks osalema kutse korral Venemaa üldmobilisatsioonis, siis kodakondsuseta isikute puhul see nii ei ole. Mõned komisjoni liikmed avaldasid toetust ideele, et ainult Eesti kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud peaksid saama kohalikel valimistel valida. Teiseks arutati eelnõu teise lause üle, mis tekitas mõnes komisjoni liikmes segadust: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Mitmed komisjoni liikmed leidsid, et see jätab lahtiseks selle, kes nimekirja kantakse, ja et see on vastuolus põhiseadusega. Mitmed komisjoni liikmed nõustusid, et selle lausega on vaja komisjonis veel tööd teha, ning kutsuti üles pakkuma menetluse jooksul ideid, kuidas eesmärki saavutada. Kolmandaks arutati teiste riikide praktika üle. Kõige märgilisema näitena toodi välja Läti, kus kohalikel valimistel ei saa valida kodakondsuseta isikud ega Venemaa ja Valgevene kodanikud. Arutati ka selle üle, et mittekodanikele põhiseadusega hääleõiguse andmine loob selle staatuse suhtes rahvusvahelise pretsedendi, mis ei ole mõne komisjoni liikme arvates mõistlik. Neljandaks arutati Põhiseaduse Assamblee tegevust ning potentsiaalse rahvusvahelise surve [teemal]. Härra Kross ka enne mainis, et komisjonide protokollidest võis tõesti leida, et rahvusvahelised eksperdid andsid Eesti Põhiseaduse Assambleele nõu, kuid survestamist sealt välja ei paistnud. Kuna see on mitmel komisjoni istungil tekitanud lahkhelisid, siis protokolli huvides pean oluliseks mainida, et korduvalt on arutatud selle üle, kas [ja kui, siis] millal Maximilianus van der Stoel Eestis käis ning millist protsessi ta põhiseaduse koostamisel mõjutas ja mida ei mõjutanud. Senimaani on jäänud üles lahkhelid selles küsimuses. Komisjon arutas ka eelnõu edasist menetlust ja leidis, et oluline on kaasata Eesti õiguseksperte ning Põhiseaduse Assamblee liikmeid. Komisjon tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. [Otsus võeti vastu] ühehäälselt. Kuna muudatusettepanekute [esitamise] kord on põhiseaduse [muutmise seaduse eelnõu] menetlemisel teistsugune – seda mainis alguses ka härra Kivimägi – ning muudatus[ettepaneku] saab esitada [vähemalt] üks viiendik Riigikogu liikmetest ehk 21 saadikut, siis määras komisjon muudatusettepanekute tähtajaks 20. jaanuari 2025 kell 17.15. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Ma olen näinud ühte väga kelmikat videot, mille üks autoritest olete olnud teie. Ja ma nägin selles videos, et teie erakonnal ja teie tänastel fraktsiooni liikmetel oli oluliselt suurem ambitsioon, ambitsioon minna valimisõigust ära võtma ka halli passi [omanikelt]. Näiteks minu hea kolleeg Irja Lutsar ütles selles videos konkreetselt, et tema seda ideed ja algatust toetab. Minu küsimus teile on: kas komisjonis või teil endal oli ka sellist tunnetust, et tegelikult võiks veel jõulisemalt minna valimisõigust piirama, või te komisjonis tunnetasite, et see on poliitilise konsensuse koht ja rohkem sellest põhiseaduse muutmisest välja ei pigista?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Komisjonis me tõesti tunnetest ei rääkinud. Me oleme kokku leppinud, et sellise sõnastusega on võimalik edasi liikuda. Kindlasti tuleb komisjonis kogu eelnõu tekst veel arutelu alla, kuna me kaasame ka õiguseksperte, räägime ka Põhiseaduse Assamblee liikmetega, nagu enne härra Kross mainis. Samuti olen ma juba praegu ühendust võtnud õiguskantsleriga, et [oleks kindel], et see tekst oleks nii hea, kui vähegi võimalik on teha. Selle [eelnõu] sisu üle toimuvad komisjonis kindlasti arutelud ka edaspidi. Sellepärast ongi põhiseaduse muutmise praktika paika pandud. Meil on kolm kuud aega arutada ja leida eelnõule sihuke sõnastus, millel oleks võimalikult lai toetus.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid. Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun 5 + 3 minutit.

Kolm lisaminutit.

Aitäh, head kolleegid! Kõigepealt ütlen kohe ära, et ma tervitan seda ja Isamaa fraktsioonil on hea meel, et me oleme jõudnud täna nii kaugele, et me arutame põhiseaduse muudatust, mis puudutab kohalikel valimistel hääleõigust ja Vene kodanikelt ja kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist. Kahetsusväärselt on see eelnõu siia jõudnud, ütleme, 24. tunnil ja see on poolik lahendus. Ma väga loodan, et menetluse käigus me suudame need kaks eelnõu – pean silmas ka järgmist põhiseaduse muutmist [käsitlevat eelnõu] – siiski menetlusse jätta ja ühendada ning otsida laiapõhjalist ühisosa. Kuid selle eelnõu puhul paistavad väga selgelt välja sotsiaaldemokraatide kõrvad. Nemad on ahistanud kogu koalitsiooni. Teha on [vaja] põhiseaduse muudatus, mis on põhiseaduse vääriline ja kooskõlas põhiseaduse üldise kultuuriga, on õiguslikult korrektne ja vastab ka Eesti riigi julgeolekuhuvidele, mis tähendab seda, et lisaks agressorriigi kodanikele võetakse hääleõigus ära ka kodakondsuseta isikutelt. Seda kahjuks ei ole. Ja nagu me teame, on selle taga eelkõige sotsiaaldemokraadid. Seda on väitnud peaminister siin infotunnis. Seda on väitnud ka väga paljud koalitsioonisaadikud, kelle [sõnul] on see koalitsioonisisene kokkulepe, millest nad peavad lähtuma ja kinni pidama. Seega ei ole ühe fraktsiooni pantvang mitte ainult koalitsioon, vaid kogu parlament. Nii siseminister Läänemets kui ka Tallinna linnapea Ossinovski – mõlemad on sotsiaaldemokraadid – on süüdistanud, et nende eelnõude puhul, põhiseaduse mõlema muutmise puhul, püütakse manipuleerida valijaskonnaga. Mulle tundub, et kui on keegi, kes püüab [manipuleerida], siis on need sotsiaaldemokraadid, kes püüavad maksimaalses ulatuses säilitada oma elektoraati, sõltumata sellest, kas nende [valijad] on Vene kodanikud või kodakondsuseta isikud ja Eesti riigile lojaalsed või mitte. Nende soov on manipuleerida just nimelt valijaskonnaga ja säilitada see maksimaalselt enda valijatena. Sotsiaaldemokraatide viimased sammud, olgu need siis pealinnas või Narvas, [näitavad], kellele nad oma valijaskonnas tegelikult orienteeruvad. Väga palju on räägitud 1992. aastast, kui võeti vastu praegune põhiseadus, kus anti valimisõigus nii Vene kodanikele kui ka kodakondsuseta isikutele. Jah, tõepoolest, olukord on oluliselt muutunud. Aga mida siis on öeldud? On ähvardatud, et kui see või järgmine põhiseaduse muudatus vastu võetakse, siis me kaotame Narva ja kaotame Ida-Virumaa. Ma tuletan meelde, et 1992. aastal Läti Vabariigis ei antud valimisõigust ei Vene kodanikele ega kodakondsuseta isikutele ja Läti ei kaotanud ei Daugavpilsi ega teisi piirkondi. Eestis anti [valimisõigus], ootuses ja lootuses need inimesed lõimida, aga [läks nii, et] Eestis Narvas taheti välja kuulutada autonoomia. Nii et ajalooline praktika ei kinnita neid ähvardusi ja ohte, mida siseminister siin väga uljalt välja pillub. Tegelikult ei ole nende [sõnade] taga ajaloolist tõde ega ka julgeolekupoliitilist analüüsi, need on küllaltki tühjad sõnad. Arusaamatuks jäi mulle selle eelnõu, 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu esindaja selgitus, et me ei saa kodakondsuseta isikutelt hääleõigust ära võtta, sest see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. See on vastuolus õiguskindluse põhimõttega! Ma ei hakka siin praegu rääkima sellest, kuidas on õiguskindluse põhimõttesse suhtutud maksupoliitika või peretoetuste või kõige muu [kontekstis], vaid ma räägin [sellest, kuidas on õiguskindluse põhimõttesse suhtutud] sellesama põhiseaduse [muudatuse] ja hääleõiguse kontekstis. Nendele kolmandate riikide kodanikele, kes jagavad Eestiga ühesuguseid demokraatlikke väärtusi, eelnõu algatajate arvates õiguskindluse põhimõte ei laiene. Šveitsi kodanikelt saab hääleõiguse põhiseaduse selle muudatusega ära võtta küll. Jaapani kodanikelt, kellel hääleõigus on, saab selle ära võtta küll. Uus-Meremaa ja Austraalia kodanikelt saab hääleõiguse ära võtta küll. Aga kodakondsuseta isikutelt ehk endistelt NSV Liidu kodanikelt, kes pole Eestis teinud valikut Eesti kodakondsuse kasuks, me ei saa hääleõigust ära võtta, sest see on õiguskindluse põhimõttega vastuolus. Teate, see argument ei pea vett. See argument ei pea õiguslikult vett ja see ei ole kindlasti kooskõlas ka mitte mingisuguste võrdse kohtlemise või demokraatia põhimõtetega. Nii et see eelnõu on väga nõrk ja ma väga loodan, et me suudame menetluse käigus selle eelnõu viia kooskõlla heade demokraatlike tavadega ja – rõhutan – Eesti riigi julgeolekuhuvidega. Nüüd, kahjuks ei jõudnud eelnõu tutvustaja oma ettekandes üldse selle lauseni, mis on sinna lisatud ja mis on sisult võib-olla selle muudatuse kõige olulisem [osa]: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Seda [lauset] ei suutnud põhiseaduskomisjonis mitte keegi lahti seletada. Ka täna jäi see vaatamata minu küsimustele täiesti [selgusetuks] ja ettekandja oma ettekandes seda üldse ei puudutanud. Aga siin on ühes lauses pandud kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased – nii NATO kui ka Euroopa Liidu [riikide] kodanikud – põhiseaduse mõttes ühele tasandile ja neile tuleb välja töötada [teatud] kord. Ma ei tea, kas see [kord] peab sisaldama, nii nagu siin on spekuleeritud, mingisugust meelsuskontrolli kinnitamist või püütakse kedagi välistada. Ja kas siis neile Euroopa Liidu kodanikele, kes täna juba omavad valimisõigust ja kellele sellist erikorda ei ole olnud vaja välja töötada, töötatakse tulevikus erikord välja ja nad peavad hakkama koos kodakondsuseta isikutega läbima nii-öelda lojaalsuskontrolli ja kirjutama taolist tõendit ja registreerima ennast kusagil? Sellele küsimusele me vastust ei saanud. Ma ei räägi sellest, et selle eelnõu peab ka välja töötama ja seda peab rakendama ja kõike muud. Mulle tõepoolest tundub, et jälle on sotsiaaldemokraatide kaval käsi koalitsioonipartnerid üle kavaldanud. [Nad on] selle eelnõu õiguslikult võimalikult segaseks ajanud, et see oleks väga raskesti rakendatav ning et see meil ebaõnnestuks. Ja loomulikult ei saa me kuidagi toetada seda, et kodakondsuseta isikute hääleõigus kohalikel valimistel kirjutatakse nüüd põhiseadusesse sisse – see põlistatakse põhiseaduses. Seda me kindlasti ei tohi teha, see on väga vale ja see ei ole kooskõlas ka senise põhiseaduse kultuuriga. Lühidalt kokku võttes ma tahan kutsuda üles eelkõige Reformierakonda ja Eesti 200 jätma oma hääletus vabaks. Ärgem olgem sotsiaaldemokraatide pantvangid, heitke need ahelad enda ümbert. Meie oleme head tahet näidanud. Vaatamata paljudele selle eelnõu puudustele, mida siin aeg ei võimalda ette lugeda, toetame meie selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja tahame selle menetlemist, et jõuda ühisele resultaadile. Ja mul on palve …

Teie aeg!

… toetage ka teist eelnõu, et me saaksime need menetluse käigus ühendada ja leida maksimaalse ühisosa.

Aitäh! Järgmisena Ando Kiviberg Eesti 200 fraktsiooni nimel, palun! (Ando Kiviberg palub lisaaega.) Kolm lisaminutit.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite seda ülekannet veebi vahendusel! Riigikogu on lõpuks ometi haaranud härjal sarvist ning asunud tegelema probleemiga, mis piltlikult öeldes lehkas meie ühise toa nurgas Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest saati. Täna tundub kentsakana vajadus iseendile ja meile kõigile meelde tuletada, et siinsamas saalis otsustasid meie eelkäijad taastada Eesti riikliku iseseisvuse ajaloolise järjepidevuse alusel. Mina ei tea, et mõni hilisem Riigikogu koosseis oleks ajaloolise järjepidevuse printsiibi kuidagi kahtluse alla seadnud või tühistanud. Ometi oleme peale 1992. aasta 20. augustit käitunud taandujatena. Me oleme olnud kuidagi häbelikud: sammukeste haaval, külg ees ja pilku peites oleme kasvatanud endise koloniaalvõimu tagasiihalejate enesekindlust, andes neile harvanähtava lahkuse ning enesestmõistetavusega eriõigusi ning privileege. Endiste kolonisaatorite omakeelsed ja vastavast vaimsusest kantud paralleelne haridussüsteem. Nende vastavas keeles teenindamine riigi- ja omavalitsusasutustes. Nendekeelsed kõlavad kommertsteavitused meie ühises avalikus ruumis. Kolonistlike võimusümbolite vaikne talumine meie omas avalikus ruumis, ja nõnda edasi. Kõrvaltvaatajatele on kindlasti kentsakana paistnud kõige selle juures nurisemine, et miks nad ometi meie riigikeelt kuidagi ära õppida ei soovi. Aga miks nad peaksid? Miks nad peaksid, kui saab igati mugavalt ka ilma hakkama? Liiati, kui see keel on veel endiste "alamate" keel. Meie komberuumis on levinud hoiak, et tülist tuleb hoiduda. See on ratsionaalne. Tüli on reeglina kulukas asi. 24. veebruaril 2022 jõudis kätte hetk, kus [tülist] hoidumine muutus ohtlikuks ja seeläbi potentsiaalselt oluliselt kulukamaks kui tegutsemine. Agressorist idanaaber ning tema vasall, [kes asub] meist tunduvalt lõuna pool, on korduvalt ning täiesti avalikult teatanud oma kavatsusest meid taas okupeerida ning koloniseerida. Järelikult tuleb meil tegutseda. Eesti 200 peab agressorriikide kodanike valimisõiguse tühistamist möödapääsmatult vajalikuks. See on Eesti julgeoleku kindlustamise küsimus. Vene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel on paraku võimaldanud ka Riigikogus esindatud poliitilistel jõududel Putini režiimi toetajatega valimistel flirtida, näiteks takistades eestikeelsele haridusele üleminekut või endise koloniaalvõimu sümbolite eemaldamist avalikust ruumist. Lisaks eeltoodule on putinistidega tiivaripsutamise fenomen Eestile ka tõsiseks arengupiduriks, kuna vastavat võimu toetavad valijarühmad kipuvad ka sallivalt suhtuma mõjuvõimuga kauplemisse, korruptiivsetesse tehingutesse ning muidugi ka Eesti riigiga koostööst hoidumisse. On tõsi, et Vene ja Valgevene kodanike seas leidub ehk ka neid, kes on Venemaa agressiooni ning Putini režiimi vastu. Tõsi on ka see, et naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanute seas on jällegi neid, kes salamisi või lausa avalikult Kremli maffiariigi agressiooni toetavad. On üles tõstetud kahtlustusi sellest, et põhiseaduse muutmisega riivame nende Vene kodanike õigusi, kes on Putini bande kuritegeliku tegevuse vastu. Aga mis parata? Eesti on soovimatult sattunud vaba maailma ning agressiivse fašistliku režiimi vastasseisu eesliinile ning meie julgeolekuhuvid kaaluvad selle riive selgelt ja kuhjaga üles. Mõned agressorriikide kodanike õiguste kaitsjad tavatsevad argumenteerida, et Putini režiimi soosiv suhtumine on meelsusküsimus. Ei, sõbrad! Agressiooni ning genotsiidi toetamine pole mingi teisitimõtlemine, nagu ei ole teisitimõtlemine ka holokaustile takkakiitmine. Sestap kutsun kõiki kolleege esitatud eelnõu toetama, näitama, et just nimelt Eesti riigi poole hoidmise küsimuses on Riigikogu ühtne. Ja veel, Eesti 200 lähtub arusaamast, et ka kodakondsuseta isikuile ei peaks nii väärikat privileegi, nagu seda on valimisõigus, alles jätma. Ja siin peitub ka vastus küsimusele, miks mina toetasin algselt seda teist, käesoleva [seadusemuudatuse eesmärgiga] sarnast eesmärki teenivat eelnõu. Aga ma olen väga rahul, et ka võimuliit leidis eneses jõudu agressorriikide kodanike valimisõiguse väga põhimõttelist küsimust lahendama asuda. Käesolev eelnõu on valitsuserakondade kompromiss ja see on peamise probleemi lahendamise käivitamiseks küllalt väärikas algus. Tänan Eesti 200 nimel meie partnereid selle pingutuse eest! Üksmeele leidmine pole olnud lihtne. Karme järeleandmisi on tulnud teha, kuid siit on ka hea edasi minna. Suur tänu!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Tegelikult on asi ju väga lihtne, ei ole vaja viilutada ühte- või teistpidi, võtta kõlavaid poose – küsimus on riigiõiguses, küsimus on selles, kellel on poliitiline võim Eestis. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukoht on läbivalt olnud see, et valimisõigus Eestis peab olema kodanike eriõigus. Jah, sellele lisandus pärast Euroopa Liiduga liitumist Euroopa Liidu riikide kodanike õigus. See [lisandus] tehti ära liitumislepinguga, mis kiideti referendumil heaks, ja selles osas ei ole meil midagi teha. Aga lihtne [põhimõte]: Eestis peavad kõikidel valimistel – kohalikel, Riigikogu ja eurovalimistel – valida saama Eesti kodanikud. Punkt. [Kui seda järgida,] jääb ära pikk arutelu selle üle, kes on või kes ei ole lojaalne ja miks ühed saavad, aga teised ei saa. Ausalt öeldes on täiesti arusaamatu, miks me peaksime andma valimisõiguse albaanlastele ja türklastele ja samal ajal selle ära võtma šveitslastelt ja norralastelt. Tegelikult ei saagi aru. Nii et kõik see on mingisugune iseenda ehitatud lõks. Koalitsiooni poolt siia toodud eelnõu tutvustamisel ütles Eerik-Niiles Kross, et Eesti kodanikud ootavad, et venelastelt, Vene kodanikelt võetaks valimisõigus ära. See vastab tõele. Meie fraktsioon ka ootab, meie valijad ootavad. Aga sama suur protsent Eesti kodanikke ootab, et ka mittekodanikelt ehk halli passi kandjatelt ja ka näiteks ukrainlastelt võetaks valimisõigus Eestis kohalikel valimistel ära. Sest see on nii lihtne: Eestis peavad saama valida Eesti kodanikud. Nii lihtne! Miks asja keeruliseks ajada? No ja siis me jõuame loomulikult ju päriselu juurde. Päriselu on selline, et on vaja teha propagandat, vaja on sildistada, vaja on oma valijate gruppe hoida ja mõne teise erakonna valijate gruppe vähendada. Ja ausalt öeldes on selline põhiseaduse sodimine riigimehelikkuse vastand. Meile siin räägiti südantlõhestavaid lugusid sellest, miks ei tohi inimestelt õigusi ära võtta, see on õigusriigi põhimõte. No kuulge, teate, kuulata seda reformierakondlaste või tänase koalitsiooni saadikute suust – ausalt öeldes naerma ajab. Reformierakondlased võtsid inimestelt õigusi ära koroonaajal kehalise autonoomia küsimuses, süstimisküsimuses, liikumisvabadus võeti ära, äripidamise vabadused võeti ära, sõnavabadus võetakse ära vihakõnejutuga, relva kandmise õigust piiratakse kõikide muude võimalike seadustega. Mingit probleemi ei ole inimestelt õiguste äravõtmisel. Ja siis tullakse meile rääkima, aga noh, näete, on mingisugused väljakujunenud ja välissurvel antud kunagised kokkulepped ja neid ei saa muuta, sest see on õiguste äravõtmine. See on ju jama, see ei ole tõsiselt võetav jutt. Mingit vahet ei ole, kas me räägime valimisõigusest, mis on Eestis Vene kodanikel, kellest eelmistel kohalikel valimistel käis hääletamas 30 000 inimese ringis, või mittekodanikel ehk halli passi [omanikel], kellest käis valimas 24 000. Sama suurusjärk, sama nii-öelda keeleruum, sama maailmavaade, samad inimesed, sama päritolu. Ühtedele ütleme, et teid me ei lase valima, sest me ei taha, ja teistele ütleme, et teilt me ei tohigi seda [õigust] ära võtta, sest teil on see õigus. See jutt ei ole järjekindel ega arusaadav. Nüüd konkreetselt selle eelnõu menetlusest. Esiteks tuleb loomulikult teha märkus koalitsioonierakondadele: see siin ei ole tavaline eelnõu, mille te toore jõuga läbi surute, sest teil on hääled Riigikogus. Püüdke aru saada sellest! See ei ole selline eelnõu, millega te võite teha, mida tahate, sest teil on 60 häält saalis. See on põhiseaduse muutmise eelnõu. Te tahate seda teha kiirkorras. Me toetame selle [muutmist], kui seda tehakse õigesti. Me oleme kogu aeg toetanud seda, et Eestis oleks valimisõigus ainult Eesti kodanikel. Aga kui te tahate meie hääli saada, siis ei saa alustada protsessi sellega, et te meile näkku sülitate. Te tegite seda põhiseaduskomisjonis ja te teete seda siis, kui te järgmises päevakorrapunktis meie eelnõu välja hääletate. Kui te tahate meie hääli saada, siis tuleb kompromissi otsida mitte ainult koalitsiooni sees, nagu siin üks eelkõneleja just rääkis – sellest ei piisa, taguge see oma pealuu sisse! –, [vaid] üle kogu välja. Teil on selleks kolm kuud aega. Hakake pingutama!

Andre Hanimägi, küll fraktsioonituna – teil on volitus, saan aru, väga hea! –, aga siis Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! See siin ei ole tõepoolest tavaline eelnõu. Põhiseaduse muutmine on väga suur asi, mille puhul peab lähtuma ratsionaalsusest, mitte emotsionaalsusest. Sotsiaaldemokraadid on olnud konstruktiivsed, samas ettevaatlikult optimistlikud. See on ka mõistetav, sest iga otsus, mis muudab meie põhiseadust, on oluline otsus. Selline otsus vajab laiapindset arutelu ning konsensust nii meie seas siin saalis kui ka ühiskonnas laiemalt ja hoolikat põhjendamist. On olnud väga palju arutelu, kas me üldse saame põhiseadust siin saalis muuta. Jah, saame. Põhiseaduse loojad ei ole kunagi ette näinud, et põhiseadus on kivist ja seda ei saa muuta. [Põhiseadust] on korduvalt [muudetud], kuid selleks on omad reglemendid, mis nõuavadki väga suurt ühisosa siin saalis, ja kindlasti me oleme valmis seda otsima. Seda seetõttu, et põhiseaduse muutmine ei tohi ega saa olla päevapoliitiline otsus. Meil tuleb teha kompromisse ja need kompromissid ongi poliitika ja demokraatia alusteks. Ja me näeme, et ka täna see arutelu siin, aga ka ühiskonnas ning erinevate poliitiliste jõudude vahel on päris terav. Tegelikult on see tervitatav, sest jah, me saame põhiseadust muuta, aga see ei pea kaugeltki olema lihtne. Põhiseaduse muutmine peab olema kaalutletud ning põhjendatud. Selle arutelu teravik on tõepoolest tingitud eelkõige Venemaa alustatud sõjast Ukrainas ning tõstatunud on küsimus, kas olukord, kus agressorriikide kodanikud saavad valimistel hääletada, on ikkagi asjakohane. Oleme siin saalis olnud üksmeelsed, mõistes hukka Venemaa ja Valgevene käitumise. Aga see eelnõu, millel on 61 Riigikogu liikme allkiri, ei räägi sellest, kes ei saa [valimistel] hääletada, vaid sellest, kes saavad: Eesti kodanikud, Euroopa Liidu kodanikud, NATO riikide kodakondsed ning kodakondsuseta isikud ehk niinimetatud halli passiga inimesed. Seega, tõepoolest kolmandate riikide, sealhulgas Venemaa ja Valgevene passiga inimesed ei saaks enam kohalikel valimistel hääletada. Tõsi, ühelt poolt on see olnud nii koalitsiooni kui ka enamiku opositsiooniparteide selge eesmärk ja siht ja selle eelnõuga saakski see eesmärk täidetud, kuid teisalt on meil ka võimalus seada konkreetne ja selge raam, [mis piiritleb selle,] kes saavad meie valimistel osaleda. Ja me ei ole kuidagi erandlikud, kui rakendame sellist valimistsensust, mis võtab arvesse, ma rõhutan: kodakondsuse, mitte rahvuse. Kuid siin saalis tuleb meil arvestada otsuste tulemiga laiemalt, püüda ühiskonda rahustada ja tasakaalustada, olla õiglased ja ka juriidiliselt korrektsed. Rohkelt on siin olnud juttu valimisõigusest kodakondsuseta inimeste puhul, keda on circa 60 000 ja kes praegu saavad valida ning kes on saanud seda teha 30 aastat. See ei ole mingi uus asi. Nende inimeste kodumaa on Eesti. Siin maksavad nad oma maksud ning neil ei ole ühegi muu riigi ees mingisugust lojaalsus- või sõjaväekohustust – ehk siis see argument jääb ära – ja nad ei saa ka valida ühegi teise riigi juhte. Alaliste elanikena peavad nad järgima põhiseadust ja [teisi] Eesti seadusi. Nad on meie kogukonnas töötavad ja elavad inimesed, kellest paljud on siin riigis sündinud, siin oma elu üles ehitanud ja ühiskonda panustanud. Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni koostatud valimiste hea tava koodeks rõhutab, et kohalikel valimistel hääleõiguse andmine püsielanikele on mõistlik ja soovitatav ning valimisõiguse piirangud peaksid olema minimaalsed ja selgelt põhjendatud. See on viis, kuidas kaasata inimesi otsustesse, mis mõjutavad nende igapäevaelu. Veneetsia komisjoni juhised näevad ette, et pikaajalistest elanikest välismaalastele tuleks hääleõigus anda, kui nad on täitnud elukohatingimused. Halli passi omanikud vastavad nendele tingimustele ning valimisõiguse piiramine ei oleks õiguskindluse seisukohast asjakohane. Muidugi võib kritiseerida, et miks meil on jätkuvalt nii palju halli passiga inimesi. Ma arvan, et see on väga õigustatud küsimus. Aga selle kõrval, et keskenduda küsimusele, mida nad oleksid pidanud tegema ja kas nad oleks pidanud juba ammu võtma Eesti kodakondsuse, küsigem ka, miks meil on jätkuvalt nii palju halli passiga inimesi ning mida me saame senisest enam teha selleks, et kodakondsuseta inimeste arv väheneks kiiremini, kui see on seni toimunud. Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Meil on siin ees kaks erinevat põhiseaduse muutmise eelnõu. Selles teises, mille juurde me varsti jõuame, on ka teine muudatus, nimelt lepingud kolmandate riikidega. See on tõepoolest olnud arutelu all ja see annaks võimaluse teha eraldiseisvaid kokkuleppeid, mis annaksid mõne riigi kodanikele valimisõiguse kohalikel valimistel. See ei ole meie hinnangul hea mõte. Esiteks peame olema põhiseaduses võimalikult täpsed ja konkreetsed. Rahvusvahelistesse lepingutesse on aga juriidiline keerukus ja ebapraktilisus sisse kodeeritud. Lisaks tekib alati küsimus õigusselgusest, kuna sisuliselt võiks üks koosseis otsustada teha selline leping ühe riigiga, mõni teine koosseis aga teise riigiga. Ja siin juba ennist oli ka arutelu selle üle, miks üks riik on parem kui teine ja kas ta on meie ühises väärtusruumis rohkem kui kolmas. Ei, me oleme selles eelnõus väga selgelt piiritlenud, milliste riikide kodanikud saaksid meie kohalikel valimistel hääletada. Ja viimaks, siin saaliski on kõlanud mõtted, kas see [muudatus] aitab lõimumisele kaasa, kuidas mõjutab see samm meie julgeolekut või kas saame ainuüksi kodakondsuse järgi öelda, kes on Eestile lojaalsed ja kes mitte. Paraku peame tõdema, et ainuüksi pass tõepoolest meelsust ei näita, sest ka Eesti kodanike seas on neid, kes ei hinda iseseisvat ja tugevat Eestit, ja on selliseid mittekodanikke, kes mõistavad selgelt hukka Venemaa agressiooni ja tegevusi. Me ei lähtu selles eelnõus mitte mingil moel rahvuspõhisusest, vaid tegemist on kodakondsustsensusega. Kutsun üles kõikide arutelude puhul seda silmas pidama ning hindama inimest eelkõige tema enda tegevuse järgi. Niisamuti kutsun üles toetama eelnõu ja tegema põhiseaduse muudatuse, millel on suur ühisosa ja reaalne võimalus jõustuda juba enne järgmise aasta kohalikke valimisi. Kutsun teid [eelnõu] toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ja Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun! (Lauri Laats palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Alustan oma kõnet, tsiteerides rahvusringhäälingu portaalis ilmunud arvamuslugu, mille autor on Andres Kollist. Usun, et see nimi on teile kõigile tuttav. "Allolevat kirja pannes andsin endale aru, et rohkem kui 80 protsenti Eesti valijatest toetab Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Kujunenud olukord näitab minu arvates, et strateegiline vaade ja riigimehelik julgus pole kuigi moes." Andres Kollist viitab sellele, et arvestades praegust olukorda Ukrainas ja [mujal] maailmas on paljudel poliitikutel tekkinud argus käsitleda teemasid riigimehelikult. Lihtsam on käsitleda asju mustvalge pildina, jättes muud toonid kõrvale. Hoopis teise teemakäsitluse annab rahvusringhäälingule antud intervjuus endine Kaitsepolitsei[ameti] peadirektor Arnold Sinisalu: "Siin jääb natuke mulje, et kõik vaatavad järgmisi valimisi ja käib mingis mõttes võistlus, et kes on kõige parem eestlane." Lisaks rõhutas Sinisalu, et valimisõiguse piirang peab olema kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste normidega. Kodanike põhiõiguste piiramine nõuab tugevaid argumente, sest vastasel juhul võib see seada ohtu demokraatia põhialused. Ta tõi esile, et valimisõiguse äravõtmist ei saa põhjendada pelgalt väitega, et teatud kodanikugrupi lojaalsus on kahtluse all. Selle asemel tuleks hinnata, kas ja [kui, siis] kuidas nende valimisõigus riigi julgeolekut tegelikult mõjutab. Sinisalu on hoiatanud, et valimisõiguse piiramine võib suurendada ühiskondlikke lõhesid. Kui inimesed tunnevad, et neid on põhjendamatult kõrvale jäetud või karistatud, võib see õõnestada ühiskonna sidusust, mida on eriti kriisi ajal hädasti vaja. Hetkel on Vene kaart taas lauale pandud. Poliitmängudes võib see olla poliitiline trump, malakas, kavalus. Sellega loodetakse hääli saada, vastanduda, kirgi kütta, poliitikat teha. Kahju. Riigi pikaajaline huvi, seesmine stabiilsus jääb kuskile kaugele taustale. Head kolleegid, ärme palun unustame, et teema, mida me täna siin käsitleme, ulatub sügavale meie ajalukku ja puudutab nii tänast kui ka homset. Ja just kõige rohkem peame mõtlema homsele ja uuele põlvkonnale ja [sellele], millist eeskuju me neile anname ja mis pärandi jätame. Räägime natuke ajaloost. Eesti taasiseseisvumise järgsed aastad, 1990. aastate algus oli keeruline [aeg] ja kujundas märkimisväärselt meie ühiskonna struktuuri. Taasiseseisvumisel astus Eesti kindlameelsed sammud rahvusriigi põhimõtete suunas, taastades [sisuliselt] 1938. aasta kodakondsusseaduse. See tähendas, et kodakondsus anti neile, kellel oli kodakondsus enne 1940. aastat, ja nende järeltulijatele. Kuid Eestis elas toona juba ligi 500 000 inimest, kes olid siia saabunud peamiselt Nõukogude Liidu ajal või olid nende järeltulijad. Pärast taasiseseisvumist leidsid sajad tuhanded [inimesed] end kodakondsuseta. Osa lahkus oma esivanemate maale, paljud jäid siia igasuguse garantii ja kodakondsuseta. Praktiliselt elasid mittekodanikud edasi Nõukogude passidega, reisimiseks mõeldi nende tarbeks välja ajutised reisidokumendid, umbes nagu Nõukogude-aegsed välispassid. [Kui] taheti reisida, tuli esitada taotlus ühekordse dokumendi saamiseks ja peale iga reisi see võimudele tagasi anda. Tolleaegsete poliitikute arvamus või soov oli, et Nõukogude passiga Eestimaa elanikud peaksid võtma Vene föderatsiooni passid. Ja paljud seda ka tegid, sest kuni 1995. aastani teist võimalust ei olnud. Ja loomulikult kasutas seda olukorda väga osavalt ära Vene föderatsioon, tagades dokumendid lihtsalt ja kiiresti. Tiit Vähi valitsuse moodustamisel 1995. aastal lepiti kokku, et Eesti hakkab välja andma välismaalase passe ehk nii-öelda halle passe. Selle passi võtsid inimesed, kes polnud vaatamata survele Venemaa Föderatsiooni kodakondsust võtnud. Hallid passid läksid nagu soojad saiad, kui nii võib öelda. Hallipassilised ei olnud kiirustanud end Venemaaga siduma. Nad ootasid, kuni nende riik suudab muutunud olude järel asjades selgusele jõuda ning kindlaid dokumente jagama hakata. Sellest tulenevalt tekkis halli passi nähtus, Eesti välismaalase pass, mida anti neile, kes ei taotlenud ega saanud Eesti või mõne teise riigi kodakondsust. 2021. aastaks oli juba 60 000 halli passi omanikku ja ligikaudu 85 000 Vene föderatsiooni kodanikku. Mis puudutab tänast olukorda, siis Vene kodanike ja halli passi omanike valimisõigus kohaliku tasandi valimistel on ajalooliselt seotud nende osalemisega ühiskonnaelus. See õigus on andnud neile võimaluse mõjutada otsuseid, mis puudutavad nende igapäevaelu, näiteks haridust, infrastruktuuri ja kohalikku arengut. 2023. aastal tõstatus küsimus, kas sõja tõttu Ukrainas peaks neid õigusi piirama. Arnold Sinisalu on osutanud, et julgeoleku tagamine ei tohiks tähendada automaatselt usaldamatust teatud gruppide vastu. Euroopa Nõukogu standardid rõhutavad, et diskrimineerivad meetmed, mis põhinevad kodakondsusel, võivad ühiskonda lõhestada. Samuti on tähtis, et me ei unustaks, miks lõimumine on oluline. Vastasseisu ja tõrjutuse [süvendamine] ei aita kaasa meie riigi stabiilsusele ega turvalisusele. Peaksime hoopis looma rohkem võimalusi kodakondsuse omandamiseks ja aktiivseks osaluseks ühiskonnas. Valimisõiguse piiramine saadab sõnumi, et teatud osa ühiskonnast ei ole teretulnud kaasa rääkima. Mida me tegelikult peaksime tegema? Me peame leidma endas riigimehelikkuse ja võtma poliitmängulaualt selle mängukaardi, mis on lauale pandud, lõhestab meie ühiskonda ega vii meid selles raskes ajas edasi. Meil on vaja selgelt sõnastatud poliitikat, mis toetab lõimumist ja kaasamist. Tuleb tõhustada suhtlust erinevate kogukondade vahel ja suurendada vastastikust mõistmist ja usaldust. Majanduslikult on paljudel inimestel keeruline aeg. Kahjuks ei ole näha praeguse koalitsiooni initsiatiivi selle teemaga tegelemisel. Majanduse kasvama saamise ja inimeste toetamise asemel sepitsetakse üha uusi maksutõuse, mis inimeste olukorda veelgi keerulisemaks muudavad. Rõhuv mure igapäevase toimetuleku pärast aga ei aita kuidagi kaasa tugevamale ühiskonnale. Ja see [mure] ei sõltu passi värvist. Valimisõigus kohaliku tasandi [valimistel] on sümboolse tähendusega, selle äravõtmine ei suurenda turvalisust, kuid võib kahjustada ühiskondlikku siduvust. Lõpetuseks rõhutan: Eesti tugevus peitub meie võimes ületada ajaloolisi pingeid ja ehitada ühtne, õiglane ühiskond. Valime usalduse, mitte hirmu, ainult nii saame liikuda edasi riigina, mis väärtustab kõiki oma elanikke. Me vajame koostoimelist ühiskonda. Aitäh! Ja loomulikult me seda seaduseelnõu ei toeta ja teeme tagasilükkamise otsuse. Aitäh!

[Kas see on] siis tagasilükkamise ettepanek?

Jah, just.

Aitäh! Nii, head kolleegid … (Hääl saalist.) Ettepanek, ma juba täpsustasin. Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 536 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud ettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, enne kui me asume hääletama Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut eelnõu 536 tagasilükkamiseks, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Võib-olla te peaksite siis ka saali informeerima. Küsimus on selles, et siin on nõutav kahekolmandikuline häälteenamus. Kuna see on reguleerimata, siis ma lähtun praegu analoogiast. Kuna [tegemist on] tagasilükkamise ettepanekuga, siis peaks [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 127 ja põhiseaduse § 166 järgi ka selline lähenemisviis olema, sellepärast et tegemist ei ole tavalise hääletusega. Ka eelnõu sissevõtmine nõuab ju [Riigikogu koosseisu] kahekolmandikulist [häälteenamust].

Aitäh, hea kolleeg! See on tavaline menetlus ja siin piisab lihthäälteenamusest. Aga asume hääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 7, vastu 79 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Eelnõu 536 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on järgmise aasta 20. jaanuar kell 17.15.