Julgeolek

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi sellesama teema juurde, mida on juba käsitlenud Martin Helme ja Varro Vooglaid: Kaitseväe juhataja Andrus Merilo väljaütlemised seoses Eesti võimaliku õhkulaskmisega ja rahva evakueerimisega. Mind huvitab ikkagi väga tõsiselt, kas meil on nüüd järjekordne Martin Herem, kelle kohta tsiviilkontroll ei kehti ja kes sisuliselt dikteerib valitsusele, mis on tema nägemus ja mida peab tegema hakkama, või väljendas Merilo siiski valitsuse seisukohti ja tõi avalikkuse ette need arutelud, mis valitsuses on käinud. See on esimene küsimus. Teine küsimus on see, et kui tõepoolest on valitsuses otsustatud, et sõja puhkemise korral on vältimatu hakata elanikkonda evakueerima Eestist väljapoole, välismaale, siis kas on juba käivitatud mingite naaberriikidega või kaugemate riikidega läbirääkimised, et seal oldaks informeeritud, et meil on selline võimalik vajadus ja me ootame, et need riigid oleks valmis meie inimesi vastu võtma. Või on meil selline [arvamus], et küll nad meid vastu võtavad, küll nad miljon eestlast vastu võtavad ja kuskile ära paigutavad, kui see asi nii kaugele läheb? Või on tõepoolest siiski naaberriikidega, ükskõik missuguste riikidega, mingisugused läbirääkimised juba käivitatud? Need on minu kaks küsimust.

Aitäh! Esiteks, Andrus Merilo ei ole Martin Herem. Aga vastab tõele, et [nii üks kui ka teine on olnud või on praegu] Kaitseväe juhataja. Mõlema ülesanne on olnud parimate võimalike teadmiste, oskuste ja vahenditega tagada Eesti kaitsmine ja iseseisvana püsimine. Seda on nad ka teinud ja teevad. Tsiviilkontroll nende üle on olemas. See, muuseas, ei ole ainult koalitsiooni või valitsuse pädevuses, seda saab samamoodi rakendada parlament. Ka opositsioonifraktsioonid võivad alati Kaitseväe juhataja enda juurde kutsuda ja küsida informatsiooni või Kaitseväe valdkonnas küsida informatsiooni. Vastavalt informatsiooni tasemele on seda võimalik arutada kas fraktsiooni ruumides või kuskil mujal. Teiseks, evakuatsiooni kohta tuleb võib-olla paar lauset juurde öelda. Laiem evakuatsiooniplaan, Eestis kehtiv plaan ei sisalda Eestist välja evakueerimist. Välja arvatud see, et on räägitud haavatavate sihtgruppide, näiteks patsientide üle mere evakueerimisest. Kriisi ajal on vaja inimesi loomulikult siin ka. Evakuatsioon on lõpuks ka vabatahtlik. Evakuatsioon ei tähenda ainult sõjaolukorda. Just hiljuti, 2023. aasta septembris, oli suurõppus CREVEX, [kus harjutati seda,] kuidas korraldada evakuatsiooni, kui Eestis juhtub näiteks tööstusõnnetus. Selle aasta oktoobri lõpus, käisin isegi sellel ajal Tartus, toimus Lõuna-Eestis ajaloo suurim evakuatsiooniõppus Lõuna Sild, kus [harjutati] 37 500 inimese evakuatsiooni. Korraldajad olid Päästeamet ja Kaitseliit. Sellised ettevalmistused on vajalikud mis tahes olukorraks. Kui peaks juhtuma mingi õnnetus või tekib mingi muu kriis, siis on selge, milline on rollijaotus, kuidas see on läbi harjutatud, millised on plaanid, mis on kitsaskohad. Nii et selliste tegevustega tegeletakse pidevalt. Kui teil on Kaitseväe juhatajale küsimusi, siis Kaitseväe juhataja kindlasti hea meelega vastab nendele küsimustele. Ega sellepärast ei pea tingimata tülli minema.

Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No natukene veider suhtumine, jah, et keegi norib siin tüli. Me ei nori siin tüli. See on valitsuse vastutusel ja teie olete praegu juhuslikult peaminister. See on valitsuse vastutusel. On ju väga tore, et tehakse harjutusi. Loomulikult on vältimatult vajalik välja selgitada, kus on kitsaskohad. Omal ajal, kui ma olin minister, tegime ka harjutusi, kuidas vastu võtta massilist immigratsiooni välismaalt ja kuidas hakkama saada ja kus on kitsaskohad. Väga õpetlik oli. Aga ma ikkagi küsin. Praegu ei ole meil juttu mingisugusest tsiviilõnnetusest, ütleme niimoodi, kui on mingisugune uputus kusagil või mis iganes, vaid jutt on sellest, et Kaitseväe juhataja rääkis sõjaolukorrast, mille puhul kogu Eesti territoorium [muutub] sõjategevuse piirkonnaks. See tähendab seda, et meil ei ole vaja evakueerida mitte 3000 inimest, vaid kujutage ette, meil Lasnamäel elab juba 130 000 inimest – 130 000 inimest Lasnamäel! – ja kogu Suur-Tallinna piirkonnas elab peaaegu pool Eestit. Nii et need ei ole mingisugused sajad või tuhanded inimesed, vaid need on sajad tuhanded inimesed. Kuidas neid evakueeritakse, kui infrastruktuur on õhku lastud meie oma kaitsevägede poolt või purustatud vaenlase poolt, Eesti on blokeeritud merelt ja õhust? Kuidas te kavatsete sellisel juhul inimesi evakueerida? Kui neid ei ole võimalik evakueerida, kuidas siis siseriiklikult tagada tsiviilelanikkonna ellujäämine, sõna otseses mõttes ellujäämine pidevas lahinguolukorras? Need on väga tõsised küsimused ja siin ei piisa vastusest, et ärge norige tüli ja ärge esitage ebamugavaid küsimusi ja me harjutame seda. Kuidas te harjutate sadade tuhandete inimeste evakueerimist isegi siseriiklikult? Kuhu? Kes neid turvab, kes neid transpordib, kes neid toidab, kes neid meditsiiniliselt teenindab?

Teie aeg!

Ja nii edasi ja nii edasi. Mul on tõsine küsimus: on teil vastused nendele küsimustele?

Aitäh! Selleks õppused ongi, et kui küsimustele vastuseid ei ole, siis harjutatakse [need olukorrad] läbi ja saadakse [vastused]. Aga ma ütleks nii, et selleks, et ohtu minimeerida, nagu me enne debateerisime, panustame me võimalikult palju iseseisvasse kaitsevõimesse. Seda ei maksa segi ajada ettekujutusega kahevõitlusest Venemaaga, sest me oleme NATO liige. Needsamad lennukid, mis meie taevas lendavad, on ostnud teise riigi maksumaksjad, kes pakuvad meile julgeolekut ja kelle partneritena pakume meie neile julgeolekut. Teiseks, on olemas eelhoiatus‑ ja luuresüsteemid, mis annavad võimaluse valmistuda, kui peaks mis tahes kriis tekkima. Loomulikult, õnnetuste eest need ei kaitse. Kui õnnetus juba käes on, siis tulebki evakueerida. Seda ma kirjeldasin, mismoodi selleks valmistutakse ja kuidas neid õppusi läbi viiakse. Ilmselt neid õppusi tuleb ka tulevikus. Nüüd see [küsimus], et kuhu me viime tsiviilisikud, kui meie Kaitsevägi on kõik õhku lasknud. Ma siiski eeldan, et mis tahes konflikti tekkides, kui me ei suuda seda konflikti ära hoida ja tuleb sõda võita, me suudame eelhoiatussüsteemi ja valmistumisega tagada selle, et tsiviilisikud, keda on vaja evakueerida lahingutegevuse alast, me suudame evakueerida enne, kui Eesti kaitsevägi, nagu te kirjeldasite, kõik õhku laseb. Nii et ma arvan, et ärge tekitage paanikat. Teiseks, kui teil on soov neid küsimusi küsida, siis ma arvan, et parlamendil ongi võimalik neid küsimusi küsida ja see on täiesti mõistlik. Ma ei ole kordagi öelnud, et ärge küsige ebamugavaid küsimusi. Vastupidi, küsige! Kutsuge Andrus Merilo endale fraktsiooni ja küsige!

Aitäh! Lisaküsimuse võimaluse saab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No meil siin enne oli terav moment. Me küsisime tegelikult väga tõsise küsimuse ja selle peale peaminister hakkas naerma. Meie meelest ei ole see naljakas teema, naeruks ei ole põhjust. Paanikat on külvanud meile Reformierakonna riiklik propaganda, kolm aastat on paanikat külvatud väga küünilise eesmärgiga: kloppida oma erakonna populaarsust ja eelmise peaministri populaarsust, et ta saaks minna kõrgema palga peale kusagile mujale. See paanikakütmine on toimunud kogu aeg ja selle paanikakütmise järgmine etapp on see, kui Kaitseväe juhataja astub rahva ette ja ütleb, et sõjaoht on kõrgem kui kunagi varem taasiseseisvunud Eesti ajaloo jooksul ja kui peaks juhtuma nii, et asjad ei lähe meile soodsas suunas, mis on ju väga levinud, asjad ei lähe alati meile soodsas suunas, siis on kogu Eesti sõja tallermaa ja rahvast tuleb massiliselt evakueerima hakata. Kõik need asjad ei tee meile nalja, vaid teevad meid väga murelikuks. Tegelikult on inimestel põhjust tunda nii hirmu kui ka mõnes mõttes paanikas olla, eriti kui me saame valitsusloožist vastu kas selle asja naljaks pööramist või ütlemist, et küsige kelleltki teiselt, või hurjutamist, et ärge üldse küsige, et ei ole patriootlik niisuguseid teemasid arutada. Mis on minu meelest selles kontekstis praegu meie probleem? See on see, et me näeme, kuidas meie silme all laguneb reaalelus laiali kolm aastat ehitatud Reformierakonna müüt kindlates kätes Eestist ja paremini kaitstud Eestist ja sellest, kuidas me läheme põlvili suruma kedagi teist või kolmandat. Ja siis tuleb välja, et tegelikult on seis selline, et me hakkame ise omaenda riiki õhku laskma ja rahvast ära viima ning tegelikult päris hästi ei teagi, kuhu, sest kui me räägime siin patsientide evakueerimisest üle mere, siis on väga küsitav, kas meri on siis veel lahti. Selles mõttes ei saa mina küll olla rahul selle debati sisu ja tasemega, [kui öeldakse,] et kutsuge Merilo sellest asjast rääkima. Kui Merilo on need asjad juba välja öelnud, siis valitsuse asi on rahvale selgete sõnumitega mingit rahu anda.

Aitäh! Valitsus annabki rahvale selgete sõnumitega rahu. Eesti riik ei ole kunagi riigikaitsesse panustanud nii palju, kui ta teeb selle valitsuse ajal. Seda esiteks. Ma vastasin juba esimesele küsimusele siin saalis nii, et me katame kaitsevõime jaoks puudujääva raha laia julgeolekumaksuga ja ostame 1,6 miljardi eest juurde moona, mida meil on vaja, et luua võime viia mis tahes sõjaline konflikt vaenlase territooriumile, mitte pidada seda [sõda] Eestis. See on väga oluline võimekasv. Me teeme koostööd NATO-partneritega. NATO‑sse on, muuseas, Venemaa agressiooni ajal uusi riike tulnud. Me toetame Ukrainat tema vabadusvõitluses, Vene tankidesse, Vene vägedesse aukude laskmisel just sellepärast, et see on võitlus ka meie vabaduse eest. Valitsusel on selle koha pealt väga selge poliitika: kaitsepoliitika, Eesti riigi kaitsmine on meile prioriteet nr 1. Võib-olla teie meie asemel lööksite käega, ütleksite, et lihtsam on seda mitte teha. Meie teeme. Kaitsekulutused on [Eestil], nagu juba öeldud, NATO riikidest teisel kohal. Meie ees on Poola, meie järel on Ühendriigid. Me võtame seda väga tõsiselt, kogu Eesti võtab seda väga tõsiselt. Kui te küsite, mis mind naeratama paneb, siis naeratama paneb loomulikult seesama jutt, kuidas Reformierakonna riiklik propaganda tegutseb. Olge head – mul ei ole vähimatki selle vastu –, kui te näete kuskil Reformierakonna riiklikku propagandat, siis andke mulle ka teada, ma kasutaks seda kohe ära.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.