Käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (539 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud päevakorrapunktini, mis minu ees on numbriga 2: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 539 esimene lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Rain Epleri.

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Sellest eelnõust on täna juba veidikene siin infotunnis juttu olnud. Meie regionaalminister ise ütles siin, et Eesti toidukorv on 9% kallim kui Euroopa Liidu keskmine. Markeeriti ära ka asjaolu, et kui meie käibemaks jõuab 24%-le ja toiduainetel erisust ei ole, siis jääme me alla vaid Taanile. Oleme ühes edetabelis kõrgel kohal, aga minu hinnangul mitte positiivses võtmes. Möödunud nädalal, kes tähele panid, saime uudistest lugeda, et Tallinnas on kallim elada kui Tokyos, Roomas või Abu Dhabis. Ja teate, mis on paradoksaalne? Sõitke Tallinnast välja, seal on veel kallim elada! Eestis, ma mõtlen. Kui me vaatame inflatsiooninumbreid, siis sellest ajast, kui esialgu Kaja Kallas valitsuse juhtimise üle võttis ja Eesti lõi inflatsioonirekordeid, kui me võrdleme teiste riikidega siin Euroopas ja mujal maailmas, ei taha see inflatsioon meil siiamaani taltuda. Mujal on hindade tõus pidurdunud, meil 20% inimesi elab suhtelises vaesuses. Ja noh, tegelikult lugusid sellest, et inimeste toimetulek on muutunud väga raskeks, saame me lugeda ja kuulata iga päev. Seetõttu oleme andnud menetlusse eelnõu, et inimeste toimetulekut veidigi parandada ja tuua toiduainete käibemaks madalamaks. Võidakse küsida, miks me ei ole esitanud eelnõu, et tuua näiteks ainult kodumaise toidu käibemaks madalamaks. Siin ma toon välja kaks peamist põhjust. Üks on seesama inimeste toimetulek, mida me soovime parandada. Ei ole praegu hea aeg hakata sellelaadseid erandeid tegema. Kui kehtestada kogu toidukraamile madalam käibemaksumäär, siis jääb bürokraatia kasv ära. Kui hakata kas erinevate toidugruppide või päritolu järgi eristama, siis on vaja seda kontrollida, tekib pettuse risk ja nii edasi ja nii edasi. Praegu on meil Eestis peamine mure inimeste toimetulek. Seda me proovime selle eelnõuga parandada. Sellelaadsete maksuerisuste puhul alati kipuvad mõned poliitikud, eriti reformierakondlased, rääkima sellest, et ahned ettevõtjad panevad lihtsalt endale suurema kasumi taskusse ja inimestele ikka midagi soodsamaks ei muutu. Sellele ma julgen vastu vaielda, ja julgen vastu vaielda ka ühe näitega mõne aasta tagusest ajast, kui EKRE langetas aktsiise. Siis oli samasugune jutt, et nüüd kütuseärimehed hakkavad lihtsalt suuremat kasumit teenima ja kütuse hind inimeste jaoks ei muutu. Aga kuna see aktsiisilangetus käis väga selge sõnumiga, et valitsus jälgib, et see hüve jõuaks inimesteni, jälgib kütusemüüjate tegevust, siis kütusemüüjad said aru – nad on targad inimesed –, mida kõrgel tasemel öeldi, ja ei hakanud inimeste arvel oma kasumeid asjatult suurendama. Mõned näited ka. Näiteks Belgia – Euroopa süda, kui nii võib öelda – käibemaksu tavamäär on 21%. Nemad on toidu jaganud kahte erinevasse gruppi: osal toidust on 6%, osal 12%. Soomes on käibemaksu tavamäär 24%, toidul 14%. Saksamaal on toidu puhul käibemaksumäär 7%. Ja neid näiteid on tegelikult veel. Üsna vähe on riike, kes ei ole seda erandit teinud. Nii et kutsun üles kõiki, aga võib-olla eraldi tuletan sotsiaaldemokraatidele meelde, et sellest ei ole kasu, kui te pärast Facebookis kirjutate, et teile ei meeldinud see otsus, mille te just koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga tegite. Seda mängu ei ole mõtet mängida. Kui teile ka tundub, et inimesi tuleb raskel ajal aidata, siis tulge kaasa ja toetage seda eelnõu! Aitäh!

Suur tänu! Tunnustan ettekandjat väga tõhusa ja sisuka ettekande eest – siiralt. Küsimused. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Rahvasuu ütleb, et hinnatõusul on kallas kahel pool, et tegelikult nüüd on Michal ka. See võrdlus EKRE valitsusajaga, kui kütuse hinda langetati, oli väga pädev. Kui me meenutame, mis need numbrid olid tanklaposti peal, siis 0,99 oli diislikütuse hind. Nii et ilmselgelt maksulangetused töötavad ka tarbija kasuks. Ja kui muidu meie valitsus iga asja puhul vaatab, mida teised Euroopa riigid teevad – mis Saksamaal tehakse, mis Hispaanias toimub –, siis toiduainete käibemaksu puhul miskipärast justkui topitakse kõrvad kinni ja silmad kinni ja ei nähta aga kuulda, mis mujal Euroopas toimub. Mis ikkagi on sellise valikulise kuulmise ja nägemise põhjus? Oskad sa äkki spekuleerida? Ja teine küsimus ka: sotsiaaldemokraadid on täielikult kadunud saalist, mis selle põhjus võib olla? Kaks sellist küsimust.

Jah, selle küsimuse üle ma tihti juurdlen. Eks Euroopas tehakse ikkagi ka palju lollusi, olgu see kas või energiapoliitika või siis ka, ma ütleks, jalgade järel lohistamine asjades, mis puudutavad kaitsevõime tugevdamist ja nii edasi. Ja tõepoolest, huvitav on see, et neid lollusi, mida tehakse, kipub meie praegune valitsus agaralt kopeerima. Miks nad ei võta eeskuju nendest mõnedest headest asjadest, millest võiks võtta? Raske öelda. Aga kui võib-olla laiendada seda küsimuse vastust, siis tegelikult täna oleks mitte ainult meie valitsusel, vaid kõigil Euroopa valitsustel tähtis väga tähelepanelikult jälgida, kuidas tegutseb Ameerika uus administratsioon ja sealne president. Sest siin võib mõnda aega veel lehvitada loosungeid tuuleelektri toetamisest, rohepöördest, sadadest sugudest ja muust, aga ühel hetkel selle praktiline tulemus on, et meie niigi väike konkurentsivõime võrreldes ameeriklastega muutub lausa marginaalseks. Nii et veel kord, head kolleegid koalitsioonist, võtke ennast kokku ja tulge meie algatusega kaasa!

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Noh, see vajab kahtlemata eraldi analüüsi, miks meie valitsus kuskilt võtab üle mingisugused asjad ja kuskilt mõistlikke otsuseid ei võta üle. Ameerika Ühendriikides Floridas näiteks on toidu käibemaks 0. Euroopa Liidu paljudes riikides on ka toidu käibemaks mitte just 0, aga oluliselt väiksem kui muu käibemaks. Aga nüüd ma küsin: mis sa oskad arvata, kuidas sotsiaaldemokraadid täna hääletavad? Kõik, kes meid kuulavad ja vaatavad, ma soovitan teil YouTube'is sisse lüüa selline [fraas] nagu "toiduhindadele madalam käibemaks". Te leiate sealt ühe väga lööva sotsiaaldemokraatide valimisloosungi, mis on, päris huvitav, täpselt üks ühele sisuliselt teemaga, mida me praegu siin arutame. Mis sa arvad, kui nad ise ka meelde tuletavad seda kümne ja rohkema aasta tagust valimisloosungit, äkki nad siiski tulevad ka paati ja saavad aru, et inimeste aitamiseks on siiski mõistlik toiduainete käibemaksu vähendada?

Jaa, siin tegelikult automaksu seaduse arutamisel, mis oli eelmine punkt, sotside esindaja Anti Allas rääkis meile sellest, et raha on ju igalt poolt puudu ja sellepärast tuleb muudkui makse tõsta. Aga siis sai üheskoos küsimuste ja ka Aivar Koka vastuste abil minu arust sotsidele täitsa sisukas koolitus tehtud, kui palju meil raisatakse raha rumalatesse kohtadesse ja et kui need raiskamised ära jätta, siis tegelikult ei peaks makse tõstma. Suisa vastupidi. Nüüd aga, mis puudutab [hääletust] – ikkagi, liiga optimistlik ma ei ole, et nad nii kiiresti õppisid. Ja tegelikult seda optimismi tugevalt kahandab ka see, et nende esindaja Piret Hartman oli täna siin infotunnis ja rääkis lühidalt sellest, et mõte nagu on tõesti hea, aga siis rääkis pikalt sellest, et neil on töögrupp tehtud, nad teevad analüüsi. Ja noh, ilmselt sinna see sotsidel sureb. Ja ta lõpuks tegelikult ütles ka välja, et nad ei kavatse seda toetada. Aga loomulikult, sotside parlamendisaadikud on ju oma mandaadis vabad ja ei tule ükski minister neile ütlema, kuidas hääletada. Nii et võib-olla lootust päris maha matta ei tasu, aga ma liiga optimistlik ka ei julge olla.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, kui EKRE oli valitsuses, siis kütuseaktsiisi langetamine oli selles mõttes tõhus, et kui tankima läksid, siis kütust läks paaki rohkem, kui raha keris. Nüüd on vastupidi, et raha kerib, aga kütust nagu paaki ei lähegi. See on nagu praktiline tähendus. Aga nüüd, see käibemaksu vähendamine on tegelikult ju puhas julgeoleku[abinõu]. Kui inimestel on kõht tühi, siis nad ei ole ka valmis oma kodumaad kaitsma. Ikkagi täis kõhuga, kui sul on korralik toit, kvaliteetne toit võimalik ära süüa, siis sa oled ka riigi suhtes palju patriootlikum. Sa näed, et riik hoolib sinust. Kas me võime seda käsitleda ka julgeolekuna?

Aitäh! Ma veel enne, kui ma su küsimusele vastama hakkan, lihtsalt markeerin ära, et ma märkasin, et väga rõõmsa näoga Andre Hanimägi tuli saali. Ma vist ei eksi, ta esindab nüüd ju sotse, eks ole. Ta tundus olevat rõõmsa näoga. Äkki, mine tea, tuligi, et hääletada poolt, et head asja teeb – paneb mehel näo naerule. Mis puudutab seda julgeolekuküsimust, siis tõepoolest, üks asi on see, et kui inimestel tuba on külm või kõht tühi, siis kindlasti nende patriotism kahaneb. Aga ma ütleksin veel, et inimestega vesteldes on välja tulnud, olgu oma tutvusringkonnas või mõnel suuremal rahvaüritusel, et aina rohkem on neid inimesi, kes tõsimeeli plaanivadki Eestist ära kolida. Nii et see on julgeolekuküsimus ka selles vaates, et mitte ainult meil ei ole siin inimesed, kellel on tühjad kõhud, aga ei olegi inimesi. Tegelikult ongi inimestel raskeks läinud. Mõnikord satud kuskil välisriigis käima, siis see paneb päris imestama, kui odav seal on. Selles mõttes me oleme praegu kehvas seisus. Ja kindlasti sellel on mõju julgeolekule. Jällegi koputan koalitsioonisaadikute südametunnistusele: tulge kaasa meie hea algatusega!

Suur tänu, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Arutelu ja otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun!

Tere jälle, head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks 13. jaanuari istungil. Me tõdesime seda, et ka varem on analoogilisi teemasid arutatud. Eelnõu eesmärki kolleeg juba siin tutvustas. Samuti oleme küsinud ja saanud arvamuse Vabariigi Valitsuselt. Vabariigi Valitsus otsustas 16. jaanuari istungil eelnõu mitte toetada, kuna see tooks kaasa suure ning ebaefektiivse riigieelarvelise kulu. Rahandusministeeriumi hinnangul oleks kulu suurus aastas vähemalt 400 miljonit eurot. Ja valitsus põhjendab ka oma seisukohta: ükski teadaolev uuring või analüüs ei kinnita seda, et käibemaksu soodusmäära kehtestamine suurendab käibemaksutulu. Rahandusministeeriumi hinnangul tooks vähendamine kaasa riigieelarve kulu ja muidugi ka eelarvepositsiooni halvenemise. Arvestades riigirahanduse seisu ei ole selline meede otstarbekas ega efektiivne. Samuti juhitakse tähelepanu Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni soovitustele efektiivse maksumäära loomise või kujundamise kohta. Selle tähtis element on lai maksubaas ühe kindla määraga, milles puuduvad erandid või on neid vähe. Erinevate uuringute kohaselt kandub käibemaksumäära langetus hindadesse üle vaid osaliselt, osa langetusest läheb kaupmeeste ja tootjate kasumiteks, mistõttu jääb tarbija võit maksumäära langetusest väiksemaks. Seega, kuigi soodusmäärad võivad pakkuda lühiajalist survet hindu allapoole viia ja aidata teatud sihtrühmasid, on nende pikaajaline süsteemne efektiivsus piiratud. Maksusüsteemi lihtsuse ja tõhususe huvides tasub kaaluda alternatiivseid [abinõusid], nagu otsesed toetused madala sissetulekuga tarbijatele. Samuti tuuakse välja, et kuna jõukamad elanikud kulutavad toidule absoluutsummas enam, siis rahaliselt võidavadki enam need, kellel on võimalik rohkem toidule kulutada. Toidu osakaal madalama sissetulekuga inimeste [kulutustes] on küll kindlasti suurem, aga kuna nad saavad ikkagi lubada endale vähem ja võib-olla odavamat toitu, siis absoluutarvudes võtab selliste langetuste korral võidu jõukam osa elanikkonnast. Komisjonis tutvustas eelnõu samuti Rain Epler. Tema seisukohti ma siin ümber jutustama ei hakka, ta tegi seda ise enam-vähem samade argumentidega. Aivar Kokk päris komisjonis, et eelnõus on rõhutatud kartulit ja kas EKRE algatatud eelnõu mõte on ka taimetoidu pooldamine. Miks liha käibemaksu määra ei soovita alandada? Rain Epler täpsustas, et eelnõuga peetakse ikka silmas kõigi toiduainete käibemaksu. Kersti Sarapuu küsis valitsuse arvamuse kohta, seda ma juba tutvustasin. Andrei Korobeinik küsis, kuidas tuvastatakse, et Eestis müüdav kaup on ka päriselt Eestist [pärit]. Ta rõhutas ka, et Saksamaa praktika kohaselt on tava‑ ja luksustoidul erinevad maksumäärad. Kuidas eristada tava‑ ja luksustoitu, selle kohta arutelu komisjonis ei järgnenud. Komisjon langetas menetluslikud otsused. Konsensuslikult tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda eilseks istungiks ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Hääletus toimus kolmanda menetlusotsuse üle ja ettepanek eelnõu tagasi lükata sai 5 poolthäält, vastuhääli oli 3 ja erapooletuid ei olnud. See on minu poolt kõik.

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsiks valitsuse seisukohast lähtuvalt. Te mainisite, et selle võrra laekuks raha eelarvesse 400 miljonit vähem. See tähendab seda, et teie mure on rohkem eelarve pärast, mitte inimeste toimetuleku pärast. Selle võrra inimesed ostavad ju kallimat toitu ja sellega nad peavad ka eelarvet üleval. Kuid te ütlesite ka seda, et valitsus ütles, et ühetaoline maksusüsteem peab olema. Kas siis muu maailm, kas siis teised peaministrid on nii lollid, et nad teevad kõik erisusi toiduainete puhul, ja meie oleme need ainukesed targad, kes lähevad ikkagi edasi täis[määraga], et oma inimestelt [kogu võimalik] käibemaks ka kallima toidu kaudu kätte saada?

Aja kokkuhoiu mõttes ma jätsin mõned laused valitsuse seisukohast ette lugemata, sest see on kättesaadav eelnõu kaardil ka. Euroopa Liidu statistika kohaselt olid 2023. aastal toiduainete hinnad Eestiga võrreldes kallimad Luksemburgis, Iirimaal ja ka Soomes. Meie fraktsiooni nõunikud panid kaasa ka ülevaate käibemaksumääradest teistes riikides. Soome käibemaks toidule on näiteks 14%, aga ikkagi on toidu hind kallim kui meil. Iirimaa käibemaks toidule on 13,5%, aga sellest hoolimata on seal toit kallim kui Eestis. Aga see on kindlasti vaid valik riikidest. Mitte kõikides riikides ei ole alandatud toiduainete käibemaksu määra. Ja muidugi on maksualandusel alati eelarvemõju, sest eelarve on lõpuks üks, ta seob erinevad valdkonnad üheks. Nagu ma ütlesin, on siirded vaesuse vähendamiseks, sotsiaalsiirded pensionäridele, erinevate erivajadustega inimestele, lastele, peredele – nende kulude katteks me kogume makse. Neid haavatavamaid elanikkonnagruppe saab aidata eelkõige sotsiaalsete siiretega, mitte maksusoodustustega. Näiteks, ma ei tea, kui on puudega inimene, kes ei saagi tööle minna – teda ei aita mitte ükski maksusoodustus, sellepärast et tal ei ole sissetulekut. Teda aitab ikkagi see, kui üldiselt kogutakse makse ja ta saab vajaliku raha siirdetoetuse näol, ta saab enda eest hoolitseda. Ambivalentseid eesmärke on riigieelarves palju.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kaasettekandja! Tõenäoliselt meil on sama analüüs, mille teie nõunikud teile andsid. Ja siin on välja toodud, et Euroopa keskmine tarbimismaksude osatähtsus kogu maksutulus on umbes 30%. Eesti riigis on 43%. See tähendab seda, et tarbimismaksud on meil kõrged. See igal juhul pärsib ostujõudu ja ostujõu tagamine on tegelikult majanduskeskkonnas praegu võtmesõna. Tarbija tuleb tagasi tuua. Kui me suudame toiduainete käibemaksu alla viia, siis, nagu tegelikult on näidanud teiste riikide praktika, tarbimine suureneb, käibed suurenevad. Ja see annab tõuke ettevõtluskeskkonnale ka, vähemalt sellele sektorile. Nagu teiegi ütlesite, siin on erinevaid näiteid: Iirimaal on see määr üldse null protsenti ja nii edasi. Kas te ikkagi ei arva, et Eesti inimesed ja meie ettevõtluskeskkond vajavad seda tõuget?

Jaa, see on ka jälle mitmetahuline küsimus. Kui teisest küljest vaadata, mis probleeme me lahendame, siis keskkonda puudutavalt on peale jäätmete kogumise ja sorteerimise üks väga suur probleem toidu äraviskamine. See on ka teatud indikaator, et paljude inimeste jaoks ikkagi toit ei ole väärtuslik, seda võib ära visata, ja väga-väga suurtes kogustes. Teine aspekt on see, et üle poole Eesti täiskasvanud inimestest ikkagi toituvad liiga heldelt. Mida veel võiks öelda, on see, et Eesti maksukujunduspoliitika on olnud selline, et tarbija maksab. Eesti tulude osakaalus on tarbimismaksud suhteliselt kõrgemad võrreldes teiste riikidega ja suhteliselt madalamad on varamaksud. Kui tahta eelarve tulupoolt koguda ja samal ajal langetada 400 miljoni võrra toidu käibemaksu, siis peaks vaatama, mida asemele koguda. Sellele see eelnõu valgust ei heida. Kui 400 miljonit maksutulusid vähendada, siis kust ikkagi eelarvepositsiooni huvides asemele koguda? See on kindlasti selle eelnõu üks nõrkus.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean ütlema, et äärmiselt nördima panev on kuulata sellist seisukohta, et siirdetoetuste abil inimestele toiduraha andmine on see õige lahendus. Ma arvan, te saate ise ka aru, et inimestel, kes saaksid muidu ise endaga hakkama, on väga keeruline minna – ma ütleksin, et see on viimane võimalus – taotlema kuskilt abiraha, et hakkama saada. Selle asemel võiksite tulla vastu ja toiduainete käibemaksu vähendada. Üle poole Euroopa Liidu riikidest teeb seda. Ja te räägite, et hea lahendus on see, et pakume seda võimalust! Kas te tahate, et inimesed tekitavad kuidagi mingi toiduahela: et nad tulevad paluma seda raha, et hakkama saada, ja siis on tänulikud valitsusele? Või mis see eesmärk on? Miks te ei käitu sedasi nagu ülejäänud Euroopa Liidu riigid, et aidata inimesi sellega, et toote toiduainete käibemaksu alla? Mis lähenemine see selline on?!

Jah, te vist veidi hiljem tulite saali. Ma ütlesin, et need grupid, kes saavad sotsiaalseid siirdeid [riigi] maksutulu arvel, on eelkõige vanemaealised, eelkõige erivajadusega inimesed, lapsed, kes ei käi tööl. Nende tõttu on leibkonnad suuremad. Kaks inimest käib tööl ja võib-olla kolm või neli ei käi. Sotsiaalsed siirded on ikkagi neile inimestele, kelle [tööiga on juba läbi] või kes haiguse tõttu [on kodus] või kes veel pole tööjõuturule siirdunud – nende toetamiseks. Ja nende toetamiseks me peame koguma maksutulusid. Ja kui näiteks üks sügava erivajadusega inimene ei saa tööle minna, et teenida omale toidu ostmiseks raha, siis teda ei aita madalam toiduainete käibemaks, vaid ta peab saama sotsiaaltoetust, mille eest toitu osta. Jaa, absoluutarvudes muidugi toidu osakaal [kulutustes] on suhteliselt suurem madalamate sissetulekute juures, aga see on üksnes suhteliselt. Absoluutarvudes saavad toidule rohkem kulutada ikkagi suurema sissetulekuga inimesed ja seetõttu toidu käibemaksu alandus, kui see peaks hindadesse kanduma, toob leevendust eriti just kõrgema sissetulekuga inimestele. Seetõttu on Saksamaal toiduained jaotatud teatud baastoiduaineteks ja luksustoidukaupadeks. Aga kui keerukaks me selle ajame? Käibemaksusüsteemi keerukus ise maksab. Ma näen, Rene Kokk, et te sugugi minu vastusega rahule ei jää, aga ega mul paremat vastust ei ole.

Aga äkki on parem vastus Rain Eplerile. Palun, Rain Epler!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tuli jälle see jutt, mida Reformierakond kasutab siis, kui tullakse mõne maksuga. Alguses räägitakse, et riigieelarves on raha vaja, ja julgeolek ja kõik see muu. Ja siis, kui tulevad vastuväited, järgneb jutt, et me tegelikult tahame saavutada, noh, näiteks mingeid looduskaitselisi eesmärke või püüame inimeste käitumist muuta ja neid ümber kasvatada ja nii edasi. Äkki sa ikkagi ütled, kumba pidi see siis on? Kas te tahate hoida toiduainete käibemaksu kõrgel selle pärast, et – kuidas teil see väljend oligi? – osa inimesi sööb liiga heldelt, et Eesti inimesed saaksid vähem heldelt süüa, või selle pärast, et te loodate riigieelarvesse suuremaid tulusid? Kumb see põhiline juhtmõte nagu on?

Põhiline on ikka see, et me kogume riigieelarvesse tulu. Valitsus ütleb ka oma vastuse esimeses sisulises lõigus, et see eelnõu vähendaks riigieelarve tulusid 400 miljonit aastas ja me seda lubada ei saa. Ja on toodud veel argumendid, miks see ei ole hea mõte: see aitaks rohkem neid, kelle sissetulekud on suuremad, ja vähem neid, kellel on tõesti raha puudu, et osta endale meeldivat toitu. Eelnõu ei paku välja lahendust, kuidas teisiti koguda see 400 miljonit, aga eelarvepositsiooni me peame hoidma. Eelarve tasakaalu on ka vaja hoida, see on tähtis eesmärk.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Väga austatud rahanduskomisjoni esimees! Ma vaatan teile otsa ja ma näen, et see on nii tore inimene, kes seisab siin Riigikogu ees ja Eesti rahva ees. Ja ma olen kindel, et ka kõik teised koalitsioonisaadikud on toredad inimesed. Mul on küsimus, et kuidas siis nii toredad inimesed teevad mittetoredaid otsuseid. Miks te ei salli Eesti rahvast? Miks te ei lase teha kas või mingisuguseidki leevendusi inimestele, kes väga raskelt saavad oma toimetulekuga hakkama? Sest kui te väidate, et inimesed saavad sotsiaaltoetust, siis tegelikult see toimetulekutoetus, mida mõned Eesti inimesed saavad, on ju naeruväärne.

Härra Arhipov, ma jätkan vastukomplimendiga: te olete samuti väga sümpaatne ja Eesti inimesed kõik ka. Ja põhimõtteliselt on inimesed oma väärtuselt võrdsed. Mis puudutab toimetuleku[toetuse] saajaid, siis toimetuleku[toetuse] saajaid see käibemaksualandus ei aitaks. Ma ei teagi, kui palju see toimetulekupiir praegu täpselt on, aga isegi kui inimene kogu selle raha eest ostaks toitu ja selle käibemaks oleks 10% väiksem, oleks see kaunis napp summa. Tegelikult tuleb käibemaksu [rohkem] koguda ja eesmärk peaks olema võib-olla toimetulekupiiri ja rahvapensioni piirmäära tõsta. Ja et seda teha, selleks tuleb koguda makse.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulan, mida te siin räägite, ja ei saa aru, kas te siiralt usute, et odav toit on halb, aga kallis toit on hea.

Ma olen siiras kõikides asjades, mis ma räägin ja teen. Aga toidu hinnal on rohkem komponente kui käibemaks. Ja nagu ma enne ütlesin, Saksamaal [tehakse vahet], mis on baastoiduained ja mis on luksustoiduained. Toidul ja toidul on vahe.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin see vastuste ja küsimuste voor on päris pikk juba olnud. Mulle on jäänud kõlama see loogika, et toiduainete käibemaks peabki kõrge olema, sest äkki muidu inimesed ostavad liiga palju süüa. Kas see on mingi sarnane loogika, nagu oli Jürgen Ligil automaksu puhul, et [oleks hea, kui] inimesed vähem autosid ostaks ja vähem autosid kasutataks? Siin on sama loogika, et inimesed vähem süüa ostaksid, eriti jõukamad inimesed. See on [nagu] ikkagi mure tervise pärast. Kas ma saan sellest õigesti aru? Ja mul on teile üks hästi halb uudis ka. Te rääkisite siin erivajadusega inimesest, kes ei saa võib-olla tööle minna. Tegelikult on Reformierakonna majanduspoliitika tagajärjel Eestis väga suur arv supertublisid töömehi-naisi, kes ei saa samuti tööle minna, aga seepärast, et nende töökohaks olnud ettevõte on pankrotti läinud. Neid inimesi ei ole mitte 100 või 1000, neid on täna kümneid tuhandeid. Ja kui nüüd mõelda selle teie loogika peale, et kõigile neile on vaja toetust maksta, siis kas ei oleks ikkagi lihtsam luua selline majanduskeskkond, kus inimesed ei vaja toetusi, kus kõik tulevad omadega toime, nii ettevõtjad kui ka üksikisikud? See oleks ju oluliselt lihtsam kui kogu aeg eurosid kokku korjata ja siis jälle abivajajatele ümber jagada. Reformierakonna retoorikast paistab selgelt …

Aitäh!

… et te nagu viitegi ühiskonda abitusse seisundisse, et siis saaks neile neid eurosid jagada. Palun vastake nendele küsimustele.

Härra Pohlak, te olete minust ja Reformierakonna poliitikast kindlasti valesti aru saanud. Reformierakonna poliitika on liberaalne ja üksikisiku vabadusi, aga ka kohustusi ja õigusi austav. Ma ei tea, missugustele andmetele [tuginedes] te väidate, et meil on väga suur tööpuudus. Töötukassa andmete järgi on tööpuudus pigem madal ja paljud ettevõtted otsivad tööjõudu. Alati on töötuid, majandus restruktureerub, inimesed vahetavad töökohti, võtavad vabasid kuid, omandavad uusi oskusi. Tööpuudus kusagil 5% tööealistest on selline normaalne hügieenitegur. Inimesed saavad võtta vabalt ja saavad oma oskusi [täiendada], näiteks ümber kvalifitseeruda. Ja kindlasti ei ole Reformierakonna seisukoht see, et toit peaks olema kallis. Toit peaks olema kättesaadav.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on selles Riigikogu koosseisus teinud kolm korda ettepaneku toiduainete käibemaksu alandada. Selleks on tõsised põhjused. Esiteks on kiire hinnatõusu tõttu paljud Eesti elanike jaoks [tähtsad] toiduained muutunud luksuskaubaks. Maksu alandamine aitaks muuta toiduained kättesaadavamaks. Seda näitavad paljude Euroopa riikide kogemused ja meil on põhjust usaldada nende riikide kogemusi. Meie valitsus väidab, et maksu alandamine ei aita hindu vähendada. Kuid meil ei ole alust arvata, et meie ministrid on pädevamad kui nende kolleegid Kreekas, Soomes või Saksamaal. Maksu alandamine muudab toiduained kättesaadavamaks, see on fakt. Kolleeg Lauri Laats saab sellest pikemalt rääkida. Samuti on fakt, et eelarve tulud selle [muudatuse tõttu] vähenevad, kuid eelarve täitmiseks on viise, mis ei nõua meie kodanike taskute tühjendamist. Meie teeme ettepaneku kehtestada solidaarsusmaks pankade kasumilt ja rahvusvaheliste korporatsioonide kasumilt. Maksud tuleb võtta sealt, kus on raha. Meie inimestel ei ole enam raha. Solidaarsus ei ole lihtsalt ilus sõna. Solidaarsus peab olema meie maksupoliitika eesmärk. Seetõttu kutsume üles toetama seda eelnõu.

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kolleeg Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid vaatavad ja kuulavad! Jaa, on tõsi, et sellise sisuga eelnõu on siin saalis ka enne mitmed korrad olnud. Ja väga kahju on, et lõpptulemus on jälle sama: koalitsioon lükkab selle kraavi. Aga nagu ma enne ka ütlesin, võib-olla enne, kui me jõuame siin hääletuseni, jõuavad sotsiaaldemokraadid vahepeal oma tubades YouTube'i sisse tippida sellise pealkirja nagu "Toiduhindadele madalam käibemaks". Nad leiavad sealt ühe sotsiaaldemokraadi tegemas valimisreklaami, mille sisu on sisuliselt sama, mille üle me täna siin arutame. Ime küll, et ma seda ütlen, aga täitsa mõistliku sisuga klipp on seal üleval, küll juba mõned aastad vana. Aga suures pildis tahaks loota, et sotsiaaldemokraadid tulevad täna oma juurte juurde tagasi ja saavad ise ka aru, et inimestele vastutulemine sel moel, et toiduainete käibemaks langetada 5%-le, on praeguses olukorras väga-väga vajalik. Nüüd, siit on täna küsimuste-vastuste voorus läbi käinud, et tegelikult on Euroopa Liidus väga paljudes riikides käibemaks kas siis osaliselt või kõikidel toiduainetel madalama maksumääraga. See jääb sõltuvalt riigist 0–15% vahele. Teadupoolest on meil täna käibemaks 22% ja selle aasta suvest saab olema 24%. Käibemaks tõuseb, nii et olukord läheb veel hullemaks. Maksudena on inimestelt raha ära võetud. Tulumaksu [tõusu] tõttu saame vähem palka sellest aastast ja käibemaks suvel lisaks muudele maksudele, mis meil siin on, tõuseb veel. Oleme saanud omale automaksu juurde ja meie majutusasutuste käibemaks tõuseb, rääkimata sellest, et inflatsioon on inimestelt väga palju raha rahakotist ära võtnud. Ja hea on, kui inimestel on olemas töökohad, sest tegelikult ka töökohad ja ettevõtjad on väga tugeva löögi all. Nüüd, selle ettepaneku toiduainete käibemaksu vähendada on siin saalis teinud erinevad erakonnad, aga kahjuks see pole siiamaani läbi läinud. Aga [selle ettepaneku] on mitmeid kordi teinud ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, kes on selgelt välja toonud, et on vaja langetada toiduainete käibemaksu, et meie toiduainetööstust ja põllumehi toetada ja anda tarbijatele võimalus osta kodumaiseid toiduaineid. Ja tegelikult eestlane on iseenesest seda usku, et [õige on osta] kodumaist [kaupa] ja süüa siin toodetud toiduaineid. Aga loomulikult on inimene hinnatundlik ja teeb kahjuks sageli valikuid selle järgi, mis poes parasjagu odavam on. Ei ole ka mingi saladus, et on hulk riike, kes tegelikult doteerivad omamaiste toiduainete väljaviimist, ja see [kaup] tuleb meile dumping-hinnaga sisse. Nii et hädasti on vaja tulla appi meie inimestele ja ettevõtetele ning vähendada see käibemaks 5%-le. Me ju kõik teame, mida on meil teinud energia hinnad. Kõik sisendid, ka tootjatel ja töötlejatel, on oluliselt kallimaks läinud. Ja ikkagi üks [võimalus] natukenegi inimestele vastu tulla on see käibemaksu ülevaatamine. Siin enne komisjonipoolne ettekandja ütles, et jah, eri riikides on erinevad meetmed ja toidu hind on nii- ja niisugune. Noh, peab ka meelde tuletama, et eri riikides on täiesti erinevad sotsiaaltoetused. Meil ei ole mõtet võrrelda Saksamaa ja Eesti sotsiaaltoetusi, need on täiesti erinevast klassist. Kui me midagi võrdleme, siis me peaks võrdlema võrreldavaid asju. Nüüd, siin on põgusalt täna läbi käinud, kui suure osa ühe leibkonna väljaminekutest või kuukuludest moodustab toit. Üldiselt on arvestatud, et see on statistiliselt 20–30% vahel. Ja rääkida seda, et käibemaksu ei saa vähendada sellepärast, et siis rikkad saavad kuidagi soodsamalt toidukorvi kätte – noh, see on selline suusoojaks jutt. Inimesi, kellel on väiksem sissetulek, siiski see aitab. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aga kahjuks on meil üldse selline trend, et me kipume nagu just toetama neid inimesi, kes iseendaga tegelikult paremini hakkama saavad. Ma toon siia teema juurde näiteks kas või autode toetuse. Täna me toetame elektriautode soetamist 4000 euroga. Jah, see meede võis kunagi tõesti mõistlik olla, aga täna oleme olukorras, kus me tegelikult toetame nii auto soetamise kui ka auto aastamaksu kaudu neid inimesi, kes suudavad omale osta elektriauto. Ja need inimesed on valdavalt jõukamad inimesed. [Nende] autode hinnaklass on oluliselt kallim kui suuremal enamusel, mida meie inimesed kasutavad. Nii et see on üks näide sellest – tulen selle juurde tagasi –, et me tegelikult anname soodustusi just nendele inimestele, kes tegelikult endaga ise hakkama saavad. Ja kuna toit, ravimid, eluasemekulud ja ka energiakulud võtavad väga suure osa [paljude] inimeste igapäevasissetulekutest, siis see on üks põhjus, miks me tihti kuuleme, et noored ütlevad, et mul ei ole siin Eestis midagi teha, kõik on nii kalliks läinud, tööd mul ei ole, väljavaated on kehvad, ma lähen kuskile, kus on nagu paremad tingimused. Me peame selle üle väga hoolega mõtlema, ka valitsus peab väga hoolega mõtlema. Tegemist on suure julgeolekualase küsimusega. See ei ole ainuüksi maksualane küsimus, et täidame eelarve või saame nii palju rohkem raha juurde. Tegelikult see mõjutab suures pildis väga paljusid elualasid. Ja kui inimesed ära lähevad, siis kellele meil see Eesti riik üldse on või kes meil makse maksavad. Seda ei saa vaadata nii kitsarinnaliselt, nagu meil kiputakse valitsuses seda Exceli tabelit vaatama: et numbrid sisse ja miinus sinna, pluss tänna ja siis saame mingi numbri. Need asjad ei ole tihti üldse nii lihtsad, nagu tundub. Ja kokkuvõtteks tahan öelda seda, et EKRE on küll selgelt sellel seisukohal, et toiduainete käibemaksu langetamine 5%-le praeguses olukorras on Eesti inimeste toimetulekuks hädavajalik ja kindlasti ka samm, mis aitab meie enda toiduainetootjaid ja -töötlejaid. Ma loodan, et ka sotsiaaldemokraadid tulevad oma juurte juurde tagasi ja saavad sellest aru, et tegelikult on ikkagi vaja toetada meie inimesi ja ettevõtjaid. See 5%-line käibemaks tuleb ära teha, et ettevõtetele ja inimestele vastu tulla. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd siis tänase päeva enim oodatud sõnavõtt: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi. Nii palju üleskutseid on olnud, nii palju ootusi on ja nüüd meil on võimalus kuulata seda.

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud juhataja ja head inimesed, kes meid täna vaatavad! Tõepoolest ei ole meil siin minust paremal viibivate saadikutega väga paljudes küsimustes väga palju ühist, aga toidu hinnad on asi, mille pärast ka sotsiaaldemokraadid on väga mures. Toiduained on kallid ja käibemaksumäär, nii nagu siin sai räägitud, on toiduainetel tõepoolest Eestis suur. [Aga selles osas] on erandeid, ka meie lähiriikides. Ja just sellepärast meie minister, sotsiaaldemokraat Piret Hartman teeb päriselt, sisuliselt tööd, et analüüsida, kas [ja kui,] siis kuidas toiduainetel käibemaksumäära langetada. Siin enne oli juttu, et ainult sotsiaalmeedias ei saa oma tööd teha. Ma ütlen vastu, et selliste eelnõudega, mis ausalt öeldes ei vasta küll kuidagi hea õigusloome [tavadele, ka kuhugi ei jõua.] Öelda, et 400 miljonit ei ole mingisugune raha, nii nagu EKRE on oma seletuskirjas öelnud, et mitte mingit mõju riigieelarvele ei ole – no paraku on see totaalne vale. 400 miljonit on ikkagi väga suur raha. Loomulikult, opositsioonis olles on väga lihtne öelda, et tuleb riigikaitsele anda rohkem raha, tuleb toiduainete käibemaksu summast 400 miljonit nagu naksti ära võtta, ka automaksu 200 miljonit ei ole mingi raha. Paraku koalitsioonis olles tuleb neid asju vaadata terviklikult. Ja selle jaoks sotsiaaldemokraadid vaatavadki ja mõtlevadki, kuidas seda [langetamist] tegelikult teha saaks ja milline oleks tegelik mõju. Vaadake, seda peab sisuliselt analüüsima mitmel põhjusel. Esiteks, nagu enne oli ka juttu, Eestis on poliitilisi jõude ja väga palju erinevaid eksperte, kes ütlevad, et toiduainete käibemaksu langetamist ei ole mõtet ette võtta, sellepärast et see ei kajastu lõpphindades. Me peame selle eeltöö ära tegema. Me ei saa teha sellist eksperimenti, 400‑miljonilist eksperimenti ja pärast vaadata inimestele otsa ja öelda, et aga tegelikult see käibemaksulangetuse mõju teieni ei jõudnudki, vaid jõudis kaupmeheni ja võib-olla ka tootjani, aga mitte teieni. Need asjad tuleb enne läbi rääkida. On ka argument, et me ei tohiks tekitada bürokraatiat ja sellepärast peaks olema kindlasti käibemaksumäär kõikidel toiduainegruppidel täpselt samasugune. Ma sellega üldse nõus ei ole. Paljud Euroopa riigid [teevad teisiti] ja ma ei näe mitte mingit põhjust, miks Eesti ei saaks olla see Euroopa riik, kes ikkagi kaalub väga hoolikalt, millised toiduainegrupid võiksid olla madalama käibemaksumääraga. Siin on olnud väga palju juttu sündimusest. Riigikogu Toimetised keskenduvad sellele ja ma kutsun kõiki üles seda lugema, seal on väga põnevad arutelud. Mina näen väga selgelt, et meil ei ole vaja kõiki toidugruppe käibemaksuga madalamalt maksustada. Näiteks võiksid need olla lastetoidud ja kõik muu, mis on tõepoolest esmatarbekaup, mis on tõepoolest vajalik. Jutt, et see eelnõu on EKRE-l kuidagi eelarveneutraalne, vaat sellest ma ei saa aru. Lootus, et inimene ostab nüüd siis, ma saan aru, ühe leivapätsi asemel viis leivapätsi ja riik saab ikkagi oma käibemaksu[summa] kätte – võib-olla see on EKRE loogika, mina sellest loogikast igatahes aru ei saa. Teine osa [probleemist] on loomulikult seesama 5%, mida EKRE on oma selgituskirjas näidanud. Te teate kindlasti väga hästi, et käibemaksumäärad Eestis on – hea Rain, sa ju kuuled mind – 9% ja 13%. See tähendab seda, et kui sa 5% [kehtestad] millelegi, siis sa pead näitama ka, millise käibemaksumäära sa ära kaotad, kas selle 9% või 13%. Nii et, head sõbrad, toiduainete … Ma palun natuke lisaaega, kolm minutit.

Kolm minutit.

Head sõbrad! Toiduainete hinnad on kallid, see on selge. Me peame sellega süsteemselt tegelema, me peame otsima, millised on need [õiged] viisid. See eelnõu paraku ei anna ühtegi lahendust, vastupidi, see lausa naeruvääristab tegelikult seda teemat. Öelda, et mitte mingit mõju ei ole riigieelarvele, on lihtsalt vale. Ja ma väga soovin, et kui me päriselt tahame toiduainete käibemaksu langetada, siis me peame väga hoolikalt mõtlema, kuidas seda teha: kuidas seda teha nii, et päriselt inimesed saaksid sellest lõpuks reaalset kasu. Aitäh!

Väga suur tänu! Võtan jätkuvalt esmalt sõnavõtud, sellepärast et võib-olla ka järgmises sõnavõtus puudutatakse mõnede kolleegide seisukohti. Nii et Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Arutame täna toiduainete käibemaksu langetamist. Kuigi idee võib esmapilgul tunduda atraktiivne ja lihtne lahendus toimetulekuraskuste leevendamiseks, näitab kogemus erinevatest riikidest, et tegelikkuses see ei anna eelkõige lõpptarbijale oodatud tulemust. Käibemaksu langetamise probleem seisneb selles, et mõju lõpptarbijale on sageli minimaalne. Näiteid võib maailmast tuua erinevaid. Toon näite siit lähedalt, meie naaberriigist Rootsist, kus prooviti esmakordselt toiduainete käibemaksu langetamist 1996. aastal. Sel puhul läks isegi hästi ning käibemaksu langetamise mõjust jõudis lõpptarbijani koguni 60%. Kahjuks see on üks kõige positiivsem näide, mida me oskame Euroopast tuua. Oluliselt negatiivsemaid näiteid on olnud Rumeenias, Ungaris, Portugalis ja ka teistes Euroopa riikides. Madala sissetulekuga perede toidukorv ei ole muutunud oluliselt odavamaks. Ma tegin ka ise ühe hästi lihtsa arvutuskäigu. Oletagem, et toidukorvi hind on 150 eurot kuus – lihtsalt arvutan ümmarguste numbritega. Kui me langetame käibemaksu 10%, siis lõpptarbijale jääb väga optimistlikus vaates rohkem kätte maksimaalselt 7 eurot kuus. Aga teiselt poolt, kui me vaatame kulu riigile, siis kulu riigile on selle toiduaine liikumise ahela jooksul kordades kõrgem. Ja siit tekibki filosoofilisem küsimus, mida me soovime: kas me soovime muuta riiki ebaefektiivseks ja meetmega, mis justkui peaks tooma tulu lõpptarbijale, pigem rikastada kaupmehi või me soovime efektiivselt raha kokku koguda ning suunata selle sihitatult sihtgruppidele, kes tegelikkuses kõige enam abi vajavad? Selle võidetud 7 euro asemel, kui täpsemalt sihtida, on eelkõige abivajajaid võimalik toetada kordades suuremate summadega. On ka näiteid, kus hinnad on käibemaksu langetamise tõttu vaid ajutiselt langenud ja taastunud täpselt samale tasemele juba mõned kuud hiljem. See oleks riigile väga kallis meede ning selle rahastamiseks ning ühtlasi eelarve tasakaalus hoidmiseks tuleks vähendada kulutusi muudele sihipärastele abimeetmetele. Ja nagu me teame, abimeetmed on ju suunatud kõige haavatavamatele gruppidele. Meie eesmärk ei saa olla kaubandussektori kasumite suurendamine või jõukamatele inimestele mahukamate soodustuste loomine, kes nagunii tarbivad rohkem. Jällegi, loogika on lihtne: mida kallim on sinu igakuine toidukorv, seda suurem oleks sinu igakuine võit [käibemaksu langetamisest]. Ja proportsionaalselt võidavad [vähem] just väiksema toidukorviga leibkonnad. Odavad hinnad ei saa olla vabaturumajanduses majanduspoliitika peamine eesmärk ja ma arvan, et see on üks suurimaid filosoofilisi eriseisukohti, mida on Reformierakond kandnud. Meie siht peab olema üldise jõukuse kasvatamine ja sihitatud toetus abivajajale. Majanduspoliitikas peame sekkuma targalt ja nii, et sellest võidaksid just need, kes tõepoolest abi vajavad. Seetõttu ma soovitan ka kõikidel teistel erakondadel ja saadikutel tõsiselt kaaluda selliste ettepanekute tegemist. Tasub mõelda, kas universaalne meede, nagu toidukaupade käibemaksu langetus on, suudab tegelikult täita eesmärki, mille poole te olete oma sõnul püüelnud. Ehk on mõistlikum keskenduda sihitatud ja tõhusamatele meetmetele, mille mõju jõuab päriselt nende inimesteni, kes enim abi vajavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel. Lauri Laats, palun!

Aitäh! See teema, mida me käsitleme, on tõesti väga oluline ja tegelikult osa saadikute sõnavõtud panevad hämmastuma. Praegu on inimeste ostujõud langenud ja ootus, et kuskilt tuleb leevendus, on väga suur. Ja loomulikult tuleb leevendust pakkuda just nimelt esmavajaduste täitmiseks, esmatarvete ostmiseks, mille hulka kuuluvad ka toiduained. Igal juhul Eesti peab võtma eeskuju teistest Euroopa Liidu riikidest, kus käibemaksumäär on toiduainetel tunduvalt madalam kui käibemaksu tavatariif. Loomulikult siin on veel erinevaid aspekte, mis puudutavad eriti majandust, ja sellest on siin eelkõnelejad ka rääkinud. Aga miskipärast ei taheta aru saada, et majanduses on oluline tarbimine. Kui tarbimine on pärsitud, siis see majandustõusule mitte mingil viisil kaasa ei aita, vaid vastupidi, pärsib seda. Ja kui me vaatame seda analüüsi, mis on kõikidele Riigikogu liikmetele kättesaadav, siis Euroopas keskmiselt on tarbimismaksude osatähtsus kogu maksutulus 30%, Eesti riigis on see 43%. Loomulikult on see majanduse käekäigus väga suur pärssiv faktor. Ja sotsiaal-majanduslikult [mõjub väga halvasti], et me ei ole suutnud majandustõusu tagada. Meil on väga suur hulk inimesi, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses, ja nemad muidugi ootavad leevendust. Ja see leevendus kindlasti peitub toiduainete käibemaksu langetamises. Mis puudutab ohtu, et see [mõju ei jõua] lõpptarbijani, siis loomulikult on selle jaoks vaja riigipoolset regulatsiooni, et selline asi ei juhtuks. Nii et kõik on teostatav. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Näed juhtuski nii, et oli õige mõte lasta see teine sõnavõtt ka ära pidada. Sealt tuli veel lisa. Muidugi see, et Anti Haugas puldis on, näitab, et kohalikud valimised tõesti lähenevad. See mõju minimaalsuse jutt, mida Haugas rääkis, ma tegelikult adresseerisin juba oma sõnavõtus. Ja enda arvates põhjendasin ka lihtsalt ära, kuidas sellele saab valitsus hästi kaasa aidata, et mõju jõuaks tarbijateni. Ei maksa teha asju nii, et langetad käibemaksu ja näiteks peaminister või rahandusminister ütleb, ma ei tea, et koalitsioonipartnerite survel langetasime, aga niikuinii ettevõtjad võtavad selle endale kasumisse. Küll nad siis võtavadki. Neile tuleb anda sõnum, et töötagem riigis koos. Kandke see kasu inimestele edasi, me jälgime, et te seda teeksite. Siis ettevõtjad mõtlevad oma koosolekul, et ei tea, mida [minister] mõtles selle lausega, ja et parem on vist tõesti ka tarbijatele edasi kanda see [maksulangetuse] mõju. Nüüd, see Hanimägi jutt, justkui me tahaks teha mingi süsteemi, et inimesed saavad hakata käibemaksu riigilt tagasi küsima. Ei, ei taha teha sellist süsteemi. Seal oli midagi, et inimene ostab viis pätsi leiba ja siis läheb küsib riigilt käibemaksu tagasi. Ei, sellist plaani meil ei olnud, Andre on vist millestki valesti aru saanud. Tõepoolest, see, et Euroopa käibemaksureeglistikus on lubatud kaks erandit, on hästi teada: saab olla nullkäibemaks, siis standardmäär ja seal vahel veel kaks erandit. See on hästi teada. Põhjus, miks eelnõus justkui see asi ei klapi – aga seda saab muudatusettepanekutega parandada –, on see, et antud eelnõu puhul valitsus ei tegutsenud nii kiiresti kui mõne muu eelnõu puhul, millega neil endal kiire on. Kui me eelnõu sisse andsime, siis oleks määr veel klappinud, aga vahepeal need määrad muutusid. Aga seda saab kenasti muudatusettepanekutega parandada, nii et see ei ole suur probleem. Aitäh!

Väga suur tänu! Hea kolleeg Andre Hanimägi, vastusõnavõtule vastusõnavõttu teha ei saa. Nii et vabandan! Vastusõnavõtt … (Saalis räägitakse.) Aga sa rääkisid peale tema ettekannet, nii et sul oli võimalus oma ettekandes oma vastuseisukohti väljendada, nii et selles mõttes … Head kolleegid, siiralt kordan veel kord: vastusõnavõtule vastusõnavõttu ette nähtud ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 539 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Väga lugupeetud Riigikogu liikmed, oleme eelnõu 539 juures. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 539 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu oli 17, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 539 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, olemegi teisipäevase päevakorraga saanud ühele poole. Kui esmaspäeval oli suur debatt, et taheti teisipäevaks punkte juurde panna, siis ma pean juhatuse liikmena tunnistama, et juhatus on lubamatult leebe olnud ja lasknud teisipäevaks liiga palju punkte panna. Eks me õpime. Me oleme alles noored ja harjutame ja katsume järgmine kord niisuguseid vigu vältida.