Изменение Конституции

Esimene [küsimus] on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on põhiseaduse muutmine. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Ma pean alustama teie noomimisega. Nimelt, ärge rohkem levitage kontekstivälist ja ebatõest informatsiooni, justkui mina oleksin väitnud, et põhiseaduse muutmist selles osas, mis puudutab kohalike omavalitsuste [volikogude] valimist Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute poolt, ei ole enam võimalik parlamendis realiseerida, ja et Isamaa on löönud sellele käega, nii nagu te olete väitnud Eesti Televisiooni "Esimeses stuudios" ja ka mujal. Ei, ma olen väitnud, et kui koalitsioon jätkab selliselt nagu seni, venitamisega, siis ei ole see võimalik. Isamaa ei ole sellele käega löönud, Isamaa on sellega aktiivselt tegelenud ja me oleme ka praegu ühe põhiseaduse muudatuse algatanud. Aga minu küsimus on selle kohta, et ma ei ole aru saanud sellest tohutust võitlusest, mida teie juhitav valitsuskoalitsioon peab selleks, et põhiseadusesse sisse kirjutada kodakondsuseta isikute valimisõigus kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Sotsiaaldemokraadid, tõsi, hirmutavad kogu aeg Eesti rahvast, et kui me Vene kodanikud ehk agressorriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud jätame kohalikel valimistel hääleõiguseta, siis me kaotame Narva ja Ida-Virumaa ning mis kõik juhtub. Praktika ja ajalugu kinnitavad midagi muud. Kui 1992. aastal võeti meil see õigus koos põhiseadusega vastu, siis lätlased samal ajal seda õigust ei andnud. Lätlastel mingisuguseid suuri tagasilööke, rahutusi ei tulnud, küll aga saime meie Narvas autonoomiataotlused ja nii edasi. Hiljem ei ole tulnud seda oodatud lõimumist ja kõike muud. Tegelikult need hirmujutud, millega sotsiaaldemokraadid hoiavad pantvangis ka koalitsioonipartnereid, Eesti 200 ja Reformierakonda, kes sellele diktaadile on allunud, ei vasta tõele. Nii et ärge kartke! Mul ongi küsimus: miks te jätkuvalt olete nii-öelda sotsiaaldemokraatide pantvangid ehk parlamendi vähemuse pantvangid? Kas olukord tõesti jääbki selliseks, et parlamendi vähemus, väike punt sotsiaaldemokraate, sõidab üle parlamendi valdavast enamusest?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt [küsimuse] algusest, sellest noomitusest. Jah, tõepoolest, kui noomitus on kohane, tuleb ikka noomida, peaministrit ka, ega tema kuidagi erinev ei ole. Mina teie seda väljaöeldut – ma väga vabandan, et ma seda telefonist otsin – ei leidnud mujalt kui siit, kus te 14. kuupäeval olete ERR‑ile tõepoolest öelnud – pilt on juures, see on sihuke uudis, teie pilt on ka siin –, et Vene kodanikelt järgmise aasta KOV‑ide valimisteks hääleõigust ilmselt ei võeta. Siit uudisest tuleb välja, justkui teie hoiak oleks, et see rong on praktiliselt läinud. Seda ma kirjeldasin. Kui te tahate seda muuta, siis te peate ilmselt ERR‑i portaalis selle uudise ära parandama, midagi teha ei ole, kui te tegelikult mõtlesite midagi muud. Aga nüüd, kui me oleme vahetanud [mõtteid] selle üle, millest see väide on tekkinud, ja kuidas mul jäi mulje, et te olete käega löönud, kuid teie kinnitate, et ei ole käega löönud, saame me hea tujuga edasi minna. Seda esiteks. Teiseks, põhiseaduse muutmise kohta. Ma meenutan seda, mida ma olen ju mitmes infotunnis siin saalis ja ka mujal öelnud: minu isiklik soov on, et agressorriikide kodanikelt võetaks hääleõigus. Ma väga hindan seda, et sotsiaaldemokraadid tulid vastu ja asusid oma algselt täiesti eitavalt seisukohalt positsioonile, et põhiseadust võiks muuta ühe koosseisu jooksul. See nõuab väga suurt häälteenamust. See eeldab ka seda, et erinevad pooled, koalitsioon ja opositsioon, tulevad keskpõrandale kokku. See eeldab ka seda, et leitakse mis tahes kompromiss. Ka opositsiooni poole pealt näiteks Isamaa, nagu ma olen öelnud, oma kümne saadiku häälega võiks toetada enamuse eelnõu ja enamuse lahendust. Primaarne eesmärk, mida meil tasub meeles pidada, ehk kõige olulisem eesmärk, on lõpetada agressorriikide kodanike kaasarääkimine meie endi siseasjades. See on kõige olulisem eesmärk. Selle juures võib paljusid muid asju arutada. Ma olen öelnud nii viidatud saates, ERR‑i "Esimeses stuudios", kui ka siin ja igal pool mujal, jah, oma isikliku arvamuse, et ehkki küll mittekodanike küsimus on ajas vähenev probleem, võiksid ka nemad teha valiku Eesti kodakondsuse kasuks, ja pigem võiks olla selge, et Eestis teevad vabad kodanikud vabadel valimistel oma otsuse. See on loogiline, aga selleks, et saavutada eesmärk, võtta agressorriikide kodanikelt hääleõigus meie asjades, on meil vaja suurt enamust. See suur enamus peab moodustuma siin üheskoos.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister, aga teie sõnad ja teod ei lähe ju kokku, kui te tegelikult ei ole seda ühisosa koalitsiooniga ja suurt enamust siin parlamendis otsinud. Selle eelnõu väljatöötamisse, mille te algatasite, ei kaasanud te ühtegi opositsiooni liiget. Enamgi veel, põhiseaduskomisjonis tegid koalitsioonisaadikud ettepaneku ja hääletasidki maha selle 28 Riigikogu liikme algatatud eelnõu. Kahes eelnõus on kattuv osa täiesti olemas ja me oleme korduvalt väljendanud tahet, et menetluse käigus võiks need [eelnõud] ühendada ja otsida ühisosa. Aga te olete selle nii-öelda kompromissi otsiva ettepaneku tagasi lükanud. Mina olen väga palju suhelnud nii Eesti 200 Riigikogu liikmetega kui ka Reformierakonna Riigikogu liikmetega. Ma ei ole leidnud mitte ühtegi ka teie erakonna Riigikogu liiget, kes ei toetaks lisaks Vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisele ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel. Kõik Reformierakonna Riigikogu liikmed, kellega ma olen suhelnud – ja neid on päris palju –, on väitnud, et nemad kõik ühiselt seda soovivad, aga nad väidavad, et sotsiaaldemokraadid ei ole seda meelt. Sellepärast, et koalitsioonis on lepitud sellega, et sotsiaaldemokraadid seda ei soovi, on kogu koalitsioon ja seega ka parlamendi enamus sotsiaaldemokraatide pantvangid. Sõltub Reformierakonnast ja Eesti 200‑st, kas te jätate selle hääletuse vabaks. Kui te jätate selle vabaks, siis on parlamendis olemas väga suur enamus ja üksmeel, et realiseerida kiirkorras ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmine. Seda enam, et Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute poliitilistel hoiakutel, mis puudutavad Eesti julgeolekut ja sõda Ukrainas, ei ole mitte mingisugust vahet, neid [inimesi] saab selles mõttes käsitleda ühesuguse grupina või ühesuguse ohuna Eesti riigile.

See, mida te mulle küsimusena esitate, on pigem debati argumentatsioon, mida te peaksite säästma põhiseaduskomisjoni või fraktsioonide debati jaoks. Mina ei pea seda valeks, kui meil on selguse mõttes üks põhiseaduse muutmise eelnõu korraga, see, millel on enamushääled olemas, kui põhiseaduskomisjon või saadikurühmad on sellisele kompromissile jõudnud. Minu meelest on see pigem hea, selguse mõttes. Kui teil on täiendavaid ettepanekuid, siis te saate neid esitada. Ma olen peaaegu kindel, et te esitate neid ettepanekuid või vähemalt komisjonis neid debatte peate. Tulles tagasi mittekodanike ning Vene ja Valgevene ehk agressorriikide kodanike teema juurde, siis jah, minu isiklik arvamus on – te murrate taas kord lahtisest uksest sisse –, et agressorriikide kodanikelt tuleb hääleõigus ära võtta ning ka mittekodanikud võiksid selgelt valida poole ja saada Eesti kodanikeks. See võimalus [mittekodanikel] on olnud ja on ka tulevikus. Nende hulk on küll ajas vähenev, see on tõsi. Siiski on suur vahe selles, kas sa oled agressorriigi kodanik, näiteks Vene kodanik, kes saab osaleda selles, ma ei oska seda paremini nimetada, valimistelaadses show's Vene saatkonnas Putini valimistel ja oled selle kodakondsuse, selle õigusliku suhte alusel selle riigi alam, mis teostab sedasama agressiooni Ukrainas juba tuhandendat päeva, tapab inimesi, tsiviilisikuid, naisi-lapsi. Siin on väga suur vahe, ka õiguslikus mõttes. Nii et peame ikkagi kõige olulisemat meeles. Mulle natukene tundub, kuna ma seda parlamendi loogikat loomulikult mõistan, olles [sellega kokku puutunud] ilmselt kauem kui paljud siin, et kõik üritavad enda jaoks olulisest teha seda kõige olulisemat. Aga kõige olulisem, see, mis meeles peab püsima ja mis on majakas selles küsimuses, on agressorriigi kodanikelt hääleõiguse võtmine. Selleks on meil vaja kompromissi, seda kompromissi me otsime ja selle kompromissi me saavutame. Kui te tahate lisada, et te ei saa ettepanekuid teha, siis ärge nähke vaeva, me jõuame seda arutada ka fraktsioonides.

Suur tänu! Tõnis Lukas, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meie debatil on veel see väärtus, et see on avalik ja juhatab sisse võib-olla ka mõne järgmise sammu, sest need argumendid, mida esitatakse ühelt või teiselt poolt, ongi mõnikord niisugused keerulised, nende mõistmiseni jõutakse ajaga. Ma arvan, et kui praegu on suur enamus valmis tegema ühte sammu, siis see debatt, mida me praegu peame, on vajalik selle jaoks, et teha tulevikus järgmine samm. Isamaa on olnud tõepoolest väga järjekindel, eriti viimastel aastatel, agressorriigi kodanikelt, aga ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmise nõudmisega, kuni selleni välja, et kohaliku valitsemislepingu tegemisel Tallinnas me esitasime selle üheks tingimuseks. Siis meid natukene nahutati, et kuidas te toote kohalikule tasandile üleriigilisi teemasid. Aga näete, nüüd ka Tallinna linnapea võtab väga aktiivselt osa sellest debatist, et kellelt saab valimisõigust ära võtta ja kellelt mitte. Ma küsin kodakondsuseta isikute ringi ja nende usaldamise kohta. Siin on kõneldud, et nende meelsus on Eesti riigi suhtes üsna sõbralik, ja seda gruppi on vaadatud natuke eraldi Vene kodanikest. Samas me teame, et nende hulgas, ka kodakondsuseta isikute hulgas, on siiski neid – ja neid on ka tuvastatud –, kes on samal ajal Vene kodanikud, aga ei ole seda deklareerinud. Me ei saa seda teada, sest nad ei deklareeri seda. Kui nad sotsioloogilistes uuringutes ka ütlevad, et nad on Eesti riigi suhtes väga sõbralikud, siis me ei tea ju, millise mentaalsusega nad tegelikult on. Kas te näete mingite sammude võimalust, et me saaksime tegelikult teada, kes on need mittekodanikud, kes on samaaegselt Vene kodanikud, sest nad on samasugune oht, nad on samasugused agressorriigi kodanikud, kuigi meile on nad teadmata?

Aitäh! Siin oli jälle päris mitu asja. Selle viimase kohta: erinevaid samme võime tulevikus arutada. Ma võin selle peale kohe öelda, et kui teil on häid ettepanekuid, [siis öelge need välja.] Minu hoiak on alati olnud selline, et kui kellelgi on argumenteeritud sisulisi ettepanekuid mis tahes teemal, siis me neid kuulame ja arutame. Ettepaneku sisu on tähtsam kui selle tegija. Kui teil on ettepanekuid, siis me kuulame. Teiseks see Tallinna viide. No ma siiski, olles olnud päris mitmes koosseisus siin parlamendis ja päris mitmes koosseisus ka Tallinna volikogus, võin kinnitada, et Tallinna volikogus põhiseaduse muutmist ei otsustata. Ma arvan, et see on ka teile teada. Selline trummi tagumine kohaliku omavalitsuse koalitsioonileppe tegemisel jääb üldiselt pigem nende trummitagujate südametunnistusele. See jah, ütleme, jääb nende südametunnistusele. Munitsipaalküsimused on pigem ikkagi need, kuidas koolivõrguga toimetada, kuidas lasteaiad korras [hoida] ja kuidas tänavad puhtaks saada, mis on eriti oluline tänase ilmaga. Põhiseaduse muutmine on parlamendi ja vajaduse korral ka rahva otsustada. Nii et seda jah, ma arvan, ma õigusloome või poliitpraktika heaks näiteks ei tooks. Aga kui te ütlete, et Isamaa toetab agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmist, siis seda on hea teada. See on, ma arvan, väga väärtuslik sisend ka selle kohta, et loodetavasti Isamaa fraktsiooni kümme saadikut on nagu üks mees seda toetamas, kui hääletuseks läheb.

Suur tänu! Ma lõpetan meie esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme teise juurde, on Helir-Valdor Seedril käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline teema. Nimelt, Eesti 200 fraktsiooni esimees on meedias väitnud, et põhiseaduse kohta saavad muudatusettepanekuid teha kõik fraktsioonid. Seda on meile soovitatud ja ka täna peaminister siin infotunnis vastas, et kui teil on ettepanekuid, Isamaa fraktsioon, siis tehke neid. Ei saa teha, põhiseaduse muutmisel ei ole see võimalik, on vaja vähemalt 21 Riigikogu liiget. Isegi juhtivkomisjon ei saa muudatusettepanekut teha. Riigikogus on ainult üks fraktsioon, mis on suurem kui 21 liiget, ehk ainult Reformierakond saab nii-öelda formaalselt siin muudatusettepanekuid teha. Ülejäänud puhkudel tuleb leida mingisugune laiem konsensus, et üldse selleni jõuda. Nii et teadmiseks nendele, kes kodu‑ ja töökorda väga hästi ei tunne: meil fraktsioonidena sellist muudatusettepaneku tegemise võimalust lihtsalt ei ole.

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, aga olen teiega nõus, et jah, konsensus ja kompromiss on siin saalis kindlasti ka väga olulised.